Eesti Raamatu Aasta puhul on Niguliste muuseumis avatud näitus, kus esitletakse eesti raamatuloo kõige haruldasemaid reliikviaid ning antakse ülevaade kirjakeele ja trükiste arengust 16.‒19. sajandini. Näitust tutvustavast tekstist saab lugeda:

«Esimesed teated eestikeelsest raamatust pärinevad 1525. aastast, millest möödub tänavu 500 aastat. Rahvakeelsele raamatule ja haridusele sillutas teed reformatsioon ning oma esimestel sajanditel olid eesti raamatud vaimulikud ja tõlgitud. Luulereadki ütlevad: «Kiri algab kirikust rahvas algab raamatust» (Hando Runnel). Näitusel on kokku võetud raamatukultuuri ja kirjasõna ajalugu selle algusest kuni rahvusliku ärkamisajani, kujundlikult – Kullamaa käsikirjast «Kalevipojani», lauluraamatust laulupeoni, aabitsast akadeemiani. Väljapanekul jutustakse harulduste ja tähtteoste kaudu eestlaste harimise ja kultuurrahvaks saamise lugu: kuidas õpiti jumalasõna, laulmist ja lugemist, hakati kirjutama ja luuletama ning edeneti haritud ja vabaks rahvaks.»

 

 

Näituse üks ikoonilisemaid eksponaate on Kullamaa käsikirjaline vakuraamat (leiti 1923), kuhu alates 1524. aastast on Saare-Lääne piiskopkonna Kullamaa preester Johannes Lelow ja tema ametijärglane Konderth Gunderth teinud eestikeelseid ülestähendusi, mille seas on ka meieisapalve («Isa mede»), maarjatervitus («Terviteud terve Maria, Issand su kaas») ja usutunnistus («Usume Jumala Isanda»). Vakuraamat ei ole kiriklik, vaid ilmalik abivahend, ent preestritel oli kohustus kontrollida vakustel talupoegade usulisi teadmisi. Tähtsamate kristlike palvete ja usutunnistuse maakeelsed tekstid näitavad, et katoliku kirik võttis talupoegade usulist harimist tõsiselt.

Olgu näitena esitatud Kullamaa käsikirja meieisapalve tekst:

Ysa+ +mede . ken ßynna olte taywas .
po[h]ulut on ßynnu nÿmmÿ .
kulkut [ßin] ßynnu rikus ßatku ßynnu tachtmuß taywas nynck [ma]eße
Anna meÿtte tennenÿ ycke+ +pewÿne leybp [...] .
nynck heytka andex meye wollkat : nÿnda kut meye Andex annama meÿtte wollalysth wasta .
elle ßättyt meyttyt kurÿa Ohachtuß erenes sattka meÿt kuryasth .
Amen

Vanim säilinud eestikeelne trükis on Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti ja Püha Vaimu kiriku pastori Johann Koelli katekismus aastast 1535, mida trükiti Wittenbergis lausa 1500 eksemplari, ent mille Tallinna raad lasi konfiskeerida arvatavasti sisulist laadi vigade tõttu. (On teada, et katekismuse koostas Simon Wanradt ja Johann Koell tõlkis selle eesti keelde.) Sellest on säilinud vaid katkendid, mis avastati juhuslikult kahe ilmasõja vahelisel ajal teise raamatu kaane täitematerjalina.

Käesoleva artikli tunnuspildil (vt ülal) nähtav eestikeelse katekismusekatkendi tekst on järgmine:

Synu tachmas sundküt kuth taywas / nynda kaes maa+ +peel .
Nynda muysta se kolmandes palwe /
Armas Issa era+ +keelda synu arman tachtman kaes / medy lehasen kuryan tachtman / Nynck sen kuryan suck[un] / [mea] meil sündnüt on /
Seysa kaes armas Issa sedda köh[e]nrettyd / ninck sedda ylma wasta / keyke+ +ses mea synu Jumalan auwu ninck tachtmas eb taha /
Mynck+ +perest meye emme wöy / ech meddy motlusten / ech tachtman kaes / meyst omast henest / mued / kuth synu tachtmad wasta ygkex seystma synd needma / [ninck] [era+] [+pölgkma] .

 

 

Välja on pandud Tallinna Püha Vaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri käsikirjalised jutlused 17. sajandi algusest. Need on tänuväärselt mõne aja eest trükis välja antud nii originaalteksti publikatsioonina kui paralleelse ümberpanekuna tänapäeva eesti keelde (Georg Müller. Jutluseraamat. Tartu: Ilmamaa, 2007).

 

 

1632. aastal trükiti Riias Gerhard Schröderi trükikojas kaks pastor Joachim Rossihniuse koostatud kirikukäsiraamatut, mille pealkirjad kõlavad eesti keeles järgmiselt:

«Dr. Martin Lutheri katekismus koostatud kuues peatükis, nagu seda kristlikkudes kogudustes ja eriti armsa noorsoo seas tuleb õpetada. Ühes Lutheri küsimustega leina- ja ristimisraamatukese ning ühispalvetega tartueesti keelde pannud Joachim Rossihnius, Sangaste, Karula ja Laatre kirikhärra»;

«Evangeeliumid ja epistlid iga pühapäeva jaoks aasta läbi. Samuti tähtsamate pühade evangeeliumid ja epistlid ja meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse kannatamise ja surma lood. Liivimaa eesti keelde tõlkinud Joachim Rossihnius, Sangaste, Karula ja Laatre pastor».

 

 

Järvamaa praost ning pärastine Tallinna toomkiriku ülempastor ja Ingerimaa superintendent Heinrich Stahl andis aastatel 1632–38 välja neljaosalise teose «Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal», mis sisaldab Lutheri väikese katekismuse, 144 riimimata kirikulaulu, katkendeid evangeeliumidest ja epistlitest, liturgilisi tekste jm.

 

 

 

Eestikeelse paganliku piksepalve «Woda Picker» («Võta, Pikker») on rahvasuust üles tähendanud Urvaste kiriku pastor Johann Gutslaff teoses, mille pealkirja on tõlgitud kui «Lühike teade ja seletus vääralt pühaks nimetatud Võhandu jõest Liivimaal...» (Tartu, 1644). Palve on järgmine:

Woda Picker / Herja anname palwus katte sarve kahn ninck nelli Shörre kahn / kündi perrast / külwi perrast / Olje Wasck / terra Kuld . Toucko mujo musto pilwe suhre Soh / körken Kondo / laja Lahne pähle . Simmase ilm messi hohk meile kündjalle külwjalle . Pöha picken häja meye pöldo hüvva ölja allan / ninck hüvva päh otzan / ninck hüvva terri sissen .

 

 

 

Veel saab näitusel näha 1686. aastal Riias trükitud tartukeelset Wastset Testamenti, 1699. aastal trükitud eestikeelset jumalateenistuste käsiraamatut, erinevaid piibleid 18. sajandist, samuti kodu- ja kirikuraamatute väljaandeid ning palju muud.

Raamatuaastale pühendatud näitus jääb Niguliste kirikus avatuks kuni 26. oktoobrini, ent eksponaadid vahetuvad. Teemaga «Kirjasõna algus» seotud eksponaate saab näha kuni 25. maini.

Veiko Vihuri fotod

Jeruusalemma Patriarhaadi avaldus seoses Eestis vastu võetud usuvabadust mõjutava seadusega

«Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad!» Ps 133:1

Jeruusalemma Patriarhaat väljendab meie kiriku ühtsuse vaimus ja seda igatsedes muret seoses uue kirikute ja koguduste seaduse vastuvõtmisega Eesti parlamendis, Riigikogus, 9. aprillil, mis sunnib kirikuid katkestama oma sidemed Vene Õigeusu Kirikuga. See otsus puudutab lugematut hulka usklikke kirikutes ja kloostrites üle Eesti.

Jeruusalemma Patriarhaat seisab kindlalt õiguse eest turvaliselt ja vabalt Jumalat teenida. Oleme Jeruusalemmas lähedalt tuttavad piirangutega jumalateenistustel turvalisuse nimel, nagu me seda aasta-aastalt kogeme Püha Tule liturgial. Pole põhjust rahumeelsete inimeste religioosset veendumust ja praktikat sihikule võtta. Kutsume Eesti valitsust üles seda seadust kõigi Eesti usklike inimeste huvides uuesti läbi vaatama. Meie kiriku sees on see veel üheks näiteks tungivast vajadusest ühtsuse järele.

Maailm on konfliktidest väsinud ja praegu on ülimalt tähtis, et õigeusu kirik panustaks dialoogi ja tervenemisse. Oleme üks ihu, kuigi meid on palju, ja me peame tegema koostööd, et olla rahutegijad, mille järele inimkond igatseb. Me ei saa aga seda teha, kui meid vaevavad lahkhelid ja tülid. Jeruusalemma Patriarhaat näeb väljakutseid, valu ja lõhesid, mis eksisteerivad Euroopas ja kogu maailmas praegusel keerulisel ajal, ning me kordame oma üleskutset pidada vennalikke arutelusid, mis põhinevad dialoogil ja leppimisel.

Jeruusalemma Patriarhaat, mis juurdub sajandeid kestnud lepitus- ja rahupüüdlustes, pakub meie vendadele hea tahte ja vahendava käe. Tulgem kokku, et külvata rahu ja tervenemise seemneid, et saaksime teha lõpu kannatustele ja edendada tervenemist õigeusu perekonnas.

Tõlgitud ingliskeelse teksti järgi

Ei ole märke, et õigeusu kiriku kallal vägivallatsejad kavatseksid hoogu maha võtta, tulebki alustada Oskar Lutsu parafraseerimisega: Maailmakord on sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Nüüd tahtvat Eesti Kristlik Õigeusu Kirik härrade kalkunite-tolkanite parve jõe põhja lasta.

Sama naeruväärsed on valitsuse ettekäänded, selgitused ja valed õigeusu kiriku ründamisel. Olen veendunud, et tegelikke põhjusi pole meile avaldatud, aga sellest tagapool.

Mu õpetaja Evald Saag ütles mulle kunagi: Kui tahad maailma paremaks muuta, õpeta häid inimesi, teistega ei ole mõtet aega raisata. Seepärast kirjutangi headele inimestele. Need, kes läksid Püha Vaimu vastu pattu tegema, hääletades kirikute ja koguste seaduse muutmise poolt, said sellega enda püsielukohta sissekirjutuse tehtud. Kahtlen, kas neile on mõtet veel midagi rääkida Jumala riigist või loota nende paadumuse lahtumisele. Kirjutan headele, sest lõhed ühiskonnas lähevad aina suuremaks ja konfliktid käärivad kangemaks, kirjutan selleks, et aidata katki tehtud ühiskonnas hoida selget meelt ning et «judisemaajav läilus» (1939. a. piiblitõlge «hävituse koletise» kohta Mt 24:15) teid ei hirmutaks. Mõned asjad võiks selgelt välja ütelda, sest vägivallatsejad püüavad tõsiasju hägustada või neile vastupidise tähenduse valetada. Piibel on siin hea kompass, see aitab määrata asukohta Jumala suhtes. Et maailmakord on sassis, näeme me sellest, et sodomiidid ja satanistid püüavad Kristuse kirikule vägivallaga ähvardades ütelda, kuidas ta peab elama.

Et keegi asjata ei solvuks, kirjutan Vana Testamendi prohvetite alusel lahti, mis on sodomiitlus või soodoma patt.

Sodomiidid on püüdnud aegade jooksul selle sõna tähendust muuta, andes sellele võika seksuaalse tähenduse, et siis ütelda: «Meie ei ole ju sellised, meie teeme kõike teie heaks!»

Soodomast teame piibli tekstidest, seega on piibel parim allikas nähtuse kirjeldamiseks. Prohvetite järgi ei ole soodoma patt seksuaalsusega seotud, moraalse vägivalla kasvades lihtsalt lisandub sellele lodevus, sest viimaks kujutatakse ette, et kõik on lubatud. Hs 16:49j – «Vaata, su õe Soodoma süü oli see: temal ja ta tütreil oli uhkus, leivaküllus ja muretu rahu, aga viletsa ja vaese kätt ta ei kinnitanud, vaid nad olid upsakad ja tegid mu ees jäledusi.»

Kui Jesaja võrdleb Jeruusalemma  Soodomaga, loetleb ta nende süütegusid: Js 1:23 – «Su vürstid on tõrksad ja varaste seltsimehed: igaüks armastab meelehead ja himustab kingitusi! Vaeselelapsele nad ei tee õigust ja lesknaise kohtuasi ei jõua nende ette!» (1968. a. tõlge).

Nii on prohvetite sõnade valguses Eesti valitsuse ja valitsuskoalitsiooni teod soodoma patt. Leivaküllust jätkub, alles kadus selgituseta 2,4 miljardit maksumaksja raha ja kavatseti veel 2,6 miljardit hämaralt laiali jagada. Praegu võeti natuke hoogu maha, alustatakse 100 miljoniga. Aga vaene ja vilets sellise priiskamise juures? Lasterohkete perede rahade vähendamine, see on sodomiitlus; koduste emade ravikindlustuseta jätmine, see on sodomiitlus; lastepilastajatele seadusega rohelise tee tegemine laste juurde (kõige nõrgemate kaitseta jätmine), see on sodomiitlus, ka automaks, mis lööb lasterikkaid ja erivajadustega inimesi valusamalt, see on sodomiitlus. Kõik, kes vastavaid seadusi välja töötasid ja kõik, kes nende poolt hääletasid, on prohvetite sõnade valguses sodomiidid, sest röövivad ühiskonna toetust vajavaid liikmeid eriti jõhkralt.

Aja ja ruumi säästmiseks rohkem näiteid ei too. Et sodomiidid tahavad nüüd Kristuse kiriku elu korraldada, on üle võlli ülbe. Eriti jõhker on nendepoolne moraali lugemine, kuidas teisitimõtlejad on Vene agendid ja valitsus kaitseb usklikke. Selle kõrvale võrdluseks jääb vaid veel lisada nagu hooldekodus vanainimeste vägistamine oleks vanakeste endi kaitseks.

Satanismi osa suurt seletust ei vaja. Pole ammu saladus, et globalism on maailma ettevalmistamine antikristuse tulekuks. See algab abielu perverteerimise, loomuvastase ülistamise ja loomuliku häbistamisega, jätkub laste soosegaduse tekitamise ja nende sandistamisega ning jõuab välja lõpuks otsese kiriku ähvardamise ja ründamiseni. Seega on uskliku perspektiivist ja Vana Testamendi prohvetite sõnade valguses lihtne tõsiasi – sodomiidid ja satanistid ründavad praegu kirikut. Kristlasi on hoiatatud, et ennekõike panevad nad oma käed teie külge ja tagakius läheb nii julmaks, et ustavaid jääb järele vähe. Julgeoleku argument sel puhul on valitsuse propagandas eriti küüniline.

Ilmselt on rohkem neid inimesi Eestis, kellele piibel ei ole autoriteediks. Neile võiks meelekindluse säilitamiseks soovitada prantsuse kliinilise psühhiaatri, Marie-France Hirigoyen’i raamatut «Moraalne ahistamine ehk igapäevane perversne julmus», eesti keelde tõlgitud ja ka avaldatud korralik kirjeldus, kuidas toimub erinevates suhtealades moraalne vägivald. See on põhijoontes igal pool sarnaste tunnustega. Üheks iseloomulikuks tunnuseks on vägivallatseja poolt sõnade tavapärase tähenduse kaotamine nii, et ohver kunagi ei teaks, mida moraalne pervert parajasti ütleb, nii on igasugune rünnatava reageering  «vale», sest ründaja ütleb alati: ma mõtlesin tegelikult muud, sa ei saanud aru ja nüüd ründad mind! Kõige õnnestunum on moraalne ahistamine ründaja jaoks siis, kui ohvrid hakkavad isekeskis üksteist hävitama.

Sõnade tähenduse kaotamine on Eestis praeguse valitsuse ministrite ja valitsuse propaganda igapäevane praktika. Jutt on nii segane, et pole võimalik aru saada, mida tegelikult mõeldakse. Hiljutine Lauri Hussari jutt rahvatervisest Päevalehes on suurepärane näide – kas jutt on meelsuskontrollist, globalistlikust-satanistlikust ükstervisest või järgib Hussar Jaroslav Hašeki mõtet, et ümbritsevast idiootsusest saab üle olla vaid veel suurema idiootsusega? Valitsuse ja tema propagandistide massiivne valetamine on moraalne vägivald ja solvab iga arukalt mõtlevat inimest. Arvan, et enamik inimesi kogeb ja näeb moraalse vägivalla ulatust meie ühiskonnas. See julmus algab inimestest ja läbib kõiki riiklikke institutsioone tipust kuni koolivägivallani. See julmus on sedavõrd jõhker, et iga normaalne inimene satub sellega kohtudes segadusse ja kriisi, ta ei suuda uskuda, et niisugust külma kalkuleerivat kurjust on olemas. Praeguste politrukkide jutu jaburus on nii jahmatav, et paljudel vajuvad käed jõuetult rippu. Euroopa nõiaprotsesside ajaloo uurimisel jõudsid arheoloogid avastuseni, et tol ajal oli Euroopas rukis nakatunud laialdaselt tungalteraga, inimesed nägidki hallutsinatsioone, mida kohtus esitati tõenditena. Huvitav, mida teadlased hiljem praeguse aja kohta avastavad, mis võiks olla vabanduseks. Niisugust arukaotust ajaloost ei mäletagi.

Nähes, kuidas praegu Euroopa Liit rahastab Süüria kiriku füüsilist hävitamist, on mul kahtlus, et õigeusu kiriku ründamiseks Eestis on tulnud globalistlike satanistide juhised. Vanad kirikud on multipilastava agenda vastu ja need tuleb hävitada. Süürias on praegu veretunnistajate kirik. Eestis püütakse hävitada seni üht meelekindlamat kristlaste konfessiooni. Katoliku kirikut on nende vaimulike ulatuslike pedofiiliaskandaalide tõttu kerge vaikima käratada, paljud reformatsioonijärgsed kirikud on end homolaulatustega ise ära naernud, aga õigeusukirikust ei ole näha kristlike väärtuste kahesuguse tõlgenduse tulekut. Seega tuleb hävitada Eestis vene õigeusu kirik, küll siis teised on hirmunult vait. Nad on juba praegu vait. Mõned üksikud vaimulikud võtavad veel sõna, et kivid kisendama ei hakkaks.

Õnneks kristlased ei satu kurjuse rünnakust kriisi vaid kirgastuvad. Jään palvetama õigeusklike vendade ja õdede eest, et neil jätkuks meelekindlust püsida oma kutsumises. Minu arvates võiks Eesti Kristlik Õigeusu Kirik veel kord oma nime vahetada ja võtta uueks nimeks Eesti Kristlik Õigeusu Tunnistuskirik, nii nagu Saksamaal tekkis Kolmanda Riigi ajal Tunnistuskirik (Bekennende Kirche). Eesti riigi poliitikud pääseksid paljust piinavalt tühja jutu ajamisest. Mõelge, kui raske on tõlgil tõlkida juttu, milles ei ole sisu. Kristlikule maailmale oleks kohe selge, mis inimesed on meil praeguses valitsuses ja valitsusühisparteis.

Kaido Metsoja on EELK Valga praostkonna vikaardiakon

 

2024. aasta oktoobris langetas Austraalia ja Uus-Meremaa Luterlik Kirik (lüh. LCANZ) otsuse kõrvaldada oma alusdokumendist piirangud naiste ordineerimisele. 2025. aasta aprillis, palmipuudepühal, ordineeriti juba esimene naispastor (Maria Rudolph) ning pühapäeval, 27. aprillil, toimub järgmine naisterahva (Sue Westhorp) ordinatsioon.

Üks kirik – kaks praktikat?

Alates aastast 2000 on Austraalia luterlikus kirikus tehtud viis õpetusaluste muutmise katset, et võimaldada naispastorite ordineerimist, kuid seni ei õnnestunud saavutada üldsinodi või kirikukogu kahekolmandikulise enamuse toetust. Kuid juba aastal 2015 jõudis poolthäälte hulk üldsinodil 63 protsendini ning möödunud aasta 5. oktoobril osutus võimalikuks asi lõplikult ära vormistada.

Mõned kuud enne seda, 2024. aasta suvel, vastu võetud dokumendis «Way Forward Detailed Framework» deklareeriti, et erinevatele arusaamadele vaatamata ei tähenda naiste ordineerimise lubamine kiriku sisemise osaduse katkemist ja Austraalia luteri kirik jääb ühtseks. Dokumendis rõhutatakse teesi «üks kirik – kaks praktikat».

Olgu märgitud, et sarnast mudelit, kus ühe kiriku raames praktiseeritakse erinevad õpetuslikke arusaamu, püütakse praegu juurutada Soome luterlikus kirikus seoses uue, «sooneutraalse» abielukäsitusega. Soome kirikus soovitakse nimelt panna kõrvuti kehtima kaks erinevat arusaama, millest ühe kohaselt on abielu mehe ja naise vaheline liit ning teise järgi kahe isiku vaheline liit, sõltumata nende soost. Nii saaks iga pastor ja ilmik jääda oma arusaama juurde.

Austraalia konfessionaalsed luterlased on siiski loonud juba uue ühenduse nimega Luterlik Misjon – Austraalia (Lutheran Mission – Australia). Nad väidavad, et kuigi erimeelsused naiste ordineerimise küsimuses on nende kirikus kõige nähtavamal kohal, on tegu sümptomiga palju põhimõttelisemast erimeelsusest Piibli autoriteedi küsimuses.

Täisliikmest vaatlejaks konfessionaalsete luterlaste peres

LCANZ-i otsus tõi kaasa nende liikmestaatuse degradeerimise Rahvusvahelises Luterlikus Nõukogus (International Lutheran Council, lüh. ILC), mis on 1994. aastal asutatud konfessionaalsete luterlike kirikute ühendus – omamoodi konfessionaalsete luterlaste maailmaliit. Selle liikmed on näiteks USA-s tegutsev Missouri Sinod ja Saksamaa Iseseisev Evangeelne-Luterlik Kirik, meie naabritest aga Läti Evangeelne Luterlik Kirik, Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik ning samuti Eesti luteri kirikust välja kasvanud Siberi Evangeelne Luterlik Kirik.

Käesoleva aasta 21. märtsil taandas Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu nii Austraalia ja Uus-Meremaa Luterliku Kiriku kui Jaapani luteri kiriku, mis otsustas naiste ordineerimise kasuks juba 2021. aastal, täisliikme staatusest vaatleja staatusesse.

«Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu on varem väljendanud oma nördimust nii Luterlikule Kirikule Austraalias ja Uus-Meremaal kui ka Jaapani Luterlikule Kirikule nende otsuste pärast kalduda kõrvale Pühakirja selgest õpetusest ja ILC õpetusstandarditest, kiites heaks naiste ordinatsiooni,» märkis Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu peasekretär dr Klaus Detlev Schulz. «Sellest ajast peale oleme mitmel korral väljendanud soovi pidada selles küsimuses lugupidavat dialoogi ja julgustanud kõnealuseid kirikuid pöörduma tagasi Pühakirja ordinatsiooniõpetuse juurde. Kuid kirikud on selgelt öelnud, et neil pole kavatsust seda teha.»

Juba varem, möödunud aasta oktoobris, oli ILC peasekretär dr Klaus Detlev Schulz öelnud järgmist:

«Meid kurvastab Austraalia ja Uus-Meremaa Luterliku Kiriku otsus kalduda kõrvale Pühakirja selgest õpetusest ordinatsiooni kohta ja Kiriku ajaloolisest praktikast. Me palvetame nende eest, kes on paljude aastate jooksul sellele õpetuse muutmisele kindlameelselt vastu seisnud. Ja julgustame neid, kes on tagasi lükanud ajaloolise ordinatsioonipraktika, pöörduma tagasi Pühakirja õpetuse juurde.»

Veel enne Austraalia luterliku kiriku üldsinodi otsust, 17. septembril 2024, otsustas Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu oma ridadesse vastu võtta endisele usualusele kindlaks jääda soovinud ühenduse Luterlik Misjon – Austraalia.

Luterlik Maailmaliit tervitab Austraalia kiriku otsust

Sellal kui konfessionaalsed luterlased kurvastavad Austraalia luteri kiriku otsuse pärast, rõõmustab soolisele õiglusele (gender justice) ja muudele progressiivsetele poliitikatele keskendunud Luterlik Maailmaliit.

«Me tervitame seda sammu ja palvetame kõigi uute pastorite, nii naiste kui ka meeste eest, kes alustavad oma teenistust Austraalia kirikus,» vahendab ajaleht Eesti Kirik (nr 16, 23. aprill 2025) Luterliku Maailmaliidu Aasia regionaalsekretäri Rospita Siahaani sõnu.

Liikmeskirikute kannustamine naisvaimulike ametisse seadmisele on olnud pikka aega Luterliku Maailmaliidu teadlik poliitika. Selles nähakse 16. sajandi reformatsiooni jätkumist (näiteks üks dokument aastast 2008 on pealkirjastatud: «The Ongoing Reformation of the Church: The Witness of Ordained  Women Today»). Taolise vaate aluseks on arusaam reformatsioonist kui kestvast revolutsioonist ja progressist, mitte kui restauratsioonist – naasmisest Jumala Sõna ja apostlite õpetuse juurde.

Naiste ordineerimine ja uued lõhenemised

Austraalia ja Uus-Meremaa Luterliku Kirikuga osaduses olnud Kanada Luterlik Kirik on juba teatanud, et naisvaimulike ordineerimise otsus tähendab kirikuosaduse katkemist. Ilmselt vormistatakse see seisukoht Kanada konfessionaalsete luterlaste üldsinodil 2026. aastal.

«Kuna Kanada Luterlik Kirik ja Austraalia Luterlik Kirik ei ole enam ühel meelel selles küsimuses, mis puudutab kiriku teenimisametit, ei jää meil Kanada luterlikus kirikus muud võimalust kui tõdeda, et teie eilne tegevus on katkestanud meievahelise osadussideme. Samal ajal teeme kõik endast oleneva, et toetada ustavat jääki siin Austraalia luterlikus kirikus,» kõneles Kanada Luterliku Kiriku president Timothy Teuscher LCANZ-i üldsinodil järgmisel päeval pärast naiste ordineerimise kasuks otsustamist.

Ühenduse Luterlik Misjon – Austraalia juhi pastor Matt Ankeri sõnul kaalub praegu terve rida Austraalia Luterliku Kiriku kogudusi oma senisest kirikust lahkumist, mis tähendab, et Luterlik Misjon Austraalia võib kujuneda omaette kirikuks, mis pakub varjupaika Australia konfessionaalsetele luterlastele.

Valik sõnumeid Eesti ja maailma kirikujuhtidelt ülestõusmispühadeks, mida tänavu tähistavad ida- ja läänekristlased samal ajal.

Issanda surnuist ülestõusmine moodustab evangeeliumi tuuma, muutumatu pidepunkti kõikidele Uue Testamendi raamatutele, aga ka õigeusklike kristlaste liturgilisele elule ja pühendumusele. Tõepoolest, sõnades «Kristus on üles tõusnud!» sisaldub kogu Kiriku õpetus. Vaimulik kogemus surmavalla varisemisest «selle ilma kütketest vabaks» saab ülima rõõmu allikaks. «Kõik on täidetud rõõmuga, kui saavad maitsta ülestõusmist.» Ülestõusmine on suur rõõmupahvatus, mis läbib kogu kirikuelu, eetost ja pastoraalset tegevust, olles eelmaitseks Isa, Poja ja Püha Vaimu igavese kuningriigi elu täiusest, teadmistest ja elust. Õigeusk ja pessimism on vastandlikud nähtused.

Paasa on meie jaoks vabaduse rõõmupüha ning võit vaenuvägede üle; see on meie olemasolu kirikuks tunnistamine, kutse teha koostööd maailma muutmise nimel. Kiriku ajalugu on muudetud «suureks paasaks» kui «Jumala laste vabastamise teekonnaks kirkuse vabadusse» (Rm 8:21). Ülestõusmise kogemus on Kristuse vabaduses olemise ja elu ajalikkuse mõõtme keskmeks. Pühakirjaviited Päästja ülestõusmisele näitavad meie kui usklike vabaduse väge; ainuüksi selles vabaduses avaldub «suur ime», mis ei allu ühelegi survele. «Päästmise salasus kuulub neile, kes seda vabal tahtel ihkavad, mitte neile, kes on oma tahte vastaselt orjastatud.» Jumaliku anni vastuvõtmine ja «liikumine» Kristuse suunas on vabatahtlik eksistentsiaalne vastus ülestõusnud Issanda armastavale ja päästvale «liikumisele» inimkonna poole. «Sest minust lahus ei suuda te midagi teha» (Jh 15:5).

Bartholomeos, Konstantinoopoli – Uue Rooma ülempiiskop Jumala armust ja oikumeeniline patriarh Kiriku hüvanguks

+ + +

Ülestõusmishommikul laulame: «Eile maeti mind ühes Sinuga maha, oh Kristus, täna tõusen ma ühes Sinuga surnust üles». Jah, ülestõusmispühade valguses ärkame nagu uued inimesed. Jumal kingib meile uuesti elu. Jumal andestab meile, nagu Ta andestas evangeeliumis mainitud naisele, kes tabati abielurikkumiselt. Kristus ütleb igaühele meist: «Ma ei mõista sind hukka, mine ja ära tee enam pattu». Ilma kurjusest ja kirgedest puhtaks saamata on aga võimatu saada osa ülestõusmise valgusest. Just seda õpetab meile vanasõna Athose mäelt: «Kui sa sured enne, kui sa sured, siis sa ei sure siis, kui sa sured». Ülestõusnud Kristus ei suru ennast peale, Ta ilmutab end salaja, rahulikult ja lihtsalt neile, kes Teda usu ja armastusega vastu võtavad… Mäletan, kuidas minu igavikku lahkunud sõber teoloogiaprofessor Olivier Clement ütles mulle kord: «Ülestõusmine ei anna usku, vastupidi: usk teeb ülestõusmise ilmseks».  

Armsad sõbrad ülestõusnud Issandas! Ülestõusmise valgus särab pimeduses ja neelab lõpuks kogu pimeduse. Nüüdsest alates on maa peal uus tuli – Püha Vaimu tuli. Kristus äratab oma surma läbi surnud üles. Ei ole suuremat armastuse väljendust inimese elu ja inimese maise ihu vastu kui sõnum ülestõusmisest, mis on meie kutsumine ja missioon. Me täidame seda isikliku kogemuse kaudu, mis käib läbi risti ja lõpeb tühja haua ees, millest Kristus pärast oma ülestõusmist lahkus.

Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit (Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik)

+ + +

Tänu Kristuse võidule patu ja surma üle on igaüks meist, «kes on Kristusesse ristitud», Kristusesse riietatud ja saanud väe «kõndida madude ja skorpionide peal», s.t. saanud väe võita Kristuse abiga saatan ja meid valitsev patt. Igaüks meist võib näha, et Kristus on tõesti üles tõusnud, kui vaatame Tema võidukäiku oma südames, nagu ütleb vaga Siimeon Uus Teoloog, tõlgendades stihhiirat «Kristuse ülestõusmist nähes». Just sellest kirjutab apostel ja evangelist Johannes Jumalasõnakuulutaja: «Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda» (Ilm 20:6).

Soovin siiralt, et igaüks teist saaks sel pühal päeval maitsta Kristuse paasapüha rõõmu!

Maitske rõõmu sellest, et Kristus on üles tõusnud ja annab meile igavese elu. Ja muidugi, kui me seda rõõmu maitseme, peaksime seda jagama ka oma lähedastega. Kristuse valgus, mis on jõudnud meie südamesse, peab ulatuma kaugemale ja valgustama meid ümbritsevat maailma, et inimesed, nähes meie häid tegusid, ülistaksid meie Isa, kes on Taevas (Mt 5:16). Inimeste ees saame tunnistada Kristuse ülestõusmise tõde siis, kui Tema valgus meid täidab.

Õnnitlen teid kõiki südamlikult Kristuse ülestõusmise helge püha puhul! Kristus on tõesti ülestõusnud!

Eugeni, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit (Eesti Kristlik Õigeusu Kirik)

+ + +

Ülestõusmispüha hommik toob meie südamesse, ellu ja maailma igal aastal midagi, mida maailm ise meile anda ei suuda – lootust, mis ei rajane inimlikel unistustel ja prognoosidel, vaid Jumala ilmutusel ja tõotusel. Kristus on surnuist üles tõusnud! Surm ei ole meie elu lõpp ega viimane sõna meie saatuse kohta. Koos ülestõusnud Kristusega on meilgi ligipääs ülestõusmisesse ja igavesse ellu.

Kallid kaasteelised! Ülestõusmispühad on võimalus ja kutse elada ülestõusmise väes. Seal, kus sina lood lepitust ja osadust, sünnib rahu. Seal, kus sina palvetad ja töötad rahu nimel, tegutseb Jumala Vaim. Seal, kus sina seisad nõrgemate, alandatute ja hüljatute kõrval neid aidates ja toetades, koidab ülestõusmise valgus. Seal, kus sina kõnnid koos ülestõusnud Kristusega oma argipäevas, saab Jumala Kuningriik avalikuks sinus ja sinu kaudu.

Soovin selleks meile kõigile õnnistatud ja rõõmurikkaid ülestõusmispühi!

Marko Tiitus, EELK Tartu piiskop peapiiskopi ülesannetes

+ + +

Apostel Paulus kirjutab kirjas Roomlastele 5:8 «Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.»

Ülestõusmise tõestamiseks on apostlite tunnistus üks kõige kindlam lähtepunkt. Nende jaoks ei ole see müüt, vaid ajaloolise tegelikkuse tunnistamine. Ülestõusmissõnum, mida nad kuulutavad, põhineb kindlal veendumusel, et Kristus on tõesti üles tõusnud, see on apostlite kõige tähtsam ülesanne – ülestõusmise tunnistamine. Nad ei tunnista ainult seda, mida nad usuvad või loodavad, vaid seda, mida nad on näinud. «Ja meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas. Nemad aga hukkasid tema, riputades ta ristipuu külge. Selle sama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud ja lasknud tal saada avalikuks; mitte kogu rahvale, vaid Jumala poolt ette märgitud tunnistajaile.» (Ap 10:39-41)

Rõõmsaid Ülestõusmispühi soovides

piiskop Alur Õunpuu, EKNK juht

Sel pühal nädalal ühineme mina ja Melania palves kristlastega, kes tähistavad meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse – elava Jumala Poja – ristilöömist ja ülestõusmist, kes võitis surma, vabastas meid patust ja avas kogu inimkonna jaoks taevaväravad.

Alates Kristuse võiduka saabumisega Jeruusalemma palmipuudepühal ja kulmineerudes paasatriduumiga, mis algab Suurel Neljapäeval püha õhtusöömaaja missaga, millele järgneb Suur Reede, ning mis jõuab oma haripunkti Vaikse Laupäeva õhtul toimuval ülestõusmispühade vigiilial – see nädal on kristlaste jaoks järelemõtlemise aeg, et kanda meeles Jeesuse ristilöömist ning valmistada oma süda, meel ja hing ette Tema imeliseks surnuist ülestõusmiseks.

Sellel pühal nädalal me tunnistame, et ülestõusmispüha kirkus ei saa tulla ilma Jeesus Kristuse ohvrita ristil. Oma viimastel tundidel maa peal kannatas Kristus vabatahtlikult kohutavat valu, piinamist ja hukkamist ristil, tehes seda sügavast ja kõikehõlmavast armastusest kogu oma loodu vastu. Tema kannatamise läbi on meil lunastus. Tema surma läbi saame oma patud andeks. Tema ülestõusmise läbi on meil lootus igavesele elule. Ülestõusmispüha hommikul veeretatakse kivi ära, haud on tühi ja valgus võidab pimeduse – andes tunnistust, et surmale ei jää viimast sõna.

Sellel pühal nädalal uuendab minu administratsioon oma lubadust kaitsta kristlikku usku meie koolides, sõjaväes, töökohtadel, haiglates ja valitsusasutustes. Me ei kõhkle kunagi, seistes avalikus ruumis usuvabaduse eest, hoides elu väärikust ja kaitstes Jumalat.

Kui me keskendume Kristuse lunastavale ohvrile, näeme Tema armastust, alandlikkust ja kuulekust – isegi elu kõige raskematel ja ebakindlamatel hetkedel. Sel nädalal palvetame Püha Vaimu väljavalamise eest meie armsale rahvale. Palvetame, et Ameerika jääks usu, lootuse ja vabaduse majakaks kogu maailma jaoks, ning palvetame, et saavutada tulevik, mis peegeldaks Kristuse igavese taevariigi tõde, ilu ja headust.

Õnnistagu Jumal teid ja teie perekonda sellel erilisel ajal ning jätkaku Ta Ameerika Ühendriikide õnnistamist.

President Donald J. Trump

«Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha» (1Kr 15:3–4).

Nikaia usutunnistus, mille algversioon kiideti heaks 1700 aastat tagasi peetud Nikaia üleilmsel kirikukogul aasta 325, ütleb Kristuse maise elu lõpu kohta lakooniliselt: «Kannatanud ja maetud», ladina keeles, mida kasutatakse läänekirikus: passus et sepultus est.

Jeesus Kristus suri ristil. Kas sellest järeldub, et Suurel Reedel suri Jumal, sest Nikaia usutunnistus nimetab Kristust tõeliseks Jumalaks (Deum de Deo ja Deum verum de Deo vero)? Kuidas me kujutame ette Jumala surma? Kas see on üldse võimalik? Ingellik doktor Püha Aquino Thomas täpsustab: «Kristus ei surnud mitte kui Jumal, vaid kui inimene.» Jumal on igavene, kuid lihasse sündinud inimene on surelik – nii ka Naatsareti Jeesus.

Kristuse õndsusttoova alandustee juurde ei kuulunud üksnes häbistav surm ristil, vaid ka Jumala Poja laiba kiirkorras matmine. Kristus, nagu tunnistab Püha Paulus (Fl 2:6jj), «olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.» Sündides luust ja lihast inimesena, allutas Kristus end kaduvuse seadusele. Tema elutu ihu tuli kõrvaldada elavate seast.

Vaga Iiob õhkab (Ii 14:10jj): «Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab – kus on ta siis? … Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles. Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?»

Meie igapäevane apostlik usutunnistus lisab eeltoodule veel ühe artikli: «alla läinud surmavalda». Konkordiavormel, luterlik usutunnistuskiri, nendib: «Meile on küllalt sellest, kui teame, et Kristus käis põrgus, hävitas kõigi usklike jaoks põrgu ning lunastas nad surma ja kuradi meelevallast, igavesest hukatusest ja põrgusuust… Siin eristatakse Kristuse mahamatmise ja põrguskäigu artikleid ja me usume lihtsalt, et kogu isik, Jumal ja inimene, läks pärast mahamatmist põrgusse, võitis ära kuradi, hävitas põrgu võimu ja võttis kuradilt ära kogu tema väe.»

Kuid naaskem Kristuse matmise juurde. Seal, kus usutunnistus ütleb lihtsalt «maetud», kõlab eestikeelne tõlge nii: «…maha maetud». Silme ette kerkib surnuaed lahtise hauaga. Aga Kristuse matmine ei sarnanenud tänapäeva matustega. Ei olnud seal maasse kaevatud hauda, ei olnud kirstu, ei olnud mullapanekut. Evangelist Johannes teatab: «Seal paigas aga, kus ta risti löödi, oli aed ning aias uus haud, kuhu ei olnud veel kunagi kedagi pandud. Sinna nad panid nüüd Jeesuse juutide pühade valmistuspäeva pärast, sest see haud oli lähedal.»

Kolgata kaljukünka lähedal, väljaspool linnamüüri, seal, kus hukkamisi läbi viidi, oli tõepoolest surnuaed või matmispaik, kus leidus kaljusse raiutud hauakoopaid. Üks rikas mees, juutide suurkohtu liige, Joosep Arimaatiast, kes oli Jeesuse salajane jünger (Jh 19:38) ja «ootas Jumala riiki» (Lk 23:51), sai Pontius Pilaatuselt loa võtta ristilt maha Issanda surnukeha. Kuna matmisega oli kiire – oli reede õhtupoolik ning hingamispäev ja suur püha olid kohe algamas –, loovutas ta omaenda hauakambri (Mt 27:60). See oli tema heategu Issandale, kelle surma ei saanud ta oma kõrgele positsioonile vaatamata kuidagi ära hoida.

 

Võidmiskivi Püha Haua kirikus. Foto: Veiko Vihuri

 

Teine suurkohtu liige (Jh 7:50), Nikodeemos, oli surnukeha võidmiseks kaasa toonud kuningliku koguse (umbes 30 kg) kalleid lõhnarohte, mürri ja aaloe segu. Meenub kirjakoht Taavetilt: «Selgest mürrist ja aaloest ja kassiast lõhnavad kõik su riided» (Ps 45:9). Arimaatia Joosep ja Nikodeemos «mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme» (Jh 19:40). Kohta, kus see toimus, tähistab Võidmiskivi Püha Haua kiriku peasissepääsu lähedal. Sealt kanti surnukeha kaljuhauda ning ukseava suleti kiviga. Kuid surnuga kokku puutudes muutusid mõlemad mehed vahetult enne tähtsaid pühi rituaalselt ebapuhtaks, sest Moosese seadus sätestas: «Kes puudutab mõne inimese laipa, see on seitse päeva roojane» (4Ms 19:11).

Sel päeval läks täide Kiri:

«Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast? Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus.»
Jesaja 53

Elava kultuuri tunnuseks on, et ta taasavastab ja elustab oma väärtused, mis muutuvad taas elavaks ja mõistetavaks. Kultuuri võib vaadelda inimese ja universumi vaheliste suhete väljendusena, milles inimkooslus püüdleb universaalsele harmooniale elu säilitamise huvides. Keskaja kultuur ongi selle kosmilis-universaalse korra ja ilu peegeldus maises elus; selle hämmastava terviku, mille nimeks on kogu keskaja maailm, lõi kristlik maailmanägemus. Eetiline ja esteetiline on alati lahutamatu tervik ja aeg, mis lõi niisuguse arhitektuuri – katedraal kui universumi mudel, kui sakraalne ruum, keskaja tahvelmaal, skulptuur, raamat, illumineeritud käsikirjad, filosoofia, muusika, ühiskonna riiklik monarhistlik korraldus, mis universaalset korda kaitstes karistas kurja – see on kõik taevase hierarhia maapealne ilming. Kõiges valitses ääretu vaimne pinge ja meditatiivsus, pürgimus ideaalile.

Kõrgeid esteetilisi väärtusi loovad ainult eetilised inimesed. Keskaja tipp, 13. sajand, gootika, skolastika, taevase valguse ilming kultuuris saavutab oma tipu gooti katedraalide vitraažides ja Doctor Angelicuse, Püha Thomase filosoofias – seepärast on keskaeg jumaliku valguse aeg, sügava vaimse meditatiivsuse aeg. Pimeduse ja valguse suhe kultuuris on väga lihtne – mida ligemal Jumalale, seda valgem, pimedus on seal, mis on Jumalast kaugel.

Keskaja kultuur realiseeris ajaloos universumi ilukontseptsiooni, mille kohaselt «Jumal lõi maailma ilusaks omal ajal» (Kg 3:11). Tarkus osales maailma kauniks tegemisel, tark ilu on tõeline ilu keskaja kultuuris, kus kõik on tehtud mõõdu, arvu ja kaalu kohaselt. Maailm kui Jumala looming on ilus, ilus on kõik, mida näeb silm ja millest mõtleb hing, milleni  tõuseb mõistus ja mida puudutab käsi. Tõepoolest, mis on kaunim taevase ilu mitmesugususest, mis on värvirikkam maa pinnast, mis liiguks kiiremini päikese valgusest, mida võiks võrrelda kuu meeldiva helkega, mis on hämmastavam tähtede särast, mis viljakam tuultest ja saakidest – kõik loodu on ilus ja täiuslik ja vastavuses mõõduga, arvuga, rütmiga, korra ja harmooniaga. Jumal lõi iseendast – selles on ta tarkus.

Ilu ja kaunistused on moraalset, kõlbelist laadi; kristlikus kultuuris – keskaja kultuuris – oli nõue inimese kõlbeliseks täiustumiseks ja keskaja mõtlejad võtsid teda kui kunstiteost – moraalselt täiuslikku inimest, pühakut.

Selle kõlbelise täiustumise aluseks oli juriidiline teadvus, kohtu teadvus. Inimene teadis, et ta on vastutav Universaalse Kohtu ees, viimse kohtu ees, mis on objektiivne, iga oma mõtte, sõna ja teo eest. Teda saatis pidevalt süüteadvus ta inimliku ebatäiuslikkuse pärast ja seepärast vaatas ta elu kui kohtuprotsessi, millest esimene, väike kohus, oli elu lõpul ja Viimne Kohus – aegade lõpul.

Ka maises inimlikus elus peab kõik olema allutatud – ordinantur – terviku ilule – pulchritudinem universitatis – sellest tulenesid kõrged kõlbelised nõudlused inimesele keskajal.

Keskaja kultuur kogu oma suundumuses teostas seda imelist nägemust maises elus. Õhtumaa faustilise inimese tung Lõpmatusse lõi maa peal kunstilis-esteetilise terviku, millest me üha elame ja mida taas avastame ja mida leiame igas vana Tallinna kivis, igas nii intiimses võimaluses inimesel kultuuritervikusse kuuludes ja sellest toetatult olla see üksik ja ainulaadne universumis. Seega keskaja pimedus, mida sümboliseerib katedraali hämarus, saab läbi vitraažide värvimängu valguse rikkuseks, kus valgus avab oma saladuse.

Keskaeg – see on jumaliku valguse aeg.

Einar Laigna on teoloog-medievist

Siseminister Igor Taro (Eesti 200) sõnul soovitakse 9. aprillil riigikogus vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muudatustega kaitsta Eesti usklikke vaenuliku riigi, terroristliku režiimi või agressiooni toetava organisatsiooni otsejuhtimise alla sattumise eest.

See jutt tuletab meelde anekdoodi pioneerist, kes aitas memmekesel üle tee minna ka siis, kui too seda ei tahtnud. Praegu käitub Eesti riigivõim täpselt samuti – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul või uue nimega Eesti Kristlikul Õigeusu Kirikul «aidatakse» vägisi minna üle tee, ütleme, et Ida tänavalt Lääne tänavale, sest «pioneerid» on otsustanud, et nii on talle endale kõige parem. Mida too ise tahab, ei loe.

Ainus, kelle omavoli eest kirik kaitset vajab, on tegelikult Eesti riik, mille usukauged, ilmalikud administraatorid kujutavad ette, et nad võivad korraldada kirikutevahelisi kanoonilisi suhteid ja usuelu, nii nagu õigeks peavad. Seejuures ei teinud endine «usuasjade minister», sotsialistist siseminister Lauri Läänemets, vahet 16. sajandi Saksamaa reformaatoril Martin Lutheril ja 20. sajandi USA mustanahalisel aktivistil Martin Luther Kingil.

Praegu võimu juurde pääsenud tegelased on omaks võtnud sovetiajal kultiveeritud ignorantse, kuid seda ülbema suhtumise kõigesse, mida nad ei tunne ja mis neile ei meeldi. Nagu tõdeb üks tuntud õigeusklikust eesti näitleja oma ühismeedia kommentaaris: «Paljudes meie riigimeestes on rumalust ja teadmatust ses teemas. Rumalust lisaks ka selles mõttes, et tuletades meelde ajaloost endale sobivaid «fakte», otsivad õigustust oma tegudele, lüües ise lõhesid inimeste vahele, valavad ise (veel uhkustades) kurjuse ketile järgmise lüli. Käitudes, tegutsedes samamoodi nagu need, kellele näpuga näitavad.»

Ma ühinen siinkohal kõikide nendega, kes paluvad presidendil jätta kirikute ja koguduste seaduse muudatused välja kuulutamata. Poliitikud, austage usuvabadust ja usklike õigust jääda rahumeelselt oma identiteedi juurde.

Kõrvaltvaataja pilgu läbi: Ameerika õigeusupreestri kommentaar Eestis toimuvale.

Alexandre Dumas’ võrratu musketäride-triloogia paljude kõnekate stseenide hulgas on üks märkimisväärsemaid lausa vapustavalt emotsionaalne vestlus lord Winteri ja tema vennapoja Mordaunti vahel romaanis «Kakskümmend aastat hiljem». Winter kirjeldab Mordauntile oma vennanaise kohutavaid kuritegusid, mille peale Mordaunt vastab vaid: «Ta oli minu ema!», ning viimaks: «Ta oli minu ema! Ma ei tunne tema eksimusi, ma ei tunne tema pahesid, ma ei tunne tema kuritegusid, tean vaid, et mul oli ema…» Romaani edasi lugedes tuleb tõdeda, et Mordaunt oli oma koletisest ema vääriline poeg, aga see ei puutu hetkel asjasse – oluline on kõike muud varju jättev tõsiasi, et tema jaoks oli see kohutav naine ei rohkem ega vähem kui tema ema.

Kristlaste vaimulik ema on kirik – see esimestest sajandistest pärinev arusaam on ühine nii ida kui lääne kristlastele, hoolimata sellest, et  lääne traditsioonis rõhutatakse idast ehk veidi rohkem ka kirikut koos hoidvat isamõistet, eeskätt piiskopiameti kontekstis. Nii kutsub apostelliku isana austatud Antiookia Ignatius osutama piiskopile samasugust alandlikku austust ja kuulekust, nagu Kristus osutab oma Isale, rõhutades, et kirikus ei tohiks teha midagi lahus piiskopist, kuna seal, kus on piiskop, on ka kirik. Kõige selgemalt tuleb see esile rooma-katoliku kiriku enesemõistmises, mille lahutamatuks ja inimese igavest saatust määravaks osaks on osadus Rooma piiskopi ehk paavstiga. Nii kinnitas paavst Bonifatius VIII juba aastal 1302, et õndsaks saamise möödapääsmatuks tingimuseks on enese allutamine Rooma piiskopile, kusjuures mitte ainult mõttelise nõustumisena tema õpetusautoriteediga, vaid ka hierarhilise ja administratiivse alluvusena. Lühidalt öeldes tähendab see, et inimene, kes ei ole osaduses Rooma paavstiga ehk rooma-katoliku kiriku liige, pärib igavese hukatuse. Tõsi, Vatikani II kirikukogu dokumendid võimaldavad seda seisukohta mõnevõrra pehmendada, kuid ainult nende inimeste puhul, kes ei ole veel jõudnud äratundmisele Rooma kiriku ainuõndsakstegevas iseloomus, mitte nende puhul, kes kiriku osadusest teadlikult ja tahtlikult lahkuvad.

Idakiriku traditsioon on mõnevõrra teistsugune – hoolimata sellest, et ka idas hoitakse kinni arusaamast, et väljaspool kirikut ei ole õndsust. Seda, kas tegemist on tõelise, n-ö kanoonilise kirikuga, ei seostata otseselt alluvusega ühele või teisele piiskopile või patriarhile, vaid selle määratlemisel on olulised püsimine oikumeeniliste kirikukogude sõnastatud õpetuses, neil samadel kirikukogudel kehtestatud kaanonitest kinni pidamine ning osadusse jäämine õigesti õpetavate kanooniliste (s.t mitte skismaatiliste ja/või hereetiliste) piiskoppidega.

Luterlikult positsioonilt tuleb toetada pigem viimati kirjeldatud arusaama kiriku kanoonilisusest: seda ei tohiks mõista eeskätt juriidilise alluvusena ega administratiivse sõltuvusena, vaid õpetusliku ja jumalateenistusliku ühtekuuluvusena. Sel põhjusel ei peaks rääkima ka mitte kanoonilisest territooriumist, vaid kanoonilisest ruumist, mida ei määra mitte riigi- ega etnilised piirid, vaid eeskätt ühine vaimne, liturgiline ja õpetuslik traditsioon, mida on põlvest põlve kantud ja n-ö emapiimaga edasi antud. Taoliselt mõistetud kanooniline ruum ja ühtekuuluvus rajaneb arusaamal, et kirik on ema. Nii mõistetakse kiriku olemust ja selle liikmete, iseäranis vaimulike, suhet kirikusse ka luterlikus traditsioonis. Näiteks Eesti luterliku kiriku õpetaja traditsioonilises ametivandes on sõnad: «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikut kui oma vaimulikku ema tahan ma austada ja armastada ning tema ülesehitamiseks jõudu mööda töötada.»

Noortele vaimulikele, kellel on kalduvus märgata pigem teiste kui iseenda vigu ning kellel võib seetõttu tekkida kiusatus endale meelepärasem kirik otsida või luua, öeldakse vahel: «Kui su ema on haige, siis sa ei jäta teda maha!» Kirikusse kuuluvad inimesed teevad vigu, kirik on aga püha, sest ta on Kristuse pruut ja kristlaste vaimulik ema. Nii lääne- kui idakiriku ajalugu tunneb kümnete viisi väärituid piiskoppe, paavste ja patriarhe, kellega ühel meelel olemine oleks tähendanud jumalasalgamist ja kiriku reetmist. Aga mitte kunagi ei ole lahenduseks olnud uue ja parema kiriku rajamine – taolised üritused on alati lõppenud kohutavate monstrumitega, nagu ka kõik Utoopia rajamise katsed –, vaid oma emale ustavaks jäämine eriti siis, kui on olnud kõige raskemad ajad.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (uue nimega Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku) ümber toimuva kontekstis on tähtis just see: oma emale ustavaks jäämine iseäranis siis, kui need, kelle käes on hetkel poliitiline ja paraku ka vaimulik võim, näivad olevat end kurjale maha müünud. Täpselt nii mõtlevad paljud valitseva agressiivse poliitikaga mitte nõustuvad õigeusklikud Venemaal, püüdes ennastsalgavalt vastu pidada ja oma kiriku tõelist traditsiooni tulevaste põlvede jaoks alles hoida. Sest kirik on ema ja ema ei vahetata – isegi siis mitte, kui ta on väga tõsiselt haige. Ning kellegi sundimine seda tegema on kuritegu.

© Meie Kirik