Kogu kristlaskond käärib – käib elav arutelu selle üle, kas karjase- ehk preestriametit võib avada naistele, traditsiooniliselt on seda tõrjutud. Laialdast üksmeelt selles küsimuses siiski ei paista. Teema on juba pikka aega olnud esil nii suurtes kui vähemuskirikutes, aga ka väiksemates kogukondades. Arutelu on alguse saanud ja peamiselt toimunud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Just neis piirkondades on ühiskondlike olude muutus olnud kõige ulatuslikum ning traditsioone on vaidlustatud jõulisemalt kui kuskil mujal. Püüdlus lõpetada naiste diskrimineerimine tööelus on küsimuse teinud kuumaks, avalikus arutelus naiste ordineerimisest on see lahvatanud leekidesse. Vastuseismist naiste ordineerimisele peetakse naiste alaväärtustamise järelkajaks ning püüdeks hoida mehi võimu juures.

I Õigeusu ja roomakatoliku kiriku seisukoht

On hämmastav, et taolisel käral naiste ordineerimise üle ei ole mingit mõju ida ortodoksi kirikule ega vanadele orientaalsetele Lähis-Ida kirikutele. Nagu muudes küsimustes, ei võta nad ka selles küsimuses omaks protestantide praktikat. Naiste ordineerimise küsimus on välistatud ning selle üle teiste kirikutega ei arutleta.

Seevastu roomakatoliku on kõlanud hääli «avatuse» kaitseks. Taolisel puhul ei ole naiste ordineerimise vastu nähtud mingeid õpetuslikke takistusi, vaid probleemi peetakse pigem põhinevat kanoonilisel õigusel – mis aga on põhimõtteliselt avatud uuendustele ja täpsustustele. Seepärast ennustab roomakatoliku teoloog Basilius Streithofen 1994. aastal ajalehes Die Welt avaldatud artiklis, et tulevik toob Saksa katoliku kirikule uue kirikulõhe. Tema hinnangul saab see jagunemine olema nii oluline, et katoliikluse seisukohalt ei ole see proportsioonilt väiksem kui reformatsiooniaja taganemine. Paavst Johannes Paulus II püüdis seda arengut ohjeldada 1994. aasta mais avaldatud apostliku kirjaga Ordinatio sacerdotalis. Selles kuulutab ta tuginedes Piiblile ja kahe tuhande aasta vanusele traditsioonile, et preestriamet on antud üksnes meestele: «Et kõrvaldada igasugune kahtlus seda kiriku jumalikku korda puudutavas asjas kuulutan oma ametist lähtuvalt, et kirikul ei ole mingisugust volitust ordineerida naisi preestriteks. Samuti kuulutan, et see lahendus on kiriku kõigile usklikele siduv kuni lõpuni.» See paavsti autoriteetne sõna loomulikult ei vaigista selles küsimuses peetavat arutelu, aga see väljendab ühemõtteliselt katoliku kiriku ametlikku seisukohta.

II Anglikaani kirik ja protestantlike maade kirikud

Anglikaani kirikust (Inglismaa kirik ja selle sõsarkirikud erinevatel mandritel) on seevastu läbi käinud suurem keeristorm. Novembris 1992 kiitis Inglise kiriku kirikukogu heaks naiste ordineerimise preestriametisse. Nagu oli arvata, pöördusid selle tagajärjel sajad preestrid, diakonid, piiskopid ja terved kogudused roomakatoliiklusse, kuna nad uskusid, et vaid nõnda saavad nad jääda ustavaks oma südametunnistuse häälele. Anglikaani kirikule on traditsiooniliselt olnud omane jagunemine anglokatoliiklikku ja liberaalsemasse tiiba (kõrgkiriklased ja madalkiriklased). Tõenäoliselt anglikaani kiriku profiil edaspidi selgelt muutub, kuna kõrgkiriklaste positsioon on märgatavalt nõrgenenud.

Saksa evangeelsetes maakirikutes on naiste ordineerimine olnud pikemaajalise protsessi tulemus. Kuna ordineeritud preestritest oli sõja ajal ja kohe pärast sõda puudus, hakkasid naised paljudes kirikutes täitma preesterlikke ülesandeid lähtudes põhimõttest: häda ajab härja kaevu. Kõiki senikehtinud reegleid ei peetud enam siduvaks. Sellele lisaks oli paljudel puhkudel ebaselge arusaam ametist ja ametisse pühitsemisest, ordinatsioonist. Eranditest sai tervikut muutev reegel. Üks maakirik teise järel tunnustas naiste ordineerimist ning ilma teoloogiliste põhjendusteta asuti ulatuslikult naisi preestriks ordineerima. Alguses tagati südametunnistuse vabadus neile pastoritele, kes pidasid seda Piibli ja usutunnistuse vastaseks, kuid praeguseks on see lubadus tegelikkuses tühistatud. Ühinenud Saksa evangeelse kiriku (EKD) teoloogiakomitee märkis juulis 1992 selgelt: «Naiste ordineerimise vastane kriitika põhimõttelise küsimusena vastandub evangeelse kiriku õpetuslikule alusele. … naiste ordineerimine ei saa olla Piibli vastane, kuna Jeesus kutsus ühtmoodi nii naisi kui mehi … lugedes piiblikohti, mis tunduvad olevat naiste ordineerimise vastu, tuleb silmas pidada nende ebajärjekindlust ja seotust oma kaasajaga.» Need, kes olid varem olnud süüdistanud naiste ordineerimist vastandumises Piiblile ja usutunnistusele, leidsid end ise süüdistatavate ja hukkamõistetute seast. Nende arusaama peeti piibli- ja usutunnistuse vastaseks.

Nii Luterlikus maailmaliidus kui Kirikute maailmanõukogus räägitakse üha selgemalt, et vastuseis naiste ordineerimisele tuleb lõpetada. Ortodokside ja katoliiklaste pärast hoitakse end teatud määral tagasi. Ometigi esitas üks India naisteoloog juba Luterliku maailmaliidu koosolekul Curitibas 1991. aastal, et vastuseis naiste ordineerimisele väljendab diskrimineerimist, mida tuleb pidada seksismiks ehk rassismi üheks avaldumisvormiks. Kogu selle arengu tulemusel on naiste ordineerimise vastu olijad sisuliselt kuulutatud «eetiliselt eksiõpetuslikeks».

Kogu arvamuste ja seisukohtade virvarri keskel tuleks küsida: Kellel on õigus? Kuidas olukorda lahendada? Milline tee tuleks valida Piiblisse ja usutunnistusse tõsiselt suhtuval kirikul? Pole mingit kahtlust, et naiste ordineerimise küsimus on dogmaatiline, usku ja õpetust puudutav küsimus. See ei ole valiku võimalus (adiafora), millest võib põhjendatult arvata ühel või teisel viisil. Kuna küsimus naiste ordineerimisest puudutab õpetust kiriku osadusest ja selle praktiseerimisest, on see niivõrd oluline, et paljud kirikud on selle pärast lõhenenud. Naiste ordineerimise puhul ei ole tegemist millegi vähema kui küsimusega evangeeliumist, sest evangeeliumi olemusse kuulub, et seda kuulutatakse ja sellega toimetatakse legitiimiselt, s.t õige ja tõelise seadmise kohaselt ning täie volitusega. Seega on väga oluline küsimus ametikandja volitusest ja õigusest evangeeliumi sulasena töötada.

III Kaasaegse arutelu probleemid

Naiste ordineerimise üle toimuvas arutelus põrkutakse põhiliselt nelja teoloogilise küsimusega: (a) Kuidas me mõistame Piiblit? (b) Kuidas me mõistame kirikut ja vaimulikku ametit? (c) Kuidas me mõistame kristoloogiat (õpetust Kristusest) ja Püha Kolmainsust? (d) Kuidas me mõistame loomiskorda ja lunastust? Järgnevalt käsitleme neid küsimusi lühidalt.

(A) Piibliküsimus

Piibli nn klassikalised naiste ordineerimist käsitlevad kohad on 1Kr 14:33–40 ja 1Tm 2:9–15. Lisaks on põhjust käsitleda 1Kr 11:1–16, kus peetakse enesestmõistetavaks, et naine prohveteerib või palvetab. Nende piiblikohtade seletamisel ja kohaldamiselt tuleb hoolikalt jälgida, et naiste ordineerimise piibellikku käsitlust ei manipuleeriks mitte valitsevad kultuurisotsioloogilised rollimudelid, vaid otsustav oleks Piibli enda ilmutus. Manipuleerimise oht ei puuduta mitte ainult neid, kes peavad neid kohti naiste ordineerimist keelavateks, vaid ka selle kaitsjaid, kes ei leia Piiblist sellele ühtki takistust.

Nende kohtade detailne tõlgendamine on praeguseni vaieldav. Siinkohal ei ole võimalik kõikidesse tõlgendustesse süveneda või neid kriitiliselt hinnata. Ilma kahtluseta lähtub tekstist siiski ühelt poolt (1Kr 11) õpetus sellest, et naised võivad prohveteerida ja palvetada ning teisalt (1Kr 14) vaikimise käsk ehk naised peavad hoiduma õpetamisest koguduse jumalateenistusel. Kas kummalgi puhul peetakse silmas seda, mida me peame jumalateenistuseks tänapäeval – nagu mõned piiblitõlked 1Kr 11 pealkirjastavad «Naised jumalateenistusel» – ning kas 1Kr 14 on sellega identne? Need on küsimused, mis vajavad süvenemist. Teisejärguline on see, kas need kohad osutavad üksnes abielus olevatele naistele. Sel juhul tuleks uurida, mis vanuses abielluti ning kes kuulusid vallaliste hulka. Samas on väga oluline, et Paulus (1Kr 14:37) nõuab: «See, mis ma teile kirjutan, on Issanda käsk.» Vaevalt esitataks «Issanda käsku» pelgalt austusest oma aja tavade ja kommete pärast või et vastata oma aja nõuetele ja ühiskondlike ootustega.

Me ei saa sulgeda silmi ka tõsiasja ees, et kõikidest oma järgijatest – nii meestest kui naistest – valis Kristus apostliteks kaksteist meest. Need ei olnud meelevaldselt asendatavad teenijad, vaid Kristus liitis nad enese ja nende ülesandega otsesel, nende isikut puudutava viisil: «Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» (Jh 20:21) Ehkki Kristus rikkus ja tühistas mitmeid naisi puudutavaid juudi reegleid, ei kutsunud Ta siiski naisi apostliteks. Ammugi ei usaldanud ta ülemises toas armulauda seades selle toimetamist ühelegi naisele, kui Ta ütles apostlitele: «Seda tehke minu mälestuseks.» Sellele lisaks ei ole võimalik leida ühtegi piiblikohta, kus apostlid oleksid omalt poolt kutsunud ametisse naist või oleksid naisele käte pealepanemise kaudu osalenud karjase ametisse seadmisel. Kui tänapäeval toimitakse teisiti, siis tähendab see lahknemist Kristuse seadmisest ja varase kiriku praktikast. See oleks oluline, isegi saatuslik otsus. Algkirik ilmselgelt ei tunnustanud naiste ordineerimist, ehkki paganlik ühiskond erinevate preestritaridega pakkus selleks eeskuju.

Naiste ordineerimise edendajad peavad näitama, et nad tegutsevad Kristuse seadmise kohaselt ning kooskõlas sellega, mida Jeesus ise tegi. Kui selles kindlust ei ole, siis ei ole meil ühtki pädevat õigustust ega asjakohast volitust ordineerida naise preestriteks. Ja seda sõltumata sellest, et tänapäevane mehe ja naise ühiskondlik positsioon justkui toetaks seda. Asi pole ka selles, et naiste vabastamine justkui nõuaks seda või et naiste mitmesuguseid ande saaks pastori ametit pidades edukalt kasutada. Otsustavaks on jätkuvalt küsimus: Kas me tegutseme Kristuse seadmise kohaselt või mitte? See eeldab loomulikult seda, et praeguse arusaama kohaselt põhineb ordinatsiooniga antav amet Kristuse seadmisel ja apostlikul kutsumisel. Tuntud piibliuurija Heinrich Rengstorf tabab siin naelapead: «Kiriku ameti tegeliku valdajana Jeesus Kristus ise loob ja annab selle ameti praegusel ajal inimestele, kes on Tema esindajad, samal moel, nagu Ta toimis kiriku alguses, kui Ta seadis apostlid ametisse. Sel puhul Tema valib välja ja varustab praegused ametikandjad oma volitusega ja vaimuliku meelevallaga oma teenistusse samal moel, nagu Ta andis oma apostlitele. Sel juhul on meil kõikidest erinevustest hoolimata apostolaadi ja praeguse ameti vahel vaieldamatult ühemõtteline järjepidevus, millel põhineva vastutusega me ordineerimisõigust kasutame.»

[EELK Kirikukäsiraamat selgitab vaimuliku ordinatsiooni tähendust järgnevalt: Kiriku jätkuvaks hüvanguks on Jumal andnud apostliku ameti, mille rajas meie Issand ja mida on kandnud edasi apostlid. Nagu Kristus valis ja läkitas apostlid, nii valib ja kutsub Ta ka nüüd Püha Vaimu läbi inimesi kiriku vaimulikku ametisse (Mt 10:1–4; Mt 16:17–19; Jh 20:21–23). Vaimulikuamet on Jumala seatud ning Jumala kingitus oma kirikule. Vaimulikud on saadikute ja sõnumitoojatena Jeesuse Kristuse esindajad koguduse ees ja vahendavad Tema lepitussõnumit. Juhi ja õpetajana kutsuvad nad kogudust kuuletuma Jeesusele Kristusele, karjastena koguvad ja juhatavad meie Ülemkarjase, Issanda juhtimisel Jumala laialipillutatud karja valmistuma Kristuse taastulekuks. (Kirikukäsiraamat. IV osa. Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat, lk 15) – tõlkija märkus]

Piiblikohti selgitades ning neid kaasaja konteksti kohaldades peame olema täiesti kindlad nende alust rajavast tähendusest, teisisõnu, milline pädevus ja autoriteet on Uue Testamendi tekstidel meie jaoks. Kas need tuleb praeguse olukorra valguses muutuvate väärtuste ja praktikate järgi ümber tõlgendada? Selle meetodi kohaselt tuleks iga piiblikohta eraldi uurida ja järgi katsuda. Kas teatud ajal ja teatud inimestele kirjutatud ajaloolised tekstid siiski saavad väljendada ja pakkuda ajast ja oludest sõltumatuid põhjendusi? Kindlasti saavad! Just sellest tuleb meil lähtuda. Aga kas tekstid annavad piisavad vastused tänapäevastele küsimustele? Selle vastuseks tuleb küsida: Mis takistab seda, et teksti «tõlgendamisest» ei saa käänamine ja väänamine? Ka meie oma tõlgendus tuleb kindlasti proovile panna, et me ei loeks tekstist seda, mida selles tegelikult ei öelda. Sellega jõuame küsimuseni Piibli selgest ja absoluutsest usaldusväärsusest ning ka Piibli autoriteedist. Kiriku ajaloos on seda küsimust alati esitatud. Usupuhastuse ajal leiti ka vastus, mis praegugi juhatab meid teele, millest me ei tohi kõrvale kalduda: Sola scriptura! Üksnes Piibel!

(B) Naiste ordineerimine ja meie arusaam kirikust ja karjaseametist

Luterlike usutunnistuskirjade kohaselt on kiriku amet, jutluse amet (Predigtamt) Jumala seatud või täpsemalt öeldes Kristuse seatud. Nõnda Augsburgi usutunnistuse viies artikkel õpetab. Ametikandjatele on antud volitus «evangeeliumi kuulutada, patte andeks anda ja kinnitada, sakramente jagada ja talitada. Sest Kristus läkitas, Jh 20[:21−23], apostleid käsuga: «Otsekui Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.» (Augsburgi usutunnistus, XXVII artikkel). Ametikandjad «esindavad kiriku kutsumise põhjal Kristuse, mitte omaenda isikut, nagu tunnistab Kristus: «Kes teid kuuleb, see kuuleb mind.» [Lk 10:16] Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal.)» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, VII artikkel)

Ehkki apostlite aja ametipidamine kõigi oma andide ja väeavaldustega paistab tänapäevasest vaimulikust ametist erinevana (võibolla tuleks märkida, et aja jooksul on toimunud piibellike andide, teenimisülesannete ja väeavalduste teatud vaesumine ja nende liitumine preestriametiga), kuuluvad need ametid siiski ühte. Seega võime öelda, et karjaseamet on üks ja seesama amet, mille Kristus on seadnud sõna kuulutamiseks ja sakramentide jagamiseks. See amet antakse ordinatsiooniga, ametisse pühitsemisega ning seda peetakse preestri ülesandeid täites. Meil tuleb sellest vankumatult kinni pidada, kuidas muidu saaksime olla kindlad, et tegutseme Kristuse nimel ja tema volitatuna? Ustavus selles küsimuses on olemuslikult tähtis. Ka katekismuses küsitakse võtmete meelevalla kohta: «Mida ametisse kutsutud Kristuse sulased teevad, kui nad jumaliku seaduse järgi oma ametit peavad?» Meile on ju õpetatud, et võtmete amet peab «olema sama väeline ja kindel – nii maa peal kui taevas – nagu meie armast Issand Jeesus Kristus ise tegutseks koos meiega.» Kristus, kiriku Issand kutsub, õnnistab ja läkitab oma ordineeritud sulased. Kristuse antud ametis on asi hoopis muus, kui inimlikus nõudmises ordineerimiseks ja ameti pidamiseks selle põhjal, et õpingud on lõpetatud ja eksamid sooritatud või on omandatud mõni muu nõutav pädevus.

Saksa evangeelse kiriku (EKD) teoloogiakomitee järgi «kõik kristlased on samaväärsed ja ühtmoodi ristimises kutsutud kiriku liikmeteks ja preesterlusele (sellega viidatakse kiriku ametile).» Selle kinnituseks osutatakse Lutheri sõnadele, ehkki tegelikkuses on need kontekstist välja rebitud. EKD arusaam viib vältimatult selleni, et ameti andmine on pelgalt õiguslik toiming ning amet ise teostub ametiülesannete täitmises. Sel juhul võiks preestriametit pidada kes tahes kristlane. Tegelikkuses ei ole karjaseamet mingite tööülesannete summa, mida kes tahes «andidega varustatu» võiks täita. Pole kaugeltki väheoluline, et Kristus valis apostliteks üksnes mehi. Nõnda toimides ei tahtnud Ta mingil moel vähendada naiste väärtust. Vastupidi, ta ülendas naise aukohale, valides Maarja, Jumala ema, kelle kaudu Ta inkarnatsioonis, lihaks saamises maailma tuli. Me ei saa eirata tõika, et Jumal oma tarkuses ilmus mehena ning just selles meessoolisena sai inimeseks. Seega tuleb olla väga hoolikas igasuguste «eelduste» tõlgendustega, püüdes mõista, mida Jeesus silmas pidas, kui Ta valis oma apostliteks 12 juudi meest. Taolistele eeldustele tuleb lisada veel arusaam, et ei Jeesus ega apostlid lahendanud küsimust naiste ordineerimisest, kuna tol ajal ei esitatud isegi taolist küsimust. Ehkki meie ajani ei ole säilinud ühtki siduvat põhjendust, miks Kristus valis enda ametlikeks esindajateks üksnes mehi, on siiski tõsiasi, et Ta valis just mehed ning see on jätkuvalt oluline ning takistab meil teha uut, sellest erinevat otsust.

Kiriku amet on enam, kui pelgalt ülesannete summa. Ametikandja on Issanda kutsutud. Ta on samaajaliselt nii koguduse liige kui selle esindaja Jumala ees. See saab nähtavaks selles, et pastor palvetab ja tunnistab oma patte koos kogudusega näoga altari poole pöördununa. Seejärel pastor – Issanda nimel ja Tema volitusel – pöörab näo koguduseliikmete poole ning kuulutab neile täieliku meelevallaga pattude andekssaamist. Neid ülesandeid täites võtab ametikandja lisaks sulase rollile ka Isa rolli, nagu osutab 1Kr 4:15. Pidades koguduses oma ameti mõlemat poolt ei teki siin ülesannete hierarhilist jaotust ning pastor ei eraldu ülevasse üksildusse. Uus Testament ei tunne mingit demokraatiast lähtuvat arusaama ametiülesannete samasugususest ja ühesugusest tähendusest. Paulus küsib ju pealegi: «Ega kõik ole apostlid?» (1Kr 12:29), pidades muidugi silmas seda, et kõik koguduseliikmed ei ole apostlid.

Me ei tohi unustada ega eitada seda, et karjaseamet rajaneb Kristuse volitusel ja apostolaadil. Kui me ei mõista ametit kiriku Issanda seatuna, vaid peame seda teatud ülesannete täitmiseks, mida võib anda kellele tahes kristlasele – asi, mis korraldataks ühise otsusega – hülgaksime lõplikult oma usutunnistuse. Jah, hülgaksime oma usutunnistuse aluse, Piibli! Sest just Piibel paneb meile kohustuse tunnistada Jeesus Kristus oma Issandaks selles mõttes, et me tunnustame Teda ameti Isandaks. Liiatigi pole Kristuse kirik rajatud ega mõeldud lihtsalt inimlikuks ühenduseks, mille igal liikmel on samasugused õigused ja kohustused. Kirik on rajatud ja on oma olemuselt Ülestõusnud Issanda ihu, milles Ta ise on kohal oma sõnas ja sakramentides, jagades ise oma Püha Vaimu ning milles Ta tahab toimida oma seatud ametikandjate kaudu. Arusaamal, et ameteid ja ülesandeid saab millal iganes meelevaldselt ümber korraldada olemasolevate võimaluste ja kasutatavate andide järgi, juurdub indlemises (Schwärmertum) ning see on vastuolus luterliku piiblikäsituse ja usutunnistusega.

On enesestmõistetav, et me tõrjume otsustavalt sellise preestriameti, mis eraldub kogudusest ning nõuab endale eesõigusi, väites ametil olevat Jumala ees teistsugune ja kõrgem arm. Taolise arusaamaga võitles omal ajal Luther. Me ei saa aga astuda vihma käest räästa alla, kärpides karjaseametit, seades kõik teenimisülesanded ja tööd samale joonele, eeldades, et kirik pole midagi enamat kui inimlikule korrale rajanev samamoodi mõtlevate inimeste ühendus. Nii kirik kui amet on Uue Testamendi järgi midagi hoopis enamat. Karjaseametit ei saa samastada pelgalt kuulutamisega. Piibli järgi olid Kristuse ülestõusmise esimesteks tunnistajateks naised. Nad said ülesande minna kuulutama Issanda ülestõusmisest jüngritele – pange tähele: jüngritele –, mitte kogu maailmale. Oleks loogiliselt väär tuletada naistele antud kuulutamisülesandest naise õigus karjaseametile.

(C) Naiste ordineerimine ning õpetus Kristusest ja Pühast Kolmainsusest

Naiste ordineerimine vaimulikuks tähendab muutust piiblikäsituses, vaimuliku ameti teoloogias ning eklesioloogias (õpetus kirikust). Samuti ei saa me käsitleda küsimust lahus sellest, mida tunneme feministliku teoloogiana. Selle teoloogilise suundumuse selge pürgimus – mõnikord teadvustatud, mõnikord teadvustamata – on eelkõige muuta Piibli ilmutatud ning kiriku tunnistusega kooskõlas olevat arusaama Kristusest ja Pühast Kolmainsusest. On asjatu arutleda selle üle, kas naiste ordineerimine on feministliku teoloogia esilekerkimise tagajärg või vastupidi. On fakt, et nende nähtuste väga lähedast omavahelist sidet ei saa eitada, isegi kui otsest põhjus-tagajärg seost ei saa tõestada. On selge, et feministlik teoloogia nõuab vankumatult ja sihikindlalt naiste ordineerimist feministlike arusaamade kohaselt – emantsipatsiooni, naise vabastamist meeste võimust kõikidel elualadel. Feministliku teoloogia püüd vabastada Piibel ja jumalateenistus patriarhaalsest pitserist toetab ja edendab naiste ordineerimist.

Feministliku teoloogia kohaselt on Jumalast kui «Isast» rääkimine naistevaenulik, kui samal ajal ei lubata rääkida Jumalast kui «Emast». Püha Vaimu kohta kasutatakse naissoost isikulist asesõna (sks.k sie), millega märgitakse, et see «olend» on naissooline. See ei ole pelgalt keelemäng, vaid kindel pürgimus muuta Piibli ilmutatud jumalapilti. Selle kõrvale tuuakse müütilisi mõisteid mittekristlikest usunditest, kus feminiinsetel jumalustel on juba pikka aega olnud oluline roll. Arusaam Jumalast kui taevasest kohtumõistjast ja halastavast Isast on juba ammu põhjalikult muutunud, sest muutunud on arusaam patust. «Patriarhaalsetest väärtustest ja normidest» taganemises on varjul hoopis enam kui esmapilgul näeme. Humanistlik teoloogia, mida nimetatakse ka «inimestevahelisuse teoloogiaks» (saksa k Mitmenschigkeit), on protestantlikes kirikutes vohanud juba ammu. See on avaldunud feministlikus teoloogias, mis on saanud mõjutusi ka vabastusteoloogiast. Kui Jumalat soovitakse leida armastavas kohtumises ligimesega – ma leian Jumala selles, et kogen ennast Kristusena –, siis saab naissoolist ametikandjat tema naiselike ja emalike instinktidega pidada kahtlemata paremaks kui karjasameti «patriarhaalset» mõistmist esindavat meessoolist ametikandjat.

Arusaam Kristusest Karjase ja hingede Piiskopina kahvatub, kui Tema nimel ja volitusel tegutsevad karjased ei räägi ega toimi enam oma läkitaja esindajana. Sel juhul inimestest – eriti naistest – lähtuvad ning nendega seostuvad kogemused, soovid, vajadused ja ootused võivad üsna kiiresti kujundada Jumalast ja Kristusest hoopis uue arusaama. See ei lähtu enam Jumala eneseilmutusest, vaid see projitseeritakse Jumalale, asetatakse Jumala kohale Tema loodute poolt. Seega tuleks meil endalt küsida, millist jumalapilti naiste ordineerimine edendab. Selle heakskiitmine tähendaks feministliku teoloogia taotletavat muutust jumalamõistmises. Nähes, kui palju me taolise suunamuutusega kaotame, kas ei tähendaks see, et peame tingimatult püsima Piibli antud jumalakäsituses?

(D) Loomiskord ja pääste

Arutelus naiste ordineerimise üle on märkimisväärselt suurt tähelepanu pööratud piiblitekstile Pauluse kirjast galaatlastele 3:28: «…ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.» Siin väljendatakse täiesti selgelt mehe ja naise samaväärsust Jumala ees ning kinnitatakse nende võrdset väärikust Jumala lastena. Samuti rõhutab Paulus, et rahvuslikud ja sotsiaalsed erinevused on kaotanud oma tähenduse. Nimelt kuuluvad sellised erinevused praegusesse maailmaajastusse, Kristuse lunastustöös on aga alanud selle maailma lõpp. Pauluse loetletud erinevusi võib siiski mõista ja tõlgendada vaid pattulangemise tagajärjena, milles inimene ja Jumal teineteisest lahutati. Naise ja mehe vahelisi erinevusi aga ei tuletata mitte pattulangemisest, vaid Jumala loomistahtest ja -plaanist: «Ta lõi tema meheks ja naiseks.» (1Ms 1:27) See erinevus (vähemalt selles osas, mis puudutab seksuaalset erinevust) ei tule taevas esile. Öeldakse ju Piiblis: «Ollakse nagu inglid taevas.» (Mt 22:30)

Me võime olla kindlad, et uue loodu tõelisus on juba nüüd saanud tegelikkuseks ning sisenenud meie maailmaajastusse päästetute juurde. Antitsipatoorne (etteulatuv) teoloogia sirutub tulevase poole ning püüab juba ette saada osa sellest, mis on meile alles tõotatud: uued taevad ja uus maa (2Pt 3:13). Nimetatud antitsipatoorsel teoloogial on oluline roll peaaegu kõigi meie aja eetiliste ja paljude muude probleemide lahendamisel. Kristlaste seas ja kirikus on Jumala kuningriigi tulek juba teostunud. Samas võib asjasse süvenedes üsna lihtsalt märgata, kui kaugele on taolises mõtteviisis mindud luterlikust usutunnistusest ja kainest piibellikkusest ning kuidas see läheneb indlemisele. Selles püütakse valitseda ja määrata loomist ja loodud maailma korda «uudse õigusega», kuid enamasti taoline «uuendus» pigem moonutab vabastavat evangeeliumi ning sellest saab uus orjastav seadus.

Tegelikkuses pääste ja lunastus ei tühista loomist. Apostel Paulus väljendub lunastusest rääkides muidugi jõuliselt (Gl 3:28), suunates oma sõnad neile, kes on usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses ning kes on Kristusesse ristitud ja Kristusega rõivastatud (Gl 3:26–27). Kuid mingil juhul ei eira need sõnad loomiskorda. Ammugi ei saa nendele sõnadele tuginedes pidada tühiseks või eirata mehe ja naise vahelist suhet (ka jumalateenistust) puudutavaid piiblikohti, pidades neid seotuks vaid oma aja kontekstiga. Kindlasti võib mehe ja naise vahelise suhte määratlemine apostlite üleskutse kohaselt tekitada tänapäeval raskusi. Aga see, kes arvab nende piiblikohtade kõrvalelükkamisega probleemi lahendavat, läheb lihtsalt kergema vastupanu teed.

Pole kahtlust, et naiste pidamine meestega võrreldes andetumateks või otsustusvõimetuteks ning sellele alusel nende tõrjumine on Piibli õpetust moonutav. Liiga sageli põhjendatakse taolist tõrjumist Piiblis öelduga, tegelikult on asi «kodanlikus» arusaamas soorollidest, Piiblist tehakse kattevari ebaõiglusele ja mehelikule uhkusele. Taolisele väärkäsitusele ei tohi vaadata läbi sõrmede, ammugi veel seda kaitsta.

Samas ei tohi Piibli väärkasutuse vastu võideldes teha tühjaks seda, mida Piibel selgelt õpetab, s.t loomiskorra jätkuvat püsimist, ehkki juba ammu ümbritseb seda lunastuskord. Jumala seatud loomiskord on jõus ka kirikus, kus mõlemad, nii mees kui naine saavad oma loomulike andidega kogudust üles ehitada. Ei annid ega loomulikud võimed ega ka kõikide Jumala laste võrdne positsioon Isa ees saa olla aluseks naiste ordineerimisele. Võimatu on isegi mõelda, et keegi võiks nõuda endale karjaseametit. Erinevalt maisest «kutsumusest», mille võime endale valida, Jumal ise valib välja ja kutsub kiriku ametisse. See kutse ja valik kinnitatakse ordinatsioonis. Naiste ordineerimisele vastu olemiselt kaoks põhjendus, kui jäetakse rõhutamata, et seda tõrjuvad nii Piibel kui luterlikud usutunnistuskirjad. Selles küsimuses on kaalukausil mõlemad: Piibel ja luterlik usutunnistus. Just sellepärast saab see küsimus kirikut lõhkuda – Jumal hoidku selle eest!

Millist kirikut me tahame! Kindlasti sellist, mis tugineb Piiblile koos ühe, püha, kristliku Kirikuga. Kindlasti tahame olla kirik, mille keskmes on jätkuvalt Kristuse seatud ning Tema seadmisele ja tegudele rajatud karjaseamet. Kindlasti tahame olla kirik, kus ei ole «mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kristliku kirikuga» (Augsburgi usutunnistus lõpp) ning mis on alal hoidnud oma tegeliku katoolsuse. Paljud naised meie seas täidavad ennast säästmata erinevaid teenimisülesandeid, mille eest võime tänada Jumalat, kellelt tulevad kõik head annid. Samal ajal tuleb meeles pidada, et meil ei ole õigust panna naist sõnatooja rolli, Kristuse kohale, koguduse karjaseks. Me õpetame, et karjaseametit peetakse Kristuse kutsel. Kristus kutsus sellesse ametisse üksnes mehi ning kutsub jätkuvalt. Andku Tema meile üksmeelt ja rõõmsat usaldust selle vastu, et Ta nii suudab kui tahab takistada kõike seda, mis on kirikule kahjuks. Palugem seda Temalt südamest ja alati.

Tõlkinud Illimar Toomet

Jobst Schöne (1931–2021) oli Saksa Iseseisva Luterliku Kiriku (Selbständige Evangelisch-Lutherische Kirche, SELK) piiskop.