Siseministeeriumis, mida juhib sotsialist Lauri Läänemets, algatati möödunud sügisel kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu, et luua õiguslik alus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku sundkorras lahti sidumisele oma emakirikust. Nagu tavaliselt, läbib eelnõu ministeeriumide kooskõlastusringi.

Kristina Kallase (Eesti 200) juhitud haridus- ja teadusministeerium esitas ettepaneku lisada seadusesse täies ulatuses karistusseadustiku paragrahv 151 (vaenuõhutamise keeld), et takistada «vaenuliku ideoloogia levitamist usuorganisatsioonides». Vaenuliku ideoloogia all peab haridusministeerium silmas vastuseisu sisserändele, islamiseerimisele, abordiõigusele ja LGBT-õigustele, laiemalt «liberaalsetele läänelikele väärtustele». Ministeeriumi hinnangul on viimasel aastakümnendil hakanud Euroopa poliitilist maastikku hakanud iseloomustama religioosse ekstremismi tõus.

Oma ettepanekut õigustas haridusministeerium eelnõu seletuskirja kirja pandud väitega, et «usu-, ja veendumusvabadus, ühinemisvabadus ning sõna- ja väljendusvabadus ei ole absoluutsed ning veenvatel ühiskondlikel kaalutlustel ja õiguspärasel viisil on neid võimalik piirata» (siinkirjutaja rõhutus).

«Sedasi oleks edaspidi võimalik ennetada ühiskondlikult ebasoovitavaid arenguid usuühingutes ja usulistes ühendustes ka laiemas plaanis,» avaldas ministeerium lootust.

Kui haridusministeeriumi soov oleks rahuldatud, oleks ühe konkreetse kiriku vastu suunatud eelnõu (mis on sellisenagi karjuvalt skandaalne) sujuvalt muutunud kõigi kirikute ja muude usuorganisatsioonide suukorvistamise seaduseks.

Praeguse seisuga ei ole haridusministeeriumi ettepanekut arvesse võetud, kuid Eesti Kirikute Nõukogu presidendi peapiiskop Urmas Viilma sõnul «näitab see, et meie sügisesed hirmud olid põhjendatud».

«Kui juba üks ministeerium tahab kirikute koguduste seadusesse sisse kirjutada viha- või vaenukõne punkte, siis see näitabki, et ühel momendil need õpetuslikud seisukohad, mida kirikud on esindamas, ei pruugi enam ühiskonnale sobida. Ja juba ongi laual ettepanekud muuta seaduseid nõnda, et sulgeda kirikute suu,» märkis Viilma ERRile antud usutluses.

Tegelikult on see skandaalide skandaal, et valitsusasutus – nagu haridusministeerium seda on – teeb ettepaneku usuorganisatsioonide vastupanu n-ö progressiivsetele väärtustele võimupositsioonilt, s.o seaduse abil maha suruda.

Haridusministeerium on üks nn kultuurisõja ministeeriumitest, mille abil viiakse Eesti ühiskonnas maksumaksja raha eest ellu radikaalset kultuurirevolutsiooni. Kui keegi arvab, et Revolutsioon ta rahule jätab, siis ta eksib. Pogressivismiideoloogia on totaalne ja ei tunnista kompromisse. Sellele demokraatia- ja vabaduste vastasele liikumisele tuleb vastu astuda ühiskondlik-poliitiliste vahenditega, vastasel korral leiavad kirikud ja teised usuorganisatsioonid end taas kord getost, just nagu nõukogude ajal.

Haridusministeeriumi seisukoht täismahus:

Haridus- ja Teadusministeerium

Märkus puudutab eelnõu punkte 2 ja 3 ning potentsiaalselt punkti 8.

Eelnõust ja selle seletuskirjast tuleneb KiKoS-i muutmine teravnenud väliste julgeolekuriskide valguses, eesmärgiga tõsta riigi siseturvalisust. Eelnõus toodud peamised muudatused seisnevad usulise ühenduse ja usuühingu tegevusele kehtestavates täiendavates nõuetes seoses juhindumisega välisriigis asuvast isikust, institutsioonist või ühendusest, kes kujutab ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis, toetab sõjalist agressiooni, kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale või kelle tegevus on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. Vastavasisulised täiendused on toodud eelnõu punktides 2 ja 3.

Seletuskirja kohaselt on eelnõu punkti 2 eesmärgiks välistada olukord, kus usuline ühendus on oma tegevuses juhitud või põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult seotud isikuga, kes toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. Sätte sõnastamisel on lähtutud karistusseadustiku (KarS) regulatsioonist, st eelnõus toodud loetelu on loogilises vastavuses nende tegudega, mis on KarS kohaselt süüteona kvalifitseeritavad:

- sõjalise agressiooni toetamine (KarS §-d 911 ja 931);

- sõjale üleskutsumine (KarS § 92);

- terrorikuriteole üleskutsumine (KarS § 2372);

- muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine (KarS § 92);

- vägivallale üleskutsumine (KarS § 151).

Seletuskiri täpsustab, et eelnõu väljatöötamisel on juhindutud mh Välisluureameti aastaraamatus välja toodust osas, mis puudutab Vene Õigeusu Kiriku kohaolu välisriikides, kuna selle näol on tegu seni sanktsioneerimata Vene režiimi mõjutushoobadega. Lisaks viidatakse Vladimir Putini Russki Mir ideoloogia jätkuvale laiapinnalisele levitamisele, mille üheks oluliseks tööriistaks on saanud Vene Õigeusu Kirik ning peapatriarh Kirill. Kolmanda olulise aspektina on võimalik seletuskirjast välja  osundada viited Eestis jõudsamalt kanda kinnitavale islamikogukonnale, milles esinevad suureneval määral mõningad negatiivsed arengusoodumused.

Lisaks on seletuskirjas teostatud kontekstist lähtuvalt põhjalik proportsionaalsuse analüüs, kuivõrd usu-, ja veendumusvabadus, ühinemisvabadus ning sõna- ja väljendusvabadus ei ole absoluutsed ning veenvatel ühiskondlikel kaalutlustel ja õiguspärasel viisil on neid võimalik piirata. Eelnõu praegusel kujul on reageeriva iseloomuga, s.t peamiselt sihtmärgistatud Vene Õigeusu Kirikust tuleneva Eesti-sisese ohu kaardistamiseks ning kõrvaldamiseks. Samas oleks juba kirja pandud analüüsile tuginedes võimalik laiendada kavandatud muudatusi hõlmamaks eelnõu puntkides 2 ja 3 vaenu õhutamise keeldu (KarS § 151) täies ulatuses, erinevalt praegusest ettepanekust, mis viitab vaid paragrahvi sellele osale, mis keelustab üleskutsed vägivallale. Sedasi oleks edaspidi võimalik ennetada ühiskondlikult ebasoovitavaid arenguid usuühingutes ja usulistes ühendustes ka laiemas plaanis.

Viimasel aastakümnendil on Euroopa poliitilist maastikku hakanud iseloomustama religioosse ekstremismi tõus, „püha sõja“ õigustamine ning vastusseis „liberaalsetele lääne väärtustele“ Russki Mir ideoloogia toel. Kuid näited leidub mujaltki, kus valitsevad poliitilised jõud näivad aina enam põimunud oma riigi usuliste organisatsioonidega, õigustades seeläbi erinevaid poliitilisi huve teenivaid jutupunkte, sh tugev vastuseis sisserändele ja „islamisatsioonile“, naiste abordiõigustele, LGBT-õigustele jms.1 Paraku on seetõttu hakanud ka sageli esinema poliitilisest toetusest innustunute vaimulike sõnavõtte, mis liigituvad vihakõne üldtunnustatud definitsiooni alla ning õigustavad juba aset leidnud, kuid seeläbi kaudselt ka tulevasi vägivallaakte erinevate (vähemus)kogukondade vastu.2

Seletuskirjas leidub ka argument subjektiivsete õiguste rikkumise või õigushüve kahjustumise ärahoidmiseks, mis samuti tugevdaks KarS §-i 151 täiemahulist kohaldamist eelnõusse: „Oht avalikule korrale on defineeritud KorS-s. Nimetatud seaduse § 5 lg 1 kohaselt on korrarikkumine avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.“ Kausaalne seos vaenukõne ning sellele järgnevate vägivallaaktide (sh just religioosses kontekstis) vahel on teadvustatud EL, ÜRO ja muude rahvusvaheliste institutsioonide poolt,3 mistõttu oleks adekvaatne kaaluda eelnõu ennetava dimensiooni laiendamist.

„Palume eeltoodu põhjal kaaluda eelnõuga vaenuliku ideoloogia levitamist usuorganisatsoonides täiendavalt piirata KarS §-i 151 täieliku inkorporeerimise abil.“

1 Lo Mascolo, Gionathan. The Christian Right in Europe: Movements, Networks, and Denominations, Bielefeld: transcript Verlag, 2023. https://doi.org/10.1515/9783839460382

2 Ibid, p 82: No public condemnation by the Church hierarchy was faced by archbishop Marek Jędraszewski, who in 2019 publicly called the LGBTIQA+ community organizing a Pride demonstration a plague worse than the Red Army, right after the unprecedented violence against the first LGBTIQA+ Pride (in Polish “Equality Parade”, parada równości) in Bialystok

3 Tutvu näiteks: Report of the Special Rapporteur on freedom of religion or belief, Heiner Bielefeldt, https://documents.un.org/doc/undoc/gen/g14/250/87/pdf/g1425087.pdf ning Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni materjalid: https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and-intolerance/hate-speech-and-violence