Luuka 13:1–9
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Meeleparandus – see on üks neist tuttavatest kristlikest sõnadest, mida sageli kasutavad nii-öelda fanaatilised, tuld ja tõrva taevast alla kutsuvad jutlustajad, kes põrgupiinade kirjeldamisega tahavad panna meid kartma pattu, et seeläbi oleksime kõlblikud taeva jaoks. Meeleparandus. Huvitav, kas tänapäeval on ka üldse kedagi, kes oleks huvitatud selle teema üle arutlemisest? Isegi kaasaja kristlaste puhul võib mõnede tähelepanekute põhjal öelda, et ei vajata mingit meeleparandust, kuna arvatakse, et põhiliselt ollakse niikuinii head. Sellepärast osutub meeleparanduse teema ja isegi sõna meeleparandus paljudele iganenud ja tähenduse kaotanud minevikku pärandiks.
Ja ometi, nii prohvet kui ka evangeelium kutsuvad meid vaatama asjale teisiti. Mõlemad, nii Jesaja, kes kirjutas Paabeli vangipõlves vaevlevatele juutidele, kui Jeesus, kes täna meid oma sõnaga puudutab, toonitavad, et meeleparandus on tõesti asjakohane ja vajalik, kuna pääsemiseks ei ole lihtsalt teist valikuvõimalust. Meeleparandus ei ole mingi viimase rea küsimus, mille juurde jõutakse alles siis kui kõik muud tähtsad ja vähem tähtsad asjad on lahendatud. Pigem on tegu siiski väga pakilise küsimusega, mis vajab tähelepanu ja lahendamist otse kohe. Martin Lutheril oli õigus kui ta ütles, et iga päev on meeleparanduse päev.
Meie kui patuste inimeste üheks suuremaks nõrkuseks on, et me armastame elada salgamises. Me oleme tugevad eksperdid oskuses viivitada. Me lükkame ebameeldivad asjad eemale lootuses, et need lahenevad ise või kaovad lihtsalt ära kui oleme küllalt viivitanud. Täna kuuldud pühakiri aga ütleb, et me ei tohi lükata edasi toimetusi, mis vajavad lahendusi just täna. Prohvet ütleb: «Otsige Issandat, kui Ta on leitav, hüüdke Teda, kui Ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab Tema ta peale, sest Tema annab palju andeks.»
Küsimusele, kas Pilaatuse poolt templi ohverduse ajal tapetud galilealased ja Siiloahi torni varisemise läbi hukkunud olid suuremad patused kui teised, vastab Jeesus, et see ei ole nii. Jumal ei tegutse nõnda nagu meie seda eeldaksime. Teiste pinnu vaatlemise asemel soovitab Issand meil tegelda hoopis oma palgiga. Ta ütleb: «…kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.» Õige vastus surmale, ükskõik mil viisil see meid ka ei tabaks, on meeleparandus. Surm ei ole kõige hullem asi, mis võib meiega juhtuda. Halvim on hukkamõist. Surm on märgiks, et vahekord inimese ja Jumala vahel ei ole korras. Jumala sõna tunnistab, et surm on patu palk. Meie jaoks on oluline, et surm meile igaveseks hukkamõistuks ei osutuks. Sellepärast Jeesus ütlebki, et parandage meelt, muutke oma mõtlemisviisi, et teiega ei juhtuks nõnda. Meeleparandus peatab Jumala süüdimõistva otsuse. Tähendamissõna viljatust viigipuust kordab sama mõtet. Pärast kolme viljatut aastat palub aednik viigipuule veel ühte võimalust, veel ühte aastat lootuses, et puu hakkab vilja kandma. Aga kui seda ei juhtu, siis võib peremees puu maha raiuda.
Meie elu on võrreldav viigipuuga. Jumal on andnud meile teatud kindla aja elamiseks siin maa peal. Me ei tea, millal meil tuleb surra. Sellepärast on meile antud võimalus meeleparanduseks just täna, sest me ei tea, mida toob homne päev. Meile on antud võimalus teha rahu Jumalaga ja üksteisega, et olla valmis kohtuma Loojaga, kui ajalimiit täis saab.
Järgnev lugu peaks küllalt hästi selgitama, miks ei tohi jätta tänaseid toimetusi homse varna.
Ühel abielupaaril vedas õnnemängus ja nad võitsid reisi kaheks nädalaks Inglismaale. Neile anti võimalus aasta jooksul valida kõige sobilikum aeg reisi sooritamiseks. «Olgu,» ütles naine, «me ei saa seda teha suvel, sest pole mõtet raisata ilusat Peipsiäärset aega reisimiseks. Ka september ei kõlba, kuna peame lapsed kooli saatma.» Märkamatult jõudis kätte detsember ja mees ütles: «Pühade ajal ei sobi nüüd küll minna reisima, ootame uue aasta alguseni.» Aga keegi teadis neile rääkida, et jaanuaris ja veebruaris on Inglismaal päevad lühikesed ja ilm ei ole kuigi hea. Ja nõnda abielupaar otsustas, et ootavad kevadeni, mil ilmad on soojemad ja ei pea kartma, et kusagil lennujaamas tuleks lumevangis istuda. Maikuu teine pool tundus neile olevat kõige sobilikum ja parem aeg Briti saare külastamiseks. Teadmine, et see on ka viimaseks võimaluseks, sest esimesel juunil sai neile lubatud aasta ümber, ei häirinud abielupaari. Nad olid kindlad, et midagi ei juhtu ja kõik läheb nii nagu plaanitud. Kuid, oh häda, just nädal enne väljasõitu sattus mees neerupõletikuga haiglasse ja doktor ütles, et ta võib minna reisile alles poolest juunist.
Täna on õige aeg teha seda, mida meil tuleb teha. Pole mõtet lükata pakilisi toimetusi kõrvale, lootes vale lootusega, et küll kõik laheneb iseenesest. Kasutagem võimalust, kasutagem päeva ja armuaega, sest öö tuleb, mil kellelgi pole võimalik enam midagi teha. Ei sina ega mina pole Jumal. Meile on antud väga lühike aeg tegutsemiseks. Mõned võimalused kaovad koos ajaga. Tänane päev on meie päralt aga homne päev Jumala kätes.
Ja sellegi poolest, oma patuses seisundis me unustame selle tõsiasja. Enda õigustamiseks ja rahustamiseks võib alati leida mingi põhjuse. Arvan, et üsna sageli võib kuulda järgnevaid ütlemisi: ma pean oma elus kõik saavutama, enne kui hakkan kirikus käima ja lasen ennast usust kaasa haarata; alles siis kui olen tööl saavutanud edu, võin käia vähem koosolekutel ja saan rohkem veeta aega oma perekonnaga; ma võin venitada jutluse kirjutamisega kuni pühapäeva hommikuni; ma võin lükata oma vanemate külastamise järgmisele suvele. Homme ma loobun suitsetamisest ja alkoholist, sest see ei ole mingi probleem, ma võin teha seda igal ajal. Kas ei kõla tuttavalt? Meie koguduse liikmeskonna enamus kuulub kahjuks sellesse seltskonda, kes ütlevad, et neil on veel aega küll nautida Jumala rikkalikku toidulauda. Aga antud hetke peavad nad käima pühapäeviti tööl, et tagada korralik elatustase. Nad räägivad pensionile jäämisest ja lohutavad end sellega, et siis on küllalt aega ja võimalust käia kirikus ja teenida Jumalat. «Milleks meile meeleparandust?» küsivad nad. «Me elame korraliku elu, kanname hoolt pere eest, maksame makse ja hoidume pahandustest.» Kui aga oleks võimalus näha nende, nii öelda korralike, inimeste südamesse, siis tuleks avalikuks tõde, et väga paljud neist vajavad tõsist meeleparandust. Inimene elab Jumala armust, aga mitte tänu enda teenetele. Me ei ole head. Loomu poolest on inimene hoopis patune, oleme viljatu viigipuu, mille juure külge on pandud kirves. See tähendab, et me ei ole muud ära teeninud kui Jumala õiglase surmaotsuse. Meeleparandus tähendabki seda, et me tunnistame, et oleme ära teeninud samasuguse saatuse nagu need, kes jäid Siiloahi torni alla. Meeleparandus paneb meid õigesse positsiooni. See tõmbab meid maha trooni pealt ja asetab põlvili Looja ette. See avab meie südamed vastu võtma Jumala armu. Meelt parandada tähendab langeda koos Paulusega põlvili ja korrata tema järgi: «Jeesus Kristus suri patuste eest, kelledest mina olen kõige suurem.»
Jesaja ja Jeesus kutsuvad meid kasutama Jumalalt antud aega kõige paremini ja kasulikumalt. Iga päev on Jumala kingitus. Me ei tea, millal seisame oma Loojaga silmitsi. Meie elu mõte seisneb Jumala juurde tagasi pöördumises. Kes tahab seda eesmärki saavutada, sellel tuleb kõigepealt teha 180-kraadine pööre sihist, kuhu patt teda juhib ja seejärel hoida pideva meeleparanduse abil õiget suunda taevase kuningriigi poole. Jumal teeb enda poolt kõik, et me oma rännaku õnnelikult lõpetame. Tema toidab ja joodab meid kõigi vajalikuga, et meie hing, vaim ja ihu oleks hoitud igaveseks eluks. Aamen.
