Teoloogia ehk usuteadus on valdkond, millest eriti palju ei teata. Kirikuväliste inimeste jaoks on tegemist maagilise ritualismiga, millel teadusega palju pistmist ei ole. Kirikuinimesed kardavad, et teoloogia abil hiilib kirikusse kirikuvastane vaim, mis hävitab õige õpetuse. Need kartused võivad olla ka õiged, kuid ei pruugi. Segadust aitab süvendada ka see, et teoloogia mõistet kasutatakse erinevate mõistete seletamiseks. Teoloogial puudub ühene määratlus ja sellega on võimalik tähistada küllaltki erinevaid valdkondi. Minu tähelepanekute põhjal eksisteerib laias laastus kaks eri ideed teoloogiast, mida tuleb üksteisest eristada.

Esiteks on olemas akadeemiline teoloogia, mille tuuma on suurepäraselt võtnud kokku saksa protestantlik teoloog Friedrich Schleiermacher (1768–1834). Tema järgi ei uuri teoloogia mitte Jumalat ja tema ilmutust vahetult, vaid inimese jumalakogemust. Jumalat ennast on väga keeruline, kui mitte võimatu uurida inimlike vahenditega, kuid jumalakogemus, nii nagu iga muu inimese juures esinev nähtus, on teaduslikult uuritav. Schleiermacheri öeldu tõi kaasa paradigma muutuse, mis kestab tänapäevani. Akadeemiline teoloogia uurib jumalakogemust ning sellest sündinud praktikat ja õpetust. Sellises teoloogias ei pea teoloog olema iseenesest religioosne, kuid ta võib seda olla. Akadeemiline teoloogia on iseseisev ja sõltumatu, nagu iga muu teadusvaldkond. Ta peab saama teha oma tööd nii, et ükski väline jõud ja võim ei kujunda tema uurimistulemusi, vaid ainult teadusliku meetodi abil tehtud uurimine. Selline teoloogia saab aidata kirikul reflekteerida oma õpetuse ja praktika üle. Nii võiks ideaalis olla kiriku ja akadeemilise teoloogia vahel sümbioos, kus mõlemad tunnustavad üksteise iseseisvust, kuid on partnerid seal, kus see on võimalik.

On veel olemas ka kiriklik teoloogia. Kui akadeemiline teoloogia uurib inimese jumalakogemust, siis kiriklik teoloogia tegeleb Jumala ja tema ilmutusega. Nii ei arutle kiriklik teoloogia selle üle, kas Jumal on olemas ja ilmutab ennast, vaid ta eeldab seda. Ta teab, et jumalik eksisteerib ja, et seda on võimalik inimlike vahenditega teatud piirides tunnetada ja mõista. See jumalik, mida soovitakse uurida, erineb veidikene konfessiooniti, see võib olla näiteks Püha Pärimus, isiklikud ilmutuskogemused, Piibel, sakramendid jne. Muidugi on tavaliselt ühe konfessiooni kiriklikus teoloogias eelnimetatutest mitu koos.

Oluline on, et kiriklik teoloogia ei otsi ainult ratsionaalset või empiirilist teadmist, vaid eelkõige müstilis-intuitiivset arusaamist. Otsitakse inimliku ja jumaliku kokkupuudet. Kirikliku teoloogia eesmärk on inimese vaimulik kasvamine, Jumala tundmaõppimine. Ja vähemalt luterlikus vaimsuses ei saa olla õppimist lahus regulaarsest palveelust, armulaua vastuvõtmisest ja Piibli lugemisest ning loetu üle mediteerimisest. Tegelikult kehtib see ka peaaegu kõigi teiste konfessioonide kirikliku teoloogia kohta. Selle vaimuliku kasvamise käigus valmistab Jumal inimest ette talle sobiva teenimisülesande jaoks, olgu selleks vaimuliku amet või midagi muud.

Kiriklik teoloogia ei ole iseseisev ega sõltumatu, vaid ta on lahutamatult seotud kirikuga. Tema töö teenib kirikut ja selle kaudu kiriku ülesannet kuulutada kristlikku sõnumit ja jagada sakramente.

 Kas nüüd selline teoloogia on üldse teadus? Küllap see sõltub teaduse definitsioonist. Kindlasti on kiriklikul teoloogial kokkupuude akadeemilise teoloogia kui teadusega. Ka kiriklik teoloogia tegeleb meetodilis-süstemaatiliselt mingi objekti uurimisega. Paljudes alateemades on akadeemiline ja kiriklik teoloogia põhimõtteliselt identsed. Samas on kiriklikus teoloogias tervikuna lisakvaliteet, mis tõstab ta kõrgemale inimlikust teadusest jumalikku sfääri, kus inimlikud vahendid meid enam ei aita. Vahe akadeemilise ja kirikliku teoloogia vahel on sama, mis loengu ja jutluse vahel. Kahjuks ei suuda paljud nendel vahet teha. Loengu eesmärk on anda edasi informatsiooni, jutlus on aga armuvahend, mis juhib inimest Jumala juurde. Loeng saab olla abimaterjaliks jutlusele, kuid ta ei tohi seda kunagi asendada. Nii peab ka akadeemilise ja kirikliku teoloogia vahel tegema vahet. Üks teenib teadust, teine kirikut. Akadeemilist teoloogiat viljeldakse ülikoolides, kiriklikku seminarides. Nende samastamine on ohtlik. See võib viia selleni, et kas kirik allutab akadeemilise usuteaduse nii, et viimane kaotab oma sõltumatuse, või akadeemia võtab üle kiriku, hävitades kirikule iseloomuliku müstilis-sakramentaalse vaimsuse.

Akadeemiline ja kiriklik teoloogia on kaks eri teoloogiat. Nad on nagu kaksikvennad, keda on lihtne omavahel segi ajada, kuid kes on eri isiksused ja mõlemad omal kombel unikaalsed. Ei saa ka öelda, et üks oleks teisest parem. Neil on eri eesmärgid – üks taotleb teaduslikku teadmist jumalakogemuse kohta ja teine vaimulikku kasvamist. Teatud kohtades esineb neil kokkupuutepunkte. Siiski tuleb neil osata vahet teha, et mõlemate töö võiks kanda oma valdkondades maksimaalselt vilja.