Keskaja kirik teadis vähemalt seitsesada aastat enne Kolumbust, et Maa on ümmargune.
Tänapäeval on levinud arvamus, mille kohaselt usuti keskaja Euroopas Maa olevat lame. Selle arvamuse kohaselt hoidis ja kaitses seda uskumust katoliku kirik, mis keelas karmilt teistsuguste teooriate uurimist ning üritas saboteerida ka Kolumbuse avastusretki. Arvatakse, et seetõttu hakkas Kolumbuse meeskond peaaegu mässama, kui nädalad Atlanti ookeanil venisid ning maad polnud kusagil näha. Oli ju karta, et peagi võisid laevad kukkuda üle maailma serva!
Neid lugusid tunneb meist igaüks ning on lugenud neid võib-olla kooliõpikutest. Vastupidiselt üldisele arvamusele on lood keskaja lameda Maa kohta aga puhtalt müüdid, eksiarvamused ja fantaasia. Tegelikult ei varjanud või tsenseerinud kristliku Euroopa teadlased antiigi filosoofide teadmist Maa ümmargusest kujust.
Katoliiklik kirik levitas aktiivselt infot ümmargusest maast juba varakeskajast – vähemalt 8. sajandist või 9. sajandist – alates ehk rohkem kui pool aastatuhat enne avastusretki, mis seda teooriat kinnitasid. Üksnes hilisantiigi ajal – umbes aastatel 300–600 – oli lameda Maa käsitlusel kristlaste hulgas mingisugust poolehoidu. Isegi Kolumbuse tüli oma kriitikutega ei puudutanud niivõrd Maa kuju, vaid pigem selle suurust. Kolumbus arvas, et Maa oli märgatavalt väiksem kui see tegelikult on, mistõttu pidas ta lääne mereteed Indiasse hõlpsasti ja kiiresti leitavaks.
Käesolevas essees esitatakse tähtsamad teetähised lameda Maa ajaloos ning püütakse vastata muuhulgas küsimustele, (1) kuidas antiigi info Maa kujust säilis hilisantiigis ning kristlikus Euroopas ja (2) kuidas tekkis 19. sajandil religioonivastasest «valgustusest» inspireerituna nüüdisajal levinud müüt sellest, et katoliku kirik pärsib teaduse arengut?
Artikli aluseks olevad allikad on esitatud artikli lõpus, kuid skeptilisematel lugejatel on soovitatav juba praegu tutvuda näiteks paleontoloog-teadusajaloolase Stephen J. Gouldi teose 3. peatükiga. Ülevaatlik on antud teemal ka inglise keelne Wikipedia lehekülg (vt «Flat Earth»).
Selgitusena saagu veel öeldud – selle artikli eesmärk pole väita, et keskajal oleks astronoomiast praeguse mõõdupuu järgi palju teatud. Näiteks on tõene, et arvati, et Päike tiirleb ümber Maa. Maa kuju oli aga siiski märgatavalt lihtsam teaduslik küsimus kui planeedi asukoht või selle liikumine kosmoses ning keskaja kirik ja teadlased ei uskunud valejutte lamedast Maast.
Maakera antiikfilosoofias ja varases kristluses
Antiigi kreeklased ja rooma filosoofid teadsid üldiselt vähemalt juba peale Aristotelest (384–322 eKr), et Maa on ümmargune. Oma teoses De Caelo («Taevastest», II. 14) põhjendab Aristoteles seda lisaks filosoofilistele argumentidele kolme konkreetse tähelepanekuga.
Esiteks märkas Aristoteles, et kauged objektid kadusid horisondi taha. Teiseks märkas ta, et ekvaatori poole liikudes tõusevad esile uued tähtkujud, mis ei paista kõrgetel laiuskraadidel. Need faktid paljastasid, et Maa pind kaardub, aga selle ümarust need ühemõtteliselt ei tõestanud. Maa võis ju olla kumera kilbi sarnane. Parima tõestuse Maa ümara kuju kohta andis hoopis kuuvarjutus. Ükskõik, kus kohas kuuvarjutus tekkis, joonistas Maa vari sellele osa kaarest, mitte näiteks lamedat ketast või ellipsi. Üksnes maa ümmargune kuju seletas seda tähelepanekut.
Pärast Aristotelest arendasid ümmarguse Maa teooriat muuhulgas Eratosthenes (276–196 eKr), kes hindas Maa läbimõõdu peaaegu õigesti, ning ka geograaf-astronoom Ptolemaios (90–168).
Varasemad, 2. ja 3. sajandi kristlastest kirjanikud paistavad olevat aktsepteerinud eelmainitud paganafilosoofide järeldused. Varajastest teoloogidest kaitsesid ümmarguse maa nägemust Justinos Märter (110–165), Athenagoras (133–190), Kleemens Aleksandriast (u 150–215) ning Origenes (185–254). Justinos viitas Pütagoorasele (u 570–495 eKr), kes uskus, et Jumal lõi ümmarguse Maa («Jumala kõigeväelisusest», ptk 2). Samal viisil ülistas Athenagoras Maa ümaruse ilu Jumala loomistöös (Apoloogia, ptk 16). Clemensi järgi lõi Jumal kaootilisest massist «selle kera, millel kord valitseb» («Õpetaja», 3, otsi sõnadega ordered sphere).
Piiblitõlgenduse segadus kirikus 4. ja 5. sajandil
Hilisantiigi ajal, eriti 4. ja 5. sajandil tekkis kirikus küsimus sellest, kas ümmarguse Maa teooriat tuleks uskuda. Neil aastatel oli lameda Maa teooriat toetanutest kirikuisadest kõige tuntum Lactantius (u 240–320). Tema ründas paganlike filosoofide õpetust ja pidas neid valeks, pilgates ka kiirgava gravitatsiooni teooriat mõistusevastasena (Divinae institutiones, ptk 24).
Ka Johannes Chrysostomos (347–407) ja Athanasius (297–373) pooldasid kosmoloogiat, mis erines kreeka filosoofide peavoolu arvamusest. Nende kohaselt hõljus maa vete peal. Kinnitust oma arvamusele leidsid nad eriliselt Psalmide raamatust (Ps 24:2 ja 136:6, teoses «Jutlused» 9.7–9). Kumbki neist ei vastandanud usku ja filosoofiat ning pole teada, et nad aktiivselt oleksid ümmarguse Maa õpetusele vastu seisnud, nagu seda tegi Lactantius.
Jeffrey B. Russeli (1991) kohaselt oli lameda Maa pooldajaks ka Seviranos Gabast (u 400), kes tsiteeris Kogujat ja Jesajat, ning Diodoros Tarsusest (suri u 390). Diodorose nägemust tuntakse tema hilisemate kriitikute kaudu. Birgitta Elweskiöld (dissertatsioon: pdf) lisab lameda Maa idee poolehoidjate hulka ka Mopsuestia piiskopi Theodoruse (350–428).
Selle aja kristlastest pooldasid ümmarguse Maa teooriat vähemalt Ambrosius (340–397, vt Kojonen 2011), Boethius (480–524, De consolatione philosophiae 5.144), Johannes Filoponos (490–570) ning väga tõenäoliselt ka Augustinus (354–430). Augustinus ei väljendanud oma arvamust väga selgelt (De Civitate Dei, 16.9), aga ta kritiseeris teravalt Vanast Testamendist tuletatuid lameda Maa tõlgendusi (Genesise sõnasõnaliselt tõlgendusest, 1.19, pdf).
Ta kirjutab: «Üldiselt teavad ka mittekristlased midagi maa, taevaste ja maailma algainetest… ning arvavad, et mõistus ja kogemus pooldavad seda teadmist. On häbiväärne ja ohtlik, kui uskmatud kuulevad, et kristlane, ilmselt pühasid tekste seletades, räägib tühja-tähja nendest asjadest.»
Kuigi Augustinus pooldas ümmarguse Maa teooriat, ei aktsepteerinud ta ideed maakera lõunapool elavatest inimestest, keda nimetati antipoodideks (De Civitate, 16.9). See kummaline järeldus, et lõunapoolkeral keegi ei ela, tulenes kreeka filosoofias sündinud arvamusest, et ekvaatoril on nii kuum, et keegi ei saanud matkata maakeral üle selle piiri.
Teisalt oli ka neid – nt Basileius Suur (330–379) –, kes pidasid arutamist Maa kuju ja vormi üle teoloogiliselt ebaoluliseks (Hexameron 9.1).
Selgusetuse keskmes paistab nõnda olevat kaks küsimust: (1) kui usaldusväärsed olid kristlike autorite arvates mittekristlastest filosoofide tõestused ümmarguse Maa kohta ning (2) kuidas tõlgendada teatud Vana Testamendi lõike – eriti Psalmides ja Jesaja raamatus – Maa kuju kohta?
Ümmarguse Maa teooria lõplik võit 7. sajandil
Vaatamata teatud teoloogide eriarvamustele, sai ümmarguse maa seisukoht lõplikult üldkehtivaks 6. ja 8. sajandi vahemikus. Viimane selgelt üldtuntud lameda maa pooldaja kreekakeelses maailmas oli egiptlasest kaupmees, merimees ja munk Kosmas Indikopleustes, kes kirjutas 547. aastal ehk peaaegu tuhat aastat enne Kolumbust!
Oma uskumuste tõestuseks koostas ta terve raamatu nimega «Kristlik topograafia» (Topographia Christiana). Sellest hoolimata ei mõjutanud ta keskaja mõtlemist mingil viisil. Russeli järgi mõisteti tema teos kreekakeelsetes piirkondades hukka ning Lääne-Euroopas ilmus selle esimene tõlge alles aastal 1706!
Selle lisaks mainis J. L. E. Dreyer (1852–1926) varakeskaegseteks lameda Maa pooldajateks nn Ravenna kosmograafia ja Aethicuse. Mõlemad paigutuvad 6. sajandi teisele poole (Munitz 1957 toim, lk 126).
6. ja 7. sajandist teatakse kahte võimalikku ebaselget juhtumit, Isidorus Sevillast (560–636) ning paavst Sakarias (679–752, kirjutas 748). Neid mõlemaid mainitakse mõnikord lameda Maa teooria pooldajatena ning mõnikord mitte.
Siinkirjutaja arvab, et kummagi puhul ei ole tõendeid lameda Maa teooriast. Isidorus kirjutas sageli mitmetähenduslikult, mainides paaril korral, et taeva kera asub igast kohast sama kaugel maast («Etümoloogiad» 3.32 ja 14.1). See kordas üksnes Aristotelese keralist ja sümmeetrilist kosmoloogiat, mis sobib kokku üksnes ümmarguse Maa teooriaga.
Paavst Sakariase kirjas mainiti antipoode. Sellele lisaks teadis tema vaidluspartner, Salzburgi piiskop Virgilius (u 700–784) kindlasti, et Maa on ümmargune, sest tema järgi olid antipoodid reaalselt olemas (Russell 1991, Wikipedia ja Kojonen 2011).
Ümmarguse Maa teooria tegelik läbimurre kristlikus kirikus toimus 8. ja 9. sajandi jooksul. Aastal 725 andis inglise munk Beda (672–735) välja teose nimega De Temporum Ratione («Aja lugemisest»), milles ta seletas põhjalikult, et Maa oli ümmargune. Nagu tähelepanelik lugeja teab, kordas Beda siiski antiikfilosoofide ekslikku oletust, et maakera on universumi keskpunkt.
Ta kirjutas: «Põhjus päevade erinevaks pikkuseks on Maa ümarus ning seetõttu kutsutaksegi seda maakeraks Pühakirja lehekülgedel ja tavalises kirjanduses. Tegelikult on Maa kera, mis asub kogu universumi keskmes. See ei ole ümara kera kujuline üksnes sarnaselt kilbile või vankrirattale, vaid meenutab pigem palli, mis on ümar igas suunas.»
8. sajandi Prantsusmaal muutus nn Karolingide renessanssi ajal Beda teos väga populaarseks, seda kopeeriti ja levitati laialt ka kloostrites. Ajaloolase Joanna Story järgi on tänaseni säilinud üle 240 käskirja koopiat, millest üle 80 on pärit 8. ja 9. sajandist.
Nõnda oli katoliiklik kirik aktsepteerinud ümmarguse Maa teooria ja isegi levitanud seda vähemalt 9. sajandist alates.
Endastmõistetav tõsiasi hiliskeskajal
Varakeskaja läbimurde järel olid mitmed kristlastest haritlased kirjutanud ümmarguse Maa kohta. Näiteks Iirimaalt pärit Dicuil (9. saj algus), Johannes Scotus Eriugena (800–877), paavst Sylvester II (946–1003), Adam Bremenist (surnud u 1085) ja Wilhelm Conchesiast (1080–1154) (Munitz 1957 toim, lk. 128-9, Russell 1991, Kojonen 2011).
Hiliskeskajal, umbes 13. sajandist alates oli ümmarguse maa teoorist saanud endastmõistetavus, mida ei peetud vajalikuks isegi põhjendada. See tuleb hästi välja teoloog Aquino Thomase (1225–1274) peateosest Summa Theologica (1.1.1). Thomas esitab väite maa ümarusest vaidlustamata faktina, mida võib põhjendada «astronoomia ja füüsika abil».
Ümmargusest Maast õpetati ka ülikoolides. Eriti tuntud õpik on Johannes de Sacroboscon (1265–1321) teos «Maakerast» (De Sphaera Mundi), mis avaldati esimest korda Pariisi ülikoolis aastal 1230. Järgmisel sajandil esitas Nicole Oresme (u 1320–83) hüpoteesi isegi sellest, et Maa tiirleb ümber oma telje!
Teistest selle aja nimedest saagu mainitud filosoof Roger Bacon (1214–94), kes käsitles oma teoses Opus Majus näiteks laiuskraade ja geograafilisi koordinaate (kolme kraadiminuti täpsusega õigesti!), ning poeet Dante Alighieri (1265–1321). Dante teadis muu hulgas ajatsoonide olemasolust («Purgatoorium» 27.1–6).
Keskajast tuntakse kogunisti kümneid kristlastest haritlasi, kes kirjutasid ümmarguse Maa kohta. Siinkirjutaja on lugenud 38 nime Stuttgarti ülikooli kirjanduse professori Reinhard Krügeri poolt kogutud nimekirjast. (Dokument on kahjuks kadunud internetist 2011. aasta järel, ning sellele nõnda viidates ei saa veenda skeptilisi lugejaid. Nimekirja varast olemasolu kinnitab siiski järele jäänud allikate loetelu (vt Google).
Müüt sünnib 19. sajandil
Praegune müüt sellest, et keskajal usuti Maa lame olevat, sündis aga üsna hilja. Ajalooteaduse emeriitprofessor Jeffrey B. Russelli (1991) järgi ei kasutanud protestantlikud usupuhastajad või 18. sajandi valgustuse filosoofid seda oma kriitikas katoliku kiriku vastu või üldiselt kristlaste kohta. Nad teadsid, et keskajal ei usutud Maa olevat lame. Akadeemilistes väljaannetes ja üldsuses levis too müüt alles 19. sajandil, kuigi üksikuid süüdistusi katoliku kiriku aadressil esitati juba varem.
Russell räägib oma raamatus müüdi kujunemist mõjutanud sündmustest aastatelt 1708 ja 1794; sellele lisaks on Wikipediast leitavad kaks ilukirjanduslikku pilkavat laulu aastatelt 1657 ning 1723. Isegi Ameerika Ühendriikide tulevane president Thomas Jefferson mainis lameda Maa müüti möödaminnes aastal 1784 (Notes on the State of Virginia, Query 17.285).
Tollased süüdistused ei võtnud siiski vedu. Isegi 19. sajandi poolel vaikisid suurem osa religiooni kriitikutest lameda Maa müüdist.
Selle tõsiselt võetav ajalugu algas Russeli järgi kahes faasis. Esimeses laines esitasid müüti Ühendriikidest pärit Washington Irving aastal 1828, prantslane Antoine-Jean Letronne aastal 1834 ning inglane William Whewell 1837 (Russell 1991).
Irvingu poolt koostatud biograafia A History of the Life and Voyages of Christopher Columbus oli siiski osaliselt fiktiivne. Letronne ja Whewell valisid välja Lactantiuse ja Kosmase keskaja mõtlejate esindajateks, kuigi tegelikult oli ümmarguse Maa teooria teiste haritlaste hulgas selgelt populaarsem hilisantiigi diskussioonis.
19. sajandi lõpupoole teises laines sai lameda maa müüt läbimurde lõplikult John W. Draperi (1874) ning Andrew D. White’i (1896) teoste järel. 1870ndatel oli müüt ameerika kooliõpikutes veel haruldane, kuid 1880ndatel oli see lisatud suuremasse osasse õpikutesse (Russell 1991).
Miks aga uskus läänemaine lugejaskond seda ekslikku infot nii lihtsalt, fakte kontrollimata ning vaatamata teaduse ja valgustuse kriitilisuse ideaalile? Russelli järgi oli põhjus läänemaises religioonivastases ideoloogias. Lameda Maa müüt pakkus magusa näite sellest, kuidas ratsionaalne teadus võidab lõpuks pimeda, dogmaatilise ja ebaratsionaalse religiooni.
Russeli tõlgendus on terav ning tema oma motiiv – kaitsta kristlikku usku – võib mõjutada tema hinnangut. Sellegi poolest ei ole ta oma arvamusega üksinda. Temaga nõustub ka agnostik Stephen Jay Gould, kelle järgi oli keskne põhjus müüdi levitamiseks seotud «müüdiga religiooni ja teaduse vahelisest sõjast» (Gould 2001).
Draper ja White ei häbenenud oma religioonivastaseid hoiakuid. Seda oli selgelt näha juba nende teoste pealkirjadest: History of the Conflict between Religion and Science (Draper 1874) ning A History of the Warfare of Science with Theology in Christendom (White 1896).
Mida arvavad aga teised asjatundjad? Lisaks Russellile, Gouldile, Dreyerile ja Krugerile on lameda Maa müüdi vastu kirjutanud muu hulgas teadusajaloolane professor David C. Lindberg, geograafiaajaloolane David Woodward, kirjandusprofessor Rudolf Simek, ajaloolane Christine Garwood, tuntud füüsik-teadusfilosoof Pierre Duhem ja keskaja ajaloo professor Anna-Dorothee von der Brinken (vt artikli lõpp, Kojonen 2011 ja Russell 1991).
Siiraid väärarusaamu
Religioonivaenulikke ideoloogiate kõrval on kolm siirast väärarusaama, mis olevat kaasa aidanud lameda Maa müüdi tekkimisele: (1) antipoodid, (2) Galileo hukkamõistmine ning (3) keskaegsete kaartide vale tõlgendamine. Antipoodide kohta mainisin juba kõige olulise ning keskaja kaartide kohta on palju kirjutanud Rope Kojonen, seetõttu keskendud lõpuks Galileole.
Galileo kohtuprotsessid aastatel 1616 ning 1633 on loomulikult puhas ajalugu, kuid nende teema ei puudutanud maa kuju, vaid üksnes selle liikumist ja positsiooni kosmoses.
Mõlemad neist küsimustest puudutavad üldtuntud ajaloo tundmist, ning seetõttu võib neid omavahel segi ajada. On lihtne uskuda üldlevinud müüti, et kirikul oli kõikides seisukohtades täiesti ebateaduslik ja dogmaatiline maailmapilt, kas pole? Täpselt sama segadus sündis eelmainitud Thomas Jeffersoniga juba 17. sajandi lõpul.
17. sajandi alguses nägi olukord siiski täiesti teistmoodi välja. Maa kuju teati olevat ümmargune kristlaste hulgas Euroopas juba varakeskajal, kuid Maa liikumine oli oma aja teaduses uus avastus. Nende mõistete erinevust näitlikustab haruldaselt hästi Itaalia jesuiidivaimulik ja astronoom Giovanni Battista Riccioli kirjutis aastast 1651. Ta kaitses Maa-keskset päikesesüsteemi ja Maa paigalpüsimist, toetudes oma argumentides sellele, et Maa oli ümmargune.
Täpsemalt öelduna spekuleeris Riccioli nähtustega, mida hakati hiljem nimetama Coriolisi-efektiks. Kui kahuriga lastaks «pikkupidi Maa pooluse poole» ning kui Maa tiirleks oma telje ümber, ei oleks kuulide lennutrajektoorid sirged. Need keerduksid, sest «pooluste lähedal asuvatel laiuskraadidel maapind liigub aeglasemalt kui ekvaatoril.» Nagu tänapäeval teame, ennetas Riccioli Coriolisi-efekti iseenesest õigesti, aga tema põhiline deduktsioon ebaõnnestus, sest Coriolisi-efekt on praktikas liiga nõrk tuvastamiseks.
Lamedal Maal poleks ei ekvaatorit, ei laiuskraade ning ka mitte «pooluseid» mitmuses.
Allikad
Gould, Stephen J. Hirmulisko heinäsuovassa. Like 2001. Luku 3.
Russell, Jeffrey B. Inventing the Flat Earth: Columbus and Modern Historians. Praeger Publishers 1991.
Garwood, Christine. Flat Earth: The History of an Infamous Idea. Thomas Dunne Books 2007.
Simek, Rudolf. Heaven and Earth in the Middle Ages: The Physical world before Columbus. Boydell Press 1997.
Kangasniemi, Tuomas. «Maa tiedettiin palloksi 800 vuotta ennen Kolumbusta». Tekniikka & Talous 15.11.2009
Kojonen, Rope. «Litteän maan myytti - tapauskertomus uskonnon ja luonnontieteen historiasta». Tieteessä tapahtuu 3/2011.
Markkanen, Tapio. «Kartta – kuva maailmasta». Teoksessa: Markkanen et al. Avartuva maailma, Suomalaisen kirjallisuuden seura 2013. Sivu 16.
Masonen, Pekka. «Litteän Maan saaga». Aamulehti 23.6.2005, s. 2.
Puukka, Päivi. «Maanpalloa ei koskaan luultukaan pannukakuksi». Yle Uutiset 25.4.2013.
Tõlkinud Joona Toivanen
