Mida saan mina ära teha, et Eestis ei kehtestataks niinimetatud sooneutraalset abielu ja et seadustest ei kaoks mõisted «ema» ja «isa», nii nagu võimu võtnud seltskond seda kavandab?

Vastus on väga lihtne – tule laupäeva, 27. mai keskpäeval Toompeale oma meelsust näitama. Kui välja tuleb muljetavaldavalt palju inimesi – tuhandeid ja tuhandeid –, on see tõenäoliselt ainus asi, mis hulluks läinud revolutsionääre heidutab.

Obstruktsiooniga, mida riigikogu opositsioon teeb praegu valetajate koalitsiooni teiste eelnõude vastu, abieluseisuse väärastamist ära ei hoia. Saab küll kurnata ja viivitada, ent ühel hetkel obstruktsiooni võimalused ammenduvad. Seega jääb üle vaid meelt avaldada näitamaks, et väga suur osa ühiskonnast ei ole perekonnaseaduse muutmisega nõus.

«Homoabielu» seadustamise kavandajate kalkulatsioon on kurikaval – kui õnnestub enne jaanipäeva plaan teoks teha, on inimeste pahameel sügiseks vaibunud. Rahvas harjub samasooliste riikliku paaripanemisega ära ja järgmistel valimistel ei ole see enam teema.

Põhjuseid meeleavaldusele tulemiseks on aga õige mitmeid.

Esiteks ei tohi kodanikud nõus olla seesuguse küünilise oportunismiga, mida võimulolijad harrastavad. On fakt, et «homoabielu» seadustamiseks rahvalt mandaati ei saadud ja see küsimus ei olnud valimiskampaania ajal üldse esil. Samuti ei ole mingit sisulist ja tungivat vajadust selle teemaga tegelemiseks – peale progressiivide soovi hiljem kelkida: «Ära tegime!»

Teiseks, abielu institutsioon ei tohi olla mängukann mõnede sõgedatest ideedest haaratud erakondade käes. Kui poliitilisel tasandil tahetakse vastu võtta seadusi, mis abielu ja perekonna tähendust oluliselt muudavad, siis peab selleks olema ühiskonna ülisuure enamuse nõusolek ja soov. (Kiriku vaatepunktist Jumala poolt seatud abieluseisuse olemust ei saagi muuta.)

Kolmandaks võiksid eriti kristlased endale teadvustada, et traditsioonilise abielu lõhkumine on järjekordne ja väga oluline samm Eesti teadlikus dekristianiseerimises – eemaldumises meie traditsioonilisest kultuurist. Ehkki abielu institutsioon on vanem kui kristlus, on see Euroopas olnud sajandeid Kiriku kaitse all. Revolutsioonilise progressiliikumise taotlus on absoluutselt kõik asjad ühiskonnas kristlikust pärandist lahti haakida.

Neljandaks tasub mõelda ka sellele, et asi ei piirdu «homoabielu» riikliku tunnustamise saavutamisega – revolutsionääride jaoks on lihtsalt üks takistus ületatud ja liigutakse edasi uute võitude poole. Tõeks osutusid 2014. aastal kõlanud hoiatused, et kooseluseadusega asi ei piirdu.

Kui siinkirjutaja pöördus käesoleva aasta jaanuaris ristirahva poole manitsusega, et «kristlased ei saa Jumala ilmutusest tulenevalt ilma pattu tegemata hääletada eelseisvatel Riigikogu valimistel ei Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ega Eesti 200 poolt, sest nende erakondade valimisprogrammis on punkte, mis lähevad vastuollu Piibli ja kristliku moraaliõpetusega,» ilguti ja naerdi edumeelsetes ringkondades päris palju selle «tagurliku» seisukoha üle.

Ma ei tea, mäherdune mustkunst need erakonnad võimule upitas, aga just seda nad nüüd teevad, mille eest hoiatasin. Ristiinimestel lasub kohustus ja vastutus see sõgedus peatada, vähemalt teha kõik, mis neist sõltub. Me oleme nii Jumala riigi kui Eesti Vabariigi kodanikud ja meil ei tohi olla ükskõik, mida meie maisel kodumaal korda saadetakse.

Antud juhul ei ole vaja teha muud, kui tulla 27. mail Toompea lossi ette ja näidata välja, et me pole nõus valitsuse plaaniga abielu institutsioon sooneutraalseks muuta. Võtkem see üks päev, mõned tunnid, et anda nii fundamentaalses asjas oma panus Eesti heaks. Meist igaühest sõltub, kas «homoabielu» tuleb või mitte.