Osad inimesed usuvad, et pärast surma ei ole mitte midagi – ajutegevus lakkab ja surm lõpetab meie teadvustatud eksistentsi. Kui me sureme, siis meid pole enam olemas. Elule järgneb mitteolemine. Umbes nõnda arvavad näiteks materialistliku ja ateistliku maailmavaatega inimesed.

Teised usuvad, et surres lõpetab meie maine, füüsiline keha funktsioneerimise, kuid inimese entiteet teadvuse, hinge vms näol jätab selle maha ning liigub edasi, et leida endale asupaik uues kehas ja hakata elama uut elu. Siit ka huvi selle vastu, kes inimene on olnud mõnes varasemas elus. See uskumus esineb India usundites, kuid on tänapäeval levinud ka Läänes.

Kolmandad usuvad, et pärast surma vabaneb meie hing kõigest maisest ja tõuseb teispoolsesse vaimusfääri, kus kogeb igavest valgust, armastust, rahu, rõõmu ja õnne. Ta on jäädavalt vaba. See oleks justkui kristlik õpetus taevariigist, aga ilma põrguta.

Usutakse sedagi, et lahkunud on maise ilmaga endiselt kuidagi ühenduses ning võivad meile oma ligiolekust erineval viisil märku anda – näiteks tulla hingedeajal meid külastama või ootamatult juhatust anda.

Need ja muud taolised arvamused kõlavad erinevates kombinatsioonides kirjanduses, meedias, sotsiaalmeedias, vestluses kaasinimestega jne.

Mida usuvad kristlased?

Kristlased on sõnastanud oma usu selles küsimuses järgmiselt: «Mina usun …ihu ülestõusmist ja igavest elu.» Või: «…ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu.» Me kordame neid usutunnistuse sõnu igal jumalateenistusel. Meie usk ei tugine oletustele või soovmõtlemisele, vaid lähtub Jumala sõnast, s.t ilmutusest – millestki, mis edastab meile infot väljastpoolt aegruumi.

Katoliku kiriku katekismuse kompendium täpsustab: «Igavene elu on see elu, mis algab kohe pärast surma» (nr 207) ja «Taeva all mõeldakse ülimat ja jäädavat õnne» (nr 209).

Öeldule olgu lisatud veel mõned selgitavad punktid.

Esiteks, kristlased ei usu ainult hinge surematust, vaid ka ihu ülesäratamist kirgastatud kujul ning taasühinemist hingega. Ortodoksi metropoliit Kallistos Ware (1934–2022) selgitab: „Jumal on meid luues nõnda seadnud, et inimese hing ja ihu on teineteisest sõltuvad ja ühel pole ilma teiseta õiget elu. Tänu pattulangemisele lahkuvad need kaks teineteisest siis, kui ihu sureb, ent see eraldumine ei ole lõplik ega igavene. Kristuse teise tulemise ajal tõuseme me surnuist üles nii hinge kui ihuga ja astume nõnda, hing ja ihu jälle koos, Issanda viimsepäeva kohtu ette.“

Katoliku kiriku katekismuse kompendiumis (nr 205) on kokkuvõtlikult öeldud: «Pärast surma, mis on ihu ja hinge lahutamine, ihu laguneb, aga hing, kes on surematu, läheb vastu Jumala kohtule ning ootab taasühinemist ülestõusnud, kirgastunud ihuga Issanda taastulemise ajal. See, kuidas ihu ülestõusmine toimub, ületab meie kujutluse ja mõistmise piirid.»

Teiseks, kristlusele on omane õpetus, et iga inimene astub pärast surma Jumala kohtu ette. Pühakiri ütleb: «inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus» (Hb 9:27). Me oleme niisiis aruandekohuslased Looja ees, kes on loonud meid mõistuse ja vaba tahtega olenditeks ning kelle ees peame vastama kord küsimustele oma elu, tegude ja mõtete kohta. Apostel Pauluse sõnadega: «me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba» (2Kr 5:10).

Kolmandaks, kohtumõistmine tähendab paratamatult seda, et mitte igaüks ei pääse automaatselt taevasse ehk jäädava õndsuse seisundisse. Paraku arvavad isegi mõned kristlased, et kõik lahkunud pääsevad taevasse, kus neil saab olema hea. Jeesus Kristus aga ütleb tähendamissõnas rahvaste kohtust: «Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu» (Mt 25:46).

Kristus kirjeldab põrgut paigana, kus on «ulgumine ja hammaste kiristamine» ning kus «nende uss ei sure ja tuli ei kustu». Põrgu on Jumalast lahutatute seisund või olukord, mida iseloomustab kannatus. Katoliku kiriku katekismuse kompendiumis märgitakse, et «Põrgu suurim kannatus on igavene lahusolek Jumalast, ainsast, kelles võib meil olla elu ja õndsus, mille jaoks oleme loodud ja mis on meie igatsus» (nr 212).

Seda silmas pidades manitseb Kristus Mäejutluses oma kuulajaid: «Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad» (Mt 7:13–14).

Kuidas surmaks valmistuda?

Kui ristiinimese elu läheneb lõpule, julgustab Martin Luther toimima ja mõtlema nõnda («Jutlus surmaks valmistumisest», 1519):

«Kui nõnda kõigiga maa peal hüvasti on jäetud, tuleb oma meel ja mõte üksnes Jumalale suunata. Sest sinna pöördub ja sinna juhib meid ka surma tee. Ja siin on kitsas värav, siit algab ahas rada, mis elu sisse viib; selleks peab igaüks rõõmsalt valmistuma. Sest see on küll väga kitsas, aga mitte pikk; see on nii, nagu siis, kui laps oma ema ihu väikesest elamust ohutunde ja hirmuga sünnib avarasse paika taeva all ja maa peal, see tähendab, sellesse ilma: niisamuti läheb inimene läbi surma kitsa värava sellest elust. Ja kuigi taevast ning maailma, milles me praegu elame, suureks ja avaraks peetakse, siiski on see kõik tulevase taevaga võrreldes hoopis kitsam ja väiksem kui on emaihu praeguse taevaga võrreldes. … Aga surma kitsas läbikäik tingib selle, et meile siinne elu avar ja sealne kitsas tundub. Seepärast tuleb uskuda ja lapse ihulikust sünnist õppida, nagu Kristus ütleb: «Kui naine sünnitab, kannatab ta hirmu käes, kui ta aga terveks on saanud, ei mõtle ta enam hirmule, sest temast on inimene sündinud maailma.» Samamoodi peab ka surmas hirmust võitu saama, teades, et pärast seda saab olema rohkesti avarust ja rõõmu.»