-
Toeta Meie kiriku väljaandmist!
Head kuulajad, ma pean alustama oma loengut reservatsiooniga. Ma ei ole kunstiajaloolane, vaid teoloog ning kirikuajaloolane, mistõttu on mul täna võimalik teiega jagada üksnes pisut omaenda erialaseid teadmisi. Kasutasin oma ettekande alusena peamiselt kunstiajaloolaste Helen Bome, Kersti Markuse[1] ja Kristel Markuse[2] uurimusi, samuti Kaur Alttoa kirjatöid, ja eeskätt nendele autoritele kuulub minu tänu ja lugupidamine. Nii et ma ei pretendeeri mitte kuidagi järgneva käsitluse ainuautorsusele, vaid olen pigem koguja ja vahendaja rollis.
Aed ja Linn
Aga läheme nüüd teema juurde, mille olen sõnastanud järgmiselt: «Pühakoda kui paradiisiaed». Püüan oma mõtteid sünkroniseerida käimasoleva õigeusu festivaliga, mille teemaks on «Loodus kui pühakoda» ja mille raames ka see loeng toimub. Niisiis, Pühakirja järgi on inimsoo algus seotud paradiisiaiaga:
«Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu. Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda…» (1Ms 2:8–10).
Johannese ilmutuses – Piibli viimases teoses – laskub aegade lõpus uueks loodud maale uus, taevane Jeruusalemm. Nagu öeldakse Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkes: «Ja ma nägin Püha Linna, uut Jeruusalemma taevast Jumala juurest alla tulevat – nagu mõrsjat, kes on end oma peigmehe jaoks ehtinud.»[3] Ilmutusraamatu 21. ja 22. peatükk on pühendatud taevase Jeruusalemma ja selle hiilguse kirjeldamisele. Seal pole kujutatud üksnes linnalist keskkonda (mille kallal, nagu mulle meelde on jäänud, pahandas kadunud Jaan Kaplinski, keda häiris Piibli urbanistlik ettekujutus taevariigist) – seal on sarnaselt paradiisiaiale ka jõgi ja tervendav elupuu: «Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda – igal kuul – ning puu lehed annavad rahvastele tervist» (Ilm 22:2).
Niisiis osutab kristlikus mõtlemises igavesele jumalariigile nii paradiisiaia kui püha linna kujund. See kajastub liigutavalt traditsioonilise leinamissa antifoonis «In paradisum» ehk «Paradiisi», mida laulab koor lahkunu kirikust väljakandmisel:
«In paradisum deducant te angeli; in tuo adventu suscipiant te martyres, et perducant te in civitatem sanctam Jerusalem. Chorus angelorum te suscipiat, et cum Lazaro quondam paupere æternam habeas requiem.»
(Vabas tõlkes: «Paradiisi inglid sind juhtigu; märtrid tervitagu sind su saabumisel ja viigu sind pühasse Jeruusalemma linna. Inglite koor võtku sind vastu ja olgu sul igavene rahu koos Laatsarusega, kes oli kord vaene.»)
Need mõlemad kujundid, Jumala aed ja püha linn, kanti üle kirikuhoonele, Jumala templile. Keskajal esindas ja kujutas maine, inimkätega ehitatud jumalakoda taevast kuningriiki, pakkudes usklikele aimdust tõotatud paradiisist. Selle idee teenistusse rakendati kiriklik kunst. Juba 12. sajandil iseloomustas saksa munk Theophilus Presbyter kirikut kui taevalikku paradiisi, kus õitsevad lilled ja kasvavad lopsakad lehed. Selline paradiisiaia kontseptsioon võis anda edasi nii ideed Eedeni aiast kui maapealsest paradiisist kui ka taevasest Jeruusalemmast.[4]
13. sajandil need kaks kujutelma, ruraalne ja urbaanne (Aed ja Linn), ühendati Maarja austamisega. «Kirikuisad ja keskaegsed poeedid võrdlesid Maarjat, Neitsite Neitsit, Linnaga, milles on Suletud Aed, kus kasvavad puud, taimed ja lilled. Selles taevases rohuaias on heateod puude viljad ja vagad mõtted ravimtaimede vägi, ning voorused kui lõhnavad lilled,» kirjutavad Helen Bome ja Kersti Markus.[5]
Jumalakojad Karjas ja Pöides
Saaremaal on kaks keskaegset kirikut, kus leidub ohtrasti raiddekoori. Need on Karja ja Pöide kirik. Neist kahest pühakojast on vanem Pöide, mis romaani kirikuna eksisteeris juba enne 13. sajandi keskpaika. Näeme selle ehitise jälgi tänase kiriku müürides. Ent millalgi 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses teostati suurem ümberehitus ning «objektil» töötasid samad meistrid, kes olid tegevad ka Karja ehitusel. Kaur Alttoa hinnangul viitab nii Pöide kiriku kapiteelide kui ka päiskivi taimdekoor «eksimatult samale meistrile, kes on raiunud analoogset dekoori Karja kirikus ja Tallinna toomkiriku koorilõpmiku päiskivi».[6]
Jätkates Kaur Alttoa osundamist: «Karja kiriku lehtdekoor kuulub stiililiselt ajajärku, mida Saksa gootikas esindab Naumburgi toomkirik. Küll on siin töötanud meistrite päritolu üheselt selgitamata. Ainsa kindla pidepunktina on selge, et toosama naturalistliku taimdekoori looja on raiunud ka Gotlandil Boge kiriku ühe portaali. Suure tõenäosusega on oletatud, et Karja kirik on ehitatud 13. sajandi lõpukümnendeil, ent pole välistatud ka järgmise sajandi algus. Karjas tegutsenud meistrid on olnud tegevad ka romaanipärase Pöide kiriku rekonstrueerimisel.»[7]
Seega tuleb Karja kiriku ehitusaeg ja Pöide ümberehitus dateerida samasse ajajärku. Kui muutub ühe kiriku dateering, mõjutab see ka teist – Karja kirik ja Pöide kiriku ümberehitus liiguvad ajaskaalal üheskoos edasi-tagasi, vastavalt dateeringu muutumisele. Viimase saja aasta jooksul on dateeringud liikunud ajaraamis 1280–1350, s.t umbes seitsekümne aasta pikkuses vahemikus.
Mõlemad kirikud on teadaolevalt pühendatud naispühakule – Karja kirik Aleksandria Katariinale ja Pöide kirik Neitsi Maarjale. Karja kirik asus piiskopi maadel, Pöide kirik ordumaadel. Väärib tähelepanu, et nii Karjas kui Pöides on skulptuuridel kujutatud muistseid saarlasi. Kuna nii kaugest ajast ei ole meie käsutuses pildimaterjali selle kohta, kuidas saarlased või eestlased välja nägid, pakuvad mõlema kiriku skulpturaalsed figuurid meile hindamatut teavet. Võimalik, et Pöide «talupojaskulptuurid» kujutavad kohalikku ülikupaari, kes võis olla Pöide kihelkonnakiriku patrooniks või donaatoriks.
Mõlemale kirikule, Karjale ja Pöidele, on iseloomulik naturalistlik taimdekoor, mis algab juba sissepääsu juurest – portaalidel. Võrreldes Pöidega on Karja taimdekoor rikkalikum. Kaur Alttoa ütleb Karja kirikut silmas pidades, et «erinevate taimede lehti on siin peaaegu et terve botaanikaaia jagu».[8] Tõesti, tasub võtta aega ja otsida Karja kiriku raiddekoorilt üles kõik taimemotiivid.
Karjas saab paradiisi-ootus alguse algselt lõunaportaali kohal asunud bareljeefilt, kus on kujutatud Kolgata stseeni. Seal osutatakse koos Kristusega risti löödud kurjategijate erinevale saatusele – ühele tuleb järgi ingel, teisele kurat. «Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis,» ütles Kristus kahetsenud röövlile (Lk 25:43). «Kirikusse sisenedes saab selgeks, et lubadusest on kinni peetud: tõesti, paradiis ongi siinsamas, ja pühakute eestpalvel ja sakramendi kaudu sisenetakse õndsusse eelkõige Kristuse paremal käel, Maarja aias,» jutustavad Helen Bome ja Kersti Markus. «Kristlikku taevast kujutleti, toetudes kahele piiblikohale, kas naasmisena paradiisi ehk Eedeni aeda (1Ms 4), millest pärispatt oli inimkonna pagendanud, või tõusmisena Taevasesse Jeruusalemma (Ilm 21), maise püha linna ja maailma keskpunkti transtsendentsesse vastesse.»[9]
Karjas on võidukaare skulptuurigruppide kujunduse näol selgesti esindatud ka taevane Jeruusalemm – altariruumi astutakse otsekui läbi taevase Jeruusalemma värava. See meenutab, et maises pühakojas toimuv on teatud mõttes taevariigi eelmaitse ja eeltähendus. «Triumfikaar on sümboolne üleminek koguduseruumist vaimulike alale, sissepääs Eedeni aeda ja Taevasesse Jeruusalemma, kus toimub igavikuline liturgia,» selgitavad Bome ja Markus. «Katariina- ja Nikolause-gruppide kohal kõrguvad baldahhiinid mitte üksnes ei rõhuta pühakute auväärsust, vaid on Linna väravatornideks…»[10]
Millest kõneleb Karja ja Pöide taimdekoor?
Milliseid taimi armastati keskaegsetes kirikutes kujutada? Michael Camille’i sõnul on näiteks Reimsi katedraali kapiteelidel (1230. aastad) kokku loetud vähemalt kolmkümmend erinevat taimeliiki. «Toonased inimesed ei osanud neid liike küll bioloogiliselt klassifitseerida, kuid ometi tunti igaüks neist ära ja neil oli kohalikus keeles oma nimi. Küllap oli see üks valdkondi, kus talupojad suutsid kõige lihtsama vaevaga «kivi» lugeda,» jätkab ta.[11]
Millised taimed aga on esindatud Karjas ja Pöides? Esmalt kohtab mõlemas viinapuu lehti ja viinamarjakobaraid. Viinapuu sümboliseerib Kristust ja osadust Temaga. Johannese evangeeliumis ütleb Kristus: «Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. … Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha» (Jh 15:1–2.5). Karjas võtab viinapuulehtede ja kobarate motiiv kirikulist vastu juba portaalidel, Pöides näeme seda mitmel pool altariruumis (koos viinamarjakobaraga koori loodenurgas).
Edasi – roos. Roosi peeti lilledest õilsaimaks, kristlikus kultuuris on ta Neitsi Maarja sümbol. Keskaegses Loreto litaanias on Neitsi Maarja üheks tiitliks rosa mystica (eestikeelses tõlkes «taevalik roos»).[12] Karjas võib näha roosiõit, Pöides on kivisse raiutud roosioksad, ja seda lausa kahes kohas – gooti stiilis põhjaportaalil ja koori kirdenurgas. Pole ka ime, sest Pöide kirik on pühendatud Maarjale. Roosiõis – ümbritsetuna viinapuulehtedest – vaatab vastu ka päiskivilt. See viib mõtted sellele, et Kristus ja Maarja, meie Lunastaja ja Tema ema, on mõlemad taevas ja kostavad maapealsete eest.
Maarjaga seostuvad veel põldvaher, ülivõimas ravimtaim puju ja kortsleht. Helen Bome ja Kersti Markus konstateerivad: «Kui jalakas välja arvata, valitseb Karja kiriku koori kivises taimdekooris Maarja-sümboolika ja ravimtaimede imettegev vägi.»[13]
Tähelepanelik pilk leiab Karja ja Pöide kirikust muidki taimi. Kristel Markus on neis tuvastanud järgmised lehed: viinapuu, põldvaher, tulikas, humal, puju, tamm, roos, ristik, kortsleht, kask, luuderohi. Ta osutab asjaolule, et uurijatel pole alati olnud lihtne erinevate taimede lehti täpselt määratleda. Näiteks Pöide kooriruumi edelanurga kapiteeli kahte lehte on peetud nii vahtrale kui ka viinapuule kuuluvaks, ent Kristel Markuse hinnangul on tegemist hoopis humalalehega.[14] Niisamuti võib Karjas erinevate autorite poolt kas jalaka- või poopuuleheks peetud leht osutuda tegelikult pihlakaleheks – kas valge pihlaka või Eestis kasvava tuhkpihlaka leheks, mida võib samuti seostada Neitsi Maarjaga.[15]
«Viinapuu, puju, põldvaher, tamm, tulikas, ristik, humal ja luuderohi esinevad laialdaselt pea kõikides 13. sajandi Euroopa katedraalide taimdekoorides – seega on Karja ja Pöide taimdekooril väga otseseid seoseid Prantsuse gootikas 12. sajandil alanud naturalistlikuma taimdekoori suunaga,» kirjutab Kristel Markus. «Kõnekas on just põldvahtramotiivi kasutamine, kuigi harilik vaher oleks siinsele loodusele omasem. See annab tunnistust sellest, et siin töötanud meisterkond oli kursis Euroopa naturalistliku taimdekoori traditsiooniga ja sealsete levinumate liikidega ning lähtus eelkõige sellest. Siiski on Karjas ja Pöides töötanud meisterkond lisanud programmi ka taimi, mis Euroopa gootikale nii omased ei olnud, see-eest aga tuttavad siinsest loodusest – näiteks kaselehed ja tuhkpihlakalehed.»[16]
Ja maasikas! Ei saa unustada Karja triumfikaare kooripoolsetel eendtugedel leiduvaid maasika- ja sarapuulehti. Maasikas on Bome ja Markuse sõnutsi «pühakute eine ja esineb katedraaligootikas Paradiisiväraval, mis sobib suurepäraselt Karja triumfikaare ikonograafiasse». Sarapuud on 13.–14. sajandi jutlustes võrreldud Maarjaga.[17]
Kokkuvõtte asemel
On omaette küsimus, kui hästi tundis keskajal lihtinimene – iseäranis Vana-Liivimaal veel pikka aega noorkristlasteks või neofüütideks kutsutud maarahvas – kristliku sümboolika ja ikonograafia keelt. Kindlasti jäi ladinakeelne kõrgteoloogiline kirjavara tavainimesele kättesaamatuks. Samas oli tolleaegse inimese side loodusega palju vahetum ning taimi ja nende omadusi tunti paremini kui tänapäeval. Teatud loodusobjektide ees valitses püha aukartus. Kirikus sulas keskaegne teoloogiline maailmapilt ühte rahvapäraste uskumuste ja kujutlustega. Seepärast võis kirikuhoone olla talupoja jaoks mitmekordselt püha paik, mida pühitsesid nii ristiusu pühad müsteeriumid kui kiriku raiddekooris kujutatud väekad taimed, mis aitasid inimest tema raskes igapäevaelus. Tõnno Jonuks on oletanud, et ristiusu vastuvõtmisel võisid kohalikele paganatele atraktiivseks osutuda ka kristliku eshatoloogia (s.o viimsepäeva ja igaviku) kujutlused, «eriti kontseptsioon paradiisist».[18] Pöide ja eriti Karja kiriku raiddekoor just seda ohtralt pakubki.
Annan kokkuvõtteks sõna taas Kristel Markusele, kes tõdeb: «Kokkuvõtlikult on Pöide interjööri taimdekoor veidi tagasihoidlikum kui Karja kirikul, näiteks puuduvad täiesti triumfikaaretsooni skulptuurigrupid koos suurte lehemotiividega, see-eest on aga koori neljas nurgas pungkapiteelide asemel kujutatud lopsakaid viiehõlmiseid lehti ning kibuvitsaoksi. Kahes kirikus kujutatud liikide põhjal võib väita, et mõlema puhul on taimdekoori teinud sama meisterkond: sarnased on viinapuulehed, tammelehed, põldvahtralehed, pungkapiteelid, puju- ja tulikamotiivid, kase- ja luuderohulehed ning munajaid lehti, mis on sirelilehe-sarnased. Lisaks on kooriruumi «pöidlakesega» leheke nähtav ka Karja kiriku lõunaportaalil. Siiski on Pöides ka mõningaid uusi variatsioone, mis Karjas puuduvad – näiteks on Pöide kooriruumi edelanurgas näha motiivi, mida Karja kirikus üldsegi ei kohta. Tegemist võib olla mõne kristlikus sümboolikas ja 13. sajandi naturalistlikus taimdekooris levinud mitmehõlmise lehega – näiteks humalaga. Samuti on Pöides kahes kohas näha roosioksa, samal ajal kui Karja kiriku portaalil ja interjööris esines roos vaid õiena. Samas on Pöide kirik pühendatud Neitsi Maarjale, mis tõttu roosimotiivi domineerimine ei ole imekspandav.»[19]
Protestantlik sõnakeskne mõttelaad kaldub kirikuhoones nägema eeskätt kogudusesaali, kuhu tullakse jumalasõna kuulama ja mõnikord ka sakramentidest osa saama. Keskajal tähendas pühakoda hoopis enamat – see oli ennekõike Jumala tempel, kus talitati pühasid riitusi ning kus kunstilised ja arhitektuurilised detailid osutasid taevasele reaalsusele. Välise rituaali ja selle teenistusse rakendatud kunsti ülesanne ei olnud pakkuda niivõrd esteetilist naudingut, kuivõrd ülendada uskliku südant ja hinge Jumala poole. Seda taotlust on tabavalt kirjeldanud roomakatoliku preester Romano Guardini, kui ta ütleb rituaali kohta: «Liturgias ei vaata inimene mitte enda, vaid Jumala peale. Liturgias ei peaks inimene tegelema enesekasvatusega, vaid vaatlema Jumala hiilgust. Liturgia mõte seisneb selles, et hing seisab ja avab ennast Jumala ees, et ta elab Jumala elus, jumalike reaalsuste, tõdede, saladuste ja märkide pühas maailmas.»[20]
Nii Karja Katariina kui Pöide Maarja kirik on otsekui taevast Saaremaa kadakasele maastikule laskunud kivisse raiutud paradiisiaed ja uus Jeruusalemm, tunnistades tummalt – ja ometi nii kõnekalt! – kristlase maise rännaku sihtpunktist. Jätkuvalt on õhus kunagi Kaur Alttoa poolt esitatud küsimus Saaremaa keskaegsete kirikute kohta: «miks just siin, miks nii palju, miks nii uhkena?»[21]
Kuni me alles otsime nendele küsimustele vastuseid, saame lasta end haarata siirast aukartusest ja imetlusest. Sirje Helme sõnadega: «Peame olema tänulikud, et on säilinud midagi nii haruldast nagu Karja kirik oma kunstiteostega.»[22] Sama võib öelda ka Pöide Maarja kiriku kohta. Lõpetan aga tsitaadiga Psalmist 118 (Ps 117 Vulgata järgi), millega tervitan kõiki kirikulisi, palverändureid ja uudishimulikke külastajaid: «Benedictus qui venturus est in nomine Domini. Benediximus vobis de domo Domini.» ««Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!» nii õnnistame teid Issanda kojast.»[23]
Ettekanne Pöide Maarja kirikus 1. augustil 2026
[1] Helen Bome, Kersti Markus. Karja kirik – kõige väiksem «katedraal». – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2005/4[14]. Tallinn, 2005, lk 9–46.
[2] Kristel Markus. Naturalistliku taimdekoori tähendusest Euroopa sakraalarhitektuuris 12.–13. sajandil ning selle mõjudest Eesti keskaja arhitektuuri plastikas. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Kunstiajaloo osakond, 2020. (Käsikiri.)
[3] Johannese ilmutus. Kreeka keelest tõlkinud Vello Salo ja Indrek Hirv. «Loomingu Raamatukogu» nr 21, 2010. Tallinn, SA Kultuurileht.
[4] Kristel Markus, lk 26.
[5] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 36–37.
[6] Kaur Alttoa. Saaremaa keskaegne sakraalarhitektuur – Saaremaa 2. Ajalugu. Majandus. Kultuur. Tallinn: Koolibri, 2007, lk 815.
[7] Kaur Alttoa. Kirikud, kabelid, kloostrid. Kirjutisi Eesti keskaegsest sakraalarhitektuurist. Tartu: Ilmamaa, 2022, lk 17.
[8] Kaur Alttoa. 101 pühakoda. Tallinn: Varrak, 2015, lk 162.
[9] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 36.
[10] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 36.
[11] Michael Camille. Gooti kunst. Keskaegse maailma nägemused ja ilmutused. Tallinn: Kunst, 2001, lk 134–135.
[12] Katoliku palveraamat. Teejuht katoliiklusse. Tallinn: Gallus, 2024, lk 221.
[13] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 38.
[14] Kristel Markus, lk 89.
[15] Kristel Markus, lk 62–64.
[16] Kristel Markus, lk 85.
[17] Helen Bome ja Kersti Markus, lk 37.
[18] Tõnno Jonuks. Eesti muinasusundid. Tallinn: Postimees Kirjastus, 2022, lk 320.
[19] Kristel Markus, lk 80.
[20] Romano Guardini. Liturgia vaimust. Tallinn: Gallus, 2025, lk 85.
[21] Kaur Alttoa. Saaremaa kirikud. Tallinn: Kunst, 2003, lk 5.
[22] Sirje Helme. 101 Eesti kunstiteost. Tallinn: Varrak, 2017, lk 11.
[23] Psalmid. Tõlge: Vello Salo ja Indrek Hirv. Tallinn: Maarjamaa, 2009.
Kui sa teaksid, et sünnid kusagil maailmas naisena, millise riigi sa selleks valiksid? Tõenäoliselt lääneriigi, mille kultuuri on aastasadu kujundanud kristlus.
See pole juhus. See on kristliku loomisusu tagajärg, mille kohaselt mees ja naine luuakse jumalanäolisena. Naine ei ole loomise kõrvalsaadus ega mehe omand ega ka sigimise paratamatus. Tema väärtus rajaneb sellel, et ta on samamoodi Jumala pilt nagu meeski.
Antiigis oli taoline arusaam revolutsiooniline. Kreeka mütoloogias peeti naist mehele karistuseks. Aristoteles pidas naist puudeliseks meheks. Rooma õiguses oli pereisal pea piiramatu võim. Truudust nõuti üksnes naiselt, mehe puhul olid lubatavad erandid.
Apostel Pauluse õpetus tema Esimeses kirjas korintlastele on murranguline: «Naisel ei ole meelevalda oma ihu üle, vaid tema mehel, ja samuti ei ole mehel meelevalda oma ihu üle, vaid tema naisel.» Rooma mees võis arvata, et naine kuulub talle. Paulus ütles, et mees kuulus ka naisele. Sümmeetria on täielik. Abielu on vastastikune liit.
Taoline usk ei jäänud pelgalt teooriaks. Varajased kristlased võtsid oma kodudesse hüljatud tüdruklapsi. Kristlikus maailmas kadusid mitmikabielud. Leskede ja orbude eest hoolitsemisest sai kohustus. Lugeda oskasid ka naised, sest oli vaja lugeda Piiblit. Naised tõusid kloostrite, haigete hoolekande ja diakoonia kaudu ühiskonnategelasteks.
Kiriku ajalugu pole laitmatu, sest kõik inimesed on patused. Kristlikku õpetust pole mitte alati tõeks elatud. Just meie patususe tõttu on Piibli õpetus mehelikkusest ja naiselikkusest oluline ka praegusel ajal.
Kristlikust usust loobumisel on selle asemele astuvad alternatiivid naise seisukohalt üha viletsamad. Islamis on perekonna ülesehitus hierarhiline. Mees tohib võtta endale mitu naist. Pärandit jagatakse ebavõrdselt. Mehe ja naise õigus abielu lahutamiseks ei ole võrdne. Kõige teravam näide sellest on Afganistan.
Teine äärmus on lääne radikaalne individualism, milles sugu on lahutatud loomisest. Kui kes iganes võib olla naine, kaotab naiselikkus oma tähenduse. Abielu peetakse lepinguks, mille võib lõpetada. Abordiga tapetakse ka tüdrukuid. Pornograafiline kultuur teeb naise kehast kulumaterjali.
Kristlik inimkäsitus tõrjub mõlemat arusaama. See ei rõhu naist ega tee soost ka vahetatavat identiteeti. See hoiab kinni loomisest ja vastutusest ning selle raames teostub ühtsus erinevuses.
Päästelugu läheb veelgi kaugemale. Ehkki naine luuakse mehest, tehakse uus Aadam üksnes naisest. Kui Jumal saab inimeseks, siis ei ole mehel selles mingit bioloogilist rolli. Päästeloos pole naisel täita mitte kõrvalosa, vaid ta on värav, kelle kaudu me kõik saame pääste osaliseks. Naisel on ainukordne ja asendamatu ülesanne.
Naise kõrge positsioon ei ole ajaloolise arengu paratamatus. See on teatud teoloogia ja inimkäsituse tagajärg.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
Kaks patriarhi – Rooma ja Konstantinoopoli – kohtusid novembris 2025 ja tegid inimkonnale ühisavalduse. Paavst Leo ja oikumeeniline patriarh Bartholomeos kinnitasid, et ollakse teel ida- ja läänekiriku nähtava ühtsuse ja täieliku osaduse poole. Kohtumine toimus Nikaia esimese oikumeenilise kirikukogu 1700. aastapäeva tähistamise raames. Ühisavalduses meenutasid patriarhid Leo ja Bartholomeos, et tähistamist väärib veel üks teine, 60 aasta tagune sündmus, kui paavst Paulus VI ja oikumeeniline patriarh Athenagoras avaldasid ajaloolise ühisdeklaratsiooni, millega tühistati ida- ja läänekiriku 1054. aasta vastastikused ekskommunikatsioonid. Tookord tänati Jumalat, et see prohvetlik žest «ajendas meie kirikuid jätkama vastastikuse usalduse, lugupidamise ja ligimesearmastuse vaimus dialoogi, mis Jumala abiga viib taas täieliku usu ja sakramentaalse elu osaduseni, mis eksisteeris nende vahel kiriku esimese tuhande aasta jooksul». Nüüd manitsevad patriarhid kõiki neid, kes on ikka veel kirikutevahelise dialoogi suhtes kõhklevad, kuulama, mida Vaim kirikule ütleb. Vaim kutsub ajaloo praegustes oludes kirikuid tunnistama maailmale rahu, leppimist ja ühtsust.
Paavst Leo meenutas tänulikult seda kohtumist kevadel 2025, kui Tema Pühadus Bartholomeos oli Roomas uue paavsti ametisseseadmisel. Nad teretasid teineteist kui vennad Kristuses. Muu maailm nägi selles rohkemat kui pelgalt kõrgete kirikujuhtide käepigistust, see oli «uuendatud embus kahe iidse kiriku vahel, kes kõnnivad teed ühtsuse poole» (Zenit). Bartholomeos käis paavstlikus idainstituudis (Pontifical Oriental Institute), kus ta oli ligi kuuskümmend aastat tagasi Istanbuli noore preestrina õppinud kanoonilist õigust. Anti üle kutse külastada oikumeenilist patriarhaati endises Konstantinoopolis ja sündiski, et püha Peetruse valitud järglase esimene välisreis suundus ametivenna juurde. Novembris, kui kohtuti Istanbulis, kinnitas Leo, et olles teel «kõigi kristlaste täieliku osaduse taastamise poole, mõistame, et see ühtsus saab olla ainult ühtsus usus». Kohtumisel üksteisele üleantud kingitused sümboliseerisid kirikute ühist sakramentaalset pärandit.
Oikumeeniliselt meelestatud inimesed õhkavad aeg-ajalt, et suurim õnnetus, mis inimkonda tabas, oli Rooma ja ülejäänud üleilmse kiriku vaheline lõhe tuhat aastat tagasi, ja suurim õnnistus, mida inimkond loota võib, oleks ida ja lääne taasühinemine kristliku ühtsuse taastamisega. Keskaja lõpuni tehti lepituskatseid, millest üks julgemaid oli ida- ja läänekiriku ühiselt kavandatud kirikukogu, kus aastatel 1439–1445 sõlmiti unioone nii Kreeka patriarhaatidega kui ka armeenlaste, koptide, süürlaste ja teiste idakirikute esindajatega. Idakirikud olid valmis tunnustama Rooma paavsti primaati ja Rooma oli valmis tunnustama idakirikute sakramente. Kuid paber jäi vaid paberiks, ja reaalpoliitikas jätkus üksteise taunimine või tuli ette hullematki. Tookordne Püha Tool ähvardas, et «mitte ainult paganad, vaid ka juudid, ketserid ja skismaatikud» ei saa osa igavesest elust, kui nad pole ühinenud paavstikirikuga.
Tänapäeval lähtutakse oikumeenilistes dialoogides nn eristavast üksmeelest. See fikseerib ühiseid konsensuslikke seisukohti koos kummagi poole erinevate rõhuasetustega, kusjuures kinnitatakse, et erimeelsused ei muuda ühisosasid kehtetuks. Seega on tegemist konsensusega, mis ei välista erinevusi, vaid just sisaldab neid selgesõnaliselt. Esitades ühiseid seisukohti ja erinevusi, kinnitatakse, et nimetatud erinevused ei ole õpetuslike hukkamõistmiste ajendiks ega kirikute lahususe põhjuseks. Lahutatuse tegelikud põhjused peituvad mujal.
Roomakatoliku kiriku vaade idakirikutele
Vatikani II kirikukogu tunnistas idakirikute kõik sakramendid kehtivateks ja õndsusttoovateks ning võttis arvesse, et kuna idakirikudki on apostlitest alguse saanud patriarhaadid, tuleb alal hoida «usu- ja armusidemeid, mis peaksid sõsarkirikute vahel eksisteerima» (dekreet «Unitatis redintegratio», 1964, art 14). Vatikani kirikukogu tunnistab nüüd, et katoliiklased ei suutnud varasemal ajal õigesti mõista apostlite poolt edasi antud pärandi kõiki vorme ja viise, mis kujunesid eri paigus vastavalt vaimulaadi ja elutingimuste erisustele. Ja see põhjustaski vastastikuse armastuse puudujäägi, mis viis lahknemiseni. Nüüd tunnistab kirikukogu ja tahab kõigile öelda, et idakristlased on alati suure armastusega pühitsenud euharistiat ühenduses piiskopiga ja on seeläbi saanud «jumaliku loomuse osaliseks», nagu on öeldud 2. Peetruse kirjas (1:4), ning ehitatakse üles Jumala kirikuks. «Idakirikute ülimalt külluslikku liturgilist ja vaimulikku pärandit tuleb kõigil tunda, austada, alal hoida ja kalliks pidada. Kõik peavad ära tundma, et see on kristliku pärimuse täiuse ustavaks alalhoidmiseks ning samuti ida- ja läänekristlaste omavaheliseks lepitamiseks väga oluline» (art 15).
Veel tunnistab kirikukogu, et idakirikute omaenese kirikukord selle mitmekesisuses ei ole takistuseks kiriku ühtsusele, pigem rikastab see kristlikku pärimust ja lisab kirikule sära. «Et kõrvaldada mis tahes kahtluse vari, kuulutab käesolev kirikukogu seega, et kogu kiriku vältimatut ühtsust meeles pidades on idakirikutel voli end valitseda vastavalt neile omasele kirikukorrale, kuna see sobib paremini nende ustavate iseloomule ja tuleb nende hingele rohkem kasuks» (art 16). Nõndasamuti on ka teoloogilise pärandiga. Ärgu imestatagu, kui üks traditsioon on aeg-ajalt jõudnud ilmutuse saladuse mingi aspekti selgemale mõistmisele lähemale kui teine või on seda paremini väljendanud. Sellistel juhtudel tuleb neid erinevaid teoloogilisi väljendusi käsitleda pigem üksteist vastastikku täiendavatena kui vastandlikena (art 17).
Seetõttu tunnistab Rooma kirik need oma vennad-õed täielikult katoliiklikuks ja apostlikuks kirikuks. Soov oleks kõrvaldada kõik tõkked, mis veel lahutavad ida- ja läänekirikut, et jõuda täieliku osaduseni (art 18), ometi kinnitab kirikukogu pühalikult, et ühtsuse ja osaduse taastamiseks ja alalhoidmiseks «ei tohi nõuda midagi muud kui hädavajalikku», nagu kunagi ammu oli otsustanud apostlite koosolek Jeruusalemmas (Ap 15:28). Rooma kirik tahtis idakirikule öelda: ärgu enam tundku hirmu proselütismi pärast; kontaktide tihendamine katoliiklaste ja õigeusklike vahel ei ole ülelöömise tagamõttega. Oli ju ka Kirikute Maailmanõukogu New Delhi assamblee 1961. aastal selgesõnaliselt tauninud igasugust meelitamist ühest kirikust teise, kuna see poleks õige Kristuse tunnistamise viis.
Idakirikute vaade läänekirikule
Rooma kirikul on keskne õpetusamet, mis fikseerib ja kehtestab siduvaid seisukohti või vajadusel sõnastab neid ümber, ent õigeusukirikutel pole sarnast keskset autoriteeti peale üleilmse sinodi. Oikumeenilisi sinodeid pole aga pärast Nikaia kirikukogu 787. aastal olnud ja uus katse panortodokssel sinodil 2016. aastal Kreetal ei toonud kõiki patriarhe kokku. Seetõttu võib kohata õigeusukirikute mõtteavaldusi, millel on vaid lokaalne tähtsus ja mis ei muuda kogukiriku õpetust ega liturgiat. Üks seisukohavõtt suhetest teiste kirikutega on pärit III panortodoksselt eelkontsiliaarselt konverentsilt 1986. aastal Chambésy’s. Selles põhjendatakse õigeusu kirikute osalemist oikumeenilises liikumises ja Kirikute Maailmanõukogus, kuid kinnitatakse, et õigeusukirikud ei lepiks formaalse «konfessioonide võrdsuse» ideega ilma ühtsuseta ühise usu alusel. Õigeusu kiriku «ülesanne ja kohus on anda edasi Pühakirjas ja pühas pärimuses sisalduvat tõde kogu täiuses» (1986, art 2). Kreetal toimunud panortodoksne sinod 2016. aastal ei lisanud midagi uut ja kinnitas vaid, et dialoogid, mida õigeusu kirik peab, ei tähenda kunagi kompromisse usuasjades (2016, art 3).
Õigeusu kirik usub end olevat «üks, püha, katoliiklik ja apostlik kirik», nagu määrab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus. Kristlaste seas on lõhesid, kuid Kristuse kirik ise ei ole lõhenenud ega saagi kunagi selliselt olla. Kui õigeusklikud väidavad end olevat see ainus tõeline kirik, siis milliseks peavad nad nende kristlaste staatust, kes ei kuulu õigeusklike osadusse? Erinevad õigeusklikud vastaksid veidi erinevalt, sest kuigi kõik lojaalsed õigeusklikud on oma põhiõpetuses kiriku kohta ühel meelel, ei ole nad täielikult ühel meelel selle õpetuse praktiliste tagajärgede osas.
Esimene, mõõdukam rühm, kuhu kuulub enamik neist õigeusklikest, kellel on olnud lähedane isiklik kontakt teiste kristlastega, väidab, et õigeusu kiriku ainuõigsusest on vale järeldada, et mitte-õigeusklikud ei saa kuidagi kirikusse kuuluda. Nähtamatud sidemed võivad eksisteerida vaatamata välisele eraldatusele. Jumala Vaim puhub, kus tahab, ja nagu püha Irenaeus ütles, kus on Vaim, seal on kirik. On teada, kus kirik on, aga ei saa olla kindlad, kus ta ei ole; ja seetõttu peab hoiduma hinnangute andmisest mitte-õigeusklikest kristlastest kohta. Kristuse üheainsa ihuga saab olla seotud mitmel erineval viisil ja sellest saab olla eraldatud mitmel erineval viisil.
Teine, rangem rühm välistab mitte-õigeusklike seostamise kirikuga, mille Kristus rajas. Nad argumenteerivad, et kirikut tuleb mõista ühtsena nii väliselt kui ka seesmiselt, mis tähendab, et kirikust lahku löönud skismaatikud ja hereetikud ei saa olla kiriku liikmed, sest kirikut ei saa seesmiselt tükeldada. Kuidas Jumal nende peale halastab, on eraldi küsimus.
Nii esimene kui ka teine rühm on seisukohal, et mitmekesisust – eelkõige seesmist – ei saa lubada usu ühtsuse arvelt. Ühtsus õiges usus on olulisem kui institutsionaalne ühtsus; õige usk kolmainsasse Jumalasse, Isasse ja Issandasse Kristusesse ja Pühasse Vaimusse on ilmutatud tõde ning on kirikukogudel seatud kiriku ühtsuse garantiiks. Niisugune on kõigi õigeusu kirikute lähtekoht oikumeenilises dialoogis ja liikmeks olemisel oikumeenilistes nõukogudes. Õigeusklikud jätavad ära seesuguse oikumeenia, mis nõustub minimaalsega või kus loodetakse liikuda kirikute nähtava ühtsuse poole üksikküsimuste lahendamise teel. Usupärimus on üks ja jagamatu tervik, võta või jäta. Seetõttu ei ole õigeusklike seisukohalt võimalik sakramentide vastastikune tunnustamine, näiteks osaleda ühises euharistias – sõltumata sellest, kas idas ja läänes on sama armulauateoloogia või mitte – kuni pole usuühtsust kõiges. Mitte armulaud ei vii ühtsuseni, vaid ühtsus võimaldab ühist armulauda.
Seejuures, kui õigeusklikel on usu ühtsus olulisem kui kirikute institutsionaalne ühtsus, sh üheainsa kirikupea all, miks ollakse nii punktuaalsed liturgilistes üksikasjades? Liturgias osalemine on reeglitega enim piiritletud. Asi on selles, et õigeusu arusaamise järgi kõik usuks vajalik sisaldub ja realiseerub liturgias. Liturgias leitakse taevalik ühendus Jumalaga; liturgia ei ole pelgalt rituaal ega mõttemäng, vaid asi ise. Seetõttu tuleb tähele panna, et kui räägitakse usuühtsusest, siis mõeldakse mitte esmalt kokkuleppeid teoloogilistes jt küsimustes, vaid ühtsust liturgilises elus.
Kõige selle juures õigeusklikud, uskudes, et apostlite alusel on õigeusu kirik üks ja õige, soovivad üle kõige kristlaste nähtavat ühtsust. Ka õigeusklikud nõustuvad «eristava ühtsuse» põhimõttega, teades, kui erinevaid radu on liikunud ida ja lääs. Kuid õigeusklikel on raske aru saada, miks peaks ühtsuse märk välja paistma ühenduses vaid üheainsa patriarhiga, olgu selleks või suurima kristlaste koguduse juht, Rooma piiskop. Õigeusumaailm on detsentraliseeritud struktuuriga sõsarkirikute perekond, mis tähendab, et eraldatud kogukondi saab õigeusku integreerida ilma oma autonoomiat kaotamata; õigeusk soovib osakirikute leppimist, mitte nende neeldumist.
Dialoog nii ida kui läänega
Tänapäeva oikumeenilistes suhetes on õigeusukirikutel mitu dialoogipartnerit nii idas kui ka läänes. Idas on nn eel- ja pärastkalhedoonlikud kirikud nagu nestoriaanid, monofüsiidid jt. Oikumeeniliste vaatlejate hinnangul võib nende vastastikune täielik osadus olla päris lähedal. Läänes on õigeusukirikutel kujunenud usalduslik suhe anglikaani kirikuga. Õigupoolest on just sealt saadud 19. sajandil esmased oikumeenia kogemused ja koostöö algus, mis viis Kirikute Nõukogu asutamiseni 1948. aastal.
Läänes leiab õigeusk enim ühist «nooremas vennas» roomakatoliku kirikus, vaatamata psühholoogilistele barjääridele, mis on kerkinud viimase aastatuhande jooksul. Neile meenuvad kibedad hetked: ristisõjad, Brest-Litovski unioon 16. sajandil, Antiookia skisma 18. sajandil või õigeusu kiriku allasurumine katoliiklikus Poolas kahe maailmasõja vahelisel ajal. Rooma ja teiste õigeusu patriarhaatide taasühinemine sellises osaduses, mis oli enne kirikulõhet, on ikkagi keeruline ülesanne. Ilmne on, et seda ei saa kehtestada ainuüksi ülalt alla, näiteks patriarhide ühisavaldusega. Kõigi nende žestide juures, mida paavst ja oikumeeniline patriarh teevad, sekkub arvamuste ja jõujoonte paljusus, mida saab kergesti võimendada tänapäeva meedias, ja sageli jäädakse kinni klišeedesse.
«Vanema venna» rollis räägivad õigeusklikud omavahel mõistujuttu meistrist, kes andis oma õpetused kolmele jüngervennale ja saatis nad töödele. Vanim kordas ustavalt seda, mida talle oli õpetatud, midagi muutmata. Kahest nooremast lisas üks õpetusele midagi juurde, teine võttis sellest midagi ära. Tagasi meistri juures ütles too neile: «Tänage oma vanemat venda; ilma temata poleks te säilitanud tõde, mille ma teile andsin.» Seejärel ütles ta vanemale: «Täna oma nooremaid vendi; ilma nendeta poleks sa mõistnud tõde, mille ma sulle usaldasin.» Õigeusklikud usuvad, et Jumala armu läbi on nad suutnud säilitada tõelise rikkumata usu, «midagi lisamata ega ära võtmata». Lääne poole läinud nooremad vennad elasid läbi skolastika, reformatsiooni ja sekularisatsiooni, millest õigeusk on puutumata jäänud. Tänapäeval kohtutakse taas ja taas. Nooremad avastavad vanema venna igiväärtusi, ent õigeusklikud võivad tänada oma nooremaid vendi, sest kontakti kaudu lääne kristlastega – roomakatoliiklaste, anglikaanide, luterlaste, kalvinistide ja vabakogudustega – on neil võimalik omandada uus nägemus õigeusust.
Katoliiklasi kuulates jääb mulje, justkui kirikuühtsuse ainus murekoht on Rooma paavsti tunnustamine ainsa kirikupeana üle kõikide. Nagu juba öeldud, pole see asi õigeusklike meelest põhiküsimus. Nüüd jääb võimalus, et õigeusklikud kas tõlgendavad seda nõuet adiafoorselt, st mitteolulisena, mida saab möönda, kui teine osapool nõuab, või uuritakse süvendatumalt, mida head püha Peetruse järeltulija aujärg võib anda kõigile kristlastele, kui Rooma omalt poolt ilmutaks valmisolekut suuremaks kollegiaalsuseks.
Paavst Leo XIV kordas sama žesti, mida ka paavst Franciscus, kui tuletas maailmale meelde, et tema ametitiitel on Rooma patriarh. See ei läinud kõrvust mööda õigeusklikel, kes kuulsid ütlust kontekstis «esimene võrdsete seas».
Artikkel ilmus algsel kujul väljaandes Kolleegium
Kirjutan seda mõtisklust Harjumäe tipus, seljatoega puupingil istudes, sõnaseade saatjateks päikese paitus, tuule sosin, puude kohin, lillede lõhn, purskkaevu väsimatu vulin ja kesklinna argised askeldused. Looja imeline loodu. Ajuti vaatan otse minu ees, teisel pool Vabaduse väljakut kõrguvat Jaani kirikut, mille püha risti kohal pilved aeglaselt sõuavad ja vahepeal paigal seisavad. Seierid tornikellal näitavad pärastlõunast aega, milles püüan ennast kirjutamise vältel ajatuna tunda.
Eile külastasin kiriku lähedal paiknevat Tallinna Südalinna raamatukogu, mille laenutusosakonnas olid ühel laual esindatud Jaani koguduse pikaaegse pastori Toomas Pauli sulest ilmunud raamatud. Samas märkasin auväärse autori fotot ning tema eluaega tähistavaid aastaarve ja kuupäevi. Sellest mõistsin, et maailm ja Eesti Vabariik on kaotanud väga väärtusliku hinge, mille Jumal on isaliku armuga oma rüppe kutsunud.
Kalli kodukiriku kuninglikust keskkonnast, kolleegide, perekonna, lähedaste ja rahva keskelt on lahkunud taevastele teedele selles ilmas erakordselt teeneka ja viljaka rännaku sooritanud hea ja ustav sulane Toomas Paul. Armastusväärne vaimulik, õpetaja, õppejõud, kirjanik, mõtiskleja, teenäitaja, ülesehitaja, valgustaja ja lohutaja paljudele kaasteelistele inimeseks olemise ajas. Oma elutöö jätkajate ettevalmistaja ja motivaator. Tema mantlipärijatel on tõesti olnud kindel pinnas, millel edasi pürgida ja päikseline pärand, mida alal hoida.
Kellad kirikutornis helisesid just paari sekundi vältel vaimu virgutavalt, justkui õnnistades ja julgustades mind oma mõttelõnga edasi kerima.
Mõttesse tuli 1989. aasta talv, kui viibisin perekonna ja suguseltsi ringis Tallinna Jaani kirikus. Toimus minu vanaema kiriklik ärasaatmine. Leinaga looritatud vaimulikku tseremooniat viis läbi keskealine sirgeselgne pastor Toomas Paul. Eesti taasiseseisvumiseni oli jäänud veel veidi aega ning vastavalt ühiskonna olustikule oli kiriku sügavam tähendus mulle kui nõukaaja lapsele, kaheksanda klassi poisikesele veel mõistmatu. Esiti tundsin end kuidagi võõras ja kummalises asutuses olevat. Selle võõrastava fiilingu juures aga toimus midagi märgilist. Õpetaja Toomas Pauli esinemine, suhtlemine, omamoodi vaba maneer ja lihtne keel rahustasid mind ja muutsid mu kohalolu märksa meeldivamaks. Tema käepigistus ja soliidne kaastundeavaldus panid mind ennast vähemalt korraks tundma täisväärtusliku täiskasvanuna. Tolle hetke positiivne mõju minu isiksuse arengule oli selgelt tajutav. Võõrastus taandus ja pühamu miljöö kohandus kodusemaks.
Pärast seda kogemuslikku kohtumist ei sattunud ma kaua aega Jaani kirikusse. 1990-ndate teises pooles tudengipõlves avastasin aga uuesti tee sinna. Siis käisin pisteliselt kirikusaalis mõneks viivuks istumas. Toomas Paulilt aastate tagant saadud rahustav sõnum, tark silmavaade ja toetav kätlemine elasid minu hingemälus jätkuvalt.
Legendaarse kiriku- ja kultuuriloolasega olid mul järgmised kontaktid televisiooni, raadio ja trükimeedia kaudu. Kultuurihuvilisena lugesin tema artikleid ja kaanest kaaneni vähemalt ühe raamatu, kuulasin ja vaatasin vestlussaateid. Püüdsin kaasa mõelda, aga loomulikult ei suutnud ma sügavalt erudeeritud arutlejaga mõtteliselt sammu pidada. Nii haaramatult lai oli minu jaoks tema haridus, haritus, intellekt. Ent oli huvitav ja härra Pauli mõttearendused innustasid mindki aeg-ajalt rohkem asjade olemusse süüvima ja filosofeerima. Tema meedia artiklid andsid jõudu kõrgkoolis nõutud esseede koostamiseks.
Tänasest umbes kümme aastat tagasi oli mul uus vahetu kontakt Toomas Pauliga. Kirjutasin siis kiitva kirjatüki kristlikule Tallinna Pereraadiole. Tugev sisetunne sundis mind jagama seda artiklit härra Pauliga, kes selleks ajaks oli juba Jaani koguduse korraline külalisõpetaja. Sel perioodil sain korduvalt osa tema raadioeetris kõlanud hommikupalvustest, ikka tuttaval sagedusel 89,6 MHz, mis vahendab kristlikku sõnumit ja muusikat ööpäevaringselt. Olin tõsimeeli valmis selleks, et vastust ei tule, sest suurte saavutustega suur vaim ei pruukinud vastata toona veel suhteliselt algaja ja tundmatu kirjaniku meilile, mis sisaldas ülistava artikli linki. Olin häälestunud peamisele eesmärgile tekst adressaadile vähemalt nähtavaks teha. Ometi vastus tuli. See oli sõbralik, tänulik ja tunnustav, nagu mu artikkelgi. Vastaja pidas minu meedialugu tänuväärseks, sest Pereraadio väärivat sellist kiitust. Mul oli ülim au sellist tagasisidet ning allolevat õnnistussoovi vastu võtta. Praegu olen samavõrra rõõmus, et see kahepoolne kontakt aset leidis, et Looja lubas mul väljendada oma südames süttinud sõnumit ja lubas mulle unustamatu vastuse.
23. juulil Issanda aastal 2026 avanevad ja sulguvad Tallinna Jaani kiriku uksed viimast korda õndsale hingele, kes vaimu tasandil on juba jõudnud Jumala kotta, taevasesse koju. Ta võib sealt taevakõrgustest alla maa peale vaadata täies rahulolus, sest suursugune püha pärand on maha jäetud, millest Kõigeväelisel valitsejal ja siiajäänutel ülimalt hea meel on.
Kümmekond minutit enne selle järelhüüdva mõtiskluse kirjutama asumist Harjumäel külastasin Jaani kirikut. Seisatasin austusavaldusena Toomas Pauli kõrge portreebüsti ees, et ka kivisse tahutud paeluvast pilgust püüda kinni aegumatu arukus ja vaibumatu vitaalsus. Vaatasin näitusesaali kõrval laual lebavaid kohapealseks lugemiseks mõeldud raamatuid. Jäi silma üks teos pealkirjaga «Surm on edasitee» (autor: Jaan Tammsalu). Need tähenduslikud kolm sõna puutusid enne silma ka kantselei ukse kõrval saali seinal ühel paberil ühes teises kontekstis. Tõepoolest, on ainult edasitee.
Kõrgesti ja alatiselt austatud ja armastatud Toomas Paul – targa rahva tark teoloog! Soovin Sulle õnnistatud edasiteed Issanda auhiilgusest valgustatud igavikuteedel.
Sügava tänu ja austusega.
Andre Tamm,
vabakutseline kirjanik
«Leia oma tõde.» «Ära lase teistel öelda, kes sa oled.» «Ole parem versioon iseendast.»
Sotsiaalmeedia ning eneseabiraamatud on praegusel ajal täis selliseid juhtnööre. Need tunduvad võimestavana, kuid kätkevad endas tervet maailmavaadet: arusaama inimesest, kes ise loob ennast. Ilma, et seda ise märkaksime, on meist osaliselt saanud 19. sajandil tegutsenud filosoof Friedrich Nietzsche jüngrid.
Nietzsche kuulutas, et «Jumal on surnud». Ta ei pidanud silmas mitte religiooni hääbumist, vaid kogu kristliku moraali kokkuvarisemist. Kui Looja hüljatakse, kaob ühtlasi absoluutne õige ja väär, püsiv inimloomus ning inimesele ettenähtud eesmärk. Järele jääb tühjus, mille inimene peab ise täitma.
Nietzsche visioon on teostunud hämmastavalt täpselt. Me elame kultuuris, kus inimesed püüavad oma tahte kohaselt luua oma identiteeti, moraali ja väärtuseid. Ise-olemisest on saanud projekt, mida ei kitsenda ükski väline piirang.
Tänapäeva inimene arvab oma elu mõtte leidvat iseendast. Tal tuleb järgida oma tundeid ja soove ning nõnda «leida iseennast». Isegi religiooni valdkonnas arvatakse sageli, et religiooni ülesanne on toetada meid oma tõe leidmisel, ehkki taoline mõtteviis tervikuna põhineb algselt Jumala eitamisel.
Kui Jumal on surnud, kaotab moraal oma kohustava jõu ning muutub esteetikaks: hea on see, mis kasvatab elujõudu ning edendab eneseväljendust. Halb on see, mis piirab inimese tahet. Nietzsche nimetas kristliku moraali «orjamoraaliks», mis tema arvates pööras voorused pea peale. Kristlus tegi tema arvates nõrkusest vooruse ning jõust pahe. See andis nõrkadele teispoolsusele apelleerides võimaluse valitseda tugevate üle. Kristlik moraaliõpetus oli tema jaoks inimest aheldav. Selle asemele pakkus Nietzsche üliinimest.
Üliinimesel on ajaloos sünge vari, sest natsid püüdsid luua aaria rassil põhinevat üliinimest. Nietzsche arusaam üliinimesest ei tähenda siiski bioloogilist härrasrassi, vaid see on moraalikäsitus. Üliinimene oli inimene, kes ütles lahti kõigist välistest autoriteetidest ning lõi oma väärtused ise. Ta ei paindunud karjamoraali ega ühiskondlike normide ees. Ta ei otsi Jumala tahet, vaid oma tahte täiust.
Just taolist üliinimest me ehitame, kui lükkame tagasi traditsioonilise moraali ning arvame end suutvat head ja kurja uuesti defineerida.
Oleme teelahkmel. Valikud on selged: me kas tunnistame, et oleme loodud ning järgime Jumala ilmutust või püüame ehitada üles inimeseksolemist, millel pole piire. Viimatinimetatu tundub ahvatlevana, aga see on petlik. Nietzsche ise kaotas viimaks meelemõistuse. Kultuuril, mis püüab ehtida end Jumala rüüga, on oht selle raskuse all murduda.
Inimesel ei ole vaja ennast luua. Piisab sellest, et ta laseb Loojal ennast leida.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
In memoriam õpetaja emeeritus dr. Toomas Paul (29.10.1939–15.07.2026)
Me peame kõik minema. Kui aga minnes võiksime taibata, mis meie rahule tarvis läheb, võiksime nägijaks saada. Kui see pilk ei ole see kabuhirm, millest Ilmutusraamat räägib, et kui inimesed näevad Inimese Poega tulevat, paluvad nad mägesid ja künkaid, et need neid kataks – vaid kui see on pilk, mis täidab meid lootusega ja ei jäta häbisse. See näitab: kui kõik otsa saab, ei ole Jumal otsa saanud. Kui ka meist midagi järgi ei jää, võib tulla Tema riik. Võib-olla see on ülim, milleni inimene tõusta saab. Selle kõrval palju muud, millele me oma elu kulutame, on hoopiski tühine. Peame neid muidki asju tegema, aga see, mis meid viimses mõttes võiks inimeseks teha, mis meid võiks teha Jumala igavikukski – võib-olla need on need silmapilgud, mil me ei vaatagi enam enesele, vaid mingil kombel silmad näevad seda, mis kõige taga olla võiks. Mis ei saa kaduda ega hävida, vaid millel on mingi hoopis teine tähendus.
Vahest on jutt mõistetavam, kui mõtleme trükikirjale. Seal on paber ja tähed trükimustaga, ja need on hõlpsasti hävitatavad. Pane tikuga tuli külge või võta rebi ta tükkideks, ning teda ei ole enam. Ometi see, mis sinna kirjutatud, ei ole mingil kombel sama sellega, mis olid paber ja trükimust. See on omaette ja vaid ajutiselt paberiga ühendatud. Võib-olla ka teisiti: tekst võib olla loetud või öeldud, me võime ta pähe õppida. Ja siis võib paber kaduda, kuid sõnumi sisu on meil olemas.
Armsad sõbrad! Võib-olla niisugune on ka meie inimlik loomus. Mis meist ikka muud saab järgi jääda kui pihutäis tuhka või põrmu. Aga kui elu oleks kellelegi lugeda, kui ta oleks selle sõnumi vastuvõtmine ja meie ainult paber ja trükimust? Siis on parim, mis paberiga sündida saab, et sinna on kirjutatud midagi, millel on tähendus. Temal enesel ei ole siis väärtust, vaid sellel, mille väljendamiseks ta on. Kui nõnda Jumal võiks meile end mingil kombel ilmutada – Tema ise teab, mis see olla võiks, aga küllap Ta pakub. Küllap selles Ta armastus viimselt on, et Ta tõesti igale inimesele elus nii- või teistmoodi pakub midagi, mis ta teeks tõeliselt suureks. Oh, kui me mõistaksime seda vastu võtta! Kui see meisse kinni jääks! Kui see oleks miski, mis tõrjub tühja lootuse, et me siia võiks igavesti jääda ja selle külge klammerdamise kõrvale! Ja paneks meid mõistma (võib-olla ka siis, kui me selle ära unustame): kui see meisse ometi elama jääb, ei ole see asjata olnud. Ei saa keegi kiidelda: mina ei karda surma. Kui see silme ees on, siis on inimesel vahest kohuski seda karta ja püüda vältida. Ka inimesel inimesena võib olla hetki, kus ta mõistab, kui tühine seegi viimselt on, kui ta ei saanud millestki tõeliselt suurest osa. Aamen.
Katkend 26. augustil 1984 Karja kirikus peetud jutlusest
Südamepeegel vaimuliku elu läbikatsumiseks katekismuse viie päätüki põhjal.
ESIMENE PÄÄTÜKK
1. käsk
Kelle päralt on sinu süda? Kas Jumala või maailma päralt? Kas sa elad ilma Jumalata? – Kas kardad Jumalat üle kõigi asjade või kardad sa oma seltsilisi ja nende pilget? – Kas armastad kõigest südamest Jumalat või raha või lõbu? – Kas loodad tõsiselt Jumala pääle või loodad oma enese jõu ja osavuse pääle? – Kas oled Jumala teedega rahul või oled sa arg ja vastumeelne?
2. käsk
Kas Jumala nimi on sulle püha või põlgad sa Jumalat, nii et sa ka Tema nimest ei hooli, ütled ilma aukartuseta «Jumal», või tarvitad Jumala nime muul viisil kurjasti? – Kas hoiad ennast kergemeelse vandeandmise ja kurja vandumise eest? – Kas su süda on ebausust vaba? – Kas sa ei ole iialgi Jumala sõna, palve ehk jutluse üle nalja heitnud ja irvitanud? Kas tunnistad ennast ka pilkajate keskel Kristuse poole? – Kas sa ei ole silmakirja teener? Kas sinu palvetamine, armulaual- ja kirikuskäimine on tõsist laadi? – Kas palvetad häämeelega? Kas oled rõõmus, et tohid Jumalaga, oma Isaga, kõnelda? Kas ka pilkajate ja võõraste keskel vaikselt palvet teed? – Kas häämeelega laulad laulu, millega Jumalat kiidetakse? Kas kiidad Jumalat, Tema armu ja väge ka inimeste ees, kus see sünnis on? – Kas tänad Jumalat oma tervise, töö, teenistuse ja Tema lugemata häätegude eest või oled tänamata?
3. käsk
Kas tunned rõõmu pühapäeva üle? Mispärast tunned sa rõõmu? – Kas kuuled häämeelega Jumala sõna, kas tähele pannes? Kas tarvitad seda enesele karistuseks ja paranduseks? Kas palud, et Jumala sõna hää maa sisse langeks? – Kas on sulle jumalateenistus kallim kui isanda teenistus? Tähtsam kui kaduv tulu, armsam, kui ihulik lõbu? – Kas oled meelelahutuste puhul ristiinimene või pagan? Kas oled esmaspäeval tööl värske? Kui mitte, kus on põhjus? – Kas viibid häämeelega oma perekonna ja omaksete seltsis? Kas loed kristlikku kirjandust? Või on sinu ajaleht ja raamat usuvastane?
4. käsk
Kas tänad Jumalat, et sul vanemad ja kasvatajad on, kas teed neile hoolsuse, aupaklikkuse ja sõnakuulmise läbi rõõmu? Kas kujutad enesele sagedasti seda vaeva ja muret ette, mis sinu vanematel sinu pärast sinu lapsepõlves oli? Kas tänad neid selle eest au andes? – Kas sa ei pea vanemaid halvaks, ka mõttes? Kas lased vanematel sind juhtida või paned nende manitsustele vastu? – Kas palvetad oma vanemate eest? – Kas usud, et Jumal vastupanijatele kohut mõistab? – Kas austad oma juhatajaid ja hingekarjaseid igal ajal, ka kui nende juures vigu leiad? Kas hoolid nende manitsusest? – Kas teenid oma isandaid hää tahtmisega ja ustavalt nagu Kristustki?
5. käsk
Kas sa kedagi ei ole haavanud sõna või teoga? Kas sul kellegi vastu ei ole viha ehk vaenu, nii et sa temast ilma teretuseta mööda lähed? Kas sa iialgi ei tundnud kahjurõõmu? – Kas oled leplik? Kas oled abivalmis? – Kas sa ei riku oma tervist alkoholi tarvitamise ja liiderliku eluviisi läbi? Kas sa ei ole mänginud enesetapmise mõttega? – Kas sa iialgi ei ole toores loomade vastu?
6. käsk
Kas sinu mõtted, kõne ja teod on alati ja igalpool puhtad ja ausad? Kas pead seda meeles, et Jumal kõik teab, ka salajamadki patud? Kas sinu ihu on Jumala tempel? – Kas hoiad ennast eemale pahast seltsist, kõlbmata lauludest ja naljadest, kahjulikust kirjandusest, nilbetest näitemängudest ja piltidest, laiskusest ja liialdustest? – Kas palud enesele puhast südant? Kas hoiad ausa seltskonna poole? Kas sinu abielu on puhas?
7. käsk
Kas sa iialgi ei varastanud ega vargust ei toetanud? Kas iialgi ei petnud? Kas sa iialgi ei olnud ustavuseta, laisk, pillaja, kade, kõrk? Kas oled võõra omanduse õigele omanikule tagasi andnud? – Kas sa ei ole ennast võõra patuga seganud? – Kas ajad maapäälseid asju taga või nõuad seda, mis üleval? Kas tunned, et Jumal sinule ajalikku vara ainult laenuks on annab? – Kas oled valmis ligimest teenima ja aitama, hoolas, kokkuhoidlik, omaga rahul? Kas ohverdad misjonile, vaestele, Jumala riigile, häätegevusele?
8. käsk
Kas sa iialgi ei valetanud? Ka häda pärast mitte? Kas sa vabanduste puhul tunned, et südametunnistus sind vales süüdistab? Kas sa iialgi ei ole tõtt surnuks vaikinud? – Kas sa iialgi ligimese kohta armuta ei kõnelenud, teda ei laimanud, põlanud, sõimanud? – Kas oled sõbra ja vaenlase ees avalik? Kas jutustad häämeelega ka seda, mis ligimene hääd teinud? Kas kõneled kõigesuurema rõõmuga iseenesest ja oma ettekujutatud omadustest?
9. ja 10. käsk
Kas kaitsed ligimese oma, ilma kadeduseta? Kas tänad Jumalat ka selle eest, mis sul on, olgugi sul vähe? – Kas võitled palve ja töö abil kurja himustamise vastu? Kas poliitiline erakond, mille liikmeks sa oled, ligimese vastu igapidi õige ja aus on? Ka Jumala riigi ja kiriku vastu?
TEINE PÄÄTÜKK
Kas paned südametunnistuse häält tähele või suretad seda eneses? – Kas tänad Loojat, et sa mitte pime, kurt, tumm, halvatud, nõdrameelne ei ole? – Kas sul on õige usk? Kas võtad Jumala armu vastu, mis sulle Kristuses pakutakse? Kas tänad Jumalat, et sul Lunastaja on? – Kas usud, et Jeesus on Jumala Poeg, et ta ka sind on lunastanud, nii et sa nüüd mitte enam ei pruugi patu ori olla? Kas mõtled, kui kallilt Ta sind lahtiostis? Kas võid tõega ütelda: Jeesus, Sulle ma elan, Sulle ma suren? – Kas palud enesele püha Vaimu, ilma milleta sa mitte ei või Jeesuse juurde tulla? Kas lased ennast püha Vaimu läbi kutsuda ja valgustada? Kas sa ei pane talle vastu? Kas lased ennast Jeesuse juurde tuua? Kas võitled patuga? Kas seisad pühitsuses? Kas palud, et hoitud jääksid usus ja vagas elus? – Kas oled patust pöörnud? Kas võitled igapäev? Kas sul on Vaimu vilja: armastust, rõõmu, rahu, kannatust, lahkust, häädust, usku, tasandust, kasinust? – Kas tänad Jumalat, et oled evangeeliumi-luteri kiriku liige, kus Jumala sõna on keelmata ja pühad sakramendid Kristuse seadmise järele tegevad? Kas oled oma kirikule, oma vaimulikule Emale, alati ustav?
KOLMAS PÄÄTÜKK
Kas palud püha Meie Isa palvet tõsiselt ja vaga meelega? Kas palvetad ka teiste eest? Kas palud, et Jumala nime puhta õpetuse ja vaga elu läbi pühitsetaks? Kas palud, et Jumala riiki laiali laotataks igalpool, ka juutide ja paganate juures? Kas palud, et sa õndsaks saaksid ja nõnda Jumala armu tahtmine ka sinu juures täide läheks? – Kas palud oma leiva, tervise, hää ilma, töö, kordamineku pärast või arvad sa, et see palve midagi ei mõju? – Kas võib V. palvet õiglase meelega paluda? Kas annad oma vastasele südamest andeks? Kas jõuad lahkusega temast ette? Kas palud, et Jumal sind kiusatuse eest hoiaks? Kas sa ise ei saada ennast kiusatuse sisse? Kas palud õndsat lahkumist? Kas ütled Aamen täie usukindlusega?
Kas palvetad korralikult ja sagedasti? Kas palvetad ka ühiselt?
NELJAS PÄÄTÜKK
Kas tänad Jumalat, et oled ristitud? Kas uuendad sagedasti oma ristimise lepingut? Kas ütled ennast lahti kuradist ja tema töödest ning tema vaimust? Kas uputad igapäev oma vana loomust? Ja äratad igapäev oma uut loomust? Kas annad ennast igapäev Jumalale?
Kas pead ja täidad hoolega oma leeritõotust?
VIIES PÄÄTÜKK
Kas usud, et sa püha õhtusöömaajas Jeesuse ihu ja verd vastu võtad? – Kas tuled rõõmuga püha armulauale? Või on su süda raske, sest et sinu südametunnistus sulle ütleb, et sa peaksid uut elu algama, mida sa ise aga veel ei tahagi? Kas tuled leplikult? Kas igatsed kõigest südamest Jumala armu või oled tuim ja ükskõikne? Kas armulaual käimise päev on sulle iseäranis püha või otsid sa kohe jälle maailmas lahutust ja satud hukatuse teele?
KUUES PÄÄTÜKK: PIHTIST
Kas sul on igalajal Jumal silmade ja südame ees? Kas lased jumalikul tõel ennast patu eest hoiatada ja meeleparandusele juhatada? – Kas sa mõtled sellepääle, et kes teab hääd teha, aga ei tee seda mitte, sellele on see patuks? – Kas mõtled vanade pattude pääle kahetsedes ja aitad teisi inimesi, et nad samade pattude sisse ei lange, või vaatad sa patu pääle kergelt? Aga Jumal ei vaata mitte kergelt!
Miks ei lähe sa oma hingekarjase juure neid pattusid pihtima, mis sind vaevavad? Miks ei taha sa nende pattude tarvis erapihti kaudu kindlat andeksandmist võtta? Kas sa oled selle pääle mõtelnud, et sa pihtil oma kõigeteadja Jumala eest seisad, kellele keegi ei saa valetada? Kas usud, et Jumal sellele, kes oma pattusid tõsiselt ja avaliku meelega kahetseb ja ennast parandada tahab, ka kõik patud andeks annab? – Kas rõõmustad igavese kodumaa pärast, kus enam pattu ei ole ja kus meie Issanda juures saame olema igavesti?
+ + +
Ja nüüd ära vabanda oma pattu! Jumal ei lase ennast mitte pilgata. Tunnista üles ja pihti ausast ja avalikult, siis saad sa armu kätte!
Väljaandest: Igapäevane palvealtar noorele ja vanale. N. Aunverdt, Vastseliina koguduse õpetaja. Võrus. S. Songi trükk ja kirjastus. 1925.
Johannes Nathan Aunverdt (7. aprill 1889 Tallinn – 1. mai 1927 Tartu) oli Eesti luterlik vaimulik, 1913–1920 Mihkli koguduse õpetaja, 1920–1927 Vastseliina koguduse õpetaja ja 1924–1927 Petseri koguduse õpetaja.
Prantsuse filosoof René Girard on öelnud, et vaid vähesed tahavad tänapäeval saada pühaks inimeseks, aga kaalust maha võtta tahavad kõik. Püüdlemine pole kadunud, aga muutunud on selle eesmärk: pühaduse asemel taotletakse ideaalset keha. Vabadusest räägitakse meie ajal palju, aga vaid vähesed on vabad peegli ja vannitoakaalu kütkeist. Rannahooaja lähenedes häbenevad paljud oma keha.
Kristlik usk annab selles küsimuses vabastava taipamise: keha ei ole mitte meie inimväärikuse mõõt, see pole ka tähendusetu mateeria, mida igaüks saab muuta, kuidas vaid tahab. Keha on Jumala and.
Jumal loob inimese kehaliseks olendiks, meheks ja naiseks. Ta vormib inimese maapõrmust ning puhub inimesse elu vaimu. Inimene on ühtaegu nii Jumala kuju kui maapõrm.
Sellepärast ei tunne kristlus sellist «mina», mis oleks lahutatav kehast. Inimesel mitte ei ole keha, vaid inimene on kehaline isik. Keha ei ole arvutiprogrammi taoline kasutusliides või kest, mis varjab selle taga elavat tegelikku inimest.
Kui miski on tõeliselt kehapositiivne, siis on seda kristlik arusaam inimese kehast. Usu keskmes on Jumala Poeg, kes sai lihaks. Ta sündis naisest, kasvas inimesena, kannatas ja suri. Kui Jumal võttis endale inimliku ihu, siis ei saa ihu olla vangla või vaenlane.
Just kehalisuse vastu astusid välja kõige varasemad eksiõpetused. Gnostitsism pidas materiaalset maailma kurjaks ning pääsemist vabanemiseks ihust. Tõeline «mina» oli hing, kes oli vangistatud mateeriasse. Kiriku vastuseks oli kinnihoidmine ihu ülestõusmisest.
Kui tegelik mina arvatakse olevat väljaspool ihu või peetakse seda keha vastandiks, kerkib taas esile sama gnostitsistlik kiusatus. Ilmsiks saab see soolisusega seotud küsimuste puhul. Nn gender-ideoloogias jäetakse bioloogilisele soole võrreldes inimese enda kogetud identiteediga teisejärguline roll. Kui «mina» defineeritakse sõltumatult kehalisest tegelikkusest või sellele vastupidiselt, lahutatakse inimene tema olemisest looduna. Keha saab isiksuse nähtavaks tegemise asemel materjaliks, mida saab kujundada oma sisemise kogemuse kohaselt.
Kristlik vastus gnostikutele ei piirdu siiski pelgalt bioloogiaga. Ihu ütleb, kes me oleme. Jumal lõi inimese kehaliseks olendiks, keda saab näha, kuulda, puudutada ja armastada. Keha teeb nähtavaks selle, et inimene on loodud osaduseks, vastutuseks ja truuduseks. Sellepärast lähtub ka kristlik seksuaaleetika keha kallihinnalisusest.
Kristlus annab väärtuse ka neile inimestele, kelle keha me ei oska väärtustada: vananevatele, haigetele, invaliididele ja väsinutele. Inimese väärtus ei sõltu sellest, milline ta peeglist paistab. Ka Kristuse ihu rudjuti: «Ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada.» (Js 53:2) Ka ülestõusnud Kristus ei loobunud oma haavadest.
Kristlik lootus ei piirdu vaid vaimsega. Me usume ihu ülestõusmist ning sellepärast on meie kehal igavikuline väärtus. Sellepärast julgeb kristlik usk öelda tänapäeva inimesele: sinu keha ei ole eksitus.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
Miks lahkus Eesti Metodisti Kirik Ühinenud Metodisti Kirikust ja miks pühitsesid EMK piiskopi ametisse just EELK piiskopid?
Eesti Metodisti Kiriku (EMK) lahkumine Ühinenud Metodisti Kirikust (ÜMK – United Methodist Church ehk UMC) oli eelkõige õpetuslik ja kirikukorralduslik otsus. Selle peamiseks ajendiks kujunesid süvenevad erimeelsused Pühakirja autoriteedi ning kristliku seksuaaleetika küsimustes. Aastaid õpetas ÜMK ametlikult, et abielu on ainult mehe ja naise vaheline liit, aktiivses homoseksuaalses suhtes olevaid isikuid ei ordineerita vaimulikuks ning metodisti vaimulikud ei laulatata ka samasoolisi paare. Praktikas hakkasid aga mitmed USA ÜMK piiskopid ja isegi aastakonverentsid (kohalikud kirikukogud) neid põhimõtteid eirama ning 2024. aasta peakonverentsil (üldisel kirikukogul) muudeti kirikukorda, eemaldades senised keelud homoseksuaalide suhtes ning andes piirkondlikele kirikutele senisest suurema otsustusvabaduse. EMK leidis, et selline areng ei ole kooskõlas Pühakirja õpetusega. Eesti Metodisti Kirik soovis jääda ustavaks Piibli autoriteedile, klassikalisele wesleylikule õpetusele ja ajaloolisele kristlikule arusaamale abielust ning seksuaaleetikast. Lahkumine ei olnud seega seotud ainult ühe eetilise küsimusega, vaid väljendas veendumust, et ÜMK liigub õpetuslikult hereetilises suunas.
Lahkumine võimaldab EMK-l iseseisvalt kujundada oma õpetust, kirikukorda, vaimulike ordineerimist ja rahvusvahelisi suhteid. Samal ajal kerkis esile vajadus oma piiskopliku juhtimise järele. Eesti metodismis oli pikka aega kiriku kohalikuks juhiks superintendent ning nõukogude ajal puudus ka võimalus kujundada iseseisvat piiskoplikku struktuuri. Kiriku iseseisvuse taastamise järel pärast lahkumist ÜMK-st tekkis võimalus rajada täielikult iseseisev Eesti metodisti piiskopkond. Piiskopi valis ametisse EMK aastakonverents (kirikukogu) ise ning see kinnitas kiriku täielikku iseseisvust.
Piiskopi ametisse pühitsemisel osalesid käte pealepanijaina Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) piiskopid. See ei tähendanud, et EELK oleks EMK piiskopi ametisse määranud või et EMK oleks muutunud luterliku kiriku mingiks osaks. Tegemist oli teadliku oikumeenilise sammuga, mis väljendas kirikutevahelist osadust, vastastikust tunnustamist ning piiskopiameti ajaloolist tähtsust.
Üheks oluliseks põhjuseks EELK piiskoppide kaasamiseks oli apostellik suktsessioon. EELK peab oma piiskopiametit osaks ajaloolisest apostellikust suktsessioonist. Selle järjepidevus taastati 5. juunil 1921, kui Eesti 1917. aastal iseseisvunud luterliku kiriku esimene piiskop Jakob Kukk pühitseti ametisse Uppsala peapiiskopi Nathan Söderblomi ja Porvoo piiskopi Jaakko Gummeruse poolt. Pühitsemine toimus teadlikult Rootsi kiriku ajaloolise korra järgi ning selle eesmärk oli taastada Eesti luterlikus kirikus piiskopiamet ajaloolises apostellikus järjepidevuses. Sellest ajast alates on kõik EELK piiskopid saanud ametissepühitsemise sellesama piiskopliku järjepidevuse kaudu.
EMK soovis, et ka tema piiskopiamet oleks seotud selle ajaloolise järjepidevusega. Seetõttu oli EELK piiskoppide osalemine metodisti piiskopi pühitsemisel enamat kui lihtsalt oikumeeniline viisakus ja vastutulek. Sellel oli kirikuõiguslik, teoloogiline ja sümboolne ajalooline tähendus. Sellega rõhutati, et Eesti Metodisti Kirik soovib seista ajaloolise piiskopiameti apostellikus järjepidevuses ning et ka tulevased EMK piiskopid võiksid saada pühitsetud juba sellesse järjepidevusse kuuluvate piiskoppide poolt.
Samas tuleb märkida, et metodismi rajaja John Wesley ei pidanud ajaloolist piiskoplikku suktsessiooni metodistliku liikumise olemasolu vältimatuks tunnuseks, sest metodism oli anglikaani kirikusisene liikumine. Tema arvates seisnes kiriku apostellikkus eelkõige ustavuses apostlite õpetusele ja evangeeliumi kuulutamisele. Hilisem Inglise kirikust iseseisvunud metodism on selles küsimuses olnud rohkem sügavuti minev. Mitmed metodisti kirikud, kes kuuluvad mandri Euroopas ÜMK-sse, on hakanud pidama ajaloolist piiskoplikku suktsessiooni oluliseks kiriku katoolsuse, nähtava järjepidevuse ja kirikutevahelise osaduse märgiks. Selle tulemusena on sõlmitud Leuenbergi osaduslepinguid luterlike ja anglikaani kirikutega ning tunnustatud vastastikku ka piiskopiametit. Briti metodismi emamaal aga (ja ka briti ühenduse maades) pole piiskoplikku struktuuri. Seal juhib kirikut aastakonverents ja selle valitud president.
EMK otsus kaasata EELK piiskopid oma piiskopi ametisse pühitsemisse väljendab seda arengut. Sellega ühendati metodistlik õpetus ja identiteet ajaloolise piiskopliku apostelliku järjepidevuse taotlusega. EMK jääb edasi täielikult iseseisvaks metodisti kirikuks – tema õpetus on jätkuvalt wesleylik, kirikukord metodistlik ning sakramentide mõistmine metodistliku traditsiooni kohane, mis on peaaegu identne luterliku arusaamaga. EELK piiskoppide osalemine ei muutnud EMK õpetust ega kiriklikku kuuluvust, kuid väljendas teadlikku soovi kuuluda nähtavalt apostellikku ja ajaloolisse kristlikku traditsiooni ning anda see järjepidevus edasi ka tulevastele põlvkondadele.
Andres Kapp on EMK Tallinna koguduse liige
«Ubi Petrus, ibi Ecclesia.» Püha Ambrosius Milaanost
Kus on Peetrus, seal on Kirik. Roomakatoliku kiriku õpetuse kohaselt on Rooma paavst apostel Peetruse ametijärglane. Sellest tulenevalt – kui ma õigesti aru saan – saab katoliiklane olla vaid see kristlane, kes on ametlikus kirikuosaduses «Peetrusega» ehk paavstiga.
Luterlased ei ole osaduses Rooma paavstiga alates Leo X vandebullast «Decet Romanum Pontificem» (3. jaanuar 1521), s.t juba rohkem kui 500 aastat. Ortodoksid ei ole osaduses Roomaga varsti juba 1000 aastat (alates 1054. aastast).
«Ta [Martin Luther] on nüüd kuulutatud ketseriks; samuti ka teised – olenemata nende võimust või seisusest –, kes pole hoolinud omaenda päästest, vaid on avalikult ja kõigi silme all hakanud järgima Martini hukatuslikku ja ketserlikku sekti ning pakkunud talle avalikult abi, nõu ja toetust, julgustades teda tema sõnakuulmatuses ja kangekaelsuses või takistades meie nimetatud kirja avaldamist: sellised isikud on langenud nimetatud kirjas sätestatud karistuste alla ning neid tuleb õigustatult pidada ketseriteks ja kõigi ustavate kristlaste poolt vältida, nagu ütleb apostel (Tiitusele 3:10–11),» deklareerib Leo X 1521. aastal oma vandebullas.
Nagu öeldakse: Roma locuta, causa finita. Rooma on kõnelenud, asi on otsustatud. Peetrus on rääkinud.
Luterlased seevastu «õpetavad, et üks püha kirik peab püsima igavesti. Kirik on nimelt pühade osadus, milles õpetatakse õigesti evangeeliumi ning jagatakse õigel viisil sakramente» (Augsburgi usutunnistuse VII artikkel, ladinakeelse versiooni järgi).
Niisiis on luterlaste jaoks kiriku kriteeriumiks õige usk ja õpetus. Kirik on seal, kus õpetatakse õigesti evangeeliumi ja jagatakse õigel viisil sakramente. See on nii sellepärast, et seal on oma tõotust mööda Jeesus Kristus ise.
Traktaadis paavsti võimust ja primaadist («De potestate et primatu papae tractatus», 1537) õpetab evangeelne-luterlik kirik: «See aga, et on öeldud: «Sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku» [Mt 16:18], ei tähenda kindlasti seda, et kogudus oleks ehitatud inimese autoriteedile, vaid ikkagi selle avaliku tunnistuse ametile, mille Peetrus rajas, kuulutades Jeesuse Kristuseks, Jumala pojaks. Sellepärast kõnetatakse teda kui selle ameti pidajat: «sellele kaljule», s.t sellele ametile. … Enamik kirikuisasid, nagu Origenes, Ambrosius, Cyprianus, Hilarius ja Beda, ei tõlgenda seda kirjakohta Peetruse isiku või ülemvõimu kohta käivalt.»
Kahtlemata on Kiriku ajaloos ette tulnud lõhenemistega seotud olukorrad erinevad. Samas me ei pääse küsimusest – mis on tähtsam, kas tingimusteta kuulekus kirikuvõimudele või Kiriku õpetusele ja selle aluseks olevale Jumala sõnale? Mida teha, kui kirikuvõimud on sõnakuulmatud Kristusele ja juhivad kirikulaeva ilmselge ketserluse karidele?
Kui vastatakse, et see on Peetrus, s.t paavst, kes määratleb usklikele siduvalt selle, mida Kirik usub ja õpetab, ja mitte keegi saksa munk või mõni traditsionaalne vennaskond, siis… Peetrus andis näiteks paari aasta eest loa õnnistada väljaspool liturgiat homopaare. Seda ei sõnastatud küll ex cathedra õpetusena, aga siiski. Ja praegune Peetrus ei ole seda ketserlust tühistanud. Kuidas jääb selles asjas kristliku kuulekusega?
Kirik ei ole tingimata seal, kus on Peetrus, kes salgas Kristuse kolm korda ära. Kirik on aegade lõpuni seal, kus püsib Siimon Peetruse tunnistus: «Sina oled Messias, elava Jumala Poeg» (Mt 16:16).
Jaanipäeva keskmes on südasuvine valgus. Kristlased tuletavad sel päeval meelde meest, kes tunnistas valgusest nii kirkalt, et võimukandjad ei suutnud seda taluda.
Ristija Johannes ei olnud usuline diplomaat. Ta ei tulnud inimestele kinnitama, et kõik on hästi. Tema sõnumiks oli: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!»
Johannes oli teistest eristuv. Ta tuli kõnnumaalt, rõivastus kaamelikarvadest kuube ning elas askeetlikult. Ta ei hoolinud populaarsusest ega välisest edust. Tema elu oli vastandumine maailmale, kus inimese elu rajaneb mugavusele, võimule, heale nimele ja lugupeetusele.
Johannes oli ohtlik mitte üksnes sellega, et ta oli erinev. Lihtsalt erinevust suudab maailm taluda ning sageli selle n-ö söödavaks teha. Hoopis keerulisem on lugu pühadusega. Püha inimene mitte üksnes ei erine, vaid paljastab midagi teiste inimeste kohta.
Kristlase pühadus ei ole oma erilisuse esitlemine. See on armu saanud patuse elu Kristuse valguses. Sellepärast peab maailm teda ohtlikuks.
Inimene on oma loomult jäljendav olend. Me ei kopeeri mitte üksnes teiste käitumist, vaid ka nende soove. Õpime teistelt, mille poole tasub püüelda, mida häbeneda ning mida pidada normaalseks. Nõnda sõnastab ühiskond kirjutamata kokkuleppe, milline eluviis on aktsepteeritav.
Püha inimene rikub seda lepet. Ta ei taha sama asju, mida teised, ega kummarda samu ebajumalaid. Sellepärast hakkab tema elu tunduma etteheitena, isegi kui ta etteheiteid ei tee. Ta osutab, et teistsugune elu on võimalik. Just see muudab ta tülikaks.
Kui inimene ei nõustu valetama, saavad avalikuks teiste valed. Puhta elu kõrval ei paista ebapuhtus enam laitmatuna. Andeksandmine osutab, kui väga on teised kinni oma kibeduses.
Sellepärast tekitab Jumala tahte järgi elav inimene vastumeelsust selles, kes ei taha valguse kätte tulla.
Ristija Johannes koges seda isiklikult. Ta kaotas elu, sest ütles kuningale: «Sa ei tohi pidada oma venna naist!» Ta julges esitada küsimusi võimukandjate seksuaalmoraali kohta.
Johannes oli valguse tunnistaja, aga Kristus ise oli valgus. Temas kohtus patune inimene Jumala enda pühadusega: valgusega, milles ei ole pattu, valet ega kompromisse pimedusega. Sellepärast tahtis maailm ta enda keskelt kaotada ning ristile naelutada.
Jumala sõnast kinni pidav ning selle järgi elav kristlane ei peaks imestama, kui teda peetakse probleemiks. Nii oli meie Issandaga ning samamoodi läheb Tema järgijatega.
Kirikul pole vaja provotseerida ega tagakiusu otsida. Aga ta ei peaks ka loobumisega oma kutsumusest pühadusele ostma endale tunnustust. Patu küsimuses vaikimisega võib ta hetkeks vältida maailma pahameelt. Lõpetades kõne meeleparandusest, võidakse teda isegi tunnustada avara suhtumise pärast.
Aga sellega kaotab ta midagi olulist. Kirik, mis pimedust enam ei häiri, ei muutu avatumaks. Ta on lihtsalt oma tuled ära kustutanud.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal