Jeesust nimetataks Uues Testamendis «Taaveti pojaks». Luukas kasutab juudi suguharuõiguse erialast terminit ja seletab täiesti täpselt: Joosep on pärit «Taaveti kojast ning soost» (Lk 2:4). Neid märkusi ei saa tühistada väitega, et Messiase taavetlik päritolu olevat kõigutamatu juudi uskumus ning Jeesuse taavetlik päritolu olevat seepärast algkirikliku kristoloogia dogmaatiline postulaat, millel puudub igasugune ajalooline alus ja väärtus. Sest juba eeldused ei vasta tõele. Eelkristlikus palestiinajuutluses oli ringkondade kõrval, kes ootasid Messiast Taaveti kojast, ka teisi rühmitusi, kes lootsid näiteks aaronliku päritoluga Messiale. Aga ei saa olla ka juttu Uue Testamendi dogmaatilisest huvist Jeesuse taavetliku päriolu vastu. Jeesus ise ei omista mingit väärtust oma päritolule, ja ei Paulus ega Johannes tee mingisuguseid teoloogilisi järeldusi Jeesuse päritolust (vt Rm 1:3; Jh 7:41j). Kui Uue Testamendi mehed kõnelevad taavetlikust päritolust, siis nad mõtlevad sellega tõsiasja tõdemist, millel on ajalooline alus.

Kuid kas on mõeldav, et Joosepil oli veel tuhat aastat pärast Taavetit tõsiseltvõetav perekonnatraditsioon oma taavetlikust päritolust? See ei ole sugugi võimatu. Sest me kuuleme just uustestamentlikul ajajärgul korduvalt sugupõlvede-registritest, mida juudi perekondades peeti ja mis allusid ametlikule kontrollile. Neil on suur abieluõiguslik, omandiõiguslik, kutseõiguslik ja religiooniõiguslik tähendus. Eriti on kõnet isakodadest ja nende peadest, ühistest suguvõsa valdustest ja pärusmaadest jms. Ka Taaveti kojast me kuuleme mõndagi genealoogilist. On näha, et perekonnatraditsioon taavetlikust päritolust ei olnud Jeesuse päevil midagi päris ebatavalist. Ilmselt oli ka Joosepil selline perekonnatraditsioon. Sest me teame, et keiser Domitianus seoses ühe jälitusaktsiooniga vanajuutliku kuningadünastia vastu laskis kaks Joosepi lapselast (Jeesuse vennalapselapsed) nimedega Sakarja ja Jaakobus Rooma tuua, kuna nende peale oli kaevatud just nende taavetliku päritolu pärast. Nad võtsid oma taavetliku päritolu ilma pikemata omaks, aga nad lasti ebapoliitiliste inimestena jälle vabaks. Traianuse valitsusajal aga mõisteti igivana piiskop Siimeon (Jeesuse nõbu ja Jaakobus Õiglase järglane) surma kui «davidiid ja kristlane».

Kõige sellega arvestades tohiks Jeesuse taavetlik päriolu olla ajalooliselt kindel. Tõenäoliselt on Joosep tuletanud oma päritolu nendest davidiididest, kes olid Esra ajal pöördunud Babülooniast tagasi (Esra 8:2; Mt 1:12.17).Taavetliku päritoluga on aga otsustatud ka küsimus, kas Jeesus oli juut. Joosep tuli vaesest, kuigi oma minevikule uhkest perekonnast, kes aastasadu, ilmselt juba tuhat aastat oli erilise tõsidusega valvanud oma vere puhtana hoidmise pärast. Jeesus oli Iisraeli, väljavalitud ja põlatud rahva poeg.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud kolmeks Aabrahami usundiks. Ajaloolises mõttes on kristlus välja kasvanud juutide usutraditsioonist. Islamiusu rajaja Muhamed tundis omakorda mingil määral nii judaismi kui kristlust. Kõik kolm on monoteistlikud religioonid. Kas see aga tähendab, et neis religioonides austatakse sama Jumalat – Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat, Jeesus Kristuse Isa?

Kristlasi ja juute eristab otsustavalt küsimus suhtumisest Kristusesse, täpsemalt sellesse, kas Naatsareti Jeesus, Maarjast sündinu, on tõotatud Messias ja Jumala Poeg. Johannese evangeeliumis on Jumala inimesesekssaamise kohta öeldud: «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu» (Johannese 1:11). Juudid peavad end esiisa Aabrahami järeltulijateks ja loevad Aabrahamile antud tõotused endi kohta käivaks. Ent Jeesus ütles juutidele: «Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid» (Johannese 8:39).

Sellega ongi asja olemus lühidalt kokku võetud. Kuigi Jumal ilmutas end Iisraeli rahvale ja andis neile nii tõotused kui Seaduse, ei võtnud juudid vastu ilmutuse järgmist astet, mis avas täielikumalt Jumala olemuse. Kui Jeesus tunnistas end suurkohtu ees Jumala Pojaks, nimetas ülempreester seda jumalateotuseks (Matteuse 26:64; Markuse 14:64). Sünnist saadik pime mees, kelle Jeesus nägijaks tegi, heideti Kristuse tunnistamise tõttu kogudusest välja (Johannese 9:34).

+  +  +

Moslemid usuvad, et Muhamed on viimane Jumala läkitatud saadikutest, kelle seas on ka Jeesus ja Vana Testamendi prohvetid. Seega kuuluvad moslemid enda arvates samasse usulisse traditsiooni ja kannavad seda edasi kõige puhtamal kujul. Koraanis antakse moslemitele soovitus: «Kui hakkate vaidlema Raamatu rahvaga, siis … [ö]elge: «Meie usume seda, mis on läkitatud meile, ja seda, mis on läkitatud teile. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja meie kuulame teda.»» (29.46 – siin ja edaspidi on kasutatud Haljand Udami tõlget).

Muhamed oli range monoteist. Koraan mainib Jeesust mitmel korral, kuid lükkab ühemõtteliselt tagasi kristliku õpetuse, et Jeesus on Jumala Poeg, Kolmainujumala teine isik. Selles seoses viitab Koraan kristlastele kui «valetajatele» (3.61) ning rõhutab ranget monoteismi: «Ei ole jumalusi peale Jumala» (3.62) ja «Tunnistagem sõna, mis on üks ja sama nii meile kui ka teile, et meie ei kummardaks kedagi teist kui Jumalat, et me ei peaks kedagi teist temaga võrdseks, vaid tunnistame Isandana vaid Jumalat» (3.64).

Koraani 4. suuras rünnatakse otseselt kristlikku kolmainuõpetust: «Uskuge Jumalasse ja tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem. Jumal on üks, kiitus olgu talle! Kas temal võiks olla poeg?» (4.171; vt ka 5.72–75 ja 5.116). «Kuid nii väidate alatul kombel valet. Selle tõttu on taevas valmis rebenema, maa lõhenema ja mäed pudenema põrmuks – selle tõttu, et omistate talle poja! Armulisel pole sünnis omada poega!» (suura 19:89–92). 112. suuras teatatakse: «Ütle: Tema on ainus Jumal, igavene Jumal, ta ei ole sigitanud ega sündinud ja väes ei ole talle võrdset.»

Seevastu Uues Testamendis kirjutab apostel Johannes: «Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega. Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa» (1. Johannese 2:22–23). Ta lisab: «Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas» (1. Johannese 4:2–3).

Jeesus Kristuse taevane Isa, kes «muiste rääkis palju kordi ja mitmel viisil esivanamatele prohvetite kaudu» ja «on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu» (Heebrea 1:1–2), ja Koraani Allah, keda moslemid Jumalana austavad, ei saa olla üks ja sama jumalik isik, sest nad kõnelevad üksteisele vastu.

Luterlaste peamises usutunnistuskirjas mõistetakse islami õpetus Jumalast ketserlusena hukka: «Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia Kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal – Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. … Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased…» (Augsburgi usutunnistus, I artikkel).

+  +  +

Judaism ja islam on olemuselt käsureligioonid, kristlus on lunastusreligioon. Judaistid ja moslemid usuvad, et kui inimene elab Jumala käskude järgi, pälvib ta Jumala õnnistuse. Islami keskmes on arusaam, et inimene peab ennast allutama tõelisele Jumalale, kelleks on end Koraanis ilmutav Allah, ja võtma omaks tõelise religiooni – islami, mis tähendab alistumist Allahi tahtele. Kohtupäeval hindab Allah inimest just selle järgi, kas inimene on järginud tema käske. Kristuse kui lunastaja rolli islamis ei tunnistata ning seetõttu pole ka vähimatki vajadust kiriku, sakramentide ja pühitsetud vaimulike järele. Seevastu kristlased panevad oma lootuse Kristusele, kes suri meie pattude eest ristil.

Tabavalt on kristluse ja islami erinevuste tuuma kokku võtnud paavst Johannes Paulus II: «Koraani Jumalale jagatakse kauneimaid nimesid, mida inimkeel suudab välja mõelda, kuid ta jääb maailmaväliseks Jumalaks, ta on pelgalt Majesteet, aga mitte Emmanuel, Jumal-on-meiega. Islam pole lunastusreligioon. Seal pole ruumi risti ega ülestõusmise jaoks. Mainitakse küll Jeesust, aga lihtsalt kui üht prohvetit enne viimast prohvetit, Muhamedi. Mainitakse ka Maarjat, tema neitsilikku Ema, aga lunastuse draama puudub seal täielikult. Seetõttu erinevad nii islami usuõpetus kui ka inimesekäsitlus suuresti kristluse omadest.» (Üle lootuse läve, 2001, lk 99).

Väga erinevad religioonid ja usuliikumised võivad tunnistada Jumala ainulisuse printsiipi ja vastanduda seega polüteismile või ateismile, kuid kristlased tunnevad ainsat ja elavat Jumalat tänu Tema eneseilmutusele Jeesuses Kristuses. Selle ilmutuse valguses tõlgendavad nad Vanaks Testamendiks nimetatud pühakirjaosa ning hindavad oma suhteid teiste religioonidega, sealhulgas islamiga.

Kuid Jumal ei ole lakanud rahvaid Kristuse juurde kutsumast. Nii judaistide kui moslemite seast on ristiusku pöördunuid. Aegade lõpul toimub Iisraeli pöördumine.

Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.

Luterlik kirik lähtub põhimõttest, et kiriku õpetus ja praktika peab tuginema Pühakirjale, mis on «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid» (Konkordiavormel).

Sama elementaarne peaks olema arusaam, et ühtki piiblitsitaati ei saa kontekstist lahus ja tervikut arvestamata rakendada mingisuguse õpetuse põhjendamiseks. See käib ka naiste preestriks ja piiskopiks ordineerimise kohta.

Ajalehes Eesti Kirik küsiti piiskopikandidaatidelt, millal võiks EELKs saabuda aeg, mil piiskopiks saab naine. Kui sellele küsimusele vastata juriidiliselt, kirikuseaduse alusel, siis ei ole tõesti küsimus kas, vaid millal. Formaalselt selleks juriidilisi takistusi ei ole – kui jätta kõrvale Pühakiri, mis on kõrgeim norm.

Naiste ordinatsiooni pooldajad kasutavad oma vaate õigustamiseks mõnda n-ö kuldsalmikest, millest üks on Gl 3:28: «Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.» Üks hea ametivend, piiskopikandidaat, viitab kirikulehe küsimusele vastates just sellele kirjakohale.

Teine ametivend toob aga Lk 10:42 alusel näite selle kohta, kuidas üks Jeesuse jalgade ees istuv naine oli valinud selle hea osa, mida temalt ära ei võeta, ja lisab: «Oleks hea, ja seda võimaldab hästi eesti keel, et me saaksime vähemasti kirikus üle mees versus naine mõtlemisest ning rõhutaksime pigem Kristuse ihu terviklikkust ja uut loodut.»

Tõepoolest, kirikutöös ei peaks vastandama mehi ja naisi. See, kes meid sellele tööle kutsub ja läkitab, hindab igaühe panust vastavalt talle usaldatud ülesandele. Kuid kas ei kõnele juba apostel Pauluski erisugustest ametitest ja ülesannetest koguduses, ehkki Kristuse ihu on üks tervik: «Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad?» (1Kr 12:29).

Vaimuliku ameti küsimuses on Uus Testament õpetuslikult väga selge. Ülal osundatud Galaatia ja Luuka kirjakohad ei käsitle vaimulikuks, k.a piiskopiks, ordineerimist; need ei puutu ordinatsiooni küsimuses üldse asjasse. Taolise seose loomine on täiesti meelevaldne.

Paraku võib siin näha liberaalse ja ka sektantliku teoloogia sisseimbumist luterlikku kirikusse. Selle mõjul vaadatakse kiriku traditsioonilisest õpetusest ja pühakirjatundmisest üle. Kuid just nimelt piiskopiameti üks olulistest ülesannetest on kaitsta kirikus õiget piibellikku õpetust – üle igasuguse kirikupoliitika, ühiskondliku retseptsiooni või isiklike eelistuste. Piiskop peab tagama kiriku ühtsuse Jumala sõna tões, mitte edendama teoloogiliselt eksitavaid või vaieldavaid teooriaid.

Loe ka:

23 teesi Pühakirjast, naistest ja vaimulikust ametist

Luterlikud usutunnistuskirjad ordinatsioonist

Katkend Virumaa praosti ja Kadrina koguduse õpetaja Reiner Brockmanni (1609–1647) matuseks koostatud eluloost, mis illustreerib luterlikku ars moriendi’t ehk suremise kunsti – parimas meheeas surija pihib viimse tunni lähenedes ametivennast pihiisale oma patud ja võtab suurima austusega vastu armulaua sakramendi, jätab hüvasti omastega, keda manitseb jumalakartlikkusele, ning lahkub õndsalt usus, et kuigi ta on patune inimene, on Issand Kristus teda ristimisel oma süütu verega puhtaks pesnud.

Kui tal [Reiner Brockmannil] nüüd seda teist ametit pidades ligemale üheksa aastat mööda oli saanud, pani armas JUMAL lõpuks läinud aasta [1647] novembri alguses tema peale katsumuse ihunõrkuse näol, mis esiti küll nii väga hädaohtlik ei paistnud, siis aga kähku sedavõrd võimust võttis, et käepärast olevatest abinõudest, ja kust niisuguseid leidagi linnast väga kauges kohas, enam mingit kasu ei olnud.

Iseäranis rängalt vaevas teda haigus 28. novembril, võttes igasuguse lootuse tervise tagasitulekuks, mispeale ta siis esimesel advendipühapäeval laskis enda juurde paluda oma pihiisa isand Martinus Zareniuse, Haljala koguduses teeniva pastori, kes pärast avaliku jumalateenistuse lõppu tuli; õnnis lahkunu avaldas talle oma tõsist soovi osa saada ISSANDA õhtusöömaajast, ja pärast eelnenud kristlikku kõnelust isand pastoriga ja armsate omastega pihtis ta kõigest südamest, mida tema määratud pihiisa pisarsilmi kuulas; siis võttis ta täie mõistuse juures olles ja kõige suurema austusega püha õhtusöömaaega, mille järel ta oma armsat JUMALAT palve ja lauluga südamlikult tänas.

Kui ta nüüd nõnda ennast JUMALAGA oli ühendanud ja oma hinge ja selle igatsust JUMALA järele rahuldanud, ei unustanud ta ka oma pereasju korraldada ja laskis enda juurde kutsuda armsad omaksed, oma abikaasa ja lapsed koos nende koduõpetajatega, nagu ka teenijarahva, ja andis neile teada, et armas JUMAL ta ära kutsub; siis manitses ta neid kõiki tõelisele jumalakartusele ja soovis neile Jumala armu ja tema vägevat kaitset ja abi, nagu ka Püha Vaimu juhatust.

Seejärel jättis ka kõik maise ja tuletas hoopis meelde oma nime ja ütles, et olgu küll ta nimeks Reinerus, ei ole ta siiski puhas (rein), vaid vaene musta hingega patune; kummatigi teab ta, et ta oma Lunastaja süütu verega on pestud puhtaks ristimisel. Kui ta oli avaldanud seda ja muudki, seadis tema pihiisa isand Martinus Zarenius ta asemele pikali ja vastu õhtut novembrikuu 29. päeval lõppes ta elu nende viimaste Issand Kristuse sõnadega: Isa, sinu kätte annan ma oma hinge. Ta oli 38 aastat ja 7 kuud vana.

Kõige armu ja halastuse Isa kroonigu seda õiglast inimest, kelle hing on juba Tema käes, õigluse krooniga, siis kui tuleb õiglaste ülestõusmine, ja hoidku tema luid maapõues, kuhu need nüüd peab pandama, niikaua kui ta sel päeval saab oma seletatud ihus seista oma Lunastaja Jeesuse Kristuse ees.

Niisama andku helde JUMAL oma rõõmulise vaimu läbi kõigile omastele, keda see surm on masendanud ja kurvastanud, jõudu ja lohutust ja kristlikku kannatlikkust; astugu Tema ise isa kohale ja olgu nende hoolitseja, abimees ja kaitsja, kuni nemadki lõpuks, nagu meiegi nendega koos jõuame õiglaste hulka, kelle hinged puhkavad kõigest vaevast eemal JUMALA juures. Andku Ta meile kõigile, igaühele tema ajal, selleks üks õnnis tunnike meie ustava ISSANDA ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse läbi. Aamen.

Katkend teosest: Reiner Brockmann. Teosed. Koostanud ja toimetanud Endel Priidel. Tartu, Ilmama, 2000, lk 379–380. Trükitud matusejutluse tiitel:

ÕIGLASTE SURM

Tarkuseraamatu 4. peatükist.
See on:
Kristlik matusejutlus,
hauda pannes
auväärset, lugupeetavat ja õpetatud
isand Reiner Brockmanni,
endist pastorit Kadrina Issanda koguduses Eestimaal ja Viru distrikti peale ametisse seatud praosti, kes, pärast seda, kui ta 29. novembril äsja möödunud 1647. aastal vastu õhtut oma kiriklas Tristveres õndsalt Issandas lahkus, seejärel 14. jaanuaril käesoleval aastal Oleviste kirikus Tallinnas kristlike ja tavapäraste tseremooniatega mulda sängitati,
peetud tema enda soovil selle teksti järgi
Andreas Sandhageni,
sellessamas kirikus teeniva diakoni poolt.
Tallinn
Trükitud Heinrich Westphali, gümnaasiumi trükkali
juures 1648. aastal.

Kristlaste pühakiri, Piibel, jaguneb kaheks osaks: Vanaks Testamendiks ja Uueks Testamendiks. Need osad on teineteisega lahutamatult seotud – Vana Testamenti läbib Lunastaja tulemise tõotus, Uus Testament kõneleb selle täitumisest. Tabavalt on öelnud kirikuisa Augustinus: «Uus Vanas peitub, Vana Uues täitub» (Novum in Vetere latet et in Novo Vetus patet).

Mahukam neist kahest testamendist on esimene, mille moodustavad juutide pühad kirjutised. Juudid jaotavad oma pühakirja kolmeks osaks: Seadus (Moosese raamatud), Prohvetid ja Kirjutised. Seda jaotust mainib ka Jeesus (vt allpool, tsiteeritud kirjakohad Luuka evangeeliumi 24. peatükist).

Kristlaste Piibli teine osa, Uus Testament, koosneb neljast evangeeliumist (Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese järgi), Apostlite tegude raamatust, kirjadest (autoriteks Paulus, Jaakobus, Peetrus, Johannes ja Juudas) ning Johannese ilmutusest. Need teosed on valminud Jeesus Kristuse maapealsele elule järgnenud aastakümnetel.

Piibel on õigupoolest terve raamatukogu, mis koosneb erinevatel aegadel – rohkem kui tuhande aasta jooksul! – ja erinevate autorite poolt kirja pandud teostest. Ja ometi on see terviklik teos, mille peateemaks on inimese lunastamine. Piibel ei ole inimeste raamat Jumalast, vaid Jumala raamat inimestest.

Kristlik traditsioon peab kogu Piiblit Jumala sõnaks. Näiteks esimese eestikeelse piibliväljaande (1739) tiitellehel selgitatakse lugejale:

«Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna, mis Pühhad Jummala Mehhed / kes pühha Waimo läbbi juhhatud / Wanna Seäduse Ramatusse Ebrea Kele ja Ue Seädusse Ramatusse Kreka kele essite on ülleskirjotanud…»

+  +  +

Kuid Jumala sõna ei ole üksnes Piibli kirjatäht. Johannese evangeelium nimetab Sõnaks (Logos) Jeesust kui Jumala ainusündinud Poega: «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. … Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde» (Johannese 1:1.14).

Piibel kui Jumala sõna tunnistab esimesest peatükist kuni viimaseni Jumala igavesest Sõnast, Jeesus Kristusest. Piibli esimeses peatükis kõneleb Jumal-Isa meie-vormis koos oma igavese Poja ja Vaimuga: «Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks…» Piibli eelviimane lause on palvehüüd: «Tule, Issand Jeesus!» Kristus on seega Piibli A ja O, algus ja ots.

Usupuhastaja Martin Lutheri sõnul on kogu pühakiri puhas Kristus ning lihaks saanud Jumal (scriptura sacra est Deus incarnatus). Sellega on mõeldud, et kirja pandud sõna vahendab elavat Jumala Poega. Luther kutsub oma erinevates kirjutistes piiblilugejaid üles nägema, «kuidas kogu pühakiri Tema poole ajab» ja kuidas kõik «juhatab meid Poja juurde.»

Kuid mitte ainult teoloogide, vaid ka Jeesuse enda sõnul kõnelevad Temast pühad kirjad – nii Seadus, Prohvetid kui Laulud. Jeesus ütles juutidele: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. …kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust» (Johannese 5:39.46).

Luuka evangeeliumis on kirjutatud Ülestõusnu ilmumisest jüngritele Emmause teel: «Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib» (Luuka 24:27). Jeesuse sõnul peab täide minema kõik, «mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud» (Luuka 24:44). «Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: «Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist»» (Luuka 24:45–46).

+  +  +

On öeldud, et kui Piiblit loeb kristlane, näeb ta seal Kristust, kui aga pühakirja loeb juut, leiab ta sealt toora ehk Moosese seaduse. Sellest on kirjutanud juba apostel Paulus: «Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära» (2. Korintose 3:14–16). Seega avab Kristuse-keskne piiblilugemine meie jaoks kogu pühakirja tähenduse.

On kokku loetud, et Vanas Testamendis on 456 ettekuulutust Kristuse kohta – 75 Moosese raamatutes, 243 prohvetites ja 138 psalmides. Mõned Vana Testamendi osad – eriti Psalm 22 ja Jesaja raamatu 53. peatükk – oleks justkui kirjutatud «Jeesuse risti all» (R. Santala).

Seega tuleks Piiblit avades otsida sealt Kristust kui tõotatud Päästjat ja lugeda kogu Kirja – mitte ainult evangeeliumeid – kui kuulutust päästest, mille Jumal valmistab oma Pojas, igaveses Sõnas. Martin Lutheri sõnadega: «Kellel on Poeg, selle jaoks on pühakiri avatud raamat; ja mida tugevamaks muutub tema usk Kristusesse, seda selgemini pühakirja valgus talle paistab.»

Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.

Helsingi ringkonnakohus lükkas tagasi kõik kolm Päivi Räsäneni vastu esitatud süüdistust ja samuti piiskop Juhana Pohjola vastu esitatud süüdistuse. Päivi Räsänen avaldas tänu Jumalale, oma advokaadile ja tema meeskonnale ning kõigile, kes teda on toetanud.

Nagu Räsänen märkis, oli otsus ootuspärane ning ta ei arvanud kogu uurimis- ja kohtuprotsessi ajal kordagi, et ta oleks oma kirjutistes või avalikes väljaütlemistes kuidagi seadust rikkunud.

Ringkonnakohtu kolm liiget on üksmeelselt kinnitanud, et ükski uurimise objektiks olnud kirjalik tekst – tvitterisäuts ja pamflett – või sõnavõtt raadiosaates ei oma kuriteo tunnuseid ega riku seega seadust.

Ringkonnakohus märkis, et Räsäneni väljaütlemised ei ole solvanud ega laimanud homoseksuaale. Samuti leiti, et kirjutiste eesmärk ei ole homoseksuaalide haavamine.

Räsänen rõhutas, et tema esitatud piibliõpetused ning tema poolt kirjutatud pamflett homoseksuaalsusest on kooskõlas seadusega.

Kohtuotsus jõustus väljakuulutamisega

Kohtuotsus jõustus väljakuulutamisega. Räsänen ütles, et kui ta 1995. aastal valiti parlamenti, siis ta eeldas, et satub poliitikuna erinevate rünnakute alla. Aga siiski osanud ta toona arvata, et saab kriminaalsüüdistuse oma kristlike veendumuste ja väärtusmaailma pärast pelgalt seetõttu, et avaldab piiblisalmile tuginedes kristlasena oma arusaamu. Räsänen on poliitikas olnud tegev pea 30 aastat.

Räsäneni sõnul oli kokku ligi neli ja pool aastat kestnud protsess päris keeruline. See on sisaldanud ebatõeseid süüdistusi väga kõrgelt riigiametnikult, s.t peaprokurörilt, korduvaid pikki ülekuulamisi, mis kestsid kokku enam kui 13 tundi, ettevalmistumist kohtuistungiteks. Kogu see vaev oleks võinud väga lihtsalt jääda olemata, kui ta suvel 2019 oleks oma kirjutisi kahetsenud ning neist taganenud. Ka politsei ülekuulamistel küsiti temalt kolmel korral, kas ta oleks valmis kõrvaldama oma kirjutised sotsiaalmeediakontolt ja kodulehelt. Samuti andis Soome peaprokurör oma avalikus sõnavõtus 2019. aastal mõista, et võimalik taganemine oma kirjutistest mõjutaks oluliselt Räsäneni vastu alustatud protsessi.

«Vastasin, et seisan mulle väga sügavalt minu veendumustega kooskõlas olevate Piibli õpetuste eest, milline iganes ka oleks sellega kaasnevad tagajärjed,» ütles Räsänen. Ta lisas, et tegemist ei ole tema isiklike seisukohtadega, vaid küsimus on tuhandete sarnaselt mõtlevate kristlaste – ning mitte ainult kristlaste, vaid kõigi inimeste – õigusega väljendada oma veendumusi.

Selle tõttu leiab Räsänen, et tema võitlus ei olnud asjatu ning kohtu otsust võib sellistes küsimustes pidada pretsedenti loovaks, et teised inimesed ei peaks kogema sarnaseid katsumusi.

Räsänen ütles, et peab enda privileegiks seista sõnavabaduse eest, mis on demokraatliku ühiskonna üks põhivabadusi. Kuna kohus on sõnavabadust tunnistanud, võib ta tunda uhkust oma kodumaa üle, kus sõnavabadust austatakse.

Helsingi maakohus (käräjäoikeus) lükkas 30. märtsil 2022 tagasi kõik Päivi Räsäneni ja piiskop Juhana Pohjola vastu esitatud süüdistused ning mõistis nad õigeks. Pärast prokuröri edasikaebust arutas süüdistusi ringkonnakohus (hovioikeus), kes arutas süüdistusi 30. augustist 1. septembrini toimunud kohtuistungil.

Räsänen lisas, et ringkonnakohtu otsus on sõna- ja usuvabaduse seisukohalt ajalooline, kuna Soome ajalugu ei tunne varasemat kriminaalsüüdistusel põhinevat kohtuprotsessi, kus kohtus vaieldakse tundide kaupa mõiste «patt» tähenduse üle.

Rahvusvaheline huvi kohtuprotsessi vastu on olnud suur. Nagu Räsänen kinnitas, ei olnud tegemist tema korraldatud kampaaniaga. Huvi on ilmselt lähtunud sellest, et kui taoline kohtuprotsess on võimalik sellises demokraatlikus õigusriigis nagu Soome, võib see osutuda võimalik ka ükskõik millises teises riigis. Kuna Soomes kehtivad sarnaselt teiste Euroopa Liidu riikidega sarnased vaenu õhutamist keelavad seadused, on nimetatud kohtuprotsessi väga hoolikalt jälgitud.

Räsänen tuletas meelde, et kogu protsess sai alguse juunis 2019 avaldatud tvitterisäutsust, milles Räsänen esitas lähtuvalt Piiblis Kirjas roomlastele 1. peatükis salmides 24 kuni 27 öeldust küsimuse Helsingi homoparaadi Pride toetajaks saanud evangeelsele luterlikule kirikule. Räsäneni kriitika objektiks ei olnud mitte ükski vähemus, vaid kiriku juhtkond, kelle poole pöördudes Räsänen avaldas muret, et kui kirik tegutseb vastuolus oma põhilise dokumendi, Piibliga, siis see õõnestab usaldust Piibli, Jumala sõna vastu. Seega ei ole küsimus enam üksnes abielus, vaid hingede pääsemises.

Pärast tvitterisäutsule esitasid erinevad inimesed ühtekokku viis kuriteoteadet, millest kolme põhjal esitas Soome peaprokurör süüdistuse. Lisaks tvitterisäutsule põhines prokuröri süüdistus Räsäneni 2004. aastal avaldatud pamfletil «Ta lõi nad meheks ja naiseks» ning Soome rahvusringhäälingu Yle raadiosaates detsembris 2019 avaldatud arvamustele. Kahe viimase nimetatu puhul politsei leidis, et kuriteo koosseis puudub, kuid Soome peaprokurör kohustas politseid uurimist siiski alustama.

Uurimise alustamisest keeldumist põhjendas politsei muuhulgas järgnevalt: «Kui pidada mõnda piiblis esitatud seisukohta vaenu õhutavaks kuriteokoosseisu mõttes, siis oleks vaenu õhutatava kuriteona karistatav ka Piibli levitamine või selle inimestele kättesaadavaks tegemine.»

Räsänen rõhutas, et tema väljaütlemised abielust, elamisest mehe ja naisena ning eriti Pauluse õpetuse kohta patust on olnud kirikute õpetuseks juba 2000 aastat. Tegemist on klassikaliste kristlike arusaamadega, mis ei lähtu mitte vaenust, vaid ligimesearmastusest. Räsänen kinnitas, et tema isiklikult ei pea õigeks mitte kellegi solvamist, ähvardamist ega laimamist. Teoloogilisi arutelusid ei peaks pidama kohtusaalis, märkis Räsänen.

Peaprokuröri süüdistused sisaldasid valet

Peaprokuröri esitatud süüdistused sisaldasid muuhulgas nelja otsest valet. Ehkki need lükati tagasi juba maakohtu otsuses, väitis prokurör ka ringkonnakohtus, otsekui Räsänen öelnud, et LGBT-inimesed on alaväärtuslikud ning et tema arvates ei ole nad Jumala loodud. Ehkki Räsänen kinnitas kohtus, et ta ei ole midagi taolist öelnud, levisid need kohtuprotsessi kajastuses ometigi rahvusvahelises meedias, solvates homoseksuaale. Seega on solvanguteks osutunud prokuröri alusetud süüdistused, mis loovad mulje, otsekui Soome parlamendis oleks liikmeid, kelle arvates on alaväärtuslikke inimesi, keda Jumal ei ole loonud.

Prokuröri poolt kohtus väljendatud mõtteviis, et inimese tegusid ei saa lahutada tema identiteedist ega tema väärtuslikkusest, on täiesti eluvõõras.

Räsänen märkis, et kirjeldas kohtuistungil, kuidas ta on kasvatanud üles viis last, armastades neid sama palju isegi siis, kui pidi mõnda neist mingi teo pärast manitsema ning see ei tähenda, et ta oleks pidanud last vähem väärtuslikeks kui teisi lapsi või et ta ei oleks enam seda last armastanud. Ka õigusriigis ei kaota oma väärtust inimesena isegi kõige hullemad kurjategijad, isegi kui neid kuritegude eest karmilt karistatakse.

Räsäneni süüdistati väga rasketes kuritegudes, kuna vaenu õhutamist puudutavad paragrahvid on Soome kriminaalkoodeksi peatükis, mis käsitlevad sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid.

Prokurör: sõnavabadus vajab piiranguid

Prokurör ütles kohtuistungil, et igaüks saab uskuda seda, mida tahab, ka Piiblit võib tsiteerida, aga sõnavabadus vajab väliseid piiranguid. Oluline pole mitte see, kas Räsäneni väljaütlemine on tõde või vale, vaid see, kas need on solvavad.

Räsänen märkis, et talle tuli meelde, kuidas ta töötas siseministrina ning tema vastutusalas olid ka kirikud. Ükskord kohtus ta ministrina Hiina Rahvavabariigi usuasjade eest vastutava ministriga, kes ütles sarnaselt, et oma peas võib igaüks uskuda, mida tahab, kuid tal pole õigust seda välja öelda.

Räsänen tänas tuhandeid inimesi, kes aastatepikkuse protsessi ajal on teda toetanud ning tema pärast palvetanud. Samuti tänas ta toetuse eest oma abikaasat Niilot, perekonda ja advokaati. Ühtlasi tänas ta piiskop Juhana Pohjolat, kes haigestumise tõttu ei saanud pressikonverentsil osaleda.

Räsänen tunnistas, et aastatepikkune protsess on juba jõudnud kitsendada sõna- ja usuvabadust pannes inimesi ise ennast tsenseerima, kartusest et satutakse samasuguse protsessi osaliseks. Vaenu õhutamise eest võib karistada kuni kaheaastase vanglakaristusega, prokurör nõudis Räsäneni trahvimist, kuid olulisemaks probleemiks oleks osutunud tsensuur. Räsäneni süüdimõistmisega oleks antud alus tuhandete trükiste keelamisele ning moodsa aja raamatupõletamisele.

Räsänen avaldas lootust, et prokurör lepib kohtuotsusega, kuigi tal on õigus kahe kuu jooksul kaevata otsus riigikohtusse (korkein oikeus). Kui selleks vajadus tekib, on Räsänen valmis sõna- ja usuvabaduse eest seisma nii riigikohtus kui ka Euroopa inimõiguste kohtus.

Toimetas Illimar Toomet

Katoliku kirik kannatab praeguse paavsti ajal juhtimiskriisi käes, kuid siin võib märgata ka jumaliku plaani elemente, kui heita pilk seitsmele viimasele pontifikaadile, mis tähistavad üleminekut stabiilselt, kuid üsna stagneerunud vastureformatsiooniliselt kirikult millekski, mis on loodetavasti apostlikum kirik ja mis ei pea enam ühiskonna soosingut enesestmõistetavaks, kirjutab dr Jeff Mirus veebiväljaandes Catholic Culture.

«Pange tähele, et see ei tulene sellest, et ma arvan, et paavst Franciscus on apostellikum. Pigem on see just vastupidi. Ta on nii ilmselgelt ebaapostlik, et ma usun, et ta kutsub vastusena esile sügavama pühendumise vaimulikes, kelle kaudu Jumal tahab Kirikut järgmiste põlvkondade ajal uuendada.»

Seitse viimast pontifikaati

Pius XII (ametis 1939–1958) – viimane vastureformatsiooniline paavst enne usu kokkuvarisemist Läänes.

Johannes XXIII (1958–1963) – paavst, kes mõistis vajadust raputada Kirik letargiast üles.

Paulus VI (1963–1978) – vaga ja teoloogiliselt korrektne paavst, ent nii halb administraator, et Kirikus hakkas ilmalikkus avalikult usu vastu sõdima.

Johannes Paulus I (1978) – tema ootamatu surm avas tee Karol Wojtyła valimisele paavstiks.

Johannes Paulus II (1978–2005) – märkimisväärselt tugev ja jõuline paavst, kes ühtaegu kavandas ja edendas tervikliku katoliikliku pühendumuse süvenemist kogu Kirikus, parandas mitmeid vigu ja inspireeris nii ilmikuid kui ka preestrite uut põlvkonda.

Benedictus XVI (2005–2013) – väljapaistev teoloog, kes pikendas õpetusliku ja usulise stabiilsuse perioodi ning süvendas katoliiklikku usumõistmist relativismi diktatuuri taustal

Franciscus (alates 2013) – paavst, kellele meeldib segadust tekitada.

Jeff Miruse arvates on paavst Franciscuse ebaõnnestumisel olnud tohutu mõju – piiskopid on hakanud mõistma, et nad ei ole pelgalt suure rahvusvahelise institutsiooni kohalike filiaalide juhid, vaid Kristuse vikaarid oma piiskopkonnas. Kui Johannes Paulus II inspireeris nii vaimulikke kui ilmikuid oma isikuga, siis praegune paavst äratab preestreid ja ilmikuid oma läbikukkumisega.

«On välja kukkunud peaaegu koomiliselt, et üha suurem ja suurem osa nii uutest preestritest kui vanematest preestritest ja piiskoppidest mõistab, et sinodaalsuse tõeline mõte ei ole lakkamatu nõupidamine ja lobisemine, mille eesmärk on avada Kirikut domineerivale kultuurile, vaid Kiriku iga piiskopkonna (ja seega iga koguduse) otsustavus saada tugevaks ja elujõuliseks kohalikuks Kirikuks, mis päästab terviku lihtsalt sellega, et ta on täielik miniatuurne Kirik just siin ja praegu, selles kohas, selles paigas,» leiab Jeff Mirus.

«Minu väide on niisiis lihtne: paavst Franciscus annab oma ebaõnnestumisega providentsiaalse tõuke, mis äratab üha rohkem inimesi kõigil tasanditel võtma aktiivset vastutust oma kohaliku kiriku eest – ja seetõttu alates rohujuuretasandilt üles välja kogu üleilmse Kiriku eest. Johannes Paulus II ja Benedictuse ajal toimus ülalt-alla tõuge. Kuid Franciscuse kaudu on Jumal näidanud, et ülalt-alla kirikust lihtsalt ei piisa ja Ta on providentsiaalselt vallandanud taaselustumise altpoolt.»

Loe lühidalt refereeritud originaalartiklit siit.

Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: «Siionist tuleb vabastaja, tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse. Ja see on minu leping nendele, kui ma kustutan ära nende patud.» (Roomlastele 11:25–27)

Seoses Lähis-Idas järjekordselt valla pääsenud vägivallalainega otsivad paljud inimesed vastust küsimustele, nagu: kellel seal ometi õigus on ning millal see kõik ükskord lõpeb? Sellega, kellel seal õigus on, on nii, nagu sageli: teataval määral on õigus mõlemal poolel. Iisraellased (ehk tänapäeva sõnakasutuse kohaselt juudid) peavad maad, kus nad elavad, õigusega oma põliseks valduseks, kuna nad on seal – tõsi, vaheaegadega – elanud vähemalt viimased kolm tuhat aastat. Aga ka ennast palestiinlasteks nimetavad araablased on veendunud, et tegemist on nende kodumaaga, küll märksa lühema ajaperioodi jooksul kui see, mis on juutidel ette näidata, ent ikkagi: iseäranis üksikinimese mälu mõõdupuuks võttes on ka tuhat aastat hoomamatult pikk aeg.

Praeguse konflikti juured ei ulatu siiski otseselt nii kauge aja taha, vaid 19. sajandi teise ja 20. sajandi esimesse poolde. Lepitamatult teravaks läks juutide ja araablaste vahekord praeguse konflikti kontekstis hetkest, mil juudid kuulutasid välja suveräänse Iisraeli riigi. Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1947. aasta resolutsioonile pidi senisele Briti mandaadi territooriumile Palestiinas ja Transjordaanias tulema kaks riiki: juutide ja Palestiina araablaste oma. Araablased lükkasid selle ettepaneku tagasi ning suurem osa araabiamaid on sealtpeale soovinud ei midagi vähemat kui Iisraeli riigi hävingut. Üha uuesti kõne alla tulnud kahe riigi lahendusest on palestiinlased (suurel määral araabiamaade mahitusel) sisuliselt alati loobunud.

Keda meie siis peaksime toetama? See küsimus tuleks tegelikult ümber sõnastada: mida me peaksime toetama? Vastus on enesestmõistetav: peaksime toetama inimeste ja rahvaste head tahet ning sellel rajanevat kokkulepet. Peaksime toetama vägivalla lõppu ja püsivat rahu. Paraku tähendab see vähemalt praegu ikkagi ka poole valimist, sest üks kahest poolest ei ole endiselt valmis ei tegelikuks kokkuleppeks ega lõplikuks rahuks.

See ei tähenda, et peaksime alati, kõiges ja tingimusetult toetama Iisraeli. Paljud kristlased teevad tõsise vea, samastades praeguse – tegelikult ilmaliku – Iisraeli riigi selle Iisraeliga, millest kõneleb Pühakiri, s.t valitud rahva, Jumala Iisraeliga. Uus Testament on siin ühemõtteliselt selge: Jumal on Jeesuses Kristuses sõlminud kogu inimkonnaga Uue Lepingu ning selle lepingu järgi on Tema valitud rahvaks, keda võime nimetada ka Uueks Iisraeliks, kõik need ja ainult need, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse kui Jumala läkitatud Päästjasse ja Messiasse ning on Ta usus vastu võtnud ja ristimise läbi Temaga ühendatud.

Apostel Paulus, kes ei varjanud oma iisraeli päritolu ning isegi mõnevõrra uhkustas sellega, murdis palju pead selle üle, kuidas on võimalik, et tema vennad iisraellased ei ole aastasadu igatsetud ja oodatud Messiat ära tundnud, vaid on Ta vastupidi hüljanud ja surmanud. Paulus kirjutab, et ta oleks valmis saama kasvõi ise neetud ja hukkuma, kui vaid Iisrael võiks pöörduda ja päästetud saada. Põhjus, miks Jumal lubab Iisraeli uskmatust – ja me teame, et tänase päevani ei usu enamus juutidest Jeesusesse kui Messiasse –, seisnes Pauluse arvates selles, et taolisel viisil anti ka paganaile võimalus pöörduda tõelise Jumala poole, saada osa Tema päästvast armust ning kuuluda Jumala valitud rahva hulka. Kui Iisrael oleks algusest peale Kristuse omaks võtnud, siis poleks Jeesuse jüngrid võib-olla läinudki paganarahvaste keskele evangeeliumi kuulutama ning paganad omakorda oleksid suhtunud kristlusesse kui nende poolt põlatud juutide usundisse.

Igal juhul oli Paulus veendunud, ja see peaks Pühakirja alusel olema ka meie veendumus, et Jumal annab oma pärisrahvale, ajaloolisele Iisraelile, kord võimaluse oma senisest eksitusest pöörduda ning taas tõeliseks Jumala rahvaks saada. See peaks olema meie esimene soov ka siis, kui me Iisraeli rahva eest palvetame. Mis puutub aga poliitilisse Iisraeli, see tähendab praegusesse Iisraeli riiki, siis on kahtlemata hea, kui palvetame sellegi eest, nii nagu me peaksime palvetama kõikide rahvaste ja riikide eest, et nad elaksid rahus, lepituses, üksmeeles, õiguses ja jumalakartuses. Siin ei tohiks meie jaoks olla vahet, kas tegemist on juutide või araablastega, vaid meie kohustus on alati taotleda seda, mis on õige ja hea. Pidades meeles, et eriti niivõrd keerulistes olukordades nagu see, milles on viibinud mitte ainult aastakümneid ega isegi mitte aastasadu, vaid juba aastatuhandeid Lähis-Ida maad ja rahvad, ei ole võimalik mitte kellegi head tahet ega siirast südamest tulevaid palveid üle hinnata.

On olnud aeg, kus ma uskusin kindlalt, et ma nägin kummitust. See lugu on liiga klišeelik selleks, et olla lihtsalt välja mõeldud. Oli tormine öö (täpsemini 2005. aasta jaanuaritorm). Magamisega oli tol ööl kehvasti. Selle toa uks, kus ma magasin, oli lahti. Ning teatud hetkel sel ööl nägin, kuidas minu kõrvaltoas ilmus nurga tagant välja mingi valgus. See oli inimene, kes hoidis oma peos põlevat küünalt. See valgustas tema rinnaesist. Tundus, et ta kandis mingit valget öörüüd. Tema nägu jäi aga täielikku pimedusse. Ning ta kõndis minu poole. Aga just enne ukseni jõudmist pööras ta kõrvale. Nägin veel ainult küünlavalguse kuma, mis aegamisi kustus.

Hommikul küsisin inimestelt, kes minuga samas korteris ööbisid: miks te öösel küünlaga ringi käisite? Aga keegi polnud seda teinud.

Seepärast olin sel hetkel, ning tükk aega pärast seda, kindel, et olin tol ööl kummitust näinud. Ma olin selles kindel, sest küünlaga inimest nähes olin endalt küsinud: kas ma magan? Ning end ehk isegi näpistanud ja jõudnud arusaamisele, et ei maga.

Alles aastaid hiljem tunnistasin endale, et ma küsin endalt, kas ma näen und, ainult siis, kui ma tegelikult magan. Ning mõnikord ma saan aru, et ma näen und (ning kasutan võimalust ja hüppan saltosid ja teen muid asju, mida ma ilmsi teha ei suuda), ning mõnel puhul ei saa. Peaaegu kindlasti oli tol korral tegemist viimase juhtumiga. Kahtlemata, kui ma oleksin päriselt ärkvel olnud, siis oleks varjatud näoga valguskumas kõndiv inimene minus veidi rohkem uudishimu või hirmu äratanud.

Aga tol jaanuarihommikul, kui juhtunu veel kõige värskem oli, olin ma täiesti kindel, et ma ei olnud maganud ja seda kõike unes näinud. Seega jäid kahtlused mind piinama.

Seitse aastat hiljem istusin Tallinna vanalinnas piiskopi katehheesi loengus ja sain teada, mis juhtub hingega pärast surma. Talle saab osaks eriline kohtumõistmine – see tähendab, et ta näeb ennast nii, nagu Jumal teda näeb. Ning ta läheb kas Põrgusse, Taevasse või purgatooriumisse, pattudest puhastuma (aga purgatooriumist lõpuks siiski Taevasse). Sellist võimalust, et ta jääb poolläbipaistvalt siia maailma ringi kondama, ei mainitud. «See oli siis ikkagi uni,» nentisin endamisi, kuna olin saamas katoliiklaseks ja tahtsin uskuda seda, mida kirik õpetab.

Aga teoloogias ei ole asjad kunagi päris nii sirgjoonelised. Muidugi teadsin juba siis, et näiteks pühakud võivad ilmuda elavatele inimestele pärast surma – aga see oli väga kaugel sellest, mida tavaliselt kummituste all mõeldakse. Ning ka deemonid liiguvad maailmas päriselt ringi, ning võivad ilmselt põhjustada paranormaalseid nähtuseid – aga jällegi oleks raske paigutada kõiki kogemusi vaimudega selle kategooria alla.

Aga kui uskuda – ning katoliiklased seda usuvad –, et meid võidakse põhimõtteliselt külastada nii Taevast kui Põrgust, siis kas ei ole loogiline eeldada, et meid võidakse külastada ka purgatooriumist, puhastustulest? Ja ilmselt oleksid need külastused väga lähedal sellele, mida tavaliselt kummitamise all mõeldakse. Purgatooriumis on piinatud hinged, kes otsivad rahu. Ilmselt võib nende puhastumine mõnikord hõlmata selle maailma külastamist, kus neil midagi katki jäi.

Olgu etteruttavalt öeldud, et mingit definiitset õpetust selle kohta ei eksisteeri. Aga siiski on juba Piiblis viiteid uskumustele, mida võiks kirjeldada kui «kummitusi», ning seda isegi evangeeliumis (Lk 24:37):

Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: «Rahu olgu teile!» Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.

Püha Gregorius Suur, üks suurimatest paavstidest, on aga oma «Dialoogides» talletanud päris ehtsa kummitusloo. Seal esineb keegi vaga diakon Paschasius, kes aga toetas piiskopitroonile valimisel skismaatilist kandidaati. Mõni aeg hiljem külastas piiskop Germanus kohalikku basseini ja avastas, et surnud Paschasius töötab selle hooldajana:

Tema nägemisest hirmutatult küsis ta, miks nii väärikas mees selles kohas viibib. Sellele vastas Paschasius järgmist: «Ma olen määratud sellesse karistuskohta vaid seetõttu,» ütles ta, «et ma toetasin Laurentiust Symmachuse vastu. Ja seetõttu palun ma teid, et palvetaksite meie Issanda poole minu eest, ning see on märk, et teie palveid on kuulda võetud, kui te järgmisel korral mind siit ei leia.» Selle peale suundus püha mees Germanus palvetama, ja mõne päeva möödudes külastas ta uuesti samu basseine, kuid ei leidnud sealt enam Paschasiust, sest kuna tema süü ei tulenenud pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest, võis ta surmajärgselt sellest patust puhastuda. Ja me peame mõtlema, et tema helded almusannid selles elus teenisid Jumalalt heakskiidu, nii et ta võis veel andestuse osaliseks saada siis, kui ta ise ei suutnud enam midagi enda heaks teha.

Ka Aquino püha Toomas uskus, et kummitused, st selles maailmas ringi liikuvad vaimud, on tõelisus. Tegelikult olevat tal olnud nendega isegi mitu kokkupuudet; kord olevat teda külastanud ühe lähedase sõbra vaim, kelle kohta ta isegi ei teadnud veel, et ta surnud on. Teisel korral olevat teda külastanud tema surnud õde. Ta kirjutas vaimude kohta:

…vastavalt Jumalikule ettemääratusele tulevad mõnikord eraldatud hinged oma elukohast välja ja ilmuvad inimestele… On ka usutav, et see võib mõnikord juhtuda ka neetud hingedega ning et inimeste õpetamiseks ja hirmutamiseks võidakse neil lubada ilmuda elavatele.

Kaasajal on vaimudest kirjutanud näiteks katoliiklasest filosoofiaprofessor ja apologeet Peter Kreeft. Ta ütleb, et «kummituste» olemasolu on igas kultuuris tohutu pärand, ning mitte midagi sellest ei ole vastuolus katoliikliku teoloogiaga. Purgatooriumis olevad hinged on tema meelest ühed kolmest kummituste tüübist. Need purgatooriumi hinged on «kurvad ja kahvatud». Kreeft arvab, et just need hinged, kes hädavaevu purgatooriumisse pääsesid – kes hädavaevu põrgust pääsesid – tulevad kõige tõenäolisemalt siia maailma «kummitama». Nad ei tunne veel mitte mingit rõõmu, ning nad peavad õppima mitmeid valusaid õppetunde oma möödunud elu kohta siin maailmas.

Aga on olemas ka teistsuguseid kummitusi – kurjasid hingesid, kes tulevad põrgust. Nemad on need, kes Kreefti arvates reageerivad spiritualistlikele seanssidele ja muule säärasele.

Aga viimaks on olemas ka «säravad ja rõõmsad vaimud», lahkunud sõbrad ja pereliikmed, eriti aga lahkunud abikaasad, kes ilmuvad Jumala, mitte meie, tahte kohaselt, ning toovad lootuse ja armastuse sõnumeid. Nad ilmuvad, et meile, elavatele, öelda, et nendega on kõik hästi. Aga isegi need säravad vaimud ilmuvad meile kummituselaadsena, sest nende substants ei kuulu siia ilma. Paradiisis ei ole need vaimud kummitused, vaid «päris» – tahked, kui tahate – sest seal on nad kodus; ning oma kodus ei ole keegi kummitus.

Samas peab meeles pidama, et inimesed ei saa üleloomulikke asju kontrollida, üksnes Jumal saab, ning katsed oma surnud sugulastega rääkida ei väljenda üldiselt kristlikku tarkust. Okultism on ränk patt esimese käsu vastu ning kannab endas riski avada end deemonlikele jõududele.

Aga kui üleloomulik ise meie juurde tuleb? Isa Tim Plavac kirjutab:

Kui «kummitused» teevad oma ligiolu inimeste kodudes ja eludes tuntavaks, siis ma näen neid kui näljaseid hingi. Nad teevad meid rahutuks, sest nemad on rahutud; just nagu sisemiselt häiritud inimene, ei saa nad sinna midagi parata, et nad häirivad teisi inimesi. Nad tahavad ja vajavad meie spirituaalset abi.

Seega peamine ja esimene asi, mida me peaksime tegema, kui arvame kohtuvat kummitusega, oleks nende eest palvetada. See on eriti sobilik novembrikuu jooksul, mis ongi pühendatud hingedele purgatooriumis. Kõige lihtsam palve surnute eest kõlab ilmselt nii:

Igavene puhkus anna neile, Issand,

ja igavene valgus paistku meile.

Nad puhaku rahus.

Artikkel ilmus esmalt Katoliku blogis.

Milline on luterliku kiriku ametlik seisukoht judaismi suhtes? Luterlikud usutunnistuskirjad ei käsitle judaismi küsimust põhjalikumalt, sest see ei olnud luterlike reformaatorite jaoks oluline vaidlusküsimus, mis vajanuks selgitamist, vaid sellele pööratakse tähelepanu teiste teemade kontekstis ja vastavalt vajadusele.

Kui usutunnistuskirjades kõneldakse juutidest, siis enamasti ei peeta silmas rahvust, etnost, vaid usulist kogukonda, «seaduse rahvast» ehk Moosese seaduse järgijaid. (Sarnaselt peetakse türklaste all silmas moslemeid, Muhamedi järgijaid.) Samuti eristatakse Vana Testamendi kogudust, Iisraeli, kellele Jumal andis oma tõotused ja kes elas vagalt Kristuse tulemise ootuses, hilisemast judaistide kogudusest ehk «juutidest», kes lükkasid Kristuse tagasi. Juba Uut Testament tunnistab, et nii juutide templihierarhia (Mt 26:65) kui sünagoog tõmbasid enda ja Kristuse või Issandasse uskujate (Jh 9:34) vahele selge eraldusjoone.

Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et luterlaste ametlikku usukäsitust väljendavad usutunnistuskirjad ehk need kirjutised, mis on kogutud Konkordiaraamatusse (Liber concordiae). Martin Lutheri või teiste reformaatorite muud kirjutised ei oma usutunnistuskirjadega võrreldavat autoriteeti. Tänapäeval suhtutakse kriitiliselt Lutheri negatiivsetesse väljendustesse juutide aadressil.

Usutunnistuskirjades jääb kõlama kristlaste ja judaistide eristamise ning jumaliku kohtu motiiv. Seda silmas pidades ei tohi aga ära unustada, mida kirjutab paganate apostel Paulus, endine variser, Iisraeli rahva kohta kirjas roomlastele, 11. peatükis: «Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda ta on ette ära tundnud. …Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael… Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.» Seega vaadatakse Jumala sõnas igatsevalt vana lepingu rahva tulevasele pöördumisele Kristuse poole.

Jumala kirik enne Kristust

Jumala kirik hoiti Iisraelis alles vaatamata ebajumalateenistusele:

«…nii nagu Iisraelis säilis Baali kultus, ja ometi oli seal alles ka Jumala kirik, kes mõistis hukka jumalatud kultustalitused…» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artikkel XXVI)

Kristlased loobuvad juutide usutalitustest

«Lausa juutlik on arvata, et me saame õigeks usutalituse kaudu, ilma südame panuseta, see tähendab ilma usuta.» (Apoloogia, artikkel XIII)

«Sellepärast heidabki Paulus kõrvale Moosese-aegsed usutalitused, nagu ta mõistab hukka ka traditsioonid, kuna neid peeti tegudeks, mis teenivad ära õiguse Jumala ees. Nii jäid varju Kristuse amet ja usu õigus. Seepärast kinnitab Paulus, heitnud kõrvale seaduse ja traditsioonid, et pattude andeksandmist ei ole tõotatud mitte tegude pärast, vaid Kristuse pärast, armust, kui me selle usu läbi vastu võtame. Sest tõotust ei saa vastu võtta muidu kui usu läbi. Niisiis, kui me saame patud andeks usu läbi, kui meil on armuline Jumal usus Kristuse pärast, siis on ekslik ja jumalatu arvata, et me teenime pattude andeksandmise ära usuharjutuste kaudu. … Paganate ja iisraellaste usutalitused mõisteti aga hukka, sest nad arvasid nende kaudu võivat ära teenida pattude andeksandmise ja õiguse ja ei mõistnud usu õigust.» (Apoloogia, artikkel XV)

Judaism kui antitrinitaarne ketserlus

Ehkki Augsburgi usutunnistuse esimeses artiklis ei nimetata judaismi otseselt, mõistetakse selles artiklis ühemõtteliselt hukka kõik kristlikku kolmainuõpetust eitavad õpetused, teiste seas islam, mis ei tunnistanud Kristust Jumala Pojaks ja kolmainsa Jumala teiseks isikuks. Kuid ka juudid lükkasid Kristuse tagasi just nimelt selle tõttu, et Ta kõneles endast kui Jumala Pojast. Seega tabab Augsburgi usutunnistuse hukkamõist samuti judaismi.

Augusburgi usutunnistus, I artikkel:

«Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. Ja sõna «isik» ei tule mõista mitte osa või omadusena milleski teises, vaid millegi iseseisvana, nagu seda sõna on kasutanud ka kirikuisad.

Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased, ka samosateenid, vanad ja uued, kellel on Jumal ainult üks isik ja kes teevad Sõnast ja Pühast Vaimust ainult sõnamängu ja väidavad, et need ei pea olema erinevad isikud, vaid Sõna tähendab sõna selle otseses tähenduses või häält ning Püha Vaim on ainult loov jõud loodus.»

Juudid ei kuulu kristlaskonda

Jumala rahva hulka kuuluvad need, kes Vaimu tõotuse vastu võtavad:

«Ja veel, mis oleks seaduse rahval [s.t Moosese seaduse järgijatel] ja kirikul vahet, kui kirik oleks väline riik? Paulus eristas kiriku seaduse rahvast sel kombel, et kirik kujutab endast vaimset rahvast, see tähendab ta ei erine paganatest mitte tavade poolest, vaid on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. Seaduse rahval oli lisaks Kristuse tõotusele ka lihaliku tõotuse seeme, mis käis maiste asjade, valitsemise jms. kohta. Sellepärast nimetati ka kurje nende keskel Jumala rahvaks, kuna Jumal oli teatud välise korra ja tõotuste kaudu eraldanud selle lihaliku seemne teistest rahvastest; kuid sellegipoolest ei olnud need kurjad Jumalale meelepärased. Ja evangeelium ei räägi meile igaveste asjade varjukujust, vaid igavestest asjadest endast – Pühast Vaimust ja õigusest, mille läbi me oleme Jumala ees õiged.

Evangeeliumi kohaselt kuuluvad seega Jumala rahva hulka ainult need, kes selle Vaimu tõotuse vastu võtavad. Lisaks sellele on kirik Kristuse kuningriik, mis erineb kuradi valitsusest. Aga kindel on, et jumalatud on kuradi väe all ja kuradi kuningriigi liikmed, nagu õpetab Paulus, Ef 2[:2], öeldes, et: kurat «toimib sõnakuulmatute laste seas». Ja Kristus ütleb variseridele, kellel oli kindlasti väline osadus kirikuga, see tähendab pühadega Seaduse rahva keskel, sest nad seisid rahva eesotsas, ohverdasid ja jagasid õpetust: «Teie olete oma isast kuradist» [Jh 8:44]. Seepärast kujutab kirik, mis on tõeline Kristuse kuningriik, endast tegelikult pühade kogu. Kuna jumalatuid valitseb kurat ja nad on kuradi vangid, siis neid Kristuse Vaim ei valitse.» (Apoloogia, artiklid VII ja VIII)

Judaistid eraldatakse Kristuse kirikust:

«Kui kirik, mis on tõeline Kristuse kuningriik, seisab kuradi kuningriigist eraldi, siis pole jumalatud, kuna nad asuvad kuradi kuningriigis, kirik; …nii räägib ka Johannes kogu juudi rahvast ja ennustab, et tõeline kirik eraldatakse sellest rahvast [vt Mt 3:12]. … Tõeline kirik on aga see, millel on Püha Vaim.» (Apoloogia, artiklid VII ja VIII)

Judaistid jäävad hukkamõistu alla, sest neil ei ole Kristust ja Püha Vaim ei valgusta neid:

«Sellepärast lahutavad ja eristavad need usutunnistuse artiklid meid kristlasi kõigist teistest inimestest maa peal. Sest isegi kui need, kes ei kuulu kristlaskonda, olgu need siis paganad, türklased, juudid või valekristlased ja silmakirjateenrid, usuvad ja kummardavad ainult ühte tõelist Jumalat, ei tea nad ikka, kuidas ta on nende suhtes meelestatud, nad ei oska temalt oodata ei armastust ega midagi head ning sellepärast nad jäävadki igavese viha ja hukkamõistu alla, kuna neil ei ole ISSANDAT Kristust ja lisaks sellele ei valgusta ka Püha Vaim neid ühegi oma anni läbi ega halasta nende peale.» (Martin Luther, Suur Katekismus, usutunnistusest, kolmas artikkel)

Juudid kui näide karistusest Jumala sõna ära põlgamise eest

Variserid ja teised juudid panid vastu Pühale Vaimule ning pälvisid Jumala karistuse:

«Sest kui Jumal karistab mõnel maal või mõne rahva juures oma sõna ärapõlgamist sel viisil, et karistab ka järeltulijaid, nagu juutide puhul, siis on see pattude eest ära teenitud karistus; sellega näitab Jumal mõnede maade ja isikute kaudu omadele oma rangust, mille me kõik oleme tegelikult ära teeninud ja mida me väärime, sest me oleme olnud Jumala sõna suhtes hoolimatud ja oleme sageli kohutaval kombel Püha Vaimu kurvastanud… Põhjuseks aga, miks mitte kõik need, kes seda kuulevad, ei usu ja nõnda ikka sügavamale hukatusse langevad, ei ole mitte see, nagu ei tahaks Jumal neile õndsust pakkuda, vaid nad on ise süüdi, et nad ei ole sõna kuulanud mitte selleks, et sellest õppida, vaid ainult selleks, et see ära põlata, seda teotada ja häbistada, ja nad on pannud vastu Pühale Vaimule, kes tahtis neis sõna läbi tegev olla, nagu selle näiteks olid Kristuse eluajal variserid ja nende kaaslased.» (Konkordiavormel, Solida declaratio, XI)