Psalm vastandab Jumala ja ebajumalad. Issanda kogudus rõõmustab, et Jumal on kuningas, ebajumalate teenijad hüüavad aga asjatult oma puuslike ees. Sest ebajumalaid ei ole olemas ning nad ei saa ka midagi kuulda ega kuidagi aidata. Kirja heebrealastele autor kasutab Jeesuse inkarnatsiooni saladusest rääkides just seda psalmi (Hb 1:6): «Aga kui ta toob oma esmasündinu maa peale, siis ta ütleb: «Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!»» Tsitaat pärineb salmist 7: «Häbi tunnevad kõik kujude kummardajad, kes kiitlevad ebajumalaist. Kummardage teda, kõik jumalad!» Heebreakeelne originaal kasutab siin sõna ’elohim, mis võib tähendada «Jumal» või «ebajumalad» või «inglid». Septuagintas on sõna tõlgitud väljendiga «Jumala inglid» ning sealt pärineb ka kirja heebrealastele tsitaat.

Kuidas Septuaginta tõlget mõista? Kas kirikus ametlikult kasutatav Piibel tõlgib heebreakeelset originaali valesti? Salmi alguses räägitakse ebajumalakujudest ja sellepärast oleks ka lõpu kohta loomulik arvata, et ebajumalad annavad Issandale au. Ilmselt pole Septuaginta tõlkija soovinud ebajumalaid kuidagi tunnustada. Kui nad suudaksid kummardada Jumalat, siis oleksid nad olemas. Sellepärast kasutas ta tõlkides väljendit «Jumala inglid».

Tõlkija oleks võinud muidugi silmas pidada ka vilistite ebajumalat Daagonit, kelle kuju langes jõuetult Jumala lepingulaeka ees (1Sm 5:1–4): «Kui vilistid olid võtnud Jumala laeka, viisid nad selle Eben-Eeserist Asdodisse. Ja vilistid võtsid Jumala laeka ning viisid selle Daagoni kotta ja asetasid Daagoni kõrvale. Kui asdodlased teisel päeval vara üles tõusid, vaata, siis lamas Daagon silmili maas Is-sanda laeka ees. Nad võtsid Daagoni ja panid selle ta paika. Kui nad järgmisel päeval hommikul vara üles tõusid, vaata, siis lamas Daagon silmili maas Issanda laeka ees, ja Daagoni pea ja mõlemad käelabad olid äraraiutuina lävel, üksnes Daagoni keha oli järele jäänud.»

Kristlane järeldab, et Jumal on Septuaginta tõlkijaid nende töös juhatanud, sest Uue Testamendi kirjutajad tuginevad oma tsitaatides just sellele tõlkele. Psalmi salmis 9 oleva heebrea sõna ’elohim on Septuaginta tõlkija tõlkinud «inglite» asemel sõna peamise vastega «(eba)jumalad».

Kristlane tunnistab, et Septuaginta tõlge sisaldab tarkust Pühalt Vaimult. Inkarnatsioon ehk Jumala sündimine inimeseks esitab väljakutse ühele käsule Jumala kümnest käsust. See on pildikeeldu puudutav teine käsk, mille Luther oma katekismusest kõrvaldas (2Ms 20:4–6): «Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!»

Kui Jumal sai Jeesuses inimeseks, siis sai Ta kõikidele nähtavaks. Salm 7 seostub just selle saladusega. Jumal sünnib inimesena ja saadab häbisse kõik ebajumalakujude kummardajad. Inglid taevas näevad, kuidas Jumala Poeg võtab inimkuju ning annavad Talle au. Ka maa peal rõõmustatakse, kui Jumala Poeg sünnib inimesena (Ps 97:8–9): «Siion kuuleb seda ja rõõmustab, ja Juuda tütred ilutsevad sinu õiglastest kohtuotsustest, Issand. Sest sina, Issand, oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa, sa oled väga ülendatud üle kõigi jumalate.»

Inkarnatsioon teeb ebajumalad tühjaks. Paulus räägibki selles, kuidas evangeeliumi levik kogu maailmas teeb ebajumalad tühisteks. Kõik pöörduvad teenima ainsat ja õiget Jumalat ning andma au Issandale Jeesusele Kristusele, kes tuleb maailma üle kohut mõistma (1Ts 1:9–10): «Nad ju ise teatavad, kuidas te meid vastu võtsite ning kuidas te olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja tõelist Jumalat ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.»

Psalm lõpeb kirjeldusega Jumala päeva koitmisest Tema omadele. Ebajumalate kummardamine kõrvaldatakse ning Jumala armu päike paistab õigete peale (Ps 97:10–12): «Teie, kes armastate Issandat, vihake kurja! Tema hoiab oma vagade hingi, ta kisub nad ära õelate käest. Valgus koidab õigele ja rõõm neile, kes õiglased südamelt. Rõõmustage Issandas, te õiged, ja tänage tema püha nime!»

Jeesuse saabumine kohut mõistma paljastab ebajumalate tühisuse. Seda päeva oodates kristlane näeb vaeva, tehes head oma ligimesele. Uue ajastu saabumisest rääkides kasutab Paulus psalmi kirjeldust hommiku tõusmisest. Kristlane peab hülgama pimeduse maailma ebajumalateenistuse ja jumalatu eluviisi (Rm 13:11–14): «Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015