Pealkiri «Kristus Psalmides» ütleb selle teose kohta ära kõige olulisema. Minu eesmärgiks on anda eksegeetiliselt põhjendatud selgitus, kuidas tõlgendati Psalme Uues Testamendis ja varases kirikus. Seega ei kavatse ma pikemalt selgitada psalmide tekkelugu ja nende tõlgendusi, vaid esitan ühe võimaluse, kuidas lugeda psalme lähtuvalt kristlikust usust. Luukas jutustab, kuidas õpetas Jeesus psalmide teoloogiat oma jüngritele (Lk 24:44): «Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.»
Võtsin aluseks Nestle-Alandi kreekakeelse Uue Testamendi indeksi. Selles on hoolikalt dokumenteeritud iga Uues Testamendis tsiteeritud psalm, mille sõnavorme kasutatakse või mille sisule viidatakse. Materjali abil võib õppida mõistma esimeste kristlaste arusaamist psalmide sisust. Ma ei väida, et minu tõlgendused oleksid ainuvõimalikud. Paljusid psalme Uues Testamendis otseselt ju ei tsiteerita ega selgitata. Siiski usun, et minu esitatud tõlgendused osutavad õigesse suunda. Olen arvestanud ka varase kiriku õpetajate püüdlusi tõlgendada psalmide sõnumit Kristuse-keskselt. Kirikuisade tekstid muudab problemaatiliseks asjaolu, et nad arendasid erisuunalisi allegoorilisi tõlgendusi, mis tänapäeva lugejale annavad psalmide sõnumist korrapäratu pildi. Võtsin oma ülesandeks esitada kirikuisade tõlgendustest vaid valikulisi kõnekaid detaile. Olulisem on leida võimalikult terviklik Uue Testamendi kirjutajate tõlgendus psalmidest.
Psalmide tekstitraditsioonid
Algselt on psalmid kirjutatud heebrea keeles. Juutide talletatud nn masoreetliku tekstina on nad säilinud tänapäevani. 1956. aastal leiti Qumranist suur psalmide kirjarull (11Q 5). Katkendlikus tekstis on säilinud 48 psalmi, nende hulgas mõned varem tundmatud ning teistest allikatest tuntud tekstid. Paljud on aga samad, mis masoreetlikus tekstis. Psalmide järjestus ei järgi masoreetlikku teksti, olles sellest paljudes kohtades erinev. Qumranist leitud tekst osutab psalmide laialdasele kasutusele, ilmselt koostati erinevaid tekstikogumikke liturgiliseks kasutamiseks. Sarnasel viisil seostasid erinevaid psalme kristlased, pidades neid tunnistuseks Jumala uuest päästeloolisest ajastust.
Uues Testamendis tsiteeritakse psalme peamiselt kreekakeelse Septuaginta järgi. Selle lugemisviis erines kohati üsna oluliselt heebreakeelsest tekstist. Origenes (u 185–253/254) oli eriti huvitatud heebrea- ja kreekakeelse Vana Testamendi lugemisviiside erinevusest. Ta kirjutas ulatusliku tekstikriitilise teose Hexapla, milles – nagu nimigi ütleb –, oli kuues veerus dokumenteeritud 1) heebrea tekst ja 2) selle transkriptsioon kreeka tähtedega, 3) Septuaginta ning kolm erinevat varajast kreekakeelset tõlget 4) Aquila, 5) Symmakhos ja 6) Theodotion. Psalmide juures märkis Origenes lisaks veel kahe – ning kohati isegi kolme – kreekakeelse tõlke lugemisviisi. Tõlgete hulk viitab psalmide olulisusele juudi sünagoogiliturgias ning kristlikus jumalateenistus-elus. Lääne kirikuisade tekste lugedes tuleb lisaks võtta arvesse nende kasutatud varaseid ladinakeelseid tõlkeid, kohati on need kreeka-keelsest tõlkest erinevad.
Psalmide numeratsioon on masoreetlikus ja kreekakeelses tekstis erinev. Septuagintas loetakse Psalmid 9 ja 10 kokku ning see muudab numeratsiooni. Erinevused on ära toodud järgnevas tabelis:
Masoreetlik tekst Septuaginta
1–8 1–8
9–10 9
11–113 10–112
114–115 113
116 114–115
117–146 116–145
147 146–147
148–150 148–150
Käesolevas raamatus viitame psalmidele masoreetliku teksti järgi, sest seda järgitakse ka meie Kirikupiiblis.
Psalmid varases kirikus
Uue Testamendi järgsetes apostlike isade kirjutistes viidatakse psalmidele sageli. Soomlasest lugejal on hea võimalus tutvuda selle tõlgendustraditsiooniga Heikki Koskenniemi tõlke vahendusel: Apostoliset isät (Soome Teoloogilise Kirjandusseltsi üllitis 163, Jyväskylä 1989). Apostlike isade kirjutised on Clemensi, Antiookia Ignatiuse, Smürna Polykarpose ja Barnabase kirjad. Didache ehk kaheteistkümne apostli õpetus, Hermase Karjasekiri ja Kiri Diognetosele ning katkend Kvadratusest. Teine oluline varakiriklik allikas psalmide mõistmiseks on Justinus Märtri (u 100 – u 165) kirjavara. Sarnaselt apostlikele isadele järgib Justinus ustavalt Uue Testamendi tava kasutada psalme tunnistusena Jeesuse elu, päästetöö ja õpetuste kohta.
Teadaolevalt oli varases kirikus palju neid, kes kirjutasid psalmide kommentaare. Säilinud on neid aga vähe, enamasti vaid üksikuid katkeid. Näiteks ei ole säilinud Origenese kommentaar Psalmidele 1–25. Eusebiuse (263–339) ulatuslikku kõikide psalmide kommentaari teatakse vaid tsitaatidena teiste tekstide kaudu. Olulisim säilinud kirikuisade tekstidest on Augustinuse (354–430) mahukas «Psalmide selgitusi» (Enarrationes in Psalmos). Läänes oli see psalmide mõistmise aluseks pea tuhande aasta kestel. Näiteks on selle kommentaari tähendus olnud oluline Lutherile. Uuras Saarnivaara hinnangul leidis Luther armulise Jumala ja pauliinliku õndsaksmõistuõpetuse uurides Augustinuse kommentaare Psalmidele 31 ja 32.
Huviäratavad on varase kiriku kommentaarid psalmide pealkirjade ja keskse sisu kohta. Hippolytuse (u 170–235) Apostliku Traditsiooni(selles on talletatud 3. sajandi alguse kiriklik liturgiline traditsioon) juures on säilitatud dokument, kuidas tuleks psalme lugeda. Hippolytus selgitab psalmide pealkirju, mis Septuagintas on tõlgitud heebreakeelsetest pillimängu tähistavatest sõnadest. Nendeks pealkirjadeks on: «Pärandi saaja» (tähendab kirikut, nt Ps 5); «Oktav» (kohtupäev, Ps 6); «Poja salajased asjad» (Jeesuse saladus, Ps 9 ja Mt 11:25–26); «Viinamarjapress» (Kristuse kannatus, Ps 8); «Mõistmine» (pattude andeksandmise anni vastuvõtmine, Ps 32); «Tõusmine» (preesterkond, Ps 127); «Kiri monumendil» (ülestõusmine, Ps 16); «Armastus-laul» (Jumala Poeg, Ps 45, Mk 1:11 ja Ps 110:3).
Teine oluline dokument on Aleksandria peapiiskop Athanasiose (u 293–373) kiri Marcellinusele, milles ta käsitleb kõikide psalmide sisu. Athanasios selgitab kõigepealt kõige tähtsamaid kristoloogilisi psalme, kuid annab pärast seda Marcellinusele detailseid juhiseid, millises elusituatsioonis mingit psalmi tuleks lugeda.
Kuningas Kristus ja Tema kogudus
Psalmide mitmed kristoloogilised tõlgendused Uues Testamendis seadsid raamid edaspidiseks psalmide kristlikuks tõlgendamiseks. Pärast ülestõusmist ütles Jeesus oma jüngritele, mida psalmides Tema kohta on ennustatud. Psalmidele ja nende õpetustele viitab Jeesus juba evangeeliumi lugudes. Uue Testamendi järgi räägivad Psalmid 22, 31 ja 69 Jeesuse kannatusest ja surmast. Väidetakse, et ristil olles tsiteeris Jeesus Psalmi 22 algussõnu. Nelipühal Jeesuse ülestõusmisest tunnistades kasutab Peetrus Psalmi 16. Psalm 2 räägib Tema ülestõusmisjärgsest aust ning Psalm 110 taevaminemisest. Psalm 45 räägib Jeesuse taevasest aust, mis on palju suurem inglite omast. Kristlikus tõlgenduses kinnistus juba algusest arusaam Jeesusest Kristusest kui psalmide õiglasest kuningast, kes valitseb taevases Jeruusalemmas, istudes Jumala paremal käel (Ps 110:1).
Uue Testamendi järgi on kristlik kogudus ühendatud taevase Jeruusalemmaga (Gl 4:26; Hb 12:22–24). Kristlikku tõlgendust hakkaski iseloomustama psalmide Siioni või Jeruusalemma tõlgendamine viitena Kristuse taevasele linnale või maapealsele kogudusele. Psalmide rikkalik Siioni-teoloogia mõjutas eklesioloogiat (õpetust kirikust).
Sageli kasutatud kujund psalmides on vesi, mida peeti viiteks kristlikule ristimisele. Alates apostlikest isadest on nt Psalmi 1 õndsaks inimeseks peetud ristimisvee äärde juurdunud kristlast. Ohvrisöömaaegu võidi omakorda pidada kutsena Issanda seatud armulauale. Psalmidest võibki leida mitmekülgset sakramendi-teoloogiat.
Paljudes psalmides on üleskutse elada Jumala tahte kohaselt. Käesolevas raamatus võime näha, kuidas Uue Testamendi kristlikud elujuhised otsivad tuge psalmidest. Näiteks leiame Psalmist 145 Meie Isa palve teemad. Psalm 37 sisaldab mitmeid vasteid Jeesuse õpetustele sellest, kes on õnnis (Mt 5:1–11). Olen iseloomustanud iga psalmi selle kristlikku tõlgendust kirjeldava pealkirjaga.
Vana Testamendi pühakud
Teatavasti said kiriku esimeste sajandite jooksul oma kuju kristoloogia (õpetus Kristusest) ja trinitaarne usk (usk kolmainujumalasse). Nikaia trinitaarset usutunnistust sõnastanud kiriku teoloogid austasid ka Issanda ema Neitsi Maarjat ja Kristuses surnud pühakuid. Tuleb pisut selgitada, mida Uus Testament pühakutest ja Maarjast räägib. Nimelt võime märgata, et Maarja ja pühakud leidsid kristlased psalmidest. Kuna see teema on luterlikule teoloogiale võõras, on asjakohane põhjendada piibellikult varase kristliku teoloogia arusaamu Maarjast ja pühakutest.
Vana Testament sisaldab jutustusi kahest inimesest, kes ei näinud surma, vaid tõmmati Jumala juurde. Esimene neist oli Eenok (1Ms 5:23–24): «Nõnda oli kõiki Eenoki elupäevi kolmsada kuuskümmend viis aastat. Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.» Hilisemas juutlikus tõlgendustraditsioonis omandas Eenok üha olulisema positsiooni – tekkis Eenoki kirjandus. Esimene Eenoki raamat ehk Etioopia Eenoki raamat on kuulub autoriteetse tekstina Etioopia kiriku pühade tekstide hulka. Selles peetakse Eenoki taevassevõtmist Jumala plaani osaks. Jumal ilmutab Eenokile tulevikku ning temast saab prohvet, kes annab taevast Jumala omadele teavet Jumala päästeplaanidest.
Teine surma vältinud inimene Vanas Testamendis on Eelija (2Kn 2:11–12): «Ja kui nad [Eelija ja Eliisa] nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid nad teineteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse. Kui Eliisa seda nägi, siis ta hüüdis: «Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!» Seejärel ei näinud ta teda enam. Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks.» Eelija positsioon Jumala lõpuaegu puudutavates päästeplaanides kerkib esile Malaki raamatus. Taevasse võetud Eelija naaseb ükskord maa peale (Ml 3:22–24): «Tuletage meelde mu sulase Moosese Seadust, määrusi ja käske, mis ma temale andsin Hoorebil kogu Iisraeli jaoks! Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega.»
Eelija saatus esitas juudi piiblitõlgendusele väljakutse juba enne Jeesuse aega. Kui Eelija pääses surmast Jumala juurde, siis kes seal veel võis olla? Sellele vastata ei olnud lihtne, sest ülestõusmise mõte ei olnud juutluses veel välja kujunenud. Veel Jeesuse ajal vaidlesid saduserid ja variserid, kas ülestõusmist on või ei ole. Saduserid esitasid Jeesusele pilkava küsimuse ülestõusmise võimatusest viidates leviraatlikule ehk mehevenna abielu (5Ms 25:5–10) praktikale (Mk 12:18–27). Saduserid nimelt ei eitanud mitte ainult ülestõusmist, vaid nende arvates polnud olemas ka ingleid (Ap 23:8): «Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.»
Tundub, et Eelija ja Eenoki näited julgustasid juudi mõtlemist minema teist teed. Jumal kannab enda omade eest hoolt ka pärast surma. Jeesus sulges variseride suud viitega Jumala suurtele tegudele. Ta tuletas neile meelde, kuidas Jumal tavaliselt Moosesega rääkis (Mk 12:26–27): «Surnute kohta aga, et nad üles äratatakse – kas te ei ole lugenud Moosese raamatust kibuvitsapõõsa loost, kuidas Jumal ütles Moosesele: «Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal.» Tema ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Te eksite rängalt!» Jeesus juhib tähelepanu sellele, et mitusada aastat pärast patriarhide surma kohustub Jumal olema nende Jumalaks. Seega ei ole nad surmas täielikult hävinud, vaid vastupidi – nad elavad Jumalale!
Variseride usk ülestõusmisse on selgitatav varases juutluses antud Jumala ilmutusega, mis on avaldub Taanieli raamatus ning sellega seotud Makkabite raamatutes. Neis kirjeldatakse selgelt ülestõusmis-usku ja ingliteoloogiat (Tn 12:1–3): «Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks. Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.» Teise Makkabite raamatu 6. ja 7. peatükis kirjeldatakse eaka Eleasari ja seitsme venna ning nende ema märtrisurma. Nad teatavad oma usust Jumalasse, kes viimsel päeval äratab surnud uude ellu.
Lisaks ülestõusmisele on Teises Makkabite raamatus kirjeldatud nägemust, milles mõrvatud Onias ilmub Juudale (2Makk 15:12–16): «Tema [Juuda] unenägu oli niisugune: «Endine ülempreester Onias, kes oli hea ja vaga mees, käitumises tagasihoidlik, iseloomult sõbralik, kõnes väärikas ja kes lapsepõlvest alates oli hoolega õppinud kõike, mida peetakse vooruseks – tema oli palvetanud, käed välja sirutatud, kogu juutide koguduse eest. Siis oli selsamal viisil ilmunud üks mees, kelle hallid juuksed äratasid aukartust ja kelle ümber oli imepärane ja üllas väärikus. Ja Onias oli hakanud kõnelema, üteldes: «See on Jeremija, Jumala prohvet, kes armastab vendi ja palvetab palju rahva ja püha linna eest.» Siis oli Jeremija sirutanud parema käe, oli andnud Juudale kuldmõõga ja oli seda andes ütelnud nõnda: «Võta see püha mõõk kingitusena Jumalalt, sellega sa hävitad vastased!»» Tekst sisaldab surmajärgse elu uut ja üllatavat aspekti. Mitte ainult Eenok ja Eelija ei vältinud surma, vaid ka Jeremija elab ja tegutseb Jumala juures. Koos Oniaga on ta Iisraeli rahva eestpalvetaja.
Vana Testamendi teateid Jumala omade surmast täiendab juudi teise templi aegne kirjandus. Ehkki nad surid, olid nad mingil viisil pääsenud surma meelevallast taevasse ning tegutsevad seal. Uues Testamendis räägitakse mitmetest Vanas Testamendis nimetatud Jumala inimestest, et nad elavad ja tegutsevad Jumala juures. Matteus räägib sellest, mida inimesed oletavad sellest, kes Jeesus on (Mt 16:14): «Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.» Seega pidasid juudid võimalikuks, et Jeesus võib olla kes tahes Jumala prohvetitest või hukatud Ristija Johannes. Seega võisid kõik prohvetid sarnaselt Jeremijale elada ühenduses Jumalaga. Jeesus räägib rikkast mehest ja Laatsarusest (Lk 16:19–31). Kui mõlemad olid surnud, pääseb Laatsarus Aabrahami sülle (Lk 16:22): «Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha.» Hiljem peetakse võrdumis iseenesest mõistetavaks, et Laatsaruse saab pärast surma saata rikka mehe vendade juurde (Lk 16:27–30): «Aga tema [rikas mees] ütles: «Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!» Kuid Aabraham ütles: «Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!» Ent tema ütles: «Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!» Kirgastumise mäel ilmuvad Jeesusele Mooses ja Eelija. Seega elab Jumala juures ka Mooses, mitte üksnes surmast pääsenud Eelija.
Väga näitlik on Jeesuse ja mõnede juutide vaheline vaidlus. Kuuldes Jeesust rääkimas, et Aabraham on Teda näinud juba enne, kui Ta tuli maailma, olid juudid hämmastunud (Jh 8:52–59): «Juudid ütlesid talle: «Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi. Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?» Jeesus vastas: «Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: «Ta on meie Jumal.» Teie küll ei tunne Teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma Teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen Teda ja panen tallele Tema sõna. Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.» Nüüd ütlesid juudid temale: «Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?» Jeesus ütles neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.» Nüüd nad võtsid kive, et Teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.»
Kokkuvõtteks võime öelda, et usk ülestõusmisse avas paljud Vana Testamendi tekstid uuest aspektist. Jumala omad pole surmas triivinud kuhugi surmavalla unustusse, vaid ühendusse Jumalaga. Peale Eenoki ja Eelija elavad ka paljud teised pärast surma Jumala maailmas.
Jeesuse omad ja surm
Jeesuse ülestõusmine muutis otsustavalt suhtumist surma. Surmatund ei tähendanudki enam inimese langemist surmavalla vaikusesse (vrd Ps 6:6; 30:10; 88:11–13). Kristlastel oli uus lootus: Jumala Poeg päästab surma meelevallast. Kristuse ülestõusmise tõttu peeti paljusid psalme tunnistuseks sellest, et Jumal päästab surmast. Peetrus tsiteerib Psalmi 16, viidates sellele kui tunnistusele Jeesuse ülestõusmisest (Ap 2). Paulus on kindel, et surmas pääseb ta Jeesuse juurde ootama viimset päeva, ülestõusmise tundi (Gl 1:21–24): «Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.»
Pauluse järgi on kristlik kogudus ühendatud taevase Jeruusalemmaga, kus Jeesus istub Isa paremal käel (Gl 4:26). Korintose kogudusele adresseeritud kirjas naiste pearäti kandmisest rääkides nimetab Paulus justkui möödaminnes, et kristlikul jumalateenistusel viibivad kohal inglid (1Kr 11:10): «Seepärast on naine kohustatud kandma meelevalla tunnust pea peal inglite pärast.» Kristliku jumalateenistuse reaalsus, milles kohtuvad taevas ja maa tuleb selgelt esile kirjas heebrealastele (Hb 12:22–24): «Vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.» Taevases liturgias osalevad nii tuhanded inglid kui ka taevasse pääsenud õndsate hinged ja esmasündinute kogudus. Ilmutusraamatus jätkatakse taevase jumalateenistuse kirjeldusega. 4. ja 5. peatüki järgi peetakse taevasel liturgial üksnes Talle kõlblikuks avama lõpuaegade kirjarulli. Ilmutuse raamatus naastakse üha uuesti taevase jumalateenistuse reaalsuse juurde. Kui kristlik kogudus osutub maa peal tagakiusatuks, siis leiab ta rõõmu armulaua liturgiast. Selle toimumise ajal on see imeliselt ja varjatult ühendatud taevas peetava lakkamatu jumalateenistusega.
Mida taevasel liturgial siis tehakse? Ülistatakse lakkamatult Jumalat, aga palvetatakse ka maapealse koguduse eest. See ilmneb Ilmutuse raamatu 6. peatükist, milles märtrid räägivad Jeesusega (Ilm 6:9–11): «Kui ta [Tall] avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli. Nad hüüdsid suure häälega: «Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista Sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?» Neile igaühele anti valge rüü ning neile öeldi, et nad veel natuke aega puhkaksid rahus, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes veel tapetakse nõnda nagu nemadki.» Märtrid palvetavad, et koguduse vastu suunatud tagakiusamine lõppeks. Sarnaselt Jeremijale ja Oniale on nad taevased eestpalvetajad. Märtrite palve meenutab väga Psalmis 79 esitatud abipalvet Jumalale. Nagu edaspidi näeme, pärinevad paljud Ilmutuse raamatu taevase liturgia väljendid psalmidest. On võimatu lugeda psalme kristoloogiliselt, nägemata neis päralejõudnud õndsate pühade rõõmu taevas.
Neitsi Maarja
Maarja nõustumist saada Issanda emaks peetakse Uues Testamendis suureks päästelooliseks sündmuseks. Tema vastus ingel Gabrielile: «Sündigu mulle sinu sõna järgi» (Lk 1:38) väljendab nõustumist Jumala päästeplaaniga. Maarja nõustus ülesandega, mis tähendas talle suurt katsumust. Teda kahtlustataks hooramises. Tema kandamiks sai ka emaarmastuse raske koorem. Siimeon ennustab talle: «Sinu endagi hinge läbistab mõõk» (Lk 2:35). Maarjal tuligi risti juures vaadata oma Poja piinamissurma (Jh 19). Kristlasel tasuks seisatada ning mõtiskleda, mis oleks juhtunud siis, kui Maarja oleks oma ülesandest keeldunud. Siis poleks Jumala Poeg sündinud inimeseks. Sellepärast sai Maarjast usukuulekuse eeskuju. Oma ülistuslaulus Jumalale aimab Maarja, et temaga toimuv ime saab olema osa jumalateenistusest, milles teda hakatakse kiitma õndsaks (Lk 1:48–49): «Nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev.»
Noore Maarja imelist rasedust hoiti varjul ning ta lähikonnas olid inimesed, kellele anti mõista jumalikku saladust. Nad teadsid, et tuleb aeg, kui Jumala päästeplaani saab hakata inimestele selgitama. Vanas Testamendis on kolm prohvetlikku teksti, milles Jumal annab teada Messia sündimisest. Neis räägitakse üksnes lapse emast, mitte isast. «Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad» (1Ms 3:15). «Neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb Temale nimeks Immaanuel» (Js 7:14). «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest. Seepärast jäetakse nad saatuse hooleks ajani, mil sünnitaja on sünnitanud; siis pöördub ta vendade jääk tagasi Iisraeli laste juurde» (Mi 5:1–2). Maarjast rääkides kasutas kristlik kirik neid tekste. Neist olulisim on 1Ms 3:15. Maarja nõustumist tõlgendasid 2. sajandil tegutsenud Justinus Märter ja Irenaeus Eeva truudusetuse vastandina. Nii nagu Jeesus oli uus Aadam, kes tühistas esimese Aadama üleastumise, oli Maarja uus Eeva, kes nõustus Jumala tahtega ning tegi pääste võimalikuks oma kuulekusega. Samad kirikuisad, kes sõnastasid usku Kolmainu Jumalasse, austasid Maarjat Jumala sünnitajana. Varajase kiriku kõige olulisem dogma Maarjast oligi tema tunnistamine Jumalasünnitajaks (theotokos). Seda tunnistavad kõik kristlased. Varajase kiriku Maarja-teoloogia kohta võib igaüks lugeda pikemalt Anni Maria Laato toimetatud raamatust Neitsyt Maria – Israelin tytär ja kristittyjen äiti (Studier i exegetik och judaistik utgivna av Teologiska fakulteten av Åbo Akademi nr 8, Åbo Akademi 2010). Pole ime, et Maarja roll sai nähtavaks ka psalmides, üks olulisim neist oli Psalm 45. Maarja ülistuslaulus on ka mitmeid viiteid psalmidele, millest annan käesolevas raamatus ka ülevaate.
Psalmid võitluses eksiõpetustega
Psalmide rikas teoloogia osutus ka võimsaks relvaks eksiõpetuste vastu. Näiteks Kristus-Kuningas teoloogiaga võideldi mitmete kristoloogiliste eksiõpetuste vastu. Psalmid 2, 45 ja 110 viitasid Kristusele kui tõelisele Jumalale. Algusajal tuli kristlastel tõrjuda doketismi, mille kohaselt Jeesus oli vaid näiliselt inimene. Seega Jumal otsekui ei kannatanud Jeesuse ristisurmas. Doketistide vastu lugesid kristlased Psalme 22 ja 69, osutades, et need räägivad Jumala Poja tõelistest kannatustest. Psalmi 36 kommentaaris pöörab Origenes tähelepanu salmi 10 tulevikuvormile (Septuagintas) ning tõlgendab seda prohveteeringuna Jeesusest: «Sinu valguses [Jumala Pojas, Sõnas ja Tarkuses] saame me näha valgust [Jumal Isa].» Selle teoloogiaga võideldi hilisema areiosliku eksituse vastu, mille kohaselt Jumala Poeg oli loodud olend. Aastal 325 koostatud Nikaia usutunnistusse võetud väljend «Jumal Jumalast, Valgus valgusest, Jumal Jumalast» põhineb osaliselt just Psalmile 36. Soomlasest lugejal on võimalik Nikaia usutunnistuse piibellikku ja teoloogilist tausta uurida lähemalt Jukka Thuréni raamatutest Israelin usko (Helsinki: SLEY-Kirjat 1977) ja Kirkon usko: Nikaialaisen uskon tunnustajan opas (Joensuun Yliopiston teologisia julkaisuja 6, Joensuu 2002).
Konstantinoopoli kirikukogu ajal (381 pKr) tuli kristlastel tõrjuda nn pneumatomahhide («vaimutapjate») eksitust. Eksiõpetuse kohaselt ei olevat Püha Vaim tõeline jumalik isik. Usutunnistuse sõnastus «meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja elavakstegijasse» rajaneb Psalmi 104:30 tõlkele: «Sa läkitad välja oma Vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.» Psalmi 51:14 kreekakeelne väljend pneuma hegemonikon («juhatav Vaim», tõlge heebrea väljendist «headuse Vaim») sai oluliseks väljendiks, millega rõhutati Püha Vaimu tööd kristlastes.
Augustinusel tuli võidelda Pelagiusega, kes õpetas, et inimene on põhiolemuselt hea ning suudab täita Jumala tahet oma elus. Augustinuse üheks võtmetekstiks sai Psalm 51:7, milles patutunnistaja palub: «Süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud.»
Psalmid kristlikus liturgias ja vagaduselus
Kristlased võtsid psalmid liturgilisse kasutusse. Varasem viide sellele sisaldub juba Uues Testamendis. Jeesus andis kristlastele eeskuju, lauldes koos oma jüngritega paasasöömaajal tänulaulu ehk hallel-psalmi 113–118 (Mk 14:26). Kristlikus jumalateenistuses on psalme kasutatud juba algusest peale (1Kr 14:26): «Kuidas siis nüüd, vennad? Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu (psalmos), on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist, on nende tõlgendamist – see kõik toimugu ülesehitamiseks.» Hippolytus tõlgendab seda Pauluse kirja kohta tõendina psalmide kasutamisest jumalateenistuslikus elus.
Ilmutuse raamatu järgi saab tagakiusatud kristlik kogudus armulaua ajal osaleda taevases liturgias. Võime näha, et mitmete Ilmutuse raamatu liturgiliste tekstide taustal on psalmid. Ilmutuse raamat annab varajase tunnistuse psalmide kasutamisest kristlikus liturgias.
Plinius noorem saatis keiser Traianusele kirja, milles ta räägib kristlaste jumalateenistuste tavadest. Ta märgib, et kristlased «laulavad vaheldumisi laulu Kristusele nagu Jumalale» (carmenque Christo quasi deo dicere secum invicem). Tertullianus kirjutab oma Apoloogias, et «kristlased laulavad Jumalale kas otse pühadest kirjadest või spontaanselt (de proprio ingenio)». Pühad kirjad tähendavad siin vaieldamatult psalme. Egeria reisikirjeldusest Pühale maale räägitakse kloostrite vagaduselust: kukelaulust kuni hilise ööni laulsid mungad ja nunnad hümne, psalme ja antifoone. Kirikuisa Ambrosiuse järgi nime saanud varajases riituses jagati 150 psalmi nõnda, et kahe nädalaga lauldi läbi kõik psalmid. See annab hea ettekujutuse sellest, kuidas said psalmid kristliku palveelu kindlaks osaks. Psalmidest leiti üha uusi sügavusi. Neid ei loetud ega lauldud enam vana lepingu aegsete tekstidena, vaid eriti Kristuses täitunud palvetena.
Psalmid olid olulised kristlikus vagaduselus. Hieronymus annab Paulale juhise alustada pühade kirjade lugemist psalmidest. Makrina, kes oli Basileios Suure ja Nyssa Gregoriose vanem õde, uurib juba noore tüdrukuna psalme. Oma kirjas Marcellinusele näitab Athanasios, kuidas psalmid on kinnistunud kristlikku vagadusellu. Ta kirjutab, et need räägivad meie tunnetest. Kristlane saab oma erinevad tunded valada välja Jumala ette. Psalmid annavad kristlastele õiged sõnad, mille abil ta saab ligineda Jumalale. Ning just sellepärast tahab Jumal kuulda kristlaste palvet. Athanasios viitab ka Kristuse-prohveteeringute ning kristliku vagaduselu seosele. Psalmid osutavad Jumala Poja inimesekssaamisele. Kuna Ta on elanud patuta, on Ta saanud eeskujuks kristlastele, kes samu psalme lugedes saavad käia Meistri jälgedes. Ka Gregorios Nyssast kirjutab oma tänini säilinud teoses Psalmidest vaimuliku pühitsuselu arengust.
Psalmide kristlik sisu
Kirjeldan iga psalmi lähtuvalt teatud kristlikust aspektist. Olen lähtunud Uue Testamendi materjalist, mida kohati on täiendatud varajase kiriku õpetustega. Pealkirjastasin iga psalmi nii, et selle keskne tähendus tuleks võimalikult selgelt esile juba pealkirjas.
Psalm 1: Ristimisvee äärde juurdunud kristlane
Psalm 2 : Kristuse võit maailma üle ja Tema kuningriik
Psalm 3 : Issand on ahistatu abi
Psalm 4 : Viha ei tohi kristlasest võitu saada
Psalm 5 : Kristlasi ootab taevane pärand
Psalm 6 : Kristlane ootab kohtupäeva patukahetsuses ja usus
Psalm 7 : Jeesus kristlase eeskujuna vaenlase tagakiusu ajal
Psalm 8: Inimeseks sündinud Jumal
Psalm 9: Jumala Poeg tuleb kohut mõistma
Psalm 10: Issand aitab kristlast ahistuses
Psalm 11: Kõikenägev Jumal valvab kristlaste üle
Psalm 12: Püha Vaim annab kristlastele sõnad
Psalm 13: Kristlane päästetakse kiusatustest
Psalm 14: Kristlased elavad keset jumalatut maailma
Psalm 15: Kristlane saab tulla taevasele Siioni mäele
Psalm 16: Jumal äratab Kristuse surnuist
Psalm 17: Jumal kaitseb Jeesust ja Tema omi
Psalm 18: Tõotus Jeesusest Kristusest
Psalm 19: Evangeelium Jeesusest levib kogu maailmas
Psalm 20: Kristus on päästetud surmast taevasesse Jeruusalemma
Psalm 21: Jeesus Kristus mõistab kohut kõigi elavate ja surnute üle
Psalm 22: Jeesus Kristus ristil ja Issanda armulaual kohalviibivana
Psalm 23: Jeesus Kristus on hea karjane
Psalm 24: Jumala Poeg kutsub kõik kristlased enda juurde
Psalm 25: Kristlane palub oma patud andeks Jeesuse nimes
Psalm 26: Pilaatus peseb oma käed puhtaks Jumala Poja surmast
Psalm 27: Küsija saab ja otsija leiab Kristuse
Psalm 28: Kristlane võib paluda usus ilma kahtlemata
Psalm 29: Seitse kõuehäält enne kohtupäeva
Psalm 30: Kristlane päästetakse surmaohust
Psalm 31: Jeesus annab oma Vaimu Jumala kätte, kristlane annab oma Vaimu Jeesuse kätte
Psalm 32: Kristlane saab patud andeks Jeesuse pärast
Psalm 33: Jeesus Kristus on meie Looja ja Lunastaja
Psalm 34: Kristlane saab maitsta Issanda headust
Psalm 35: Jumal päästis Kristuse, nüüd päästab ta Kristuse omad
Psalm 36: Kristlane leiab Jeesuse juurest valguse ja jumalakartuse
Psalm 37: Kristuses pärivad õndsad maa
Psalm 38: Armulauale tuleva kristlase palve
Psalm 39: Kristlane katsub end järele
Psalm 40: Kristus toob Jumalale täiusliku ohvri
Psalm 41: Kristus ja Tema kirik kannatavad
Psalmid 42–43: Jeesus ja jüngrid Ketsemanis
Psalm 44: Kristuse tagakiusatud kogudus
Psalm 45: Kristuse taevane pulmapidu
Psalm 46: Kristuse kogudus ei hävi maa pealt iialgi
Psalm 47: Kristus kirgastab Jumala kuninglikkust
Psalm 48: Kristlik kogudus on suure Jumala linn
Psalm 49: Üksnes Kristus võib päästa surmavallast
Psalm 50: Armulaua tänusöömaaeg
Psalm 51: Kristlane tunnistab oma pattu
Psalm 52: Kaks ehitajat
Psalm 53: Maailm vihkab Kristuse kogudust
Psalm 54: Kristlane tänab Jumalat igas olukorras
Psalm 55: Kristlane loodab kõiges Jumala abile
Psalm 56: Kristlasele ei panda üle jõu käivat koormat
Psalm 57: Maailmas on kristlasel ahistust, aga Kristuses on rahu
Psalm 58: Kristlane ei maksa kätte, vaid ootab Jumala kohut
Psalm 59: Jumal päästab kristlase kõigest kurjast
Psalm 60: Kui kogudusel on katsumused
Psalm 61: Kui Jumal kannab hoolt oma omandrahva Iisraeli eest
Psalm 62: Kristlane leiab puhta südametunnistuse elades koos Kristusega
Psalm 63: Märtri palve Jeesuse poole
Psalm 64: Jeesus tunneb inimsüdame pimedust
Psalm 65: Kristus vaigistab tormi
Psalm 66: Kristus on patuta ning kutsub enda omasid ülistama Jumalat
Psalm 67: Evangeelium Kristuse toodud päästest levib kogu maailmas
Psalm 68: «Nii sügaval keegi ei kõnni, kus ei ulatuks Päästja käed»
Psalm 69: Kristuse viimased päevad on kristlasele eeskujuks
Psalm 70: Armulaualaul
Psalm 71: Kristlane loodab hallipäisena Kristuse õigusele
Psalm 72: Maailma targad Jeesus-lapse juures
Psalm 73: Kristlasel on hea elada koos Jeesusega
Psalm 74: Kristlik kogudus ohus
Psalm 75: Jumala Poeg on õiglane kohtunik
Psalm 76: Kristlane saab koguduse keskel puhata
Psalm 77: Jumala peidetud päästeplaan Iisraelile
Psalm 78: Kõrberännak on kristlasele hoiatav eeskuju
Psalm 79: Märtrite ja pühakute palve taevas
Psalm 80: Jeesus on hea karjane ja tõeline viinapuu
Psalm 81: Iisraeli paadumus ja pääsemine
Psalm 82: Jeesus on Jumala Poeg
Psalm 83: Juudi rahvas ja moondunud kristlus
Psalm 84: Jeesuse järgija leiab rahupaiga
Psalm 85: Jeesus, armu ja tõe tooja annab rahu
Psalm 86: Kristlane laulab Moosese ja Talle laulu
Psalm 87: Kristus-kuningast voolavad elava vee jõed
Psalm 88: Peetruse palve teisel päeval
Psalm 89: Kuningas Joosija kui Kristuse eeskuju
Psalm 90: Kristlane pääseb surmas Jeesuse juurde
Psalm 91: Kiusatuste võitja Jeesus aitab kristlast
Psalm 92: Kristlased otsivad Jeesuse nimes Jumala au
Psalm 93: Jumala kuningriigi alus on Kristuses
Psalm 94: Inimlik tarkus hävitab kristlikku kogudust
Psalm 95: Jeesus on uus Joosua, kes viib kristlased igavesse rahusse
Psalm 96: Kristus valitseb ristilt
Psalm 97: Inkarnatsioon kinnitab Jumala kuningavõimu
Psalm 98: Evangeelium Kristusest toob pääste
Psalm 99: Kristlane hüüab Issandat appi
Psalm 100: Jeesuse lambad kuulevad Tema häält
Psalm 101: Jeesus kutsub ustavaid töötegijaid
Psalm 102: Jumala Poeg kannab viletsate eest hoolt
Psalm 103: Issand võtab vastu kadunud lapse
Psalm 104: Kristus, kõigeväeline Looja
Psalm 105: Jeesuse pisuke karjuke võidab
Psalm 106: Kristlase uskmatus ei tee tühjaks Jumala ustavust
Psalm 107: Jeesus Kristus päästab kõigest hädast
Psalm 108: Psalme võib ühendada liturgilisteks tervikuteks
Psalm 109: Juudas Iskariot – hukatuse laps
Psalm 110: Jeesus Kristus istub Jumala paremal käel
Psalm 111: Issanda päästeteod Jeesuse elus
Psalm 112: Kristlane kannab hoolt ligimese eest
Psalm 113: Jeesus sündis siia, et surra
Psalm 114: Egiptusest põgenemine Kristuse lepitustöö eeskujuna
Psalm 115: Evangeelium Kristusest teeb tühjaks ebajumalad
Psalm 116: Evangeeliumi aare saviastjates
Psalm 117: Evangeelium Kristusest levib rahvaste sekka
Psalm 118: Hoosianna Kristusele, kes tuleb Issanda nimel!
Psalm 119: Jumala sõna on kristlase rõõm
Psalm 120: Kristlase igatsus taeva järele
Psalm 121: Kristlase kaitse rännakul
Psalm 122: Kristlaste osadus Jeruusalemmas
Psalm 123: Püha Vaimu antud palve
Psalm 124: Kristus aitab ahistuses
Psalm 125: Kristlik kogudus on Jumala Iisrael
Psalm 126: Evangeeliumi külv
Psalm 127: Jumal annab lapsi perekonnale ja kogudusele
Psalm 128: Jumal õnnistab kristlikku perekonda
Psalm 129: Jeesus tervendab elus peksasaanut
Psalm 130: Issand päästab patu sügavusest
Psalm 131: Jeesus leiab rahu oma ema Maarja süles
Psalm 132: Jeesus Kristus on armujärg
Psalm 133: Koguduses peab valitsema armastus
Psalm 134: Kristlaste püha valvamisöö
Psalm 135: Kristlane ei tohi hüljata armulauaosadust
Psalm 136: Tänage igas olukorras
Psalm 137: Kristlase igatsus taeva järgi keset jumalatut maailma
Psalm 138: Vaga Maarja katab palvetades oma pea
Psalm 139: Kristlane leiab Jumala sõnast uusi sügavusi
Psalm 140: Kõik ei usu Jeesusesse
Psalm 141: Jeesuse nimel esitatud palve jõuab Jumala ette
Psalm 142: Püha Vaim kinnitab kristlast ahistuste ajal
Psalm 143: Kuidas kristlane palvetab?
Psalm 144: Kristus võitleb oma kiriku eest
Psalm 145: «Meie Isa» palve
Psalm 146: Jeesus tervendab haigeid ja aitab hädasolijaid
Psalm 147: Kristlased palvetavad juutide eest
Psalm 148: Kristust ülistatakse koguduse keskel
Psalm 149: Kristlased laulavad uut laulu
Psalm 150: Muusika kristlikul jumalateenistusel
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015
