Johannese 18:33–37
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Me oleme harjunud kirikuaasta lõpus käsitlema pühakirja tekste, mis räägivad Kristuse taastulemisest ja igavikuriigi saabumisest. Seoses sellega kannab tänane pühapäev ka vastavat nime – igavikupühapäev. Igavikust rääkides mõeldakse ka nendele ustavatele kristlastele, keda Issand on siit maailmast ja sellest ajast juba ära kutsunud igaviku radadele. Sellepärast kasutatakse Eesti kirikus tänase pühapäeva nimetusena ka surnutepüha nime. Vana kiriklik traditsioon sellist püha muidugi ei tunne, see on rohkem eestlaste väljamõeldis, kellele ühest surnutele pühendatud päevast, nimelt surnuaiapühast, ei piisa. Aga olgu peale, lahkunuid võime alati meenutada ja nende eest palvetada.
Surnutepüha ja igavikupühapäeva kõrval on kirikuaasta viimase pühapäeva tähendusena kasutusel veel üks mõiste ja nimelt: Kuningas Kristuse püha. Selle püha tähistamine sai alguse 1925. aastal, mil paavst Pius XI algatusel hakati seda püha tähistama oktoobrikuu viimasel pühapäeval. 1969. aastal, kui Rooma kirik viis selle püha tähistamise üle kirikuaasta viimasele pühapäevale, ühinesid sellega ka protestantlikud kirikud. Seega on Kuningas Kristuse pühast saanud lääne kristlaskonna ühtsuse sümbol.
Minu tänane jutlus ongi kantud teemast Kristus kui kuningate Kuningas ja isandate Issand.
Kuningas Jeesus – see on huvitav ja tähtis tiitel, mille peaksime lahti rääkima. Jeesuse maise elu ajal oli kuningas kõige võimsam inimene maapeal. Kui kuningas rääkis, siis lihtrahvas värises. Rahva jaoks tähendas kuningas korda ja rahu. Kuningat omav riik võis pidada end arenenud ühiskonnaks, kus valitses kodurahu ja õitseng. Kuningaga tuli arvestada, teda tuli karta, austada ja teenida. Kuningas oli nii tähtis, et isegi aega hakati lugema hetkest, mil ta võimule sai. Keiser Juliuse viiendal valitsemisaastal, kuningas Taaveti kahekümne viiendal valitsemisaastal, meie Issanda kahetuhaandel aastal ja nii edasi.
Tänast jutlust ette valmistades küsisin ma endalt: «Mida see tähendab kui nimetame Jeesust kuningaks?» Eriti kui mõelda sellele, mis on kuningatest järgi jäänud meie ajastul. Tõepoolest, milline on meie suhtumine ükskõik millisesse autoriteeti? Igatahes nende suhtes, kes valitsevad meie üle poliitilises valdkonnas, puudub lugupidamine ja austus. Me ei arvesta kellegagi nii palju kui iseendaga. Keegi ei ole meile tähtsam ise endast. Tundub, et tegelikult ei vääri mitte keegi meie kuulekust ega pühendumust. Oleme alandanud oma arusaama kuninglikkusest seebiooperi kangelaste tasandile. Riigijuhtidesse suhtutakse üldiselt kui hoolimatutesse ja korrumpeerunud tegelastesse. Politseid ja kohtunike süüdistatakse saamatuses. Seadused on meie arvates jõuetud. Aga kui need puudutavad otseselt meid, siis arvame, et need on ebaõiglased ja püüame neist kõrvale hiilida.
Kardan, et tänapäeva inimesele on raske ette kujutada Jeesust kui kuningat. See on kujund, mida on raske tõsiselt võtta. Küllap on see paljude jaoks kuulub see mõiste juttude juurde, mis algavad sõnadega: «Kunagi ammu, kaugel maal….»
Ja siiski, mida see tähendab kui nimetame Jeesust kuningaks? Johannese evangeeliumist kuulsime, kuidas Pilaatusele tekitas see imestust, ehkki teistel põhjustel kui tänapäeva inimestele. Pilaatus, kes teenis maailma kõige võimsamat valitsejat, teadis, mida kuningaks olemine tähendas. Ta teadis milline võim on kuningal, millist autoriteeti ta omab, millist vastuvaidlematut kuulekust ta nõuab ja millised on vahendid kuulekusele sundimiseks. Pilaatus – erinevalt tänapäeva inimestest – teadis ja arvestas seadustega. Ta teadis, mida toob endaga kaasa seaduste pehmendamine või neist kõrvale hiilimine. Üks seadus, mille jõustumist ja täitmist Pilaatus oli kohustatud kontrollima, sätestas, et iga üks, kes julges nimetada end kuningaks, igaüks, kes püüdis olla üle keisri seadusliku autoriteedi, pidi hukatama. Aga just selles süüdistati Jeesust, kui Ta toodi Pilaatuse palge ette. Juutide usulised juhid ütlesid, et Jeesus kuulutas ennast ebaseaduslikult Messiaks ehk juutide kuningaks. Arvamus, et tema ees seisev muljutud ja räsitud mees peaks olema kuningas, tundus olevat Pilaatusele arvatavasti naeruväärne. Ta teadis ju, milline oli kuningate väljanägemine ja milline oli nende käitumine. Sellele vaatamata, täites oma kohust, ta küsib Jeesuselt, kas Temale esitatud süüdistus vastab tõele. Kas Jeesus on või väidab end olevat kuningas?
Jeesus annab jaatava vastuse, aga lisab, et Tema kuningriik ei ole sellest maailmast. «Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit.»
Pilaatus sai sellest aru. Ta ei leidnud Jeesusel mingit süüd, kuna too ei vastanud õige kuninga näitajatele. Pilaatus lihtsalt ei suutnud Jeesust ette kujutada kuningana. Ja kui ta hiljem käsib ristilöödud Jeesuse pea kohale lüüa sildi sõnadega «Jeesus Naatsaretist juutide Kuningas», siis ei ole see tema veendumus, vaid ta teeb seda juutide kiusamiseks.
Ma ei imesta, kui tänapäeval paljud kristlased sarnaselt Pilaatusele nimetavad Jeesust kuningaks, kuid ühel või teisel põhjusel lihtsalt ei usu seda, ei võta seda tõsiselt. Mis kuningas see niisugune on, kellel ei ole territooriumi ja kelle sulased ei võitle tema eest? Kui meiegi siin kirikus nimetame Jeesust Kuningaks ja kutsume Teda Issandaks, kas siis teame mida teeme, kas usume seda, mida ütleme? Ja kui usume, siis kas mõistame seda?
Pilaatuse märkusele «Sina oled siis ikkagi kuningas?» vastab Jeesus, et Ta on sündinud selleks maailma, et anda tunnistust tõe kohta, et igaüks, kes on tõe seest, kuuleb Tema häält. See lühike dialoog aitab meil mõista Kristust kui kuningat. Kuningana Ta erineb täielikult selle maailma kuningatest. Selle maailma keisrid valitsevad oma alamaid hirmu ja terroriga. Kristus valitseb aga armastusega. Selle maailma kuningad nõuavad, et rahvas oleks nende jalge all. Aga Kristus, meie Kuningas, peseb oma jüngrite jalgu. Jah, Jeesusel ei ole territooriumi ega politseid, kuid Tal on autoriteet. Need, kes on ustavad Jumala tõele, kuulevad Jeesust ja täidavad Tema käske.
Jeesuse valitsemine erineb maiste kuningate valitsemisest nagu päev erineb ööst. Selle maailma kuningad ja kuningannad elavad ja surevad reegli järgi «jõud teeb õigeks». Aga Jeesuse reeglid ütlevad: «õndsad on vaesed; alandlikud pärivad maa; tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse.» Siin maailmas valitsejad suruvad vaeseid ja tapavad süütuid, nii nagu Heroodes seda tegi süütute lastega Petlemmas. Meie Issand aga andis oma elu, et päästa hüljatud, mahasurutud ja tõrjutud.
Maailm vaatab meie kuningat ristil ja pilkab: «Kui sa oled kuningas, siis päästa ennast.» Nad arvavad, et Jeesus on jõuetu, aga nad eksivad. Jeesusel on vägi, kuid see ei ole mõõgas ja odas peituv jõud. See ei ole hirmu ja vihkamise jõud. See on ristis peituv tõe vägi. Tõde aga ei vaja relvi, sest temas eneses peitub jõud.
Täna on igavikupüha ja igaviku Kuninga Jeesuse Kristuse püha. Kuuldes Jeesuse sõnu Tema kuningriigist on selge, et Ta ei sarnane teistele kuningatele. Tema riik ei ole siit maailmast. Ta juhib inimeste südameid ja hingi mitte surve jõul, vaid armastuse ja õigluse abil, mitte puuduliku inimmõistusega, vaid jumaliku tõega.
Jeesus kutsub meid kuulekusele, usule ja armastusele, kuid Ta ei sunni meid ega kasuta selleks jõudu. Ta soovib, et lubaksime Jumalal siseneda meie ellu ja laseksime Temal juhtida oma elu. Ta kutsub meid kõndima valguses, mida Tas ise levitab. Ja Ta näitab meile oma eluga ja oma järglaste eludega, et pöördudes Tema poole leitakse tervenemist ja täiust.
Pilaatus ei süüdistanud Jeesust, ta ei näinud Temas kuningat sellises tähenduses, nagu meiegi oleme seda harjunud nägema. Aga tema küsimus – oled sa kuningas? – kehtib tänapäevalgi kui üks põhimõtteline küsimus. See on küsimus kõrgema võimu ja valitsemise kohta. Kelle poole me pöördume, kui vajame abi, kui otsime õigeksmõistu teistele ja armu enestele? Kes on see, kellele võime loota, kui see maailm hävib ja uus maa ning taevas avalikuks saab? Kellel on meelevald viia meid läbi surmaoru igavese elu radadele?
Jeesuse vastus kinnitab meie usku, et Tema on see, kes kontrollib pimedust, kes on võitnud surma ja kes toob rahu kõigile neile, kes Teda järgivad. Kristus on kuningate Kuningas, igaviku Issand, sest Temas on elu ja seda ülirohkesti. Tema kätesse oleme andnud oma armsad, usus lahkunud hinged. Ja usus Tema õiglasesse kuningriiki, oleme ka ise sinnapoole teel. Aamen.
Palvetagem.
Kõigeväeline Jumal, me kiidame ja ülistame Sinu püha nime. Sa oled ilmutanud oma armastust Jeesuse elu ja surmaga, Sa oled näidanud oma väge Tema ülestõusmises ja oma ülevust Tema ülendamisega taevase kuninga troonile. Aita meid Jumal, et hoiaksime alati oma südames sinu armastust, sinu õiglast võimu ja valitsemist ning ei jätaks kunagi täitmata Sinu tahet. Aamen.