«Suuremat elevust suve keskpaigu toob jaanipäev. Jaaniõhtul tuleb hulk lehmi, eriti mõisateenijate omi, karjast koju, jaani- või teistest lilledest pärjad sarvis. Karjatüdrukud saavad õhtul lehma omanikult väikese tasu jaanisõira või saia viiluka näol. Pärjatatud lehmad esinevad teiste hulgas õige pidulikult.

Õhtuks on kased jälle toas, samuti lilled. Viimastest on eelistatud jaanililled. Neid pistetakse seinapragude vahele ja mujalegi kuivama, kus neid veel kaua näha võib. Pidid olema õnnelilled.

Päevatöö lõpu järel koguneb mõisarahvas, noored ja vanad ning lapsedki, koplisse või karjamaale. Seal ootab pika ridva otsas laastude ja puutükkidega ning tõrvaga täidetud tõrva- või mõni muu suurem pütt. Selle valmistamine ja püstiajamine ning õhtul põlema süütamine on meile erinumber, mida saab vaadata ja seletada. Tule ümber lauldakse rohkesti, iseäranis ka «ligo»-laule. Üldse on noorte koosviibimistel palju laulu kuulda. Mõnigi lihtne rahvalaul tollest ajast on kaasa tulnud paljude aastate pikale teele ja tuleb vahel päris ootamata päevavalgele. Tehakse ringmänge, tantsitakse, pillimehi on alati saadaval. Vanad istuvad kobarais, maitsevad mõisa poolt serveeritavat õlut. Viina joomine on keelatud. Mõisahärrased ilmuvad ka oma rahva hulka, kuulavad laulu ja vaatavad noorte nalja pealt, kaovad aga varsti ja oleme jälle omavahel. Meid häirib omajagu, et isa-ema varakult jaanitulelt lahkuvad, ja tuleb nuruda, et lubataks veel raasike sinna jääda. See raasike venib küll võimalikult paljuks, nii et koju tulles juba aovalget taevaserval näeme.

Jaanipäev ise tavalistest pühadest palju ei erine. Sõidetakse muidugi Härgmäe kiriku juurde kabelipühale, kus olen ka mõne korra kaasas olnud.»

Johan Kõpp (1874–1970), «Mälestuste radadel».

+ + +

«Suvepühade haripunktiks oli jaanipäev, see oli alati ka surnuaiapüha. Juba nädal varem käis keegi pereliikmeist Paistu surnuaial haudu korrastamas. Minu lapsepõlves meie talus jaanituld ei tehtud, kuid ümbruskonnast paistsid mõned tuled meie põllule ära: neid hakkas vilkuma Marnalt ja Taski poolt, samuti Ülejõelt Päri poolt, Kudult ja aluste kandist. Jaanipäeva hommikul söödi pidulikumalt: laual olid korbid ja kohv… Siis rakendati kahe vankri ette hobused (hobuseriistad olid juba eelmisel päeval tökatiga üle tõmmatud ja vankrid korda säetud) ja kõik läksid liikvele. Esimeses vankris istusid isa ja ema ning lapsed – muist nende põlvede vahel, muist istmel tagurpidi. Teises vankris olid teenijad. Nii sõitsid hobused igast talust välja maanteele. Kuni Heimtali mõisani tee peal palju minejaid ei olnud, kuid sealt edasi tuli juba pikk rong hobuseid Rimmu poolt ja Alakülast ning Vana-Kubja metsa vahel oli tee juba hobuseid täis. Kui olime jõudnud kiriku juurde ja Aidu poolt tulijad meiega ühinesid, siis oli tee mitmelt realt hobuseid täis. Jalakäijad olid juba varakult teele asunud, neile jõudsime päris kiriku lähedal järele. Mõnelt poolt ilmus ka mõni ratsanik välja, need olid eriti toredad ja uljad noored perepojad.

Surnuaed asub kirikust ühe versta kaugusel, mõnele kesapõllule seal lähedal sai hobused kinni panna. Jumalateenistus algas kella üheteistkümne ajal. Surnuaia väravas ostsime vöörmündritelt laululehed, need vanad mehed seisid seal oma väärikust tundes. Läksime oma perekonna matuseplatsile, lugesime vaikse palve ja asetasime lilled. Kui oli veel aega, käidi natuke ringi, vaadati teiste hauaplatse ning teretati tuttavaid. Siis oli kuulda kirikukellade helinat. Pillimehed, needsamad Holstre Aaviku-mehed asusid oma kohtadele ning võimsalt kõlas laul tuhandete inimeste suust. Seejärel pidas Paistu koguduse õpetaja Jaan Bergmann surnuaiapüha jumalateenistuse.

… Muidugi ei suutnud ma lapsena jumalateenistust jälgida ja see tundus mulle liiga pikk, kuid tuli paigal püsida. Kui jumalateenistus oli lõppenud, algas tagasisõit. Nüüd oli tee algus mitmelt realt sõitjaid täis, kuid need hakkasid vähehaaval hargnema. Tee äärest kutsuti mõni jalakäia vankrile. Kodus rakendati hobused lahti, loputati ennast kaevu juures ning asuti sööma. Lõunaks olid esimesed värsked kartulid, «meerikad», ja marjasupp. Järgmisel päeval läks heinatöö lahti.»

August Arumäe (1895–1976). «Hiiobi õnnistus. Mälestused.»