On 1748. aasta pärast Issanda Jeesuse Kristuse sündimist. Keiserliku Saaremaa provintsi kirikuelus on juba mõnda aega kestnud rahutud ajad – nii talurahva kui sakslaste seas hakkas levima ketserlus, mistõttu ametivõimud on alustanud uurimist. Jõulukuu kaheteistkümnendal päeval – esmaspäeval pärast kolmandat Kristuse tulemise püha – jõuab maalt linna härra Karja kiriku pastor Johann Georg Holm. Tema tulek on aga viibinud, ehkki talle anti kõrgemalt poolt korraldus ilmuda keiserliku Saaremaa konsistooriumi kohtu ette aru andma oma sidemetest Herrnhuti ehk määri uniteedivendade (Unitas Fratrum) «eksliku sekti ja ketserlusega» ning seda soosinud ja edendanud endise superintendendi ja linna ülempastori Eberhard Gutsleffiga, kes oli möödunud aasta lihavõtete paiku viidud vahialusena Kuressaarest Peterburi Peeter-Pauli kindlusesse.

Pastor Holmi saabumisel tähendatakse protokolli: «Kõrgestisündinud maapealiku härra Tunzelmann Edler von Adlerflugi käsul on kohale ilmunud härra Karja pastor Joh. Georg Holm, vabandades, et ta ei saanud tulla ettenähtud ajaks, sest teel olles läks tema vanker ümber ja ta sai täiesti läbimärjaks, mistõttu ta pidi koju tagasi pöörduma.»[1]

Keiserliku provintsikonsistooriumi kõrgeaulistel assessoritel on põhjust arvata, et härra Karja pastori vanker on õigest õpetusest kõrvale eksides ka ülekantud tähenduses kõverale teele käänanud ja ümber läinud. Säilinud ülekuulamisprotokoll, õigupoolest mustand, sisaldab vastuseid rohkem kui kolmekümnele küsimusele, mis härra pastor Holmile esitati. Kuna küsimusi ei ole välja kirjutatud, jääb nii mõndagi arusaamatuks, eriti napisõnaliste vastuste korral («Muidugi», «Ei sugugi», «Seda ta ei mäleta», «See võis nii olla» jne). Arvatavasti küsiti pastor Holmilt superintendendi famulus’e ehk abilise Johann Gottlieb Fritsche kohta, kes on samuti vangistatud. Superintendent Gutsleffiga oli pastor Holmil hea läbisaamine, sest ta leidis temalt otsitud ja loodetud hingekosutust ning superintendent kohtles teda hästi. Tal oli olnud vaid kaks hernhuutlaste raamatut, mille ta uurimiskomisjonile esitas – üks neist «Jeremias, ein Prediger der Gerechtigkeit» («Jeremija, õiguse jutlustaja», autoriks Nikolaus Ludwig von Zinzendorf) ning teine õpetuslik raamatuke (Lehrbuchlein).

Jumala käsuseaduse (Gesetz) vajalikkust polnud pastor Holm eales eitanud, ehkki oli kord arutelu käigus Pöide pastorile Johann Ludwig Ditmarile öelnud, et usklikel pole käsust mingit kasu. Seda oli ta aga kohe kahetsenud. Hernhuutlased kippusid luterlikele vaimulikele, kes nendega ei nõustunud, ette heitma, et nad jutlustavad käsuõpetust ja tahavad sundida kogudust patukahetsusele, ent neil puuduvad kogemused armuga.[2] Luterlik kirik mõistis aga juba 16. sajandil antinomistid ehk käsueitajad ametlikult hukka ning formuleeris õpetuse Jumala seaduse kolmest kasutusviisist. Mis hernhuutlastesse puutub, siis kinnitas Holm, et nad oleksid ta täielikult endi hulka vastu võtnud, kuid tema ei saanud nende õpetusse ja ühendusse jääda, kuna see oli ekslik ja tal puudus sellest arusaam. Ta oli valmis tunnistama ka ilmalike ülemuste kui Jumala poolt volitatud võimukandjate autoriteeti.

Viimaks tunnistaski pastor Holm respecta judicis secularis, s.t ilmaliku võimu otsuseid austades, et õigus nendes usuasjades otsust anda on keiserlikul majesteedil, ning kirjutas alla järgmisele vandetõotusele, mis kõlab eesti keelde ümber pandult nõnda:

«Mina, allakirjutanu, mõistan ja tunnistan, et olen kirikus ettevaatamatult ja tahtmatult põhjustanud pahanduse, käies läbi vendadega määri uniteedist, keda üldiselt kutsutakse hernhuutlasteks, ja nende kaaslastega; kui aga säherdused määri uniteedivennad rajavad kristlaskonnas kahjuliku ja häbiväärse eksliku sekti ja ketserluse, siis tõotan ma kõigekõrgema Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse evangeeliumi juures seepeale oma õpetustest ja kirikukommetest kinni pidada, nagu ka seevastu ainult ja üksnes õpetuste juurde jääda, mis seisavad meie kiriku sümboliraamatutes, tam primis quam ultimus [esimesest kuni viimaseni], kuna need on valgustatud Jumala ilmutatud sõnaga, nagu ka meie kõigearmulisemalt kinnitatud kirikukorras ette kirjutatud ritibus ecclesiasticis [kiriklike riituste] juurde. Kui aga määri vendade sekt või mõni teine võõras usulahk peaks uuesti püüdma sisse tungida, tahan ma sama kindlalt seista kui üks mees koos luterliku vaimulikkonnaga ja nii palju kui võimalik, laskmata end pimestada ja takistada inimese välimusest või muudest sellistest laiduväärsetest kavatsustest, aidata tõe eest välja astuda. Kui ma peaksin teisiti talitama, mille eest Jumal mind armulikult hoidku, siis saagu see vanne, mille ma oma käega olen kirja pannud ja alla kirjutanud, minu vastu taas kohtunikuks ja tunnistajaks. Mitte vähem ei tõota ma, et lasen oma koguduse võimalike eksitatud hingede õigele teele juhtimise olla ülimaks asjaks. Selleks aidaku mind Jumal ihu ja hinge poolest.»[3]

Holmil polnud sellele vandetõotusele vastuväiteid, sest nüüdseks oli talle ta enda sõnul iga päevaga üha selgemaks saanud, et määri uniteedi vennad läksid paljudest luterliku kiriku õpetuse põhiartiklitest lahku. Kuid sõna «pahandus» (Argerniss) kasutamise osas soovis ta, et seda leevendataks.

Vandetõotuse tekstis mainitud sümboliraamatute all on mõeldud luterlikke usutunnistuskirju (lad. symbolum – mõiste, millega tähistatakse usutunnistusi). Tegemist on Augsburgi usutunnistuse 50. aastapäevaks (1580) kokku pandud ja välja antud siduvate konfessionaalsete tekstide kogumikuga «Concordia. JHWH. Õpetuse ja usu kristlik üksmeelne tunnistus, üle korratud keisririigi kuurvürstide, vürstide ja seisuste ning nende teoloogide poolt, kes on omaks võtnud Augbsurgi usutunnistuse». Sellest tekstikogumikust, mida hakati kutsuma Liber concordiae’ks, sai puhta luterliku õpetuse mõõdupuu ning vaimulikelt hakati nõudma ametivannet, milles tõotati järgida üksnes usutunnistuskirjade õpetust.

1686. aasta Rootsi kirikuseaduses, mis pandi maksma ka Eesti alal ja oli jõus kuni 1832. aastani, sätestati kuningliku korraldusena:

«Meie kuningriigis ja sellesse kuuluvates maades peavad kõik tunnistama ainult ja eranditult kristlikku õpetust ja usku, mis põhineb jumalikul pühal sõnal, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ja on kirja pandud peamistes ususümbolites nagu Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, samuti Augsburgi muutmata usutunnistuses, mis anti seal üle 1530. aastal ja kiideti heaks Uppsala kirikukogul 1593. aastal, ning on äraseletatud kogu nõndanimetatud Liber Concordiae’s.»[4]

Keskse kirikliku autoriteedi – «luterliku paavsti» – puudumisel on usutunnistuskirjad luterlaste seas Piibli kui kõrgeima reegli ja juhtnööri tõlgendusvõtmeks, norma normata ehk Piiblist juhinduv norm, mille kohta on ühes selle osas, nimelt Konkordiavormelis, öeldud: «Nende juhtnööride kohaselt tuleb, nagu ülal nimetatud, igasugust õpetust esitada ning hukka mõista ja kõrvale heita kõik meie usu üksmeelse seletusega vastuolus olev.»[5] Nii ka antud juhul toimiti. Õpetuslik ortodoksia oli 18. sajandi esimesel poolel Vene keisririigi luterlikes kirikutes veel ametlikult mõõduandev, ehkki näiteks pietistlikud luterlased tunnistasid usutunnistuskirju ainult selles ulatuses, kuivõrd need Piibliga kokku langesid, ja mitte selles mõttes, et need täielikult Piibliga ühtisid.[6] Neid kahte erinevat lähenemist tähistatakse ladinakeelsete sõnadega quia (kuna) ja quatenus (sedavõrd, kui). Pastor Holmi vandes sektantliku ketserluse vastu on pandud kõlama quia – «kuna need on valgustatud Jumala ilmutatud sõnaga», tam primis quam ultimus.

 

 

*  *  *

63-aastase Karja pastori Johann Georg Holmi väljakutsumise eellugu on kokkuvõtlikult järgmine. Kümme aastat enne seda, nimelt 1738. aastal, kutsuti ja seati keiserliku Saaremaa provintsi superintendendiks ning linnakoguduse ülempastoriks Eberhard Gutsleff. «Nüüd oli linn ja maa rahul, et nad olid saanud niisuguse väärt mehe kogu provintsi piiskopiks ja linna ülemõpetajaks,» kirjutab usuvend von Eckesparre Gutsleffi elulookirjelduses.[7] Uus superintendent asus toetama sõnakuulutamist Herrnhuti vaimus. Hernhuutlus leidis sooja vastuvõtu nii mõneski Saaremaa aadliperes ja köitis ka osa pastoreid. Viimastest oli üks innukamaid Franz Hölterhof, kes tuli 1737 linnakoguduse diakoniks (abiõpetajaks) ja oli hiljem (alates 1740) Jämaja pastor. Huvitaval kombel sai ta ordinatsiooni vaatamata sellele, et keeldus vandumast truudust Augsburgi usutunnistusele.[8] Talurahva seas saavutas hernhuutlik liikumine alates 1740. aastast isegi laiema kandepinna. Kuid peagi teravnes superintendendi vahekord mõnede Saaremaa provintsi pastoritega. Gutsleffi ja hernhuutlaste ägedaks vastaseks osutus Püha Johannese ehk Jaani pastor Hermann Daniel Bonge, kes oli sündinud aastal 1706 Oulus kaupmehe perekonnas ning õppinud ortodoksset luterlikku teoloogiat Uppsala ülikoolis (immatrikuleeriti 20. jaanuaril 1726). Saaremaale jõudis ta 1730. aastal ning temast sai peagi mereäärse Püha Johannese kiriku hingekarjane. 1742. aastal avaldas ta Saaremaa rüütelkonna peamehe Otto Friedrich von Vietinghoffi rahalisel toel traktaadi pealkirjaga:

«Eine Kurtze Prüfung der Geister, betreffend So wohl die Lehrer, als die Lehre, wegen derer am Tage liegenden Ausschweiffungen nach der Richtschnur der Heiligen Schrifft, Denen Wahrheit Liebenden zum besten Wohlmeinend angestellet von Daniel Bonge, Pastore zu St. Johannis auf der Käyserl. Province Oesell.»

(«Lühike vaimude läbikatsumine, mis puudutab nii õpetajaid kui õpetust päevselgete liialduste tõttu, Pühakirja juhtnööri järele, neile, kes tõde armastavad, heasoovlikult välja andnud Daniel Bonge, Püha Johannese pastor keiserlikus Saaremaa provintsis.»)

Kuigi see teoloogiline kirjatöö ei käsitlenud otseselt Saaremaa sündmusi, tundis superintendent Gutsleff end puudutatuna ja kutsus pastor Bonge konsistooriumi ette aru andma. Bonge ei ilmunud kohale, assessorid aga otsustasid teda süüdistada selles, et ta laskis oma raamatu ilma tsenseerimata Tallinnas ära trükkida ning adresseeris selle maanõunikele ja rüütelkonnale, kellele ent «keiserlik majesteet mingisugust kompetentsi kirikuasjus ja õpetusasjus usaldanud ei ole».[9] Oma teose saateks kirjutas pastor Bonge, et tal ei ole muud kavatsust kui see, et kõrgeauline rüütelkond kaitseks «kord tunnustatud taevast tõde kõigi väärõpetajate ja -õpetuste, segadusetekitajate ja segaduste eest».[10]

Juba võetigi hernhuutlaste tegevus laiemalt ametivõimude luubi alla. Aastal 1742 põhjendas Liivimaa maapäev spetsiaalse uurimiskomisjoni loomist sellega, et «niinimetatud määri vendade või hernhuutlaste sekt on riigis suurt poolehoidu kogumas ja väidetavalt tekitab riigis mitmesuguseid rahutusi ja segadust».[11] 16. aprillil 1743 andis Riia kindralkuberner krahv Peter von Lacy käsu moodustada Liivimaa komisjoni eeskujul Saaremaal juurdluskomisjon ülesandega uurida hernhuutlastega seonduvat. «Inkvisiitoreid» pandi juhtima Saaremaa sillakohtunik Otto Georg von Buhrmeister, komisjoni kuulusid veel assessor von Aderkas, Kihelkonna pastor assessor David Johann Rahr ja Mustjala pastor Johann Georg Raderecht.[12] 1744. aasta lõpuks jõuti aruandeni, milles hernhuutlaste õpetused Augsburgi usutunnistuse artiklite alusel läbi katsuti ja tagasi lükati. Juurdluskomisjon tegi ettepaneku saata Herrnhuti esindajad maalt välja ning anda Karja pastorile Johann Georg Holmile, Püha pastorile Karl Friedrich Papperitzile ja Ruhnu pastorile Johann Nikolaus Reuterile noomitus. Jämaja pastor Franz Hölterhof tuli ametist tagandada. Superintendent Gutsleffi kohta anti karm hinnang, et «ta pole ainult taganenud meie luterlikust usust ja rikkunud vannet kinni pidada usutunnistuskirjadest ja kirikukorrast, vaid on ka järginud, võtnud osa ja lubanud praktiseerida võõraid [s.t hernhuutlaste] usukombeid … tegelikult on ta tahtnud kogu linna Herrnhuti religiooni tuua.» Komisjon pidas õigeks, et Gutsleff oma ametitest loobub ja pärast avalikku vabandamist maalt lahkub.[13]

Pastor Holm, kes pidas kirjavahetust Halle pietistliku professori August Hermann Franckega – säilinud on tema kirjad aastatest 1738, saadetud Jämajast (kus Holm toona õpetajaks oli), ning 1743, 1744, 1745 ja 1746 (kaks kirja), saadetud Karjast –, teatab 1745. aastal kirjutatud kirjas, et hernhuutlaste seisukord Saaremaal on endine, juurdluskomisjoni protokolli ekstrakt on saadetud kubermanguvalitsusele Riiga ja sealt keiserlikule majesteedile Peterburgi ning oodatakse igatsusega resolutsiooni.[14]

1743. aastal keelustas keisrinna Jelizaveta Petrovna hernhuutlaste tegevuse kogu riigis. Aastal 1746 sai Saaremaa maapealikuks Heinrich Johann Tunzelmann, alates 1743. aastast nimega Edler von Adlerflug, kelle «sooviks oli ka viimased õed-vennad Saaremaalt välja juurida».[15] Gutsleffi pea kohal tihenesid pilved. 23. aprillil 1747, palmipuudepüha laupäeva õhtul, superintendent arreteeriti ja viidi Kuressaare kindlusesse, kus teda hoiti vahi all Suure Reedeni. Vabaks ta enam ei saanudki, vaid suri 1749. aasta alguses Peterburi Peeter-Pauli kindluses. Vangistati ka Jämaja pastor Franz Hölterhof, kes vabanes alles 1762, ning veel kaks venda, arst Krügelstein ja eelpool mainitud Fritsche. Üksteise järel hakati maapealiku initsiatiivil konsistooriumi kohtu ette kutsuma pastoreid, kellel teati olevat sidemeid keelatud sektiga. 9. ja 10. juulil 1747 andis aru Ruhnu pastor Johann Nikolaus Reuter, 11. juulil Püha pastor Karl Friedrich Papperitz, 7. novembril nõuti seletust Anseküla pastoriks introdutseeritud Jakob Gottlieb Gonsiorilt (see leidis aset Anseküla pastoraadis). Karja pastorini jõudis järg alles aasta pärast – 1748. aasta detsembris. Kõik nad pidid alla kirjutama väärõpetusest ja sektantlusest lahtiütlemise vandele, mis igaühe puhul oli erinev.

 *  *  *

Viimaks mõned sõnad ka pastor Holmi elukäigu ja Karja koguduse hingekarjaseks saamise kohta. Johann Georg Holm sündis 10. juunil 1685. aastal Kuressaares, õppis teoloogiat Jena ülikoolis (immatrikuleeriti 7. mail 1708) ja ordineeriti 20. märtsil 1718. Aastatel 1718–1740 oli ta pastoriks Jämaja koguduses ja 1718–1729 ka Ansekülas. 2. juulil 1739 võttis pastor Holm osa visitatsioonist Karja kogudusse, mille õpetaja, (endine) praost von Burguer ehk Georg Martin Bürger, lahkus ametist veel samal aastal hernhuutlastega seotud vastuolude tõttu.[16] Holmi põlvkonnakaaslane, samuti Saaremaal sündinud «kurikuulus praost Bürger»[17] kuulus selle liikumise vastaste kilda, kaevates näiteks Upal toimunud «ärkamiste» peale.[18] Johann Georg Holmi introduktsioon ehk ametisse seadmine Karja kirikus toimus täpselt aasta hiljem, 2. juulil 1740, superintendent Eberhard Gutsleffi osalusel. Viimane pidas kantslist jutluse ja pärast seda veel altarist saksa ja eesti keeles lühikese kõne, tutvustades kogudusele tema uut hingekarjast.[19] Ühes uue pastori ametisse seadmisega viidi läbi kiriku- ja kirikumõisa varade ülevaatus. Tavapärane koguduseelu läbi valgustav visitatsioon superintendent Leonhard Samuel Swahni – Gutsleffi ametijärglase – osalusel leidis aset 23. augustil 1758. Pastor Holmi ametiajast pärineb samuti Karja kiriku esimene säilinud meetrikaraamat, mis kajastab aastatel 1740–1763 toimetatud ristimisi, konfirmatsioone, laulatusi ja matuseid.

Johann Georg Holm oli alates 1718. aastast abielus paruness Adelheit Catharina von Örneklauga (surn. 4. juunil 1743) ning seejärel Maria Elisabeth Heermeyeriga (surn. 1797).[20] 1745. aastal tänas pastor Holm professor Francket kui «kallist Jumala tööriista» abi eest, mida tema poeg oma haiguses on rohkesti tunda saanud. Holm kirjutas, et tal on kaheksa last kasvatada, mis talle suurt muret valmistab, kuna sissetulekud on vaevalised.[21]

Määrivendadega seotud kirikutülidest tuli Karja pastor välja võrdlemisi hästi, tõustes aastate möödudes koguni Saaremaa konsistooriumi assessoriks – sellekohane taotlus esitati «kõige armulisemale prouale» keisrinna Jelizaveta Petrovnale kinnitamiseks 1755. aastal.[22] Johann Georg Holm suri 30. märtsil 1763 Karja pastoraadis 77-aastasena. Nähtavasti on ta maetud Karja kirikusse, altari põhjaküljele, kus asus pastoraadi matmispaik. Tänapäeval vanaks kalmistuks kutsutud surnuaed rajati alles kümmekond aastat hiljem. Tema järglaseks Karja koguduse õpetaja ametikohal sai «vaimude läbikatsuja» ja hernhuutlaste vastane Daniel Bonge.

Post scriptum. Käesolev lugu algas kirikuõpetaja ümber läinud vankrist, nii võiks lõpetuseks mängu tulla kinnine tõld, millega üks teine jumalamees Karja kirikult linna viidi. Rotmeister Mihkel Soonlepp (1858–1934) on oma «Karja kiriku kroonikasse» kohaliku rahvapärimusena kirja pannud huvitava teate selle kohta, et pärast pastor Johann Georg Holmi ja enne Daniel Bonget on Karja kogudust teeninud keegi Hildegaarti-nimeline[23] «truu ja hoolas jumalasõna kuulutaja», keda aga aadlimehed ja härrad olla keelanud, trahvinud ja lasknud viimaks suve ajal ühel argipäevasel päeval kinnise tõllaga Kuressaarde vangi viia, kus ta «elusalt hingega müüri sisse müüritud». Karja kihelkonna rahvas tulnud sel päeval suurel arvul kiriku juurde kokku, et oma truud hingekarjast ära saata. Taolise nimega – mis on pealegi vana ülemsaksa naisenimi – pastorit Karja koguduse hingekarjaste hulgas ei leidu ning ka Soonlepp ise märgib, et Martin Körber on talle 1888. aastal öelnud, et sellenimelist polevat õpetajate nimekirja üles võetudki. Rahvapärases jutustuses on põimunud erinevad legendaarsed motiivid, ent näib, et tegu on omapärase kauge kajaga hernhuutliku taustaga rahvasõbralike usukuulutajate ülekohtusest vaenamisest 18. sajandi keskel.

 

Allikad ja kirjandus

Rahvusarhiiv, EAA.1192, Saaremaa konsistoorium.

Bonge, Daniel. Eine Kurtze Prüfung der Geister, betreffend So wohl die Lehrer, als die Lehre, wegen derer am Tage liegenden Ausschweiffungen nach der Richtschnur der Heiligen Schrifft, Denen Wahrheit Liebenden zum besten Wohlmeinend angestellet von Daniel Bonge, Pastore zu St. Johannis auf der Käyserl. Province Oesell. 1742.

Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Begonnen von Paul Baerent. Im Auftrage der Baltischen Historischen Kommission unter Mitarbeit von Erik Amburger und Helmut Speer herausgegeben von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln, Wien: Böhlau, 1977.

Girgensohn, Reinhold. Eberhard Gutsleff, Superintendent und Oberpastor in Arensburg. Eine kirchenhistoriche Skizze aus der ersten Hälfte des vorigen Jahrhunderts. – Dorpater Zeitschrift für Theologie und kirche. Erster Band. Jahrgang 1869. Dorpat (Tartu): 1869.

Ilja, Voldemar. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764. II. Tallinn: Logos, 2000.

Kirchen-Gesetz und Ordnung, So der Grossmächtigste König und Herr, Herr Carl, der Eilffte, Der Schweden, Gothen und Wenden König, [et]c. Im Jahr 1686 hat verfassen und Im Jahr 1687 im Druck aussgehen und publiciren lassen. Mit denen dazu gehörigen Verordnungen. Auf HöchstErmelten Ihrer Königl. Maj.t gnädigsten Befehl ins Teutsche übersetzet. Stockholm, gedruckt bey Joh. G. Eberdt.

Luterlikud usutunnistuskirjad. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, III. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Mets, Endel. Saaremaa vennastekogudused 1708–1940. Esimene osa. Käsikiri, sine anno.

Mägi, Toomas. Karjane ja kari: luterlik kirik Saaremaal 18. sajandil. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna Eesti ajaloo õppetool, 1999. Käsikiri.

Schmidt, Arved von. Die Pastoren Oesels seit der Reformation. Tartu: J. G. Krüger, 1939.

Sild, Olaf. August Hermann Francke' mõjud meie maal. Tartu: 1928.

Soonlepp, Mihkel. Karja kiriku kroonika Aja raamat. Karja kihelkonna minevik ja olevik. 1913. a. Käsikiri (valguskoopia) Karja koguduse valduses.

 

 

[1] EAA.1192.2.119, 1–3, Karja kirikuõpetaja J. G. Holm’i ülekuulamise protokoll vennastekogudusest osavõtu asjus.

[2] Sild 1928, lk 101.

[3] Varasemalt on selle teksti tõlkinud eesti keelde Arno Allik (masinkirjas käsikiri Karja Katariina koguduse valduses) ning Endel Mets, vt Mets, Ik 67–68. Siinolev on uus, täpsustatud ja täielik tõlge.

[4] Kirchen-Gesetz und Ordnung 1687, Cap. I, § 1 (Rootsi kirikuseaduse ametlik tõlge saksa keelde).

[5] Luterlikud usutunnistuskirjad. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, III. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014, lk 297.

[6] Sild 1928, lk 92.

[7] Ilja 2000, lk 212.

[8] Ilja 2000, lk 225.

[9] Girgensohn 1869, lk 471–472; Sild 1928, lk 123; Mets, lk 82; Mägi 1999, lk 99.

[10] Bonge 1742, lk 3–4.

[11] Sild 1928, lk 114.

[12] Mägi 1999, lk 100.

[13] Girgensohn 1869, lk 482jj; Sild 1928, lk 123; Mets, lk 85j.

[14] Sild 1928, lk 50.

[15] Ilja 2000, lk 214.

[16] EAA.1192.2.87, Karja kirikuõpetaja M. G. von Burgner’i ametist lahkumine; Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918, lk 190.

[17] Nii väljendus Halle pietismi ja hernhuutlasi sümpatiseerinud kindraliproua Magdalena Hallart, sünd. von Bülow, vt Sild 1928, lk 42.

[18] Mägi 1999, lk 106.

[19] EAA.1192.2.92, 1–2, Karja kirikuõpetaja Joh. G. Holm’i introduktsioon.

[20] Schmidt 1939, lk 37; Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918, lk 277.

[21] Sild 1928, lk 50.

[22] EAA.1192.2.131, Karja kirikuõpetaja Joh. Georg Holm’i konsistooriumi assessoriks määramise asi.

[23] Soonlepp: «Hildegaartist wana rahwas kõneles mõnda kurba ja haledad lugu», vt Soonlepp 1913, leht 7.

Luterliku Maailmaliidu peasekretär Anne Burghardt väljendab ajalehes Eesti Kirik (10. detsember 2025) arusaamatust missakella kasutamise pärast luterlikul jumalateenistusel. Osundame:

«Kas kogudusele on õigupoolest selgitatud, mis toimub siis, kui kelluke heliseb? Kui vastata, et sellel hetkel toimub andide substantsi muutus, on tegemist roomakatoliikliku sakramendikäsitlusega. Võib ju öelda, et tegu on vaid ühe väikese elemendiga, kuid üks element on vaid osa suuremast paradigmast, mis lõpuks viib välja kiriku- ja ametimõistmiseni.»

Ta küsib retooriliselt, kus on luterlikes usutunnistuskirjades viide transsubstantsiatsiooni õpetusele. «Minu teada seda ei ole. Aga sel hetkel, kui kelluke heliseb, on see minu arusaamist mööda sisse viidud.»

Luterliku Maailmaliidu peasekretärile tuleb vastata, et ehkki usutunnistuskirjad lükkavad katoliikliku õpetuse armulaualeiva ja -veini substantsi ehk olemuse muutumisest tagasi, seisab Augsburgi usutunnistus artiklis X täiesti ühemõtteliselt: «Issanda püha armulaua kohta õpetatakse, et armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal ning neid jagatakse ja võetakse vastu. Sellepärast heidetaksegi kõrvale vastupidine õpetus.»

Kui sageli heidetakse katoliiklaste poolt luterlastele ette, et nad eitavad ühes teiste protestantidega Kristuse ihu ja vere reaalset kohalolu armulauas ja käsitlevad altarisakramenti üksnes sümboolse söömaajana. See ei vasta tõele. Luterlased ei soovinud sõnastada filosoofilist teooriat armulaua müsteeriumi kohta, ent ei lükka tagasi seda, mida õpetasid apostlid ja on alati uskunud kõik kristlikud sugupõlved.

Kui me aga jaatame Kristuse reaalpresentsi armulaualeivas ja -veinis, siis millisel hetkel me saame rääkida sakramendist?

«Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum»

Martin Lutheri arusaama kohaselt sünnib sakrament Jumala sõna ja elemendi ühendamisel:

«Aga mis on siis altarisakrament? Vastus: See on Issanda Kristuse tõeline ihu ja veri leivas ja veinis ning leiva ja veini kujul Kristuse sõna kaudu, mida meie, kristlased, peame sööma ja jooma. … Sest öeldud on: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum.» − «Kui välisele asjale lisandub sõna, siis saab sellest sakrament.» See püha Augustinuse mõte on sedavõrd tabavalt ja hästi sõnastatud, et ta on vaevalt midagi paremat öelnud.» (Suur katekismus, «Altarisakramendist»)

Kellukese helistamine ühenduses seadmissõnadega on vana komme, mis osutab Kristuse ihu ja vere reaalsele kohalolule sakramendis ning kutsub kogudust aukartusele ja tähelepanelikkusele. Miks helistatakse missakella meie juures just seadmissõnade ajal? Aga seepärast, et me luterlastena peame sakramendi «tekkemomendiks» (fit sacramentum) Kristuse enda sõnade lausumist. Leib ja vein saavad Kristuse ihuks ja vereks ehk sakramendiks hetkel, kui altarile asetatud elementidele lisandub jumalik sõna.

Kahtlemata on see väline komme ja inimlik lisandus – missakella või kellukese helistamisest ei sõltu sakramendi kehtivus. Selle toimingu abil lihtsalt rõhutatakse Kristuse reaalpresentsi sakramendis. Kuid see võiks olla vajalik veel ühel põhjusel.

«Contra Zwinglium et Calvinum»

Missakella kasutamist tuleks võtta ka konfessionaalse luterluse usutunnistusena ketserite Zwingli ja Calvini ehk reformeeritute sümbolistliku, väära armulauaõpetuse vastu («contra Zwinglium et Calvinum»). Just nimelt kalvinistide vastu korrati Konkordiavormelis üle Augsburgi usutunnistuse õpetus: «Me usume, õpetame ja tunnistame, et pühas õhtusöömaajas on Kristuse ihu ja veri tõeliselt ning olemuslikult kohal.»

Ometi on luterlaste seas hakanud levima ebaluterlik protestantlik mõtteviis, mis pisendab reaalpresentsi õpetust. Selle vastu on luterluses vaja tunnistada puhast õpetust, laskumata ühelt poolt filosoofilistesse teooriatesse ja tõrjudes teisalt kindlameelselt väärõpetusliku arusaama armulauast kui pelgast mälestussöömaajast. Kellahelin on selle tõe tunnistamise väline akt.

Loe ka: Kristuse tõelise ihu ja vere kohalolekust altarisakramendis

Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Lk 21:25j

(Teisel Kristuse tulemise pühal.)

Märgid peavad küll eel käima, aga mitte ainult Jeruusalemma, vaid kogu maailma kohta. Jüngrid teadku, et Kristuse riik ei ole sellest maailmast, et maailm kiusab ja rõhub Kristust, Tema evangeeliumi ja kirikut kuni otsani. Ja need märgid peavad olema sellised, mis ei tõota ega tähenda Jumala kirikule maa peal ja selles elus ajalikku rahulolu, rahu ja rõõmu, vaid nad peavad näitama, et tal siin kurjas maailmas peab olema palju suuri ja raskeid kannatusi ning hirmu, ja et neid mitte üksnes maailm taga ei kiusa, kus nad on ilmliku kaitse ja abita, vaid et neid kõige enam rõhutakse üldises karistuses, mida Jumal saadab maailmale. Nii võidaks arvata, nagu tahaks Jumal neid täiesti maha suruda. See on selleks, et nad õpiksid ja kogeksid, et nad sugugi ei loodaks sellele maailmale ja tema valitsusele, elule ja varandustele. Nad peaksid seda ja meeles pidama, et selles elus läheb kord-korralt ikka kitsamaks, eriti viimasel ajal, kui kohutavad karistused ja hävingud maailmas võimust võtavad.

Esiteks nimelt seepärast, et kirik teaks: sellised märgid ja karistused nende eest ei juhtu mitte kogemata, nagu arvab nurjatu maailm, vaid need on Jumalalt tõotatud palgaks põlguse ja kõigi pattude eest. See on ka täitunud. Neist peab ka nähtama Jumala tõsist ja kohutavat viha pattude pärast, mis eriti viimasel ajal kasvavad ikka suuremaks ja võimsamaks, nii et maailm lõpuks kindlasti hävib ja hukkub.

Teiseks peame teadma, et nende karistuste all kannatab ka Jumala kirik siin maa peal. Karistused rõhuvad teda koguni veel enam kui teisi, kui tal on pealegi patte. Jumal tahab kõige enam, et Tema kirik tunnetaks, kui suur ja kohutav on Tema viha patu vastu. Et kirik elaks ainult kartuses ja alandlikkuses Tema ees ja seda enam õhkaks armu järel. Kolmandaks peame ka sellest lohutusest kindlasti kinni hoidma, et Jumal ei tõuka eemale oma kirikut ja neid, kes Tema poole pööravad, kuigi Ta neid laseb kannatada samu ahastusi ja kuigi neid hirmutatakse ehk enam kui teisi inimesi.

See on tõsi, et Jumal näitab oma kirikule neid märke ja laseb tal karistusi näha ja tunda. Kuid Ta teeb seda selleks, et see manitseks teda ka kahetsusele ja et kirik ei põlgaks koos teistega Tema viha; teiseks, et ta teaks: siin maa peal selles elus peab alati olema risti ja häda all, nii et ta saab pattude vaenlaseks ja igatseb ühte teistsugust elu, kus lakkavad kõik patud ja kurjus; et ta sellises viletsuses oma Issandat hüüaks ja õhkaks lunastust. Siiski peavad olema kõik need märgid Jumala kirikule ka lohutuseks, nägemiseks, et Jumal sellega jumalakartmatut maailma ähvardab. Kindlasti tuleb ka kohus, kus jumalakartmatud vastu võtavad oma igavese karistuse ja piina. Neid aga päästab Lunastaja, Jumala Poeg, ja viib nad igavesse rõõmu.

Martin Luther. Kodujutlused. Tallinn, 1936, lk 10, 11, 15 (lühendatult).

«Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!» Ps 106:1

Apostel Püha Andreas Esmakutsutu, apostel Peetruse venna ja oikumeenilise patriarhaadi kaitsepühaku püha eelõhtul täname meie, paavst Leo XIV ja oikumeeniline patriarh Bartholomeus, kogu südamest Jumalat, meie halastavat Isa, selle vennaliku kohtumise kingituse eest. Järgides oma auväärsete eelkäijate eeskuju ja järgides meie Issanda Jeesuse Kristuse tahet, jätkame otsusekindlalt liikumist armastuses ja tões (vrd Ef 4:15) dialoogi kaudu meie vennaskirikute vahelise täieliku osaduse loodetava taastamise poole. Teades, et kristlik ühtsus ei ole pelgalt inimlike pingutuste tulemus, vaid kingitus, mis tuleb ülalt, kutsume kõiki oma kirikute liikmeid – vaimulikke, munki, pühitsetuid ja ilmikuid – üles tõsiselt otsima Jeesuse Kristuse Isa poole pöördunud palve täitumist: «et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus… et maailm usuks» (Jh 17:21).

Nikaia esimese oikumeenilise kirikukogu 1700. aastapäev, mida me koos tähistasime oma kohtumise eelõhtul, oli erakordne armuhetk. Nikaia kirikukogu, mis toimus aastal 325 pKr, oli providentsiaalse ühtsuse sündmus. Selle sündmuse meenutamise eesmärk ei ole aga lihtsalt meelde tuletada kirikukogu ajaloolist tähtsust, vaid innustada meid olema pidevalt avatud samale Pühale Vaimule, kes rääkis Nikaia kaudu, kui me heitleme tänapäeva paljude väljakutsetega. Oleme sügavalt tänulikud kõigile teiste kirikute ja kiriklike kogukondade juhtidele ja delegaatidele, kes olid valmis selles sündmuses osalema. Lisaks takistuste tunnistamisele, mis takistavad täieliku osaduse taastamist kõigi kristlaste vahel – takistustele, mida me püüame lahendada teoloogilise dialoogi teel – peame ka tunnistama, et see, mis meid ühendab, on Nikaia usutunnistuses väljendatud usk. See on päästev usk Jumala Poja isikusse, kes on tõeline Jumal tõelisest Jumalast, homousios [samaolemuslik] Isaga, kes meie ja meie päästmise pärast sai lihaks ja elas meie seas, löödi risti, suri ja maeti maha, tõusis kolmandal päeval üles, läks taevasse ja tuleb taas elavate ja surnute üle kohut mõistma. Jumala Poja tulemise kaudu oleme sisse pühendatud Püha Kolmainsuse – Isa, Poja ja Püha Vaimu – saladusse ning oleme kutsutud saama Kristuse isikus ja Tema kaudu Isa lasteks ja Kristuse kaaspärijateks Püha Vaimu armu läbi. Selle ühise usutunnistusega varustatuna saame vastastikkuses austuses silmitsi seista oma ühiste väljakutsetega, andes tunnistust Nikaias väljendatud usust, ning töötada koos konkreetsete lahenduste nimel siira lootusega.

Oleme veendunud, et selle olulise aastapäeva tähistamine võib inspireerida uusi ja julgeid samme ühtsuse teel. Nikaia esimene kirikukogu sätestas oma otsuste hulgas ka kriteeriumid ülestõusmispühade kuupäeva määramiseks, mis on ühine kõigile kristlastele. Oleme tänulikud jumalikule ettehooldusele, et sel aastal tähistas kogu kristlik maailm ülestõusmispühi samal päeval. Meie ühine soov on jätkata võimaliku lahenduse uurimist igal aastal pühade ühiseks tähistamiseks. Loodame ja palvetame, et kõik kristlased pühenduksid «kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises» (Kl 1:9) meie Issanda Jeesuse Kristuse aulise ülestõusmise ühise tähistamise protsessile.

Sel aastal tähistame ka meie auväärsete eelkäijate, paavst Paulus VI ja oikumeenilise patriarhi Athenagorase ajaloolise ühisdeklaratsiooni 60. aastapäeva, millega tühistati 1054. aasta vastastikkused ekskommunikatsioonid. Täname Jumalat, et see prohvetlik žest ajendas meie kirikuid jätkama «usalduse, lugupidamise ja vastastikuse ligimesearmastuse vaimus dialoogi, mis Jumala abiga viib taas koos elamiseni hingede suuremaks hüvanguks ja Jumala riigi tulekuks, selles täielikus usu, vennaliku kokkuleppe ja sakramentaalse elu osaduses, mis eksisteeris nende vahel Kiriku elu esimese tuhande aasta jooksul» (paavst Paulus VI ja oikumeenilise patriarhi Athenagorase ühisdeklaratsioon, 7. detsember 1965). Samal ajal manitseme neid, kes on ikka veel igasuguse dialoogi suhtes kõhklevad, kuulama, mida Vaim kirikutele ütleb (vrd Ilm 2:29), kes ajaloo praegustes oludes kutsub meid üles esitama maailmale uuendatud tunnistust rahust, leppimisest ja ühtsusest.

Veendunud dialoogi olulisuses, avaldame jätkuvat toetust Rooma-Katoliku Kiriku ja Õigeusu Kiriku Teoloogilise Dialoogi Ühiskomisjoni tööle, mis oma praeguses faasis uurib küsimusi, mida on ajalooliselt peetud lahkarvamusi tekitavateks. Lisaks asendamatule rollile, mis teoloogilisel dialoogil on meie kirikute lähenemise protsessis, kiidame heaks ka selle protsessi teisi vajalikke elemente, sealhulgas vennalikke kontakte, palvet ja ühist tööd kõigis neis valdkondades, kus koostöö on juba võimalik. Me kutsume tungivalt üles kõiki meie kirikute usklikke, eriti vaimulikke ja teolooge, rõõmuga vastu võtma seni saavutatud vilju ja töötama nende jätkuva kasvu nimel.

Kristliku ühtsuse eesmärk hõlmab panustamist põhimõttelisel ja eluandval viisil rahusse kõigi rahvaste vahel. Me palume innukalt Jumalalt rahu kingitust meie maailmale. Kahjuks nõuavad konfliktid ja vägivald paljudes maailma piirkondades jätkuvalt nii paljude inimeste elusid. Me pöördume nende poole, kellel lasub tsiviil- ja poliitiline vastutus, et nad teeksid kõik endast oleneva, et sõja tragöödia kohe lõppeks, ning palume kõigil hea tahtega inimestel meie üleskutset toetada.

Eelkõige lükkame me tagasi religiooni ja Jumala nime mistahes kasutamise vägivalla õigustamiseks. Usume, et autentne religioonidevaheline dialoog, mis pole kaugeltki sünkretismi ja segaduse põhjus, on eri traditsioonide ja kultuuridega rahvaste kooseksisteerimiseks hädavajalik. Pidades meeles deklaratsiooni Nostra Aetate 60. aastapäeva, kutsume kõiki hea tahtega mehi ja naisi üles tegema koostööd õiglasema ja toetavama maailma ehitamiseks ning hoolitsema loodu eest, mille Jumal on meile usaldanud. Ainult sel viisil saab inimkond ületada ükskõiksuse, domineerimissoovi, kasumiahnuse ja ksenofoobia.

Kuigi praegune rahvusvaheline olukord teeb meile sügavat muret, ei kaota me lootust. Jumal ei hülga inimkonda. Isa saatis oma ainusündinud Poja meid päästma ja Jumala Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, andis meile Püha Vaimu, et teha meid osaliseks oma jumalikus elus, säilitades ja kaitstes inimese pühadust. Püha Vaimu kaudu me teame ja kogeme, et Jumal on meiega. Sel põhjusel usaldame oma palves Jumala hooleks iga inimese, eriti abivajajad, need, kes kogevad nälga, üksindust või haigust. Me palume iga inimkonna liikme peale iga armu ja õnnistust, et «julgustada nende südameid, kes on kokku liidetud armastuses ja täieliku mõistmise kogu rikkuse, Jumala saladuse tunnetamises», kes on meie Issand Jeesus Kristus (Kl 2:2).

Phanar, 29. november 2025

Kas Jumala sõna on suuline või kirjapandud sõna? Kas Vana ja Uus Testament on võrdselt Jumala sõna? Kas Piibel on ainus Jumala sõna allikas? Kas Piibel sisaldab Jumala sõna kõrval ka inimeste arvamusi? Laseme luterlikku arusaama pühakirjast selgitada konfessionaalsel luterlikul vaimulikul ja misjonitegelasel, piiblitõlkija Harald Põllul (1874–1939).

Mis on Jumala sõna?

Nagu me küsimusele: «Kuidas saame õndsaks?» vastasime: «Üksnes armust, üksnes usust», nii vastame küsimusele: «Kes ütleb meile, et me nii õndsaks saame?» – üksnes Sõna, see on Jumala sõna. Ja nagu me sõnale «üksnes usust» selguseks lisasime juurde: «ilma käsutegudeta», nii võime sõnale «üksnes Sõna» lisada juurde: «ilma ühegi lisanduseta ja ilma ühegi väljajätteta».

See seisukoht Sõna kui õndsuse tee näitaja suhtes on ainult luteriusul, mis õndsuse saavutamiseks ei otsi mingisuguseid aluseid ega teid inimese enese seest, ei tema mõistusest ega tema hingest, vaid kogu usute ehk õpetuse rajab täielikult väljaspoole inimest. Jumal on ju meile ehitanud õndsuse tee ja ta on selle rajanud väljaspoole meid, üksnes oma sõnale, mille ta tervena on andnud meie kätte pühakirjas ehk piibliraamatus.

Jumala sõna, mis meil praegu käes on pühakirjas, ja Jumala kogudus siin maa peal, kes tema sõna ümber koguneb, on küll vanemad kui kirjutatud Sõna ehk pühakiri. Mooseseni põhjenes Jumala kogudus suusõnalisel ehk elaval sõnal, nagu nüüdki kogudust ehitab ainult elav ehk suuga kuulutatud sõna. Juba kolmas Aadamast, Seti poeg Eenos, hakkas kuulutama Jumala sõna (1 Moos. 4, 26), ja seitsmes Aadamast, Eenok, ennustas juba viimset kohut ehk Issanda päeva (Juud. 14). Noa oli Jumala sõna kuulutaja veeuputuse päevil ja Aabram ja temaaegne kõigekõrgema Jumala preester Melkisedek olid piiblist meile tuntud elava Jumala kuulutuse edasikandjad uue maailma aegu, mis arenes pärast veeuputust. Suusõnal kanti Jumala sõna edasi kuni Mooseseni, kellele Jumal andis käsu Sõna panna kirja ja kelle kaudu ta tegi lepingu oma rahvaga, kes selle Sõna järgi pidi käima. Siinai sündmusest peale sidus Jumal oma elava sõna kirjapandud sõna külge, ja vana testamendi rahvale juba hakkas Kiri olema mõõduandev ega tohitud temale sõnakest juurde lisada ega temast sõnakest ära võtta. Seda kinnitab meile Moosese aegne Sõna ise. (5 Moos. 4, 1. 2. 10 ja Joos. 23, 6.)

Kirjapandud sõna sisaldas alguses peale  ajalooliste ülestähenduste küll vaid käsuõpetuse ja ainult mõned armusõnad, aga ta kehtis ometi kui täielik Jumala sõna ja oli ka täielik teejuhtaja õndsuse teele, ehk küll käsk ikkagi ei olnud õndsakstegija, vaid üksnes Jumala arm, mis käsusõnaski leidis väljenduse ja sai olla õigeks teeks neile, kes sellele armule lootsid. Taavet tunnistab oma 119. laulus (s. 105): «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgtee peal,» ja ütleb sealjuures ka: «Sinu käskimiste seest ma olen mõistust saanud» (s. 104). Ta kiidab teises kohas (L. 1,2) õndsaks inimest, kes Jehoova käsuõpetust uurib ööd ja päevad. Juba Moosese käsuõpetus ja temas leiduvad Jumala armutõotused piisasid selleks, et leida õige õndsuse tee, mis viib Kristuse kaudu igavesse ellu. Sest Õndsakstegijaks ehk õndsuse teeks ei olnud ka vana testamendi ajal keegi muu kui Kristus üksi, kelle ütelusel «Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu läbi» oli maailma algusest alates seesama täieline kehtivus, mis tal oli Jeesuse päevil ja on nüüd. Selge on, et kui Eenok Jumala sõna kuulutas, ta kuulutas sedasama, mis tänagi üksnes on Jumala sõna oma sisu poolest, see on kuulutus Õnnistegijast Kristusest. Sest Martin Lutheri ja luteriusu seisukohalt on tõeliselt Jumala sõna ainult sõna, mis kannab eneses Kristust. Selle mõõdupuuga tuleb mõõta üksikuid raamatuid piiblis, kui küsi alla tuleb, kas nad ka kõik kuuluvad sinna või mitte. Ja selle mõõdupuuga on neid raamatuid kirikuisad ja kirikukogud mõõtnud omal ajal, kui piibel aegade jooksul koostati selleks raamatuks, mis ta praegu kogu ristikogudusele on, see on «Jumala sõna» ehk raamat, mis sisaldab Kristust ja mille Vana Testamendi osa kohta ütleb Jeesus ise (Joh. 5, 39): «Teie uurite pühi kirju, sest et te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust.» Et ka Eenosel oli käepärast see Sõna, ei ole raske uskuda, kui teame, et esimese Jumala sõna langenud inimestele Eedeni aia väravas kuulutas Jumal ise rääkides mao pea rõhuja tulemisest (1 Moos. 3, 15), see on Kristusest. Ja sellest sõnast haaras esimesena kinni meie esiema Eeva ning tunnistas oma usku Kristusesse, kui ta oma esimese poja ilmaletulekul ütles: «Ma olen mehe saanud, kes on Jehoova» (1 Moos. 4, 1). Kristusele lootes on Eeva ka omal ajal õndsasti surnud; selles võime olla veendunud. Ja Kristuse pidid usus leidma ka kõik teised vana testamendi usklikud, kes õndsuse on pärinud, sest ei olnud ka neile antud muud nime, kelle läbi nad pidid õndsaks saama kui see nimi (Ap. t. 4, 12). Ja Kristus on ka isiklikult vana testamendi ajal mitmelegi ilmunud, nagu Uus Testament seda tunnistab, kus Jeesus ise ütleb, et Aabraham ja et Jesaja teda on näinud (Joh. 8, 56; 12, 41). Et Taavet teda tundis, ütleb Kristus ka väga selgesti, kui ta variseridele seletab 110. psalmi (Matt. 22, 41–45). Igatahes elas Kristuse Vaim prohvetite sees, nagu Peetrus seda meile tunnistab (1 Peetr. 1, 10–12).

Kui käsuõpetus oma ette juba kehtis kui õndsakstegev Jumala sõna ja see osa piiblist kohe algusest peale juba oli tunnustatud pühakirjaks, kui palju suurema õigusega sai Vana Testamenti tema tervikus nimetada Jumala sõnaks, kui  käsuõpetuse külge olid liitunud Lauluraamat ja prohvetite raamatud. Neid kõiki nimetab ju Issand Jeesuski Emmause jüngrite loos (Luuk. 24) kui ta neile seletab, mis «kõigis kirjades» temast oli öeldud, ja lõpuks ütleb: «Peab saama tõeks kõik, mis on kirjutatud minu kohta Moosese Käsuõpetusse ja Prohvetitesse ja Lauluraamatusse» (Luuk. 24, 44).

Nii on piiblis Vana Testamendi sõna kõik Jumala sõna. Sedasama on ka täielikult Uue Testamendi sõna kogu selles ulatuses, milles ta on meie käes. Selle osa piiblist on Jumal andnud Kristuse apostlite kaudu, kellede sõna Kristus ise tunnistab õndsakstegevaks sõnaks, kui ta oma Ülempreestri palves palub nende eest, kuid mitte üksnes nende eest, «vaid ka nende eest, kes nende sõna peale usuvad» temasse (Joh. 17, 20). Uue Testamendi kirjutatud sõna juurde aga juhivad meid apostlid ise. Nemad väidavad oma kirjapandud sõnu samasuguse olevat sõnaga, mis nad kuulutavad ja mis nad Issandalt Jeesuselt on saanud. Nii ütleb ap. Johannes oma 1. Kirja alguses (1, 3, 4): «Mis meie oleme näinud ja kuulnud, seda meie kuulutame teile, et teilgi oleks ja meil osadus Isaga ja tema Pojaga Jeesuse Kristusega. Ja seda meie kirjutame teile, et teie rõõm oleks täieline.» Nii ka Paulus manitseb tessalooniklasi (II 2, 15): «Pidage neid õpetusi, mis teie olete õppinud, kas sõna läbi ehk meie kirja läbi.» Ja korintlaste kirjaseletajaile ta ütleb, et mis ta neile kirjutab, on «Issanda käsusõnad» (I 14, 37). Võrdle ka 1. Kor. 11, 23; 15, 3; Joh. 20, 30, 31; 21, 24; 1 Joh. 5, 13.

Uue Testamendi sõna on siis üheväärne sõna Vana Testamendi sõnaga; see ei ole vähem Jumala sõna kui Vana Testament, mille Jeesus on tunnistanud pühaks kirjaks; see ei ole aga ka mitte enam Jumala sõna kui Vana Testament. Ei ole õige Uut Testamenti lugeda tähtsamaks kui Vana Testamenti. Ei saa meie Uuest Testamendist aru ilma Vana Testamendita, ja ei saa me ka Vanast Testamendist aru ilma Uue Testamendita. Mõlemad aga nad on ka ühesugused juhatajad Kristuse juurde. Nende ühesugust väärtust õndsuse tee ja Kristuse leidmiseks ma võrdleksin terve inimese kahe silmaga. On need mõlemad terved, siis inimene näeb mõlemaga ühesuguselt. Suleb ta vasaku silma, näeb ta paremaga; ja suleb ta parema, näeb ta vasakuga niisama hästi kui enne paremaga. Ainult ta näeb mõlemaga korraga rohkem kui ühega. Ja kui ta tahab olla teiste juht, peab ta pidama mõlemad silmad lahti. – Just nõnda on lugu Vana ja Uue Testamendiga piiblis. Ma võin Vana Testamenti pidada kinni ja lugeda ainult Uut Testamenti, ja leian Kristuse. Olen ma aga teiste juht, peavad mul mõlemad osad ühesuguselt olema avatud. Ja kui ma teisest Kristust nii hästi ei näe kui teisest, siis ma olen haige niisama kui siis, kui ma mõlema silmaga ei näe ühesuguselt või ei pea ma teist silma õieti lahti. Vana Testamendi kaudu aga inimesed ei näe Kristust, sest et nad enamasti on harjunud seda kinni pidama ja teda ainult vaatama Uue Testamendi kaudu ja siis ka ühekülgselt nägema. Ent kirik ehk ristikogudus on rajatud mõlemale Testamendile, niihästi Uuele kui Vanale, niihästi apostlite kui prohvetite sõnale, nagu apostel Paulus seda kinnitab efeslastele (2, 20): «Teie olete rajatud apostlite ja prohvetite alusele kus Jeesus Kristus ise on nurgakivi.» Apostlite alusest rääkides mõtleb Paulus Uue Testamendi ja prohvetite alusest rääkides Vana Testamendi sõnale. – Vana ja Uue Testamendi üheväärtuslikkust võiksime veel võrrelda ema rindadega. Last toidab ema mõlemast rinnast ja kirik oma liikmeid mõlemast testamendist ühesuguselt.

Nii on kogu Jumala sõna, mis Kristust kuulutab, õige ristikoguduse alus.

Piibel kui ainus ja täielik Jumala sõna allikas

Uuemal ajal ei taheta usuteaduses, ka parempoolsemas, piiblit mitte tervena tunnistada Jumala sõnaks; ta sisaldavat küll Jumala sõna, kuid mitte kõik sõnad temas ei olevat Jumala sõna. Ja usuteadlased, nende seas ka mitmed head luterlased, leiavad, et juba algkirikus ja selle järele ka Lutheri juures ja luteriusu dogmaatikas (kiriku õpetuses) olevat pääsenud valitsema see suur viga, et õiget vahet pole tehtud piibli ja Jumala sõna vahel. Piibel olevat kahtlemata Jumala sõna kui ainuke Jumala sõna allikas ja kiri, kust Jumala sõna võib leida, ometi ei olevat temas iga viimane kui sõna Jumala sõna ja Püha Vaimu öeldud.

Et niisugune vaade piibli kui Jumala sõna autoriteeti ehk mõjuvõimu nõrgendab, pealegi kui segaseks jääb, millest piiblis selgesti ära tunda Jumala sõna ja paljast inimese sõna, siis peame veel küsimuse juures peatuma, mil määral ja kuidas on piibel Jumala sõna. Siingi ei saa meie teisi tunnistajaid tuua kui piiblit ennast. Piibel ehk pühakiri ise samastab nimelt Kirja ja Jumala sõna mitmel viisil.

Vana Testamendi sõnu nimetatakse Uues Testamendis igapidi Jumala sõnaks. Näiteks nimetab Matteus oma evang. 1, 22.23 Jesaja 7, 14 öeldud ennustust Jumala sõnaks, niisamuti 2, 15 prohvet Hoosea sõna tema raamatust 11, 1. Ap. t. 4, 25 vihjatakse Taaveti 2. laulule ja öeldakse, et Jumal seda Taaveti suu läbi olevat ütelnud omast Pojast. Ap. t. 28, 25 tuuakse juutidele ette Jesaja sõnad 6, 9. 10 ja öeldakse neist, «et Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu vanemate vastu.» Hebr. 3, 7 öeldakse sõna kohta 95. laulust: «nii kui Püha Vaim ütleb». Room. 3, 2 ütleb Paulus, et Jumala sõna on ustud juutide kätte. Selge on, et ta räägib Vanast Testamendist. Ap. t. 24, 14 ütleb Paulus Feeliksi ees, et tema Kristust teenides teenib oma vanemate Jumalat ja usub kõik, mis käsuõpetuse ja prohvetite raamatusse on kirjutatud. Ka sellega ta tunnistab kogu Vana Testamenti Jumala sõnaks. Jeesus aga seab Joh. 10, 35 Jumala sõna ja Kirja teine teise kõrva, kui ta käsusõnust räägib, ja ütleb, et «Kiri ei või valeks jääda.» Et kõik Kiri peab ka täide minema ja tõeks saama, nagu Jeesus alati rõhutab, on tunnistuseks, et mis aga on kirjutatud, ei ole inimeste sõna, vaid ainult selle sõna, kes taeva ja maa asju ajab.

Uue Testamendi kohta me juba näitasime lähemalt, kuidas Kristus selle on tunnistanud oma sõnaks, see on Jumala sõnaks. Me panime Uue Testamendi kirjutajate ütelusi tähele nende kirjutuste kohta, mis neid kirjutusi tunnistavad Kristuse ehk Jumala sõnaks. Lisame siin vaid juurde veel 2 kirjakohta, nimelt 2 Kor. 13, 3, kus Paulus tõendab, et Kristust tema sees räägib, ja Gal. 1, 6–9, kus ta julgeb needa igaüht, kes teist evangeeliumi kuulutab kui tema. Nende kahe Pauluse üteluse kohta on õigusega tähendatud: Siin on ainult kaks võimalust: Pauluse sõna on tõesti Kristuse sõna, s. o. Jumala sõna, või see mees on täiesti hullumeelne ega tea, mis ta räägib; kolmandat põhjendamise võimalust ei ole. Ka Uue Testamendi kohta on küllalt otseseid tunnistusi, et see kui pühakiri on samastatav Jumala sõnaga.

Nii on piibel ehk pühakiri ainus Jumala sõna allikas. Ta on aga, nagu nägime, täielikult Jumala sõna ja otsast otsani Püha Vaimu juhatusel kirja pandud (2 Peetr. 1, 21). Täielikult Jumala sõna on ta ka sellepärast, et seda Kirja Püha Vaim enam ei jätka ja üleskirjutamiseks uusi ilmutusi enam ei anna. Nii kiidelda, nagu Taavet kiitleb, et Jehoova Vaim temas on rääkinud (2 Saam. 23, 2), või nagu Paulus tõendab, et Kristus tema sees räägib (2 Kor. 13, 3) ei tohi praegusel ajal ükski inimene, sest niisuguste prohvetite aeg, nagu oli Vana Testamendi aeg, või niisuguste apostlite aeg, nagu olid Jeesuse Kristuse enese seatud apostlid, on lõppenud jäädavalt ega tule seda enam. Jeesus ütleb Matt. 11, 13: «Kõik prohvetid ja käsk on ette kuulutanud (Ristija) Johanneseni.» Ja Hebr. 1, 1 ütleb apostel, et Jumal ennemuiste on rääkinud prohvetite läbi, nüüd viimasel ajal aga Poja läbi. Viimne aeg aga tähendab Uue Testamendi aega ja Poja sõna apostlite kuulutust. Nii on Jumala sõna ilmutamine lõppenud. Kui meie nüüd veel prohvetlikult räägime, siis räägime ainult Püha Vaimu väes seda järele, mida meie prohvetite ja apostlite kirjadest ammutame. Tänapäev annab Jumal oma Vaimu läbi ainult ikka selgemini sellest aru saada ja süüvida ning süveneda sellesse, mis kord Kirja on pandud.

Nii on pühakiri ehk piibliraamat täielik Jumala sõna ja Jumala sõnade kogu ja ei leidu ega tohi olla sellepärast teisi usutee juhte ega usuõpetuse allikaid. See on luteriusu vääramatu seisukoht ja tema kindel aluspõhi.

Harald Põld. Luteriusu alustest ja tunnustustest. Tallinn: EELK Sisemisjoni Seltsi kirjastus, 1936

Meie ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen. (Nikaia usutunnistus)

Mis saab ihust pärast surma?

Ihu saab jälle mullaks (1Ms 3:19).

Mis saab hingest pärast surma?

Usklike hinged kantakse hingamise paika, kus nad õndsas rahus oma ihu ülestõusmist ootavad; aga uskmatute hinged heidetakse valu paika ja nad ootavad seal suures valus oma ihu ülestõusmist. (Kristus kahetsevale kurjategijale: «Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis», Lk 23:43; rikas mees satub pärast surma piinapaika, Lk 16:19jj.)

Millal ilmutab Issand Jeesus Kristus oma auriigi?

Viimsel päeval, kui ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

«See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.» Ap 1:11

«Tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja.» Ap 10:42

Millal tuleb viimne päev?

«Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!» Mt 24:36.42

Mis on ihu ülestõusmine?

Issand Kristus äratab Püha Vaimu väes kõikide ihud hauast üles ja ühendab iga ihu tema hingega.

«Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.» Jh 5:28–29

Mis tuleb pärast surnute ülestõusmist?

Viimne kohus. Kristus eraldab usklikud uskmatutest.

«Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.» 2Kr 5:10

«Inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus.» Hb 9:27

Missugused saavad ülestõusnud ihud olema?

Usklike ihud muudab Issand oma kirkuse ihu sarnaseks (Fl 3:21) ja nad säravad nagu päike (Mt 13:43, aga uskmatute hingede ihud on kõigile jälkuseks (Js 66:24).

Mida annab Püha Vaim viimsel päeval sulle koos kõigi usklikega?

Igavese elu ja õndsa põlve, kus ma kõigest kurjast päästetud olen ja Issanda palge ees igavest õndsust maitsen.

«Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!»» Mt 25:34

«Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.» Ilm 21:4

«Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.» Rm 8:18

Mida teeb Issand viimsel päeval sellesinase maailmaga?

Ta põletab kõik ära ning valmistab uue taeva ja uue maa.

«Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. … Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.» 2Pt 3:10.13

Kus on õndsate eluase?

Uues Jeruusalemmas uue maa peal, mis kaunim on, kui esimene paradiis.

«Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.» Ilm 21:1–2

Mida annab Jumal uskmatute osaks?

Igavese surma – selle hirmsa põlve, kus nad igavesti on Jumala palge eest ära heidetud ja kuradi juures põrgus igavest valu tunnevad ihu ja hinge poolest, mis ongi igavene hukatus.

«Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!» Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.» Mt 25:41.46

«Nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu.» Js 66:24

Väljaannete «Önsa Lutterusse weikene katekismus, ärraselletud» (1884) ja «Õndsa Lutheruse Wäikene katekismus seletustega» (1917) põhjal.

«Kui Kristuse kuju mu südames ei ole patt, vaid hea, miks peaks siis olema patt hoida seda oma silmade ees?» (Martin Luther, 1525)

Alljärgnevas loetelus on esitatud andmed kõikide Eesti Vabariigi õigusjärgsel territooriumil tegutsevate ja käesoleval hetkel iseseisvate Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koguduste pea- ehk kihelkonnakirikutes või peamistes kogunemiskohtades kasutuses olevate altarimaalide või nende puudumise kohta. Mainitud on ka vanu altarimaale, mida enam peaaltari juures ei eksponeerita. Abikirikute, talvekirikute, kabelite, kuulutuspunktide ja palvemajade altaripilte on käsitletud pisteliselt.

Ülevaatlikkuse huvides on siinses loetelus altarimaalid tähistatud temaatiliste nimetustega, mitte kirjandusest või kultuurimälestiste registrist tuttava nimetusega. Rasvase kursiivkirjaga on tähistatud koguduse peakiriku (või ajaloolise kirikuhoone hävimise korral seda asendava kiriku/palvemaja) altarit kaunistavad maalid, tavalises kursiivis muu asukohaga (mujal kirikuhoones, abikirikus või muuseumis asuvad ) altarimaalid.

1. Aegviidu Aleksandri: altarimaal puudub
2. Alatskivi: Kristus Ketsemani aias (Tiina Kuus, 1993)
3. Ambla Maarja: Kristus ristil (Carl Siegmund Walther, 1849); vanal altariseinal: Kristuse ristimine ja Püha õhtusöömaaeg (Berent Geistmann, 1620)
4. Anna: Kristus päästab uppuva Peetruse (Rudolf Julius von zur Mühlen, 1892)
5. Anseküla Maarja: ajalooline kirikuhoone hävinud, vana altarimaal Kristus ristil (17. s) asub Saaremaa Muuseumis; Tiirimetsa palvemajas: Õhtusöömaaeg Emmauses (20. s); Salme kirikus: Maailma Lunastaja (Toivo Treiblut, 2023)
6. Audru Püha Risti: Kristus ristil (Gustav Biermann, 1872)
7. Avinurme: Kristus Ketsemani aias (M. Keskküla, 1926)
8. Elva: vitraažaken
9. Emmaste Immanueli: Ülestõusmine (Tõnis Grenzstein, 1900); Mänspe abikirikus ehk kabelis: Kristus ristil (17. s)
10. Haapsalu Jaani (Püha Johannese kogudus): raidtehnikas altarisein (Joachim Winter, 1630)
11. Hageri Lambertuse: Kristus ristil (Rudolf von zur Mühlen, 1892)
12. Haljala Püha Mauritiuse: Kristus Ketsemani aias (tundmatu kunstnik Heinrich Hoffmanni maali järgi, 19. s); vana altarimaal Püha õhtusöömaaeg (u 1670, deponeeritud Sagadi mõisa); Esku kabelis: Kristus kutsub lapsi (I. C. Koch, 1845)
13. Halliste Püha Anna: Kristus (Jüri Arrak, 1990)
14. Hanila Pauluse: figuuridega altarisein (Dietrich Walther, 1709)
15. Hargla: Ristilt mahavõtmine (E. Jacobs, 1859)
16. Harju-Jaani Ristija Johannese: Kristus ristil (Otto von Moeller, 1872)
17. Harju-Madise Mattiase: Kristus ristil (Carl Siegmund Walther, 1851?); vana altarisein-triptühhon maalidega Kristuse sündimine, Püha õhtusöömaaeg ja Ülestõusmine (Paul Blume, 1631)
18. Harkujärve (Stefanose): altarimaal puudub
19. Helme Maarja: ajalooline kirik varemeis, palvemaja altarimaal Kristus ristil on pärit kirikust, teine altarimaal on Kristus Ketsemani aias (1926)
20. Häädemeeste Mihkli: Kristus päästab uppuva Peetrus (Richteri järgi Allan Ramsay, 1881)
21. Iisaku: Ülestõusmine (u 1882)
22. Illuka: vitraažaknad; klassitsistliku ilmega altarisein koos maaliga Kristus kannab risti on paigutatud kiriku külgseinale
23. Ilumäe: Kristus Ketsemani aias (Carl Siegismund Walther, 1843); käärkambris vana altarimaal Kristus ristil (18. s)
24. Juuru Mihkli: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1852)
25. Jõelähtme Püha Neitsi Maarja: Kristus ristil (Theodor Albert Sprengel, 1889); varasem maal Kristus ristil (18. s)
26. Jõgeva: vitraažaken
27. Jõhvi Mihkli: Taevaminemine (Ernst Friedrich von Liphart, 1900)
28. Jämaja Kolmainu: Kristus päästab uppuva Peetruse (tundmatu kunstnik, 19. s III veerand)
29. Järva-Jaani Ristija Johannese: Kristus ristil (maal 1654 valmistatud epitaafil, mida alates 1760 kasutatakse altariseinana)
30. Järva-Madise Püha Matteuse: Kristus ristil (Theodor Albert Sprengel, 1866)
31. Järva-Peetri Püha Peetruse: Kristus (Carl Greger, 1870. aastad)
32. Järvakandi Pauluse: Kristus ristil (Eeva-Aet Jänes, 1996?)
33. Jüri: Kristus ristil (Carl Greger, 19. s)
34. Kaarma Peeter-Pauli: Kristus ristil (Otto von Moeller, 19. s); varasem altarimaal Kristus ristil (Andreas Schielderup, 1791) asub Saaremaa Muuseumis
35. Kadrina Katariina: Ristilt mahavõtmine (autor teadmata, 19. s)
36. Kambja Martini: altarimaal puudub (hävinud)
37. Kanepi Jaani: Kristus ristil (Anton Bauer, 1857)
38. Karja Katariina: Kristus ristil (Guido Reni järgi Hugo Macker, 1887; vrd Valjala)
39. Karksi Peetri: Ülestõusmine (tundmatu kunstnik, 1884?), all: Püha õhtusöömaaeg (tundmatu kunstnik; barokne altarisein valmis 18. s)
40. Karula Maarja: ajalooline kirikuhoone varemeis
41. Karuse Margareeta: Kristus ristil (Albrecht Düreri järgi Bertha Bagge, 1888)
42. Keila Mihkli (Miikaeli kogudus): Kristus ristil (Lorenz Heinrich Petersen, 1836); täiendavad maalid: Kristuse sündimine (Reisberg, 1889?), Püha õhtusöömaaeg (Leonardo da Vinci järgi arvat. Lorenz Heinrich Petersen, 1836), Kristuse haudapanemine (tundmatu autor, u 1632), Õhtusöömaaeg Emmauses (Reisberg, 1889?), Taevaminemine (1632?), Püha Vaim (tõen. 17. s), lisaks skulptuurid ja donaatorite portreed
43. Kihelkonna Mihkli: Püha õhtusöömaaeg, Ülestõusmine (1591)
44. Kirbla Püha Nikolause: Kristuse kirgastamine (Raffaeli ainetel parun Clodt, 1770)
45. Kodavere Mihkli: Kristus päästab uppuva Peetruse (tõen. Wilhelm Carl Junker, 1877); seinal maalid Kristuse kirgastamine (18/19. s) ja Kolgata (Fr. Bauerle, 1817)
46. Koeru Maarja-Magdaleena: Kristus (autor teadmata, 19. s II pool); vanal altariseinal (1645) maalid Püha õhtusöömaaeg ja Kristus ristil.
47. Kolga-Jaani Ristija Johannese: vitraažaken; vanal altariseinal maalid Ülestõusmine ja Taevaminemine (1681)
48. Kose Püha Nikolause: Kristus ristil (tundmatu kunstnik, annet. 1774); seinal: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1853) ja Kristuse haudapanemine (Carl Timoleon Neffi järgi Otto Zoege von Manteuffel, 19. s)
49. Kullamaa Püha Johannese: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1860)
50. Kunda Kolmekuninga: puudub; altariskulptuur Kutsuv Kristus (väike koopia taani skulptori Bertel Thorvaldseni skulptuurist)
51. Kuressaare Laurentiuse: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1836)
52. Kursi Maarja-Eliisabeti: Kristus ristil (tundmatu kunstnik Dresdenis, 1872)
53. Kuusalu Laurentiuse: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1864)
54. Kõpu Peetri: Kutsuv Kristus (autor teadmata, 19. s II pool või 20. s algus)
55. Käina Martini: altarimaal puudub, ajalooline kirikuhoone hävinud
56. Kärdla Ristija Johannese: Kristus ristil (autor teadmata, 1889); varasem altarimaal Kristus kutsub lapsi (J. Biehse, 1858)
57. Kärla Maarja-Magdaleena: Kristus päästab uppuva Peetruse (19. s); seinal varasem altar-epitaaf Otto Buxhöwdeni mälestuseks Kristus ristil (16. s)
58. Käru: Kristus ristil (autor teadmata)
59. Käsmu: Kristus ristil (G. Rosenwald, 1893)
60. Laatre Püha Laurentsiuse: Kristus ristil (A. Baueri järgi Mawe von Nolcken, 1857)
61. Laiuse püha Jüri: vitraažaken
62. Lasnamäe Püha Markuse: altarimaal puudub
63. Leesi Katariina: kaheosaline maal Kristus päästab uppuva Peetruse. Kristus ristil (Theodor Albert Sprengel, 1883)
64. Lihula Eliisabeti: Kristus ristil (O. Moelleri järgi G. F. Welsberg (?), arvat. vahemikus 1876–78)
65. Lohusuu: Kristus päästab uppuva Peetruse, (Adrian Ludwig Richteri järgi Woldemar Friedrich Krüger, 1882)
66. Loksa Püha Neitsi Maarja: Ülestõusmine (Theodor Albert Sprengel, 1888); vanast kabelist: Püha õhtusöömaaeg. Kristus ristil (tundmatu kunstnik, u 1780)
67. Lääne-Nigula Püha Nikolause: Ülestõusmine (Peterburi kunstnik Sigismund (?), u 1823) ja Püha õhtusöömaaeg (Leonardo da Vinci järgi Sigismund (?), u 1823)
68. Lüganuse Ristija Johannese: vitraažaken
69. Maarja-Magdaleena: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 19 s II pool)
70. Martna Püha Martini: Püha õhtusöömaaeg ja Kristus ristil (17. s lõpp)
71. Mehikoorma: kirik varemeis; altarimaal Kristus ja vana altarimaal Kristus Pilaatuse ees ehk Ennäe inimest! (19. s) asuvad pastoraadis
72. Mihkli Miikaeli: Kristus ristil (G. M. Künnap, 1883)
73. Muhu Katariina: vitraažaken (Eva Jänes, 1994); vanal altariseinal: Kristus ristil (17. ja 18. s)
74. Mustamäe Maarja Magdaleena: altarimaal puudub
75. Mustjala Anna: Kristus ristil (Rudolf Sepp, 1938)
76. Mustvee: Taevaminemine (A. Lucas, 1898, pärit Viljandi Jaani kirikust); pikihoone põhjaseina ääres vana altarimaal Ülestõusmine (W. Krüger, 1880)
77. Mõisaküla Maarja-Magdaleena: Kristus päästab uppuva Peetruse (Richard Kivit, 1936)
78. Märjamaa Maarja: Kristus paadis, Maarja ja Ristija Johannes (Uno Roosvalt, 2003); põhjaseinal varasem altarimaal, mis kujutab Märjamaa Maarja kirikut koos pühakutega (Evi Sepp, 1975)
79. Narva Aleksandri (Narva Maarja kogudus): altarimaal puudub
80. Narva-Jõesuu Niguliste: altarimaal puudub
81. Nissi Maarja: Kristus ristil (E. Bärwinkel, 1873)
82. Noarootsi Püha Katariina: Kristus Ketsemani aias (H. Hoffmanni järgi A. Lucas, 1911)
83. Nõmme Rahu: alumine maal Kristus Ketsemani aias (R. Bittner, 1890), ülemine maal Kristus ristil (tundmatu kunstnik, 19. s lõpp või 20. s algus)
84. Nõo Püha Laurentsiuse: Kristus ristil (Tõnis Grenzstein, 1895)
85. Nõva Püha Olevi: Kutsuv Kristus ja Kristus ristil (L. R. Michelson; annetatud 1820)
86. Orissaare: altarimaal puudub
87. Otepää Maarja: Kristus ristil (Theodor Albert Sprengel, 1880)
88. Paide Püha Risti: Taevaminemine (Nikolai von Baranoff, 1848, Peterburi keiserliku kabeli maali järgi, mille autoriks oli Carl Timoleon von Neff)
89. Paistu Maarja: Kristus ristil (Johann Karl Ludwig Maddaus, 1852)
90. Palamuse Püha Bartholomeuse: Püha õhtusöömaaeg, Kristus ristil ja Ülestõusmine (kolm maali Johann Dietrich Neuhauseni altariseinal, 1696)
91. Paldiski Nikolause: Ülestõusmine (tundmatu kunstnik saksa kunstniku Bernhard Plockhorsti järgi, 1888)
92. Petseri Peetri: Kutsuv Kristus (Olga Oboljaninova Krümmer, 20. s; vt ka Tapa)
93. Piirsalu: Kristuse sündimine (koopia Antonio da Corregio maalist Karjaste kummardamine, u 1529–1530, mis asub Dresdenis; vt ka Viru-Jaakobi)
94. Pilistvere Andrease: Kristus ristil (Sally von Kügelgen, 1901)
95. Pindi Jaani: Kristus ristil (koopia Rudolf von zur Mühleni altarimaalist Rõuge kirikus)
96. Prangli Laurentsiuse: Kristus päästab uppuva Peetruse (Carl Siegismund Walther, 1857?)
97. Puhja Dionysiuse: Kristus ristil (Anton Bauer, 1859)
98. Põltsamaa Niguliste: pöördraamis Kristus ristil (Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, 1894) ja Naised leiavad tühja haua (Fra Angelico järgi Woldemar Friedrich Krüger, 1860; mõlemad maalid pärinevad Tartu ülikooli kirikust)
99. Põlva Püha Neitsi Maarja: Ülestõusmine (Friedrich Ludwig von Maydell, 1845)
100. Pärnu Eliisabeti: Ülestõusmine (van der Kann, 1854)
101. Pärnu-Jakobi: Kristus ristil (Eduard von Gebhardti maali järgi Tallinna toomkirikus Ants Laikmaa, 1901–1902)
102. Pöide Maarja: altarisein hävinud, vitraažaken Kristus ristil (Andrei Lobanov, 1990. aastad)
103. Püha Jakobi: Taevaminemine (Heinrich Oswald von Sass, 1903); altarimaali varju jäävad puidule maalitud Jeruusalemma hooned, altariseina valmistas tisler Gottfried Böhme (1753) 
104. Pühajõe Maarja: vitraažaken; varasem maal: Taevaminemine (R. Auer, 1899; praegune asukoht altariruumi lõunaseinal)
105. Pühalepa Laurentsiuse: altarisein hävinud, vitraažaken Õnnistav Kristus (Valev Sein, 1993)
106. Rakvere Kolmainu: Püha õhtusöömaaeg (18. s); algne maal oli kuni 1957. aastani kinni kaetud maaliga Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1854)
107. Randvere Peetri: Ülestõusnu ilmub jüngritele (Otto Zoege von Manteuffel, annet. kirikule 1872)
108. Rannamõisa: Taevaminemine (Ardo Sivadi, 1947)
109. Rannu Püha Martini: Kristus ristil (Rudolf von zur Mühlen, 1890)
110. Rapla Maarja-Magdaleena: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1862)
111. Reigi Jeesuse: Kristus Ketsemani aias (1897, koopia J. M. H. Hoffmanni sakraalmaalist); kirikus asuvad ka maalid Ristilt mahavõtmine (16. s), Püha õhtusöömaaeg (kaks maali, mõlemad 17. s, üks neist arvat. 1690. a sisse pühitsetud puukiriku altari) ja Kristus ristil (17. s)
112. Ridala Püha Maarja-Magdaleena: Püha õhtusöömaaeg (17. s – Berendt Lorentzi valmistatud altarisein, 1678)
113. Risti: Kristus ristil (Eduard Karl Franz von Gebhardti autorikoopia, u 1870; vt Tallinna toomkirik, vrd Pärnu-Jakobi)
114. Roosa Jakobi: Kristus päästab uppuva Peetruse (Rudolf Julius von zur Mühlen, 19. s viimane kümnend); vana altarimaal Kolgata (tundmatu kunstnik, 18. või 19. s)
115. Ruhnu Püha Magdaleena: uues kirikus Kutsuv Kristus (Carl Blochi järgi Severin Nilson, u 1912); vanas kirikus altaripilt Kristus Ketsemani aias (tundmatu autor, u 1859)
116. Rõngu Mihkli: Kristus ristil (tundmatu kunstnik, 1901)
117. Rõuge Maarja: Kristus ristil (Rudolf von zur Mühlen, 1880. aastad).
118. Räpina Miikaeli: Ülestõusnu ilmub Maarja Magdaleenale ja Kristuse taganutmine (C. Antropoff, 1871)
119. Saarde Katariina: Kristus ristil (Johannes Behse, 1862)
120. Saaremaa Jaani: Kolgata-stseeni kujutav puitnikerdus maalitud taustal (Dietrich Walther, 1709?)
121. Saksa Lunastaja koguduse Nõmme Lunastaja kirik: altarimaal puudub
122. Saku Toomase: altarimaal puudub
123. Sangaste Püha Andrease: Kristus ristil (u 1883) ja Püha õhtusöömaaeg (19. s I pool)
124. Saue Pauluse: altarimaal puudub
125. Simuna Siimona ja Juuda: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 19. s keskpaik)
126. Sindi: altarimaal puudub
127. Soome Püha Peetruse: vt Tallinna Rootsi-Mihkli
128. Suure-Jaani Ristija Johannese: Kristus ristil (Guido Reni järgi arvat. tundmatu itaalia kunstnik, u 1874)
129. Taagepera Jaani: Kristus ristil (19. s II pool)
130. Tahkuranna: Ristilt mahavõtmine
131. Tallinna Jaani: Kristus ristil (Karl Gottlieb Wenig, 1867)
132. Tallinna Peeteli: altarimaal puudub
133. Tallinna Püha Neitsi Maarja toomkirik: Kristus ristil (Eduard von Gebhardt, 1866)
134. Tallinna Püha Vaimu: figuuride ja maalingutega kappaltar (Bernt Notke, 1483)
135. Tallinna Rootsi-Mihkli: Püha õhtusöömaaeg (Abraham Jansz van Diepenbeecki järgi, 18. s algus, Mihkli kiriku altariseinale paigutati 1794)
136. Tallinna Toompea Kaarli: apsiidifresko Kutsuv Kristus (Johann Köler, 1879), freskod Kristuse sündimine, Püha õhtusöömaaeg ja Kristuse taganutmine (Sally von Kügelgen, 1889)
137. Tamsalu Lunastaja: altarimaal puudub
138. Tapa Jakobi: Kutsuv Kristus (Olga Oboljaninova Krümmer, 1931)
139. Tartu Maarja: altarimaal puudub, kiriku ajalooline sisustus hävinud
140. Tartu Pauluse: tiibaltar Kristus ristil koos Peetruse, Ristija Johannese, Maarja ja Pauluse maalitud figuuridega, suletud olekus Maarja kuulutamine (Kuutti Lavonen, 2015)
141. Tartu Peetri: Kutsuv Kristus (Johann Köler, 1897)
142. Tartu Soome: altarimaal puudub
143. Tartu Ülikooli-Jaani: altarimaal puudub, Jaani kiriku ajalooline sisustus hävinud
144. Tarvastu Peetri: Kristus ristil (Theodor Thieme, Dresden, 1859)
145. Tori Püha Jüri: altarimaal puudub
146. Torma Maarja: Kristus ristil (Pavel Šiltsov, 1868)
147. Treimani Matteuse: Kristus päästab uppuva Peetruse (Henry James Richteri järgi)
148. Tudulinna Rahu: vitraažaknad
149. Tuhala Kaarli: kantselaltaril maalid Kristus ristil, Naised leiavad tühja haua ja Püha Vaim (17. s) ning kolm uuemat (18. s): Mooses, Ingel pasunaga ja Ingel palmioksa ja pärjaga
150. Tõstamaa Maarja: Kristus seab armulaua (tundmatu kunstnik, u 1863)
151. Türi Püha Martini: Püha õhtusöömaaeg ja Kristus ristil (maalid Christian Ackermanni altariseinal, 1693)
152. Urvaste Püha Urbanuse: Kristus ristil (tundmatu kunstnik, u 1889); varasem altarimaal: Kristus Ketsemani aias (Carl Siegismund Walther, 1855)
153. Vahastu: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1840?)
154. Valga Jaani (Peetri-Luke kogudus): Ülestõusmine ja Püha õhtusöömaaeg (tundmatu kunstnik, 19. s I pool)
155. Valjala Martini: Kristus ristil (Guido Reni järgi Hugo Macker, 1885; vrd Karja), Püha õhtusöömaaeg (Leonardo da Vinci järgi); talvekirikus (pastoraadi kirikusaalis) Ülestõusnu – tee, tõde ja elu (Ain Vares, 1999)
156. Vara Brigitta: Kristus ristil (Heli Tuksam, 1990); varasem altarimaal Kristus ristil (E. Moritz, 1848) varastati 1990. aastal; lõunaseinal maal Usutunnistus (Gustav Magnus Reinfeldt, 1756)
157. Varbla Püha Urbanuse: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1860); kolm maali 17. sajandist: Kristuse sündimine, Kristuse ülestõusmine, Kristuse taevaminemine
158. Vastseliina Katariina: Ülestõusmine (Fra Angelico järgi tundmatu kunstnik (Woldemar Friedrich Krüger?))
159. Vigala Maarja: Kristus Ketsemani aias (G. M. Künnap?, 19. s II pool) ja Kristus ristil (17. s lõpp); seinal varasem altarimaal: Püha õhtusöömaaeg (17. s lõpp)
160. Viimsi Püha Jaakobi: altarimaal puudub
161. Viljandi Jaani: vitraažaken
162. Viljandi Pauluse: Kristus ristil (Karl Christian Andreae, 1866)
163. Viru-Jaakobi: Kristuse sündimine (Antonio da Corregio järgi Sally von Kügelgen, 19. s; vt ka Piirsalu); altariseina alumine maal: Kristus seab armulaua (Carl Siegismund Walther, 1852); Tudu kirikus: Kutsuv Kristus (A. W., 1909)
164. Viru-Nigula: vitraaž Taevaminemine (Andrei Lobanov, 2010); varasem altarimaal: Kristus ristil (Paul Raud, 1901, toodud Viru-Nigulasse 1940. aastatel Tallinna Püha Vaimu kirikust); hävinud altarimaal: Taevaminemine (Buck, 1902)
165. Vormsi Püha Olavi: altarimaal puudub
166. Võnnu Jakobi: Kristus ristil (Otto Friedrich von Moeller, 1873)
167. Võru Katariina: Kristus ristil (F. Bogantz (?), 1855)
168. Väike-Maarja: Taevaminemine (Ernst Friedrich von Liphart, 1902)
169. Vändra (Martini): Kristus ristil (tundmatu kunstnik)
170. Äksi Andrease: Kristus ristil (Julie Hagen-Schwarz, 19. s)

 

 

Teemade kaupa jagunevad pea- ehk kihelkonnakirikute või peamiste kogunemiskohtade jumalateenistuslikus kasutuses olevad altaripildid järgmiselt.

ÕNDSUSLOOLISED TEEMAD

Kristuse sündimine ja kirgastamine – kokku 6 maali

Maarja kuulutamine – 1 maal (nr 140)
Kristuse sündimine – 4 maali (nr 42, 93, 136, 163)
Kristuse kirgastamine – 1 maal (nr 44)

Armulaua seadmine – kokku 16 maali

Püha õhtusöömaaeg – 14 maali (nr 39, 42, 43, 67, 70, 90, 106, 112, 123, 135, 136, 151, 154, 155)
Kristus seab armulaua – 2 maali (nr 150, 163)

Kristuse kannatamine ja surm – kokku 86 maali

Kristus Ketsemani aias – 9 maali (nr 2, 7, 12, 23, 82, 89, 111, 115, 159)
Kristus ristil (sh Kolgata stseenid) – 71 maali (nr 3, 6, 11, 16, 17, 19, 24, 25, 29, 30, 32, 33, 34, 37, 38, 41, 42, 48, 49, 51, 52, 53, 56, 58, 59, 60, 63, 64, 69, 70, 72, 75, 81, 84, 85, 87, 89, 90, 94, 95, 97, 98, 101, 109, 110, 113, 116, 117, 119, 123, 125, 128, 129, 131, 133, 140, 144, 146, 149, 151, 152, 153, 155, 156, 157, 159, 162, 166, 167, 169, 170)
Ristilt mahavõtmine – 3 maali (nr 15, 35, 130)
Kristuse haudapanemine – 1 maal (nr 42)
Kristuse taganutmine – 2 maali (nr 118, 136)

Ülestõusmine, taevaminemine, Püha Vaim – kokku 30 maali

Naised leiavad tühja haua – 2 maali (nr 98, 149)
Ülestõusmine – 13 maali (nr 9, 21, 39, 43, 66, 67, 90, 91, 99, 100, 149, 154, 158)
Ülestõusnu ilmumine (sh söömaaeg Emmauses) – 4 maali (nr 5, 42, 107, 118)
Taevaminemine – 7 maali (nr 27, 42, 76, 88, 103, 108, 168)
Maailma Lunastaja – 1 maal (nr 2)
Püha Vaim (tuvina) – 2 maali (nr 42, 149)

KRISTUS – AITAJA JA ÕPETAJA

Kristus päästab uppuva Peetruse – 11 maali (nr 4, 20, 28, 45, 57, 63, 65, 77, 96, 114, 147)
Kutsuv Kristus – 6 maali (nr 54, 85, 92, 115, 136, 141)
Kristus – 4 maali (nr 13, 31, 46, 71)
Kristus paadis – 1 maal (nr 78)

INGLID JA PÜHAD INIMESED

Mõnes kirikus on altariseina lisamaalidel kujutatud eraldi ingleid (149), Moosest (149), Ristija Johannest (78) ja Maarjat (78).

 

 

Üksikud teemad reastuvad esinemissageduselt järgmiselt: Kristus ristil (71 maali), Ülestõusmine ja Ülestõusnu ilmumine (kokku 17 maali), Püha õhtusöömaaeg ja Kristus seab armulaua (kokku 16 maali), Kristus päästab uppuva Peetruse (11 maali), Kristus Ketsemani aias (9 maali), Kutsuv Kristus ja Kristus (kokku 10 maali) ja Taevaminemine (7 maali).

Muud teemad on esindatud ühe või mõne maaliga. On veidi üllatav, et nii olulist õndsusloolist sündmust nagu Kristuse sündimine on kujutatud vaid neljal maalil. Osad teemad – näiteks Kristus kutsub lapsi (nr 12, 56) või Kristus kannab risti (nr 22) – on esindatud maalidel, mis käesoleval ajal ei ole altaripildina kasutusel.

Käesolev ülevaade kajastab praegust seisu, nii nagu see alates 16. sajandist kuni tänaseni on välja kujunenud. On selge, et teemavaliku teoloogilised või vagadusest tingitud rõhuasetused on olnud muutumises. Näiteks kolmekümne viiest teadaolevast 16.–18. sajandi alguskümnendi altarist oli 21 juhul altarimaali teemaks püha õhtusöömaaeg, neist 19 põhipildina (Reet Rast. Altar – Jumala laud ja esindusobjekt. – Eesti kunsti ajalugu 2. 1520–1770. Tallinn, 2005, lk 320). Kui veel 19. sajandi algul levisid erinevad teemad nagu Kristuse taevaminemine või Kristuse kirgastamine, siis sajandi teisel poolel muutus konfessionaalse luterluse mõjul valdavaks Kristuse ohvrisurma kujutamine (Tiina-Mall Kreem. Luteri pühakodade sisustus ja altarimaal. – Eesti kunsti ajalugu 4. 1840–1900. Tallinn, 2019, lk 311–312).

Samuti on aja jooksul käsitatud erinevalt altarimaali ülesannet – altari pildiprogramm on seisnud nii (luterlikus võtmes) piiblitõdede õpetamise, usu ja harduse äratamise, mõistuse valgustamise kui hinge ülendamise ja lohutamise teenistuses. Altarimaalide vaimulikku mõju kirikulistele ei maksa alahinnata: «Unustada ei tohi, et 19. sajandil oli eestlastest maarahva jaoks altaripilt sageli ainus maalikunstiteos, mida ta oma elus nägi. Selle mõju kunstihariduseta lihtrahvale pidi olema suur…» (Tiina-Mall Kreem, ibid., lk 313). Siinse ülevaate koostajale rääkis aastakümnete eest üks Jämaja koguduse liige oma kogemusest, kuidas altarimaalil (vt nr 28) kujutatud Kristus justkui elustus ja keeras oma õnnistava käe kantslisse tõusva kirikuõpetaja poole.

Kokkuvõttes saab märkida, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koguduste altaripiltidena kasutatavate maalide teemad on tervikuna võttes valdavalt Kristuse-kesksed ning kujutavad Kristust või õndsusloolisi sündmusi, väljendades luterliku õpetuse ja vagaduse keskendumist Kristusele.

SOLUS CHRISTUS

Eessõna. Ehkki pealkiri viitab vabamüürlusele, ei ole «Murder in the 33rd Degree» vandenõuraamat. Ameerika preestri Charles Theodore Murri teos räägib jõujoontest ja intriigidest Rooma kuurias 1970. aastatel. Murr on ilmselt ainus elusolev tunnistaja neist turbulentsetest aegadest. Tänu oma kahele mentorile sattus ta noore preestrina sündmuste keerisesse, mis kulmineerusid 1978. aastal, nn «kolme paavsti aastal». Tavalugejale on ilmselt väheteada neid sündmusi saatnud massoonluse [vabamüürluse – toim.] vari.

Vabamüürlusel on oma ajalugu, kus olulisel kohal püsib pretensioon Rooma kirikule. Katoliikluse traditsionalistlikum tiib on massoonluses pigem näinud eesmärki Kirikut nõrgestada või veelgi enam, see täielikult üle võtta. Massoonide võimalikku infiltreerumist Kiriku juhtkonda Vatikani II kontsiili järgsel ajal võib näha kui pikka plaani, mille algus ulatub tagasi 18. sajandisse. Kaasaegne vabamüürlus tõusis ajalooareenile nimetatud sajandi alguses ja seda võiks kirjeldada kui deistlike sugemetega kvaasireligioosset liikumist, mis esindab valgustusaegset arusaama humanismist ja progressist. Konflikt Kirikuga kujunes välja üpris kiiresti. Juba 1738 ilmus entsüklika Eminenti Specula, kus paavst Clement XII keelas katoliiklasel olla vabamüürlane. Seda seisukohta on kirikupead järginud tänaseni. Teiste hulgas üllitas Leo XIII aastal 1884 tugevalt analüütilise ringkirja Humanum Genus, mis kritiseeris vabamüürluses soositavat filosoofilist relativismi. Vabamüürluse dogmad, riitused ja hierarhia on lepitamatus konfliktis katoliku kiriku käsitlusega Jumala ilmutusest. Veelgi enam, massoonlikud organisatsioonid on mänginud aktiivset rolli Kiriku tagakiusamisel ning autoriteedi õõnestamisel. Mõistagi on see nähtav olnud eelkõige katoliiklikes maades. Verisemad leheküljed on kindlasti Prantsuse Revolutsioon ja Mehhiko valitsuse poolt korraldatud tapatalgud aastatel 1925–1930, kus hukkus tuhandeid katoliku preestreid ja ilmikuid. Viimastest suurematest kirikuvastase tegevuse näidetest võib tuua skandaali Vatikani panga ümber aastal 1981, kui Itaalia loož P2 kavatses põhja lasta Püha Tooli finantsstruktuuri. Tänapäeval ei pea vabamüürlust tingimata nägema kui hästi koordineeritud juhtimisega antiklerikaalset kabaali, mis üritab vähendada Kiriku mõjuvõimu, ehkki P2 tegevus näitab, et mõned segmendid selles liikumises kannavad endiselt seda vaimu. Eelkõige on Kiriku vaenlaseks need, kes ehitavad agressiivse sekularismi vaimus uut jumalatut ühiskonda.

Aga tagasi raamatu juurde. Murr kirjutab, kuidas sarnaselt tänapäevaga räägiti ka eelmise sajandi 70-ndatel vajadusest Kirikut reformida. Noore preestrina seisis ta lähedal peapiiskop Edouard Gagnon’ile tema ohtlikus missioonis uurida vabamüürlikke seoseid Rooma kuurias. Murri sõnul oli Gagnon diskreetne mees ning raporti sisu ta temaga ei jaganud. Küll tegi autor ülestähendusi omavahelistest vestlustest, mis sisaldasid üksikasjalikke kirjeldusi võimusuhetest kuurias ning Gagnoni kohtumistest erinevate paavstidega. Ta sai tuttavaks selle hereetilise agendaga, mida ajasid mõned kõrged prelaadid, samuti intriigidega Johannes Paulus I surma ja Johannes Paulus II valimise ümber. Üle kõige toob raamat esile Jumalast antud võimaluse Kirikut reformida ning kuidas see üritus lõpuks ikkagi luhtus.

RAAMATU LÜHIKE KOKKUVÕTE

Vatikani II kontsiili järgses kaootilises olukorras, juunis 1972, läks ajalukku paavst Paulus VI jutlus, kus kirikupea rääkis «Saatana suitsust, mis on tunginud Jumala templisse». Sõnum pälvis üleilmset tähelepanu nii katoliiklaste kui mittekatoliiklaste hulgas. Arutleti, mida paavst selle lausega õigupoolest mõtles.

Paar aastat hiljem kohtusid eraviisiliselt paavstiga kaks kõrgelt hinnatud kardinali, Dino Staffa ja Silvio Oddi. Nad esitasid süüdistava iseloomuga materjalid kahe kõrge kuuria ametniku kohta. Piiskoppide kongregatsiooni prefekti, kardinal Sebastiano Baggiot ja Riituste kongregatsiooni aseprefekti, piiskop Annibale Bugninit süüdistati aktiivses massoonluses ja reetlikus infiltreerumises Rooma katoliku kiriku keskaparaati. Baggiot kutsuti materjalides «massoonide saadikuks Püha Tooli juures» ja tema mõttekaaslasi «isehakanud progressiivideks», kes vastandusid Rooma keskvõimule ning olid aggiornamento ja maailmaga dialoogi pidamise sildi all valmis hülgama teoloogilist pealiini. Bugnini oli aga võtmefiguur problemaatilise liturgiareformi läbiviimise juures. Ühtlasi soovitasid Staffa ja Oddi teemaga tegelemisel minna mööda kardinal-riigisekretärist Jean Villot’st, keda peeti süüdistatavate, eelkõige Baggio sõbraks. Paavst otsustas pöörduda oma usaldusisiku, aseriigisekretär Giovanni Benelli poole. Viimane oli kuurias formaalselt Villot asetäitja, kuid samas nautis täielikult paavsti soosingut. Villot ja Benelli vahel valitses ületamatu antipaatia. 1977 sai Benellist Firenze peapiiskop ning peatselt ka kardinal. Benelli oli hästi informeeritud, laia tutvuskonnaga niiditõmbaja ning mõjukas kirikutegelane kõnealusel ajaperioodil.

Benelli tegeles Staffa ja Oddi esitatud dokumentidega ning veendus olukorra tõsiduses. Baggio ja Bugnini olid küll raskekaallased, samas vaid jäämäe tipp. Lisaks olid ohus ka Vatikani finantsid. Neljasilma kohtumisel paavsti ja Benelli vahel tegi viimane ettepaneku viia läbi kogu kuuriat hõlmav kanooniline visitatsioon ehk erapooletu ja sõltumatu uurimismenetlus. Benelli pakkus uurimist juhtima Montreali peapiiskopi, kirikuõiguse asjatundja, teoloogi ja Kanada kolledži rektori Edouard Gagnoni.

Raamatu autorile oli peapiiskop Gagnon suureks eeskujuks. Nagu Murr ütleb, tema raamat pole pelgalt memuaarid, vaid kummardus Edouard Gagnonile. Kanadalane oli kaitsnud kaks doktorikraadi, moraaliteoloogias ja kirikuõiguses ning olnud Vatikani II kontsiili teoloogiline nõustaja. 1961 määrati ta Kolumbiasse, vaimuliku õppeasutuse (Seminario Mayor de Manizales) rektoriks. Kolm aastat hiljem sai temast  sulpitsiaanide vennaskonna provintsiaal Kanadas, Jaapanis ja Lõuna-Ameerikas. Ta pühitseti piiskopiks 1969 ning kolm aastat hiljem kutsuti Rooma, pontifikaadi Kanada kolledži rektoriks.

Gagnon nõustus paavsti ettepanekuga viia Rooma kuurias läbi kanooniline visitatsioon. Protsess võttis aega rohkem kui esialgu arvati, see kestis julgelt üle kahe aasta. Visitatsioon tähendas suurel hulgal intervjuusid ja tunnistuste võtmist, materjalide läbitöötamist ja katalogiseerimist. Gagnoni raport koosnes kolmest köitest: kronoloogiline visitatsiooni ajalugu, dokumentatsioon tõestatud süüdistustega ning kokkuvõte. Gagnonile antud ülesanne oli kõrgendatud riskiga, ühtlasi vähe afišeeritud, et mitte öelda salastatud. 1977. aastal, pärast sissemurdmist Kanada kolledži ruumidesse ning mitut tapmisähvardust kolis Gagnon Liibanoni residentsi, kus oli end sisse seadnud ka Charles Murr koos oma mentori Mario Mariniga. Residents oli hästi turvatud, kuna seal elas Jeruusalemma peapiiskop eksiilis, eriteenistuste poolt pideva jälgimise all olnud Hilarion Capucci. Sellel perioodil said Gagnon ja Murr lähedasteks sõpradeks, viimane aitas peapiiskoppi asjaajamistes, näiteks täitis autojuhi rolli tihedas Rooma liikluses. Raporti koostamise ajal, kuskil aasta enne Gagnoni tabanud ähvardusi, oli vabamüürluses kahtlustatav piiskop Annibale Bugnini saadetud Roomast minema. Temast sai nuntsius Teheranis. Laialt levis arvamus, et see manööver oli seotud Gagnoni toimetatud uurimisega.

Kolme paavsti aasta

Paulus VI      

Tagantjärele sündmusi hinnates jäävad mõnikord kummitama veidrad seosed ja fraktaalsed mustrid. Justkui oleks keegi suunanud ajaloo käiku. Uskumatu, aga kuuria visitatsiooni kokkuvõtte üleandmine kestis kogu 1978. aasta ning jõudis otsaga veel järgmisesse. Sündmuste keskel olnud peapiiskop Gagnon kohtus kokku kolme paavstiga.

Gagnon saab esimese audientsi paavstile 16. mail 1978. Varasemad kolm audientsi olid riigisekretäri poolt tühistatud. Põhjuseks paavsti kehv tervis, kuid oli põhjust kahtlustada, et viimast tõsiasja kasutas riigisekretär Villot raporti üleandmisprotsessiga venitamiseks. Samale ajale, kevadele 1978, sattus šokeeriv pantvangidraama, kui marksistlikud terroristid röövisid Itaalia peaministri Aldo Moro. 54 päeva kestnud pantvangidraama lõppes peaministri mõrvamisega. Moro oli Papa Montini lähedane sõber ning juhtunu mõju paavstile oli raske üle hinnata. Pantvangikriisil võis olla oma osa audientsi korduvas edasilükkamises.

16. mai pidi olema Kiriku tuleviku seisukohast oluline päev. Pärast aastaid kestnud uurimistööd, materjalide läbitöötamist, intervjuusid, silmast silma kohtumisi sadade inimestega, oli Gagnonil valminud põhjalik raport koos ettepanekutega paavstile edasisteks sammudeks. Audients pidi olema privaatne, Gagnoni ja paavsti vaheline neljasilma kohtumine. Ometi keeldusid kohtumise alguses Villot ja tema abi Agostino Casaroli ruumist lahkumast. Villot teatas koguni, et nende kohalviibimine on paavsti enda soov ning arvestades apostoolse visitatsiooni äärmiselt delikaatset olemust ei saa kohtumine mööduda ilma tunnistajateta. Gagnon tuletas seejärel meelde, et ligi kolm aastat tagasi, protsessi alustades lepiti kokku, et ta on aruandluskohuslane üksnes paavstile ja see eeldab privaataudientsi. Villot ja Casaroli lahkusid ruumist alles pärast paavsti korduvat palvet.

Privaatkohtumine Gagnoni ja paavsti vahel kestis kaks tundi. Gagnon pani lauale tõendid massoonlikest seostest Rooma kuurias ja Vatikani pangas. Tõstatus Piiskoppide kongergatsionni prefekti Sebastiano Baggio personaalküsimus. Sisuliselt oli vabamüürlasest prefektil voli otsustada iga uue piiskopi nimetamise üle maailmas. Mõned neist saavad kunagi kardinaliks ning osalevad konklaavis uue paavsti valimisel. Tõendid olid nii ülekaalukad, et paavst tundis kimbatust, koguni jõuetust. Seda koormat oli vanal mehel raske kanda. Ta tõrjus etteheiteid passiivsusest Sebastiano Baggio aadressil, kuna seni oli olnud tõendeid ebapiisavalt. Paavst meenutas vestlust Baggio endaga, kes oli häälekalt eitanud igasuguseid seoseid ja nõudnud hoopis aseriigisekretär Benelli vallandamist. Veel kerkis üles riigisekretär Villot persoon, kes kaitses Baggiot igal võimalikul viisil ning oli mänginud tähtsat rolli viimase saamisel Piiskoppide kongregatsiooni prefektiks 1972. aastal. Kohtumisel Gagnoniga tunnistas Paulus VI muuhulgas, et Annibale Bugnini saadeti nuntsiuseks Teherani kardinalide Staffa ja Oddi esitatud tõendite ning Benelli ettepaneku põhjal.

Audientsi jätkudes jäi väsinud olekuga kirikupea üha vaiksemaks ja mõtlikumaks. Gagnon on tunnistanud, et ei suutnud uskuda oma silmi ega kõrvu. Pärast pikka vaikushetke ladus paavst raporti kolm köidet ülestikku ning lükkas need laual Gagnoni poole. Ta tänas selle suure töö eest, palus raportit hoolikalt hoida ning esitada materjalid oma järeltulijale. Kui Gagnon rõhutas vajadust kiiresti tegutseda, vastas paavst, et kaua ei olegi tarvis oodata. Pärast kolmeaastast tööd ja kahetunnist audientsi lahkus Gagnon Apostlikust paleest sügavalt häiritud olekus. Paavst Paulus VI suri mõned kuud hiljem, 6. augustil 1978.

Johannes Paulus I

Konklaavil valiti uueks paavstiks Veneetsia patriarh, 66-aastane Albino Luciani. Ta oli mees väljapoolt Rooma siseringi, kardinal Benelli poolt soositud ja viimase kauaaegne sõber. Päev peale konklaavi oli Villot esitanud uuele paavstile lahkumisavalduse, mida Johannes Paulus I ka vastu võttis, kuid palus prantslasel jääda ametisse kuni uue sekretäri leidmiseni. Villot soovitas kohale oma asetäitjat, karjääridiplomaati Casarolit. Samas oli paavst pakkunud kohta Giovanni Benellile endale, kes oli seadnud tingimuseks kardinal Baggio lahkumise kuuriast.

Õige pea peale konklaavi toimus uue kirikupea ja Benelli vahel pikaleveninud privaatkohtumine, kus muuhulgas arutati kuurias läbi viidud uurimist. Benelli rõhutas teema pakilisust ning oodata oli Gagnoni audientsi uuele paavstile. See toimus 25. septembril 1978. Gagnon ja paavst olid varasemast vaid väga põgusalt tuttavad, kuid kohtumisel leiti kiiresti ühine keel. Erinevalt eelmisest audientsist oli seekord paavst väga osavõtlik. Ta uuris esitatud süüdistuste paikapidavuse ja tõestatavuse, samuti kahtlusaluste ringi ulatuse kohta. Kuurias uustulnukana huvitas teda ka materjalide päritolu, kardinalide Staffa ja Oddi kogutud tõendid. Gagnon tutvustas raportit ning rõhutas kanoonilises õiguses punkti 2335, mille järgi liitumine vabamüürlusega tähendab automaatset ekskommunikatsiooni. See kehtis ka kahe juhtiva tegelase suhtes. Annibale Bugnini juhtis kontsiili järgselt liturgia reformi ning läks tüki kaugemale kirikukogul saadud mandaadist. Ta oli «Uue missa» (Novus Ordo Missae) arhitekt, kes kutsus protestantlikke teolooge reformima Rooma missat. Bugnini lähetamine Teherani oli hädavajalik manööver, ehkki kirikuõiguse järgi mitte piisav. Täiesti talumatu oli olukord Piiskoppide kongregatsiooniga, kus selle prefekt Sebastiano Baggio pidi de facto olema samuti ekskommunikeeritud. Tegelikult omas «vend Sebastiano», nagu raportis teda kutsuti, märkimisväärset infopanka kõigi piiskoppide kohta. Personaalsed andmed, kontrollid ja raportid andsid talle unikaalse võimaluse edutada sobivaid inimesi ning santažeerida olulisi võtmeisikuid. 

Johannes Paulus I tunnistas Gagnonile, et Benelli oli teda õhutanud kiiresti tegutsema. Baggiot peeti ohtlikuks vastaseks ning skandaali vältimiseks pidi paavst pakkuma talle kõrget kohta Veneetsias ehk positsiooni, kust Johannes Paulus I ise tuli. Lõpetuseks arutati veel olukorda Vatikani pangas, mis Gagnoni aruande põhjal oli muutunud vabamüürlaste võimukeskuseks. Erinevalt maikuisest audientsist osutus seekordne paljutõotavaks, Gagnoni sõnul koguni «väga edukaks».

Nii seisis uus paavst juba pontifikaadi alguses vastamisi tõsise väljakutsega. Kirikus valitsenud korratuse likvideerimiseks tuli alustada juhtivate massoonide neutraliseerimisest. Murr kirjeldab Johannes Paulus I vaga ja jumalakartliku mehena, kellele kokkupõrge Baggioga oli äärmiselt ebamugav ja vastumeelne. Ometi otsustas ta tegutseda kohe ning järgis Benelli ja Gagnoni soovitusi. Kolm päeva pärast Gagnoni raportist ülevaate saamist ehk 28. septembril 1978 kutsus paavst Sebastiano Baggio enda juurde. Hommikuses telefonikõnes avaldas Püha Isa soovi kohtuda samal päeval, kuid kardinal viitas tihedale ajakavale ning palus kohtumise edasilükkamist. Paavst ei nõustunud. Lepiti kokku, et Baggio saabub pärast tööaega, õhtul kell kaheksa. Neljasilmakohtumist ja eriti veel sellisel kellaajal peeti üldiselt ebaharilikuks praktikaks. Kohtumine kestis kolmveerand tundi. Ainsad tunnistajad olid koridoris valves olnud Šveitsi kaardiväelased, kelle sõnul kostus ruumist kõrgendatud häält, mis viitas tõsisele tülile.

Murr meenutab, et vaid loetud tunnid hiljem, kuskil kesköö paiku koputati tema uksele Liibanoni residentsis. See oli kostariikalasest sõber ja kaasseminarist Luis Fernando, kes teatas erutatult, et paavst on surnud: «Nad tapsid ta. Kuulake Radio Vaticana’t». Ehkki kirikupea ametlik surma põhjus oli südameinfarkt, jäi mõrva versioon kuluaarides visalt ringlema. Kardinal Baggio tülitses paavstiga ning oli viimane, kes Püha Isa elavana nägi. Vägivaldse surma kohta tõendid puudusid, teisalt lisas kahtlust riigisekretäri käitumine. Villot otsustas loobuda surnukeha lahangust ning väitis, et hoopis tema oli viimane, kes paavsti elavana nägi. Seda väidet nähti kui katte tegemist Sebastiano Baggiole. Murri siseringis jätkus juhtunu üle arutelu veel kaua. Autor ise viskab õhku vastuseta küsimusi. Miks paavst ei kutsunud kaardiväelasi appi, et röökiv kardinal ruumist välja eskortida? Milliseid kardinal Baggiot puudutavaid tõendeid Gagnon esitas paavstile ja millised võisid olla nende süüdistuste potentsiaalsed tagajärjed? Kuidas kaks juhtivat kuuria tegelast, olles kirikuõiguse järgi automaatselt ekskommunikeeritud, said pikkade aastate jooksul juhtida liturgia reformi või määrata piiskoppe üle maailma?           

Johannes Paulus II

Teine konklaav 1978. aastal toimus oktoobrikuu keskel. Paavstiks valiti jällegi Benelli toetatud kandidaat, poola kardinal Karol Wojtyla. Uus paavst võttis nimeks Johannes Paulus II ning halva üllatusena nimetas ametisse kuuria vana koosseisu. See tähendas kardinal Villot jätkamist riigisekretärina ning kardinal Baggiot endiselt määramas piiskoppe maailmas. Positiivse arenguna kinnitas kirikupea Gagnoni uuesti pontifikaadi Perekonna Komitee etteotsa ning saatis talle sõnumi, et ootab peatset privaatkohtumist «arutamaks tähtsaid riigiasju». Ometi venis Gagnoni audients uuele paavstile, seda hoolimata Benelli lobitööst. Kohtumine toimus alles pärast Johannes Paulus II naasmist Kesk-Ameerika turneelt, 1979. aasta veebruari alguses. Gagnon oli olukorra suhtes kriitiline, sest tema raporti õigeaegne esitlemine paavstile oleks võinud tuua muutusi kuuria koosseisus. Näiteks nihutada Benelli riigisekretäriks. Nüüd oli oht, et raskelt haige Villot sokutab sujuvalt oma asemele «parteikaaslase», aseriigisekretär Casaroli. Lisaks oli põhjust kahelda, et tandem Villot-Casaroli olid sihilikult takistanud Gagnoni pääsu paavsti jutule. Enamgi veel, hoidnud paavsti teadmatuses raporti pakilisuse osas. Samal ajal aktualiseerus Annibale Bugnini tagasitoomine Teheranist Rooma, kellele Villot ja Baggio püüdsid esimesel võimalusel organiseerida audientsi uue paavsti juures.

Järjekordne Gagnoni raporti esitlemine, nüüd juba kolmandale paavstile, toimus 6. veebruaril 1979. Murri sõnade järgi kujunes sellest audientsist «katastroof». Ulatuselt selline, et Gagnon otsustas juba järgmine päev Roomaga hüvasti jätta ning lennata Kolumbiasse misjonitööle. Erinevalt eelmistest audientsidest raamatu autor kohtumise detaile peaaegu ei kirjelda ning ilmselt ei soovinud Gagnon talle sellest palju rääkida. Uue paavsti prioriteedid olid mujal. Juba jaanuaris 1979 möönis Gagnon, et «Johannes Paulus II jaoks oli esimene teema Poola vabastamine kommunismist ning teiseks reisimine ja evangeeliumi kuulutamine. Üllad eesmärgid, kuid mitte sellepärst ei valitud teda üleilmse kiriku ülemkarjaseks». Murri sõnul kõneldi kohtumisel Vatikani pangast ja kardinal Baggiost, kuid raporti kõrval kujunes teemaks paavsti julgeolek. Gagnon oli päev enne audientsi saanud informatsiooni, ilmselt Benelli käest, nurjunud vandenõust paavsti mõrvata. Tumedad jõud teispool «raudset eesriiet» kujutasid pidevat ohtu paavsti julgeolekule ning Gagnoni sõnul oli tal terve nimekiri kandidaatidest, osad neist Vatikani siseringist, kes oleksid hea meelega näinud Johannes Paulus II elimineerimist. Püha Isa kahtles nende väidete tõesuses. Kohtumisel Gagnoniga küsis ta täiesti tõsiselt: «Kes tahaks maailmas tappa Rooma paavsti?» Johannes Paulus II heitis selle võimaluse täielikult kõrvale, tema naiivsus hämmastas Gagnoni.

1981. aasta alguses informeeris Itaalia salapolitsei paavsti vabamüürlaste suurloožis P2 toimunud läbiotsimisest, mille käigus paljastati massoonide plaan ajada Vatikan pankrotti. Sama aasta mais leidis aset atentaat, millest paavst pääses napilt eluga. Haiglavoodis teadvusele tulles olid tema esimesed kaks sõna: «Leidke Gagnon». Kanadalane leiti lõpuks Kolumbia sisemaalt, ta naases Rooma ja kohtus eraviisiliselt paraneva paavstiga. Gagnon on meenutanud, et «nüüd tundis Püha Isa palju rohkem huvi tema raporti vastu kui kaks aastat varem». Paavst soovis tema jäämist Rooma ning Gagnon seadis sellele kaks tingimust. Baggio tuleb vabastada oma mõjuvõimsalt kohalt Piiskoppide kongregatsiooni prefektina ning lahkuda tuleb ka Paul Marcinkusel Vatikani pangast. Neist esimene vabastati ennetähtaegselt 1984. aastal, kuid Marcinkusel õnnestus hoolimata süüdistustest panga eesotsas püsida kuni 1989. aastani.

1985. aastal pühitseti Edouard Gagnon kardinaliks ning kaks aastat hiljem sai ta paavstilt eriülesande pidada läbirääkimisi Püha Pius X vennaskonnaga. Aastatel 1983–1990 oli ta Paavstliku Perekonnanõukogu president. Edouard Gagnon suri Montrealis 89-aasta vanuselt, 25. augustil 2007.  

Lõpetuseks. Gagnoni raporti edasine saatus on ebaselge. Murr usub selle olevat kusagil Vatikani arhiivide sügavuses. Interneti avarustest võib raporti kohta leida erinevaid versioone, aga need väljuvad käesoleva käsitluse raamidest. Tänasel päeval, kui arutlust massoonluse mõjust Kirikule jätkuvalt pisendatakse ja naeruvääristatakse, oleks raporti avaldamine aus ja otsekohene viis selguse saamiseks. Charles Murr kirjutab oma raamatus: «Kuuria tõsine reformimine nõuab, et need dokumendid tuleb avalikustada. Kui vastab tõele, et mees, kes vastutas piiskoppide määramise eest üle maailma oli massoon, oleks see kaudseks tõendiks juhtimiskriisile, mida me praegu kogeme. Kui vastab tõele, et mehele, kellele usaldati ülioluline liturgilise reformi läbiviimine, oli rohkem juhitud massoonlikest ideaalidest kui kontsiili (Vatikani II kirikukogu) Isade selgetest juhtnööridest, on see määrinud Kiriku väärikust ... kui meie reformitud riituste arhitekt kandis massoonide põlle, siis peavad kasutuses olevad liturgia raamatud läbima tõsise teoloogilise revisjoni. Kui need kaks mõjukat kirikumeest olid vaid «jäämäe tipp», nagu kardinal Benelli kunagi vihjas, siis palju kuuria liikmeid olid veel peapiiskop Gagnoni väga põhjaliku ja hästi dokumenteeritud uurimise fookuses? Me ei tea seda. Vastuse sellele peab leidma dokumentidest endist».

Juba on möödunud üle 50 aasta paavst Paulus VI märgilisest ülestähendusest «Saatana suitsu» kohta. 2022. aastal, pärast raamatu ilmumist, kommenteeris Isa Murr olukorda tänasel päeval. Tema arvates on nüüdseks vabamüürlus Kiriku kõrgemas struktuuris edenenud ulatuseni, kus kuhjunud kahju tagasipööramine pole enam võimalik ning olukorra muutus eeldab Jumala sekkumist.[1]

Kokkuvõtte koostas Gustav Lauringson

 

[1] Paula Adamick. Murder in the 33rd Degree: The Gagnon Investigation into Vatican Freemasonry. Catholic Insight. June 17, 2022. https://catholicinsight.com/2022/06/17/murder-in-the-33rd-degree-the-gagnon-investigation-into-vatican-freemasonry/

Kas oled kuulnud väidet, et kristluse algaegadel ei olnudki ühte «õiget õpetust», vaid hoopis kirev hulk üksteisest erinevaid kristlikke uskusid? Taolise väite kohaselt võitis õigeõpetuslik kristlus keisrivõimu abiga alles 4. sajandil, lämmatades kristluse teised vormid. Mida sellele vastata?

Väide põhineb saksa teoloog Walter Baueri raamatul Rechtgläubigkeit und Ketzerei im ältesten Christentum (1934). Enne Bauerit eeldati, et kristlus põhineb Jeesuse algupärastel õpetustel ning eksiõpetused kerkisid esile alles hiljem.

Bauer pööras taolise mõtteviisi pea peale väites, et eksiõpetused eelnesid õigele õpetusele. Tema järgi püüdis rooma kristlus alistada teised kristluse vormid ning võit nende üle vormistati 4. sajandil keisri abiga.

Baueri käsitus pälvis laialdast tunnustust, kuna oluline teoloog Rudolf Bultmann tegi sellest oma Uue Testamendi teoloogia osa. Soomes on Baueri arusaama üsna stiilipuhtalt esindanud Heikki Räisänen oma peateoses Mida esimesed kristlased uskusid.

Populaarkultuuris tegi selle teesi hiljem tuntuks Bart Ehrman oma raamatuga Lost Christianities (2003). Ehrmanni järgi said varaseima õigeõpetusliku kristluse esindajad võitu kristluse teistest avaldumisvormidest. See saavutati konfliktide, poleemiliste uurimuste, isiklike rünnakute, võltsingute ja vale nime all kirjutamisega. Viimaks valisid õigeõpetusliku kristluse esindajad Uude Testamenti need ürikud, mis kõige paremini nende eemärkidega sobisid.

Kriitika Baueri vastu

Bauer-Ehrmani teesil on olnud teoloogiale ja esimeste sajandite kristluse käsitlemisele tohutu mõju, aga seda on ka tõsiste argumentidega kritiseeritud. Andreas Köstenberger ja Michael J. Kruger osutasid oma raamatus Heresy of Orthodoxy, et Baueri väited põhinevad oletustel ning väga piiratud ajaloolisel ainesel ega arvesta piisavalt Uue Testamendi tekstidega. See tähendab, et Bauer teeb esimese sajandi olukorrast liiga lihtsustava järelduse ning jätab tähelepanuta varase kiriku teoloogilised standardid.

Näiteks Uue Testamendi mitmeplaanilisus ei kummuta selle taustal olevat õpetuslikku ühtsust. Köstenbergeri järgi on Uues Testamendis kolm ühendavat teoloogilist teemat: monoteism ehk usk ühte Jumalasse, usk Jeesusesse Kristusesse kui Messiasse ja ülendatud Issandasse ning evangeeliumi päästesõnum. Lisaks sellele on esimese sajandi teoloogia ning hilisemate sajandite teoloogia vahel ajalooline järjepidevus. Juba esimese sajandi lõpus tehakse Uue Testamendi materjali valguses selge vahe eksiõpetuse ja õige õpetuse vahel.

Varase kristluse õpetuslik ühtsus

Nii esimesel kui teisel sajandil tekkis küll eksiõpetusi, kuid sellest hoolimata olid kristluse fundamentaalsed uskumused märgatavalt varasemad, laiemalt levinud ning domineerivamad kui Bauer-Ehrmani tees väidab. Teise sajandi õigeõpetusliku kristluse esindajad ei leiutanud uusi asju, vaid kohaldasid Uues Testamendis leiduvat õigeõpetuslikku teoloogiat.

Varases kirikus tunti kristliku usu keskseid asju kokku võtvat usu reeglit. See oli Uue Testamendi kirjutiste loogiline jätk ning seoseks hilisemate usutunnistustega. Usu reegel esineb esimest korda 1. Clemensi kirjas, mis on kirjutatud esimese sajandi lõpus. Samas leiab selle pea kõikidelt varase kiriku õigeõpetuslikelt kirjutajatelt (nt Irenaeus, Tertullianus, Clemens Aleksandriast, Origenes jne) ning geograafiliselt erinevatest piirkondadest. Seega olid juba üsna varakult olemas õige õpetuse selged standardid.

Gnostitsismi kaasus

Ehrmani järgi oli õige usk (ortodoksia) teisel sajandil võrreldes eksiõpetustega väike ja tähtsusetu. Ometigi näitab ajalooline aines, et erinevalt õigeõpetuslikust kristlusest olid eksiõpetused väiksemad ning vähem levinud. Need olid pigem sarnased parasiitidele olemasoleva ning laialt levinud õige õpetuse kõrval.

Paljudest teise sajandi hereetilistest rühmadest oli oluline tähendus üksnes gnostikutel. Gnostitsism oli erinäoline liikumine, mis ei moodustanud kunagi terviklikku kirikut, pigem oli see erinevate vaatenurkade ühisnimetus.

Samas oli teise sajandi kristlus ulatuslikult ühtne. Kogudusi ühendas usu reegel ning juba alates aastast 50 pKr teatakse Pauluse rajatud õigeõpetuslikest kogudustest, mis tegutsesid osana laiemast kristlikust võrgustikust.

Arvatavasti organiseerus gnostitsism õigeõpetuslikust kristlusest märgatavalt hiljem, esimesest sajandist praktiliselt ei leidu selle kohta kirjalikke tõendeid. Ajalugu ei toeta väidet, et gnostitsism oleks tekkinud varem kui õigeõpetuslik kristlus.

Kuna ka õigeõpetuslik kristlus oli varastel sajanditel tagakiusatud, puudusid tal võimuhoovad eksiõpetajate tõrjumiseks. Aga jõudes 4. sajandisse, kui kerkis ariuslaste tüli, gnostikutest enam ei räägita. See oli kas unustatud või nii väike liikumine, et ei tulnud enam kõneks.

Kui eksiõpetused oleksid olnud nii olulised ja laialt levinud, nagu Ehrman väidab, ei oleks õigeõpetuslik kristlus tõenäoliselt suutnud võita gnostitsismi juba enne 4. sajandit. Ometigi just nii läks. Seega võime tõdeda, et teise ja kolmanda sajandi gnostitsism ei olnud nii mõjukas ja laialt levinud, kui õigeõpetuslik kristlus.

Järeldus: õige õpetus oli enne eksiõpetusi

Eksiõpetused ei olnud nii ulatuslikult levinud kui Bauer ja Ehrmann mõista annavad. Seevastu õige õpetus oli esimesel sajandil oluliselt ulatuslikuma levikuga ja mõjukam, kui Bauer väitis. Eksiõpetused kerkisid alles pärast õige õpetuse levimist. Õige õpetus ja eksiõpetus ei olnud esimestel sajanditel sama tugevad.

Õige kristlik õpetus, mis kolmandal ja neljandal sajandil jõuab kinnitamiseni usutunnistustes, on otseses järjepidevuses varasemate sajandite õigeõpetuslike kirjutajatega. Ilmselgelt ei kerkinud õigeõpetuslik kristlus erinevate eksiõpetuste omavahelise jagelemise keskelt, vaid vastupidi, eksiõpetused kasvasid tasapisi juba välja kujunenud õige kristliku õpetuse kõrval.

Baueri ja Ehrmani käsituse populaarsus tuleneb osaliselt sellest, et need sobitusid meie ajaga, mis rõhutab mitmenäolisust ja subjektiivseid tõdesid. Sellisel ajal on lihtne näha ka varases kristluses mitmepalgelisust ning vastandlikke õpetusi ilma lõpliku tõeta. Nii võib hõlpsasti juhtuda, et paigutame oma tänapäevase mõtteviisi esimesse sajandisse.

Uue Testamendi lubatud ja lubamatu mitmekülgsus

On oluline teatud moel lubatavat mitmepalgelisust ning mõtteviiside rohkust eristada lubamatust mitmepalgelisusest, mis kaldub eksiõpetusse. Lubatud mitmepalgelisus tuleneb kristluse varaste esindajate isikuomaduste ja vaatenurkade erinevusest (nt Pauluse ja Jaakobuse kirjad).

Lubamatu mitmepalgelisus eitab Jeesust ristilöödu, maetu ja ülestõusnuna ehk Messia, Päästja, Issanda ja Jumala Pojana. Selline mitmepalgelisus on Uue Testamendi lehekülgedel ühemõtteliselt keelatud.

Põhjus, miks Uues Testamendis ei ole lubamatut mitmepalgelisust, ei tulene sellest, et üks kristluse osa sai piisava poliitilis-usulise võimu, mille abil teistele oma uskumusi peale suruda. Vastupidi, Uue Testamendi kirjutajad olid veendunud oma sõnumi tõesuses ja ehtsuses ning uskusid, et see tuleb Jumalalt endalt. Sellega vastuolus olevad sõnumid olid «teine evangeelium», mis ohustas kristliku usu tuuma.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.

Tõlkinud Ilimar Toomet

Istanbuli konventsioon ei ole lihtsalt «Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon». Tegemist on antikristliku revolutsiooni tööriistaga, tegevuskavaga, mis näiliselt õilsate üleskutsete ja püüdluste taha peitudes püüab sooideoloogia abil kurikavalalt lammutada kunagiste kristlike ühiskondade väärtusbaasi.

Valetavad need, kes kaitsevad seda raevukalt kui naiste huvides koostatud dokumenti. Selleks pole vaja konventsiooni nime kandvat paberilehte, selleks on igal normaalsel ja vabadusele ning õiglusele rajatud riigil olemas seadused ja neid jõustavad õiguskaitseorganid. Revolutsiooniline liikumine on alati enda huvides ära kasutanud ühiskonna nõrgemaid liikmeid või paljude inimeste ebaõiglast seisundit, et haarata võim ja saavutada jõuga oma ideoloogilised eesmärgid.

Istanbuli konventsioon propageerib varjamatult feminismist ja uusmarksismist lähtuvat sooideoloogiat, kuulutades soo sotsiaalselt konstrueeritud rolliks, käitumiseks, mida ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab. Kasutatakse ka sotsiaalse soo mõistet. Riikidele pannakse kohustus «juurida välja eelarvamused, kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad naiste alavääristamisele ning naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele». Niisiis kuulub ka kristlik perekonnakäsitus väljajuurimisele. Koolides tuleb viia «mittestereotüüpsete soorollide … küsimusi käsitlevad õppematerjalid, kohandatuna õpilase arengutasemele, ametlikesse õppekavadesse hariduse kõigil tasanditel». Jne.

Eesti peab Istanbuli konventsioonist lahti ütlema. Punkt. Mida rutem, seda parem. See ei ole diskuteeritav küsimus.