In memoriam õpetaja emeeritus dr. Toomas Paul (29.10.1939–15.07.2026)

Me peame kõik minema. Kui aga minnes võiksime taibata, mis meie rahule tarvis läheb, võiksime nägijaks saada. Kui see pilk ei ole see kabuhirm, millest Ilmutusraamat räägib, et kui inimesed näevad Inimese Poega tulevat, paluvad nad mägesid ja künkaid, et need neid kataks – vaid kui see on pilk, mis täidab meid lootusega ja ei jäta häbisse. See näitab: kui kõik otsa saab, ei ole Jumal otsa saanud. Kui ka meist midagi järgi ei jää, võib tulla Tema riik. Võib-olla see on ülim, milleni inimene tõusta saab. Selle kõrval palju muud, millele me oma elu kulutame, on hoopiski tühine. Peame neid muidki asju tegema, aga see, mis meid viimses mõttes võiks inimeseks teha, mis meid võiks teha Jumala igavikukski – võib-olla need on need silmapilgud, mil me ei vaatagi enam enesele, vaid mingil kombel silmad näevad seda, mis kõige taga olla võiks. Mis ei saa kaduda ega hävida, vaid millel on mingi hoopis teine tähendus.

Vahest on jutt mõistetavam, kui mõtleme trükikirjale. Seal on paber ja tähed trükimustaga, ja need on hõlpsasti hävitatavad. Pane tikuga tuli külge või võta rebi ta tükkideks, ning teda ei ole enam. Ometi see, mis sinna kirjutatud, ei ole mingil kombel sama sellega, mis olid paber ja trükimust. See on omaette ja vaid ajutiselt paberiga ühendatud. Võib-olla ka teisiti: tekst võib olla loetud või öeldud, me võime ta pähe õppida. Ja siis võib paber kaduda, kuid sõnumi sisu on meil olemas.

Armsad sõbrad! Võib-olla niisugune on ka meie inimlik loomus. Mis meist ikka muud saab järgi jääda kui pihutäis tuhka või põrmu. Aga kui elu oleks kellelegi lugeda, kui ta oleks selle sõnumi vastuvõtmine ja meie ainult paber ja trükimust? Siis on parim, mis paberiga sündida saab, et sinna on kirjutatud midagi, millel on tähendus. Temal enesel ei ole siis väärtust, vaid sellel, mille väljendamiseks ta on. Kui nõnda Jumal võiks meile end mingil kombel ilmutada – Tema ise teab, mis see olla võiks, aga küllap Ta pakub. Küllap selles Ta armastus viimselt on, et Ta tõesti igale inimesele elus nii- või teistmoodi pakub midagi, mis ta teeks tõeliselt suureks. Oh, kui me mõistaksime seda vastu võtta! Kui see meisse kinni jääks! Kui see oleks miski, mis tõrjub tühja lootuse, et me siia võiks igavesti jääda ja selle külge klammerdamise kõrvale! Ja paneks meid mõistma (võib-olla ka siis, kui me selle ära unustame): kui see meisse ometi elama jääb, ei ole see asjata olnud. Ei saa keegi kiidelda: mina ei karda surma. Kui see silme ees on, siis on inimesel vahest kohuski seda karta ja püüda vältida. Ka inimesel inimesena võib olla hetki, kus ta mõistab, kui tühine seegi viimselt on, kui ta ei saanud millestki tõeliselt suurest osa. Aamen.

Katkend 26. augustil 1984 Karja kirikus peetud jutlusest

Südamepeegel vaimuliku elu läbikatsumiseks katekismuse viie päätüki põhjal.

ESIMENE PÄÄTÜKK

1. käsk

Kelle päralt on sinu süda? Kas Jumala või maailma päralt? Kas sa elad ilma Jumalata? – Kas kardad Jumalat üle kõigi asjade või kardad sa oma seltsilisi ja nende pilget? – Kas armastad kõigest südamest Jumalat või raha või lõbu? – Kas loodad tõsiselt Jumala pääle või loodad oma enese jõu ja osavuse pääle? – Kas oled Jumala teedega rahul või oled sa arg ja vastumeelne?

2. käsk

Kas Jumala nimi on sulle püha või põlgad sa Jumalat, nii et sa ka Tema nimest ei hooli, ütled ilma aukartuseta «Jumal», või tarvitad Jumala nime muul viisil kurjasti? – Kas hoiad ennast kergemeelse vandeandmise ja kurja vandumise eest? – Kas su süda on ebausust vaba? – Kas sa ei ole iialgi Jumala sõna, palve ehk jutluse üle nalja heitnud ja irvitanud? Kas tunnistad ennast ka pilkajate keskel Kristuse poole? – Kas sa ei ole silmakirja teener? Kas sinu palvetamine, armulaual- ja kirikuskäimine on tõsist laadi? – Kas palvetad häämeelega? Kas oled rõõmus, et tohid Jumalaga, oma Isaga, kõnelda? Kas ka pilkajate ja võõraste keskel vaikselt palvet teed? – Kas häämeelega laulad laulu, millega Jumalat kiidetakse? Kas kiidad Jumalat, Tema armu ja väge ka inimeste ees, kus see sünnis on? – Kas tänad Jumalat oma tervise, töö, teenistuse ja Tema lugemata häätegude eest või oled tänamata?

3. käsk

Kas tunned rõõmu pühapäeva üle? Mispärast tunned sa rõõmu? – Kas kuuled häämeelega Jumala sõna, kas tähele pannes? Kas tarvitad seda enesele karistuseks ja paranduseks? Kas palud, et  Jumala sõna hää maa sisse langeks? – Kas on sulle jumalateenistus kallim kui isanda teenistus? Tähtsam kui kaduv tulu, armsam, kui ihulik lõbu? – Kas oled meelelahutuste puhul ristiinimene või pagan? Kas oled esmaspäeval tööl värske? Kui mitte, kus on põhjus? – Kas viibid häämeelega oma perekonna ja omaksete seltsis? Kas loed kristlikku kirjandust? Või on sinu ajaleht ja raamat usuvastane?

4. käsk

Kas tänad Jumalat, et sul vanemad ja kasvatajad on, kas teed neile hoolsuse, aupaklikkuse ja sõnakuulmise läbi rõõmu? Kas kujutad enesele sagedasti seda vaeva ja muret ette, mis sinu vanematel sinu pärast sinu lapsepõlves oli? Kas tänad neid selle eest au andes? – Kas sa ei pea vanemaid halvaks, ka mõttes? Kas lased vanematel sind juhtida või paned nende manitsustele vastu? – Kas palvetad oma vanemate eest? – Kas usud, et Jumal vastupanijatele kohut mõistab? – Kas austad oma juhatajaid ja hingekarjaseid igal ajal, ka kui nende juures vigu leiad? Kas hoolid nende manitsusest? – Kas teenid oma isandaid hää tahtmisega ja ustavalt nagu Kristustki?

5. käsk

Kas sa kedagi ei ole haavanud sõna või teoga? Kas sul kellegi vastu ei ole viha ehk vaenu, nii et sa temast ilma teretuseta mööda lähed? Kas sa iialgi ei tundnud kahjurõõmu? – Kas oled leplik? Kas oled abivalmis? – Kas sa ei riku oma tervist alkoholi tarvitamise ja liiderliku eluviisi läbi? Kas sa ei ole mänginud enesetapmise mõttega? – Kas sa iialgi ei ole toores loomade vastu?

6. käsk

Kas sinu mõtted, kõne ja teod on alati ja igalpool puhtad ja ausad? Kas pead seda meeles, et Jumal kõik teab, ka salajamadki patud? Kas sinu ihu on Jumala tempel? – Kas hoiad ennast eemale pahast seltsist, kõlbmata lauludest ja naljadest, kahjulikust kirjandusest, nilbetest näitemängudest ja piltidest, laiskusest ja liialdustest? – Kas palud enesele puhast südant? Kas hoiad ausa seltskonna poole? Kas sinu abielu on puhas?

7. käsk

Kas sa iialgi ei varastanud ega vargust ei toetanud? Kas iialgi ei petnud? Kas sa iialgi ei olnud ustavuseta, laisk, pillaja, kade, kõrk? Kas oled võõra omanduse õigele omanikule tagasi andnud? – Kas sa ei ole ennast võõra patuga seganud? – Kas ajad maapäälseid asju taga või nõuad seda, mis üleval? Kas tunned, et Jumal sinule ajalikku vara ainult laenuks on annab? – Kas oled valmis ligimest teenima ja aitama, hoolas, kokkuhoidlik, omaga rahul? Kas ohverdad misjonile, vaestele, Jumala riigile, häätegevusele?

8. käsk

Kas sa iialgi ei valetanud? Ka häda pärast mitte? Kas sa vabanduste puhul tunned, et südametunnistus sind vales süüdistab? Kas sa iialgi ei ole tõtt surnuks vaikinud? – Kas sa iialgi ligimese kohta armuta ei kõnelenud, teda ei laimanud, põlanud, sõimanud? – Kas oled sõbra ja vaenlase ees avalik? Kas jutustad häämeelega ka seda, mis ligimene hääd teinud? Kas kõneled kõigesuurema rõõmuga iseenesest ja oma ettekujutatud omadustest?

9. ja 10. käsk

Kas kaitsed ligimese oma, ilma kadeduseta? Kas tänad Jumalat ka selle eest, mis sul on, olgugi sul vähe? – Kas võitled palve ja töö abil kurja himustamise vastu? Kas poliitiline erakond, mille liikmeks sa oled, ligimese vastu igapidi õige ja aus on? Ka Jumala riigi ja kiriku vastu?

TEINE PÄÄTÜKK

Kas paned südametunnistuse häält tähele või suretad seda eneses? – Kas tänad Loojat, et sa mitte pime, kurt, tumm, halvatud, nõdrameelne ei ole? – Kas sul on õige usk? Kas võtad Jumala armu vastu, mis sulle Kristuses pakutakse? Kas tänad Jumalat, et sul Lunastaja on? – Kas usud, et Jeesus on Jumala Poeg, et ta ka sind on lunastanud, nii et sa nüüd mitte enam ei pruugi patu ori olla? Kas mõtled, kui kallilt Ta sind lahtiostis? Kas võid tõega ütelda: Jeesus, Sulle ma elan, Sulle ma suren? – Kas palud enesele püha Vaimu, ilma milleta sa mitte ei või Jeesuse juurde tulla? Kas lased ennast püha Vaimu läbi kutsuda ja valgustada? Kas sa ei pane talle vastu? Kas lased ennast Jeesuse juurde tuua? Kas võitled patuga? Kas seisad pühitsuses? Kas palud, et hoitud jääksid usus ja vagas elus? – Kas oled patust pöörnud? Kas võitled igapäev? Kas sul on Vaimu vilja: armastust, rõõmu, rahu, kannatust, lahkust, häädust, usku, tasandust, kasinust? – Kas tänad Jumalat, et oled evangeeliumi-luteri kiriku liige, kus Jumala sõna on keelmata ja pühad sakramendid Kristuse seadmise järele tegevad? Kas oled oma kirikule, oma vaimulikule Emale, alati ustav?

KOLMAS PÄÄTÜKK

Kas palud püha Meie Isa palvet tõsiselt ja vaga meelega? Kas palvetad ka teiste eest? Kas palud, et Jumala nime puhta õpetuse ja vaga elu läbi pühitsetaks? Kas palud, et Jumala riiki laiali laotataks igalpool, ka juutide ja paganate juures? Kas palud, et sa õndsaks saaksid ja nõnda Jumala armu tahtmine ka sinu juures täide läheks? – Kas palud oma leiva, tervise, hää ilma, töö, kordamineku pärast või arvad sa, et see palve midagi ei mõju? – Kas võib V. palvet õiglase meelega paluda? Kas annad oma vastasele südamest andeks? Kas jõuad lahkusega temast ette? Kas palud, et Jumal sind kiusatuse eest hoiaks? Kas sa ise ei saada ennast kiusatuse sisse? Kas palud õndsat lahkumist? Kas ütled Aamen täie usukindlusega?

Kas palvetad korralikult ja sagedasti? Kas palvetad ka ühiselt?

NELJAS PÄÄTÜKK

Kas tänad Jumalat, et oled ristitud? Kas uuendad sagedasti oma ristimise lepingut? Kas ütled ennast lahti kuradist ja tema töödest ning tema vaimust? Kas uputad igapäev oma vana loomust? Ja äratad igapäev oma uut loomust? Kas annad ennast igapäev Jumalale?

Kas pead ja täidad hoolega oma leeritõotust?

VIIES PÄÄTÜKK

Kas usud, et sa püha õhtusöömaajas Jeesuse ihu ja verd vastu võtad? – Kas tuled rõõmuga püha armulauale? Või on su süda raske, sest et sinu südametunnistus sulle ütleb, et sa peaksid uut elu algama, mida sa ise aga veel ei tahagi? Kas tuled leplikult? Kas igatsed kõigest südamest Jumala armu või oled tuim ja ükskõikne? Kas armulaual käimise päev on sulle iseäranis püha või otsid sa kohe jälle maailmas lahutust ja satud hukatuse teele?

KUUES PÄÄTÜKK: PIHTIST

Kas sul on igalajal Jumal silmade ja südame ees? Kas lased jumalikul tõel ennast patu eest hoiatada ja meeleparandusele juhatada? – Kas sa mõtled sellepääle, et kes teab hääd teha, aga ei tee seda mitte, sellele on see patuks? – Kas mõtled vanade pattude pääle kahetsedes ja aitad teisi inimesi, et nad samade pattude sisse ei lange, või vaatad sa patu pääle kergelt? Aga Jumal ei vaata mitte kergelt!

Miks ei lähe sa oma hingekarjase juure neid pattusid pihtima, mis sind vaevavad? Miks ei taha sa nende pattude tarvis erapihti kaudu kindlat andeksandmist võtta? Kas sa oled selle pääle mõtelnud, et sa pihtil oma kõigeteadja Jumala eest seisad, kellele keegi ei saa valetada? Kas usud, et Jumal sellele, kes oma pattusid tõsiselt ja avaliku meelega kahetseb ja ennast parandada tahab, ka kõik patud andeks annab? – Kas rõõmustad igavese kodumaa pärast, kus enam pattu ei ole ja kus meie Issanda juures saame olema igavesti?

+ + +

Ja nüüd ära vabanda oma pattu! Jumal ei lase ennast mitte pilgata. Tunnista üles ja pihti ausast ja avalikult, siis saad sa armu kätte!

Väljaandest: Igapäevane palvealtar noorele ja vanale. N. Aunverdt, Vastseliina koguduse õpetaja. Võrus. S. Songi trükk ja kirjastus. 1925.

Johannes Nathan Aunverdt (7. aprill 1889 Tallinn – 1. mai 1927 Tartu) oli Eesti luterlik vaimulik, 1913–1920 Mihkli koguduse õpetaja, 1920–1927 Vastseliina koguduse õpetaja ja 1924–1927 Petseri koguduse õpetaja.

Prantsuse filosoof René Girard on öelnud, et vaid vähesed tahavad tänapäeval saada pühaks inimeseks, aga kaalust maha võtta tahavad kõik. Püüdlemine pole kadunud, aga muutunud on selle eesmärk: pühaduse asemel taotletakse ideaalset keha. Vabadusest räägitakse meie ajal palju, aga vaid vähesed on vabad peegli ja vannitoakaalu kütkeist. Rannahooaja lähenedes häbenevad paljud oma keha.

Kristlik usk annab selles küsimuses vabastava taipamise: keha ei ole mitte meie inimväärikuse mõõt, see pole ka tähendusetu mateeria, mida igaüks saab muuta, kuidas vaid tahab. Keha on Jumala and.

Jumal loob inimese kehaliseks olendiks, meheks ja naiseks. Ta vormib inimese maapõrmust ning puhub inimesse elu vaimu. Inimene on ühtaegu nii Jumala kuju kui maapõrm.

Sellepärast ei tunne kristlus sellist «mina», mis oleks lahutatav kehast. Inimesel mitte ei ole keha, vaid inimene on kehaline isik. Keha ei ole arvutiprogrammi taoline kasutusliides või kest, mis varjab selle taga elavat tegelikku inimest.

Kui miski on tõeliselt kehapositiivne, siis on seda kristlik arusaam inimese kehast. Usu keskmes on Jumala Poeg, kes sai lihaks. Ta sündis naisest, kasvas inimesena, kannatas ja suri. Kui Jumal võttis endale inimliku ihu, siis ei saa ihu olla vangla või vaenlane.

Just kehalisuse vastu astusid välja kõige varasemad eksiõpetused. Gnostitsism pidas materiaalset maailma kurjaks ning pääsemist vabanemiseks ihust. Tõeline «mina» oli hing, kes oli vangistatud mateeriasse. Kiriku vastuseks oli kinnihoidmine ihu ülestõusmisest.

Kui tegelik mina arvatakse olevat väljaspool ihu või peetakse seda keha vastandiks, kerkib taas esile sama gnostitsistlik kiusatus. Ilmsiks saab see soolisusega seotud küsimuste puhul. Nn gender-ideoloogias jäetakse bioloogilisele soole võrreldes inimese enda kogetud identiteediga teisejärguline roll. Kui «mina» defineeritakse sõltumatult kehalisest tegelikkusest või sellele vastupidiselt, lahutatakse inimene tema olemisest looduna. Keha saab isiksuse nähtavaks tegemise asemel materjaliks, mida saab kujundada oma sisemise kogemuse kohaselt.

Kristlik vastus gnostikutele ei piirdu siiski pelgalt bioloogiaga. Ihu ütleb, kes me oleme. Jumal lõi inimese kehaliseks olendiks, keda saab näha, kuulda, puudutada ja armastada. Keha teeb nähtavaks selle, et inimene on loodud osaduseks, vastutuseks ja truuduseks. Sellepärast lähtub ka kristlik seksuaaleetika keha kallihinnalisusest.

Kristlus annab väärtuse ka neile inimestele, kelle keha me ei oska väärtustada: vananevatele, haigetele, invaliididele ja väsinutele. Inimese väärtus ei sõltu sellest, milline ta peeglist paistab. Ka Kristuse ihu rudjuti: «Ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada.» (Js 53:2) Ka ülestõusnud Kristus ei loobunud oma haavadest.

Kristlik lootus ei piirdu vaid vaimsega. Me usume ihu ülestõusmist ning sellepärast on meie kehal igavikuline väärtus. Sellepärast julgeb kristlik usk öelda tänapäeva inimesele: sinu keha ei ole eksitus.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Miks lahkus Eesti Metodisti Kirik Ühinenud Metodisti Kirikust ja miks pühitsesid EMK piiskopi ametisse just EELK piiskopid?

Eesti Metodisti Kiriku (EMK) lahkumine Ühinenud Metodisti Kirikust (ÜMK – United Methodist Church ehk UMC) oli eelkõige õpetuslik ja kirikukorralduslik otsus. Selle peamiseks ajendiks kujunesid süvenevad erimeelsused Pühakirja autoriteedi ning kristliku seksuaaleetika küsimustes. Aastaid õpetas ÜMK ametlikult, et abielu on ainult mehe ja naise vaheline liit, aktiivses homoseksuaalses suhtes olevaid isikuid ei ordineerita vaimulikuks ning metodisti vaimulikud ei laulatata ka samasoolisi paare. Praktikas hakkasid aga mitmed USA ÜMK piiskopid ja isegi aastakonverentsid (kohalikud kirikukogud) neid põhimõtteid eirama ning 2024. aasta peakonverentsil (üldisel kirikukogul) muudeti kirikukorda, eemaldades senised keelud homoseksuaalide suhtes ning andes piirkondlikele kirikutele senisest suurema otsustusvabaduse. EMK leidis, et selline areng ei ole kooskõlas Pühakirja õpetusega. Eesti Metodisti Kirik soovis jääda ustavaks Piibli autoriteedile, klassikalisele wesleylikule õpetusele ja ajaloolisele kristlikule arusaamale abielust ning seksuaaleetikast. Lahkumine ei olnud seega seotud ainult ühe eetilise küsimusega, vaid väljendas veendumust, et ÜMK liigub õpetuslikult hereetilises suunas.

Lahkumine võimaldab EMK-l iseseisvalt kujundada oma õpetust, kirikukorda, vaimulike ordineerimist ja rahvusvahelisi suhteid. Samal ajal kerkis esile vajadus oma piiskopliku juhtimise järele. Eesti metodismis oli pikka aega kiriku kohalikuks juhiks superintendent ning nõukogude ajal puudus ka võimalus kujundada iseseisvat piiskoplikku struktuuri. Kiriku iseseisvuse taastamise järel pärast lahkumist ÜMK-st tekkis võimalus rajada täielikult iseseisev Eesti metodisti piiskopkond. Piiskopi valis ametisse EMK aastakonverents (kirikukogu) ise ning see kinnitas kiriku täielikku iseseisvust.

Piiskopi ametisse pühitsemisel osalesid käte pealepanijaina Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) piiskopid. See ei tähendanud, et EELK oleks EMK piiskopi ametisse määranud või et EMK oleks muutunud luterliku kiriku mingiks osaks. Tegemist oli teadliku oikumeenilise sammuga, mis väljendas kirikutevahelist osadust, vastastikust tunnustamist ning piiskopiameti ajaloolist tähtsust.

Üheks oluliseks põhjuseks EELK piiskoppide kaasamiseks oli apostellik suktsessioon. EELK peab oma piiskopiametit osaks ajaloolisest apostellikust suktsessioonist. Selle järjepidevus taastati 5. juunil 1921, kui Eesti 1917. aastal iseseisvunud luterliku kiriku esimene piiskop Jakob Kukk pühitseti ametisse Uppsala peapiiskopi Nathan Söderblomi ja Porvoo piiskopi Jaakko Gummeruse poolt. Pühitsemine toimus teadlikult Rootsi kiriku ajaloolise korra järgi ning selle eesmärk oli taastada Eesti luterlikus kirikus piiskopiamet ajaloolises apostellikus järjepidevuses. Sellest ajast alates on kõik EELK piiskopid saanud ametissepühitsemise sellesama piiskopliku järjepidevuse kaudu.

EMK soovis, et ka tema piiskopiamet oleks seotud selle ajaloolise järjepidevusega. Seetõttu oli EELK piiskoppide osalemine metodisti piiskopi pühitsemisel enamat kui lihtsalt oikumeeniline viisakus ja vastutulek. Sellel oli kirikuõiguslik, teoloogiline ja sümboolne ajalooline tähendus. Sellega rõhutati, et Eesti Metodisti Kirik soovib seista ajaloolise piiskopiameti apostellikus järjepidevuses ning et ka tulevased EMK piiskopid võiksid saada pühitsetud juba sellesse järjepidevusse kuuluvate piiskoppide poolt.

Samas tuleb märkida, et metodismi rajaja John Wesley ei pidanud ajaloolist piiskoplikku suktsessiooni metodistliku liikumise olemasolu vältimatuks tunnuseks, sest metodism oli anglikaani kirikusisene liikumine. Tema arvates seisnes kiriku apostellikkus eelkõige ustavuses apostlite õpetusele ja evangeeliumi kuulutamisele. Hilisem Inglise kirikust iseseisvunud metodism on selles küsimuses olnud rohkem sügavuti minev. Mitmed metodisti kirikud, kes kuuluvad mandri Euroopas ÜMK-sse, on hakanud pidama ajaloolist piiskoplikku suktsessiooni oluliseks kiriku katoolsuse, nähtava järjepidevuse ja kirikutevahelise osaduse märgiks. Selle tulemusena on sõlmitud Leuenbergi osaduslepinguid luterlike ja anglikaani kirikutega ning tunnustatud vastastikku ka piiskopiametit. Briti metodismi emamaal aga (ja ka briti ühenduse maades) pole piiskoplikku struktuuri. Seal juhib kirikut aastakonverents ja selle valitud president.

EMK otsus kaasata EELK piiskopid oma piiskopi ametisse pühitsemisse väljendab seda arengut. Sellega ühendati metodistlik õpetus ja identiteet ajaloolise piiskopliku apostelliku järjepidevuse taotlusega. EMK jääb edasi täielikult iseseisvaks metodisti kirikuks – tema õpetus on jätkuvalt wesleylik, kirikukord metodistlik ning sakramentide mõistmine metodistliku traditsiooni kohane, mis on peaaegu identne luterliku arusaamaga. EELK piiskoppide osalemine ei muutnud EMK õpetust ega kiriklikku kuuluvust, kuid väljendas teadlikku soovi kuuluda nähtavalt apostellikku ja ajaloolisse kristlikku traditsiooni ning anda see järjepidevus edasi ka tulevastele põlvkondadele.

Andres Kapp on EMK Tallinna koguduse liige

«Ubi Petrus, ibi Ecclesia.» Püha Ambrosius Milaanost

Kus on Peetrus, seal on Kirik. Roomakatoliku kiriku õpetuse kohaselt on Rooma paavst apostel Peetruse ametijärglane. Sellest tulenevalt – kui ma õigesti aru saan – saab katoliiklane olla vaid see kristlane, kes on ametlikus kirikuosaduses «Peetrusega» ehk paavstiga.

Luterlased ei ole osaduses Rooma paavstiga alates Leo X vandebullast «Decet Romanum Pontificem» (3. jaanuar 1521), s.t juba rohkem kui 500 aastat. Ortodoksid ei ole osaduses Roomaga varsti juba 1000 aastat (alates 1054. aastast).

«Ta [Martin Luther] on nüüd kuulutatud ketseriks; samuti ka teised – olenemata nende võimust või seisusest –, kes pole hoolinud omaenda päästest, vaid on avalikult ja kõigi silme all hakanud järgima Martini hukatuslikku ja ketserlikku sekti ning pakkunud talle avalikult abi, nõu ja toetust, julgustades teda tema sõnakuulmatuses ja kangekaelsuses või takistades meie nimetatud kirja avaldamist: sellised isikud on langenud nimetatud kirjas sätestatud karistuste alla ning neid tuleb õigustatult pidada ketseriteks ja kõigi ustavate kristlaste poolt vältida, nagu ütleb apostel (Tiitusele 3:10–11),» deklareerib Leo X 1521. aastal oma vandebullas.

Nagu öeldakse: Roma locuta, causa finita. Rooma on kõnelenud, asi on otsustatud. Peetrus on rääkinud.

Luterlased seevastu «õpetavad, et üks püha kirik peab püsima igavesti. Kirik on nimelt pühade osadus, milles õpetatakse õigesti evangeeliumi ning jagatakse õigel viisil sakramente» (Augsburgi usutunnistuse VII artikkel, ladinakeelse versiooni järgi).

Niisiis on luterlaste jaoks kiriku kriteeriumiks õige usk ja õpetus. Kirik on seal, kus õpetatakse õigesti evangeeliumi ja jagatakse õigel viisil sakramente. See on nii sellepärast, et seal on oma tõotust mööda Jeesus Kristus ise.

Traktaadis paavsti võimust ja primaadist («De potestate et primatu papae tractatus», 1537) õpetab evangeelne-luterlik kirik: «See aga, et on öeldud: «Sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku» [Mt 16:18], ei tähenda kindlasti seda, et kogudus oleks ehitatud inimese autoriteedile, vaid ikkagi selle avaliku tunnistuse ametile, mille Peetrus rajas, kuulutades Jeesuse Kristuseks, Jumala pojaks. Sellepärast kõnetatakse teda kui selle ameti pidajat: «sellele kaljule», s.t sellele ametile. … Enamik kirikuisasid, nagu Origenes, Ambrosius, Cyprianus, Hilarius ja Beda, ei tõlgenda seda kirjakohta Peetruse isiku või ülemvõimu kohta käivalt.»

Kahtlemata on Kiriku ajaloos ette tulnud lõhenemistega seotud olukorrad erinevad. Samas me ei pääse küsimusest – mis on tähtsam, kas tingimusteta kuulekus kirikuvõimudele või Kiriku õpetusele ja selle aluseks olevale Jumala sõnale? Mida teha, kui kirikuvõimud on sõnakuulmatud Kristusele ja juhivad kirikulaeva ilmselge ketserluse karidele?

Kui vastatakse, et see on Peetrus, s.t paavst, kes määratleb usklikele siduvalt selle, mida Kirik usub ja õpetab, ja mitte keegi saksa munk või mõni traditsionaalne vennaskond, siis… Peetrus andis näiteks paari aasta eest loa õnnistada väljaspool liturgiat homopaare. Seda ei sõnastatud küll ex cathedra õpetusena, aga siiski. Ja praegune Peetrus ei ole seda ketserlust tühistanud. Kuidas jääb selles asjas kristliku kuulekusega?

Kirik ei ole tingimata seal, kus on Peetrus, kes salgas Kristuse kolm korda ära. Kirik on aegade lõpuni seal, kus püsib Siimon Peetruse tunnistus: «Sina oled Messias, elava Jumala Poeg» (Mt 16:16).

Jaanipäeva keskmes on südasuvine valgus. Kristlased tuletavad sel päeval meelde meest, kes tunnistas valgusest nii kirkalt, et võimukandjad ei suutnud seda taluda.

Ristija Johannes ei olnud usuline diplomaat. Ta ei tulnud inimestele kinnitama, et kõik on hästi. Tema sõnumiks oli: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!»

Johannes oli teistest eristuv. Ta tuli kõnnumaalt, rõivastus kaamelikarvadest kuube ning elas askeetlikult. Ta ei hoolinud populaarsusest ega välisest edust. Tema elu oli vastandumine maailmale, kus inimese elu rajaneb mugavusele, võimule, heale nimele ja lugupeetusele.

Johannes oli ohtlik mitte üksnes sellega, et ta oli erinev. Lihtsalt erinevust suudab maailm taluda ning sageli selle n-ö söödavaks teha. Hoopis keerulisem on lugu pühadusega. Püha inimene mitte üksnes ei erine, vaid paljastab midagi teiste inimeste kohta.

Kristlase pühadus ei ole oma erilisuse esitlemine. See on armu saanud patuse elu Kristuse valguses. Sellepärast peab maailm teda ohtlikuks.

Inimene on oma loomult jäljendav olend. Me ei kopeeri mitte üksnes teiste käitumist, vaid ka nende soove. Õpime teistelt, mille poole tasub püüelda, mida häbeneda ning mida pidada normaalseks. Nõnda sõnastab ühiskond kirjutamata kokkuleppe, milline eluviis on aktsepteeritav.

Püha inimene rikub seda lepet. Ta ei taha sama asju, mida teised, ega kummarda samu ebajumalaid. Sellepärast hakkab tema elu tunduma etteheitena, isegi kui ta etteheiteid ei tee. Ta osutab, et teistsugune elu on võimalik. Just see muudab ta tülikaks.

Kui inimene ei nõustu valetama, saavad avalikuks teiste valed. Puhta elu kõrval ei paista ebapuhtus enam laitmatuna. Andeksandmine osutab, kui väga on teised kinni oma kibeduses.

Sellepärast tekitab Jumala tahte järgi elav inimene vastumeelsust selles, kes ei taha valguse kätte tulla.

Ristija Johannes koges seda isiklikult. Ta kaotas elu, sest ütles kuningale: «Sa ei tohi pidada oma venna naist!» Ta julges esitada küsimusi võimukandjate seksuaalmoraali kohta.

Johannes oli valguse tunnistaja, aga Kristus ise oli valgus. Temas kohtus patune inimene Jumala enda pühadusega: valgusega, milles ei ole pattu, valet ega kompromisse pimedusega. Sellepärast tahtis maailm ta enda keskelt kaotada ning ristile naelutada.

Jumala sõnast kinni pidav ning selle järgi elav kristlane ei peaks imestama, kui teda peetakse probleemiks. Nii oli meie Issandaga ning samamoodi läheb Tema järgijatega.

Kirikul pole vaja provotseerida ega tagakiusu otsida. Aga ta ei peaks ka loobumisega oma kutsumusest pühadusele ostma endale tunnustust. Patu küsimuses vaikimisega võib ta hetkeks vältida maailma pahameelt. Lõpetades kõne meeleparandusest, võidakse teda isegi tunnustada avara suhtumise pärast.

Aga sellega kaotab ta midagi olulist. Kirik, mis pimedust enam ei häiri, ei muutu avatumaks. Ta on lihtsalt oma tuled ära kustutanud.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

25. juuni on Augsburgi usutunnistuse esitamise päev (aastal 2030 möödub sellest 500 aastat). Evangeelne-luterlik kirik käsitab end Jeesus Kristuse poolt asutatud ja apostlikul õpetusel rajaneva kõikide aegade tõelise katoolse kirikuna. Arthur C. Piepkorn:

«Kirikuid, mis määratlevad end luterlikuna, on õigem nimetada Augsburgi usutunnistuse kirikuteks. Sest luterlus ei tähenda Martin Lutheri õpetuste, veel vähem tema juhuslike ja mitteametlike ütluste aktsepteerimist autoriteetse või siduvana.

See tähendab pigem selle aktsepteerimist, mida Luther ise tunnistas siduva ja autoriteetsena –  see on nimelt Jumala sõna, nagu see on vastu võetud prohvetite ja apostlite pühades kirjutistes, ning Jumala sõna kinnitus, mida tunnistatakse usutunnistuses, mille esitasid 25. juunil 1530 Augsburgis seitse kuurvürsti ja vürsti ning vabade keiserlike linnade Nürnbergi ja Reutlingeni raad Saksa rahva Püha Rooma keisririigi keisri ja seisuste ees.

Augsburgi usutunnistuse ja sellega seotud luterliku kiriku usutunnistuskirjade autorid pidasid end kõikide sajandite katoliku kiriku pärijateks. Ja see asjaolu määrab, kuidas need kirikud, mis kannavad usupuhastaja nime, suhtuvad reformatsiooni, mis samuti kannab tema nime.

Augsburgis kuulutasid vürstid ja linnad, kes olid seda reformatsiooni kogenud: «Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»»

Kõigepäält tunnistab Õnnistegija oma sõnaga, et suremine mitte meie elu ära ei hävita, mitte meile otsa ei tee, nagu uskumata inimesed arvavad. Sellega kinnitab Jeesus ka omalt poolt seda ülivana usku, mis kõigil rahvastel igal ajal on olnud, et pärast maapäälist elu veel üks tõine elu on tõises ilmas. Nõnda uskusivad ka meie esivanemad ju pagana ajal. Vana Eesti usu järele läksivad hinged, kui nad surmas ihust lahkusivad, uude ilma, mis Toonelaks ehk Manalaks kutsuti. Sääl elasivad nemad sarnasel kombel edasi, kui nad maa pääl olivad elanud… Jeesus ja tema apostlid ei ole seda igavese elu usku mitte tühjaks mõistnud, vaid ainult puhastanud, kõrgema kraadi pääle tõstnud ja vaimulikumaks teinud, kõiki lihalikka arvamisi tõise ilma elust maha kustutades ja ära kaotades. Surm on ristiinimesele värav tõise, ülemasse ilma, järk ehk jaam igavesesse, õndsasse elusse. Kui meie sureme, siis uinume ainult ajuti magama. See on Jeesuse Kristuse ja tema terve evangeeliumi õpetus.

On surm magamine, nagu Õnnistegija ütleb, siis on tema tõiseks meile puhkamine ehk hingamine rahus. Sellepärast paneb ka ristikogudus sagedasti oma lahkunud liikmete, isade ja emade, vendade ja õdede, poegade ja tütarde ristide pääle see päälkirja: «Siin hingab Jumala rahus see ehk see inimene». Püha kiri kinnitab niisugusid päälkirju, kui tema ütleb: «Õndsad on need surnud, kes Issandas surevad sest ajast; tõesti, ütleb Vaim, et nemad peavad hingama omast vaevast ja nende teod käivad ka nende järel.»

Et surm magamine on, siis ei kesta see igavesti, meie ärkame ükskord surma unest üles. Eluvürst Jeesus Kristus, kes ise kolmandal päeval hauast tõusis, saab ka meid üles äratama viimsel päeval, kui tema taeva pilvis tagasi tuleb kohut mõistma elavate ja surnute pääle. Kes ise surma ära on võitnud ja hukkaminemata põlve valge ette toonud, see annab ka meile uue elu. Meie lihalik ihu maetakse mulda ja muudetakse pea põrmuks, aga põrmust tõuseb uus, vaimulik ihu üles, mis taevast kuju kannab ja Õnnistegija äraseletatud ihu sarnane on. Meie matmised on külvamine lootuse pääle. Meie lihalik ihu on nagu nisu iva, mis maa sisse pannakse. Iva mädaneb mullas ära, aga kõigevägevam Looja laseb imelikult vanast kaduvast terakesest uue taime tärgata, mis kasvab, haljendab, õitseb ja vilja kannab. Surijast ivakesest tõuseb uus elu. Nõnda ärkame ka meie ükskord surma unest jälle uuele elule.

Oleme meie suurel ja imelikul ärkamise päeval üles tõusnud ja käime uues elus, siis saame meie ükstõist jälle nägema, nagu ärkaja magaja unevoodilt jälle elavate omaste hulka astub ja nende keskes käib. Inimesed on ühenduse pääle loodud, see ühendus ei saa ka uues elus mitte puuduma, vaid ta saab sääl veel täielisem ja ülem olema, kui siin patuses ja puudulises ilmas. Kes ju siin usus, armastuses ja lootuses kui Jumala lapsed ühendatud olivad, neid kogutakse sääl uueks Issanda perekonnaks. Omaksed tervitavad omaksid, sõbrad sõpru, tutvad tutvaid. Kõik lahutuse seinad, mis maailm siin inimeste vahele üles ehitab, langevad sääl auustuse ilmas täiesti maha ja kaovad igaveseks. Meie oleme kõik üks ja ainus Jumala kogudus, ühed armastuses, ühed nägemises ja imestamises, ühed kiitmises ja tänamises, ühed igaveses õndsuses.

Armsad õed ja vennad! Kui meie Jeesuse Kristuse armuõpetuse valguses surma pääle mõtleme ja hauda vaatame, siis ei pimeta haua sügavus mitte. Õnnistegija tõotused ja apostlite seletused põlevad kui heledad küündlad haudade ääres ja teevad surma oru valgeks. Küll leinab ka meie süda ja nutavad meie silmad, kui armsaid omaksid mulla põrmu matame, sest tõsisel armastusel on lahkumine alati raske, aga meie ei lähe mitte «nõnda kurvaks kui tõised, kellel ep ole lootust.» Palju enam, meie laulame ristikogudusega rõõmsas lootuses:

Jeesus, päästja, elab veel,
Sest ma saan ka elu näha,
Elan pärast taevas sääl,
Surm ei või mull’ hirmu teha.
Jeesu liige olen ma,
Mind ei jäta maha ta.

«Mina ei karda ial midagi, ei elades ega surres,» ütles üks usklik mees oma sõbrale, kes teda tema haigevoodi pääl vaatama oli tulnud; «sest kui ma elan, siis on Jumal minu juures, ja kui ma suren, siis saan mina Jumala juures olema.» Kes igavese elu õnnistust oma silmis hoiab ja südames kannab, see mõistab väga hästi ära, mispärast apostel Paulus Vilippi kogudusele kirjutab: «Ma himustan siit lahkuda ja Kristusega olla.» Hinge heites hüüab ristiinimene sellesama Paulusega: «Surm, kus on sinu astel? Põrguhaud, kus on sinu võimus? Tänu Jumalale, kes meile võimuse annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.»

Dr. Jakob Hurt. Elu valgus. Jutluseraamat… Tallinnas, 1907. (Lühendatult.)

Kristlik kuulutus kohtus antiikmaailmaga, kus seksuaalsel käitumisel puudusid piirid. Kristluse õpetus seksuaalsusest oli revolutsioon, mis raputas kogu ühiskonda.

Paulus kirjutas oma kirju 1. sajandi kogudustele maailmas, kus kristlik moraal oli tundmatu. Pauluse sõnum Jumalast, kes kutsub inimesi pühadusele, sh seksuaalsuse valdkonnas, tabas kultuuri, mille jaoks taoline mõtteviis oli täiesti tundmatu. Armastus oli kreeka mõtlemises eelkõige esteetiline kogemus. Armastusejumal Erost kujutati noore mehena ning noormehi ja poisse peeti ilu ja iha kehastuseks. Antiiksetes kreeka tekstides on rohkelt viiteid püüdlustest luua noorte poistega homoseksuaalsed suhted.

Roomas oli seksuaalsus põimitud võimu ja maskuliinsuse taotlemisega. Rooma mees oli vaba võtma, mida tahtis – oli siis tegemist naise, poisi või orjaga. Seksuaalne aktiivsus oli võimu sümbol. Seksuaalses mõttes domineeriv pool oli austatud, alistuvat või «feminiinset» rolli põlati. Seda võidi siiski tunnustada, kui mees muul viisil näitas oma võimu ja maskuliinsust. Teadaolevalt Julius Caesar «mängis naist» Bitüünia kuningaga ning tema elu kirjeldati pilklikult: «iga naise mees ja iga mehe naine».

Poiste institutsionaalne ärakasutamine

Pederastia ehk täiskasvanud mehe ja murdeealise poisi seksuaalsuhe oli ühiskondlikult aktsepteeritud ja juurdunud nähtus. Kreeklaste jaoks oli see osa kasvatusest ning positiivne vahend nooruki arengu edendamiseks. Roomlasest mees võis enda väljavalitud nooruki heaks kulutada hiigelsummasid.

Tegelikkuses oli see süstemaatiline ärakasutamine. Poisse vägistati perekonna nõusolekul aastaid. Taolist mehe ja poisi vahelist armastussuhet ülistati sügava kiindumuse ja pühendumuse väljendusena. Sageli peeti pederastiat armastuse puhtaimaks vormiks, kõrgemaks mehe ja naise vahelisest armastusest.

Noorte poiste seksuaalne ärakasutamine algas sageli varases murdeeas. Poisse õpetati pidama end biseksuaalideks. Gymnasion oli koht, kus noored mehed tegid sporti, õppisid ja sotsialiseerusid. Nendes antiigi võimlemissaalides treeniti alasti. Roomlaste sport oli põimunud seksuaalsusega. Gymnasionites õpetati poisse mitte võõrastama seksuaalset suhet teiste meestega.

Naist peeti mehe karistuseks

Naisi peeti omakorda nii füüsiliselt kui vaimselt nõrgaks. Neid peeti meestest alaväärtuslikumateks ning vaid pisut enamaks orjadest. Antiik-Kreeka abielus naised olid oma kodus praktiliselt vangis. Roomas oli neil õigusi rohkem, aga tänapäeva standardi kohaselt olid nad siiski armetus positsioonis. Naise väärtus sõltus sageli tema võimest saada lapsi.

Kreeka mütoloogia järgi oli naine loodud mehele karistuseks. Põlgus naiste vastu sai rooma meestele ettekäändeks olla oma naistele truudusetu. Mehel oli enamasti armukesi ning tal oli vabadus rahuldada oma seksuaalseid vajadusi väljaspool abielu. Kirjanik Marcus Valerius Martialis (40–104 pKr) laitis naisi armukadeduse pärast, kui mehed seksisid orjapoistega. Seevastu naine, kes tabati truudusetuselt, võis saada süüdistuse abielurikkumises.

Seksuaalseid piire oli vähe. Monogaamia oli haruldane ning nn vabad suhted olid avalikult tunnustatud. Rooma mehelt eeldati mõlemast soost prostituutide külastamist. Tugeval mehel oli meessoost armukesi isegi siis, kui ta oli abielus. Meestevahelise homoseksuaalsed suhted olid sotsiaalselt tunnustatud. Orjade vägistamisest ei tehtud üldse mingit küsimust.

Keisrite moraalitu eluviis

Kõige selgema pildi roomlaste seksuaalelust andsid Rooma keisrid. Jeesuse surma ajal oli keisriks Tiberius. Räägitakse, et ta lõi avalike vahenditega rahastatud ametikoha oma seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks. Tiberiust teatakse pedofiili, seksuaalse kiskja, vägistaja ning biseksuaalse abielurikkujana.

Pärast Tiberiust tõusis keisriks Caligula, kes lasi mõrvata oma venna ning sundis oma äia tegema enesetapu. Ta elas intsestlikus suhtes oma õdedega. Mõnikord vägistas ta teda külastanud abielupaaride naisi. Räägitakse, et ta seksis meessoost näitlejate, vabastatud orjade ja pantvangidega. Rooma ajaloolase Suetoniuse järgi meeldis Caligulale riietuda naiste rõivastesse.

Claudius valitses keisrina 41–54 pKr. Ta oli Suetoniuse kirjeldatud keisritest ainuke, kes ei praktiseerinud homosuhteid. Ometigi oli ta kuus korda abielus, neist ühel puhul oma vennatütrega. Suetoniuse järgi ei olnud Claudiuse naistehimul piire.

Keiser Nerot (keisrina 54–68 pKr) teatakse kristlaste tagakiusajana. Ka Nero riietus mõnikord naiste rõivastesse ja harrastas vägistamist. Räägitakse, et ta sidus lapsi posti külge ning kasutas nende vastu seksuaalset vägivalda. Keiser Nero oli abielus kahe mehega. Tema esimene mees Sporus oli transvestiit, kes riietus naiseks ning esitles end naisena. Seksuaalse arengu pidurdamiseks oli ta kastreeritud. Seksuaalsuhtes etendas Sporus naise rolli. Nero nimetas Sporust «prouaks», «kuningannaks» ja «armukeseks».

Rooma keiser Elagabalus (203–222) abiellus omakorda Hieroklese-nimelise meesorjaga. Elagabalus rõivastus naiseks, kasutas meiki ning nimetas ennast Hieroklese naiseks. Elagabalus palu arstidelt, et need lõikaksid talle naise suguelundid ning tõotas neile suurt tasu, kui need suudaksid teha ta naiseks.

Kristlus kulgeb vastuvoolu

Rooma keisrid oli Uue Testamendi aja seksuaalse moraalituse võrdkujud. Piibli sõnum vastandus otseselt nende eluviisile ja moraalile – ning antiikmaailmas tähendas see jumalapilget. Keisri jumaldamine kuulus rooma identiteedi juurde ning nende eluviisi kritiseerimine tähendas ühiskonna alustalade kõigutamist. Seetõttu seadis Jumala tahte ülendamine kõrgemaks keisri omast varajaste kristlaste elu ohtu.

Kristlased ei nõustunud ümbritseva kultuuri seksuaalmoraaliga, vaid julgelt vastandusid sellele. Korintlaste poole pöördudes kirjutas Paulus kuulajate poole, kes olid kasvanud maailmas, kus moraalitus oli norm. Paljud neist olid elanud keset pornograafilist kunsti, usulisi seksuaalriitusi ning ärakasutamiskultuuri. Paljud kristlaseks pöördunud olid ka ise ärakasutamise ohvrid. Oli mehi, kellel oli homoseksuaalseid kogemusi ning neid, kes oli kasutanud prostituute või kasutanud ära orje.

Selles valguses oli kristlik seksuaalmoraal revolutsiooniline. Oma aja kultuurist erinev õpetus tegi esimese sajandi kristlastest peagi ühiskonna vaenlased.

Meie aja maailma suhtumine kristlusesse ning selle arusaama seksuaalsusest meenutab üha enam Roomat. Kristlasi peetakse sageli kitsarinnalisteks ning vabadust piiravateks. Ometigi ei muuda see Jumala tõde, isegi kui meie kultuur selle hülgaks.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Baltic Pride’i rongkäigult jäi kõlama loosung: «Käi p…e, komisjon! Komisjon ei otsusta minu identiteedi üle.» Silmas peeti arstlikku komisjoni, kelle hinnangust sõltub soomuutmine.

See on ropp, aga aus lause. Tavaliselt räägitakse «õigustest», «väärikusest» ja «ligipääsust teenustele». Siin öeldi otse välja, mida ideoloogiline kannatamatus meditsiinist arvab – arstlik kaalutlus on tüütu takistus.

Tihti ütleb tänavakeel selgemalt välja seda, mida aktivistid ametkondades pole veel jõudnud sõnastada. See loosung sobib hästi kokku ühe enam maad võtva hoiakuga, mille kohaselt nähakse arstlikus ettevaatuses ideoloogilist kuritegu, mitte patsiendi kaitsmist.

Kui arstlik komisjon saadetakse ideoloogia nimel perse, ärgem siis imestagem, kui Hippokratese vandest ja meditsiinist jääb lõpuks järele moodsa kultuse kuulekas klienditeenindus.

Arsti ülesanne on kaaluda ja vajadusel öelda, et ootame ja vaatame veel, küsime teise arvamuse. Iga patsiendi sooviga nõustumine ja internetist leitud diagnooside peale noogutamine on pigem posija töö. Kui keegi ütleb «mul on valus», ei kirjuta arst kohe välja seda, mida inimene ise nõuab. Kui teismeline ütleb «ma ei suuda oma kehaga elada», peab hea arst kõigepealt süvenema tema kannatusse, enne kui hakkab organismi või keha kahjustama. See on meditsiin, mitte julmus.

Komisjonid võivad olla aeglased ja bürokraatlikud ning süsteem võib vajada parandamist. Arstlik hindamine on aga midagi muud kui alandamine. Mõnikord on lisaaeg ja teine arvamus ainsad asjad inimese ja tema pöördumatu otsuse vahel. Meditsiinis tähendab «oota» tihti tarkust ja hoolimist, mitte vaenu.

Eriti noore puhul kaitseb arst eelkõige inimest tema tänases kannatuses ja ühtlasi tulevast täiskasvanut, kes peab praeguste otsuste tagajärgedega elama. Tänane noor võib olla siiras, kuid siirus ei ole veel küpsus. Praegu võib viljakus tunduda tähtsusetu ja keha loomulik areng talumatu. Aga see inimene, kelleks ta kord kasvab, võib mõelda teisiti. Siis on aga hilja. Keegi peab kõnelema ka tema tulevase mina eest – ja sageli saab seda teha ainult arst. Arsti kõhklus ei ole hereesia ja diferentsiaaldiagnostika pole agressioon.

Kui arstid saadetakse ideoloogilisel põhjusel p….e, kaob esimesena arsti julgus, mitte komisjonid. Arst hakkab rääkima ettevaatlikumalt, küsima vähem ning vältima küsimusi, mis võiksid süüdistuse kaela tuua. Siis kaob patsiendi kaitse. Ta jääb oma hetketunnete ja survegruppide meelevalda. Sellisest meditsiinist saab ideoloogilise aktivismi lõputu teenuslett.

Arste tuleb kaitsta ka siis, kui nemad ja komisjonid vahel eksivad. Meditsiinisüsteem võib olla aeglane ja inimese suhtes kurt, kuid lahendus ei seisne arsti saatmises pimedasse paika. Ainult arsti tarkus kaitseb inimest ideoloogilise aktivismi eest.

Muide, p….esaatjatega samas rongkäigus sammusid ka Tartu Ülikool, Reformierakond ja küllap veel hulk väärikaid institutsioone. Kas rõõmsalt sillutamas tohtrite teed sinnasamusesse?

Kui arst ei tohi enam küsida ega kahelda, jääb patsient üksi. Komisjon võib küll kinnitada ta niinimetatud identiteedi, aga tema tuleviku nimel ei kõnele enam keegi. Ja siis võibki kõik vääramatult sinna veereda, kuhu Pride’i loosung lahkelt juhatas.

Loo autor on toimetusele teada.