«Maarja psalter» on ajalooliselt püha Bonaventurale (1221–1274) omistatud Maarja ülistuslaulude kogu. Bonaventura Maarja-psaltreid on kaks – suurem ja väiksem. Suurem psalter (Psalterium maius beatae Mariae Virginis), millest tuleb siin allpooll juttu, koosneb Taaveti lauluraamatu eeskujul koostatud saja viiekümnest psalmist, mis on adresseeritud Emandale (Domina). Psaltri lõpus on kaheksa Vana Testamendi ainelist laulu (Cantica), Ambrosiuse Te Deum laudamus hümnist inspireeritud hümn (pühendatud samuti Neitsi Maarjale) ning üks Maarja-litaania. Psaltri iga psalm koosneb viiest reast, parafraseerides kas Taaveti lauluraamatu vastava numbriga psalmi või mõnd Vana Testamendi kirjakohta. Väiksem psalter (Psalterium minus beatae Mariae Virginis) kosneb kolmest osast, igaühes on viiskümmend lühikesest neljarealisest riimis salmi.

Uurijad on märkinud, et Maarja-psaltrid ja Jeesuse-psaltrid ilmusid käibele umbes 1130. aasta paiku, viidates muutusele, mis oli toimunud senises palvetamise viisis. Varasem Taaveti lauluraamatu psalmide privaatne lugemine ja neile eelnenud ja nende teemat avanud antifonid asendusid ajapikku lühikeste salmidega, mis tõlgendasid psalme viitega Kristusele või Maarjale (Winston-Allen 1997: 14–16). Salmid moodustasid hiljem eraldivõetuna iseseisva kogu, mille üheks näiteks ongi Bonaventurale omistatud «Maarja psalter».

Psaltri kuulumine Bonaventurale on seatud tegelikult ammu kahtluse alla. Peale Bonaventura kanoniseerimist 1482. aastal ilmus paarikümne aasta jooksul inkunaablitena kaheksa Bonaventura teoste ebakriitilist väljaannet, mis keskendusid mitte niivõrd Bonaventura teoloogilistele ja eksegeetilistele töödele, vaid pigem kõikvõimalikele spirituaalsetele tekstidele, mida keskaegne frantsiskaanlik traditsioon oli üldse seostanud Bonaventuraga. Nende tekstide hulka kuulub ka «Maarja psalter». 1588. aastal nimetas paavst Sixtus V Bonaventura kiriku doktoriks. Samal aastal nägi ilmavalgust esimene osa seitsmeköitelisest Bonaventura kogutud teostest (1588–1596). Tegu on nn Vatikani väljaandega, mis koondas kokku kõik tekstid, mida toona arvati Bonaventurale kuuluvat. «Maarja psalter» ilmus kogutud teoste kuuendas köites. 17. sajandil ja eriti 18. sajandi alguses hakati Bonaventura tekstipärandit kriitilisemalt analüüsima. 1722. aastal ilmub Casimir Oudini (1638–1717) sulest Commentarius de scriptoribus ecclesiae antiquis, mille kolmandas osas analüüsiti Bonaventura tekstide autorlust. Vatikani väljaande üheksakümne neljast teosest tunnistas Oudin Bonaventurale kuuluvaiks vaid kakskümment üheksa (Oudin 1722, III: 372–438). 19. sajandi lõpul, mil hakkas ilmuma Quaracchi kirjastuses Bonaventura teoste tekstikriitiline väljaanne (1882–1902), jäeti arvukad Bonaventurale omistatud teosed, mille autorlus oli tunnistatud selleks ajaks kaheldavaks (spurium/dubium), tekstikorpusest välja (Opera omnia, Quaracchi, I: xvii, X:24). «Maarja psalter» avaldati Bonaventura tekstikorpuses viimati 1868. aastal kogutud teoste 14. köites (Opera omnia, Peltier, 1868). Väljaandja otsustas «Maarja psaltri» piisavalt vanale tekstilisele (st käsikirjalisele) pärandile viidates siiski sisse jätta (Opera omnia, Peltier, I: lxxix–lxxx). Peltier väljaanne pidas tõenäoliseks, et psaltri teksti autoriks oli seesama isik, kes kirjutas «Õndsa Neitsi Maarja peegli» (Speculum Beatae Mariae Virginis) ja et need tekstid pärinevad samast ajast (st 13. sajandist). Viimatimainitud teost peeti varem samuti Bonaventurale kuuluvaks, kuid 20. sajandil on tunnistatud selle teose autoriks üksmeelselt frantsiskaan Conradus Saxo (surn 1279).

Psalter on pühendatud pühadele õdedele (nagu ka Bonaventura teos De Perfectione vitae ad Sorores). Proloogis, kus pöördutakse korduvalt «armsaimate» (charissimae) poole, võib lugeda: «Niisiis, armsaimad, võtke heatahtlikult vastu see minu poolt pakutud väike kingitus ja püüdke sellest vilju ammutada ja kiitke sageli selle abil Jumalaema – kui Pühim pöörab kord teie poole oma armastusväärse pale, teid oma armu kaitse alla võttes, teie hinge selles elus uuendades ja kosutades, paneb ta teile tulevases elus pähe kalliskividest aupärja.» Samuti pöördutakse õdede poole 16. psalmis: «Jäljendage teda, Jumala pühad neitsid – nagu Agnes, Barbara, Dorothea ja Katariina on jäljendajad.»

«Maarja psaltri» varasemad säilinud ladinakeelsed käsikirjad pärinevad 15. sajandist. Psaltri rahvakeelsed tõlked, mille kohta leidub mitmeid näiteid juba 16. sajandist, lubavad oletada, et psalter oli laialt kasutusel. Sellest annavad tunnistust ka 17. ja 18. sajandid, mil psaltrist avaldati uute tõlgetega pidevalt kordustrükke, sageli taskuformaadis. Zürichis on säilinud psaltrist isegi üks kreekakeelse tõlke käsikiri, mis on koostatud St Galleni kloostris 1661. aastal.

Veel 19. sajandil on olnud psaltri populaarsus väga suur. Protestant John Gumming (kes tõlkis psaltri inglise keelde) viitab tema käsituses olevale kümnele psaltri väljaandele, mis oli trükitud kirikliku loaga ainuüksi Roomas aastatel 1834–1844 (Gumming 1852: iii). Korduvalt anti psaltrit välja ka Prantsusmaal. Uus saksakeelne tõlge avaldati Viinis 1840. aastal ja sellest ilmus mitu trükki. Saksakeelne väljaanne kandis pealkirja Guldener Psalter des heiligen Bonaventura, mis oli kantud varasemast tõlketraditsioonist. 1595. aastal oli nimelt ilmunud Ingolstadtis psaltri saksekeelne väljaanne Der Gulden Psalter S. Bonauenture. Viimase omapäraks oli see, et psalmide numeratsioon oli üldse eemaldatud ja nende asemel kandsid psalmid Vulgata psalmide ladinakeelseid pealkirju.

18. sajandi prantsuskeelne Joseph de Galliffet’ tõlge oli ladina-prantsuse paralleeltekstina, psalmidele oli koostatud uued kokkuvõtvad pealkirjad, nt «Püha Neitsi jäljendamine» (16), «Palve Püha Neitsi poole Kiriku vaenlaste vastu» (13), «Püha Neitsi valitseb koos Jeesus Kristusega» (109). Galliffet’ väljaanne ei ole puhas tõlge, vaid originaaltekst on restruktureeritud ja sellest on kujundatud arvukate lisandustega breviaar. Tõlke taotlus ei olnud ka originaalilähedus – palveraamatusse raskelt sobituvad salmiread on asendatud allegooriliste tõlgendustega. 1852. aastal ilmus uus originaalilähedasem prantsuskeelne tõlge, mille tegi Henry De Riancey.

 

«Maarja psaltri» (Psalterium maius Beatae Mariae Virginis) hiliskeskaegsed eksemplarid. Vasakul psaltri rubrifitseeritud bastardkirjas manuskript 15. saj II poolest (Universitätsbibliothek Freiburg i. Br., Hs. 617). Paremal Baselis 1473/75 Martin Flachi poolt välja antud inkunaabel (Bayerische Staatsbibliothek, 4 Inc.s.a. 369).

 

Omapärane psaltri itaalia ja ladinakeelne paralleeltekst avaldati 1606. aastal Genovas, mille koostas Giovan Battista Pinello. Väljaandes oli iga ladinakeelse psalmirea juurde lisatud vaba tõlge. Psalmid olid väljaandes renumereeritud (originaalis koosneb 118. psalm ise üheteistkümnest osast).

«Maarja psalter» ja Maarjamaa

Eesti kultuuriruumiga seoses on huvitav, kuidas «Maarja psalter» jõudis õigeusklikule Venemaale. Psaltri tõlkis kirikuslaavi keelde Dimitri Rostovski (1651–1709). See on tuntud kaasajal ortodokside seas «Jumalaema psaltri» (Псалтирь Божией Матери) nime all ja üldiselt peetakse seda teksti vene õigeusu kirikus Dimitri Rostovskile kuuluvaks. Psalter ilmus trükis 19. sajandi teisel poolel ja kandis nime nime «Kristlikud hümnid kõige pühamale taevakuningannale, igavesele Neitsi Maarjale, Jumalaemale: koostatud psalmide sarnaselt» (Христианския песнопения пресвятей Царице небесней Приснодеве Марии Богородице: составлены по подобию Псалмов).

Psaltrit antakse tänapäevases kirjaviisis üsna arvestatavates tiraažides pidevalt uuesti välja. Viimati üllitas selle Moskvas kirjastus Сибирская Благозвонница käesoleval aastalgi (2002) ja sellele võib ka peale sattuda siinsete vene õigeusu kirikute raamatulettidel. Väljaande eessõnas võib lugeda: «Õigeusklikud on pikka aega austanud Õnnistatud Jumalaema. Nad väljendavad oma tänu ja armastust inimkonna Päästja Emale palvete, akafistide ja palvelauludega. Inimeste aupaklik armastus ajendas Dimitri Rostovskit (nimelt temale omistab üksmeelselt «rahvahümnograafia» selle autorluse) looma meie innuka Eestkostja jaoks ülistuslaulude kogumikku» (Псалтирь 2022: 1). Vene nappides kriitilistes käsitlustes, mis puudutavad Jumalaema psaltreid kirikuslaavi traditsiooni, ei salata, et tegu on siiski Dimitri Rostovski mugandatud tõlkega (творческий перевод) (Danilova 2022: 287).

 

Dimitri Rostovski «Maarja psaltri» kirikuslaavi tõlke kaasaegne väljaanne (Москва, Сибирская Благозвонница, 2022). Ostetud tänavu vene õigeusu kiriku raamatuletist.

 

Dimitri Rostovski on jaotanud Maarja psaltri õigeusu lauluraamatu järgi kahekümneks katismaks (кафизма). Üldiselt järgib ta originaali mõtet, kuid hälbib neist reeglipäraselt, kui võrdlused olnud 17.–18. sajandi ortodokside jaoks olnud häirivad. Näiteks psalmis 13, kus räägitakse Maarja taevalikust ilust ja surnuid elustavast roosilõhnast, siis kirikuslaavi tõlkes on sellest saanud lihtsalt Maarja «vägi» (могущество), «võimk» (власть) ja «jõud» (сила). Esimese psalmi «kehaline ilu» on tõlkes lihtsalt «ilu» (красота). Kaheteistkümmnendas psalmis räägitakse Maarjast kui maailma «uuendajast» («Me ülistame sind, armuleidjat – kelle läbi maailm on uuendatud»), siis kirikusaavi versioonis on see rida täiesti välja jäetud. Samuti on eemaldatud rida kümnendast psalmist: «Tema halastus kannab ära meie arvukad patud – ja jagab meile külluslikult teeneid». Ühesõnaga, neid näiteid võib tuua arvukalt, aga ilmselt on Dimitri Rostovski tõlkes välja jäetud need kohad, mis valmistasid talle mingeid teoloogilisi kõhklusi. Danilova märgib, et Dimitri Rostovski võttis ladina kirikust üle küll teksti, kuid mitte õpetuse: psalter on loodud õigeusu vaimus ja siseneb õigeusu kristluse vaimsesse ruumi (Danilova 2022: 292).

Väga kaunilt on kogu psalter 2008. aastal vene õigeusu kirikus vokaliseeritud (vt Псалтирь Пресвятой Богородице). Rohkem kui kolme ja pooletunnine audiosalvestis on internetis tasuta kättesaadav.

Punane rätik protestandidele

Kui õigeusu vaimsesse ruumi toimus «Maarja psaltri» teksti integreerumine valutult ning see on kandnud seal rohkelt vilju, tuues kaasa vene õigeusu hümnograafias lausa eraldi žanri tekkimise (Danilova 2022: 292), siis protestantidele kujunes «Maarja psalter» punaseks rätikuks. Juba esimesed John Foxi «Märtrite raamatu» väljaanded (1570–1583) rääkisid «paavstlikust ebajumalakummardamisest» «Maarja psaltri» salmide näidetel (artikkel The booke of our Ladies Psalter full of Popish blasphemy). Iseenesest oli protestantide seisukohalt psaltri näol tegu vaieldamatult tänuväärse tekstimaterjaliga, mis pakkus anglikaani kirikule värvikat võrdlusmaterjali ja odavat laskemoona Rooma pihta tulistamiseks.

Protestantlik kriitika kestis 19. sajandi keskpaigani välja. Omamoodi koomiline oli see, et kuna selleks ajaks oli teksti autorlus juba üldiselt kaheldavaks osutunud, siis olid just anglikaanid need, kes üritasid näidata, et tegu on siiski Bonaventura kui silmapaistva kirikudoktori poolt kirjutatud autentse tekstiga, kelle teosed on paavsi autoriteediga välja antud. Kriitika põhipunktid seisnesid sellest, et vädetavalt «Maarja psaltris» pisendatakse Kristuse kannatuse ja ristisurma tähendust, inimese ja Jumala vahendajaks (mediatrix) ei ole enam Kristus, vaid Maarja (ei ole aga vaja mingit muud vahendajat peale Kristuse enda); Maarjale omistatakse jumalikke võimeid, mistõttu on tegu ebajumalakummardamisega; Maarja pühadus aitab pattudest puhastuda, mis muudab usu Kristusesse üleliigseks, jne. Üldiselt oli kriitika suunatud muidugi Maarja austamise kui sellise vastu, psalter pakkus selleks ideaalset näidismaterjali. Konkreetselt «Maarja psaltrile» heideti ette Taaveti lauluraamatu ja kiriku hümnide labastamist. Psaltri lõpus Ambrosiuse Te Deum laudamus ainetel, kuid Maarjale adresseeritud hümni kohta küsitakse: «Olles lugenud katoliku kiriku ühe iidsema ja kaunima ülistuslaulu kohta sellist jõhkrat loomuvastasust (gross perversion), võib lugeja võib-olla küsida, kas Rooma kirikus tunnustatakse kohutavat jumalateotust ja ebajumalakummardamist veel 19. sajandil? Me vastame: jah! Mitte ainult need jumalateotused, vaid kogu psalter on Rooma paavsti autoriteediga kinnitatud» (Gibson 1849: 36).

«Maarja psaltri» 1852. aastal avaldatud ingliskeelse tõlke eesõnas lausub tõlkija John Gumming: «Avaldan teose selleks, et Roomaga ühineda soovivad protestandid näeksid, mida Rooma endast kujutab; samuti selleks, et muuta tänulikuks need, kes armastavad evangeelset ja protestantlikku kristlust, ning et nad meelsamini kui kunagi varem pöörduksid Jumala rahva poole Roomas, öeldes: «Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks midagi tema nuhtlusist!» (Gumming 1852:iv).

Protestantlik kriitika on jätnud arvatavasti oma jälje ka katoliiklusele, kus on asutud revideerima oma traditsioonilist suhtumist Maarja austamisse, et selles ei oleks «eksimist rumalusse» (meenutades paavst Franciscuse kuulsat väljendust). Protestantlikele mõjudele Maarja austamise osas viitas psaltri tõlkija Joseph de Galliffet, kes kirjutas 1760. aastal: «Üks esimesi väärõpetuse mõjusid on pühima Neitsile pühendumise kuhtumine ja lõpuks selle täielik kadumine» (un des premiers effets de l’Hérésie, s’est d’affoiblir d’abord la dévotion à la sainte Vierge, & de l’abolir enfin entièrement) (Galliffet 1760: iii–iv).

Galliffet annab mõista, et psaltri väljenduslaad, millega Maarjale austust avaldatakse, on tekitanud 18. sajandil «imestust», mida ta seletab küll pigem religioosse pühendumise valguses: «Need, kes on vähe mõjutatud pühima Neitsi armatusest ja kes on vähe valgustatud sellest, mis puudutab tema arme ja privileege, on võibolla üllatunud viisist (surprise de la manière), kuidas meie pühak end väljendab, pöördudes veatu loodu poole». Ei saa muidugi mööda vaadata võimalusest, et psaltri keelt ja väljenduslaadi tajuti 18. sajandil lihtsalt arhailiselt ja võõrapärasena.

«Maarja psaltri» lugejale ei jää märkamata, et selle teksti autor ei ole tundnud vähimatki «skrupuloosset» muret Maarja ülemäärase austamise pärast ega ole kammitsetud tagasihoidvast väljenduslaadist. «Skrupuloosseks» nimetas püha Louis de Montfort (1673–1716) sellist valepühendumist, kus Maarja austamisega kardetakse Poega mitte piisavalt austada, mõistmata, et Maarjale pühendumise viimseks eesmärgiks on alati Jeesus Kristus ise (Montfort 2005: 53, 77–78). Montfort’iga seoses võiks mainida, et viimane on küllaltki palju põhinenud just pseudo-bonaventuralikel tekstidel, sh suurel psaltril. Nt 77. psalmiga soses ta kirjutab: «Seepärast ütlevadki pühad kirikuisad ja peale neid püha Bonaventura, et meie Emand on tee, mis viib meie Issanda juurde: Kristuse juurde jõudmiseks tuleb minna Maarja juurde» (Montfort 2005: 65).

Casimir Oudin, keda peaks samuti käsitama protestantliku kriitika esindajana, sest tegu oli kunagise premonstrateenlasest mungaga, kes konverteerus kalvinistiks. Oudin osutab tervele reale väljendeile psaltri lõpus olevas litaanias, mida tema meelest ei saa kuidagi Bonaventurale omistada: «Litaanias, millega see väike teos lõpeb, kohtab äärmiselt jämedakolisi sõnu ja lapsikud epiteete, mis ei ole sügava ja seeravliku doktori väärilised: Püha Maarja, tarkuse jõgi; Püha Maarja taeva kristalne aken; Püha Maarja, ilusaim naine; Püha Maarja, kaunis kevadroos; Püha Maarja, orbude rind.» (Oudin 1722, I: 410–411). Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas nt Lotero litaanias esinevad Maarja epiteedid nagu «kuldne koda», «müstiline roos», «vandlist kindlus» kõlasid tema kõrvadele sama jämedakoeliste ja lapsikutena. Oudini põhiargument seisnes selles (mida ta toonitas kolmel korral), et psalter ei ole lihtsalt Bonaventurale «kohane/vääriline» (indignus) – tekst on keskpärane ja selle autorina ei saa ette kujutada «tõsist ja tagasihoidlikku meest, kes ei peaks keha ilule tähelepanu pöörama» (Oudin 1722, I: 411), osutades psaltri esimesele psalmile. Pulchritudine carnis on üks neid psaltri kujundlikke väljendeid, mille juurde puritaanlik kriitika ikka ja jälle naases – et mitte öelda takerdus. Vaatame seda lähemalt.

Universas enim foeminas vincis...

Psaltri avapsalmis esineb kirjeldus Maarja kohta: «Sa ületad kõiki naisi keha ilu poolest, ingleid ja peaingleid pühaduselt.» Sõna-sõnalt: «Sa võidad (vincis) kõiki naisi liha ilu poolest (pulchritudine carnis), sa ületad (superas) ingleid ja peaingleid pühaduse ülevuselt (excelentia sanctitatis)». 77. psalmis öeldakse veel, et Maarja ilu ületab päikese ja kuu ilu, sõna-sõnalt: «Tema ilu võidab päikese ja kuu oma» (pulchritudo eius vincit Solem et Lunam).

Üks võimalus on asetada psaltri avapsalm Bonaventura enda autentsete tekstide konteksti. Eelkõige pakuvad siin huvi Bonaventura jutlused, milles tema mariaanlik teoloogia kõige ehedamalt välja joonistub ja milles mh käsitletakse Maarja ilu temaatikat. Üritades kõrvutada psaltri teksti Bonaventura teoloogiaga, peab tõele au andes nentima, et ei ole selge, mil määral psaltri autor Bonaventura tekstilisest pärandist lähtus ning kas korrelatsioon Bonaventura vaadetega on olnudki psaltri koostamise juures taotluseks. Samas ei tundu püüd paigutada «Maarja psalter» Bonaventura vaadete konteksti ka päris põhjendamatu, arvestades Bonaventura rolli marioloogia kujundamisel. Uurijad märgivad, et Bonaventura sünteesis piibli-, kirikuisade-, kloostri- ja ülikoolide traditsioone, pakkudes üleva, laitmatult tasakaaluka ning kindlale metafüüsilisele ja teoloogilisele alusele rajatud nägemuse jumalikku armu vahendavast absoluutselt pühast Neitsist, kellel on unikaalne roll Kristuse lunastustöö igas etapis (Goff 2019: 82–83). 

Bonaventura teoste hulgas leidub neljal teemal mariaanlikke jutluseid: Maarja puhastamine (5 jutlust), Maarja kuulutamine (6 jutlust), Maarja taevassevõtmine (6 jutlust) ja Maarja sündimine (7 jutlust). Need 24 mariaanlikku jutlust on avaldatud Quaracchi väljaande 9. köites (Opera omnia, Quaracchi, IX: 633–721). Prantsuse frantsiskaan Jacques Guy Bougerol (1908–1997) avaldas 1993. aastal Sermons de diversis jutlustest uue tekstikriitilise väljaande, milles tunnistati neist autentseteks vaid üheksa (Sermons 1993, II: 516–578; 641–684). Neist üheksast pakub siinkohal huvi Maarja taevassevõtmise teine jutlus, mis algab Saalomoni Tarkuseraamatu tsitaadiga: «Tarkus on kaunim (speciosior) kui päike ja ta on üle kõigist tähtede seisust. See leitakse olevat enne valgustki» (Trk 7:29). Sellele kirjakohale on ka kogu jutlus üles ehitatud. Kirjakoha tõlgenduse juures tuleb silmas pidada, et Bonaventura järgi on Pühakirjal kolm vaimset tähendust (intellectum spiritualem): moraalne, allegooriline ja anagoogiline. Viimane on hierarhiliselt kõige kõrgem ning on seotud hinge müstilise täiustumise astmega (perfectio). Bonaventura Tarkuseraamatu tsitaadile ehitatud tõlgendust tuleb vaadata just sellest perspektiivist (st tegu ei ole pelgalt Pühakirja moraalse ega allegoorilise tõlgendusega).

Bonaventura ütleb, et Püha Vaim kiidab 1) Maarja täiusliku ilu, 2) suursugusust ja 3) tarkuse selgust. Esiteks kiidetakse tema täiuslikku ilu kui öeldakse: «Ta on kaunim kui päike». Kirkaim Neitsi (Virgo serenissima) on tõesti oma taevassevõtmises päikesest ilusam, sest ta on kogu ilu allikale sarnasem kui päike; samuti paikneb ta kogu ilu allikale lähemal kui päike, mis puudutab täiusliku ilu vastuvõtmist; viimaks on ta oma kauniduse tõttu päikesest ülevam (Sermons 1993, II: 654). Bonaventura seletab oma mõtet järgmiselt: mõistuslike loodud olendite seas on kuninglik Neitsi igavesele valgusele (mis on kogu ilu allikas) lähemal kui päike. Maarja on muudetud kõikidest loodud olendeist enim igavese valguse sarnaseks: «Ta on igavese valguse paistus ja Jumala mõjujõu puhas peegel ning tema headuse kuju» (Trk 7:26). Neitsi Maarja on nii ilus, et «ükski puu Jumala aias ei olnud ilu poolest tema sarnane» (Hs 31:8). Maarja on muudetud ilusaks ja igavese valguse sarnaseks läbi armastuse. Bonaventura tsiteerib selle mõtte ilmestamiseks Hugo Victorinust: «Armastuse jõud muudab armastaja armastatu sarnaseks» (vis amoris amantem in amati similitudinem transformat) (Sermons 1993, II: 654–655). Maarja on kogu ilu allikale lähemal kui päike. Maarja sai neitsiliku puhtuse tõttu võtta vastu täiuslik ilu – oma sulneim Poeg (suo dulcissimo Filio).

Kuna Poeg on täiuslik ilu ja lihaksaanud Sõna, siis siit ilmselt juba paistab, mismoodi Bonaventura marioloogia valguses oleks kohane mõista psaltri avapsalmi kujundit pulchritudine carnis. Ihu või liha ilu all mõeldakse siin ühtlasi Maarja ihuvilja (Poega), kes on kogu ilu läte ja algus (fons et origio totius pulchritudinis). Ühelgi teisel loodul, täpsemalt ühelgi teisel naisel ei ole ega saagi olla lähedasemat suhet Pojaga, kes sai Maarja kaudu lihaks (caro factum est). Psaltri lõpus olevas hümnis kirjeldatakse, et Poja sündimine leidis aset ilma Ema ihu piinadata: «Ta sündis maailma ilma Neitsi Ema liha piinata, sest ta oli eostatud liha naudinguta.» Kaheksandas psalmis öeldakse Maarja kohta: «Õnnistatud olgu su ihu puhtus (munditia carnis tuae)». Kokkuvõtvalt: eelöeldu valguses ei jää psaltri avapsalmi sellisele tõlgendusele, et seal kirjeldatakse ainult ja ainult Maarja enda kehalist ilu, erilist ruumi, sest Maarja ilu ei saa pärineda kuskilt mujalt, kui kogu ilu enda allikast.

 

Psalmide näiteid

Tõlke originaal: Bonaventura, Psalterium maius beatae Mariae Virginis, Opera omnia, A. C. Peltier, XIV. Paris, Ludovicus Vives, 1868.

 

PSALM 1

Õnnis on mees, kes armastab sinu nime, Neitsi Maarja – sinu arm kosutab tema hinge.

Justkui veerikkail lätteil kastetud – paned temas kasvama õigluse vilja.

Õnnistatud oled sa naiste seas, oma püha südame usu läbi.

Sa ületad kõiki naisi keha ilu poolest – ingleid ja peaingleid pühaduselt.

Sinu halastust ja armu kuulutatakse kõikjal – Jumal õnnistas sinu kätetöid.

Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule. Nii kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen.

 

PSALM 4

Kui ma hüüdsin, võtsid sa mind kuulda, Emand! – Oma kõrgel aujärjel pidasid mind vääriliseks meeles pidada!

Möirgajate lõugade vahelt, valmis mind neelama – ja hukkamõistjate käest päästis mind sinu arm.

Lahke on sinu halastus ja kaastunne – kõigi nende vastu, kes hüüavad sinu püha nime.

Ole õnnistatud, Emand, igavesti ja sinu aulisus üle aegade!

Kiitke teda kõik rahvad kõigest väest – ja kõik inimesed maa peal, ülistage tema hiilgust!

Au olgu Isale...

 

PSALM 6

Emand, ära jäta mind Jumala raevu kätte ning kohtumõistmiseks tema viha alla.

Oma kuulsusrikka nime pärast, Emand – lase meid lepidada oma auliku ihuvilja ees.

Põrgu väravast ja sügaviku kõhust – sinu pühad palved vabastagu meid!

Ava meile igaviku väravad, et saaksime jutustada igavesti sinu imetegudest.

Sest mitte surnud ega põrgusolijad ei kiida sind, Emand – vaid need, kel sinu armu läbi saab osaks igavene elu.

Au olgu Isale...

 

PSALM 7

Mu Emand, sinu peale olen ma pannud oma lootuse – päästa mind tagakiusajate käest, Emand!

Sulge lõvide suud ja nende hambad – kammitse kohtumõistjate huuled!

Oma nime pärast, ära viivita! – Osuta meile oma halastust.

Sinu palge sära kiisaku meie peale – et meie südametunnistus oleks puhas Kõigekõrgema ees.

Kui vaenlane mõistab mu hinge üle kohut, Emand, kinnita mind oma abiga – ära viibuta oma mõõka minu kohal.

Au olgu Isale...

 

PSALM 9

Kiidan sind, Emand, kogu oma südamest – ja jutustan rahvaste seas sinu kiitusest ja aust.

Sulle, tõesti, kuulub au, tänu – ja kiituselaul.

Leidku patused armu Jumala juures – sinu kaudu, sa armu ja pääste leidja!

Leidku alandlikud meeleparandajad andestust – tee terveks nende rudjutud südamed!

Rahu paigas ja tüünes puhkekohas – toidad sa meid peale kurnavat rännakut.

Au olgu Isale...

 

PSALM 10

Ma panen oma lootuse Emandale – tema halastuse sulniduse nimel.

Tema silmad vaatavad viletsa peale – ja ta käsi on sirutatud vaeslapse ning lese poole.

Nõudke teda taga oma noorpõlves – ja ta ülistab teid rahvaste palge ees.

Tema halastus kannab ära meie arvukad patud – ja jagab meile külluslikult teeneid.

Siruta meie poole oma käsivars, auline Neitsi – ja ära pööra meilt oma aulikku palet!

Au olgu Isale...

 

PSALM 12

Kui kaua veel, Emand, ei pane sa mind tähele – ja ei päästa mind ahastusepäeval?

Kui kaua veel suurustab minu vastu mu vaenlane? Hävita oma tugevuse jõul ta ära!

Ava oma halastavad silmad – ärgu vaenlane saagu meie üle võimust.

Me ülisatme sind, armuleidjat – kelle läbi maailm on uuendatud.

Inglite koor kiitis sind kõrgeks – Jumala aujärje ees, palveta meie eest.

Au olgu Isale...

 

PSALM 13

Meie sõge vastane ütles oma südames: ma jälitan ja saan kätte ja tõstan käe tema hukkamiseks.

Tõuse, Emand, aegsasti tema vastu ja löö ta tagasi – põrmusta kõik tema kavatsused!

Sinu ilu imetlevad päike ja kuu – inglite väed teenivad ja ümmardavad sind.

Sinu leebeim puudutus tervendab jõuetu – sinu roosilõhn elustab surnud.

Neitsi Jumalasünnitaja, see, keda kogu taevavõlv ei mahuta, varjas end sinu sees, saades inimeseks.

Au olgu Isale...

 

PSALM 30

Sinule, Emand, panin oma lootuse, et ma ei jääks eales häbisse – võta mind oma armu kaitse alla!

Sina oled minu tugevus ja pelgupaik – minu lohutus ja varje.

Sinu poole nutsin, Emand, kui pitsitati mu südant – ja sa võtsid mind kuulda igaveste mägede otsast.

Tõmba mida välja silmusest, mis mulle on salajas seatud – sest sina oled mu abistaja.

Sinu kätte, Emand, usaldan oma vaimu – kogu oma elu ja oma viimse päeva.

Au olgu Isale...

 

PSALM 117

Kiitke Issandat, sest ta on hea – kiitke ta Ema, kelle halastus kestab igavesti.

Tema armastus peletab patu südamest – ja tema arm puhastab patustaja südametunnistuse.

Tee Kristuse Kristuse viib Maarja kaudu – kes eemaldub temast, ei leia rahu teed.

Pattudes paadunu pöördugu ikka ja jälle Maarja poole – ja valgus ilmub tema pimeduses nähtavale.

Kel on südames kurbus, hüüdku Maarja poole – ja ta joobub tema magusast nestest.

Au olgu Isale...

 

PSALM 122

Sinu poole tõstsin oma silmad, Kuninganna – kes sa valitsed taevas!

Meie abi olgu sinu nime vägevuses – juhi kõiki meie tegemisi.

Ole õnnistatud taevas ja maa peal – meres ja kõigis sügavusis!

Olgu õnnistatud sinu viljakus – olgu õnnistatud sinu neitsilikkus ja puhtus!

Olgu õnnistatud sinu püha ihu – õnnistatud olgu sinu pühim hing!

Au olgu Isale...

 

PSALM 145

Kiida, mu hing, Emandat! – Ma ülistan teda kuni elan.

Kiitke teda lakkamata – igal hetkel mõtelge tema peale.

Kui mu vaim läheb välja, olgu ta sinu hoole all, Emand! – Tundmatul maal ole talle teejuhiks!

Ärgu heidutagu teda varasemad süüd ega tehku rahutuks õelad rünnakud.

Juhata ta pääsemise läveni – seal oodaku ta meelerahus Lunastaja tulemist.

Au olgu Isale...

 

Viited

Bonaventura. Opera omnia. Peltier. Vol 1–15. Paris, Ludovicus Vives, 1864–1871.

Bonaventura. Opera omnia. Quaracchi, Tipographia Collegii S. Bonaventurae. Vol 1–10. 1882–1902.

Saint Bonaventure. Sermons de diversis. Jacques Guy Bougerol. Vol 1–2. Paris, Les Editions franciscaines, 1993.

Casimirus Oudin, Commentarius De Scriptoribus Ecclesiae Antiquis. Vol 1–3. Lipsiae, Maur. Georg. Weidmann, 1722.

Edmund Gibson, A Preservative Against Popery, in Several Select Discourses Upon the Principal Heads of Controversy Between Protestants and Papists. London, Published at the Society's office, 1849.

Jared Isaac Goff. Mulier Amicta Sole: Bonaventure’s Preaching on the Marian Mode of the Incarnation and Marian Mediation in His Sermons on the Annunciation. – Medieval Franciscan Approaches to the Virgin Mary. Leiden-Boston, Brill, 2019, lk 54–83.

John Foxe. The Acts and Monuments Online. 1563–1583. https://www.dhi.ac.uk/foxe/

Pseautier de la Sainte Vierge, composé par S. Bonaventure, traduit en françois par le R. P. Joseph de Galliffet. Lyon, 1760.

Püha Louis Grignion de Montfort. Tõeline pühendumine Maarjale. Tallinn, Fidelitas, 2005.

Pietro Maranesi. The Opera Omnia of Saint Bonaventure: history and present situation. – Companion to Bonaventure. Leiden-Boston, Brill, 2014, lk 61–80.

Е. А. Данилова. Церковнославянская богородичная псалтирь в контексте влияния католической традиции на рубеже XVII–XVIII веков. Humanity space International almanac Vol. 11, No 3, 2022: 286–293.

Псалтирь Божией Матери: Христианские перснопения Приснодеве Марии Богородице, составленные по подобию псалмов. Св. Дмитрий Ростовский. Москва, Сибирская Благозвонница, 2022.

Псалтирь Пресвятой Богородице. Москва, «Благовест», 2008.

 

Siin osundatud mõtted on reformaator Martin Lutheri isiklikud seisukohad, ehkki tema arusaama kohaselt Pühakirjaga põhjendatud. Ühes evangeelse-luterliku kiriku siduvas õpetuslikus alusdokumendis, nimelt Augsburgi usutunnistuses, öeldakse sel teemal lühidalt järgmist: «Avaliku korra ja ilmaliku valitsuse kohta õpetatakse, et iga valitseja siin ilmas, iga ametisse seatud valitsus ja kehtestatud seadus on Jumala loodud ja kehtestatud hea kord ja et kristlased võivad pattu tegemata valitseja-, vürsti ja kohtunikuametit pidada, keiserliku ja muu kehtiva õiguse järgi otsuseid langetada ja õigust mõista, kurjategijaid mõõgaga karistada, õiglast sõda pidada ja sõdida, osta ja müüa, vannet anda, vara omada, abielus olla jne» (artikkel XVI).

Kas kristlik usk sallib sõjapidamist?

Martin Luther: «…ma rõhutan, et ma ei kõnele siin õiglusest, mis inimese Jumala silmis õigeks teeb, kuna seda teeb vaid usk Jeesus Kristusesse ilma et meil oleks selleks vaja mingeid tegusid sooritada või teeneid osutada. See on meile kingitud ja antud ainuüksi Jumala armust, nagu ma korduvalt olen kirjutanud ja õpetanud. Vaid siin kõnelen ma ametites ja töödes peituvast välispidisest õiglusest ja käsitlen selliseid küsimusi nagu: kas ristiusk, mille kaudu meid Jumala ees õigeks arvatakse, sallib seda, et ma olen sõdur, pean sõda, tapan, röövin ja põletan, nagu vaenlasega sõjaseaduse järgi sõjaaegadel tehakse; kas see töö pole mitte patune või väär, ning kas see ei peaks minus seetõttu Jumala ees süümepiinu tekitama; võib-olla ei tohiks kristlane mitte ühtki sellist tegu korda saata – ja peaks tegema üksipäinis head, armastama, kedagi tapmata ja kellelegi kahju tegemata? Ma arvan, et üks amet või töö, mis on iseenesest õige ning Jumalast, võib siiski muutuda kurjaks ja ebaõiglaseks, kui töö tegija on ise kuri ja ebaõiglane.»

Sõda on väära ja kurja karistamine

Martin Luther: «Aga kuna mõõgavõim on Jumalast seatud selleks, et karistada kurje, kaitsta vagasid ja hoida rahu (vt Rm 13:1.4; 1Pt 2:13j), siis on tõestatud seegi, et Jumalast on seatud ka võitlemine ja tapmine ning muu, mida sõjaaeg ja -seadus endaga kaasa toob. Sest sõda pole midagi muud kui väära ja kurja karistamine. Mille muu pärast sõditakse, kui mitte sellepärast, et tahetakse rahu ja kuulekust?

Kuigi tapmine ja röövimine ei näi olevat armastuse töö, mistõttu lihtsameelne arvab, et see pole kristlik ega kristlasele kohane, on ometi tegelikult seegi armastuse töö. Samamoodi peab peab hea arst siis, kui haigus on väga raske või halvaloomuline, patsiendi käe, jala, kõrva või silma eemaldama või neil hukkuda laskma, et päästa ihu. Eemaldatud ihuliiget vaadates tundub, et nii võib talitada ainult julm ja halastamatu inimene. Kui aga vaadata ihu, mida ta seeläbi päästa püüab, siis leitakse tegija olevat hea ja usaldusväärne, selline, kes teeb tõeliselt kristlikku tööd. Nii on see ka sõjamehe ameti pidajaga: kui ma vaatan, kuidas ta kurje karistab, ebaõiglasi hävitab ja suurt viletsust korda saadab, näivad need olevat täiesti ristiusu ja kristliku armastuse vastased teod. Aga kui ma näen, kuidas ta kaitseb vagasid – naisi ja lapsi, maja ja kodu, varandust ja au –, ning kuidas ta sellega rahu hoiab ja tagab, siis mõistan, kui suurepärane ja Jumalast seatud amet tal on, ning saan aru, et temagi raiub jala või käe ära selleks, et kogu ihu hukka ei läheks. Sest kui poleks mõõka, mis kaitseb ja rahu hoiab, siis lähek kõik maailmas rahu puudumise tõttu hukka.»

Sõjamehe amet on Jumala seatud

Martin Luther: «Niisiis: sõjamehe ameti juures ei peaks me vaatama üksipäinis seda, kuidas selle ameti pidaja tapab, põletab, nuhtleb ja võlla tõmbab. Kuid just seda vaatavad laste lihtsameelsed silmad, mis näevad ainult, kuidas arst käe ära raiub või jala maha saeb, kuid ei märka, et nii tuleb toimida ihu päästmiseks. Seepärast tuleb ka sõjameest või mõõga-ameti pidajat näha täiskasvanu silmaga, et mõista, miks ta nõnda julmalt käitub. Sel juhul saadakse aru, et tegemist on ametiga, mis on Jumalast seatud ning maailmale sama hädavajalik ja kasulik nagu söömine ja joomine või mõni teine vajalik tegevus.»

Sõjakuritegudest ja ebaõiglasest sõjast

Martin Luther: «Et aga paljud sellist ametit vääriti kasutavad, ning ilma tungiva vajaduseta, puhtast omavolist tapavad ja nuhtlevad, ei ole süüdi mitte amet, vaid inimene, kes seda peab. Sest kus on mingi amet, töö või ükskõik milline muu asi nii hea, et pahatahtlikud inimesed seda sihilikult kurjasti ära ei kasutaks? Sihukesed on hullumeelsete arstide sarnased, kes tahaksid inimesel ilma tõsise vajaduseta, puhtast omavolist terve käe maha raiuda. Jah, nad on osaks sellest üldisemast rahu puudumisest, mille vastu õige sõja ja mõõga abil võidelda tuleb. Alati on sündinud ja saab ka edaspidi sündima, et need, kes ilma tungiva vajaduseta sõda alustavad, saavad lõpuks lüüa, sest neil ei õnnestu põgeneda Jumala kohtu, s.o. Tema mõõga eest.»

Kristliku sõjamehe palve

Martin Luther: «Eelkirjeldatud manitsuses on osutatud vaid sellele, kuidas välist sõjapidamist vormilisest küljest vaadates hea südametunnistusega toimetada. Kuna aga ükski hea tegu ei tee õndsaks, siis peab nüüd igaüks omaette selle manitsuse järgi oma südames või suuga ütlema:

«Taevane Isa, siin ma olen, sinu jumaliku tahtmise kohaselt oma valitseja teenistuses, kuna see on mu kohus sinu ees ning sinu pärast ka oma valitseja ees. Ja ma tänan sind sinu armu ja halastuse eest, et sa oled mulle andnud sellise töö, mille puhul ma olen kindel, et see pole patt, vaid õige ja kuulekas sinu tahtele allumine. Kuna ma aga tean ja olen sinu armurikka Sõna kaudu õppinud, et ükski meie headest tegudest meile abiks pole, ning et keegi ei saa õndsaks mitte sõjamehena, vaid üksnes kristlasena – siis ei taha ma oma kuulekuse ja tegude peale lootma jääda, vaid ennast vabatahtlikult sinu tahte teenistusse anda. Ja ma usun südamest, et üksnes sinu armsa Poja, minu Issanda Jeesuse Kristuse süütu veri, mille ta sinu armulikule tahtele kuuletudes minu eest valada on lasknud, mind päästab ja õndsaks teeb. Selle juurde ma jään, sellele toetudes ma elan ja suren, võitlen ja tegutsen. Armas Issand, taevane Isa, tugevda seda minu usku oma Vaimu läbi. Aamen.»»

Katkendeid kirjutisest «Kas ka sõjamehed võivad õndsaks saada» (1526) – Martin Luther. Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 2012.

«Kas Jumal on olemas?» See on nii-öelda igavikuline küsimus. Arvatavasti kõik inimesed on seda kunagi küsinud ning võtnud selles asjas mingi seisukoha. Mõned vastavad «jah», mõned «ei» ja ülejäänud midagi nende kahe vahepealt.

Nagu kunagi möödaminnes ütlesin, võib see iseenesest keskne küsimus olla eksitav. Põhjus on selles, et suur hulk inimesi tõlgendab seda läbi sellise jumalapildi ning selliste eksistentsi olemust puudutavate eelarvamuste kaudu, mis juba iseenesest moonutavad kogu küsimuse mõtet.

Käesolevas lühikeses kirjutises püüan lühidalt käsitleda mõnda probleemi, et selle keskse küsimuse üle arutlev inimene võiks mõista kogu küsimuse sisu.

Küsimuse taustal olevad eeldused

Selle lühikese lause keskmes on väide «Jumal on olemas», mille tõesust küsimus hindab. Ehkki küsimus võib esmapilgul tunduda väga lihtsana, peaksime olema ettevaatlikud, kui vaatleme selle taustal olevaid eeldusi. Filosoof Bertrand Russell (1872–1970) näitlikustas väitelausete analüüsi vajalikkust näitega «Prantsusmaa praegune kuningas on kiilakas». Küsimusele ei saa vastata otseselt jaatuse ega ka eitusega, sest mõlema väitega kinnitatakse küsimuses peituvat väidet, et praegusel Prantsusmaal on olemas kuningas.

Minu hinnangul sisaldub küsimuses «kas Jumal on olemas» – vähemalt teatud eelduste puhul – sarnane probleem. Usun, et suurem osa inimestest mõistab seda samamoodi nagu näiteks küsimust «kas Jõuluvana on olemas?» või «kas Himaalaja lumeinimene on olemas?» Nendes küsimustes peituvaid väiteid võib avada näiteks nii:

1) Selles maailmas, kus me elame, on teatud geograafilises punktis Korvatunturil (või mõnede arvates Põhjanabal) suure habemega vana mees, kes teeb kõigile maailma inimestele kingitusi, kui nad on olnud tublid. Talle alluvad päkapikud, kes nuhivad laste järgi ja teevad selle kohta ettekandeid. Tema kasutuses on võlujõul lendav põdrarakend, mille järel olevat rege ta oma igaaastasel teekonnal kasutab.

2) Kusagil Himaalaja mäestikus elab suur ahvlane, keda nimetatakse jetiks.

Sarnaselt mõistetuna saaks väidet «Jumal on olemas» avada kasvõi järgnevalt:

Selles maailmakõiksuses elab ja tegutseb peale iseenda ka kõik muu olemasoleva loonud mõistuslik ja isikuline olend, kes on igavene, kõikteadev, kõiksuuteline, kõikjal ligi olev, aga keda ei saa tajuda meelte või mingite mõõteseadmetega.

Mulle tundub, et see on üsna levinud arusaam sellest, kes või mis Jumal võiks olla. Taoliselt mõistetuna oleks Jumal olend nagu teisedki. Võimsam, aga ikkagi sarnane. Tal oleks kosmilised mõõtmed, aga teda ei oleks võimalik avastada. Teatud mõttes oleks ta olemas samal viisil nagu niinimetatud tumeenergia, mille mõju tõttu universum füüsikute arvates üha kasvava kiirusega laieneb.

Jumala varjatud olemus

«Olemasolu» mõistetakse siin kui kogu olevat samamoodi puudutavat: ehkki Jumal on eriline ja vägevam kui näiteks sina või mina, ta on siiski olemas täiesti samamoodi, justnagu võimsad supernoovad või mustad augud kaugetes galaktikates.

Klassikalise teismi kohaselt Jumal ei ole mitte ainult olemas, vaid on ise olemine. Teda ei peeta olemas olevaks samamoodi nagu universumi, vaid – Aquino Thomase (1225–1274) terminoloogiat kasutades – sellega võrreldes analoogiliselt: ta on olemas mingis mõttes nagu universumisse kuuluvad asjad, aga samas täiesti teistsugusel, meie mõistmist ületaval viisil.

Nagu ühes oma varasemas kirjutises esile tõin, on katoliku traditsioon kinnitanud, et «sarnasus Looja ja loodu vahel pole eales nii suur, et ei ilmneks nendevaheline veelgi suurem ebasarnasus» (Lateraani IV Kirikukogu: DS 806). (Katoliku Kiriku katekismus, art. 43)

Seega peaksime Jumala olemasolu küsimuse üle arutledes olema teadlikud sellest, et kas me siis kinnitame või eitame, et Jumal on reaalne ja tegev, me ei pea sellega silmas, et ta on samas mõttes «olemas» nagu loodud tegelikkus või et me saaksime määratleda tema olemust.

Küsimuse mõte

Nüüd jõuamegi viimase punktini: Jumala olemasolemise küsimus ei puuduta tegelikult mingi meist erineva objekti eksistentsi, vaid kogu tegelikkuse olemust. Ateisti ja kristlast ei erista teineteisest mitte see, kas kumbki usub, et maailmas tegutseb nähtamatu nõiduslik olend, keda me nimetame Jumalaks, vaid see, kas kumbki usub sellesse, et tegelikkuses on ka midagi muud objektiivset ja reaalset, kui pelgalt selle materiaalne mõõde.

Kõik inimesed on ühel meelel selles, et on olemas meie meelte ja loodusteaduslike meetoditega vaadeldav tegelikkus. Samas on olemasolul külg, mis puudutab asjade tähendust, mõtet ja eetilist dimensiooni. Ateist usub, et need tähendused eksisteerivad üksnes inimeste teadvuses, kristlane aga usub, et oma sügavaima olemuse poolest põhinevad need samale alusele nagu kogu universumgi.

See, kes mõtleb, et Jumalat ei ole, peab tegelikkust juhuslikuks ja tähendusetuks: universumile ei lähe korda, kes sa oled või mida sa teed. Sul tuleb lihtsalt elada oma ajaliselt piiratud elu nii, kuidas heaks arvad. (NB! Loomulikult ei väida ma, et ateist ei saaks elada mõttekat ja tähendusrikast elu, vaid pean silmas ateismi järjekindlat järeldust, mis puudutab väärtuste ja tähenduste metafüüsilist vundamenti.)

Kui aga Jumal on olemas, on olemas meie arvamusest sõltumatu headus ja kurjus. Sel juhul on olemine miski, mida ei saa mõista ega defineerida. Kristliku usu kohaselt võid sa olla sellega dialoogis, ehkki see suhe rajaneb usule. Sa ei ole siin kogemata, ilma eesmärgita, vaid sinu elul on tähendus.

Sellepärast tuleb küsimust Jumala olemasolust jaatada või eitada teisel viisil, kui näiteks küsimust matemaatilise kalkulatsiooni tõesusest. Nagu on kirjutanud jesuiidi teoloog Karl Rahner (1904–1984):

See, et kaabakal on võimalik tõestada matemaatilist tõde, aga mitte Jumala olemasolu, ei osuta ei esimese tõesusele ega teise mittetõesusele. See osutab üksnes sellele, kuivõrd asja selgitamine eeldab isiklikku pühendumist. (Rahner, Hearer of the Word, 87).

Kui tunnistad, et Jumal on olemas, kinnitad, et elul on mõte ning et sina ja kõik teised inimesed on väärtuslikud. Seega on selge, et küsimus Jumala olemasolust erineb täielikult nt küsimusest Jõuluvana olemasolu kohta.

Selle puhul on kaalul hoopis enamat, kui mõne selle maailma triviaalse väite kinnitamine või tagasilükkamine. Selle puhul on kaalul see, kuidas sa mõistad elu ennast.

Tõlkinud Illimar Toomet

 

Kirjandus

Karl Rahner, S.J., Hearer of the Word: Laying the Foundation for a Philosophy of Religion. Translation of the First Edition by Joseph Donceel, Edited and with an Introduction by Andrew Tallon. New York: Continuum, 1994.

Katoliku kiriku katekismus, https://www.katoliku.ee/index.php/et/katoliku-kirik/371-1-1-1-inimene-on-jumalakolblik

Tieteen termipankki 24.8.2022: Filosofia:määrättyjen kuvausten teoria. https://tieteentermipankki.fi/wiki/Filosofia:m%C3%A4%C3%A4r%C3%A4ttyjen_kuvausten_teoria

Mul on seda omajagu piinlik kirjutada, sest tagajärjeks on mõningane vaimne enesepaljastus. Aga kuna ma olen juhtunut nii reljeefselt kogenud ja minu meelest on see keskse tähtsusega küsimus kirikumuusikas, siis võtan julguse kokku ja kirjutan. Iga kirikumuusiku elus võib tulla «hetk», mil ta saab oma muusikalisest tegevusest nii tugeva emotsionaalse elamuse, et hakkab seda ekslikult pidama religioosseks ekstaasiks. Nii-öelda «mittekirikumuusik», eriti veel muusik, kellel puudub vaimulik ettevalmistus ja spetsiifiline religioosne huvi, ei esita seda küsimust, sest ta pruugi teadvustada, et religioosne ekstaas üldse võimalik on. Muusikaline ekstaas on tema emotsionaalse katedraali laemaaling, selle kõrgeim punkt. Minu jaoks oli esimene kujuteldava religioosse ekstaasi «hetkeks» instrumentaalvokaalsete suurvormide «Jõulumüsteerium» (1993), aga veel enam, «Ülestõusmispühade müsteerium» (1994) komponeerimine ja esitamises osalemine. Religioosse tekstiga muusika ja seda ilmestav lavastus, viis sedavõrd tugevalt kaasa, ja tunne oli nii eriline, et see lihtsalt «pidi olema» religioosne ekstaas. Aga kas oli?

Religioosse või kvaasireligioosse ekstaasitunde muusika abil tekitamiseks aitab alati kaasa suurte koosseisude kasutamine hea akustikaga ruumis – näiteks kirikus. Vali ja mahukas heli on nii intensiivne, et see tundub läbistavat hinge kõiki kihistusi. Meid pestakse nagu pesu pesumasinas, kuivatatakse tsentrifuugis ja pärast riputatakse nöörile kuivama. Parim näide sellest on Giuseppe Verdi «Reekviem», originaalpealkirjaga «Messa da Requiem» (1874). Olen oma loengutes ja tundides mänginud selle erakordse muusikateose tippettekannete videosalvestiste lõike erineva vanuse ja haridusliku ettevalmistusega inimestele ja mitte kunagi ei jää tulemus saavutamata. Alati tekib «vau-efekt». Eeldada sellise muusika juures, et ekstaasitunne jääb tekkimata, on sama vähetõenäoline, kui oodata, et midagi ei juhtu, kui pesapallikurikaga inimesele kõigest jõust vastu pead virutada. Kui nii teha, siis ei imesta ju keegi, et verd hakkab voolama. Aga katsu sa linnusule või liblikatiivaga lüües sama tulemus saavutada.

Kiriku organistid on «muusikaliste jõuvõtete» kasutamisel eelistatud olukorras – neil on instrument, millega saab ainuisikuliselt kutsuda esile sarnase efekti, milleks Verdil oli vaja ülisuurt orkestrit ja hiiglaslikku koori. Meloodiline leidlikkus ja harmooniline oskus, mis Verdil eriti originaalsed ei ole, on olemas iga tänapäeva vähegi haritud organisti muusikalises pagasis.

Muusikalist mõnutunnet, mis võib tekkida igal inimesel, hoolimata religioossusest, ja mida on kirikumuusikas nii kerge segi ajada religioosse ekstaasiga, nimetatakse muusikapsühholoogias «muusikaliseks voogamiseks» – inglise keeles musical flow. Muusikaline «laine», enamasti küll muusikaline «tsunami», haarab inimese «muusikaookeanil» ja kannab teda. Seda tunnevad sobiva muusika, nt Verdi «Reekviemi» korral, kõik inimesed. Aga kui paneme Verdi kõrvale nt Charles Tournemire’i (1870–1939) või Oliver Messiaeni (1908–1992) mõningad kiriklikud oreliteosed, siis näeme, et ka linnusulega on võimalik «muusikaline voogamine» esile kutsuda, aga see ei anna kaugeltki nii universaalselt tõhusat efekti kui Verdi.

Järgmine samm võimsast muusikalisest elamusest, mida peetakse religioosseks ekstaasiks, on vastupandamatu tahe seda «ekstaasi», oma usukogemust, teistega jagada – kas õpetada koorilaulu või mängida orelit või laulda või komponeerida muusikat ja/või tekste. Siia on minu meelest peidetud kirikumuusika kõige sügavam ja ohtlikum lõks – «muusikalise voogamise» saavutamine saab domineerivaks eesmärgiks, sest see sarnaneb nii väga religioosse ekstaasiga. Ma ei pea muusikalist voogamist halvaks või sobimatuks. Naudin ise vägagi laia skaalat muusikalises repertuaaris ja lasen üsna tihti valitud osadel Verdi «Reekviemist» endast «üle rullida». Selleks ju muusikat tehakse, et see kuulajat «kannaks», teda hingeliselt puudutaks. Kas aga kirikumuusikas peaksid kehtima täpselt samad meelelised põhimõtted, mis ilmalikus muusikas?

Kristuse õpetus on nii geniaalselt lihtne, et ma näe teist loogilist võimalust, kui et selle põhilised toite- ja toimemehhanismid peavad ka olema lihtsad, isegi kui need ei suuda olla geniaalsed. Varane õhtumaine ristikirik taipas seda ja ehitas oma liturgilise muusika Naatsareti Jeesuse palveraamatule – Vana Testamendi psalmide palvemeeles ühehäälsele laulmisele. Aastatuhande vahetuseks oli muusikaline voogamine siingi võitu saanud. Geniaalsed pariislased, Leoninus (u 1150–1210) ja Perotinus Notre Dame’i koolkonnas (u 1160–1205 või 1225), andsid ühehäälsele ladina kirikulaulule valusa obaduse, kattes Emand Kirikulaulu oma vägagi leidlikes ja muusikaliselt põnevates organumides rohkete kaunistuste ja efektidega. Mitmehäälsus, mis ilmaliku muusika praktikas ammugi olemas oli, hakkas nüüd ka sakraalses repertuaaris muusikalist voogamist dikteerima. Kõik, kes on kogenud muusikalise voogamise erakordset elamust, ei imesta, et juba keskajal aga eriti uusajal hakkas see kirikumuusikas samastuma religioosse ekstaasiga. Naatsareti Jeesuse palveraamatu ühehäälne laulmine, mis mitmehäälsuse vürtsikate maitsete kõrval, mingit meelelist «kõdi» ei tekitanud, jäi põhiliselt kloostrite ja toomkapiitlite pärisosaks – leidlik ja kütkestav mitmehäälsus oli vallutanud enamuse lääne kirikust.

Reformatsioon andis 16. sajandil oma osa, muutes laulmisel Pühakirja autentsed tekstid ümbersõnastatud vagaluuleks – koraalideks. Jutlustes «õigete» inimeste poolt tõlgendatud Pühakirja peeti ka «puhtaks Jumala Sõnaks», mida «õigesti» õpetatakse. Pole imestada, et arusaamine Pühakirja peegeldavast koraalitekstist, mida kiriku autoriteediga esitleti, sai samasuguse tõlgenduse – «puhas Jumala Sõna».  Kirikus hakkas kõlama rahvalik salmilaul. Me kõik teame, kui mõnusat muusikalist voogamist pakub suurele osale inimestest nt lauluväljakul üheskoos laulmine. Nii ka kirikus. «Kirsi» pani tordile vastureformatsioon, mis sõna otseses mõttes sandistas ühehäälse ladina kirikulaulu (gregooriuse laulu) lõplikult. Koos nn «Medici väljaande» ilmumisega 1614. aastal, milles oli keskaegse pühalaulu meloodilist materjali tundmatuseni muudetud, oli esimese aastatuhande gregooriuse laulu suuline traditsioon lõplikult läbi lõigatud. Üle tuhande aasta ladina pühalaulu traditsiooni oli välja surnud.

Gregooriuse laul leiutati aga uuesti 19. sajandil prantsuse benediktlaste poolt. See kujunes peadpööritavalt edukaks ettevõtmiseks. Algupäraseks peetav keskaegne gregooriuse laul lummas oma erilisusega. Seda õpetati Solesmes’i Püha Peetruse Kloostri eestvõttel katoliku koolides kõikjal maailmas, sh Ameerika Ühendriikides. Gregooriuse laulule tekkis ulatuslik diskograafia ja St Domingo de Silose munkade salvestised kroonisid edetabeleid. See jätkus, kuni Vatikani teine kirikukogu andis tehtud tööle järgekordse obaduse. Emakeelne kirikulaul tõi Rooma kiriku jumalateenistuslikku muusikasse väga ruttu tagasi muusikalise voogamise diktaadi, kus see troonib tänaseni.

Iga vaimulik olem vajab selget juurte tunnetamist, et mitte närbuda. Lääne kirikulaulu juured on ühehäälses ladina kirikulaulus. Maarjamaa keeles laulva rahva jaoks on emakeelne psalmilaul ja «Eesti laulupsalter» ukseks kirikulaulu juurte juurde. See loob võimaluse vabaneda muusikalise voogamise agressiivsest diktaadist – sa ei pea võistlema ilmalike repertuaaride meelelisusega, sa ei pea enam kellelgi religioosset ekstaasi simuleerima. Sa oled oma häälega üksi Jumala ees ja laulad Tema Sõnu. Kui meel on piisavalt alandlik ja Jumal lubab, siis tulevad need sõnad sulle sammukese vastu ja hakkavad «laulma» sind. Kõigepealt uurid sina Jumala Sõna, aga siis hakkab Jumala Sõna uurima sind ja sulle jagama midagi sellist, mida sa varem uneski ei ole näinud. See ei ole enam muusikaline voogamine, sest puudub meeleline kütkestavus – «lainet», ammugi siis «tsunamit» ei ole. Jumaliku muusika ookean on peegelsile ja kogu rikkalik liikumine toimub all ookeani pinna. See on pühalaulu ime. Nüüd ei pea sa kogu oma energiat kulutama vaimulikul ookeanil lainetuse tekitamisele – võid rahuliku meelega vajuda vete rüppe ja hõljuda aina sügavamale sinisesse lõpmatusse.

«Eesti laulupsalter» on terviklik Vana Testamendi psalter, Naatsareti Jeesuse palveraamat, Jumala Sõna, nii nagu see on kirjas meie kanoonilises Piiblis. «Eesti laulupsalter» ei ole kogumik psalmitekstilisi muusikapalu. See on lauldav psalter. Tegu on aastakümnete töö kokkuvõttega, milleni on jõutud interdistsiplinaarse teadustöö, loometöö, pedagoogilise töö, metoodilise- ja didaktilise töö, aga ennekõike tohutu hulga palvetöö tulemusena. Selles töös on kokku liidetud Kiriku kõige ürgsem muusikaline traditsioon ja meie unikaalne emakeel. Ühelgi maailma rahval ei ole sellist laulupsaltrit. Mitte ühelgi! See on täiesti unikaalne varandus – ärge lükake seda tagasi. «Eesti laulupsaltris» ei tule ennekõike näha mitte minu tööd, vaid Taevaisa Heldet kätt, kes tahab meie rahvale anda lauldava Jumala Sõna, meie oma emakeele ainulaadseid eripärasid arvestades.

Mul ei ole illusiooni, et 100 või 50 organisti, koorijuhti või vaimulikku minu apoloogia peale «Eesti laulupsaltrit» õhinal kasutama hakkavad. Aga viis inimest võib hakata selle vastu huvi tundma ja seda uurima. Kaks löövad käega, aga kolm jääb alles. Nad võtavad selle vaeva, mis ei ole muide võrreldes kreeka keele, auto juhtimise või arvuti kasutamisega, üldse mingi raskus, ja leiavad oma emakeele muusika, leiavad täiesti Uue Laulu. Nad mööduvad komeedina religioosseks ekstaasiks peetavast muusikalisest elamusest oma hinges, mis tundub nüüd kuidagi tühine, ja kihutavad valguse kiirusel sügavamale. Siis nad jõuavad sellesse paika oma hinges, kus asub jumalakujuline õõnsus. Hingesügavuse vaik-vaikuses muutub kõik kuidagi selgelt arusaadavaks. Maailm on tulvil head muusikat, kirik on tulvil head muusikat, aga kõik algab psalmide laulmisest. Nota bene! Mitte psalmitekstiliste laulude laulmisest! See algab emakeelest, su oma vaimses vereringes tukslevast keelest, võrsuva keelemuusika abil Naatsareti Jeesuse palveraamatu Pühade Sõnade laulmisest.

Võiks ju küsida: kuidas ta seda kõike nii kindlalt teab? Tean, sest olen selle kõik läbi teinud ja võin tunnistust anda. Olen mitmeid inimesi näinud seda läbi tegemas ja ka nemad võivad sellest tunnistada. Neid ei saa palju olema, kes tahavad selle tee ette võtta. Muusikalisest voogamisest tekkiv nauding on palju harjumuspärasem, lihtsam ja mõnusam. Aga Emand Kirikulaul hüüab: «Ma tahan teile anda veel ühe vahendi, mille abil te saate otsida osadust Elava Jumalaga, tema Sõna kaudu. Ma tahan teid aidata eesti keelemuusika kaudu jõuda Kristusele lähemale. Pääsemisele lähemale.»

Tulge kaasa ja laulame Issandale Uue Laulu!

Tekstis on kasutatud mõtteid Eerik Jõksi ettekandest EELK Konsistooriumi istungil 30.8.2022

Küsi lisa See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Vt lisa www.psalmus.eu

Täna, 8. septembril 2022, suri Šotimaal Balmorali palees 96 aasta vanuselt Suurbritannia kuninganna Elizabeth II, kes valitses 70 aastat ja seitse kuud. Ta oli ühtlasi Inglismaa Kiriku kõrgeim maine valitseja. Kuidas Inglise monarhist kirikupea sai, sellest kõneleb järgnev artikkel, mis ilmus esmalt 2006. aastal ajalehes Eesti Kirik.

Põhja-Euroopa protestantlikud monarhid on või olid minevikus ühtlasi kirikupead. See kehtib ka Inglismaa valitsejate kohta alates 1534. aastast.

Riigikiriklikku korraldust põhjendati sellega, et kristlik ilmalik võim pidi võtma evangeelse kiriku «Rooma türannia» eest kaitse alla. Mitme sajandi jooksul oligi nendes kuningriikides riigiusuna valitsev luterlus või anglikanism, «paavstiusk» ja teised eksitused olid surmanuhtluse või väljasaatmise ähvardusel keelatud.

Inglise usupuhastus kulges Mandri-Euroopast mõneti erinevalt. Harrastusteoloogist kuningas Henry VIII (1509–1547) ei toetanud Lutheri väljaastumist, vaid avaldas viimase vastu koguni traktaadi seitsme sakramendi kaitseks. Tasuks toetuse eest annetas paavst talle 1521. aastal tiitli «Usu kaitsja» (Defensor fidei).

On ajaloo iroonia, et Inglise monarhid kannavad seda tiitlit tänaseni, kuigi juba Henry VIII oli see, kes peatselt Roomast lahku lõi. Nimelt keelas paavst kuningale abielulahutuse ning viimane otsustas seepeale kiriku oma võimule allutada.

1534. aastal võttis parlament vastu nn ülimuslikkuse akti, millega tühistati Rooma paavsti jurisdiktsioon Inglismaa kiriku (Ecclesia Anglicana) üle ning seati kuningas kiriku «kõrgeimaks peaks maa peal» (supreme head). Henry VIII polnud siiski protestant, ta soovis vaid katoliiklust ilma paavsti ja kloostriteta, mille varandused ta riigistas. Kulus üle kahekümne heitliku aasta, enne kui Inglismaa kirik lõplikult protestantismi radadele suundus.

Pärast Henry surma avanes reformimeelsetele võimalus vabamalt luterluse ja kalvinismi vaimus uuendusi läbi viia. Tagasilöök saabus Verise Mary (1553–1558) ajal – see kuninganna oli äge katoliiklane ja vaenas protestante. Anglikaani kirik kui reformatoorne konfessioon kujunes alles välja praeguse Suurbritannia kuninganna nimekaimu ja kauge eelkäija Elizabeth I pikal võimuperioodil (1558–1603).

1559. aastal võttis parlament vastu uue ülimuslikkuse akti, millega monarh nimetati kiriku «kõrgeimaks valitsejaks» (supreme governor). See tiitel oli veidi vähem pretensioonikas kui Henry VIII oma, kes pidas ennast lausa Jumalast seatud ilmikpiiskopiks. Siiski peeti vajalikuks 1571. aastal lõplikul kujul vastu võetud Kolmekümne üheksas usuartiklis veel kord ära märkida, et «Rooma piiskopil ei ole mingit võimu siin Inglismaa kuningriigis» (artikkel 37).  Muide, samas artiklis täpsustatakse, et kuningavõim kiriku üle on ainult ilmalik: «…me ei lase meie ülematel valitseda Jumala sõna ja sakramentide üle.»

Formaalselt on monarh tänini Inglismaa kiriku (Church of England) kõrgeim maine pea. Kehtiv kirikuseadus sätestab: «Me tunnistame, et Tema Hiilgav Majesteet Kuninganna, kui ta toimib kooskõlas selle riigi seadustega, on Jumala all kõrgeim võim selles kuningriigis ja et temal on ülim meelevald kõikide inimeste üle kõikides, nii kiriklikes kui ilmalikes asjades» (kaanon A7).

Mõistagi on Inglismaa kirik endiselt riigikirik. Piiskopid määratakse kuninga või kuninganna nimel ametisse peaministri poolt. Tähtsamad piiskopid on parlamendi ülemkoja ehk lordide koja liikmed, samuti on parlamendil õigus langetada otsuseid olulisemates kirikut puudutavates asjades. Suurbritannia kuningakoja tähtsamad sündmused, olgu selleks riiklikud tseremooniad nagu kroonimine või perekondlikud talitused nagu laulatus ja matus, toimuvad reeglina anglikaani kirikus. Viimasel ajal on siiski küsitud, kas ei tuleks monarhi kui anglikaani kirikupea rolli kaasajastada, näiteks kunagi paavsti antud tiitel «Usu kaitsja» ümber nimetada «Uskude kaitsjaks». Tänases Suurbritannias on ju mitmeid erinevaid rahvusi ja uskusid, teiste seas suur moslemite kogukond.

1608. aasta suvel nägid Leedus asuva Šiluva küla lähedal lambaid valvanud lapsed kohas, kus oli kord seisnud katoliku pühakoda, nutmas üht kaunist naist väikese lapsega. Järgmisel päeval pöördusid lapsed tagasi, nendega oli kaasas kalvinistist pastor. Kaunis emand näitas end taas. Kui pastor päris, miks emand nõnda kurvastab, vastas naine: «Oli aeg, mil mu rahvas kummardas siin mu armast Poega, kuid nüüd selles paigas vaid küntakse ja külvatakse.»

Kalvinistid pidasid nägemust saatana silmamoonduseks, ent sõna Jumalaema Maarja ilmumisest hakkas ümbruskonnas kiiresti levima.

 

1786. aastal pühitsetud Neitsi Maarja Sündimise kiriku välisvaade

 

Tegelikult sai Šiluvast Jumalaema austamise paik juba 15. sajandil, kui aadlimees Peter Gedgaudas laskis siia ehitada kiriku, mis pühitseti Neitsi Maarja sündimise ja apostlite Peetruse ja Bartolomeuse auks. Aasta oli siis 1457. Maarja sündimispühal (8. septembril) kogunesid Šiluvasse suured rahvahulgad.

Ent 16. sajandil levis Leedus kalvinism, paljud vahetasid usku. Katoliiklikke pühakodasid konfiskeeriti. Ka Šiluva kirik, mis oli pühendatud Maarjale, suleti ja see hävines. 1569. aasta paiku mattis koguduse viimane preester mõned kiriku väärtesemed ja dokumendid raudkastis maasse.

Nüüd, mil Maarja ilmumine inimestele teatavaks sai, leiti see kast üles. 1622. aastal aitasid leitud dokumendid katoliiklastel tõendada oma õigust kunagisele omandile. Katoliiklased nägid juhtunus Jumalaema üleloomulikku abi. Paljud piirkonna inimesed naasid katoliku usku.

 

Šiluva kiriku sisevaade

 

Maarja ilmumise (ja vana kiriku) kohale rajati uus, puidust kirik, ent see jäi palveränduritele kitsaks ning 1641 ehitati juba suurem pühakoda. 17. augustil 1775 tunnistas paavst Pius VI Šiluva Jumalaema ilmumise ehtsust.

Praegune punastest tellistest hilisbarokne Neitsi Maarja sündimise kirik pühitseti 1786. Aastal 1976 andis paavst Paulus VI sellele «basiilika» aunimetuse. Kirikus asub Leedu tuntuim Jumalaema ikoon, mille tõi Roomast ülal mainitud aadlimees Peter Gedgaudas. Maarja ilmumise kohale sealsamas lähedal ehitati 20. sajandi algul kõrge torniga kabel.

 

Jumalaema ilmumise kohale rajatud kabel

 

Umbes kuuesaja elanikuga Šiluvast on kujunenud Leedu tähtsamaid palverännakute sihtkohti. See paik on tuttav ka nii mõnelegi eestlasest kristlasele. 1993. aastal külastas Šiluvat poolakast paavst Johannes Paulus II.

Fotod tekstis: Veiko Vihuri

Kõigest paari nädala eest oli mul au kohtuda doktor Stephen Davisega, Claremonti ülikooli endise religioonifilosoofia professoriga. Kohtumiseks ette valmistudes lugesin ma doktor Davise raamatut «Christian Philosophical Theology», kus muuhulgas võrreldakse kaht põhilist viisi, kuidas maailmas religioonile lähenetakse. Esimene – ning see on levinud suuresti Idas – on karmareligioon ning teine – mis on prominentne lääne aabrahamlikes religioonides – on armu religioon.

Esimest lähenemist saab kaitsta mitmel moel – ning see seletab selle püsimajäämist läbi sajandite. Karma printsiip väidab, et kosmilise spirituaalse seaduse läbi meid karistatakse või premeeritakse vastavalt meie moraalsetele tegudele. Kui me teeme halbu asju, siis me kannatame, kas selles või järgmises elus. Ja kui me teeme häid asju, siis meid autasustatakse, jällegi kas siin või sealpool. Karma ei pruugi olla silmapilkne nagu gravitatsiooniseadus (kas mäletate John Lennoni mängulist laulu «Instant Karma»), aga pikas plaanis inimesed saavad selle tasu, mille nad on välja teeninud. Ja see rahuldab meie arusaama võrdsusest ja õiglusest.

Kuid armu religioon on teistsugune. See õpetab, et kõik inimesed on patused ning seega väärivad karistust, kuid et Jumal annab neile puhtast heldusest seda, mida nad ei vääri. Mõelge sellele populaarsele fraasile kristlikus poeesias: «Hämmastav arm, kui magus see kõla, mis päästis minusuguse lurjuse.» Karma religiooni mõistes väärib lurjus närust elu ning oleks ebaõiglane anda kurjale inimesele suur kingitus. Kuid armu religiooni uskujad rõõmutsevad selles helduses. Mõelge selles kontekstis tähendamissõnast tööliste kohta, kes palgati päeva erinevatel aegadel, või kadunud poja loole. Neil lugudel on mõte ainult armu religiooni kontekstis.

Et nüüd kristlane ei muutuks ennastõigustavaks, kuna omab lahket ja üldist armu religiooni, peame me meeles pidama, et on olemas tõsine vastuväide sellisele religioonile. Kui arm on and, mida keegi ei ole tõeliselt volitatud saama, siis miks ainult mõned saavad selle ja teised ei saa? Kuidas saab ometi olla õiglane, et mõned inimesed pälvivad igavese elu – mitte ühegi omaenese teene läbi – ja teised ei pälvi? See kaebus on isegi teravam, kui me mõistame, et Piibel esitleb algusest lõpuni Jumalat, kes valib. Jumal valib Aabeli ja mitte Kaini, Aabrahami ja mitte Loti, Jaakobi ja mitte Eesavi, Taaveti ja mitte Sauli. Tegelikult on üks põhilisi tõdesid piibellikus ilmutuses, et Iisrael ise on valitud rahvas, püha rahvas, teistest kõrvale seatud rahvas. Ja Jumal rõhutab – lihtsalt et see selge oleks –, et Iisraeli ei valitud selle tõttu, et ta oleks olnud suurim, kõige õiglasem, kõige enam saavutanud rahvas kõigi maailma inimeste seas, pigem vastupidi. Nii et on midagi sellest õiglane? Selle süüdistuse vastu kalduvad kristlikud mõtlejad vastama, et keegi ei vääri midagi ning seega me ei peaks kaebama ebavõrdsuse pärast vabalt antud kingituste laialijagamises. Kuid siiski. Kuid siiski.

Et seda dilemmat lahendada, on kasulik heita pilk paarile Piibli tekstile, ühele Vanast Testamendist ja teisele Uuest. Keegi ei saaks süüdistada prohvet Jesajat, nagu prooviks ta vähendada Iisraeli tähtsust või fakti, et Iisrael on Jumala poolt spetsiaalselt valitud rahvas.  Aga kuulake neid sõnu prohvet Jesaja raamatu 56. peatükist:

«Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust – needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas … sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.»

Iisrael oli tõepoolest valitud, teiste seast esile tõstetud, unikaalse armu osaliseks saanud – aga just nimelt maailma ja mitte tema enda pärast. Mis on arm? Kingitus! Aga kui sa klammerdud kingituse külge, hoiad seda enda jaoks, siis sa kahjustad selle loomust kingitusena. Jumaliku elu pälvimise kogu mõte on see omalt poolt edasi anda. Kui sa hoiad seda endale ja teed sellest enda privaatse eesõiguse, õõnestad sa seda: see muutub põrmuks. Aga kui sa annad selle ära, uueneb see sinu sees.

Me näeme suuresti sama asja vastuolulises ja segadusse ajavas Matteuse evangeeliumi loos, kus Jeesus räägib Kaanani naisega. Võõramaine naine tuleb Jeesuse juurde palvesooviga, kuid ta protesteerib, et on saadetud ainult Iisraeli soo kadunud lammaste juurde. Ta näib opereerivat väljaspool eksklusiivset arusaama Iisraeli privileegidest. Kui naine avaldab survet, vastab Issand üsna järsult: «Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.» Selle peale vastab paluja ühe meeldejäävama vastulausega, mis Piiblis on talletatud: «Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.» Rõõmus mitte üksnes naise arukuse ja südiduse, vaid tema usu sügavuse üle, ütleb Jeesus: «Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!» Jah, laud armuga kaeti Iisraeli lastele, kuid toit selle laua pealt ei olnud mõeldud vaid israeliitidele üksi, vaid kõigile, kes selle laua äärde tulid, ükskõik millisel moel. Jah, Iisrael valiti välja, kuid maailma jaoks.

Doktor Davise kategooriate osas ütlen ma selgelt välja, mida ma mõtlen. Tänu Jumalale ei ela me karma valitsemise all, sest kes meist suudaks seista puhta õigluse karmis tuules? Kuid meie, armu religiooni uskujad, peame teadma, et see kingitus ei ole üksnes meile: pigem peab Jumala lahkus äratama natukene lahkust meis endas. Kui hämmastav arm on päästnud minusuguse lurjuse, pean ma muutuma armu edasikandjaks igale kadunud hingele minu ümber. 

Artikkel ilmus algselt lehel wordonfire, eestikeelne tõlge avaldati esmalt lehel Katoliiklased.ee.

 

Luterlikes usutunnistuskirjades (Liber concordiae) kõneldakse neitsi Maarjast põhiliselt kristoloogilises kontekstis, kuid samuti seoses pühakute austamist, teeneid ja eestkostet puudutava vaidlusküsimusega. Usutunnistuskirjad peavad kinni vanaaja üleilmsete kirikukogude õpetusest Kristusest, nagu seda väljendavad vanakiriklikud usutunnistused. Seetõttu nimetatakse Maarjat katoolse õpetuse kohaselt Jumalaemaks ja Jumalasünnitajaks (Θεοτόκος) ning alati neitsiks (semper virgo).[1]

Pühakute küsimuses pidas Augsburgi usutunnistuse kirik vajalikuks rõhutada, et Jumalaga lepitamist ei ole võimalik saavutada inimlike teenete abil, vaid üksnes Kristuse läbi. Samas ei eitata pühakute, inglite ja neitsi Maarja rolli maise, võitleva kiriku eestpalvetajatena ning õpetatakse, et Maarja ja pühakute elu, usk ja alandlikkus tuleb võtta eeskujuks ning näha neile osaks saanud Jumala armu.

Vaatamata pühakutekultuse aadressil väljendatud kriitikale säilisid Martin Lutheri juures keskaegse Maarja-vagaduse jooned. Näiteks Magnificat’i kommentaaris (1521) leiab Luther, käsitledes salmi «sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved» (Lk 1:48), et Maarja õndsakskiitmine ei seisne mitte niivõrd sõnades, põlvitamises, kummardustes, pea paljastamises, kujude valmistamises või (Maarjale pühendatud) kirikute ehitamises, kuna seda kõike oskavad ka kurjad inimesed teha, vaid selles, kui kogu jõust ja südamest, nähes Maarja madalust ja talle osaks saanud Jumala armu, rõõmustatakse Jumalas ja öeldakse: «Oo, õnnis neitsi Maarja!» Lutheri järgi tähendab Maarja õndsakskiitmine talle õigusega kuuluva austuse ülesnäitamist.

Erinevalt kalvinistlikust reformatsioonist säilisid paljudes luterlikes kirikutes Maarja-altarid (Eestis nt Tallinna Püha Vaimu ja Kaarma kiriku Maarja kroonimist kujutava stseeniga altariseinad) ning jätkati endistviisi teatud maarjapäevade liturgilist pühitsemist.[2] Suhtumine Maarjasse muutus aga ilmselt kalvinismi mõjude kasvades ja eriti valgustusaegse ratsionalismi tulles, kui ei suudetud enam traditsioonilisel viisil mõista inkarnatsiooni müsteeriumit ja sellega lahutamatult seotud neitsistsünni õpetust.[3]

Viimastel aastakümnetel on Maarja küsimust käsitletud USA luterlaste ja katoliiklaste dialoogis.[4] 2004. aastal valmis anglikaanide ja katoliiklaste ühiskomisjonil mittesiduva iseloomuga dokument Mary: Grace and Hope in Christ («Maarja: arm ja lootus Kristuses»).[5] Mitmed luterlikud teoloogid (nt Jaroslav Pelikan, Carl Braaten) on pühendanud Maarja-teemale raamatuid.

Alljärgnevas piirdutakse väljavõtetega usutunnistuskirjadest. Kuna Konkordiaraamat (Liber concordiae) anti välja nii saksa kui ladina keeles, tuleb kõrvuti vaadelda mõlemat teksti, mis mõnel juhul teineteist terminoloogiliselt täiendavad.

Kaarma kiriku vana altar (fragment). Foto: Veiko Vihuri

 

Neitsi Maarja kui Jumalaema

Summa: Kristus sündis neitsi Maarjast, kes on tõeline Jumalaema ja Jumalasünnitaja (Theotókos).

Apostlik usutunnistus:

Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast…

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus:

…kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast…

Athanasiuse usutunnistus:

Ta on Jumal, enne aegade algust Isa olemusest sündinud, ja ema poolt maailma sünnitatud inimene… [Deus est ex substantia patris ante saecula genitus, et homo est ex substantia matris in saecula natus.]

Augsburgi usutunnistus III, «Jumala Pojast»:

Samuti õpetatakse, et Jumala Poeg sai inimeseks, sündis puhtast neitsist Maarjast ja et kaks loomust, jumalik ja inimlik, lahutamatult üheks isikuks ühendatud, on üks Kristus, kes on nii tõeline Jumal kui ka tõeline inimene, tõeliselt sündinud, kannatanud, risti löödud, surnud ja maha maetud… [Sks: geborn aus der reinen Jungfrauen Maria; lad: assumpserit humanam naturam in utero beatae Mariae virginis.]

Väike Katekismus II, «Usutunnistus»:

Mina usun, et Jeesus Kristus, tõeline Jumal, Isast sündinud enne kõiki aegu, ja ka tõeline inimene, sündinud neitsi Maarjast, on minu Issand…

Suur Katekismus II, «Usutunnistusest»:

Nimelt: ta sai inimeseks, olles Pühast Vaimust ja neitsi Maarjast ilma mingi patuta saadud ja sündinud, et ta saaks patu üle valitseda…

Konkordiavormel, Epitome VIII, «Kristuse isikust»:

Kristlike kirikute puhas õpetus Kristuse isiku kohta:

6. [---] Sest kuidas oleks võimalik inimest, Maarja poega, tõemeeli Juma­laks või Kõigekõrgema Jumala Pojaks nimetada või kuidas ta saaks seda olla, kui tema inimloomus poleks ühendatud üheks isikuks Jumala Pojaga ja kui tal poleks [Jumala Pojaga] realiter, s.t tegelikult ja tõeliselt, mitte midagi ühist peale Jumala nime?

7. Sellepärast me usume, õpetame ja tunnistame, et Maarja ei saanud ega sünnitanud mitte ainult tavalise inimese, vaid tõelise Jumala Poja, ja seetõttu nimetataksegi teda õigusega Jumalaemaks ja seda ta ka tõe­poolest on.

[Sks: darumb sie auch recht die Mutter Gottes genennet wird und auch wahrhastig ist; lad: unde recte Mater Dei et appellatur et revera est.]

Konkordiavormel, Solida Declaratio VIII, «Kristuse isikust»:

Me usume, õpetame ja tunnistame, et kuigi Jumala Poeg on igavikust peale eraldiseisev, erinev ja täielik jumalik isik ja seega ka tõeline, olemuslik ja täielik Jumal Isa ja Püha Vaimu kõrval, on ta ometi siis, kui aeg täis sai, võtnud oma isikusse ka inimliku loomuse, mitte nii, et nüüd oleks kaks isikut või kaks Kristust, vaid et Jeesus Kristus on nüüdsest peale ühes isikus ühtlasi nii tõeline, igavene Jumal, kes on sündinud igavikus Isast, kui ka tõeline inimene, kes on sündinud kõr­gekskiidetud neitsi Maarjast, nagu on kirjutatud Rm 9[:5]: «kelle seast Kristus on ihu poolest; Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti!» [Sks: von der hochgelobten Jungfrauen Maria geboren, lad: e laudatissima virgine Maria natus.]

+ + +

Selle loomuste isikulise ühenduse ja osaduse tõttu ei sünnitanud Maarja, kõrgekskiidetud neitsi, mitte tavalist inimest, vaid sellise inimese, kes on tõepoolest Kõigekõrgema Jumala Poeg, nagu kinnitab ingel, ja kes ilmutas oma jumalikku ülevust juba emaihus, kuivõrd ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks. [Sks: darumb sie wahrhastig Gottes Mutter und gleichwohl eine Jungfrau geblieben ist.]

Seetõttu ta on tõeline Θεοτόκος, Jumalasünnitaja, jäädes siiski neitsiks. [Lad: Unde et vere Θεοτόκος, Dei genitrix, est, et tamen virgo mansit.]

+ + +

Raamatukeses Taaveti viimastest sõnadest, mille dr Luther kirju­tas veidi enne oma surma, ütleb ta: «Ka pärast teist, inimlikku sündi ajas on talle antud Jumala igavene vägi, sedapuhku ajas, ja mitte igavikust peale, sest Kristuse inimlikkus ei pärine igavikust nii nagu jumalik loo­mus, vaid meie ajaarvamise kohaselt saab Jeesus, Maarja poeg, sel aastal 1543 aastaseks; aga sellest hetkest peale, kui jumalikkus ja inimlikkus üheks isikuks ühinesid, on ja nimetatakse inimest, Maarja poega, per communicationem idiomatum kõigeväeliseks, igaveseks Jumalaks, kellel on igavene vägi ja kes on loonud ja hoiab kõike alal, kuna ta on jumalikkusega üks isik ja seega tõeline Jumal. Ja sellest räägib ta ise Mt 11[:27]: Kõik on mu Isa andnud mulle ja Mt viimases peatükis [28:18]: Mulle on antud kõik meelevald taevas ja maa peal! Kellele mulle? Mulle, Jeesusele Naatsaretist, Maarja Pojale ja inimeseks sündinule; igavikust peale on see mul Isalt, enne kui ma sain inimeseks; aga kui ma sain inimeseks, siis sain ma selle endale ajas ka inimlik­ku­ses ja ma hoidsin seda salajas kuni oma ülestõusmise ja taevaminekuni, kui see pidi avalikuks ja ilmsiks tulema, nagu ütleb püha Paulus Rm 1[:4]: [Ta on kuulutatud ja] määratud … Jumala Pojaks väes. Ja Johan­nes [17:10] nimetab seda kirgastamiseks.»

Konkordiavormel, Solida Declaratio XII, «Teistest gruppidest ja sektidest»:

Taasristijate ekslikud artiklid.

16. Et Kristus ei saanud oma ihu ja verd mitte neitsi Maarjalt, vaid tõi selle endaga taevast kaasa.

 

Tallinna Pühavaimu kiriku altar. Bernt Notke puunikerdus. Tallinna Linnamuuseum, TLM F 1923:2

 

Maarja puhtus ja neitsilikkus

Summa: Maarja on puhas ja püha neitsi; Kristus sündis tema neitsilikkust rikkumata.

Augsburgi usutunnistus III, «Jumala Pojast»:

Samuti õpetatakse, et Jumala Poeg sai inimeseks, sündis puhtast neitsist Maarjast…

Schmalkaldia artiklid, I, 4:

Et Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast… [Sks: und von der reinen, heiligen Jungfrau Maria geporn sei.]

…on sündinud puhtast, pühast ja alati neitsist Maarjast… [Lad: ex Maria pura, sancta, semper virgine nasceretur.]

Konkordiavormel, Solida Declaratio VIII, «Kristuse isikust»:

…kuivõrd ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks [sks tekst].

Seetõttu ta on tõeline Θεοτόκος, Jumalasünnitaja, jäädes siiski neitsiks [lad tekst].

Maarja kui eestpalvetaja; Maarja auväärsus

Summa: Neitsi Maarja (nagu ka inglid ja pühakud) palvetab meie eest, kuid pigemini tuleks temas näha kristliku usu ja elu eeskuju. Maarja väärib suurimat austust, kuid teda ei saa võrdsustada Kristusega, sest Jumal mõistab meid õigeks ja lepitab enesega üksnes Kristuse kaudu.

Apoloogia XXI, «Pühakute poole palvetamisest»:

Kui me tunnistamegi, et õnnis neitsi Maarja palvetab kiriku eest, siis kas ta tõesti võtab surmas hingi vastu, kas ta tõesti võidab ära surma, kas ta tõesti teeb elavaks? Mida teeb siis Kristus, kui seda kõike teeb õnnis Maarja? Kuigi ta on väärt suurimat austust, ei taha ta ometi, et teda võrdsustataks Kristusega, vaid pigem, et me võtaksime temast eeskuju. Aga nagu paistab, on õnnis neitsi üldlevinud arvamuse kohaselt täielikult Kristuse kohale asunud. Inimesed pöörduvad palves tema poole, loodavad tema armulikkuse peale ja tahavad tema läbi Kristusele meelepärased olla, nagu Kristus ei olekski meie lepitaja, vaid hirmuäratav kohtumõistja ja karistaja. Meie aga arvame, et ei tule loota sellele, et pühakute teeneid meile üle kantaks, et Jumal nende läbi meiega lepitataks, et ta mõistaks meid seeläbi õigeks või päästaks meid, sest me saame ainult Kristuse teenete läbi patud andeks, kui me temasse usume.

 

[1] Nimetuse «Jumalasünnitaja» (Theotókos) andis Maarjale Efesose üleilmne kirikukogu 431. aastal.

[2] «Arvestades neitsistsünni-pärimuse sugulust legendidega teistes usundites, selle üksikelementide vahelisi pingeid ja nappi tunnistamist UT-s, valitseb UT teadlaste ja teoloogide seas tänapäeval konsensus, et Jeesuse neitsistsünni puhul on tegemist legendiga. Vastavalt sellele on ka usk neitsistsündi, mida küll mõneti interpreteeritakse teoloogiliselt, jäänud protestantluses väheste osaks ja ka osa katoliiklikke eksegeete ei pea seda ajalooliseks.» – Arne Hiob, «Jeesuse Kristuse sündimine neitsi Maarjast», Usuteaduslik Ajakiri 1/2007 (56), lk 78–79.

[3] Tänapäeval võib isegi konservatiivsema hoiakuga protestantismis täheldada nõutust maarjapäevade pühitsemise suhtes: «Küsitav on ka, miks meie kirikuaasta pühade hulgas ikka veel esineb Maarjaga seotud tähtpäevi.» – Elmar Salumaa, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat (Tallinn: Logos, EELK Usuteaduse Instituut, 2008), lk 296.

[4] Seitsmeaastase töö tulemused on esitatud väljaandes: H. George Anderson, J. Francis Stafford, Joseph A. Burgess (editors), The One Mediator, The Saints, and Mary, Lutherans and Catholics in Dialogue VII (Minneapolis: Augsburg Fortress, 1992).

[5] Vt http://www.vatican.va/roman_curia/pontifical_councils/chrstuni/angl-comm-docs/rc_pc_chrstuni_doc_20050516_mary-grace-hope-christ_en.html.

Katkendeid Ungari peaministri Viktor Orbáni kõnest 4. augustil 2022 Texase osariigis Dallases USA konservatiivide aastakonverentsil (CPAC).

Armsad sõbrad! Meie, ungarlased, alistasime kommunismi, mille Nõukogude väed ja relvad meile peale surusid. See võttis pisut aega. Me alustasime oma võitlust 1956. aastal ja võitsime 1990. Aga me saime hakkama. Meie isad tulistasid esimese lasu ja meie, nende pojad, võitsime sõja. Me teame, mille eest peame Ronald Reaganit tänama. Kuid kommuniste on raske võita. Nad tõusid tuhast üles, liitusid liberaalidega ja naasevad kõikjal maailmas tugevamana kui kunagi varem. Kui kellelgi on kahtlusi, kas progressiivsed liberaalid ja kommunistid on samad, siis küsige meie, ungarlaste käest. Me võitlesime mõlemaga ja ma võin teile öelda: nad on samad. Seega pidime nad uuesti alistama. Ja alates 2010. aastast oleme jätkuvalt võitnud, võitnud ja võitnud. Viimane kord Donald Trumpi toetusega, mille eest oleme tänulikud. Nii palju võite, et me lihtsalt kratsime kukalt. Teate, võitmisest on saanud meie igapäevane harjumus. Kuid me teame vana ütlust: eilsete saavutustega ei võida tänaseid mänge. Olen olnud parlamendi liige 32 aastat, veetnud 16 aastat opositsioonis ja 16 aastat peaministrina. Sain teada, et «loobuja ei võida kunagi ja võitja ei loobu kunagi.» See on meie võitude saladus. Headel ja halbadel aegadel tuleb seista koos oma riigiga.

Armsad sõbrad, ma olen siin selleks, et öelda, et peaksime kogemusi vahetama. Ma olen siin selleks, et teile öelda, et meie väärtused – rahvus, kristlik pärand ja perekond – võivad olla poliitilisel lahinguväljal edukad. Ka tänapäeval, mil poliitilist elu valitseb liberaalne hegemoonia. Ma olen siin selleks, et rääkida teile, kuidas me muutsime need väärtused Ungaris edukaks ja peavooluks! Võib-olla aitab meie lugu teil Ameerikat suurepärasena hoida!

Nii et siin on meie lugu. Meie eduloo võti on see, et kui me võitleme, siis anname endast vähemalt sada protsenti. Me räägime tõtt ja esindame tõde, isegi kui pool maailma meid selle pärast ründab. Poolikult ei saa võita. Sa kas annad kõik, mis sul on, ja võidad või mängid turvaliselt ja kaotad.

Niisiis, ennekõike me peame usaldama piibellik-kristlikke õpetusi. Need aitavad meil otsustada, millised tegevused on õiged ja millised valed. Kui usute Jumalasse, usute ka seda, et meie, inimesed, oleme loodud Jumala näo järgi. Seetõttu peame olema piisavalt julged, et käsitleda ka kõige tundlikumaid küsimusi: ränne, sugu ja tsivilisatsioonide kokkupõrge. Ärge muretsege: kristlik poliitik ei saa olla rassist. Seega ei tohiks me kunagi kõhelda oma vastastele nendes küsimustes otsustavalt vastu astumast. Olge kindlad: kristlikud väärtused kaitsevad meid liiale minemise eest. Veelgi enam, me teame, et meie elu lõpus saabub hetk, mil kõigi meie tegude üle kohut mõistetakse. Nii et kõike ei saa teha. Sulle on seatud piirid. Nagu ütles Clint Eastwood: «Inimene peab teadma oma piire.» Kuid kahjuks ei tunne vasakpoolsed poliitikas mingeid piire.

Ja mu sõbrad, nagu on juhtunud, püüavad tänapäeva progressiivid taas lahutada lääne tsivilisatsiooni selle kristlikest juurtest. Nad ületavad piiri, mida ei tohiks kunagi ületada. Kui lahutada lääne tsivilisatsioon selle piibellik-kristlikust pärandist, juhtuvad ajaloo halvimad asjad.

Olgem ausad: tänapäeva ajaloo kõige kurjemaid asju tegid inimesed, kes vihkasid kristlust. Ärge kartke oma vaenlasi nende nimede järgi kutsuda. Võite mängida ohutult, kuid nad ei halasta kunagi. Mõelge näiteks George Sorosele, nagu te teda siin nimetate. Ungaris kutsume teda Gyuri bácsi, see on: onu Georgie. Rikkaim ja maailma üks andekamaid ungarlasi! Lihtsalt vihje: olge andekate ungarlastega ettevaatlik! Ma tunnen George Sorost väga hästi. Ta on minu vastane. Ta ei usu mitte millessegi, mida me teeme. Ja tema teenistuses on armee: raha, valitsusvälised organisatsioonid, ülikoolid, teadusasutused ja pool Brüsseli bürokraatiat. Ta kasutab seda armeed oma tahte peale surumiseks oma vastastele, nagu meile, ungarlastele. Ta leiab, et meile kõigile kallid väärtused viisid kahekümnenda sajandi õudusteni. Kuid asi on täpselt vastupidine. Meie väärtused päästavad meid ajaloo vigade kordamisest. Natsismi ja kommunismi õudused juhtusid seetõttu, et mõned Mandri-Euroopa lääneriigid hülgasid oma kristlikud väärtused. Ja tänapäeva progressiivid tahavad teha sedasama. Nad tahavad loobuda lääne väärtustest ja luua uue maailma, läänejärgse maailma. Kes neid peatab, kui meie seda ei tee?

+++

Armsad sõbrad, liigume edasi perepoliitika juurde, mis on meie poliitika süda. Kogu maailma progressiivid väidavad, et perekondi ei tohiks kaitsta. Euroopas öeldakse, et sellist asja nagu perekond pole olemas, sest armastus on armastus ja perekond on perekond. Kui te ei suuda perekonda määratleda, pole miski perekond. Ja nad ütlevad, et lääne perekonnad on kohaks, kust saab alguse nn patriarhaalne rõhumine. Aga perepoliitika puhul mängisime Ungaris jälle oma reeglite järgi. Teame, et perekond on koht, kus vanemate väärtusi antakse edasi järgmisele põlvkonnale. Kui traditsiooniline perekond kaob, ei päästa läänt allakäigust miski. Seetõttu kulutasime eelmisel aastal Ungaris perepoliitikale üle 6 protsendi oma SKT-st. Kõik toetused on peredele pärast lapseootele jäämist juba saadaval. Pered saavad automaatselt maksusoodustusi, pärast kolmanda lapse sündi võtab riik üle õppelaenu tagasimaksmise. Naised on pärast neljanda lapse sündi vabastatud üksikisiku tulumaksu tasumisest kogu eluks. Ja me võitleme selle eest, et pikendada sama nullmaksupoliitikat kolme lapsega emadele. Seega, kui te pole veel abielus, peaksite kohe leidma endale ungarlasest naise! Viimase kümne aastaga, mu daamid ja härrad, on abielude arv kahekordistunud ja abortide arv on Ungaris poole võrra vähenenud. See pole halb algus.

Armsad sõbrad, Ungaris pidime ehitama mitte ainult füüsilise müüri oma piiridele ja rahalise kaitsevalli oma perede ümber, vaid ka juriidilise müüri oma laste ümber, et kaitsta neid sooideoloogia eest, mis on nad sihikule võtnud. Olgem otsekohesed. Nad [sooideoloogia toetajad – toim] arvavad, et vanemad peaksid järgima progressiivset vanemlust. Ja kui nood keelduvad seda tegemast, peaks riik neid sundima. Meie, ungarlased, teame seda vana kommunistlikku trikki ja ei lase sel läbi minna! Ungarlased lükkasid taas kord rahvahääletusel tagasi ilma vanemliku nõusolekuta läbiviidavad seksuaalse sättumusega seotud programmid koolides. Kunagi varem pole Ungari pika ajaloo jooksul toimunud referendumit, kus nii suur enamus inimesi ütles «ei» sooideoloogiale vms!

Nüüd kaitseb perekondi ja lapsi Ungari põhiseadus. Lubage mul tsiteerida paari lauset meie põhiseadusest. Meie põhiseadus ütleb: «Perekond ja rahvas moodustavad meie kooselu peamise raamistiku.» «Ungari riigiasutused on kohustatud kaitsma Ungari kristlikku kultuuri.» «Ungari kaitseb abielu institutsiooni kui ühe mehe ja ühe naise liitu.» «Perekonnasidemed peavad põhinema abielul või vanemate ja laste suhetel.» Lühidalt: ema on naine, isa on mees ja meie lapsed jätke rahule. Punkt! Arutelu lõpp!

+++

Niisiis, me peame võitlema. Võitu ei saavutata kunagi kergema vastupanu teed minnes. Peame Washingtoni ja Brüsseli institutsioonid tagasi võtma. Peame leidma üksteise juures sõpru ja liitlasi. Peame oma vägede liikumist koordineerima, sest meie ees on sama väljakutse. Teil on sel aastal vahevalimised, seejärel presidendi- ja kongressivalimised aastal 2024. Ja meil on samal aastal valimised Euroopa Parlamendis. Need kaks asukohta määravad lääne tsivilisatsiooni eest peetava lahingu kaks rinnet. Täna ei hoia me neist kumbagi. Ometi vajame mõlemat. Meil on kaks aastat aega valmistuda. Pean ütlema, et see ei saa olema lihtne. Kuid ärge kartke; lihtsalt uskuge Püha Johannes Pauluse, poolakast paavsti õpetust: «Pole ühtegi vaenlast, keda Kristus poleks juba võitnud.» Nii et lähme ja teeme seda!

Jumal õnnistagu Texast! Jumal õnnistagu meie sõprust! Edu ja head aega!

Viktor Orbáni ingliskeelne kõne on avaldatud täismahus siin.

Laupäeval, 23. juulil, Issanda aastal 2022 reisisin rongiga Tallinnast Raplamaale, et külastada koduseid kohti. Olen nimelt Raplamaal elanud ja siinkandis palju liikunud. Lõuna paiku jõudsin kenamaks arenenud Rapla linna, mis silmailu ja mõnusat äraolemist pakkus. Saabumisel kinnitasin pubis keha ja seadsin sammud vaimutoidu lätetele, eluvee allikale. Sest inimene ei ela ainuüksi leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust, nagu kinnitab püha evangeelium. Juba enne reisi teadsin, et Rapla unikaalne kahe torniga kirik kuulub mu teekonna kohustuslikku kavasse.

Õnneks olid pühakoja uksed avatud. Esmalt kõndisin kirikuaias, kus hooldatud haljendaval murupinnal märkasin kunstiliselt kujundatud ligikutsuvat pruuni pinki. Kunagi varem polnud ma seda tähele pannud, või siis on ta paigale seatud pärast minu viimast visiiti, mis toimus  väga ammu. Lugesin infotahvlilt, et see pühitsetud istekoht on pühendatud koguduse organistile, koorijuhile, professor Hugo Lepnurmele.

Kirikus sees vaikselt liikudes silmasin seinal veel üht mälestustahvlit sama suurmehe nimele. Meenus üks ere episood lapsepõlvest. See oli päris kaheksakümnendate lõpus, võib-olla 1989, kus eestlased olid pika okupatsiooniperioodi järel jõulupühad erilise kirega ausse tõstnud. Siis,  pimedal talveõhtul olime perega autoga teel kuhugi Raplast kaugemale, kuid peatusime kiriku kõrval, kus autosid juba rohkesti. Vanemad tahtsid kangesti sellest jõuluteenistusest osa saada. Mina, vist kaheksanda klassi noorukina, tol ajal veel seda sügavat sõnumit õigesti ei mõistnud ja kirikute külastused polnud tavapärased. Me sisenesime Jumala templisse, mis oli absoluutselt üle rahvastatud. Inimesed kiilusid üksteise külge kinni, õhk kiviseinte vahel oluliselt soojenenud. Ühtäkki näis väljapääs füüsiliselt võimatu. Mäletan, et tundsin ärevust ja klompi kurgus. Aga tagantjärele oli see pisiasi, sest ses tohutus rahvamurrus istus oreli taga kordumatu Hugo Lepnurm ja mängis kirikuliste hingekambrid jõulumüsteeriumiks valla. See keskkond meenutas mulle juba varem kogetud laulva revolutsiooni muusikalist kokkuhoidmist. Täna ma mõistan, et tol õhtul jätkus Eesti rahva rõhutatud ühtekuulumine ja kauaks ärakeelatud väärtuste ellu äratamine täistuuridel. Igatahes on praeguses ajas ülev tunne puhata jalgu suure meistri auks paigaldatud õuepingil.

Minu erilised tänusõnad kuuluvad ühele märgile, millest osa sain. Nimelt mängis kõlaritest kostuv vaikne, rahustav, emotsioone hajutav ja mõtlusesse meelitav orelimuusika. Ei, mitte see, mida oleme tavaliselt harjunud kuulama enamikes kirikutes. Siin oli selle vaikne mahe taustakõla eriliselt inspireeriv ja vaimsuse radadele juhatav. Nende leebete meloodiate kuulamine andis esmase tõuke käesoleva loo kirjutamiseks. Tundsin kogu loomingulise potentsiaali momentaalset avanemist. Jumal räägib veenvalt läbi hingeliste helikajade.

Tähendasin üles oma esimesed märkmed päris esimeses reas, altarile lähedal istudes. Kogesin õndsust selles põhjalikult renoveeritud keskkonnas, võluvate vitraažakende vaatlemise lummas ja sukeldusin sisekaemusesse.

Hardushetke järel lasin annetuskarpi oma panuse kiriku heaks ning imetlesin rõdukorruse suurt orelit. Seda pillide kuningat, mida kord üleminekuaja jõuluõhtul mänginud unustamatu kirikumuusik, helilooja ja pedagoog Hugo Lepnurm. Suundudes aeglaselt ukse poole, elustusid minus veel läinud aegade pildid, mis ka oreliga seotud. See sündis aastal 1996, mil olime oma ülikooli kursusega Raplamaa kultuurilisi vaatamisväärsusi külastamas. Meie teejuhiks oli siis Raplamaaga seotud eakas kultuuriloolane. Hallipäine entusiastlik Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent. Tema oli juba siis Rapla kogudusega otseselt seotud ning oskas meid kohapeal üllatada. Nimelt sai ta pastorilt loa kasutada ülakorruse orelit. Mina mõtlesin, et ta tahab niisama kätt proovida, aga selgus, et härral oli orelimäng täiesti selge ja nii need ajatud viisid kõlasid nende kõrgete õnnistatud seinte vahel.

Ennast jälle päikeselisel tänaval leidnuna jätsin kiriku tänutundega selja taha ja jätkasin  üllatusterohket maist teekonda, kus veel palju avastada ja kirjaridu koostada.

Oli üks tore, elamuslik, loomingulise vaimuga kirgastav kirikukülastus, mis sundis sulge haarama ja tema läbi Loojat ülistama.

Aitäh, Rapla Maarja-Magdaleena kahe torniga Jumala tempel, toetav teeliste kirik, et ootad avatud ustega oma rüppe laupäevaseid ajateelisi!

Õigeusumaailmas pälvis vastukaja juulikuul Kreekas toimunud ristimistalitus, mille viis külalisvaimulikuna läbi oikumeenilise patriarhaadi Ameerika kreeka piiskopkonna peapiiskop Elpidophoros. Ristitavaks oli kahe omavahel «abielus» oleva mehe poolt omandatud laps. Kohalik (Glyfada) metropoliit Antonios, kelle piiskopkonnas talitus aset leidis, väitis, et Ameerika peapiiskop oli teda eksitanud, jättes mainimata, et tegemist on rahvusvaheliselt tuntud geipaariga, kes ei saa kiriku seaduste kohaselt vanemateks olla. Sellest tulenevalt otsustas Kreeka Õigeusu Kiriku püha sinod pöörduda protestikirjaga Konstantinoopoli patriarhi poole.

Konservatiivne Pireuse metropoliit Seraphim märkis, et küsimus ei ole lapses, kes pole süüdi oma vanemate pattudes, vaid «pattu mittekahetsevate sodomiitide põhimõttelises heakskiitmises ja esitlemises väidetavalt jumalakartlike isikutena, kes lasevad oma lapse ristida õigeusu traditsiooni kohaselt», mis omakorda õõnestab Kiriku käsitust antropoloogiast ja soterioloogiast.

Kas samasooliste poolt adopteeritud lapsi võib ja ka tuleks ristida? Avaldame lühendatult õigeusu preestri Antoine Melki asjakohase selgituse.

«Kõigepealt tuleb märkida, et laste ristimine on kirikus eksisteerinud juba apostlite aegadest peale. Apostlite tegude raamatus esineb korduvalt fraas «tema ja kogu ta pere ristiti». Argumentide hulgas, mida sageli tsiteeritakse vastuseks mõnede protestantide keeldumisele lapsi ristida, on see, mida Püha Irenaeus ütles oma teoses «Adversus Haereses»: «Kristus on tulnud päästma kõiki, imikuid ja lapsi, noori mehi ja vanu, kes kõik on Tema läbi uuesti sündinud ja saanud tõega Jumala lasteks.»

Esimene vastus neile, kes on oma reaktsioonides siirad, eriti neile, kes peavad ristimist lapse õiguseks, on see, et ristimine on protsess, mis toob inimese väljastpoolt kirikusse. See ei ole maagiline tegu ega ka üksnes administratiivne meede. Pigem on see protsess, millel on oma eel- ja järeltingimused, mis peavad olema täidetud, et sellega jõutaks lõpule.

Algselt põhines imikute ristimine triniteediteoloogial ja kiriku õpetusel perekonnast. Kirik loeb 1. Moosese raamatust, et abielus saab mehest ja naisest üks ihu. Kuna perekond on Kolmainsuse ikoon, sünnivad lapsed vanemate ühisest ihust. Sel põhjusel on kõik kiriklikud seadused, mis lubavad hooruse või vägistamise tagajärjel sündinud lapse ristimist, oikonomia («armumajapidamine»), mis on seotud selle lapse ristimist taotleva isikuga ja kaasneva lootusega, et seda last kasvatatakse usus. Synaxarion mainib, et Anastasiopolise piiskop Püha Theodoros Sykeonist sündis Maria-nimelisele naisele, kes oli hooranud keisri käskjalaga. Naise hilisem meeleparandus viis aga poja pühaduse teele, mille ta kogu kiriku tunnistuse kohaselt ka saavutas.

Kirik ei tunnusta laste ristimist ilma vanemate või nende esindajata. Inimese vastuvõtmine kirikusse on eelkõige kogukonna, mitte üksikisiku saavutus. Seetõttu ei ole lubatud allutada kirikusse toodud laste ristimist emotsionaalsetele teguritele, mis ei põhine Piiblil ja Pärimusel, et see ei annaks ainest, mida kasutavad ära hälvete ja perverssuste eestkõnelejad.

Samuti ei tule pidada nende uute kaasuste tagasilükkamist progressi ja modernsuse tagasilükkamiseks, eriti kui räägime Piiblist. Sooaktivistid ja toetajad, sealhulgas õigeusu «teoloogid», räägivad sageli progressivismist Piiblis. Tõde on see, et Piiblit ei saa kirjeldada kitsarinnalise või progressiivsena. Me kas aktsepteerime Piiblit või lükkame selle tagasi. See ei põhine tõlgendustel vastavalt nõudlusele ja soovile. Õigeusu kirikus tõlgendasid kirikuisad evangeeliumi ja jätsid meile pärandi, mis juhatab meile teed meie maises elus. Mõned ütleksid, et selline arusaam külmutab Piibli ja keelab selle tõlgendamise praegu ja tulevikus, kuid see pole tõsi, sest Piibel on usklikule allikaks iga tema elus kerkiva küsimuse jaoks. Ta tõlgendab seda Püha Pärimuse loogika, kogemuse ja meetodi raames, rõhuasetusega kogemusel, ning palve ja alandlikkuse vaimus, kasutamata intellektuaalseid tehnikaid, metoodikaid ja konjunktsioone.

Seetõttu ei ole «homoseksuaalide lapsi» puudutavad küsimused seotud mitte laste, vaid neid ümbritsevate täiskasvanutega. Asendusemadus tekkis meditsiinilise vajadusena ja kirik ei aktsepteerinud seda täielikult. Kas see pole abielurikkumine, kui homoseksuaalid kasutavad seda ära? Kas tõsiasi, et mõned naised võtavad «surrogaatemadust» kui elukutset, mis lähtub pakkumisest ja nõudlusest, ei ole vastuolus vajadusega kahetseda patusest loomusest tulenevat pattu? Kas tsiviillepingu olemasolu muudab kahe samast soost inimese ühinemise kiriku silmis abieluks? Kirik nõuab ju mehelt ja naiselt, kes on sõlminud tsiviilabielu, enne nende laste ristimist püha abielu sakramendi vastuvõtmist? Ja mis kõige tähtsam – Piibel mõistab ju selgelt hukka kõik loomuvastased suhted. Kuidas saab last ristida, kui ta on «seaduserikkujate» hulgas, pealegi kui psühholoogia ja kasvatusteadused hoiatavad tohutute probleemide eest, mida selline keskkond sellele lapsele põhjustab? Kui homoseksuaalide või abielust keeldujate poolt laste «ostmine» ei ole aktsepteeritud, kas siis nende laste ristimine ei legaliseeri seda tagasilükatud käitumist? Siinjuures on täpsem kasutada mõistet «omandamine» kui «adopteerimine», mida kasutatakse nüüd isegi lemmikloomade ostmise kirjeldamiseks.

Kas kirikul on neile küsimustele täpsed vastused? Jah, on küll. Selleks on kiriku eetos. Legalistid, skolastikud ja sekularistid ei suuda seda eetost tunnetada. Teisest küljest on uskliku positsioon kinni pidada sellest, mida kirik on apostlitelt ja isadelt vastu võtnud ning mida põlvkondade kaupa edasi antakse.

Ilma kavatsuseta kellegi üle kohut mõista – nendes küsimustes pole emotsioonidel kohta. Tänapäeva ühiskonnad kulutavad miljardeid relvadele ja ilma halastuseta hävitamisele, kuid nad alistuvad, kui homoseksuaalid ja perverdid väidavad, et nad on rõhutud, et siis ise suruda peale uut rõhumist neile, kes keelduvad allumast homoseksuaalide kapriisidele. Inimmõistuse järgi on tegemist selge silmakirjalikkusega, mida kirik nimetab oma õpetuses «pettuseks». Pettus on saatana töö, mida aitab läbi näha eristusvõime. Eristamisvõime tuleb valgustatud meelest, mis on kooskõlas Kristuse valgusega täidetud südamega.»

© Meie Kirik