1949. aasta suvel keelustas nõukogude võim Eestis leeriõpetuse. Koguduse vaimulik võis küll kontrollida leeri tulijate teadmisi, kuid need teadmised pidid tulema kusagilt mujalt, igatahes mitte kirikust.[1] Sellises äraspidises olukorras pidi iga vaimulik ise nuputama, kuidas keeldudele vaatamata konfirmantidele mingisugustki usuõpetust anda. Nagu alljärgnevast selgub, võis leerikool toimuda isegi kirja teel.
Tarvastu koguduse õpetaja Harri Haamer koostas lühikese leeritunni oma kirjas Karlile[2] 1970. aasta suvel. See sisaldab esmalt valikut Uue Testamendi kirjakohtadest, mis Harri Haameri arvates tulnuks kõigepealt läbi lugeda. Teiseks sõnastas ta vabavormilise usutunnistuse, mille keskmes on Jumal kui igavene Armastus. Kolmandaks annab ta ülevaate Jumala olemusest, nii nagu seda ilmutatakse meile Piiblis ja Jeesuse Kristuse isikus. Kirjaliku leeritunni neljas ja ühtlasi viimane osa püüab vastata küsimusele: miks on kristlik kirik jagunenud nii paljudeks liikumisteks (denominatsioonideks)? Võimalik, et see oli küsimus, mille esitas leerikandidaat Karl ning mille selgitamisele õpetaja Haamer seetõttu ka eriliselt pühendus.
Harri Haamer on Eesti kirikuloos tuntud kui vaimulik, kes suhtles aktiivselt usklikega ka väljaspool luterlikku kirikut, eriti vabakoguduste ringis. Allolev leeritundki lubab aimata, et kristlaskonna ühtsus oli talle südamelähedane teema. Tõenäoliselt süvendasid seda äratundmist Siberis oldud sunnitööaastad, mil Harri Haamer puutus kriitilistes olukordades kokku väga erinevate kristlastega.[3]
Ühes 1980. aastal Tarvastus peetud jutluses püüab Harri Haamer mõista õigeusu kiriku austust pühapiltide vastu. Ta ütleb: «Ma arvan nõnda: kui õigeusklik viib küünla pühapildi ette ja ta on valinud ühe pühapildi ning ikka ja jälle viib sinna küünla, nagu minu naine seda tegi, kui mind oli vangi võetud. Ta valis Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis ühe pühapildi ja viis iga kord, kui ta minu pärast palvetas, selle ette küünla. Kui inimene viib pühapildi ette küünla, siis ta tunneb, et sellest pühapildist astub talle vastu sama lihtsal viisil, nagu tema on, see, kes pildil on kujutatud. Nad astuvad kahekesi sellesse suurde pühadusse, mis neid templis ümbritseb. Selles kustub ära tema ise ja ka see, mis sellel pildil on kujutatud, ja nad seisavad elava Jumala ees. Nii kujutan mina seda endale ette! /…/ Kui õigeusklik süütab küünla pühapildi ees, ta teab, et tuhanded inimesed on enne teda sama pildi ees küünla süüdanud. Nõnda kohtab ta seal tuhandeid usklikke inimesi ja vagade palveid. Need puudutavad ka tema südant ja see ei ole mitte «puust ette tehtud» Jumal, keda tema silmad seal näevad. Ta astub pühapildi eest Jumala aujärje astmeile.»[4]
Harri Haameri nägemusega kristluse ajaloos toimunud lõhenemistest ei pruugi kõiges nõustuda. Ometigi on käesolev leeritund omanäoline näide sellest, kuidas kuulutati Jumala Sõna kirikule kitsastes oludes ning kuidas ikka ja jälle kerkib meie hulgast esile neid, kes püüdlevad üksmeele poole vendade ja õdede vahel Kristuses.
Marek Roots
Tarvastus 17 VI 1970.
Karl, mu poeg!
Kui nüüd jääte selle juurde, mida otsustasite isa matuse päeval, siis oleksin rõõmus küll, kui saaksite 12. juulil tulla siia, mil meil on kavas leeriõnnistamise püha. Ainult mõned päevad enne seda peaksite ehk ennast vabaks raputama tööst, et saaksime koos istuda selle päeva ettevalmistuseks. Sõidaksite siia ja oleksite meil külas. Nüüd ettevalmistuseks meie konversatsioonile paluksin lugeda järgmist Raamatute Raamatust:
1. Matteuse evang. 5.–7. peatükini.[5]
2. Luuka evang. 2. ja 15. peatükk. [6]
3. Johannese evang. tervenisti.
4. Apostlite tegude raamatust 1.–7. peatükk.[7]
5. Rooma kirjast 3. 8. ja 12. peatükk.[8]
6. I Korintuse kirjast 11. 13. ja 15. peatükk. [9]
7. I Johannese kiri.
Selle lugemine oleks heaks ettevalmistuseks sammule, mida tahate astuda selleks, et teadlikult seista sel päeval Jumala aujärje ees õnnistust vastu võtmas.
Palun kirjutada mulle, millisel päeval saaksite tulla.
Südamlik tervitus emakesele, kelle valu väga puudutas ka minu südant.
Jäägu Jumala armastus rõõmustama Teid.
Vennasüdamega
Harri Haamer
Meie usutunnistus
1. Meie usume igavese Armastuse tõelisust ja võimalust olla Temaga osaduses.
2. Meie usume selle Armastuse teenet ka eneste suhtes, kes aitab inimest tõusta kõrgemale mullast ja mullaks saamisest.
3. Meie usume selle Armastuse võitu vihkamise, kurjuse ning ülekohtu üle.
4. Meie usume selle Armastuse lunastavasse ja lepitavasse toimesse.
5. Meie usume selle Armastuse tervendavat, lohutavat ja pühitsevat väge.
6. Meie usume selle Armastuse jõudu meid igapäev paremaks muuta.
7. Meie usume selle Armastuse juurde tagasi pöördumise võimalusse ka siis, kui meie maine teekond on lõppenud.
Jumal missugune?
Meil ei ole kujutlust Jumalast. Meie rahuldume Piibli õpetusega Jumalast, kes on surematu, kes elab ligipääsmatus valguses, keda pole ükski inimene näinud, ega võigi näha (1Tm 6, 16).
Jumal on meile kõigi absoluutsete väärtuste kontseptsioon. Ta on absoluutne Armastus, absoluutne Tõde, absoluutne Headus, absoluutne Tarkus, absoluutne Puhtus, absoluutne Valgus, absoluutne Elu ja palju muud.
Meil on aga kujutlus Jumala tegutsemisest, kuna Tema ennast on ilmutanud looduses, ajaloos, inimeste usulistes kogemustes ja kõige täiuslikumalt Jeesuses Kristuses, keda me oleme oma Õnnistegijana vastu võtnud.
Jeesus on meile kehastunud Jumala tahte avaldus, ehk nagu Piibel õpetab: lihaks saanud Sõna. Nõnda on Jumal meile ilmutatud Sõna, nagu seda Vanas Lepingu-liidus usklikud kuulsid prohvetite kaudu ja nagu Uues Lepingu-liidus usklikud seda kuulevad Kristuse kaudu.
Kristuses Jeesuses me tunnetame eriti rõhutatult Jumala nelja absoluutsust: 1. absoluutset isetust, 2. absoluutset armastust, 3. absoluutset ausust ja 4. absoluutset kõlbelist puhtust.
Me rahuldume sellega, et näeme Jeesuses Jumala tahte kajastumist ja realiseerumist. Nõnda on Jeesus meile Jumala kuulekas Poeg, kes aitab inimest saada Jumala lapseks seega, et Ta meie asemel kandis nuhtlust, mida inimene vääriks Jumalale vastuhaku, Jumala salgamise, Jumala solvamise ja muude vääritute tegude pärast Jumala ja kaasinimeste suhtes.
Sellepärast ei ole meil raske Jumala poole pöörduda, kuna oleme usu osaduses Tema Poja Jeesuse Kristusega.
Meie usume kõike, mida Piiblis jutustatakse Jeesusest. Me usume Teda elavat selles valguses, mida ükski surelikest pole näinud, aga milles me tohime kord Teda palgest palgesse näha.
Nõnda saab Jeesuse kaudu meile lihtsaks astuda osadusse elava Jumalaga, keda me tohime lapse kombel nimetada Isaks, nagu Jeesus Teda nimetas.
Erinevusist kristlike koguduste programmides
Kui seda programmi käsitada vaid tegevuskavana, siis on seal küll üsna pisut erinevusi.
Kõik kogudused evangeliseerivad ja misjoneerivad, s.t kuulutavad rõõmusõnumit Kristusest ja püüavad levitada seda ka mittekristlaste keskel.
Kõik kogudused püüavad kasvatada usuliselt oma liikmeid ja värvata uusi mittekristlaste keskelt.
Kõik kogudused kohustavad oma liikmeid maailmale tunnistust andma oma kuuluvusest Kristusele eeskuju, sõna ja tööga.
Kõik kogudused on valvel oma liikmete kõlblise elu puhtuse ja käitumise korrektsuse pärast.
Kõik kogudused lähtuvad oma õpetuses Piiblist kui kanoniseeritud usutõdede algallikast.
Kõik kogudused rõhutavad Piibli kardinaalseid tõdesid.
Kõik kogudused kasutavad oma liikmete usuelu rikastamiseks muusikat, kunsti, kirjandust ja muid inimese vaimse elu rikastamise vorme.
Erinevused ilmnevad ainult töötamise viisides, riituses ning arusaamises mõningaist piiblitõdedest.
Näiteks nii originaalseid töötamisviisi ei kasuta ükski teine kogudus kui seda teeb Päästearmee. Nende kuulutuse koht pole üksi koguduse kooskäimise saalis, vaid ka tänavanurkadel ja tagahoovides. Seal, punase lipu all, millele on kirjutatud «Tuli ja veri», nad mürtsutavad trummi ja saadavad harmoonikal oma rütmilisi laule ja kuulutavad juhuslikele peatujaile päästmisest Kristuse vere läbi.
Kui pastor seda ornaadis teeks, tunduks see imelikuna, aga päästearmeelaste tegevusega ollakse nii harjunud, et seda päris tavaliseks peetakse. Kahjuks on meil päästearmeelaste tegevus keelatud.
Meie piiratud usukultuse teenimise vabadus on kõigi koguduste tegevuse sulgenud kirikusse ja palvemajasse, pealegi ka kuulutuse õiguse piiranud selle jutlustajaga, kes tohib ainuüksi oma kateedrist sõna kuulutada. Nõnda ei ole meil koguduste tööviisides mitte palju erinevusi.
Erinevused riituses on tingitud ajaloolisest traditsioonist. Kreeka ja Rooma katoliku kirikud kasutavad riituses müstikat, et rikastada usklike esteetilisi tundeid. Protestantlikud kirikud arvestavad aga inimese arukust ja püüavad veenda teda ka arukalt otsustama. Sellepärast on riituses pearõhk asetatud sõnakuulutusele. Vabakogudustes aga on kalduvusi mõjustada inimese emotsionaalsust, et tundeelamuste kaudu vastuvõetavaks teha tõde Kristusest.
Erinevused arusaamises mõningaist piiblitõdedest nagu taassünnist, ristimisest, sakramentidest, tulevase õndsuse kujutlusest, Kristuse taastulemisest ja muust, on tingitud enamasti nende kirjatundjate arusaamisest, kes sõnakuulutajaina oma autoriteeti maksma panid ja autoriteetidena ka ajalukku läksid. Need erinevused on ajaloos mõndagi pahandust tekitanud. Näiteks 1054. aastal lõhenes kirik Õhtumaa ja Hommikumaa kirikuks iseendast ehk tühisena paistva dogmaatilise vaidluse pärast. Õhtumaa piiskopid tunnistasid õigeks õpetuse, et Püha Vaim läheb välja Isast ja Pojast, Hommikumaa piiskopid aga, et Püha Vaim läheb välja Isast Poja kaudu. Ja et nad ei suutnud kokku leppida, kusjuures kirikuvürstidel oli ka küllalt auahnust ning isekust, lõhenes kirik.
Martin Luther, kes oli nõus jääma ustavaks katoliiklaseks, kui Rooma paavst loobuks oma Pühakirja vastasest elust ja Kristuse lunastustööd solvavast patukustutussedelitega äritsemisest, ei saanud Šveitsi suure reformaatori Zwingliga mitte kokkuleppele Püha Õhtusöömaaja sakramendi tähenduse tõlgitsemisel.
Baptistidel on ikka okas südames, kui nad peavad vennaks-õeks tunnistama usklikku, kes on ainult lapsena ristitud, seepärast et nad on ristimise õpetuses teisel seisukohal kui need kogudused, kes seda õnnistust ka lastele ei keela.
Möödunud sajandi keskel hakkasid mõned usklikud baptistid kahtlema selles, kas pühapäev on õige hingamise päev, kuna see on nädala esimene päev, aga Vanas Lepingu-liidus oli selleks nädala viimane päev. Ja nad hakkasid nädala viimase päeva pühitsemise kasuks nõnda ägedasti agiteerima, et olid varsti ise ka veendunud selle ainuõigsuses. Tekkis jälle uus denominatsioon.[10]
Nõnda on erinevad arusaamised Piibli tõdedest kristlasi teineteisest lahutanud kogu pika Kristuse kiriku ajaloo kestusel. Mõnekorra on uue denominatsiooni põhjenduseks olnud päris tühised lahkuminekud Piibli tõdede tõlgendamisel.
Aga see lõhestatud maailm, milles meie elame, on kristlasi palju kainestanud. Nüüd on meil vaid üks eesmärk: läheneda teineteisele.
Miks nad kaklevad omavahel?
Parem on nõnda küsida: «Miks on Kristuse kirik maa peal nõnda lõhestatud?»
Et denominatsioonid omavahel kakleksid, seda ei saa just ütelda. Kõige enam on seda teinud kiriku juhid kunagi ajaloos ja vahel ka vaimulikud. Aga seda juhtub alati, kui inimesed pole vabaks saanud oma isekusest, ahnusest või ka uhkusest ning virisejast meelest. Igal pool, kus inimesed on jaol, seal on ka pahandusi. Olgu see teaduse või kunsti põllul, olgu see poliitikas kui ka religioosseis taotlusis.
Kiriku lõhenemine algas juba varakult. Me loeme apostel Pauluse muret Korintose koguduse pärast juba I sajandil (1Kr 1,10–17). Noores Korintose koguduses on tekkimas lõhed kristlaste vahel seepärast, et nad on ennast sidunud mitte kuulutatud sõnumiga, vaid kuulutaja endaga. Ühed on Pauluse poolt, teised ühe osava jutlustaja Apollose poolt, teised jälle Peetruse poolt, kelle kreekakeelne nimi on Keefas. Ja ainult murdosa kogudusest tunnistab ennast Kristuse poole hoidjaiks.
Kui kuulutuse sisu kipub jääma kuulutaja varju, siis võib lihtsameelne kuulaja kergesti selles kuulata ainult kuulutaja häält. Ja kui kuulutaja on pealegi sümpaatne isiksus, võib ta varsti saada ühe kamba kogujaks. Tal endal pole vast olnudki kavas saada mingi grupi ehk erakonna juhiks. Aga tema pooldajad on seda varsti korda saatnud.
Meie sajandil on kristlased ikka selgemale veendumusele jõudnud, et Kristuse kirikus peab toimuma taas ühendamine. Aga praegu veel me seisame lõhestatuse traagika ees. Muidugi on üks lõhestatuse põhjuseid teoloogilised vaidlused. Esinevad lahkuminekud mõtteviisis ja kuulutuses. Aastasadadega on eriti evangeelsed kristlased ikka enam ja enam lahkuminevalt mõtlema hakanud.
Pärast II maailmasõda, kus kristlikud kirikud ühiselt välja astusid saksa fašismi roimade vastu, on ilmnenud mingi tolerantsus kristlike kirikute omavahelises suhtlemises, kuid siiski mitte veel armastus ja teineteise austamine. Siiski on teineteise mõistmise ning koostöö suunas palju ära tehtud. On loodud kõigi kristlike kirikute Maailmaliit. Isegi katoliku kirik on teinud möönmisi ja tunnistanud väljaspool katoliku kirikut koondunud kristlasi oma vendadeks-õdedeks.
Nõnda usuvad kõik tõsiusklikud, et see aeg enam kaugel ei ole, mil kristlased endid jälle tunnevad ühe Karjase karjana.
Mis nüüd on lõhenemise põhjuseks olnud?
Apostel Pauluse analüüsi järgi on põhjused järgmised: 1. Inimliku autoriteedi ülehindamine. Kui nad tunnistavad ennast Pauluse, Apollose või Keefase pooldajaiks, siis nad loevad ennast otsekui kuuluvaiks neile autoriteetidele. Paulus küsib, kas keegi neist on Pauluse nimele ristitud? Et niisugune autoriteedi jumaldamine võis esineda, selleks andis põhjust ehk niihästi jutlustaja auahnus kui ka kuulaja laiskus süvenemisel. Ta lihtsalt ütleb, et on selle poolt, mis jutlustaja ütleb. 2. põhjus on tõe ületrumpamises uute erutavate mõtetega. «Targad sõnad» kipuvad lihtsat tõde varjutama. Ja need «targad sõnad» on Kristuse kirikus palju meelehärmi tekitanud. Jutlustajail on suur kiusatus tarku sõnu suust välja ütelda, retoorikakunstiga üllatada ja muul viisil tähelepandavaks saada. Ja kui selline jutlustaja on hakanud midagi eriliselt rõhutama õpetusest, on tal varsti poolehoidjaid kui palju.
Aktuaalsed ideed kihutatakse esile ja kristlikud tõed jäävad tahaplaanile. Uued denominatsioonid on tekkinud ikka kaasaegseid eluküsimusi silmas pidades. Nõnda oli see Korintoses juba. Kreeka filosoofiline mõttemaailm erutas ikkagi veel eriti kreeklasi tol ajal. Miks ei võinud olla Apollos, kellest meil nii pisut teada on, just kreeka filosoofilise tarkuse ühendaja Kristuse kiriku kulutuses nii väärtuslike tõsiasjadega. Ja kui Martin Luther keskaja orjuse pimeduses kuulutas kristlase vabadust, siis oli see kindlasti revolutsiooniline kuulutus, mis talle otsekohe tõi tohutut populaarsust.
Nõndasamuti on kõigi denominatsioonide rajajad hakanud oma kuulutuses rõhutama ajastus üleskerkinud vajadusi, püüdes neid seostada kristlusega. Näiteks 17. sajandil tekkinud pietism sündis vastukaaluks kiriku ilmalikustumisele, harjumuskristlusele, leiguse ja dogmaatilise kivinemise vastu. Aga ka selles vaimulikus liikumises kippus nn isikukultus varjutama Piibli tõdesid Zinzendorfi isiksusega.
Kuni tänapäevani on kiriku ajaloos esinenud nimekad mehed ja naised, kes on sageli vastu enda soovi saanud nii suurteks autoriteetideks, et nende kummardajad on nendega kergemeelselt katnud ka Kristuse kuulutatud tõe armastusest, endasalgamisest, tasadusest, alandlikkusest ja muudest kristlikest voorustest. Ja kus kristlased unustavad apostel Pauluse manitsuse: «Ärgu olgu teil kellegagi muud võlga kui armastuse võlg», (Rm 13,8), siis pole ime, et ka nemad kaklevad.
[1] Paul, Toomas. Kirik keset küla. Leerilikvideerimise lugu (2003), lk 199.
[2] Tartu Pauluse koguduse liige Karl Lust oli tänavu kuldleeris ning sellega seoses tõi kogudusele siin avaldatud 50 aasta taguse materjali. Ta on Tartus sündinud ja Pauluse koguduse liikmete laps, aga side Harri Haameriga oli niipalju säilinud, et ta tema juures leeris käis.
[3] Haamer, Harri. Meie elu on taevas (2014), lk 123-125, 151-155 jt.
[4] Haamer, Harri. Mu südames on ülestõusmine (2002), lk 19, 21).
[5] Jeesuse mäejutlus.
[6] Jeesuse sünd, templisseviimine, 12 aastane Jeesus Jeruusalemmas. Jeesuse tähendamissõnad kadunud lambast, rahast ja pojast.
[7] Sündmused Jeesuse taevaminemisest ja nelipüha päevast kuni esimärter Stefanose surmani.
[8] Õigeksmõistmine usu kaudu. Elu Vaimus. Kõikevõitev Jumala armastus. uus elu Kristuses.
[9] Korrast jumalateenistusel, püha õhtusöömaaja tähendusest. Armastuse ülemlaul. Usust surnute ülestõusmisesse.
[10] Silmas peetakse adventliikumist, mis sai alguse 19. sajandil Ameerika Ühendriikides.
