Johannese 15:1–8

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kas on sul aimu, mida sa teed, kui sa peaksid metsas ära eksima? Küllap oled kuulnud nõuannet, et püsi paigal, kuni keegi tuleb ja leiab su. Kas oled proovinud kunagi nõnda talitada? Suudad sa ette kujutada, kui raske on püsida paigal, oodata ja loota, et keegi su leiab? Tavaliselt ei tehta nii. Selle asemel, et püsida paigal, inimesed püüavad leida ise tagasiteed koju. Nad tüdinevad mitte midagi tegemisest, jäävad haigeks ootamisest, sattuvad paanikasse ja ikkagi otsivad ise lahendust olukorrale. Tavaliselt muutub seetõttu olukord veel halvemaks, eksitee viib veel sügavamasse metsa, mistõttu muutub ka otsijate ülesanne raskemaks.

Ma ei tea kuidas on lood teiega, kuid minule küll ei meeldi oodata, eriti liikluses. Ma pigem kasutan ümbersõite, kui istun kusagil liiklusummikus. Liikumises ma vähemalt tunnen, et miski toimub, et oman kontrolli olukorra üle. Küllap need, kes on ise autot juhtinud, saavad aru, millest ma räägin.

Ja ometi jäämise või püsimise idee on Kristuse jüngritele viljaka elu võtmeks. Jeesus väljendab seda tõde väga lihtsate sõnadega: «Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja.» Meie Issand kasutab asja selgitamiseks järjekordselt tähendamissõna. Vaimne elu sarnaneb viinamarjaistandusele, mille lahutamatud osad on aednik, viinapuud ja nende küljes olevad oksad ning loomulikult ka viljad, magusad viinamarjad. Jeesus annab ka väga täpse võrdluse: Ta samastab Jumala aednikuga, ennast viinapuuga ja meid okstega. Üsna lihtne ja selge, kas pole?

Millele siis Jeesus rõhu asetab, mis on tähendamissõna tuumaks? Küllap on siin paljudel kiusatus rääkida okste vajadusest vilja kanda, mis on loomulikult ülimalt tähtis, kuid tähelepanelikult teksti lugedes märkame, et rõhk on asetatud hoopis Kristuses püsimisele. Arva ära, mitu korda Jeesus kasutab oma lühikeses, kaheksast salmist koosnevas sõnumis sõna «jääma»? Tervelt seitsmel korral. Küllap tähendamissõna kui terviku eesmärk oligi juhtimine vilja kandmisele, kuid rõhuasetus on siiski Jeesusesse jäämisel. Sellest saab aru igaüks, et oks ei suuda kanda vilja omaette, kuid kristlase usuviljade seostamine Jeesusega ei ole paljudele sugugi nii enesestmõistetav. Täna püüamegi uurida Kristuses püsimise vajadust ja võimalust ning kuidas see mõjutab meie vaimset elu.

Kõige olulisem asi, mida võib märgata Jeesuse sõnades «jääge minusse», on täieliku sõltuvuse nõue. Kui eraldada oks viinapuust, siis ta sureb vaatamata sellele, et ta mõne aja säilitab oma ilu. Oksas eneses ei ole elu, see tuleb puu tüvest ja juurtest. Sama tõde kehtib ka meie vaimse elu suhtes. Kui eraldume Jeesusest, siis meie vaimne elu närbub, sest toitev ühendus Jeesusega katkeb.

Kui palju sa oled sõltuv Jumalast? Millise osa oma igapäeva elust oled valmis loovutama Temale? Kas sa tahad ise olla olukorra peremees või tunnistad, et Tema on tüüri juures? Tunnistades Jeesuse oma Issandaks ja olles Tema külge poogitud, oleme kindlustatud eluandva mahlaga, mis on teadaolevalt vajalik vilja kandmiseks. Aga tahtes olla ise oma elu peremees, võime küll maistes asjades saavutada edu, kuid meie vaimne elu on määratud hukkumisele.

Inimestena on meil raske elada selle põhimõttega, kuna soovime olla ise tüüri juures. Kuid arvamus, et hoiame olukorda kontrolli all, on suuresti meelepete. Paraku meie käes ei ole elu olemuse üle kontrolli, see on Looja käes. Ainuke reaalne asi, mida võime kontrollida, on meie reaktsioon ja vastus elu erinevatele olukordadele ja väljakutsetele. Sageli hoiame meeleheitlikult kinni sellest tühisest lootusest, et meie kätte antud väike võimalus lubab olla lõpuni oma elu peremees. Oleme nagu viinapuu oksad haakunud kogu jõuga lattvõre külge ja ei lase sellest lahti isegi siis kui aednik arvab heaks istutada viinapuu ümber teise kohta. Väevõimuga kinnihoidmise tagajärjeks on see, et me rebeneme lahti viinapuust ja kaotame ühenduse elulättega.

Me punnime vastu Jumalale, kuid samas peitub uskumatu vabadus teadmises, et ainult Jumal omab kontrolli elu üle. See tähendab enese mina loovutamist Issandale ja tunnistamist, et oleme Temast täielikult sõltuvad. See tähendab Issandas olemist ja Temasse jäämist.

Kuidas me suudame püsida Issanda juures, mis aitab meil jääda Tema külge? Tegelikult ei ole siin mingit mustkunsti ega salaõpetust. Pühakirja lugemine, sakramendid, palvetamine, jumalateenistusest osavõtt – kõik need kristlase jaoks igapäevased ja lihtsad toimingud ongi selle jaoks, et hoida meid Jeesuse küljes. Läbi nende Jumala armuvahendite voolab meisse elavakstegev mahl.

Paljud tulevad Jeesuse juurde kui külalised. Nad sisenevad korraks, et siis taas lahkuda. Isegi paljude kristlaste jaoks on jüngriks olemine nagu visiitabielu. Kord nädalas vajatakse Jeesust, kuid ülejäänud aja elatakse oma elu. Arvame, et sellest piisab kui kord nädalas vaimutoitu ammutame, kuid proovige, kas õunapuuoks jääb elama, kui ta üheks päevaks puu külge siduda ja kuus päeva sara all hoida? Kui isegi meil, kes me arvame, et oleme korralikud kristlased, esineb raskusi vaimses elus, siis mida arvata neist kirikuliikmetest, kes ainult paar korda aastas kirikutee jalge alla võtavad? Nende puhul saab panna ainult ühe diagnoosi – vaimselt surnud. Kui Jeesus ütleb, et jääge minusse, siis tähenda see täieliku püsimist Temas, mitte üks kord nädalas, vaid iga päev ja iga tund peaks meie mõtted olema seotud Temaga.

Tänase tähendamissõna peamine mõte on, et me jääksime Kristusesse. Jeesusel on ka väga selge põhjendus, miks me peaksime seda tegema – et me kannaksime palju vilja. Ma ei tea, kas sa oled selle peale mõelnud, kuid ma siiski küsin. Mis sa arvad, kelle jaoks me peaksime kandma vilju? Kas oksad või puu iseenesest saavad kasu viljadest? Nood mõlemad küll suunavad oma elumahla viljadesse, kuid viljad on siiski aedniku jaoks. Nii ka meie usuelu viljad ei ole meie endi jaoks, vaid Jumala jaoks ja ka nende jaoks, kellele Taevaisa neid jagab. Ühte võrdlust botaanika valdkonnast tuleks veel tähele panna. Teame, et viljad sisaldavad endas hulganisti seemneid, seega on viljal täita paljunemise ülesanne. Küllap Jeesus, kasutades seda tähendamissõna, tahab öelda, et Tema jüngritena on meie kohus Jumalariigi levitamine. Meie usuviljad kannavad endas Jumalariigi seemneid ja mida rohkem vilja kanname, seda rohkem seemneid levitame. Nende idanemine ja kasvamine on juba aedniku mure.

Tuleb tunnistada, et sõnum viinapuust ei ole üksnes idülliline pilt viinamarjaistandusest, vaid see sisaldab ka ähvardust ja valu. «Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab ära. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ning nad põlevad ära.» Jeesuses püsimise alternatiiviks on seega küttepuudeks saamine. Kahju küll, aga nii see on.

Siiski, ma tahan lõpetada oma jutluse natuke rõõmsamal ja lootusrikkamal toonil ning osutada tõotusele, mis kaasneb Jeesusesse jäämisega. «Jääge minusse ja mina jään teisse,» ütleb Issand. Kas see ei ole lohutav ja rõõmustav tõotus? Hoides Jeesuse lähedusse võime rahumeeli ütelda, et Jumal on meiega. Kas saab olla veel suuremat õnnistust kui see, et Looja on meiega, kaitseb meid, hoiab meid ja päästab meid?

Niisiis, mu armsad vennad ja õed, küsigem endi käest, kas oleme ühenduses viinapuuga, kas tunneme läbi endi voolamas Jumala väge, või oleme murdunud oksad, kes püüdes ise elu üle kontrolli hoida, vaikselt närbuvad ja lõpuks surevad? Hoidkem meeles, et on olemas okste kärpimise aeg, kus mõned oksad, mis näivad elujõulised, lõigatakse ära, et teised rohkem vilja kannaksid. Küllap on meie elus aegu, kus me ei näe vilju, kuid me teame, et oleme siiski püsivalt viljapuu küljes. Ärge siis sellepärast muretsege, vaid hoidke kõvasti kinni Jeesusest, laske Tema sõnal, pihi ja armulaua sakramendil teha oma tööd teie sees, kannatage ära aednikust Taevaisa valusad tagasikärped ja uskuge, et igavese elu vili on teie. Aamen.