Ef 5:15–17
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Küllap oled pannud tähele, et ajalehed ja internetiportaalid edastavad küsitluste tulemusi lõppeva aasta tähtsamatest sündmustest ja inimestest. Tagasivaatavate artiklite kõrval leidub ka neid, mis ennustavad uue aasta sündmusi. Mõned eksperdid söandavad vaadata isegi kümnete aastate taha, tehes ennustusi, mis tõenäoliselt kunagi ei täitu.
Näiteks 1967. aastal maailma tuntud majanduseksperdid ennustasid, et aastatuhande vahetuseks on tehnoloogia niivõrd kõrgel tasemel, et masinad teevad enamuse tööst ning inimkonna suurimaks mureks saab olema vaba aja sisustamine. Pilt on tegelikult vastupidine. Meie suurimaks probleemiks on ajapuudus. Enamus inimestest on väga hõivatud. Meil on alati tuli takus. Me kõnnime, räägime ja sööme kiiresti. Oled saanud paar minutit tuttavaga juttu ajada ja juba kiirustad minekule. See tohutu elutempo ei lase meid isegi kirikus vabaks. Püüad küll keskenduda toimuvale, kuid mõtted jooksevad omasoodu. Kas ikka on aastavahetuse peoks kõik toimetused tehtud ja korraldused antud.
Täna, uue aasta hakul oleks huvitav teada, kas meie elustiilis midagi muutub või ei. Kas oleme sama hõivatud või suudame oma aega paremini kasutada? Kas 359 päeva pärast vaatame tagasi rõõmu või kahetsusega?
Tänane pühakirjatekst apostli kirjast Efeslastele peaks olema meile abiks, kui vaatame ootusega uude aastasse. „Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine.“
Paulusel on siin mõned tähtsad mõtted, milledele meil tasub keskenduda. Esiteks ta tahab meile öelda, et me peame hoolega vaatama, kuidas elame, sest meie aeg siin maapeal on piiratud. Lauludest loeme: „Issand , anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt.“ Ja teine laul vastab: „Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.“.
Kindlasti mõnele noorele inimesele tundub see seitsekümmend või kaheksakümmend aastat väga, väga pika ajana. Puberteedieas liigitame kõik, kes üle neljakümne, antiigi hulka. Olles ise nelikümmend, me enam nii ei arva. Sageli on aeg suhteline. Näiteks autos armastusest kõnelevale teismelisele paarile tundub paar tundi kui silmapilk. Kuid lapsevanematele, kes vaevlevad küsimuse all, mis seal autos ikkagi toimub, tundub kaks tundi terve igavikuna.
Psalmide autor kutsub meid loetlema oma päevi, et saaksime targa südame. Mõned aastad tagasi tuli Ühendriikides müügile kell, mis loetles allesjäänud elupäevi. Kella valmistajad lähtusid sellest, et mees elab 75 ja naine 80 aastaseks. Kella kandjal tuli valida sugu ja oma vanus, ning ajanäitaja hakkas lugema allesjäänud elupäevi. See on hea näide, kuidas valesti tõlgendatakse pühakirja. Piibli mõistes tähendab päevade loetlemine seda, et aeg on väärtuslik, kuna see on piiratud. Kella valmistajad aga õpetavad lootma allesjäänud päevadele, suutmata ise garanteerida isegi järgmise päeva saabumist.
Teiseks, Paulus ütleb, et me kasutaksime aega õigesti, et kasutaksime paremini ära võimalused, kuna päevad on kurjad. Jeesus ütleb, et Saatan on röövel ja varas ning üks asi, mida ta tahab meilt röövid, on meie aeg, kuna see on väga väärtuslik.
Mõtle kasvõi selle peale kui pillavalt raisatakse aega pahede peale. Inimesed löövad tundide viisi aega surnuks baarides või mängupõrgutes. Kas on keegi püüdnud kokku arvestada, kui palju aega tal kulub tühjale jutule, keelepeksule ja kuulujuttude levitamisele? Küllap ei ole meist keegi sellest patust puhas. Jah, Saatan on tõesti ajaröövel.
Paraku ei ole ainult patt see, mis röövib meie väärtusliku aega. Vahel võivad ka head ja vajalikud asjad olla ajaraiskajaks. Mäletad seda lugu, kui Jeesus oli külaliseks Maarja, Marta ja Laatsaruse kodus? Maarja istus Jeesuse jalge ees ja kuulas tähelepanelikult õpetaja iga sõna, samal ajal kui Marta oli ametis lõunasöögi valmistamisega. Marta oli pahane, et Maarja ei aidanud teda ja kaebas Jeesusele: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jätis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!“ Aga Jeesus vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid ühte. Maarja on valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.“ Me võime ju küsida, kas Marta tegi siis pattu, kui askeldas köögis? Selge see, et ei teinud. Aga probleem on siin muus. Ta oli niivõrd hõivatud oma kasulikust ja vajalikust tegevusest, et ei suutnud lõpuni mõista, kes on tegelikult tema elutoas. Kas sina hakkaksid tegelema kõrvaliste asjadega, ükskõik kui tähtsad need ka poleks, kui tead, et su elutoas istub Jumal ja räägib ülitähtsatest asjadest? Paraku paljud teevad nii. Pühapäeviti, kui Issand on meie külaliseks siin kirikus, askeldab suur osa kristlastest vajalike toimetuste kallal. Mure kaduvate asjade pärast on varjutanud nende eest igavikulised asjad.
Meditsiinidoktor Richard Swenson ütleb oma raamatus, et tänapäeva levinumaks haiguseks on mure ja stress ehk pinge. Ta nimetab seda ülekoormatuse sündroomiks. Oleme lasknud endid üle koormata igasuguste kohustustega. Sageli võtame endile vabatahtlikult liigseid kohustusi. Kohustame endid minema sinna ja tänna, osalema sellel ja tollel üritusel, küsimata endilt, kas neil üritustel on ka mingi mõte.
Oleme ülekoormatud asjade hankimisega. Kogume usinasti maist vara ja pärast elame hirmus, et keegi tuleb ja varastab meie raske vaevaga kogutu.
Tarbimise kasvuga kaasneb paratamatult ülekoormatus tööga. Ei tohi üldisest voolust maha jääda, muidu trambitakse sinust halastamatult üle.
Võime veel lisada siia infouputuse. Vallavanema ametis kulus mul suurem osa ajast igat sorti info läbitöötamisele ja sorteerimisele. Kolmandik sellest oli täiesti kasutu, aga selle tõdemiseks kulus hulk väärtusliku aega. Elame tõesti ajastul, kus info ülekoormatus on juba häirivalt suur ja üha suuremaks see muutub.
Võiksime samas vaimus jätkata, kuid ma arvan, et kõigil on pilt niigi selge. Meil kõigil on lõpmatult palju tähtsaid ja vajalike toimetusi, on vaja nii palju häid asju teha, aga aastas on ainult 8760 tundi. Paulus soovitab meil kasutada aega õigesti. Millest peame siis alustama? Paulus annab sellele küsimusele ka vastuse: „..mõistke, mis on Issanda tahtmine.“
Peaksime nüüd endilt küsima, kas ikka teame, milline on Jumala tahe meie suhtes saabuval uuel aastal. Kas Ta tahab, et meie meeled oleks küllastunud muredest ja kartustest nii, et me ei ole suutelised mõtlema vaimsetele asjadele? Vaevalt küll.
Kuna sa oled täna siin kirikus, siis ma eeldan, et sinu usk Jumalasse on osa sinu elust. Kui me hakkame kehtestama pingerida, kui me seame asju tähtsuse järjekord, siis meil tuleb otsustada, millisel kohal Jumal asetseb meie elus. Paratamatult peab endilt küsima: „Kes või mis on minu elus kõige tähtsam?“ Tahaks loota, et nii sinu kui ka minu vastus kõlab: „Osadus Jumalaga läbi Jeesuse Kristuse on minu jaoks kõige olulisem.“ Kui see on nii, siis tuleb meil asetada Jumal oma prioriteetide tipu ja tunnistad enestele, et Ta mõjutab meie otsuseid, meie ajagraafikuid, meie suhteid teiste inimestega.
Kui Jumal on meie jaoks kõige tähtsam, siis ei tohiks olla meil probleeme Tema teenimisega pühapäevases kirikus. Nii mõnigi teist on öelnud mulle, et hingamispäeva saabudes ta tunneb lausa sisemist vajadust jumalateenistusele minekuks, et ta ei kujuta ette elu ilma selleta. Selline on tõelise kristlase suhtumine, kuid kahjuks nad moodustavad koguduse vähemuse.
Kindlasti tuleb meil päevakavas eraldada aega palvetamiseks. Kardan, et me ei mõista lõpuni kui vajalik on palvetamine, kuidas see mõjutab nii meie endi kui ka teiste inimeste käekäiku.
Pingereas järgneks nüüd perekond. Tuleb leida aega oma abikaasa jaoks. Kas või tunnikene päevas, aga see olgu siis ainult temale pühendatud. Sama kehtib ka laste või lastelaste suhtes. Nad kasvavad niivõrd kiiresti, et ühel hetkel võid avastada, et oled hinnalised hetked mööda lasknud. Sellepärast olgu perekond Jumala järgi teisel kohal.
Järgmisel kohal võiks olla töö. Kristlane peaks olema hea töötegija. Kui keegi palkab kristlase tööle, siis ta võiks olla kindel, et teda ei peteta. Kristlastena vastutame Jumala ees ja austame teda oma tööga ükskõik, mis ametit me ka ei peaks.
Armsad õed ja vennad, mõne tunni pärast astume uude aastasse. Aidaku Issand meil hinnata ja oskuslikult kasutada meile antud aega.
Olgu sul uuel aastal küllalt õnne, et hoida sind armsana; küllalt katsumusi, et hoida sind tugevana; küllalt kurbust, et hoida sind inimlikuna; küllalt lootust, et hoida sind õnnelikuna; küllalt ebaõnnestumisi, et hoida sind alandlikuna; küllalt edu, et hoida sind innukana; küllalt sõpru, et võiksid leida lohutust; küllalt entusiasmi, et võiksid rahulikult minna vastu homsele päevale, ja küllalt meelekindlust, et võiksid teha homse päeva tänasest paremaks. Aamen.