Sel pühal nädalal ühineme mina ja Melania palves kristlastega, kes tähistavad meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse – elava Jumala Poja – ristilöömist ja ülestõusmist, kes võitis surma, vabastas meid patust ja avas kogu inimkonna jaoks taevaväravad.

Alates Kristuse võiduka saabumisega Jeruusalemma palmipuudepühal ja kulmineerudes paasatriduumiga, mis algab Suurel Neljapäeval püha õhtusöömaaja missaga, millele järgneb Suur Reede, ning mis jõuab oma haripunkti Vaikse Laupäeva õhtul toimuval ülestõusmispühade vigiilial – see nädal on kristlaste jaoks järelemõtlemise aeg, et kanda meeles Jeesuse ristilöömist ning valmistada oma süda, meel ja hing ette Tema imeliseks surnuist ülestõusmiseks.

Sellel pühal nädalal me tunnistame, et ülestõusmispüha kirkus ei saa tulla ilma Jeesus Kristuse ohvrita ristil. Oma viimastel tundidel maa peal kannatas Kristus vabatahtlikult kohutavat valu, piinamist ja hukkamist ristil, tehes seda sügavast ja kõikehõlmavast armastusest kogu oma loodu vastu. Tema kannatamise läbi on meil lunastus. Tema surma läbi saame oma patud andeks. Tema ülestõusmise läbi on meil lootus igavesele elule. Ülestõusmispüha hommikul veeretatakse kivi ära, haud on tühi ja valgus võidab pimeduse – andes tunnistust, et surmale ei jää viimast sõna.

Sellel pühal nädalal uuendab minu administratsioon oma lubadust kaitsta kristlikku usku meie koolides, sõjaväes, töökohtadel, haiglates ja valitsusasutustes. Me ei kõhkle kunagi, seistes avalikus ruumis usuvabaduse eest, hoides elu väärikust ja kaitstes Jumalat.

Kui me keskendume Kristuse lunastavale ohvrile, näeme Tema armastust, alandlikkust ja kuulekust – isegi elu kõige raskematel ja ebakindlamatel hetkedel. Sel nädalal palvetame Püha Vaimu väljavalamise eest meie armsale rahvale. Palvetame, et Ameerika jääks usu, lootuse ja vabaduse majakaks kogu maailma jaoks, ning palvetame, et saavutada tulevik, mis peegeldaks Kristuse igavese taevariigi tõde, ilu ja headust.

Õnnistagu Jumal teid ja teie perekonda sellel erilisel ajal ning jätkaku Ta Ameerika Ühendriikide õnnistamist.

President Donald J. Trump

«Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha» (1Kr 15:3–4).

Nikaia usutunnistus, mille algversioon kiideti heaks 1700 aastat tagasi peetud Nikaia üleilmsel kirikukogul aasta 325, ütleb Kristuse maise elu lõpu kohta lakooniliselt: «Kannatanud ja maetud», ladina keeles, mida kasutatakse läänekirikus: passus et sepultus est.

Jeesus Kristus suri ristil. Kas sellest järeldub, et Suurel Reedel suri Jumal, sest Nikaia usutunnistus nimetab Kristust tõeliseks Jumalaks (Deum de Deo ja Deum verum de Deo vero)? Kuidas me kujutame ette Jumala surma? Kas see on üldse võimalik? Ingellik doktor Püha Aquino Thomas täpsustab: «Kristus ei surnud mitte kui Jumal, vaid kui inimene.» Jumal on igavene, kuid lihasse sündinud inimene on surelik – nii ka Naatsareti Jeesus.

Kristuse õndsusttoova alandustee juurde ei kuulunud üksnes häbistav surm ristil, vaid ka Jumala Poja laiba kiirkorras matmine. Kristus, nagu tunnistab Püha Paulus (Fl 2:6jj), «olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.» Sündides luust ja lihast inimesena, allutas Kristus end kaduvuse seadusele. Tema elutu ihu tuli kõrvaldada elavate seast.

Vaga Iiob õhkab (Ii 14:10jj): «Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab – kus on ta siis? … Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles. Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?»

Meie igapäevane apostlik usutunnistus lisab eeltoodule veel ühe artikli: «alla läinud surmavalda». Konkordiavormel, luterlik usutunnistuskiri, nendib: «Meile on küllalt sellest, kui teame, et Kristus käis põrgus, hävitas kõigi usklike jaoks põrgu ning lunastas nad surma ja kuradi meelevallast, igavesest hukatusest ja põrgusuust… Siin eristatakse Kristuse mahamatmise ja põrguskäigu artikleid ja me usume lihtsalt, et kogu isik, Jumal ja inimene, läks pärast mahamatmist põrgusse, võitis ära kuradi, hävitas põrgu võimu ja võttis kuradilt ära kogu tema väe.»

Kuid naaskem Kristuse matmise juurde. Seal, kus usutunnistus ütleb lihtsalt «maetud», kõlab eestikeelne tõlge nii: «…maha maetud». Silme ette kerkib surnuaed lahtise hauaga. Aga Kristuse matmine ei sarnanenud tänapäeva matustega. Ei olnud seal maasse kaevatud hauda, ei olnud kirstu, ei olnud mullapanekut. Evangelist Johannes teatab: «Seal paigas aga, kus ta risti löödi, oli aed ning aias uus haud, kuhu ei olnud veel kunagi kedagi pandud. Sinna nad panid nüüd Jeesuse juutide pühade valmistuspäeva pärast, sest see haud oli lähedal.»

Kolgata kaljukünka lähedal, väljaspool linnamüüri, seal, kus hukkamisi läbi viidi, oli tõepoolest surnuaed või matmispaik, kus leidus kaljusse raiutud hauakoopaid. Üks rikas mees, juutide suurkohtu liige, Joosep Arimaatiast, kes oli Jeesuse salajane jünger (Jh 19:38) ja «ootas Jumala riiki» (Lk 23:51), sai Pontius Pilaatuselt loa võtta ristilt maha Issanda surnukeha. Kuna matmisega oli kiire – oli reede õhtupoolik ning hingamispäev ja suur püha olid kohe algamas –, loovutas ta omaenda hauakambri (Mt 27:60). See oli tema heategu Issandale, kelle surma ei saanud ta oma kõrgele positsioonile vaatamata kuidagi ära hoida.

Teine suurkohtu liige (Jh 7:50), Nikodeemos, oli surnukeha võidmiseks kaasa toonud kuningliku koguse (umbes 30 kg) kalleid lõhnarohte, mürri ja aaloe segu. Meenub kirjakoht Taavetilt: «Selgest mürrist ja aaloest ja kassiast lõhnavad kõik su riided» (Ps 45:9). Arimaatia Joosep ja Nikodeemos «mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme» (Jh 19:40). Kohta, kus see toimus, tähistab Võidmiskivi Püha Haua kiriku peasissepääsu lähedal. Sealt kanti surnukeha kaljuhauda ning ukseava suleti kiviga. Kuid surnuga kokku puutudes muutusid mõlemad mehed vahetult enne tähtsaid pühi rituaalselt ebapuhtaks, sest Moosese seadus sätestas: «Kes puudutab mõne inimese laipa, see on seitse päeva roojane» (4Ms 19:11).

Sel päeval läks täide Kiri:

«Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast? Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus.»
Jesaja 53

Elava kultuuri tunnuseks on, et ta taasavastab ja elustab oma väärtused, mis muutuvad taas elavaks ja mõistetavaks. Kultuuri võib vaadelda inimese ja universumi vaheliste suhete väljendusena, milles inimkooslus püüdleb universaalsele harmooniale elu säilitamise huvides. Keskaja kultuur ongi selle kosmilis-universaalse korra ja ilu peegeldus maises elus; selle hämmastava terviku, mille nimeks on kogu keskaja maailm, lõi kristlik maailmanägemus. Eetiline ja esteetiline on alati lahutamatu tervik ja aeg, mis lõi niisuguse arhitektuuri – katedraal kui universumi mudel, kui sakraalne ruum, keskaja tahvelmaal, skulptuur, raamat, illumineeritud käsikirjad, filosoofia, muusika, ühiskonna riiklik monarhistlik korraldus, mis universaalset korda kaitstes karistas kurja – see on kõik taevase hierarhia maapealne ilming. Kõiges valitses ääretu vaimne pinge ja meditatiivsus, pürgimus ideaalile.

Kõrgeid esteetilisi väärtusi loovad ainult eetilised inimesed. Keskaja tipp, 13. sajand, gootika, skolastika, taevase valguse ilming kultuuris saavutab oma tipu gooti katedraalide vitraažides ja Doctor Angelicuse, Püha Thomase filosoofias – seepärast on keskaeg jumaliku valguse aeg, sügava vaimse meditatiivsuse aeg. Pimeduse ja valguse suhe kultuuris on väga lihtne – mida ligemal Jumalale, seda valgem, pimedus on seal, mis on Jumalast kaugel.

Keskaja kultuur realiseeris ajaloos universumi ilukontseptsiooni, mille kohaselt «Jumal lõi maailma ilusaks omal ajal» (Kg 3:11). Tarkus osales maailma kauniks tegemisel, tark ilu on tõeline ilu keskaja kultuuris, kus kõik on tehtud mõõdu, arvu ja kaalu kohaselt. Maailm kui Jumala looming on ilus, ilus on kõik, mida näeb silm ja millest mõtleb hing, milleni  tõuseb mõistus ja mida puudutab käsi. Tõepoolest, mis on kaunim taevase ilu mitmesugususest, mis on värvirikkam maa pinnast, mis liiguks kiiremini päikese valgusest, mida võiks võrrelda kuu meeldiva helkega, mis on hämmastavam tähtede särast, mis viljakam tuultest ja saakidest – kõik loodu on ilus ja täiuslik ja vastavuses mõõduga, arvuga, rütmiga, korra ja harmooniaga. Jumal lõi iseendast – selles on ta tarkus.

Ilu ja kaunistused on moraalset, kõlbelist laadi; kristlikus kultuuris – keskaja kultuuris – oli nõue inimese kõlbeliseks täiustumiseks ja keskaja mõtlejad võtsid teda kui kunstiteost – moraalselt täiuslikku inimest, pühakut.

Selle kõlbelise täiustumise aluseks oli juriidiline teadvus, kohtu teadvus. Inimene teadis, et ta on vastutav Universaalse Kohtu ees, viimse kohtu ees, mis on objektiivne, iga oma mõtte, sõna ja teo eest. Teda saatis pidevalt süüteadvus ta inimliku ebatäiuslikkuse pärast ja seepärast vaatas ta elu kui kohtuprotsessi, millest esimene, väike kohus, oli elu lõpul ja Viimne Kohus – aegade lõpul.

Ka maises inimlikus elus peab kõik olema allutatud – ordinantur – terviku ilule – pulchritudinem universitatis – sellest tulenesid kõrged kõlbelised nõudlused inimesele keskajal.

Keskaja kultuur kogu oma suundumuses teostas seda imelist nägemust maises elus. Õhtumaa faustilise inimese tung Lõpmatusse lõi maa peal kunstilis-esteetilise terviku, millest me üha elame ja mida taas avastame ja mida leiame igas vana Tallinna kivis, igas nii intiimses võimaluses inimesel kultuuritervikusse kuuludes ja sellest toetatult olla see üksik ja ainulaadne universumis. Seega keskaja pimedus, mida sümboliseerib katedraali hämarus, saab läbi vitraažide värvimängu valguse rikkuseks, kus valgus avab oma saladuse.

Keskaeg – see on jumaliku valguse aeg.

Einar Laigna on teoloog-medievist

Siseminister Igor Taro (Eesti 200) sõnul soovitakse 9. aprillil riigikogus vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muudatustega kaitsta Eesti usklikke vaenuliku riigi, terroristliku režiimi või agressiooni toetava organisatsiooni otsejuhtimise alla sattumise eest.

See jutt tuletab meelde anekdoodi pioneerist, kes aitas memmekesel üle tee minna ka siis, kui too seda ei tahtnud. Praegu käitub Eesti riigivõim täpselt samuti – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul või uue nimega Eesti Kristlikul Õigeusu Kirikul «aidatakse» vägisi minna üle tee, ütleme, et Ida tänavalt Lääne tänavale, sest «pioneerid» on otsustanud, et nii on talle endale kõige parem. Mida too ise tahab, ei loe.

Ainus, kelle omavoli eest kirik kaitset vajab, on tegelikult Eesti riik, mille usukauged, ilmalikud administraatorid kujutavad ette, et nad võivad korraldada kirikutevahelisi kanoonilisi suhteid ja usuelu, nii nagu õigeks peavad. Seejuures ei teinud endine «usuasjade minister», sotsialistist siseminister Lauri Läänemets, vahet 16. sajandi Saksamaa reformaatoril Martin Lutheril ja 20. sajandi USA mustanahalisel aktivistil Martin Luther Kingil.

Praegu võimu juurde pääsenud tegelased on omaks võtnud sovetiajal kultiveeritud ignorantse, kuid seda ülbema suhtumise kõigesse, mida nad ei tunne ja mis neile ei meeldi. Nagu tõdeb üks tuntud õigeusklikust eesti näitleja oma ühismeedia kommentaaris: «Paljudes meie riigimeestes on rumalust ja teadmatust ses teemas. Rumalust lisaks ka selles mõttes, et tuletades meelde ajaloost endale sobivaid «fakte», otsivad õigustust oma tegudele, lüües ise lõhesid inimeste vahele, valavad ise (veel uhkustades) kurjuse ketile järgmise lüli. Käitudes, tegutsedes samamoodi nagu need, kellele näpuga näitavad.»

Ma ühinen siinkohal kõikide nendega, kes paluvad presidendil jätta kirikute ja koguduste seaduse muudatused välja kuulutamata. Poliitikud, austage usuvabadust ja usklike õigust jääda rahumeelselt oma identiteedi juurde.

Kõrvaltvaataja pilgu läbi: Ameerika õigeusupreestri kommentaar Eestis toimuvale.

Alexandre Dumas’ võrratu musketäride-triloogia paljude kõnekate stseenide hulgas on üks märkimisväärsemaid lausa vapustavalt emotsionaalne vestlus lord Winteri ja tema vennapoja Mordaunti vahel romaanis «Kakskümmend aastat hiljem». Winter kirjeldab Mordauntile oma vennanaise kohutavaid kuritegusid, mille peale Mordaunt vastab vaid: «Ta oli minu ema!», ning viimaks: «Ta oli minu ema! Ma ei tunne tema eksimusi, ma ei tunne tema pahesid, ma ei tunne tema kuritegusid, tean vaid, et mul oli ema…» Romaani edasi lugedes tuleb tõdeda, et Mordaunt oli oma koletisest ema vääriline poeg, aga see ei puutu hetkel asjasse – oluline on kõike muud varju jättev tõsiasi, et tema jaoks oli see kohutav naine ei rohkem ega vähem kui tema ema.

Kristlaste vaimulik ema on kirik – see esimestest sajandistest pärinev arusaam on ühine nii ida kui lääne kristlastele, hoolimata sellest, et  lääne traditsioonis rõhutatakse idast ehk veidi rohkem ka kirikut koos hoidvat isamõistet, eeskätt piiskopiameti kontekstis. Nii kutsub apostelliku isana austatud Antiookia Ignatius osutama piiskopile samasugust alandlikku austust ja kuulekust, nagu Kristus osutab oma Isale, rõhutades, et kirikus ei tohiks teha midagi lahus piiskopist, kuna seal, kus on piiskop, on ka kirik. Kõige selgemalt tuleb see esile rooma-katoliku kiriku enesemõistmises, mille lahutamatuks ja inimese igavest saatust määravaks osaks on osadus Rooma piiskopi ehk paavstiga. Nii kinnitas paavst Bonifatius VIII juba aastal 1302, et õndsaks saamise möödapääsmatuks tingimuseks on enese allutamine Rooma piiskopile, kusjuures mitte ainult mõttelise nõustumisena tema õpetusautoriteediga, vaid ka hierarhilise ja administratiivse alluvusena. Lühidalt öeldes tähendab see, et inimene, kes ei ole osaduses Rooma paavstiga ehk rooma-katoliku kiriku liige, pärib igavese hukatuse. Tõsi, Vatikani II kirikukogu dokumendid võimaldavad seda seisukohta mõnevõrra pehmendada, kuid ainult nende inimeste puhul, kes ei ole veel jõudnud äratundmisele Rooma kiriku ainuõndsakstegevas iseloomus, mitte nende puhul, kes kiriku osadusest teadlikult ja tahtlikult lahkuvad.

Idakiriku traditsioon on mõnevõrra teistsugune – hoolimata sellest, et ka idas hoitakse kinni arusaamast, et väljaspool kirikut ei ole õndsust. Seda, kas tegemist on tõelise, n-ö kanoonilise kirikuga, ei seostata otseselt alluvusega ühele või teisele piiskopile või patriarhile, vaid selle määratlemisel on olulised püsimine oikumeeniliste kirikukogude sõnastatud õpetuses, neil samadel kirikukogudel kehtestatud kaanonitest kinni pidamine ning osadusse jäämine õigesti õpetavate kanooniliste (s.t mitte skismaatiliste ja/või hereetiliste) piiskoppidega.

Luterlikult positsioonilt tuleb toetada pigem viimati kirjeldatud arusaama kiriku kanoonilisusest: seda ei tohiks mõista eeskätt juriidilise alluvusena ega administratiivse sõltuvusena, vaid õpetusliku ja jumalateenistusliku ühtekuuluvusena. Sel põhjusel ei peaks rääkima ka mitte kanoonilisest territooriumist, vaid kanoonilisest ruumist, mida ei määra mitte riigi- ega etnilised piirid, vaid eeskätt ühine vaimne, liturgiline ja õpetuslik traditsioon, mida on põlvest põlve kantud ja n-ö emapiimaga edasi antud. Taoliselt mõistetud kanooniline ruum ja ühtekuuluvus rajaneb arusaamal, et kirik on ema. Nii mõistetakse kiriku olemust ja selle liikmete, iseäranis vaimulike, suhet kirikusse ka luterlikus traditsioonis. Näiteks Eesti luterliku kiriku õpetaja traditsioonilises ametivandes on sõnad: «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikut kui oma vaimulikku ema tahan ma austada ja armastada ning tema ülesehitamiseks jõudu mööda töötada.»

Noortele vaimulikele, kellel on kalduvus märgata pigem teiste kui iseenda vigu ning kellel võib seetõttu tekkida kiusatus endale meelepärasem kirik otsida või luua, öeldakse vahel: «Kui su ema on haige, siis sa ei jäta teda maha!» Kirikusse kuuluvad inimesed teevad vigu, kirik on aga püha, sest ta on Kristuse pruut ja kristlaste vaimulik ema. Nii lääne- kui idakiriku ajalugu tunneb kümnete viisi väärituid piiskoppe, paavste ja patriarhe, kellega ühel meelel olemine oleks tähendanud jumalasalgamist ja kiriku reetmist. Aga mitte kunagi ei ole lahenduseks olnud uue ja parema kiriku rajamine – taolised üritused on alati lõppenud kohutavate monstrumitega, nagu ka kõik Utoopia rajamise katsed –, vaid oma emale ustavaks jäämine eriti siis, kui on olnud kõige raskemad ajad.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (uue nimega Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku) ümber toimuva kontekstis on tähtis just see: oma emale ustavaks jäämine iseäranis siis, kui need, kelle käes on hetkel poliitiline ja paraku ka vaimulik võim, näivad olevat end kurjale maha müünud. Täpselt nii mõtlevad paljud valitseva agressiivse poliitikaga mitte nõustuvad õigeusklikud Venemaal, püüdes ennastsalgavalt vastu pidada ja oma kiriku tõelist traditsiooni tulevaste põlvede jaoks alles hoida. Sest kirik on ema ja ema ei vahetata – isegi siis mitte, kui ta on väga tõsiselt haige. Ning kellegi sundimine seda tegema on kuritegu.

Õigeusu kiriku ründamise aktsioonis ja selle kiriku ning usuvabaduse kaitseks tehtud sõnavõttudes on mainitud, aga ehk mitte piisavalt rõhutatud isikliku vastutuse vägagi suurt kaalu. See vastutuse kaalukus tuleneb Jeesuse Kristuse öeldust enda kiriku rajamisel.

Jeesuse sõnade järgi (ning ka usklike isikliku kogemuse põhjal) saab inimene arusaamise, kes on Jeesus, Jumala ilmutusest Püha Vaimu kaudu (Mt 16:17). See ilmutus on kalju, millele on rajatud kogudus, Kristuse kirik. Teisisõnu on Püha Vaimu avaldumine siin maailmas kiriku olemasolu. Konfessioon või kanooniline alluvus on iga uskliku südame valik, mida ei saa keegi, kõige vähem riik, kellelegi ütelda. Pühale Vaimule rajatud kiriku puhul seab iga kiriku ründaja end olulise tõsiasja ette. Patt kiriku vastu on patt Püha Vaimu vastu ja selle patu kohta on Jumal andnud tõotuse, et seda ei anta andeks siinses ja ka tulevases ilmas. See on patt, mille puhul ei aita hilisem patukahetsus.

Seega ei hääleta riigikogu mitte ainult kirikute ja koguduste seaduse muutmise küsimust. Iga riigikogu liige hääletab ka enda isikliku saatuse üle, kas teha pattu Püha Vaimu vastu või mitte. Seepärast on minu üleskutse: Ärge paadutage oma südameid, et teie hing võiks elada!

Kaido Metsoja on EELK Valga praostkonna vikaardiakon

«Olge usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi. Üks ihu ja üks vaim, nõnda kui teie ka olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal.» Efesose 4, 3–6

Kõige tarvilisem ja kaunim voorus ristiinimestele on see, mida kutsutakse: üksmeelt pidama; see on, mis ristirahvast koos hoiab ja kokku seob, ja ei lase lahkusid ega lõhesid tekkida. Sellepärast manitseb siin ph. Paulus, et peab usin oldama seda pidama. Ta nimetab seda üksmeeleks vaimus ja tahab näidata, et ta kõneleb üksmeelest õiges õpetuses ning usus. Muidu ju ei võiks öelda: ühine ehk üksmeelne vaim; sest ei ole Püha Vaimu ilma Kristuse evangeeliumi tundmiseta ega ilma usuta. Sellepärast peab kõige pealt seda taga nõudma, et Kirja õige õpetus puhtana ha ühemeelsena saaks hoitud.

Sest see on kirikule kõige suuremaks ja kahjulikumaks pahanduseks, kahemeelsust ja lahkuminekut tekitada õpetuses, mida kurat kõige enam õhutab; ja see tuleb harilikult mõnede uhkemeelsete, kangekaelsete ja auahnete peade läbi, kes tahavad midagi iseäralist olla ja oma au ning kuulsuse pärast võitlevad, ei suuda kellegagi ühte hoida ja arvavad enesele häbiks, kui neid mitte ei peeta targemaiks ja suurema vaimu omajaiks kui teisi, ei raatsi ka kellelegi au jätta, kellel nad ehk ka näevad suuremad anded olevat kui neil. Niisama katsuvad jälle teised kadeduse, viha, vaenu ehk kättemaksu himu pärast lahkusid sünnitada ja inimesi enese ligi tõmmata.

Elu ja kogemused näitavad selgesti ja avalikult, kui suurt kahju ja hukatust kirikule toob niisugune lahkumineku pahandus ja õpetuse kahemeelsus. Sest esmalt viiakse palju inimesi eksiteele ja langeb varsti rahvahulk sinna poole, kus ta kuuleb midagi uut nende uhkemeelsete ja himuliste vaimude läbi suure paistusega ja toredate sõnadega kuulutatavat; siis aga järgneb sellele ka, et palju nõrku ja muidu heasüdamelisi inimesi langeb kahtluse sisse ja ei tea, kelle juurde nad peavad jääma. Sellest aga järgneb viimati, et õpetus halvaks pannakse ja teotatakse paljudest, kes põhjust otsivad temale vastu rääkida. Niisamuti tuleb siis, et paljud hoolimata ja kergemeelseks lähevad ja kõike usulikkust ja mis Jumala sõnast öeldakse, tühjaks panevad. Tuleb ka, et kes ristinimese nime kannavad, niisuguses tülis teine teise peale pahaseks saavad, iseendid hammustavad ja söövad vaenus, kadeduses ja teistes pahedes, mille tõttu mõlemad, nii hästi armastus kui usk, ära kustuvad.

Niisugustes kiriku riketes ja hingede hukatuses, mis neile järgneb, on süüalused isemeelsed ja lahkmeelsed pead, kes ei jää üksmeelse õpetuse juurde ja ei pea üksmeelt vaimus, vaid otsivad ja tekitavad oma ebatarkuses ja oma au ehk kättemaksu himu pärast midagi uut ja kuhjavad eneste peale hirmsamat ja raskemat hukatust kui teised. Sellepärast peavad ristiinimesed selle eest hoiduma, et nad põhjust ei anna lahutusele ehk lõhele ja peavad usinad olema üksmeelt aitama pidada (nagu ph. Paulus siin manitseb). Sest ei ole ka kerge seda pidada ja ka ristiinimeste seas leidub mitmesuguseid põhjusi, mis neid kergesti saadavad vastumeelele, vihale ning vaenule. Ja kurat otsib ka põhjusi, õhutab ja puhub lõkkele, kus ta aga saab. Sellepärast peavad ristiinimesed ette vaatama, et nad maad ei anna niisugusele avatelemisele, mis kurat ehk nende oma liha nende sees tekitab, vaid et nad selle vastu võitlevad ja kõik teevad ja kannatavad, mis kätte tuleb, puutugu see nende au, varanduse, ihu ehk elu külge, et nad, nii palju kui see neist oleneb, õpetuse, uisu ja vaimu üksmeelt ei lase lahutada.

Üks ihu ja üks vaim, nõnda kui teie ka olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest. Üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal, üks Isa jne.

See peab olema põhjuseks, mis ristiinimesi peab ajama kinni pidama üksmeelset vaimu, et nad kõik ühes üksteisega on ühe ihu liikmed ja kõigi vaimulikkude heade osalised. Sest neil kõikidel ühtlasi on üks varandus, nimelt üks Jumal ja Isa taevas, üks Issand ja Õnnistegija, ühesugune sõna, üks ristimine ja usk, ühtekokku: ühesugune õndsus. Et niisugune varandus neil kõigil on ühine ja igal ühel sellest on niisama palju kui teisel ja keegi enam ega paremat kätte ei saa, mis põhjust peaks siis leiduma lahutust teha või midagi muud otsida?

Ja sellega näitab ning õpetab ph. Paulus, mis on õige kristlik kirik ja millest teda ära tunda; nimelt, et rohkem ei ole maa peal kui üks ühine kirik (ristikogudus) ehk Jumala rahvas, kellel on üks usk, üks ristimine, ühesugune tunnistus Isast ja Kristusest ja kes niisuguse tunnistuse juures ühes meeles kokku hoiab ja kokku jääb. Selles kirikus peab igaüks ennast leida laskma ja temasse kehanenud olema, kes tahab õndsaks saada ja Jumala juurde tulla, ja ei saa temast väljaspool keegi õndsaks.

Sellepärast ei nimetata ega ole kiriku ühtlus mitte ühtlane väline juhatus, seadus ehk korraldus ja kiriku kommete pidamine, nagu paavst ja tema hulk nõuab, ja tahab kirikust välja heita neid, kes selles asjas ei taha sõna kuulda; vaid kiriku ühtlus on seal, kus on üksmeel usus, ristimises jne. Sellepärast nimetatakse teda üheks, pühaks, katolikuks (s. o. üleüldiseks) ehk kristlikuks, et seal on ühine ja selge evangeeliumi õpetus ja ühine selle õpetuse väline tunnistamine kõigis paigus maailmas ja kõigil aegadel, selle peale vaatamata, mis muidu võib olla ühtlusetust ja vahesid välise, ihuliku elu ehk väliste korralduste, kommete ja viiside poolest.

Jällegi, kes seda õpetuse ja usu üksmeelt Kristuses ei pea, vaid selle kõrval lahutust ning pahandust tekitavad (nagu ph. Paulus Room. 16,17 ütleb) oma inimeste õpetuse ja oma valitud tegude läbi, mille pärast nad tülitsevad ja mida nad kõigile ristiinimestele kui tarvilikka pidada käsivad, need ei ole õige Kristuse kirik ega selle liikmed, vaid vastased ja lõhkujad.

Tõlge: Meie Kirik nr 36, 5. september 1923

Kas teadsite, et Eestis sõltub õigus tegutseda usulise ühenduse vaimulikuna vastava isiku hääleõigusest kohalikel omavalitsuste valimistel? Kirikute ja koguduste seaduse (2002) § 20 lõige 1 sätestab (minu rõhutus):

«Usulise ühenduse vaimulik võib olla isik, kellel on hääleõigus kohalike omavalitsuste valimistel. Vaimulikule esitatavad muud nõuded kehtestab usuline ühendus.»

On omaette küsimus, miks peaks usuvabaduse praktiseerimine olema seotud hääleõigusega kohalikel valimistel. Usuvabadus on põhiõigus, valimisõigus on kodanikuõigus. Kui inimene elab Eestis legaalselt, miks peaks piirama tema õigust olla usulise ühenduse vaimulik?

Möödunud nädalal võttis riigikogu hääleõiguse kohalikel valimistel nii kolmandate riikide kodanikelt kui kodakondsuseta inimestelt. Viimaste puhul jõustub seadus alles enne järgmisi kohalikke valimisi. Sellest otsusest tulenevalt jäävad õigusest vaimulikuna tegutseda ilma kolmandate riikide kodanikud ja ka n-ö hallipassimehed, kes Eestis elavad.

Muudatus puudutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut või uue nimega Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut. Osundan uudist 27. märtsist:

«Sinodi liikmetele teeb erilist muret asjaolu, et kehtiva kirikute ja koguduste seaduse kohaselt ei tohi vaimulik olla isik, kellel pole kohalikel valimistel valimisõigust. Seoses vastuvõetud muudatustega Eesti põhiseaduses, mis kaotavad valimisõiguse kolmandate riikide, s.h. Venemaa, Valgevene, Ukraina jt kodanikele, võib teatud osa MPEÕK vaimulikkonnast kaotada õiguse olla vaimulikud.

Sinod leiab, et seadusega määratud seos valimisõiguse ja vaimuliku teenistuse vahel loob põhjendamatud piirangud usuvabadusele ja sisuliselt kehtestab keelu vaimuliku tee valimiseks inimesele, kes kõigi muude omaduste poolest sellele tööle sobiks.

«Oleme sügavalt mures, et vastuvõetud seadusemuudatused võivad viia tõsise kriisini Eesti õigeusklike usuelus. Meid tahetakse kanoonilisest sidemest meie Kirikuga ilma jätta, osa meie vaimulikest võib kaotada õiguse oma kogudustes jumalateenistusi pidada ja mõlema seaduse vastuvõtmine ohustab tegelikult meie Kiriku edasist olemasolu. Iga kogudus – need on reaalsed inimesed, meie Kiriku liikmed, kes võivad jääda ilma vaimsest toetusest ja võimalusest palvetada oma kirikutes,» kommenteeris olukorda piiskop Daniel.»

Kuid teoreetiliselt tabab uus olukord ka teiste riikide kodanikke (v.a Euroopa Liidu liikmesmaad), kes Eestis vaimulikuna tegutsevad. Näiteks USA-st, Ühendkuningriigist või Norrast siia saabunuid. Eesti luterlikus kirikus on tegutsenud anglikaani vaimulikke või luterlikke vaimulikke riikidest, kelle kodanikud kaotavad edaspidi õiguse vaimulikuna tegutseda. Ka roomakatoliku kiriku Tallinna piiskopkonnas teenib välismaalastest vaimulikke. Kui neil pole asja valima, siis pole neil asja ka altarisse või kantslisse.

Ma ei oska öelda, kas antud juhul on tegemist juriidilise praagiga või kavakindla tegevusega. Riigikogu menetluses on ju ka kirikute ja koguduste seaduse muudatused, mille alusel tahetakse sundlõpetada riigi suurima liikmeskonnaga usuline ühendus. Hääleõiguseta vaimulike tööst ilmajätmine aitab selle eesmärgi saavutamisele kaasa.

Usuvabadus tagab kodanike lojaalsuse ja riigi julgeoleku, mitte vastupidi

Julgeolek on rahvusvahelise kõrval ka siseriiklik. Riik peab tagama julgeoleku mitte ainult osadele kodanikele, vaid kõigile. Selleks, et inimesed tunneksid ennast Eestis turvaliselt, vajavad nad kõige muu kõrval veendumuste- ja usuvabadust – õigust uskuda nii, nagu nad õigeks peavad, nagu nad aru saavad ja tahavad. Kui riik sekkub usuellu oma reeglitega, siis see võib luua usklikest väära pildi eelkõige neile, kes ise Jumalat ei usu ega ühegi koguduse liikmed pole ning ei tea pühakirja sisu. Usu sisu määratlemine riigi poolt on riigikiriku tunnus.

Õigeusklike kohta, kes on liitunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga (MPEÕK) ning on valdavas enamuses Eesti kodanikud, elavad Eestis ja austavad Eesti seadusi ning väärtusi, levitatakse väärarvamusi, nagu palvetaks nad oma kirikutes Vene sõdurite eest, et need okupeeriksid Ukrainat. MPEÕK liikmeid, kes on just selles usus leidnud enda jaoks õige tee, peetakse Putini režiimi käepikenduseks. Neid Eestimaa elanikke võrreldakse kergekäeliselt Talibani või ISISe terroristidega. Selliseid arvamusi kuulda väärikate inimeste suust on kurb.

Tihti öeldakse, et MPEÕKi ja Pühtitsa Naiskloostri võtab oma rüppe Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik – nii on olnud ju ka ajaloos. Tänane päev on teine – me ei ela ajaloos. Kui need inimesed oleksid soovinud astuda Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku liikmeteks, siis nad oleksid seda teinud. Seda, miks keegi on usklik ühes kirikus, saab oma südametunnistusest lähtudes selgitada inimene ainult ise. MPEÕK liikmetele ega Pühtitsa nunnadele ei saa süüks panna, et nad tahavad säilitada oma usulist identiteeti ja jääda seotuks oma Emakirikuga. Üleminek teise kirikusse on keeruline protsess, milleks kedagi ei tohiks sundida.

Eestis tegutseva MPEÕK esindajad on öelnud, et Vene agressioon Ukrainas on väär, et patriarh Kirilli mõtted ei ole nende mõtted, tema väljaütlemised ei ole nende väljaütlemised. Vene õigeusklike, Pühtitsa nunnade ega patriarh Kirilli vahele ei saa ega tohi panna võrdusmärki. Kui seda tehakse, siis teeb see haiget kõigile sellesse kirikusse kuuluvatele kümnetele tuhandetele õigeusklikele, rikkudes nende mõtte-, sõna- ja väljendusvabadust.

Usuvabadus kaitseb korda ja väldib konflikte, mis toovad kahju kõigile kodanikele, mitte ainult usklikele. Kõik inimesed peavad saama uskuda või olla ateistid nii, nagu see on nende südametunnistusele kohane. Põhiseaduslike õiguste piirangud on lahtine uks usuvabaduse kuritarvitamisele – riik ei tohi teha otsuseid selle üle, milline peab kirik või usk olema. Riigi kohustus on takistada julgeolekut ohustavat tegevust, milleks on EV põhiseaduse ja seadustega antud õiguskaitseorganitele vajalikud volitused ja piisavad ressursid, mida on seni suudetud eesmärgipäraselt ja edukalt kasutada. Riikliku julgeoleku tagamine ei tohi asenduda seaduskuulekatele isikutele avaldatava riikliku survega usuliste tõekspidamiste salgamiseks või muutmiseks ja minna vastuollu 21. sajandi ilmaliku õigusriigi põhimõtetega.

Kui piiratakse nunnade või ükskõik kelle võimalust uskuda nii, nagu nende süda ütleb, tehakse seda kaudselt kõigiga. «See, mida te teete kõige vähematele, teete te mulle,» ütles Jeesus. Kui me ka ei jaga MPEÕKi kuuluvate õigeusklike arusaamu, peaksime kaitsma nende õigust oma vaadetele ja arusaamadele. See on vaba ühiskonna tunnus.

Lubagem inimestel jääda oma usu juurde, kui nad seda usku praktiseerides järgivad Eesti Vabariigi seadusi. Nad ei ole millegi vastu eksinud, et nende usku ja õigusi piirata. Eriti olukorras, kus Eestis tegutsev autonoomne kirik on Venemaa agressiooni Ukrainas ühemõtteliselt hukka mõistnud. Kirikujuhid on ajutised, kirik on igavene, nagu ütles piiskop Daniel Lepisk riigikogus.

Jaak Allik, teatritegelane

Irina Belobrovtseva, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

Arne Hiob, teoloog

Tiit Juse, jurist

Ljubov Kisseljova, Tartu Ülikooli emeriitprofessor

Orest Kormašov, kunstnik ja ikooniloolane

Kalle Käsper, kirjanik

Alar Laats, teoloog

Erki Laur, näitleja

Andres Põder, EELK peapiiskop emeeritus