Kristliku usu seisukohalt on nii judaism kui islam väärõpetused või koguni väärreligioonid, sest nad kumbki ei tunnista ristiusu põhilisi, jumalikul ilmutusel põhinevaid õpetusi Jumalast kui Kolmainsusest, Kristusest kui Lunastajast ja lunastusest kui Jumala teost Kolgatal.

Kui esmapilgul tundub, et judaism on kristlusele lähemal kui islam, sest peab pühakirjaks seda osa Piiblist, mida kristlased nimetavad Vanaks Testamendiks, siis islam näeb Jeesuses – keda judaistid üldse Jumala saadikuna ei tunnista – vähemalt prohvetit ja on selles mõttes kristlusele lähemal. Küllap seetõttu on islamit peetud mõnikord ka kristoloogiliseks hereesiaks, ehkki muhameedlus on vastuolus kristluse kesksete punktidega.

Kristlane, kes tahab õndsaks saada, peab selgesti teadma, millega on nii judaismi kui islami näol tegemist.

1. Kristuse-järgne judaism on uus, inimeste leiutatud religioon, mis lahkneb otsustavates aspektides Vana Testamendi õigeusklikust, Jumala antud religioonist, mis kehtis kuni Kristuse tulekuni. Judaism lükkab tagasi Kristuse, keda ootasid Vana Testamendi vagad (vrd Mt 17:3 par, kus Mooses ja Eelija kõnelevad Kristusega).

Usk Kristusesse on Vana Testamendi pühakirja lahutamatu osa: «Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib» (Lk 24:27). Ja veel, Kristus ütleb juutidele Jh 5:39–40: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu.»

Kristuse-järgses judaismis pole ka enam templiga seotud lepitusteenistust – ehkki pärast Kristuse ristiohvrit on vajadus templikultuse järele tühistatud (Hb 9:12jj).

2. Kas Kirik on astunud Iisraeli asemele? Ei – Kirik on jätkuvalt Jumala tõeline Iisrael. Loeb usk, mitte päritolu. Ütleb ju Pauluski: «Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael, ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased» (Rm 9:6j).

Luterlastele siduv usutunnistuskiri, Augsburgi usutunnistuse apoloogia ütleb VII ja VIII artikli kommentaariks: «Paulus eristas kiriku seaduse rahvast [juutidest] sel kombel, et kirik … on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. … Nii räägib ka Johannes kogu juudi rahvast ja ennustab, et tõeline kirik eraldatakse sellest rahvast.»

3. Ka islam on inimeste leiutatud religioon, mis püüab end seostada Aabrahami usupärandiga, ent tegelikult moonutab tunduvalt Piibli ilmutust. Koraanis rünnatakse sõnaselgelt kristlikku usku Kolmainsasse Jumalasse ja Jeesusesse kui Jumala Pojasse (suura 4.171; 5.72–75; 5.116; 19:89–92).

4. Kristlastena usume, et Jumala juurde viib tee üksnes Kristuse kaudu, kes ütleb: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu» (Jh 14:6). Nende Kristuse sõnade valguses ei jää kahtlust, et Uue Testamendi ilmutuse kohaselt ei eksisteeri mitut erinevat, paralleelset pääseteed.

Judaism lükkab Kristuse kui Päästja täielikult tagasi (vrd Jh 1:11; 9:34) ning moslemitele on Jeesus üksnes prohvet, kellest Muhamed on suurem. Kumbki religioon ei tunnista Kristuse lunastavat ristisurma. Seetõttu peame kristlastena uskuma, et judaism ja islam ei kujuta endast õndsakstegevat teed, sest mõlemad on vastuolus kõigega, mida me teame päästest Jeesuses Kristuses.

Ainsa tõelise Jumala pääste on leitav ka judaistidele ja moslemitele, kui nad loobuvad oma väärusust ja võtavad Issanda ja Päästjana vastu Jeesus Kristuse.

Loe ka:

Kirik on tõeline Iisrael

Kas juudid, kristlased ja moslemid austavad sama jumalat?

Esmaspäeval, 7. juulil 2025 süütasid juudi asunikud Läänekaldal Taybehi linnas, umbes 15 kilomeetri kaugusel Jeruusalemmast, kristliku pühapaiga. Juudid edastasid kristlastele sõnumi: «Teil pole siin tulevikku!» 15. juulil külastasid kristlaste linna Jeruusalemmas asuvad kirikupead, nende seas Jeruusalemma kreeka-ortodoksi patriarh Theofilos III ja ladina (katoliku) patriarh Pierbattista Pizzaballa, et avaldada toetust juudi asunike pidevate rünnakute all elavale kohalikule kristlikule kogukonnale ning juhtida maailma tähelepanu toimuvale. Meie Kirik toob ära kirikupeade avalduse tõlke.

Meie, Jeruusalemma patriarhide ja kirikute juhtide nõukogu, oleme täna siin Taybehis avaldamaks solidaarsust kohaliku kogukonnaga pärast süvenevaid süsteemseid ja sihipäraseid rünnakuid nende siinviibimise vastu. Palume kogu maailma, eriti kristlaste palveid, tähelepanu ja tegusid.

Esmaspäeval, 7. juulil 2025 süütasid lähedalasuvatest asundustest pärit radikaalsed iisraellased tahtlikult tulekahju linna kalmistu ja 5. sajandist pärit Püha Georgiuse kiriku lähedal. Taybeh on viimane allesjäänud täielikult kristlik linn Läänekaldal. Need aktsioonid ohustavad otseselt ja tahtlikult ennekõike meie kohalikku kogukonda, aga ka meie esivanemate ajaloolist ja usulist pärandit ning pühapaiku. Selliste ohtudega silmitsi olles on suurim vapruse tegu seda paika jätkuvalt oma koduks nimetada. Me seisame teie kõrval, toetame teie püsimist ja palvetame teie eest.

Täname kohalikke elanikke ja tuletõrjujaid tulekahju kustutamise eest enne, kui meie pühapaigad oleksid hävinud, kuid ühineme kohalike preestritega – kreeka õigeusu, ladina ja melkiitidest kreeka-katoliku preestritega –, kes paluvad selget toetust äärmuslaste korduvate ja süstemaatiliste rünnakute vastu, mis muutuvad üha sagedasemaks.

Viimastel kuudel on äärmuslased ajanud oma kariloomad karjamaale kristlaste farmidesse Taybeh’ idaküljel – põllumajanduspiirkonnas –, muutes need parimal juhul ligipääsmatuks, kuid halvimal juhul kahjustades oliivisalusid, millest pered sõltuvad. Eelmisel kuul ründasid äärmuslased mitmeid kodusid, süütasid tulekahjusid ja püstitasid stendi, millel oli inglise keelde tõlgituna kirjas: «Teil pole siin tulevikku».

Kirik on tegutsenud selles piirkonnas järjepidevalt 2000 aastat. Me lükkame kindlalt tagasi taolise tõrjuva sõnumi ja kinnitame oma pühendumust Pühale Maale, mis on erinevate uskude mosaiik, kus nad elavad rahumeelselt koos väärikalt ja turvaliselt.

Patriarhide ja kirikupeade nõukogu nõuab, et need äärmuslased võetaks vastutusele Iisraeli ametivõimude poolt, kes hõlbustavad ja võimaldavad nende kohalolekut Taybehi ümbruses. Isegi sõja ajal tuleb kaitsta pühapaiku. Nõuame viivitamatut ja läbipaistvat uurimist selle kohta, miks Iisraeli politsei ei reageerinud kohaliku kogukonna hädaabikõnedele ja miks need jälestusväärsed teod jäävad endiselt karistamata.

Asunike rünnakud meie rahus elava kogukonna vastu peavad lõppema nii siin Taybehis kui ka mujal Läänekaldal. Ilmselgelt on tegemist süstemaatiliste kristlastevastaste rünnakutega, mis kogu piirkonnas meie silme all aset leiavad.

Lisaks palume diplomaate, poliitikuid ja kirikute ametiisikuid üle maailma, et nad laseksid kuulda oma palvelikku ja selgesti kõlavat häält meie oikumeenilise kogukonna toetuseks Taybehis, et viimase elu oleks turvaline ning et ta saaks elada rahus, pidada vabalt jumalateenistusi, kasvatada ohtu kartmata vilja ja nautida rahu, mida pole küllaldaselt.

Me ühineme oma kaasvaimulikega Taybehis, rõhutades kestva ohuga silmitsi seistes sedasama lootust: «tõde ja õiglus võidutsevad lõpuks». Ja me tuletame meelde ka prohvet Aamose [5:24] sõnu, mis saavad sel keerulisel ajal meie palveks: «Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!»

Jeruusalemma Kirikute patriarhid ja kirikupead

Jeesus Kristuse õpetuse ja islamiusu rajaja Muhamedi õpetuse võrdlus (ilmavõrgu tähelepanekute ainetel).

Jeesus Kristus: «Armastage oma vaenlasi!» (Matteuse 5:44) – Muhamed: «Kui nad (uskmatud) ei võta kuulda teie kutset, siis rünnake ja tapke neid!» (Suura 4:89)

Jeesus Kristus: «Õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!» (Luuka 6:28) – Muhamed: «Tapke neid… Niimoodi tasutakse uskmatutele. … Need, kes sõdivad Jumala ja tema sõnumitooja vastu … tapetakse või lüüakse risti või raiutakse neil küljest käed ja jalad või saadetakse maalt välja!» (Suura 2:191, 5:33)

Jeesus Kristus: «Tehke head neile, kes teid vihkavad!» (Luuka 6:27) – Muhamed: «Tapke ebajumalateenijaid!» (Suura 9:5)

Jeesus Kristus: ««Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?» Seadusetundja ütles: «See, kes tema peale halastas.» Jeesus ütles talle: «Siis mine ja tee sina nõndasamuti!»» (Luuka 10:36–37) – Muhamed: «Võidelge uskmatutega.» (Suura 8:39)

Jeesus Kristus: «Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu!» (Luuka 6:35) – Muhamed: «Kui sõjas on teie vastas uskmatud, siis raiuge neilt pead. Kui olete nad täiesti puruks löönud, siis köitke (vangid) ahelatega.» (Suura 47:4)

Jeesus Kristus: «Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!» (Luuka 6:36) – Muhamed: «Meie külvame uskmatute südamesse hirmu!» (Suura 3:151)

Piiblitsitaadid: Piibel.net (Piibel 1997)

Koraan. Araabia keelest tõlkinud Haljand Udam, 2007

Laulupeol oli ootuspäraselt palju ilusaid, liigutavaid ja rõõmustavaid momente. Ent olid ka mõned momendid, mis tekitavad tõsiseid küsimusi. Üheks selliseks momendiks oli Rein Rannapi poolt Hando Runneli tekstile kirjutatud tuntud ja armastatud laulust «Ilus maa» selle osa välja jätmine, mis kutsub üles täitma meie maad lastega.

Vt https://kultuur.err.ee/.../vaata-uuesti-rein-rannapi-ilus...

Pidades silmas, et Eestis on sündide arv juba pikemat aega kiires languses, et saja viimase aasta jooksul ei ole kunagi sündinud Eestis nii vähe lapsi kui praegu, et sündimus on juba ligi kaks korda madalam kui rahvastiku taseme säilitamiseks vajalik ning et selle tõttu on eesti rahvas, keel ja kultuur kindlalt hääbumise kursil, näeb lasterohkusele kutsuva lauluosa välja jätmine sümboolselt väga halb välja. Igasuguseid põhjendusi võib esitada, aga see ei muuda asja.

Selline käik jätab mulje, nagu poleks üleskutse võtta vastu rohkem lapsi enam Eesti avalikkuses ideoloogiliselt ja kultuuriliselt aktsepteeritav ja nagu oleksimegi rahvana hääbumisega leppinud – võtnud omaks, president Ilvese väljendit kasutades, kestliku kahanemise mõttelaadi. Laulupidu võib pakkuda hetkelise meeleliigutuse ja tekitada sooja tunde, et eesti rahvus, keel ja kultuur elavad ja kestavad edasi. Aga olgem ausad, kui lapsi ei sünni ehk kui rahvas lapsi vastu ei võta, siis pole kõigel muul – ka mitte koorilaulul ega rahvatantsul – erilist tähtsust. Pole lihtsalt lauljaid ja tantsijaid, omakeelse kultuuri kehastajaid, oma riigi kandjaid.

Seejuures tasub meenutada, et veel 10 aastat tagasi – rääkimata 20 aasta tagusest ajast – kannatas laulupeol rahulikult laulda «Maa tuleb täita lastega, ja täita lastelastega ja täita lastelaste lastega!» Samuti kannatas laulda «Ja kõige vastu võidelda mis võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik ja võidelda kus võimalik, kus võimalik ja vajalik sest elu kõik on ajalik. Ja lastele jääb tulevik ja maa ja kõik see minevik.»

Vaata:

2014: https://www.youtube.com/watch?v=bm4EC01u0-4

2004: https://www.youtube.com/watch?v=sbxbWVbtKIc

Mõttekohaks jääb, mis on Eestiga vahepeal juhtunud, et me ei pea enam võimalikuks ühiselt neid tõdesid välja öelda? Ning et selle asemel loobitakse vana-aasta õhtul Draamateatri laval etendatud transvestiitide šõus lapsi mööda lava laiali? Midagi olulist on läinud kaotsi, midagi olulist on tasahilju ära muudetud. Karta võib, et riiklikul abieluväärastamisel ja üleüldisel perekonnakonnavaenuliku ideoloogia pealtungil on sellega nii mõndagi pistmist.

Allikas: ühismeediapostitus

Toim. Kõnealuse kantaadi autor Rein Rannap ütles Delfile, et sõnad «Maa tuleb täita lastega» jäeti ära tema soovil. Samas kõlas see osa Rannapi kantaadist vana-aastaõhtul ETV eetris olnud drag-show’s, kus mõnitati laste saamist ja paljulapselisust.

Suvi on laulatuste aeg. Meie Kirik avaldab uuesti kümne aasta eest ilmunud Juhana Pohjola artikli pühast abieluseisusest. Maailm läheb oma teed, ent Jumala sõna abielu kohta ei muutu.

Öeldakse, et elus on kaks rasket asja. Esimene on elada üksi, vallalisena. Teine on elada abielus. Neid raskusi põhjustab pinge meisse loodud vajaduse ja pattulangemise vahel.

Praegusel ajal muutub aga üha raskemaks mõista, mida abielu meie ühiskonnas ja kiriklikus arutelus tähendab. Kord vaatame nõutult parlamendihoone poole ja siis meie suurima kiriku piiskoppide seisukohavõtte. Kuidas küll saab ühe mehe ja ühe naise püsiva liidu ainulaadsus muutuda nii ebaselgeks, ehkki sellest tunnistavad vastuvaidlematult nii bioloogia, ajalugu, kogemus kui ka Jumala ilmutussõna?

Abielukäsituse purunemise üks põhjustest on olnud see, et abielu on ühekülgselt peetud ühiskondlikuks korraks. Jumal seadis loomisel abielu. See ühiskondlik institutsioon puudutab kõiki inimesi. Meie luterlikus traditsioonis on seda peetud maise võimu valdkonda kuuluvaks, aga seda on mõistetud ka Jumala käsu ja püha korraldusena, mida isegi kristlikud valitsejad ei tohi ega saa tema alustelt nihutada. Sellel on üldkehtiv loomuseaduslik alus, aga ka teoloogiline sisu.

Abielu on kristlasele usu kool. Viimselt on abielu võrreldav armastuses ühendatud kolmainu Jumala persoonide ühtsuse ja erinevusega ning samuti Kristuse ja koguduse vahelise suhtega. Ometigi on meie riigikiriklikus traditsioonis tekkinud mudel, et abielu (ja abielulahutuse) sisu ja eelduste üle otsustab parlament. Juriidilisest registreerimisõigusest kinni hoidev Soome evangeelne-luterlik kirik õnnistab ilma oma teoloogiliste põhjendusteta vahet tegemata kõiki paare, kutsudes neid elama kristlikult.

Kui abielu peetakse pelgalt ühiskondlikuks institutsiooniks, võib seda pidevalt muutuvas ühiskonnas pidada samuti muutuvaks, mitte püsivaks loomiskorraks. Selles valguses võib abielukorda vabalt ümber kujundada. Varsti võib martsipanist kujuke pulmatordil kujutada nii soo kui arvu poolest mida iganes.

Teine suur abielukäsituse pahupidi pööraja on olnud individualistlik ja romantiline arusaam abielust. Enne valgustusaega määrasid arusaamise abielust selle eesmärgid. Abielu on mõeldud perekonna ja laste jaoks, abikaasade vastastikuseks toetamiseks ning ravimiks himude vastu. Tänapäeval on abielu keskmes tunnetele rajanev suhe. Ehkki romantiline armastus kuulub olemuslikult abielusse, moonutab valitsev suundumus ootusi abielule, mis omakorda mõjutab abieluliitude püsivust. Lisaks võimaldab see muuta arusaama abielust. Rõhutades üksikisiku vajadust ja soove üsnagi mitmenäolise armastuse järele, on võimalik kõrvale lükata teised abielu olemuslikud mõõtmed. Sellepärast vastanduvad avalikus arutelus «meie õigus armastusele ja olla aktsepteeritud» ning «lapse õigus isale ja emale».

Mida me saame teha? Esiteks saame me kodanikena tegutseda ühiskonna kõigi erinevate kanalite kaudu, et abielu säiliks mehe ja naise vahelise liiduna. Kui ilmalik seadusandlus loobub loomuseaduslikust alusest, tuleb kristlikel kirikutel ja ühendustel kõiges õpetada ja tegutseda loomiskorra ja Jumala seadmiste kohaselt.

Teiseks tuleb meil endil abielu pühaks pidada. See tähendab, et me ise kanname hoolt oma abielu anni eest ning julgustame oma eeskujuga teisi võtma vabaabielu asemel julgelt vastu Jumala antava anni ja ülesande.

Kolmandaks oodatakse meilt, et oleksime valmis Jumala armus ja tões, sõnade ja tegudega võtma vastu kõik meie juurde saadetud ligimesed, kes on erineval moel oma inimsuhetes ja seksuaalsuses hellaks tehtud või katkised.

Neljandaks vajame me elamiseks jumalateenistust, sest just selle eluvaldkonna raskustes ja kiusatustes ei suuda me jääda püsima ilma Kristuse vere jätkuva puhastuse ja väeta.

Viiendaks saame me palvetada oma rahva ning oma laste pärast, kes on üha suuremas segaduses. Praegugi on aktuaalsed Martin Lutheri laulatuskorra sõnad (eesti keeles väljaandes: Luterlikud usutunnistuskirjad, Tallinn 2014, lk 223):

«Issand Jumal, kes sa oled loonud mehe ja naise ning määranud nad abieluseisusesse, õnnistanud neid oma ihuviljaga ja tähistanud sellega oma armsa Poja Jeesuse Kristuse ja kiriku, tema pruudi, ühenduse saladust, me palume sinu põhjatumat heldust, et sa ei laseks oma loodud korral ja õnnistusel kaduda ega hävida, vaid hoiaksid seda armulikult meie sees Jeesuse Kristuse, meie Issanda kaudu, aamen.»

Tõlkinud Illimar Toomet

Juhana Pohjola on Soome luterliku misjonipiiskopkonna piiskop

«Nii rändab Kirik oma palverännuteed sel ajastul, neil kurjadel päevadel, mitte alles Kristuse ja Tema apostlite ihuliku kohalolu ajast peale, vaid alates Aabelist endast, kelle kui esimese õige tappis tema jumalatu vend, ja sealt edasi kuni sellesinase ajastu lõpuni keset maailma tagakiusamisi ja Jumala lohutusi.» Püha Augustinus, De civitate Dei, XVIII, 51

«Paulus eristas kiriku seaduse rahvast [juutidest] sel kombel, et kirik … on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. … Nii räägib ka Johannes kogu juudi rahvast ja ennustab, et tõeline kirik eraldatakse sellest rahvast.» Augsburgi usutunnistuse apoloogia, VII ja VIII artikkel

1. Jumala kogudus on maa peal alati eksisteerinud, rännates Jumala poolt valituna ja Tema kutsel, Jumala tõotuste julgustusel ja Tema sõna juhatusel õndsuse poole.

2. Kirik – Jeesus Kristuse kogudus – ei asendanud Iisraeli, vaid on sama Jumala rahvas – püha rahvas, omandrahvas, pärisrahvas, tõotuse kaaspärija (1. Peetruse 2:9; Tiitusele 2:14; Efeslastele 3:6).

3. Jumala rahva sekka kuulumisel ei ole määrav etniline päritolu, vaid usk (Luuka 3:8; Roomlastele 9:6–8; Galaatlastele 3:7).

4. Moosese läbi antud Seadus kehtis Kristuse tulekuni (Galaatlastele, 3:24 jj); Kristus seadis Jumala rahvale uue lepingu (Luuka 22:20; 1. Korintlastele 11:25; Heebrealastele 8).

5. Pühakirja tunnistuse kohaselt on Jeesus Kristus ainus tee Isa juurde: «Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu» (Johannese 14:6). Ei ole olemas kahte eraldi õndsusteed – uus tee kristlastele ja vana tee juutidele.

6. Sellest järeldub, et Kristuse-järgne judaism ei paku õndsust – isegi mitte vanatestamentliku templiteenistuse taastamise korral – ning judaismi järgivad juudid on samuti kutsutud osa saama Kristuses kingitud päästest.

7. Kirik ja Iisrael ehk kristlased ja juudid ei ole seega Jumala rahva kaks eraldi osa, vaid judaismi järgijad ei kuulu tõelisesse Iisraeli (Johannese 9:41).

8. Pauluse sõnul «pääseb lõpuks kogu Iisrael» (Roomlastele 11:26), s.t kõik need, kes usuvad Kristusesse, vaatamata oma päritolule.

9. Nii nagu Iisraelile tuli osaliselt paadumus (Roomlastele 11:25), nõnda on ka Kristuse Kirikus «jumalakartlike hulgas palju valekristlasi ja silmakirjatsejaid» (Augsburgi usutunnistus, VIII). Kristlased pidagu meeles Pauluse sõnu (Roomlastele 11:18 jj) ja ärgu hoobelgu.

10. Jumala koguduses tuleb taunida kõiki Pühakirja väärtõlgitsusi, mis kristlasi ilmutatud õndsustee osas eksitavad. Pühakirja tõlgitsuskese on Kristus (Luuka 24:27).

11. Ajaloo Issand võib kasutada tänapäeva ilmalikku Iisraeli riiki samamoodi nagu kõiki teisi riike ja rahvaid, et lasta sündida maa peal oma tahtmisel – ühtedele õndsuseks, teistele kohtumõistmiseks (Psalm 2).

12. Jesaja 2 ja Miika 4 ettekuulutustes, mis kõnelevad paganate voolamisest või voorimisest Issanda koja juurde aegade lõpul («Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde», Jesaja 2:2), osutatakse rahvaste pöördumisele Kirikusse, mis on Kristuse ihu tempel, püsitatud Jeruusalemmas kolme päevaga inimkätega tehtud templi asemele (Johannese 2:19 jj). Luterlased ütleksid, et Jumal kutsub kõiki rahvaid oma Sõna läbi Kirikusse. «Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp» (Matteuse 24:14).

Kahjuks on kuulda, et Iisraeli ja Hamasi (moslemi terroristide) vahelise sõja tõttu on paljud meie Missouri Sinodi Luterliku Kiriku kogudustes segaduses ja on tekkinud küsimus: kes on «kogu Iisrael»? Vastus on: «Teie! Teie olete «kogu Iisrael»!»

Käesolev artikkel on lühike kokkuvõte Iisraeli tähendusest pühakirja järgi. Minu soovitus on, et laske oma pastoril selle kohta põhjalikum piibliuurimus teha.

Alustame sellest, mida püha Paulus ütleb Ef 3:4–6, et me oleme «tõotuse kaaspärijad» ja «sama ihu liikmed». Ta rõhutab, et Jumal on võtnud juudid ja paganad ning teinud nad üheks Kristuses. Samuti jutlustas Ristija Johannes: «Ärge hakake iseenestes ütlema: «Meie isa on ju Aabraham.» Sest ma ütlen teile: Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.» (Luuka 3:8). Seega Uue Testamendi järgi ei ole Aabrahami tõelised järeltulijad tänapäeva juudid ega iisraellased, vaid hoopis Jeesusesse uskujad. Veel kirjutab püha Paulus Gl 3:29: «Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.»

On neid, kes näevad viiteid juutide teatavale massilisele pöördumisele enne kohtupäeva. See tühistab Pauluse arusaama Iisraelist kui Kirikust või tõelistest Jeesusesse Kristusesse uskujatest. Rooma kirja 11. peatükis loeme metsõlipuu okste pookimisest. Palun lugege Rm 11 ja pöörake erilist tähelepanu salmile 26.

Järgnevas on osaliselt tsiteeritud Teoloogia ja Kiriku Suhete Komisjoni dokumenti «Lõpuajad», september 1989, lk 37: ««Kogu Iisrael» salmis 26 koosneb salmis 25 mainitud grupist, juutide usklikust osast ja «kogu paganate hulgast». «Kogu Iisrael» on kogu õlipuu, mis koosneb loomulikest okstest (juudid, kes uskusid), metsikutest õlipuu okstest (paganad, kes usuvad) ja ümberpoogitud okstest (juudid, kes hakkavad uskuma). See koosneb salmis 32 olevast «kõigist». «Kogu Iisrael» koosneb kõigist, kes hüüavad appi Issanda nime (Rm 10:13), juutide ja paganate seast väljavalitutest, «uuest Iisraelist».

Rm 2:28–29 loeme: «Ei ole ju juut see, kes seda on väliselt, ega ole ümberlõikamine see, mis on väliselt ihu küljes, vaid juut on see, kes seda on sisemiselt, ja õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu, mitte kirjatähe varal. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt.»

Samuti Rm 9:6-8: «Aga see pole nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja. Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael, ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased, vaid on öeldud: «Sinu sugu loetakse Iisakist.» See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.»

Jällegi ütleb püha Paulus Rm 9:27: «Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: «Kui Iisraeli laste arv oleks nagu mereliiv, siiski pääsevad neist vaid riismed!»»

Ja seejärel Gl 3:7: «Nii mõistate teie, et need, kes on usust, on Aabrahami lapsed.»

Kui läheb kaotsi arusaam Iisraelist kui neist, kes usuvad tõotusse – Jeesusesse Kristusesse –, muutub küsimus pigemini poliitiliseks kui vaimulikuks. Vastasel juhul oleks Jumalal kaks päästmisplaani: üks Vana Testamendi usklikele ja teine ​​Uue Testamendi Jeesusesse Kristusesse uskujatele. See tühistaks täielikult Jeesuse sõnad Jh 14:6: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.»

Ekslik arusaam, justkui oleks Jumalal kaks erinevat rahvast, juudid ja kristlased, teeb halba kahel viisil. Esiteks muutub see poliitiliseks, kuna tingimusteta toetusest Iisraeli riigile saab Jumala käsk. Selline käsk õigustaks ükskõik kui fanaatilist toetust mistahes iisraellaste sõjalisele ja ekspansionistlikule sammule araablaste vastu. Siis muutub vajaduseks kaitsta Iisraeli riiki kuni viimase Ameerika veretilgani. Teiseks, selline vaade külvab kalki vihkamist araablaste vastu, kes on meie sarnased mittejuudid.

Suure tasandiku piirkonna sinodi asepresident, pastor Nabil Noar, kirjutab: «Oluline on märkida, et nii juudid kui ka moslemid võitlevad maa pärast, sest nad usuvad, et kui nad seda maad ei oma, on nende suhe Jumalaga ohus. Nende seas esineb tõsist fanatismi, millel on usulised aspektid. Võitlus nende vahel ei lõpe enne, kui üks pool on kadunud. Mõlemad usuvad, et Jumal on neile lubanud maa, rahva ja Messia (nii nagu nemad seda näevad). Paradiis on otseselt seotud selle maa omamisega... Pidage meeles, et Gaza sektor tagastati Iisraeli poolt 2005. aastal palestiinlastele vastutasuks kahe rahva vahelise rahu eest.»

See tõotus pole kunagi käinud maa kohta. Iisrael on riik nagu iga teinegi riik, aga ei ole Kirik ega Vana Testamendi Iisrael. Selle usuline kese ei ole tõotatud Jumala Pojas Jeesuses Kristuses. Kui iisraellased tahavad pärida igavest elu, vajavad nad Jeesust samamoodi nagu meie. Jeesus ütles Jh 5:39: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust.» Pangem tähele, et Jeesus osutab Vanale Testamendile, sest Uut Testamenti ei olnud veel kirjutatud.

Muide, lubage mul öelda: see sõda on nii masendav paljude hingede surma tõttu. Enamik inimesi, kes mõlemal poolel surevad, ei ole Jeesusesse Kristusesse uskuvad Kiriku liikmed, ja need hinged on kadunud.

Ma palvetan, et ülal öeldu aitaks kõigil paremini mõista, et «kogu Iisrael» olete teie.

Arie Bertsch on Missouri Sinodi Luterliku Kiriku (USA) pastor.

Autori blogist tõlkis Veiko Vihuri (rõhutused tekstis tõlkijalt).

Eesti Kristlik Õigeusu Kirik (EKÕK) ja Pühtitsa klooster ei nõustu Riigikogu poolt 18. juunil 2025 vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) muudatustega ning on pöördunud oma esindajate kaudu nii Eesti Vabariigi presidendi kui rahvusvaheliste usuvabaduse kaitset tagavate institutsioonide poole.

«Olukorras, kus president jättis seaduse muudatused esimesel korral välja kuulutamata ja tagastas need riigikogule, oleks sellisele erandlikule sammule pidanud järgnema täiendav sisulisem analüüs ja arutelu muudatuste vajalikkusest ja EV põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Selline õigusloome protsess vajab erapooletute valdkondlike ekspertide ja puudutatud osapoolte kaasamist. Vastavad sammud jäid riigikogu poolt astumata ning muudatuste viimistlus muutus näiliseks ning presidendi soovituste tegelikku tuuma eiravaks,» selgitavad Kirikut ja kloostrit esindavad vandeadvokaadid Artur Knjazev ja Steven-Hristo Evestus. 

Presidendi 24.04.2025 otsuses nr 545 KiKoS muudatuste väljakuulutamata jätmisest on osutatud, et siseministeeriumi poolt ellukutsutud ja riigikogus menetletud seadusemuudatus piirab nii usu- ja südametunnistuse kui ka ühinemisvabadust, sest riigi julgeolek ei saa abstraktse ega määratlemata kategooriana õigustada usuorganisatsioonide tegevuse piiramist.

«Seadusandja on sisuliselt seadnud eesmärgiks konkreetse usulise organisatsiooni diskrimineerimise teiste ees ning on seda seaduse menetlemisel tunnistanud. Jättes selle juures igasuguse tähelepanuta, et Eestis registreeritud ja Eesti seaduste kohaselt tegutsevad Kirik ja klooster ei ole end esitlenud ega oma tegudes end väljendanud viisil, mis annaks aluse arvata, et nad juba juhinduvad või võivad edaspidi juhinduda oma igapäevastes usulistes toimingutes välisriigi vaenulikest ja Eesti julgeolekut kahjustavatest juhistest või suunistest. On arusaamatu, miks karistusseadusega kaetud karistavast kui ka samaväärsest ennetavast toimest ei saa lähtuda konkreetsel juhul põhiväärtuste kaitsmisel ning vajalikuks osutub täiendav seadusloome vajadus põhiõiguste arvelt,» selgitavad vandeadvokaadid.

Viimaste kuude jooksul on KiKoS muudatuste suhtes kriitiliselt sõna võtnud mitmed tunnustatud õiguseksperdid ja ühiskonnategelased (Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse kaasprofessor Merilin Kiviorg, EELK peapiiskop emeeritus Andres Põder, EELK peapiiskop Urmas Viilma), kes on muret väljendanud seadusemuudatustega loodava õigusselgusetuse ja usuvabadusele ohtliku riive pärast.

«Eestis kui demokraatlikus õigusriigis on kasutamiseks piisavad ja sobivad vahendid julgeolekuohtudele reageerimiseks ja nende maandamiseks. Riigikogus kõlanud põhjendused muutunud geopoliitilisele olukorrale ning võrdlustele Venemaal ja Ukrainas toimuvale, ei tohi rajada teed põhiõiguste ja -vabaduste riivele. Selleks, et vältida soovimatu levimist, tuleb seista põhiõiguste ja -vabaduste kaitset riivavate algatuste vastu, mis eiravad mitmekesise demokraatliku ühiskonna korraldust,» selgitavad esindajad.

KiKoS muudatuste esmakordse vastuvõtmise järel on EKÕK ja Pühtitsa koostri esindajad pöördunud USA Usuvabaduse Komisjoni (USCIRF) poole ning kohtunud selle esindajatega.

«Arvestades hetkeolukorda, kus seadusandja ei viinud läbi sisulist ja põhjalikku menetlust ning piirdus kosmeetilist laadi täienduste ja muudatustega, eksisteerib tõsine oht usuliste ühenduste suhtes heidutusmeetmete lubamatuks kasutamiseks ja levimiseks, sealhulgas siseministri poolt kohustusliku sundlõpetamise menetluse käivitamisega ühes elu- ja tegutsemiskohtade kaotusega. Selleks, et osutada tähelepanu vastuoludele põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega, on Kirik ja klooster pöördunud nii presidendi kui rahvusvaheliste organisatsioonide – nt Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) inimõiguste kaitsega tegeleva institutsiooni ODIHR all tegutseva usu- ja veendumusvabaduse ekspertkomisjoni poole,» selgitavad vandeadvokaadid.

Kristuse pühima ihu ja vere suurpüha ehk Corpus Christi püha (ld Sollemnitas Sanctissimi Corporis et Sanguinis Christi) tähistatakse kolmainupühale järgneval neljapäeval, see on 10 päeva pärast nelipüha ehk 60 päeva pärast ülestõusmispüha. Kirikuaasta liikuva pühana jääb Corpus Christi ülestõusmisaja 9. nädalasse ja toob uuesti esile suure neljapäeva tähenduse, mil meenutatakse püha armulauasakramendi seadmist viimsel õhtusöömaajal. Kuna suur neljapäev on paastuaja püha, mil suurtest pidustustest loobutakse, saab Kristuse ihu ja vere austamisega «teisel» neljapäeval kaasata rohkem avalikke üritusi, protsessioone ja rikkalikku rahvakombestikku. Maades, kus Corpus Christi neljapäev ei ole riigipüha, viiakse tähistamine üle järgnevale pühapäevale. Nõnda on see ka Eestis (neljapäeval pühendutakse tavapärasele adoratsioonile). Kirikupühal viibivad piiskopid kindlalt oma karja juures.

Kristuse ihu ja vere püha on kiriku pikas ajaloos suhteliselt uus, kujunedes ladina kirikus välja alles 13. sajandil, pärast ida- ja läänekiriku lahknemist. Selle püha saamise loomulikud eeldused küpsesid kõrgkeskaja kiriklikus miljöös teoloogiliste, praktiliste ning vagaduselu motiivide ajel.

Arusaadavalt on Corpus Christi teoloogiline sõnum suunatud euharistiaga seotud õpetusele Kristuse reaalsest ja jäävast ligiolust muudetud armulauaandides. Kui idakirikus jõudis armulauaandide muutumise teoloogia lõpule Antiookia koolkonnaga ja kirikuisa Johannesega Damaskusest (8. saj), jätkusid arutelud läänekirikus veel 9. sajandilgi (tuntud kui nn Radbertuse-Ratramnuse armulauatüli). Kui kaks sajandit hiljem põhjendas Berengarius taas substantsi muutumatust, vastas kirik sellele transsubstantsiatsiooni ehk olemusmuutuse õpetusega, mis dogmatiseeriti Lateraani IV kirikukogul (1215). Seega kinnitab Corpus Christi kiriku õpetust armulauaandide kohta.

Praktiline põhjus Corpus Christi püha levikuks kirikurahva seas oli pigem seotud käitumistavadega. Kristuse ihu ja vere austamine armulauas oli teada juba apostel Pauluse kirjast (1Kr 11) ja seda kordasid kirikuisade manitsused (nt püha Jeruusalemma Kyrillose õpetus 4. sajandil). Kuidas aga juhtus, et ladina kirikus hakati armulauaosaduse kõrval pöörama tähelepanu armulauaandide erilisele austamisele lahus kommunioonist – tava, mis oli Kristuse kiriku esimesel aastatuhandel tundmatu ja puudub tänaseni idakirikus? On teada, et keskajal taandus oluliselt kirikurahva osasaamine armulauast pühal liturgial; kommunioon jäi vaimulikkonna ja ordurahva privileegiks ja kirikurahvale jagati armulaualeiba, kui üldse, väljaspool liturgiat. Ilmikutele jäi armulaua asemel armulauaaustus eemalt vaatamisega, mida hakati nimetama «silmakommuniooniks», ning püha Aquino Thomase selgitus, et piisab vagast soovist, juhul kui sakramenti ei saa vastu võtta («votum sacramenti»). Seejuures keskendus tähelepanu Kristuse ihule ehk hostiale, kuna koos konkomitantsiõpetusega rõhutati, et igas armulauaannis on Kristuse terviklik sakramentaalne ligiolu, mistõttu on nii pühitsetud leivas kui ka pühitsetud veinis ühtmoodi esindatud niihästi Kristuse ihu kui ka veri. Umbes aastast 1200 tuntakse liturgilise rituaalina konsekreeritud leiva ülestõstmist ehk elevatsiooni. Pikendamaks püha hostia nägemise õnnist hetke, kujunes tava esitleda hostiat monstrantsis koos vastava adoratsiooniga. Tänapäeval on adoratsioon usuelu lahutamatu osa ja saanud paavstide, kirikukogude ning katoliku kiriku katekismuse kinnituse.

Kirikuloos tuleb ette, et suured teemad otsustatakse individuaalse vagaduse ja privaatilmutuste tasemel. See juhtus ka Corpus Christi pühaga. Augustiininunn Juliana (1193–1258) Mont-Cornilloni kloostrist Liège’i piiskopkonnas sai 1209. aastal nägemuse Kuu imelike tumedate laikude kohta. Nägemused kordusid ja Issand ise andis sellele seletuse: kirikuaastas, mille sümboliks on Kuu, puudub seni armulauasakramendi austamise püha ja selle püha pidamist tuleb kirikult paluda. Andnud lõpuks oma nägemusest ja selle tähendusest teada pihiisale ja sealt edasi piiskopile, käskis Liège’i piiskop Robert de Thourotte 1246. aastal ja edaspidi tähistada kohalikus piiskopkonnas pühima altarisakramendi püha.

Paavst Urbanus IV, kes oli olnud preestriks sessamas Liège’i piiskopkonnas, kehtestas 1264. aastal Corpus Christi kirikupüha (bullaga «Transiturus de hoc mundo»), mida tuleb tähistada «viiendal nädalapäeval pärast nelipüha». Paavst tellis Aquino Thomaselt liturgilised tekstid tunnipalvusteks ja missa tarbeks. Pühalt Thomaselt pärinevadki Corpus Christi hümnid «Panis angelicus», «Pange lingua», «Adoro te devote», «Verbum supernum prodiens» ja sekvents «Lauda Sion». Paavsti otsuse vallandajaks võis olla 1263. aastal Itaalias aset leidnud nn Bolsena ime, kui Bolsena linna Santa Cristina kirikus armulaualiturgial murtud hostiast hakkas välja voolama veri. See ime kinnitas omal moel usku transsubstantsiatsiooni ja konkomitantsiõpetuse õigsusesse.

Corpus Christi laialdasem tähistamine hoogustus aga alles pool sajandit hiljem, kui sellega kaasnesid ka protsessioonid. Paavst Johannes XXII ajal, 1317. aastal, avaldati uuesti varasem bulla «Transiturus» ja püha tehti kogu ladina kirikus kohustuslikuks, olles nüüd nimetatud «Kristuse ihu ja vere» pühaks.

Protsessioon kujuneski pidustuste peamiseks tunnuseks, algselt Baierimaal, Kölnis ja Hildesheimis: missa lõppedes väljub piiskop, vaimulikkond ja kogudus kirikust ning laulude ja palvete saatel liigutakse rikkalikult lilledega kaunistatud peatuspaikadesse – nelja ilmakaare suunas seatud välialtarite juurde, kus loetakse evangeeliumi, tehakse eestpalvet ning jagatakse sakramentaalset õnnistust linnale ja maale, peredele ja lastele, unustamata maarohtusid ja lilli. Protsessiooni keskmes kantakse konsekreeritud hostiaga monstrantsi ja selle kohal taevalaotust sümboliseerivat baldahhiini. Protsessioon lõpeb tagasipöördumisel kirikusse, mis ühtlasi viib lõpule pidupäeva adoratsiooni koos õnnistamisega.

Järgnevatel sajanditel muutusid protsessioonid üha suurejoonelisemaks, vastavalt iga piirkonna tavadele. Näiteks barokiajastu usklikud võtsid protsessioonile kaasa pühakute reliikviaid ja pühakujusid, isegi tuldpurskavate draakonite ja kuradite kujutisi. Protsessioone seostati ka muude õilsate eesmärkidega – et tagada karjakasv ja põldude viljakus, hoida eemale hädad, sõjad ja halb ilm või teha avalikku meeleparandust. Paavstid üritasid ülemäärast prassimist piirata, sest pahatihti hakkas ürituse algne mõte varju jääma. Trento kirikukogu ühelt poolt kanoniseeris dekreediga «De eucharistia» (1551) hostia alalhoidmise ja adoratsiooni ning Corpus Christi püha pidamise, teiselt poolt korrastas rahvavagaduse ilminguid. Uusaeg tõigi kaasa tagasipöördumise lihtsuse juurde. Vatikani liturgiakongregatsioon tegi 1959. aastal avalduse, millega Corpus Christi protsessioon seoti lahti liturgia korrast ja jäeti kohaliku piiskopi juhtida.

Trento kirikukogu järgne katoliiklik vagadus muutus konfessionaalsemaks: Corpus Christi protsessioonidega hakati demonstratiivselt väljendama teiste konfessioonide suhtes eristava katoliku usu tunnistamist ja 19. sajandi nn Kulturkampf’i ajal muutusid need isegi meelsuse avaldamise relvaks riigipoliitika vastu. Oli ju reformatsioon tauninud Rooma sakramendiõpetust ja loobunud Corpus Christi «näitemängulisest» tähistamisest. Sellegipoolest säilitati Kristuse pühima ihu ja vere püha luterlikus kirikukalendris kuni 1600. aastani. Anglikaani kirikus kaotati see püha 1548. aastal, kuid Corpus Christit peetakse kolmainupüha järgsel neljapäeval siiski erilise liturgiaga, milles väljendatakse tänu armulauasakramendi eest. Ukraina Kreeka-Katoliku Kirikus algas Corpus Christi püha tähistamine Zamośći sinodi 1720. aasta dekreediga. Tänapäevani on püha ka vanakatoliiklastel, anglo-katoliiklastel, armeenlastel, koptidel, melkiitidel jt.

Kristuse pühima ihu ja vere suurpühale andis uue väljendusjõu paavst Pius XII (entsüklika «Mediator Dei», 1947) ja hiljem Vatikani II kirikukogu sõnum kõigi usklike tegusast osalemisest armulaualiturgial. Selles vaimus rõhutasid kirikukogujärgsed paavstid altarisakramendi adoratsiooni lahutamatut seost armulaua tegeliku vastuvõtmisega. Paavst Paulus VI soovitas juhisega «Eucharisticum mysterium» (1967) usklikel meeles pidada, et Kristuse reaalse kohalolu austamine hostias ei ole eesmärk iseeneses, vaid peab sütitama usklike igatsust tulla taas ühisesse armulauaosadusse, kus võetakse vastu eluleiba, mille taevane Isa on läkitanud. Püha Johannes Paulus II mandaadiga koostatud «Directory on Popular Piety and the Liturgy» (2001) paneb südamele, et Corpus Christi protsessiooni võetaks armulaualiturgia pikendusena ja armulauas kingitud Kristuse osaduse avaliku rõõmuväljendusena.

Lisaks Corpus Christi püha pidamise uutele vormidele – nagu näiteks ühe diötseesi mitme koguduse ühine armulaualiturgia avalikus ruumis – annab protsessioonile värske tähenduse jumalarahva palverännakul olemise mõte – maisest Jeruusalemmast taevasesse Jeruusalemma (vt artiklit väljaandes Kolleegium), mis selliselt mõistetuna omab suuremat oikumeenilist tõmbejõudu.

Tänavu möödub 1700 aastat esimese oikumeenilise ehk üleilmse kirikukogu toimumisest. Aastal 325 maist juulini olid keiser Constantinuse kutsel Nikaias (tänapäeva İznik Türgis) koos kristliku kiriku piiskopid. Kirikute Maailmanõukogu kodulehel tõdetakse: «Nikaias said kristlased, keda alles hiljuti Rooma impeeriumis taga kiusati, keisri patronaaži all koguneda, et väljendada oma usku ja anda tunnistust laiemale ühiskonnale.»[1]

Nikaia usutunnistus idas ja läänes

Nikaia kirikukogu üheks olulisemaks tulemuseks oli usutunnistuse koostamine, mida me tunneme Nikaia või ka Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse nime all, sest seda täiendati teisel üleilmsel kirikukogul, mis toimus Rooma keisririigi idapealinnas Konstantinoopolis aastal 381.

Usutunnistuse koostamine lähtus vajadusest väljendada Kiriku õpetust Kristuse vahekorrast Jumalaga. Nimelt pisendas Aleksandria vaimulik Areios (ladinapäraselt Arius) Kristuse jumalikkust. Teoloogiline tüli paisus nii suureks, et kirikukogul tuli määratleda katoolne õpetus Jumalast ja Kristusest.

Just Areiose ja tema mõttekaaslaste vastu rõhutasid Nikaia isad oma usutunnistuses usku Kristusesse: «kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, …tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi…»

Nikaia usutunnistust loetakse nii õigeusu kui katoliku kiriku armulauaga jumalateenistusel.[2] Tekste kõrvutades märkame teatud erinevusi. Lääne kirikus lisati Nikaia usutunnistuse lausesse «Mina usun[3] Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast» sõnad «ja Pojast» (ladina keeles filioque). Idapoolsed kirikud seda lisandust ei aktsepteerinud ning sellest sai üks põhjustest, miks 1054. aastal katkes kirikuosadus Rooma ja Konstantinoopoli vahel, mille tulemusena on katoliiklus ja õigeusk tänaseni lahus.

Nikaia ja luterlus

Luterlik kirik võttis Nikaia usutunnistuse üle Rooma missakorras kasutatud kujul. Kui 1580. aastal anti välja luterlik usutunnistuskirjade kogu – Konkordiaraamat ehk Liber concordiae – siis paigutati selle algusesse kolm vanakiriklikku usutunnistust: Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus. Sellega sooviti näidata, et Martin Lutheri järgijad seisavad apostlikul ja algkiriklikul usualusel.

1530. aastal Augsburgi riigipäeval keiser Karl V-ndale esitatud luterlaste peamine usutunnistus, «meie praeguse aja symbolum», järgib üldjoontes Nikaia usutunnistuse ülesehitust: Jumal ja loomine, Kristus ja lunastus, Püha Vaim ja kirik, viimsed asjad. Augsburgi usutunnistuse ladinakeelse versiooni esimese artikli tõlge kõlab järgmiselt:

«Kirikud õpetavad meie juures suure üksmeelega, et Nikaia kirikukogu otsus [s.t usutunnistus] jumaliku olemuse ühtsusest ja kolmest isikust on tõene ja seda tuleb ilma ühegi kahtluseta uskuda. Ilmselgelt on üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes on Jumal – igavene, kehatu, osadeta, piiramatu väe, tarkuse ja headusega –, kõigi asjade, nähtava ja nähtamatu Looja ja Hoidja. Ja siiski on kolm isikut ühe ja sama olemuse ning väega, ühtviisi igavesed: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Mõistet isik kasutavad nad samas tähenduses, nagu on kasutanud selles asjas kirikuisad, tähistades mitte osa või omadust kelleski teises, vaid kedagi, kes on iseseisvalt olemas.»

Jaatades Nikaia kontsiili ortodoksset õpetust taunivad luterlased samas artiklis sõnaselgelt kõiki väärõpetusi, mis õpetavad Jumala kohta midagi muud:

«Nad taunivad kõiki selle artikli vastu tõusnud hereesiaid, nagu manilased, kes väidavad, et on kaks algpõhjust, hea ja halb, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, muhameedlased ja kõik nende sarnased. Nad taunivad ka samosateene, vanu ja uusi, kes väidavad, et on ainult üks isik, ning targutavad kavalalt ja jumalakartmatult Sõna ja Püha Vaimu kohta, et need ei ole eraldi isikud, vaid et Sõna tähistab kõneldud sõna ja Vaim liikumapanevat jõudu asjades.»

Luterlikes usutunnistuskirjades mainitakse Nikaia kontsiili veel Augsburgi usutunnistuse apoloogias seoses ülestõusmispüha tähistamise ajaga ning «Traktaadis paavsti võimust ja primaadist» seoses Aleksandria ja Rooma eesõigustega, piiskoppide valimise ja kinnitamisega ning eesistumisega kirikukogudel (punktid V, VI ja VIII). Seega kujutab see kirikukogu luterlaste jaoks autoriteetset kristlikku kontsiili.

Filioque ja luterlus

Luterlased jäid esimesel aastatuhandel välja kujunenud õpetuste juurde Jumalast, Kristusest ja Kolmainsusest, vaidlustamata läänes lisatud filioque’t.

2024. aastal aga andis Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku teoloogilise dialoogi rahvusvaheline ühiskomisjon välja ühisavalduse filioque kohta. Selles soovitatakse kasutusele võtta Nikaia usutunnistuse algsem versioon, ilma filioque-lisandita:

«Me teame, et ladina kirik lisas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse sõnad Filioque mitusada aastat pärast Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse koostamist vastusena arianismi ketserlusele. Idakirik on selle lisanduse vastu alati protestinud. Ladina traditsiooni osana pärisid reformaatorid selle usutunnistuse koos Filioque’ga ega pidanud seda küsitavaks. Väärtustades seda vana ja kõige auväärsemat oikumeenilist kristlikku teksti, soovitame kasutada kreekakeelse algupärandi tõlget (ilma Filioque’ta) lootuses, et see aitab kaasa igivanade lõhede paranemisele meie osaduskondade vahel ja võimaldab meil üheskoos tunnistada Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) oikumeeniliste kirikukogude usku.»

Kuid asi ei ole üksnes Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algses tekstis, vaid filioque-küsimuse teoloogilises mõistmises ja mõtestamises. Luterlik kirik on õpetuslikult seotud usutunnistuskirjadega, mis kasvavad välja lääne teoloogilisest pärandist. Pealegi ei aitaks filioque vältimine luterlaste ja õigeusklike lähenemisele kaasa, sest mõlemaid kirikuid lahutab terve hulk muidki küsimusi.

Loe lisaks:

Nikaia usutunnistus eesti keeles

Ühisavaldus «Filioque» kohta

[1] Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukalendris meenutatakse Nikaia kirikukogu ja usutunnistust 19. juunil.

[2] Eesti luterlikus traditsioonis loetakse Nikaia usutunnistust 1. jõulupühal, 1. ülestõusmispühal, 1. nelipühal ja kolmainupühal (1902. aasta Agenda vastav rubriik sätestab: «Kolmel suurel pühal ja kolmainu Jumala pühal loeb õpetaja apostlite usutunnistuse asemel Niikea usutunnistust»).

[3] Katoliku ja õigeusu kiriku liturgilises kasutuses algab usutunnistus sõnadega «Mina usun»; EELK-s loetakse seda kujul «Meie usume»; meie-vorm esineb ka Nikaia kirikukogu formuleeringus.