Tartu Maarja koguduse õpetaja Paul Gerhard Adalbert Willigerode (1859–1919) oli pärit tuntud pastorite suguvõsast, kellel oli Eesti- ja Liivimaa alal pikk vaimulik ning hariduslik traditsioon. Willigeroded olid seotud Eesti baltisaksa haritlaskonna ja kirikueluga, kuid samal ajal olid nad tugevalt ühenduses ka Eesti kultuurilise arenguga.

Pauli isa oli Adalbert Hugo Willigerode (1816–1893) oli samuti Tartu Maarja koguduse õpetaja ja üks 1869. aasta esimese Eesti üldlaulupeo keskseid korraldajaid. Peakomisjoni esimehena pidas ta jutluse laulupeo avajumalateenistusel.

Paul Willigerode oli Tartu Maarja koguduse õpetaja aastatel 1885–1914. Ta lahkus Tartust, olles asunud Moskvas luterliku kiriku kindralsuperintendendi (Generalsuperintendent) ehk kõrgema vaimuliku juhi ametisse. Tema elutee lõpp oli traagiline: ta suri 1919. aastal vangistuses, pärast kommunistlike võimude poolt vahistamist.

Tema 1889. aastal ilmunud teost «Mis on haridus?» (Ado Grenzsteini trükk Tartus) on sünnis uuesti meenutada ajal, mil Eestis taas küsime hariduse mõtte, viiside ja eesmärgi järele.

Willigerode ei võrdsusta haridust koolis käimise või teadmiste hulgaga. Haridus on palju laiem protsess: see on inimese vaimu kujunemine, mille kaudu ta õpib tundma iseennast ja maailma ning kasutama omandatud teadmisi oma elutöös.

Haritud inimene ei ole see, kes lihtsalt palju teab, vaid see, kes mõistab ja seostab õpitut, oskab seda oma töös kasutada ning täidab oma ülesandeid hoole, armastuse ja vastutustundega. Lapse haridus peab algama emakeeles, sest keel kannab endas rahva vaimuelu ja kultuurilist pärandit. Alles seejärel on väga olulised võõrkeeled.

Teose keskmes on kristlik arusaam inimesest, millega tänapäeval levinud mittekristlased (autori kõnepruugis «paganad») ilmselt ei nõustu. Willigerode järgi saab aga inimene iseennast õigesti mõista ainult oma suhte äratundmise kaudu Jumalaga. Seetõttu peab usk Jumalasse olema kogu tõelise hariduse vältimatu ja loovutamatu alus.

Siiski võiks «Mis on haridus?» olla paljudele huvitav ka tänapäeval. Kuigi tekst on kirjutatud oma aja kristlikus ja ühiskondlikus kontekstis, tõstatab see küsimuse, mida tähendab tegelikult olla haritud. Vastus on selge: haridus ei ole üksnes see, mida inimene teab, vaid see, kelleks inimene oma teadmiste ja töö kaudu saab.

Vahepealkirjad on toimetajalt!

Toimetanud ja keeleliselt kohendanud Arne Hiob.

Nõnda sünnib meil küll küsida nüüdsel ajal, kus seda sõna ja mõistet «haridus» ka meie rahva seas rohkem kasutatakse ja selle üle rohkem kõneldakse kui varem, ning meile läheb vist küll tarvis, et püüaksime enestele selgeks teha, mida selle sõna all mõtlema peame. Mõtteid selle kohta on väga mitmesuguseid ja erinevaid ning palju valemõtteid on siin ja seal liikumas.

Mul tuli ükskord ette, et keegi mulle ütles: «Meie ajal nõuavad kõik inimesed haridust.» Ja mida ta sellega öelda tahtis? Tal oli soov tantsupeole minna. Me võime seda kuulda, kuidas mõned inimesed, kes pole kooli- ega tööõpetust kuigi palju saanud, end saksa riietesse ja punasesse lipsu ehtides ning pabeross suus, haritud inimesteks peavad ja uhkusega maatalumeest, kes hoole ja mõistusega oma tööd teeb, harimatuks peavad. Sarnaseid asju võib palju tähele panna.

Aga ka seal, kus nii rumalaid arvamusi ei ole, on siiski veel palju eksitust selle üle, mis on haridus. Jah, me võime öelda, et neid sõnu on vähe, mida nii palju halvasti kasutatakse kui sõna «haridus». Aga mina ei taha siin seda kõike lahti harutada, vaid tahan avaldada mõnda mõtet selle üle, mis minu arvates on haridus. Muidugi ei ole võimalik seda suurt ja rasket küsimust siin põhjani ära käsitleda, mida selle kohta öelda tuleks. Lahke lugeja olgu sellega rahul, kui ma püüan siin esile tuua mõne tähtsa punkti sellest suurest küsimusest.

Mis on haridus?

Sellest on nüüd umbes nelikümmend aastat, kui Õhtu-Euroopas suure rahvaliikumise ajal sai see püüdlus ja soov nagu rahva lipule kirjutatud: «Varandust ja haridust kõikidele!» [= 1848. a revolutsiooniline liikumine – A.H.] Seda kandis suures osas mässamise ja rikkumise kihk. Sest siis taheti rikastelt varandust ära võtta, kõiki rikkaks teha ja kogu varandus riisumise läbi ühtviisi kõigi vahel jagada. Niisamuti taheti kõiki inimesi vaimu tundmise ja seisuse poolest ülemateks teha, nii et enam poleks vahet juhtide ja juhitavate inimeste vahel. Kuid me teame, et inimesed on elus alati, nagu ühe ihu liikmed, väga erinevad ameti, seisuse, varanduse, õppimise ja teadmiste poolest, surmas aga saavad nad kõik ühesuguseks. Inimeste elu saab hävitatud seal, kus vägisi püütakse kõiki ühesuguseks teha. See rumal kihk on enamasti mööda läinud.

Aga selles loos oli ka suur jagu tõtt: küsimus ja püüd selle poole, kuidas iga inimene võiks oma töö leida ja töö kaudu endale varandust saada – mitte nii, et ühed ei tea viimaks, kuhu oma rikkust panna, samal ajal kui teised nälga jäävad –, puudutab tungivalt kõikide riigivalitsuste mõtteid. Selleks tehakse palju tööd, et kõikidele inimestele oleks seaduslikult võimalik tööd leida ja oma osa varandusest saada. Niisamuti on igal pool Õhtu-Euroopas riikide valitsejad usinasti ametis sellega, et kõigile inimestele pakutaks vajalikku haridust ning et ka seal, kus rahvas rumaluse pärast seda vastu võtta ei taha, saaksid nende lapsed sundkorras koolitamise kaudu haritud. Ja ka meie maal ning meie rahva seas on see töö juba üsna kaugele jõudnud.

Aga mida rohkem see haridustöö edeneb, seda rohkem tuleb meil jälle küsida: mis siis on päriselt haridus?

Me kõneleme siin muidugi inimese vaimu haridusest ja jätame muud hariduse asjad kõrvale. Selle kohta võime nüüd öelda: haridus on see, kui inimene saab oma vaimuelu poolest selleks, milleks ta oma vaimuandide poolest peab saama. Põld on haritud, kui ta kannab oma määratud vilja. Inimene on niisamuti vaimu poolest haritud, kui ta oskab oma vaimuande täielikult kasutada oma ülesannete täitmiseks.

Kuidas saab nüüd inimene oma vaimueluga nii kaugele? Kui vaatame inimest, kes maailmas oma vaimueluga elab, siis peame ütlema: vaimuhariduseks on talle tarvis kahte asja: iseenese tundmist ja maailma tundmist.

Haridus kui enesetundmine

Hariduse kaudu peab inimene esmalt jõudma iseenese tundmiseni. Ta peab iseennast tundma õppima: kes ta on, milline ta on ja milleks teda tarvis on.

Kui laps esimest korda nimetab ennast sõnaga «mina» ega nimeta end enam nagu teisi inimesi oma nimega, siis on ta hariduse teel teinud suure sammu edasi. Ta tunneb iseennast, teab, et ta on olemas; ta oskab teha vahet enda ja maailma vahel. Ta on nüüd enda arusaamise järgi üks iseseisvalt vaimuga elav olend, mitte enam üksnes selle maailma osa, mida ta iga päev oma silmadega näeb.

Sellest selgub ka suur vahe, mis on inimese ja teiste loomade vahel: loom võib omal viisil palju õppida, ta võib mõnes asjas vahel palju targem olla kui inimene, aga ta ei saa iseenda üle aru anda. Tal puudub enesetundmine. Ta ei ole muud kui üks maailma osa – vaimuharidust ei saa tal olla.

Selle iseenese tundmise väljenduseks on keel, kõnelemine. Keel ei ole üksnes asi, mille kaudu me teineteisele nagu mingi surnud tööriista abil selgeks teeme, mida tahame ja taotleme, vaid keel kasvab alati ühe rahva vaimuharidusest välja. Kogu rahva vaimuelu ja töövili on tema keelde üles võetud. Mida rikkam on ühe rahva vaimuharidus, seda rikkam on ka tema keel. Ja keel, mis kasvab välja vaimuharidusest, on omakorda see vahend, mille kaudu inimese vaim kõige rohkem haritud võib saada.

Aga sellest tuleb meil hiljem veel kõnelda. Nüüd tahame enne lühidalt järele vaadata, mil viisil inimene õigele iseenese tundmisele võib jõuda.

Vana-Kreeka rahva maal oli Delfi linnas ühe templi peale kirjutatud: «Tunne iseennast!» See pidi olema kogu vaimuhariduse alus. Ja sellel sõnal on ka väga sügav mõte. Inimene peab kõigepealt iseennast tundma, siis aga võib ta saada selleks, mis ta maailmas olema peab.

Aga vanad Kreeka targad eksisid ka õige tee pealt. See sõna tähendas viimaks neile: «Tunne ära, inimene, kui suur sa oled, kui vaimurikas, kui tark, kui hea ja õige!» Nad arvasid iseennast kõige kõrgemaks. Nad ei tundnud midagi kõrgemat kui inimene – inimene pidi olema iseendast tulnud ja tema kõrgeim püüd pidi olema tema ise. Nende niinimetatud jumalad ei olnud muud kui nende eneste kujud. Teisi inimesi peale kreeka rahva ei tahtnud nad enam päriselt inimestekski pidada – nad olid nende arvates barbarid ehk pooleldi metslased.

Nende enesetundmine muutus lõpuks enese austamiseks. Tark kreeklane oli viimaks iseenda jumal: tema oli kõikide asjade mõõt. Maailm ei olnud muud kui see, mida tema mõtles, ja jumaladki ei olnud muud kui tema mõtete looming; mis tema tahtis, oli hea, mis tema tegi, oli õige.

Kreeka rahvas on vanal ajal olnud kõige rikkama vaimueluga rahvas. Imetledes seisame meie veel tänapäevalgi tema vaimutöö ees. Aga et selles oli seesama viga, siis läks ka nende vaimuharidus viimaks nurja ja suri välja. Samasugune lugu oli kuulsa Rooma rahvaga.

Ja me võime öelda, et paganate juures on see üldiselt nõnda: nende enesetundmine ei saa olla õige, sest nad ei tea, kust inimese elu on tulnud, kelle järel inimese elu peab käima ja kelle tahte järgi ta oma ülesandeid peab täitma. Nad otsivad enesetundmise alust iseendast ning saavad viimaks iseenda jumalaks ja vajuvad kogu oma haridusega iseendasse kokku.

Kristlik enesetundmine

Kust on inimene tulnud? Kust on ta saanud oma vaimuelu? Kuhu sihib kogu tema olemine ja elu? Nendele küsimustele peab olema kindel vastus, muidu ei ole võimalik selget ja õiget enesetundmist. Ja neile küsimustele saame kindla ja selge vastuse usust elavasse Jumalasse.

Jumal on inimese loonud oma näo järgi. Jumal tahab, et elava vaimuga inimene kasvaks ühenduses temaga ja et inimese tee alati jälle tema poole sihiks. See ei ole Jumal, kes oleks sündinud inimese mõtetest, nii et ta oleks viimaks inimese näo järgi loodud, vaid Jumal, kes on loonud inimese ja inimesele ilmutanud seda, mida inimene ise oma mõtetest sünnitada ei suuda.

See on ainus kindel alus, millele võib inimese vaimuhariduses rajada enesetundmise. Ta peab õppima ennast tundma mitte iseenda, vaid Jumala järgi. Teise sõnaga – meie usk Jumalasse on kogu hariduse alus; võta see ära ja kogu haridus jääb ilma põhjata. Ta võib küll mõnda aega õitseda, aga juurtel ei ole õiget maad ja sellepärast saab ta peagi rikutud ja kuivab ära.

Seda näeme niihästi vana aja paganate kui ka uue aja paganate juures, kes meie ajal jälle oma pead väga kõrgele tõstavad. Seal tehakse inimene alati iseenda eeskujuks ja iseenda jumalaks ning selline eneseaustus rikub muidugi tõsise enesetundmise ära. Kogu paganate haridus on aja jooksul jälle lõppenud eneseaustamise, uhkuse ja isemeelsete püüdluste tõttu.

Aga Jumal, kes on loonud inimese oma näo järgi – kellel on vaim, elu, tundmine ja tarkus iseeneses –, tahab ka, et inimene jääks temaga ühendatuks. Nii palju kui inimene jääb ühendusse temaga, kelle näoline ta on, nii palju on tal võimalik saavutada tõelist haridust. Sest niipea ja niipalju kui ta on temast lahutatud, kelle olemisest ta ise pärit on, peab muidugi ka tema olemise tundmine ja kasvamine sattuma tühjale teele.

Ja kuidas nüüd Jumal seda ühendust inimesega ikka ja jälle on loonud, seda õpime kõigist neist Jumala ilmutuse tegudest, millest meie usuõpetus meile tunnistab. Seda kõike läbi vaadata on siin muidugi võimatu. Aga üht asja peab veel nimetama.

Kõik Jumala teod sihivad Kristuse poole ja lähevad temas täide. Meie enesetundmine on seepärast põhjendatud selle jumalatundmisega, mis meile Kristuses ja Kristuse kaudu on ilmutatud. Kes teda näeb, see näeb Jumalat.

Ristiusk paneb meid enesetundmisel tundma üht peaasja, mis paganatele alati tundmatuks jääb – see on patt. Inimene ei ole enam iseenesest see, kes ta oli ja kes ta peaks olema; ta on oma patu läbi rikutud ja Jumalast lahutatud. Jumal on aga ta jälle päästnud ning Õnnistegija Kristuse kaudu tagasi saatnud selle elu juurde, mille Looja talle andis.

See on kogu enesetundmise võti ja kus seda tundmist ei ole, seal on ka tõeline enesetundmine otsekui kõva lukuga kinni pandud.

Me võime siis selle vana Kreeka tarkade sõna «Tunne iseennast!» küll kogu hariduse aluseks panna, aga seletame seda oma ristiusu vaimus ja lisame juurde: tunne iseennast, kuidas sa oled igavesest elavast Jumalast loodud tema näoliseks, et sa loodud vaimuelu poolest peaksid kasvama igaveseks ühenduseks temaga! Tunne iseennast, kuidas sa oled oma süü läbi sellest elust ära taganenud ja kuidas Jumal sind Kristuses jälle on päästnud ühenduseks temaga! Tunne iseennast, kuidas nõnda sinu elu on ühtaegu Jumalast tulnud kui ka Jumala poole suunatud!

Niisugune enesetundmine võib üksi tõelise vaimuhariduse aluseks saada.

Seda vaimu, mis sellel alusel hariduse kaudu püsivat ühendust Jumalaga otsib, kes meid selleks enne on otsinud, nimetame meie armastuseks. Ja seda meelt, mis kindlaks jääb sinna poole püüdes, nimetame meie lootuseks.

See on siis inimese hariduse alus – tõeline enesetundmine, mis jumalatundmises selgeks ja kindlaks saab. Võta see alus ära ja kogu inimese vaimuelu on nagu tuule käes: ei ole teada, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Niisugused on seepärast halvad õnnekuulutajad, kes rahvale haridusest palju kõnelevad ja kiitlevad, aga selle aluse ära rikuvad.

Ja igaüks, kes on tõsine hariduse armastaja, peab niisuguste õnnekuulutajate eest väga hoiduma. Sest seal tõstetakse tõelise hariduse asemele igasugused uhkused ja kihud, mis võivad pealtnäha hiilgavad ja inimestele magusad olla, aga tõepoolest ei ole seal vaimuharidust, vaid vaimu rikkumine.

Haridus kui maailmatundmine

Aga inimene ei ela oma elava vaimuga üksi – ta elab maailmas. Ja maailmas peab ta oma vaimuelu poolest kasvama. Sellepärast peab enesetundmise juurde tulema ka maailma tundmine.

Kuidas on nüüd selle maailmaga lugu? Kust ta tuleb? Milleks ta olemas on? Ka siin ei leia me mujalt kindlat vastust kui oma ristiusust.

Küll on ka vanasti paganate seas olnud palju uurijaid, kes on maailma olemusest ja liikumisest palju teada saanud. Ja praegusel ajal kasvavad need teadmised veelgi. Aga siiski ei või me sellel teel saada oma põhiküsimustele kindlat vastust.

Kui ma ka tean, kuidas kõik taimed kasvavad, kuidas loomade kehad on ehitatud, kuidas maa ja meri on kokku pandud; kui ma ka tunnen kõigi taevatähtede liikumist, kui ma oskan kasutada kõiki neid jõude, mis maailmas olemas on – kõige selle kaudu ei tea ma veel, kust maailm on tulnud ja milleks ta olemas on. Sellele pean ma mujalt vastuse saama.

Paganad [= materialistid – A.H.] on omal viisil sellele vastust püüdnud anda: maailm tuleb iseenesest, ta on igavene. Ta peab ka igaveseks jääma selliseks, nagu ta on. Ja inimene on temast tulnud ning jääb ka tema sisse.

Iseenese tundmine ja maailma tundmine on teineteisega üsna seotud ja ära segatud. Kui me enne nimetasime, et paganate juures inimene tõstab ennast oma jumalaks, siis leiame ühtlasi ka seda, et igavene maailm saab jumalaks. Kõiksugused maailma olendid ja asjad saavad siis jumalateks – mõtete kaudu tarkade juures, kummardamise kaudu lihtrahva seas.

Maailmast oleme meie tulnud, maailma sisse lõpeme kord jälle ära, maailm on seepärast meie kõrgeim püüdlus ja armastus. Sedagi leiame niihästi vana aja kui ka uue aja paganate juurest. Missugust vilja niisugune mõte ja õpetus eluviisidele peab kandma ja ongi kandnud, võib igaüks ise arvata.

Teised jälle [= idealistid – A.H.] püüavad seda asja ümber pöörata ja ütlevad nõnda: maailm ei ole midagi, maailm on ainult inimese mõtetes, iseenesest ei ole teda olemas. Inimene, kelle sees saab avalikuks igavene vaim, on kõik – ja millisena tema maailma arvab, selline see on. Kui inimest enam ei ole, siis ei ole ka enam maailma olemas.

Enamasti on ka paganad vanal ja uuel ajal pattu otsinud, kuid mitte inimese südamest, vaid nähtavast maailmast: inimene on hea ja täiuslik; patuseks saab ta aga selle kaudu, et ta on maise ihuga loom – niipea kui ta sellest pääseb, on ta jälle täiuslik ja püha. Me näeme, et enese ega maailma tõelist tundmist ei ole seal olemas.

Üsna teistsuguse vastuse saame meie ka siin oma ristiusust: maailm ei ole iseenesest tekkinud, ta ei ole igavene. Samuti ei ole maailm tühi inimeste mõtete vari, vaid maailm on Jumala loodud, sellesama Jumala poolt, kes on loonud ka inimese.

Maailm on nimelt selleks loodud, et seal need armastuse mõtted, mis Jumalal inimesega olid, pidid ajalooliselt täide minema. Maailma üle peab inimene valitsema ning selle üle valitsedes peab ta kui Jumala näoline olend kasvama.

Nõnda saavad meile nii enese kui ka maailma tundmine selgeks üksnes meie usu kaudu. Mõlemaid tunneme aga niipalju, kui tunneme Jumalat.

Siin ei tohi me aga samuti unustada, et ka maailm ei ole enam selline, nagu ta alguses oli, nagu enne nägime ka inimese puhul. Maailmgi on patu läbi rikutud ja ka maailm peab jälle teiseks saama, kui ta praegu on.

Me ootame uut taevast ja uut maad.

Koostöö armastuses maailmavalitsemisel

Enesetundmisega inimene peab nüüd maailma üle valitsema. Selleks elab ta maailmas. Aga kui me ütleme «inimene», siis ei tähenda see muidugi üksikut inimest, vaid inimeste sugu. Üksik inimene peab aga selle soo liikmena sellest osa võtma.

Ja nagu ühe ihu liikmed maailma üle valitsedes, peavad inimesed hariduses oma teed Jumala poole edasi käima. Selleks on tarvis, et iga inimene ei otsiks mitte iseennast, vaid teisi, et ta püüaks ühenduses nendega neile kasu tuua, valitsedes omalt poolt maailma üle. See on armastus.

Armastus on suur hariduse vägi, sest üksnes armastus valmistab inimesi ühendatud vaimu ja meelega seda valitsust maailmas pidama, milleks nad maailmas elavad. See armastus kasvab aga üksnes sellest usust elavasse Jumalasse, mille kaudu me õpime tundma nii iseennast kui ka maailma.

Nõnda maailmas valitsedes teab inimene, et see elu ja see maailm ei ole igavesed, vaid et kõik asjad ja sündmused peavad suunduma teise, jäädava elu poole – see on Jumala igavene riik. See on ristiusu lootus.

Aga selle juures ei või inimene olla rõõmus ja endaga rahul. Ta tunneb peagi ära: ta peaks küll kõigi asjade üle valitsema, aga ikka jälle ei ole ta valitsenud, vaid on saanud teiste valitsuse alla. Need on asjad ja mõtted, mis teda jälle Jumalast eemale viivad ja tema haridust rikuvad – ühe sõnaga: patt peab tema vaimu jälle kinni.

Seepärast võib ta tõelise hariduse teel ainult niipalju edasi jõuda, kuivõrd ta Kristuses oma patu süüst lahti saab.

Nõnda me näeme ja tunneme: haridus on inimese vaimu ettevalmistus selleks, et ta usust Jumalasse lähtudes valitseks iseenda ja maailma üle, otsides seejuures mitte iseennast ega maailma, vaid Jumalat ja tema riiki kui ülimat head.

Paganad ei või, nagu nägime, tunda ei iseennast ega maailma, sest nad ei tunne Jumalat. Nende ülim püüdlus on seepärast alati kas nemad ise või maailm või mõlemad üheskoos.

Maailma nad kas põlgavad täielikult ära või tõstavad selle kõige kõrgemaks hüveks. Nad ei taha ise olla muud kui maailma osad või tahavad kogunisti maailmast põgeneda.

Ristiinimene ei põlga maailma, sest see on Jumala loodud. Ta ei armasta maailma, sest tema armastus on Jumal ise. Ta ei saa maailma sarnaseks, sest ta on Jumala näoline. Ta ei põgene maailmast, sest Jumal on ta sinna pannud selle üle valitsema.

Ilmalik meel takistab hirmsasti vaimuharidust, aga niisamuti on ka maailma põlgamine ja uhke põgenemine suureks hariduse takistuseks.

Töö ja õppimine emakeeles

Mille kaudu valitseb nüüd elava vaimuga inimene maailma üle? Oma töö kaudu.

Sellepärast on ka Jumal inimese kohe pärast loomist tööle pannud. Oma töö kaudu pidi ta kui Jumala näoline olend saama maailmas valitsejaks.

See on väga vale mõte, nagu paljud inimesed arvavad, et töö olevat õnnetuse tagajärg ja patu läbi maailma tulnud. Ei sugugi, vaid töö tegemiseks on inimene juba alguses Jumala poolt maailma pandud. Ja kogu inimese haridus kasvab ja õitseb üksnes töö kaudu.

Oma tööga peame tõelist enese- ja maailma tundmist Jumala nimel elavaks tunnistama. Ilma tööta ei ole mingisugust haridust võimalik mõeldagi.

Ja kui keegi tahab ennast haritud inimeseks pidada, aga ei taha tööd teha, siis ei ole ta tõepoolest muud kui alp. Kui mõni alamast seisusest mees teeb hoole ja mõistusega Jumala nimel oma tööd, siis on ta palju sügavama haridusega inimene kui mõni kõrgemast seisusest laiskleja.

Ja hale on seda näha, kui inimesed otsivad oma haridust mitte oma tööst, vaid igasugustest uhkuse kommetest ja viisidest, millel tööga üldse seost ei ole.

Muidugi on teada, et iga töö paneb inimese suhtlema inimestega, kelle keskel ta oma tööd teeb, ning omal kohal peavad haridusega seotud olema ka seltskondlikud eluviisid. Aga need ei ole kunagi hariduse peaasi, vaid kõrvaline lisa.

Peaasi on ikkagi töö ise ja selleks peab see ka jääma, kui haridust ei taheta rikkuda. See töö peab muidugi olema tehtud selle vaimuhariduse alusel, mida me enne seletasime.

Aga tööd ei saa keegi inimene teha ilma seda õppimata. Sellepärast peab ta saama tööks õpetatud – ta peab õppima kõik need asjad, mida tööks tarvis läheb, ning tema vaim peab õppimise kaudu tööks kõlblikuks saama.

Selles mõttes on õppimine ja õppeasutused ehk koolid hariduse jaoks üliväga tähtsad. Mida rohkem haridus kasvab, seda rohkem koolitamist tarvis läheb. Ilma koolideta ei ole veel kuskil rahvaharidust nähtud.

Me peame enne palju õppima. Muidugi peab tõsine haridusepüüdlus kogu õppimise aluseks seadma tõsise enese- ja maailma tundmise, mis kasvab usust Jumalasse. Aga selle aluse peal tuleb hariduseks õpetada kõiki neid asju, mis inimest tööks kõlblikuks teevad.

Kui mõni inimene arvab, et ta uskliku Jumala lapsena peab õppimist põlgama, siis on ta üsna eksiteel. Ja kui keegi ütleb: «Mina olen usklik inimene, vaimulik – õppimise asjad on ilmalikud, mina neist ei hooli,» siis niisugune mõte ja sõna ei ole sugugi ristiusust, vaid on kasvanud paganlikust meelest.

Sest kui Jumal ise on inimese pannud vaimu kaudu maailma üle valitsema, siis on iseenesest selge, et keegi ei pea õppima üksnes selleks, et pärast nii- ja niipalju asju pähe saada, vaid ta peab õppima selleks, et õppimise kaudu saaks tema vaim tööks osavaks.

Kõik, mida ta õpib, peab nagu haputaigen tema vaimu sisse tungima. Muidu võib inimene ka väga palju õppida ja siiski harimatuks jääda.

Mõni inimene on lõputult palju õppinud, aga tema vaim ei ole selle kaudu sugugi haritud. Need õpitud asjad on nagu raamatud kappi pandud: nad seisavad seal, aga inimene on kogu oma õpitud kraamiga siiski harimatuks jäänud.

Harimatu inimene tahab hea meelega kiitlemisega näidata, mida kõike ta teab; tõeliselt haritud inimene ei tee seda kunagi. Sellepärast ei tule ka hariduse poole püüeldes esmalt küsida: kui palju on keegi pähe õppinud? Vaid: kui palju on ta õppimise kaudu oma vaimuelu harinud?

Õppimine, mõistlik õppimine aitab haridusele kaasa, aga õppimine iseenesest ei ole veel haridus. Haridus on õige õppimise kasutamine töös Jumala nimel.

Siin tuleb veel lühidalt tähendada, kui tähtis on õppimiseks ja hariduseks keel, eriti emakeel. Minu emakeel paneb mind oma vaimus kogu oma rahva haridust, mis keelde on üles pandud, veel kord läbi elama. Võõras keel viib mind võõra hariduse sisse.

Nüüd on iseenesest selge, kui väga on tarvis, et ma esimese õppimise ja vaimuliikumisega ei saaks lahutatud oma rahvast, kelle seas ma elan ja oma tööd pean tegema. Lapse vaim ei või sel teel sugugi haridust õigesti vastu võtta ja niisugune haridus jääb muidugi lonkama. Seepärast on täiesti mõistmatu öelda: ükskõik, mis keeles laps õpib, kui ta aga õpib.

Laps peab esmalt oma emakeele kaudu oma vaimueluga oma rahva töötegijaks liikmeks saama. Kui see alus on pandud, siis ei ole mitte üksnes võimalik, vaid kõrgemates koolides on lausa tarvis seda vaimuhariduse alust ka võõraste rahvaste haridusega nende keele õppimise kaudu laiendada ja sügavamaks muuta.

Aga õppimise algus olgu alati emakeeles, kui ei taheta kasvatada pooliku haridusega noorsugu. Võõras keeles on võimalik kogu haridust rajada üksnes siis, kui see keel on lapsele umbes niisama tuttav kui emakeel ja kui ta seda keelt kõneleva rahva keskel elades tunneb selle rahva vaimuelu, tööd ja kombeid niisama hästi kui oma rahva omi.

Neid küsimusi, mis muidu laste koolitamise pärast esile kerkivad, ei saa me siin muidugi läbi arutada.

Hariduse astmed ja erinevad tööd

Lõpu poole rutates tahan veel üht asja nimetada: kõigil inimestel ei ole ühesugune töö, vaid nagu ühe ihu erinevad liikmed, peavad nad erinevas seisuses ja ametis tegema mitmesugust tööd.

Sellepärast peab ka hariduse viis ja korraldus olema väga erinev, samuti ka õppimise ettevalmistus. Kui kõiki ihu liikmeid tahetaks ühesuguseks lõigata, siis ei kõlbaks enam ükski neist ja kogu ihu läheks hukka.

Muidugi ei pea siin olema ka pimedat lahutamist, nagu India kastides [või aadli ja lihtrahva vahel – A.H.]. Mitmesugused ametid ja seisused peavad olema omavahel ühendatud ning kui keegi tahab ühest seisusest teise astuda, siis ei tohi talle teed kinni panna, kui ta selleks suuteline on ja sellega hakkama saab.

Aga mitmesugused tööpõllud, ametid ja seisused peavad olema ning selle kaudu ka mitmesugused hariduse ja õppimise astmed.

Ei saa kõiki inimesi õpetada professoriteks, õpetajateks või koolmeistriteks. Põllumees peab omal viisil, käsitööline jälle omal viisil saama haridusele valmistatud ja õpetatud jne.

Algus ja põhi peab küll kõigil olema seesama. Aga selle aluse peale võib ja peab hiljem mitmesugusel viisil edasi ehitama.

Iga tõeliselt haritud inimene otsib ka endale haridust oma ameti ja seisuse töös. Harimatu meel paistab ikka sealt välja, kus keegi oma ameti tööd ei armasta ja igale poole oma tarka nina püüab pista, kuigi see pole tema asi ega töö, ehkki niisugused inimesed mõnikord kõige rohkem haridusest räägivad.

Sellise ametliku ja seisusliku töö juures võivad ka seltskondlikud püüdlused haridusele kaasa aidata, aga üksnes kindla elutöö põhjal. Kus seltskondlikku tegevust tahetakse ametliku töö asemele tõsta ning hariduse aluseks ja toeks teha, seal saab haridus rikutud, mitte aidatud.

Üks paha ja väga ekslik kõneviis on ka see, kui enamasti räägitakse ainult ülemate seisuste haridusest ja öeldakse, et alamad inimesed on selle tõttu harimata rahvas.

Me võime küll kõnelda kõrgemast ja madalamast haridusest, aga muidu peame ütlema: igaüks, kes mõistlikult ja truult oma elutööd Jumala nimel teeb, on haritud inimene.

Kui kõige targem professor seda ei tee, siis on ta tõelisest haridusest ilma, ja truu kingsepp võib olla parema haridusega kui tema.

Igas Jumalast seatud ametis ja töös võib inimesel olla haridus, mis tema vaimu igavese Jumala elu poole harib ja saadab.

Kui me lõpus veel kord küsime: mis on haridus?, siis vastame nüüd sellele:

Õpi usust elavasse Jumalasse iseennast ja maailma tundma; õpi hoolega seda, mida sul tarvis läheb, et võiksid elava vaimuga inimeste seas oma tööd teha ja maailma üle valitseda.

Tee seda tööd armastuses ja truuduses nende piiride sees, kuhu Jumal on sind elama pannud.

Pea südames seda lootust, et sa sel teel koos kõigi inimestega pead jõudma igavesele ühendusele Jumalaga tema riigis – see on haridus.

 

1676. aasta jaanuaris toimus Saaremaal Karja koguduses visitatsioon, kus mõneti ootamatult hargnes lahti kiriku rahapaku varguse lugu. Pastor Heinrich Vulpius süüdistas varguses oma ilmikabilist ehk palujat (Bäter; õpetas talurahvale katekismust ehk «palumist») nimega Tilcka Henrich ja veel üht meest, paluja aga tunnistas pastori vastu, et ta ei täida korralikult oma ametikohuseid ja käitub sobimatult.

Eesti piiblitõlkimise ajaloo lehekülgedelt läbi lipsanud pastor Vulpiuse käitumise ja eluviiside kohta esitavad ka mitmed teised, nii talupojad kui mõisnikud, üsna süüdistavaid tunnistusi. Järgnevasse teksti mahtus vaid osa nendest. See näitab, et kõrgesti haritud inimesed ei pruukinud sugugi olla just kõige malbemate maneeridega. Asjasse segatakse ka superintendent Justus Heinrich Oldekop, keda pastor olevat kantslist «koeraks» nimetanud. Temagi on ägeda loomuga mees, kelle suhted Saaremaa pastoritega olid pingelised ja kes oli kindralkuberneri solvamise pärast – ta võrdles nimelt viimase kaaskonda «pärdikute ja paabulindudega» (1Kn 10:22) – Stockholmis mitu aastat vangis olnud. Pastor Vulpiusel oli magristikraad Rostocki ülikoolist, superintendent Oldekop aga oli saanud Uppsala ülikoolis teoloogiadoktoriks.

Ent tulgem tagasi kiriku rahapaku loo juurde. Tunnistajate ütluste põhjal paistab, et vargus pandi toime öösel. Kaks meest ronisid redeli abil kiriku altari taga olevast aknast (idaaknast) sisse, võtsid rahapaku ja väljusid suurest uksest – ilmselt tollasest põhjauksest; ühe hilisema teate (1716) kohaselt käis see uks riivpalgiga seestpoolt kinni. Palju raskem oleks olnud pakku läbi akna välja tõsta. Õues löödi paku lukud puruks, võeti pakust raha ning jäeti see kiriku taha aia najale (aiast väljapoole) seisma. Aia juurde jäi maha ka redel. Vargaid olevat tol ööl näinud üks naine. Paku leidmisega seotud asjaolude kohta lähevad väited veidi lahku. Leidjateks on talupojad, kellest kolm meest kaevavad kirikuaias hauda ja kaks lähevad sealt mööda pastoraati last ristima. Kõlavad ka kahtlusaluste nimed, ent nende süü jääb visitatsioonil tõendamata. Pastor kõneles rahapaku vargusest kantslist ning arvas vargad ära tundvat selle järgi, et paluja ja tema kaaslane läksid seda kuuldes näost punaseks.

Järgnev tekst on välja nopitud pikemast visitatsiooniprotokollist (mida hoitakse Stockholmis Rootsi Riigiarhiivis) ja esitatud ühe jutustusena; tegemist on üsna provisoorse tõlkega, mis vajaks kindlasti parandamist. Tänan siinkohal Rootsi Riigiarhiivi töötajat Jan Mispelaeret, kes mulle lahkesti selle protokolli ülespildistuse saatis, ja ajaloolast Nicole Steini, kes mõne aasta eest minu palvel teksti transkribeeris ja oma märkustega varustas.

 

 

15. jaanuaril 1676. aastal Karja kirikus peetud üldine visitatsioon

[…]

Kirikueestseisjad teatavad, et nad panid kuningliku kuberneri kirja, mis oli saadetud koos assessor Rehreni kirja ja selle juurde kuuluvate arvetega, kiriku rahapakku ning et see kiri oli seal, kui rahapakk mullu [1675. aasta] sügisel ära varastati ja kirikuaia taha viidi.

Härra pastor teatab, et kolm päev hiljem leidsid tema sulane Matze Simon ning Reino Cordt ja Jürgen Linnaka [Linnack] külast rahapaku kirikuaia tagant põllult ja andsid sellest talle teada; kohale minnes leidis ta eest laialipaisatud arved, kuberneri kirja ja muid pabereid – osa paku sees, osa väljas, mõned paberid olid niisked, teised aga kuivad; ta võttis need enda kätte ja hoidis alles, kuni assessor Rehren neid oma arvestuste koostamiseks küsib, ülejäänud dokumendid aga anti üle kiriku eestseisjatele.

Matzo Sinno [ülal: Matze Simon] andis selle asja kohta järgmise tunnistuse: kui ta koos Reino Cordti ja Jürgeniga kirikuaias hauda kaevas, tulid Kebba Thomas Roobakast [Ropoka] ja Karnbekke Vißo Jürgen pastoraati last ristima; nad olid leidnud kirikuaia najale toetatud rahapaku lahti murtuna ja teatasid neile sellest, siis läinud pastoraati ja teavitanud härra pastorit, samal ajal kui tunnistaja jäi kaaslastega haua juurde, kuni õpetaja koos teistega välja tuli ning nad enda juurde kutsus. Seal nägid nad, et mõlemad lukud olid paku küljest lahti löödud ja vedelesid maas; dokumendid olid kõik paku sees, mitte ükski neist ei vedelenud maas, ning pakk ise oli kinni, mitte lahti. Üks mees poleks suutnud pakku kergesti kanda; tunnistaja proovis seda teha, kuid pidi teise mehe appi kutsuma, et see tagasi kirikusse viia. Paku raudvitsad ei olnud kusagilt lahti rebitud, vaid olid terved; maha olid löödud vaid lukud.

Need, kes võivad Reino Simo öeldut vandega kinnitada, tunnistavad sedasama kõikides üksikasjades, välja arvatud see, et Thomas ei öelnud neile seda kohe, vaid teatas asjast otse härra pastorile. Ka tema võis seda vandega kinnitada. Paku vargus leidis aset heinaajal ühel tööpäeval; õpetaja viibis sel ajal kodus. Roobaka [Robokascher] talupoeg Kebba Thomas teatas, et tema ja Karnbekke Jürgen olid lasknud härra pastoril lapse ristida. Pärast talitust mainis pastor neile, et kiriku rahapakk on varastatud, kuid ei palunud neil asja uurida; ütles vaid, et Jumal leiab kindlasti üles ja karistab inimest, kes selle varastas.

Pastoraadist lahkudes arutas tunnistaja koos oma kaaslasega juhtunu üle, kui ta märkas midagi vastu kiriku aeda toetumas; ta silmitses seda ja mõtles, mis see võiks olla, tuli seejärel hobuse seljast maha, astus lähemale ning leidis, et tegemist on kiriku rahapakuga. Ta andis sellest kohe teada nii oma kaaslasele kui ka meestele, kes olid kirikuaias hauda kaevanud, ning läks siis asjast pastorile teatama; pastor tuli koos oma tütarde ja lastega seda vaatama, samuti hauda kaevanud mehed.

Rahapakk seisis aia najal püsti; dokumendid olid selle sees, mitte maas laiali, niisamuti vana riidetükk, milles härra pastori sõnul hoiti assessor Rehreni panti. Tunnistaja ei suutnud siiski meenutada, kas rahapaku uks oli olnud lahti või kinni, ehkki lukud olid küljest löödud ja vedelesid maas.

Reino Jürgen andis samasuguse tunnistuse nagu ta vend; tema jõudis kohale alles siis, kui härra pastor oli dokumendid juba välja võtnud ja teine mees paku üles tõstnud; preester hoidis käes väikest linast riidetükki – sedasama, milles pastori sõnul hoiti [assessor Rehreni] kuldset panti. Seejärel lubati tal lahkuda.

Köster [nimega] Küstre Kunradt teatab, et ei tema ega ta isa, kes on vahepeal siitilmast lahkunud, ei teadnud varastatud ja hiljem tagasi saadud pakust vähimatki, kuni said sellest hiljem teistelt teada.

Veel märkis köster küsimise peale, et härra pastor on kohati üsna imelik, kui nii võib öelda, ning kuigi ta pole kodus olles kunagi jutlust vahele jätnud, alustab ta vahel väga aeglaselt; samuti sõidab ta siin-seal ringi – kord linna, kord ümbruskonna mõisatesse – ja viibib harva kodus.

16. jaanuari pärastlõuna

Lisaks teatab härra pastor kiriku rahapaku varguse kohta järgmist: vargusele järgnenud hommikul vara leidis seakarjus, kui ta tahtis sigu välja lasta, kiriku suure ukse pärani lahti. Ta andis sellest viivitamatult teada härra pastori tütrele, kes läks seejärel koos teenijarahvaga kirikusse; pärast ringi vaatamist leidsid nad, et rahapakk on varastatud. Tütar teatas sellest kohe härra pastorile endale, kes läks koos abikaasa ja lastega kirikusse, veendus juhtunus ja pani ühtlasi tähele, et varas oli sisenenud altari taga oleva akna kaudu, kasutades selleks pastoraadi juurest võetud redelit, mis leiti hiljem vastu kirikuaeda maas lebamas.

Pastor kahtlustab varguses oma endise paluja poega Tilcka Henrichit ja oma endist sulast Tilcka Simo Perti; kogu vargusele järgnenud suve ja sügise olid mõlemad mehed joonud ja pidutsenud. Paluja poeg oli veetnud mitu nädalat Hiiumaal ning ostnud endale uued saapad ja riided.

Veelgi enam, uusaastapäeval soovis pastor kõigile head uut aastat – sealhulgas rõhutatult ka sellele, kes [tema arvates] oli kiriku rahapaku varastanud –, mille peale läksid mõlemad nimetatud mehed näost tulipunaseks; see reaktsioon äratas nende suhtes märkimisväärset kahtlust.

Seetõttu anti korraldus nad järgmisel hommikul pastoraati kutsuda.

17. jaanuar, jätkati samas kohas!

Kutsuti välja endise paluja poeg Tilcka Henrich, kes küsitlemisel teatas, et ta on oma isa asemel kolm aastat paluja olnud ja käib alati palumist õpetamas; ent möödunud sügisel, kui ta sel kombel ringi käis ja talupojad pihile tulid, viibis pastor kolmel järjestikusel pühapäeval kodust eemal; samuti ei peetud neil kolmel pühapäeval jutlust, kuna pastor tuli koju alles [järgmise?] päeva pärastlõunal; kahel korral oli ta käinud linnas ja kolmandal korral Hiiumaal ega teatanud oma ärasõidust ette, nagu varemalt kombeks oli.

Paluja jutustas edasi, kuidas talupojad olid eile märkinud, et nad kuulsid esimest korda seitsme aasta jooksul [s.t alates pastor Vulpiuse ametisse nimetamisest 1669] jutlusest Jumala Sõna, sest varem oli pastor kõnelenud vaid tühistest asjadest – siit-sealt kuuldud killukestest sõja kohta Saksamaal, linnade ja laevade võtmisest ja muust sellisest. Ja kui ta laupäeviti mõisatesse sõitis, nii et talupojad ei saanud pihile tulla, kuulas ta nende pihid ära pühapäeva hommikul altari ees terve koguduse juuresolekul, ja paluja pidi kogu selle aja laulma, et jumalateenistus ei katkeks.

Tema kodune elu ei ole mitte eeskujulik; ta on korduvalt oma naist peksnud ja kui ta on purjus, lööb ta nii oma lapsi kui ka teenijaid, ajades neid taga oma jalutuskepp-mõõgaga, nii et nad on sunnitud otsima varju, kus aga võimalik. Ta on oma talupojad veriseks peksnud, paluja koguni seitse korda, ja vaevalt keegi neist julgeb enam tema silma alla ilmuda, kartes peksa saada!

Paluja teatab veel, et nädal enne jõulupühi pidas pastor jutluse, milles kasutas [superintendendi kohta] just selliseid sõnu: «Piiskop, see koer, on [Rootsist] tagasi tulnud ja kavatseb meid, pastoreid, lahti lasta; Kaarma pastori on ta juba lahti lasknud. Teda ennast hoiti Stockholmis seitse aastat vangis ja ta oli seitse nädalat ühte tuppa suletud, kus ta pidi sööma, jooma ja oma ihulikke vajadusi rahuldama – ja kui ta mõne pastori lahti laseb, siis just sinna tuleks ta tagasi saata!»

Seejärel küsitleti asja kohta ka teisi kohalviibinud talupoegi, nimelt Kuma Lauri, Aruste [Arrasto] Simot, Kuma Wer Kitto Perteni poega Micheli, Jama Hanßu ja Seppa, kes kõik tunnistavad, et olid selliseid asju kuulnud, kuid nad polnud kuulnud, et ta [superintendenti] koeraks nimetas, sest nad seisid kantslist kaugemal.

Paluja märgib siiski, et teised tema lähedal seisnud talupojad kuulsid seda selgelt – nimelt Wabbenicko Mart Kaisakülast [Kaisaküll], Tearri Andruß Mätjalast [Mettialg], Kaisaküla Hanß Pammast [Pam], Corti Adam Anglast [Angrell] ja veel teisedki.

Sellised märkused esitati härra pastorile rahvakeeles [sõna-sõnalt: mittesaksa keeles] eelnimetatud talupoegade juuresolekul. Seepeale märkis härra pastor, et on kuulnud paluja suust just sellist väidet, viidates sellega, et just paluja oli see pakuvaras, kuna mees oli läinud tulipunaseks, kui ta kantslist sellest pakust jutlustas; sellest järeldas ta kindlalt, et tegemist peab olema vargaga!

Seejärel küsitleti palujat härrade kirikueestseisjate juuresolekul rahapaku varguse asjus; ta vastas, et oli kuulnud härra pastorit ennast kantslist ütlemas, nagu kahtlustataks teda selles teos, kuid ta teadis end olevat süütu ja soovis, et seda ka tõestataks. Ta tahtis tõendada, et ajal, mil pakk varastati, viibis ta külas [nimega] Pauck [või Panck?], kus ta õpetas pühaks õhtusöömaajaks valmistuvaid talupoegi palvetama ja manitses neid pihil käima; samuti oli tal kaasas Roobaka [Ropakeschen] naise raha, et talle sealt kala osta. Tagasi jõudes sai ta Mätjalas [Mertialg] teada, et pakk on varastatud, ise oli ta aga ööbinud Kaue Laretzi majas, kes elab siit tubli kahe miili kaugusel.

Härra pastor viitab ka naisele nimega Wolberg, kes elas kokku esmalt Henrich Platzmaniga ja teiseks Henrich Rehreniga, saades sohilapse, ja kes on vahepeal Liivimaale põgenenud, et ta oli sel ööl kirikuaias kaht meest näinud; kui ta neid uuesti näeks, tunneks ta nad kindlasti ära, ja seda nimelt mehe vöö järgi.

Mis puutub härra superintendendi kohta kantslist tehtud märkustesse, siis härra pastor eitab, et ta nimetas teda koeraks; teiseks, et ta ütles, nagu oleks ta seitse aastat [vangis] viibinud; kolmandaks, et ta istus seitse nädalat ühes ruumis, süües, juues ja seal oma ihulikke vajadusi rahuldades – seda ta samuti ei tunnista, kuigi möönab, et on sellest rääkinud; neljandaks, et ta algatas kohtuasja ühe suure aadliku [kindralkuberner Gustaf Kurcki] vastu Stockholmis ja et teda hoiti vangistuses, ning et ta on nüüd oma õnnetuse unustanud ja soovib meie pastoritele oma tahet peale suruda…

Kui teisi talupoegi selle asja [pastori sõnade] kohta konkreetselt küsitleti, väitis Jamma Hanß, et ta ei mäleta, et oleks midagi muud kuulnud peale selle, et superintendenti olevat Rootsis vangis hoitud; Aruste [Arriste] Simo ütles, et ta oli kirikus kaugemal seisnud ja ei saanud seda kuulda. Seppa Laur mainis, et oli kuulnud härra pastorit ütlemas: «Kas tema, kes ise oli Rootsis vangis, tahab meid lahti lasta?» Seda asja tuleb edaspidi vande all lähemalt uurida!

Mis pihti puutub, siis ta [pastor] tunnistab seda [et talupojad, nagu paluja kaebas, laupäeval pihtida ei saanud], kuid põhjendab seda hädavajadusega: laupäeval oli ta haige juures olnud ning pühapäeva hommikul tulid rasedad naised, kes soovisid pühale õhtusöömaajale minna ja keda ta ei saanud tagasi saata. Ta kinnitab siiski, et ta enam nii ei talita, ehkki vastutus lasub sellel, kes andis korralduse, et kõigi pihiliste pihti tuleb kuulata laupäeval, mitte aga pühapäeval!

[…]

Mis palujasse puutub, siis garanteerivad Wäri Pert, Kunna Wärn ja Aruste [Arroste] Ade Simo, et toovad ta vajaduse korral igal ajal kohale.

Sellega on visitatsioon selles paigas Jumala nimel selleks korraks lõppenud!

 

ÜLAL MAINITUD ISIKUD

Karja kiriku pastor Heinrich Vulpius – sündinud 1626 Rostockis (tema sünniaja selgitas välja Nicole Stein), surnud 1690 Karjas. 1632 tuleb koos oma samanimelise isaga Tallinna. Avaldab luuletusi kreeka ja ladina keeles. 1650 saab magistrikraadi Rostocki ülikoolist. Töötab mõnda aega pastorina Mecklenburgis, 1658 saabub taas Tallinna ja on 1659–1660/61 Tallinna gümnaasiumi rektor ja teoloogiaprofessor, seejärel Muhu koguduse pastor. 23. juunil 1769 määrab kindralkuberner Gustaf Kurck ta Karja koguduse pastoriks, minnes mööda superintendent Oldekopist; osaleb 1686. aasta piiblitõlkimise konverentsil Liepas, mistõttu teda mainitakse 1715. aasta eestikeelse Uue Testamendi eessõnas.

Visitaator Justus Heinrich Oldekop – Saaremaa superintendent (1666–1686); on sündinud 1631. aastal Alam-Saksimaal Hildesheimis; teoloogiadoktor (1668, Uppsala); on kindralkuberneri ja riiginõuniku Gustaf Kurcki korraldusel rohkem kui kaks aastat Stockholmis vangis; kuningas laseb ta vabaks ja saadab 1675. aastal tagasi Saaremaale oma töökohustusi täitma. Tema läbisaamine Saaremaa pastorite, Kuressaare raehärrade ja paljude teistega jätab soovida.

Kirikueestseisjad: ratsaväekapten Wedberg (Otto von Wettberg noorem), Parasmetsa mõisnik, ja kaptenleitnant Johann Stakelberg; Stakelbergidele kuulus Triigi mõis.

Assessor Johann von Rehren – rahapakus hoitakse tema «kuldset panti».

Köster Küstre Kunradt tunnistab, et ei teadnud rahapaku vargusest mitte midagi.

Talupojad Matze Simon (pastori sulane), Reino Cordt ja Reino Jürgen Linnaka külast kaevavad kirikuaias hauda ja satuvad pealt nägema, kui rahapakk leitakse.

Kebba Thomas Roobakast ja Karnbekke Vißo Jürgen toovad lapse ristimisele ja näevad rahapakku kirikuaia taga.

Paluja Tilcka Henrich – eelmise paluja poeg, varguses kahtlustatav, sest olevat rahapaku mainimise peale läinud näost punaseks; ostnud endale Hiiumaalt uued saapad ja riided; kaebab visitatsioonil pastori peale ja kinnitab oma süütust, ööbis Kaue Laretzi majas.

Tilcka Simo Pert – pastori endine sulane ja kahtlusalune. Olevat samuti läinud näost tulipunaseks, kui pastor temalegi «head uut aastat» soovis.

Talupojad Kuma Laur, Aruste Simo, Kuma Wer Kitto Perteni poeg Michel, Jam(m)a Hanß, Wabbenicko Mart Kaisakülast, Tearri Andruß Mätjalast (Mätja), Kaisaküla Hanß Pammast, Corti Adam Anglast, Wäri Pert ja Kunna Wärn.

Wolberg – Liivimaale põgenenud naine, kes elas kokku Henrich Platzmaniga ja Henrich Rehreniga; olevat ööl, mil rahapakk varastati, näinud kirikuaias kahte meest, kelle ta vöö järgi ära tundvat.

 

Loe lisaks: Karja pastori ümber läinud vanker ja vanne ketserluse vastu

 

Inimene ei ela ilma autoriteedita. Alati ta usub millessegi või toetub millelegi. Küsimus pole selles, kas meile on miski autoriteet, vaid mis see on. Kui tegelikkust ei määra Jumala sõna, siis astub selle asemele miski muu. Tänapäeval on selleks sageli inimlik tunne.

Carl Trueman võtab modernse arusaama inimesest kokku oma raamatus «Kummaline uus maailm» (Strange New World): «Modernne minateadvus saavutab autentsuse, lähtudes oma välises käitumises oma sisemistest tunnetest.» Autentsus ei tähenda enam ustavust Jumalale või Tema ilmutusele, vaid ustavust oma kogemusele.

Kui tundest saab autoriteet, ei ole see enam isiklik asi, vaid laieneb moraalivaldkonda. Üha sagedamini arvatakse, et moraaliväited pole mitte tõesed või ebatõesed, vaid peegeldavad oma olemuselt tundeid. Kui keegi ütleb, et valetamine on väär, siis ei arvata, et ta osutab objektiivsele moraalsele tõsiasjale, vaid sellele, et inimesele ei meeldi varastamine.

Taolist arusaama nimetatakse emotivismiks. Kui moraal taandatakse psühholoogiaks, peetakse. moraalseid väiteid eelistuste, hoiakute ja tunnete väljenduseks, mis ei kirjelda mitte tegelikkust, vaid ütleja sisemaailma. Kui miski on hea, siis sellepärast, et ma pean seda õigeks. Halb tähendab, et see tekitab minus vastumeelsust.

Selle tulemusel muutuvad moraaliväitlused kiiresti isiklikuks. Kui keegi kaitseb traditsioonilist seksuaalmoraali, ei arvata teda lähtuvat mitte objektiivsetest tõsiasjadest, vaid väljendavat oma kartust ja viha. Teisitimõtleja mitte ei eksi, vaid on moraalselt kahtlustäratav. Arutelu ei käi enam tõe, vaid motiivide üle.

Filosoof Alasdair McIntyre on näidanud, et emotivistlik moraaliteooria päädib ringjäreldusega. Emotivistil on alati õigus, sest ta on eelnevalt hüljanud kõik süsteemi kritiseerimise mõistuslikud kriteeriumid. Kui moraal piirdub tunde väljendamisega, ei ole võimalik seda argumentidega vaidlustada. Iga kogemus õigustab iseennast. Igasugune kriitika sisaldab lihtsalt teistsuguseid tundeid. Sellega laguneb moraali vundament.

See saab ilmsiks ka avalikus mõttevahetuses. Kui nõrgeneb usk objektiivsesse moraalsesse tõesse, astub selle asemele ägestumine. Sotsiaalne meedia täitub kohkumisest ja ärritumisest. Arutelu ei taotle enam tõde, vaid õhutab tundeid. Küsimuse «mis on õige?» asendab küsimus «kes sai haiget?».

Sama loogika võib hiilida ka kristlusesse. Traditsioonilised kristlikud õpetused seatakse kahtluse alla, kuna need ei sobitu üksiku inimese kogemusega. Kogemusest saab mõõdupuu, millega otsustatakse Piibli üle. Sisemist kogemust kinnitav Piibli õpetus kiidetakse heaks ning vastupidi, kui see tekitab vastuolu, lükatakse see tagasi.

Kristliku usu hoiak on risti vastupidine. Jumala sõna ei kinnita kõiki meie tundeid. See teeb avalikuks meie patu, korrigeerib meie eksitusi ning kutsub meeleparandusele. Sellepärast on see vastand emotivistlikule kultuurile.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Prohvet Aamose raamatus kõlab üks Piibli võimsamaid pimedusekuulutusi: «Ja selsamal päeval sünnib,» ütleb Issand Jumal, «et ma lasen päikese loojuda keskpäeval ja teen maa pimedaks päise päeva ajal.» (Am 8, 9)

Seda salmi on mõnikord seostatud kindla astronoomilise nähtusega. Prohvet Aamos tegutses 8. sajandil eKr, ning samasse aega jääb kuulus Assüüria ehk Bur-Saggile päikesevarjutus, mis toimus 15. juunil 763 eKr. Selline haruldane ja hirmuäratav taevanähtus võis muuta prohveti sõnad tema kuulajatele eriti mõjuvaks. Ometi ei sõltu salmi tähendus sellest, kas Aamose kuulutuses kajastus just see varjutus.

Aamose sõnum ulatub kaugemale ühe loodusnähtuse kirjeldusest. Kui päike loojub keskpäeval, kustub valgus hetkel, mil see peaks olema kõige eredam. Prohvetlikus kuulutuses muutub keskpäevane pimedus kohtumõistmise märgiks – päev ise pöördub inimese vastu ning kogu seni vankumatuna tundunud kindlus mõraneb Jumala palge ees.

Muistse Lähis-Ida inimesele oli taeva pimenemisel hirmutav tähendus. Babüloonia ja Assüüria preestrid ning tähetargad vaatlesid järjekindlalt taevast, et lugeda sealt jumalate sõnumit ja aimata valitsejat või riiki ähvardavaid ohte. Suures endekogumikus Enūma Anu Enlil tõlgendati varjutusi nende toimumisaja, kestuse, varju liikumise ja isegi selle järgi, millist osa taevakehast pimedus varjas. Varjutus ei olnud neutraalne astronoomiline nähtus, vaid ohuenne, millest võidi välja lugeda ähvardust riigile, kuningale ja kogu ilmale.

Kui taevamärk kuulutas kuningale halba ennet, korraldati Assüüria õukonnas asenduskuninga rituaal (šar pūhi). Asendajaks määrati madalast seisusest mees või õukonnale tülikas isik, et ennustatud õnnetus tabaks päriskuninga asemel teda. Kui ohuperiood oli möödas, hukkas õukond asenduskuninga, ning koos temaga pidi kaduma ka valitsejat ähvardanud needus. Alles siis võis päriskuningas uuesti avalikult troonile astuda. Seda taevalist hoiatust võeti nii tõsiselt, et see võis ajutiselt ümber korraldada isegi kuningavõimu maise korra.

Mesopotaamia usundis olid Päike (Šamaš) ja Kuu (Sin) jumalused, seetõttu võis varjutus viidata jumalikule vihale, deemonlike jõudude rünnakule, jumalatevahelisele konfliktile või taevasele leinale.

Sarnast kosmilise pimenemise keelt tunti ka Iisraeli naaberaladel. Jordani orust Deir ʿAllast leitud 8. sajandi eKr krohvifragmentidel kõneleb 4. Moosese raamatustki tuntud Bileam, Beori poeg. Tekstis kõlab väljend «pimedus, mitte heledus», mis meenutab Aamose sõnu Issanda päevast – «see on pimedus, mitte valgus» (Am 5, 18–20). Sarnaste väljendite ja piltide olemasolu näitab, et kosmiline pimedus kuulus laiemasse läänesemiitlikku katastroofikeelde.

Piibel kasutab sama kosmilise pimenemise keelt, kuid muudab selle teoloogilist tähendust. Päike ja kuu ei ole Pühakirjas jumalused, vaid loodud valguskandjad, mis alluvad Loojale. Taeva pimenemine ei tähenda jumalatevahelist võitlust ega häiret jumalikus maailmas, vaid tuletab meelde, et ka loodu näiline kindlus taandub viimselt Looja meelevalla ja kohtu ees – kui taevas ise lööb kõikuma, paljastub inimesele valusalt universumi ja tema enda positsiooni ajutisus ja haprast olemusest tingitud näilisus.

Piiblis kasvab see kosmilise pimenemise keel hiljem üha selgemalt viimsete sündmuste märgiks. Prohvet Joel kuulutab, kuidas päike tumeneb ja kuu värvub vereks enne Issanda suure ja kardetava päeva koitu (Jl 3, 4). Ilmutusraamatus muutub kuuenda pitseri avanedes päike mustaks nagu kotiriie ja kuu veripunaseks (Ilm 6, 12). Pimenev taevas ei ole neis tekstides eeskätt loodusnähtuse kirjeldus, vaid märk hetkest, mil senine maailmakord mureneb ja läheneb Jumala kohtumõistmine.

Siin põimub prohvetlik kuulutus vahetult ürgse loomislooga. Esimese Moosese raamatu alguses lasub sügavuse kohal pimedus, millest Jumal kutsub esile valguse ja seab olemisele korra. Prohvetlikus ja apokalüptilises kirjanduses kulgeb liikumine vahel vastupidises suunas – valgus kustub, tähed hääbuvad ning taevas muutub. See on loomiskorra tagasipööramine –  maailm, mille Jumal on korrastanud, kaotab viimsel kohtupäeval oma näilise kindluse.

Teoloogiline tõlgendus ei eita looduslikku põhjust. Juba Beda Venerabilis kirjeldas 8. sajandil päikese ja kuu liikumist ning varjutuste teket looduse korrapärase osana. Ometi ei vähendanud loodusseaduste tundmine varjutuse mõju inimese hinges. 3. juunil 1239 toimunud täielikku päikesevarjutust kirjeldas mitu Euroopa kroonikut – taevas pimenes, nähtavale ilmusid tähed ning Itaalias Marolas raiuti teade päikese «surmast» koguni kirikusambasse. Sellised ülestähendused on väärtuslikud ka tänapäeva teadusele, kuid Aamose kuulutuse jaoks ei ole määrav astronoomiline mõõdetavus. Otsustavaks saab vahetu kogemus – hetk, mil päev hämardub äkitselt ning taevas, olemise püsivaim kants, kaotab korraga oma harjumuspärase näo.

Sama kujund avaneb ka Jeesuse ristilöömise loos. Markus kirjutab, et keskpäeval tuli pimedus üle kogu maa ja kestis kolm tundi. Tavapärase päikesevarjutusega ei saa seda seletada, sest paasapüha langeb täiskuu ajale, päikesevarjutus on aga võimalik üksnes noorkuu paiku. Seda märkasid juba varakristlikud autorid. Näiteks Sextus Julius Africanus lükkas 3. sajandil tagasi katse seletada ristilöömise pimedust tavalise päikesevarjutusena, sest kuu faas seda ei võimaldanud.

Selle pimeduse tähendus on seega teoloogiline – see seob Kolgata sündmused prohvetliku kohtupäevaga. Aamos kuulutab: «Ma lasen päikesel loojuda  keskpäeval.» Markus kirjutab: «Keskpäeval tuli pimedus üle kogu maa.» Ristilöömise pimedus seob Kristuse surma Issanda päeva ja kohtumõistmise vana kujundikeelega. Ometi saabub siin ootamatu pööre – kristlik usk näeb ristil Kristust astumas sellesse pimedusse, mille ees maailm väriseb. Kohus ei kao, kuid Kristus võtab selle raskuse enda kanda ja nõnda saab kohtupäeva pimedusest lunastuse valgus.

Aamose kohtukuulutusest jõuab pimeduse kujund Kolgata ristini. Loomislugu algab pimedusest ja liigub valguse poole; ristilöömise pimedusele järgneb ülestõusmise hommik; Ilmutusraamatu kohtunägemuste järel jõutakse linna, mille kohta öeldakse:

«Ja linnale ei ole vaja päikest ega kuud, et need talle paistaksid, sest Jumala kirkus valgustab teda ning tema lamp on Tall.» (Ilm 21, 23)

Päike võib varjuda või kaduda üldse, kuid Piibli viimne valgus ei tule enam päikesest.

«Sest ta on vaadanud oma teenijanna tühisuse peale. Seepärast kiidavad mind õndsaks kõik inimlapsed.» Lk 1:48

Katkend Martin Lutheri kirjutisest «Magnificat» (tõlkinud Urmas Petti):

«Pane tähele sõnastust: Maarja ei ütle, et temast räägitakse palju head, ülistatakse tema voorust, tõstetakse esile tema neitsilikkust või alandlikkust või lauldakse tema tegudest mõnda laulukest, vaid kuna Jumal on tema peale vaadanud, siis öeldakse, et ta on õnnis. Seega antakse puhtaimal võimalikul viisil Jumalale au. «Ecce enim ex hoc. Vaata, nüüdsest kiidavad mind õndsaks…» See tähendab, et sellest ajast alates, kui Jumal vaatas minu tühisuse peale, kiidetakse mind õndsaks. Sellega ei kiideta mitte teda, vaid talle osaks saanud Jumala armu. Jah, teda põlatakse ja ta põlgab ennast ka ise, öeldes, et Jumal vaatas tema tühisuse peale. Seepärast uhkustab ta ka oma õndsusega, enne kui hakkab jutustama tegudest, mis Jumal talle on teinud, ja omistab need kõik asjaolule, et Jumal tema tühisust tähele pani.

Sellest võime õppida õiget viisi Maarja austamiseks ja teenimiseks. Kuidas tuleb tema poole pöörduda? Vaata neid sõnu, need õpetavad sind nõnda ütlema: «Oo, õnnis neitsi ja Jumala ema, sind on peetud tühiseks, väikeseks ja põlatuks. Ja ometi vaatas Jumal su peale läbinisti armuliselt ja heldelt ning tegi sulle suuri asju. Sa pole olnud neist ühegi vääriline ning rikkalik, mõõtmatu Jumala arm sinus on kaugelt ja kõrgelt üle kõigi su teenete. Ole tervitatud! Õnnistatud oled sina, kes sa sellise Jumala leidsid, siit igavikuni!» […]

Seega, kes tahab Maarjat õigesti austada, ei tohi vaadata mitte üksnes Maarjat, vaid peab ta asetama Jumala ette nii, et ta jääb Jumalast kaugele allapoole ja laskma tal seal seista ilustamata, vaatama teda tema tühisuses (nagu Maarja ise ütleb), seejärel imestama Jumala määratu armu üle, kes sellise väeti, tühise inimese peale nii heldelt ja armuliselt vaatab, teda embab ja õnnistab. See vaatepilt liigutaks sind ja sa varustaksid end kõige heaga sellise Jumala ees, kes väeti, põlatud, tühise inimese peale nii armuliselt vaatab, kuid ei põlasta teda. Sellest saab sinu süda kinnitust usus, armastuses ja lootuses Jumalasse.

Mis sa arvad, kas Maarjale saaks olla miski armsam sinu jõudmisest Jumala juurde tema kaudu? Temalt õpid Jumalat usaldama ja Tema peale lootma ka siis, kui oled põlatud ja murest murtud. Ta ei taha, et elusalt või surnult tema juurde tuleksid, vaid et sinu tee viiks tema kaudu Jumala juurde.

Nii jõuaksid kõik südamed tema kaudu sellisesse suhtesse Jumalaga ja võiksid täie usaldusega öelda: «Oh õnnis neitsi ja Jumala ema, kuis küll Jumal näitas sinus nii suurt lohutust sellega, et vaatas sinu väärituse ja tühisuse peale nii armuliselt, et nüüdsest meenutatakse: Ta ei põlga meid vaeseid tühiseid, inimesi sinu eeskuju järgi, vaid vaatab meid armuliselt.»»

Kuidas võib patune inimene seista püha Jumala ees? Kuidas võib süüdlane saada pattude andeksandmise, rahu Jumalaga ja kindluse, et ta võetakse vastu igavesse ellu?

Luterlik kirik ei ole vastanud neile küsimustele mõne teoloogi isikliku arvamuse ega hiljem konstrueeritud revisionistliku seisukohaga. Konkordiavormel, luterlik usutunnistuskiri, tunnistab kohe alguses, et õpetuse ainsaks kohtunikuks ja juhtnööriks on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad. Usutunnistuskirjad ei seisa Pühakirja kõrval teise ilmutuse allikana, vaid tunnistavad ja seletavad, kuidas apostlikku õpetust on kirikus mõistetud ja väärate õpetuste eest kaitstud.[1]

Seepärast tahab luterlik kirik selles küsimuses öelda sedasama, mida ütleb apostel Paulus: kõik inimesed on patu võimu all, kuid Jumal, olles rikas halastuses, lepitas meid Poja surma kaudu, kui olime veel tema vaenlased, mõistes jumalakartmatu Kristuse pärast õigeks, usu kaudu, tehes seda meie tegudest sõltumata (Rm 3:9–28; 4:5–8; 5:10).

Augsburgi usutunnistus võtab selle õpetuse kokku: inimesed ei saa Jumala ees õigeks oma jõu, teenete ega tegude tõttu, vaid nad mõistetakse õigeks tasuta, Kristuse pärast, usu kaudu, kui nad usuvad, et Kristus on meie eest kannatanud ja et tema pärast on meile patt andeks antud ning õigus ja igavene elu kingitud.[2]

Õigeksmõistmine ei ole üks luterliku õpetuse kõrvalteema. Tegemist on kristliku õpetuse keskse artikliga, mis teeb Kristuse au suureks, avab tee Pühakirja mõistmiseks ning annab rõhutud südametunnistusele hädavajaliku lohutuse. Konkordiavormel kordab, et ilma selle õpetuseta ei saa vaene südametunnistus leida kindlat lohutust ega tunda Kristuse armu rikkust.[3]

Inimene ei saa ennast päästa

Päästest ei saa õigesti rääkida, kui esmalt ei tunnistata, millest inimene päästmist vajab.

Patt ei tähenda ainult üksikuid halbu tegusid. Aadama langemise kaudu tuli patt maailma ja surm levis kõikidesse inimestesse (Rm 5:12–19). Inimese süda on äärmiselt rikutud ja tema kalduvused on kurjad juba noorusest peale. Loomupäraselt on kõik inimesed ilma jäänud Jumala kirkusest. Loomu poolest pole ühtki õiget ega Jumala otsijat ning kõigil on Jumala ees tasumatu võlg (1Ms 6:5; 8:21; Ps 14:1–3; 51:7; Rm 3:10–23).

Augsburgi usutunnistus nimetab pärispatuks inimese loomupärast olukorda, milles puudub tõeline jumalakartus ja usaldus Jumala vastu ning elu valitseb patune himu.[4] Konkordiavormel lisab, et tegemist ei ole kerge välise plekiga ega pinnapealse puudusega, mille all inimese vaimulikud võimed oleksid jäänud terveks, vaid kogu inimloomust läbistava sügava rikutusega.[5]

Inimene ei ole seega üksnes nõrgavõitu, mõningate haavade või puuduliku kasvatusega. Ta on loomult Jumala viha all ja vaimulikult surnud oma pattudes ja üleastumistes (Ef 2:1–3; Kl 1:21–22; 2:13). Surnud inimene ei ärata iseennast ellu. Kohati võib pop-evangelistidelt kuulda või lugeda illustratsioone, kus inimese vaimulikku seisundit kujutatakse uppumisena ning Jumal viskab uppujale küll päästerõnga, kuid uppuja peab sellest kinni haarama. Selline «otsuseteoloogia» nihutab pääste raskuspunkti Jumala elustavalt teolt inimese enda otsusele ja pingutusele. Lihtne piibellik (ja luterlik) vastus taolisele pildile oleks: surnud inimene ei haara. Esmalt on vaja surnu ellu äratada, et ta üldse saaks ja tahaks millestki kinni haarata. Loomulik inimene ei võta vastu Jumala Vaimu asju, sest need näivad talle narrusena ning lihalik mõtteviis ei alistu Jumala seadusele ega suudagi seda teha (1Kr 2:14; Rm 8:7–8). Keegi ei saa tulla Kristuse juurde, kui Isa teda ei tõmba (Jh 6:44, 65).

See ei tähenda, et inimene ei suudaks teha ühiskondlikult kasulikke tegusid, hoolitseda oma pere eest või käituda seaduspäraselt ja korralikult. Tal on mõistagi valikuvabadus maiste ja kodanlike asjade üle otsustamisel. Kuid oma loomulike jõududega ei saa ega taha ta Jumalat otsida, usaldada ega karta, oma süüd lepitada, meelt parandada ega Kristusesse uskuda.[6]

Jumala Seadus näitab küll, mida Jumal õigusega nõuab, kuid ei anna patusele jõudu seda täita. Briti saartelt pärit munga Pelagiuse (u 360–420) õpetuse keskne viga oli eeldus, et kui Jumal nõuab enda täiuslikule pühalikkusele vastavat pühalikkust ja täiuslikkust meilt, siis järelikult peab see meile jõukohane olema. Kuid Jumala Seaduse kaudu tuleb patutundmine ja iga suu suletakse Jumala kohtu ees (Rm 3:19–20; 7:7–13). See tähendab, et kellelgi pole võimalik end ühelgi moel õigustada täiuslikult täpse, püha ja õiglase kohtuniku ees. Seadus võtab inimeselt uhkuse ja eneseõigustuse, kuid ei anna talle õigust, mida Jumala kohus nõuab.

Seepärast ei alga pääste inimese otsusest (tahtest) ega sõltu tema pingutusest või nn esimesest sammust Jumala poole. Jumal ise teeb vaimulikult surnud inimese ühes Kristusega elavaks, näitamaks oma armu võrratut rikkust (Ef 2:4–7; Rm 9:16).

Pääste alus on täielikult Kristuses

Evangeelium ei suuna patust otsima pääste alust iseendast. Ta kuulutab seda, mida Jumal on teinud meie eest Jeesuses Kristuses.

Jumala Poeg sai tõeliseks inimeseks ja sündis Seaduse alla, et vabastada Seaduse all olevad (Gl 4:4–5). Ta ei tulnud Seadust tühistama, vaid seda täitma ning täitiski nõnda kogu õiguse, mida Jumal inimeselt nõuab (Mt 3:15; 5:17). Naatsaretlane Jeesus oli Isale kuulekas kuni surmani, pealegi veel ristisurmani (Fl 2:8). Kristus ei kandnud ristil enda, vaid meie patte. Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. Jumala õige sulane kandis paljude patusüü ning tema haavade läbi tuleb meile tervenemine (Js 53:4–6, 11–12). Kristus kandis meie patud oma ihus ristipuule ja sai needuseks meie eest, ostmaks meid lahti Seaduse needusest. Õige kannatas ülekohtuste eest ning Jumala Tall kannab ära maailma patu (Jh 1:29; Gl 3:13; 1Pt 2:24; 3:18).

Tema veri ei ole lihtsalt tema armastuse sümbol. Jumal seadis Kristuse tema veres lepitusohvriks. Lepitust oli vaja, kuna kõik olid pattu teinud ning ilma jäänud Jumala kirkusest. Tema veres on meil lunastus ja üleastumiste andeksandmine ning tema veri puhastab kõigest patust (Rm 3:24–26; 5:9; Ef 1:7; 1Jh 1:7). Kristus äratati surnuist meie õigeksmõistmiseks (Rm 4:25). Tema ülestõusmine kinnitab, et pattude hind on makstud, surm võidetud ja lunastustöö täielik. Konkordiavormel õpetab seepärast, et meie õigus ei ole Kristuse jumalik loomus omaette ega tema inimloomus omaette, vaid kogu Kristus oma täielikus kuulekuses. Meile arvatakse õiguseks kõik, mida Jumala ja inimesena tegutsev Kristus tegi meie asemel: ta allutas ennast meie eest Seadusele, täitis seda täiuslikult kogu oma elu, kannatas ja suri meie eest ning tõusis surnuist.[7]

Kristliku päästekindluse alus ei ole see, mida Jumal leiab meie seest või kui tublid ja usinad me oleme. Selle aluseks on ja jääb Kristuse lõpetatud töö väljaspool meid ja meie eest.

Mida tähendab õigeksmõistmine?

Õigeksmõistmine on Jumala kohtuotsus, millega ta vabastab patuse süüdimõistmisest, annab talle patud andeks ja kuulutab ta Kristuse pärast õigeks. Pilt tekib kohtusaalist, kus oleme täielikult süüdi ja väärt vastavat karistust, kuid kus me saame armu, kuna keegi teine on meie kosmilise kaaluga kuriteod enda peale võtnud. Armu pole definitsiooni poolest võimalik välja teenida, ja kui oleks, siis see poleks enam arm.

Seda näitab juba õigeksmõistmise vastand. Pühakirjas vastandatakse õigeksmõistmine hukkamõistmisele, küsides, kes võib süüdistada ja hukka mõista Jumala valituid, kuivõrd Jumal on ju see, kes õigeks teeb (Rm 8:33–34; Õp 17:15; Js 5:23). Jumal ei otsi patusele sobivat vabandust ega nimeta pattu tähtsusetuks ning ükski patt ei jää talle märkamata. Tema kohtuotsus põhineb Kristuse kuulekusel ja lepitusohvril. Patt on tõeliselt kantud, karistus talutud ja Jumala Seadus täidetud.

Konkordiavormel seletab, et patune mõistetakse vabaks kogu tema süüst ja teenitud hukkamõistust ning võetakse Jumala lapseks ja igavese elu pärijaks ilma ühegi eelneva, kaasneva või järgneva inimliku teene või väärilisuseta. See sünnib puhtast armust üksnes Kristuse teenete, tema täieliku kuulekuse, kannatuse, surma ja ülestõusmise pärast.[8] Õigeksmõistmine hõlmab seega pattude andeksandmist, Kristuse õiguse omistamist, lepitust Jumalaga, armusse vastuvõtmist, lapseõigust ja igavese elu pärandit. Need ei ole üksteisest lahutatud päästeastmed, vaid ühe ja sama armulise kohtuotsuse annid.

Õigeksmõistmist tuleb aga eristada inimese pühitsusest.

Õigeksmõistmine vastab küsimusele: mille alusel võtab Jumal patuse vastu ja kuulutab ta õigeks?

Pühitsus vastab küsimusele: mida teeb Püha Vaim õigeksmõistetud inimese sees ja tema elus?

Õigeksmõistmise alus on täielikult Kristuses. Pühitsuses hakkab Püha Vaim inimest tegelikult uuendama, tekitades temas armastust, kuulekust ja häid tegusid. Mõlemad on Jumala annid, kuid neid ei tohi segada. Meie pühitsus jääb selles elus ebatäiuslikuks ning patt elab ka uuestisündinud inimese lihas edasi (Rm 7:14–25; Gl 5:17; 1Jh 1:8–2:2).

Kui Jumala otsus sõltuks meie pühitsuse tasemest, ei saaks keegi ealeski olla päästes kindel. Isegi pärast seda, kui Püha Vaim on inimese uuesti sünnitanud ja tema elu on hakanud kandma head vilja, ei seisa ta Jumala kohtujärje ees oma kuulekuse alusel, vaid endiselt üksnes Kristuse täiusliku kuulekuse, kannatuse ja surma õigusega. Nii jääb kogu au päästetöös Jumalale ja Kristuse järgija südametunnistus saab kindlat lohutust, sest kuigi meie uus kuulekus on küll tõeline, jääb see käesoleva elu vältel ebatäiuslikuks.[9]

Suur ja võrratu vahetus: meie patt Kristusele, Kristuse õigus meile

Õigeksmõistmist aitab mõista Pühakirja arvestamise keel. Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks. Taavet nimetab õndsaks inimest, kellele Jumal arvestab õiguse tegudest sõltumata ega arvesta tema pattu (1Ms 15:6; Ps 32:1–2; Rm 4:3–8, 22–24).

Ristil toimus suur vahetus. Meie patt ja süü kanti Kristuse arvele ning tema kandis meie karistuse meie asemel. Kristus ei muutunud ise patuseks, ristil rippudes oli ta täiuslikult patuta, õige, laitmatu Jumala Tall. Ometi tegi Jumal meie eest patuks tema, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime temas Jumala õiguseks (2Kr 5:21; Hb 4:15; 1Pt 1:18–19).

Selle vahetuse teine külg on Kristuse õiguse omistamine usklikule. Ühe üleastumise pärast tuli kõigile surmamõistmine, kuid ühe inimese kuulekuse läbi saavad paljud õigeks (Rm 5:18–19). Apostel ei tahtnud, et teda leitaks Kristuses oma Seadusest tuleva õigusega, vaid Kristusesse uskumise kaudu saadud õigusega, mis tuleb Jumalalt usu alusel (Fl 3:8–9). Kristus ise on saanud meile õiguseks, pühitsuseks ja lunastuseks (1Kr 1:30).

Õigeksmõistmine ei jäta inimest vaimulikku nullseisu, nagu oleks tema patuvõlg küll kustutatud, kuid tal puuduks Jumala ette tulemiseks vajalik õigus. Jumal ei arvesta talle tema pattu, vaid kingib ja omistab talle Kristuse kuulekuse õiguse.[10] Uskliku pattude eest on võlg tasutud ja ta saab minna Isa palge ette täies kindluses, olles ühtlasi rüütatud Kristuse õigusega. Pühakiri väljendab sama tõde näiteks rõivastumise kaudu. Jesaja rõõmustab, et Jumal on riietanud ta päästeriietega ja katnud õigusekuuega (Js 61:10). Noa loos vastandatakse häbi paljastamine selle katmisele (1Ms 9:20–23), milles võib lunastusloo tervikpildis näha varajast protoevangeelset motiivi. Sakarja nägemuses võetakse ülempreester Joosualt ära tema süüd kujutavad määrdunud rõivad ja ta riietatakse puhaste rõivastega (Sk 3:1–5). Joosua seisukorra muutus ei tulene Joosua otsusest ega pingutusest, vaid riiete vahetuse viib otsast lõpuni korda Jumal. Viimaks on meil kindlus, et kõik, kes on Kristusesse ristitud, on Kristusega rõivastatud (Gl 3:27).

Luther nimetas Kristuse õigust võõraks õiguseks – iustitia aliena. See on «võõras» mitte sellepärast, et see jääks usklikule kaugeks, vaid sellepärast, et selle allikas ei ole inimeses endas. See kuulub Kristusele, kuid saab usu kaudu tõeliselt meie omaks. Kristuse õigus on usu läbi meie õigus ning tema päästeandidest saame meiegi osa.[11] Kristlase ainus lootus ja kindlus on seega Kristus, sest üksnes Kristus on tema eest täitnud kogu õiguse, kandnud tema patud, valanud tema eest oma vere ja võitnud surma.

Üksnes armust

Jumal mõistab patuse õigeks armust. Esiteks tuleb alati selgeks teha, mida arm kindlasti ei ole. Arm ei ole Jumala tasu inimese siira kavatsuse, sügava kahetsuse ega vaimuliku pingutuse eest. Arm tähendab, et Jumal annab pääste tasuta sellele, kes ei ole seda ära teeninud. Jumal halastab ja annab armu sellele, kellele ta tahab armu ja halastust anda (Rm 9:15–18). Kõik on pattu teinud, kuid nad mõistetakse õigeks Jumala armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses (Rm 3:23–24). Kui pääste sõltuks tegudest, ei oleks arm enam arm (Rm 11:6).

Konkordiavormel õpetab, et Jumal annab patud andeks ilma meie eelneva, kaasneva või järgneva teo, teene või väärilisuseta ning omistab meile Kristuse kuulekuse õiguse. Vormel peab seetõttu hädavajalikuks Pauluse selgitavat terminoloogiat: armust, tasuta ning Seaduse tegudest ja pingutusest sõltumata. Need jätavad õigeksmõistmisest, mis on täielikult Jumala tegu, välja kõik inimese teened, et kogu au jääks Kristusele.[12]

Meid ei mõisteta õigeks meie otsuse, kahetsuse, usu tugevuse, armastuse, elumuutuse ega heade tegude pärast. Ka meie parimad teod ei täienda ega saagi midagi lisada Kristuse päästvale tööle.

Kristus ei tee suuremat osa, jättes viimase vajaliku sammu inimese teha. Kristuses on kogu meie õigus.

Üksnes Kristuse pärast

Väljend «Kristuse pärast» ei ole ebamäärane kiriklik kõneviis. See tähendab, et Jumal annab patusele andeks Kristuse täieliku kuulekuse ja ristil valatud vere pärast. Kristus täitis meie asemel Jumala Seaduse, kandis meie patu ja karistuse ning lepitas meid Jumalaga. Tema on ainus vahemees Jumala ja inimeste vahel ning ainus nimi, milles on pääste (Ap 4:12; 1Tm 2:5–6).

Schmalkaldeni artiklid nimetavad seda kristliku usu esimeseks ja peamiseks artikliks: Kristus suri meie pattude eest, äratati üles meie õigeksmõistmiseks, tema on Jumala Tall, kes kannab maailma patu ning Jumal pani tema peale meie kõigi süüteod. Seda päästet ei saa omandada ühegi teo, Seaduse ega teene abil, vaid see võetakse vastu usu kaudu.[13]

Kristus on täitnud Jumala Seaduse (Rm 5:18–19; Gl 4:4–5), on kandnud meie patud (Js 53:4–6; 1Pt 2:24), on valanud oma vere pattude andeksandmiseks (Mt 26:28; Rm 5:9), on üles äratatud meie õigeksmõistmiseks (Rm 4:25) ja on saanud meile õiguseks (1Kr 1:30). Evangeelium ei kutsu inimest lootma pelgalt võimalusele, et äkki, võibolla tegi Kristus piisavalt. Evangeelium kuulutab Kristuse lunastustöö lõplikkust sõnadega: «See on lõpetatud!» (Jh 19:30).

Üksnes usu kaudu

Inimene mõistetakse õigeks usu kaudu. See ei tähenda, et usk oleks uus teene, mille Jumal võtab heade tegude asemel vastu. Samuti ei tähenda see, nagu oleks usk inimeses iseäranis väärtuslik omadus või kaunis voorus. Usu kaudu mõistetakse õigeks, kuna usu kaudu võetakse vastu Kristus, kelles ongi kogu õigus.

Konkordiavormel nimetab usku vahendiks ja tööriistaks, millega haaratakse kinni Kristusest ja temas antud Jumala õigusest. Usk võtab evangeeliumi tõotuses vastu Kristuse teened, pattude andeksandmise ja Jumala armu.[14] Augsburgi usutunnistuse apoloogia seob kokku kolm asja: Jumala tasuta tõotuse, Kristuse teened meie pattude hinnana ja usu, mis tõotuse vastu võtab. Usk ei too Jumalale midagi, millega tema arm välja teenida, vaid sellega võetakse Jumalalt vastu see, mida ta Kristuses tasuta annab.[15]

Päästev usk ei ole pelgalt teadmine, et Jeesus elas, suri ja tõusis üles. Ka deemonid teavad, et Jumal on üks, ning tunnevad Jeesuse ära Jumala Pühana, kuid neil puudub päästev usk (Mk 1:24; Jk 2:19). Pääste ei sõltu inimese intellektuaalsest võimekusest ega pelgast faktiteadmisest. Õigeksmõistev usk usaldab Jumala tõotust: Kristuse täiusliku kuulekuse ja valatud vere pärast on minu patud andeks antud ning mind on rüütatud õigusekuuega. Ühesõnaga, usk võtab vastu juba valmis anni.

Ka usk ise on Jumala armulik and. Filiplastele kirjutab Paulus, et neile on armust antud Kristusesse uskuda (Fl 1:29). Keegi ei saa tunnistada, et Jeesus on Issand muidu kui Pühas Vaimus ning Lüüdia puhul avas Issand tema südame, et ta kuulutatud sõna vastu võtaks (1Kr 12:3; Ap 16:14). Kristlase pääsemine Jumala armust ja kingitud usu kaudu ei pärine kristlasest endast, vaid on Jumala and, nii et kellelgi ei oleks alust kiidelda (Ef 2:8–9). Kristus on usu alustaja ja täidesaatja (Hb 12:2). Pääste ei alga inimese võimest uskuda, vaid Jumala armulisest tegevusest.

Jumal sünnitab uuesti Sõna kaudu

Pühakiri näitab nii uuestisünni algatajat kui ka vahendit, mille kaudu Jumal uue elu annab. Sama Jumal, kes kingib pääste, on seadnud ka vahendid, mille kaudu inimene päästele tuleb. Peetrus ja Jaakobus toovad esile, et Jumal sünnitab inimese uuesti oma tahtel ning teeb seda tõe sõna kaudu. Peetrus ütleb, et meid on uuesti sünnitatud kadumatu seemne kaudu, milleks on Jumala elav ja jääv sõna ning täpsustab, et see sõna on meile kuulutatud evangeelium (Jk 1:18; 1Pt 1:23–25).

Paulus ütleb samamoodi, et evangeeliumi kaudu sündisid inimesed uuesti Kristuses Jeesuses ning et usk tuleb kuuldud kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu (1Kr 4:15; Rm 10:17). Inimene panustab oma vaimulikku uuestisündi täpselt samavõrd palju nagu enda lihalikku sündi – mitte midagi. Jumal, Püha Vaim, annab elu ja loob usu evangeeliumi kaudu. Seepärast õpetab Augsburgi usutunnistus kohe pärast õigeksmõistmise artiklit, et selle usu saamiseks on Jumal seadnud evangeeliumi kuulutamise ameti ja andnud sakramendid. Sõna ja sakramentide kui vahendite kaudu antakse Püha Vaim, kes sünnitab usu seal ja siis, kus see on Jumalale meelepärane.[16]

Konkordiavormel õpetab samas vaimus, et Kristuse saavutatud päästevarad tuuakse meile Püha Vaimu läbi evangeeliumis ja sakramentides ning võetakse vastu usu kaudu. Nõnda saavad usklikule osaks lepitus Jumalaga, pattude andeksandmine, Jumala arm, lapseõigus ja igavese elu pärand. Jumal ei juhi patust oma varjatud nõu uurima ega ootama Sõnast lahutatud sisemist ilmutust. Ta seob oma päästva tõotuse nähtavate, tuntavate ja kuuldavate armuvahenditega: kuulutatud evangeeliumi, ristimise, absolutsiooni ja armulauaga. Nendes ei räägi inimene Jumalale oma usust, vaid Jumal annab inimesele Kristuse ja pattude andeksandmise.[17]

Üksnes usust, kuid mitte usust, mis on üksi

Õigeksmõistmist ja pühitsust tuleb rangelt eristada, kuid neid ei tohi eales kristlikus elus lahutada.

Üksnes usk võtab vastu Kristuse ja tema õiguse. Head teod ei ole õigeksmõistmise põhjus, osa, tingimus ega täiendus. Ometi ei jää õigeksmõistev usk viljatuks. Konkordiavormel ütleb, et head teod järgnevad tõelisele usule kindlate viljadena. Usk ja head teod kuuluvad kristlase elus kokku, kuid üksnes usk võtab vastu Kristuse õnnistuse – ning tõeline usk ei ole kunagi ega ühelgi ajahetkel üksi.[18] Paulus õpetab sedasama ühe tervikliku mõttekäiguna: meid päästetakse armust usu kaudu, mitte tegudest, kuid Jumal on meid loonud Kristuses Jeesuses heade tegude tegemiseks (Ef 2:8–10). Kristus lunastas endale rahva, kes on innukas tegema head ning Kristuses maksab usk, mis on tegev armastuse läbi, väljendudes Vaimu viljas (Gl 5:6, 22–24; Tt 2:14). Jaakobus ei lükka seda õpetust ümber. Paulus küsib, mille alusel mõistetakse jumalatu Jumala ees õigeks, ning välistab selle alusena inimese teod: Jumal arvestab õiguse sellele, kes ei tee tegusid, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu (Rm 3:28; 4:4–8; Gl 2:16). Jaakobus küsib seevastu, kas inimest võib päästa «usk», mida ta üksnes ütleb endal olevat, kuid mis ei toida näljast, ei riieta alasti ligimest ega kanna ühtegi kuulekuse vilja (Jk 2:14–19).

Aabrahami lugu näitab apostlite õpetuse õiget järjestust. Aabraham uskus Jumala tõotust ja see arvestati talle õiguseks juba 1Ms 15:6. Iisaki ohverdamine toimus palju hiljem, 1Ms 22. Hilisem tegu ei mõistnud Aabrahami esimest korda õigeks, vaid näitas, et tema usk oli elav: usk väljendus tema teguviisis ja sai tegudega täielikuks (Jk 2:21–23; Hb 11:17–19). Augsburgi usutunnistuse apoloogia ja Konkordiavormel seletavad seetõttu, et Jaakobus ei räägi tegudest, millega teenitaks pattude andeksandmine või lepitus Jumalaga, vaid tegudest, mida juba õigeksmõistetu usk esile toob.[19]

See seletus ei ole XVI sajandi uuenduslik hädalahendus. Clemens Roomast (u 35–100) õpetas 1. sajandi lõpul, et kristlasi ei mõisteta õigeks nende eneste, nende tarkuse, vagaduse ega isegi südamepuhtuses tehtud tegude kaudu, vaid usu kaudu. Kohe seejärel küsis ta, kas kristlased peaksid seepärast loobuma hea tegemisest ja armastusest, vastates, et sugugi mitte — nad peavad innukalt tegema kõiksugust head. Clemens järgis Pauluse enda mõttekäiku, kus õigeksmõistmisele usu kaudu järgneb õigeksmõistetute uus elu.[20] Origenes (u 185–253) kirjutas, et õiguse juur ei kasva tegudest, vaid tegude vili kasvab õiguse juurest, mille Jumal võtab vastu ka ilma tegudeta. Teod toimivad tunnistusena elava usu olemasolust, selle viljana.[21] Kyrillos Jeruusalemmast (u 315–386) ütles veel otsesemalt, et Aabrahami ei mõistetud õigeks tegudest, vaid usust, ning tema teod said täiuse usu kaudu.[22] Didymos Pimedale (u 313–398) omistatud kommentaar seletas Jk 2:26 juures, et tegusid ei saa panna usust ettepoole, sest inimene päästetakse armust, mitte tegudest, vaid usust. Usk päästab ja hakkab seejärel elama oma tegudes, kuid tegudeta «usk» ei ole tegelikult elav usk.[23] Johannes Kuldsuu (u 347–407) väljendas sarnast tasakaalu, õpetades, et usk ilma tegudeta on surnud ning teod ilma usuta on samuti surnud.[24]

Augustinus (354–430) käsitles Pauluse ja Jaakobuse kirjutatu suhet otseselt. Pauluse «ilma tegudeta» välistab tema järgi usule eelnevad teened, sest keegi ei teeni varasemate tegudega õigeksmõistmise andi. Pärast seda, kui inimene on usu kaudu armust õigeks mõistetud, ei jää Jumala arm temas viljatuks, vaid toob armastuses esile head teod. Kui inimene sureb enne, kui tal avaneb võimalus midagi teha, jääb talle siiski õigeksmõistmine usu kaudu, sest ta sai selle armust, mitte varasemate ega hilisemate tegude tõttu.[25] Kyrillos Aleksandriast (u 375–444) ütles Aabrahami kohta, et tema näiliselt vastandlikud õigeksmõistmised kuuluvad eri hetkedesse: esmalt uskus ta Jumala tõotust, hiljem aga ohverdas Iisaki sellesama usu varal, uskudes Jumalat suutvat surnuist üles äratada. Mujal võttis Kyrillos teema kokku nõnda: nagu usk ilma tegudeta on surnud, nõnda on surnud ka teod ilma usuta; seepärast peavad õige usk ja õige elu koos särama.[26] Seitsmenda sajandi teisel poolel kirjutatud anonüümne Jaakobuse kommentaar seletas, et ristimises antakse patud andeks «üksnes usu kaudu», Jaakobus aga räägib usule järgnevatest tegudest, mis usku kinnitavad ja täiustavad. Seitsmenda sajandi lõpul või kaheksanda alguses Hilariuse nime all säilinud kommentaar nimetas tegusid usu hingeks ning ütles, et usk toimib tegudega üheskoos.[27] Augustinuse jälgedes õpetas ka Beda Auväärne (673–735), et keegi ei saa õigeksmõistmise andi varasemate tegude teenena. Aabrahami teod näitasid, kui täielik oli juba tema südames elav usk ning Jk 2:24 teod on «usu teod».[28]

Reformatsioonieelses läänepärimuses ei kujunenud Jk 2:24 sola fide ümberlükkavaks võtmetekstiks. Christopher R. Mooney leidis reformatsioonieelsest läänepärimusest ainult kaks juhtumit, kus Jk 2:24 tsiteeriti otseselt sola fide vastu: 7. sajandil Toledo Ildephonsuse juures ning 14. sajandi anonüümses, Jan Husile tõenäoliselt ekslikult omistatud jutluses. Salmi tsiteeriti üldse üllatavalt harva ning varasemates seletustes mõisteti tegudest õigeksmõistmist sageli juba olemasoleva usu kinnituse, täiustumise või nähtavaks saamisena. Alates 12. sajandi Glossa ordinaria’st (keskaegse ladina läänekiriku kõige mõjukamast ja laialdasemalt kasutatud piiblikommentaarist) leidub aga ka seletusi, kus tegudest õigeksmõistmist mõistetakse juba saadud õiguse suurenemisena.[29] Igatahes välistab Paulus teod õigeksmõistmise alusena ning Jaakobus välistab surnud usutunnistuse pidamise päästvaks usuks, kuivõrd usu tunnistamine ei võrdu tingimata tunnistatud usu omamisega. Juba 2. sajandi keskel väljendas Justinus Märter (u 100–165) sama eristust väga selgelt, kirjutades, et neid, kes ei ela Kristuse õpetuse järgi, kuigi nad võivad küll huultega Kristuse õpetust tunnistada, ei saa pidada kristlasteks.[30] Pühakiri ei tunne elavat, õigeksmõistvat usku, mis võiks jääda teadlikult ja püsivalt viljatuks. Jaakobus nimetab tegudeta usku surnuks; Johannes ütleb, et armastus venna vastu näitab surmast ellu jõudmist, ning Kristus õpetab, et puud tuntakse selle viljast (Mt 7:16–20; Jk 2:14–26; 1Jh 3:14–18). Taaskord tuleb selguse jaoks korrata, et kristlane ei muutu selles elus patutuks. Täielik patutus kuulub alles tulevasse ellu. Usklikus jätkub võitlus liha ja Vaimu vahel ning ka tema parimad teod on määrdunud riide sarnased, olles puudutatud nõtrusest ja patust (Js 64:5; Rm 7:14–25; Gl 5:17; 1Jh 1:8–2:2). Pühitsuses käimine tähendab, et kristlane ei sõlmi patuga rahu: ta tunnistab oma patud, pöördub tagasi Kristuse andeksandmise juurde, tahab Püha Vaimu läbi ihu teod suretada ja soovib elada Jumala tahte järgi (Rm 8:13; Kl 3:5–17). Uue inimesena ei tee kristlane seda sunnist, vaid vabast ja tänulikust südamest. Niisiis ei ole kristlase tunnus patuga rahu tegemine, leppimine ega patus elamine, vaid meeleparandus ja võitlus patu vastu.

Seetõttu tuleb ka eristada nõrka kristlast inimesest, kes tahab teadlikult patu orjusesse jääda. Nõrk kristlane võib küll korduvalt komistada, kuid ta ei nimeta pattu õiguseks ega hülga meeleparandust ja Kristuse armu. Surnud usk seevastu tunnistab Kristust üksnes huultega, tahab armu ilma meeleparanduseta ja jätkata patu orjuses, eitades seeläbi Kristust oma eluviisiga (Mt 7:21–23; Tt 1:16; 1Jh 2:3–6). Head teod ei tee inimest Jumala ees õigeks. Õigeks mõistetud inimene teeb head, sest Püha Vaim on talle andnud uue elu. Ta ei püüa tegudega Kristuse armu ära teenida, vaid teenib ligimest tänust ja rõõmust armu pärast, mille ta on juba saanud (Rm 12:1; 2Kr 5:14–15; Jh 14:15). Jumal teeb kõigepealt puu heaks ja siis kannab puu head vilja (Mt 7:17–18; 12:33).

Kristlase ainus lootus ja kindlus on Kristus

Õpetus õigeksmõistmisest ei ole koostatud üksnes teoloogiliste mõistete korrastamiseks ega ole reserveeritud kiriku eliidile. See on antud iga kristlase südametunnistuse lohutamiseks. Inimene, kes vaatab päästekindluse saamiseks iseendasse, leiab alati põhjuse kahelda ja meelt heita. Meie kahetsus ei ole täiesti puhas, usk võib kõikuda, armastus olla puudulik ja kuulekus ebatäiuslik. Kui päästekindlus sõltuks inimese sisemisest seisundist või pühitsuse tasemest, ei oleks kindlus võimalik.

Konkordiavormel ütleb seepärast, et usklikud ei tohi oma õiguses ja hingeõndsuses kahelda nende nõtruste ja puuduste tõttu, mis hauani külge jäävad. Nad peavad rõõmusõnumi lubaduse põhjal olema veendunud, et neil on Kristuse pärast armuline Jumal.[31] Sama kindlust väljendab Paulus, kui ta kirjutab, et Jumal, kes alustas kristlastes head tööd, viib selle lõpule (Fl 1:6). Markus Bockmuehl, kommenteerides Pauluse kirja filiplastele, tegi tabava osutuse: Pauluse kindlus ei rajane kristlaste kristlikkusel, vaid sellel, et Jumal on Jumal – täiesti usaldusväärne ja suuteline viima lõpule töö, mille ta on alustanud.[32] Kristlase ainus lootus ja kindlus on Kristus. Mitte sellepärast, et Kristus võib-olla päästab, vaid sellepärast, et Kristus on tema pääste täielikult saavutanud ja annab oma hüved enda omadele. Jumala tõotus ei ütle: «Kui sa oled piisavalt tubli ja sinu usk küllalt suureks kasvab, võib Kristus saada sinu omaks.» Jumal tõotab, et igaüks, kes usub Pojasse, saab pattude andeksandmise ja igavese elu (Jh 3:16; Ap 10:43; 1Jh 5:11–13).

Usk võib olla nõrk, kuid Kristus, kelle usk vastu võtab, on piiritult tugev. Lõppvaates ei põhine päästekindlus sellel, kui tugevasti meie Kristusest kinni hoiame, vaid kui tugevasti Kristus meist kinni hoiab. Hea Karjane tunneb oma lambaid ja annab neile igavese elu. Johannes rõhutab nende hoidmise kindlust kreeka keeles kõige jõulisema eitusega, et oleks selge, et lambad ei hukku mitte mingil juhul, ei iialgi.[33] Keegi ei ole võimeline kiskuma ühtainsatki lammast ära, kuna neist hoiavad kinni nii Isa kui Poeg (Jh 10:27–30). Seepärast sai apostel öelda täie kindlusega, et kuna me oleme usust õigeks saanud, on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi (Rm 5:1). Neile, kes on Kristuses Jeesuses, ei ole enam hukkamõistu, ning mitte miski ei saa neid lahutada Jumala armastusest Kristuses Jeesuses (Rm 8:1, 31–39).

Niisiis ei astu kristlane Isa palge ette oma vooruste, teenete ega vaimuliku edenemisega. Ta leitakse Kristuse seest, mitte enda tegudest tuleneva õigusega, vaid Jumalalt usu kaudu kingitud õiguses. Meie usk võib küll kõikuda, kuid Kristus ei kõigu eal.

Jumal teeb õigeks jumalakartmatu

Luterliku soterioloogia ehk lunastusõpetuse võib kokku võtta kolme punktiga.

1) Inimene on patu tõttu Jumala püha palge ees võlgnik, süüdlane, vaimulikult surnud ega suuda ennast Jumalaga lepitada. Jumala Poeg sai inimeseks, täitis meie eest kogu õiguse, kandis meie patud ja meie karistuse, valas meie eest oma vere ning äratati surnuist meie õigeksmõistmiseks.

2) Jumal annab patusele Kristuse pärast tasuta andeks, arvestab talle Kristuse õiguse ja võtab ta oma lapseks. See and võetakse vastu üksnes usu kaudu. Ka usk ja uuestisünd on Jumala töö, mida Püha Vaim teeb Sõna ja sakramentide kaudu. Õigeksmõistetud inimest hakkab Püha Vaim uuendama, nii et elav usk kannab armastuses ja kuulekuses rohkesti vilja.

3) Evangeelium ei ole õpetus sellest, mida inimene peab tegema, et Jumal viimaks tema vastu armuliseks muutuks. Evangeelium on rõõmusõnum sellest, mida Jumal on Kristuses juba teinud ja mida ta oma tõotuses usklikule kingib: pattude andeksandmise, Kristuse õiguse, rahu Jumalaga, lapseõiguse ja igavese elu.

Patune ei päästa ennast. Kristus on tema eest kõik teinud ning Jumal mõistab jumalakartmatu õigeks armust, Kristuse pärast, usu kaudu. Nõnda jääb kogu au Jumalale ja kogu lohutus patusele. Soli Deo gloria.

 

[1] Konkordiavormel, kokkuvõte, «Kokkuvõte, reegel ja juhtnöör», 1–8. Vt eriti 7–8: Pühakiri on ainus kohtunik, reegel ja juhtnöör; teised usutunnistused ja kiriklikud kirjutised on tunnistused ja seletused selle kohta, kuidas Pühakirja on vaidlusalustes artiklites mõistetud.

[2] Augsburgi usutunnistus (CA) IV, 1–3.

[3] Augsburgi usutunnistuse apoloogia (Ap) IV, 2–3; Konkordiavormel, põhjalik seletus (FC SD) III, 6–8.

[4] CA II, 1–3.

[5] Konkordiavormel, kokkuvõte (FC Ep) I, 3; Konkordiavormel, põhjalik seletus (FC SD) I, 8–14.

[6] CA XVIII, 1–5; FC Ep II, 2–4; FC SD II, 7–26, 48–56.

[7] FC Ep III, 1–2; FC SD III, 9, 14–16, 55–58. Eriti FC SD III, 15: Kristuse kuulekus hõlmab nii tema kannatamist ja surma kui ka kogu tema elu Seaduse all.

[8] FC Ep III, 2, 5; FC SD III, 9, 17.

[9] FC SD III, 28–35. Vt eriti 30–32 ja 35.

[10] FC Ep III, 2; FC SD III, 9, 14–16.

[11] Martin Luther, «Two Kinds of Righteousness» [eesti keeles «Kahesugusest õigusest»], Luther’s Works, vol. 31, Career of the Reformer I, ed. Harold J. Grimm (Philadelphia: Muhlenberg Press, 1957), 297–299.

[12] FC Ep III, 2, 7; FC SD III, 30, 36–39.

[13] Schmalkaldeni artiklid (SA) II, I, 1–5.

[14] FC Ep III, 3–4; FC SD III, 10–13, 31, 38.

[15] Ap IV, 43–60.

[16] CA V, 1–4; FC Ep II, 4; FC SD II, 48–56.

[17] FC SD III, 10–11, 16; Schmalkaldeni artiklid (SA) III, IV, 1; VIII, 3–10.

[18] Augsburgi usutunnistus (CA) VI, 1–2; Konkordiavormel, kokkuvõte (FC Ep) III, 8; IV, 1–2; Konkordiavormel, põhjalik seletus (FC SD) III, 27, 36–41. Vt eriti FC SD III, 40–41.

[19] Augsburgi usutunnistuse apoloogia IV, 244–253; Konkordiavormel, põhjalik seletus III, 42–43.

[20] 1. Clemensi kiri 32.4–33.1; David J. Downs, «Justification, Good Works, and Creation in Clement of Rome’s Appropriation of Romans 5–6», New Testament Studies 59/3 (2013), 415–432. Downs näitab, et Clemensi õigeksmõistmise tunnistusele järgneb kohe üleskutse õigeksmõistetute uuele elule.

[21] Origenes, Commentarii in Epistulam ad Romanos 4.1.6, 4.1.18; inglise keeles Commentary on the Epistle to the Romans, Books 1–5, tlk Thomas P. Scheck, The Fathers of the Church 103 (Washington, DC: The Catholic University of America Press, 2001).

[22] Kyrillos Jeruusalemmast, Catecheses ad illuminandos 5.5; ingliskeelne katkend teoses Gerald Bray, toim., James, 1–2 Peter, 1–3 John, Jude, Ancient Christian Commentary on Scripture, New Testament XI (Downers Grove, IL: InterVarsity Press, 2000), 92.

[23] Didymos Pimedale omistatud ladina keeles säilinud seletus Jk 2:26 kohta. Ingliskeelne katkend teoses Bray, James, 1–2 Peter, 1–3 John, Jude, 93. Kommentaar õpetab, et tegusid ei saa seada usust ettepoole, sest pääste on armust usu kaudu. Päästev usk hakkab seejärel tegudes elama.

[24] Johannes Kuldsuu, In Genesim 2.14. Ingliskeelne katkend teoses Bray, James, 1–2 Peter, 1–3 John, Jude, 94.

[25] Augustinus, De diversis quaestionibus octoginta tribus 76.1–2, kriitiline tekst: CCSL 44A, 218–221; Augustinus, Eighty-Three Different Questions, tlk David L. Mosher, The Fathers of the Church 70 (Washington, DC: Catholic University of America Press, 1982), 194–196. Augustinus ütleb, et Paulus välistab usule eelnevad teened, Jaakobus aga nõuab õigeksmõistetud usule järgnevaid tegusid.

[26] Kyrillos Aleksandriast, katkend Jk 2:21 kohta kreekakeelses katenas; Epistulae 55.2. Ingliskeelsed katkendid teoses Bray, James, 1–2 Peter, 1–3 John, Jude, 89, 91.

[27] Commentarius in Epistulas Catholicas Scotti Anonymi, Jk 2:20, 22–23, teoses Scriptores Hiberniae Minores I, CCSL 108B, 14; Tractatus Hilarii in Septem Epistolas Catholicas, Jk 2:17, 21, 24, CCSL 108B, 65, 68. Anonüümne kommentaar eristab usu kaudu saadud pattude andeksandmist usule järgnevatest tegudest, mis usku kinnitavad ja täiustavad; Hilariuse nime all säilinud kommentaar nimetab tegu usu hingeks ning kirjeldab usku tegudega koos toimivana.

[28] Beda Auväärne, In epistulam Iacobi expositio, Jk 2:14–24; inglise keeles Commentary on the Seven Catholic Epistles, tlk David Hurst, Cistercian Studies Series 82 (Kalamazoo, MI: Cistercian Publications, 1985), 28–33; kriitiline tekst CCSL 121. Beda toetub Jk 2:20–21 seletamisel otseselt Augustinuse 76. küsimusele.

[29] Christopher R. Mooney, «A Puzzling Silence: James 2:24 before the Reformation», The Journal of Theological Studies 71/2 (2020), 657–702. Järeldus ei ole, et selline kasutus täielikult puudus, vaid et see oli haruldane ega kujunenud enne reformatsiooni valitsevaks seletuseks.

[30] Justinus Märter, Apologia I 16; First Apology 16, ANF 1:168. Justinus tugines muuhulgas Jeesuse sõnadele: «Mitte igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!», ei saa taevariiki» (Mt 7:21).

[31] FC Ep III, 6; FC SD III, 30–32.

[32] Markus Bockmuehl, The Epistle to the Philippians, Black’s New Testament Commentary 11 (Peabody, MA: Hendrickson, 1998), 62: «In all this, Paul’s confidence is not in the Christianity of the Christians but in the God-ness of God, who is supremely trustworthy, able, and committed to finish the work he has begun.»

[33] Nestle-Aland, Novum Testamentum Graece, 28. rev. Aufl., toim. Barbara Aland jt (Stuttgart: Deutsche Bibelgesellschaft, 2012), Jh 10:28: οὐ μὴ ἀπόλωνται εἰς τὸν αἰῶνα. Daniel B. Wallace, Greek Grammar Beyond the Basics (Grand Rapids: Zondervan, 1996), 468–469.

PIHTILKÄIMISE PALVED

1. Ettevalmistamiseks pihti vastu loe viimasel paaril päeval enne pihti südamepeegel hoolega läbi ja katsu oma südant iga üksiku küsimuse juures!

2. Pihtipäeva hommikul

Helde ja armuline taevane Isa! Et mina nüüd oma pattu tundes oma nõdra usu kinnituseks tahan pihtile ja pühale armulauale minna, siis palun Sind kõigest südamest: anna mulle oma püha Vaimu, et mina selle suure armu vastu õieti võiksin valmistatud olla ja et ma, otsekui siin maa pääl, nõnda ka üleval taevas oma pattudest võiksin täiesti lahti päästetud ja vabaks saada. Oh Issand, ole mulle armuline, sest kui Sa tahaksid minu pattusid üles arvata, kes siis Su ees võiks seista? Tuhande pääle ei võiks ma ühtainustki sõna vastata, veel vähem oma patu võlga Sulle tasuda. Seepärast halasta minu pääle oma helduse pärast! Pese mind puhtaks minu ülekohtust ja puhasta mind mu pattudest. Oma nime pärast ole mulle armuline ja tee terveks minu hing, sest mina vaene olen väga patune. Ära mõtle mitte minu noore ea pattude pääle ja anna mulle andeks, mis ma tänini Su vastu olen eksinud. Ei ma või, oh halastuse Jumal, mitte oma häätegude ega ärateenimise pärast armu loota, vaid üksnes Jeesuse Kristuse, Sinu armsa Poja kannatamise ja surma pärast palun ma Sind: ole mulle armuline ja aita mind oma pattu Sulle tõsisest südamest üles tunnistada ja Sinu käest armu ja andeksandmist saada, mis Sa oma kutsutud ja seatud sulase ja käskjala läbi lased kuulutada ja välja jagada! Aamen.

3. Pihtipalve ehk patutunnistus

Kõigevägevam, armuline Jumal! Mina vaene patune inimene tunnistan Sinu ees kõik oma patud, mis mina mõtte, sõna ning teoga olen teinud ja misläbi mina Su õiget viha ja nuhtlust ajalikult ja igavesti küll väga olen ära teeninud. Minul on nende pärast väga kahju ja mina kahetsen neid südamest ja palun Sind Sinu põhjatuma helduse ja Sinu armsa Poja Jeesuse Kristuse kibeda kannatamise ja surma pärast: ole Sa mulle vaesele patusele armuline ja halasta mu pääle, anna andeks kõik minu patud ja anna mulle armuga oma püha Vaimu väge, et ma oma elu võin parandada. Aamen.

4. Pärast lahtimõistmist

Kõigevägevam, igavene Jumal, mina tänan ja kiidan Sind, et Sina mulle oma kutsutud ja seatud sulase ja käskjala läbi oled kinnitanud, et Sinu Poeg Jeesus Kristus ka minu patud on ära lepitanud ja andeks andnud! Mina palun Sind: täida mind nüüd püha Vaimu väega, et ma enam pattu ei teeks, vaid õiges, pühas elus – mõttes, sõnas ja teos – Sinu lipu all võitleksin ja õndsaks saaksin Sinu armsa Poja Jeesuse Kristuse, minu Issanda läbi! Aamen.

 

ARMULAUALKÄIMISE PALVED

1. Armulauale minnes

Issand Jeesus Kristus, mina ei ole mitte väärt, et Sina mu südamesse tuled, aga mulle on Sinu abi tarvis ja mina igatsen Sinu armu, et ma võiksin patu süüst lahti, vagaks ja õndsaks saada. Nüüd tulen mina, ei ühegi muu kui ainult Sinu sõna pääle lootes. Sest Sina ise kutsud mõnd oma pühale lauale ja tõotad mulle kõlvatule, et ma pean armu ja õnnistust saama Sinu ihu ja vere läbi, mis ma pühas sakramendis vastu võtan. Armas Issand, ma tean, et Su jumalik sõna ja tõotus tõsine on, sellepärast ei taha ma mitte kahelda. Mulle sündigu Sinu sõna järele. Issand Jeesus, ühenda ennast minuga, et ma Sinu sisse jääksin ja Sina minu sisse, ja et ma Sinust lahutamata oleksin ajalikult ja igavesti! Aamen.

2. Armulaual Issanda ihu ja verd vastu võttes

Issand Jeesus Kristus, Sinu püha ihu kinnitagu ja hoidku mind õiges usus igaveseks eluks!

Issand Jeesus, Sinu püha veri kinnitagu ja hoidku mind õiges usus igaveseks eluks!

Issand Jeesus, Sinule ma elan, Sinule ma suren, elus ja surmas Su oma ma olen! Aamen.

3. Armulaualt tulles

Kõigevägevam Jumal, taevane Isa! Sinule olgu kiitus ja tänu, et Sa mind Talle õhtusöömaajale ja pulmale oled kutsunud ja et Sa mind nüüdki kalli taevase varaga oled täitnud! Sa oled mind Kristuse, minu Õnnistegija ihu ja verega söötnud ja jootnud! Minu hing on nüüd rõõmustatud ja kõik, mis mul on, Sinu kalli anni läbi kosutatud ja kinnitatud! Ma olin haavatud, nüüd ma olen parandatud; ma olin nõrk ja väsinud, nüüd sain ma tugevaks; mu hing oli täis valu ja haigust, nüüd on ta terveks saanud. Kõik minu patud on mere sügavusesse heidetud ja ma olen selle pääle julge, et ei midagi ei või mind lahutada Jumala armust, mis on Jeesuse Kristuse, meie Issanda sees. Sest selle kalli roa ja joomaaja läbi on Kristus kõige oma armuvaraga minu omaks saanud, ja mina olen Temaga usu läbi kõvasti ja täiesti kokku liidetud. Anna armu, taevane Isa, et ma ilmaski Sinust ei tagane, vaid tasun oma tõotusi. Saada korda see hää töö, mis Sa minu sees oled alustanud, Jeesuse Kristuse päevani, ja pane mind siis istuma oma lauda oma au ja väe riigis, et ma kõigi äravalitud hingedega Sind igavesti kiita ja austada võiksin Jeesuse Kristuse, meie Issanda sees! Aamen.

 

Väljaandest: Igapäevane palvealtar noorele ja vanale. N. Aunverdt, Vastseliina koguduse õpetaja. Võrus. S. Songi trükk ja kirjastus. 1925.

Johannes Nathan Aunverdt (7. aprill 1889 Tallinn – 1. mai 1927 Tartu) oli Eesti luterlik vaimulik, 1913–1920 Mihkli koguduse õpetaja, 1920–1927 Vastseliina koguduse õpetaja ja 1924–1927 Petseri koguduse õpetaja.

Head kuulajad, ma pean alustama oma loengut reservatsiooniga. Ma ei ole kunstiajaloolane, vaid teoloog ning kirikuajaloolane, mistõttu on mul täna võimalik teiega jagada üksnes pisut omaenda erialaseid teadmisi. Kasutasin oma ettekande alusena peamiselt kunstiajaloolaste Helen Bome, Kersti Markuse[1] ja Kristel Markuse[2] uurimusi, samuti Kaur Alttoa kirjatöid, ja eeskätt nendele autoritele kuulub minu tänu ja lugupidamine. Nii et ma ei pretendeeri mitte kuidagi järgneva käsitluse ainuautorsusele, vaid olen pigem koguja ja vahendaja rollis.

Aed ja Linn

Aga läheme nüüd teema juurde, mille olen sõnastanud järgmiselt: «Pühakoda kui paradiisiaed». Püüan oma mõtteid sünkroniseerida käimasoleva õigeusu festivaliga, mille teemaks on «Loodus kui pühakoda» ja mille raames ka see loeng toimub. Niisiis, Pühakirja järgi on inimsoo algus seotud paradiisiaiaga:

«Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu. Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda…» (1Ms 2:8–10).

Johannese ilmutuses – Piibli viimases teoses – laskub aegade lõpus uueks loodud maale uus, taevane Jeruusalemm. Nagu öeldakse Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkes: «Ja ma nägin Püha Linna, uut Jeruusalemma taevast Jumala juurest alla tulevat – nagu mõrsjat, kes on end oma peigmehe jaoks ehtinud.»[3] Ilmutusraamatu 21. ja 22. peatükk on pühendatud taevase Jeruusalemma ja selle hiilguse kirjeldamisele. Seal pole kujutatud üksnes linnalist keskkonda (mille kallal, nagu mulle meelde on jäänud, pahandas kadunud Jaan Kaplinski, keda häiris Piibli urbanistlik ettekujutus taevariigist) – seal on sarnaselt paradiisiaiale ka jõgi ja tervendav elupuu: «Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda – igal kuul – ning puu lehed annavad rahvastele tervist» (Ilm 22:2).

Niisiis osutab kristlikus mõtlemises igavesele jumalariigile nii paradiisiaia kui püha linna kujund. See kajastub liigutavalt traditsioonilise leinamissa antifoonis «In paradisum» ehk «Paradiisi», mida laulab koor lahkunu kirikust väljakandmisel:

«In paradisum deducant te angeli; in tuo adventu suscipiant te martyres, et perducant te in civitatem sanctam Jerusalem. Chorus angelorum te suscipiat, et cum Lazaro quondam paupere æternam habeas requiem.»

(Vabas tõlkes: «Paradiisi inglid sind juhtigu; märtrid tervitagu sind su saabumisel ja viigu sind pühasse Jeruusalemma linna. Inglite koor võtku sind vastu ja olgu sul igavene rahu koos Laatsarusega, kes oli kord vaene.»)

Need mõlemad kujundid, Jumala aed ja püha linn, kanti üle kirikuhoonele, Jumala templile. Keskajal esindas ja kujutas maine, inimkätega ehitatud jumalakoda taevast kuningriiki, pakkudes usklikele aimdust tõotatud paradiisist. Selle idee teenistusse rakendati kiriklik kunst. Juba 12. sajandil iseloomustas saksa munk Theophilus Presbyter kirikut kui taevalikku paradiisi, kus õitsevad lilled ja kasvavad lopsakad lehed. Selline paradiisiaia kontseptsioon võis anda edasi nii ideed Eedeni aiast kui maapealsest paradiisist kui ka taevasest Jeruusalemmast.[4]

13. sajandil need kaks kujutelma, ruraalne ja urbaanne (Aed ja Linn), ühendati Maarja austamisega. «Kirikuisad ja keskaegsed poeedid võrdlesid Maarjat, Neitsite Neitsit, Linnaga, milles on Suletud Aed, kus kasvavad puud, taimed ja lilled. Selles taevases rohuaias on heateod puude viljad ja vagad mõtted ravimtaimede vägi, ning voorused kui lõhnavad lilled,» kirjutavad Helen Bome ja Kersti Markus.[5]

Jumalakojad Karjas ja Pöides

Saaremaal on kaks keskaegset kirikut, kus leidub ohtrasti raiddekoori. Need on Karja ja Pöide kirik. Neist kahest pühakojast on vanem Pöide, mis romaani kirikuna eksisteeris juba enne 13. sajandi keskpaika. Näeme selle ehitise jälgi tänase kiriku müürides. Ent millalgi 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses teostati suurem ümberehitus ning «objektil» töötasid samad meistrid, kes olid tegevad ka Karja ehitusel. Kaur Alttoa hinnangul viitab nii Pöide kiriku kapiteelide kui ka päiskivi taimdekoor «eksimatult samale meistrile, kes on raiunud analoogset dekoori Karja kirikus ja Tallinna toomkiriku koorilõpmiku päiskivi».[6]

Jätkates Kaur Alttoa osundamist: «Karja kiriku lehtdekoor kuulub stiililiselt ajajärku, mida Saksa gootikas esindab Naumburgi toomkirik. Küll on siin töötanud meistrite päritolu üheselt selgitamata. Ainsa kindla pidepunktina on selge, et toosama naturalistliku taimdekoori looja on raiunud ka Gotlandil Boge kiriku ühe portaali. Suure tõenäosusega on oletatud, et Karja kirik on ehitatud 13. sajandi lõpukümnendeil, ent pole välistatud ka järgmise sajandi algus. Karjas tegutsenud meistrid on olnud tegevad ka romaanipärase Pöide kiriku rekonstrueerimisel.»[7]

Seega tuleb Karja kiriku ehitusaeg ja Pöide ümberehitus dateerida samasse ajajärku. Kui muutub ühe kiriku dateering, mõjutab see ka teist – Karja kirik ja Pöide kiriku ümberehitus liiguvad ajaskaalal üheskoos edasi-tagasi, vastavalt dateeringu muutumisele. Viimase saja aasta jooksul on dateeringud liikunud ajaraamis 1280–1350, s.t umbes seitsekümne aasta pikkuses vahemikus.

Mõlemad kirikud on teadaolevalt pühendatud naispühakule – Karja kirik Aleksandria Katariinale ja Pöide kirik Neitsi Maarjale. Karja kirik asus piiskopi maadel, Pöide kirik ordumaadel. Väärib tähelepanu, et nii Karjas kui Pöides on skulptuuridel kujutatud muistseid saarlasi. Kuna nii kaugest ajast ei ole meie käsutuses pildimaterjali selle kohta, kuidas saarlased või eestlased välja nägid, pakuvad mõlema kiriku skulpturaalsed figuurid meile hindamatut teavet. Võimalik, et Pöide «talupojaskulptuurid» kujutavad kohalikku ülikupaari, kes võis olla Pöide kihelkonnakiriku patrooniks või donaatoriks.

Mõlemale kirikule, Karjale ja Pöidele, on iseloomulik naturalistlik taimdekoor, mis algab juba sissepääsu juurest – portaalidel. Võrreldes Pöidega on Karja taimdekoor rikkalikum. Kaur Alttoa ütleb Karja kirikut silmas pidades, et «erinevate taimede lehti on siin peaaegu et terve botaanikaaia jagu».[8] Tõesti, tasub võtta aega ja otsida Karja kiriku raiddekoorilt üles kõik taimemotiivid.

Karjas saab paradiisi-ootus alguse algselt lõunaportaali kohal asunud bareljeefilt, kus on kujutatud Kolgata stseeni. Seal osutatakse koos Kristusega risti löödud kurjategijate erinevale saatusele – ühele tuleb järgi ingel, teisele kurat. «Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis,» ütles Kristus kahetsenud röövlile (Lk 25:43). «Kirikusse sisenedes saab selgeks, et lubadusest on kinni peetud: tõesti, paradiis ongi siinsamas, ja pühakute eestpalvel ja sakramendi kaudu sisenetakse õndsusse eelkõige Kristuse paremal käel, Maarja aias,» jutustavad Helen Bome ja Kersti Markus. «Kristlikku taevast kujutleti, toetudes kahele piiblikohale, kas naasmisena paradiisi ehk Eedeni aeda (1Ms 4), millest pärispatt oli inimkonna pagendanud, või tõusmisena Taevasesse Jeruusalemma (Ilm 21), maise püha linna ja maailma keskpunkti transtsendentsesse vastesse.»[9]

Karjas on võidukaare skulptuurigruppide kujunduse näol selgesti esindatud ka taevane Jeruusalemm – altariruumi astutakse otsekui läbi taevase Jeruusalemma värava. See meenutab, et maises pühakojas toimuv on teatud mõttes taevariigi eelmaitse ja eeltähendus. «Triumfikaar on sümboolne üleminek koguduseruumist vaimulike alale, sissepääs Eedeni aeda ja Taevasesse Jeruusalemma, kus toimub igavikuline liturgia,» selgitavad Bome ja Markus. «Katariina- ja Nikolause-gruppide kohal kõrguvad baldahhiinid mitte üksnes ei rõhuta pühakute auväärsust, vaid on Linna väravatornideks…»[10]

Millest kõneleb Karja ja Pöide taimdekoor?

Milliseid taimi armastati keskaegsetes kirikutes kujutada? Michael Camille’i sõnul on näiteks Reimsi katedraali kapiteelidel (1230. aastad) kokku loetud vähemalt kolmkümmend erinevat taimeliiki. «Toonased inimesed ei osanud neid liike küll bioloogiliselt klassifitseerida, kuid ometi tunti igaüks neist ära ja neil oli kohalikus keeles oma nimi. Küllap oli see üks valdkondi, kus talupojad suutsid kõige lihtsama vaevaga «kivi» lugeda,» jätkab ta.[11]

Millised taimed aga on esindatud Karjas ja Pöides? Esmalt kohtab mõlemas viinapuu lehti ja viinamarja­kobaraid. Viinapuu sümboliseerib Kristust ja osadust Temaga. Johannese evangeeliumis ütleb Kristus: «Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. … Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha» (Jh 15:1–2.5). Karjas võtab viinapuulehtede ja kobarate motiiv kirikulist vastu juba portaalidel, Pöides näeme seda mitmel pool altariruumis (koos viinamarjakobaraga koori loodenurgas).

Edasi – roos. Roosi peeti lilledest õilsaimaks, kristlikus kultuuris on ta Neitsi Maarja sümbol. Keskaegses Loreto litaanias on Neitsi Maarja üheks tiitliks rosa mystica (eestikeelses tõlkes «taevalik roos»).[12] Karjas võib näha roosiõit, Pöides on kivisse raiutud roosioksad, ja seda lausa kahes kohas – gooti stiilis põhjaportaalil ja koori kirdenurgas. Pole ka ime, sest Pöide kirik on pühendatud Maarjale. Roosiõis – ümbritsetuna viinapuulehtedest – vaatab vastu ka päiskivilt. See viib mõtted sellele, et Kristus ja Maarja, meie Lunastaja ja Tema ema, on mõlemad taevas ja kostavad maapealsete eest.

Maarjaga seostuvad veel põldvaher, ülivõimas ravimtaim puju ja kortsleht. Helen Bome ja Kersti Markus konstateerivad: «Kui jalakas välja arvata, valitseb Karja kiriku koori kivises taimdekooris Maarja-sümboolika ja ravimtaimede imettegev vägi.»[13]

Tähelepanelik pilk leiab Karja ja Pöide kirikust muidki taimi. Kristel Markus on neis tuvastanud järgmised lehed: viinapuu, põldvaher, tulikas, humal, puju, tamm, roos, ristik, kortsleht, kask, luuderohi. Ta osutab asjaolule, et uurijatel pole alati olnud lihtne erinevate taimede lehti täpselt määratleda. Näiteks Pöide kooriruumi edelanurga kapiteeli kahte lehte on peetud nii vahtrale kui ka viinapuule kuuluvaks, ent Kristel Markuse hinnangul on tegemist hoopis humalalehega.[14] Niisamuti võib Karjas erinevate autorite poolt kas jalaka- või poopuuleheks peetud leht osutuda tegelikult pihlakaleheks – kas valge pihlaka või Eestis kasvava tuhkpihlaka leheks, mida võib samuti seostada Neitsi Maarjaga.[15]

«Viinapuu, puju, põldvaher, tamm, tulikas, ristik, humal ja luuderohi esinevad laialdaselt pea kõikides 13. sajandi Euroopa katedraalide taimdekoorides – seega on Karja ja Pöide taimdekooril väga otseseid seoseid Prantsuse gootikas 12. sajandil alanud naturalistlikuma taimdekoori suunaga,» kirjutab Kristel Markus. «Kõnekas on just põldvahtramotiivi kasutamine, kuigi harilik vaher oleks siinsele loodusele omasem. See annab tunnistust sellest, et siin töötanud meisterkond oli kursis Euroopa naturalistliku taimdekoori traditsiooniga ja sealsete levinumate liikidega ning lähtus eelkõige sellest. Siiski on Karjas ja Pöides töötanud meisterkond lisanud programmi ka taimi, mis Euroopa gootikale nii omased ei olnud, see-eest aga tuttavad siinsest loodusest – näiteks kaselehed ja tuhkpihlakalehed.»[16]

Ja maasikas! Ei saa unustada Karja triumfikaare kooripoolsetel eendtugedel leiduvaid maasika- ja sarapuulehti. Maasikas on Bome ja Markuse sõnutsi «pühakute eine ja esineb katedraaligootikas Paradiisiväraval, mis sobib suurepäraselt Karja triumfikaare ikonograafiasse». Sarapuud on 13.–14. sajandi jutlustes võrreldud Maarjaga.[17]

 

 

Kokkuvõtte asemel

On omaette küsimus, kui hästi tundis keskajal lihtinimene – iseäranis Vana-Liivimaal veel pikka aega noorkristlasteks või neofüütideks kutsutud maarahvas – kristliku sümboolika ja ikonograafia keelt. Kindlasti jäi ladinakeelne kõrgteoloogiline kirjavara tavainimesele kättesaamatuks. Samas oli tolleaegse inimese side loodusega palju vahetum ning taimi ja nende omadusi tunti paremini kui tänapäeval. Teatud loodusobjektide ees valitses püha aukartus. Kirikus sulas keskaegne teoloogiline maailmapilt ühte rahvapäraste uskumuste ja kujutlustega. Seepärast võis kirikuhoone olla talupoja jaoks mitmekordselt püha paik, mida pühitsesid nii ristiusu pühad müsteeriumid kui kiriku raiddekooris kujutatud väekad taimed, mis aitasid inimest tema raskes igapäevaelus. Tõnno Jonuks on oletanud, et ristiusu vastuvõtmisel võisid kohalikele paganatele atraktiivseks osutuda ka kristliku eshatoloogia (s.o viimsepäeva ja igaviku) kujutlused, «eriti kontseptsioon paradiisist».[18] Pöide ja eriti Karja kiriku raiddekoor just seda ohtralt pakubki.

Annan kokkuvõtteks sõna taas Kristel Markusele, kes tõdeb: «Kokkuvõtlikult on Pöide interjööri taimdekoor veidi tagasihoidlikum kui Karja kirikul, näiteks puuduvad täiesti triumfikaaretsooni skulptuurigrupid koos suurte lehemotiividega, see-eest on aga koori neljas nurgas pungkapiteelide asemel kujutatud lopsakaid viiehõlmiseid lehti ning kibuvitsaoksi. Kahes kirikus kujutatud liikide põhjal võib väita, et mõlema puhul on taimdekoori teinud sama meisterkond: sarnased on viinapuulehed, tammelehed, põldvahtralehed, pungkapiteelid, puju- ja tulikamotiivid, kase- ja luuderohulehed ning munajaid lehti, mis on sirelilehe-sarnased. Lisaks on kooriruumi «pöidlakesega» leheke nähtav ka Karja kiriku lõunaportaalil. Siiski on Pöides ka mõningaid uusi variatsioone, mis Karjas puuduvad – näiteks on Pöide kooriruumi edelanurgas näha motiivi, mida Karja kirikus üldsegi ei kohta. Tegemist võib olla mõne kristlikus sümboolikas ja 13. sajandi naturalistlikus taimdekooris levinud mitmehõlmise lehega – näiteks humalaga. Samuti on Pöides kahes kohas näha roosioksa, samal ajal kui Karja kiriku portaalil ja interjööris esines roos vaid õiena. Samas on Pöide kirik pühendatud Neitsi Maarjale, mis tõttu roosimotiivi domineerimine ei ole imekspandav.»[19]

Protestantlik sõnakeskne mõttelaad kaldub kirikuhoones nägema eeskätt kogudusesaali, kuhu tullakse jumalasõna kuulama ja mõnikord ka sakramentidest osa saama. Keskajal tähendas pühakoda hoopis enamat – see oli ennekõike Jumala tempel, kus talitati pühasid riitusi ning kus kunstilised ja arhitektuurilised detailid osutasid taevasele reaalsusele. Välise rituaali ja selle teenistusse rakendatud kunsti ülesanne ei olnud pakkuda niivõrd esteetilist naudingut, kuivõrd ülendada uskliku südant ja hinge Jumala poole. Seda taotlust on tabavalt kirjeldanud roomakatoliku preester Romano Guardini, kui ta ütleb rituaali kohta: «Liturgias ei vaata inimene mitte enda, vaid Jumala peale. Liturgias ei peaks inimene tegelema enesekasvatusega, vaid vaatlema Jumala hiilgust. Liturgia mõte seisneb selles, et hing seisab ja avab ennast Jumala ees, et ta elab Jumala elus, jumalike reaalsuste, tõdede, saladuste ja märkide pühas maailmas.»[20]

Nii Karja Katariina kui Pöide Maarja kirik on otsekui taevast Saaremaa kadakasele maastikule laskunud kivisse raiutud paradiisiaed ja uus Jeruusalemm, tunnistades tummalt – ja ometi nii kõnekalt! – kristlase maise rännaku sihtpunktist. Jätkuvalt on õhus kunagi Kaur Alttoa poolt esitatud küsimus Saaremaa keskaegsete kirikute kohta: «miks just siin, miks nii palju, miks nii uhkena?»[21]

Kuni me alles otsime nendele küsimustele vastuseid, saame lasta end haarata siirast aukartusest ja imetlusest. Sirje Helme sõnadega: «Peame olema tänulikud, et on säilinud midagi nii haruldast nagu Karja kirik oma kunstiteostega.»[22] Sama võib öelda ka Pöide Maarja kiriku kohta. Lõpetan aga tsitaadiga Psalmist 118 (Ps 117 Vulgata järgi), millega tervitan kõiki kirikulisi, palverändureid ja uudishimulikke külastajaid: «Benedictus qui venturus est in nomine Domini. Benediximus vobis de domo Domini.» ««Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!» nii õnnistame teid Issanda kojast.»[23]

Ettekanne Pöide Maarja kirikus 1. augustil 2026

 

 

[1] Helen Bome, Kersti Markus. Karja kirik – kõige väiksem «katedraal». – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2005/4[14]. Tallinn, 2005, lk 9–46.

[2] Kristel Markus. Naturalistliku taimdekoori tähendusest Euroopa sakraalarhitektuuris 12.–13. sajandil ning selle mõjudest Eesti keskaja arhitektuuri plastikas. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Kunstiajaloo osakond, 2020. (Käsikiri.)

[3] Johannese ilmutus. Kreeka keelest tõlkinud Vello Salo ja Indrek Hirv. «Loomingu Raamatukogu» nr 21, 2010. Tallinn, SA Kultuurileht.

[4] Kristel Markus, lk 26.

[5] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 36–37.

[6] Kaur Alttoa. Saaremaa keskaegne sakraalarhitektuur – Saaremaa 2. Ajalugu. Majandus. Kultuur. Tallinn: Koolibri, 2007,  lk 815.

[7] Kaur Alttoa. Kirikud, kabelid, kloostrid. Kirjutisi Eesti keskaegsest sakraalarhitektuurist. Tartu: Ilmamaa, 2022, lk 17.

[8] Kaur Alttoa. 101 pühakoda. Tallinn: Varrak, 2015, lk 162.

[9] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 36.

[10] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 36.

[11] Michael Camille. Gooti kunst. Keskaegse maailma nägemused ja ilmutused. Tallinn: Kunst, 2001, lk 134–135.

[12] Katoliku palveraamat. Teejuht katoliiklusse. Tallinn: Gallus, 2024, lk 221.

[13] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 38.

[14] Kristel Markus, lk 89.

[15] Kristel Markus, lk 62–64.

[16] Kristel Markus, lk 85.

[17] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 37.

[18] Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn: Postimees Kirjastus, 2022, lk 320.

[19] Kristel Markus, lk 80.

[20] Romano Guardini. Liturgia vaimust. Tallinn: Gallus, 2025, lk 85.

[21] Kaur Alttoa. Saaremaa kirikud. Tallinn: Kunst, 2003, lk 5.

[22] Sirje Helme. 101 Eesti kunstiteost. Tallinn: Varrak, 2017, lk 11.

[23] Psalmid. Tõlge: Vello Salo ja Indrek Hirv. Tallinn: Maarjamaa, 2009.

Kui sa teaksid, et sünnid kusagil maailmas naisena, millise riigi sa selleks valiksid? Tõenäoliselt lääneriigi, mille kultuuri on aastasadu kujundanud kristlus.

See pole juhus. See on kristliku loomisusu tagajärg, mille kohaselt mees ja naine luuakse jumalanäolisena. Naine ei ole loomise kõrvalsaadus ega mehe omand ega ka sigimise paratamatus. Tema väärtus rajaneb sellel, et ta on samamoodi Jumala pilt nagu meeski.

Antiigis oli taoline arusaam revolutsiooniline. Kreeka mütoloogias peeti naist mehele karistuseks. Aristoteles pidas naist puudeliseks meheks. Rooma õiguses oli pereisal pea piiramatu võim. Truudust nõuti üksnes naiselt, mehe puhul olid lubatavad erandid.

Apostel Pauluse õpetus tema Esimeses kirjas korintlastele on murranguline: «Naisel ei ole meelevalda oma ihu üle, vaid tema mehel, ja samuti ei ole mehel meelevalda oma ihu üle, vaid tema naisel.» Rooma mees võis arvata, et naine kuulub talle. Paulus ütles, et mees kuulus ka naisele. Sümmeetria on täielik. Abielu on vastastikune liit.

Taoline usk ei jäänud pelgalt teooriaks. Varajased kristlased võtsid oma kodudesse hüljatud tüdruklapsi. Kristlikus maailmas kadusid mitmikabielud. Leskede ja orbude eest hoolitsemisest sai kohustus. Lugeda oskasid ka naised, sest oli vaja lugeda Piiblit. Naised tõusid kloostrite, haigete hoolekande ja diakoonia kaudu ühiskonnategelasteks.

Kiriku ajalugu pole laitmatu, sest kõik inimesed on patused. Kristlikku õpetust pole mitte alati tõeks elatud. Just meie patususe tõttu on Piibli õpetus mehelikkusest ja naiselikkusest oluline ka praegusel ajal.

Kristlikust usust loobumisel on selle asemele astuvad alternatiivid naise seisukohalt üha viletsamad. Islamis on perekonna ülesehitus hierarhiline. Mees tohib võtta endale mitu naist. Pärandit jagatakse ebavõrdselt. Mehe ja naise õigus abielu lahutamiseks ei ole võrdne. Kõige teravam näide sellest on Afganistan.

Teine äärmus on lääne radikaalne individualism, milles sugu on lahutatud loomisest. Kui kes iganes võib olla naine, kaotab naiselikkus oma tähenduse. Abielu peetakse lepinguks, mille võib lõpetada. Abordiga tapetakse ka tüdrukuid. Pornograafiline kultuur teeb naise kehast kulumaterjali.

Kristlik inimkäsitus tõrjub mõlemat arusaama. See ei rõhu naist ega tee soost ka vahetatavat identiteeti. See hoiab kinni loomisest ja vastutusest ning selle raames teostub ühtsus erinevuses.

Päästelugu läheb veelgi kaugemale. Ehkki naine luuakse mehest, tehakse uus Aadam üksnes naisest. Kui Jumal saab inimeseks, siis ei ole mehel selles mingit bioloogilist rolli. Päästeloos pole naisel täita mitte kõrvalosa, vaid ta on värav, kelle kaudu me kõik saame pääste osaliseks. Naisel on ainukordne ja asendamatu ülesanne.

Naise kõrge positsioon ei ole ajaloolise arengu paratamatus. See on teatud teoloogia ja inimkäsituse tagajärg.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Kaks patriarhi – Rooma ja Konstantinoopoli – kohtusid novembris 2025 ja tegid inimkonnale ühisavalduse. Paavst Leo ja oikumeeniline patriarh Bartholomeos kinnitasid, et ollakse teel ida- ja läänekiriku nähtava ühtsuse ja täieliku osaduse poole. Kohtumine toimus Nikaia esimese oikumeenilise kirikukogu 1700. aastapäeva tähistamise raames. Ühisavalduses meenutasid patriarhid Leo ja Bartholomeos, et tähistamist väärib veel üks teine, 60 aasta tagune sündmus, kui paavst Paulus VI ja oikumeeniline patriarh Athenagoras avaldasid ajaloolise ühisdeklaratsiooni, millega tühistati ida- ja läänekiriku 1054. aasta vastastikused ekskommunikatsioonid. Tookord tänati Jumalat, et see prohvetlik žest «ajendas meie kirikuid jätkama vastastikuse usalduse, lugupidamise ja ligimesearmastuse vaimus dialoogi, mis Jumala abiga viib taas täieliku usu ja sakramentaalse elu osaduseni, mis eksisteeris nende vahel kiriku esimese tuhande aasta jooksul». Nüüd manitsevad patriarhid kõiki neid, kes on ikka veel kirikutevahelise dialoogi suhtes kõhklevad, kuulama, mida Vaim kirikule ütleb. Vaim kutsub ajaloo praegustes oludes kirikuid tunnistama maailmale rahu, leppimist ja ühtsust.

Paavst Leo meenutas tänulikult seda kohtumist kevadel 2025, kui Tema Pühadus Bartholomeos oli Roomas uue paavsti ametisseseadmisel. Nad teretasid teineteist kui vennad Kristuses. Muu maailm nägi selles rohkemat kui pelgalt kõrgete kirikujuhtide käepigistust, see oli «uuendatud embus kahe iidse kiriku vahel, kes kõnnivad teed ühtsuse poole» (Zenit). Bartholomeos käis paavstlikus idainstituudis (Pontifical Oriental Institute), kus ta oli ligi kuuskümmend aastat tagasi Istanbuli noore preestrina õppinud kanoonilist õigust. Anti üle kutse külastada oikumeenilist patriarhaati endises Konstantinoopolis ja sündiski, et püha Peetruse valitud järglase esimene välisreis suundus ametivenna juurde. Novembris, kui kohtuti Istanbulis, kinnitas Leo, et olles teel «kõigi kristlaste täieliku osaduse taastamise poole, mõistame, et see ühtsus saab olla ainult ühtsus usus». Kohtumisel üksteisele üleantud kingitused sümboliseerisid kirikute ühist sakramentaalset pärandit.

Oikumeeniliselt meelestatud inimesed õhkavad aeg-ajalt, et suurim õnnetus, mis inimkonda tabas, oli Rooma ja ülejäänud üleilmse kiriku vaheline lõhe tuhat aastat tagasi, ja suurim õnnistus, mida inimkond loota võib, oleks ida ja lääne taasühinemine kristliku ühtsuse taastamisega. Keskaja lõpuni tehti lepituskatseid, millest üks julgemaid oli ida- ja läänekiriku ühiselt kavandatud kirikukogu, kus aastatel 1439–1445 sõlmiti unioone nii Kreeka patriarhaatidega kui ka armeenlaste, koptide, süürlaste ja teiste idakirikute esindajatega. Idakirikud olid valmis tunnustama Rooma paavsti primaati ja Rooma oli valmis tunnustama idakirikute sakramente. Kuid paber jäi vaid paberiks, ja reaalpoliitikas jätkus üksteise taunimine või tuli ette hullematki. Tookordne Püha Tool ähvardas, et «mitte ainult paganad, vaid ka juudid, ketserid ja skismaatikud» ei saa osa igavesest elust, kui nad pole ühinenud paavstikirikuga.

Tänapäeval lähtutakse oikumeenilistes dialoogides nn eristavast üksmeelest. See fikseerib ühiseid konsensuslikke seisukohti koos kummagi poole erinevate rõhuasetustega, kusjuures kinnitatakse, et erimeelsused ei muuda ühisosasid kehtetuks. Seega on tegemist konsensusega, mis ei välista erinevusi, vaid just sisaldab neid selgesõnaliselt. Esitades ühiseid seisukohti ja erinevusi, kinnitatakse, et nimetatud erinevused ei ole õpetuslike hukkamõistmiste ajendiks ega kirikute lahususe põhjuseks. Lahutatuse tegelikud põhjused peituvad mujal.

Roomakatoliku kiriku vaade idakirikutele

Vatikani II kirikukogu tunnistas idakirikute kõik sakramendid kehtivateks ja õndsusttoovateks ning võttis arvesse, et kuna idakirikudki on apostlitest alguse saanud patriarhaadid, tuleb alal hoida «usu- ja armusidemeid, mis peaksid sõsarkirikute vahel eksisteerima» (dekreet «Unitatis redintegratio», 1964, art 14). Vatikani kirikukogu tunnistab nüüd, et katoliiklased ei suutnud varasemal ajal õigesti mõista apostlite poolt edasi antud pärandi kõiki vorme ja viise, mis kujunesid eri paigus vastavalt vaimulaadi ja elutingimuste erisustele. Ja see põhjustaski vastastikuse armastuse puudujäägi, mis viis lahknemiseni. Nüüd tunnistab kirikukogu ja tahab kõigile öelda, et idakristlased on alati suure armastusega pühitsenud euharistiat ühenduses piiskopiga ja on seeläbi saanud «jumaliku loomuse osaliseks», nagu on öeldud 2. Peetruse kirjas (1:4), ning ehitatakse üles Jumala kirikuks. «Idakirikute ülimalt külluslikku liturgilist ja vaimulikku pärandit tuleb kõigil tunda, austada, alal hoida ja kalliks pidada. Kõik peavad ära tundma, et see on kristliku pärimuse täiuse ustavaks alalhoidmiseks ning samuti ida- ja läänekristlaste omavaheliseks lepitamiseks väga oluline» (art 15).

Veel tunnistab kirikukogu, et idakirikute omaenese kirikukord selle mitmekesisuses ei ole takistuseks kiriku ühtsusele, pigem rikastab see kristlikku pärimust ja lisab kirikule sära. «Et kõrvaldada mis tahes kahtluse vari, kuulutab käesolev kirikukogu seega, et kogu kiriku vältimatut ühtsust meeles pidades on idakirikutel voli end valitseda vastavalt neile omasele kirikukorrale, kuna see sobib paremini nende ustavate iseloomule ja tuleb nende hingele rohkem kasuks» (art 16). Nõndasamuti on ka teoloogilise pärandiga. Ärgu imestatagu, kui üks traditsioon on aeg-ajalt jõudnud ilmutuse saladuse mingi aspekti selgemale mõistmisele lähemale kui teine või on seda paremini väljendanud. Sellistel juhtudel tuleb neid erinevaid teoloogilisi väljendusi käsitleda pigem üksteist vastastikku täiendavatena kui vastandlikena (art 17).

Seetõttu tunnistab Rooma kirik need oma vennad-õed täielikult katoliiklikuks ja apostlikuks kirikuks. Soov oleks kõrvaldada kõik tõkked, mis veel lahutavad ida- ja läänekirikut, et jõuda täieliku osaduseni (art 18), ometi kinnitab kirikukogu pühalikult, et ühtsuse ja osaduse taastamiseks ja alalhoidmiseks «ei tohi nõuda midagi muud kui hädavajalikku», nagu kunagi ammu oli otsustanud apostlite koosolek Jeruusalemmas (Ap 15:28). Rooma kirik tahtis idakirikule öelda: ärgu enam tundku hirmu proselütismi pärast; kontaktide tihendamine katoliiklaste ja õigeusklike vahel ei ole ülelöömise tagamõttega. Oli ju ka Kirikute Maailmanõukogu New Delhi assamblee 1961. aastal selgesõnaliselt tauninud igasugust meelitamist ühest kirikust teise, kuna see poleks õige Kristuse tunnistamise viis.

Idakirikute vaade läänekirikule

Rooma kirikul on keskne õpetusamet, mis fikseerib ja kehtestab siduvaid seisukohti või vajadusel sõnastab neid ümber, ent õigeusukirikutel pole sarnast keskset autoriteeti peale üleilmse sinodi. Oikumeenilisi sinodeid pole aga pärast Nikaia kirikukogu 787. aastal olnud ja uus katse panortodokssel sinodil 2016. aastal Kreetal ei toonud kõiki patriarhe kokku. Seetõttu võib kohata õigeusukirikute mõtteavaldusi, millel on vaid lokaalne tähtsus ja mis ei muuda kogukiriku õpetust ega liturgiat. Üks seisukohavõtt suhetest teiste kirikutega on pärit III panortodoksselt eelkontsiliaarselt konverentsilt 1986. aastal Chambésy’s. Selles põhjendatakse õigeusu kirikute osalemist oikumeenilises liikumises ja Kirikute Maailmanõukogus, kuid kinnitatakse, et õigeusukirikud ei lepiks formaalse «konfessioonide võrdsuse» ideega ilma ühtsuseta ühise usu alusel. Õigeusu kiriku «ülesanne ja kohus on anda edasi Pühakirjas ja pühas pärimuses sisalduvat tõde kogu täiuses» (1986, art 2). Kreetal toimunud panortodoksne sinod 2016. aastal ei lisanud midagi uut ja kinnitas vaid, et dialoogid, mida õigeusu kirik peab, ei tähenda kunagi kompromisse usuasjades (2016, art 3).

Õigeusu kirik usub end olevat «üks, püha, katoliiklik ja apostlik kirik», nagu määrab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus. Kristlaste seas on lõhesid, kuid Kristuse kirik ise ei ole lõhenenud ega saagi kunagi selliselt olla. Kui õigeusklikud väidavad end olevat see ainus tõeline kirik, siis milliseks peavad nad nende kristlaste staatust, kes ei kuulu õigeusklike osadusse? Erinevad õigeusklikud vastaksid veidi erinevalt, sest kuigi kõik lojaalsed õigeusklikud on oma põhiõpetuses kiriku kohta ühel meelel, ei ole nad täielikult ühel meelel selle õpetuse praktiliste tagajärgede osas.

Esimene, mõõdukam rühm, kuhu kuulub enamik neist õigeusklikest, kellel on olnud lähedane isiklik kontakt teiste kristlastega, väidab, et õigeusu kiriku ainuõigsusest on vale järeldada, et mitte-õigeusklikud ei saa kuidagi kirikusse kuuluda. Nähtamatud sidemed võivad eksisteerida vaatamata välisele eraldatusele. Jumala Vaim puhub, kus tahab, ja nagu püha Irenaeus ütles, kus on Vaim, seal on kirik. On teada, kus kirik on, aga ei saa olla kindlad, kus ta ei ole; ja seetõttu peab hoiduma hinnangute andmisest mitte-õigeusklikest kristlastest kohta. Kristuse üheainsa ihuga saab olla seotud mitmel erineval viisil ja sellest saab olla eraldatud mitmel erineval viisil.

Teine, rangem rühm välistab mitte-õigeusklike seostamise kirikuga, mille Kristus rajas. Nad argumenteerivad, et kirikut tuleb mõista ühtsena nii väliselt kui ka seesmiselt, mis tähendab, et kirikust lahku löönud skismaatikud ja hereetikud ei saa olla kiriku liikmed, sest kirikut ei saa seesmiselt tükeldada. Kuidas Jumal nende peale halastab, on eraldi küsimus.

Nii esimene kui ka teine rühm on seisukohal, et mitmekesisust – eelkõige seesmist – ei saa lubada usu ühtsuse arvelt. Ühtsus õiges usus on olulisem kui institutsionaalne ühtsus; õige usk kolmainsasse Jumalasse, Isasse ja Issandasse Kristusesse ja Pühasse Vaimusse on ilmutatud tõde ning on kirikukogudel seatud kiriku ühtsuse garantiiks. Niisugune on kõigi õigeusu kirikute lähtekoht oikumeenilises dialoogis ja liikmeks olemisel oikumeenilistes nõukogudes. Õigeusklikud jätavad ära seesuguse oikumeenia, mis nõustub minimaalsega või kus loodetakse liikuda kirikute nähtava ühtsuse poole üksikküsimuste lahendamise teel. Usupärimus on üks ja jagamatu tervik, võta või jäta. Seetõttu ei ole õigeusklike seisukohalt võimalik sakramentide vastastikune tunnustamine, näiteks osaleda ühises euharistias – sõltumata sellest, kas idas ja läänes on sama armulauateoloogia või mitte – kuni pole usuühtsust kõiges. Mitte armulaud ei vii ühtsuseni, vaid ühtsus võimaldab ühist armulauda.

Seejuures, kui õigeusklikel on usu ühtsus olulisem kui kirikute institutsionaalne ühtsus, sh üheainsa kirikupea all, miks ollakse nii punktuaalsed liturgilistes üksikasjades? Liturgias osalemine on reeglitega enim piiritletud. Asi on selles, et õigeusu arusaamise järgi kõik usuks vajalik sisaldub ja realiseerub liturgias. Liturgias leitakse taevalik ühendus Jumalaga; liturgia ei ole pelgalt rituaal ega mõttemäng, vaid asi ise. Seetõttu tuleb tähele panna, et kui räägitakse usuühtsusest, siis mõeldakse mitte esmalt kokkuleppeid teoloogilistes jt küsimustes, vaid ühtsust liturgilises elus.

Kõige selle juures õigeusklikud, uskudes, et apostlite alusel on õigeusu kirik üks ja õige, soovivad üle kõige kristlaste nähtavat ühtsust. Ka õigeusklikud nõustuvad «eristava ühtsuse» põhimõttega, teades, kui erinevaid radu on liikunud ida ja lääs. Kuid õigeusklikel on raske aru saada, miks peaks ühtsuse märk välja paistma ühenduses vaid üheainsa patriarhiga, olgu selleks või suurima kristlaste koguduse juht, Rooma piiskop. Õigeusumaailm on detsentraliseeritud struktuuriga sõsarkirikute perekond, mis tähendab, et eraldatud kogukondi saab õigeusku integreerida ilma oma autonoomiat kaotamata; õigeusk soovib osakirikute leppimist, mitte nende neeldumist.

Dialoog nii ida kui läänega

Tänapäeva oikumeenilistes suhetes on õigeusukirikutel mitu dialoogipartnerit nii idas kui ka läänes. Idas on nn eel- ja pärastkalhedoonlikud kirikud nagu nestoriaanid, monofüsiidid jt. Oikumeeniliste vaatlejate hinnangul võib nende vastastikune täielik osadus olla päris lähedal. Läänes on õigeusukirikutel kujunenud usalduslik suhe anglikaani kirikuga. Õigupoolest on just sealt saadud 19. sajandil esmased oikumeenia kogemused ja koostöö algus, mis viis Kirikute Nõukogu asutamiseni 1948. aastal.

Läänes leiab õigeusk enim ühist «nooremas vennas» roomakatoliku kirikus, vaatamata psühholoogilistele barjääridele, mis on kerkinud viimase aastatuhande jooksul. Neile meenuvad kibedad hetked: ristisõjad, Brest-Litovski unioon 16. sajandil, Antiookia skisma 18. sajandil või õigeusu kiriku allasurumine katoliiklikus Poolas kahe maailmasõja vahelisel ajal. Rooma ja teiste õigeusu patriarhaatide taasühinemine sellises osaduses, mis oli enne kirikulõhet, on ikkagi keeruline ülesanne. Ilmne on, et seda ei saa kehtestada ainuüksi ülalt alla, näiteks patriarhide ühisavaldusega. Kõigi nende žestide juures, mida paavst ja oikumeeniline patriarh teevad, sekkub arvamuste ja jõujoonte paljusus, mida saab kergesti võimendada tänapäeva meedias, ja sageli jäädakse kinni klišeedesse.

«Vanema venna» rollis räägivad õigeusklikud omavahel mõistujuttu meistrist, kes andis oma õpetused kolmele jüngervennale ja saatis nad töödele. Vanim kordas ustavalt seda, mida talle oli õpetatud, midagi muutmata. Kahest nooremast lisas üks õpetusele midagi juurde, teine võttis sellest midagi ära. Tagasi meistri juures ütles too neile: «Tänage oma vanemat venda; ilma temata poleks te säilitanud tõde, mille ma teile andsin.» Seejärel ütles ta vanemale: «Täna oma nooremaid vendi; ilma nendeta poleks sa mõistnud tõde, mille ma sulle usaldasin.» Õigeusklikud usuvad, et Jumala armu läbi on nad suutnud säilitada tõelise rikkumata usu, «midagi lisamata ega ära võtmata». Lääne poole läinud nooremad vennad elasid läbi skolastika, reformatsiooni ja sekularisatsiooni, millest õigeusk on puutumata jäänud. Tänapäeval kohtutakse taas ja taas. Nooremad avastavad vanema venna igiväärtusi, ent õigeusklikud võivad tänada oma nooremaid vendi, sest kontakti kaudu lääne kristlastega – roomakatoliiklaste, anglikaanide, luterlaste, kalvinistide ja vabakogudustega – on neil võimalik omandada uus nägemus õigeusust.

Katoliiklasi kuulates jääb mulje, justkui kirikuühtsuse ainus murekoht on Rooma paavsti tunnustamine ainsa kirikupeana üle kõikide. Nagu juba öeldud, pole see asi õigeusklike meelest põhiküsimus. Nüüd jääb võimalus, et õigeusklikud kas tõlgendavad seda nõuet adiafoorselt, st mitteolulisena, mida saab möönda, kui teine osapool nõuab, või uuritakse süvendatumalt, mida head püha Peetruse järeltulija aujärg võib anda kõigile kristlastele, kui Rooma omalt poolt ilmutaks valmisolekut suuremaks kollegiaalsuseks.

Paavst Leo XIV kordas sama žesti, mida ka paavst Franciscus, kui tuletas maailmale meelde, et tema ametitiitel on Rooma patriarh. See ei läinud kõrvust mööda õigeusklikel, kes kuulsid ütlust kontekstis «esimene võrdsete seas».

Artikkel ilmus algsel kujul väljaandes Kolleegium