Aastal 1527 peetud talvise nigulapäeva jutluses nimetas Martin Luther püha Nicolause kohta käivaid lugusid lapsikuseks («kyndisch Ding»), samamoodi suhtus ta nendega seotud rahvalikesse tavadesse, millest tuntuim oli nigulapäeval lastele kingituste tegemine.
Nigulapäeva asemel rõhutas Luther jõulupüha või jõuluõhtut kui märksa sobivamat aega kingituste tegemiseks, väites, et see aitab väärtustada Kristust kui Jumala suurimat kingitust inimkonnale. Kingituste toojaks pidi püha Nicolause asemel saama Kristuslaps.
Tuleb tunnistada, et Luther ei olnud siiski väga järjekindel ning viimaks kippus ta lastele ühe korra asemel lausa kolmel päeval kingitusi tegema: nii püha Nicolause pühal, jõuluõhtul kui koguni aastavahetusel.
Kuigi tänapäeval on jõulukingituste tegemine valdav kogu kristlikus maailmas, tuntakse Kristuslast kingitoojana, kui üldse, siis vaid valdavalt katoliiklikes piirkondades. Protestandid on säilitanud küll kinkide tegemise jõuluõhtul või jõulupühal, kuid kingituste jagajaks ei ole enam ei Kristuslaps ega ammugi mitte püha Nicolaus, vaid viimase karikatuuriks kujunenud Santa Claus ehk jõuluvana, kelles on küll vist täiesti võimatu tunda ära toda 4. sajandi piiskoppi, kes olla olnud Nikaia kirikukogu isade hulgas üks tulisemaid Kristuse tõelise jumalikkuse tunnistajaid.
Veelgi suuremaks probleemiks on tõsiasi, et ka kristlikus maailmas on üha vähem näha ja tunda, et jõuludel ja jõulukinkide tegemisel oleks midagigi pistmist Kristusega. Pigem ägatakse jõulude massiivse kommertsialiseerumise all ning isegi kirikurahvas kurdab, et nende pühade kui Kristuse sünnipäeva tõeline mõte kipub neist peaaegu märkamatult mööda minema. Mõnedki tublid koduperenaised on kurtnud, et jäävad jõuluõhtu jumalateenistusel tukkuma, kuna see on ainus rahulik hetk keset kõiki pühadeks valmistumisega seotud toimetusi ja närvipinget…
Nii see kipubki ikka olema: kavatsus on hea ning kahtlemata on ilus tähistada Jumala suurimat kingitust patusele inimkonnale oma lähedaste, eriti aga abivajajate meelespidamisega – ent kui tulemuseks on see, et Suurima asemel upitatakse viimaks ikkagi troonile patune inimene kõigi oma oma himude ja isekusega…
Хотели как лучше, а получилось как всегда… Ent lõppude lõpuks – mida muud see meile näitab kui seda, kui väga me toda Jumala suurimat kingitust vajame.
