19. sajandil elanud ameerika kirjanik Herman Melville kasutab oma romaanis «Moby Dick» mitmeid Piiblist võetud kujundeid. Üks neist on meie tänases Evangeeliumis kuuldud rikka mehe ja vaese Laatsaruse lugu, mille üle mõtiskledes ütleb romaani minategelane muuhulgas:

«Ometi on see, et Laatsarus rikka mehe ukse ees tänavakividel peab lamama, palju imestustäratavam kui oletus, et jäämägi mõnele Moluki saarele võiks randuda. Kuid rikas mees ise? Ka tema elab nagu tsaar jääks külmunud ohetest lossis ja joob karskusseltsi esimehena ainult vaestelaste leigeid pisaraid.»

Selgituseks niipalju, et Moluki või Maluku saared – või Vürtsisaared, nagu neid samuti nimetatakse – kuuluvad tänapäeva Indoneesiale ning asuvad kaks kraadi ehk ainult umbes 140 miili ekvaatorist lõunas, s.t väga soojas piirkonnas, kuhu tõenäoliselt mitte kunagi ei jõua ükski jäämägi. Niisiis peab Melville seda, et Laatsarus rikka mehe ukse ees lamab, ilma et keegi tema eest hoolitseks, millekski, mis õigupoolest peaks olema täielikult välistatud.

Paraku kui vaatame realistliku pilguga meid ümbritsevat maailma, siis näeme, et see pole midagi nii võimatut… Ka siinsamas Los Angeleses ja ümbritsevates linnades on muinasjutuline rikkus ja luksus kõrvuti äärmise vaesuse ja viletsusega ning mitte miski – kõige vähem jutud võrdsusest ja õiglusest – ei näi suutvat seda muuta.

Miks see nõnda on, seda ei olegi niisama lihtne ütelda – vähemalt seni, kuni lähtume puhtalt materialistlikust inimesekäsitlusest, mille kohaselt inimene on, piltlikult öeldes, «see, mida ta sööb», s.t justkui tabula rasa, puhas valge paberileht, millele kirjutades ühiskond, kultuur, haridus ja muu selletaoline kujundab inimese selliseks, nagu ta on. Kahtlemata on kõigel sellel inimese loomusele suur mõju, ent siin on üks ületamatu vastuolu: me teame, et ka parimates ühiskondades on alati olemas kuritegevus, ka parimates perekondades on oma «mustad lambad», kes tulevad justku eikuskilt, vastu igasuguseid ootusi – tõepoolest nagu jäämägi, mis randub mõnel Lõunamere saarel. Miks? Kuidas see saab nii olla?

Kust tulevad isekus, hoolimatus, armastusetus, kurjus? Kõik see ei ole ju midagi õpitut. Ei ole ju nõnda, et vanemad õpetavad oma lastele, kuidas käituda võimalikult halvasti – ikka vastupidi. Muidugi juhtub tihtipeale ka nii, et needsamad täiskasvanud, kes õpetavad lastele, kuidas ei tohi käituda, teevad ise täpselt seda või koguni hullemat kui see, mida nad on oma lastele keelanud.

Põhjus ei ole mitte meie ümber, vaid meie enda sees. Põhjus on meie langenud loomuses, mille kohta apostel Paulus ütleb, et «kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma», ning et «head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?»

Me peame endale realistlikult aru andma, et me oleme patused, et meil on kalduvus kurjale – aga me ei tohi sellest äratundmisest teha anda jaoks mugavat vabandust, vaid peame sellele otsustavalt ja täie jõuga vastu astuma. Konkreetselt, tänases Evangeeliumis meile antud näitest lähtudes: me peame leidma midagi head, midagi väga praktilist, mida me saame teha, et kellegi valu leevendada ja kannatusi kergendada.

See ei ole alati lihtne, eriti tänapäeva maailmas, kus on ka väga palju pettust – inimesi, kes kasutavad ühtede viletsust ja teiste heatahtlikkust ära selleks, et ise nende arvel rikastuda. Võib-olla olete kuulnud ühest Eestis tegutsevast organisatsioonist, mis kogus miljonitesse eurodesse ulatuvaid annetusi Ukraina toetuseks, ent mida nüüd süüdistatakse selles, et suur osa annetustest pisteti lihtsalt omaenda taskusse. Me ei tea veel, kas need süüdistused vastavad tõele, aga me peame paraku tunnistama, et kui vastavad, siis pole see sugugi ei esimene ega viimane kord, mil midagi niisugust tehakse.

Ja ikkagi on Herman Melville’il õigus, kui ta ütleb, et see, et vaene Laatsarus kannatab rikka mehe ukse ees ja mitte keegi peale koerte ei paku talle vähimatki abi, peaks olema haruldasem kui see, et jäämägi randub mõnel Lõunamere saarel.

Pühakiri ütleb meile, et me oleme Jumala lapsed, loodud Tema näo järgi ja Tema sarnaseks. Apostel Johannes kirjutab oma esimeses kirjas: «Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja Tema armastus on saanud meis täiuslikuks. Sellest me tunneme, et me püsime Temas ja Tema meis.»

See peaks olema meie loomulik seisund ning loodetavasti kunagi jälle ongi – siis, kui Jumal võtab meid vastu oma kirkusesse ning vabastab ja puhastab meid lõplikult kõigest, mis meid koormab ja määrib.

Inimene, kes hädas olevat ligimest nähes pöörab talle halastamatult selja, pöörab selja armastusele, ja see tähendab, et ta pöörab selja ka Jumalale, kes on armastus. Ta pöörab selja Jumalale, kes on elu ja tõde – see tähendab, et ta pöörab selja ka tõele ja tõelisele elule.

Jeesus kõneles täna kuuldud tähendamissõna lõpul sellest, et isekas ja halastamatu rikas mees oli pärast surma põrgus suures valus. See valu ei tulnud mitte Jumalalt – mitte Jumal ei piina inimest põrgu tulega –, vaid see valu tuli tolle halastamatu rikka mehe enda seest. See oli valu, mille põhjustas armastus, mida ta oli keelanud Laatsarusele ja millest ta seeläbi oli ka iseennast ilma jätnud.

Pean taas imetlema, kui hästi on Herman Melville seda oma romaanis väljendanud, kui ta ütleb rikka mehe kohta, et too «elab…jääks külmunud ohetest lossis ja joob… vaestelaste…pisaraid». Põrgus ei pea olema ilmtingimata kuum – põrgus võib olla ka jääkülm! Ning nii põrgukuumus kui põrgukülmus saavad alguse juba siin – selles tulikibedas isekuses ja jäiselt külmas hoolimatuses, mis paraku nii tihti iseloomustavad inimloomust, mis armastuses looduna peaks tegelikult põlema armastusest ning pakkuma jahutavat leevendust kõigile kannatajatele.

Jeesus ei rääkinud seda tähendamissõna kellegi osatamiseks ega patustele hukatuse kuulutamiseks. Kõik, mida Jeesus tegi ja rääkis, sündis armastusest ja soovist meid meie endi sees leegitsevast põrgust päästa. Jeesuse sõnad tänase Evangeeliumi lõpul on äärmiselt tõsised ja hoiatavad: kui me ei ole valmis kuulama seda, mida Jumal meile oma Sõna kaudu ütleb, siis pole meil mingit lootust.

Kõige olulisemad asjad, mida Jumala Sõna meile ütleb, on kaks vaieldamatut tõde: esiteks, et me oleme oma langenud, patuse loomuse tõttu teel hukatusse ja see, mismoodi inimkond juba siin maailmas elab, on selle parimaks tõestuseks, ning teiseks, et Jumal tahab meid hukatusest päästa ning on meile selleks kinkinud armastuse täiuse oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses, kes on meid oma püha ja kalli surma läbi lunastanud ning meile oma ülestõusmises igavese elu tee avanud.

Sellest suurest annist osasaamiseks on vaja see usus vastu võtta. Veelgi enam: see on vaja omaks võtta – mitte lihtsalt tõekspidamisena, vaid uue elu praktikana. Jeesuses Kristuses meile kingitud lunastuse, s.t Jumala armastuse, omaksvõtmine on võimalik ainult seeläbi, et ka me ise elame armastuses.

Me ei saa muuta kogu maailma ega inimkonna saatust – see on üksnes Jumala käes. Aga meie saame teha nii, et see, et keegi peaks kõigist mahajäetuna meie ukse ees lamama ja pole kedagi peale koerte, kes tema eest hoolitseks, oleks haruldasem kui jäämäe randumine mõnel Lõunamere saarel. Siis ei pea me ka elama jääks külmunud ohetest lossis ega jooma vaestelaste pisaraid, vaid võime tunda rõõmu Jumala õnnistusest ja selle jagamisest oma ligimestega.