Luuka 2:41–52

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Jõulupühad on selleks korraks möödas ja ilus ümmargune aastaarvgi astub oma viimseid tunde. Millised mälestused sul on möödunud jõulude pühitsemisest? Loodetavasti on need meeldivad mälestused ajast, kus perekonna liikmed või lihtsalt lähedased inimesed kogesid suhetes armastust, soojust ja üksteisemõistmist. Aga väga võimalik, et on meie hulgas ka neid, kellel ei ole seoses jõuludega häid meenutusi. Pühad võisid mööduda ka tüli ja arusaamatustega. Öeldud või ütlemata jäänud sõnad, tehtud või tegemata jäänud teod võisid tekitada valu, lahkheli ja isegi võõrdumust perekonna liikmete vahel.

Pühakiri kutsubki meid täna perekonna küsimuste juurde. Evangelist Luukas toob meile eeskujuks Jeesuse, Maarja ja Joosepi kui püha perekonna.

Luukas ei anna meile teada Jeesuse lapsepõlve kohta muud kui mõned paljad faktid. Ta sündis loomalaudas ja asetati sõime. Vastavalt tavale, kaheksa päeva hiljem, Ta lõigati ümber ja Talle pandi nimi. Ta toodi neljakümne päeva pärast templisse ja kaheteistkümneaastasena oli Ta taas Jeruusalemma templis, kus hämmastas kirjatundjaid oma teadmistega. Võime oletada, et juhul, kui püha Luukas oleks tahtnud edastada meile midagi enamat Jeesuse lapsepõlvest, midagi meile väga olulist, siis ta oleks seda ka kindlasti teinud. Tema vaikimine selles küsimuses näitab, et Jeesus lapsepõlv oli sarnane paljude teiste Naatsareti poiste omaga. Küllap see oli sarnane meiegi lapsepõlvele, ainult selle vahega, et patt ei jätnud Jeesusele häbiplekke külge. Luukas võtab Jeesuse elu vaikuseaastad kokku nõnda: «Ta kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.»

Lugu Joosepi, Maarja ja Jeesuse reisist Jeruusalemma on lühike, aga võimas lugu perekonna elust selle rõõmude, lootuste, pingete ja südamevaluga, mis kõik ühel ajal kokku rulluvad, kuid samas ka armastuse vaibaga kaetud saab. Meile ei edastata Maarja ja Joosepi omavahelist kõnelust, kui nad paaniliselt otsivad Jeesust teekäijate hulgast. Võib uskuda, et see oli pipardatud sõnadega, mis ei kuulu vaiksete hulka. Vanemad, kes on elanud läbi lapse ajutise kaotuse, teavad, mida Maarja ja Joosep sel hetkel tundsid. Sellistel puhkudel mõeldakse alati kõige halvema peale. Paaniline hirm ja ahastus vallutab vanemate südameid. Me võime neid tundeid mitmekordistada, kui arvestame sellega, et kaduma läinud kaheteistkümneaastane poiss on Messias, Jumala Poeg. Mõelgem vastutusele, mis lasus Maarja ja Joosepi õlgadel. Nad kaotasid Kristuse, Iisraeli Püha, paganate valguse. Mis nüüd saab?

Leides Jeesuse templist reageerib Maarja samuti nagu meiegi taolistel kordadel teeksime. Ta riidleb poega kadumise pärast. «Miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud.» See on paanikasse sattunud ema tüüpiline reaktsioon. Kuid Jeesus on Maarja vastu viisakas ja aupaklik Ta esitab lihtsa, kuid väga olulise küsimuse. «Miks te olete siis mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema selles paigas, mis on mu Isa päralt?»

Jeesus oli kuulekas eelkõige oma Isale. Tema töö oli täita Selle tahet, kes oli Ta inimeste keskele saatnud.

Küllap meiegi kohta kehtib sama. Me peame kuuletuma meelsamini Jumalale kui inimesele. Ehkki lapsevanemad on Jumala esindajad, jääb viimane sõna siiski Jumalale. Kui vanemad asuvad lapse ja Jumala sõna vahele, siis peab Sõna võitu saama. Kui vanemad ei too last ristimisele ega pühapäevakooli ega kirikusse, siis peab laps ise olema oma vanematele teejuhiks. Eelise andmine Jumalale ei tähenda, et lapsevanemaid ei peaks austama. Oma vanematesse tuleb suhtuda lugupidamisega isegi siis, kui nad eksivad. Jeesus ei kasutanud antud juhtumit oma vanemate solvamiseks. Ta lihtsalt tuletas neile viisakalt meelde, et Tema tõeline isa on Jumal ja Ta on tulnud Tema tahet täitma.

Hirmu ja paanika hetkel Maarja lihtsalt unustas ära, kuidas ta oma lapse sai, ja sellepärast otsis poissi valedest kohtadest. Oleks talle meenunud ingli kuulutus, karjaste ja vaga mehe Siimeoni sõnad, oleks ta kindlasti läinud otse teed templisse. Kui selline asi võis juhtuda nii lihtsalt Issanda emaga, siis kuivõrd kergemini võib juhtuda see meiega? Kui oleme paanikas, kui meie elus on raskusi, kui lapsed on haiged või tormavad ei tea kus ringi, kui abielu laguneb koost ja meie tööst ei jää järgi muud kui umbrohi, siis me unustame, kes Jeesus on, kes on Tema Isa ja ühtlasi ka meie Isa. Me jookseme ringi nagu Maarja ja Joosep ning otsime igalt poolt päästjat. Me otsime Teda meeletult enda südamest, mõtetest ja tunnetest. Aga Tema on lubanud, et on meie jaoks leitav oma Isa kojas. Seal, kus kuulutatakse ja õpetatakse Jumala sõna, kus ristimist, pattude andeksandmist ja Issanda armulauda Tema nimel jagatakse. See koda on püha Kirik, Issanda tempel, Tema kirkuse asukoht.

Tihti ollakse jonnakad ja aeglased selle mõistmiseks. Tahetakse leida oma hele pirn, mis heidaks valgust seal, kus Jumala valgus juba niigi heledalt särab.

Luukas ütleb, et kui püha perekond jõudis koju tagasi, oli Jeesus oma vanematele allaheitlik. Ta oli kuulekas oma vanematele. See oli osa Tema tööst, olla käsu täitmises täiuslik ja seda meie päästmise nimel. Ehki Ta oli maa ja taeva Issand, kõikide asjade Looja, ei pidanud Ta vanematele kuuletumist liiga madalaks enda jaoks. Kui nad palusid tal pesta nõud või koristada tuba ja viia prügiämber välja, või palusid olla abiks söögitegemisel, siis Jeesus tegi seda kõike. Ta tegi seda täiuslikult, rõõmu ja armastusega.

Oma suurepärase kuulekusega on Jeesus pühitsenud kuulekuse maistele autoriteetidele kui püha töö. Kui arvame, et meie kuulekus oma vanematele,  oma vaimulikele ei oma mingit tähendust, et see alandab meie väärikust, siis me lihtsalt ei kuula Jumalat, kes 12-aastase poisi kehastuses tuletab meile meelde, et Ta tunneb rõõmu, kui lapsed austavad oma vanemaid. Kahjuks tuleb valuga tõdeda, et tänapäeva ühiskond on eemaldunud neljanda käsu normidest. Väga vähe võib kohata austust Taevaisa esindajatesse. Ja kui ollaksegi sunnitud taluma kellegi autoriteeti, siis tehakse seda vastumeelselt. Tuleb tunnistada, et oleme sõnakuulmatud ja tõrksad lapsed.

Aga just siin tahab tänane evangeeliumitekst meid puudutada, öeldes, et Jeesuse täielik kuulekus hangib meile lohutust. Tema sai allaheitlikuks seal, kus meie oleme sõnakuulmatud. Tema oli täiuslik laps oma vanematele, kuulekas poeg oma taevasele Isale, mida kahjuks ei saa meie kohta öelda. Tema ideaalne kuulekus on meile kingituseks. See on nagu vanema venna omamine, kes ei tee kunagi midagi valesti, aga kes võtab enda kanda süüdistused, mida meie oleme oma tegudega ära teeninud.

Kallid õed ja vennad. Me ei tohi unustada, et oleme kõik Jumala püha perekonna liikmed ja oleme kutsutud jagama üksteisega Jumala armastust, millest ise oleme osa saanud. Isegi keset igapäevaseid pingeid ja stressi ja eluvõitlust oleme kutsutud elama nii, nagu Jumal seda tahab, aga mitte nii, nagu meie egoism seda soovib. Siin, ebakindlas ja omakasupüüdlikus maailmas, on seda kergem öelda kui teha. Sellepärast ongi Jeesus jätnud meile oma ihu ja vere, et toita meid oma tugevuse, oma rahu ja armastusega. Minnes vastu võtma armulauda, olgem nagu Jeesuski kuulekad meie Isale, et meiegi võiksime kasvada tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures. Aamen.