Lk 2:8-14

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kas ja kuidas jõulud muudavad sind ja sinu kaudu ümbritsevat maailma? Mõtle sellele korraks. Kas järgmise aasta alguseks on midagi jõulude tähistamise pärast muutunud? Kas sa oled õnnelikum või on su elus rohkem rahu? Ehk oled sa natuke paremaks inimeseks saanud?

Kui me oleme üdini ausad, siis peame tunnistama, et jõulude tähistamise mõju maailmale on tühine. Nii nagu oma isikliku sünnipäeva pidamine, nii ka Jeesuse sünnipäeva tähistamine iseenesest ei muuda ühtegi inimest paremaks. Üldisemalt võttes on jõulud meie ühiskonnale üheks suureks talvepuhkuse hooajaks. Pühad hakkavad juba advendist pihta ja kestavad aastavahetuseni kuni viimne sent rahakotist kadunud. Kaubanduses toimuv on tõeline hullumaja. Mõni ettevõtja teenib oma terve aasta kasumi jõuluajal kaubeldes. Üks vana daam, jõuluostlemisest väsinud ja tüdinenud, kurtis koduteel trammikaaslastele, et sellise segaduse eest peaks küll kellegi vastutusele võtma. Mille peale keegi kostis, et ärge muretsege, süüdlane on juba risti löödud.

Me otsime jõuludest emotsionaalset rahuldust, aga see ei muuda kedagi. Võime homme öelda: «oh kui ilus oli!», aga sellega kõik piirdubki. Kui pühad on läbi, kui kõik on öeldud ja tehtud, siis ainuke muudatus, mis on meiega toimunud on see, et oleme vaesemaks jäänud ja tunduvalt väsinumad ja kõik sündmuse pärast, mida Jumal ei ole kunagi kutsunud meid tähistama. Jeesuse sünni tähistamine on inimlik algatus. Jumal on  käskinud meil meenutada hoopis oma poja ohvrisurma, mida kirik ka armulaua pühitsemisega teeb. Sünnipäevapidu on meie algatus. Ma ei taha öelda, et selles oleks midagi halba. Vastupidi, väga tore ja vajalik üritus, eriti kui sünnipäevalast ära ei unustata. Aga mida ma tahan öelda on see, et pelgalt Jeesuse sünni tähistamine ei muuda meid ega maailma paremaks. Kui me tõesti soovime eneste juures radikaalseid olemuslike muutusi, siis peame suunama oma pilgud jõulusündmuse sisu poole, sünnipäevalapse enda poole. Üksnes Jumala poeg, kelle inimeseks saamist me jõulude ajal meenutame, on suuteline meid ümber kujundama, muidugi juhul, kui me seda ise tahame ja lubame.

Mida siis jõulud tegelikult peaks meile andma?

Inglite kuulutuse järgi peaks Kristuse saabumine maailma tooma meile rõõmu, aitama maha suruda hirmu, andma meile sisemist rahu.

Ma tahan sulle jagada oma kogemust, kuidas jõulud on mind mõjutanud ja minu maailma muutnud.

Esiteks on jõulud lubanud mul kogeda tõelist Jumala armastust. Ma olen mõistnud, et Jumal sai lihaks, et vabastada inimene patu võimu ja karistuse alt. Ta sündis inimeseks, kuna armastab meid ja see oli ainuke viis, kuidas näidata meile teed Tema juurde.

Võib olla aitab meil seda paremini mõista lugu ühest talupojast, kes püüdis aidata ja päästa külma kätte jäänud rändlindude parve. Ta püüdis igati meelitada linnud suurde küüni, kus oli piisavalt toitu ja kus nad oleksid olnud varjul tuisu eest. Ta avas küüni väravad, aga ükski lind ei tahtnud sisse lennata. Ta pani küünis lambid põlema, lootes, et valgus meelitab linnud sisse. Ei aidanud ka see. Ta puistas seemnetest teeraja küüni väravateni, kuid sellestki polnud abi. Lõpuks talupoeg mõtles: «Kui ma saaksin olla lind, siis ma võiksin neile rääkida soojast ja turvalisest küünist ning rikkalikust söögilauast. Ma saaksin päästa nende elud.»

Just selles peitubki jõulude tähendus. Jeesus sai meiesuguseks, et me võiksime mõista Jumala plaani. Ta sai inimeseks, et päästa meid. Kas on veel suuremat, puhtamat ja isetumat armastust kui Jumala armastus patuse inimese vastu? Ma olen seda armastust kogenud ja see on muutnud mind ja muudab jätkuvalt. Ma püüan kas või mingilgi määral sellele armastusele vastata armastades kaasinimesi nagu iseennast.

Teiseks on jõulud lubanud mul kogeda kestvat rahu. Kui me tõesti võtame usus vastu Jumala kingituse Tema poja näol, siis me kogeme rahu. Ja mitte ainult jõulude ajal, vaid kogu elu. Ma tean, et Jeesus on mind lepitanud Taevase isaga. Ta on minu karistuse enda kanda võtnud, Ta on mind oma verega lunastanud. See teadmine toob hingesse püsiva rahu, mis ei kao ka elu raskematel hetketel.

Kui sa usud jõululugu – mitte osa sellest, mis räägib ainult lapsukesest sõimes, vaid ka neid osi, mis räägivad lapse kasvamisest meheks, kes suri ristil sinu pattude eest ja hauast ülestõusmisega võitis patu ja surma – kui sa usud kogu jõululugu ja võtad vastu Jumala andeksandmise, siis sa koged tõelist rahu Loojaga.

Ma olen seda kogenud ja see on muutnud mind. Rahu Jumalaga on aidanud mul leida ja hoida rahu suhetes kaasinimestega. Ma olen õppinud andestama neile. Olen saanud jõudu taluda asju, mis mind häirivad.

Rahu Jumalaga on aidanud mul leida ka rahu ise endaga. Mitte sellepärast, et oleksin mingi kõva mees, vaid sellepärast, et Kristuses olen ma uus loodu. See ei tähenda, et ei oleks enam langemisi ega eksimisi. Neid on, aga need on pigem erandid kui reeglid. Ma võin olla iseenesega rahus, kuna Kristus tegutseb minus ja uuendab mind päev päevalt.

Ja lõpuks ehk kõige olulisem, jõulusündmus on andnud mu elule eesmärgi. Ma usun, et Jumal on loonud meid kindla eesmärgiga – olema osaduses Temaga. See osadus on Jumala jaoks nii tähtis, et Ta saatis oma ainusündinud poja parandama purunenud osadust. Igaüks, kes Jeesuse vastu võtab, leiab igavese elu Looja osaduses. Mida annab võrrelda igavese eluga? Vähemalt maisetest väärtustest mitte midagi, sest kõik on siin kaduv ja tühine. Igavese elu eesmärgi poole tasub püüelda ja tänu Jumalale, et Ta on meile selle võimaluse kinkinud jõululapse Jeesuse läbi. Oleks rumal, kui me seda ära ei kasutaks.

Nõnda siis, mu armsad, jõulude tähistamine ja sellega kaasnevad välised tarvikud, ükskõik kui armsad need ka poleks, ei suuda muuta meie maailma. Aga Jeesus kui Immaanuel ehk «Jumal on meiega» võib ja suudab ja tahab seda teha. Ta on muutnud minu elu ja muudab ka sinu elu, kui lased Kristusel olla jõulude põhjus ja õnnistus. Aamen.