Pärimuse kohaselt seadis esimese jõulusõime üles Püha Franciscus. See juhtus kaheksasada aastat tagasi, nimelt aasta 1223 jõulude paiku Itaalias, Latiumis Greccio küla lähedal. Pühal Maal viibinud ja ka Petlemma külastanud Franciscus soovis kristlaste silma ette tuua jõulustseeni, nii nagu Luuka evangeelium sellest kõneleb:

«Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. … Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!» Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.»

Franciscuse püstitatud jõulusõimest kirjutab 1260. aasta paiku esimest korda tema ordukaaslane Bonaventura, kes koostas pühaku eluloo. Eesti lugejale tutvustas kõige esimese jõulusõime lugu Johannes Hiiemets oma raamatus «Assisi Franciscus»:

«Kannatades raskesti, püüdis ta sukelduda ikka sügavamale Kristuse kannatustesse; ta suurim troost oli, et ta oma piinades leidis osadust maailma Õnnistegijaga. Ta hinge ilu ja õrnus tulid eriti ilmsiks sõimes uinuva Jeesuslapse austamises. Nagu leiame vend Leo teateist, olla ta sageli öelnud: «Kui ma saaksin kõnelda keisriga, siis paluksin, et ta armastusest Jumala ja minu vastu annaks välja erilise käsu jõulupühade kaitseks. Kellelgi ei tohiks olla lubatud surmata õdesid lõokesi ega teha neile kurja. Kõik ülemused linnades, lossides ja külades peaksid tegema korraldusi, et puistatakse teedele toitu õdede lõokeste ja teiste lindude jaoks, nii et nad ei pruugiks tunda nälga jõulude ajal. Ja kuna püha neitsi Maarja sel ööl asetas Jumala poja sõime, härja ja eesli vahele, siis peaks igaüks, kel on härg või eesel, andma neile sel ööl parimat toitu. Ka kõik vaesed peaksid sel päeval saama tunda rikaste heldust. Kõik kristlased aga peaksid hõiskama oma Issandale.»

Detsembris 1223. a. rändas ta vendade juurde, kes asusid kaunis Rieti orus. Tema korraldusel ehitati metsa sõim, mille juurde toodi ka härg ja eesel. Jõuluõhtul peeti seal siis jumalateenistust ning Franciscus luges evangeeliumi sinna kokkuvoolanud rahvahulgale. Jutlustades suurest jõuluöö saladusest, oli ta nii liigutatud, et vaevalt julges nimetada Jeesuse nime. Kuulajad olid sügavasti haaratud. Sellised pildid jätsid rahva hinge unustamatuid muljeid, mis veel sajandeid hiljem elasid edasi rahvasuus ning inspireerisid luuletajaid andma oma parimat Issanda kiituseks.»

13. sajandi lõpus jäädvustas esimese jõulusõime ülesseadmise stseeni kunstnik Giotto di Bondone, kellele on omistatud Püha Franciscuse elu kajastav freskomaalide sari Assisi Püha Franciscuse basiilikas.

Kuigi jõulusõim on katoliiklikku algupära, on jõulusõimede ülespanemise komme levinud ka luterlikes kirikutes. Vaestes oludes sündinud ja loomade sõime pandud Jeesuslapse motiiv esineb korduvalt juba Martin Lutheril. Näiteks ühes jõulujutluses ütleb Luther: «Eriti suures viletsuses ja vaesuses oli Ta siis, kui Ta maailma tuli ja sündis. Polnud seal tuba ega ruumi, ei patja ega voodiriideid; Ta pidi lamama sõimes lehmade ja härgade ees» (tsiteeritud väljaandest: Martin Luther. Kodujutlused (kodupostill). Tallinn, 1936).

1534. aastal kirjutas Luther kuulsa jõulukoraali «Ma tulen taevast ülevalt», mille üks salm toob meie ette pildikese sõime pandud maailma Issandast: «Ka pange märki tähele: te sõimest mähkmeis leiate seal vaeses laudas magamas maailma Õnnistegija» (saksa keeles «So merket nun das Zeichen recht: Die Krippe, Windelein so schlecht, Da findet ihr das Kind gelegt, Das alle Welt erhält und trägt.»)

Nii on jõulusõime motiiv, olgu usulises kirjanduses, kirikulauludes või ülespanekuna linnades, kodudes ja kirikutes üle sugupõlvede inimesi köitnud, tuletades meile meelde, et maailma Looja on meie pärast vaeseks saanud, et meie võiksime pärida taeva rikkused.

 Illustratsioonid: Giotto di Bondone (1267–1337)