Mis on piht? Kas piht on sakrament? Kui sageli tuleks pihil käia? Kas pihiisale tuleb üles tunnistada kõik patud? Lühike kokkuvõte sellest, mida luterlikud usutunnistuskirjad pihi kohta õpetavad.

Mis on piht?

Piht sisaldab kahte osa. Esiteks seda, et tunnistatakse üles patt, teiseks, et sellelt, kellele pihitakse, võetakse absolutsioon ehk pattude andeksandmine vastu otsekui Jumalalt endalt ning ei kahelda hetkegi, vaid usutakse kindlalt, et seeläbi on patt Jumala ees taevas andeks antud. (Martin Luther, Väike Katekismus, «Kuidas tuleb lihtinimesi õpetada pihtima»)

Pihi säilitamisest kirikus

Pihi kohta õpetatakse, et kirikus tuleb säilitada privata absolutio ja sellest ei tohiks loobuda, olgugi et pihtimisel ei ole vaja kõiki eksimusi ja patte üles lugeda, sest see on võimatu. (Augsburgi usutunnistus, XI)

Meeleparanduse kohta õpetatakse, et need, kes on pärast ristimist pattu teinud, saavad oma patud andeks, kui nad meelt parandavad, ja neid ei tohi kiriklikust absolutsioonist ilma jätta. (Augsburgi usutunnistus, XII)

Kuna ka absolutsioon ehk võtmete meelevald, mis on evangeeliumis Kristuse poolt sisse seatud, on abiks ja lohutuseks patu ning halva südametunnistuse vastu, siis ei tohi pihil või absolutsioonil lasta kirikus mitte mingi juhul kaduma minna, seda eriti nõrkade südametunnistuse pärast, aga ka noorte ja kogenematute inimeste pärast, et neid kristlikus õpetuses läbi katsuda ja juhatada. … aga kuna privaatabsolutsioon (absolutio privata) lähtub võtmete ametist, siis ei tohi seda ära põlata, vaid tuleb nagu kõiki teisi kristliku kiriku ameteid au sees pidada ja väärtustada. (Martin Luther, Schmalkaldeni artiklid, «Pihist»)

Piht kui sakrament

Võtmete meelevald haldab ja jagab evangeeliumi pattudest lahtimõistmise kaudu, mis on tõeline evangeeliumi sõna. Seepärast me haarame usust kõnelemisse kaasa ka pattudest lahtimõistmise, sest usk tuleb kuulutusest, nagu ütleb Paulus [Rm 10:17]. Südametunnistust julgustatakse aga ju evangeeliumi kuulmise ja pattudest lahtimõistmise kuulmise kaudu, ning ta leiab lohutust. Ja kuna Jumal teeb tõepoolest sõna kaudu elavaks, annavad võtmed Jumala ees tõesti patud andeks, selle sõna kohaselt: kes teid kuuleb, kuuleb mind [Lk 10:16]. seepärast ei tohi pattudest lahtimõistja häält mitte vähem uskuda kui taevast kostvat häält. Pealegi võib pattudest lahtimõistmist nimetada täie õigusega meeleparanduse sakramendiks, nagu ütlevad ka haritumad kooliteoloogid. Seda usku kosutatakse kiusatustes mitmeti evangeeliumi sõna ja sakramentide vastuvõtmise kaudu, sest need on uue testamendi tähised, see tähendab pattude andeksandmise tähised. (Philipp Melanchthon, Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XII)

Kui me nimetame sakramente riitusteks, mille kohta on olemas Jumala käsk ja millele on lisatud armu tõotus, siis on lihtne mõista, mida õiged sakramendid endast kujutavad. … Niisiis on tõelisteks sakramentideks ristimine, armulaud ja pattudest lahtimõistmine, mis on meeleparanduse sakrament. Nende riituste kohta on olemas Jumala käsk ja armu tõotus, mis on iseloomulikud Uuele Testamendile. (Philipp Melanchthon, Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XIII)

Pattude loetlemisest pihil

Milliseid patte tuleb pihtida? Jumala ees tuleb end süüdi tunnistada kõigis pattudes, kas neis, mida me ise ei märka, nagu me teeme meieisapalves. Kuid pihiisa ees tuleb üles tunnistada ainult need patud, mida me teame ja oma südames tunneme. (Martin Luther, Väike Katekismus, «Kuidas tuleb lihtinimesi õpetada pihtima»)

…pihtimisel ei ole vaja kõiki eksimusi ja patte üles lugeda, sest see on võimatu: «Eksimused – kes neid märkab?» [Ps 19:13] (Augsburgi usutunnistus, XI)

Pattude üleslugemise kohta pihil õpetatakse inimesi, et nad ei paneks oma südametunnistust köidikuisse. … Kirik kogu Euroopas teab, millistesse köidikutesse seab südametunnistuse see korralduse lõik, mis käsib kõik patud üles tunnistada. … Seepärast ei pea me pattude üleslugemist jumaliku õiguse kohaselt vajalikuks. … Pealegi nõuab see korraldus võimatut – et me tunnistaksime üles kõik oma patud. Me teame ju, et me ei mäleta ega mõista enamikku neist, nagu on öeldud: «Eksimused – kes neid märkab?» [Ps 19:13] (Philipp Melanchthon, Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XI)

Pattude üleslugemine peab aga olema igaühele vabatahtlik – mida ta tahab üles lugeda ja mida mitte. (Martin Luther, Schmalkaldeni artiklid, «Pihist»)

Pihi kohustuslikkusest

Mis puutub aga aega, siis meie kirikutes tarvitab enamik inimesi sakramente – pattudest lahtimõistmist ja armulauda – mitmeid kord aastas. Ja need, kes jagavad õpetust sakramentide väärtuse ja viljade kohta, teevad seda nii, et kutsuvad inimesi võimalikult sagedasti sakramente tarvitama. … Mingit kindla aja ettekirjutamist meil aga ei toimu, sest kõik inimesed ei ole pihiks ühtviisi, ühel ja samal ajal valmis. … Seepärast ärgu sundigu karjased neid, kes pole valmis sakramenti vastu võtma. (Philipp Melanchthon, Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XI)

Pihi kohta me oleme alati õpetanud, et see peab olema vabatahtlik, ja me oleme kõrvale heitnud paavsti türannia, nii et oleme täielikult priid tema sunnist ja vabastatud kristlastele pealepandud talumatust koormast. …aga paraku on inimesed liigagi hästi ära õppinud, et nad võivad teha, mida tahavad, ja nad kasutavad seda vabadust nii, nagu ei peakski nad enam pihtima. … Teadku nad aga, et me ei loe neid [pihist kõrvalehoidjaid] kristlaste hulka. Niisiis me õpetame, kui suurepärane, hinnaline ja lohutusrikas asi on piht, ja manitseme, et sellist kallist varandus meie suurt häda silmas pidades ära ei põlataks. … Ühesõnaga, me ei taha kuuldagi mingisugusest sunnist. … Seepärast, kui ma manitsen sind pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui manitsen sind olema kristlane. Kui ma saan su sinnamaale, siis saan sind ka pihile. (Martin Luther, Suur Katekismus, «Lühike pihimanitsus»)

Kuidas pihiks valmistuda ja mida pihtida

Vaatle kümnest käsust lähtuvalt oma olukorda, kas sa oled isa, ema, poeg, tütar, isand, majaemand, sulane, kas sa oled olnud sõnakuulmatu, truudusetu, laisk, vihane, kõlvatu, äkiline, kas sa oled kellelegi sõnade või tegudega liiga teinud, kas sa oled varastanud, midagi tegemata või hooletusse jätnud, kellelegi kahju tekitanud…

Kes aga ei tunne, et temal lasuksid sellised või veel suuremad patud, see ei pea sellepärast muretsema ega patte edasi otsima või välja mõtlema ning sellega pihist piinamist tegema, vaid ta lugegu üles need üks või kaks pattu, mis ta teab. … Kui sa aga ei tea endal mitte ühtegi pattu olevat (mis ei tohiks küll võimalik olla), siis ära ütle mingit «iseäranist», vaid võta pattude andeksandmine vastu üldise pihi peale, mida sa oma pihiisale Jumala ees tunnistad. (Martin Luther, Väike Katekismus, «Kuidas tuleb lihtinimesi õpetada pihtima»)

Tsiteeritud väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.