Soome evangeelse-luterliku Misjonipiiskopkonna uueks piiskopiks on valitud dekaan Juhana Pohjola. Meie Kirik usutles valitud piiskoppi, uurides, mida kujutab endast Misjonipiiskopkond ja mis olukorras elavad Soome tunnistuslikud luterlased.

Kolm mõtet:
Liikmete arvu kasvust on olulisem ustavus Jumala sõnale
Meile ei kuulu vanu kirikuhooneid – ehitame Jumalale elavatest kividest templeid
Meil on kaks tugevust: Jumala sõna ja sakramendid

Veiko Vihuri: Kõigepealt palun selgita meie lugejatele, mis on Misjonipiiskopkond ja miks see asutati. Kas ka Luther-säätiö (Lutheri ühing) tegutseb veel ja kuidas ta on seotud Misjonipiiskopkonnaga?

Juhana Pohjola: Misjonipiiskopkond (soome k Lähetyshiippakunta, lüh LHPK) on Soomes tegutsev luterlik kirik. See asutati aastal 2013 ja sündis tänu Luther-säätiöle. Luther-säätiö on LHPK toetajaliige.

Misjonipiiskopkonna asutasid hädaolukorras sündinud Soome evangeelse-luterliku kiriku kogudused. Hädaolukord tulenes sellest, et paljudes kohtades riigikirikus ei jutlustatud evangeeliumi, karjaseametisse pühitseti naisi – see jättis paljud kodutuks. Lisaks oli suuremates linnades vajadus kodumaise struktuuri järele, kus saaks elada sõna ja sakramentide ümber.

Veiko Vihuri: Neid luterlasi, kes teoloogiliselt erinevad peavoolu liberaalsest protestantismist, kutsutakse mõnikord konfessionaalseteks (soome k tunnustukselliset), traditsioonilisteks või konservatiivseteks luterlasteks. Millise terminiga oleks korrektne iseloomustada Misjonipiiskopkonda? On see paratamatu, et Piiblile ja ehtsale kristlikule õpetusele ustav kristlane peaks oma positsiooni taoliste mõistete abil määratlema?

Juhana Pohjola: Me ei ole üksnes konservatiivsed, vaid justnimelt konfessionaalsed luterlased. Me ei hoia vana pärandit alal mitte sellepärast, et see on vana. Konfessionaalsus tähendab, et meie arusaama kohaselt langeb luterlik usutunnistus kokku Piibli õpetusega. See ei ole lihtsalt midagi vana, vaid Jumala igavese sõna õpetuse kokkuvõte. See on alus, millele me tahame oma koguduse ehitada. Sealt astume ühtlasi viimse kohtu ette.

Veiko Vihuri: Millised on peamised õpetuslikud erinevused Soome evangeelse-luterliku kiriku ja Misjonipiiskopkonna vahel? Millisena näed sa Soome Kiriku teoloogilist kurssi tulevikus? Kas lõhe «peavooluluterlaste» ja traditsiooniliste luterlaste vahel kasvab? Kas Misjonipiiskopkonnaga võib liituda veelgi enam konservatiivseid kirikuliikmeid?

Juhana Pohjola: Soome evangeelne-luterlik kirik järgib Piiblit ja luterlikke usutunnistuskirju formaalselt (de jure), aga mitte tegelikkuses (de facto). Kahjuks näib rahvakirik kuulavat enam rahva kui Jumala häält. Nüüd on päevakorda tõusnud samasooliste abielu küsimus, mille puhul aktsepteeritakse lääneriikides levinud võrdõiguslikkuse ideoloogiat, mil pole midagi tegemist sellega, et Jumala ees on iga inimene samaväärne nii loomise kui lunastamise aspektist.

Riigikiriku tulevik näib nii vaimulikku külge kui tegevust silmas pidades tume. Kuigi suur hulk töötegijaid teeb evangeeliumitööd, tervik ometi laguneb. Meie postmodernsel, indiviidikesksel ja isiklikku vabadust taga ajaval ajastul on kõik suuremad institutsioonid hädas. Nii ka riigikirik, sest sotsiaalset survet kuuluda Soome evangeelsesse-luterlikku kirikusse ei ole. See kaotab järk-järgult liikmeid ja majanduslik olukord nõrgeneb, kuid ennekõike on see muutunud vaimselt õõnsaks.

Misjonipiiskopkond on kasvanud kiiresti ja kasv jätkub. Kuid olulisim ei ole kasv, vaid ustavus Jumala sõnale. Me ei aja taga suuri masse, vaid keskendume koguduste ülesehitamisele. Euroopa kristluse lootus on selles, et on olemas oma usupärandit tõsiselt võtvad, evangeeliumisõna ja püha õhtusöömaaja ümber missale kogunevad, järgmisele põlvkonnale apostlikku usku õpetavad ja vastuseisule vaatamata julgelt elavad kogudused.

Veiko Vihuri: Niinimetatud akadeemiline teoloogia on üsna liberaalne ja kindlasti on see mittekonfessionaalne. Kus teie pastorid teoloogiat õpivad?

Juhana Pohjola: Suur osa meie pastoritest õpib ülikoolis, kuid meil on oma umbes kolme aasta pikkune pastoraalne koolitus tulevastele töötegijatele. Peale akadeemilise teoloogia tundmise tuleb osata ajastu väljakutsete ja linnastumise olukorras kogudusi karjasena juhatada ja ehitada. Lisaks sellele jätkavad paljud meie pastorid õpinguid Missouri Sinodi Fort Wayne’i seminaris (STM-programm) ja Göteborgi Församlings Fakulteten’i ühise õppekava alusel.

 

Matti Väisäneni pühitsemine 2010. Juhana Pohjola paremalt esimene. Foto: Veiko Vihuri

 

Veiko Vihuri: Sind valiti Misjonipiiskopkonna teiseks piiskopiks. Sinu eelkäija on Risto Soramies, kes teenis esimese piiskopina alates 2013. aastast. Ja enne seda oli Matti Väisänen Rootsi ja Soome Misjoniprovintsi piiskop. Mul oli võimalus osaleda tema ametisse pühitsemise missal 2010. aastal. Niisiis on piiskopiamet ja piiskoppide olemasolu Soome konfessionaalsete luterlaste jaoks oluline. Teie piiskopid Matti ja Risto pühitseti teiste luterlike piiskoppide poolt, kel on n-ö ajalooline suktsessioon. Kas sellel on teie jaoks teoloogiline tähtsus?

Juhana Pohjola: Meie jaoks on kiriku järjepidevus oluline asi. Kiriku järjepidevus on ennekõike usulise pärandi järjepidevus, kuid samuti apostliku ameti järjepidevus. Piiskopiamet ei tee kirikust kirikut, kuid see on Püha Vaimu and kiriku ülesehitamise ja ühtsuse tarvis. Ajalooline piiskopiamet ehk see, et vähemalt kolm piiskoppi pühitsevad uue piiskopi ordinatsioonide katkematus ahelas, on kaunis ja vana tava, mis osutab, et piiskop on teiste kirikute jaoks ühtsuse märk. Luterliku õpetuse järgi ei ole see kiriku apostellikkuse seisukohalt vältimatu ega kehtiva piiskopiameti eeldus, kuigi oleme soovinud sellest kinni pidada.

Veiko Vihuri: Millele pead vajalikuks kirikuelus tähelepanu pöörata?

Juhana Pohjola: Soovin Kristuse evangeeliumiga toetada vaimulikke ja julgustada meie koguduste liikmeid keset koroonapandeemiat ja pärast seda elama Kristuse andidest kogudustes peetavatel missadel. Väline tervis ja hea käekäik on inimestele oluline, kuid veel olulisemad on elu annid Kristuses. Meie kaitse on alati viimselt Jumala ja mitte inimeste käes.

Samuti soovin julgustada kristlasi elama meie kristofoobsel ajal, mil usu- ja sõnavabadus on mitmel moel löögi all, julgesti Kristuse jüngritena.

Veiko Vihuri: Eesti luterlikul kirikul on lai ajalooliste kirikuhoonete võrgustik (sama kehtib ka Soome ja teiste Skandinaavia kirikute kohta). Mõnede arvates on see õnnistus, ent seda võib pidada ka raskeks koormaks. Eestis on kogudused üsna väikesed ja riigipoolne toetus minimaalne, ja nii tulebki meil olla «kinnisvarakirik», mis keskendub pigemini hoonetele kui inimestele ja misjonile. Kas mul on õigus, et Misjonipiiskopkonnal ei ole oma kirikuhooneid? Kuidas te nii hakkama saate?

Juhana Pohjola: Meile ei kuulu mitte ühtegi vana kirikuhoonet – ainult Koinonia-keskus Helsingis. Oleme kasutanud oma vara pastorite palkamiseks, et ehitada Jumalale elavatest kividest templeid, s.t kogudusi. Hindame küll kauneid Issanda kodasid ja võib-olla ka muretseme endale kirikuhooneid, aga praegu üürime neid adventistidelt, roomakatoliiklastelt, vabakirikult jne.

Veiko Vihuri: Millised on Misjonipiiskopkonna tugevad küljed?

Juhana Pohjola: Misjonipiiskopkonnal on kaks tugevust: Jumala sõna ja sakramendid, mida haldavad oskuslik pastor ja kokkuhoidev kogudusepere, kus inimesed hoolivad vabatahtlikult üksteisest ja koguduse ülesehitamisest. Tahame kinni pidada nii teoloogilisest sisust kui inimestevahelisest suhtlemisest. Meie nägemus misjonist seisneb uute koguduste asutamises, mis omakorda asutavad uusi kogudusi. Alustasime aastal 2000 ühe kogudusega ja praegu, 2021, on meil 40 kogudust.

Veiko Vihuri: Mõned inimesed ütlevad, et lääne kristlased peaksid valmistuma rasketeks aegadeks. Liberaalses ja sekulaarses ühiskonnas võib näha teatud suundumusi, mis teevad murelikuks. Me oleme kuulnud, mis on juhtunud Päivi Räsäneniga, kes ei teinud ju muud kui osutas kristlikule õpetusele seksuaalsusest. Milline on sobilik kristlik vastus taolistele suundumustele ja kuidas sa julgustaksid inimesi tunnistama oma usku sellistes olukordades?

Juhana Pohjola: Nüüd on põhjust kuulata kommunistlike valitsuste all kannatanud Ida-Euroopa kristlasi. Tähtis on elada Jumala koguduse osaduses ja õpetada oma lastele, lastelastele ja lähedastele usutõdesid. Samuti on hea kasutada julgesti sõnavabadust. Kompromisse, olgu suuri või väikseid, ei tuleks teha ja vait olemisest ei ole mingit kasu. Tuleb meeles pidada, et kristlik kogudus on läbi aegade olnud taga kiusatud kogudus. Ja justnimelt vaenatuna on ta kasvanud ja tugevamaks saanud. Kristuse järgimisel on alati hind. Kuigi me ei taha asjatut paanikat või eneseohverdust õhutada, on hea õpetada ja kuulutada lohutust Jeesuselt: olge julged, mina olen maailma ära võitnud! Kristlaste jaoks lõpeb kõik hästi.

Veiko Vihuri: Palju tänu ja õnnistagu Kiriku Issand sinu teenimist oma karja esikarjasena!

Juhana Pohjola: Kolmainus Jumal õnnistagu ka õdesid ja vendi Eestis ja julgustagu teid elama Kristuse omadena! 

Juhana Pohjola on sündinud 1972. aastal. Ta ordineeriti preestriks Soome luterliku kiriku Oulu piiskopkonnas aastal 1999. Ta on olnud Soome Luther-säätiö dekaan aastast 2000 ja Misjonipiiskopkonna dekaan alates 2013. Tal on teoloogiadoktori kraad (2014) Helsingi Ülikoolist. Abielus ja nelja lapse isa. Ta valiti piiskopiks 23. jaanuaril ja pühitsetakse ametisse 1. augustil 2021.

Soome evangeelsel-luterlikul Misjonipiiskopkonnal on 40 kogudust ja umbes 2200 liiget.

Ülevaade kirikuid käsitlevatest Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Eesti NSV konstitutsiooni sätetest alates esimesest põhiseadusest.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1920)

§ 11. Eestis on usu ja südametunnistuse vabadus. Keegi ei ole kohustatud korda saatma usutunnistuslikke tegusid, olema usutunnistusliku ühingu liige ega kandma selle kasuks avalikke kohustusi.

Usuliste talituste täitmine on takistamatu, kui see ei käi avaliku korra ja kõlbluse vastu.

Usutunnistus ega ilmavaade ei või vabanduseks olla kuriteo kordasaatmisele või kodaniku kohuste täitmisest kõrvalehoidmisele.

Riigiusku Eestis ei ole.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1938)

§ 14. Südametunnistuse- ja usuvabadus on kindlustatud.

Kuulumine kirikuisse ja usuühinguisse on vaba.

Suuremaile kirikuile võidakse seadusega anda avalik-õiguslikke aluseid. Riigikirikuid ei ole.

Usuliste talituste täitmine on vaba, kui see ei kahjusta avalikku korda ega kõlblust.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi konstitutsioon (1940)

§ 96. Kodanike südametunnistuse vabaduse kindlustamiseks on ENSV-s kirik riigist ja kool kirikust lahutatud. Kõigil kodanikel on usukultuste toimetamise vabadus ja usuvastase propaganda vabadus.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi konstitutsioon (1978)

§ 50. Eesti NSV kodanikele garanteeritakse südametunnistuse vabadus, s.o. õigus tunnistada mis tahes usundit või mitte tunnistada ühtki neist, täita usukombeid või teha ateistlikku propagandat. Õhutada vaenu ja vihkamist seoses usuliste tõekspidamistega on keelatud.

Eesti NSV-s on kirik lahutatud riigist ja kool kirikust.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1992)

§ 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.

Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.

Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

Tulekul on totalitarism. Kuidas kristlasena sellele vastu hakata? Ameerika Ühendriikides ilmus teos, mis tõmbab paralleele Ida-Euroopa kristlaste kogemustega ja rõhutab, et kuigi kristlane ei suuda üksinda totalitaarsest režiimist jagu saada, saab ta keelduda olemast selle kuulekas alam.

Möödunud aastal nägi Ameerikamaal trükivalgust raamat, mis kannab kunagiselt nõukogude dissidendilt Aleksandr Solženitšõnilt laenatud pealkirja «Elagem ilma valeta!» ja mille alapealkiri osutab teose eesmärgile: «Kristlasest dissidendi manuaal». Raamatu autor on Rod Dreher, ajakirja The American Conservative peatoimetaja.  

On iseendast kõnekas, et päevakorda on tõusnud vajadus koostada kristlastele juhend, kuidas elada oma usu kohaselt «vabas ühiskonnas». Eesti kristlased – vähemalt vanemad inimesed – mäletavad, milline oli usklike olukord nõukogude ajal. Usuelu oli surutud kiriku või palvemaja seinte vahele, kirikus käimine ja enese avalik kristlasena määratlemine võis paljudel juhtudel tähendada hüvastijätmist õpingutega ülikoolis või tööga mõnel ühiskondlikult olulisel ametikohal. Vabas läänes ei ole midagi taolist kogetud. Oma raamatus pöördub Rod Dreher idaeurooplaste poole, et tutvustada ameeriklastest lugejatele nende kogemusi ja rääkida nende lugusid, kuid samuti anda edasi nende hoiatusi.

Aga mis on siis pärast külma sõja lõppu läänes juhtunud, et ühtäkki on tekkinud vajadus tutvustada kommunismi ikke all elanud kristlaste kogemusi ja lugusid? Dreheri hinnangul on tänapäeval läänes maad võtmas pehme totalitarism (soft totalitarianism). Muidugi ei käi see nii, nagu marksistide võimuhaaramine Venemaal ja Ida-Euroopas, vaid 21. sajandile omasel viisil ja kujul. Raamat ilmus enne 2020. aasta USA presidendivalimisi ja 2021. aasta jaanuaris aset leidnud sündmusi, kuid selle hoiatused täituvad meie silme all, reaalajas.

Edasine ei ole raamatuarvustus ega samuti mitte täielik sisukokkuvõte, vaid pigemini osutus mõnedele olulistele mõtteliinidele, mis aitavad praeguse ühiskondliku olukorra tausta selgitada. Minu arvates on ka Eesti kristlased harjunud viimastel aastakümnetel mõttega, et elame vabas ja demokraatlikus ühiskonnas, kus usklikke taga ei kiusata ja kus saame – erinevalt nõukogude ajast – praktiseerida vabalt oma usku. Minu jaoks kõige jahmatavam ongi paljude Euroopa kristlaste toetus liberaalsele demokraatiale, mis on tegelikkuses kiriku surmavaenlane. Võib-olla aitab üha enam ilmsiks saav ideoloogiline diktatuur selles osas meie silmi avada.

Antikristliku progressivismi võimuhaaramine

Dreher nendib, et klassikalise liberalismi vana maailm on kõikjal läänes suremas. Ühiskonda on üle võtmas võitlev ja sügavalt antikristlik progressivism, mida paavst Benedictus XVI on nimetanud näiliselt humanistlike ideoloogiate üleilmseks diktatuuriks.

Nõukogude totalitarismis tuli alluda kommunistlikule parteile. Kuulekuse partei diktatuurile tagas riigivõim. Tänapäeva totalitarism nõuab lojaalsust teatud progressivistlikele tõekspidamistele, millest nii mõnedki on vastuolus loogikaga ja samuti kristliku õpetusega. Kuulekust ei suru peale niivõrd riigivõim kui eliit, kes kujundab avalikku arvamust, ja eraettevõtted, mis tänu tehnoloogiale kontrollivad meie elu kaugelt enam, kui meile meeldiks tunnistada. Nõukogude ajal ootas dissidente vangla või hullumaja, Stalini ajal ka vangilaager või mahalaskmine. Kommunistid pidasid õigeks, et progressi takistavad inimesed tuli elimineerida. Tänapäeva lääne ühiskonnas toimub vastaliste neutraliseerimine veidi pehmemal viisil – teisitimõtlejad kaotavad oma äri, karjääri ja reputatsiooni. Nad tõugatakse avalikkusest välja, neid häbimärgistatakse ja «tühistatakse», neid demoniseeritakse rassistidena, seksistidena, homofoobidena jne. Ja nad ei julge ennast kaitsta, sest pole kindel, et keegi neile appi tõttab.

Usk progressi ei ole marksistide väljamõeldis, vaid see on modernsuse alusidee. Seda võiks lausa ebausuks nimetada. Klassikalised liberaalid asetasid rõhu üksikisiku vabadustele, vasakpoolsed võrdsusele. Seejuures nägid liberaalid valitsuse rolli tugevasti piiratuna, vasakpoolsed aga lootsid oma eesmärgid saavutada just nimelt tugeva riigivõimu abil. Tänapäeva vasakpoolne totalitarism apelleerib samuti ühiskondlikule õiglusele, ajaloolise rõhumise ohvrite vabastamisele. Ta maskeerib ennast headusega, demoniseerides teisitimõtlejaid ja ebasoosingus olevaid ühiskonnagruppe, selleks et kaitsta «ohvrite» tundeid ja edendada «ühiskondlikku õiglust». Klassikalises marksismis oli rõhujaks kodanlus, rõhutavaks proletariaat. Sotsiaalse õigluse kultuses on rõhujateks valged, mehed, heteroseksuaalid ja kristlased – nad rõhuvad rassi-, seksuaal- ja usuvähemusi ning naisi. Huvitaval kombel ei ole rõhutute nimekirja tipus enam vaesed. Revolutsiooniliseks klassiks on haritlased. Ühiskonna ümberkujundamise on enda kätte haaranud fanaatilistest aktivistidest sotsiaalse õigluse sõdalased (soldiers of social justice, eesti keeles on neid hakatud kutsuma sõssideks).

Tegelikult ei ole sotsiaalse õigluse mõiste kristlusele, eriti katoliiklusele, võõras – selle termini võttis kasutusele nimelt jesuiidipaater Luigi Taparelli. Sotsiaalse õigluse kristlikku kontseptsiooni on siiski raske ühitada ilmaliku käsitusega, sest esimene põhineb piibellikul arusaamal inimesest ja loodust. Marksistidele tähendas sotsiaalne õiglus ühiskonna materiaalsete hüvede õiglast jaotamist. Tänapäeva ilmalik sotsiaalne õiglus on kõrvale heitnud kristliku dimensiooni. Kuna kristlik seksuaalmoraal ja arusaam sugudest on vastuolus progressistide veendumustega, nähakse kristlastes sotsiaalse õigluse vastaseid.

Sotsiaalse õigluse liikumisega käib käsikäes nähtus, mida on nimetatud virgkapitalismiks (woke capitalism). Selles on raha teenimine ja tarbimisideoloogia ühendatud sotsiaalse progressi ideedega. Mõned suured rahvusvahelised ettevõtted juurutavad sellest lähtuvaid norme töökohtadel sotsiaalselt konservatiivsetes riikides, näiteks Poolas, kus on nõutud osalemist LGBT-aktivismis. Kuigi see läheb vastuollu paljude konservatiivsete katoliiklaste südametunnistusega, ollakse töökoha kaotuse hirmus sunnitud sellega kaasa minema.

Vaba ühiskonda ohustab ka «jälgimiskapitalism» (surveillance capitalism), millest võib rääkida seoses Google’i, Facebooki, Amazoni jt tegevusega oma kasutajate andmete kogumisel ja töötlemisel. Nutitelefonide ajastul kannavad inimesed vabatahtlikult kaasas seadet, mis saadab kogu päeva jooksul teenusepakkujatele nende kohta kõiksuguseid andmeid. Kuid andmeid ei kogu mitte ainult ettevõtted. Dreher rõhutab, et kodaniku digitaalne eraelu kuulub valitsusele, keda hetkel piirab küll seadus, kuid mitte võimekus jälgida ja jälitada ning soovi korral inimese reputatsioon hävitada. Selles mõttes hirmuäratav, mis toimub kommunistlikus Hiinas – seal on välja kujunemas tehnoloogiline totalitarism, mis arendab oma nn sotsiaalse krediidi süsteemi. Selle sisuks on, et kodanik saab mitmesugustest hüvedest osa vastavalt sellele, kas ta on võimude arvates käitunud õigesti. Kas midagi sellist võib juhtuda ka läänes? Dreheri arvates loomulikult võib. Kahekümne esimese sajandi hea uus ilm on juba teel.

Kuidas elada tões?

«Tulemas on karmi proovilepaneku, isegi tagakiusamise ajad,» hoiatab Rod Dreher. «Leiged ja välispidised kristlased ei suuda neist läbi minna, ilma et nende usk puutumata jääks. Kristlastel tuleb täna kaevuda sügavale Pühakirja ja kiriku traditsiooni ja õpetada üksteisele, kuidas ja miks tänapäeva postkristlik maailm on oma enesekesksuses, õnnejanus ja püha korra ning kõrgemate väärtuste tagasilükkamises ehtsa kristlusega konkureeriv religioon. … Kui ei seista traditsioonilise kristluse kindlal kaljul, jäädakse maailmale alla.»

Kristlane ei suuda üksinda totalitaarsest režiimist jagu saada, kuid ta saab keelduda olemast selle kuulekas alam. Sel juhul tuleb muidugi taluda kannatusi ja olla valmis eneseohverduseks. Keeldumine valega kaasa minemast oli omal ajal Aleksandr Solženitšõni sõnum. Nõukogude Mordor oli tugev, aga tõde osutus tugevamaks. Dreheri järgi on kristlikus vastupanuliikumises kesksel kohal perekond ja pühendumine religioonile. (Olgu lisatud, et mitte juhuslikult ei käi praegu läänes ühiskondades võitlus perekonna tähenduse üle.) Ta osutab kristlikule autorile C. S. Lewisele, kelle sõnul maailmas elav kristlane asub vaenlase poolt okupeeritud territooriumil, kuid õiguspärane Kuningas on juba saabunud ja kutsub omasid üles suurejooneliseks sabotaažiks. Selle maailma vürstile vastu hakkav kristlane on nimelt Jumala riigi eest võitlev sabotöör. Kultuurisõda on läbi – kristlased kaotasid selle. Suur marss läbi institutsioonide (selle all peetakse silmas lääne oluliste institutsioonide nagu ülikoolid, meedia, võimustruktuurid jne hõivamist vasakpoolsete poolt) on vähemalt praegu vastaspoole võiduparaad. Kristlaste ülesanne on rajada «põrandaalune» vastupanu okupatsioonile ja hoida elus mälestus sellest, kes me olime ja oleme.

Lõpuks meenutab Dreher lugejatele Aleksandr Solženitšõni 1974. aasta manifesti «Elagem ilma  valeta!», kus viimane ütleb:

«Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ü h i n e d a ! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!

Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata – me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel – meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.

Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:

Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut

Ei saa salata, et need luuleread tabavad valusalt märki ka tänapäeva eestlasi silmas pidades. Pole kahtlust, et ka Eestis leidub kristlasi, kes on valmis ühinema Kuninga vastupanuliikumisega ja hakkama Mordori võimu õõnestavateks sabotöörideks, ent kas meil on rahvana lootust?

Rod Dreher
Live not by lies. A manual for Christian dissidents.
New York City: Sentinel, 2020

 

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.ee

EELK kantsler ja Kambja koguduse õpetaja Andrus Mõttus rõhutab Pereraadio saates «Eenoki põlvkond», et kiriku püsimise võti on see, kui jäädakse puhta õpetuse juurde, sõltumata sellest, kas see inimestele meeldib või mitte. Avaldame järgnevalt väljavõtteid õp Mõttuse poolt öeldust.

«Kui me nüüd jõuame sellesse tänasesse päeva, siis ma näen seda, et me kangesti tahaksime kaasajastuda. Ja võib-olla see surve on tulnud ka kirikuõpetajatele, sest igal aastal vaatame oma numbreid, kui palju meil on liikmeannetajaid, kui palju me oleme suutnud pidada vaimulikke talitusi – ristida, leeritada, laulatada – ja me näeme statistikas, et need numbrid lähevad alla. Ja võib-olla isegi need, kes tunnevad vastutavatena ennast, kes on vaimulikena kogudusi vedamas, siis võib-olla tekib kiusatus olla maailmale rohkem meelepärane, et inimesed kiriku juurde tuleksid. Ja mul on kahju, et niimoodi mõeldakse.

Sest minu arvates on võti tänasel hetkel jääda puhta õpetuse juurde, kas see inimestele meeldib või ei meeldi. Aga kirik peab olema selleks kohaks, kuhu segastel aegadel saaks tulla, kust leida seda tarkust, mille järgi meie esivanemad sadu või isegi tuhandeid aastaid on kriisides oma elu taas üles ehitanud ja mis on kandnud. Neid segaseid aegu on ju läbi aegade olnud küll ja veel. Kiriku õpetust on tahetud reformida mitte ainult nüüd, vaid ka selsamal keskajal, ja kõik need, kes on püüdnud reformida, on hävinud.

Kui me tänasel hetkel vaimulikena kardame rääkida patust ja kardame kutsuda inimesi meeleparandusele ja kui see õpetus või see suhtumine või hoiak saab valdavaks, siis me hävime inimestena ja hävime rahvana.

Ma olen seda meelt ka, et homoseksuaalsus on kindlasti patt. Seda ütleb Piibel. Täna küll paljud rahva hulgast ütlevad, et kas see on siis ainus teema, millega tegeleda. Küsimus on see, kelle nõu me kuulama hakkame. Kas me hakkame Jumala nõu kuulama või hakkame saatana nõu kuulama? Samamoodi me võime ju küsida, et kui Aadam ja Eeva olid paradiisiaias, et mis see üks amps siis sealt keelatud puu viljast, mis see siis niimoodi oli? Et miks Jumal siis sellise asja pärast pidi inimesed ajama raskesse ellu paradiisiaiast välja, vaeva ja higiga leiba teenima? Küsimus ei olnud mitte selles ühes ampsus keelatud viljast, küsimus oli selles, et Jumal ütles ühte ja saatan mao kaudu ütles teist. Inimene kuulas mitte seda, mida ütles Jumal, vaid seda, mida ütles saatan. Kui me loeme Vana Testamenti, siis seal on põhiline meeleparandusvajadus. Jumal on valmis inimesele andestama palju, kui nad parandavad meelt. Meelt saab parandada pattu tunnistades ja patust pöördudes. Meeleparandus on Jumala abi palumine, et Jumal aitaks meid patust pöörduda. Ristija Johannes tuli meeleparandusristimisega inimesi ristima, Kristusele teed ette valmistama. Kristus räägib meeleparanduse vajadusest täpselt samamoodi: parandage meelt, sest Jumala riik on lähedal, ütleb Ta. Luuka evangeeliumis ütleb, et: «Ma ütlen teile, et tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.» Ehk meeleparandus on nii tugevasti Kristuse sõnumi sees.

Võtsin täna kaasa brošüüri Karl Reitsist, kes kuulutas enne, kui hakkas teine maailmasõda, käis Tallinna turgudel, kogudustes, ja tema põhisõnum oli: parandage meelt, sest häda tuleb! Ainus võimalus hädast pääseda oli meeleparandus. Ja siis ma võtsin lahti tema viimase kirja, sõbrale ära saatmata kirja, mis leiti Karl Reitsi taskust peale tema surma, kui ta oli kartulivagude vahele tapetud oma kodu lähedal. Ma loen selle ette, see on lühike:

«Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta.
See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära.

Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest mis tarkus on ühel juhil, kellel pole Jumalat. Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvast satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi.

Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist. Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse. Eesti rahvas paisatakse laiali, seni kui ta saab ära kaotatud.

Ja ma kuulsin valju häält hüüdvat paremalt poolt taevast: «Paluge Jehoova Jumalat, kes on loonud taeva ja maa ja veeallikad!»»

Praegu kõik need, kes püüavad eksiõpetust levitada ja öelda, et homoseksuaalsus ei ole patt, siis nad räägivad ju armastusest. Küsivad, et miks on kristlastel midagi selle vastu, kui kaks meest omavahel teineteist armastavad? Misasi on armastus? Tänasel hetkel on see, et kui me tahame ära lörtsida mõiste «abielu», siis me tahame lörtsida ära ka mõiste «armastus».»

Nädalapäevad tagasi sündis see, mida ALDE peakorterist tunamullu Keskerakonnale karmilt ette kirjutati: nurjata abielureferendum või äärmisel juhul – selle toimumisel – saavutada liberaalsele internatsionaalile sobiv tulemus. Maskid on langenud, Keskerakonna tõeline pale paljastunud ning seda reeturinägu ei peida enam koroonamaski taha ega pääse petise palet puhtaks pesema ükski desovahend. Äraandja nimi läheb ühes temaga kaasa ka hauda ja teisele poole haudagi – viimse kohtu ette.

Üks «täiesti tähtsusetu küsimus» – abielureferendum – on viinud vasakliberaalidelt meelemõistuse sedavõrd, et oma totruses genereeriti ligi 10 000 muudatusettepanekut, üks jaburam kui teine, ja lõpuks kukutati Brüsseli meeleheaks ka valitsus. Tõepoolest «tähtsusetu küsimus», sest nüüd võivad seltsimehed internatsionalistid asuda tõeliselt suurte ja peamiste küsimuste juurde, milleks on konservatiivide suu sulgemine vihakõneseadusega, luba igaühele vastavalt tema mentaalsele vajadusele heita paari vabalt valitud objektiga, asuda eksportima täna veel suhteliselt turvalisse Eesti ühiskonda «euroopalike väärtuste» hulka lahutamatult kuuluvat vägistamiskultuuri ja rikastada siinset miljööd veel paljude teiste õnne meie õuele toovate nähtustega.

13. jaanuar jääb Eesti demokraatiale mustaks päevaks, kuid loodetavasti mitte demokraatia lõpu algust kuulutavaks kuupäevaks. Reformierakond ja Keskerakond on ühte heitnud ja asuvad nüüd oma kooselu abieluks ümber möllima. Värske noorpaari ühisel jõul, sotside toel ja mõne üleaisa lööva «parempoolse» isamaalase (kel vasak ja parem lootusetult sassis) kaasabil nurjati riigikogus abielureferendum. Selle musta päeva reetmise juures on aga üks oluline tahk, miks antud kirjatükk sai üldse ette võetud ja mis seni on tähelepanuta jäänud. Abielureferendumi eelnõu vastu hääletanud 49 saadikust ja saalist põgenenud 25 keskerakondlasest argpüksi hulgas on rida end kristlaseks pidavaid rahvasaadikuid, kristliku kiriku liikmeid. Mida nemad referendumi põhjalaskmise õigustamiseks öelda võivad, seda me juba teame. Nemad ei taha kellelegi keelata õnne ega armastust. Olgu sellega, kuidas on. Aga...

Nüüd on aeg oma suu lahti teha (kui nad pole seda veel teinud) nende koguduste vaimulikel, kuhu referendumi nurjanud kuuluvad. Nüüd on aeg pärida neilt aru ning selgitada mõistmatutele veel kord perekonna ja abielu jumalikku tähendust ja sisu. Kui aga eksinutelt kõmab ikka vastu kangekaelne mõistmatus, siis patused algatuseks armulauaosadusest ja seejärel ka kogudusest välja heita, kuni kristlik teadvus pole tagasi tulnud. Vastasel korral on vaimulikud ise kaasosalised valetunnistuse ja -õpetuse andmisel.

Kas aga jätkub vaimulikel selleks otsustavuseks julgust ja sirget selga? Mehemeelt riskida koguduse majandusliku olukorra võimaliku kesisemaks muutumisega? Sest riigikogulastelt endilt, samuti  nende eestkostel laekuvad ju märkimisväärsed summad mitte just ülemäära jõukatele kogudustele. Juudas, üks Jeesuse lähimaid jüngreid, reetis oma õpetaja 30 hõbeseekli eest. Mäejutluses ütleb Jeesus oma kuulajaile: «Sest, kus su aare on, seal on ka su süda» (Mt 6:21). Ja kui aare on rahakotis (mammonas), siis on seal ka süda. Prohvet Jeremija annab edasi Issanda sõna: «Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast» (Jr 17:5). «Keegi ei saa teenida kahte isandat. ... Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat,» ütleb Jeesus (Mt 6: 24). Mõtlemapanevad sõnad, kas pole?

Kas julgevad vaimulikud riskida võimalusega sattuda juba lähitulevikus Brüsseli survel vastu võetava vihakõneseaduse paragrahvi alla? Argade kohta ütleb Issand aga Ilmutusraamatu nägemuses uuest taevast ja uuest maast: «Aga argade ja uskmatute ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves, see on teine surm» (Ilm 21:8).

Kui aga abielureferendumi nurjanu ja vaimulik on ühisel nõul? Mis siis? Siis on Lääs jõudnud juba ka Maarjamaa Kirikusse ja saatan ei seisa enam pühakoja harjal, vaid juba pühakojas sees. Siis ei ole enam kaugel päev, kui nad kolmekesi marsivad kuuevärvilise võltsvikerkaare lipu lehvides pride-paraadil häbiks inimsoole. Aga selles ei ole ka midagi ootamatut, sest Pühakiri on meid selleks ja veel hullemakski ette hoiatanud. Kord saab ilmsiks kõikide pale.

Hoia, Jumal, Eestit ja kaitse oma Kogudust!

Toivo Treiblut,

vaimulik, kes kaotas oma ametikoha, kuna kutsus ühes möödunud aastal peetud jutluses kogudust hääletama abielureferendumil traditsioonilise perekonna poolt. See on vaid üks saatuslikuks saanud põhjustest.

2009. aastal ilmus Norras (2010 Soomes) tähelepanu vääriv raamat, autoriks misjonär Espen Ottosen. Eesti keeles võiks raamatu peakirjaks olla «Minu homoseksuaalsed sõbrad». Teose kaante vahele on kogutud mitmete kristlaste lood sellest, kuidas nad seisid või seisavad tänagi silmitsi oma homoseksuaalsete tunnetega. Seejuures tunnustavad nad Piibli selgelt taunivat hoiakut homoseksuaalse eluviisi suhtes – ning on püüdnud sellele sõnumile ustavaks jääda.

2012. aastal tutvustas Ottosen oma raamatut teoloog Leif Nummela vestlussaates «Piiblikohvik». Arutelust selgub, et Piiblile toetuvatest ja homoseksuaalse kiusatusega võitlevatest kristlastest pole avalikkuses palju räägitud, samuti pole neid enamasti kaasatud kiriku sees toimuvatesse debattidesse. Nad on otsekui unustatud inimrühm, kõrvale jäetud vähemus.

Sellel võib olla kaks põhjust. Esmalt kiriku enda konservatiivsete liikmete hoiak, kus homoseksuaalidest kiputakse rääkima liiga ühekülgselt, neid ühtmoodi hukka mõistes. Teisalt tajuvad homotunnetega võitlevad kristlased geiliikumiste survet (ka kiriku sees), kelle sõnul on vastuseis homoseksuaalsusele väär, isegi lootusetu üritus. See üksnes lõhestab isiksust ning röövib inimeselt hingerahu ja elurõõmu.

Ottoseni raamatus üles astuvad mehed ja naised tunnistavad üksmeelselt, et elu Jumala Sõna järgi toob paratamatult kaasa võitlusi ja kannatusi. Ometigi pole see kõik. Võitluste keskel on nad vähemalt samapalju kogenud ka Jumala erilist ligiolu, õnnistust ja rahu. Mõned raamatu tegelastest jutustavad võimsa loo oma senise seksuaalse suuna muutumisest, teised aga tõdevad, et tunded pole küll kadunud, ent Jumalale toetudes ei pea nad neile alla vanduma. Mõned leidsid aastate jooksul tee heteroseksuaalsesse pereellu, teised jälle pidasid õigemaks valida tsölibaat. Nii võtab Ottosen oma raamatu sõnumi kokku: Piiblit, Jumala Sõna, tuleb usaldada, kuigi elu selle järele ei pruugi olla kerge ei hetero- ega homoseksuaalidele.

Ottosen sedastab, et raamatule «Minu homoseksuaalsed sõbrad» tehti Norras küll mõnevõrra kriitikat, ka geikogukondade poolt, kuid see jäi siiski üsna ettevaatlikuks. Kriitikud ei saanud mööda vaadata sellest, et raamat räägib tegelike inimeste tegelikest lugudest. Kui viiskümmend aastat homotunnetega silmitsi seisnud ja tsölibaadis elanud teoloog kinnitab lugejatele Jumala Sõna usaldusväärsust, siis on keeruline selle kogemuse vastu midagi öelda.

Milline võiks olla Ottoseni raamatu sõnum tänasel päeval? Esiteks lükkab see ümber väärarusaama, nagu moodustaksid homoseksuaalset kiusatust kogevad inimesed ühisrinde nende vastu, kes peavad samasooliste seksuaalelu Piiblile toetudes vääraks. Ilmneb, et ka homoseksuaalide hulgas on neid, kes ei kahtle Jumala Sõna õpetuses ja peavad seda oma tungist olulisemaks.

Teiseks julgustavad Ottoseni raamatu lood suhtuma oma homoseksuaalsust tunnistavatesse kristlastesse vennaliku armastusega. On väga tähtis, et leiduks keegi, kes neid kuulaks ja toetaks, koos nendega võitleks ja palvetaks. Koguduse toetus, nagu tõdeb Ottosen, oli neile, kes jagasid tema raamatus oma lugu, hindamatu väärtusega.

Kolmandaks lasub kirikul määratult suur vastutus nii homokristlaste kui tegelikult kõikide Jumala Sõna järgi elavate ja patuga võitlevate inimeste ees. Tuleb tunnistada, et need homoseksuaalid, kes peavad Piiblit usaldusväärseks ning tahavad kõigele vaatamata sellest juhinduda, satuvad tohutu välise surve alla. Läänemaailmas toimuv seksuaalrevolutsioon, mida pidevalt kajastab ja edendab meedia- ja meelelahutustööstus, samuti poliitika- ja haridusmaastik, paneb nende usu tõsiselt proovile. Tegelikult jääb neil loota vaid ühele kogukonnale – kirikule, kelle liikmeid ühendab «üks Issand, üks usk, üks ristimine» (Ef 4:5). Kui aga sealtki vaatab neile vastu pigem segadus kui selgus, pigem pühakirja autoriteedi hõrendamine kui selle kinnitamine, siis millele peaksid nad veel oma võitluses toetuma?

Võiksime vastata: las nad toetuvad Jumalale! Jah, küllap nad teevadki seda ega pea pettuma, ent millisesse seisu jääb taolisel juhul kirik ja kogudus, kes vähemalt nime poolest esindab Jeesuse Kristuse ihu? Jeesus ütleb: «Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse. Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!» (Mt 18:6-7).

Me ei oska öelda, kui palju on maailmas või ka Eestis neid «pisikesi» Jeesusesse uskujaid. Oma vähemuse ja peaaegu kuuldamatu hääle tõttu ei pruugi me neid märgatagi. Aga Jumal näeb neid ja hoolitseb nende eest – ja nõuab ühtlasi oma sulastelt aru Jumala riigi majapidamise üle (Mt 24:45–51). Seepärast: ärge võtke neilt lootust!

1. «Ma pühitsen ennast nende eest, et nemadki oleksid pühitsetud tõe sees.» (Jh 17:19)

Kas mul on tõsine soov ja tahtmine elada püha elu? Kas ma olen teadlik ja veendunud, et minu vaimuliku elu ja teenimistöö viljakus lähtub ja sõltub üksnes Jumalast ning et ma pean end Püha Vaimu armu abiga samastama Kristusega, olles valmis ennast kogu ihu ja hingega maailma eest ohvriks andma?

2. «See on minu Ihu.» (Mt 26:26)

Kas pühim Armulauasakrament on kogu mu vaimuliku elu keskpunkt? Kas ma valmistun seesmiselt selle andunud pühitsemiseks ja vastuvõtmiseks, kas ma võtan aega süveneda pärast sellest osasaamist tänulikus palves? Kas jumalateenistus kui Jumala armu ja helduse meenutamine, pühitsemine ja kuulutamine on mulle eluallikaks? Kas ma otsin ikka ja jälle pelgupaika Jumala juures, Tema halastuses ja pikas meeles, püüdes elada meeleparanduses ja katsudes heastada nii omaenda kui teiste inimeste patu tagajärgi?

3. «Püha viha Sinu koja pärast sööb mind ära!» (Jh 2:17)

Kas ma olen oma vaimulikus teenistuses ustav ja kuulekas? Kas ma kohtlen kirikut pühakojana, hoolitsen selle pühaduse, puhtuse ja korrasoleku eest? Kas ma käsitlen hoolikalt kõiki minu kätte usaldatud pühasid esemeid, nii raamatuid, armulauariistu, vaimulikurõivaid kui kõike muud? Kas ma mõistan, et vaimulikuna, eriti liturgilisi ülesandeid täites, tegutsen ma in persona Christi, andes maailma ees tunnistust Temast ja vastutades eeskätt Tema kui kiriku Pea ees?

4. «Jääge minu armastusse!» (Jh 15:9)

Kas ma tunnen rõõmu igast võimalusest jääda Kristuse ees, iseäranis Tema püha risti ja sakramentaalse kohaloleku ees vaikseks ja süüvida palvesse? Kas ma võtan selleks iga päev piisavalt aega? Kas Kristus on minu südame tõeline aare ja rõõm?

5. «Seleta meile tähendamissõna!» (Mt 13:36)

Kas ma võtan igapäevaselt aega Pühakirja lugemiseks, sellesse süvenemiseks ja selle üle mõtisklemiseks? Kas ma püüan hoiduda kõigest, mis võib mind eksitada, mu mõtted hajevile viia, mind Jumalast lahutada? Kas ma otsin innukalt Issandat nii Tema Pühas Sõnas kui sakramentides?

6. «Alati tuleks palvetada ja mitte tüdida.» (Lk 18:1)

Kas ma olen nii liturgilises kui oma igapäevases isklikus palveelus ustav ja järjekindel? Kas ma palvetan pühendunult, seesmise andumuse ja aukartusega, mõistes, et minu palve ei ole mitte ainult mu isiklik asi, vaid osalisena Kristuse preestriametis palvetan ma kogu kiriku nimel ja kõigi kristlaste eest?

7. «Tule ning järgi mind!» (Mt 19:21)

Kas meie Issand ja Õnnistegija Jeesus Kristus on minu elu tõeline armastus? Kas ma täidan rõõmu ja andumusega kõiki oma kohustusi Jumala ja Tema kiriku ees? Kas me hoidun teadlikult ja kindlalt ebapuhastest mõtetest, soovidest ja tegudest või panen ma ennast vabatahtlikult olukordadesse, mis võivad tuua kaasa kiusatused ja languse? Kas ma olen oma eluga usklikele eeskujuks, ilma seejuures uhkeks minemata ja au otsimata?

8. «Kes sa oled?» (Jh 1:19)

Kas ma püüan saada lahti halbadest ja kasututest harjumusest või lasen neil oma elu mõjutada või koguni kujundada? Kas ma astun otsustavalt vastu oma teadaolevatele nõrkustele, püüan saada võitu laiskusest, mugavusest, soovimatusest vaeva näha ja ennast pingutada? Kas minu elu- ja mõtteviis vastab sellele, mida ma ise pean ja mida üldiselt peetakse preestriameti kohaseks? Kas ma püüan hoiduda pealiskaudsusest, hoolimatusest, ükskõiksusest? Kas kõik minu teod on kooskõlas mu kutsumusega olla osaline Kristuse preestriametis?

9. «Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna.» (Mt 8:20)

Kas ma olen valmis laskma lahti ajalikust rikkusest ja muredest ning kinnitama oma südame üksnes Jumalasse? Kas olen valmis saama Kristuse pärast vaeseks? Kas olen valmis selleks, et Jumalat paremini teenida, ütlema lahti mugavusest, oma isiklikest soovidest ja kavatsustest, isegi taolistest püüdlustest, mis võivad olla inimlikult head ja lubatavad? Kas mul on asju, mida ma ei vaja; kas olen valmis neist kellegi heaks loobuma? Kas olen valmis jagama abivajajatega ka selle arvelt, mida ma ise vajaksin? Kas ma teen kõik võimaliku selleks, et miski mind ei eksitaks, Jumalast eemale viiks ega lahutaks, vaid et võiksin elada Tema lakkamatus ligiolus, alati teadlikuna oma preesterlikust kutsumusest?

10. «Sa oled selle peitnud tarkade ja mõistlike eest ja ilmutanud väetitele.» (Mt 11:25)

Kas minu elus on kohta kõrkusel ja isekusel? Kas ma olen tundlik kriitika ja kiituse suhtes? Kas ma kipun ärrituma, julgust kaotama? Kas ma olen valmis andeks andma, nagu Jumal on mulle andeks andnud? Kas ma palun Jumalalt endale alandlikkuse voorust?

11. «Kohe tuli välja verd ja vett.» (Jh 19:34)

Kas ma mõistan täielikult ja kogu oma olemusega, et kui ma tegutsen in persona Christi, siis ma olen kutsutud saama Temaga üheks kõiges ja täielikult? Kas olen valmis Kristuse ja Tema kiriku pärast kannatama, kõikjal ja kõiges Kristuse ihu liikmeid teenima ja ennast andma? Kas kiriku valu on ka minu valu? Kas rõõm kiriku hea käekäigu pärast on ka minu rõõm?

12. «Sina oled Peetrus.» (Mt 16:18)

Kas ma pean pidevalt meeles, et ma ei ole saanud oma kutsumust ega ametit iseendast, oma tahtele, tublidusele, püüetele ega annetele rajanades, vaid Jumalalt Tema kiriku ja selle sulaste, eeskätt piiskoppide kaudu, kes on Kristuse preestriametit põlvest põlve edasi kandnud? Kas ma olen oma vaimulikele ülematele, iseäranis piiskopile, tänulik ja kuulekas, võtan kuulda nõuandeid ja juhiseid, kuuletun ka manitsustele ja korralekutsumistele? Kas ma palvetan ustavalt ja pidevalt oma piiskopi ja teiste vaimulike ülemate eest?

13. «Armastage üksteist!» (Jh 13:34)

Kas ma elan armastuses, nii et seda võivad kogeda ka need, kellega ma kokku puutun, iseäranis mu vennad Kristuse preestriametis? Või lasen ennast juhtida ja oma elu kujundada egoismil, osavõtmatusel, ükskõiksusel, hoolimatusel, kadedusel? Kas ma kipun oma vendi kergekäeliselt kritiseerima? Kas olen valmis aitama ja toetama neid, kes põevad mõnda ihuhaigust või kannatavad hingevalu? Kas ma panen tähele oma vendi ja kannan hoolt selle eest, et ükski neist ei peaks tundma ennast üksi jäetuna ega hüljatuna? Kas ma kohtlen kõiki oma vendi võrdväärse kristliku armastuse ja kannatlikkusega?

14. «Mina olen tee ja tõde ja elu.» (Jh 14:6)

Kas ma tunnen põhjalikult kiriku õpetust? Kas ma süvenen sellesse jätkuvalt ja püüan seda veelgi paremini tundma õppida? Kas ma elan selle järgi ja annan seda ustavalt edasi? Kas ma annan endale aru, et kui ma õpetan midagi, mis on Pühakirja ja kiriku õpetusega vastuolus, siis ma teen hingedele korvamatut kahju ja võin nad tõugata igavesse hukatusse?

15. «Mine ja ära enam tee pattu!» (Jh 8:11)

Kas ma otsin jätkuvalt Jumala Sõna juhatust ja valgustust ning jagan seda ka teistele? Kas ma käin regulaarselt ja sagedasti pihil, nagu on kohane minu seisusele, mu kutsumusele olla püha, nagu Jumal ise on püha? Kas ma julgustan usklikke osa saama pihisakramendi armust ja kas olen neile selleks võimalust mööda alati kättesaadav? Kas ma valmistun alati hoolikalt, kui pean jutlustama või õpetama? Kas ma olen innukas kuulutama evangeeliumi tõde ja teen seda armastuses?

16. «Ja Ta kutsus enese juurde, keda Ta tahtis, ja nad tulid Ta juurde.» (Mk 3:13)

Kas ma pühendun armastuses jätkuvalt sellele, et hoomata oma kutsumuse suurust ja püüelda igapäevaselt pühaduse poole? Kas ma kannan hoolt ka selle eest, et kõik usklikud mõistaksid, et nad on kutsutud elama pühaduses? Kas ma tuletan usklikele meelde, et nad lakkamatult palvetaksid nii uute kutsumuste kui juba kutsutute ja läkitatute, eriti nende pühitsuse eest?

17. «Inimese Poeg ei ole tulnud, et Teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest.» (Mt 20:28)

Kas olen valmis pühendama ennast oma ligimeste teenimisele nii vaimulikult kui nende igapäevastes vajadustes? Kas armastus Issanda vastu saab nähtavaks mu elu ja tegude kaudu? Kas ma tajun igapäevases ristis Kristuse ligiolu ja armastuse kinnitust? Kas ma näen ka oma ametiga kaasnevas autoriteedis kutsumust olla mitte isand, vaid teiste teenija?

18. «Mul on janu!» (Jh 19:28)

Kas ma palvetan ustavalt kõigi hingede pärast, keda on Jumal on minu hoolde usaldanud, olles valmis ennast ka nende eest ohvriks tooma? Kas ma täidan andunult oma kohustusi hingede karjasena? Kas ma kannan iseäranis pühendunult hoolt surijate hingede eest?

19. «Naine, vaata, see on su poeg!» – «Vaata, see on su ema!» (Jh 19:26j)

Kas ma hoian oma silme ees pühima Neitsi Maarja, Jeesuse ja kõigi Tema vendade ja õdede ema eeskuju, tema alandlikkust, andumust, ustavust ja armastust? Kas ma püüan seda järgida ning nõnda usus, lootuses ja armastuses kasvada? Kas ma kannan tema kombel alati südames kõike Jeesuses sündinut ja mõtisklen selle üle?

20. «Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!» (Lk 23:46)

Kas ma kannan pidevalt meeles viimseid asju, olles valmis surmatunniks ja oma Looja ette astumiseks? Kas ma kõnelen neist asjust julgelt ja ilma valehäbita inimestega, kes on minu hoolde usaldatud? Kas ma annan selgelt edasi Pühakirja ja kiriku õpetust nii igavesest elust ja taevasest õndsusest kui ka hukatusest ja põrgutulest? Kas ma anna tunnistust nii Kristuse surmast ja ülestõusmisest kui kogu inimkonda ees ootavast ülestõusmisest ja viimsest kohtust? Kas ma palvetan ustavalt hingede õndsa lahkumise pärast ja manitsen seda tegema ka kõiki usklikke?

Tõlkinud ja mugandanud Enn Auksmann

EELK peapiiskop Urmas Viilma leiab, et perekonnaseaduse muutmiseks koos sotsidega eelnõu algatanud keskerakondlasi, kes veel mõne päeva eest olid valmis hääletama abielureferendumi poolt, peab olema tabanud midagi äkilise valgustuse sarnast, mis pani neid oma seisukohti kardinaalselt ümber hindama ja asuma samasooliste kooselu abieluga võrdsustama. Viilma arvates saab seda seletada Keskerakonnale esitatud korruptsioonisüüdistustest tingitud šokiga.

Peapiiskop avaldab lootust, et uus koalitsioon võtab selles küsimuses hoo maha, sest tema hinnangul vajab ühiskond abielu ja kooselu teemal rahunemist, mitte ülekuumenemist. Vastasel korral võib aset leida väga valus «hingekeelte» katkemine.

Avaldame peapiiskop Viilma sotsiaalmeedia postituse täies mahus:

Olen elu jooksul näinud nii mõnelgi korral, kuidas inimese arusaamised ja tõekspidamised võivad ajapikku muutuda erinevate argumentide ära kuulamise, elukogemuse kasvamise, usulise ärkamise või muude «silmi avavate» asjaolude tõttu. Küllap on minu endagagi juhtunud mõne küsimuse osas sarnaselt. Reeglina on sellised muutumised siiski pikema protsessi, mõne uurimistöö, enesereflektsiooni või ka palvetamise tulemus. Mõned nimetavad seda ka kasvamiseks, arenemiseks või küpsemiseks. Harva tabab selline taipamise muutumine «välguna taevast».

Lugedes täna uudist selle kohta, kuidas rida keskerakondlasi on algatanud 13. jaanuaril koos sotsiaaldemokraatidega eelnõu, millega soovitakse võrdsustada kooselulepingu sõlminud inimeste kooselu abieluga, tekkis mul küll rida küsimusi. Kuidas on võimalik, et need Keskerakonna saadikud, kes olid veel päev varem valmis toetama rahvahääletuse läbiviimiseks esitatud eelnõu traditsioonilise abielu kindlustamiseks, tegid üle öö 180-kraadise «arenguhüppe» ümber oma telje ja algatasid sisuliselt vastupidise sisuga eelnõu?

Abielu ja kooselu on mõlemat käsitletud seni avalikes diskussioonides põhimõtteliste või maailmavaateliste küsimustena. Ka eraelulises mõttes tähistab kindlasse paarisuhtesse astumine inimeste teatud põhimõtteid. Järelikult on sellest, millisena inimene mõistab traditsioonilist abielu, sõltunud ka inimese suhtumine samasooliste inimeste kooselusse. See ei saa olla ühel päeval üks ja järgmisel teine. Muidu ei oleks tegemist enam ei maailmavaatelise ega põhimõttelise erinevusega.

Arvestades seda, et Keskerakonna fraktsioon oli ise üks abielureferendumi läbiviimise eelnõu algatajatest, võiks eeldada, et selle fraktsiooni liikmed ei pidanud traditsioonilist abielu maailmavaateliselt ja sisuliselt samatähenduslikuks samasooliste inimeste vahel sõlmitud kooseluga. Need olid vähemalt mõned päevad tagasi Keskerakonna fraktsiooni liikmete jaoks veel põhimõtteliselt erinevad paarisuhted.

See, et poliitikas tuleb teha kompromisse ja vajadusel korrigeerida varasemaid seisukohavõtte, ei ole kellelegi uudis. Kuidas on aga võimalik, et arusaamine abielu tähendusest muutub päevapealt? Ja seda mitte seetõttu, et inimesed oleks läbi töötanud rea vastavasisulisi artikleid ja raamatuid, kuulanud ära erinevate asjatundjate ja mõtlejate ettekanded ja sõnavõtud, mille järel oleks teatanud oma meelemuutusest või tõe tundmisele tulemisest.

Rida uuele eelnõule alla kirjutanud keskerakondlasi koges ilmselt 13. jaanuari ööl midagi «valgustatuse» sarnast. Neile saabus koos Imre Sooääre initsieeritud eelnõuga taipamine, et samasooliste kooselu ja erisooliste abielu on tegelikult samasisulised ja -tähenduslikud liidud. Ainult nimetused on täiesti erinevad.

Mulle endale tundub küll, et neid keskerakondlasi ei tabanud ootamatu selgushoog, vaid Keskerakonna vastu esitatud korruptsioonisüüdistustest tingitud šokk, mis nende adekvaatsuse halvas. Ka hakkas neile terendama võimalus säilitada koalitsiooni vahetumise korral võim ja positsioon uues valitsusliidus, kui makstakse väikest «poliitilist lõivu».

Ma väga loodan, et need inimesed saavad siiski vajaliku abi saabudes ja väikese aja möödudes sellest šokist üle. Ühtlasi tahan loota, et nad mõistavad, kui skisofreenilisena tundub kõrvaltvaatajale pilt, mis kujuneb, kus ühel pool on nende avaldatud valmisolek toetada mehe-naise traditsioonilist abielu ning teisel pool nende poolt antud allkiri eelnõule, millega samasooliste inimeste kooselu võrdsustatakse seaduse ees traditsioonilise mehe-naise abieluga.

Mulle endale meenub siinjuures 2014. aasta, mil üsna sarnase algatuse tulemusena ilmus Riigikogu menetlusse kooseluseadus, mida asus koheselt toetama suur hulk Riigikogu liikmeid, kes valimistel ei olnud andnud lubadust minna kooseluseadust vastu võtma. Neil ei olnud selleks valijate mandaati. Ka täna puudub värske eelnõu esitajatest keskerakondlastel sellise seadusemuudatuse eelnõu algatamiseks ja toetamiseks valijate mandaat. Olukorras, kus see eelnõu algatatakse koos opositsioonilise Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmetega, ei ole säärase seadusemuudatuse vastuvõtmine esindusdemokraatia põhimõtete seisukohast, kus poliitilist võimu teostab koalitsioon (või siis juba kõik Riigikogu fraktsioonid konsensuslikult), väga soliidne.

Loodan, et uus koalitsioon võtab siiski selles küsimuses hoo maha ja Keskerakond kutsub korrale ka oma fraktsiooni liikmed. Vastasel korral ei saabu abielureferendumi eelnõu maha hääletamise järgselt ühiskonnas mitte rahunemine ja pingete leevenemine, vaid väga valus «hingekeelte» katkemine. Ühiskond vajab hetkel abielu ja kooselu teemal rahunemist, mitte ülekuumenemist. Laske ühiskonnal rahuneda!

Teisipäeval alanud kiirete sündmuste virvarr pole veel läbi, aga näib nii, et tulemuseks on EKRE valitsusest väljamanööverdamine ning abielureferendumi ära jätmine. Mitte korruptsiooni eest vastutuse võtmine, vaid just nimelt konservatiivse pöörde ärahoidmine olulises väärtusküsimuses näib olevat Keskerakonna & Co eesmärk.

Portaali Objektiiv peatoimetaja ja hea võitluskaaslane Markus Järvi kirjutas sotsiaalmeedias sel teemal järgmise kommentaari:

«Abielureferendum oli sedavõrd ebaoluline, et selle ärahoidmise nimel oldi valmis:

1) Eestit rahvahääletusel Venemaale ja Saaremaad Lätile loovutama;

2) käivitama kaitsepolitsei suuroperatsiooni vahetult enne rahvahääletuse eelnõu lugemist;

3) kukutama valitsust;

4) kaotama riigikogus sellele vastandudes oma mõistuse ja väärikuse viimased jäänukid;

5) riigikogu liikmete ametlikel ettepanekutel seadma ohtu põhiseaduslikku korda.

Abielureferendum on Eesti lähiajaloo kõige olulisem ebaoluline asi.»

Juba hiljemalt 2014. aastast alates näeme Eesti progressiiv-liberaalse eliidi meeleheitlikku püüdu ükskõik mis hinna eest läbi suruda homopartnerlusseadust, et siis edasi liikuda abielu ümberdefineerimisega. EKRE valitsuses olemine ähvardas need plaanid ära rikkuda.

Kas see «homode värk» on siis Eesti establishment’ile tõesti nii oluline? Mõistagi ainult sedavõrd, kuivõrd see demonstreerib Eesti kuulumist lääne liberaal-revolutsioonilisse väärtusruumi. Truudus sellele, mida peremehed Euroopas ja Ameerikas õigeks peavad – see on oluline. Otsustaval hetkel ilmutab Eesti antikristlik eliit, kellele kuulub tema lojaalsus. Rahvahääletuse nurjamine kõneleb selget keelt, et rahva arvamus ei huvita neid põrmugi.

Kristlastele peaks olema selge, et «liberaaldemokraatlikus» Eestis peetakse sõda kristlike väärtuste vastu, nagu seda tegi ka nõukogude võim. Pühakodadele võidakse ju jagada näpuotsaga katuseraha, aga kristlikel väärtustel ja tõekspidamistel on revolutsionääride meelest aeg ühiskonnaelust taanduda.

Riigikogu liikme Marko Mihkelsoni (Reformierakond) osutus, justkui oleks plaanitava abieluteemalise rahvahääletuse näol tegemist «Putini referendumiga», on solvav kirikutele ja kristlastele, kelle jaoks abielu on Jumala poolt seatud mehe ja naise vaheline liit. Kas tõesti tahab parlamendi liige väita, et kristlased ja teised traditsiooniliste või usuliste vaadetega inimesed on putinistid ja levitavad Kremli ideoloogiat?!

Taoline osutus on vastuvõetamatu ja taunitav. Poliitikutel, nagu ka tavakodanikel, on erinevad ja sageli vastandlikud vaated ning veendumused, ent poliitiliste konkurentidega vaidlemise tuhinas suure osa inimeste, kes toetavad traditsioonilist abielukäsitust ja selle üle rahvahääletuse korraldamist, putinistideks tembeldamine läheb üle aktsepteeritava piiri.

Rahvahääletus on Eesti Vabariigi põhiseaduses ette nähtud viis, kuidas riigivõimu kõrgeim kandja – rahvas – saab oma võimu teostada. See on igati legitiimne demokraatia instrument. On loomulik, et aeg-ajalt pöördutakse rahva poole, eriti kui on vaja selgust saada pikka aega ühiskonda pinge all hoidnud vaidlusküsimuses.

Niisamuti on eesseisvale rahvahääletusele pandav küsimus, kas abielu peaks Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks, igati kooskõlas Eestis kehtivate seadustega ja inimkonna põliste traditsioonidega. Sellel pole midagi ühist autoritaarsete režiimide või ideoloogiatega. Argument, et abielu defineerimine põhiseaduses tähendab Kremli poliitika jaatamist, on demagoogiline ja suuri inimrühmi solvav.

Pöördun käesolevaga kaaskristlaste ja kõigi hea tahtega inimeste poole: palun andke Marko Mihkelsonile rahulikus ja viisakas vormis teada, et te ei nõustu plaanitava rahvahääletuse tembeldamisega «Putini referendumiks» ega abielu kui mehe ja naise vahelise liidu seostamisega Putini Venemaaga.

Marko Mihkelsonile saab kirjutada e-posti aadressil: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. .

Ühtlasi kutsun Marko Mihkelsoni üles kristlaste ja kogu rahva ees vabandama ja oma halvustavad väljendid ja osutused tagasi võtma.

Veiko Vihuri

Portaali Meie Kirik peatoimetaja
EELK vaimulik

Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi manipuleeriti massiliselt Joe Bideni kasuks. Ja mitte ainult – vale on ka peavoolumeedia narratiiv valimistest, kuid selle mõju on nii suur, et see tekitab lõhesid parimategi tõe kaitsjate vahel.

Möödunud nädal on olnud uskumatu! Me peame palvetama, nii nagu me seda kunagi varem teinud pole. Mõnes mõttes on tõde ilmsiks saanud, ometi on valed nii tõhusad, et petavad ära suurema osa headest inimestest.

Sellel, mis praegu USA-s toimub, näib olevat piisavalt jõudu, et hävitada konservatiivne liikumine. Samuti on sel potentsiaali saada kogu maailmas vasakpoolsete käes nuiaks, millega tembeldatakse usu, elu ja perekonna kaitsjad hullunud ja vägivallatsevateks rahvavaenlasteks.

Kuid niisamuti peaks igaüks suutma näha, milliste meetodite abil varastati 2020. aasta USA presidendivalimised, sest need on kasutusel ka praegu, nii nagu mitte kunagi varem. Peavoolumeedia ja veel enam sotsiaalmeedia monopolid on olnud ausate valimiste suurimad manipulaatorid. Nad on valetanud meile otse näkku ja varjanud tõde. Nad on tsenseerinud karistamatult isegi Ameerika Ühendriikide presidenti – ja ega seda kummalgi poolel vaidlustatagi.

Veelgi enam, aasta alguses intervjueerisin ma ateistist demokraati Robert Epsteini, juuti, kes vaatamata oma poliitilistele eelistustele oli šokeeritud valimiste manipuleerimise pärast Google’i ja teiste Big Techi sotsiaalmeediahiiglaste nagu Twitter ja Facebook poolt. Ta demonstreeris teaduslikult, et massiline manipuleerimine hääletamisel oli võimalik, ja näitas ära, et see toimus ka tegelikult.

Lisaks sellele olid meie portaalis valimispettuste kuulamised, mis tõid esile sadu vande all antud tunnistusi ja manipuleerimist kohtutes, mis keelasid tõendite esitamise. Lisaks on meil video tol hetkel parajasti aset leidnud pettuse kohta ja kangelaslik paljastusoperatsioon, mis näitas valimispettust otseülekandes, kuigi vaid vähesed nägid seda. Miks? Sest peavoolumeedia on peaaegu täielikult vasakpoolsete kontrolli all.

Nii et lubage mul teile üht-teist selgitada – vähemalt nii palju, et saaksite teada, et olete millestki ilma jäänud, et on olemas midagi olulist, mida peaksite uurima ja mis võib aidata teil mõista, miks ameeriklased on piisavalt mures, et lõpuks ometi väljendada protesti oma demokraatia varastamise vastu.

Inimesed korrutavad, et valimispettuse kohta pole tõendeid. See argument tuleb sellest, et madalama astme kohtud on selle tõendamise katsed tagasi lükanud. Noh, on olemas Trumpi Nevada-meeskonna advokaadi ütlused. Ta kirjeldab kõiki viise, kuidas tema meeskond pettuse tuvastas, ja seejärel räägib, kuidas nad ei saanud tõendeid kohtus kasutada, kuna nende juurdepääs teabele viibis nii kaua, et kohtu määratud tõendite esitamise kuupäev oli möödas.

Ja isegi peale selle on palju tõendeid valimispettuste ja videote manipuleerimise kohta. Nägime, kuidas vabariiklastest valimisvaatlejaid ikka ja jälle ligi ei lastud. Ja lubage mul müts maha võtta Project Veritase ees, mis korraldas hulgaliselt paljastusoperatsioone, tuues käigult esile massilisi valimispettusi.

Nii et jah, Ameerika antakse pettusega üle Globaalsele Lähtestamise seltskonnale, kelle seas on Joe Biden hetkel juhtiv marionett. Ja suurim süü lasub peavoolumeedial ja tehnogigantidel, kes on valimistega manipuleerinud, kontrollinud infovoogu ja avalikkuse lollitamisel ära kasutanud oma peaaegu täielikku monopoolset seisundit kogu maailmas. Nende sihtmärgiks on parempoolsete ja tsentristlike vaadetega inimeste sotsiaalmeediakontod.

See on võitlus tõe pärast ja mitte Donald Trumpi eest. Me oleme oma portaalis LifeSiteNews.com Trumpi avalikult kritiseerinud LGBT agenda läbisurumise eest ja teeme seda alati vabandusi otsimata. Kuid Trumpi süüdistamine praeguses olukorras on naeruväärne. Aset leidnud manipuleerimine on selgem ja ilmsem kui kunagi varem.

Ja kõige selle juures pean ütlema, et tunneme end täiesti abituna, nagu väikesed hiired Koljati ees. Aga just selle üle olen ma õnnelik. Olla väikesed ja vähemuses – see on ideaalne aeg, et meie Issand saaks tegutseda. Lõpuks on võit Tema päralt. Lõpuks võidab Kristus.

Kuhu edasi? Ma usun, et parim tegevusplaan vabadust armastavatele elupooldajatele on järgmine:

Palvetage Ameerika eest ja taotlege oma argipäevas pühitsetud elu.

Armastage oma perekonda, armastage ligimesi.

Rääkige tõde, mida see ka kaasa ei tooks, ammutades inspiratsiooni inimestelt nagu Aleksandr Solženitsõn ja piiskop Athanasius Schneider.

Valmistuge pimeduseajaks ja tagakiusamise suurenemiseks, teades, et lõpuks võidab Kristus.

Mõistke jätkuvalt hukka mõttetut poliitilist vägivalda, valimispettusi ja türanniat selle erinevates vormides.

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri

 

© Meie Kirik