Kodaniku jaoks on referendumist osavõtmine tähtsaima kodanikuõiguse kasutamine – nimelt võimu teostamine. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1 sätestab, et «Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas». Paragrahv 56 täpsustab: «Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega.»

Sellega peaks olema antud ühemõtteline vastus neile, kes üritavad eelseisvat rahvahääletust saboteerida. Inimesed võivad seejuures rääkida valgusest ja armastusest või esile tuua muid «õilsaid» põhjendusi, aga kui nende eesmärk on takistada rahval kui kõrgeima võimu kandjal jõuda otsusele olulises väärtusküsimuses – puhtalt selle pärast, et neile ei meeldi oodatav-eeldatav tulemus –, on nad põhiseadusliku korra sabotöörid. Punkt.

Kristlaste jaoks aga on rahvahääletus abielu kui mehe ja naise liidu üle võimalus ja kohustus anda tunnistust usutunnistuse esimesest artiklist, mis kõneleb Jumalast kui Loojast, kes on teinud inimese oma näo järgi ning loonud ta meheks ja naiseks ning kes on seadnud abielu, mille Jeesus on kuulutanud lahutamatuks: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks? Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19:4jj)

Seda arvesse võttes tuleb tõsiselt taunida mõnede kristlastena esinevate inimeste väiteid, nagu oleks referendum lõhestav ja ebavajalik. Rahvahääletuse tuumaks on ju küsimus abielust. Mehe ja naise liidust ühiseks eluks ja järglaste saamisest kõneldakse juba Piibli esimestel lehekülgedel kui Jumala poolt õnnistatud institutsioonist. Kuidas saab Jumala sõna olla kristlase jaoks lõhestav?! Kuidas saab tunnistuse andmine Jumala tahtest olla ebavajalik?!

Me teame väga hästi, et kui abielureferendum jääks ära, oleks revolutsioonilistele, olemuselt antikristlikele jõududele antud roheline tuli muutmaks perekonnaseadust. Mitte küll praeguse võimuliidu ajal, aga päris kindlasti mõne järgmise koalitsiooni eestvõttel. Ja juba tulevad ka Euroopa Komisjonist sõnumid, et Euroopa Liit hakkab oma liikmetelt nõudma abielu mõiste laiendamist. Kuhumaani peaks see «laiendamine» ulatuma? Kui «laiendada» abielu uutele kooseluvormidele, näiteks samasoolistele paaridele, siis jääb ikkagi üle neid, kellele «abieluvõrdsus» ei laiene (näiteks lähisugulased või rohkem kui kahest partnerist koosnevad suhtevormid).

Referendum abielu teemal poleks vajalik, kui kõik mõistaksid põhiseadusesse kirja pandut ühtemoodi, nagu veel 1990. aastatel. Kui aga ühiskonnas on tekkinud vaidlus selle üle, kuidas mõista üht põlist institutsiooni, tuleks küsida rahvalt.

Need, kes püüavad abielureferendumi toimumist iga hinna eest takistada, tahavadki abielu tähendust moonutada. Nende hulgas on paraku ka nime poolest kristlasi, kes vaga näoga räägivad armastusest ja hoolimisest, aga tegelikult on Jumala sõnast ja kristlikust traditsioonist eemaldunud.

Riigi seisukohast on praegu kaalul kõrgeima riigivõimu kandja vabadus sõnastada olulistes küsimustes seisukoht ja anda seeläbi juhis riigile ja ühiskonnale. Rahvas ei ole eksimatu, aga demokraatia ideaali kohaselt on ikkagi tegemist kõrgeima võimu kandjaga.

Usu seisukohast vaadates tuleb kristlastele meenutada kohustust aidata kaasa pimeduse jõudude peatamisele. Pimedus rüütab end valgusega ja eksitab inimesi valedega. Armastus, valgus, inimlikkus, sallivus jne – nende kaunite sõnadega püütakse varjata mässu Jumala ja Tema korra vastu. Siin ei saa jääda kõrvaltvaatajaks, kui meie kui kristlaste võimuses on rahvahääletusel osalemise kaudu öelda «jah» Jumalale ja «ei» end valguseingliks maskeerinud pimedusevürstile.