Mulle kui teoloogile, vaimulikule ja kirikuajaloolasele on isiklikult vastumeelne kõneleda kirikutest kui vabaühendustest või mittetulundusühingutest. See ei ole eklesioloogiline või kanooniline, vaid ilmalik määratlus, mis näeb Kirikus üksnes inimeste poolt «usuliste vajaduste rahuldamiseks» asutatud ühingut. Erinevad kristlikud konfessioonid – õigeusklikud, katoliiklased, luterlased ja teised – tunnistavad Nikaia usutunnistuse sõnadega oma usku ühteainsasse, pühasse, katoolsesse ja apostlikku Kirikusse, mille on rajanud Jumala Poeg Jeesus Kristus. Me usume, et Kirikule on pandud alus ülevalt, erinevalt inimeste poolt asutatud maistest ühingutest.
Sekulaarne riik ja usulised ühendused Eestis
Pikka aega tunnustasid kristlikud Euroopa riigid kirikut erilise, jumaliku institutsioonina. Ilmalikud – aga samal ajal usutunnistuselt kristlikud – valitsejad võisid küll teha katseid haarata kiriku üle kontroll, ent samas tagasid nad kirikule tegevusvabaduse oma missiooni täitmisel.
Alles viimaste sajandite revolutsioonid muutsid riigi suhtumist. Esitati loosung: kirik tuleb lahutada riigist! Eestis viidi see põhimõte lõplikult ellu pärast iseseisvumist, kõigepealt 1920. aasta põhiseadusega, mille § 11 sätestas: «Riigiusku Eestis ei ole», ja seejärel 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadusega, mis seadis usuühingute korraldusele ja tegevusele uued, kirikuelu detsentraliseerivad raamid.
Kirikust sai sekulaarse riigi silmis vabaühendus, mittetulundusühing, mis oli ühel pulgal kõigi teiste ühingutega. Teen siinkohal väikese kõrvalepõike sõjaeelse Eesti ajalukku. 1934. aastal nentis luteri pastor Jaan Järve oma kolleegidele esinedes, et 1925. aasta usuühingute seadus jagas kiriku (ta pidas silmas luterlikku kirikut) iseseisvateks ühinguteks (kogudusteks), mis kõik olid juriidiliselt võrdsed ilmalike ühingutega nagu piimaühing, turbaühing jne.[1]
Kirikute õiguslik positsioon muutus mõnevõrra alles 1937. aastal välja töötatud uue põhiseadusega, mis nägi ette võimaluse anda suurematele kirikutele (toona olid nendeks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik) avalik-õigusliku juriidilise isiku staatuse. Uue põhiseaduse § 14 ütles: «Suuremaile kirikuile võidakse seadusega anda avalik-õiguslikke aluseid. Riigikirikut ei ole.» Sel puhul kirjutas pastor Jaan Järve rahulolevalt, et kirik «ei ole enam vaevusallitav asutis, keda püüti kõigiti hoida õiguslikult ühel tasemel turba-, spordi- ja muude ühingutega».[2] Kauaks seda riigivõimu lahkust ei jätkunud, sest 1940. aastal toodi Eestisse nõukogude võim, mis nägi ühe oma eesmärgina religiooni väljasuretamist.
Pärast rohkem kui pool sajandit kestnud nõukogude võimu kokkuvarisemist pääsesid kirikud getost (teoloog Toomas Pauli määratlus). Asemele tulnud liberaalses demokraatias tohib riik usuvabadusse vaid rangelt piiritletud juhtudel sekkuda. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 40 ütleb: «Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.» Liberaalse arusaama kohaselt eksisteerib riik kodanike jaoks, mitte vastupidi. Liberaalne riik peab tagama kodanikele eneseteostuseks õigused ja vabadused.
Siseministeeriumi usuasjade osakonna töötaja Ringo Ringvee, kes käsitleb oma doktoritöös riigi ja usuliste ühenduste suhteid aastatel 1991–2008 ning on riigiametnikuna selle teemaga hästi kursis, kirjutab: «Sekulaarse ning neoliberalistliku riigi suhe usulistesse ühendustesse on pragmaatiline… Kokkuvõtvalt võib öelda, et riigi ja religiooni suhted on nõukogudejärgses Eestis kujunenud valdavalt konfrontatsioonivabalt. Usulistele ühendustele on tagatud tegutsemisvõimalused nii seadusandlikul tasandil kui praktikas.»[3]
Muuseas, Ringvee rõhutab, et ka õigeusukirikuga seotud probleemide lahendamist käsitles riik pragmaatiliselt, üksnes õigusliku küsimusena: «Tähelepanu väärib, et kogu 1993–2002 väldanud õigeusu kiriku protsessi ajal, milles põimusid nii ajaloolised, religioossed, kirikuloolised, õiguslikud ning mitmed teised aspektid, käsitles riik küsimusteringi juriidilise probleemina ning seda sõltumata valitsuskoalitsioonidest.»[4]
Nagu näeme, on toonane riiklik positsioon tänaseks oluliselt muutunud, sest pragmatism on kõrvale heidetud ning riigivõim on valmis laupkokkupõrkeks riigi ühe suurima usulise ühendusega – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga (MPEÕK). Nagu me hästi teame, on viimasel ajal koguni kõlama pandud MPEÕK ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostri kui usuliste ühenduste sundlõpetamise ähvardus.
Kui me eeldame, et Eestis kehtib ja toimib jätkuvalt liberaalne õigusriik, siis millisel põhimõttelisel alusel seisavad praegu kehtiva põhiseaduse valguses riigi ja usuliste ühenduste kui eraõiguslike vabaühenduste suhted?
Siis, kui riigikirikut ei ole…
Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse §-s 40 on korratud sõjaeelse põhiseaduse sätet: «Riigikirikut ei ole.» Seda lauset mõistetakse tavaliselt nõnda, et ükski Eestis tegutsev kirik ei saa taotleda endale riigikiriku staatusele sarnanevat positsiooni. Enamasti on seejuures vaadatud just Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kui ajalooliselt suurimale eesti rahvusest kristlasi hõlmavale kirikuorganisatsioonile, kellel võiks taoline ambitsioon olla.
Kuid seda põhiseaduse sätet tuleb vaadelda ka vastupidises suunas: kui riigikirikut ei ole, siis ei ole ka riigil õigust sekkuda mitte ühegi kiriku kui vaba kodanikuühenduse siseasjadesse ja hakata otsustama nende usudoktriini, juhtimise või kanooniliste sidemete üle.
Teisiti on näiteks Taanis kuningriigis, kus kiriku asju otsustab parlament, sest Taani luterlik kirik on ajaloolistel põhjustel riigikirik (täpsemalt Folkekirken, rahvakirik, mis teeb antud juhul sama välja). 2012. aastal andis Taani parlament samasoolistele paaridele õiguse abielluda ning ka riigikirik pidi hakkama niinimetatud sooneutraalseid abielusid sõlmima. Vaimulikele on antud õigus sellisest talitusest keelduda, kuid piiskop peab sel juhul leidma asendaja.
Meil, Eestis, on mõeldamatu, et Riigikogu või Vabariigi Valitsus saaks kohustada usulisi ühendusi läbi viima usulisi talitusi ja kiitma heaks seisukohti, mis on nende usutunnistusega vastuolus, või määrata ametisse kirikujuhte – Eesti Vabariigis ei ole riigikirikut.
Niisamuti on mõeldamatu, et sekulaarne võim esitab kirikule kui vabaühendusele nõudmise muuta oma kanoonilist alluvust või kirikuosaduslikku kuuluvust. Näiteks katoliiklaste jaoks on kanooniline side Rooma paavstiga võõrandamatu osa katoliiklikust usust. Kaugemast minevikust võib meenutada luterlaste ja kalvinistide sunniviisilist ühendamist Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III poolt aastal 1817, mis viis selle otsusega mitte nõustunud konfessionaalsete luterlaste tagakiusamise ja emigreerumiseni USA-sse. Just nimelt ajaloos aset leidnud riikliku ülekohtu kordumise ja usulise enesemääramise mahasurumise vältimiseks on vabas ühiskonnas kehtima pandud põhimõte, et valitsus peab austama usuvabadust ja usklike valikut.
Aga kas rahvas kui Eesti põhiseaduse kohaselt kõrgeima võimu kandja saaks usuühingutele ja nende liikmetele ettekirjutusi teha? Mõne nädala eest võis Rahvusringhäälingu (ERR) portaalist lugeda uudist, et ERRi poolt tellitud Kantar Emori uuringu kohaselt toetas 59 protsenti küsitletutest MPEÕK sidemete katkestamist Moskva patriarhaadiga, vastu oli 19 protsenti ja 22 protsenti ei osanud vastata. Eesti rahvusest inimestest pooldas seda koguni 75% ja vastu oli 8%, muust rahvusest pooldas 25% ja vastu oli 41%.[5] Uuring viidi läbi 10.–16. oktoobrini 2024. aastal.
Selline uuring võib olla informatiivne, ent kindlasti mitte relevantne. Usulise ühenduse kanoonilised või muud laadi suhted teiste kirikutega on eranditult nende endi asi, mitte kellegi teise asi. Taolisi küsimusi ei saa panna rahvahääletusele. Eriti just liberaalsed poliitikud armastavad rõhutada, et põhiõiguste üle ei saa hääletada.
Vabaühendused ja poliitika
Ma peatun veel ühel aspektil, millele tuleks tähelepanu pöörata. Aeg-ajalt on kõlanud väide, et kirik ei tohi sekkuda poliitikasse. Usukaugetes ringkondades mõeldakse selle all tavaliselt seda, et kirik ei peaks ühiskondlik-poliitilistes küsimustes oma arvamust avaldama. Mõistagi ei saa usulised ühendused osaleda valimistel, sest nad pole erakonnad. Samas ei ole neil keelatud väljendada seisukohti mistahes ühiskondlikes küsimustes. Näiteks Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on võtnud sõna abordi, eutanaasia, perekonna ja abielu ning muudeski küsimustes.
Selleski mõttes ei erine usuühendused teistest maailmavaatelistest vabaühendustest, mis tegutsevad oma eesmärkide saavutamise nimel, sageli koguni riigivõimu rahalisel toel. Demokraatlikus riigis ei ole valitsusasutustel mitte mingit õigust keelata kirikuid osalemast ühiskondlik-poliitilises tegevuses, kui nad seda soovivad. Kui valitsus peaks seda tegema, rikutakse sellega usklike õigusi. Igal kodanikul, kuid samuti igal kodanikuühendusel on õigus – seaduse raamesse jäädes – korraldada isegi selliseid meeleavaldusi, mis valitsusele või paljudele kaaskodanikele ei meeldi. Näiteks paljudes riikides korraldavad kristlikud organisatsioonid meeleavaldusi veel sündimata laste eluõiguse kaitseks – asi, mis paljudele inimestele kahtlemata ei meeldi, ent mida Eestis kaitseb põhiseadus.
Jaanuaris 2023 teatas sotsiaaldemokraadist siseminister Lauri Läänemets, pidades silmas liikumise KOOS tegelaste soovi alustada oma valimiseelset poliitilist miitingut palvusega Aleksandri Nevski katedraalis (mille MPEÕK asjaolude selgumisel tühistas): «Meie seisukoht on alati olnud selline: kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. [Minu rõhutus – V.V.] Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada.»[6]
Sarnast seisukohta korda minister Läänemets alles hiljuti, 23. oktoobril 2024, parlamendis tehtud poliitilises avalduses, öeldes, et «meie läänelikus sekulaarses demokraatias on riigi kohustus … tagada ka seda, et usk on vaba poliitilisest agendast.»[7] Jääb arusaamatuks, millisele õiguslikule alusele siseminister seda väites tugineb.
Ometi on riik teatud puhkudel nõudnud usulistelt ühendustelt poliitiliste avalduste tegemist. Aprillis 2022 ärgitas Siseministeerium EKN-i mõistma hukka Venemaa Föderatsiooni sõjategevust Ukrainas. Siseministeeriumi tollane asekantsler Raivo Küüt nõudis kirikutelt teatud poliitilise agenda omaksvõtmist: «Eesti Kirikute Nõukogu on meie partner, ja kui Vene Föderatsiooni agressioon Ukrainas algas, siis selgitasime, et Eesti ühiskonna sõjast tingitud lõhenemise vältimiseks peavad nad selge ja ühemõttelise seisukoha kujundama, milles on kesksel kohal Putini režiimi agressiooni ja Vene Föderatsiooni ründe hukkamõist [minu rõhutus – V. V.]. Selline seisukoht aitaks Eesti inimestel sõltumata rahvusest ja päritolust ennast üheselt defineerida.»[8]
Neist näidetest jääb mulje, et Siseministeeriumi arvates peavad kirikud toetama valitsuse poliitilist kurssi, ent ei tohi tegeleda sellise poliitilise tegevusega, mida valitsus heaks ei kiida. See on mõistagi autoritaarne muster ning sellisena täielikus vastuolus Eesti Vabariigi kui liberaalse demokraatliku riigi põhiseaduse vaimu, mõtte ja sättega. Põhiseaduse kohaselt on usulised ühendused vabad otsustama selle üle, kas ja mil määral nad soovivad osaleda ühiskondlikus tegevuses ja võtta seisukohti poliitilistes küsimustes. Ministril või ministeeriumiametnikul puudub õigus selles osas usulisi ühendusi manitseda või noomida.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks tahaksin niisiis rõhutada kahte olulist aspekti. Kuna Eestis ei ole põhiseaduse kohaselt riigikirikut, ei ole riigivõimul õigust sekkuda kirikute siseasjadesse – see on mõeldav üksnes väga piiratud ulatuses ja rangelt seaduses sätestatud juhtudel. Isegi riikliku julgeoleku argument ei saa tühistada põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi.
Samas on vabaühendustel, s.h usulistel ühendustel, õigus ja lausa kohustus sekkuda riigi ja ühiskonna asjadesse, kuna demokraatlik õigusriik eksisteerib oma kodanike ja elanike hüvanguks ning ka usklikud inimesed, koguduste liikmed, on osa ühiskonnast kui tervikust. Nad võivad väljendada seisukohti, mis enamusele ei meeldi, ja see on kooskõlas vaba ühiskonna põhimõttega.
Erinevad kirikud korraldavad oma elu iidsete kaanonite ja muu kirikuõiguse alusel, kuid seejuures nad saavad kasutada ka demokraatliku õigusriigi pakutavaid võimalusi. Riigivõim on kohustatud austama õiguskuulekalt tegutsevaid usulisi ühendusi ning mitte takistama nende tegevust ideoloogilistel või poliitilistel põhjustel.
Ettekanne konverentsil «Õigeusukirik Eestis – iseseisvus: arenguvõimalused, riskid, tagajärjed», 6. novembril 2024.
[1] Veiko Vihuri. Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 71–72.
[2] Põhiseadus ja Rahvuskogu. Tallinn: Rahvuskogu, 1937, lk 398–400.
[3] Ringo Ringvee. Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 187, 189.
[4] Samas, lk 188.
[5] https://www.err.ee/1609494589/enamik-eesti-elanikke-soovib-et-mpeok-katkestaks-sidemed-moskvaga
[6] https://www.postimees.ee/7702061/laanemets-kutsume-metropoliidi-vestlusele-ta-ei-tohi-sekkuda-eesti-poliitikasse
[7] https://www.err.ee/1609500181/laanemets-eestis-tegutsev-kirik-ei-tohi-olla-seotud-soda-toetava-organisatsiooniga
[8] https://www.postimees.ee/7512174/luubi-all-moskva-patriarhaadi-eesti-oigeusu-kirik-pole-sojas-poolt-valinud
Olen veendunud, et kõik kodanikud, kes peavad oluliseks vaba ja õiglase ühiskonna ideaalide säilimist ning seda, et valitsus ei allutaks meid diktatuurilisele riigikorraldusele, peavad astuma riigivõimu kuritarvitamisele vastu – ka siis, kui need kuritarvitused on suunatud kellegi teise kui meie endi põhiseaduslike õiguste ja vabaduste mahasurumisele.
See ongi põhjus, miks võtsin vastu kutse konverentsil kõneleda, omistamata otsuse langetamisel mingit tähtsust sellele, et valelikud oponendid (ka rahvuslaste ridadest) saavad seda fakti kasutada minu ründamiseks. Olen veendunud, et valitsusel oleks vaba ja õiglase ühiskonna ideaalist palju raskem taanduda, kui rohkemad avaliku elu tegelased astuksid niisugustele suundumustele vastu.
Eriti peaksid usuvabaduse vastu suunatud rünnakutele vastu protesteerima Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid. Kui usuvabaduse vastaseid rünnakuid ühiselt ei tõrjuta, siis on nende rünnakute jõudmine ka teiste usuühendusteni vaid aja küsimus.
Tähelepanekuid usuvabaduse põhimõtte nõuetest
Ettekanne konverentsil «Õigeusukirik Eestis – iseseisvus: arenguvõimalused, riskid, tagajärjed», Tallinnas, 6. novembril 2024
Varro Vooglaid, Riigikogu liige
Maikuu alguses, täpsemalt, 6. mail võttis Riigikogu häältega 75 poolt ja 8 vastu avalduse pealkirjaga «Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks» (420 AE).
Kui seni olin Riigikogus hoidunud osalemisest välispoliitiliste avalduste hääletustel, sest need täidavad ennekõike mulle vastuvõetamatu meelsuskontrolli funktsiooni, siis sel korral olin üks kaheksast Riigikogu liikmest, kes hääletas avaldusele vastu. Alljärgnevalt põhjendan, miks ma seda tegin, tuues esile põhimõttelised kaalutlused, mis on jätkuvalt relevantsed, hindamiseks valitsuse tegevust vene ortodokside suhtes ebaõiglaste ja õigusvastaste nõudmiste esitamiseks. Ühtlasi soovin sellega näidata, et Riigikogu toetus kõnealusele avaldusele ja selle taustaks olevatele ambitsioonidele ei olnud üksmeelne.
Esiteks on avaldusest rääkides keskse tähtsusega tõsiasi, et see ei olnud pelgalt deklaratiivne, vaid lähtus praktilisest eesmärgist luua valitsusele ettekääne Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) kui Eesti kõige suurema liikmeskonnaga usuühenduse, samuti Moskva patriarhaadi otsealluvuses oleva Nevski koguduse ja Pühtitsa kloostri sulgemiseks. Valitsusel oli avaldust tarvis, et sellele toetudes saaks siseminister pöörduda kohtu poole taotlusega nimetatud organisatsioonide sundlõpetamiseks, kui need ei ole katkestanud kanoonilisi sidemeid Moskva patriarhaadiga. Niisuguse võimaluse näeb (tõsi vägagi vaieldavalt) ette kirikute ja koguduste seaduse paragrahv 16 lõige 3. Ehk välispoliitiline deklaratsioon teenis pragmaatilist sisepoliitilist eesmärki, mis vaikiti avalduse põhjendustest rääkides valelikult maha.
Ilmselt ei ole valitsus kirjeldatud plaaniga siiani edasi liikunud vaid seetõttu, et pole kindel, kas see läheks kohtus läbi, sest nimetatud säte ei paku plaani elluviimiseks piisavalt kindlat toetuspunkti. Selle tõttu on oma plaani eduväljavaadete parandamiseks võetud sihiks ka kirikute ja koguduste seaduse täiendamine viisil, mis ei võimaldaks enam Eestis tegevust jätkata ühelgi usuühendusel, mis pole katkestanud sidemeid Moskva patriarhaadiga. Tegelikult on siseminister Läänemetsa poolt 23. oktoobril Riigikogus esitletud plaan veelgi radikaalsem, nähes valitsusele ette õiguse dikteerida, millised isikud võivad üleüldse usuühenduste juhtimises osaleda (vt ERR).
Paraku on kõnealuse ettevõtmise näol tegu usuvabaduse selge rikkumisega, sest ei MPEÕK, Nevski kogudus ega Pühtitsa klooster, mille sulgemisele kõnealuse avaldusega teed sillutati, pole teinud mitte midagi õigusvastast. Vähemalt ei ole avalikkusele esitatud ainsatki tõendit, mis kinnitaks õigusvastast käitumist ja kõigi eelduste kohaselt selliseid tõendeid ka ei eksisteeri. Mitte kordagi pole vähegi veenvalt näidatud ära ka seda, kuidas ohustavad kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga Eesti julgeolekut. Tegu on paljasõnalise väitega, mida käsitletakse justkui aksioomi ehk eeldusena, mis ei vajagi tõestust.
Põhiseadus sätestab usuvabaduse kaitse paragrahvis 40, Eesti Vabariigi suhtes siduv Euroopa Inimõiguste Konventsioon aga artiklis 9. Selle fundamentaalse tähtsusega põhiõiguse kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Vaieldamatult on osaks usuvabadusest ka otsustamine selle üle, millisesse kanoonilisse struktuuri (kirikusse) kogudused, kloostrid ja nende liikmed kuuluvad. Riigivõimul ei ole õigust selles osas ettekirjutusi teha, sest see kujutaks endast lubamatut sekkumist usuühenduste siseasjadesse. Minule kui katoliiklasele on see ilmselge, sest valitsuse nõudmine, et katoliku kirik Eestis peaks lahutama end Rooma paavstist, tähendaks täiesti ühemõttelist sekkumist usku, mida me usutunnistuses deklareerime, käsitledes paavsti kiriku peana. Öeldes lahti sidemetest paavstiga, peaksin ütlema lahti oma usust.
Niisugusena on siseministri ähvardused sulgeda Pühtitsa klooster, kui see ei seo end kirikuõigust rikkudes Moskva patriarhaadist lahti, selgelt diktatuurilise iseloomuga ja õigusriikluse ideaali valguses lausa skandaalsed – sel lihtsal põhjusel, et Vabariigi Valitsusel ei ole mitte mingit õiguslikku alust niisuguseid nõudmisi esitada. Vastavalt põhiseadusele ei ole Eestis riigikirikut ja valitsuse sekkumine usuliste ühenduste enesekorraldusse on absoluutselt lubamatu. On sügavalt häiriv mõelda võimalusele, et klooster elas küll üle nõukogude võimu, aga Eesti Vabariigi valitsuse taganemine usuvabaduse põhimõtte austamisest võib saada sellele saatuslikuks.
Teiseks on vastuvõetamatu see sügavalt valelik teguviis, millega ettevõtmist ellu viiakse. Muu hulgas pean silmas nii valitsuse liikmete kui ka kaitsepolitseiameti peadirektori poolt levitatud valelikke süüdistusi MPEÕK metropoliidi suunal, justkui oleks ta ohuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule. Sellele väga tõsisele süüdistusele tuginedes saadeti metropoliit Eestist välja ja kavandatava seadusemuudatusega püütakse välistada ka tema poolne kiriku juhtimine väljastpoolt Eestit. Jällegi ei ole avalikkusele esitatud ainsatki tõendit, mis põhistaks esitatud süüdistusi ning kõigi eelduste kohaselt pole neid esitatud sel lihtsal põhjusel, et neid ei eksisteeri. Riigivõimu kasutamine selleks, et poliitilistest ambitsioonidest lähtuvalt esitada inimeste ja organisatsioonide kohta tõsiseid valesüüdistusi, ei ole aga õigusriigis vastuvõetav.
Kolmandaks teenib kõnealune avaldus eesmärki õhutada Eestis rahvuslikku vaenu ja konflikti ning parlamendi liikmena sellele kaasa aitamine oleks ebamoraalne. Kuna ei MPEÕK, Nevski kogudus ega Pühtitsa klooster ei ole teinud midagi õigusvastast ega kujuta endast Eesti ühiskonnale mingit ohtu – jällegi toonitan, et esitatud pole ühtegi tõendit, millest nähtuks vastupidine järeldus –, paistab paratamatult, et nimetatud organisatsioonide pitsitamine, et mitte öelda tagakiusamine teenib eesmärki süvendada Eestis rahvuslikke pingeid või saavutada koguni uus suurem rahvuslik konflikt, nagu see saavutati pronksiöö näol. Ehk reaalselt ei lahendata ühtegi olemasolevat probleemi, vaid tekitatakse ise probleem (või süvendatakse seda), et positsioneerida ja esitleda siis ennast probleemi lahendajana. Sellise olukorra kujundamine võib teenida valitsuse huve, aidates mobiliseerida enda taha kodanike toetust, aga ühise hüve seisukohast on niisugune küüniline käitumine lubamatu.
Neljandaks on MPEÕK, Nevski koguduse ja Pühtitsa kloostri sulgemisele suunatud tegevus ohtlik mitte ainult Eesti siseste rahvuslike pingete süvendamise mõttes, vaid ka välis- ja kaitsepoliitilises dimensioonis. Pidades silmas, et Eesti ja Venemaa vahelised suhted on niigi teravamad kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu tänuväärset lagunemist, on Eesti rahva ja riigi huvidega vastuolus viia järjest ellu samme, millega pingeid mitte ei leevendata, vaid neid teadlikult ja tahtlikult kasvatatakse. Pole välistatud, et seda eesmärki teenib ka plaan võtta kiirkorras ja valikuliselt kümnetelt tuhandetelt mittekodanikest Eesti pikaajalistelt elanikelt kohalike omavalitsuste volikogude valimisel hääletajana osalemise õigus. Teatud võimuringkondade omakasupüüdlikke huve võib see teenida, aga Eesti rahva, ühiskonna ja riigi huvides see ei ole. Kõik, kes sellise programmi elluviimisele kaasa aitavad, kannavad vastutust ka võimalike süngete tagajärgede eest.
Viiendaks on poliitikute kohus tegutseda kooskõlas õigete põhimõtetega, mitte alluda survele ja lähtuda sellest, millised valikud oleks populaarsed. Siin on tõsine mõttekoht ka konservatiividele, kelle jaoks peaks usuvabaduse (just nagu ka laiemalt veendumuste vabaduse ja sõnavabaduse) kaitsmine olema väga oluline eesmärk ja ühtlasi autoritaarsete või koguni diktatuuriliste tendentside teostumise tõkestamise vahend. Kui lihtsalt selleks, et mitte sattuda olukorda, kus tuleb end kaitsta alusetute venemeelsuse süüdistuste eest, minnakse kaasa usuvabadusest ülesõitmise ja rahvuslike pingete õhutamisega, siis see annab tunnistust mitte põhimõttekindlusest, vaid konjukturismist.
Kuuendaks oli Riigikogus poliitiliste sammude astumine MPEÕK sulgemiseks ilma, et selle esindajad oleks ära kuulatud, vastuolus elementaarsete poliitilise kultuuri põhimõtetega. Sellele osutas ka MPEÕK Tartu piiskop ja Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop Daniel 30. aprillil Riigikogule saadetud pöördumises, kus toonitati, et «MPEÕK-l pole aga seni olnud võimalust selgitada oma seisukohti Eesti seadusandjatele – enne kui võetakse vastu otsused, mis puudutavad väga otseselt ka meie Kirikut» ning paluti võimalust olla ära kuulatud. Riigikogu poolt oli niisugune tegutsemine seda näotum, et avaldus plaaniti algselt vastu võtta ortodokside jaoks aasta kõige suurema püha ehk ülestõusmispühade triduumi esimesel päeval, vaiksel neljapäeval. Kuivõrd avalduse vastuvõtmiseks kiirkorras puudus igasugune mõistlik põhjus, võib arvata, et niisugune ajastus polnud juhuslik ning et see teeniski eesmärki koht kätte näidata. Pehmelt öeldes on niisugune käitumine inetu.
Seitsmendaks ei ole korrektne tembeldada kogu Moskva Patriarhaati ja sellele alluvat kirikut Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks, sest seda tehes tuginetakse vaid patriarh Kirilli üksikutele, mitteõpetuslikele väljaütlemistele. Neile väljaütlemistele tuginedes saab anda hinnangu konkreetse isiku seisukohtadele, mitte aga kogu Moskva patriarhaadile, mille osaks on muu hulgas tuhanded kogudused ja kloostrid. Ilmselgelt ei ole ükski ortodoks kuidagi seotud patriarh Kirilli poliitiliste seisukohtadega, sest tegu ei ole poliitilise juhiga. Lisaks on üldteada, et vastavalt Bütsantsi traditsioonile on ortodoksi kirikud olnud alati riigivõimuga tihedates suhetes ning nende vabadus jääda kriitilise tähtsusega poliitilistes küsimustes avalikult riigiga eriarvamusele on piiratud – eriti sellises pingelises olukorras, nagu Venemaal praegu valitseb.
* * *
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et pimedast venevihast kantuna ning nii Eestis elavaid venelasi kui ka Vene ortodoksi kirikut vaenlasena käsitledes ei saa teostada mõistuspärast poliitikat, mis reaalselt teeniks Eesti rahva, Eesti ühiskonna ja Eesti riigi huve. See perspektiiv muutub veel tumedamaks teadmises, et Eestis teostatakse võimu viisil, millega tõmmatakse meie rahva ja riigi peale Jumala viha. Kahtlemata on selle ilminguks mullu suvel ellu viidud abielu institutsiooni rüvetamine ja kindlasti nähtub see ka kiriku vastu suunatud rünnakutest. Kõike seda tehes ja põhiseaduses sätestatud vaba ühiskonna ideaalist taandudes muutub aga Eesti Vabariik üha enam autoritaarsete riikide nägu. Seda protsessi, mida Veiko Vihuri on iseloomustanud stalinistlike mustrite ellu äratamisena, on häiriv näha. Aga vähim, mida saame niisugusele asjade käigule vastu seismiseks teha, on öelda julgelt välja, et valitud on vale, hukatuslik tee.
Täna laekus kõigile Riigikogu liikmetele Pühtitsa kloostri avalik kiri, mille toon on sõna otseses mõttes ahastav. Kirjas öeldakse, et klooster on muudetud pantvangiks poliitiliste jõudude vastanduses ja seda viisil, mis ohustab kloostri eksistentsi. Kirja lõpuosas öeldakse: «Juba üle poole aasta juurutatakse Eesti ühiskonnas mõtet kloostrist lähtuvast ohust Eesti Vabariigile. Meid sunnitakse rikkuma kiriku põhikirja. Meid surutakse põhimõtteliselt õigusruumist välja ning muudetakse heidikuteks, teise sordi inimesteks, kellega võib käituda seaduse- ja kõlblusnõudeid eirates. Kõike toimuvat võib võrrelda vägivallaga, mida lubab endale keegi, kes on kahtlemata tugevam, selle vastu, kes on kahtlemata nõrgem. Kas demokraatlikus riigis on lubatud niivõrd jõhker halvakspanu usulise organisatsiooni õiguste vastu? Kas Teil on ükskõik, mida öeldakse selle kohta maailmas? Kas see karjuv ebaõiglus, milles te tahes tahtmata osalised olete, ei pane Teie südametunnistust piinama? Pöördume teie poole lootusega, et terve mõistus ja armastus Eesti vastu sunnib Teid nägema asjade tegelikku olukorda. Jätke meid poliitikast välja! Me soovime olla ainult Kristusega!!! Me palume tungivalt säilitada Pühtitsa kloostri status quo.»
Vastuseks neile küsimustele pean ütlema, et mina küll ei saa vaikida, sest vastasel juhul hakkaks tõesti südametunnistus piinama. Just sel põhjusel hääletasin kevadel Riigikogus kõnealusele avaldusele vastu ja ka põhjendasin oma seisukohta, tehes seda lootuses, et leidub ka teisi saadikuid, kes talitavad samuti – kahjuks oli neid vähe. Ja sel samal põhjusel võtsin vastu ka kutse tulla täna siia konverentsile kõnelema – olgugi et olen katoliiklane, mitte ortodoks –, mõtlemata sellele, mida keegi sellest arvab või milliseid võimalusi minu ründamiseks see poliitilistele oponentidele pakub. Kui poliitikud soovivad säilitada tõsiseltvõetavust ja pälvida inimeste usaldust, peavad nad eriti just ebamugavates olukordades oma tegudega tõestama, et põhimõttekindlus on neile olulisem kui populaarsus ning et neid ei saa hirmutada loobuma vaba ühiskonna aluspõhimõtete kaitseks välja astumast.
Kõike eelnevat silmas pidades tahan loota, et MPEÕK, Nevski kogudus ja Pühtitsa klooster säilitavad Jumala rahus enesekindluse ega allu valitsuse ebaõiglastele nõudmistele. Ajalugu on õpetanud loendamatu hulga episoodide kaudu, et kui võimuaparaat saavutab ebaõiglust kehtestades edu, sillutab see alati teed veelgi suurema ebaõigluse kehtestamisele. Sel samal põhjusel kutsun kõiki kristlasi ning ennekõike Eesti Kirikute Nõukogu ja selle liikmesühenduste juhte üles astuma usuvabaduse mahasurumisele vastu, isegi kui see mahasurumine ei puutu hetkel vahetult meisse endisse. Ei ole raske aru saada, et kui usuvabadus õnnestub maha suruda osade kristlaste puhul, on vaid aja küsimus, millal jõuab järg ka ülejäänud kristlasteni. Ehk aitab ühine rahumeelne seismine õigluse kaitsel äratada ka ebaõigluse kavandajate südametunnistuse või siis vähemasti heidutada neid ebaõigluse elluviimisest.
Omalt poolt luban seista Riigikogu liikmena jätkuvalt usuvabaduse kaitsel. Kuigi opositsioonisaadikutest ei sõltu Riigikogu otsuste suunamise mõttes pea midagi, lasub meist kõigil kohustus astuda ebaõiglusele vähemalt sõnades vastu. Usun, et kui seda teeksid rohkemad poliitikud ja teised avaliku elu tegelased, teiste hulgas ja ennekõike kirikujuhid, oleks valitsusel palju raskem usuvabaduse vastaseid rünnakuid ellu viia.
Tänan tähelepanu eest!
Sissejuhatus ja ettekande tekst on võetud Varro Vooglaiu blogist
Ateismile rajatud ühiskond ei suuda mitte kunagi inimestevahelisi suhteid ära korraldada. Sest ta on üles ehitatud valedele ja egoismile. Ühiskonnal peab olema eetiline alus. Ateismil ei ole eetikat. Ateisti meelest on eetiline kõik, mis temale meeldib või kasulikuna tundub.
Euroopa tsivilisatsioon ja kultuur rajaneb kristlusel, on läbi kasvanud kristlusega, kristlased ehitasid selle üles – ateistlikud võltsliberaalid ja isekad rumalad rahakummardajad tahavad selle kultuuri ära hävitada.
Liberaalne demokraatia tahab võrdsustada targa lolliga, ausa ebaausaga, ilusa inetuga, andeka andetuga, hariduse harimatusega, kultuuri kultuuritusega, moraali moraalitusega. Rumal ja andetu tahab ju ennast ilma erilise vaevata kõrgemale redelipulgale upitada.
Põgenedes Jumala käskude varjust, satume justkui tüüri ja ankruta laevukesed mässavale avamerele.
Me loobime prügi täis puhta veega loodusliku allika ja tarvitame joogiks mürgitatud vett, mida meile kalli raha eest reklaamivad ja müüvad osavad petised. Nemad saavad rikkaks, aga meie sureme pikkamööda.
Kõige selle vastu on rohtu pakkuda usul ja kirikul. Rahvas peab tagasi pöörduma oma Isa juurde. Jumalata, ilmalik riik on nagu kadunud poeg Jeesuse mõistujutus. Kui ta ei otsusta Isa juurde tagasi minna, siis ta jääbki kadunud pojaks.
Usund on inimese elu oluline osa. Usk on inimese hinge ja vaimu toit, inimene ei saa eksisteerida täiesti väljaspool usku ja usundit. Visates oma elust välja Jumala, viskab inimene kõrvale ka oma hinge ja jumaliku vaimu.
Sellepärast meil ongi tänapäeval nii palju rumalaid inimesi, kes ei saa aru, mis maailmas toimub, kes usuvad primitiivset propagandat, kes alluvad pimesi ideoloogilistele manipulatsioonidele, kes enam isegi seda ei tea, kas nad on mehed või naised või mida tähendab abielu.
Inimene on tõrges ja isemeelne. See on hea, see viib teda edasi ja paneb tegutsema, ise mõtlema. Ent tõrksusega, kangekaelsusega ei tohi liialdada. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi head tagasi lükata või kõrvale heita. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi ennast hävitada, oma hingele kahju teha, oma vaimul nälgida lasta.
Maailm sai alguse palju varem kui ühegi praegu elava inimese elu. Ja inimkond, põlvkondade kaupa, on nähtamatu vaimusidemega ühte seotud.
Mõelge, mis saaks siis, kui iga põlvkond heidaks kõrvale kõik tehnilised leiutised, mis enne neid on leiutatud, ja kasutaks ainult neid, mida nad ise leiutavad?
Ka vaimset järjepidevust ei tohi lõhkuda!
Rahvus saab alguse ühtsest usundist, inimese ja rahvuse olemuse ja elu määrab tema usund. Kui meil ühtset usundit ei ole, siis me oleme lihtsalt üks kari inimesi, kes räägivad enam-vähem ühte keelt. Arukas inimene ei lõika ennast ära oma esivanemate usust.
Usk ei tähenda Jumala ega kiriku allaheitlikku orjamist. Usk ei alanda inimest, vaid ülendab ta Jumala, maailma Looja ja universaalse Tarkuse Vaimu vabatahtlikuks kaastööliseks. See annab tema elule mõtte.
Inimesele on antud vaba tahe, vaba valik. Teatud määral, teatud piirini, loomulikult, sest vabadus on suhteline mõiste. Täielikku vabadust ei suuda ükski inimene saavutada. Me oleme seotud oma perekonna, oma kogukonna, oma ühiskonna külge.
Inimesele on antud suur hulk mitmesuguseid võimeid. Inimene mõtleb, otsustab, tegutseb, teeb plaane, õpib ära, jätab meelde, teeb järeldusi, avastab, leiutab, loeb, kirjutab, suhtleb, armastab, vihkab – ja nii edasi.
See kõik, ja palju muud, kuulub inimese juurde. Ei taha Jumal ega usk ega kirik inimeselt midagi sellest ära võtta. Ei taha üldse midagi ära võtta. Nad tahavad hoopis juurde anda.
Inimlaps vajab õpetust, juhatust, käske ja keeldusid. Soovitav, koos selgitustega. Koos põhjendustega. Vähemalt mõistlik inimlaps vajab põhjendusi.
Inimene areneb pikkamööda. Ta peab väga palju õppima. Miks see nii on? Kassipoeg kasvab kassiks ka siis, kui ta beebina ema juurest ära võetakse, inimlaps aga ilma korraliku kasvatuseta kultuurseks inimeseks ei kasva.
Riigil peab olema eetiline alus. Ka igal seadusel peab olema eetiline alus. Seadusi ja seadusemuudatusi ei tohi teha selleks, et keegi tähtis «niiditõmbaja» neist materiaalset kasu saaks, et keegi saaks nende varjus teisi oma huvides ära kasutada.
Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Kui valitsusaparaat tegutseb ülbelt ja hoolimatult ja omakasupüüdlikult, siis õige pea moodustub ka ühiskonnas sama mentaliteediga isekas ja justkui edukas «koorekiht», kes omakorda hakkab negatiivselt mõjutama tervet ühiskondlikku kliimat.
Sellises riigis on ideoloogiliselt eelistatud inimese negatiivsed iseloomujooned ja põlu all positiivsed.
Aga see riik on iseenesega riius, ja tal ei ole tulevikku.
Austatud Riigikogu liikmed!
Austatud Eesti Kirikute Nõukogu liikmed!
Pöördume Teie poole meie kloostri saatust otsustaval ajal. Pühtitsa klooster on muutunud pantvangiks poliitiliste jõudude kokkupõrkes, mis kokkuvõttes on ohuks tema eksistentsile. Aga nagu Teile peaks teda olema, on klooster ja tema nunnade tegemised olnud alati poliitikavälised. Kõik meie ootused on pööratud Taeva poole ehk teisisõnu tulevase elu poole. See on meie eksistentsi aluseks. Aga praegusel ajal on asjaolud kujunenud selliseks, et meil pole võimalust vaikida. Suhtume suure nõutuse ja kibedusega katsetesse teha meid, Pühtitsa kloostri asukaid, vastutavateks selle eest, mis toimub poliitilisel areenil.
Riigikogu võttis käesoleva aasta aprillis vastu avalduse, millest tuleneb, et otsest sidet VÕK-iga vaadeldakse kui kallalekippumist Eesti julgeolekule. Pühititsa kloostri jaoks kõlab see nagu kohtuotsus. Klooster oma nunnadega, kelle keskmine vanus on 60 aastat, muutub avalduse loogika kohaselt otsekui õõnestustegevust teostavaks, terroristlikuks organisatsiooniks. Nõustugem, et see kõlab absurdselt.
Selle ajendiks olid patriarh Kirilli teatud sõnad. Tahaksime siinkohal ära märkida, et me ei toeta tema nendes sõnades väljendatud seisukohta, ning meie palve oli, on ja jääb ka edaspidi palveks mitte mingite sõjaliste võitude eest, vaid palveks rahu eest.
Klooster on 133 aastat vana. Kogu selle aja jooksul on tema müüride vahel kõlanud palve Eesti heaolu ja õitsengu eest, rahu eest Eestimaal ning Eesti rahva heaolu eest. Tahaksime, et Te teaksite seda ja peaksite alati meeles.
Pöördume Teie kui XXI sajandi poliitikute poole, kellel on seljataga möödunud sajandi kibe kogemus sõdade, riigipoolse vägivalla ja hirmuäratava genotsiidi ilmingute näol ning kes peaksid, meile vähemalt tundub nii, kõigis oma otsustes lähtuma inimesest, tavalisest (lihtsast) inimesest. Igasugune poliitika puudutab nii või teisiti inimest – seda enam, kui see poliitika puudutab nii õrna valdkonda kui seda on Kiriku ja riigi suhted. Meile tundub, et parlamendisaadikud on inimesed, kes seisavad seaduste järgimise eest ning nad ei peaks nõudma meie käest Kiriku seaduse rikkumist.
Seoses sellega lubage meelde tuletada, et Jaan Lattik, Eesti Vabariigi välisminister (1928–1931), Eesti haridusminister (1925–1927), kirjanik ja usutegelane rääkis riigipoolsest mittesoovitavast sekkumisest usuküsimustesse.
Austatud saadikud ja Eesti Kirikute Nõukogu liikmed! Võtke kuulda meie häält! Juba üle poole aasta juurutatakse Eesti ühiskonnas mõtet kloostrist lähtuvast ohust Eesti Vabariigile. Meid sunnitakse rikkuma Kiriku põhikirja. Meid surutakse põhimõtteliselt õigusruumist välja ning muudetakse heidikuteks, teise sordi inimesteks, kellega võib käituda seaduse- ja kõlblusnõudeid eirates. Kõike toimuvat võib võrrelda vägivallaga, mida lubab endale keegi, kes on kahtlemata tugevam, selle vastu, kes on kahtlemata nõrgem. Kas demokraatlikus riigis on lubatud niivõrd jõhker halvakspanu usulise organisatsiooni õiguste vastu? Kas Teil on ükskõik, mida öeldakse selle kohta maailmas? Kas see karjuv ebaõiglus, milles te tahes tahtmata osalised olete, ei pane Teie südametunnistust piinama? Pöördume Teie poole lootusega, et terve mõistus ja armastus Eesti vastu sunnib Teid nägema asjade tegelikku olukorda. Jätke meid poliitikast välja! Me soovime olla ainult Kristusega!!!
Me palume tungivalt säilitada Pühtitsa kloostri status quo.
Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri eestseisja iguumenja Filareta (Kalatšova) õdedega
Loe ka: Pühtitsa kloostri avalik kirik Eesti Kirikute Nõukogule
Tihtipeale nähakse Naatsareti Jeesuses revolutsionääri, kes astus välja rõhutute ja tõrjutute kaitseks ning arvustas teravalt oma kaasaja ühiskondlikku eliiti – paganlikku okupatsioonivõimu teenivat templihierarhiat ning enesega rahulolevaid kitsarinnalisi ja käsumeelseid fundamentaliste-varisere.
Tõepoolest, Jeesuse käitumine pahandas paljusid ennast vagaks ja usklikuks pidavaid inimesi Iisraelis. Naatsaretlane seltsis patustega ja sõi nendega ühes lauas. Mitmed Tema õpetused ja teod läksid näiliselt vastuollu sellega, mida usklikud juudid Jumala käsuks pidasid. Ta korraldas märuli kogu rahva pühapaigas, Jeruusalemma templis – lükkas seal ümber rahavahetajate lauad ja ajas piitsaga välja kaubitsejad. Ta mõisteti juutide suurkohtus süüdi jumalateotuses ning anti Rooma võimudele üle kui mässaja.
Tänapäeva liberaalsed ja progressiivsed inimesed nii kirikus kui ilmalikus maailmas tahavad Naatsareti Jeesuses näha oma programmi ja vaadete eestkõnelejat. Kui Jeesus andestas abielu rikkunud naisele, siis järelikult suhtub Ta mõistvalt abieluvälistesse suhetesse. Kui Ta ei põlanud ära patuste seltsi, siis näitas Ta sellega üles sallivust väikeste inimlike nõrkuste ja puuduste suhtes. Kui Ta hurjutas kirjatundjaid ja varisere, siis pani Ta autoriteetselt paika igasugused piiblifundamentalistid ja käsumeelsed usklikud. Kui Ta läks konflikti ülempreestriga, heitis Ta kõrvale organiseeritud religiooni (kiriku). Nende Jeesuse tegude ja sammude (väär)tõlgendamine mässuliste aktidena on revolutsionääridele meeltmööda. Tulemuseks on Jeesus-kommunist, hipi-Jeesus, homo-Jeesus, trans-Jeesus ja muud blasfeemilised väärkujutlused Temast.
Küsimusele, kas Jeesus oli tõesti revolutsionäär, saab anda selge ja lühikese vastuse: ei olnud.
Revolutsioonid, nagu me neid Euroopa ajaloost tunneme, on liikumised, mis on oma olemuselt suunatud Jumala ilmutatud tahte vastu. Revolutsiooni tuumaks on mäss Jumala vastu, piltlikult öeldes Jumala troonilt tõukamine ja inimese troonile asetamine.
See on seesama vana mäss, millest võime lugeda juba Esimese Moosese raamatu 3. peatükist (Jumala käsust üleastumine paradiisis) või 11. peatükist (Paabeli torni ehitamise lugu). Revolutsioone korraldatakse õilsate, progressiivsete loosungite all nagu «vabadus», «võrdsus», «vendlus» jne, kuid tegelikult on revolutsionääride taotluseks ühiskonna dekristianiseerimine, kristluse väljajuurimine. Esimene revolutsionäär, kõikide revolutsionääride Isa, astub inimkonna ajaloo lavale kahtlust külvavate sõnadega: «Kas Jumal on tõesti öelnud, et…».
Jumala Poeg Jeesus Kristus tuli meie sekka selleks, et korrata üle Jumala muutumatu tahe. «Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma,» ütleb Ta Mäejutluses (Mt 5:17). Jeesus rõhutab korduvalt, et Ta teeb oma Isa tahtmist, kes on taevas: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg» (Jh 5:19). «Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud» (Jh 7:16). Jne.
Jeesus keeldus otsustavalt poliitilistest taotlustest ning ei soostunud asuma juutide vabadusliikumise etteotsa, sest Tema kuningriik ei ole sellest maailmast. Revolutsionäärid, vastupidi, püüavad parandada seda maailma. Jeesus rajas silla inimese ja Jumala vahele – selleks on Tema rist, kus Ta lunastas meie kõigi patud. Jeesuse kui Tee kaudu võib iga kahetsev patune Jumala ette astuda. Ühegi ajastu revolutsionääride Jumala-vastasele mässule ei saa aga rajada midagi püsivat, see viib vaid hukatusse. Selles mõttes on Jeesus Kristus kontrevolutsionäär, kes asetab meie ette valiku: kas me teenime vabaks tehtud inimestena Jumalat, oma Loojat, või orjame edasi pattu, pettes ennast, justkui oleme seda tehes vabad ja täiskasvanud.
Esiteks ma palun, et minu nimest suvatsetaks vaikida ja ennast mitte luterlikuks, vaid kristlaseks nimetada. Mis on Luther? See pole ju minu õpetus. Samamoodi pole mind ka kellegi eest risti löödud. P. Paulus I. Korint. III ei suutnud kannatada, et kristlased nimetaksid ennast Pauluse või Peetruse omadeks, vaid kristlaseks.[1]
Kuidas võiksin siis mina, vaene haisev tõugukott, tulla selle peale, et Kristuse kuulutajaid peaks minu põlastusväärse nimega nimetama? Ei mitte nii, armsad sõbrad, kõrvaldagem erapoolikud nimed ja kutsugem end Kristuse järgi, kelle õpetus meil on.
Paavstlased, kes, kuna neile ei piisa Kristuse õpetusest ja nimest, tahavad olla ka paavstlikud, on võtnud omaks parteilise nime – las nad siis olla paavsti omad, kes on nende õpetaja. Mina ei ole ega taha olla kellegi õpetaja. Minul on ühes lihtsa rahvaga seesama lihtne Kristuse õpetus, kes üksi on meie õpetaja. Matt. XXIII.[2]
Katkend kirjutisest «Tõsine manitsus kõigile kristlastele» (1522).
Tõlkinud Enn Auksmann
[1] 1Kr 3:4jj. Vrd 1Kr 1:12–13, «Ma räägin sellest, et igaüks teist ütleb: «Mina olen Pauluse poolel!» või: «Mina olen Apollose poolel!» või: «Mina olen Keefase poolel!» või: «Mina olen Kristuse poolel!» Kas Kristus on mitmeks jagatud?! Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse?»
[2] «Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad!» (Mt 23:8).
Olles president, kirjutas Barack Obama Valge maja vaibale: «Moraalse universumi kaar on pikk, aga see kaldub õigluse poole» (The arc of the moral universe is long, but it bends toward justice). Tsitaat näitab hästi, kuidas paljud tänapäeva inimesed usuvad inimkonna vääramatusse progressi ning sellesse, et ajalool on kindel suund. Arvatakse, et inimkond suundub järjepidevalt suurema õigluse, võrdõiguslikkuse ja üksikisiku vabaduste poole.
Lääne inimene peab ennast taolise arengu tipuks. Sellepärast tuleb vana maailma moraalsed arusaamad hüljata ning rajada uus moraal, mis tugineb uutele arusaamadele.
Taoline mõtteviis pole välja ilmunud mitte eikuskilt, vaid selle taust on leitav 18. sajandil elanud filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegeli mõttekäigust. Hegeli järgi asub jumalus maailmas ja selle ajaloolises kulgemises. Ta uskus, et Jumal pole mitte sellest maailmast eraldiseisev olend, vaid Jumala vaim väljendab ennast ajaloo ja progressi kaudu. Sellepärast suundub ajalooline areng lõpliku eesmärgi ja tõe poole.
Hegeli mõtteviisi kohaselt saab Jumala ilmutusest seega ajaloolise protsessi muutuv suurus. Jumala ilmutus ei ole enam ainukordselt apostlitele ilmutatud asi, vaid see on protsess, milles Jumala ilmutus saab inimestele nähtavaks ajaloo jooksul. Nõnda samastatakse ajaloo kulg Jumala juhtimisega ning määravaks saab see, mis suunda asjad tunduvad kalduvat.
Pärast Hegelit on väga kindlalt võetud omaks arusaam, et ajalugu ise juhib meid lõpliku tõeni. Keegi on öelnud et usk progressi on modernismi jaoks sama fundamentaalne, kui Kristuse teine tulemine kristluse jaoks. Usk progressi on kesksel kohal paljudes tänapäeva poliitilistes vaadetes ja ideoloogiates. Sellepärast öeldakse sageli, et meie aja teisitimõtlejad on «ajaloo valel poolel». Taolisel puhul mõeldakse, et ajalugu areneb vääramatult teatud eesmärgi poole ning väite esitajad teavad, millises suunas ollakse liikumas.
Taolise mõtteviisi ülevõtmine on ohtlik, sest see teeb võimatuks praeguse hetke maailma ja selle eksituste kritiseerimise. Tuleb vaid liikuda sellega kaasa, sest Jumal tundub inimesi selles suunas juhtivat.
Siiski on igal ajastul ka oma ebakohti, mille üle hakkavad kohut mõistma järgmised põlvkonnad. Nad imestavad, kuidas meie aja inimesed võisid taolisi asju lubada või kuidas küll suutsime mingist asjast niimoodi mõelda. Seega on meil vaja meist endist ja meie ajastust väljaspool olevaid mõõdupuid, mis annaksid teada, kas meie suund on õige või mitte.
Sellepärast peavad kristlased alati hindama praegust ajastut Piibli valguses ning mitte Piiblit praeguse ajastu valguses. Jesaja raamat tuletab meile meelde: «Minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand.»
Artikkel on algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie.
Tõlkinud Illimar Toomet
Sotsialistist siseminister Lauri Läänemets kuulutas täna riigikogu ees välja uue manöövri Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) vastu. Nimelt esitatakse valitsuse kaudu parlamendile kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu, mille kohaselt Eestis ei või tegutseda kirik või kogudus, mis on seotud sõjalist agressiooni toetava organisatsiooniga.
Seadusemuudatuse abil loodetakse saada kohtus paremat positsiooni, juhul kui ühel hetkel tuleb taotlema hakata MPEÕK sundlõpetamist. Minister möönis, et eelnõu väljatöötamisel saadi asjatundlikku õigusabi. Küllap mõnest kallist nõuandlast pärinebki kõnealuse manöövri idee, sest Läänemetsa sõnul lükkaks kohus täna tema ettepaneku MPEÕK sundlõpetamise osas tagasi.
Oma poliitilises avalduses, mis kubises demagoogiast ja valeväidetest, ütles Läänemets muu hulgas järgmist:
«[M]eie läänelikus sekulaarses demokraatias on riigi kohustus tagada usuvabadus. Mitte ainult selles mõttes, et inimesed on oma usus vabad, vaid tagada ka seda, et usk on vaba poliitilisest agendast.» – Demokraatlikus õigusriigis ei ole ministri või valitsuse asi kirikutele öelda, et usk peab olema vaba poliitilisest agendast. Iga usuline ühendus otsustab ise, kas ja mil määral soovitakse võtta sõna ühiskondlik-poliitilistes küsimustes. Läänemetsa ettekujutus usklikest kui äärelinna palvemajja suletud erivajadustega inimestest, kellele on poliitiline tegevus rangelt keelatud, on sõna otseses mõttes nõukogulik igand.
«Seadusemuudatusega ei otsusta me tänase Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku eest, milline saab olema nende kanooniline seos või õpetus tulevikus. Need valikud saab ja peabki kirik ise tegema.» – Tõesti on kõige parem, kui süüalune oma süüd mõistab ja kohtuotsuse omaenda käega enda peal täide viib. Läänemets teab väga hästi, et oma kanoonilistest sidemetest lahti öeldes ei olegi senistel MPEÕK vaimulikel ja kogudustel erilisi valikuid.
«Tean, et on neid, kes soovivad valitsust süüdistada usuvabaduse piiramises. Siin ütlen vastuseks vaid üht: antud ettepanekutega me vastupidi kaitseme usuvabadust.» – Usuvabadus seisneb antud juhul selles, et usuline ühendus peab tegema valitsuse tahtmist. Mis vaba valik saab kellelgi olla sundlõpetamise ähvarduse tingimustes?
Küsimuste ja vastuste voorus ütles Läänemets, et valitsus ei sekku sellesse, kuidas usklikud usuvad. Kuid kuulumine ühe või teise patriarhaadi või muu kirikliku osaduskonna kanoonilisse ja usulisse traditsiooni on samuti väga oluline osa usklike usulisest enesemääratlusest.
Eesti poliitiline klikk on omistanud kogu Moskva patriarhaadile üksnes poliitilise tähenduse ja konkreetselt Kremli poliitilise tööriista rolli, vaadates ignorantselt mööda asjaolust, et tegemist on suurima õigeusukirikuga maailmas, mida tunnustatakse kõikide ortodokside poolt kanoonilise kirikuna, isegi kui patriarh Kirilli poliitiliste sõnavõttudega ei nõustuta. Patriarhid tulevad ja lähevad, niisamuti ilmalikud valitsejad, ent Kirik, mida siia-sinna painutada üritatakse, jääb.
Minister püüdis oma avaliku kuvandi huvides jääda kramplikult hoolikalt ettevalmistatud jutupunktide juurde – et valitsus austab usklikke, ei sulge ühtegi kogudust, soovib tagada usuvabadust ning kaitsta Eesti julgeolekut. Kuid ühes vastuses väljus Läänemets ettevalmistatud pinnalt ja viitas sellele, et Moskva patriarhaat vastandub Läänele.
Sellest argumendist paistab minu arvates välja kogu selle kirikuvastase ettevõtmise tegelik motiiv – punaprogressiivse valitsuse sooviks on likvideerida Eestis kirik, mis ei jaga läänelikke väärtusi (nagu progressiivid seda mõistavad) ja mis ei ole valmis alluma globalistlikule kabaalile. Sõda Ukrainas ning eestlaste mure julgeoleku pärast annab praegu hea võimaluse oma tahtmine ühiskonna enamuse toel läbi suruda. Pole kahtlust, et Läänemetsa algatus leiab riigikogus toetust ning peagi saab minister vestlusel MPEÕK juhtidega piltlikult öeldes oma punakomissari püstoli lauale panna.
Kas sa oled ilmeksimatu, kitsarinnaline, väiklane, kohut mõistev, moralistlik, diskrimineeriv padufundamentalist? Seega oled kristlane, kes tunneb oma Piiblit ja usub selles öeldut? Või oled avatud, vabameelne, salliv, sarnaselt enamusega individualistlikult mõtlev, oma õiges arvamuses vankumatult kindel ning sellepärast «valesid» arvamusi nulltolereeriv postmodernne inimene? Teisisõnu, kas oled inimene, kes vaevu tunneb Piiblit ja mäletab valesti isegi seda, mida arvab end mäletavat?
Eelarvamuslik inimene mõtleb Piibli sõna kuuldes: «Ma ei mõista seda, sellepärast peab see olema ekslik.» Tõde otsiv hing arutleb omakorda: «Ma ei mõista seda. Uurin järele.» Kas Piiblit mittetundev inimene saab anda õiglast hinnangut neile, kes uurivad Issanda käsku ööd ja päevad (Ps 1:2)?
Piibli ümber on alati olnud lärmi. Lärm on loomult ebaselge ja ebatäpne, erinevalt selgelt vormistatud sõnavõtust või noodist mängitud muusikapalast. Lärmakalt lõuates kasutatakse peamiselt halvustavaid, mustavaid nimetusi. Eks sa proovi rääkida rahulikult Kairo fanaatiliste muhameedlaste kambaga, kes on kuulujuttude peale tulnud põletama kopti kirikut!
Kas kõik on fundamentalistid?
Mida peaks arvama nt sellisest põlastavast sõnast nagu «fundamentalist»? Hüüdnimi pärineb aastatel 1910–1915 ilmunud 12-osalisest raamatusarjast, mis kaitses konservatiivset arusaama Piiblist, vastandudes oma kaasaja liberaalsetele ja ateistlikele suundumustele. Teost toimetasid Ameerika Ühendriikides A. C. Dixon ja R. A. Torrey («The Fundamentals. A Testimony To The Truth»). Ajaloo iroonia on see, et raamatusari «The Fundamentals» esindas mõõdukalt konservatiivset piibellikkust. Sellega luhtuksid vandenõuteooriate toetajate otsingud. Fundamentalismi olemuse järgi pärides jäädaksegi vastuseta. Autoriteetse ameerika fundamentalismi-projekti (1987–1995, Chicago) ühe definitsiooni kohaselt on tegelikult kõik suured konfessioonid oma Piibli-usus fundamentalistlikud, nii paavst kui ka Ida ortodoksiad ning isegi Luther. Kui viimaks oleksid kõik fundamentalistid, siis ei ole keegi fundamentalist. Enamasti on fundamentalismi-jutt ennast kordav tautoloogiline lärm.
Kõik traditsioonilised kirikud tunnistavad Püha Piiblit Jumala eksimatu sõnana. Vanad kirikud on selles olnud üksmeelsed algusest peale. Sellepärast tekkisid varases kirikus klassikalised usutunnistused, mis pidid võtma kokku Piibli õpetuse Jumalast ja päästest. Me leiame Piibli salgajaid ja vihkajaid juba varase kiriku ajaloos. Samast leiame ka tuttava usu Piiblisse.
Eusebios (236–339) nimetab oma «Kirikuloos» (HE V. 28) muuhulgas Artemoni / Artemase eksiõpetust. Selle õpetajad ründasid Piiblit kõikvõimalikel viisidel. Eusebios võtab selle kokku nõnda: «Sest kas nad ei usu, et jumalikud raamatud on Püha Vaimu dikteeritud, ja on seega uskmatud, või nad arvavad endid olevat targemad kui Püha Vaim.»
Piibli verbaalinspiratsioon, s.t Piibli õpetus, et Püha Vaim oli lasknud kirjutada ja on kirjutanud Piibli, oli seega varase kiriku õpetus. See ei olegi 17. sajandi ortodoksia või 20. sajandi alguse fundamentalismi väljamõeldis. Piibli jumalik päritolu ja eksimatus on algusest peale olnud kristlaste usuaare.
Samuti teame, kellelt varane kirik selle õpetuse sai. Selle andis pühadele apostlitele meie Issand ja Lunastaja Jeesus Kristus ise. Emmause tee piibliloeng (Lk 24:13–35) ei olnud ainuke sellelaadne, ehkki juba see oleks meile piisav. Jeesust sai ja saab õigesti tunda ainult ja üksnes Jumala püha, eksimatu sõna ehk Püha Piibli kaudu. Piibel on igati, kõigis aspektides Jeesuse Kristuse raamat.
Mida Piibel räägib?
Selles küsimuses kalduvad ka kristlased eri leeridesse jagunema. Rootslane Erik Petren ütleb tabavalt oma raamatus «Kiriku Paabeli vangipõlvest täna» (1986): «Loomulikult on Piiblil õigus, aga mida ta räägib?» Piibel ei ole nähtava teksti taha peituv salakeelne sõnum, mis avaneb selle tähtede dešifreerimisega või muudest tekstist sõltumatute reeglitega. Piibel ei ole ka Koraani sarnane jumalik seaduseraamat, mis reguleerib detailselt meie ajalikku elu. See ei ole otseselt maailmakõiksuse kirjeldus ehk kosmoloogia. Ta ei ole ka peamiselt ajalooraamat. Piibli kese on Kristus, meie Lunastaja. Ta ei esine kujutelmade ja ideede kõrgsfäärides, kusagil ja viimselt eikusagil. Ta esineb Jumalana ja inimesena Jumala loodud maailmas, Jumala valitud rahva ja selle jumalateenistuse ajaloos ühe osana kõikide inimeste ühisest maailmaajaloost, mille Ta oma tulemisega lõpetab. Teoloogide kõnepruugis öelduna on Piibel kristoloogiline raamat.
Kristoloogiaga on seotud tohutu hulk teavet maailma tekkest ja inimkonna ajaloos. Usaldusväärse põhjuseta ei saa seda kristoloogiast lahutada, mis aga juhtub, kui järelemõtlematult öeldakse: «Piibel ei ole ajaloo ja loodusteaduse õpik.»
Piibel ei ole ka pelgalt juudipäraselt pärimusi koondav raamat. Traditsioonid on jälg millestki, mis on olnud olemas ja on toimunud. Loomulikult rüütab iidne ajalooline traditsioon end igivanasse rüüsse. Ometigi ei ole see muinasjutt, vaid meile võõrasse rüüsse rõivastunud tõestisündinud lugu. Kui paljud õpetlased nimetasid Homerose laule muinasjuttudeks, kuni sakslane Heinrich Schliemann leidis 1870. aastatel kaheksa varasema ja hilisema Trooja vahelt Homerose Trooja. On leitud Joosua altar (Jos 24). Rudolf Bultmanni oletuslikule Johannese evangeeliumi kriitilisele arenguloole aga tõestusi ei leitud. Vastupidi, vana papüürusekatkend tunnistas risti vastupidiselt Bultmanni oletustele.
Nii Piibli eitajad kui paljud Piibli tõe innukad kaitsjad on selles küsimuses langenud samasse lõksu. Teksti on püütud vastavusse viia tekstile endale täiesti võõrast filosoofiast väljakasvavate tunnetusteoreetiliste küsimustega. Kohandaja enda vastus ei lähtu aga tingimata tekstist, osutudes sellele võib-olla isegi vastupidiseks. Kuulus konfessionaalne luterlik õpetlane, prof. Hermann Sasse (surn. 1976) on märkinud, et Piibli enda tekst võimaldab maailma sündi mõista rikkama ja mitmejärgulisema sündmusena, kui kinnihoidmine pelgalt kalenderlikust lugemisviisist. Kui mind on Sassega nõustumise pärast kritiseeritud, olen alati vastanud soovitusega lugeda kõrvuti 1. Moosese raamatu algust ja Hesekieli raamatu 28. peatükki põhimõttel scriptura sacra sui ipsius interpres ehk Piibel tõlgendab ennast ise. Genesise ja Hesekieli igivana teave tuleb ühitada. Aastakümnete vältel ei ole keegi naasnud minuga sel teemal vaidlema.
Tõlgendus ei ole meelevaldne
Luterlikku kristlast eristab fundamentalistist eelnimetatud kristoloogia. Uus Testament ei ole seega uus käsuraamat, nagu seda mõisteti Šveitsi, Hollandi ja Šoti reformeeritud usupuhastuses. Tuntud on Lutheri mõte Piibli raamatute kogumist: das sie alle sampt Christum predigen vnd treiben ehk need kõik jutlustavad Kristust ja ajavad Tema poole. Seega ei taotle need veritasu, orjust või midagi muud, mida siinkandis sageli tõstetakse esile otsekui rabas kasvavat kidurat puud, millega püütakse meie eest varjata lagedat. Need ei tühista ka tühistamatut ehk Jumala Kümmet käsku, Dekaloogi.
Aga kui kõik ongi tõlgendus? Loomulikult on! Sõna «tõlgendus» on praeguses arutelus lihtsalt moondunud vormituks massiks. Lennuväljale läheneva lennuki kokpitis tõlgendatakse, see tähendab maandumise õnnestumiseks loetakse täpselt ja hoolikalt näidikuid. Hea tõlk tõlgib võõrkeelset kõnet või raamatut usaldusväärsel viisil – nii täpselt kui võimalik ja nii vabalt kui on vältimatu. Õige tõlgendamine ei tähenda meelevaldset väljamõtlemist. Praegu aktuaalses homoküsimuses ja mitmes muus küsimus on Piibel üheselt mõistetav. Selle kõlav «ei» ja «caveant» («hoidu») on Piibli õige, tekstikohane tõlgendus. Kõik muu on väljamõeldis. Taevasse ei pääse me mitte fantaseerides, vaid üksnes Piibli Kristuse sõna tões.
Tõlkinud Illimar Toomet
Artikkel ilmus algselt väljaandes Pyhäkön Lamppu 3/2011 ja avaldati veebilehe Meie Kirik vanas võrguväljaandes 12. augustil 2011 ning uues võrguväljaandes 6. oktoobril 2015.
Anssi Simojoki (1944–2020) oli Soome Misjonipiiskopkonna pastor.
Viimastel aastatel oleme tunnistuslike luterlaste seas näinud üllatavaid lahkumisi. Mitmed pastorid ja mõned ilmikudki on erinevatest luterlikest tunnistuskirikutest ja -liikumistest läinud üle teistesse konfessioonidesse, eelkõige õigeusu kirikusse. Kindlasti on lahkumiseks erinevaid põhjusi. Neid võib vaadelda erinevatelt tasanditelt, näiteks vaimselt, konfessiooni või lahkuja aspektist. Kõik tasandid toovad esile midagi erilist. Vaimulikult Jumal ning Tema kaunis evangeeliumiõpetus võistleb Saatana inimlike õpetustega eluruumi pärast kirikus ja inimsüdametes. Konfessiooni tasandil võib näha tõukavaid faktoreid tunnistuslikes luterlikes kirikutes ning tõmbavaid faktoreid ortodoksi kirikus. Kindlasti on olemas mõlemaid. Personaalsel tasandil võiks vaadelda isiku elukäiku ja loomust ning mõelda, kuidas on see mõjutanud konfessiooni vahetamist.
Ma ei soovi analüüsida ühegi üksiku lahkuja motiive ega taandada lahkumise põhjusi ühele konkreetsele põhjusele. Kuna enamus on siiski oma lahkumise põhjustest midagi öelnud, on mu tähelepanu paelunud üks korduv muster. Lahkujad on tajunud, et nende turjalt on ära võetud koorem. Ortodoksidena ei pea nad enam kandma isiklikult kirikut, õpetust ja kiriku elu, vaid kirik, kiriku õpetus ja kiriku elu kannavad hoopis neid.
Usun, et selline kogemus on vabastav. Teisalt usun, et kui oleksin enne konfessiooni vahetamist küsinud lahkujatelt, kes neid kannab, kas nemad kirikut või kirik neid, oleksid nad kohe vastanud, et kirik kannab neid. Mingil põhjusel nad aga nii ei tundnud. Kui keegi tahab iga probleemi puhul kindlasti leida süüdlase, siis kindlasti saaks selles süüdistada ka lahkujaid. Mõtlen siiski, et see pole ei aus ega ka realistlik, sest taolise kogemuse puhul tundub tegemist olevat erinevate inimeste juures ilmneva laiema nähtusega. Sellepärast meil, kes tahame jääda haua ja viimse kohtuni ustavaks luterlikule usutunnistusele, oleks kohane küsida, kas meil oleks lahkujatelt midagi õppida. Saagu ka taolisel puhul tõeks, et «neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.» (Rm 8:28)! Kuidas saaksime elada luterlastena nii usaldusväärselt kui usaldavalt? Neist viimane ehk «usaldus» tundub mõnel meie tunnistuslikul vennal jäänud tahaplaanile. «Nii ei tohi olla, mu vennad!» (Jk 3:10)
Usaldus rajaneb armu evangeeliumile
Esmalt märgin, et luterlik usutunnistus ning sellele rajanev kiriku elu loovad parimad võimalused usalduslikkuseks. Meie usutunnistus on ju otsast otsani rajatud Jumala Sõnale. Seega on ta kõiges usaldusväärne.
Luterlik õpetus paneb pääste küsimuses kogu lootuse Kristusele Jeesusele ning Tema tööle ja armule. Pääste on igavikust alates Jumala and. «Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda.» (Ef 1:4–5) Jumal oli Kristuses ning lepitas maailma iseendaga ega heida maailmale ette tema üleastumisi. Lepitussõnaga Ta pakub ja kingib meile selle armu ning toob meis esile usulootuse Jeesusesse, nõnda et meist saavad Temas uued loodud (2Kr 5:17–21). See on usk on justnimelt usaldus, usaldav abi otsimine Issandalt Jeesuselt. Ta tõotab meid hoida ka Tema sõnas ja usus kindlana kuni lõpuni, kuni viimaks saame siit murede orust taevasse, ihu ülestõusmisse ning uude taevasse ja maale, kus elab õigus.
Kui turvaline on olla luterlane, kui oled seda õigesti mõistnud! Õpetus tegudest, mida teised konfessioonid suuremal või väiksemal määral segavad armuõpetusega, tekitab ebakindlust ning hirmu pääsemise pärast. Aga süda kinnitatakse armu läbi (Hb 13:9).
Kogu õpetus on oluline, aga kõik ei ole õpetuslik
Enamust lahkujatest tundub ühendavat tugev, rõhutatud dogmaatilisus. Tugevas dogmaatilisuses pole iseenesest midagi väära, vastupidi! Õige õpetus on kiriku elu, sest tegemist on evangeeliumi õpetusega, seega Kristuse ja Tema rõõmusõnumiga. Selles mõttes õpetus on elu, sest Kristus on elu. Üldjoontes meie ajastu probleem ei ole mitte liigses, vaid liiga väheses dogmaatilisuses.
Kiriku elus on aga muudki kui õpetus. Kogu õpetus on oluline, aga kõik ei ole õpetuslik. Eelkõige tundliku südametunnistusega pastoril või koguduseliikmel on oht dogmaatilisusega liialdada. Tekib tunne, et minul või meil tuleb teada vastust igale asjale selles maailmas. Kui seda ei leia Piiblist või Usutunnistuskirjadest, siis tuleb otsida seda hilisemast luterlikust traditsioonist või siis pookida külge meie usutunnistuse alustele. Selle taustal võib olla teadmatuse või vastuoludega kaasnev psüühhiline koorem. Paberil ja lausete tasandil võib evangeelium olla puhas, aga ihus ja meeles ollakse rõhutud. Nii võib vaimsus moonduda kitsarinnaliseks ja käsumeelseks. Mitte õpetuse pärast, vaid seetõttu, et õpetajate ja õpetatavate elus õpetus ei «saanud lihaks». Kui meil Kristuses juba on hingamine, kindel usaldus ja osadus Jumalaga ja isekeskis, kas ei peaks see siis saama nähtavaks ka selles, kuidas me oleme, elame ja jutlustame? Kas ei peaks Kristus siis sellelgi viisil võtma meis kuju (Gl 4:19)?
Piibel ja usutunnistuskirjad annavad vastused kõige olulisematele küsimustele, aga jätavad ka palju liikumisruumi. Ka tunnistusliku luterluse sees on erinevaid traditsioone ja liikumisi. Kõik erinevused ei tähenda taganemist tunnistuslikust luterlusest. Ühine arusaam evangeeliumi õpetusest ja sakramentide jagamisest on tõeliselt «piisav» kiriklikuks osaduseks (Augsburgi usutunnistus, V), ka selles mõttes, et midagi enamat ei peaks nõudma, ei endalt ega teistelt.
Usk meie ihus
Üks vastumürk õpetusliku liigtundlikkuse vastu seisneb selles, et luterlik kristlus on väga ihulik – või vähemalt peaks olema. Meil on kogu kristlaskonna kõige tugevam usk inkarnatsiooni. Kes seda ei usu, lugegu Konkordiavormeli artiklit VIII Kristuse isikust, Tõendite loetelu [Catalogus testimoniorum] ning Chemnitzi raamatut Kristuse kahest loomusest ning võrrelgu neid mistahes muu kristliku liikumise õpetusega Issanda isikust.
Jumalinimene Kristus puhastab ja pühitseb meid, kasutades ihulikke ja ainelisi vahendeid: ihulikult räägitut ja kuuldut, välist Jumala sõna, materiaalset vett ning materiaalset leiba ja veini. Luterliku kiriku vana liturgiline elu oli väga ihulik. Sellesse on kuulunud erinevaid palveliigutusi nagu ristimärk, seismine ja põlvitamine. Missa on kaunistatud Kristust kujutava kirikliku kunstiga, mille juurde on kuulunud suurepärane muusika, maalikunst ja kirikuarhitektuur. See kõik otse kisendab, kuulutades, et meie usk ei ole pelgalt raamatud ja dogmaatika, ehkki ka neid on vaja. Õpetus väljendub palves, kiriku palveelus, mis teostub ihulikus reaalsuses, konkreetses ajas ja ruumis.
Ka meie usu täitumus on ihulik: ihu ülestõusmine koos Kristusega. Lutheri õpilane Johann Mathesius (surn. 1565) jutlustas vägevalt armulaua ja ihu ülestõusmise seosest:
«Tõesti, tõesti, kuidas see, kes kindlalt usub, et meie armetu liha mitte üksnes ei tõuse surnuist, vaid lisaks lausa Kristuse ihu sarnasena ja kujulisena tões, kirkuses, ilus, õiguses, tarkuses ja surematuses, saab eitada, et Kristus toidab ja joodab meie ihu oma liha ja verega? Kes seda eitab ja riisub meilt selle õndsa roa, ei saa viimaks oma südames eriti uskudagi ülestõusmisse või vähemalt meie liha kirkusesse. Kui tahame kirikus säilitada õpetuse ülestõusmisest ja meie tulevase ihu taevalikust kirkusest, siis me ei saa armulauas endalt riisuda Kristuse tõelist ihu ja verd. Sellepärast Issand ju toidab meid oma ihu ja verega, et mitte üksnes meie hing ja vaim, vaid ka meie liha ja veri saaksid osa Tema armust, headusest, õnnistusest ja kirkusest igavesti. Pühadel isadel oli tavaks just sellest asjast rääkida väga kaunilt ja lohutavalt.»
Kirik on suurem kui meie
Paljudel lahkujatel hääbus kogemus, et kirik on suurem kui nemad ja et kirikut võib usaldada. See on mõistetav. Elame nime poolest luterlikul maal, kus luterlikul usutunnistusel pole kirikute praktilises elus mingit erilist tähendust. Meie, tunnistuslikud luterlased oleme väike vähemus, kellel tuleb üha uuesti põhjendada oma olemasolu endale ja teistele. Väikestes tunnistuslikes luterlikes kogudustes vajatakse iga koguduseliiget ning iga lahkumine puudutab teisi isiklikult. Sellises olukorras võib tekkida inimlik kogemus, et kui mina ja minu ringkond nüüd ei tee oma asja piisavalt tõsiselt, siis kukub kõik kokku. See pole usaldus kiriku vastu!
Tänu Jumalale, et mitte meie ei kanna kirikut, vaid kirik kannab meid. Sest kirik on ju Kristuse kirik! Mitte meie ei kanna Kristust, vaid Tema meid! Tänu olgu Temale! On oluline otsida, leida, ehitada ja elada terviklikku koguduslikku elu, mis rajaneb luterlikul usutunnistusel. Üksnes korrapärases, kaines ja rahulikus koguduslikus osaduses võib tekkida ja püsida kogemus, et mitte meie ei kanna kirikut, vaid kirik meid ning kirikut kui sellist saab usaldada. Tunnistades Augsburgi usutunnistust ei tunnista ma mitte enda, vaid kiriku õpetust. Missal ei leiuta ma mitte oma palveid, vaid ühinen kiriku aastatuhandeid kestnud palvetamisega. Altarisakramendist ei tule ma osa saama mitte uskliku persoonina, vaid saan Kristuse pühas ihus ja veres osa pühade osadusest, mis ulatub alates Aadamast patriarhide, prohvetite ja apostlite kaudu läbi kiriku ajaloo kirkuseni välja.
On oluline luua sidemed rahvusvahelise tunnistusliku luterlusega. Saame tõsta oma pilgud kõrgemale meie väikesest ringist ning näha, et Kristus ei ole luterlasi hüljanud, vaid kasutab neid kogu maailmas, et anda vaevatud hingedele rahu oma veristes haavades.
Luterlus on õige katoliiklus
Tunnistuslik luterlus on meie kodumaal kaitsepositsioonil. See ähvardab ahendada meie teoloogilist horisonti. Julgetakse lugeda ainult garanteeritult ortodoksseid õpetajaid, sest kardetakse võõraid mõjusid. Kui teisiti uskuvaid õpetajaid loetakse, siis tehakse seda üksnes poleemilises vaimus, et saaksime neid tulistada võimalikult tõhusa laskemoonaga!
Meie 16.–17. sajandi luterlikud isad toimisid teisiti. Näiteks lugesid nad väga palju kirikuisasid, ehkki ei järginud neid kaugeltki kõiges, kasvõi näiteks vaba tahte teoloogias või õigeksmõistuõpetuse ebaselgetes küsimustes. Siiski pidasid varased luterlased kirikuisasid «meie» vaimulikeks isadeks kõiges, milles nad püsisid Piibli seatud raamides. See avar vaade andis väga laia perspektiivi! Kui – ja kuna – luterlus on õige katoolsus ehk piibellik, ühtne kristlik usk, on kogu tõde, mis on leitav ka väljastpoolt tunnistuslikku luterlust, meie oma. Me saame selle tunnistada omaks, seda kasutada ja sellest rõõmu tunda! «Teie päralt on kõik: olgu Paulus, olgu Apollos, olgu Keefas, olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt.» (1Kr 3:21–23)
Oratio, meditatio, tentatio – täielik luterlik müstika
Mõni endine tunnistuslik luterlane on rääkinud, kuidas ta on leidnud õigeusu spiritualiteedist müstilist sügavust, mille järele ta luterluses oli igatsenud. Seda on kurb kuulda, sest sel puhul pole paljud luterluse aarded avanenud isegi endistele luterluse asjatundjatele. Johann Arndti (surn. 1621) palve- ja vagadusraamatutes või Paul Gerhardti (surn. 1676) ja Thomas Kingo (surn. 1703) koraalides nähakse kogu maailma Jumala armastuse peeglina, pildina, mis jutustab Issanda headust oma loodute ja eriti usklike vastu. Kui südantsulatavalt kaunilt kasutab Gerhardt näiteks päikeseloojangut, tähtede vilkumist, lahtirõivastumist ja ihulikku puhkust pildina Jeesuse ilust, meie taevasest pärandist, surmaunest ja viimsesse rahusse jõudmisest! Õhtukoraalis Nun ruhen alle Wälder (vrd KLPR 408 Nüüd hingvad inimesed) palvetab Gerhard (salmid 2–5) [kohandatud autori soomekeelse tõlke järgi – tlk.]:
Kus läksid nüüd sa, päike? / Sind õhtu väed on ajand, / minema enda eest.
Et mingu! Teine päike, / see Armupäikseline / mu südames on ikka ta.
Kui päevake on möödas / siis kiirgab tähevöödes / see kogu taevakaar.
Nii võin ka mina paista, / kui Issand ise juhib / muredeorust taevasse.
Mu ihu maha heidab / ja kingad, rõivad võtab / ning kord mu elu ka,
Siis murerüü ma heidan, / saan Jeesuselt ma rõiva / see kirkusest on sätendav.
Pea, käed ja jalad puhk’vad / ei enam nemad rühma / kui lõppenud on töö.
Ilutse süda! Issand / su vaeval teeb kord otsa / ja lõpeb patu orjatöö!
Argipäeva lummavalt kaunis, teispoolne, luuleline, ihulik ja pildiline müstika on käeulatuses!
Luther õpetas oma saksakeelsete teoste eessõnas, et õige teoloog teeb kolme asja: oratio ehk palve, meditatio ehk mõtisklus ning tentatio ehk kiusatus või katsumus. Neist keskmine, meditatsioon on meie ringkonnas jäänud varjule. Meditatsioonis, mida Luther silmas pidas, sisaldub Jumala sõna õppimine, aga mitte mõistuslik õppimine. Jumala sõna tuleb mäluda, palvetada, vaadata hingesilmadega, liigutada enda sees, palvetada läbi, sirutuda selle poole, võtta hinge igapäevaseks toiduks. See ei ole ülevate kogemuste otsimine, vaid reaalne sõna mediteerimine, mis ühineb palvega. Kiusatuse tunnil toidab see imeliselt usku Kristusesse, Lunastajasse. Tema ise on selles mõtiskluses ligi, sõnas, mille üle me mõtiskleme, meie südameis, mis haarab kinni mõtiskletud sõnast. Tema ise annab oma Vaimu kaudu meie südamesse valgust, lootust ja elu. Sellist mõtisklemist peaksime õpetama kogudustes oma jutlustes, kateheesis ja koguduse laagrites. Kui mõtisklemine on rajatud sõnale, võib Luther julgusega öelda: «Ja kui need rikkad, head mõtted tulevad, tuleb lasta teistel palvetel minna ja teha ruumi neile mõtetele, kuulata vaikselt ning mitte mingil juhul neid takistada. Sest siis jutlustab Püha Vaim ise ning üks sõna Tema jutlusest on parem kui tuhat sõna meie palvetes. Mina olen sageli ühes palves õppinud rohkem, kui oleksin saanud vastu võtta rohke lugemise ja arutlemisega.» (Kuinka rukoilla, ystäväni. SLEY-kirjat, 1995, lk. 24)
Minu palve on, et need mõtted võiksid olla meile õnnistuseks, kui elame usaldusväärselt ja usaldavalt luterlastena.
Tõlkinud Illimar Toomet
Väljavõtteid luterlikest usutunnistuskirjadest (Liber concordiae), mida on tõotanud järgida iga EELK vaimulik, modernse teoloogilise valeõpetuse vastu, et Jumala kirikus võib õpetusküsimustes eksisteerida «paljusus ühtsuses» ja «osadus erisustes».
Kirik on seal, kus õpetatakse õigesti
Samuti nad õpetavad, et üks püha kirik peab püsima igavesti. Kirik on nimelt pühade osadus, milles õpetatakse õigesti evangeeliumi ning jagatakse õigel viisil sakramente (tõlge Augsburgi usutunnistuse ladinakeelsest versioonist).
Samuti õpetatakse, et kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse (tõlge Augsburgi usutunnistuse saksakeelsest versioonist).
Augsburgi usutunnistus, artikkel VII
Puhas õpetus on kiriku tundemärk
Sest ka Paulus ennustab sellist tulevikku, kus Antikristus istub Jumala templis, see tähendab, valitseb ja peab kirikus ameteid [2Ts2:4]. Aga kirik ei ole ainult väliste asjade ja riituste osadus, nagu seda on muud riigid, vaid eelkõige usu ja Püha Vaimu osadus südametes, mille välised tundemärgid, nagu puhas evangeeliumi õpetus ja Kristuse evangeeliumiga kooskõlas olevate sakramentide toimetamine, on ainult selleks, et ta oleks äratuntav.
Apoloogia, VII–VIII
Puhta õpetuse vastased tuleb hukka mõista
…Jumala kirikus ei saa ega tohi eksliku poole seisukohti sallida, veel vähem neid vabandada või kaitsta.
Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üksmeele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust, 1Tm 3, Tt 1 [vrd. Tt 1:9, samuti 1Tm 3:9, 2Tm 2:24; 3:16]. Ustavad karjased, nagu ütleb Luther, peavad tegema ju mõlemat: lambaid karjatama või toitma ja neid huntide eest kaitsma, et nad põgeneksid võõraste häälte eest, Jh 10[:12–16.27], ning lahutaksid väärtuslikku tühisest, Jr 15[:19].
Seepärast me anname ka selle küsimuse puhul põhjaliku ja arusaadava seletuse, kuna me oleme kohustatud ja peame alati vahet tegema ühelt poolt tarbetu ning kasutu, kirikus vaid segadust tekitava ja rohkem lammutava kui ehitava jagelemise ja teiselt poolt otstarbeka vaidluse vahel, sest seal, kus tekib vaidlus, mis puudutab usuartikleid või kristliku õpetuse kõige tähtsamaid peatükke, tuleb vastupidine valeõpetus tõe päästmise huvides hukka mõista.
Konkordiavormel, Solida declaratio