Viimastel aastatel oleme tunnistuslike luterlaste seas näinud üllatavaid lahkumisi. Mitmed pastorid ja mõned ilmikudki on erinevatest luterlikest tunnistuskirikutest ja -liikumistest läinud üle teistesse konfessioonidesse, eelkõige õigeusu kirikusse. Kindlasti on lahkumiseks erinevaid põhjusi. Neid võib vaadelda erinevatelt tasanditelt, näiteks vaimselt, konfessiooni või lahkuja aspektist. Kõik tasandid toovad esile midagi erilist. Vaimulikult Jumal ning Tema kaunis evangeeliumiõpetus võistleb Saatana inimlike õpetustega eluruumi pärast kirikus ja inimsüdametes. Konfessiooni tasandil võib näha tõukavaid faktoreid tunnistuslikes luterlikes kirikutes ning tõmbavaid faktoreid ortodoksi kirikus. Kindlasti on olemas mõlemaid. Personaalsel tasandil võiks vaadelda isiku elukäiku ja loomust ning mõelda, kuidas on see mõjutanud konfessiooni vahetamist.

Ma ei soovi analüüsida ühegi üksiku lahkuja motiive ega taandada lahkumise põhjusi ühele konkreetsele põhjusele. Kuna enamus on siiski oma lahkumise põhjustest midagi öelnud, on mu tähelepanu paelunud üks korduv muster. Lahkujad on tajunud, et nende turjalt on ära võetud koorem. Ortodoksidena ei pea nad enam kandma isiklikult kirikut, õpetust ja kiriku elu, vaid kirik, kiriku õpetus ja kiriku elu kannavad hoopis neid.

Usun, et selline kogemus on vabastav. Teisalt usun, et kui oleksin enne konfessiooni vahetamist küsinud lahkujatelt, kes neid kannab, kas nemad kirikut või kirik neid, oleksid nad kohe vastanud, et kirik kannab neid. Mingil põhjusel nad aga nii ei tundnud. Kui keegi tahab iga probleemi puhul kindlasti leida süüdlase, siis kindlasti saaks selles süüdistada ka lahkujaid. Mõtlen siiski, et see pole ei aus ega ka realistlik, sest taolise kogemuse puhul tundub tegemist olevat erinevate inimeste juures ilmneva laiema nähtusega. Sellepärast meil, kes tahame jääda haua ja viimse kohtuni ustavaks luterlikule usutunnistusele, oleks kohane küsida, kas meil oleks lahkujatelt midagi õppida. Saagu ka taolisel puhul tõeks, et «neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.» (Rm 8:28)! Kuidas saaksime elada luterlastena nii usaldusväärselt kui usaldavalt? Neist viimane ehk «usaldus» tundub mõnel meie tunnistuslikul vennal jäänud tahaplaanile. «Nii ei tohi olla, mu vennad!» (Jk 3:10)

Usaldus rajaneb armu evangeeliumile

Esmalt märgin, et luterlik usutunnistus ning sellele rajanev kiriku elu loovad parimad võimalused usalduslikkuseks. Meie usutunnistus on ju otsast otsani rajatud Jumala Sõnale. Seega on ta kõiges usaldusväärne.

Luterlik õpetus paneb pääste küsimuses kogu lootuse Kristusele Jeesusele ning Tema tööle ja armule. Pääste on igavikust alates Jumala and. «Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda.» (Ef 1:4–5) Jumal oli Kristuses ning lepitas maailma iseendaga ega heida maailmale ette tema üleastumisi. Lepitussõnaga Ta pakub ja kingib meile selle armu ning toob meis esile usulootuse Jeesusesse, nõnda et meist saavad Temas uued loodud (2Kr 5:17–21). See on usk on justnimelt usaldus, usaldav abi otsimine Issandalt Jeesuselt. Ta tõotab meid hoida ka Tema sõnas ja usus kindlana kuni lõpuni, kuni viimaks saame siit murede orust taevasse, ihu ülestõusmisse ning uude taevasse ja maale, kus elab õigus.

Kui turvaline on olla luterlane, kui oled seda õigesti mõistnud! Õpetus tegudest, mida teised konfessioonid suuremal või väiksemal määral segavad armuõpetusega, tekitab ebakindlust ning hirmu pääsemise pärast. Aga süda kinnitatakse armu läbi (Hb 13:9).

Kogu õpetus on oluline, aga kõik ei ole õpetuslik

Enamust lahkujatest tundub ühendavat tugev, rõhutatud dogmaatilisus. Tugevas dogmaatilisuses pole iseenesest midagi väära, vastupidi! Õige õpetus on kiriku elu, sest tegemist on evangeeliumi õpetusega, seega Kristuse ja Tema rõõmusõnumiga. Selles mõttes õpetus on elu, sest Kristus on elu. Üldjoontes meie ajastu probleem ei ole mitte liigses, vaid liiga väheses dogmaatilisuses.

Kiriku elus on aga muudki kui õpetus. Kogu õpetus on oluline, aga kõik ei ole õpetuslik. Eelkõige tundliku südametunnistusega pastoril või koguduseliikmel on oht dogmaatilisusega liialdada. Tekib tunne, et minul või meil tuleb teada vastust igale asjale selles maailmas. Kui seda ei leia Piiblist või Usutunnistuskirjadest, siis tuleb otsida seda hilisemast luterlikust traditsioonist või siis pookida külge meie usutunnistuse alustele. Selle taustal võib olla teadmatuse või vastuoludega kaasnev psüühhiline koorem. Paberil ja lausete tasandil võib evangeelium olla puhas, aga ihus ja meeles ollakse rõhutud. Nii võib vaimsus moonduda kitsarinnaliseks ja käsumeelseks. Mitte õpetuse pärast, vaid seetõttu, et õpetajate ja õpetatavate elus  õpetus ei «saanud lihaks». Kui meil Kristuses juba on hingamine, kindel usaldus ja osadus Jumalaga ja isekeskis, kas ei peaks see siis saama nähtavaks ka selles, kuidas me oleme, elame ja jutlustame? Kas ei peaks Kristus siis sellelgi viisil võtma meis kuju (Gl 4:19)?

Piibel ja usutunnistuskirjad annavad vastused kõige olulisematele küsimustele, aga jätavad ka palju liikumisruumi. Ka tunnistusliku luterluse sees on erinevaid traditsioone ja liikumisi. Kõik erinevused ei tähenda taganemist tunnistuslikust luterlusest. Ühine arusaam evangeeliumi õpetusest ja sakramentide jagamisest on tõeliselt «piisav» kiriklikuks osaduseks (Augsburgi usutunnistus, V), ka selles mõttes, et midagi enamat ei peaks nõudma, ei endalt ega teistelt.

Usk meie ihus

Üks vastumürk õpetusliku liigtundlikkuse vastu seisneb selles, et luterlik kristlus on väga ihulik – või vähemalt peaks olema. Meil on kogu kristlaskonna kõige tugevam usk inkarnatsiooni. Kes seda ei usu, lugegu Konkordiavormeli artiklit VIII Kristuse isikust, Tõendite loetelu [Catalogus testimoniorum] ning Chemnitzi raamatut Kristuse kahest loomusest ning võrrelgu neid mistahes muu kristliku liikumise õpetusega Issanda isikust.

Jumalinimene Kristus puhastab ja pühitseb meid, kasutades ihulikke ja ainelisi vahendeid: ihulikult räägitut ja kuuldut, välist Jumala sõna, materiaalset vett ning materiaalset leiba ja veini. Luterliku kiriku vana liturgiline elu oli väga ihulik. Sellesse on kuulunud erinevaid palveliigutusi nagu ristimärk, seismine ja põlvitamine. Missa on kaunistatud Kristust kujutava kirikliku kunstiga, mille juurde on kuulunud suurepärane muusika, maalikunst ja kirikuarhitektuur. See kõik otse kisendab, kuulutades, et meie usk ei ole pelgalt raamatud ja dogmaatika, ehkki ka neid on vaja. Õpetus väljendub palves, kiriku palveelus, mis teostub ihulikus reaalsuses, konkreetses ajas ja ruumis.

Ka meie usu täitumus on ihulik: ihu ülestõusmine koos Kristusega. Lutheri õpilane Johann Mathesius (surn. 1565) jutlustas vägevalt armulaua ja ihu ülestõusmise seosest:

«Tõesti, tõesti, kuidas see, kes kindlalt usub, et meie armetu liha mitte üksnes ei tõuse surnuist, vaid lisaks lausa Kristuse ihu sarnasena ja kujulisena tões, kirkuses, ilus, õiguses, tarkuses ja surematuses, saab eitada, et Kristus toidab ja joodab meie ihu oma liha ja verega? Kes seda eitab ja riisub meilt selle õndsa roa, ei saa viimaks oma südames eriti uskudagi ülestõusmisse või vähemalt meie liha kirkusesse. Kui tahame kirikus säilitada õpetuse ülestõusmisest ja meie tulevase ihu taevalikust kirkusest, siis me ei saa armulauas endalt riisuda Kristuse tõelist ihu ja verd. Sellepärast Issand ju toidab meid oma ihu ja verega, et mitte üksnes meie hing ja vaim, vaid ka meie liha ja veri saaksid osa Tema armust, headusest, õnnistusest ja kirkusest igavesti. Pühadel isadel oli tavaks just sellest asjast rääkida väga kaunilt ja lohutavalt.»

Kirik on suurem kui meie

Paljudel lahkujatel hääbus kogemus, et kirik on suurem kui nemad ja et kirikut võib usaldada. See on mõistetav. Elame nime poolest luterlikul maal, kus luterlikul usutunnistusel pole kirikute praktilises elus mingit erilist tähendust. Meie, tunnistuslikud luterlased oleme väike vähemus, kellel tuleb üha uuesti põhjendada oma olemasolu endale ja teistele. Väikestes tunnistuslikes luterlikes kogudustes vajatakse iga koguduseliiget ning iga lahkumine puudutab teisi isiklikult. Sellises olukorras võib tekkida inimlik kogemus, et kui mina ja minu ringkond nüüd ei tee oma asja piisavalt tõsiselt, siis kukub kõik kokku. See pole usaldus kiriku vastu!

Tänu Jumalale, et mitte meie ei kanna kirikut, vaid kirik kannab meid. Sest kirik on ju Kristuse kirik! Mitte meie ei kanna Kristust, vaid Tema meid! Tänu olgu Temale! On oluline otsida, leida, ehitada ja elada terviklikku koguduslikku elu, mis rajaneb luterlikul usutunnistusel. Üksnes korrapärases, kaines ja rahulikus koguduslikus osaduses võib tekkida ja püsida kogemus, et mitte meie ei kanna kirikut, vaid kirik meid ning kirikut kui sellist saab usaldada. Tunnistades Augsburgi usutunnistust ei tunnista ma mitte enda, vaid kiriku õpetust. Missal ei leiuta ma mitte oma palveid, vaid ühinen kiriku aastatuhandeid kestnud palvetamisega. Altarisakramendist ei tule ma osa saama mitte uskliku persoonina, vaid saan Kristuse pühas ihus ja veres osa pühade osadusest, mis ulatub alates Aadamast patriarhide, prohvetite ja apostlite kaudu läbi kiriku ajaloo kirkuseni välja.

On oluline luua sidemed rahvusvahelise tunnistusliku luterlusega. Saame tõsta oma pilgud kõrgemale meie väikesest ringist ning näha, et Kristus ei ole luterlasi hüljanud, vaid kasutab neid kogu maailmas, et anda vaevatud hingedele rahu oma veristes haavades.

Luterlus on õige katoliiklus

Tunnistuslik luterlus on meie kodumaal kaitsepositsioonil. See ähvardab ahendada meie teoloogilist horisonti. Julgetakse lugeda ainult garanteeritult ortodoksseid õpetajaid, sest kardetakse võõraid mõjusid. Kui teisiti uskuvaid õpetajaid loetakse, siis tehakse seda üksnes poleemilises vaimus, et saaksime neid tulistada võimalikult tõhusa laskemoonaga!

Meie 16.–17. sajandi luterlikud isad toimisid teisiti. Näiteks lugesid nad väga palju kirikuisasid, ehkki ei järginud neid kaugeltki kõiges, kasvõi näiteks vaba tahte teoloogias või õigeksmõistuõpetuse ebaselgetes küsimustes. Siiski pidasid varased luterlased kirikuisasid «meie» vaimulikeks isadeks kõiges, milles nad püsisid Piibli seatud raamides. See avar vaade andis väga laia perspektiivi! Kui – ja kuna – luterlus on õige katoolsus ehk piibellik, ühtne kristlik usk, on kogu tõde, mis on leitav ka väljastpoolt tunnistuslikku luterlust, meie oma. Me saame selle tunnistada omaks, seda kasutada ja sellest rõõmu tunda! «Teie päralt on kõik: olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt.» (1Kr 3:21–23)

Oratio, meditatio, tentatio – täielik luterlik müstika

Mõni endine tunnistuslik luterlane on rääkinud, kuidas ta on leidnud õigeusu spiritualiteedist müstilist sügavust, mille järele ta luterluses oli igatsenud. Seda on kurb kuulda, sest sel puhul pole paljud luterluse aarded avanenud isegi endistele luterluse asjatundjatele. Johann Arndti (surn. 1621) palve- ja vagadusraamatutes või Paul Gerhardti (surn. 1676) ja Thomas Kingo (surn. 1703) koraalides nähakse kogu maailma Jumala armastuse peeglina, pildina, mis jutustab Issanda headust oma loodute ja eriti usklike vastu. Kui südantsulatavalt kaunilt kasutab Gerhardt näiteks päikeseloojangut, tähtede vilkumist, lahtirõivastumist ja ihulikku puhkust pildina Jeesuse ilust, meie taevasest pärandist, surmaunest ja viimsesse rahusse jõudmisest! Õhtukoraalis Nun ruhen alle Wälder (vrd KLPR 408 Nüüd hingvad inimesed) palvetab Gerhard (salmid 2–5) [kohandatud autori soomekeelse tõlke järgi – tlk.]:

Kus läksid nüüd sa, päike? / Sind õhtu väed on ajand, / minema enda eest.
Et mingu! Teine päike, / see Armupäikseline / mu südames on ikka ta.

Kui päevake on möödas  / siis kiirgab tähevöödes  / see kogu taevakaar.
Nii võin ka mina paista, / kui Issand ise juhib / muredeorust taevasse.

Mu ihu maha heidab / ja kingad, rõivad võtab / ning kord mu elu ka,
Siis murerüü ma heidan, / saan Jeesuselt ma rõiva / see kirkusest on sätendav.

Pea, käed ja jalad puhk’vad / ei enam nemad rühma / kui lõppenud on töö.
Ilutse süda! Issand / su vaeval teeb kord otsa / ja lõpeb patu orjatöö!

Argipäeva lummavalt kaunis, teispoolne, luuleline, ihulik ja pildiline müstika on käeulatuses!

Luther õpetas oma saksakeelsete teoste eessõnas, et õige teoloog teeb kolme asja: oratio ehk palve, meditatio ehk mõtisklus ning tentatio ehk kiusatus või katsumus. Neist keskmine, meditatsioon on meie ringkonnas jäänud varjule. Meditatsioonis, mida Luther silmas pidas, sisaldub Jumala sõna õppimine, aga mitte mõistuslik õppimine. Jumala sõna tuleb mäluda, palvetada, vaadata hingesilmadega, liigutada enda sees, palvetada läbi, sirutuda selle poole, võtta hinge igapäevaseks toiduks. See ei ole ülevate kogemuste otsimine, vaid reaalne sõna mediteerimine, mis ühineb palvega. Kiusatuse tunnil toidab see imeliselt usku Kristusesse, Lunastajasse. Tema ise on selles mõtiskluses ligi, sõnas, mille üle me mõtiskleme, meie südameis, mis haarab kinni mõtiskletud sõnast. Tema ise annab oma Vaimu kaudu meie südamesse valgust, lootust ja elu. Sellist mõtisklemist peaksime õpetama kogudustes oma jutlustes, kateheesis ja koguduse laagrites. Kui mõtisklemine on rajatud sõnale, võib Luther julgusega öelda: «Ja kui need rikkad, head mõtted tulevad, tuleb lasta teistel palvetel minna ja teha ruumi neile mõtetele, kuulata vaikselt ning mitte mingil juhul neid takistada. Sest siis jutlustab Püha Vaim ise ning üks sõna Tema jutlusest on parem kui tuhat sõna meie palvetes. Mina olen sageli ühes palves õppinud rohkem, kui oleksin saanud vastu võtta rohke lugemise ja arutlemisega.» (Kuinka rukoilla, ystäväni. SLEY-kirjat, 1995, lk. 24)

Minu palve on, et need mõtted võiksid olla meile õnnistuseks, kui elame usaldusväärselt ja usaldavalt luterlastena.

Tõlkinud Illimar Toomet

Väljavõtteid luterlikest usutunnistuskirjadest (Liber concordiae), mida on tõotanud järgida iga EELK vaimulik, modernse teoloogilise valeõpetuse vastu, et Jumala kirikus võib õpetusküsimustes eksisteerida «paljusus ühtsuses» ja «osadus erisustes».

Kirik on seal, kus õpetatakse õigesti

Samuti nad õpetavad, et üks püha kirik peab püsima igavesti. Kirik on nimelt pühade osadus, milles õpetatakse õigesti evangeeliumi ning jagatakse õigel viisil sakramente (tõlge Augsburgi usutunnistuse ladinakeelsest versioonist).

Samuti õpetatakse, et kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse (tõlge Augsburgi usutunnistuse saksakeelsest versioonist).

Augsburgi usutunnistus, artikkel VII

Puhas õpetus on kiriku tundemärk

Sest ka Paulus ennustab sellist tulevikku, kus Antikristus istub Jumala templis, see tähendab, valitseb ja peab kirikus ameteid [2Ts2:4]. Aga kirik ei ole ainult väliste asjade ja riituste osadus, nagu seda on muud riigid, vaid eelkõige usu ja Püha Vaimu osadus südametes, mille välised tundemärgid, nagu puhas evangeeliumi õpetus ja Kristuse evangeeliumiga kooskõlas olevate sakramentide toimetamine, on ainult selleks, et ta oleks äratuntav.

Apoloogia, VII–VIII

Puhta õpetuse vastased tuleb hukka mõista

…Jumala kirikus ei saa ega tohi eksliku poole seisukohti sallida, veel vähem neid vabandada või kaitsta.

Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üksmeele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust, 1Tm 3, Tt 1 [vrd. Tt 1:9, samuti 1Tm 3:9, 2Tm 2:24; 3:16]. Ustavad karjased, nagu ütleb Luther, peavad tegema ju mõlemat: lambaid karjatama või toitma ja neid huntide eest kaitsma, et nad põgeneksid võõraste häälte eest, Jh 10[:12–16.27], ning lahutaksid väärtuslikku tühisest, Jr 15[:19].

Seepärast me anname ka selle küsimuse puhul põhjaliku ja arusaadava seletuse, kuna me oleme kohustatud ja peame alati vahet tegema ühelt poolt tarbetu ning kasutu, kirikus vaid segadust tekitava ja rohkem lammutava kui ehitava jagelemise ja teiselt poolt otstarbeka vaidluse vahel, sest seal, kus tekib vaidlus, mis puudutab usuartikleid või kristliku õpetuse kõige tähtsamaid peatükke, tuleb vastupidine valeõpetus tõe päästmise huvides hukka mõista.

Konkordiavormel, Solida declaratio

Luterlastele on vahel ette heidetud, et neil pole õpetusametit ehk magisterium’it sel kujul, nagu näiteks roomakatoliku kirikus, kus õpetusküsimuste üle otsus­tavad piiskopid ühenduses paavstiga. Kas ei tulene nüüdisaegse luterluse probleemid, mis on seotud kiriku usutunnistuse ja õpetusega, just kindlakujulise õpetusameti puudumisest?

Koguni luterlaste endi seast kostab hääli, nagu oleksid usk ja õpetus inimliku kokkuleppe küsimus. Kuna evangeelsel kirikul puuduvat õpetusamet iure divino (st Jumala poolt seatuna), siis kuulub kiriku õpetusliku positsiooni kujundamine ja kindlaksmääramine iure humano (inimliku õiguse) alusel kirikukorras sätestatud organi pädevusse – tänapäeval on selleks enamasti pastoritest ja ilmikutest koosnevad esinduskogud.[1]

Päris kindlasti ei käsitanud asja nii usupuhastusaja isad. Vastupidi, nad olid täiesti veendunud, et kiriku usk ja õpetus ei ole ega saagi olemuslikult olla inimliku kokkuleppe küsimus. Kristuse kirik on creatura verbi, st Jumala sõna poolt kokku kogutud usklikud, mitte omal algatusel kogunenud inimesed, kes demokraatliku hääle­tamise teel lepivad kokku ühistes väärtustes ja seisu­kohtades. Seal, kus see nõnda on, pole enam tegemist Kristuse kirikuga.

Õpetusalus usutunnistuskirjade järgi

Kõigepealt tuleb tõdeda, et Augsburgi usutunnistuse kirikul on kindlakujuline õpetus ning samuti selge ja kindel arusaam sellest, millisele alusele kiriku õpetus toetub, kuigi luterluses pole kunagi olnud ühtset kirikustruktuuri ja kõiki luterlasi ühendavat ülemaailmset organisatsiooni (seda vaatamata isegi Luterliku Maailma­liidu loomisele 1947. aastal). Ühtse organisatsiooni puudumine on seletatav luterluse provisoorse iseloomuga. Wittenbergi reformaatorite eesmärk ei olnud uue, «luterliku» kiriku asutamine, vaid puhta kristliku õpetuse esiletoomine, mistõttu kirikukorraldusega seonduvad küsimused jäid tagaplaanile. Warren A. Quanbeck kirjutab:

«Luterliku reformatsiooni kirikute kiriku­korralduse provisoorne iseloom nähtub faktist, et kuni tänapäevani ei ole nendes kirikutes tsentraalset juhtimisorganit. Luterlikud usu­tunnistuskirjad kinnitavad kiriku ühtsuse olulisust, ning usupuhastus soovis seda säilitada. Melanchthon väljendas oma soovi jätta teatud tingimustel alles paavsti unifitseeriv roll – juhul kui seda käsitatakse inimlikust õigusest pärinevana ja kui reformaatorite arusaama evangeeliumist tunnustatakse katoolsena. Ja ometi on luterlased jätkanud juba rohkem kui nelja sajandi jooksul eksisteerimist eraldi kirikutena, mida hoiab koos vaid nende ühine kinnipidamine oikumeenilistest usutunnistustest ja 16. sajandi luterlikest usutunnistus­kirjadest.»[2]

Kui Wittenbergist lähtunud reformiliikumist esindavad seisused esitasid 1530. aasta Augsburgi riigipäevale oma usutunnistuse, siis võtsid nad muu hulgas omaks selle lõpuosas väljendatud seisukoha: «…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga (see on öeldud igasuguse kiitlemiseta) vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»

Konkordiavormeli (Formula Concordiae, 1577) järgi on mistahes õpetuse ja õpetaja hindamise kriteeriumiks 1) Pühakiri, 2) vanakiriku usutunnistused ja 3) Augsburgi usutunnistus ning seda seletavad luterlikud usu­tunnistuskirjad. Seejuures rõhutatakse:

«Me usume, õpetame ja tunnistame, et ainsaks reegliks ja juht­nööriks, millest peavad juhinduma ning mille järgi tuleb hinnata nii kõiki õpetusi kui ka kõiki õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad… Ülejäänud, nii endisaegsete kui ka uute õpetajate, mis nime nad ka iganes ei kannaks, kirjutisi ei tohi aga Pühakirjaga võrdseteks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid, kelle puhul [on näha], kuidas ja milliseis paigus see prohvetite ja apostlite õpetus pärast apostlite aega säilinud on» (FC Ep, 1).

Järgnevalt loetletakse luterlaste siduvad usutunnistuslikud kirjutised ja määratakse:

«Nende juhtnööride kohaselt tuleb, nagu ülal nimetatud, iga õpetust esitada ning mõista hukka ja heita kõrvale kõik sellega vastuolus olev, [sest] see on vastu meie üksmeelsele usu avaldusele. Niimoodi säilitatakse erinevus Vana ja Uue Testamendi Pühakirja ja kõigi teiste kirjutiste vahel ning Pühakiri jääb ainsaks kohtunikuks, reegliks ja juhtnööriks, mille kui ainsa proovikivi järgi tuleb kõiki õpetusi käsitleda ja hinnata, kas nad on head või kurjad, õiged või valed» (FC Ep 6–7).

Niisiis annavad usutunnistuskirjad luterlastele konkreetsed põhiprintsiibid, mille abil õpetuse sisu ja puhtuse üle otsustada. Kuid kes on volitatud seda tegema?

«Hädapiiskopist» maaisand ja ülikool kiriku õpetusameti rollis

Nagu Eric Gritsch märgib, samastasid Martin Luther ja varane luterlus õpetusameti ehk magisteeriumi ja kuulutusameti (Predigtamt).[3] Nõnda siis väljendub õige õpetus ennekõike puhta evangeeliumi kuulutamises. Augsburgi usutunnistuse järgi on päästva kuulutuse ameti kirikus sisse seadnud Jumal ise: «Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid. Nende kui vahendite läbi annab ta inimesele Püha Vaimu, kes äratab, kus ja millal tahab, usku neis, kes kuulevad evangeeliumi, mis õpetab, et meil on Kristuse, mitte meie enda teenete läbi armuline Jumal, kui me seda usume» (CA 5).

Kuid 16. sajandil luterlaste seas esile tulnud teoloogilised vaidlused ja usutülid näitasid, et õpetuse kindlaks­määramisel vajab kirik kohalikust pastorist kõrgemal seisvat autoriteeti. Mitme sajandi jooksul oli puhta õpetuse tagajaks oma territooriumil «hädapiiskopi» (Notbischof) ehk kirikuelu kõrgeima ülevaataja (summus episcopus) rolli täitev ilmalik maaisand. Nagu Andres Andresen märgib, kehtisid konfessionaalsel ajastul Saksa luterlikes vürstiriikides esiteks riigi ja usutunnistuse ühtsuse printsiip ja teiseks usuühtsuse printsiip.[4] Augsburgi usurahuga (1555) kinnistunud põhimõttel cuius regio, eius religio (kelle maa, selle usk) otsustas maaisand tema territooriumil paikneva kiriku usutunnistuse üle. Kui maaisand otsustas konfessiooni vahetada, pidid ka tema alamad seda tegema või maalt lahkuma.

Pärast 1555. aastat kutsuti paljudes luterlikes territoriaal­kirikutes ellu konsistooriumid ja seati ametisse superintendendid (või piiskopid), kes koos maaisandaga ja tema järelevalve all pidid kirikuelu juhtima. Kohaliku territoriaalkiriku vaimulike sinod, kus vajadusel õpetus­küsimusi käsitleti, toimus alati kõrgema võimu juhtimisel ja kontrolli all. Nii võiski ortodoksiaajastu luterlik teoloog David Hollatzius (1648–1713) väita, et õige õpetuse ameti (magistratus orthodoxus) moodustab nii kirikuvõimu esindaja (praeses ecclesiasticus, tavaliselt piiskop või superintendent) kui ilmaliku võimu kandja (praeses politicus, maaisand või tema volitatud isik) poolt juhitud sinod.[5] Õige õpetuse kindlaksmääramisel abistas võime konfessionaalne ülikool. Puhta luterliku õpetuse keskusteks kujunesid näiteks Wittenbergi ja Jena ülikool.

Kirik ja valeõpetus

Kiriku õpetusautoriteet ei seisne üksnes õige ja puhta õpetuse formuleerimises, vaid ka valeõpetuste tagasilükkamises.[6] Sestap tõstatabki ameerika luterlik teoloog Carl Braaten oma artiklis, milles ta käsitleb õpetusameti küsimust luterluses, taas kord hereesiasse suhtumise teema.[7] Osundagem:

«Kirikut kutsutakse igal ajastul «võitlema pühadele kord antud usu pärast» (Jd 3). Usutunnistuste ja usutunnistuskirjade ülesanne on pakkuda standardeid, mille alusel kirik saab määratleda ja hukka mõista valeõpetused, mis on vastuolus evangeeliumiga. Kirik on alati pidanud vajalikuks vahetegemist heakskiidetava ja tagasilükatava õpetuse vahel. Kuid siiski on hereesiast kõnelemine nüüdisaegsetes kirikutes kahel põhjusel moest läinud. Esiteks, demokraatia esiletulek tähendab, et kirik on minetanud riikliku sunnijõu hereetikuid kui kurjategijaid karistada, ja teiseks, valgustusaeg tõi endaga kaasa sallivuse, mis on ära kaotanud hereesiale seatud piirid. Ortodoksia asetati kaitseseisundisse. Hereesia muutus usuvabaduse ja inimõiguste küsimuseks. Vanas kirikus domineerinud arusaam, et hereesia ohustab hingeõndsust, kaotas oma sisu. Hereesia-teema kandus soterioloogiast üle eklesioloogiasse. Hereesiast hakatakse kõnelema ainult äärmisel juhul, kui on ohus osaduskonna ühtsus. Eri­arvamused on lubatavad üksnes senikaua, kuni need ei ohusta kiriku ühtsust. Niisiis ei peeta tõsiseks probleemiks mitte hereesiat, vaid skismat. Et ära hoida hereesia kasvamist kirikulõheks, on oma organisatsioonilist ühtsust peaaegu iga hinna eest säilitavad kirikud hakanud tänapäeval jutlustama inklusiivsust ja eriarvamusi ilmutatud tõest ja piibellikust moraaliõpetusest loobumise hinnaga, laiendades hereesia piire kuni selleni, et inimesi «pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul» (Ef 4:14).»[8]

Braateni hinnangul on kiriku jaoks hereesiast veel ohtlikum soovimatus või suutmatus eristada õiget õpetust hereesiast. Ta ütleb: «Dietrich Bonhoeffer on kirjutanud: «Hereesia mõiste on tänapäeval kaduma läinud, kuna kirikul puudub õpetusamet. [---] Moodsad oikumeenilised kogunemised on kõike muud kui kirikukogud, kuna sõna «hereesia» on nende leksikast välja visatud».»[9]

Braaten rõhutab, et dogmad ja usutunnistused on Pühakirja järel kiriku tugevaim relv hereesiate, sektide ja kultuste vastu, kuna nad kujutavad endast kokkuvõtet sellest, kuidas kirik Pühakirja tõlgendab. Kriisiolukorras aitavad nad kindlaks teha, kas kirik on jäänud kirikuna püsima või mitte. Ta märgib:

«Dogma ja usutunnistused on alati millegi suhtes jaatavad ja hukkamõistvad. Põhjus, miks suur osa moodsast jutlustamisest on tüütav, on see, et see tunneb vajadust naeratada iga asja peale, mis parasjagu moes on. Õige jutlustamine, mis rajaneb Pühakirjale, dogmale ja usutunnistusele, sisaldab alati anateema, hinnangu ja hukkamõistmise – eitava mõtlemise väe. Dogma ja usutunnistused ei ütle ainult: «Me usume, tunnistame ja õpetame», vaid ka: «Me lükkame tagasi ja mõistame hukka kõik vastukäivad õpetused». Karl Barth kirjutas: «Kui meil puudub kindlus … öelda damnamus, siis ei pruugi me öelda: credimus. [---] Kui meie «jah» ei sisalda teatud viisil «ei’d», siis pole see usutunnistuse «jah».»»[10]

Sellega seoses leiab Braaten, et jutluse roll on tänapäeval kõigi aegade madalaim, kuna kiriku doktriini ja usutunnistuse õpetamine, mis oli kunagi teoloogia süda, on muude huvide ees taandunud: «Tänapäeva seminaristid lõpetavad seminari tõenäoliselt paremate teadmistega uusimatest teoloogilistest suundumustest nagu liberatsionalism, feminism, multikultuursus, keskkonna­küsimused jne – mida neile täismahus õpetatakse – kui ida- ja läänekristluse klassikalistest tekstidest ja mõttest.»[11]

Tõepoolest, segadus ja ebakindlus kiriku õpetuse ja õpetusameti küsimuses saab sageli alguse juba teoloogiastuudiumi tasandil ja jätkub seejärel nii koguduse kuulutustöö kui kirikujuhtimise tasandil. Kui kirikul endal puudub selgus vaimuliku ameti kui kuulutusameti olemuses, kui kirikujuhtidel on kahtlusi, kas kiriku ülesanne on ikka kuulutada päästesõna või tuleb selle asemel leppida erinevate tõlgendustega ja pöörata hoopis tähelepanu näiteks sotsiaalse õigluse ja keskkonnaküsimustele, siis ongi juhtunud see, mille eest Braaten hoiatab: kirik keeldub vahet tegemast puhtal õpetusel ja hereesial ning kaotab oma kirikliku olemuse.

Õpetusküsimused on Jumala käsu põhjal piiskoppide pädevuses

Küsigem viimaks, kes või missugune organ peaks tänapäeval luterlikes kirikutes õpetusküsimustega autoriteetselt tegelema. Braaten märgib, et reformatsiooni käigus tekkinud kirikutes on säilinud mõned õpetusautoriteedi elemendid – Jumala Sõna autoriteet, Pühakiri, oikumeenilised usutunnistused ja mitmesugused usutunnistuslikud kirjutised. Samas puudub unifit­seeritud, kõigile luterlastele omane amet või organ, kelle pädevuses oleks usu ja õpetuse normatiivseid allikaid tõlgendada ja ellu rakendada. Õpetusküsimuste jätmine demokraatlikult valitud otsustuskogude pädevusse tähendab Braateni hinnangul katastroofi. Ainult ordineeritud isikud, kes on saanud oma meelevalla Püha Vaimu käest palve ja käte pealepanemise kaudu (1Tm 4:14), on volitatud seda tegema. Tõsi, protestantismis on probleemiks veel see, et isegi paljud pastorid ei teadvusta oma ameti sisu ja tähendust, vaid peavad end kõigi usklike üldise preesterkonna osaks. Nad leiavad, et pastor on vaid ametisse valitud koguduse esindaja. Braateni sõnul avaldub siin teooria, et ordinatsiooni kaudu delegeerivad ilmikud oma õigused ja privileegid pastorile, kelle nad on valinud endid esindama.

Braaten ei nõustu selle kujutlusega, vaid juhib tähelepanu sellele, et kirik on ontoloogiliselt bipolaarne, hõlmates nii Sõna kuulutamise kui selle kuulmise ja vastuvõtmise: «Nõnda on ordinatsioon sakramentaalne talitus, tähendades seda, et pastor on Püha Vaimu poolt kutsutud ja läkitatud inimeste juurde Kristust esindama, on seatud nende ette seisma kui see, kes toob nendeni Jumala Sõna nii-öelda väljapoolt, see tähendab, väljapoolt nende endi kogemust. Pastorid on karjased. Kari ei vali endale karjaseid ega lase ennast juhtida, nagu talle parasjagu meeldib. Protestantismis on meie arusaam karjase ja karja vahekorrast täielikult segi läinud.»[12]

Sellest lähtuvalt esitab Braaten seisukoha, et luterlased peaksid õpetusameti ülesanded jätma piiskoppide pädevusse, nagu ka Augsburgi usutunnistuse 28. peatükk seda ühemõtteliselt ja selgesti väljendab:

«Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukka­mõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises, kuid jõudu kasutamata, ainult Jumala Sõna läbi. Ja selles on pastorid ja kirikud kohustatud Kristuse sõnade kohaselt piiskoppidele kuuletuma: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind (Lk 10:16)» (CA 28).

Augsburgi usutunnistuses väljendasid luterlased niisiis soovi, et piiskopid oleksid piiskopid ja käituksid piiskoppidena, st õpetaksid ja kuulutaksid Jumala Sõna ja täidaksid oma karjasekohustust, muu hulgas kaitstes oma karja valeõpetuste eest. Öeldu kehtib ka paljude tänapäeva luterlike piiskoppide kohta, kes nime poolest on piiskopid, kuid tegelikult on nad kirikuametnikud, kes muretsevad pigemini selle üle, kuidas kirik võiks sekulariseerunud ühiskonnale meele järgi olla. Näiteks oma usutunnistusest kinni hoidvad luterlased Põhjamaades ja mujal on leidnud end grotesksel viisil sarnases olukorras, millest tunnistab Augsburgi usutunnistuse 28. peatükk – piiskoppidel puudub soov ja tahtmine püha­kirjapärast õpetust kuulutada, küll aga on nad varmad seisukohta võtma nende suhtes, kes Pühakirjale ja kiriku usutunnistusele toetudes üksnes seda õpetavad ja kuulutavad, mida ristikirik läbi aegade, kõikjal ja avalikult on alati kuulutanud ja õpetanud.

Kui see kurvastaval kombel ka nii on, ei tähenda see ometi, et piiskopiametist kui niisugusest tuleks üldse loobuda, nagu mitmetes luterlikes kirikutes on juhtunud. Augsburgi usutunnistuses märgitakse lõpuks:

«Püha Peetrus keelab piiskoppidele sellise valitsemise, nagu oleks neil meelevald sundida kirikut tegema, mida nad iganes tahavad (1Pe 5:2j). Hetkel ei ole asi mitte selles, kuidas piiskoppidelt nende võim ära võtta, vaid palutakse ja soovitakse, et nad ei sunniks südametunnistust pattu tegema. Aga kui nad sellega ei soostu ja seda palvet kuulda ei võta, siis mõelgu nad sellele, kuidas nad Jumala ees sellepärast vastust peavad andma, et nad oma karmusega lõhe ja skisma on põhjustanud, mida nad tegelikult oleksid pidanud ju aitama ära hoida» (CA 28).

Samas on luterlased veendunud, et piiskopiamet ei ole veel iseenesest ja igal üksikul juhul garantii, et õpetus püsib puhas.[13] Kui piiskopid osutuvad – Jumal paraku! – hereetikuteks, tuleb kuulekaks jääda Jumala Sõnale:

«Kui nad aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda: «Hoiduge valeprohvetite eest» (Mt 7:15). Ka Paulus ütleb kirjas galaatlastele: «Aga kui ka meie või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!» (Gl 1:8) ja 2. kirjas korintlastele 13: «Sest me ei suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes tõe poolt» (2Kr 13:8) ja samas: «meelevalda, mille Issand mulle on andnud, kasutada ülesehitamiseks ja mitte karmilt mahalõhkumiseks.» (2Kr 13:10)» (CA 28).

Kokkuvõte

Kuigi nüüdisaegne luterlus on nii organisatsiooniliselt kui paraku ka õpetuslikult äärmiselt kirev, ei tähenda see sugugi, et luterluses puuduks selge õpetusalus ja amet, mis on volitatud kiriku õpetust esile tooma. Luterlasi seovad Pühakiri kui Jumala Sõna ning seda seletavad ühtse kristliku kiriku usutunnistused ja reformatsiooniaja konfessionaalsed kirjutised. Ka EELK vaimulikud tõotavad oma ametivandes ja ordinatsioonil antud tõotustes püsida just sellel õpetusalusel.

Augsburgi usutunnistuse järgi – mis on luterlaste peamine usutunnistuslik kirjutis – kuulub õpetuse üle otsustamine iure divino piiskopiametile. See ei tähenda, et piiskoppidel oleks meelevald õpetust subjektiivselt moonutada või lasta arvamuste paljususe ja pluralismi nimel vastukäivatel õpetustel kirikus takistamatult vohada. Vastupidi, nende kohus on selle eest koos ameti­vendadega hoolt kanda, et ette tulevad usulist ja õpetuslikku  laadi vaidlused ja lahkarvamused saaksid Jumala Sõna ning kiriku õpetustraditsiooni alusel selge ja konkreetse lahenduse.

Meie Kirik, 15.05.2009

 

[1] Näiteks EELK-s on õpetusküsimuste üle otsustamine antud nii piiskopliku nõukogu, kirikukogu kui vaimulike konverentsi kompetentsi, kusjuures igal nimetatud organil on oma kindel pädevus.

[2] Warren A. Quanbeck, «The Magisterium in the Lutheran Church», Teaching Authority & Infallibility in the Church. Lutherans and Catholics in Dialogue VI, ed. by Paul C. Empie, T. Austin Murphy, and Joseph A. Burgess (Minneapolis: Augsburg Publishing House, 1980), 152.

[3] Eric W. Gritsch, «Lutheran Teaching Authority», Teaching Authority & Infallibility in the Church. Lutherans and Catholics in Dialogue VI, 140.

[4] Andres Andresen, Eestimaa kirikukorraldus 1710–1832. Riigivõimu mõju institutsioonidele ja õigusele, sari: Tartu Ülikooli doktoritöid (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), 39.

[5] Gritsch, 142.

[6] Vrd Konkordiavormel, Solida Declaratio, 14: «Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üks­meele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust, 1Tm 3; Tt 1 [vrd Tt 1:9, samuti 1Tm 3:9, 2Tm 2:24; 3:16]. Ustavad karjased, nagu ütleb Luther, peavad tegema ju mõlemat: lambaid karjatama või toitma ja neid huntide eest kaitsma, et nad põgeneksid võõraste häälte eest, Jh 10[:12–16.27], ning lahutaksid väärtuslikku tühisest, Jr 15[:19]».

[7] Carl Braaten, «The Problem of Authority in the Church», The Catholicity of the Reformation, ed. by Carl E. Braaten and Robert W. Jenson (Grand Rapids, Michigan / Cambridge, UK: William B. Eerdmans Publishing Company, 1996), 53–66.

[8] Braaten, 59.

[9] Braaten, 64.

[10] Braaten, 64.

[11] Braaten, 63.

[12] Braaten, 64–66.

[13] Vt näiteks Porvoo Ühisavalduses väljendatud seisukohta: «§ 51. Ajaloolise episkopaalse suktsessiooni märgi kasutamine ei taga veel iseenesest kiriku ustavust apostliku usu, elu ja missiooni iga aspekti osas. Ajaloolise suktsessiooni märki kasutanud kirikutes on esinenud skismasid. Samuti ei ole märk piiskopi isikliku ustavuse tagatiseks.»

Luterliku kiriku õpetus ei samastu sugugi mitte kõigi Martin Lutheri või teiste reformaatorite ja protestantlike teoloogide poolt väljendatud seisukohtadega, vaid on rajatud 1530. aastal koostatud Augsburgi usutunnistusele ja teistele seda laiendavatele ja täpsustavatele usutunnistuskirjadele, mis on koondatud 1580. aastal välja antud Liber Concordiae’s (Konkordiaraamat, Üksmeele raamat).

Järgnevalt võivad luterlased ja ka teised kristlased end proovile panna, kui hästi nad tunnevad Augsburgi usutunnistuse õpetust.

1. Kes on Jeesus Kristus?

A. Jeesus Naatsaretist oli juudi rahvaprohvet ja tervendaja, keda hakati pidama Messiaks (Kristuseks).

B. Jeesus oli ennast täielikult Jumalale pühendanud inimene, nii et Jumal tunnistas tema oma Pojaks.

C. Jeesus Kristus on Jumala Poeg, kes tuli ilmale puhtast neitsi Maarjast; temas on ühendatud jumalik ja inimlik loomus, mistõttu ta on tõeline Jumal ja tõeline inimene.

2. Pärispatust

A. Patus on eostatud kõik inimesed, kes pärast Aadama langemist loomulikul teel sünnivad.

B. Pärispattu ei ole, sest kõik inimesed on loomu poolest head.

3. Õigeksmõistmisest Jumala ees

A. Jumal mõistab inimese õigeks, kui näeb, et inimene ise püüab kõigest hingest pühaks ja vagaks saada.

B. Inimesed saavad patud andeks armust, Kristuse pärast, usu läbi Kristusesse.

4. Vaimulikud ja ilmikud

A. Koguduses võib üldise preestriameti põhjal õpetada ja jutlustada iga koguduseliige.

B. Koguduses võib õpetada, jutlustada ja sakramente jagada ainult ordineeritud vaimulik.

5. Kas vääritu preester saab kehtivalt sakramente jagada?

A. Sakramendid jäävad mõjusaks ka siis, kui neid toimetab vaimulik, kes ei ole vaga.

B. Ainult vaga preester tohib sakramente toimetada.

6. Ristimine

A. Ristimine on õndsuseks vajalik ja ristida tuleb ka lapsi.

B. Ristida tuleb vaid eelnevalt vaimulikult uuesti sündinuid inimesi.

C. Ristimine on vaid välispidine kombetalitus, mis sümboliseerib meie puhtaks saamist.

7. Millest saadakse osa armulaual?

A. Armulaud on sümboolne söömaaeg Kristuse surma mälestuseks.

B. Armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul kohal.

C. Armulauas saadakse Kristuse ihust ja verest osa üksnes usu läbi.

8. Kas piht on tingimata vajalik?

A. Kirikus peab säilima individuaalne pattudest lahti mõistmine.

B. Piisab sellest, kui kristlane tunnistab Jumala ees oma patud üles.

9. Kas Jumal annab andeks ka pärast ristimist tehtud patud?

A. Jah, pärast ristimist tehtud patud antakse andeks, kui inimene kahetseb ja meelt parandab.

B. Ei, pärast ristimist tehtud patte ei anta andeks, sest kord ristitu ei või enam pattu teha.

10. Kas hukatusse mõistetud jäävad põrgusse igavesti?

A. Jah.

B. Ei.

11. Inimese vabast tahtest

A. Inimese tahe on läbinisti patu poolt orjastatud.

B. Inimese tahe on kõikides asjades täielikult vaba.

C. Inimese tahe on mingil määral vaba välistes asjades, aga Jumalale meelepäraseks eluks on vaja armu ja Püha Vaimu abi.

12. Kas head teod on vajalikud?

A. Usklik ei pea tegema häid tegusid, sest ta on usu läbi õigeks mõistetud.

B. Head teod ei teeni välja armu, kuid on Jumalale meelepärased ja neid tuleb teha.

13. Kas pühakuid tuleb austada?

A. Pühakute austamine on ebapiibellik.

B. Pühakuid tuleb meeles pidada ja nende head teod eeskujuks võtta.

C. Pühakute poole tuleb palvetada, sest nad kostavad meie eest Jumala juures.

+ + +

Õiged vastused:

1. C

2. A

3. B

4. B

5. A

6. A

7. B

8. A

9. A

10. A

11. C

12. B

13. B

Inglid on Jumala nähtamatud vaimolendid. Neid on kahesuguseid – häid ja langenud ehk halbu.

Millised on head inglid?

Head inglid on pühad vaimolendid, kellele Jumal on juba kindlustanud igavese õndsuse. Neid on määratu hulk ja nende jõud on tohutu. Inglid ülistavad Jumalat ja täidavad käske. Nad olid Kristuse lunastustöö juures selle erinevatel etappidel ja nad on kohal ka siis, kui Kristus tuleb kohut mõistma. Lisaks sellele teenivad nad inimesi, eelkõige usklikke nende taevasse minekul.

Mt 18:10 «nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!»

Tn 7:10 «Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees.»

Ps 103:20 «Kiitke Issandat, tema inglid, teie, vägevad sangarid, kes täidate tema käske, kuuldes tema sõna häält!»

Mt 25:31 «Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile.»

Hb 1:14 «Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste?»

Hb 12:22 «vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde.»

 

 

Missugused on halvad inglid?

Halvad inglid on ka vaimolendid. Jumal on loonud nad algselt headeks, aga nad langesid pattu ja Jumal hülgas nad igaveseks. Nad on kavalad, tugevad ja osavad halba tegema. Ka neid on palju. Nad on Jumala ja inimese ja kõige hea ning õige vannutatud vaenlased, kelle eesmärgiks on Jumala loodu hävitamine. Eriti agaralt püüavad nad takistada inimesi pääsemise teele jõudmast ja üritavad neid põrgu piinadesse tõugata. Nende peameheks on kurat, keda Piibel ka saatanaks, kiusajaks, vaenlaseks ja süüdistajaks nimetab.

2Pt 2:4 «Jah, Jumal ei säästnud patustanud ingleidki, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse kinnipidamiseks kuni kohtuni.»

Ef 6:11–12 «Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.»

Mk 5:9–10 «Ja Jeesus küsis temalt: «Mis su nimi on?» Ja ta ütles talle: «Leegion on mu nimi, sest meid on palju.»»

Jh 8:44 «Kurat on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde.»

1Pt 5:8–9 «Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus.»

Kohandatult väljaandest: Doktor Martin Luther. Väike Katekismus ja usuõpetus. Suomen Tunnustuksellinen Luterilainen Kirkko, EELK Konsistooriumi kirjastuse ja informatsiooni osakond. Lahti, 1992.

Soome luterlikud piiskopid on viimastel aastakümnetel järjepidevalt kinnitanud kiriku õpetust, et abielu on ning kirik laulatab üksnes mehe ja naise liitu. Ühiskondlike muutuste tuules on aga viimastel aastatel üha enamad kogudused hakanud korraldama «vikerkaaremissasid» ehk homoseksuaalsele sihtrühmale suunatud missasid.

Samuti teatab pea igal nädalal mõni kogudus, et nende pühakojas laulatatakse nüüd «kõiki paare» – tõlkes: meil pole vahet, kas altari ette astub eri- või samasooline paar. Seejuures tasub tähele panna, et kiriku ametlik õpetus pole kriipsuvõrragi muutunud. Vaikiva kokkuleppe alusel piiskopid rikuvad üksmeelselt oma ametivannet ega võta eksiõpetuse levitamise ning pühakodade rüvetamise vastu mitte midagi ette.

Selles valguses (pigem «pimeduses») võib tunduda, et vastupidine muutus ei ole võimalik. Siiski, siiski – mõned nädalad tagasi teatas Vaasa soomekeelse koguduse ülemõpetaja (kirkkoherra) Teijo Peltola, et kogudus lõpetab vikerkaaremissade pidamise, kutsudes kõiki soovijaid tulema koguduse traditsioonilistele jumalateenistustele. Pealegi ei luba kehtiv kirikukord tal määrata kedagi jumalateenistust pidama tema seksuaalse orientatsiooni järgi, samuti on korraga vastuolus liturgilise värvi muutmine (s.t altari ehtimine 6-värvilise homolipuga).

Taolise otsuse peale puhkenud kära ei ole just väiksemat sorti. Tagajalgadel on kohalik ja üleriigiline meedia. Soome rannikualadel tegutseva rootsikeelse Porvoo piiskopkonna piiskop Bo-Göran Åstrand on juba teatanud, et temale alluvates kogudustes on «kõik teretulnud» (otsekui soome koguduse õpetaja poleks sedasama kinnitanud oma koguduse kohta).

Uudis pole mitte see, et koer hammustab inimest, vaid et inimene hammustab koera. Möirgav lõukoer otsib, keda neelata, aga keegi julgeb talle hambaid näidata.

Hiljuti juhiti minu tähelepanu uudisele, et Eesti Apostellikus Administratuuris olevat uus missatõlge valmis saanud, nagu kuulutab kiriku koduleht (iroonilisel kombel küll üpris kohmakas keeles ja õigekirjavigadega).

Üldiselt ma Eesti Apostellikus Administratuuris toimuvatesse asjadesse ei sekku, hoolimata sellest, kas need lähevad mulle korda või mitte. Esimest korda oma 29 de facto paguluses veedetud aasta jooksul teen siiski erandi – seda põhjusel, et kolmandate isikute kaudu, nö tagauksest jõudis minuni ka selle tõlke tekst. Juba pealiskaudsel tutvumisel tõstatab uus missatõlge nii palju raskeid probleeme, et ma tõesti ei saa siinkohal vaikida. Tegemist on ju tekstiga, mida peavad tulevikus kuulama ka heausksed katoliiklased, kelle heaolu on kõik need aastakümned mu südametunnistust rõhunud ning hoidnud elavana süütunnet, et ma nende heaks enam midagi teha ei saa.

Ma mõistan, et järgnevalt arutlusele tulev problemaatika paljusid otseselt ei puuduta – kuid ehk on siiski meie tänastel katoliiklastel kasulik ja ka teiste konfessioonide kristlastel huvitav heita põgus pilk tõlkeprobleemide olemusse, kui kõne all on liturgilised tekstid.

*

Arvestades käesoleva kirja võimalike lugejate mitmekesist tausta ja vahelduvat vanust, lisan veidi konteksti. Rooma-Katoliku kirikus peeti lääneriituse missat alates IX sajandist vaid ladinakeelsena, kuni II Vatikani kirikukogu (1962–1965) tegi vastavale liturgiakomisjonile ülesandeks koostada tänaseni kehtiv uus missakord. Aastal 1969 kinnitas paavst Paulus VI uue ladinakeelse missa teksti ja andis loa tõlkida see ka rahvakeeltesse. Kuigi algselt mõeldud vaid alternatiiviks, muutus rahvakeelne missa väga kiiresti valdavaks ning see andis kahjuks väga tugeva hoobi kirikut ühendava ladinakeelse missa traditsioonile. 

Eestis valitses sel ajal sügav nõukogude okupatsioon, kirikuid kiusati taga ning katoliku kirikul oli siin järel vaid kaks kogudust (Tallinnas ja Tartus), mida teenis üks vapper lätlasest preester, isa Mikelis Krumpans. Loomulikult ei olnud temal mingit võimalust missa tõlkimisega tegeleda, ning neid hakati küll pidama uue korra järgi, kuid jätkuvalt ladinakeelsena. 

Mina sain preestripühitsuse aastal 1985 ning alustasin Eestis tööd järgmisel aastal. Eestlasest vaimulikuna sai missa tõlkimine emakeelde minu jaoks muidugi prioriteediks. Võtsin kohe selle suure töö ette muude ülesannete kõrvalt, mida riikliku iseseisvuse taastamise ja Eesti katoliku kiriku uuesti ülesehitamise taustal oli väga palju. Muidugi ei jõudnud ma seetõttu ära tõlkida kogu missaraamatut, vaid tegin veidi üle miinimumi – peale missa ordinaariumi (st muutumatute osade) ja nelja kaanoni sai valmis veel aastaringi jagu pühapäevaseid propriumipalveid. Praktiliselt ainukeseks pädevaks konsultandiks sain pidada kogenud ja väga peene eesti keele tajuga elukutselist tõlkijat Jüri Pärnit, kelle selle jaoks palkasin ja kellega kestis intensiivne koostöö üle kolme aasta. Isa Vello Salo oli sel ajal paraku veel kättesaamatult teispool okastraati.

See esimene eestikeelne missatõlge sai kaante vahele aastal 1990, ning tolleaegne katoliku kiriku Põhjamaade piiskoppide konverentsi eesistuja, Helsingi piiskop Paul Verschuren (kes asus teisel pool raudset eesriiet ning suhtles segamatult Vatikaniga) leidis võimaluse anda sellele kiriku ametlik avaldamisluba ehk «imprimatur». See anti küll lisaklausli all «ad experimentum», kuna Eesti ei asunud tema jurisdiktsioonis. Nüüd avanes ka eestlastel võimalus hakata osalema emakeelsel missal. Soome katoliku kirik teostas ka nii altarimissaali kui rahva kätte jagatava väikese «Ordo Missae» küljendamise ja trükkimise (sellest ka mõningad soomlasest küljendaja tehtud vead). Minu jaoks, kes ma tol ajal olin aastaid ainukene otseselt tegev katoliku lääneriituse vaimulik Eestis, oli siiski väga oluline säilitada ka regulaarne ladinakeelse missa traditsioon, millesse me kõik olime sügavalt kiindunud – ja seda nii pühapäeval kui argipäeviti. 

*

Kerime edasi 34 aastat ning tuleme tagasi tänapäeva. Ühtegi eesti soost katoliku vaimulikku me oma kodukirikust enam ei leia, ning koridore ja hoove pühivad juba ammu uued luuad. Põhimõtteliselt on muidugi tore, kui nähakse vaeva uue missatõlkega, ja teistsuguse lõpptulemuse korral võiks mul olla selle üle isegi hea meel. Tegin esimese tõlke ju kolmekümnendates eluaastates, oma tollaste oskuste ja võimaluste kohaselt. Sellest hoolimata ei häbene ma välja öelda, et sümptomaatiline fakt, et minult ei palutud isegi uue tõlke lõppfaasis selle kohta arvamust, on tegijatepoolne sihilikult toores ebaviisakus. Esiteks, nii oluliste tekstide puhul kaasaks iga tsiviliseeritud inimene või organisatsioon eelmise tõlke tegija (kui too on veel elus) suuremal või vähemal määral uude tõlkeprotsessi – juhul muidugi, kui eesmärgiks on ikka parima tulemuse saavutamine, mitte muud põhjused. Teiseks, missa tekst ei ole belletristika või taskulambi kasutusjuhend – selle viimistlemise juures on äärmiselt oluline eesti keelt emakeelena rääkivate, asjakohase teoloogilise haridusega ning praktilise vaimulikuna töötavate (s.t liturgiliste tekstidega igapäevaselt kokku puutuvate) isikute osalemine, kes soovitavalt on veel ka võimalikult keeletundlikud. Üliväikeses Eesti katoliku kirikus on paraku väga vähe võtta selliseid inimesi, kelle puhul kõik need nõuded oleksid täidetud. Me võime ju kutsuda ühise laua taha anorektiku, võimlemisõpetaja ja muusikateadlase, kellest igaühel on oma teadmised, kuid kolme peale kokku nendest baleriini ikka ei saa, kes võiks anda detailset nõu, kuidas kõige paremini tantsida Surevat Luike. Sama probleemistik puudutab muidugi ka paljusid teisi elualasid, kus pulkade juurde sattunud innukad ametnikud usuvad, et nad võivad koostada ettekirjutusi kitsa eriala pikaajalistele praktikutele.

Selles mõttes ajas isegi mõrult muigama, kui märkasin, et prefatsiooni algusest oli kadunud fraas «See on väärikas ja õige» (muuseas «väärikas» on täpne tõlge ladina sõnast «dignum»!)... sest väärikus osutub, nagu näha, juba välja surnud anakronismiks. Hädapärast võiks ju püüda seda muutust mõista, kui põhjenduseks toodaks välismaalastest preestrite võimetus hääldada täpitähti, nii et «väärikast» saab pahatihti «vaarikas». Kui aga näha probleemi üksnes sellest vaatenurgast, siis oleks juba õigem ühtlustuda luterlikus kirikus kasutusel oleva vormeliga: «See on õige ja kohus», mis on oma sisult originaalile kindlasti lähemal kui «See on hea ja õige», nagu uues tõlkes kirjas. Pigem seostub tõlge «hea ja õige» ameerika klišeega «we are the good guys», mille puhul on moraalse hinnangu andmine oma tegude headuse kohta võetud inimese enda kätesse.

Nagu võib tähele panna, on tõlke kallal vaeva näinud palju inimesi, ja tulemus on ka vastav – stilistiliselt hüplik, üks fraas või väljend lamedas ajalehekeeles, siis järgmine jälle traditsioonilise, isegi veidi arhailise varjundiga. Näib, et tihti on tehtud muudatusi muudatuste pärast, et oleks tingimata teistmoodi kui varem, ilma et need oleksid kuidagi põhjendatud. Aga olgu pealegi, kõige suuremaks probleemiks on asjaolu, et tõlkijad-parandajad pole saanud aru: missatekst ei ole ilukirjanduslik teos, vaid dokument, mis peab olema dogmaatiliselt laitmatu – see tähendab, ei tohi võimaldada valestimõistmist – ning et see on etteloetav/kuulatav tekst, mille puhul ei ole soovitavad liiga pikad laused ega ekstravagantsed või siis argikeelsed väljendid, ning vältida tuleb kõigi võimalike veidrate või tähelepanu kõrvale juhtivate mõtteseoste teket.

*

Kiirema reageerimise nimel ei hakka ma siinkohal kogu uue missatõlke teksti analüüsima. Toon ainult välja mõned suhteliselt juhuslikud esmasel lugemisel ette jäänud, silmatorkavamalt naeruväärsed või lausa taeva poole karjuvad tõlke- ja mõttevead.

Nr 90 (lk 390)

Esimeses missakaanonis, karika pühitsemisel on uues tõlkes sõnad: «Samal kombel võttis Ta pärast õhtusöömaaega ülima karika…» Ülima? Tähendab siis, ekstreemse? See kõlab sama veidralt kui et keegi on «väga aken». Mis otsaga saab ladinakeelsest «praeclarum calicem» (‘praeclarus’: ‘särav, väljapaistev, suurepärane, kuulus’ (mina tõlkisin «ülla karika»)) äkki välja võluda võrdluse kui kõigi teiste karikate suhtes «ülima» karika? Kas luges keegi originaalist, et seal oleks ülivõrre «praeclarissimum» või «extremum»? Kas nii näeb tõesti välja «vigade parandamine ja parem vastavus algtekstile», nagu tõlkijad artiklis oma tegevust põhjendasid? Tegelikult on see hea näide nö «Jumala valguse pimestusest», kus soov öelda midagi enneolematult kõrget saavutab pigem just vastupidise tulemuse – muutub «keeltega rääkimiseks», mis kõrvalseisjates tekitab allasurutud kohmetut itsitamist.

Nr 91 (lk 391)

«...et tuam resurrectionem confitemur donec venias.» Minu tõlkes oli täpsustus: «ja tunnistame Sinu ülestõusmist kuni Sa tuled oma kirkuses» – kahte viimast sõna, nagu minu tõlkes oli, originaalis tõesti ei ole. Aga see ongi tõlge eesti keelde, mitte tõlge ladina keelest. Rõhutasin sellega Jeesuse TAAStulemist, sest vaimulikult tuleb ta ju jätkuvalt meie juurde ja on kestvalt meie juures. Nagu me loeme tema tõotusest Püha Vaimu tulemise ja meie juurde jäämise kohta:

Jh 14:18–20 Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.

Mt 18:20 Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.

Antud missavastuses on silmas peetud aga just Jeesuse TAAStulemist – niisugust tulemist, mis ei ole veel teostunud. Ei ole ilmselt reeglit, mille järgi ei tohiks tõlkida teksti originaalist täpsemaks, kui tõlge ei ole seejuures vale. Oma osa mängib liturgias ka lause rütm, mistõttu oleks siis võinud vähemalt kaaluda varianti «...kuni sa tuled taas». Katoliikluse jaoks – ja mitte ainult – on Eesti tegelikult misjonimaa, mistõttu peavadki religioossed tekstid olema eriti selged. 

Nr 92 (lk 391)

Samas tekstis pärast konsekratsiooni on sõnad «... panem sanctum vitae aeternae, et calicem salutis perpetuae» tõlgitud «… igavese elu püha leiva ja otsatu pääste karika». Otsatu pääste?! Kas selle tõlkis telesarja «Õnne 13» Alma? Ja kuidas võiks see välja näha: hakkad näiteks kedagi veest välja tõmbama, aga kui ta hakkab juba kaldale saama, siis lükkad vette tagasi, et saaks üha uuesti ja ilma otsata muudkui ikka ja jälle päästa… Võrdluseks: minul oli «...igavese elu püha leiva ja igavese õndsuse (s.o päästmise tulemuse – ‘perpetuae’ tähendab antud kontekstis ‘igavest, püsivat’, mitte ‘protsessina jätkuvat’) karika»; eesti keeles nimelt on ainult üks sõna seal, kus paljudes teistes keeles on kaks: «salus» – päästmine hingeõndsuseks ja «salvatio» – päästmine veest, tulest vms, nii nagu ka inglise keeles on vahe «salvation’i» ja «resque» vahel. (Üks Päästeameti töötaja rääkis, et paljud telefonikõned neile algavad: «Kas see on Päästearmee?»)

Lisaks sisaldub mõttes «otsatust päästest» alateadlikult veel ka teine väärdunud variant – see tähendab: tee pattu nii kuis jõuad, seesinane otsatu pääste katab kõik kinni ilma otsa ja ääreta… tingimusteta armastus! Pole sul vaja ei põhimõtteid, enesepiiramist ega häid tegusid…! Hea näide sellest, kuidas saatan segab inimeste pinnapealsuse ja enesega rahuloleva rumaluse varjus nende vaimutoidu sisse tilkhaaval mürki. 

Nr 94 (lk 392)

«...offerimus praeclarae maiestati tuae» on tõlgitud «Me toome Sulle, ülimale Ausuurusele…».

Netist leitavas pühakirja kommentaaris: «Kes jookseb ausuuruse järele, selle eest põgeneb ausuurus, ja kes põgeneb ausuuruse eest, sellele jookseb see järgi.» Kuulaja fantaasiarikas meel manab siin kohe esile stseene «Jurassic Park’ist», kus saurused ajavad üksteist ja inimesi taga. Välismaiste preestrite suust, kes sellist sõna tavaelus kunagi ei näe, hakkab see kindlasti kõlama «ausaurusena», harmoneerudes «Jeesuse esimese imega kana pulmas» ja sellega, kuidas «Jeesus tegi nöörist pitsa ja ajas sellega kõik loomad templist välja». Pealegi, antud kontekstis on «ausuurus» sisuliselt suure au sünonüüm. Kui aga Jumal on ülim au suurus, siis on auline tõlkija pannud ta muuhulgas täitma ka mõõtühiku ülesandeid, paraku viitamata seejuures väiksematele alajaotustele ja nende võimalikele kasutusaladele.

Üliharuldase või isetehtud väljendi puhul tasuks ikka enne veenduda kus, mis tähenduses, kui tihti ja kas üldse seda tarvitatakse. Sõna, mis koosneb küll tuntud elementidest, aga on veidralt kokku pandud – nagu näiteks vabakirikuist tuntud «kallimeelne» või «õndsameelne» – annab tekstile vastavalt veidra ilme, tekitab sektikeele, mida on usklike endi ringkondades tögavalt nimetatud «kaanani keeleks». 

Eesti keel pole kunagi olnud kuningate emakeel ja ülikute meelitamiseks mõeldud sõnavara selles on väike, mis liturgia tõlkimise puhul on kindlasti puuduseks. Seda veidram on aga püüda veel tänapäeval midagi sarnast uudissõnadena leiutada. Sõnaraamatudki ei paku «majesteedile» mingit otsest ja kindlat eestikeelset vastet. Sellepärast tõlkisin mina omal ajal siinkohal sisu, mitte vormi: «Me toome Sinule, kõige ülevuse Jumalale…» 

Nr 99 (lk 394)

Fraseologismidena mõjuvate väljendite otsetõlkimine on tõesti probleem. Näiteks fraas teise missakaanoni prefatsioonis: «...ut mortem solveret et resurrectionem manifestaret» on nüüd tõlgitud: «et võita ära surm ja ilmutada ülestõusmist». «Ilmutada ülestõusmist»?!…, tähendab: vilgutada, näidata korraks ülestõusmist ja siis jälle mitte?! See kõlab nagu: «Ma lähen toon ämbrit». Sama veider oleks näiteks kellegi sündimise ilmutamine, nii et jääb ebaselgeks, kas üldse või kuidas keegi sündis või esimese ehmatuse järel kohe emaihusse tagasi tõmbus.

Ladina keel on tänaseks välja surnud ja selle fraseoloogiat ei ole kerge kontrollida, kuid üldiselt peab leppima sellega, et paljud keeled teevad midagi hoopis teisiti kui eesti keel. Näiteks inglane soovitab «omada lõbu», ja me ei saa saksa keelest tõlkida «Ich gehe auf die Toilette» päris otse – «ma lähen tualeti peale», nagu tuleks tualetis alati veenduda, et keegi sind ülalt täis ei tee… Sama probleem oleks näiteks väljendi «Lase jalga!» otsetõlkimisega mõnda võõrkeelde.

Võibolla polnud tõesti minu leitud variant parim tõlge – «ilmutada ülestõusmise väge» (Jeesus ei pea selleks iga kord uuesti üles tõusma, vaid tema kord toimunud ülestõusmise mõju ilmutab end neile, kes on võimelised seda vastu võtma), aga vähemalt probleemi siin ei teki ja see on kindlasti parem kui eeltoodud, uus orjalik otsetõlge. Kordan, hea tõlge on üldiselt ikka eesti keelde, mitte ladina vm keelest. 

Samuti sai omal ajal läbi mõeldud ja läbi tunnetatud ka usutunnistuses sisalduv «sanctam ecclesiam catholicam». Usutunnistuse määratlus ei tähenda ju ainult kirikut kui maapealset institutsiooni, mis allub paavstile, vaid see hõlmab ka Jeesuse sõnades sisalduvat lootust: Jh 10:16 «Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.» Sellepärast oli minu tõlkes «üht üleilmset kirikut», mitte maises mõttes «ülemaailmset» või siis «üleüldist» (tähendab, «ebamäärast»), vaid abstraktsemalt, nii nagu see originaalis on mõeldud. «Katoliku» tõlkimine ei ole minu idee, seda on teinud ka poolakad – neil on missaraamatus «katoolne» samuti tõlgitud «kościół powszechny». Muide, see tõlge on aastakümnete jooksul saanud väga palju tunnustust nii teiste kirikute liikmetelt kui eesti katoliiklastelt endilt, kes on mulle öelnud, et see on väga ühendav kogemus, kui usutunnistust lugedes ühed ei tunne end külmalt väljatõrjutuna ja teised kõrkide väljatõrjujatena. Nüüd siis hakkame me jälle uskuma «katoliiklikku kirikut» ja saadame kõik teised tagasi õrre peale istuma – Jeesus unustagu ära need teise tara lambad.

Nendest paarist ülaltoodud näitest vast siinkohal piisab. Juhin lõpuks veel tähelepanu ühele läbivale probleemile. Näiteks Advendi I pühapäeva Päevapalve: 

Issand, meie Jumal, kelle käes on kõik meelevald,

Sinu päralt on tahtmine ja täidesaatmine,

aita meid, et me võiksime kohtuda Sinu Pojaga õigluse teel,

ja pälvida oma tegude ja armastusega õiguse

seista Tema paremal käel.

Meie Issanda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja läbi,

kes on Jumal ning elab ja valitseb koos Sinuga

Püha Vaimu ühtsuses igavesest ajast igavesti.

Sellest tõlkest tuleb välja, et me seisame Jeesuse paremal käel Jeesuse Kristuse enda läbi… Niisugustes palvetes tuleks jälgida, et Jeesuse Kristuse läbi pöördutakse Jumala poole, mitte et Jeesust kutsutakse üles tegema midagi tema enda läbi. See on veider.

Antud palve puhul võiks siis näiteks öelda:

…ja pälvida oma tegude ja armastusega õiguse

seista Tema paremal käel, kes ta on Jumal ning elab ja valitseb koos Sinuga

Püha Vaimu ühtsuses igavesest ajast igavesti.

Või siis, lihtsama variandina, lüüa viimane lause selgemalt lahku:

…ja pälvida oma tegude ja armastusega õiguse

seista Tema paremal käel.

Me palume seda meie Issanda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja läbi…

*

Need on vaid mõned märkused, mis torkasid silma uut tõlget sirvides. Muide, et lugejat säästa, jätsin kirjeldamata mõned eriti inetud ja/või jumalavallatud assotsiatsioonid, mille tekkimise on tõlkijad arvestamata jätnud, kuid mis kindlasti nii mõnelgi missalisel läbi pea käivad. Viitasin vaid paarile põhimõttelisele või tüüpilisele probleemile. Küllap on neid miine teksti sees rohkemgi.

Kokkuvõttes võib öelda, et uus tõlge on lubamatult eklektiline ning selles on palju kohti, mis on pehmelt öeldes… kasutame nüüd igaks juhuks võõrsõna… suboptimaalsed. See on suur õnnetus, kui kohalikus katoliku kirikus ei ole enam ühtegi emakeelset vaimulikku – ja uus missatõlge peegeldab kirikus toimuvat üsna täpselt. Jääb üle ainult mõtlikult küsida, miks see kõik nii on.

Kui me omal ajal koos kadunud Jüri Pärniga missateksti tõlkisime, siis sai ta vahel nii minu tollaste otsetõlgete kui sõnaleiutiste üle magusasti naerda. Maksin talle tema töö eest hinda, mida ta küsis (ja ka väärt oli), et tal oleks motivatsioon suhtuda oma ülesandesse tõsiselt. Tema õpetas mind, et dokumendi teksti koostades või tõlkides tuleb vaadelda selle sõnastust pahatahtliku ja väiklaselt noriva juristi pilguga, või nagu politseinik, kes peab mõtlema nagu kurjategija, et seaduserikkujate käitumist mõistes võimalikult rohkem kuritegusid ette ära hoida. Samuti tuleb liturgia tõlkes juba ennetavalt välistada kõik, mida võiks selle teksti lugeja või kuulaja valesti mõista, mis teda teksti olemusest kõrvale juhiks.

Lisaks sellele, kui laenata õpetlikku näidet armsate naabrite juurest, pole ma tõesti ainuke, kelle mõtted lähevad uitama, kui luterlikul jumalateenistusel loetakse patutunnistust, mille alguses on pateetiline õhkamine: «Mina, vaene patune inimene, tunnistan…» Tegelikult peaks inimene, kelle varandus ületab sada tuhat eurot, ütlema hoopis «mina, rikas patune inimene», ja see, kelle varandus ületab pool miljonit, peaks endale kõminal vastu rinda lüües kaeblikult halisema: «mina, häbemata rikas patune inimene…» Samuti kiusab luterlikus usutunnistuses meie kujutlusvõimet pildike Kristuse valusast jäämisest Pontsius Pilaatuse nagu rongi alla. 

See on veidrate uudissõnade kõrval teine äärmus: mõned traditsioonilised väljendid on vahel ka üsna üle taluvusepiiri vananenud, nii et nad mõjuvad harduse ja pärimuse hoidmise asemel pigem kerge silmakirjalikkuse või siis kangekaelsusena. Oma tõlkes püüdsin vältida ka neid ohte, et inimesed saaksid jumalateenistuste ajal mõelda Jumalale, mitte keeleveidrustele. Kahjuks on uue tõlke juures mainitud põhimõtetele vaevalt tähelepanu pööratud.

Kõigest eeltoodust lähtuvalt on minu märkused uue missatõlke kohta jahmatuse ja nördimuse kõrval motiveeritud ka soovist teadvustada probleemide olemasolu. Oleks mõistlik, kui eesti katoliiklased arutaksid missateksti veelkord igast küljest läbi. Rahule tohib jääda ainult nende formuleeringute ja parandustega, mis on põhjendatud, mis igast küljest vaadatuna on eestikeelsed, õige grammatilise vormiga ja samas ka originaalis sisalduvale mõttele võimalikult lähedal. Tegelikult oleks pidanud vähemalt tõlke lõppfaasis kaasama kriitikutena kõik eesti emakeelega katoliku vaimulikud. 

Muide, kui minu kunagisest tõlkest peaks keegi leidma samasuguseid vigu nagu need, mida leidsin uuest tõlkest, siis laske käia, naerge ka mind välja... Aga vead parandage ära, nii minu kui enda omad! Tänapäeval on missa tõlgitud paljudesse elavatesse keeltesse, millest saab ideid, et leida raskete kohtade jaoks parim võimalik variant. Lõpuks võib isegi tehisintellekti kaasamisest kohati kasu olla, seda nii tõlkijale kui õppivale tehisintellektile.

Uus missaraamat ei ole ilmunud ka nii rohketes eksemplarides, et ebaõnnestunud fraase ei saaks üle kleepida (piiskop Jourdani idee), ja tänapäevase trükitehnika võimaluste juures ei ole ka päris uus, parandatud trükk ületamatu. Mina olen öelnud mis mul öelda oli, tõlke organiseerijad teevad mida teevad. Ükskord Jumala ees seistes vaadatakse nii meie mõtetele, sõnadele, tegudele kui tegematajätmistele.

isa Rein Õunapuu

Saateks. Seoses paavst Franciscuse poolt öelduga, et kõik religioonid viivad Jumala juurde, avaldame uuesti Leif Nummela artikli aastast 2015, mis käsitleb sama küsimust. Nummela leiab, et kirik, mis salgab Kristuse ainulaadsuse, ei saa tõeliselt kanda Tema nime.

Viis Rootsi kiriku vaimulikku avaldasid ajalehes Dagens Nyheter (19.08.2015) artikli, milles nad kutsuvad erinevate religioonide esindajaid ühisele jumalateenistusele. Vaimulikud kuulutavad: «Kas me julgeme kirikuna avalikult tunnistada, et juudid, kristlased ja moslemid suunduvad sama Jumala poole, igaüks oma teed mööda?»

Tabavalt küsib Maria Ludvigsson teise Rootsi ajalehe, Svenska Dagbladeti juhtkirjas: «Kui kirik kutsub teisi religioone kasutama enda kirikuhooneid palvetamiseks, siis on tegemist selle kõrvalelükkamisega, millesse ise usutakse, kuna kardetakse, et enda usk võib solvata neid, kes usuvad teisiti.»

Tekib küsimus, kuidas saab kristlik kirik põhjendada oma olemasolu, kui ta soovist mitte kedagi solvata lakkab olemast kristlik? Oma usu salgamine ei ole sama mis austus teiste usu vastu.

Ludvigssoni jaoks sarnaneb vaimulike ülesastumine teismelise sooviga olla populaarne. Kui nende Rootsi vaimulike mõtteviis saab kirikus valdavaks, siis jõuab see kristliku kirikuna oma tee lõppu. Kirik, mis salgab Kristuse ainulaadsuse, ei saa tõeliselt kanda Tema nime, kes ise nii rõhutatult ja resoluutselt õpetas, et Tema on ainuke tee Isa juurde. Rääkimata sellest, et mõte kõikide erinevate usundite samasusest on intellektuaalselt põhjendamatu ja ebaaus.

Oma kesksete õpetuste poolest on religioonid lepitamatus vastuolus. Nende üksteisest täiesti erinevad jutustused ei saa olla samaaegselt tõesed. Näiteks kolmes suures maailmausundis, islamis, judaismis ja kristluses usutakse ühte Jumal-Loojasse. Aga niipea, kui küsida, milline on Jumal ja kes on Jeesus, lahknevad arusaamad teravalt.

Judaismi järgi Jeesus suri, aga ei tõusnud surnuist üles ega olnud Messias. Islami järgi Jeesus ei surnud ristil, ei tõusnud üles surnuist ega ole mingil juhul Jumala Poeg, Kolmainsuse teine persoon. Kristluse järgi Jeesus suri ristil ning tõusis pärast seda surnuist üles, tõestades sellega, et Ta on Jumala Poeg, Vanas Testamendis tõotatud Messias. Temas sai Jumal ise inimeseks, et meid päästa.

Kõikide inimeste inimõigusi ja nende usuvabadust saab ja tuleb austada. Samas tuleb olla valmis avatult, ausalt ja kriitiliselt vaatlema ka religioonide olulisi erinevusi. Rootsi Credo-akadeemia juhataja Stefan Gustavsson võttis vaimulike ülesastumise kokku sõnadega: «Kristlikul kogudusel tuleb ärgata Okasroosikese unest ja tegelda oluliste küsimustega tõsiselt. On olemas dramaatilisi «ei või jaa»-küsimusi, milles tuleb võtta seisukoht – nagu näiteks küsimus Jeesusest.»

Tõlkinud Illimar Toomet

 Artikkel ilmus algselt ajalehes Uusi Tie (03.09.2015) ning avaldati 6. septembril 2015 väljaandes Meie Kirik autori loal.

Rooma paavst Franciscus ütles hiljuti, et kõik religioonid on teed, mis viivad Jumala juurde. Seevastu Kristus ütleb Johannese evangeeliumis: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu» (Jh 14:6). Mida õpetab selle kohta evangeelne-luterlik kirik?

Osundagem alljärgnevas (kohandatul viisil) leeriõpikut «Väike katekismus ja usuõpetus», mille on 1992. aastal välja andnud EELK Konsistooriumi kirjastuse ja informatsiooni osakond.

Kogu õigeuskliku kirikuga tunnistame patuse inimese õigeksmõistmist Jumala ees apostel Pauluse sõnadega: «Sellepärast me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, lahus käsu tegudest» (Rm 3:28).

Kõik vääruskumused juhivad inimest otsima õigeksmõistmist inimese oma tegude ja teenete põhjal. Sellepärast ongi nii palju vääruskumusi ja väärõpetusi.

Luther: «Need õpetused eraldavad meid, kristlasi, momentaalselt kõigist teistest inimestest maa peal. Sest ükskõik keda me väljaspool kristlaskonda ka ei leiaks – paganaid, türklasi [moslemeid], juute, valekristlasi ja varisere, kes küll võivad uskuda ainujumala olemasolu ja teda ehk teenivadki, ei tea nad siiski, mismoodi Jumal neisse suhtub ega oska oodata ka mingit temapoolset armastust ja heasoovlikkust. Niimoodi jäävadki nad igavese viha ja hukkamõistu alusteks. Sest neil puudub Issand Kristus ja Püha Vaim ei ole neid mingite andidega õnnistanud.»

Kuidas sa saad õigeks Jumala ees ehk kuidas saad sa päästetud?

Mina ei saa Jumala ees õigeks mitte tegude tõttu, ka mitte oma sisemise, sinna valatud või seal oleva vagaduse tõttu, vaid minu õigus lähtub tervikuna Jumala armust ja halastusest, ainuüksi Kristuse teenete tõttu, mida ma usun ja loodan kogu südamest. Jumala sünnitatud usk on andnud mulle vagaduse Kristuses.

Teiste sõnadega öeldes:

Mina saan Jumala ees kõlbliku vagaduse ja saan päästetud meie Issanda Jeesuse Kristuse kõige pühama kuulekuse, kannatuse ja surma tõttu, ei kellegi teise tegude tõttu. Kristuse täieliku käsutäitmise, kuulekuse ja ohvri arvestab Jumal ka minule, kui ma usun Kristusesse. See vagadus, mis teeb minu kõlblikuks Jumalale, ei ole niisiis minu, vaid Kristuse vagadus.

14. IX. 1524, risti ülendamise päeval, puhkes Tallinnas altarite ja piltide rüüstamine lahti, kõige enam munga-kirikus (n. n. Katariina kirik), sest et mungad ordumeistrile ja vasallidele kaebanud olid. Edasi rüüstati Pühavaimu kirik ja Oleviste kirik: pildid, altarid, pühad kujud, pühurite jäänused hävitati ära, rahakirstud murti lahti. Kallid kirikuriistad ja kirikukirstud viidi ära. 400 kuni 500 isikut võtsid osa, sakslased ja eestlased, 3 tunni jooksul oli kõik tehtud. Niguliste kirik jäi rüüstamata, sest et selle kiriku eestseisja Heinrich Buess (ehk Busch) oli hõbeasjad käärkambrisse viinud ja kiriku lukud kinni tinutada lasknud.

Järgmisel päeval 15. IX. andis magistraat käsu, et igaüks, kes mingisugust kiriku varandust omandanud, kas vaimulik või võhik, sakslane ehk eestlane, noor ehk vana, selle tagasi tooma peab, muidu käiakse temaga kui vargaga ümber. Niguliste kiriku pildid ja maalitud tahvlid võtku omanikud 3 päeva jooksul maha. Mihkli kirikusse, Doomkirikusse, Antoniuse kabelisse ja Niguliste kirikusse ei tohi keegi puutuda. … Pildi rüüstamised ei kordunud Tallinnas enam.

Teosest: Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924, Tartu: 1924, lk 36–38.

 

 

Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Balthasar Russow, 1578/1584:

«Selle meistri [Wolter von Plettenbergi] valitsemise ajal hakkas püha evangeeliumi valgus Liivimaa linnades paistma. Ja kui see inimesi jumalasõna õigele mõistmisele oli valgustanud, nii et nad paavst häbiväärseid kuritarvitusi ja eksitusi näha ja ära tunda võisid, siis hakkasid nad otsekohe puust ebajumalate vastu sõdima, jooksid kirikute peale tormi, viskasid ebajumalad sealt välja ning viisid kirikuehted ära, nii et polegi teada, kuhu nad kadusid.» (Jüri Kivimäe tõlge, 2022.)

Pastor Christian Kelch, 1695:

«Aga anno 1524 … hakkas pööbel mõtlematul moel lõpuks kirikuid ründama, [nad] heitsid pildid välja ja põletasid need ära, peksid hauakivid tükkideks ja röövisid kirikutest ära kõik nende aarded ja hõbenõud. Ja säherdune riisumine tabas ka Riia, Tallinna ja Tartu vene kirikuid, millest õige pea sündis mitut laadi pahandust.» (Ivar Leimuse tõlge, 2004.)

Luterlik õpetus (Augsburgi usutunnistus, 1530):

«Pühakute austamisest nad õpetavad, et pühakute mälestust võib esile tuua, et me jäljendaksime nende usku ja häid tegusid vastavalt kutsumusele, nagu keiser võib jäljendada Taaveti eeskuju sõda pidades türklaste välja tõrjumiseks isamaalt. Sest mõlemad on kuningad. Ent Pühakiri ei õpeta pühakuid appi kutsuma või paluma pühakute abi, kuna ainult Kristus on meile seatud vahendajaks, lepitajaks, ülempreestriks ja eestkostjaks. Teda tuleb appi hüüda ja Ta on lubanud, et Ta võtab kuulda meie palveid, ja seda austust hindab Ta kõige enam, nimelt et Teda hüütaks appi kõigis vaevades. 1Jh 2[:1]: «Kui keegi patustab, on meil eestkostja Jumala juures» jne.» (Enn Auksmanni tõlge ladina keelest.)