Johannese 17:12–19

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Tänases evangeeliumis kuulsime Jeesuse vägevat palvet oma jüngrite eest. Olgu kohe öeldud, et see kuulus eestpalve ei puuduta üksnes neid ühtteistkümmet, kes Jeesuse kõrval seisid, vaid on lausutud kõikide eest, kes Kristust järgivad. Palve sõnastus on äärmiselt lihtne ja jõuline. Selles ei ole midagi sarnast suurtes katedraalides ilusate ja pehmete sõnadega öeldud palvetega. Issand on esitanud oma palve lahinguväljal, kuhu Ta tuli, et tunda elu sellisena, nagu see tõeliselt on. Seega peaksid need sõnad haarama ka meid meie elulahinguväljal, kus võitlus ei käi mitte lihalike jõududega, vaid vaimse vaenlasega.

Esimene asi, mis tähelepanu köidab, on see, et Jeesus palub Isa, et too hoiaks jüngreid. Ta ütleb: «Püha Isa, hoia neid» ja natuke hiljem lisab: «Ma ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa hoiaksid neid kurja eest.» Siit selgub, et Issanda eestpalve kandvaks teemaks on, et nad oleks hoitud. Et sina ja mina oleksime Taevaisa poolt hoitud.

Miks Jeesus palub just seda? Miks mitte midagi sellist, mida meie tavaliselt üksteisele palume? Näiteks: «Püha Isa, õpeta neid, julgusta ja juhata neid.» Küllap Ta palvetas vahel ka niimoodi, kuid nüüd, kui Ta lahkub oma õpilastest, jättes nad maailmaga silmitsi, tahab Ta paari sõnaga edasi anda kogu armastuse ja hoole nende eest. Nii Ta võtabki kokku oma tunded kahte väikesesse sõnasse: hoia neid.

Kindlasti on see meilegi tuttav palve, kui oleme sunnitud lahkuma lähedastest või viibime neist eemal. Oma armsatega koos olles palvetame eriliste asjade pärast, kuid lahus olles on ainult üks palve südames: «Issand, hoia neid.»

Jeesuse palves tõuseb eriliselt esile tõde, et suhe on ülim asi. Tähtsam kui see, mida me teeme, on see, kes me Talle oleme. Me oleme Talle armsad ja sellepärast Ta palubki: «Püha Isa, hoia neid kurja eest.»

Kuulgem veel kord, mida Jeesus ütleb: «Mina olen andnud neile Sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa hoiaksid neid kurja eest.» Siin Jeesus osutab suurele vastasseisule enda ja saatana vahel. Ta osutab maailmale – kuningriigile, kus saatana tegevus avalikuks saab. Me võime Jeesuse palves selgelt eristada kahte ühiskonda: maailm ehk ilmalik seltskond, kelle kooselu reeglites kumab läbi vastumeelsus Jumala suhtes ja kes püüab elada Temast sõltumata, ning Jumala perekond ehk Kristuse kirik. Maailm ei tähenda siin universumit või meie planeeti, vaid kogukonda, kus valitsejaks on kurjuse jõud.

Vaim, kes ütleb, et kõik, mis sulle kuulub, selle oled sa ära teeninud, on maailma vaim ja seega saatanlik. Vaim, kes ütleb, et sa võid kujundada oma elu ja tuleviku, on maailma vaim. Vaim, kes ütleb, et mugavus ja elu nautimine on tähtsamad kui vaimsed väärtused ja inimestevahelised suhted, on maailma vaim.

Jeesus teadis, et selline konflikt on olemas. Ta kutsus ja kutsub ka praegu meid välja maailmast, mitte küll selleks, et maailmast lahutada, vaid selleks, et oleksime erinevad maailma lastest. Jumal näeb inimkonda jagatuna kahte ossa. Vahel nimetatakse neid Jumala kuningriigiks ja saatana kuningriigiks. Vahel käsitletakse neid sümboolselt kui kahte linna – Jeruusalemm ja Baabülon ehk Paabel.

Maailm on saatana pärusmaa. Tema on selle maailma  valitseja. Tema on see, keda inimesed pimesi ja teadmatult teenivad, kui nad kummardavad raha, kuulsust, võimu, lõbu ja kõike muid maailma ahvatlusi. Jeesus, teades maailma ohtlikust, palub oma jüngrite eest, palub iga kristlase eest. Ta osutub ka põhjusele, miks maailm vihkab meid. «Neid asju räägin ma maailmas,» ütleb Ta, «et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.» Siin on mees, kes on kogenud rõõmu, mida maailm ei suuda anda. Jeesus teab, kelle käest tuleb rõõm, rahu ja tasakaal. Aga just see ei meeldi maailmale, sest ta ihaldab kontrolli kõige üle.

Kas oled märganud, kuidas inimesi teeb õnnetuks, kui nad ei saa kontrollida jõude, mis nende elu mõjutavad? See on maailma filosoofia. Sellepärast inimene püüab meeleheitlikult alistada loodust ja vallutada universumit. Maailm tunneb hirmu iga rõõmu, rahu ja õnne lätte ees, mis ei ole tema enda poolt esile kutsutud. Sellepärast maailm vihkabki meid. Ta ei suuda seletada jumalalapses pulbitsevat rõõmu- ja jõuallikat. Saatan püüab seda hävitada. Ta püüab rikkuda inimeste õnne, laostades perekonna elu, inimeste vahelisi suhteid, tervist ja kõike muud, mida annab hävitada. Saatan on mõrtsukas ja tema eesmärk on lõhkuda, kahjustada, hävitada. Harilikult ta teeb seda maailma petlike ahvatluste ja pettekujutluste kaudu, milledest suurim on arvamus, et inimene on ise oma elu peremees.

Jeesus, teades seda, palvetab meie eest. Pangem tähele kahte olulist asja Tema palves. Ta ütleb: «Ma ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast.» Kas see ei ole hämmastav? Tihti võib kohata kristlaste juures vastupidist lähenemist. Üks radikaalsematest on mõte, et iga altari taha tuleks ehitada giljotiin. Niipea kui inimene on päästetud, tuleks tal pea eemaldada. See olevat parem, kui näha teda usku kaotamas.

Tegelikult püütakse teha sedasama, kui noortele kristlasele, alles usule jõudnutele, öeldakse: «Vaata, sa oled nüüd kristlane. Hoia eemale maailmast. Ärgu olgu sul sellega mingit tegemist. Hoidu igasugusest kontaktist maailmaga. Ehita endale kindel vahesein ja ära segune maailmaga.» See on tõsi, et kristlasel ja eriti noorel usklikul on vahel vaja hetkeks olla eemal maailmast, kuid see ei tähenda sellest eraldumist. See on Issanda palve vägivaldne muutmine, kui me eraldame ennast maailmast ja ehitame endile mõnusa kristliku pesa, kus ainult pühad omavahel asju ajavad. Paljud usulahud on valinud selle tee. Kui kirik nõnda talitaks, siis oleks tulemuseks see, et maailm jääks valguseta. Roiskuv maailm jääks soolata. Pimedus, mis niigi suur on, oleks täielik.

Kuid samas Issand teab, et vajame kaitset kurja eest. Sellepärast Ta palub, et maailma saast ei nakataks meid, et Jumal hoiaks meid saatana meelepettest. On ju nii kerge kohanduda maailmaga, samastada ennast sellega, otsida selle väärtusi ja mõõta enda elu maailma normidega. Vaatamata ohtudele kutsub Jeesus meid enda eeskujul elama keset maailma, kõrvuti petturite, prostituutide ja muu patuse seltskonnaga, kuid mitte nakatuma nende elust, vaid et me oleksime neile suunaks päästvale allikale.

Kuidas meil õnnestub selliselt elada? On ju see nagu köiel kõndimine, kus kukkumisel varitseb ühel pool eraldumise oht  ja teisel pool maailmaga samastumise oht. Jeesus vastab sellele palve viimases osas: «Pühitse neid tões: Sinu sõna on tõde! Nii nagu Sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.»

Ma ei tea, mida sulle tähendab sõna «pühitsema». Sageli mõtleme selle all mingit religioosset toimingut või protsessi, millest korra läbi käid ja oled siis pühitsetud ning miskit halba ei saa sind puudutada. Kuid see ei ole tõsi. Pühakiri ei õpeta seda ja isegi kogemus ei kinnita seda. Pühitsema on lihtne sõna, mis tähendab  kellegi või millegi eraldamist  mingiks kindlaks otstarbeks. Antud hetkel ma pühitsen seda kantslit. Sina pühitsed pinki, millel istud. Sa annad sellele lihtsalt õige tähenduse, kasutad seda sobivalt, vastavalt sellele, milleks see loodud on. Kui Jeesus palub: «Isa pühitse neid,» siis Ta palub sellega, et Jumal kasutaks meid sellel eesmärgil, milleks Ta on meid loonud. Kui Jumal kutsub sind olema kristlane, siis Ta annab sulle erilise otstarbe – olla inimene, kellest peegeldub jumalanäosus. See tähendab ka seda, et sa ei ole enam enda oma, vaid oled Tema tööriist ja sa kõnnid läbi elu kooskõlas Tema tahtega.

Mille läbi see teostub? Kuidas me saame pühitsetud? Jeesus ütleb, et seda teeb Jumala sõna, mis on tõde. Et päevast päeva elada maailma valede ja petlike himude keskel ning siiski mitte alistuda Saatana  rünnakutele, tuleb meil teada tõde. Meil on vaja näha maailma ja elu nii, nagu Jumal seda näeb. On vaja näha seda nii selgelt ja kindlalt, et isegi siis, kui meie liha on nõrk ja nõuab maailma normidega ning ahvatlusega kaasaminemist, võiksime siiski Jumala sõnale toetudes öelda: «Ei, ma olen andnud oma elu Jeesusele. Tema on minu autoriteet ja minu tugevus. Tema armust ja väest jään ma püsima keset seda maailma.»

«Pühitse neid tões; Sinu sõna on tõde!» Aga kui su Piibel on suletud ja kui sa ei kasva Jumala Sõna tundmises, siis on vaid aja küsimus, mil maailm peale tungib ja su üle võimust saab. Sa kaotad oma kristlaseks olemisel kogetud rõõmu ja elujõu.

Kristus on pühitsenud ennast meie eest, et meil oleks eeskuju ja me võiksime näha, mida tähendab olla pühitsetud, mida tähendab elada Jumala tões keset valeliku, roiskuvat ja surevat maailma.

Loodan, et igaüks meist soovib, et Issand iga päev meile eestpalvet teeks. Et me oleksime üks ihu, et miski ei saaks lõhkuda meie osadust, et oleksime hoitud maailma kiustustest ja kõigi kurja eest.

Issand, pühitse meid tões. Aamen.