Jesaja 2:1–5

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Täna on advendiaja esimene pühapäev. See on uue kirikuaasta esimene päev ehk liturgilise kalendriaasta uus algus. Igal aastal me kordame õppetükke Jumala suurtest tegudest meie kasuks ja päästmiseks. Advendi, jõulude ja ilmumisaja tekstid kõnelevad meile armastavast Isast, kes saatis oma Poja maailma, et Ta inimeseks saades ja meie keskel elades võiks meid päästa. Paastu ja ülestõusmispühade ajal me kuuleme Pojast, kes ohverdas oma elu ristil kui Jumala Tall, kes kannab maailma patud. Nelipühade aeg kõneleb meile Pühast Vaimust, kes avab meie südame ja mõistuse kõige selle äratundmiseks, mida Kristus on meile kätte võitnud. Täna, advendiaja alguses me alustame seda ringi taas otsast peale ja teeme seda kuni Jeesuse võiduka taastulemiseni.

Sõna «advent» tähendab tulemist või saabumist. See sõna viitab kuninga tulemisele. Religioossetes ringkondades kasutatakse seda sõna Jumala tulemise kohta. Kristlaste jaoks tähendab see Kristuse tulemist ja seda mõlemail puhkudel, nii esimesel advendil kui Ta Petlemma laudas inimesena siia maailma sündis, aga samuti Tema teist tulemist aus, kui kõikide silmad seda näevad ja iga keel tunnistab, et Ta on Issand. Advendiaeg on ettevalmistuse aeg, nii Tema sünni tähistamiseks kui ka viimseks kohtupäevaks.

Aega Kristuse esimese ja teise tulemise vahel kutsutakse «lõpuajaks». Me elame viimsete päevade ajastus. See on Kristuse kiriku ajastu, mil Jumal andestab, lepitab ja õpetab oma rahvast. Seda on kinnitanud ka  prohvet Jesaja oma nägemust kirjeldades: «Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde.»

Jesaja nägemuses on ajaloosündmused kuhjatud üksteise otsa. Kui sa oled kunagi kõrgmägedes käinud, siis tead, mida see tähendab. Olles mäe tipus ja jälgides ümbrust, tunduvad kõik ülejäänud mäetipud seisvat pea kõrvuti. Tegelikult see nii ei ole. Mäetippude kaugus üksteisest võib ulatuda sadadesse kilomeetritesse.

Jesaja näeb Kirikut kui Jumala templit rajatud kõrgele mäele. See on tähtsaim mäetipp, mis kõrgub üle teiste. Kui me mõtleme sellele, et igal religioonil on oma mägi, et iga kõrgendik on palvetamise koht, siis peaks Jesaja mõte olema meile arusaadav. Lõpuajastu tunnusmärgiks on see, et teiste jumaluste kõrval tõuseb esiplaanile Kolmainu Jumala austamine ja kummardamine. Issanda mägi saab olema tähtsaim ja Tema tempel tõeliseks jumalateenistuse paigaks. Tuletagem meelde Jeesuse sõnu, kui Ta Jeruusalemma templi juures seistes ütleb: «Hävitage see tempel ja kolme päeva pärast ma ehitan selle taas üles.» Jeesus ei räägi siin Jeruusalemma künkale ehitatud templihoonest, vaid ise enda ihust, mille Ta loovutab maailma elu eest.

«Issanda koja mägi» on Jeesuse Kristuse ihu üles tõstetud ristile, üles tõusnud surnuist ja üles tõstetud taeva kõrgustesse. Kus on ristilöödud, ülestõusnud ja kirgastatud Kristuse ihu, seal on ka Issanda templi mägi. Kus kuulutatakse Jumala andeksandvat sõna, kus süüakse ja juuakse Kristuse ihu ja verd, seal seisab kindlalt Jumala mäetipp.

See ulatub üle kõikide teiste mäetippude. Jumala teenimine Kristuse ihu kaudu teeb tühjaks kõik religioonid. Religioon tähendab inimese püüet Jumalaga kaubale saada. Kingituste ja ohvriandidega püütakse Talt välja meelitada armulikkust. Maailma religioonid püüavad ise jõuda Jumalani just kui mägironijad, kes vallutavad mäetippu. Kuid Jumala austamine Kristuses lamestab kõik mäetipud Jeesuse risti alla. Meie ei suuda ega või ronida üles Jumala juurde. Tema ise tuleb alla oma mäetipust meie juurde, sureb ristil meie eest, võidab surma ja äratab meidki üles uuele elule.

Kristlus ei ole lihtsalt üks religioon teiste religioonide seas, mäetipp teiste mäetippude seas, mis sirutuvad Jumala poole. Kristlus on igasuguse religioosse töö lõpp, Jumala soosingu väljateenimise lõpp. Mõned ütlevad, et kõik religioonid viivad lõppude lõpuks ühte ja samasse kohta. Mõnes mõttes on see õige. Tõesti, kõik religioonid viivad eksitavad inimest õigelt teelt, viivad lõpuks põrgusse. Ainult ristil surnud, surnuist ülestõusnud ja taevasse ülendatud Jeesus Kristus juhatab meid osadusse Jumalaga. Tema on tee, tõde ja elu.

«Kõik rahvad voolavad Ta juurde.» Lõpuajastul ei ole Issanda austamise juures mingit tähtsust ei rassil ega etnilisel tagapõhjal, ei keelel ega rahvusel. Jumal ei ole rahvuslik Jumal. Ta ei kuulu ühele kindlale rahvusele või etnilisele grupile. Ta ületab kõik rahvuslikud ja poliitilised piirid. Jumala tänamine ja ülistamine läbi Kristuse ihu on samasugune kõikide rahvuste juures, olenemata riigis valitsevast poliitilisest korrast.

Kirik on mägi, kus Jumal õpetab oma rahvast. Õpetuse ja ristimise läbi saavad meist Jeesuse jüngrid. Teadmine, kuidas olla hea, ei aita. Maailm teab küllaldaselt heast ja kurjast. Sinna midagi juurde lisamine ei tee kedagi paremaks või halvemaks. Eetikat ja moraali võime leida iga religiooni juures. Meil on südametunnistus, me tunneme süüd. See on Jumala seaduste töö inimese südames. Käskude vastu eksides me tunneme häbi ja soovi varjata oma tegusid. Pauluse soovituses loetletud olukorrad, «elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses», on need, mida me ei taha päevavalgele tuua. Meie südametunnistus süüdistab meid ja see röövib rahu nii meie endi seest kui ka rahu teistega.

Kuidas olla parem, seda õpetatakse paljudes kohtades. Kuid pattude andeksandmine tuleb ainult Issanda templist läbi Jeesuse Kristuse. Seda õpetab Jumal oma mäetipust. Mitte nii, et oma headusega võidad Jumala poolehoiu, vaid kahetse, paranda meelt, alanda ennast Jeesuse järgijaks ja sa võidad elu. Jumal õpetab risti läbi, püsivuse kaudu kannatustes, igapäevase pattudele suremise ja Kristuses uuele elule ärkamise kaudu.

Kirik on mäetipp, kus Jumal teeb rahu. Ta kutsub meid elama rahus, mitte sõjas. Kui meil on rahu Jumalaga Jeesuse läbi, siis kuidas me saame keelduda rahust üksteisega?

Isegi siis kui ümberringi on sõja, näeb prohvet sellist rahu, mille kohta Jeesus ütleb. «Rahu ma annan teile. Oma rahu ma annan teile. Mitte nii nagu maailm teile annab. Ärgu teie südamed olgu hirmul.» Aamen.