Prof. dr. Arne Hiobi ettekanne Oleviste kogudusekoolis 28.11.2021.
Piibellikke ettekuulutusi Jeesuse kohta on loendatud umbes 50–100.[1] Ettekuulutustega on aga nii, et neid saabki tuvastada alles toimumisel. Enamasti kujutavad nad endast väikeseid viiteid, mis puudutavad üksikasju oodatava Messia saatuses ega ole algul üldse läbinähtavad. Selliseid ettekuulutusi leidub Piiblis rohkesti.[2]
Jumal ootab, et me ettekuulutusi uuriksime ja tarkuses kasvaksime, sest lõpuajal mõistmine suureneb (Tn 12:4). Seepärast ütleb ka Jeesus, et pandaks tähele ja mõeldaks järele, mida Ta on ette kuulutanud (Mt 24:15), püüdes ära mõistatada sümboolseid viiteid (Ilm 13:18) ning tõotab õndsust tõsistele püüdlikele (Ilm 1:3).
Sama kehtib Jeesuse sünni ettekuulutuste puhul: neid sai Vanast Testamendist avastada alles tagantjärgi, s.t siis, kui Ta oli sündinud ja erakordsete sündmustega tuntuks saanud. Teisisõnu avanevad ettekuulutatud piiblikohad meile tuntud sündmustest lähtudes. Heitkem Jeesusega teadaolevat meenutades pilk Piiblisse.
1. Paganlikud ettekuulutused Jeesuse kohta
Piiblisse pilku heites võime kõigepealt täheldada, et Jeesuse sündimist, tegutsemist ja saatust eristatakse selgelt müütidest antiiksete jumalate kohta, milles jutustatakse ebaajaloolisi lugusid. Apostlid on algusest peale olnud pealtnägijateks (Jh 15:26j Ap 1:21j). «Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga,» kirjutab Peetrus (2Pt 1:16). Sarnaselt tunnistab Johannes: «Mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud» (1Jh 1:1jj). Seepärast soovitab ka Paulus hoiduda mütoloogiatest (1Tm 1:4) ja inimestest, kes «pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole» (2Tm 4:4), «öeldes et ülestõusmine on juba toimunud» (2Tm 2:18) jne. Piibellik ilmutus on ajalooline, pealtnägijate poolt tunnistatud, erinevalt müütidest.
Edasi võib täheldada, et juba varakult vastandasid kirikuisad (Justinus, Origenes, Hieronymos, Aleksandria Kyrillos jt) Jeesuse neitsistsündi ja ülestõusmist analoogsete antiiksete müütidega, kus kõneldi mitmesuguste jumaluste (Osiris, Marduk, Tammus ehk Adonis, Attis, Dionysos, Mithra jt) surmast ja ülestõusmisest ning mõningate kuulsate inimeste neitsistsünnist. Nende lugude ebaajaloolisusele osutab juba see, et sõnum Jeesuse imelisest sünnist ja ülestõusmisest kõlas antiikmaailmas usutamatuna.
Antiiksed legendid ei ole võrreldavad Jeesuse üleloomuliku sündimise ja ülestõusmisega, sest (1) sealsed «jumalad» olid väljamõeldud kujud mütoloogilises maailmas, Jeesus aga tegutses tõelise inimesena reaalses maailmas; (2) antiiksetes müütides pole eeldatud tõelises mõttes inkarnatsiooni, sest «jumalad» surid ja ärkasid ellu jumalatena, ühendamata ennast inimesega, rääkimata kannatamisest inimese heaks (sama kehtib Višnu kehastumiste kohta hinduismis, kus hüljatakse illusoorsena maine maailm), kuid Jeesus kannatas, suri ning äratati üles inimesena, kelles Jumal oli tõeliselt inkarneerunud;[3] (3) paganlikud «jumalad» võivad astuda füüsilisse sugulisse vahekorda ja isegi abielu rikkudes (nii olevat sündinud Egiptuse vaaraod, Aleksander Suur, Platon jt), mis ei kehti Jeesuse puhul.
Jeesust ei esine mütoloogilise pooljumalusena. Ta sünnib Püha Vaimu pneumaatilise puudutuse läbi elavast Jumalast Loojast, kes kõnetab Jeesuse ema ingli kaudu personaalselt ja leiab neitsi Maarja nõusoleku. Jumala «abielurikkumine» Maarjaga pole kujuteldav mitte ainult moraalselt, vaid ka ontoloogiliselt: Jumal on Vaim (Jh 4:24). Jeesus aga ei ole mingi kujutletud pooljumal, vaid reaalselt Jumal ja täielikult inimene.[4]
Paganlikke jutustusi võib aga tõlgendada mütoloogilise eelaimdusena selle kohta, mis Iisraelis teostub ajaloolisel kujul. Jumala märguandeid looduse ja südametunnistuse kaudu tuntakse küll moonutatult, kuid siiski aimamisi rahvaste maailmas (Ps 19:2–5 Kg 3:11 Rm 1:19jj 2:13jj 3:29). Jumal on paganlikke religioone ja nende jumalakujusid – hoolimata printsipiaalset kriitikast – ajutiselt teataval määral isegi aktsepteerinud (Ap 14:16jj 17:27jj), et inimesi ette valmistada tõelise jumalakuju Jeesuse Kristuse ilmumiseks, mõistmiseks ja vastuvõtmiseks. «Tema on nähtamatu Jumala kuju (kr ikoon), kogu loodu esmasündinu» (Kl 1:15; vrd Hb 1:1jj). «Temas elab kogu jumalik täius ihulikult» (Kl 2:9).
Sarnaselt leidub ka anonüümseid ettekuulutusi Kristuse kohta väljaspool Piiblit, mis kajastuvad üleloomulikku sündimist väljendavates müütides. Pole põhjust öelda, et need on tagantjärele Jeesusega seostatud, sest ettekuulutusi saabki lõplikult taibata üksnes pärast nende toimumist. Inimkond on aimanud oma võimalusi – ja tulevikku, mida Jumal ette valmistab – intuitiivselt läbi aegade. Piiblis asendub müütiline mõistmine ajaloolisega, ehkki kujundlikes väljendustes leidub vahel müütilise kõneviisi rudimente.
2. Messias sünnib ilma maise isata ainult naisest
See ettekuulutus peitub juba Jumala sõnades maole Eedeni aias: «Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea» (1Ms 3:15). Et naisel ei ole seemet, vaid ainult mehel, siis viitab «naise seeme» mehe puudumisele. Enne Jeesust jäi see ettekuulutus täielikuks saladuseks. Selle ettekuulutuse vorm tundub olevat müütiline, sest madu kõneleb inimese viisil. Aga kui me meenutame, et Piiblis ka puud ja jõed plaksutavad käsi ning mäed hõiskavad (Js 55:12 Ps 98:8), siis võime aru saada piltlikust kõneviisist. Küllap väljendus madu pigem intuitiivselt, esindades saatanat, kelle tegevus on mõjutanud kaudselt kogu loodut, mis Pauluse sõnul ootab vabanemist (Rm 8:19jj).
See ettekuulutus hakkas avanema pärast Jeesuse ülestõusmist, kui hakati mõistma Tema taevast päritolu. Evangeeliumidest on näha, et jüngrid ei taibanud paljusid asju, mida meil on lihtne aru saada, sest hilisemate kogemuste põhjal on asjad selgunud. Esialgu aga oli kõik varjatud. Kes oleks uskunud Jeesuse neitsistsündi? See sai teemaks tulla alles pärast ülestõusmist.[5] Joosep uskus alles ingli selgitusel (Mt 1:19jj) ja kuigi teda peeti üldiselt Jeesuse isaks (Lk 3:23 4:22 Jh 1:45 6:42), nimetasid kohalikud Jeesust ka Maarja pojaks, millist väljendit kasutati tundmatu isa korral (Mk 6:3 Jh 8:41j). Kas meie usuksime, kui keegi noor naine ütleks, et ta on lapseootele jäänud Pühast Vaimust? Mõistagi mitte. Seepärast ei saanud ka Jeesuse neitsistsünni pärimus kõlada usutavalt enne Tema ülestõusmist. Alles aegamisi hakkasid jüngrid taevariigi saladusi mõistma ka Jeesuse sündimise puhul.
Samal ajal kõneldakse Uues Testamendis üksmeelselt Jeesuse taevalikust päritolust ning leidub ka viiteid neitsistsünnile. Mitte kusagil Jeesuse kõnedes Isast ei kerki vihjet Joosepile, vaid mõeldud on ikka ainult taevast Isa. Ka Johannes, Paulus ega keegi teine väida ega eelda iial, et Joosep olnuks Tema isa, vaid üksnes taevane Isa.
Paulus keskendub oma kirjades aktuaalsetele küsimustele ega jutusta midagi Jeesuse maisest elust. Et aga apostel kohtus Jeruusalemmas Jeesusele lähedaste isikutega (Gl 1:18j 2:1–9), siis võib arvata, et ta kuulis midagi ka Jeesuse sündimise kohta. Jeesuse sünnile viidates ei maini ta sigitajat meest, vaid üksnes naist: «Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest» (Gl 4:4). Seda väljendit «sündis naisest» on mõistetud Eedeni ajas antud ettekuulutuse täitumisena, et «naise seeme» purustab mao (ehk kuradi) pea (1Ms 3:15). See on ainus selline väljend Piiblis, sest naisel pole ju seemet, vaid mehel. Naise seemnest saab rääkida ülekantud tähenduses, siis kui mees välja jäetakse.
Maarja on «mao pea» purustaja: tema Poja läbi Jumal «mõistis patu inimeses surma» – patu, mille algatas madu. Neitsistsünnile viitab ka Jeesuse erinev päritolu teistest inimestest: Jumal läkitas ta ainult «patuse liha sarnasuses» (Rm 8:3). Säilis ka erinevus Jeesuse ja Aadama järglaste vahel: «Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevane» (1Kr 15:47; vrd 8:6). Taevane Jeesus on «Jumala kuju», kes loobus enese olust, sai «inimese sarnaseks», leiti üksnes «välimuselt inimesena» ning viimaks ülendati «üle iga nime» taevas (Fl 2:6–11). Jeesus on «kogu loodu esmasündinu, sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu.» Jeesus ise on «enne kõike ja kõik püsib koos temas» (Kl 1:15jj; vrd Hb 1:2j). Kas võinuks taevalik jumalinimene üldse sündida teisiti kui imelisil üleloomulikul viisil, lahkuminevalt teistest inimestest?
Ainult naisliin kerkib ka Johannesel – seal, kus Jeesus ütleb oma emale: «Naine!» Ta ei nimeta Maarjat kunagi nimepidi. «Mis on sul minuga asja, naine?» ütleb Jeesus Kaana pulmas (Jh 2:4) «Naine, vaata, see on su poeg!» lausub Ta ristil (Jh 19:26). On küsitud, miks Jeesus kordagi ei vihjanud oma kõnedes neitsistsünnile, mis ei saanud ju olla tähtsusetu? Kuid Ta tegi ju seda, kui Ta rääkis «minu Isast» kui ainult taevasest Isast, kus ei kerkinud hämaraltki Joosepi kuju. «Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen» (Jh 5:29). Ta mainis ka oma taevast päritolu: «Enne kui Aabraham sündis, olen mina» (Jh 8:58).
Jeesus on Jumala ainusündinud Poeg, sest Temas on lihaks saanud Jumala Sõna ehk Logos, kes kuulub igavesti kokku Jumalaga (Jh 1:1jj,14). Väljendi «ainusündinu» (monogenes) kasutamine (Jh 1:14,18 3:16,18 1Jh 4:9) osutab, et Jeesus sündis Johannes arvates teistest erinevalt. Teised kõik sünnivad Jumala lasteks (kreeka tekstis «poegadeks»), kui Vaim neid adopteerib (Jh 3:3jj), Jeesus aga on Poeg algusest peale. Kristlased sünnivad Vaimu läbi uueks vaimselt, sisemiselt (Jh 3:6), Kristus aga on sündinud Jumalast vaimselt ja kehaliselt. Juba sündimise poolest erineb Ainusündinu teistest: Sõna «sai lihaks» (Jh 1:14).
Vihjet neitsistsünnile on nähtud väites, et Jumala lapsed on need, kes usuvad Jeesuse nimesse, «kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast» (Jh 1:13). Pole aga selge, kas «kes» peab silmas Jeesust või Jumala lapsi: esimesel juhul see osutab, teisel ei osuta neitsistsünnile. Mitmuslik vorm «Ta ei ole sündinud «veredest» (ex aimatōn)» võib viidata kahe vanema puudumisele (kelle vered ei segunenud). Et Jeesus ei sündinud «lihast», viitab vanemate ühisosale (mees ja naine on üks liha). Et Ta ei sündinud mehe «tahtest» (või ihast), välistab isa. Kolm korda kinnitatakse Jeesuse kohta, et Ta «ei pärine» kahe inimese veredest, mõlema vanema liitumisest ega üldse mehest.
Johannese ilmutusraamatu taevane Naine, kes tõi «poisslapse» ilmale, võib ka viidata Maarjale ja Jeesuse neitsistsünnile. Seal püüdis Teda hävitada – analoogselt kannast salvamisega – suur lohe, «see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad» (Ilm 12:1–9). Kuid lohe pea on Jeesuse sündimisega purustatud, saatan taevast alla heidetud ja visatakse lõpuks tulejärve (Ilm 20:10).
3. Messias on jumalinimliku loomusega ja pärineb igavikust
Sellise tõotuse sai juba Mooses: «Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama! … Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin» (5Ms 18:15,18). Et Jumal ütleb esmalt «minu sarnase», siis tähendab see jumalikku loomust. Messias evib aga ka inimlikku loomust, «niisuguse nagu sina», ütleb Jumal Moosesele (5Ms 18:15–18; vrd Ap 3:22j 7:37).
Selles ettekuulutuses sisaldub viide hilisemale kiriklikule õpetusele Kristuse kahest loomusest, mis kinnitati lõplikult Chalkedoni kirikukogul (451. a), kuid on olemas ka Uues Testamendis. Üheltpoolt on Jeesus inimene (Jh 8:40 Ap 2:22 1Tm 2:5), teisalt aga nimetatakse teda Jumalaks (Jh 20:28 Rm 9:5 Tt 2:13 2Pt 1:1 1Jh 5:20). «Mina ja Isa oleme üks» (Jh 10:30). «Kes on näinud mind, see on näinud Isa», kinnitab ta ise. Isa ja Poja ühtsus seisneb täiuslikus omavahelises suhtes: «Mina olen Isas ja Isa on minus» (Jh 14:9jj). Jumal Isa on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal, elavate Jumal (Mt 22:32 Mk 12:26 Lk 20:37).
Suuri sarnasusi on Jeesusel Moosesega teisigi: mõlemad on tuntud võimsate imetegude poolest, mis viitasid Jumalale ning mistõttu mõlemaid kardeti. Nii nagu Moosese palge hiilgus põhjustas hirmu inimestes, mainitakse kartust, mida tekitasid Jeesuse rohked imeteod: imeline kalasaak (Lk 5:8j), halvatu tervendamine (Lk 5:26), «leegioni» väljaajamine (Mk 5:15 Lk 8:35jj), tuule vaigistamine (Mk 4:41 Lk 8:25), veepeal kõndimine (Mt 14:26,30 Jh 6:19), Naini noormehe ülesäratamine (Lk 7:16), kirgastamine kõrgel mäel (Mk 9:6), tühi haud ja ülestõusmine (Mk 16:8 Lk 24:5,37). «Keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal,» ütles Nikodeemos (Jh 3:2).
Jumalik ja inimlik kerkivad viiteliselt ka psalmides, kus kuulutatakse kuningas Taaveti järglase jumalikkust: Jumala igavene «täna» on Messia lähtekohaks (Ps 2:7jj). Ilmneb isegi Kolmainsus, kus Isa kõnetab Poega: «Issand ütles minu Issandale», ühisel vaimsel (Püha Vaimu) aluspinnal. «Sina oled preester igavesti» (Ps 110:1,4). Prohvet Naatani sõnumis kerkib aga Taaveti poja inimlikkus, kelle Jumal omaks tunnistab: «Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks.» Mainitakse koguni Messia inimlikku nuhtlemist, mis ei võta temalt ära Jumala heldust: Taaveti järglase kuningriik on «kinnitatud igaveseks» (2Sm 7:14jj; vrd 1Aj 17:13jj, 24j Ps 89:30jj 132:11j). Messia tulemisele ja Jeesuse pärinemisele Taaveti suguvõsast viidatakse paljudes kohtades (Rm 1:3 2Tm 2:8 jne).
Messias pärineb igavikust ning on nagu Jumal ja ingel (Kl 1:17 Jh 1:1jj 17:5,24 Ilm 1:1j,17 2:8 8:58 22:13). Prohvet Miika läbi kuulutab Jumal Messia sünnikoha: «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest» (Mi 5:1). Jeesust kutsutakse Naatsaretlaseks elukoha järgi, ent pole ühtki pärimust, mis nimetaks Naatsaretti Tema sünnikohaks või vaidlustaks Tema sünnipaigana Petlemma. Messia pärinemisele igavikust osutab ka prohvet Sakarja: «Taaveti sugu on nagu Jumal, nagu Issanda ingel nende ees» (Sk 12:8). Uues Testamendis täpsustatakse, et Jeesus on ülem kui kõik inglid, olles Jumala «kirkuse kiirgus» ja «olemuse kuju» (Hb 1), kes on osalenud juba Jumala loomistöös.
Mil viisil saab Jeesuse jumalikkusega seoses rääkida Tema inkarnatsiooni-eelsest tegevusest? Seda on küsitud seoses «Issanda (Jahve) ingliga», kes samastatakse otsesõnu Jumalaga, nii et Jumalat ja teda ilmutavat inglit ei saa eristada. Nõnda ilmub ta Haagari äraajamise loos (1Ms 16:11,13), Iisaku ohverdamisel (1Ms 22:11j), Jaakobi unenäos (1Ms 31:11,13), Moosesele põlevas kibuvitsapõõsas (2Ms 3:2jj; vrd Ap 7:30), samuti Giideoni (Km 6:22jj) ja Simsoni lugudes (Km 13:20,22j). Et ingel esindab täiemääraliselt Jumalat, siis lubab ta Bileami loos ennast jumalikuna austada (4Ms 22:31). Samastatakse ka Jumala ja ingli õnnistus Joosepile (1Ms 48:15j). Jumal, kellega Jaakob võitles (1Ms 32:25,31), oli tegelikult ingel (Ho 12:3–5). Kui Issand käis pilvesambas Iisraeli ees kõrberännakul (2Ms 13:21), tegutses sealgi Issanda ingel (2Ms 14:19). Pauluse sõnul on ka seadus antud inglite kaudu (Gl 3:19 Ap 7:44). Ilmselt Jumalast räägitakse inglit mainimata seal, kus teda näha ei ole, kus aga midagi nähakse, seal nimetatakse Issanda inglit (2Ms 33:20jj 5Ms 4:14).
«Issanda inglit» on samastatud otseselt Jumala Poja, Jeesuse Kristusega, enne kui ta sündis Maarja läbi inimeseks. Mitmed kohad aga osutavad nende erinevusele. Nimelt ilmus «Issanda ingel» karjastele ka siis, kui Jeesus oli juba sündinud (Lk 2:7jj), samuti Joosepile unes enne ja pärast Jeesuse sündi (Mt 1:20,24; vrd 2:13,19), ka Jeesuse haual, kes oli juba üles tõusnud (Mt 28:2) ning apostlite tegevuse aegu, mil Jeesus oli juba ihulikult taevasse läinud (Ap 5:19 8:26 12:7,23). Seega ilmneb erinevus Jeesusest, kes samastatakse Jumala Logose ehk Sõnaga ning ta saab Jumala Pojaks sündides (Jh 1:1–18). Et «Issanda ingel» ilmus Ristija Johannese isale Sakariasele, sarnaselt nagu ingel Gabriel ilmus Maarjale (Lk 1:11,26), siis võib arvata, et seda nimetust kasutati eriti peainglite puhul.
4. Messias sünnib neitsist ja tegutseb ettekuulutatud ajal
Neitsistsündi kuulutas ette Jesaja: «Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi (ʼalmá) jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immanuel» (Js 7:14; vrd Mt 1:22j). Ehkki almá tähendab heebrea keeles lihtsalt «noort naist», ei ole tema sünnitatud laps tavaline: Jesaja sõnul antakse sündivale pojale nimeks «Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9:5). Vaevalt võis ka mõne naise tavaline sünnitus olla jumalikuks tunnustäheks, mis ei oleks midagi ebatavalist. Lapsele nimepanija kohta kasutatakse heebrea keeles naissoo vormi: neitsi pidi pojale nime andma, mitte isa, nagu tavaliselt. Ka see osutab maise isa puudumisele Jesaja ettekuulutatud poisslapse puhul.
Seepärast juba juudid enne Kristust tõlkisid almá kreekakeelses Vanas Testamendis «neitsiks» (parthenos). Ilmselt tundus see tõlge kõige täpsem, jälgides Jesaja ennustust, kus oleks võidud sünnitaja puhul tarvitada ka tavalist sõna naise kohta (iššâ), tõlke puhul aga kasutada kreeka keeles «noore naise» kohta õiget sõna (neanis) – kuid eelistati neitsit. Seejuures kreekakeelset piiblitõlget (Septuagintat) peeti Jumala poolt inspireerituks 72 tõlkija vahendusel (Septuaginta = «seitsmekümne» tõlkija tõlge).
Sisuliselt tähendab ʼalmá neitsit ka ülejäänud kuuel korral, kus ta esineb Vanas Testamendis: Rebeka enne abiellumist (1Ms 24:43), Moosese õde (2Ms 2:8), vallalised neiud (Ps 68:26), neiu enne kihlumist (Õp 30:19), neitsid, keda eristatakse naistest ja liignaistest (Ül 1:3 6:8). Sarnaselt kasutatakse heebrea sõna betulá, mis tähendab neitsit. Öeldakse küll otse, et ta on, taas nagu Rebeka, «mehe poolt puutumata» (1Ms 24:16), «ei ole kihlatud» (2Ms 22:15) või et ta on süütu (3Ms 21:14) ega ole «meest tunda saanud meesterahvast magatades» (Km 21:12). Ent ka betulá tähendab (nagu ʼalmá) noort naist, kes võiks juba abielluda (5Ms 22:23,28 2Sm 13:2 Ii 31:1 Js 62:5). Osutatakse, et ta kuulub juba oma «isandale» (ba'al) ehk (peig)mehele (Jl 1:8). Seega vihjatakse ka ʼalmá puhul delikaatselt neitsilikkusele, mainimata otseselt süütust – nii nagu eesti sõna neitsi ei väljenda otsesõnu süütust või nagu saksa sõna Jungfrau tähendab neitsit, vormilt aga noort naist.[6]
Messia tegevusaeg ilmutatakse Taanieli ettekuulutuses seitsmekümne (aasta)nädala kohta (Tn 9:24–27), mis sobib täpselt Jeesusega. «Alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat [7 x 7 = 49]; ja kuuskümmend kaks aastanädalat [62 x 7 = 434].» Kogu ajavahemik hõlmab 49 + 434 = 483 aastat: see tuleb liita Jeruusalemma templi taastamise käsule, mille Pärsia kuningas Artaxerxes I (465-424) andis Esrale oma seitsmendal (jooksval) valitsemisaastal 457 eKr (Esr 7:7j). Sooritatud tehe annab tähelepanuväärse tulemuse: – 457 + 483 = 26 pKr. Just sellal alustas Jeesus «võitud vürstina» oma (umbes 3,5 aasta pikkust) avalikku tegevust, saades Püha Vaimu kaudu võituks ristimisel Ristija Johannese poolt (Mt 3:13–17 Mk 1:9jj Lk 3:21j Jh 1:29–34), keda on teisedki prohvetid ette kuulutanud (Js 40:3jj Ml 3:1,23).
Samad arvud sobivad, kui võtta lähteks Jeruusalemma linna ülesehitamise käsu Nehemjale kuningas Artaxerxese kahekümnendal (jooksval) aastal (Ne 2:1), s.t 446 eKr. Tuleb arvestada, et Taaniel arvestas aega vana heebrea kalendri järgi, kus aastas on 360 päeva. Seega on 483 aastat juudi kalendri järgi 483 x 360 = 173880 päeva. Meie kalendrisse ümber arvestades saame arvuks 173880 : 365 = 476 aastat. Kui nüüd sooritada tehe, jõuame Jeesuse ristilöömise aastasse – 446 + 476 = 30 pKr. Ristilöömisele osutab Taanieli järgnev väljend, et pärast 62 aastanädalat «kaotatakse võitu» (s.26), s.t Messias.
Ingel nimetab Taanielile ka Iisraelile pöördumiseks antud aja: «Seitsekümmend aastanädalat [70 x 7 = 490] on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.» Lähtudes Jeruusalemma taastamiskäsust saame tehteks: – 457 + 490 = 33 pKr. See sobib ingli väljendiga Messia kohta: «Ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri.» Just nõnda juhtus Jeesusega, kes tegutses alates 26 pKr – seega aastanädala lõpus 33 pKr, mil juudid olid hüljanud lõplikult kristluse ja hukanud Stefanose (Ap 7), rajas ülestõusnud Jeesus paganate misjoni, kutsudes Pauluse rahvaste apostliks (Ap 9:1–8 Gl 1:16) ning Peetruse juhtides samale teele (Ap 10). Selle seitsmeaastase tsükli poole peal 30 pKr lõpetas Kristus oma ristisurmaga kõik paganlikud ohverdused alatiseks.[7]
Ka Taanieli poolt kuulutatud Inimese Poeg, kes saabub taevapilvedel (Tn 7:13j; vrd Sk 14:4,9), peegeldab ühtaegu jumalikku ja inimlikku loomust. Seda nimetust kasutab Jeesus kõige enam enda kohta (üle 80 korra). Ilmutusraamatus samastatakse taevane Jeesus ja Inimese Poeg (Ilm 1:13 14:14). See salapärane Inimese Poeg näeb välispidiselt inimesena, kuid käitub nagu Jumal, kes ilmus edaspidi Jeesuses Kristuses.
Taanieli ettekuulutuste täpsusega seondub ka antud ilmutuse erakordsus. Selle tõi talle Gabriel, üks peaingleid, ja ütles tähendusrikkalt: «Taaniel, nüüd olen ma tulnud sind targaks tegema. Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!» (Tn 9:22j). Sarnase pidulikkusega ilmus Gabriel Jeesuse emale Maarjale ja kuulutas ette: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» Sellele järgnes kuulutus, et Maarja jääb lapseootele Pühast Vaimust ja toob ilmale Jumala Poja (Lk 1:26–37). Jumala ainusündinud Poeg sünnib aga seeläbi, et saabub Jumalast väljuv Sõna – nagu Taanieli kirjelduses (!) – ning saab lihaks Jeesuses Kristuses (Jh 1:1–14). Ingel Gabriel ilmub otsustava sõnumitoojana ainult nendes kohtades Taanieli raamatus ja Luuka evangeeliumis (üldse nimetatakse teda ainult viies kohas Piiblis).
Jeesuse sündimisega lõpevad ettekuulutused Tema kohta, sest Sõna saab lihaks. Veel täpsemalt öeldes: nüüd hakkavad ettekuulutused mõistetavaks saama, nii nagu nende täitumist Jeesuse Kristuse elust aegamisi tähele pannakse. Aidaku Püha Vaim meil edasi taibata ja kinkigu meile veelgi suuremat usku saabuvasse Messiasse.
[1] Josh McDowell, Kaalukad tõendid. Tallinn 2006: Logos. Lk 236–275.
[2] Arne Hiob, Piibel usu ja teaduse vahel. Tallinn 2015: Allika. Lk 204–211.
[3] Arne Hiob, Religioon minevikus ja tulevikus. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Tartu 2011: Johannes Esto Ühing. Lk 117–199.
[4] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu 2012: Johannes Esto Ühing. Lk 127–129.
[5] Arne Hiob, Jeesus usu ja teaduse vahel. Tallinn 2017: Allika. Lk 108–124.
[6] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus, lk 122–124; Jeesus usu ja teaduse vahel, lk 109–111.
[7] Arne Hiob, Patmos. Johannese ilmutusraamat ja meie tänapäeval. Tartu 2016: Johannes Esto Kirjastus. Lk 30–31; vrd Piibel usu ja teaduse vahel, lk 235–237.
