Ja ehk see vaherahu [Rootsi ja Venemaa vahel aastal 1583] küll pisike ja vähene oli, oli ta siiski suur ja tähtis tegu ja Kõigevägevama Jumala ime. Sest avalik on, et moskvalane Liivimaa sõja algusest saadik kõik keisrite ja kuningate sobitused Liivimaa pärast tagasi lükkas ja iialgi ei tahtnud, et Liivimaast pidi räägitama, ja avalikult kuulutas, et tema ka kõige vähemat Liivimaa kindlust käest ei anna, kui ka Rootsi, Poola ja Taaniga korraga tema pärast peaks sõdima. Seal tuleb Kõigevägevam Jumal ja tõukab kõrgi ja karuse hoopleja maha, nõnda et ta mitte ainult oma kõige suurema ja tähtsama asupaiga Liivimaal, vaid ka palju oma Moskva pärismaid, linnu ja lossisid kaotab ja Rootsi kuningale, keda ta enese vastu hoopis väheseks pidas, alla peab andma ja rahu paluma ja ka ära kannatama, et Rootsi kuningas oma riigi raja sügavale moskvalase maa sisse paneb.

Selle armuliku ja imeliku võidu, õnne ja äravõitmise ja selle pisikese puhkuse eest peame meie, liivimaalased, küll õigusega südamest Jumalat tänama ja temalt edaspidiseks uut rahu paluma ja ka kõige tõega püüdma, et meie oma vanast kurjast elust ja tahtmisest pööraksime ja tõsiselt meelt parandaksime, et mitte meie peale ei tuleks needmine, mis Kõigevägevam Jumal kõigile jumalakartmatuile ja patustpöörmatuile 3. Moosese raamatu 26. peatükis ja 5. Moosese raamatu 28. peatükis hirmsasti ähvardab, kui ta ütleb: «Kui teie mind aga siiski ei kuule, siis tahan ma teid karistada veel seitse korda enam ja veel seitse korda enam ja veel kaks korda seitse korda enam, teie patu pärast.»

Nagu meil ka sestsamast rahvast ja nuhtlusest üks hirmus näitus on Jeruusalemma linna loos, mis linna ühes terve Juuda kuningriigiga Kõigevägevam Jumal, just nagu Liivimaadki, enne ka sagedasti suurte imelikkude võitudega ehtis ja Sanheribi, Antiochuse ja veel teiste vägivallameeste eest kaitses, päästis ja hoidis. Aga viimaks, kui nad need suured Jumala heateod varsti ära unustasid ja edasi jäid oma tänamata ja patustpöörmata meele sisse, siis hävitas Kõigevägevam Jumal Jeruusalemma ja Juuda rahva hoopis ära ja lõi nende linna ja kuningriigi ümber ja tegi tema igaveseks häbiks ja naeruks, nagu meie ka Soodomast, Konstantinoopolist ja veel mitmest teisest linnast ja maast näeme.

Jumal, kõige armu ja helduse isa, kes oma armsa Poja Jeesuse Kristusega ja Püha Vaimuga ainus, tõsine ja kadumata igavene Jumal on, Tema võtku meile, liivimaalastele, oma jumalikku armu anda, et meie seda rahuaega tõsises ristiusus tõsiseks meeleparandamise-eluks nõnda tarvitaksime, et kõik tuleks Tema püha nime auks ja kiituseks ja igaveseks rahuks ja üksmeeleks võimumeeste vahel, üleüldiseks heaks korraks inimestele ja meie kõikide hinge õnneks ja õnnistuseks. Aamen.

Katkend Tallinna Püha Vaimu kiriku pastori Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikast» K. Leetbergi (1920) tõlke järgi

Tuntud näitleja ja režissööri Mel Gibsoni kiri äsja Vatikani poolt ekskommunitseeritud peapiiskop Carlo Maria Viganò toetuseks.

Armas peapiiskop!

Olen kindel, et te ei oodanud Jorge Bergogliolt [paavst Franciscus – toim.] midagi muud.

Ma tean, et teate, et tal pole üldse mingeid volitusi – nii et ma pole kindel, kuidas see teid edasi mõjutab. Loodan, et jätkate ise missa pidamist ja sakramentide vastuvõtmist – see on tõesti aumärk, kui kontsiilijärgne võltskirik teid välja lükkab.

Tunnen teile kaasa, et peate avalikult kannatama seda ränka ebaõiglust. Minu ja paljude teiste jaoks olete te kõige julgem kangelane.

Nagu alati, olete tabanud naelapea pihta seoses Franciscuse ebaseaduslikkusega. Te osutate tõelise kiriku varjutanud institutsiooni põhiprobleemidele ja ma kiidan teie julgust, et te seda teete, kuid enamgi veel truuks jäämist tõelisele kirikule!

Teie olete tänapäeva Athanasius! Austan täielikult seda, kuidas te Kristust ja Tema Kirikut kaitsete. Olen teiega 100% nõus, et II Vatikani kirikukogu järgne kirik on võltskirik. See on põhjus, miks ma ehitasin katoliku kiriku, kus teenitakse üksnes traditsiooniliselt. Olete oodatud igal ajal sinna missat pidama.

Muidugi on Jorge Bergoglio poolt skismaatikuks nimetamine ja ekskommunikatsioon nagu aumärk, arvestades, et ta on täielik usutaganeja ja heidab teid võltskirikust välja.

Pidage meeles, et tõeliseks skismaks on vaja uuendusi, midagi, mida teie pole teinud, kuid mida Bergoglio teeb iga hingetõmbega.

Seetõttu on skismaatik tema! Kuid ta ekskommunitseeris end juba ipso facto oma paljude avalike ketserlustega (1917. aasta kanoonilise õiguse koodeksi kaanon 188).

Nagu te juba teate, pole tal õigust teid ekskommunitseerida, sest ta pole isegi katoliiklane.

Nii et rõõmustage! Olen teiega ja loodan, et Bergoglio ekskommunitseerib ka mind oma võltskirikust.

Bergogliol ja tema kohortidel on rõivad ja hooned, aga teil on usk.

Jumal õnnistagu ja hoidku teid. Kui teil on midagi vaja, siis küsige, annan oma parima, et aidata.

Imetluse ja surematu austusega,

Mel Gibson

Kiri on avaldatud portaalis LifeSiteNews, mille toimetus kinnitab selle autentsust.

Luterlik teoloogiline positsioon suhtumises paavstiametisse on formuleeritud erinevates usutunnistuskirjades, millest peamistena tulevad antud küsimuses kõne alla Martin Lutheri «Kristliku õpetuse artiklid» (ehk Schmalkaldeni artiklid, 1537) ja Philipp Melanchthoni «Traktaat paavsti võimust ja meelevallast» (samuti 1537).

Üldist kirikukogu silmas pidades kirjutatud Schmalkaldeni artiklites esitab Luther teoloogilise positsiooni, et paavst ei ole jumalikust õigusest ehk Jumala sõnast lähtuvalt kogu kristlaskonna pea – selleks on üksnes Kristus. «Traktaadis» aga lükatakse tagasi keskaegse paavstluse kolm väidet: 1) et paavst kui Kristuse asemik (vicarius Christi) on jumaliku õigusega (de jure divino) ülem kõigist piiskoppidest, 2) et talle kuulub jumaliku õigusega kõrgeim võim nii vaimulikes kui ilmalikes asjus ja 3) selle uskumine on õndsuseks vajalik.

Seda, et Rooma piiskop on «Peetruse järglane ja Kristuse asemik», deklareeris keskaja väljapaistvaim paavst Innocentius III (ametis 1098–1216). Kõiki nimetatud väiteid kohtame aga paavst Bonifatius VIII bullas «Unam sanctam», mis kuulutati välja 18. novembril 1302 (selle eestikeelse tõlke leiab siit.)

Bonifatius VIII, kel endal tuli kannatada Prantsuse kuninga omavoli käes, teatas järgmist: «Seepärast on sellel ühel ainsal Kirikul üks ihu, ja mitte koletise kombel kaks, vaid ainult üks pea, kelleks on Kristus ja Kristuse asemik, Peetrus, ja tema järglane». Viidates õpetusele kahest mõõgast, s.t vaimulikust ja ilmalikust võimust, deklareeris Bonifatius VIII: «Ent üks mõõk peab olema allutatud teisele ning ilmalik võim peab alluma vaimulikule meelevallale.» Ja viimaks kuulutas ta: «Samas me teeme teatavaks, selgitame ja kuulutame, et igale inimesele on päästeks absoluutselt hädavajalik olla Rooma paavsti alam.»

Usutunnistuskirjades lükatakse kõik need paavstide pretensioonid tagasi nii pühakirjale kui ajaloolistele näidetele tuginedes.

Pühakirjale tuginevad vastuväited

«Traktaadis» väidab Melanchthon, et apostel Peetrusel – kelle ametijärglaseks Rooma piiskopid end peavad – ei olnud jüngrite seas eripositsiooni, vaid ta jääb «ikkagi kogu apostlite ringi tähistavaks ühiseks esindajaks». Melanchthon osutab sellele, et Luuka evangeeliumis keelab Jeesus jüngritele endi keskel ülemvõimu taotlemise (Lk 22:25j); Johannesel läkitab Ta neid kõiki võrdselt (Jh 20:21); Pauluse kutsumine apostliks ei lähtu mitte kuidagi Peetruse autoriteedist; 1Kr 3 seab Paulus kõik sõnakuulutajad võrdsele tasemele. Ka võtmete meelevald, potestas clavium, anti võrdselt kõigile apostlitele, s.t kogu kirikule, ning «Peetrusele ei omistata mingeid eesõigusi, ülemvõimu või valitsemist». Jeesuse sõnad «sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku» (Mt 16:18) viitavad Melanchthoni seletuse kohaselt «selle avaliku tunnistuse ametile, mille Peetrus rajas, kuulutades Jeesuse Kristuseks, Jumala pojaks».

Lükates tagasi paavstide teoloogilised põhjendused, toob Melanchthon arutellu väärõpetuse-argumendi: «Seega, isegi kui Rooma piiskopil oleks jumaliku õigusega primaat, siis, kuna ta toetab jumalatuid usutalitusi ja evangeeliumiga vastuolus olevat õpetust, ei pea talle kuulekas olema.» Teisisõnu, ketserlik paavst või piiskop kaotab õiguse nõuda vaimulikelt ja ilmikutelt kuulekust.

Kiriku ajaloole tuginevad tunnistused

Reformaatorid tõid välja, et mitte ainult pühakiri, vaid ka kiriku ajalugu ei kinnita Rooma paavsti väiteid ja nõudmisi. Martin Luther märgib ülalnimetatud artiklites, et «püha kirik oli vähemalt 500 aastat ilma paavstita ning Kreeka ja paljud muukeelsed kirikud pole veel tänase päevani kunagi paavsti all olnud ega ole ikka veel».

Ka Melanchthon püüab oma «Traktaadis» ajaloolise materjali abil, s.t vanaaja kirikukogude ja kirikuisade põhjal näidata, et ristiusu algsajanditel ei tuntud säärast arusaama Rooma piiskopist, nagu see hiljem välja kujunes, eriti mis puudutab paavstide väidetavat õigust kõiki teisi piiskoppe ametisse seada ja kinnitada.

Melanchthon tõdeb: «Järelikult, kuna suures osas maailmast, nii Kreeka kui ladina kirikutes, ei palutud Rooma piiskopilt ei ametisse seadmist ega ka kinnitamist, siis on selge, et kirikud ei omistanud sel ajal Rooma piiskopile mingit ülemvõimu ja valitsust. … Selline ülemvõim on võimatu. Sest võimatu on ühel piiskopil olla kogu maailma kirikute ülevaataja või et kirikud, mis asuvad kõige kaugemates maades, saaksid sellelt ühelt ametisse seadmist paluda. Kõigile on ju teada, et Kristuse kuningriik on hajutatud üle terve maailma ja et tänapäeval on hommikumaal palju kirikuid, mis ei palu Rooma piiskopilt ametisse seadmist või kinnitamist. Seepärast, kuna selline ülemvõim on võimatu ja see pole kunagi teostunud ning suurem osa kirikuid maa peal ei tunnista seda, siis on piisavalt selge, et seda ei ole kehtestatud.»

 

 

Kas Kristuse kirik vajab ülemat piiskoppi?

Oma kristliku õpetuse artiklites väljendab Martin Luther toetust nägemusele piiskopliku korraldusega kirikust, kus piiskopid valitsevad võrdõiguslikena: «Sellepärast ei ole võimalik kirikut paremini valitseda ja alal hoida muidu, kui et me kõik elame ühe pea – Kristuse – all ja kui piiskopid, kes on kõik ameti poolest võrdsed (ehkki armuandide poolest erinevad), hoolsalt üksmeelses õpetuses, usus, sakramentides, palvetes ja armastustegudes jne kokku hoiavad.»

Paavst on Lutheri järgi ainult Rooma kirikute ja nende inimeste piiskop või pastor (karjane), kes on end vabast tahtest või inimliku korra kaudu temale allutanud, ja mitte kui isandale, vaid vendade ja kaaslastena. Lutheri hinnangul kinnitavat seda ka vanaaja kirikukogud ja Püha Cyprianuse aeg.

Schmalkaldeni artiklitele alla kirjutades lisas Melanchthon allkirjale reservatsiooni: «paavsti puhul aga arvan ma, et kui ta lubab evangeeliumi kuulutada, siis tuleb talle rahu ja talle alluvate ja alluda tahtvate kristlaste üldise üksmeele huvides jätta ka meie poolt iure humano, inimliku õigusega ülimuslikkus teiste piiskoppide üle.» See klausel jättis võimalikeks kõnelusteks evangeelse ja Rooma leeri vahel ukse paokile.

Paavst kui antikristus

Schmalkaldeni artiklites nimetab Luther paavsti antikristuseks ehk Kristuse vastaseks, kes on «end seadnud ja ülendanud Kristuse üle ja vastu, kuna ta ei lase kristlastel lahus oma võimust õndsaks saada, mis on ju täiesti tühine, sest selle kohta ei ole Jumala korraldust ega käsku.»

Paavsti vastu esitatud süüdistus Kristuse vastaseks ehk antikristuseks ja koguni kuradiks olemises kõlab rängalt, eriti tänapäeval, kristliku ühtsuse poole püüdlemise valguses, ent see on tingitud Kristuse kui Kiriku pea võimupositsiooni usurpeerimisest ja väärõpetuse levitamisest, nii nagu reformaatorid seda nägid. «Ja kõik antikristuse tundemärgid langevad paavsti ja tema pooldajaskonna riigiga ilmselgelt kokku,» kirjutab Melanchthon. «Nimelt kutsub Paulus, kirjeldades kirjas tessalooniklastele antikristust, teda selleks, «kes paneb vastu ja tõstab end üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana» [2Ts 2:4].» Seetõttu tuleb paavst koos oma pooldajaskonnaga otsekui antikristuse riik hüljata ja ära needa ning talle «kui antikristusele tuleb hoopis vastupanu osutada.»

Ka Luther osutab taunivalt paavstide võimupretensioonile ja allumisnõudele: «Aga paavst ei lase uskuda, vaid väidab, et kui tahetakse õndsaks saada, tuleb talle kuulekas olla. … Ja see kõik tuleb sellest, et teda tuleb nimetada kristliku kiriku ülemaks jure divino. Sellepärast on ta pidanud seadma end Kristusega võrdseks ja Kristusest ülemaks ja laskma end ülistada kirikupea, seejärel kirikute isanda ja viimaks ka kogu maailma isanda ja lausa maise jumalana, kui selleni välja, et ta on söandanud käsutada isegi ingleid taevariigis.»

Selle viimase etteheitega peab Luther silmas ilmselt paavst Clemens VI bullat Ad memoriam reducendo, kus inglitel kästakse viia taevasse nende palverändurite hinged, kes peaksid surema juubeliaastal 1350 oma palverännakul Rooma. Veelgi enam, Lutheri sõnul «lõpuks pole siin tegemist mitte kellegi muu kui kuradi endaga, kuna ta levitab Jumala üle ja vastu oma valesid missade, puhastustule, kloostrinduse, omaenda tegude ja jumalateenistuse kohta».

Kokkuvõtteks

Luterlaste leer suhtus positiivselt piiskopliku kirikukorra säilitamisse, ent lükkas otsustavalt tagasi Rooma piiskopi taotluse olla de jure divino, jumaliku õigusega, kiriku kõrgeim piiskop ja seista kõrgemal ka ilmalikest valitsejatest. Nendel pretensioonidel polnud luterlaste hinnangul mitte mingit ajaloolist ega teoloogilist (pühakirjalist) alust.

Kuna paavst nõudis kõigilt kristlastelt sõnakuulmist ja nõus olemist oma novaatorlike väärõpetuste ja kiriklike kuritarvitustega, mis luterlaste arvates on pühakirjaga ilmselgelt vastuolus, ning seejuures kuulutas, et talle allumine on igaühele õndsusvajalik, siis võis paavsti pidada koguni antikristuseks, Kristuse vastaseks, kes on kirikus usurpeerinud üksnes Kristusele kuuluva positsiooni.

Rooma piiskopi juhtiva rolli tunnustamine võis luterlaste arvates kõne alla tulla üksnes vabatahtlikult ja tingimusel, et ta lubab evangeelset õpetust kuulutada.

Nii võiks lühidalt kokku võtta usutunnistuskirjades väljendatud seisukohad seoses paavstiametiga. Kuna Martin Luther ja tema järgijad ekskommunitseeriti, s.t heideti välja katoliku kiriku osadusest, on paavst luterlaste jaoks üksnes Rooma kirikute ja nende inimeste piiskop või pastor, kes on end vabast tahtest, inimliku korra kaudu temale allutanud, ja mitte kõigi kristlaste üleilmne karjane.

Aga me ei unista, nagu mõned jumalatult arvavad, mitte Platoni riigist, vaid ütleme, et see kirik on olemas, nimelt tõelised usklikud ja õiged, kes on hajutatud üle terve maailma. Ja me lisame tundemärgid: puhas evangeeliumiõpetus ja sakramendid – selline kirik on tegelik tõe sammas [1Tm 3:15]. Ta peab kinni puhtast evangeeliumist ja, nagu Paulus ütleb, alusest [1Kr 3:12], see tähendab tõelisest Kristuse tundmisest ja usust. Ja kuigi selles kirikus on ka palju nõtru inimesi, kes ehitavad selle aluse peale hoone õlgedest, mis hävib, see tähendab tühistest arvamustest, antakse see neile andeks ja neid täiustatakse, sest nad ei lõhu seda alust…

Nii nagu kirikul on tõotus, et temas asub alati Püha Vaim, nii on tal ka hoiatused, et sinna tulevad jumalatud õpetajad ja hundid. Tõeline kirik on aga see, millel on Püha Vaim. Ja ehkki hundid ja kurjad õpetajad märatsevad kirikus, ei ole nad tegelikult veel Kristuse kuningriik…

Sellepärast usume meie pühakirja kohaselt, et kirik selle sõna tegelikus tähenduses on pühade kogu, kes tõesti usuvad Kristuse evangeeliumisse ja kellel on Püha Vaim, ja sellegipoolest me mööname, et väliste tundemärkide poolest on selles elus nende osadusse ühendatud palju silmakirjateenreid ja kurje, kes on kiriku liikmete osaduses väliste tundemärkide järgi ja kannavad sellepärast kirikus ka ameteid.

Samuti ei võta sakramentide mõju ära see, kui neid jagavad vääritud, sest nad esindavad kiriku kutsumise põhjal Kristuse, mitte omaenda isikut, nagu tunnistab Kristus: «Kes kuuleb teid, see kuuleb mind» [Lk 10:16]. Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal. Need Kristuse sõnad õpetavad meile seda, et me ei satuks teenrite kõlbmatusest nördimusse.

Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artiklid VII–VIII

Kõigeväeline Jumal, taeva ja maa Issand, meie Isa Jeesuses Kristuses, Sinu isasüdamesse saadame oma igatsused ja palved. Varja ja hoia meie põlist kodu ja rahvast!

Juhata oma Vaimuga valitsust ja kõiki, kes seisavad meie rahva teenistuses, et nad kõikumatult käiksid õiguse ja armastuse teel!

Õpeta meid elama rahulist ja vaikset elu jumalakartuses ja aususes!

Hoia ja õnnista meie rahva laialipillatud lapsi nende teedel ja kinnita meie hinge kahtlustes ning kannatustes!

Valva, et kõik rahvad jõuaksid sellele eesmärgile, kus valitseb rahu õiguses ja õigus armastuses!

Kogu kõik meie lapsed jälle kokku meie kodusse, mis sina meie vanematele oled andnud, ja aita meid taas ehitada oma kodu asemeks, kus südameid ja elu, tööd ja võitlustki pühitseb Sinu rahu, rõõm ja armastuse vaim Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi! Aamen.

Libertas ecclesiae ehk «kiriku vabadus» on kontseptsioon, mis rõhutab kiriku sõltumatust sekulaarsest võimust ja on asjahuvilistele tuttav keskaja kirikuloost. Mina kõneleksin sellest oma tänases ettekandes kui Kiriku huvist ja taotlusest täita takistamatult oma jumalikku missiooni, ja teen seda eeskätt kirikuajaloolisest perspektiivist.

Augsburgi usutunnistus, luterlaste peamine usutunnistuslik ja õpetuslik dokument, defineerib Kiriku missiooni järgmiselt: et inimesed saaksid üldse jõuda päästva ehk õndsakstegeva usuni Kristusesse, «on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid» (artikkel V). Sellest tulenevalt «peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse» (artikkel VII).

Libertas ecclesiae ehk kiriku enesekorraldus- ja tegutsemisvabaduse tuumaks on niisiis evangeeliumi vaba kuulutamine ja sakramentide vaba jagamine. See on fundamentaalne printsiip. Kirik on alati, igal ajastul, huvitatud sellest, et päästesõnum Kristusest saaks kõigile kuulutatud, sõltumata riigikorrast. Tegemist on jumaliku mandaadi ja korralduse täitmisega, mis kuulub Kiriku olemusse. Riigil on vabadus seda tunnustada või keelata, kuid Kiriku jaoks on tegemist imperatiiviga.

Kui riik peaks seda tõesti piirama või takistama, siis tekib Kiriku ja riigivõimu vahel vältimatult konflikt. See juhatab meid küsimuse juurde, mille ees on Kirik kogu oma eksistentsi jooksul seisnud – mil määral tuleb kuuletuda ilmalikule riigivõimule, kui kõne all on Kiriku missioon?

Me teame hästi Kristuse sõnu (Mt 22:21): «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!» Aga mis saab siis, kui keiser või ilmalik riik nõuab kristlastelt seda, mis kuulub Jumalale? Ka selle kohta leiab Piiblist juhise: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna» (Ap 5:29). Seda kirjakohta tsiteerisid korduvalt 16. sajandi reformaatorid.

Usupuhastaja Martin Luther nägi vaeva, et eristada Kiriku ja ilmaliku valitsuse võimupiire. Ta sõnastas nn kahe valdkonna (Regiment) õpetuse. Lutheri järgi Kirik valitseb Jumala sõna abil, s.t kuulutuse ja sakramentide jagamise kaudu eesmärgiga inimesed õndsusele juhatada. Jumalast seatud ilmalik võim aga peab tagama hea ja õiglase korra ühiskonnas. Kirik peab oma tegevusega silmas inimeste pääsemist, s.t igavest elu, ilmalik riik aga välist korda, mis on ajalik hüve.

Seejuures muretses Luther, et ilmalik valitsus «mitte liiga kaugele ei sirutaks ning Jumalat tema riigis ja valitsemises ei haaraks», sest «kui talle liiga palju ruumi antakse, teeb see väljakannatamatut ja kohutavat kahju». Riik võib käskida inimesi ajalikes asjades, ent mitte usuasjades: «Hinge ei saa ega tohi käskida ükski muu kui see, kes oskab talle taevateed juhatada. … Kui nüüd sinu vürst või ilmalik isand sind käsib paavstiga kokku hoida, nii või teisiti uskuda, või käsib sul raamatuid ära anda, pead sa ütlema nõnda: Luciferil ei sobi Jumala kõrval istuda. Armas isand, ma olen kohustatud teile oma ihu ja varaga kuuletuma, käskige mind oma võimust mööda maa peal, seda ma järgin. Kui te aga käsite mind uskuda ja raamatuid ära anda, siis ma ei allu. Sest neis asjus te olete türann ja küünitate liiga kõrgele, andes käskusid, kus teil pole õigust ega võimu jne».^[1]

Luther lähtus eeldusest, et ilmalik võim – s.o Saksa-Rooma riigi keiser ja vürstid ning teiste Euroopa riikide monarhid – on Jumala autoriteeti tunnistav kristlik võim. Luterlik reformatsioon oli võimalik vaid ilmaliku võimu kaitse all. Selle tulemusena integreeriti evangeelne Kirik uusaegsesse riigikorraldusse.

Venemaa keisririik, mille koosseisu Eesti enne 1917. aastat kuulus, oli kristlik-konfessionaalne riik. 1906. aasta konstitutsiooni järgi oli riigis valitsevaks usuks õigeusk. Keiser kui õigeusklik valitseja pidi olema õigeusu dogmade kõrgeim kaitsja ja õige usu hoidja. Luterlik kirik Venemaal tegutses 1832. aasta kirikuseaduse alusel. See oli ühtseks kirikuorganisatsiooniks ühendatud riigikirik, kuid seda vaid tunnustatud ja kontrollitud kiriku, mitte valitseva konfessiooni mõttes.^[2] Riigivõim ei kõhelnud põrmugi selle pastoreid represseerimast, kui need näiteks õigeusukiriku eesõigusi eirasid.

Ka Rootsi kuningriik, mille valitsuse alla tänapäeva Eesti riigi alad kuni 1710. aastani kuulusid, oli kristlik-konfessionaalne riik. 1686. aasta Rootsi kirikuseadus sätestas, et kõik selle riigi alamad peavad tunnistama Piiblile ja luterlikele usutunnistuskirjadele rajatud usku ja õpetust. Muide, on märgitud, et absolutistlikud Rootsi kuningad teostasid võimu luterliku kiriku üle Kiriku tähtsama liikmena (praecipuum membrum ecclesiae), s.t mitte kirikuvälise ja kirikuülese valitsejana, vaid kuuludes kristliku valitsejana Kirikusse ja täites oma kristlikku kohust.^[3]

Revolutsiooniline sajand

Olukord, milles Kirik end 20. sajandil pärast Vene revolutsiooni leidis, on selles mõttes hoopis teistsugune. Kristlik riigikorraldus asendus usuneutraalse või isegi avalikult usuvastase riigikorraldusega. Kuigi kirikuliikmed moodustasid pea sajaprotsendiliselt enamuse, muutus ühiskonna alusideoloogia. Riik ei taotlenud enam kodanike hingeõndsust, igavest lunastust, nagu see oli õhtumaiste revolutsioonide eelsel ajastul, vaid oli mõeldud reguleerima üksnes maist elukorraldust. Ehk nagu seda Prantsuse revolutsiooni ajajärgul väljendati: religioon on inimese liit Jumalaga, riik on aga inimeste omavaheline liit, milleks pole vaja ilmutust ja üleloomulikku abi.^[4] Veelgi enam: uus arusaam riigist toetas või koguni taotles ühiskonna dekristianiseerimist.

Väliseesti luteri kiriku peapiiskop Konrad Veem (1914–1996) on väljendanud huvitavat mõtet, et kuigi nii Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kui Eesti Vabariik asutati Vene revolutsiooniliste sündmuste keerises, pole kumbki revolutsiooni tulemus, vaid nad on võrsunud rahvusliku evolutsiooni jõust.^[5] Siiski, olukorda, kus kristlikku ühiskonda hakatakse vana režiimi lagunedes ümber kujundama ja uutele alustele seadma ilmalike põhimõtete alusel, ei saa nimetada teistmoodi kui revolutsiooniliseks, s.t murranguliseks, pöördeliseks.

Noor Eesti Vabariik astus kiriku suhtes kolm põhimõttelise tähtsusega sammu: kirik lahutati riigist, kirikumaad võõrandati ning usuõpetus kui kohustuslik aine tõrjuti riiklikust õppekavast. See tähendab, et teadliku poliitilise otsusega võeti kirikult tema senine ühiskondlik seisund, majanduslik baas ja järelkasvu ettevalmistamine koolisüsteemi kaudu.

EELK esimene piiskop Jakob Kukk kirjutas 1924. aastal: «Revolutsioonis küpsetatud ja maksma pandud seadused võtsid üle öö meie kirikult kõik ta senised ülevalpidamise sissetulekud. … Kellelgil ei olnud enam kohustust kiriku eest hoolitseda. Kirik seisis paljaste kätega oma ülesannete ees, just kui Eesti rahvas, kelle käest Saksa okkupatsiooni väed kõik sõjariistad ja varustuse ära olid võtnud, riisuvate enamlaste parvede ees.»^[6]

1925. aastal võeti riigikogus vastu usuühingute ja nende liitude seadus (seda nimetati ka kiriku riigist lahutamise seaduseks), mis, nagu nimigi ütleb, käsitas kirikuid pelgalt usuühingute liitudena. End rahvakirikuna defineerinud luteri kirikust sai sisuliselt vabakirik.[7] Sel puhul märkis Jakob Kukk: «Kirik on seni kasvanud toetust saades riigilt. Nüüd langevad need toed ka seaduse järele. Kirik peab nüüd olema kui iseseisvaks meheks võrsunud jõud, kes ilma riigi tugedeta jõuab püsida ja mitte ainult püsida, vaid Jumala riiki meie rahva hulgas ehitada. Loodame, et ta seda paremini teeb, kui ta seda senini on teinud. Selleks on Jumal ta vabastanud riigi eestkostmise alt.»^[8]

Seadus võis ju kiriku riigi eestkostmise alt vabastada, ent iseseisvuse alguskümnenditel nägid mitmed kirikutegelased luterlikus kirikus rahva enamust koondavat institutsiooni ning soovisid, et ilmalik vabariik seda tunnustaks. Neid toetas tõsiasi, et aastal 1922 moodustasid kristlased 99,3% noore Eesti Vabariigi elanikkonnast, neist luterlasi oli 78,3 protsenti, ja ortodokse 19 protsenti.^[9]

1924. aastal kirjutas Eduard Tennmann, et riigi asi on välispidine kord, kirik aga hoolitseb õige vaimu eest – kirik on riigi südametunnistus.[10] Pärast 1934. aasta märtsipööret väljendas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi järgmist seisukohta: «Kirik tervikuna kasvatab rahvast tervikuks; kirik, kellest riik lugu peab, õpetab rahvast kahekordselt riigist lugu pidama. … On ju meie rahvas peaaegu tervikuna just ka kirikurahvas.»[11] 1937. aastal rõhutas poliitikas tegev pastor Jaan Järve: «tuleb mõista ja hinnata kiriku kui religiooni nähtava kandja osa ning tähtsust rahva ja riigi elus.»[12]

1926. aastaks oli kirik niisiis kaotanud riigi poolt toetatud asutuse staatuse ja muudetud eraõiguslikuks ühinguks. See valmistas paljudele kirikutegelastele (siiski mitte kõigile) tuska. Näiteks Jaan Järve väitel oli kirik toona riigi silmis «vaevusallitav asutis, keda püüti kõigiti hoida õiguslikult ühel tasemel turba-, spordi- ja muude ühingutega».[13]

Alles 1934. aasta märtsipööre tõi Kiriku jaoks kaasa terve rea soodsaid muutusi. Veel sama aasta jooksul anti välja mitmeid kiriku poolt soovitud või kirikut toetavaid õigusakte: anti riiklik kaitse vaimulike ametirõivastusele, võeti vastu kirikult võõrandatud maade eest tasu maksmise seadus, kehtestati luteri kiriku pühadekalendrist lähtuv pühade ja puhkepäevade seadus, võimaldati kirikumaksu sisse nõuda sundkorras riigivõimu abiga. Detsembris anti riigivanema dekreediga välja kirikute ja usuühingute seadus, mis oli nii mitmeski punktis kooskõlas luteri kirikuvalitsuse soovidega.

1935. aasta sügisel esines Konstantin Päts kõnega EELK esimese kirikukogu avakoosolekul, rõhutades riigi ja kiriku lähedasi suhteid: «Kirik ei saa riigile võõras olla (kiiduavaldused). Oleks kergemeelne tegu asutus, mis aastasadu aidanud rahvast edasi viia, jätta kõrvale riigi valitsemise aparaadist. Kes lõhub kirikut, see lõhub riigi aluseid (kiiduavaldused). Valitsus on kirikule täie usaldusega annud omavalitsuse õigused, olles kindlas arvamises, et kirik neid tarvitab ülesehitavaks tööks. Kirik kutsutakse riigi valitsemise tööst uutel alustel osa võtma oma ametlikkude esindajate kaudu (kiiduavaldused).»^[14]

1937. aasta põhiseadusega saidki suuremad kirikud avalik-õigusliku staatuse ning nende juhtidele anti koht parlamendi ülemkojas.

Tasub tähele panna Pätsi sõnu, et kirik kasutagu riigilt saadud tuge ja õigusi «ülesehitavaks tööks». Niisiis oodati luteri kirikult omakorda avalikku toetust režiimile ja selle püüdlustele. Pealegi kehtestati kirikute üle kontroll, mis kirikuajaloolase Priit Rohtmetsa hinnangul väljus «nii mõnigi kord järelevalve piiridest ja kujunes hoopis riikliku religioonipoliitika teostamiseks, mis võimaldas piirata usuvabaduse teostamist.»^[15]

Kõige ilmsemalt sekkus riik luteri kiriku asjadesse 1939. aasta septembris, kui valitsus pani seisma EELK piiskopi, konsistooriumi ja kirikukogu – s.t kogu juhtkonna ja kesksete juhtimisorganite! – tegevuse ning määras kirikule hooldaja, et lahendada piiskop Rahamäe ümber tekkinud konflikti. Selles sammus tuleb näha Pätsi režiimi eestkostealuse kiriku korrale kutsumist valitsuse poolt.

Väljasuremisele mõistetud: kirik ja nõukogude võim

1940. aastal kehtestati Eestis revolutsiooniline režiim – nõukogude võim. Nõukogude Liit kujutas endast bolševistlikul ideoloogial põhinevat revolutsioonilist riiki, kus faktiliselt kuulus võim ennast ühiskonna avangardiks pidavale kommunistlikule parteile. Eesmärgiks oli partei juhtimisel üles ehitada kommunistlik ühiskonnakord. Ühe ülesandena selle eesmärgi saavutamiseks tuli ühiskond täielikult kirikust võõrutada. Religiooni käsitleti minevikuigandina, mida teatud piirides salliti, ehkki taotleti selle väljasuremist. Eesti NSV 1940. ja 1978. aasta konstitutsioonis deklareeriti küll südametunnistuse vabadust ja õigust järgida usukombeid, kuid rõhutati ühtlasi usuvastase propaganda vabadust ning seda, et kirik on lahutatud riigist ja kool kirikust.

Nõukogude Liidu religioonivastased meetodid jagunesid laias laastus kolmeks: 1) religiooni piiravad seadused ja administratiivne surve; 2) ateistlik propaganda ja 3) usukommete asendamiseks mõeldud ilmalikud tavandid.

Usuühingute tegevusele kehtisid olulised kitsendused: laste- ja noorsootöö, samuti leeriõpetuse andmine ei olnud lubatud. Kirikute tegevus piirati üldjuhul usuhoonetega. Kiriku omand natsionaliseeriti, hoonete kasutamise eest määrati kõrgemad maksud. Kirikutegelased, eriti kirikute juhtkond, võeti julgeolekuorganite jälgimise alla ning vajadusel sunniti või meelitati koostööle. 1947. aastal alustati selles osas Moskva survel aktiivsemat tegevust EELK suunal. Eesmärgiks oli luua agentuur vaimulikkonna seas ja seeläbi allutada kirik veelgi tihedamalt riigi kontrollile. Väidetavalt oldi edukad. Samal ajal korraldas riik ulatuslikku ideoloogilist vastutegevust «ateistliku selgitustöö» ning uute, ilmalike kommete juurutamise näol. Loomulikult ei saanud see kõik jääda ilma mõjuta.

Olukorras, kus kirik oli nurka surutud ja allutatud religioonivaenulikule režiimile, kutsus EELK konsistoorium 1949. aastal kirikuliikmeid üles leppimisele nõukogude korraga: «Koguduste juhtidel ja organitel tuleb oma eeskujuga kasvatada rahvast kehtiva riigikorra õiglasele hindamisele ja lojaalsele ülesannete täitmisele. … Õpetajail, kui progressiivse ühiskonna tegelasil, tuleb oma ametis kaasa aidata kodumaa ja rahva hüvanguks.»[16] Niisiis võeti ametlikult omaks nõukogude korrale lojaalne hoiak. Luteri kirik pidas oma kohuseks teenida rahvast ja riiki sotsialistlikus süsteemis, nähes selle ideoloogias palju ühist kristliku ideoloogiaga.^[17]

Režiim ei sekkunud Kiriku õpetusse ega püüdnud seda muuta, kuid loomulikult polnud mõeldav, et alternatiivset, pealegi religioosset maailmavaadet esindav asutus, mil lubati avalikust elust kõrvaletõrjutuna vaevu tegutseda, oleks saanud väljendada ametliku ideoloogia ja riikliku poliitika suhtes vähimatki kriitikat.

Minu jaoks on eriti kahetsusväärne EELK konsistooriumi otsus 1968. aastal kiita heaks Nõukogude Liidu ja teiste sotsialistlike maade relvajõudude sissetung Tšehhoslovakkiasse. See otsus on iseendast episoodiline juhtum, ent on üsna kõnekas. Ma tsiteerin: «Konsistooriumi täiskogu arutanud sündmuste kulgemist Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis ja vastuse andmist Kirikute Maailmaliidu peasekretär dr. Blake’ile, kiidab üksmeelselt heaks Nõukogude Valitsuse ja nelja sotsialistliku vabariigi (Ungari RV, Poola RV, Saksa DV ja Bulgaaria RV) abi osutamise Tšehhoslovakkia SV-le. Ühtlasi mõistab Konsistooriumi täiskogu hukka rahvavaenulike elementide tegevuse Tšehhoslovakkia SV-s, kes tahtsid Lääne imperialistide toetusel taastada kapitalismi ja avada tee fašismi taassünniks Tšehhoslovakkia SV-s.»[18]

Peapiiskop Alfred Tooming rõhutas eraldi: «…leian, et Nõukogude Valitsuse poolt astutud sammud Tšehhoslovakkias kehtiva sotsialistliku korra kindlustamiseks on õiged ja vajalikud.» See seisukoht saadeti levitamiseks laiali praostidele. Muide, Toomas Pauli väitel tsenseeris suur osa õpetajatest «peapiiskoppide karjasekirju ja läkitusi, jättes kogudusele ette lugemata kõige koledamad riigitruud lõigud.»[19]

See näitab, kui sügavale kirikusse oli režiim suutnud tungida, ka ideoloogilises mõttes. See ei ole ju Kiriku ehtne hääl, mis oma vabal tahtel nõnda kõneleb. Pigem võib minu hinnangul rääkida tüüpilisest pantvangiolukorrast, mis iseloomustab kogu nõukogude aega – kirikutegelastel, eriti kirikujuhtidel, ei jäänud muud üle kui repressiivsele ja totalitaarsele režiimile kuuletuda ja sellega kaasa minna, et mitte kaotada neidki ahtaid võimalusi, mis kirikule veel olid jäänud, et täita oma usulist põhiülesannet. Kirik jäi küll alles, ent kaotas staatuse enamuse kirikuna. Toomas Paul on seda seisundit nimetanud getos olemiseks.

Selle maa kirik

Eespool viitasin 1922. aasta rahvaloenduse tulemustele – 99 protsenti kristlasi, neist 78 protsenti luterlasi ja 19 protsenti õigeusklikke. Sada aastat hiljem, aastaks 2022, oli kristlaste osakaal Eesti Vabariigi elanikkonnas drastiliselt kahanenud – rahvaloenduse andmeil ei pea tervelt 58 protsenti elanikest omaks mitte ühtki usku. Selles tuleb näha ühiskonna pikaajalise ja sihikindla dekristianiseerimise saavutust. Samuti on kohad vahetanud õigeusk ja luterlus, mis on seletatav nõukogudeaegse sisserändega: õigeusklikke oli 16 protsenti rahvastikust ning luterlasi vaid 8 protsenti.^[20]

Pärast riikliku iseseisvuse taastamist 1991. aastal on kiriku tegevusvabadus ja -võimalused varasemaga muidugi võrreldamatud, ent liberaalne demokraatia kujutab endast siiski mittekristlikku ideoloogilist süsteemi, mis seab Kiriku ette uusi väljakutseid. Saksa filosoofi Jürgen Habermasi sõnul peab usklik moodsas demokraatlikus ühiskonnas enda kõrval aktsepteerima teisi usutunnistusi ja religioone, tunnistama teadmiste allikana teaduse autoriteeti ning nõustuma ilmalikul moraalil põhineva riigi lähte-eeldustega.

Monokonfessionaalsuse printsiip ja jumaliku ilmutuse vaieldamatu autoriteet on meie ühiskonnas juba ammu hüljatud, kuid ilmalikul moraalil põhineva riigi lähte-eeldusega ei saa Kirik, mis usub oma erilisse missiooni selle maa rahva juures, täielikult leppida. Revolutsioonilise võrdsusideoloogia laiendamine igasse elusfääri on järjekordne ideoloogiliselt kõikehõlmava ilmaliku riigi katse jätkata ühiskonna dekristianiseerimist.

Peapiiskop emeeritus Andres Põder on öelnud: «Olukorras, kus kõrgemaks ilmalikuks võimuks ei ole enam keiser, vaid rahvas, ja võim on ära jagatud kodanike vahel, tuleb igaühel kanda ka valitsemise rasket koormat. Kristlaste asi on kaasa aidata, et ühiskond toimiks võimalikult Jumala tahte kohaselt.»[21] Meie luterlikul kirikul kui selle maa kirikul – see on positsioon, mis eristab EELK-d kõigist teistest Eestis tegutsevatest kirikutest – on eriline vastutus siin elava rahva eest ning jumalik mandaat kutsuda riiki korrale seal, kus viimane talle seatud võimupiiridest üle astub. Kiriku ja riigi kui kahe erineva ülesandega valdkonna eristamine ei tähenda, et riik kui ühiskonna organiseeritud vorm võiks eirata Jumala tahet. Vähemalt on Kiriku kohus – tulenevalt tema missioonist – seda riigile püsivalt meelde tuletada, selle asemel, et kaubelda endale välja võimude heatahtlikku tähelepanu ja soosingut.

Võib-olla just 20. sajandi autoritaarsete ilmalike režiimide esile kerkimise valguses mõistame paremini, et luterlik kahe valdkonna õpetus ei saa tähendada pimedat kuulekust ilmalikele autoriteetidele. Ma võtaksin käesoleva ettekande kokku luterlasest professori Gene Edward Veithi sõnadega, kes rõhutab, et kuigi kirik ei pea taotlema ilmalikku võimu, võivad kristlased kasutada oma kodanikuõigust, et Jumala moraaliseadusi rikkuva kurjuse vastu võidelda. Ta ütleb: «Ristiusk, olles vaimuliku kuningriigi funktsioon, ei vaja teatud riigikorda ja võib eksisteerida nii monarhia, aristokraatia kui demokraatia tingimustes. … Maailm on juba Jumala valitsemise all, olgu ta sellest teadlik või mitte. Kirik on osa Jumala vaimulikust kuningriigist ja ei tohi seetõttu kunagi kultuuri orjaks saada.»^[22]

Kirik ja riik jäävad sellel maailmaajastul teineteisega seotuks, Kirik eksisteerib riigis ja riik avaldab oma poliitika ja seadustega paratamatult mõju ka Kirikule. Igal juhul peab Kirik oma jumaliku missiooni täitmiseks säilitama iseseisvuse ja vabaduse, et mitte muunduda ilmaliku võimu ja Kirikule olemuslikult võõraste ideoloogiate instrumendiks.

Tänan teid tähelepanu eest.

Ettekanne Tartu Maarja koguduse 800. aastapäeva tähistamise raames Tartu Luterlikus Peetri koolis 5. juunil 2024 peetud seminaril «Usk ja usuvabadus»

 

[1] Kirjutises «Ilmalikust valitsusest» – Martin Luther, Valitud tööd. Ilmamaa, 2012.

[2] Andres Andresen, Eestimaa kirikukorraldus 1710–1832. Tartu Ülikooli kirjastus, 2008, lk 190.

[3] Andresen 2008, lk 54–55.

[4] Vt Marcel Gauchet, Religioonist demokraatias. Loomingu Raamatukogu nr 35–36, 2007, lk 48.

[5] Konrad Veem, Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm 1990 (2. trükk), lk 260.

[6] Jakob Kukk, «Luteruse kiriku praegune seisukord Eesti ja mujal» – Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924. Usupuhastuse juubeli kirjanduslise komisjoni väljaanne usupuhastuse tuleku 400 - a. mälestuspäevaks. Tartu: 1924, lk 235.

[7] Riho Saard, Ristitud eestlane, Kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Argo, 2018, lk 291.

[8] Eesti Kirik nr 44, 1925

[9] Eesti Entsüklopeedia 1932–1933, II, lk 619.

[10] Eduard Tennmann, «Riik ja kirik» –  Varjatud varandus. Tartu: Ilmamaa, 1999, lk 163.

[11] Hugo Bernhard Rahamägi, «Kirikuelus suur samm edasi» – 12. märtsi radadel. Toimetajad H. Rahamägi ja J. Veelman. Tallinn: 1936, lk 52.

[12] Jaan Järve, «Kirik» – Põhiseadus ja Rahvuskogu, Tallinn: 1937, lk 397.

[13] Jaan Järve, Põhiseadus ja Rahvuskogu, lk 399–400.

[14] Uus Eesti nr 45, 1935, lk 2.

[15] Priit Rohtmets, Riik ja usulised ühendused. Tallinn: Siseministeerium, 2018, lk 124.

[16] Riho Altnurme, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 271–272.

[17] Riho Saard, Ristitud eestlane, lk 394.

[18] Väljavõte EELK Konsistooriumi 26. augusti 1968. a täiskogu koosoleku protokollist (nr 6, p 12). Ärakiri EELK Karja Katariina koguduse arhiivis.

[19] Toomas Paul. «Eesti kirik getost pääsemise järel.» – Kirik keset küla. Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 228–229.

[20] https://www.stat.ee/et/uudised/rahvaloendus-usku-omaks-pidavate-inimeste-osakaal-pusib-muutumatuna-oigeusk-jatkuvalt-levinuim.

[21] https://www.postimees.ee/7097019/andres-poder-armastab-ei-armasta-vihkab

[22] https://www.meiekirik.net/index.php/art/2591-luterlased-ja-kultuur-2

«Kui piiskopid tahavad olla õiged piiskopid ja kanda hoolt kiriku ja evangeeliumi eest, siis olgu see pealegi armastuse ja üksmeele, mitte sunni pärast nii, et nad ordineerivad ja konfirmeerivad meid ja meie sõnakuulutajaid, kuid jättes kõrvale kogu mittekristliku eluviisi ja toreduse teeskluse ning pettuse,» kirjutas reformaator Martin Luther 1537. aastal Schmalkaldeni artiklites, mis olid mõeldud esitamiseks üldisele kirikukogule, kus kirikureformid pidid kõneks tulema.

«Aga kuna nad ei ole õiged piiskopid ega tahagi seda olla, vaid on pigem ilmalikud isandad ja valitsejad, kes ei taha ei jutlustada, õpetada, ristida, armulauda jagada ega teisi kiriku ameteid või ülesandeid täita, ja pealegi neid, kes seda ametit kutsumuse kohaselt peavad, taga kiusavad ja hukka mõistavad, siis ei saa kirik ju nende pärast ometigi sõnasulasteta jääda,» jätkas ta.

Sellega on viidatud luterlike kirikuvõimude otsusele hakata evangeelsetele kogudustele ise vaimulikke ordineerima, sest ametis olevad piiskopid seda ei teinud ning reformatsiooniliikumisega liitunud preestreid ei olnud piisavalt. Lutheri kriitiliste sõnade taustal on asjaolu, et hiliskeskaegses katoliku kirikus ei pruukinud piiskopkonna piiskop tingimata vaimulike ülesannetega tegeleda; tõtt-öelda ei olnud ta pahatihti isegi mitte korrakohaselt pühitsetud. Nii mõnigi piiskop oli seda vaid tiitli, mitte ordinatsiooni poolest. Saksamaa iseseisva luterliku kiriku endine piiskop Jobst Schöne (1931–2021) kirjutab tolle aja piiskoppidest nii:

«Algselt oma piiskopkonna ülevaatajaks ja vaimulike toetajaks seatud piiskopid osutusid sageli rikkust ja võimu taga ajavateks rõhujateks, kes kuhjasid kokku omandit ja vara ning kelle eluviisid polnud kuigi korralikud; nad tegelesid jahil käimise, ehitamise, meelelahutamise ja sõjapidamisega. Sageli jätsid nad kiriklikud kohustused ja oma karja vaimuliku juhatamise asendajate hooleks, olles ise piisavalt hõivatud administreerimise, äritegevuse, rahaasjade, kohtuprotsesside ja muu selletaolisega. Nad mitte ainult ei unustanud või ei soovinud ordineerida teisi, vaid unustasid ka ise ennast ordineerida lasta. Näiteks polnud Strasbourgi piiskopitoolil kogu 15. sajandi jooksul ühtegi ordineeritud piiskoppi, ja niisamuti 16. ja 17. sajandil Kölni peapiiskopi istmel peaaegu saja aasta jooksul. Veel enam, piiskopiametisse oli pääs ainult aadlikel – piiskopiks saamine ei olnud kvalifikatsiooni, vaid perekondliku tausta, raha ja mõjuvõimu küsimus.»[1]

Ometi on teada, et kõigele vaatamata toetasid 16. sajandil saksakeelsetel aladel reformatsiooni nii mitmedki katoliku piiskopid. Miks ei õnnestunud siis säilitada luterlikus kirikus piiskoplikku kirikukorda ja ordinatsioonide kanoonilist järjepidevust? Üksnes luterlikuks muutunud Rootsi kirikus säilis piiskopiameti successio, järjepidevus.[2] Vaatleme neid üksikuid juhtumeid veidi lähemalt, alustades hilisemast ajast.

 

 

Kaks Liber concordia’le alla kirjutanud katoliku piiskoppi

Huvitaval kombel leiame Liber concordiae’ks nimetatud luterlike usutunnistuskirjade kogu, mis anti välja Augsburgi usutunnistuse viiekümnendaks aastapäevaks (1580), eessõnale alla kirjutanud Saksa-Rooma keisririigi aukandjate seast ka kaks roomakatoliku piiskoppi – nimelt Meisseni piiskopi Johann IX von Haugwitzi ja Lübecki piiskopi Eberhard von Holle. Kes nad olid?

Johann von Haugwitz sündis 29. augustil 1524 Saksimaal Thalheimis. Ta oli viimane Meisseni piiskop, kes valiti ametisse 1555 ja sai samal aastal ka paavstliku kinnituse. Katoliku kiriku piiskoppide andmebaasis nimetatakse teda piiskop-elektiks, mis tähendab, et ta jäi piiskopiks pühitsemata. 1577. aastal kirjutas ta alla luterlaste Üksmeele- ehk Konkordiavormelile (Formula concordiae), mis on usutunnistuskirjade koosseisu kuuluv ja mitmeid õpetuslikke vaidlusküsimusi käsitlev tekst, ning 1580. aastal kogu Konkordiaraamatule (Liber concordiae). Juba järgmisel aastal loobus ta ametist ning 1582. aastal abiellus. Ta suri 26. märtsil 1595 seitsmekümne ühe aasta vanusena ja on maetud Neu-Mügelni linnakirikusse.

Eberhard von Holle sündis kas 1531. või 1532. aastal Alam-Saksimaal Uchtes. Ta valiti Lübecki piiskopiks 1561. aastal ja järgmisel aastal sai ta ka paavstliku kinnituse. Aastal 1567 sai temast ühtlasi Verdeni diötseesi administraator – kapiitel valis ta küll piiskopiks, ent paavsti kinnitust ta ei saanud. Ta oli veel Lüneburgi Püha Miikaeli kloostri abt ja vaimulik isand. Kuigi Lübeckis oli usupuhastus juba 1531. aastal läbi viidud ja piiskopil ei olnud seal, nagu mujalgi Holsteinis, enam vaimulikku jurisdiktsiooni, oli ta jätkuvalt Saksa-Rooma keisririigi vürstpiiskop. Eberhard von Holle suri 5. juulil 1586 Lübeckis tõsise kukkumise tagajärjel.

Reformatsiooni läbi viinud Preisi piiskopid

Üksikuid piiskoppe oli luterliku reformatsiooniga varemgi ühinenud. Üks neist oli Preisimaal Pomesaania piiskop Erhard von Queis (ka Queiss või Queiß, u 1490–1529), kes viis oma diötseesis usupuhastuse läbi 1525. aastal. Toomkapiitel valis ta piiskopiks 1523. aastal, ent teda ei pühitsetud, sest Roomast jäi tema valimisele kinnitus tulemata.

Reformatsiooni poolele tuli üle veel teinegi piiskop Preisimaal – Samlandi piiskop Georg von Polentz (1478–1550). 1519. aastal sai ta ametisse astumiseks Roomast kinnituse. 1524. aastal viis ta oma diötseesis sisse luterliku kirikukorralduse ja kutsuti seetõttu paavsti ette aru andma, ent tal õnnestus seda vältida. Kui luterlusega ühinenud Saksa Ordu kõrgmeister Albrecht Preisimaa sekulariseeris, sai Polentzist sisuliselt hertsogiriigi vaimulik juht. Sarnaselt Pomesaania piiskopi Erhard von Queisiga loobus ka tema igasugusest ilmalikust võimust ja andis oma valdused hertsog Albrechtile üle.

 

 

Kölni peapiiskop-kuurvürst ja veel mõned keisririigi piiskopid

Kölni peapiiskopitool oli Saksamaal üks prominentsemaid, peapiiskop oli ameti poolest kuurvürst, s.t üks Saksa-Rooma keisrit valivatest vürstidest. Selle positsiooni langemist luterlaste kätte ei saanud keiser aktsepteerida.

Hermann von Wied (1472–1552) valiti alamdiakonina Kölni peapiiskopiks aastal 1515 ja pühitseti piiskopiks kolm aastat hiljem. Aastatel 1532–1547 oli ta ühtlasi Paderborni vürstpiiskop. 1530. aastate teisel poolel alustas ta oma piiskopkonnas reformidega ning alates 1542. aastast võib teda pidada reformatsiooni poolele üle tulnuks. Ta nimetas oma hoovijutlustajaks Martin Buceri ning suhtles Lutheri kaasvõitleja Philipp Melanchthoniga. 1546. aastal Hermann von Wied ekskommunitseeriti paavst Paulus III poolt ja keiser Karl V sundis ta järgmisel aastal ametist lahkuma. Ta suri ametist tagandatud ja ekskommunitseeritud protestandina.

Luterluse pooldajaks sai ka Brandenburgi piiskop Matthias von Jagow (1490–1544), kes valiti sellele ametikohale aastal 1527 ja sai viis aastat hiljem paavstilt kinnituse tingimusel, et ta laseb end piiskopiks pühitseda (tal oli vaid alamdiakoni pühitsus). Reformatsiooniga liitus ta 1539/1540 ning veenis ka Brandenburgi kuurvürsti Joachim II luterlusse pöörduma.

Reformatsiooni poole kaldus samuti Münsteri, Osnabrücki ja Mindeni vürstpiiskop krahv Franz von Waldeck (1491–1553), kel tuli samas võidelda radikaalsete anabaptistidega.

Tuleb mainida veel üht huvitavat juhtumit. Pärast 1530. aastal toimunud Augsburgi riigipäeva liitus luterlaste leeriga Anhalt-Dessau vürst Georg (1507–1553), kes oli 1524. aastal oma hõimlase Merseburgi piiskop Adolphi poolt preestriks pühitsetud. 1544. aastal sai temast Merseburgi piiskopkonna koadjuutor ja kõne alla tuli piiskopi ametisse pühitsemine. Luterlastele oleks ametisse seadjana sobinud mõni reformatsiooni toetavatest piiskoppidest, näiteks Kölni peapiiskop Hermann von Wied, keegi Preisimaa piiskoppidest või Brandenburgi piiskop Matthias von Jagow. Vahemaid arvestades oleks realistlik olnud vaid viimane, kuid Jagow suri samal aastal ning ei olnud ka ise piiskopiks pühitsetud.[3]

Luterlusse kaldunud piiskopid Liivimaal

Liivimaal kaldus reformatsiooni poole Riia viimane peapiiskop, Saksa Ordu sekulariseerinud Preisi hertsog Albrechti vend Brandenburg-Ansbachi markkrahv Wilhelm von Hohenzollern (1498–1563). Temast sai koadjuutorina pärast oma eelkäija surma Riia peapiiskop ja 1540. aastal sai ta ka paavstilt ametliku kinnituse, ent tal õnnestus kõrvale hoida piiskopiks pühitsemisest. Selle põhjusena on nimetatud Wilhelmi luterlikke veendumusi ja vastumeelsust katoliikliku liturgia suhtes, mida ta väljendas oma kirjades.[4] 1546. aastal lasi Wilhelm koostada Riia peapiiskopkonna reformikava, mis lähtus Kölni peapiiskopi Hermann von Wiedi kirikukorraldusest. Teiste piiskoppide heakskiitu ta sellele kavale ei saanud ja see põrkus ka Riia peapiiskopkonna seisuste vastuseisule.[5]

Teise piiskopina võib mainida Kuramaa (1540–1560) ja Saaremaa (1541/42–1560) piiskop Johannes von Münchhauseni. Kuigi paavst Paulus III kinnitas ta piiskopiks, jäi Johannes (ilmselt omal valikul) piiskopiks pühitsemata, mis aga ei takistanud tal olemast nii oma diötseesi (piiskopkonna) ülevaataja kui stifti (piiskopiriigi) isand.[6] Enne seda pidas ta ameteid Verdeni, Mindeni ja Saare-Lääne toomkapiitlis. Valitud piiskopina edendas ta katoliku usku, püüdes Saksamaalt leida oma piiskopkonda katoliku preestreid ja vabaneda Lihula nunnakloostri luterlikust jutlustajast.

1560. aastal loobus ta Taani luterlasest kuningaga sõlmitud tehingu tulemusena ametist ja valdustest. Vastavalt kokkuleppele valis Saaremaa katoliiklik toomkapiitel piiskopiks Taani kuninga 19-aastase venna, luterlasest ilmiku hertsog Magnuse, kes võttis asjaajamises omaks Saare-Lääne piiskoppide titulatuuri, ent tegutses ilmaliku valitsejana. Loomulikult ei hakatud tema piiskopiks valimisele paavsti kinnitust küsima.

Johannes von Münchhausen lahkus Liivimaalt ja viibis mõnda aega Kopenhaagenis. 1565. aastal oli ta juba luterlik jutlustaja Rehburgis ja järgmisel aastal abiellus, nii nagu paarkümmend aastat hiljem toimis pärast ametist lahkumist eespool mainitud Meisseni piiskop Johann von Haugwitz. Johannes von Münchhausen suri arvatavasti 1572. aastal ja maeti Verdeni toomkirikusse, kus ta oli olnud kapiitli liige. Kroonik Johannes Renner toob ära järelehüüde tema epitaafil:

Piiskopi püha ametit pidas see auväärne vaga,
sobis see temale küll; rohkesti tegi ta head.
Kui oli nii suure au sees olnud ju vägagi kaua,
lahkudes omal loal, koormast ta vabanes siis.
Loobudes tööst ning kõrgest ametist hiilguses, au sees,
naitumissidemeid siis sõlmida tal oli soov.
Niisiis ta endale kasina kaasa ja kaaslase valib,
kes Hermelingide soost pärit ja elule auks…
Siis küpses eas rusus raugapõlv raskesti mehe peale,
surmas kõik maha jäi, mis selles maailmas on.
Taevas ja Jumal siis tagasi said temalt oivase hinge,
keha on jällegi põrm, laguneb varjus kui muld.
Kõikide kristlaste reas ootab pühade taasülestõusmist,
kui varsti kätte aeg viimsema päeva toob.[7]

 

 

Kokkuvõtteks

Nagu näeme, ei omanud suurem osa neist vähestestki usupuhastuse leeriga liitunud katoliku piiskoppidest kanoonilist pühitsust, isegi kui nad olid pärast ametisse valimist saanud paavstilt kinnituse. Evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise jumaliku ülesande täitmine aga ei saanud jääda piiskoppide taha. Philipp Melanchthon rõhutab oma traktaadis paavsti võimu ja primaadi kohta: «Seega, kui vastutavad piiskopid on evangeeliumi vaenlased või ei ole nõus ametisse seadma, jääb igale kirikule tema õigus alles. Sest kus iganes on kirik, seal on ka õigus evangeeliumi kuulutada. Seetõttu tuleb kirikutel ilmtingimata säilitada sõnasulaste kutsumise, valimise ja ametisse seadmise õigus.»

Hädaolukorras just seda tehtigi. Kuid andkem veel kord sõna piiskop Jobst Schönele, kes ütleb: «Siiski oli luterlaste tahtmine ja soov võimaluse korral taastada kanooniline piiskoplik korraldus ja ordinatsioon. Kuid antud olukorras tuli neil otsustada, mis on prioriteetne, kas evangeeliumi kuulutamine või traditsioon. Nad leidsid, et olulisem on evangeelium ning aktsepteerisid presbüterliku ordinatsiooni kui hädaabinõu ja ajutise lahenduse, vahest tajumata seda, et nii jääb see püsima ka tulevasteks aegadeks enamikes luterlikes kirikutes kogu maailmas.»

 

[1] https://www.meiekirik.net/index.php/art/1889-luterlikud-usutunnistuskirjad-ordinatsioonist

[2] Katoliiklik leer seda muidugi ei tunnustanud. Näiteks kirjutab jesuiit Antonio Possevino Rootsi luterlikest piiskoppidest: «Aga nimetatud vääratel piiskoppidel on olnud just see suktsessioon, mis meeldis ilmalikele võimukandjatele, sama, mis oli vääratel kuraatidel ja pastoritel, lihtsate kantseleikirjade läbi, nõnda et millal on heaks arvanud see, kes valitseb, on neid ametist lahti lastud sellesama autoriteediga, millega nad sinna pandi.» Vt Antonio Possevino, Kiri Mantova hertsoginnale, Tartu: Johannes Esto Ühing, 1994, lk 26–27.

[3] Dorothea Wendebourg, «The Reformation in Germany and the Episcopal Office» – Visible Unity and the Ministry  of Oversight. The Second Theological Conference held under the Meissen Agreement between the Church of England and the Evangelical Church in Germany. Cambridge, Church House Publishing, 1997, lk 58jj.

[4] Juhan Kreem, «Valge Daam, Brandenburgi markkrahv Wilhelm ja keskaegse Liivimaa reformikatse» – Läänemaa Muuseumi Toimetised X. Haapsalu: Läänemaa Muuseum, 2006, lk 59.

[5] Madis Maasing, «Miks ebaõnnestus Riia peapiiskopi Wilhelmi 1540. aastatel ettevõetud reformatsioonikatse?» – Usuteaduslik Ajakiri 1/2014, lk 56jj.

[6] Vt Madis Maasing, «Saare-Lääne piiskop ja tema vaimulik isand. Põhijooni Johannes von Münchhauseni suhetest Riia peapiiskopi Wilhelmiga (1541–1560)» – Läänemaa Muuseumi Toimetised, XVI, Haapsalu: Läänemaa Muuseum, 2013, lk 60.

[7] Johann Renner, Liivimaa kroonika 1556–1562, Tallinn: Tänapäev, 2023, lk 194–195. (Värsid on tõlkinud Enn Tarvel.)

Aastal 325 kiitis Nikaia oikumeeniline kirikukogu heaks usutunnistuse, mida täiendati aastal 381 Konstantinoopoli oikumeenilisel kirikukogul ja mida tuntakse kui Nikaia usutunnistust või Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust (ehk ususümbolit, kreeka keeles Σύμβολον τῆς Νικαίας).

See üldkristlik usutunnistus leiab kasutamist nii õigeusu, roomakatoliku kui protestantlikes kirikutes (lääne traditsioonis koos filioque-lisandiga ehk sõnadega «ja Pojast») ning kujutab endast katoolse ristiusu kokkuvõtlikku esitust. Nikaia usutunnistus deklareerib, et Jeesus Kristus on tõeline Jumal, Isaga samaolemuslik, ja et ka Püha Vaim on tõeline Jumal.

Nikaia ususümbolit lauldakse või loetakse jumalateenistusel – ortodoksidel usklike liturgias (armulauatalitusel), katoliiklastel pärast evangeeliumi lugemist. Eesti luterlikus kirikus loetakse jumalateenistustel Nikaia usutunnistust tavaliselt suurematel kirikupühadel.

Luterlaste usutunnistuskirjades (Liber concordiae) on Nikaia usutunnistus esitatud kahes keeles – ladina ja saksa keeles. Ladina tekst pärineb rooma missakorrast.

Eesti keeles on Nikaia usutunnistusest erinevaid versioone – erinevad kirikud kasutavad igaüks oma tõlget. Esitame võrdluseks luterliku, roomakatoliku ja apostlik-õigeusu kirikus kasutusel olevad versioonid.

LUTERLIKU KIRIKU TÕLKED:

Meie usume[1] ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.

Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast[2], valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga[3], kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa.

Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast[4], keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu. Meie usume ühtainust, püha, kristlikku[5] ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen.

(Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus tänapäeval kasutusel olev tõlge.)

+ + +

Meie usume ainu kõigevägevama Jumala, Isa, taeva ja maa, kõige nähtavate ja nägemata asjade Looja sisse.

Ja ainu Issanda Jeesuse Kristuse, Jumala ainusündinud Poja sisse, kes Isast on sündinud enne kõike maailma aega: Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõsine Jumal tõsisest Jumalast, sündinud, ei mitte loodud, Isaga ühesugust olemist, kelle läbi kõik on loodud, kes inimeste pärast ja meie õndsuseks taevast on tulnud ja lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast, ja inimeseks saanud, ka meie eest risti löödud Pontsiuse Pilatuse all, kannatanud ja maha maetud, ja kolmandal päeval üles tõusnud kirjade järele, ja on üles läinud taeva, ja istub Isa paremal käel, ja tuleb jälle auga kohut mõistma elavate ja surnute peale, kelle riigile otsa ei tule. Ja Issanda Püha Vaimu sisse, kes elavaks teeb, kes Isast ja Pojast välja läheb, keda Isa ja Pojaga ühes kummardatakse ja austatakse, kes prohvetite läbi on rääkinud.

Ja üht ainust püha, kristlikku apostlikku kogudust.

Meie tunnistame üht ainust ristimist pattude andeksandmiseks, ja ootame surnute ülestõusmist ning tuleva ilma elu. Aamen.

(Agenda 1902, koos märkusega: «Kolmel suurel pühal ja kolmainu Jumala pühal loeb õpetaja apostlite usutunnistuse asemel Niikea usutunnistust».)

ROOMAKATOLIKU KIRIKU TÕLGE:

Mina usun ainsasse Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse, Taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.

Ja ainsasse Issandasse, Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes enne aegade algust Isast on sündinud. Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast. Sündinud, mitte loodud, olemuselt üks oma Isaga, kelle läbi kõik on loodud. Meie, inimeste, pärast ja meie õndsuseks on Ta Taevast tulnud, Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud, ja on saanud inimeseks. Kes meie eest on Risti löödud Pontsius Pilaatuse ajal, kannatanud ja maetud, kolmandal päeval surnuist üles tõusnud, nagu ütlevad pühad kirjad, Taevasse läinud, istub Isa paremal käel ja tuleb taas oma kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle ning Tema riigil ei ole lõppu.

Mina usun Pühasse Vaimusse, Issandasse, kes elu annab, kes Isast ja Pojast lähtub, keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse, ning kes on kõnelenud prohvetite läbi. Mina usun ühtainsat, püha, katoliiklikku[6] ja apostellikku Kirikut, tunnistan ühtainsat ristimist pattude andeksandmiseks, ootan surnute ülestõusmist ja igavest elu tulevasel ajastul. Aamen.

(Eesti roomakatoliku kogudustes praegu kasutatav tõlge.)

ÕIGEUSU KIRIKU TÕLGE:

Mina usun ainu Jumala, Isa, Kõigeülalpidaja, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Looja sisse.

Ja ainu Issanda Jeesuse Kristuse, Jumala ainusündinud Poja sisse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu. Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, Isaga üheolemuslik, kelle läbi kõik on loodud. Kes meie, inimeste, ja meie päästmise pärast on maha tulnud taevast, lihaks saanud Püha Vaimu ja Neitsi Maria läbi ja inimeseks saanud. Kes meie pärast on risti löödud Pontiuse Pilatuse ajal ja kannatanud ning maha maetud. Ja üles tõusnud kolmandal päeval kirjade järgi. Ja kes on üles läinud taeva ja istub Isa paremal käel. Ja kes jälle tuleb auga kohut mõistma elavate ja surnute üle, kelle kuningriigil ei tule lõppu.

Ja Püha Vaimu, Issanda, Elulooja sisse, kes Isast lähtub, keda ühes Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse ja kes prohvetite läbi on rääkinud. Üheainsa, püha, kogumaapealse ja apostliku Koguduse sisse. Ma tunnistan ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks. Ootan surnute ülestõusmist. Ja tuleva ajastu elu. Aamen.

(Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku teenistusraamat, 2014.)

 

Märkused

[1] Meie-vormi kasutab ka Nikaia usutunnistuse algupärane kreeka tekst («Πιστεύομεν»), ent mitte ladina versioon, kus selle asemel öeldakse: «Credo». Luterlaste Liber concordiae saksakeelses versioonis on samuti kasutusel mina-vorm: «Ich gläube».

[2] Sõnad «Jumal Jumalast» puuduvad kreekakeelses tekstis, ent esinevad ladina versioonis («Deum de Deo»).

[3] Väljendid nagu «olemuselt ühtne Isaga» (luterlastel), «olemuselt üks oma Isaga» (katoliiklastel) ja «Isaga üheolemuslik» (ortodoksidel) on maakeelseteks vasteteks usutunnistuse ladina ja kreeka terminitele consubstantiálem Patri ja ὁμοούσιον τῷ Πατρί.

[4] Sõnad «ja Pojast» (ladina k. «filioque») puuduvad kreekakeelses tekstis ja on lisatud hiljem läänes; õigeusukirikud seda lisandust ei tunnista. Luterlik kirik järgib siin lääne teoloogilist traditsiooni.

[5] Mõistega «kristlik» on siin tähistatud katoolset ehk katoliiklikku, s.t üleilmset, kogumaapealset kirikut. Seda  sõna kasutati usutunnistuse saksakeelsetes tõlgetes juba enne reformatsiooni.

[6] Eestikeelse püha missa korra 1990. aasta väljaandes on selle asemel: «üleilmset».

Meie ajal on kristlaste seas palju juttu kultuurisõdadest, [kiriku] suhtlemisest kultuuriga ja kultuurilisest teenimisest. Seetõttu on üsna oluline mõista, et luterlaste arusaam kultuurist ja kultuuriga seonduvatest küsimustest on teiste teoloogiatega võrreldes üsna erinev. (Kultuuri all mõistetakse siinses artiklis laiemalt ühiskonda ja selle elukorraldust, alusprintsiipe ja tegevusalasid. Tlk.)

Kaks kuningriiki

Luterlased usuvad kahe kuningriigi õpetusse. Jumal valitseb oma vaimuliku kuningriigi üle, mille Ta on rajanud Sõna ja sakramendi kaudu ja mis koosneb kõigist, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse. See kuningriik – mida sageli kutsutakse Jumala paremaks käeks, kuna see näitab Jumala erilist soosingut – jääb alatiseks püsima igaveses elus, mille Jumal on oma lastele valmistanud.

Kuid Jumalal on veel teinegi kuningriik. Ta valitseb ka maailma üle, mille Ta on loonud, ja inim­ühiskonna üle, mille Ta on rajanud. Seda kuningriiki valitseb Jumal oma seaduste kaudu, nii loodus­seaduste kaudu, mille Ta universumis sisse seadis, kui moraali­seaduste abil, mille Ta kirjutas inimese südamesse. Seega valitseb Ta ettehooldavalt füüsilise maailma üle – kuni selleni, et Ta on teadlik igast varblasest, mis maha langeb (Mt 10:29) – ja samuti inim­ühiskonna üle. Ta annab toitu metsloomadele (Ps 104) ja kannab hoolt nii kristlaste kui mittekristlaste igapäevaste vajaduste eest (Mt 5:45). Jumal on rajanud ka perekonna (1Ms 2:18–25) ja maise valitsuse (Rm 13) näol sellised inimlikud seisused nagu abielu ja ülemad.

Niisamuti valitseb Jumal oma ajaliku kuningriigi üle inimeste kaudu, s.t erinevate ametite ja elukutsete kaudu. Jumal toidab meid põllumeeste käe läbi, kaitseb meid politseinike kaudu ja tervendab arstide abil. Ta kutsub meid oma ligimesi armastama ja teenima institutsioonide kaudu, mille Ta on loonud: kodu (perekond ja selle ülalpidamine), kirik (karjased ja ilmikud) ja riik (valitsejad, alamad ja kodanikud).

Luterlik arusaam kultuurist 

Esiteks, Jumal valitseb juba ilmaliku maailma üle. Küsimus ei ole selles – nagu mõned kristlased ütlevad –, et maailm tuleb Kristusele võita või riik Jumala seadustele allutada või kultuur kristianiseerida. Jumal juba valitsebki kultuuri üle. Ta juhib isegi neid, kes Teda ei tunne. Ta on maailmas ja kogu oma loodus kohalolev – kuigi varjatult –, pidades kõike olemasolevat ülal ja kandes hoolt nii usklike kui mitteusklike eest.

Teiseks, kristlased on mõlema kuningriigi alamad. Neil on Jumala vaimse kuningriigi igavene kodakondsus. Kuid Jumal annab kristlastele ka kutse, milles neil tuleb maailmas oma usku tõeks elada (1Kr 7:17). Kristlastel on perekond, amet ja kodakondsus, mis kõik on ligimese armastamise ja teenimise kohaks.

Luterlik õpetus kultuurist 

Kas kristlased peaksid tegelema poliitika või muude ilmalike asjadega? Kiriku ülesanne on jutlustada evangeeliumi, mitte poliitikat, nii nagu riigi ülesanne on tegeleda maise valitsemisega ja mitte käskida seda, mida kirik peab jutlustama. Me peame jälgima, et me neid kahte kuningriiki omavahel ära ei sega. Igal üksikul kristlasel on kodanikuna Jumalalt saadud ülesanne. Niisiis tuleb igaühel oma kodaniku­kohust täita, mis meie riigis tähendab muuhulgas osavõttu valimistest, kohalikust elust ja ka poliitikast.

Kas kristlased peaksid kuulama ilmalikku muusikat, lugema mittekristlaste kirjutatud raamatuid või vaatama mitteteoloogilisi filme ja telesaateid? Kunstiteosed juhinduvad esteetika­printsiipidest, mis on osa Jumala loomistööst. Jumal loob tähenduse ja ilu kunstnike abil, kellele Ta on andnud talendi. Hea kunstiteos võib oma kunstiliste omaduste kaudu Jumalat ülistada ilma Teda mainimatagi.

Kas see tähendab, et vahet pole, et igal maisel valitsejal on jumalik autoriteet või et kristlane võib nautida igasugust kunstiteost? Sugugi mitte, kuigi mõned luterlased on kahe kuningriigi õpetust just sel viisil vääralt tõlgendanud.

Ärme unusta, et Jumal valitseb oma vasaku käe kuningriiki muuhulgas moraali­seaduste abil. Ühiskonnas levinud  käitumis­viisid, mis neid moraali­seadusi rikuvad – nagu näiteks abort –, on vastuolus Jumala tahtega ning kristlased võivad kasutada oma kodaniku­õigust, et taolise kurjuse vastu võidelda. Säärast kunsti, mis õhutab kristlast pattu tegema – kui sellel on näiteks pornograafiline sisu –, tuleb vältida.

Saatan püüab vallutada ja kahjustada mõlemat kuningriiki. Väites, et ta on selle maailma vürst (Ef 2:2), teeb ta oma hävitustööd perekonna, majanduse ja kultuuri kallal. Iseäranis ründab ta Jumala vaimulikku kuningriiki, üritades hereesia, väärõpetuste ja uskmatuse abil kahjustada Kirikut ja hävitada inimeste usku. See tähendab, et kristlastel tuleb võidelda saatanaga mõlemal rindel.

Ristiusk, olles vaimuliku kuningriigi funktsioon, ei vaja teatud riigikorda ja võib eksisteerida nii monarhia, aristokraatia kui demokraatia tingimustes. Seetõttu võivad kristlased kuuluda paljudesse erinevatesse poliitilistesse erakondadesse, mis jagavad erinevaid poliitilisi vaateid. Mõistes patu reaalsust, suhtuvad nad umbusklikult utoopiatesse ja riikidesse, mis väidavad enesel olevat jumaliku staatuse (nagu Rooma, kus jumalikustati keisreid, või moodsad totalitaarsed riigid, mis püüavad religiooni koha endale võtta, või igasugused kultuurilised ebajumala­teenistused).

Paljud kristlased leiavad, et neil ei peaks olema midagi tegemist väljapoole Kirikut jääva ilmaliku kultuuriga. Teised aga tahavad seda kultuuri üle võtta ja Jumala autoriteedi alla painutada. Mõned jälle arvavad, et Kirik peaks järgima kultuuri ja vabanema oma doktriinist, moraali­õpetusest ja praktikast, mis ei vasta valitseva kultuuri normidele.

Jumal valitseb nii Kirikut kui maailma

Luterlased pole sellega nõus. Jumal kutsub meid ühiskonnas oma kutsumuse kaudu usku järgima. Maailm on juba Jumala valitsemise all, olgu ta sellest teadlik või mitte. Kirik on osa Jumala vaimulikust kuningriigist ja ei tohi seetõttu kunagi kultuuri orjaks saada.

Kristlased peaksid kultuuris nägema Jumala loomingut ja andi, isegi kui nad püüavad seda paremaks muuta. See on nõnda sellepärast, et kristlased on kahe kuningriigi alamad, millel on üks ja sama Kuningas.

Tõlkinud Veiko Vihuri 

Gene Edward Veith on kirjanduse emeriitprofessor Patrick Henry kolledžis.

Artikkel ilmus algselt Missouri Sinodi Luterliku Kiriku kodulehel ja selle tõlge avaldati veebilehes Meie Kirik autori loal esmakordselt 7. augustil 2013.

Nelipühad on Püha Vaimu väljavalamise pühad ja ühtlasi kiriku sünnipäev. Kuidas on luterlike usutunnistuskirjade õpetuse kohaselt seotud Püha Vaim ja kristlik kirik? Kuidas Püha Vaim meie juures tegutseb ning meie südameid pöörab?

Mida Püha Vaim kirikus ja kristlaste seas teeb?

Mina usun, et ma ei suuda omaenda arust või jõust Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, uskuda või tema juurde tulla, vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi kaudu kutsunud, mind oma andidega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nii nagu ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus. Nende kristlaste keskel annab ta mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud heldelt andeks ning äratab viimsel päeval minu ja kõik surnud jälle üles ning kingib mulle koos teiste Kristusesse uskujatega igavese elu; see on kindlasti tõsi. (Väike Katekismus)

…maa peal on olemas ainult pühadest koosnev püha kogukond ja kogudus ühe pea, Kristuse all kokku kutsutud Püha Vaimu kaudu, ühes usus, meeles ja mõistmises, erinevate annetega, aga ometi üksmeelne armastuses, ilma lahkusu ja lõhenemisteta. Ka mina olen osa sellest ja selle liige, osaline ja kaasosanik kõigis hüvedes, mis on tema omanduses; seeläbi Püha Vaimu poolt siia toodud ja osaliseks tehtud, et ma olen kuulnud Jumala sõna ja kuulen ka edaspidi, mis on kogudusse sissepääsemise alguseks. … Niisiis jääb Püha Vaim kuni viimse päevani püha koguduse ehk kristlaskonna juurde, kelle kaudu ta meid juhib enda juurde ning keda ta kasutab sõna levitamiseks ja õpetamiseks. Selle kaudu ta pühitseb meid ja rohkendab meie hulka, et see päev-päevalt kasvaks ning saaks tugevamaks usus ja selle viljades, mida Püha Vaim esile toob. (Suur Katekismus)

Püha Vaim tegutseb sõna ja sakramendi kaudu

Seepärast me peame olema kindlad selles, et Jumal ei taha meie, inimestega, muul viisil suhelda kui oma välise sõna ja sakramendi kaudu. Kõik muu, mida ilma sõna ja sakramendita Vaimuna ülistatakse, on kurat. (Schmalkaldeni artiklid)

Püha Vaim toob meid kiriku rüppe

…nii toimetab ka Püha Vaim pühitsemist järgmiste asjade kaudu: pühade osaduse ehk kristliku kiriku, pattude andeksandmise, ihu ülestõusmise ja igavese elu kaudu, see tähendab ta toob meid kõigepealt oma pühasse osaduskonda ja asetab meid kiriku rüppe, mille kaudu ta kuulutab meile oma sõna ja juhib meid Kristuse juurde. (Suur Katekismus)

Pöördumine ja Püha Vaim

…kuna Püha Vaim antakse usu läbi, siis valmistatakse ka süda ette häid tegusid tegema. Sest seni kuni ta on ilma Püha Vaimuta, on ta liiga nõrk ja peale selle kuradi meelevallas, kes sunnib vaest inimloomust rohkele pattudele… (Augsburgi usutunnistus)

Pöördumine ei toimu Püha Vaimu kaudu mitte vahetult, vaid ta kasutab selleks Jumala sõna kuulutamist ja kuulamist, nagu on kirjutatud Rm 1[:16]: Evangeelium on «Jumala vägi pääsemiseks igaühele». Ja: «Usk tuleb Jumala Sõna kuulmisest» [Rm 10:17]…

Samuti me heidame kõrvale ja mõistame hukka usufanaatikute eksiarvamuse, kes kujutavad ette, et Jumal tõmbab inimesi enda juurde, valgustab neid ning teeb õigeks ja õndsaks ilma igasuguste vahenditeta – ilma Jumala sõna kuulamise ja ka pühade sakramentide kasutamiseta…

Niisiis on inimese pöördumisel ainult kaks mõjurit, nimelt Püha Vaim ja Jumala sõna kui Püha Vaimu tööriist, mille kaudu ta selle pöördumise täide viib ja mida inimene peab kuulda võtma, aga ta ei saa seda omal jõul uskuda ja vastu võtta, vaid üksnes Jumal, Püha Vaimu armu ning tegevuse kaudu. (Konkordiavormel, Epitome)

…vaid see on Püha Vaim, keda ei anta ega võeta vastu mitte seaduse, vaid evangeeliumi kuulutuse kaudu, Gl 3[:2,14], kes meie südame uueks teeb. (Konkordiavormel, Solida declaratio)

Tõelisel kirikul on Püha Vaim

…kirik on Kristuse elav ihu ehk see, mis on nii nime poolest kui ka tegelikult kirik. … Kristuse valitsus on südame õigus ja Püha Vaimu kinkimine… kirik… on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. … Ja me lisame tundemärgid: puhas evangeeliumiõpetus ja sakramendid – selline kirik on tegelik tõe sammas [1Tm 3:15]. … Nii nagu kirikul on tõotus, et temas asub alati Püha Vaim, nii on tal ka hoiatused, et sinna tulevad jumalatud õpetajad ja hundid. Tõeline kirik on aga see, millel on Püha Vaim. (Apoloogia VII–VIII)

…kus ei kuulutata Kristust, seal ei ole Püha Vaimu, kes moodustab, kutsub ja kogub kokku kristliku kiriku, väljaspool mida ei ole kellelgi võimalik Issanda Jeesuse Kristuse juurde tulla. (Suur Katekismus)