Tänapäeval reisivad inimesed teadupärast suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Keskajal oli reisimine üsna riskantne ettevõtmine. Ometi tuli teatud ametite ja elukutsete pidajatel seda teha, trotsides reisimisega kaasnevaid ohtusid ja vaevasid. Näiteks kirikutegelastel oli aeg-ajalt asja paavsti juurde. Teekond Itaaliasse võis kesta kuid ning vahel juhtus, et reisil oleval piiskopil tuli oma hing enne maise ülemkarjase ette ilmumist anda taevase hea karjase hoolde.
1363. aastal meenutas Saare-Lääne piiskop Konrad oma kirjas tollal Prantsusmaal Avignonis resideerinud paavstile, et Saaremaa, mille piiskopiks ta on, „asub maailma äärel vastristitute ja usutaganejate keskel“. Tõepoolest, Kesk- ja Lõuna-Euroopast vaadates asus hiljuti ristitud Liivimaa kusagil kaugel maailma äärel, kristliku tsivilisatsiooni piirialal.
Kuidas aga reisiti „maailma äärelt“ ehk Vana-Liivimaalt Rooma, kuhu pidid tuntud ütluse kohaselt välja viima kõik teed? Kui kaua tuli teel olla? Millised ohud ja takistused reisijaid varitsesid? Selle kohta saab tuua kaks väga ilmekat näidet.
1215 – teekond Riiast Rooma Lateraani kirikukogule
Väga põneva kirjelduse mõnede prelaatide ja nende kaaskonna Rooma-reisist on jätnud preester Henrik oma Liivimaa kroonikas. Aastal 1215 peeti Roomas kontsiili, mis läks ajalukku Lateraani IV kirikukoguna. (Lateraani nime kannab nii paavsti vana katedraalkirik, Püha Johannese basiilika, kui palee Roomas – neid ei tule segamini ajada Vatikaniga, kus paikneb Püha Peetruse basiilika ja kus paavstid tänapäeval resideerivad.)
Lateraani palee ja basiilika keskajal
Paavst Innocentius III poolt kokku kutsutud kirikukogu on nimetatud keskaegse õhtumaise kiriku üheks säravamaks sündmuseks. Henriku teatel osales kontsiilil paavsti enda eesistumisel nelisada patriarhi, kardinali ja piiskoppi ja kaheksasada abti. Teiste seas võtsid kontsiilist osa ka Liivimaa (Riia) piiskop Albert ja Eestimaa piiskop Theoderic, kes andsid nii paavstile kui oma piiskoppidest kolleegidele ülevaate Liivimaa paganate pööramisest ja noore kiriku seisukorrast.
Lähemalt kirjeldab Henrik Liivimaal viibinud Ratzeburgi piiskopi ja Eestimaa piiskopi teekonda Riiast Rooma. See on tähelepanuväärne asjaolu tõttu, et torm ajas Gotlandi poole teel olnud sakslased Saaremaa randa, kus neil tekkis tõsine kokkupõrge saarlastega. Sakslaste saatus oli noateral.
Preester Henrik kirjutab: „Ratzeburgi piiskop aga, tõtates ühes Eestimaa piiskopi Theodericiga Rooma kirikukogule, usaldab end koos Saksamaale minevate ristisõdijatega mere hoolde ja kiirustab üheksa kogega Ojamaa poole.“ Kuid juhtus, et „järgmisel ööl tõusis vastutuul koos äikesega, ja kui nad olid kannatanud kogu päeva suurt tormi, aeti nad viimaks uude sadamasse Saaremaal“. Millises Saaremaa piirkonnas see „uus sadam“ täpselt paiknes, pole teada.
Kuuldes Riiast tulnud laevadest oma sadamas, kogusid saarlased suure laevaväe ja sõjaväe ning asusid sakslasi piirama. Kroonika teatel tahtsid nad kõik kätte saada ja ära tappa. Henriku sõnul oli olukord sakslaste jaoks väga kriitiline: „arvasime, et ega me nende käest ei pääse“.
Kuna sakslaste koged olid parema kaitse huvides kokku seotud, üritasid saarlased need kuivadest puudest ja loomarasvaga süüdatud ujuva ehitise abil põlema süüdata. Häda oli nii suur, et jäi üle vaid palvest abi otsida: „Ja kui see tuli, kõrgem kõigist kogedest, sirutas juba leegid meieni, kutsusime piiskopi ta kambrikesest välja, kus ta oli, palvetades päeval ja öösel. Ja tõstes oma silmad ja mõlemad käed taeva poole, palus ta käegakatsutavast tulest päästa. Ja meie kõik nägime – ja ennäe! – äkki pööras lõunatuul idatuuleks ja tuul idast pööras tuulelipu, mis oli purje küljes, vastassuunda ja viis tule meist eemale, ajas selle täiesti rahulikult kogedest mööda meie taha merele.“
Viimaks õnnestus sakslastel lõksust välja rabeleda, saades koguni saagiks ühe saarlaste sõjalaeva. Henriku sõnul sündis see tänu neitsi Maarja eestkostele: „Ja kui selsamal tunnil oli piiskopil see palve õndsa neitsi poole: „Näita, et sa oled ema, näita, et sa oled ema“, näitas ta tõesti, et on ema. … Ja päästis meid tol päeval õnnis neitsi, nii nagu ta seni on päästnud kõik liivimaalased kõigist nende kitsikustest tänase päevani.“
Pärast kõiki neid vintsutusi tulid Henriku arvates ka loodusjõud sakslastele appi, nii et nende merereis jätkus hoogsalt pärituulel: „Ja sündis maarja-magdaleenapäeva eelpäeval [22. juulil], kui me juba poolsurnutena laulsime vahelduslaulu „Puhus lõunatuul“, et vaibusid kõik vastutuuled ja Issand andis meile soodsa tuule. Ja tõstes purjed, jõudsime järgmisel hommikul Ojamaale.“
Visby keskajal. Rekonstruktsioon
Õnnelikult paganate saarelt pääsenud, läks piiskop kohe pühakotta Jumalat tänama. „Ja altarikivi ääres seistes tänas ta Issandat, öeldes: „Me oleme käinud, Issand, läbi tule ja vee ja sa juhtisid meid välja kosutavasse paika. Sest sa katsusid meid, Jumal, proovisid meid tulega, nagu proovitakse hõbedat. Sa viisid meid püünisesse, sa panid kannatusi meile selga, sa panid inimesi meie peade üle. Sa päästsid meid, Issand, kõigist meie ohtudest ja tõid meid jälle sellele kindlale kaljule.““
Henrik jätkab: „Tal oli nimelt suur igatsus jõuda kaljule, milleks oli Kristus, ja rohke ohkamisega loobus ta merel missatalitusest, kuigi ta siiski üle päeva jagas palveteenistuse ajal armulaua sakramenti.“ (Lainetel kõikuval laeval ei tulnud missa pühitsemine kõne alla, mistõttu sai vastu võtta vaid eelnevalt pühitsetud ande.)
Suurele kirikukogule Roomas Ratzeburgi piiskop siiski ei jõudnud. Olles pääsenud saarlaste rünnakuist ning läbi teinud pika ja kurnava teekonna Liivimaalt Itaaliasse, andis ta Veronas olles oma hinge Issandale, tabatuna kergest haigusest. Kirikukogu aga kogunes 11. novembril ja kestis kuu lõpuni, jättes kirikuajalukku hiilgava jälje.
Vana-Liivimaa kaart 16. sajandi teisest poolest
1458 – Saaremaalt Itaaliasse mitra järele
Teisest meeldejäävast reisist kirjutab Enn Tarvel teoses „Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur“ (2007). 15. sajandi keskel oli Saare-Lääne piiskopkond jagatud kahe piiskopipretendendi vahel. Üks neist valitses piiskopkonna mandriosa ja Vormsit, teine Saaremaad ja Hiiumaad. Läks nii, et aastatel 1457/58 surid mõlemad piiskopid, ent piiskopiriik ja diötsees jäid veel mõneks ajaks ühendamata.
24. märtsil 1458 valis Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitel uueks piiskopiks Johannes Vatelkanne. Et võimalikku konkurenti ennetada ja hankida kiiresti paavstilt kinnitus, asus vastse piiskop-elekti saatkond juba 5. aprillil Rooma poole teele. Maad mööda oleks Rooma jõudmiseks kulunud 120 päeva (teekonna pikkus – 600 Saksa miili). Ilmselt kiirema edasiliikumise huvides valiti meretee. Kuid kevadise jäälagunemise tõttu tekkis piiskopi meestel raskusi juba Saaremaalt mandrile pääsemisega. Maasilinna foogti abiga leiti talupoegi, kes murdsid ränga vaevaga jäässe tee, nii et läbi häda jõuti kuidagi Muhu saarele.
Tallinnasse saabusid saadikud alles 2. mail, seega peaaegu kuu aega pärast Kuressaarest teele asumist.
Nüüd tuli vaadata, kuidas Tallinnast edasi pääseda. Kuni 18. maini otsisid nad laeva, mis nad Lübeckisse viiks. Kui siis viimaks laevaga Saksamaa poole teele asuti, ajas vastutuul nad merelt Tallinna tagasi. 1. juunil alustati uuesti merereisi ja jõuti Lübeckisse 18. juunil. Seal ostsid nad hobused ja asusid viivitamata läbi Saksamaa Itaalia poole teele.
Paavsti residents Viterbos
10. augustil – rohkem kui neli kuud pärast reisile asumist – jõudsid piiskopi saadikud viimaks paavsti Viterbos (Lazio maakonnas) asuvasse residentsi. Seal pidid nad oma suureks pettumuseks kuulma, et paavst oli juba kuu aja eest – 12. juulil – nimetanud uue Saare-Lääne piiskopi, kelleks sai Liivimaa ordu Roomas resideerunud prokuraator Jodocus Hohenstein.
Piiskop-elekt Vatelkanne ei loobunud siiski ambitsioonist kogu piiskopkonda enda alla saada, ent tal ei õnnestunud paavsti määratud piiskop Jodocusega kuidagi kokkuleppele jõuda. Aastaid hiljem (enne 29. maid 1468) lasi toomkapiitel ta vangistada ning Vatelkanne surigi teadmata asjaoludel vangistuses. Tema konkurent Jodocus suri 1471. aastal ning sellega lõppes ka aastakümneid kestnud kaksikvalitsus piiskopkonnas.
Kõik illustratsioonid: Wikimedia Commons
