Johannese 21:1–14
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Liiliat peetakse traditsiooniliselt ülestõusmispühade lilleks, kuid ma arvan, et see ei ole parim valik. Liilia tärkab maast väga kiiresti, meenutades sellega ülestõusmist, kuid ta sureb sama kiiresti, kui maapinnale kerkib. Ta ilul on nii lühike elu, et vaevalt leiad aega selle hindamiseks. See meenutab paljude suhtumist ülestõusmispühadesse, kord aastas ja siis jälle tagasi vanade asjade juurde. Väga kahju, sest Kristuse ülestõusmisega seonduvast võib rääkida rohkem kui ühel pühapäeval. Liiliad puhkevad õitsele ja närbuvad, kuid Issand elab ja valitseb. Ülestõusmine on jätkuv.
Võib olla sobiks roos paremini ülestõusmispühade lilleks. Üksik valge roosinupp avaneb väga aeglaselt lahtiseks õieks, andes nii aega hinnata lille tema täiuses. Aga võib olla hoopis võilill. Võilill oleks ideaalne ülestõusmispühade lill. See kerkib äkki esile keset sinu ilusat muru ja hoolimata sellest, et kisud ta välja, ajab ta oma pea varsti teisest kohast välja ning peagi kollendab kogu muru.
Nõnda on lugu ka ülestõusnud Jeesusega. Ühel pühapäeval ilmub Ta lukustatud ruumis istuvate jüngrite keskele. Annab neile oma vaimu ja volitab patte andeks andma või kinnitama. Teisel pühapäeval ilmub Ta taas jüngrite keskele ja lubab Toomasel katsuda oma haavu. Johannese evangeeliumist kuulsime, kuidas Issand ilmutab end jüngritele kolmandat korda, seekord Galilea järve ääres. Nagu võilill kevadisel murul, Jeesus kerkib esile erinevates kohtades.
Aitab küll lilledest, käsitlegem nüüd Johannese sõnumit lähemalt. Me ei tea täpset aega, millal Jeesus kohtus jüngritega Galilea järve ääres. Kindlasti mahtus see sündmus nende neljakümne päeva sisse, mis jäid ülestõusmise ja taevaminemise vahele. Ilmselt Jeesus ei olnud veel saatnud jüngreid maailma kuulutama evangeeliumi, nii et mehed läksid selle asemel kalale. Igal juhul oli see parem tegevus vastuseks Jeesuse ülestõusmisele kui lihtsalt ajaviiteks pöidlaid keerutada. Kalale minek oli Peetruse mõte. Vähemalt neli oli neist kalamehed ja täiesti loomulik, et nad valisid töö, mida oskasid kõige paremini teha. Terve öö nägid nad vaeva aga võrgud jäid tühjaks. Hommikul, kui päike oli tõusnud, seisis Jeesus rannal ja küsis meestelt, kas nad on midagi püüdnud. Saanud eitava vastuse, Jeesus soovitas neil visata võrk uuesti vette. Nad tegidki nii ja ei jaksanud suure saagi tõttu võrku enam paati tirida. Johannesele tuli meelde, kuidas sama lugu juhtus siis, kui Jeesus neid jüngriks kutsus ja Ta ütles Peetrusele, et see on Issand.
Jeesus oli lõkkel juba leiba küpsetanud ja kutsus jüngrid sööma. Mitte keegi neist ei tulnud mõttelegi küsida: “Kes sa oled?” Nad teadsid, et see oli Jeesus. Kes see muu olekski võinud olla? Ainult Jeesus suutis täita võrgud kaladega. See oli kolmas kord, kui Ta pärast surnuist ülestõusmist ilmus oma jüngritele.
See kalade lugu on ainuke meile teada olev imetegu, mille Jeesus tegi pärast ülestõusmist. Johannese arvates oli see küllalt tähtis, et oma raamatu lõpus seda mainida. Milline on selle loo tähendus aga meile ja tänapäeva kirikule? Mida enamat see pajatab meile ülestõusmise kohta?
Siin on vähemalt kolm asja, millele tuleks tähelepanu pöörata. Ma tean, et jutluses peaks olema ainult üks küsimus vaatluse all, aga andke mulle andeks, on ju ikka veel ülestõusmisaeg ja Johannese evangeelium ei ole kitsasse raamisse surutud.
Esiteks on see veel kord kinnitus Jeesuse ülestõusmisele. See on sama Jeesus, keda jüngrid tundsid ja armastasid. Nii nagu Tema haavad nii ka Tema kalapüügi imetegu kinnitas tõsiasja, et sama Jeesus, kes suri ristil, oli tõeliselt elus. Tema ihu, ehki muudetud kujul, oli taas elav. Olgu see ajalooline tõsiasi alati esimeseks uudiseks meie huultel. Mitte mingi fantoom või vaim või viirastus või tont, vaid tõeline, lihast ja verest Jeesus tõusis surnuist üles ning just see fakt muudab maailma teiseks. Suurte õpetajate seas on ainult üks, kes tapeti, aga kes elab, kelle veri on meile sissepääsu lunahinnaks Isa juurde. Ainult Tema on väärt istuma Isa paremal käel. Mitte õpetus, vaid meie karistuse enda peale võtmine on teinud Jeesusest Lunastaja.
Teiseks õpetab see Galilea järvel tehtud imetegu kirikut klammerduma Kristuse ja Tema Sõna külge. Ilma Temata oleme nagu viinapuult eemaldatud oksad, mis ei kanna enam vilja. Ilma Tema sõnata oleme nagu kalad kuival. Meie tegevus on siis väärtusetu. Võime rabada tundide kaupa tööd teha. Võime teha kõikvõimalike programme ja plaane ning püüda asjatundliku juhatusega neid ellu viia. Meil võib olla koosolekuid ja seminare, võime omada sisse õlitatud kirikliku masinavärki, kuid ilma Jeesuse Sõnata, ilma ristimiseta, ilma pattude andeksandmiseta, ilma Issanda armulauata, ilma Tema tõelise ihu ja vere kohalolekuta on meie võrgud kahjuks tühjad.
Jeesus lubas teha jüngritest inimeste püüdjad ja antud juhul Ta õpetas neile üht teist tulevase ameti kohta. “Visake oma võrgud vette siis ja sinna kuhu mina teile ütlen ja teie saak saab olema suurem kui ette oskate arvata.” Jüngrid kuuletusid Issandale, nad tegid Tema sõna järgi. Kirik või kogudus, või kristlane, kes keeldub allumast Kristuse soovitustele jõuab oma eluga lõpuks pankrotti. Jeesus ütleb ju üsna selgelt: “Ilma minuta ei suuda te midagi teha.” Kui me aga kuulame Tema sõna ja elame selle järgi, siis on Issanda päevaks, Tema taastulekuks meie võrgud saagist rebenemas.
Alati on olemas oht, et kirik annab ahvatlusele järgi ja kasutab püügiks võtteid, mis ei ole temale kohased. Nagu kalurid, kes pettusega tahavad oma saaki suurendada, nii on ka kirikul vahel kiusatus usaldada nii öelda moodsaid vahendeid hingede püüdmiseks. Paraku ei ole ühtegi teist vahendit, mis tooks inimese Jumala juurde, kui Issanda Sõna ja sakramendid.
Jeesus õpetab jüngritele üht teis ka numbrite kohta. Nad püüdsid 153 kala. Väga imelik number. 70 oleks ilusam ja sümboolsem. Või 120 või 777. Aga 153? Küllap sellest piisas, et asja olemust selgitada. Mitte liiast, et võrk oleks rebenenud.
Kristuse kirikus on nii suuri kui väikseid kogudusi. Ma olen veendunud, et Issand annab igale kogudusele just nii palju, kui nende võrgud suudavad mahutada, ilma et nood rebeneksid. See ei tähenda, et me istuksime käed rüpes paadis ja ootaksime, millal kala paati hüppab, vaid see tähendab seda, et me oleksime rahul saagiga, mida meile igal päeval antakse. Me ei pea muretsema nende pärast, keda ei ole siin. Samas võime olla rõõmsad ja tänulikud Jumalale nende eest, kes meiega ühes paadis on.
Kolmas asi, millele Johannes tahab meie tähelepanu pöörata, puudutab armulauda. Ma ei taha öelda, et Jeesuse ühine söömaeg seal järve kaldal oleks olnud püha söömaaeg. Kala ja leib ei ole armulaud, kuid see viitab sellele, et iga söömaaeg koos Jeesusega annab meile põhjust rääkida Issanda armulauast. Tema söötis oma jüngreid siis ja söödab meid nüüd ja siin oma püha ihu ja verega. Siin, ülestõusnud Kristuse osavõtul, tõmmatakse kõik meie kordaminekud ja ebaõnnestumised, meie tühjad ja ääreni täis võrgud kaldale ja kogutakse need kokku, et leida neile õige tähendus Issanda surmas ja ülestõusmises. Siin me pakume Jumalale tagasi oma töö vilju, mida Ta on sellel nädalal meie võrkudesse pannud. Siin Jeesus kohtab meid oma surma võitnud eluväega. Ta on valmistanud meile ette söömaaja. Ta toidab meid, andestab, vabastab ja ühendab meid. Aamen.
