Tuhkapäeva Evangeelium kõneleb paastuaja algusele sobivalt paastumisest. Siiski ei taha ma tänases jutluses keskenduda üksnes paastumisele, vaid vaadelda laiemat konteksti, mis tuleb esile Matteuse evangeeliumi kuuenda peatüki esimeses pooles, kust tänane Evangeelium on võetud.
Jeesus räägib selles Mäejutluse lõigus kolmest kõige tähtsamast heast ja vagast teost, mis peaksid enesestmõistetavana kuuluma iga uskliku inimese ellu. Need kolm tegu on almuste ehk armastuseandide jagamine, palvetamine ja paastumine. Jeesus ütleb neist kõnelema hakates sissejuhatuseks: «Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas!»
Ühelt poolt tähendab see, et kõik, mida me teeme, peab olema mõistlik ja eesmärgipärane. Almuste jagamise eesmärgiks ei ole mitte see, et andja ennast hea inimesena tunneks ja ümberseisjate käest kiita saaks, vaid almuste jagamise eesmärgiks on abivajajate aitamine. Palvetamise eesmärgiks ei ole mitte oma vagaduse või usklikkuse demonstreerimine, vaid enda avamine Jumalale ja usaldamine Tema kätte. Paastumise eesmärgiks ei ole mitte oma alandlikkuse või väidetava pühadusega kiitlemine, vaid oma tõelise olukorra tunnistamine ning Jumala armu ja halastuse järele hüüdmine. Kui neist vagadest tegudest saab eneseupitamine ja inimliku kiituse otsimine, siis ei ole me muud kui silmakirjatsejad, kelle kohta Jeesus ütleb, et kui isegi see, mis peaks olema meile valguseks, on tegelikult pimedus, siis kui suur on veel meie pimedus.
Muide, kreeka keeles, milles Uus Testament on kirjutatud, kasutatakse silmakirjatsejate kohta sõna ὑποκριτής, mille algtähenduseks on… «näitleja» – niisiis on silmakirjatseja keegi, kes n-ö mängib kedagi teist, kedagi, kes ta tegelikult ei ole. Kes mängib näiteks heategijat, filantroopi, kuigi on tegelikult väljas omakasu peal. Kui tegemist on pelgalt teatrietendusega, siis pole selles ju iseenesest midagi halba, aga kui tegemist on päriseluga ning küsimuse all on meie hingeõndsus, siis on taoline näitemäng hukatuslik – täpselt nii, nagu Issand ütleb Ilmutusraamatus: «Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.»
Milline on siis õige almuste või armastuseandide jagamine? Jeesus ütleb: «Kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!» Sama lugu on õige palvetamise ja õigel viisil paastumisega: «Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Kui sa oled paastumas, siis võia oma pead ja pese oma nägu, et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!»
Pean siinkohal nimetama, et kahjuks teevad paljud inimesed neist Jeesuse sõnadest täiesti vale järelduse, nagu polekski vaja armastuseande jagada, palvetada ega paastuda. «Jumal teab ju niikuinii kõike ja tähtis on südamehoiak,» ütlevad nad, ja need sõnad on iseenesest täiesti õiged – ainult mitte õigustusena loobuda hea tegemisest, palvetamisest ja paastumisest. Tegelikult on ju täpselt vastupidi: see, et tähtis on südamehoiak ning Jumal teab kõike ja näeb ka meie südamesse, peab panema meid küsima, kuidas teha head, kuidas palvetada ja paastuda nii, et kõik see oleks tõepoolest mitte armetu näitemäng, vaid Jumalale meelepärane ja hea.
Nagu ikka, on parimaks eeskujuks Jeesus ise. Kui Jeesus aitas inimesi nende maistes vajadustes, olgu neid tervendades või imelisel viisil toites ja jootes, siis öeldakse meile mitmel korral, et pärast selle kõige tegemist Ta tõmbus tagasi, peitis ennast inimeste eest ära, läks üksi mäele palvetama, kuna Tema eesmärgiks ei olnud populaarsuse kogumine ega see, et inimesed Ta kuningaks teeksid, nagu nad kavatsesid pärast viie tuhande mehe toitmist viie leiva ja paari kalaga, vaid Jeesus tegi inimestele head sellepärast, et Ta nägi nende viletsust ja vajadusi ning tahtis neid aidata. Küsimata seejuures, millega nad saaksid Talle tasuda või kui head ja vagad nad üleüldse on. Vastupidi: meil on mitmeid näiteid selle kohta, et Jeesus aitas eeskätt inimesi, kes olid põlatud ja patused – mitte sellepärast, et Ta oleks neid eelistanud õigetele ja vagadele, vaid sellepärast, et nemad vajasid Tema abi kõige enam.
Just nii peaksime ka meie inimestele head tegema: eeskätt neile, kes seda kõige rohkem vajavad, ning neile, kellele meil on just praegu võimalik head teha, küsimata, mida me selle eest saame, sellega kiitlemata, selle eest tänu nõudmata. Selle eest isegi Jumalalt tasu ootamata, kuna muidu võib juhtuda, et meie heategevus pole muud kui varjatud omakasupüüdlikkus, millega me teeme korvamatut kahju omaenda hingele.
Palvega on veidi keerulisem. Jah, küllap tänapäevalgi on inimesi, kes tahaksid oma väidetava usklikkuse ja vagadusega kiidelda ning ennast suurte palveinimestena esitleda, ent Jeesuse sõnad näitavad, et see pole ainus probleem. Tõsi, Ta ütleb, et «kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad», ent Ta lisab veel midagi: «Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te Teda palute!» See tähendab, et vale meelsusega palvetamise puhul on kaks suurt ohtu: esiteks välise au otsimine, nagu almuste jagamisegi puhul, ning teiseks palve muutmine kas pelgaks rituaaliks või, vastupidi, mingiks maagilise väega toiminguks, loitsuks.
Tegelikult on palve oma hinge ülendamine Jumala poole ja Talle avamine. Palve on enda ja oma elu ning muidugi ka teiste inimeste usaldamine Jumala kätte, Tema armu hoolde. Õige palve ei ole mitte oma soovide või nõudmiste esitamine Jumalale, vaid vastupidi, igasugusest isekusest loobudes enda üleandmine Jumalale, Tema tahtele: «Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!» Õige palvemeelsus väljendub sõnades: «Ei midagi minust enesest, vaid kõik üksnes Sinult, Issand!» Täpselt nii, nagu Jeesus palvetas enne seda, kui Ta Ketsemani aias kinni võeti, surma mõisteti ja hukati: «Isa, ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu Sina!»
Muidugi ei palvetanud Jeesus nii ainult Ketsemani aias – kogu Tema elu oli algusest peale ja lakkamatult suunatud Jumalale, nii et Ta võis mitte ainult Jumala Pojana, vaid ka tõelise inimesena ütelda: «Mina ja Isa oleme üks!» Just see on ka meie ülim eesmärk, nii nagu Jeesus ütleb oma ülempreesterlikus palves viimasel õhtusöömaajal: «Et kõik oleksid üks, nii nagu Sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis!»
Kui seda, et Jeesus head tegi ja palvetas, on lihtne mõista, siis veidi keerulisem tundub olevat küsimus, miks Ta pidi paastuma. Sest Jeesus paastus – evangeeliumid ütlevad meile, et pärast seda, kui Ta oli ristitud, viis Vaim Ta kõrbesse ning Ta paastus seal nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd. Paastumine on patukahetsuse ja meeleparanduse märk, Jeesus aga oli ilma patuta – miks Ta pidi siis paastuma? Vastus on samasugune, nagu küsimusele, miks Jeesus laskis Johannesel ennast meeleparandusristimisega ristida: mitte enda pärast, vaid meie pärast – selleks, et kinnitada ühtekuuluvust meie, patuse inimsooga, ning võtta enda peale meie patusüü, nagu Ristija Johannes ütles pärast Jeesuse ristimist: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!»
Meie peame muidugi paastuma iseenda pattude pärast – selleks, et tuletada endale meelde, kes ja millised me oleme, ning paluda Jumalalt andeksandmist ja jõudu puhastumiseks ja meeleparanduseks. Paastumine on küll väline, ihulik tegu, aga selle eesmärgiks on muuta ja uuendada meid meie sügavaimas sisemuses. Paastumine on otsekui sõnatu palve, et Jumal looks meile uue, puhta südame, ja uuendaks meie sees kindla vaimu, nagu palvetas Taavet, kui ta ennast pärast ränka patustamist paastudes Jumala ette alandas.
Jeesus manitseb meid paastuma nii, et meie paastumine ei oleks näha inimestele, vaid meie Isale, kes on varjatud. Paneme tähele: Jeesus ei ütle, et me ei peakski paastuma, nagu arvavad mõned inimesed, vaid Ta ütleb, et me peame paastuma õigel viisil. Kui Jeesus hoiatab meid silmakirjatsejate ja valeprohvetite eest, kes tulevad meie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid, siis see, et on hunte, kes tõmbavad ülle lambanaha, ei tähenda ju, et tõelised lambad peaksid oma nahast loobuma. Jah, alati on neid, kes teevad asju valedel, isegi ülekohtustel motiividel – ka neid asju, mis peaksid kuuluma heade ja vagade tegude hulka –, aga see ei tähenda, et meie võksime nendest headest ja vagadest tegudest loobuda – me peame loobuma valedest motiividest ning püüdlema selle poole, et meie südamehoiak oleks õige.
Kuidas siis pühitseda algavat paastuaega õigel viisil ja väärikalt? Vastus on väga lihtne: peame õppima märkama inimesi nende vajadustes ning neile võimalust mööda head tegema, selle eest tasu ootamata ja kiitust nõudmata; peame õppima ennast palves Jumalale avama ja täielikult Tema kätte usaldama, teades, et see, mida Tema tahab ja teeb, on alati õige ja hea; ning peame oma pattu tundes ja tunnistades otsima Jumala armu, ennast mitte eneseõigusele, vaid Tema halastusele ja headusele rajades. Jeesus Kristus, meie Issand ja Õnnistegija, on ennast meie pärast alandanud, on saanud inimeseks, kuulekaks kuni ristisurmani, et tuua meile oma püha elu, kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi andeksandmine ning võita kätte igavene elu. Temale olgu kiitus ja au igavesest ajast igavesti! AAMEN
