Kirjutas Arne Hiob Avaldatud: 10 Juuni 2026

Ettekanne Vennastekoguduse XIII suvepäeval 6. juunil 2026 Pikaveres

Tänane küsimus kõlab õigupoolest: kuidas mõista Piiblit kui Jumala Sõna? Kuidas lugeda seda kui Sõna, mille kaudu kohtume Jumalaga?

I

Mis on Jumala Sõna? Kui me räägime Jumala «Sõnast», siis on mõeldud Jumala Logost, kes on sama igavene kui Jumal ja tegutseb loomise algusest peale (Jh 1:1–18). Kui aga ütleme «Jumala Sõna», siis on mõeldud Tema Sõna inimeste sõna kaudu, s.t Pühakirja, Piiblit. Meie küsimuseks on: kuidas mõista Piiblit kui Jumala Sõna?

Mis on Piibel? Küsimus ei ole asjatu, sest ehkki me seda teame, mis ta on, leidub eri vaateid Pühakirja piiride kohta. Kas apokriivad või apokrüüfid on Piibel, väljaspool Piiblit või moodus­tavad ülemineku Pühakirja ja muu vahel? Selle küsimuse olemasolu näitab, et Piiblit ei tohi kõigest muust maailmast järsult eraldada.

Seega on Piibel Jumala Sõna inimese sõna rüüs ja sellisena on see alati olnud kristlikus kirikus usu aluseks. Väga mõjuka ja võibolla kõige mõjukama protestantliku kiriku Saksa Evangeelse Kiriku veebiseinal on seda selgitatud järgmiselt:

«Piibel on kristliku usu alus. Ta jutustab sellest, kuidas Jumal on ennast inimestele näidanud – kristlased ütlevad ka: kuidas Ta on end ilmutanud. Selle kohta, kuidas Piiblit mõista, lugeda ja tõlgendada, on kristlaste seas erinevaid arvamusi.

Juba kiriku ajaloos oli ammu selge, et Piibel on inimeste kirjutatud. Sellest hoolimata jäid ka reformaatorid ja nende järglased seisukohale, et Piibel on «Jumala Sõna». Tänapäeval ütleb enamik teolooge, et Piibel ei kirjelda tõsiasju, vaid püüab edasi anda, milliseid kogemusi teevad inimesed, kes Jumalat usaldavad.

Selles mõttes on Piibel «Jumala Sõna», et sealt võib Jumalat leida ja avastada. Mõned kristlased usuvad, et Piibel on Jumala poolt «inspireeritud» või lausa dikteeritud. Nad on arvamusel, et iga Piibli sõna on tõene ja iga juhist tuleb järgida.»[i]

Selles tekstis öeldakse, et Jumala Sõna võib Piiblist avastada kogemuspõhiselt. Piibel vahendab möödunud aja inimeste kogemusi Jumalast. Need kogemused on kahtlemata väga võimsad – muidu ei oleks Raamatute Raamat jäänud aastatuhandeteks kõnetama miljardeid inimesi ning juhtinud loendamatut hulka Jumala juurde.

Kuid Piibel ei ole järsult teistest raamatutest eraldatud. On olemas väga palju usulist kirjandust, mis on inimest puudutanud ja juhatanud Jumala juurde. Mina olen mitu korda lugenud Billy Grahami «Rahu Jumalaga» või Clive Staples Lewise «Lihtsalt kristlust» – kui ainult tuntumaid nimetada. Miks need ei ole Pühakiri, kui nad ometi Jumala Sõna vahendavad, kes juhatab meid Kristuse juurde ja edasi Jumala lähedusse?

Küsimus ei ole asjatu, kui meenutada näiteks Martin Lutheri «Väikest katekismust», kus on öeldud: «Mina usun, et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, ega tulla Tema juurde, vaid Püha Vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu, oma annetega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nõnda nagu Ta kogu kristlikku kirikut maa peal kutsub, kogub, valgustab, pühitseb ja Jeesuses Kristuses hoiab õiges ja ainsas usus.»[ii] Siit selgub, et on olemas õige usk, seega ka väärusk, ja et kristlik kirik on seal, kus teda hoitakse elus selles õiges usus, mitte suremas väärusus.

Antud juhul aga on oluline, et igal juhul on Püha Vaim see, kes üldse annab meile usu ja toob meid Jumala juurde. Kas see on mingi teine Püha Vaim kui see, kes inspireeris piibliraamatute autoreid? Kahtlemata mitte. – Igal juhul jõuame järelduseni, et Piibel ja muud raamatud ei ole lahutatud järsu eraldusjoonega.

Miks siis tõuseb Piibel esile Pühakirjana? Üks ja sama Püha Vaim toimib paljude raamatute ja jutluste kaudu, äratades usku ja tekitades kohtumisi Jumalaga. Kogemuspõhiselt võib leida ja avastada Jumalat paljudest paikadest.

Piibli teeb Pühakirjaks see, mis on selles erilist ja ainulaadset. «Püha» tähendab midagi, mis on erinev ja eraldatud muust ning kuulub Jumala juurde. Jumal ise on Looja, erinev kõigest oma loodust. «Igal kojal on ju oma valmistaja, aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal» (Hb 3:4). Ja kristliku Pühakirja sisu on ainulaadne.

II

Laiemas mõttes võib Jumala Sõna, kes põhjustab kogemusi või aimdusi Temast, leida kõikjal, kus Teda otsitakse, sest Jumal on kõige Looja oma Sõnaga. Kirikuisa Justinus Märter kirjeldab 2. sajandi keskel, kuidas ta noore mehena otsis tõde filosoofide juurest ja avastas sealgi viimaks Jumala Sõna varjusid. Stoiku juurest, keda Jumal ei huvitanud, läks ta Aristotelese suuna ehk peripateetiku juurde, keda huvitas aga peamiselt raha – õppemaks. Pythagorase järglane püüdis õppimise rohkusega eputades tarka muljet jätta.

Justinus oli pettunud ja segaduses, kuid otsis siiski viimaks üles Platoni koolkonna esindaja. «Meie linna oli hiljuti saabunud üks tark mees, kes oli platonistide seas silmapaistev, ja ma veetsin temaga võimalikult palju aega ning tegin iga päev suuri edusamme. Mind köitis väga vaimsete asjade mõistmine ning [platonistlik] ideede vaatlus tõstis mu mõistuse kõrgustesse. Lühikese ajaga arvasin end olevat saanud targaks ja oma rumaluses lootsin peagi näha Jumalat, sest see on Platoni filosoofia eesmärk.»[iii]

Dialoogis juut Tryphoniga, kes oli põgenenud Bar Kochba ülestõusu ajal sõja jalust Juudamaal (132–135 pKr), meenutab Justinus, kuidas ta Efesose mererannas hingele rahu otsis ja kohtus ootamatult kellegi leebe ja väärika vana mehega, kes oli seal merd vaatamas, sest muretses oma võõrsile seilanud lähedaste pärast, et kas nad juba kusagilt välja ilmuvad. Temalt sai Justinus esimesed juhatused kristlikule usule.

«Kas inimese mõistus võib kunagi näha Jumalat ilma Püha Vaimuta?» küsis vana kristlane.[iv] «Ammu enne kõiki neid filosoofideks peetavaid mehi elasid teised, nendest vanemad mehed – õndsad, õiglased ja Jumalale meelepärased. Nad kõnelesid jumaliku Vaimu mõjul ja kuulutasid ette tulevasi sündmusi, mis nüüdseks ongi täide läinud. Neid nimetatakse prohvetiteks. Nemad ainsana nägid tõde ja kuulutasid seda inimestele.» Nad väärivad usaldust «vägevate tegude tõttu, mida nad tegid, sest nad ülistasid kõiksuse Loojat, Jumalat ja Isa, ning kuulutasid tema poolt läkitatud Kristust, tema Poega.» Jumala prohvetid rääkisid «ainult seda, mida nad olid kuulnud ja näinud, olles täidetud Püha Vaimuga.»[v]

Justinus jutustab veel, kuidas see vana mees lahkus ja ta ei näinud teda enam iialgi. Tryphon pidas kuuldut «tühjaks kuulujutuks», kuid jäi viisakaks. Tema kaaslased aga puhkesid pilkavalt naerma, nagu taipamatud inimesed praegugi.[vi] Mulle meenub ikka, kui seisan Iisraeli väisates Nabluse linnas paigas, kus Jeesus kohtas kaevul Samaaria naist (tollal Sühhar), et Justinus oli sealt pärit – hiljem rändas ta filosoofina ja hukati kristlasena Roomas. «Apostlike isade» hulka kuuluv «Justinuse martüürium» on olemas ka eesti keeles. See juhtus u 165. aastal, mil Igaveses Linnas istus keisritroonil stoik Marcus Aurelius.

Kristluses on ainulaadne sõnum, mida pole üheski filosoofias ega maailma religioonides: „Sõna sai lihaks“ (Jh 1:14). Seda toonitas Justinus oma kahes «Apoloogias» Rooma keisrile. Ta väitis, et kõike head ja mõistlikku maailmas võib siduda Jumala Logosega, kes tegutseb loodu juures. Täiesti erilisena aga tõuseb esile keskne sündmus, kus Jumala Sõna saab lihaks ainusündinud Pojas, keda prohvetid on ette kuulutanud. See on keskseks sündmuseks üldse ja põhjuseks, miks Piibel tõuseb esile teistest raamatutest.

Kas Piibel on Jumala Sõna? Jah, koguni eriliselt, sest kuulutab ainulaadset sõnumit, et Sõna sai lihaks, Jumal sai inimeseks. Mitte kusagil usundite maailmas ega mujal ei ole sellist sõnumit. Jumala Sõna annavad edasi ja usukogemusi äratavad ka teised raamatud, kuid nende aluseks ei ole pealtnägijate tunnistus Jumala inimesekssaamise sündmusest. «Apostlike isade» seas, keda nimetasin, on väga silmapaistvad ka Rooma Klemensi ja Antiookia Ignatiose kirjad. Paulus nimetab Klemensit, kui ta oli Roomas (Fl 4:3). Piiskop Ignatios oli pärimuse järgi kohanud noorena apostleid Antiookias. Tema lugu on väga mõjuv, ta viidi Rooma ja suri märtrina, olles visatud Colosseumis metsloomade ette.

Nimetus «apostlikud isad» ütleb, et need varajased kirikuisad olid kohanud apostleid. Kuid nad ise ei olnud apostlid ehk pealtnägijad. Nende teosed ei kuulu Pühakirja, vaid neid hinnatakse kõrgelt Piibli vahetute naabritena. Apokrüüfilised evangeeliumid ja apostlitelood, mis on alles 2-3. sajandil kirja pandud, on viletsad ajaloolised romaanid asjatundmatute autorite poolt, kes ekslikult arvasid, et neid juhatas Püha Vaim.

III

Jumala Sõnaks teeb inimeste sõnadega kirjutatud Piibli Jumala vahendamine – mitte ainult, et see äratab usulisi kogemusi, subjektiivset jumalatunnetust, vaid see vahendab Jumala ilmutust, Tema ainulaadseid objektiivseid tegusid. Sellest aga, milleks me Piiblit peame, sõltuvad meie kogemused. Kui me ei usu Piiblis kirjeldatud üleloomulikke tõsiasju, siis võib –  ma julgen nii arvata – Pühakiri küll äratada meis jumalakogemuse, kuid see piirdub ainult sisemise sügavama elamusega. Kui jääme Vana Testamendi tasemele ja usume prohvetitele antud üleloomulikke ilmutusi, siis avatakse jumalatunnetuse uus dimensioon. Kui usume Jeesuse Kristuse kaudu toimuvat täielikku ilmutust ja imesid, siis saame täiel määral osa jumalatunnetusest, mida pakub Jumala ilmutus ka välispidises maailmas.

On väga oluline, kuidas me Piiblisse suhtume, et see võiks meie elule võimsat mõju avaldada. Kui me «moodsate inimestena» ei suuda imesid mõistuse nimel uskuda, siis peab see küll väike mõistus olema, mis sellega hakkama ei saa, millega on kõrgema intelligentsiga inimesed läbi sajandite suurepäraselt toime tulnud. Pole võimatu, et tulevased põlved lähevad varasematest – mitte targemaks, vaid hoopis rumalamaks –, sest nad piiruvad materiaalse maailmaga ega ole enam valmis kaugemale kaema, ehkki kaasasündinud võimed selle tarvis on endiselt olemas. See on n-ö kõige kangem usukraam – Jeesuse üleloomulikkus. Päriselt, objektiivse tõsiasjana. Andku Jumal meile vaimset kasvamist!

Kuidas jääb väitega, et Pühakiri on Püha Vaimu poolt inspireeritud? Piibel ise kinnitab seda. Üle 150 korra öeldakse: «Issand ütles Moosesele» (2–4Ms). Prohvetite kaudu kõneles Jumal, sest neile tuli Jumala Sõna ja nad rääkisid Pühast Vaimust kantuna. (Mt 1:22j 2:15,17,23 22:43 Mk 12:36 Ap 1:16 4:25 28:25 2Pt 1:20j). Seepärast Jeesus ei lubanud Pühakirjast täpikestki tühistada (Mt 5:17j Lk 16:17 Jh 10:35). «Kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud» (Lk 24:44j). Pühad kirjad ning Mooses «tunnistavad minust» (Jh 5:39,46). Ka Pauluse sõnul on Piibel inspireeritud: «Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud (theopneustos)» (2Tm 3:16).

Uue Testamendi teosed on samuti Püha Vaimu poolt inspireeritud. Jeesus andis jüngritele edasi Jumala sõnu, nagu Isa teda õpetas (Jh 7:16 8:26jj 12:49j 14:10,24 17:8) ja käskis neid õpetada teistele (Mt 28:20). Taevast jätkab Jeesus õpetamist Püha Vaimu või Isa Vaimu kaudu (Mt 10:20 Lk 10:16 12:12 Jh 14:26 15:26j 16:13). Paulus tunnistab enda kohta: «Kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on – Jumala sõnana» (1Ts 2:13). Ta ütleb: «Minus räägib Kristus» (2Kr 13:3; vrd Gl 1:11j) ja mainib ilmutusi Vaimu läbi, kes tuleb Jumala sügavusest ja õpetab jumalikke sõnu (1Kr 2:7–13). Korduvalt kõlab Piiblis väljend: «Vaim ütleb» (Ap 8:29 10:19 11:12 1Tm 4:1 Hb 3:7 Ilm 2:7,11,17,29 3:6,13,22 14:13).[vii]

Teisisõnu on Pühakiri inspireeritud ehk Vaimu juhtimisel valminud. See ei toimunud raamatut taevast mürtsuga alla visates, vaid jätkuva protsessina isikuid mõjutades. Mõeldes sellele, et kõik Jeesust näinud inimesed ei olnud võimelised teda mõistma ja mälestusi üles kirjutama, tuleb rääkida spetsiaalselt Pühakirja inspireerimisest Jumala poolt. Kõigil kaasaegsetel oli oma pilt Jeesusest: Kaifasel ja Hannasel vaenulik, Pilatusel sõbralikum, Juudal äraandlik jne. Ainult apostlid said Jeesuselt spetsiaalset õpetust ja ainult nendest lähtuvalt pandi kirja tekstid, mis hiljem koguti Uude Testamenti. Jumal saab meile anda usku ja inspiratsiooni niipalju, kui oleme suutelised vastu võtma – väljavalitud apostlitele sai osaks väljavalitute inspiratsioon. Jah, tõesti, Pühakiri on Püha Vaimu poolt inspireeritud.

Kahtlemine Piibli autoriteedis algab mitteuskumisest, et üleloomulik sekkumine ja jumalikud imed on võimalikud. Ja imedesse mitteuskumine algab elavasse Jumalasse Loojasse uskumise taandumisest või ähmastumisest. See on meile eluaegne ülesanne, et kasvada usus tugevamaks ning saada südames puhtamaks – ka selleks, et Piiblit sügavamalt mõistma hakata. Püha Vaim, kes on inspireeritud Pühakirja ja andnud meile usu, tahab meid edasi inspireerida, kasutades selleks Pühakirja – laskem tal teha seda. On vana tõde, et Pühakirja saab mõista ainult selles Vaimus, milles ta on kirjutatud – Pühas Vaimus!

IV

Viimaks mõned osutused sellele, kuidas lugeda Piiblit, et see meie ellu võiks tuua Jumala Sõna. Kas Jumala Sõna on «kes» või «mis»? «Kes», sest Jumal elab. Kas Piibel on Jumala Sõna? Jah. Kas Pühakiri on siis samuti «kes»? Paberist raamatuna on ta «mis» – aga meil tuleb tundma ja tajuma õppida, et temaga koos on «kes», sest Jumal ise on kohal Piibli lugemisel. Või nagu juudid ütlevad: Jumala šehina ehk «kohalolek» on seal kohal. Jumala «šehina» oli kohal Iisraeli kõrberännakul, Jeruusalemma templis ja praegu Nutumüüris – meie jaoks ülimal viisil Jeesuses Kristuses ja viimaks igal piiblilugemisel.

Lõpus tsiteeriksin veel ühte dominikaani munka, kes elas 15. sajandi lõpul ja keda on nimetatud Itaalia reformaatoriks – Girolamo Savonarola. Ta korraldas oma sütitavate kõnedega Firenze keskväljakul «edevuse tuleriida», kuhu rahvas tõi põletada mõttetuid luksusesemeid. Hiljem hukati ta sealsamas, kuid teda austavad pajud katoliiklasedki. Ehkki ta läks mõnes asjas liiga äärmuslikuks, on tema sõnad Piibli kohta selged:

«Keegi ei suuda mõista Pühakirja, olgu ta õpetatud või õpetamata, kui tal puudub valgus, millest see on lähtunud ja millest see sõltub. Seepärast lähenege Pühakirjale kõik puhta südamega. See, mis kõneleb kõige kõrgematest asjadest, nõuab suurt vaimset keskendumist. Kes tahab sellest lahkuda õnnistatult, jätku oma patud ja kõik maised mõtted ning asugu üksildases kambris usu ja alandlikkusega uurimise juurde, pärast seda kui on Jumala poole palvetanud. Palve väe läbi, ülalt tuleva valgusega valgustatuna, jõuab ta õige arusaamiseni. Ta tunneb endas seda, mida on lugenud, kui proovib Pühakirja saladuste väärtust heade tegude kaudu, mida ta teeb. Selgemini kui õpetlaste seletustest tuleb talle mõistmine sellest kõrgeimast valgusest, ja tema kogemused saavad kanaliteks, mille kaudu see valgus temani voolab. Ärgu ta ainult lugegu kiirustades. Tähelepanelikult pangu ta tähele iga sõna. Kindla usaldusega uskugu ta kõige loetu tõde, sest selle on sisendanud Tema, kes ei saa kunagi eksida.»[viii]

On olemas veel mõned juhised, millele võib tähelepanu pöörata. Tuleb uskuda iga Piibli sõna, muidu kaob Pühakirjast vägi! See, et Pühakirjal on inimlik pool ja inimlik on alati konarlik ja piiratud, ei pea meid kogu aeg häirima. Jumal suutis kasutada inimeste vastuvõtuvõimet ja -sõna, et edasi anda piisava selgusega oma Sõna – ja Sõna on sama eksimatu kui Jumal. Meil ei tule ühegi silbi juures kahelda Jumala võimes seda teha! Jumal oskab oma eksimatu Sõna siduda eksimatul viisil eksliku inimese sõnaga – nii et terviksõnum on vaieldamatu, ehkki inimlikkust üksi vaadates võidakse avastada puudusi.[ix]

Ning lõpuks: Piibel saab mõistetavaks siis, kui lugejal tõuseb armastus südamesse. Kirikuisa Augustinus ütles «armastus», vennastekogudusest lähtunud moodsa usu- ja religiooniteaduse isa Friedrich Schleiermacher kasutas sõna «tunne» – mõeldud on südame sügavusse ulatuvat intuitiivset tunnetust välispidisest Jumala Vaimust. Jumala Sõna saab meie poolt vastu võetuks samal moel – sellest annavad märku sügav tunne, tunnetus ja armastus, mis meis tärkavad. Süda peab hakkama põlema, nagu Emmause jüngritel.[x]

Igasugust piibliteadust ja piibliseletust juhib alati miski – usk või uskmatus, armastus või selle puudumine – ja vastavalt sellele, millest lähtutakse, tehakse erinevad järeldused. Meie praegust küsimuseasetust arvestades saab Pühakirjas Jumala Sõna ära tunda ainult õige usk – ja armastus Jumala vastu, mitte kriitika ind. See, millele sa jätad viimase sõna, näitab, mida sa armastad –  ja milline on sinu tegelik usk või religioon.

«Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: «Kas ka teie tahate ära minna?» Siimon Peetrus vastas temale: «Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud (!), et sina oled Jumala püha!»» (Jh 6:67-69).

Teesid.

  1. Jumala Sõna ja inimese sõna Piiblis
  2. Ajalooline teave ja ilmutatud Piibel
  3. Kas Piibel on ikka veel inspireeritud?
  4. Usk Sõnasse ja Piiblis kahtlemine.
  5. Püha Vaimu roll Piibli mõistmisel

 

 

[i] Evangelische Kirche in Deutschland (EKD): https://www.ekd.de/Bibel-10807.htm).

[ii] Martin Luther, Väike katekismus. Teine peatükk: usust. Kolmas õpetus: pühitsus.

[iii] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga II, 3–6.

[iv] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga IV, 1.

[v] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga VII, 1–3.

[vi] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga VIII, 4 jne.

[vii] Arne Hiob, Aegumatu Piibel. Ülevaade õpetusest ja ajaloost. Tallinn 2025: 54–56.

[viii] Girolamo Savonarola, Die erwecklichen Schriften. Stuttgart 1839: 116–117; vrd Friedrlich Oehninger, Ristikoguduse ajalugu omas käekäigus läbi aastasadade. Tallinn 1908: 212.

[ix] Arne Hiob, Luterliku dogmaatika alused. Tallinn 2013: 84.

[x] Augustinus, Jumalariigist (De civitate Dei) X, 3; Friedrich Schleiermacher, Religioonist. – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Tartu 2013: 107–122.

Kirjutas Margus Kirja Avaldatud: 07 Juuni 2026

Filippo Tommaso Marinetti kuulutas 1909. aastal, et uue ajastu ilu ei ela enam marmoris, vaid mootoris. Futurismi manifestis kinnitas ta, et mürisev võidusõiduauto on kaunim kui Samothrake Nike. Selle esteetilise provokatsiooni eesmärk oli ümber korraldada inimese kogu vaimne elu. Futuristide meelest tuli mineviku pühapaigad – muuseumid ja raamatukogud – kuulutada üleliigseteks hauakambriteks ning asendada aeglus ja mälu kiiruse, jõu ja müraga. Sama innuga jõuti hiljem isegi pastani, futuristliku kokakunsti silmis toitis see roog üksnes loidust, raskepärasust ja minevikku klammerdumist. Masinaajastu inimene pidi teistmoodi liikuma, sööma, tundma ja mõtlema.

Inimkonna ajaloos on ikka ja jälle kordunud sama asjade käik. Iga uus tehnoloogia või ühiskondlik muutus kipub seniseid vaimseid ja eetilisi alustalasid hoobilt aegunuks kuulutama. Raudtee lühendab küll teekonda, ent ei muuda tõe, õiguse ja ligimesearmastuse olemust. Telegraaf kiirendab sõnumi edastamist, andmata sellele uut tähendust. Täpselt samamoodi avardab labor küll meie võimet ümbritsevasse sekkuda, kuid jätab ometi vastamata küsimusele, kelleks inimene on loodud.

Kui kirikult oodatakse õpetuse remontimist

Kirikult oodatakse muutunud oludes sageli õpetuslikku kohandumist. Selles ootuses on oma tõetera – arusaamad elu pühadusest, soolisusest ja seksuaalsusest on tänapäeva teaduses ja kultuuris kohati muutunud ning kirik ei tohi vältida ebamugavaid arutelusid. Kirik ei kaitse tõde sellega, et sulgeb ümbritseva ees lihtsalt silmad. Viljatusravi, surrogaatemadus või elulõpu meditsiinilised valikud ei kao kuhugi, kui nende puhul vaid vagasid sõnu pomiseda. Nõnda ei saa ka seksuaalsusest ja soolisusest enam kõnelda, justkui elaks kirik ühiskonnast hermeetiliselt eraldatud kambris.

Pinge tekib aga seal, kus ümbritsevate muutuste omaksvõtt muutub nõudmiseks kogu õpetust remontida. Inimese tehnoloogiline võimekus ja moraalne õigustus ei kuulu samasse kategooriasse. Kui teadus ja meditsiin vastavad eeskätt küsimusele, mida inimene suudab teha, siis teoloogia ja moraal küsivad endiselt, mida inimene tohib teha, milleks ta on loodud ja mis teda inimesena määratleb. Ühestki tehnilisest võimalikkusest ei kasva veel moraalset kohustust; samuti ei tähenda mõne nähtuse või arusaama levik ühiskonnas, et kirik peaks selle kohe õpetuslikult omaks võtma, nagu ei kaasne ka keele muutumisega vajadust redigeerida ilmutuse enda mõtet. Maailma kirjeldamine ning selle tähenduse mõistmine Jumala ees on kaks erinevat tegevust. Neid ei tohi omavahel segi ajada, kui me just ei soovi anda laborile katekismuse koostamise õigust.

Ent kirik peab hoiduma ka vastupidisest kiirustamisest. Iga teaduslikult kõlav väide ei tohiks muutuda automaatselt kiriklikuks normiks. 19. sajandi lõpul hoiatasid mõned arstid tõsiselt, et jalgrattasõit, eriti naiste puhul, võib põhjustada niinimetatud «jalgrattanägu» ja moonutada naiselikkust. Jalgratas polnud neile tohtritele ainult liikumisvahend, vaid lausa antropoloogiline hädaoht. Kui kirik oleks selle diagnoosi omaks võtnud ja jalgrattasõidu kõlbeliseks eksimuseks kuulutanud, tulnuks hiljem paturegistrist vaikselt eemaldada nii sadul, pedaalid kui ka kelluke. Kui kirik muudaks oma moraaliõpetust iga ajastu meditsiiniliste või kultuuriliste meeleolude järgi, vajaks ta varem või hiljem kustutuskummi peaaegu sama sageli kui Pühakirja.

Kiriku ülesanne ei ole muutuda futuristlikuks usulahuks, mis õnnistab pimesi iga uut tehnilist võimalust või ajastu meeleolu, uskudes, et uus on juba iseenesest õigem ja parem. Ent sama ohtlik on taanduda paanikas moraaliministeeriumiks, mis tembeldab iga uudsuse kohe patuks, peljates kõike, mida ei osata traditsiooniga siduda. Mõlemad äärmused reedavad vaimset väsimust ja hirmu – ühel juhul kartust ajast maha jääda, teisel juhul pelgust maailma ees.

Eristamise oskus

Kiriku tõeline kutsumus on eeskätt eristamine – sügav ja palvetav vaagimine. Alati on kergem vooluga kaasa minna või hukkamõistvat turmtuld anda, sest nii vabaneb inimene kohustusest päriselt mõelda. Ent just selles rahulikus ja vankumatus, Pühakirjast ning traditsioonist lähtuvas eristamisvõimes seisneb teoloogilise mõtlemise tõsidus.

Eristamine tähendab oskust märgata, kus tehniline edusamm teenib ligimesearmastust ja kus taandab inimese vahendiks. Sama kainelt tuleb hinnata mõttevoole, mis saabuvad kirikusse progressi, õigluse või kaastunde nimel, kuid nõuavad vaikimisi, et kirik kohandaks oma õpetuse ajastu vaimuga. Kirik ei saa pidada iga tehnilist võimalust Jumala tahte märgiks ega iga uut ideoloogilist tundepuhangut Püha Vaimu hääleks. Oskus vaagida, aega anda ja eristada saab toetuda vaid Pühakirjale, apostlikule usule, kiriku traditsioonile, palvele ja Kristuse tõotusele, et tema Vaim juhib kirikut tõesse. Just see hoiab kirikut sulgumast omaenda müüride vahele, kus kardetakse iga uut tuulepuhangut, või muutumast läbikäiguhooviks, kus ta unustab oma ülesande olla maailmale valguseks ja soolaks.

Siit saabki alguse sügavam eksitus – muutust ei võeta enam üksnes kirjeldusena, vaid mõõdupuuna. Maailma muutumises pole iseenesest midagi uut. Ohtlikuks läheb lugu siis, kui ühiskondlike olude, tehnoloogia ja inimeste enesemääratluse teisenemisest hakatakse järeldama, et koos nendega peavad muutuma ka inimelu kandvad alusväärtused. Nii muutub olukorra kirjeldus kohustuslikuks normiks ning ilmutus ei valgusta enam ajastut, vaid ajastu hakkab ilmutust ümber tõlgendama.

Selline loogika lõpeb sageli absurdiga. Itaalia futuristid uskusid omal ajal, et masinaajastu ei nõua üksnes uusi transpordivahendeid ja uut kunsti, vaid lausa uut inimest. Kui tehnoloogia areng inimest liigselt pimestab, hakkab see peagi dikteerima ka tema moraali ja väärtushoiakuid. Tänapäeval kordub seesama kiusatus mitte enam kunsti, vaid otseselt piiblitõlgenduse tasandil – sotsiaalteadusi ning identiteedi, haavatavuse ja võimusuhete ümber kujunenud mõisteid ei võeta enam kirjeldava abivahendina, vaid need tõstetakse kohtunikuks, mille ees ilmutus peab end õigustama.

Kui see samm on kord tehtud, tekib peaaegu paratamatult järgmine kiusatus – hakata otsima Piiblist analoogiaid, mis näiksid seda uut mõõdupuud tagantjärele õigustavat. Just siin tuuakse sageli esile verivorsti, vereülekande ja orjuse näited. Nendega püütakse luua muljet, justkui õpetaks Piibel meid ajastu muutudes kõiki oma norme ümber tõlgendama ning justkui võiksime seetõttu samal viisil heaks kiita ka sugude paljususe idee või uued seksuaaleetilised normid. Selline järeldus põhineb aga valel analoogial. Verivorsti söömise keeld kuulub muistse Iisraeli ajutiste rituaalsete puhtusreeglite hulka. Nagu Luther rõhutas, ei ole Iisraelile antud tsiviil- ja kultussätted kristlastele enam siduvad. Neid sätteid ei saa aga samastada Jumala igavese moraaliseaduse ega loomiskorraga. Seetõttu ei ole vana aja puhtusereeglid ega orjuse reguleerimine samal kaalukausil küsimustega, mis puudutavad inimese loomist, keha tähendust ning mehe ja naise vahekorda. Niisiis ei tähenda vereülekande ega verivorsti lubamine, et kirik peaks kergekäeliselt ümber kirjutama ka inimese soo ja seksuaalsuse teoloogiat. Verivorst ei muuda loomiskorra teoloogiat ega selle söömine õigusta arusaama sugude paljususest.

Orjuse näide nõuab veelgi selgemat eristust. Erinevalt kultuslikest toidukeeldudest on orjus langenud maailma rikutud kord. Pühakiri ei õigusta orjust kui Jumala loomiskorda või inimese algset kutsumust. Piibel kõneleb maailmast, kus patt on inimsuhted juba moonutanud. Tolleaegses ühiskonnas püüti kurjuse ilminguid piirata, et need ei muutuks veelgi julmemaks. Nagu Jeesus nentis lahutuse kohta, lubati mõndagi üksnes inimese kõva südame tõttu, ehkki algul ei olnud see nõnda (Mt 19:8). Just siin tulebki eristada seda, mida Jumal loomiskorras loob ja õnnistab, sellest, mida ta rikutud maailmas üksnes talub ja ohjeldab. Seetõttu kasvas ka kristlik orjusevastane hoiak välja just Pühakirja sügavamast lugemisest, selle seesmisest loogikast, mitte soovist piiblitekstist eemalduda ja otsida kõrgemat teadmist mujalt. Üksikud orjust reguleerivad kirjakohad ei suuda tühistada Piibli keskset tunnistust inimese jumalanäolisusest, Iisraeli vabastamisest orjapõlvest, prohvetite õigluse nõudest ja Kristuses ilmunud osadusest, kus ei ole orja ega vaba. Evangeelium ei pühitse orjuse olemust, vaid lõhub selle seestpoolt. Just seetõttu ei saa orjuse näidet kasutada alusena iga teise normi ümberhindamiseks. Kurjuse ohjeldamine ja loomiskorra järgimine ei ole sama asi.

Seadus ja evangeelium, tõde ja arm

Küll aga lähtub abielu loomiskorrast. Inimene luuakse meheks ja naiseks ning see liit seisab algusest peale Looja õnnistuse all. Abielu ei ole ajutine kultuseseadus ega pattulangenud maailma sotsiaalne paratamatus nagu orjus. See on Jumala seatud kord, mis ulatub tagasi loomise algusesse ja kuulub inimese algse tervikliku seisundi juurde. Apostlikus õpetuses on abielu ka suur saladus, mis osutab Kristuse ja kiriku vahekorrale (Ef 5:32). Seetõttu ei saa abielu meelevaldselt siduda puhtusreeglite või orjuse reguleerimisega, justkui oleksid need teoloogiliselt samaväärsed. Kui loomiskord asendatakse ajastule kohandatud printsiipidega seetõttu, et me ei järgi enam Iisraeli toiduseadusi, siis ei kuku kokku üksnes üks eetiline seisukoht, vaid kogu Pühakirja lunastuslooline tervik.

Aga küsimus ei piirdu üksnes loomiskorra ega lunastuslooga. Siin on kaalul ka see, kuidas kirik inimest hingehoius kohtab. Luterlik hingehoid toetub seaduse ja evangeeliumi vahekorrale. Kui patt jäetakse õige nimega nimetamata, kaotab seadus oma paljastava jõu ning seeläbi jääb ka evangeelium ilma oma vabastavast väest. Asemele astub uinutavalt leebe hoiak, mis püüab valusat haava puhastamise asemel kinni katta. Haav, mille olemasolu ei tohi enam tunnistada, ei parane seetõttu kiiremini. Kristlik hingehoid toob inimese tõe ette ja juhib ta sealt edasi armu juurde. Seadus toob haiguse ilmsiks, mitte ei purusta inimest; evangeelium aga toob Kristuses tõelise tervenemise, keeldudes haigust ümber nimetamast. Selgete piiride tõmbamine verivorsti, orjuse ja abielu vahele ei ole seega pedantne õpetuslik harjutus, vaid kristliku mõtlemise tervise küsimus. Kui kirik kaotab eristusvõime, muutub ta hoolivuse sildi all ebamääraseks. Hägusus ei ole halastuse kõrgem vorm, sest see jätab inimese ilma nii tõe teravusest kui ka armu lohutusest.

Verivorst ei ole abielu. Orjus ei ole loomiskord. Tõeline armastus ei tühista tõde, vaid seob ja ravib haavu tõega.

Kirjutas Santeri Marjokorpi Avaldatud: 04 Juuni 2026

Tänapäeva moraalne segadus ilmneb sageli üksikute vaidlusena väärtuste, identiteetide ja kommete üle. Viimselt on aga tegemist palju sügavama vastuoluga. Me ei ole eri meelt mitte üksnes selles, kuidas peaksime elama, vaid selles, millises tegelikkuses me üldse elame. Vaidlus pole peamiselt mitte moraali üle, vaid eksistentsi puudutav: kas tegelikkus on miski, mis meile antakse, või miski, mille inimene ise loob?

Kristlik vastus on üheseltmõistetav. Maailm ei ole juhuste kokkulangemise tulemus ega inimese enda projekt, vaid Jumala hea loomistöö. Loomine ei ole pelgalt usutunnistuse esimene osa, vaid kogu tegelikkuse alus. Sellest lahtiütlemine toob alati kaasa tõsised probleemid.

Loomisloo järgi on maailm olemas sellepärast, et Jumal tahtis seda. Olemine ei ole vältimatus, vaid Jumala and. Kogu loodu sõltub Jumalast. Seetõttu pole tegelikkus mitte kaos, mida saab enda tahtmist mööda kujundada, vaid süsteemne tervik, kus asjadel on koht, piirid ja eesmärk.

Sellest tulenevalt pole hea ja kurja puhul küsimus selles, mida keegi arvab. Jumal peab kogu oma loodut heaks ning see «hea» olemine kuulub lahutamatult tegelikkuse juurde. See ei sünni enamusotsusega või kultuuriliste kokkulepetega. Mitte moraal ei loo tegelikkust, vaid tegelikkus loob moraali.

Loomise valguses ei ole inimene kõige mõõdupuu. Ta on väärtuslik, aga mitte piirideta – eriline, aga mitte iseseisev. Talle on antud loomus ja eesmärk, mida ei saa pöörata teistpidi ilma tagajärgedeta. Tõelist õnne ei saavutata mitte piiride puudumisega, vaid kooskõlas tegelikkusega.

Sellepärast kuulub ka inimeseks olemise juurde ka kehalisus. Inimeseks olemine ei ole pelk teadvus, mille saab lahutada füüsilisest olemasolust. Kehalisus on loodud, hea ja tähenduslik. Sellest tulenevalt kuulub Jumala loomistöö ning inimese põhistruktuuri juurde ka soolisus. Mehelikkus ja naiselikkus ei ole kultuuriline kokkulepe, vaid osa loodud tegelikkusest.

Loomislugu õpetab, et piirid ei ole mitte vaenlased, vaid headuse eeldus. Jumal lahutab valguse pimedusest, maa vetest, töö puhkusest. Need piirid ei tee elu mitte vaesemaks, vaid teevad selle võimalikuks. Samal põhjusel lähtub moraal loomisest. Õige ja vale ei saa algust mitte ühistest otsustest, vaid tegelikkuse ülesehitusest. Moraal on universaalne ning ajaliselt püsiv, kuna kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi.

Sellepärast ei tähenda tõeline vabadus mitte piiride puudumist, vaid elu vastavalt loodud tegelikkusele. Vastuhakk loomisele ei tee mitte vabaks, vaid lõhub. Patt ei ole süütu «oma tee rajamine», vaid alati hävitav jõud, kuna see vastandub loomises antud Jumala eesmärgile ning kogu tegelikkusele.

Loomise reaalsust eitades satub inimese loomus pimedusse, moraalne alus kaob ning Jumala käsud hakkavad tunduma meelevaldsetena. Tänapäeva moraalne tohuvabohu on tegelikkuse põhiolemuse unustamise loogiline tagajärg.

Sellepärast pole oluline mitte see, kas arusaamine loomisest on meie ajaga sobiv. Oluline on, kas meie aeg ühildub loomisega.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Kirjutas Illimar Toomet Avaldatud: 31 Mai 2026

Kirikuvalitsuse eestvedamisel toimub käesoleval aastal Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus arutelu soolisuse ja seksuaalsuse üle. Märjamaa Maarja koguduse õpetaja Illimar Toomet on veendunud, et kirik ei vaja sellist arutelu. Üldkirikliku arutelu alustekstid on loetavad EELK kodulehel; põhjendusi, miks sellist arutelu kirikus vaja ei ole, leiab veebilehelt rahvakirik.ee.

Ühiskondlikud arutelud samasooliste paaride partnerluse riikliku tunnustamise üle Eestis algasid ligi 18 aastat tagasi. Nagu me teame, on see ühiskonnas tekitanud tõsiseid pingeid. Luterlik kirik on koos Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega esitanud oma seisukohavõtu homoseksuaalsuse küsimuses (vt siit ja siit) ning andnud mitmel korral arvamusi erinevatele riigikogu seaduseelnõudele.

Kas kiriku paratamatus sellises olukorras on olla ainult häda ja hukkamõistu kuulutaja?

Ma usun, et kaugeltki mitte. Ma olen veendunud, et kirikul on ühiskonnale öelda palju parem sõnum kui see, et «homod on pahad» ja «homod on patused». Kirikul on olemas positiivne sõnum, nimelt «abielu on mehe ja naise liit».

Miks see sõnum on parem kui homode n-ö tümitamine? Sest see on hästi mõistetav nii kirikus sees kui ühiskonnas laiemalt. See kõlab vastu meie loomusest, sest me kõik oleme mehe ja naise ühekssaamise vili. Kui mõelda tavalistele pühapäevastele kirikulistele, siis väga tõenäoline on, et õpetus mehe ja naise rajatud perekonnast puudutab rõõmsamal või valusamal viisil pea igaüht. Keskendumine statistiliselt väga väikesele vähemusele, nagu homoseksuaalselt käituvad inimesed seda on, ei puuduta enamust, pealegi on kiriku õpetus selles küsimuses selgelt negatiivne. Kristlastena peaks meile aga hoopis rohkem korda minema võitlus isiklike, mitte teiste inimeste pattudega.

Olen aastate jooksul positiivse sõnumiga kampaaniast peapiiskopile rääkinud vähemalt kahel või kolmel korral. Ettepanek kristliku abielukäsituse propageerimiseks ei ole tuult tiibadesse saanud – kuid ma ei arva kaugeltki, et peapiiskop oleks põhimõtteliselt taolise kampaania vastu, küllap on kirikul igasuguseid asju, millega on vaja tegelda. Samas on kiriku hääl kasvava ühiskondliku pinge taustal olnud üsna vaikne. Valmisolekut sekkuda küsimuses, mis ei ole päevapoliitiline, vaid mõjutab pikaajaliselt tulevikku, pole olnud piisavalt. Vahepealsete aastate jooksul on riik asunud homoseksuaalsete paaride kooselu tunnustama abieluna, praeguses põhikooli õpikus kirjeldatakse lisaks mehele ja naisele veel ligi kahtkümmet seksuaalset identiteeti, mida inimesed võivad omada.

Nüüd on kirik alustanud kampaaniat ning võtnud teemat arutleda, kuid minu hinnangul vääras võtmes. Ütlen kohe alguses kokkuvõtvalt, et EELK kodulehel avaldatud aruteluküsimustiku peamine puudus on see, et üsna mitme küsimuse puhul võib jõuda kahe teineteisele vastanduva vastuseni, mis küsimusest endast lähtudes võiks justkui mõlemad olla õiged. Võibolla ülikooli kontekstis võiks see olla lausa taotletav ning küsimuse koostajat tunnustataks osava sõnaseadmise pärast, aga kiriku kontekstis on õige ja vale palju selgemalt eristatud. Ning on õpetuslikke küsimusi, millele on vaid üks õige vastus.

Üks märksõna, mis EELK kodulehel esitletud materjalis lausa 14 korral esineb, on «sooline võrdsus». Püha Pauluse sõnad kirjas efeslastele (5:24): «Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus» tundub olevat otsekui musternäide «Piibli tekstides kajastuvast Vana-Iisraeli ja Kreeka-Rooma ühiskonnakorraldusest selle hierahilise struktuuriga», nagu ütleb kiriklike arutelude alustekst. Tänapäevases kontekstis kõlavad Pauluse sõnad taevani kisendava patriarhaalse vägivallastruktuurina. Aga Paulus ei lõpeta naiste kohustustega, ta jätkab: «Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest.» Mida tegi Kristus koguduse heaks? Laskis ennast risti lüüa, andis armastuses ennast otsani. Pauluse liidab nõudega, et naised peavad abielus alistuma oma mehele, meeste kohustuse anda ennast otsani. Püha Johannes Kuldsuu on seda kirjakohta kommenteerides öelnud meestele umbes nõnda: «Kui sul on vaja anda oma elu naise eest, ja isegi kui sind «kümme tuhat korda tükkideks lõigataks», ära keeldu.» (Homiilia 20, kirjast efeslastele).

Selle maailma viis ebavõrdsuse lahendamiseks on rõhutada abielupoolte võrdseid õigusi, võrdset ajakasutust majapidamistööde ja laste eest hoolitsemisel, isapuhkust; ning ühiskonnaelus omakorda võrdset palka, sookvoote, poliitikas nn triibulisi valimisnimekirju jne. Ometi on tegemist lootusetu võitlusega, mis on juba ette kaotatud. Osutuse sellele leiame Piibli alguslehekülgedelt. Pärast pattulangemist ütleb Jumal naisele: «Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle.» (1Ms 3:16). Meeste ja naiste ebavõrdsus on pattulangemise tagajärjena otsekui pitserina inimkonnale pandud. Lahenduse probleemile toob alles Kristus. Mitte aga naise allumise lõpetamise läbi, vaid pannes mehele ülesande armastada oma naist kuni otsani, nagu Kristus.

Ma ei tea, kust ebatäiuslikus maailmas taolisi täiuslikke abielunaisi ja -mehi on võimalik võtta. Aga ideaal peab säilima, sest abikaasadevahelist võimumängu ei ole võimalik võita, küll aga saavad võitjaks need abielupaarid, kes end tingimusteta teineteise heaks annavad.

Järgnevalt vaatlen soolisuse ja seksuaalsuse teemalise arutelu alusdokumenti. Teksti on koostanud kirikuvalitsuse moodustatud erikomisjoni alatöörühm ning see on leitav EELK ametlikul kodulehel. Küsimused on tekstis temaatiliselt jagatud, käsitlen neid põgusalt.

On tähelepanuväärne, et Piibli kujunemisest rääkides osutatakse «Vana-Iisraeli ja Kreeka-Rooma ühiskonnakorralduse» mõjule, kuid mitte sellele, et taoliselt tõlgendatav mõju on Kristuses asetunud hoopis uude valgusesse (vt eespool toodud näide abielu kohta).

Kiriku ühiskondliku sõnumi puhul nimetatakse mitmeid läbi inimkonna ajaloo tuntud seksuaalsusega seotud nähtusi – et mitte öelda, pahesid –, nimetatakse need «tänapäevasteks» ning nõutakse nende uut teoloogilist läbimõtlemist. Selle asemel, et küsida, kuidas paremini selgitada kiriku traditsioonilist, olemasolevat õpetust, luuakse teed õpetuse killustamiseks ning ebasobivate osade muutmiseks. Seejuures öeldakse justkui muuseas, et kirik on vastutav ühiskonna ees. Ei, kiriku ülesanne on tunnistada ühiskonnale Jumala tahet ning kirik vastutab selle ülesande täitmise pärast Jumala ees. Kiriku sõnumi «tellijaks» on Jumal, mitte avalik arvamus.

Käsitledes seksuaalsuse ja hingehoiu seoseid osutatakse kiriku õpetusele, kuid mitte päästmise kontekstis, vaid ühiskondliku heaolu edendamise tähenduses. Otsekui kristliku hingehoidja peamine kutsumus oleks sotsiaaltöötajana võidelda maiste väärnähtustega mitte juhatada hingi taevasse.

Käsitledes seisukohtade paljusust kiriku sees ja kirikutevahelistes suhetes, taotletakse võimatut: ühtsust ja osadust õpetuslike erimeelsuste puhul. Peapiiskop Urmas Viilma on korduvalt osutanud, et üldkiriklikud arutelud erinevatel teoloogilistel teemade üle ei taotle õpetuse muutmist. Taoline kinnitus osutab, et kirikul on soolisuse ja seksuaalsuse küsimustes õpetuslikud seisukohad olemas. Samas soovitakse arutelus säilitada «osadus» meist erinevalt õpetavate inimestega kiriku sees ning kirikutevahelistes suhetes. Ometigi ütleb meie kiriku õpetuslik alusdokument «Augsburgi usutunnistuse apoloogia» (VII art), et «kiriku tõeliseks ühtsuseks piisab evangeeliumiõpetuse … osas üksmeelel olemisest». Ei ole võimalik olla osaduses nendega, kelle arusaam Jumala loomistööst, ilmutusest ja kristlikust eetikast on oluliselt erinev. Väide osaduse võimalikkusest on pehmelt öeldes eksitav. Eriarvamused fundamentaalsetes küsimustes on paratamatult lõhestavad, nii kirikutevahelistes kui kirikusisestes suhetes.

Praktilisi lahendusi käsitlevas blokis päritakse peamiselt selle järele, kuidas kaasaegne teadus ning inimlikud ootused peaksid kujundama kiriku õpetust ja tegevust. Kui küsimustiku lõpus esitatakse küsimus «Millist tunnistust tahab kirik anda Kristusest ja evangeeliumist…», siis eelnev küsimustik on vastuse sellele juba ära määranud.

Osutasin eelnevalt, et soolisuse ja seksuaalse arutelu alusmaterjalis võib mitme küsimuse puhul anda teineteisele vastandlikud vastused. Küsimuste taolise esitamise puhul on keeruline, et mitte võimatu vältida kahtlust, et varasemalt küllaldase selgusega määratletud tõe kõrvale tahetakse sihilikult asetada teine. Sarnaselt esitas madu paradiisiaias küsimuse naisele: «Kas Jumal on tõesti öelnud?»

Eksib see, kes peab Piibli alguslugusid pelgalt muistse mõtteviisi piiratud väljenduseks, mille tänapäeva haritud, intelligentne inimene mäekõrguselt on ületanud. Alguslood on mütoloogilised selles mõttes, et need kirjeldavad sarnast asjade kulgu, samasugust mustrit iga kord, kui midagi taolist uuesti aset leiab. Tänapäeva inimene võetakse konksu otsa samade võtetega, nagu inimkonna algushämaruses elanud Aadam ja Eeva.

Just nõnda – asetades selge ja ühemõttelise õpetuse kõrvale eksituse – väidetavalt uue ja tänapäevase –, muudetakse kiriku õpetust. Arusaadavalt on eesmärgiks mitte võimaldada erinevaid vaateid, vaid viimaks tõrjuda Jumala ilmutus kõrvale.

Kas sellega on tegemist ka praegu? Peapiiskop Urmas Viilma on arutelu kriitikutele korduvalt avalikult kinnitanud, et kiriku õpetust ei muudeta ning et taolise kavatsuse kohta pole ühtegi tõendit.

Kui küsida, kas pelgalt arutlemine soo ja seksuaalsuse üle võiks seada kahtluse alla kiriku traditsioonilise õpetuse ning viia isegi selle muutmiseni,  tuleb tõdeda, et tegemist ei ole millegi enneolematuga. Sellest räägib statistika teistes kirikutes.

Järgnevas loendis järgneb kiriku nimele nn seksuaalsuse teemaliste arutelude alustamise aeg (kui see on teada) ning millal jõuti samasooliste paaride kirikliku õnnistamiseni kas üldkirikliku otsustuskogu või kiriku kõrge ametikandja poolt. Siinkirjutajale teadaolevalt toimusid arutelud enamasti üldkiriklikult (s.h kogudustes) ning loendi viimase viie kiriku puhul komisjonide või töörühmade tasandil. Loend võib vajada täpsustamist.

1. Rootsi kirik: 2002 / 2006

2. Norra kirik: täpsustamata / 2016

3. Taani rahvakirik: 1989 / 2016

4. Evangeelne luterlik kirik Ameerikas: 2001 / 2009

5. Islandi evangeelne luterlik kirik: täpsustamata / 2010

6. Soome evangeelne luterlik kirik: täpsustamata / 2024 (piiskoppide kogu ettepanek tunnustada kirikus kaht erinevat abielukäsitust)

7. Episkopaalkirik USA-s: 1976 / 2012

8. Kanada anglikaani kirik: 2004 / 2004

9. Šoti episkopaalkirik: täpsustamata / 2017

10. Inglise kirik: 2017 / 2023

11. United Church Of Christ (USA): 2005 / 2005

12. Presbüterlik kirik (USA): 2001 / 2014

13. United Church of Canada: 1988 / 2003

14. Ühendatud protestantlik kirik Prantsusmaal: 2013 / 2015

15. Uniting Church in Australia: 2012 / 2018

16. Šveitsi reformeeritud kirikud: 2010-ndad / 2019

17. Briti metodisti kirik: 2019 / 2021

18.–37. Saksa luterlikud, reformeeritud ja unioonkirikud (Anhalt, Baden, Baieri, Berliin-Brandenburg-Sileesia Ülem-Lausitz, Braunschweig, Bremen, Hannover, Hessen-Nassau, Kurhessen-Waldeck, Lippe, Kesk-Saksamaa, Põhja-Saksamaa, Oldenburg, Pfalz, Reformeeritud Kirik, Reinimaa, Saksimaa, Schaumburg-Lippe, Westfalen ja Württemberg): 1990-ndad / 2000-ndad

38. Ühinenud metodisti kirik: 1972 / 2024

39. Walesi kirik: täpsustamata / 2021

40. Uus-Meremaa ja Polüneesia anglikaani kirik: 2012 / 2018

41. Ühendatud reformeeritud kirik (Ühendkuningriik): 2014 / 2016

42. Protestantlik Kirik Hollandis: 2004 / 2004

43. Austria Evangeelne Kirik: 1990-ndad / 1999

44. Šveitsi Reformeeritud Kirik: 1960-ndad / 1990-ndad

45. Luksemburgi Protestantlik Kirik: teadmata / 2015

Nagu näha, on sarnase seksuaalsuse-arutelude mudeliga jõutud sarnasele tulemusele väga erineva suuruse ja positsiooniga kirikute puhul. Nii seal, kus riik ja kirik on tihedas koostöös – nagu näiteks Põhjamaade kirikud, kui seal, kus riik ja kirik on teineteisest selgelt lahus. Nii mõneski kirikus on säilinud traditsiooniline õpetus, aga muudetud on praktikat. Meie naabermaa Soome luterlikus kirikus on enam kui 50 kogudust avalikult teatanud, et nemad on valmis laulatama «kõiki paare», hoolimata vastuolust kiriku õpetuse ja kirikukorraga. Siinkirjutaja ei saa tõestada, et meie kirikujuhid on algatanud soolise ja seksuaalsuse arutelud kavatsusega muuta kiriku õpetust. Küll aga küsin olemasoleva 45 näite varal, kas taoliste arutelude tagajärg saab olla midagi muud kui kiriku õpetuse muutmine või selle eiramine praktikas?

Mäletan aastaid tagasi ülikooliloengus kuuldud religioonifilosoofia õppejõu selgitust ühe harjutuse kohta: «Selle harjutuse puhul tuleks lähtuda eeldusest, et Jumal ei ole kõikvõimas ja kõikteadev.» Umbes taoliselt suhtub Jumalasse ka ühiskond, kus me elame – Jumal ei ole kõikvõimas ja kõikteadev. Peapiiskop Viilma on viimastel nädalatel korduvalt väitnud, et kui kirik käesolevat arutelu ei korralda, arutletakse neid asju mujal. Aga kirik ei peagi arutlema selle maailma asjadest selle maailma viisil. Kirikul on ühiskonnale pakkuda midagi, mida üksnes kirik saab anda. Elava Jumala tundmist.

EELK peab loobuma käesolevast arutelust, sest see lähtub eelkõige ühiskondlikest ootustest, mis määravad nii keele, milles räägitakse, tööriistad, mida tohib kasutada ning ka eesmärgi, millele tuleb jõuda.

See ei tähenda, et kirik loobuks teoloogilisest mõtlemisest. Või et kirik pööraks ühiskonnale selja ja kapselduks. Soolisuse ja seksuaalsuse üle saab ja tuleb arutleda kiriku usust lähtuvalt, küsides endalt tõsiselt, kuidas hingehoidlikult teenida inimesi, kes võitlevad oma kiusatustega.

Kuidas selgitada kiriku õpetust, mis mõistab hukka patu, aga kuulutab patusele inimesele Jumala armastust?

Kuidas sõnastada kiriku õpetus inimesest Jumala looduna nii, et meheks ja naiseks loomine oleks käsitletud Jumala hea loomistöö, mitte juhusliku bioloogilise fakti või sotsiaalse konstruktsioonina?

Kuidas kõneleda noortele sellest, et kristlik identiteet rajaneb ristimisel, Kristuses olemisel ja Jumala lapseks olemisel, mitte seksuaalsel orientatsioonil, soolisel enesemääratlusel või ühiskondlikul identiteedisildil?

Kuidas võtta koguduses vastu inimest, kes määratleb end homoseksuaalina, nii et teda ei häbimärgistata ega põlata, kuid talle ei jäeta ka muljet, et kirik peab homoseksuaalset praktikat Jumala tahtega kooskõlas olevaks?

Kuidas aidata lapsevanemaid, õpetajaid ja noortejuhte olukorras, kus kooli, meedia või eakaaslaste surve kujundab laste ja noorte arusaamu kehast, soost ja seksuaalsusest?

Kuidas…

 

Kirjutas Hugo Bernhard Rahamägi Avaldatud: 26 Mai 2026

1924. aastal kaitses luterlik vaimulik ja teoloog Hugo Bernhard Rahamägi Tartu Ülikoolis oma doktoriväitekirja «Eesti rahva sündivuse vähenemise põhjused ja teed selle nähtuse kõrvaldamiseks: sotsiaal-eetiline käsitlus». Kuna teema on aktuaalne ka sada aastat hiljem, avaldame väitekirja juhtlaused (kirjaviis muutmata; leheküljed 1027–1035). Masinakirjas väitekirja hoitakse Tartu Ülikooli raamatukogus.

1. Eesti rahva sündivusse puutuv statistiline materjaal on väga puudulik. Tuleb pöörata selle peale tõsist tähelepanu, et veel olemasolevast aga laialipillatud materjaali ülesotsitaks ja kui võimalik koondataks.

2. Rahva sündivuse vähenemise küsimus on sotsiaal-eetiline probleem.

3. Hügieen on meditsiiniline eetika; eetika on hügieeniline meditsiin.

4. Rahva tõsise juurekasvu igaaastase arvu poolest seisab Eesti rahvas 1881–1897a., kus see arv on 0,48 saja pealt, kui ka 1897–1922, kus see arv 0,21 saja pealt, Euroopa rahvaste keskel eelviimasel kohal ja hakkab võistlema viimastel aastakümnetel esikoha pärast Prantsusmaaga.

5. Eesti rahva läbistikkune loomulik sündivus-koeffitsient aastatel 1870–1910 on 29,77 abielluastumise juures 7,1, mida tuleb püüda tingimata kätte saada. [Kursiivis tekst on lisatud käsitsi. Toim.]

6. Tõu kvalitaatiiv-parandamiseks on vaja rahva kvantiteeti.

7. Eesti rahva arv võib vähese jõupingutusega 4–5 kordseks tõusta, ilma et karta oleks toidu puudust.

8. Meil on vaja iga abielu paari peale 5–6 last, mis sündivus-koeffitsiendi pro mille 30 annaks.

9. Eestis võtavad osa sündivuse vähenemisest kõik linnad, maakohad, rahvused ha klassid.

10. Ainult neis haritlaste perekondes, kes jõukad, on Eestis laste sündivuse suurt langemist konstateerida.

11. Tõu degeneratsioon pole meil sündivuse vähenemise põhjuseks.

12. Abiellu astuvus kui ka abiellu astujate vanadus pole Eestis sündivuse vähenemise põhjuseks.

13. Sündivuse vähenemises pole meie veel jõudnud kriisise tipuni.

14. Sündivuse vähenemist Eestis tuleb kirjutada osalt alkoholismi, osalt suguhaiguste arvele, kuid nii üks kui ka teine pole mitte sündivuse vähenemise peategurid.

15. Väide, et «meil suguhaiguste laialilaotajad eeskätt mitteregistreeritud naisterahvad on, kuna avalikud naisterahvad neist taha jäävad», ei vasta mitte tõeoludele.

16. Sündivuse vähenemise peapõhjus Eestis seisab teadvas, tahtelises abieluliste laste arvu vähendamises, mis aga mitte tingitud pole esimesel joonel majanduslistest oludest, vaid selle tahte juured ulatuvad moodsa, elumaitsemist nõudva ilmavaatesse.

17. Laste sündivuse suurenemise probleem on esimesel joonel ilmavaate ja nimelt religioosse ilmavaate probleem.

18. Ainult ristiusus peitub rahva sündivuse küsimuse õige lahendus.

19. Ka meie modern-ajal on Kristuse seksuaal-vaated ülimoodsad ja neid tuleb teostada.

20. Seksuaalsete mõnususte maitsemine pole mitte ülim vara ristiusu seisukohalt.

21. Erootilised ja seksuaalsed elamused pole iseenesest veel mitte ei religioossed ega ka kõige ülimad elamused.

22. Sugulise läbikäimise iseseisvustamine on ebaloomulik.

23. Pole mitte inimese ülimale elusihile kohane kui ta toob oma sügavama südametunnistuse ohvriks mõnele orgaanilisele tarvele.

24. Seksuaalsete tunnete alatine rõhutamine, nendele esikoha nõutamine üksiku inimese ja rahva elus viivad viimaseid füüsilisele ja psüühilisele degenereerumisele.

25. Seksuaalne häda tuleb sellest, et igaüks arvab oma kõrvalekaldumisi suguelulisel ajal teha võivat üldiseks seaduseks ja et ta neid selleks ka tegema peab.

26. Igal abielu kujul, ükstaspuht missugune ta ka ei oleks, on oma otsatu suur sotsiaalne tähtsus, mida reform-ettepanekute tegemisel peab silmas pidama.

27. Poligaamilise abielu ja kõigi sarnaste ettepanekute peale tuleb vaadata kui pikantsete intermetsode peale praeguses küll tsivilisatsioonirikkas, kuid kultuurivaeses ajajärgus, millest iga tõsine kultuur ilma pikema seletuseta päevakorrale üle läheb. Sellest seisukohast tuleb neid ka hinnata; rahva sündivuse suurenemisele nemad harilikult ei vii.

28. Kõik riiklised, majanduslised, sotsiaalsed, hügieenilised abinõud, korraldused, määrused, teed ei suurenda sündivust, kui puudub tahe laste saamiseks elumaitsemise mõjul.

29. Juuda rahva sennist püsivust ja kasvamist tuleb kirjutada tema religiooni, mitte aga tema tõuliste omaduste või majanduslise seisukorra arvele.

30. Monogaamiline perekond on algrakukene, sotsiaalses, rahvalikkus ja riiklikkus arenemiselus.

31. Kristlik monogaamiline abielu kuju on klassiline ühenduskuju mehe ja naise vahel. Seda tuleb kui ideaali võtta, mille poole peab püüdma iga kultuur-rahvas.

32. Igasugune vaba-armastus, sega-abielu, proov-abielu, kõrval-abielu, prostitutsioon jne. on kristliku monogaamia õnnetu paroodia, vastolu või surrogaat.

33. Kristlik monogaamiline abielu on kõige-pealt kõrgemalt kultuursel nivool seisjate asi. Aga just nemad on mõõduandjad, mitte aga madalamal seisjad, viimased tihtipeale degeneratiivsete motiividega.

34. Kristlik-monogaamilise abielu kuju maksmapanemist resp. jaluleseadmist nõuab rahva ja seltskonna instinktiivne enesekaitsetunne.

35. «Rohketes õnnetumates abieludes» pole mitte süüdi kristlik-monogaamiline abielu kuju.

36. Rohked abielu-lahutused Eestis võetakse ette elumaitsemise motiividel. Kristus ei tunnusta abielu-lahutuseid.

37. Et üksikute abielu saab kristlises monogaamilises ühenduskujus ebakõlbliseks, ei tähenda veel mitte igasuguste teiste ühenduskujude kõlblikkust.

38. Õige kristlik abielu on seal, kus teeniv armastus aluseks ülimate sihtide saavutamiseks.

39. Sündivus-probleemi lahendamise seisukohalt annab kristlik-monogaamiline abielu kuju nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt kõige soodsamaid võimalusi.

40. Kõrgemate elusihtide ja ülesannete seisukohalt välja minnes ei tule võidelda mitte seksuaalse sfääri emantsipatsiooni eest, vaid seksuaalse tungi õige korraldamise eest elus.

41. Nii mehed kui ka naised peavad revideerimisele võtma rahva tervenemise ja kasvamise pärast oma mustlaslikkuse seksuaalses elus.

42. Seksuaalse elu normaalseks muutmiseks tuleb suurte eeskujude tähtsust rõhutada.

43. Iseäranis peavad arstid võitlema selle seksuaalse vale vastu, nagu oleks täieline karskus suguelus kahjulik.

44. Sündivusküsimuse lahendamine nõuab riiklist tähelepanu kõigelaiemas ulatuses.

45. Majandusliselt tuleks võimaldada igale abiellu astumist ja laste kasvatamist. Selle võimaluse tegelik tarvitamine on üksiku inimese ja üksiku abielu paari südametunnistuse asi, mille pärast ta Jumala eest on vastutav.

46. Iga alatava ja alatud lapse elu on püha, mida ei tohi vanemad hävitada.

47. Riik ja seltskond peavad kaitsema igat ema ja last.

48. Kristlik-kõlblisest seisukohast pole mitte lubatav suguhaiguste vastu võitlemine kaitseabinõude propageerimise kaudu, sest et see sanktsioneerib sugulise läbikäimise väljaspool abielu.

49. Karskustöö ja tõutervenduspüüded tulevad tunnistada kõigi kodanikkude pühaks kohuseks. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna hügieeni õppetooli juure asutatagu alkoholoogia dotsentuur ja käsitatagu alkoholi küsimust teistegi eriõppeainete alal, kuna see küsimus on laiuse ja erilaadlikkuse poolest ühe õppetooli alla täiel määral ei mahu. – Eriti peavad meie kirikud kõige jõuga tegevusse astuma karskustöö alal, Ameerika, Inglise, Rootsi ja teiste maade kirikute eeskujul; selleks tuleb korraldada teoloogidele loenguid kiriklisest karskustööst.

50. Sündivusküsimuse lahendamiseks asutatagu Eestis eugeeniline instituut ühes toetajate kogudega ja vastava häälekandjaga. See võiks esialgul funktsioneerida «Karskusliidu» osakonnana ja tarvitada häälekandjaks «Tulev Eesti’t» sellekohase kokkuleppe alusel. – Ka kutsutagu ellu «Kõlblusliit».

+  +  +

Katkend Veiko Vihuri doktoriväitekirjast «Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939» (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 33–35):

Need hoiakud tulevad väga selgelt esile ka Rahamäe 1923. aastal valminud doktoriväitekirjas «Sündivuse vähenemise põhjused Eestis ja teed selle nähtuse kõrvaldamiseks: sotsiaal-eetiline käsitlus». Oponentideks olid J. Kõpp, E. Tenn­mann ja A. Rammul. «Eesti Kiriku» teatel oli Eesti aja esimese usuteaduse doktori­väitekirja kaitsmine 21. märtsil 1924 kokku toonud terve aula- ja rõdu­täie kuulajaid (teiste seas viibis promotsioonil piiskop Kukk) ja see kestis kella kolmveerand ühest kuni kolmveerand kuueni.[1] Heitkem sellele tööle ülevaatlik pilk.

Rohkem kui tuhande lehekülje pikkune väitekiri koosneb kahest põhilisest jaost või osast, millest esimeses vaadeldakse sündivuse vähenemise põhjuseid Eestis ning teises arutletakse teede üle, mis aitaksid sündivust tõsta. Tööle on lisatud suur hulk statistilist informatsiooni tabelite kujul.[2] Teoloogiliseks käsitluseks teeb selle sotsiaaleetika valdkonda kuuluva töö asjaolu, et Rahamägi läheneb probleemile kristlike väärtushinnangute aluselt ja katsub näidata usu ja moraali tähtsust lahendusteede otsimisel sündivuse tõstmiseks. Seejuures püsis Rahamägi kaunis konservatiivsel joonel. Ta kaitses traditsioonilist kristlikku abielukäsitlust ja moraali, vastustades juba tema kaasajal laialt levinud vaba­meelset seksuaalkäitumist. «Mitte asketism, vaid libertinism on tänapäev häda­ohuks,» tõrjus ta etteheiteid kristlikule moraalile. «Mitte loomulikkus, vaid loomalikkus. Mitte sugulise tungi täitmine iseenesest, vaid tema eraldamine omast otstarvest».[3] Suguiha rahuldamisele väljaspool loomulikku abielulist läbikäimist vastandas ta kristliku arusaama: «Religioos-eetiline ilmavaade ütleb meile, et meie vaimu ja hingeelu tähtsam on, kui mõni mõnus silmapilk.»[4] Taunides preventiivseid abinõusid ja aborti soovis ta, et uue jõuga lööks tärkama religioosne elu ise, «mitte et tema ainult seltskonnas kombeline jäänus oleks».[5] Rahamäe seisukohtade peajoont ilmestab suurepäraselt järgnev tsitaat, milles avalduvad ka tema vaated riigi ja kiriku vahekorrale ning rahvakiriku ülesandele:

«…tagasi kõrgele puhtale kõlbelisele kristlikule monogaamilisele perekonna elule! Kõik peavad ses mõttes välja astuma, kellele meie rahva sündivus nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt südame peal on. Siin peab just ka meie noor vabariik oma vahekorra Eesti rahvakirikuga revideerimise alla võtma. Riik, kes kristliku kiriku elu katsub takistada või teda suretada, tema majanduslist selgroogu murda, hävitab rahva elu ja sellega ka iseenese aluspinna. Siin tuleb sünnitada uut avalikku arvamist, arvamist mis ei poe viigilehtede ja nahkpõllede varjule, vaid õigete nimedega nimetab oma praegust lõbuarmastavat egoismi. Siin tuleb aga ka Eesti kirikul ruttu teed leida kantslist, õpetuse juurest alla rahva juurde ja rahva ellu, tuleb rohkem käsitleda sotsiaalseid küsimusi, et nõnda hoogsalt kaasa töötada kõikide nende olude ümberkujundamises, mille põhjal siis võimalikud oleks rohked, varajased, õnnelikud ainuabielud.»[6]

Kui hinnata väitekirjas esitatud mõtteavaldusi tänapäeva seisukohalt, siis tuleks Rahamägi lugeda konservatiivsete teoloogide hulka. Inimkäitumine peab juhin­duma kristlikust usust ja kõlblusest; abielu on mehe ja naise eluaegne ühendus; mistahes abielueelsed seksuaalsuhted on taunitavad, niisamuti onanism, rase­duse vältimine või katkestamine; abielueelne suguline karskus juhatab kiiremini abiellu ja toob kaasa «kurnamata elujõu» – need ja teised sarnased seisukohad illustreerivad Rahamäe traditsioonilisi kristlikke vaateid ja hoiakuid ning tema vastandumist modernsetele arengujoontele ühiskonnaelu sotsiaaleetilises sfääris. Uurimuse põhitekstis esitatud väited, mõttekäigud ja järeldused on kokku võetud viiekümnes juhtlauses. Rahamägi väidab, et sündivuse vähene­mise peapõhjus on moodsas, elumaitsmist nõudvas ilmavaates ning et ainult risti­usus peitub sündivuse küsimuse õige lahendus. Kristlikku monogaamset abi­elu tuleb võtta kui ideaali, mille poole peab püüdlema iga kultuurrahvas, see annab ka sündivuse probleemi lahendamiseks nii kvantitatiivselt kui kvali­tatiivselt kõige soodsamaid võimalusi. Sündivuse küsimuse lahendamine nõuab riiklikku tähelepanu kõige laiemas ulatuses, karskustöö ja tõutervenduspüüded tuleb tunnistada kõigi kodanike pühaks kohuseks. Viimaks esitas Rahamägi ka mõned praktilised ettepanekud. Ta oli seda meelt, et Tartu ülikooli arsti­teaduskonna hügieeni õppetooli juurde tuleks luua alkoholoogia dotsentuur ning asutada Eesti eugeeniline instituut ühes toetajate kogudega ja oma hääle­kandjaga, samuti tuleks ellu kutsuda Kõlblusliit.[7]

Rahamäe doktoritöö statistilise andmebaasi kohta andis prof. A. Rammul kiitva hinnangu, märkides, et töö «sisaldab palju väärtuslikku materjaali, mis mitme aasta jooksul hoolsalt arhiividest kokku korjatud». Sisulise külje pealt ei saanud Rammul arstina küll kõigi seisukohtadega nõustuda, kuid luges töö väga tubliks ja edasistele uurijatele suureks abiks.[8]

 

 

[1] EK nr. 13, 1924, lk. 51.

[2] Tõsi, masinakirjalise käsikirja formaat on suhteliselt väike, mistõttu kujuneks selle maht praegusaegseid vormistamisnõudeid arvestades kaugelt väiksemaks. Olgu lisatud, et käsikiri asub Tartu Ülikooli raamatukogus.

[3] Rahamägi 1923 (käsikiri), lk. 533.

[4] Ibid., lk. 572.

[5] Ibid., lk. 616.

[6] Ibid., lk. 655.

[7] Ibid., lk. 1027–1035.

[8] EELKKA, H. B. Rahamäe isikutoimik, l. 231, Rammul usuteaduskonnale 1926. Prof. J. Kõpu, dekaan O. Silla ja dotsent E. Tennmanni hinnanguga Rahamäe tööle saab tutvuda: EAA, f. 2100, n. 1, s. 12535, l. 47– 59.

Kirjutas Santeri Marjokorpi Avaldatud: 24 Mai 2026

Paljud meie aja vaidlused on taandatavad küsimusele Piibli autoriteedist. Tegemist pole kõrvalise õpetusliku teemaga, vaid millegagi, mis puudutab otseselt meie suhet Jeesusega.

Kui Jeesus tõesti surnuist üles tõusis, siis ei ole Ta mitte lihtsalt üks vaimne õpetaja või moraalne eeskuju. Ta on Issand, kellel on meelevald taevas ja maa peal. See paneb meid Tema sõnu tõsiselt võtma. Siis pole Ta mitte pelgalt üks ekslik inimene, vaid keegi, kellel on meelevald õpetada jumaliku autoriteediga. Temas ilmutab Jumal ise ennast inimkonnale. Tema õpetus on tõene ja siduv. Sellele tuleb kuuletuda.

See paneb meid omakorda võtma tõsiselt Vana Testamenti. Evangeeliumide järgi pidas Jeesus neid kirjutisi Jumala sõnaks – Ta tugines nendele kui otsustavale autoriteedile, elas neist lähtudes ning õpetas nende põhjal. Kui Jeesust kõrbes kiusati, siis ei tuginenud ta oma kogemusele või positsioonile, vaid vastas Saatanale Kirjades öelduga.

Jeesus ei pidanud Vana Testamenti muutmisele kuuluvaks traditsiooniks, vaid pühadeks kirjadeks, mis osutavad Temale endale ning täituvad Tema elus. Ta vaidlustas oma kaasaegsete tõlgendusi, kuid mitte kordagi Kirju endid. Seepärast ei saa Ülestõusnu järgija suhtuda Piiblisse kergemeelselt: Jeesuse autoriteet ning Kirjade meelevald on teineteisega seotud.

Jeesus ei jätnud oma sõnumit juhuse hooleks, vaid andis apostlitele ülesande ja volituse rääkida Tema nimel. Apostlid ei olnud mitte lihtsalt Jeesusest sissevõetud inimesed, vaid Tema läkitatud saadikud. Apostel on seega nagu suursaadik, kellel on täisvolitus oma läkitaja esindamiseks. Jeesus märkiski, et «Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind». Teisisõnu – kui me loobume apostlite õpetusest, loobume Jeesusest endast.

See apostlite tunnistus on kogutud Uue Testamendi kirjutistesse ning on saanud kristliku kiriku nähtavaks autoriteediks. Sellepärast ei põhine Piibli autoriteet esmajoones meie kogemustele või kirikus valitsevale arvamusele, vaid Kristuse enda autoriteedile: Tema andis volituse oma tunnistajatele ning Püha Vaim juhatas nõnda, et see tunnistus sai viimaks kirjaliku kuju.

Sellepärast on küsimus Piibli meelevallast kristliku usu jaoks olemuslik. Piibli autoriteedi vähenemine annab sõnumi, et kõik selle taustal olev, kuni Jeesuse ülestõusmiseni välja, on teatud määral tagasi lükatud. Kui tahame võtta Jeesust tõsiselt, tuleb meil võtta tõsiselt Piiblit.

Kui aga Piibli autoriteetsusest loobutakse, langeb kristlik usk kokku mitmel erineval rindel. Kui apostlite õpetus asendatakse ajastu vaimuga, kaovad viimaks kõik piirjooned. Kirikusse tuuakse asju, mis pakuvad inimestele huvi: jooga, uusvaimsus, uudseid sooideoloogiaid ning kõike muud taolist, mis ei lähtu Piiblist. Siin ei ole eikellegimaad: kas kirikut juhib oma sõnaga Kristus – või juhib teda keegi muu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Kirjutas Veiko Vihuri Avaldatud: 17 Mai 2026

Valga praostkonna sinod on väljendanud soovi «jätkata jumalateenistuse pidamist Agenda peajumalateenistuse korra kohaselt». Peapiiskop Urmas Viilma reageeris sellele valuliselt, vastates: «Ja kui nüüd inimesed ei taha seda teha [ühtlustatud korrale üle minna], siis loomulikult rikuvad nad kirikukorda ja sellele peab ju midagi järgnema. Antakse täiendav aeg, räägitakse, veendakse ja kui sellele teatud aja tõttu ei järgne endiselt meeleparandust ja muutust, siis kiriku juurde kuulub ka – midagi ei ole teha – kirikukari ja seda hakatakse rakendama ehk siis need, kes ei täida seadust, nagu riigiski, nende puhul võetakse mingid meetmed kasutusele.»

Tänapäeval armastab nii mõnigi kirik kuulutada end avatuks ja sallivaks. Korraldatakse eeskujulikult «kuulamisi» ja arutelusid, kus lastakse teadlikult kõlada hereetilistel häältel. Ideaaliks on mitmekesisus, õigupoolest erinev kõigest traditsioonilisest. Aga nende aadressil, kes tahavad jääda traditsioonilise usu ja liturgia juurde, kõlavad üksnes ähvardused, neilt nõutakse kuuletumist ja ühetaolisust.

Moodsas roomakatoliku kirikus on maksma pandud novus ordo ehk uus missakord, mida nimetatakse missa «korraliseks vormiks». Traditsioonilist ladinakeelset missat (TLM) ehk Tridenti missat võib veel erakondkorras pühitseda, kuid sellele on seatud olulisi piiranguid. Modernistidel on õnnestunud normatiivsest ajatust usupärimusest teha «erakorraline vorm» ehk vaevusallitav erand.

Eesti luterlikus kirikus, tuleb välja, ei tohi vana Agenda peajumalateenistuse kord olla enam kasutusel isegi mitte «erakorralise vormina». Kuid mida on väärt karistuse ähvardusel läbi viidud ühtlustamine, mis toob kaasa suure hulga usuinimeste haavamise ja tõrjumise?

+  +  +

Mina pean jumalateenistust üldjuhul 2009. aasta kirikukäsiraamatu korra kohaselt. Kuid minu kristlaseks saamine on seotud vana Agenda liturgiaga. Mõnda inimest äratab ja toob Jumala juurde hinge läinud meeleparandusjutlus, teist jälle imeliselt kogetud palvevastus. Minul pani südame judisema vana Agenda armulaualiturgia koos Tallinna toomkiriku võlvide all majesteetlikult kõlava kiituslauluga «Püha, püha, püha on meie Jumal, me Issand Seebaot. Taevas ja maa, taevas ja maa on täis Tema au.» Võrdlesin seda katoliiklaste missa Sanctus’e ja ortodokside kiituslauluga «Püha, püha, püha on Issand Tsebaot!» ning leidsin, et kuigi ka need on kõik väga kenad, on meil, eesti luterlastel, ikka kõige vägevam armulaualiturgia.

Kui ma veerand sajandit tagasi Inglismaal Durhamis õppisin, käisin mõnel korral nimme katedraali varasel pühapäevahommikusel jumalateenistusel. See algas kell kaheksa ning seda peeti 1662. aasta Book of Common Prayer’i korra kohaselt. Sellel varahommikusel teenistusel võis näha peamiselt vanemaid inimesi, kes olid «vana korraga» harjunud. Pühapäeva peamissat peeti juba uue korra järgi ning see sarnaneb põhijoontes EELK uuele missakorrale. Nii mahtusid veidi erinevad korrad ühte pühapäeva ja pühakotta ilusasti ära. Kirik annab inimestele sõnumi, et austab oma liturgilist pärimust ja kirikuinimeste soovi selle rikkustest osa saada. 

Luterlaste jaoks on jumalateenistuse liturgiline kord adiaphoron ehk usuliselt neutraalne asi, mille kohta pole Jumala sõnas ei käsku ega keeldu. Augsburgi usutunnistus ütleb: «Ja kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimestest sisseseatud usutalitustest kinni peetaks»; see ei hõlma ainult jumalateenistuse korda, vaid ka liturgilist muusikat ja liturgilisi tekstiile.

Ent arusaadavalt on harjumuspärane kord kirikus kristlaste vaimuliku ülesehitamise seisukohalt ülimalt oluline. Kui paguluses anti 1951. aastal välja «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Agenda», tsaariaegse Agenda redigeeritud versioon, tõdeti selle eessõnas:

«Aastal 1902 trükis ilmunud eestikeelne «Agenda ehk Käsiraamat Evangeeliumi-Lutheruse-usu kogudustele Vene riigis», mille algtekst Evangeeliumi-Luteri Usu Kindralkonsistooriumi esitusel Siseministri poolt 19. märtsil 1897 kinnitati ja eestikeelne tõlge sama Kindralkonsistooriumi korralduses 27. märtsikuu päevast 1901 avaldati, on sellest ajast peale olnud tarvitusel Eestis ja eesti asundustes jumalateenistuste ja kiriklike talituste korra seadusliku alusena ja normina. Selleks jäi Agenda endastmõistetavalt ka kiriklike olude ümberkorraldamise puhul Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kirikus iseseisvas Eestis. Nii on Agenda, mis olulises osas tugineb 1832. a. Agendale, pikema aja kestel olnud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku usuelu ja koguduste kindel vaimne ning vormiline ühendaja.»

Midagi on tänases Kirikus äärmiselt valesti, kui inimesi ähvardatakse karistada Agenda kui kirikurahva ajaloolise «vaimse ja vormilise ühendaja» järgimise eest. See on jõu ja võimu keel, milles kirikuvürstid räägivad meie Kiriku ustavate liikmete ja töötegijatega, kes ei ole ju mingid korrarikkujad, vaid kes armastavad oma Kiriku traditsioonilist ja harjumuspärast korda.

Eriti uskumatu on aga nõue, et Agenda riitust armastavad EELK liikmed peaksid «parandama meelt», justkui nad elaksid raske patu seisundis. Aga kui nad jäävad endale kindlaks, kas nad lahutatakse siis kirikuosadusest? Sellega seoses kõlas asjakohane küsimus, kas EELK-l on alles jäänud veel liiga palju liikmeid, et neid püütakse eemale peletada?

Kirikul on mitmehäälsuse asemel vaja ühtsust eeskätt õpetusküsimustes, kuid liturgilised korrad – tingimusel, et nad väljendavad sama õpetust – võivad erineda. Agenda riitus on EELK pärusvara ja kuni leidub kogudusi, kus soovitakse sellest kinni hoida, tuleb seda soovi austada.

Kirjutas Meie Kirik Avaldatud: 10 Mai 2026

Alanud on allkirjade kogumine kirikurahva pöördumisele, milles nõutakse Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus 2026. aastaks välja kuulutatud teoloogilise aruteluteema «Soolisus ja seksuaalsus» tühistamist.

Pöördumises öeldakse:

«Meie, käesolevale pöördumisele alla kirjutanud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liikmed, soovime, et käesolevaks aastaks välja kuulutatud teoloogiline arutelu soolisuse ja seksuaalsuse teemal tühistataks. Me leiame, et sisuline vajadus taolise arutelu järele puudub ning kõnealune algatus külvab kirikus vaid segadust ja lõhestab.

Kiriku õpetus inimesest, abielust ja perekonnast tugineb muutumatule Jumala Sõnale, mitte muutustele ühiskonnas, ning EELK ametikandjad ja otsustuskogud on seda viimastel aastakümnetel korduvalt väljendanud. Me ei soovi, et EELK järgiks liberaalsete kirikute eeskuju ja lahkuks Jumala Sõna aluselt.»

Pöördumise toetuseks saab oma allkirja anda aadressil https://rahvakirik.ee/ .

Kui inimene täidab viidatud veebilehel toodud vormi, saadetakse talle pärast allkirja esitamist tema poolt sisestatud e-posti aadressile allkirja kinnitamise link.

Allkirjade nimekiri koos isikunimede ja kogudusse kuulumise teabega esitatakse EELK konsistooriumile paberil väljatrükitud kujul, ühes eksemplaris, 2026. aasta septembris.

Allkirjad esitatakse kahes grupis: 1) EELK koguduste liikmed, 2) EELK kogudustesse mittekuuluvad pöördumise toetajad.

 

Loe lisaks:

EELK kirikukogu avaldus: Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest

EELK soolisuse ja seksuaalsuse arutelu viib sohu

Soolisuse ja seksuaalsuse aruteluteemat kannab kirikule võõras loogika

 

Kirjutas Esko Murto Avaldatud: 03 Mai 2026

Lääne-Harju praostkond on tõstatanud küsimuse luterlikust armulauaõpetusest seoses eelpühitsetud andide jagamise ja pühitsetud armulaualeiva tabernaaklis hoidmisega. Võrguväljaanne Meie Kirik avaldab taas algselt 2007. aastal ilmunud Soome luterliku vaimuliku Esko Murto artikli, mis heidab valgust luterliku armulauakäsituse erinevatele aspektidele.

Armulaual käijate arv Soome luterlikus kirikus on pärast 2000. aastal toimunud liturgiareformi rõõmustaval kombel kasvanud. Samas on liiga sageli jäänud tahaplaanile küsimused armulauapraktikast. Võimaliku järelkonsekratsiooni ja armulauaainete lõpuni kasutamise probleemid ei ole mitte lihtsalt teoloogilised peensused, vaid on seotud luterliku reaalpresentsi õpetusega.

Sissejuhatuseks

Luterlike koguduste seas peaks armulaua sakrament olema hinnaline, püha talitus. Leib on Kristuse ihu ja vein on Kristuse veri, antud ja valatud meie pattude andeksandmiseks. Sellele, kes Jumala tõotustele tuginedes neist osa saab, annavad need pattude andeksandmise ja igavese elu.

Kui see õpetus on meie seas selge ja puhas, siis oleks hea pöörata tähelepanu asjaolule, et tavad, kuidas me sakramenti talitame ja sellest osa saame, on osaks meie usust. Ehkki paljudes asjades saab usu sisu ja omaksvõetud jumalateenistuslikud tavad teatud ulatuses üksteisest lahutada (nagu sedastab Confessio Augustana VII), on siiski asju, kus theoria ja praxis on teineteisega ühendatud nõnda, et üht ei saa muuta, muutmata teist. Armulaua puhul esineb mõlemat. Näiteks põlvitamine altarivõre ääres või armulaualeiva andmine kätte või suhu on asjad, mis võivad erinevates kogudustes olla korraldatud erinevalt.

Ehkki liturgia on enamuses adiafora, on siiski hea neis asjus pidada meeles vana kiriku reeglit: lex credendi (est) lex orandi – usu reegel on palve reegel. See, mida me usume, mõjutab seda, kuidas me palvetame ja muul viisil usklikena elame. Samuti ka see, kuidas me usklikena elame, mõjutab ajapikku seda, kuidas me usume. Liturgia ei väljenda üksnes usku, vaid ka õpetab seda. Teatud teguviis õpetab alati teatud usku. Seetõttu on  asju, mis ei ole tingimata vajalikud, kuid on ometi kasulikud.

Selles lühikeses seisukohavõtus on mu eesmärgiks vaadelda peamiselt järelkonsekratsiooni ja ülejäänud armulauaandidega toimimist ja selgitada, kas nende puhul on tegemist kiriklike tavadega, mille puhul peaks võimaldama vabadust või nõuab teatud teoloogia neis asjus ka teatud praktikat. Tuletan lugejale meelde, et minu eesmärk ei ole väita, et need, kes praktikas toimivad minu esitatust erinevalt, esindaksid automaatselt ekslikku armulauateoloogiat. Pigem peaksime küsima: kui meil juba on õige armulauateoloogia, siis kuidas me peaksime lahendama praktilised küsimused, et see teoloogia ja praktika oleksid omavahel kooskõlas?

1. Mis on järelkonsekratsioon?

Järelkonsekratsiooni all mõeldakse seda, et talituse ajal õnnistatud elementide lõppemisel konsekreeritakse uued leivad ja vein. Järelkonsekratsioon ei tähenda seda, et uutele leibadele tehakse ristimärk. Järelkonsekratsioon ei tähenda ka seda, et preester ütleb pateenile uusi leibu asetades näiteks: «See on Jeesuse ihu». Järelkonsekratsiooni all mõeldakse seda, et preester loeb kas vaikselt või koguduse kuuldes uute elementide kohal seadmissõnad. (Minu arvates ei ole mingit mõtet rääkida justkui kahest konsekratsioonist. Selles mõttes, et esimene konsekratsioon oleks olemuselt midagi muud kui järelkonsekratsioon. Loogiline on mõelda, et on vaid üks konsekratsioon. Kui järelkonsekratsiooniks on vajadust, siis peaks see olemuslikes osades olema samane esimese konsekratsiooniga – juhul, kui me tahame seda nimetada järelkonsekratsiooniks. Loomulikult on hoopis omaette küsimus see, kui keegi tahab uusi leibu välja tuues teha mingeid austavaid rituaale, tegemata siiski konsekratsiooni.)

Seega ei loeta veini lõppedes seadmissõnadest enamat kui seda, et Jeesus õnnistas karikat jne, ning loomulikult toimitakse samuti, kui omakorda leibu ei jätku.

Esitan siin minu isikliku ja mitmete konfessionaalsete luterlike teoloogide arusaama, et talituse ajal armulauaandide lõppemisel tuleb uued annid konsekreerida lugedes seadmissõnad. Lihtsalt ristimärgi tegemine või preestri suuline kinnitus ei ole piisav.

Oma väite puhul tuginen eelkõige Jari Jolkkoneni doktoridissertatsioonile «Usu ja armastuse sakrament. Õpetuse ja praktika ühtsus Martin Lutheri armulauateoloogias» ning Jürgen Diestelmanni artiklile «Usus ja actio. Konkordiavormeli armulauateoloogilisi aspekte».

(Diestelmanni artikkel on avaldatud soome keeles Reijo Arkkila 60. juubeli väljaandes Astu Arkkiin (Soome Luther-Säätiö 2002) ja ajakirja Concordia numbrites 6/2005 ja 1/2006. Käesolevas artiklis esitatud viited tuginevad esimesele nimetatuist.

2. Seadamissõnad loovad sakramendi

Luterlikku armulauateoloogiat on ühelt poolt piiritletud reformeeritute sümbolismi ja teisalt roomakatoliku transsubstantsiatsiooniõpetusega. Reformeeritutel redutseerus armulaua tähendus usklike omavahelise osaduse kinnitamiseks, Jeesuse järgimise avalikuks tunnistamiseks ning kannatusloo meenutamiseks. Roomakatoliiklaste juures viis puhtal kujul viljeldud transsubstantsiatsiooniõpetus praktikani, mille luterlased tagasi lükkasid: leiva kummardamine, elementide õnnistamine kavatsuseta neid süüa ning harimatu rahva seas nõidumiseni õnnistatud armulaualeivaga.

Nende eksiõpetuste vahel asuv luterlus on teatud puhkudel mõnede väljendite suhtes muutunud liigagi allergiliseks. Minu arvates võib puhta südamega öelda, et armulaud on Kristuse mälestussöömaaeg (ta ise ju ütles: tehke seda minu mälestuseks), kuni me reformeeritute kombel ei väida, et see ongi üksnes mälestussöömaaeg.

Hoopis suuremaks komistuskiviks tundub olevat roomakatoliiklik transsubstantsiatsiooniõpetus. Seepärast näib verb «muutumine» luterlikus armulauateoloogias otsekui kirikuvande all olevat. Ometigi on raske mõista Kristuse tõelist ligiolekut, kui seda verbi üldse ei kasutaks. Minu arvates võib täiesti kindlalt väita, et kui võrdleme oblaati enne konsekratsiooni ja pärast konsekratsiooni, ei ole tegemist sama asjaga. Midagi on toimunud, mille pärast see leib on nüüd Kristuse ihu. Seda «miskit», mis on toimunud, võib minu arvates nimetada ka «muutumiseks» selles tähenduses, et me teeme vahet õnnistamata ja õnnistatud leiva vahel. Õnnistamata leib on lihtsalt leib, õnnistatud leib on aga Kristuse ihu. Midagi muutub, isegi kui me ei soovi täpsemalt määratleda, mis.

Mõistmaks õigesti järelkonsekratsiooni vajadust, tuleb armulauateoloogias mingis ulatuses aktsepteerida mõtet «muutumisest». Armulaua imes toimub midagi, mille tulemusel saab tavalisest leivast ja veinist Kristuse tervendav sakrament. Millised tingimused peavad olema täidetud, et võime täie kindlusega võtta leiva ja öelda: see on tõesti Kristuse ihu? See kindlus peab meil kindlalt olema. Armulaud on «püha müsteerium», kuid selle olemusse kuulub ka see, et südametunnistus võib selle juures olla kindel selles, mida ta saab.

Vana augustiinliku vormeli järgi sakramendis «sõna ühineb mateeriaga». Luterlikus armulauakäsitluses ei ole see sõna mingi vormi või kujuta mõiste, mingi kõikjal heljuv logos, määratletamata sõna, vaid konkreetne, alati sama ja selge sõna. Seepärast tuleb ristimisel tingimata öelda Kristuse käsu kohaselt: «Mina ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse.» Samamoodi on armulauasakramendis mateeriaga ühinev sõna Kristuse enda sõna: «Võtke ja sööge, see on minu ihu.»

Preester ei või soovi korral seda sõna asendada enda väljamõeldud seadmissõnadega, isegi kui nende tähendus ongi sisult sama. Kui me loeme liturgias Kristuse seadmissõnu, siis pole asi üksnes kogudusele teadaandmises, mis on armulaual jagatav leib ja vein. Tegemist pole pelgalt informatsiooniga, vaid ka transformatsiooniga: loetav Kristuse sõna teeb seda, mida ta ütleb. Nende sõnade kaudu saab leivast ja veinist Kristuse ihu ja veri. Need ained, mis enne missat olid lihtsalt leib ja vein, on saanud Kristuse ihuks ja vereks, sest seadmissõnad on nendega ühinenud. See sõna on võrreldav loomisel toimunuga: mida Jumal ütles, see sündis. Või Kristuse sõna Laatsarusest: «Ta ei ole surnud, vaid magab.» See ei olnud mitte üksnes sedastamine, vaid seda sõna öeldes tegi Kristus surnud Laatsaruse elavaks Laatsaruseks.

(Luther rõhutab seadmissõnade tähendust sakramendi sündmuses: «Kui me ütleme need sõnad leiva kohal (über das brot), siis Kristus on tõeliselt kohal» (Jolkkonen, 281) ning: «Niipea, kui Kristus ütleb «See on minu ihu», on tema ihu sõna ja Püha Vaimu väel kohal. Kui sealt puudub sõna, siis on see tavaline leib. Kuid niipea, kui sellele lisatakse sõna, saadavad need korda selle, mida tõotavad» (Jolkkonen, 282).)

Reformeeritutel on võimatu seda õpetust aktsepteerida. Kõige selgemalt ilmneb see küsimuses uskmatute poolt vastuvõetavast armulauast. Mida võtab oma suuga vastu armulaual osalev uskmatu? Reformeeritud ei ole heaks kiitnud arusaama, et isegi uskmatud võtavad vastu Kristuse tõelist ihu ja verd. Mispärast?

Selle taustal on arusaam, et armulaua sakramendis just koguduseliikme oma usk / koguduse ühine usk loob sakramendi. Seega, kui keegi on uskmatu, siis ei saa ta enamat kui leiba ja veini. Peamiselt nii reformeeritutel kui spiritualistidel ei ole Kristuse kohalolek seotud armulauaelementide ja Kristuse (objektiivse) sõnaga, vaid armulaua sündmusega ja koguduseliikme oma hingeolukorraga. Nende järgi on Kristus kohal cum pane ehk «koos leivaga». Leib on lihtsalt leib, kuid kui ihu sööb leiba, saab sellest Vaimu toimel Kristus.

Seevastu luterlased rõhutasid, et Kristus saadakse «ihuliku söömise», manductio corporalis, kaudu. Kristus ei ole leiva ja veiniga kaasas, vaid samuti ja eelkõige leivas ja veinis. Tihti kasutatud vormel in, cum et sub pane ehk «leivas, leivaga ja leiva all» ei ole piisav selgitus armulauast (parem oleks öelda lihtsalt: «Leib on Kristuse ihu», selgitamata seda pikemalt), kuid see on efektiivne vaidluses spiritualistidega. Kristuse ligiolekut ei saa lahutada füüsilisest armulauamateeriast.

3. Lutheri lahendus: järelkonsekratsioon on vältimatu

Järelkonsekratsiooni võib põhjendada luterliku teoloogiaga. Üks praktiline näide pärineb Bessereri kaasusest. Aastal 1545 talitas pastor Besserer armulauda, mille käigus ta kaotas (!) ühe konsekreeritud leibadest. Besserer võttis puuduva asemele leivatoosist lihtsalt uue leiva. Kui missa oli läbi ja kadunud leib üles leiti, pandi see tagasi leivatoosi õnnistamata leibade hulka.

Avalikuks saades põhjustas Bessereri tegu väikese teoloogilise tormi. Oma kirjas piiskopkonna piiskopile ütleb Luther selgelt, et Besserer toimis valesti. «Selle teenija teguviis pole mitte lihtsalt hoolimatus, vaid avalik jumalasalgamine, sest Jumala ja inimeste põlgajana on ta toiminud valesti, pidades konsekreeritud ja konsekreerimata leibu üheks ja samaks.» (Jolkkonen, 315.)

Besserer tagandati ametist ja pagendati.

Juhtum näitab, et Luther ühendas oma teoloogias reaalpresentsi alguse kindlalt konsekratsiooniga. Leivatoosis olevad leivad ei olnud automaatselt konsekreeritud ning seega oli nende jagamine koguduseliikmetele otsekui Kristuse ihuna andestamatu pettus. Viimane koguduseliige ei saanud Lutheri järgi osa Kristuse ihust, vaid talle antud leib oli «lihtsalt leib». Oma usu pärast sai ta siiski patud andeks, ehkki ta ei saanudki sakramenti.

Lutheri reaktsioon oli kooskõlas tema varasema teoloogiaga. Kolm aastat varem dateeritud kirjas kuurvürst Georgile kirjutab Luther: «Meil tehakse nõnda, et kui hostiaid või veini on konsekreeritud liiga vähe ja neid tuleb juurde konsekreerida, siis me enam ei tõsta neid teist korda nagu see paavstlastel sel puhul kombeks on, kui tuleb juurde konsekreerida… Kuid kui keegi soovib tõsta teisegi korra, selle kohta ei ütle ma enam midagi.» (Jolkkonen, 317.)

Selle katkendi valguses tundub, et Lutheri jaoks oli järelkonsekratsioon sama, mis esimene konsekratsioon. Kui leibu vajati rohkem, tuli seadmissõnad «lugeda leiva kohal», et Kristus ühineks nende elementidega. Samas märkame, et erinevalt elevatsioonist pole seadmissõnad adiafora.

4. Filipism ikka veel meie keskel?

Jürgen Diestelmanni artiklis on kirjeldatud filipismitüli[1] Lutheri surma järgsel Saksamaal. Diestelmanni artiklit lugedes on ehmatav märgata, et juba 16. sajandi Saksamaal kritiseeritud filipistlikud praktikad on 20. sajandil täielikult naasnud Soome kirikusse, olles praeguseks asunud lausa domineerima.

Filipistlike arusaamade vastu on Johannes Saliger nn saligeritülis öelnud järgmist:

– Konsekreeritud elemente tuleb hoida eraldi konsekreerimata elementidest.

– Seadmissõnad (hoc est) viitavad pateenil olevale leivale ja karikas olevale veinile.

– Sellepärast tuleb preestril võtta õnnistamisel leib ja karikas kätte, sest Kristuski «võttis leiva ja ütles…»

– Ei ole mingit tõotust selle kohta, et loetud seadmissõnad puudutaksid ka oblaatidetoosis ja veinikannus olevat leiba ja veini, mis on küll altaril, kuid mida ei ole konsekreerimiseks eraldatud.

– Ei ole vaja konsekreerida rohkem leiba või veini kui vajatakse.

– Luther on keelanud segamast konsekreeritud ja konsekreerimata elemente omavahel. Seega ei oleks Luther heaks kiitnud sellist «üldist konsekratsiooni», milles õnnistatakse kõik altaril olevad leivad ja vein.

– Pärast sakramendi jagamist ei või õnnistatud ande üle jääda.

– Nn kontaktkonsekratsioon tuleb tagasi lükata – õnnistamata veini segamine õnnistatud veini hulka ei ole mõistlik lahendus.

(Diestelmann, 91, 92)

Diestelmanni artiklis loetletakse arvukaid 16. sajandi teise poole tülisid, mille ühisnimetaja on filipism. On tähelepanuväärne, et filipismi ja gnesioluterluse vastandumine ei realiseerunud kaugeltki armulauaõpetuses: filipism ei olnud seega hoopiski «dogmaatiliselt võitlev». Nad ei kuulutanud kantslitest suure veendumusega oma armulauaõpetust. Filipism säilis eelkõige teadvustamata hoiakuna, mis ilmnes praktikas: selles, mida pidi tegema (uskuda sakramenti reaalpresentsi saavutamiseks), mida ei pidanud tegema (järelkonsekratsioon) ja isegi, mida ei võinud teha (armulauaandide adoratsioon ehk kummardamine).

Seda silmas pidades on põhjust täie tõsidusega küsida, kui edukas on filipistlik armulauakäsitlus rahvakiriku liberaalsete koguduste kõrval ka äratusliikumiste jumalateenistustel? Kas tegemist on lihtsalt mõtlematusega või isegi mingi teadvustatud või teadvustamata filipistliku veendumusega? Minu arvates tekib filipism loomulikul viisil seal, kus ühinevad a) ratsionaalsus ja b) teoloogiline ebapädevus. Üldiselt esineb see vormis «ega see ei saa nüüd nii tõsine asi olla…» Sageli on isegi luterlik õpetus sakramendi mõjust ja koguni reaalpresentsi õpetus ühendatud sellega vastuolus oleva filipistliku praktikaga. Õigest teooriast tuleneva loogilise praktika tuletamine on alati suur väljakutse. Mis vaid kinnitab mu arusaama sellest, et koguduseteoloogia on just see koht, kus hinnatakse teoloogi tegelikku kaalukust. Oluline on oskus viia õpetus ellu.

5. Kas on sakramenti väljaspool sakramendi sündmust?

Varases luterluses on esinenud nn haigete armulauda, nõnda, et koguduseliikmetele on ilma eraldi konsekratsioonita jagatud armulaualt üle jäänud õnnistatud armulauaande. Ka Irenaeus ütleb oma apoloogias, et diakonid viivad jumalateenistuselt sakramendi neile, kes ei saa kohale tulla. Seda praktikat võib mõista vaid nõnda, et elemente peeti jätkuvalt Kristuse ihuks ja vereks, ehkki armulauasündmus ise oli lõppenud.

Teisalt on öeldud, et algselt Melanchtonilt pärinev Konkordiavormeli in usu-õpetus ei võimalda taolist arusaama. Siiski tõdeb ka Luther sarnaselt Konkordiavormeliga: «Dr Philippuski peab sakramendi talitust (actio sacramentalis) suhtes selle välise kasutamisega ehk sakramendi peitmisega [tabernaaklisse] ja ringikandmisega [protsessioonides] vastuolus olevaks, kuid ta ei seo oma definitsiooni talituse ajaga ega määra reeglit sakramendi enda vastu.» (Jolkkonen, 323.)

Eelnimetatud Lutheri tsitaat pärineb tema kirjast Simon Wolferinusele. Wolferinus ei olnud preestrina toimides käsitlenud armulaualt ülejäänud ande kuidagi erinevalt õnnistamata andidest. Luther astus selgelt sellise teguviisi vastu ja andis Wolferinusele kindla juhise kasutada kõik õnnistatud elemendid lõpuni armulaua ajal või vahetult pärast seda.

See juhis on põhjendatav seetõttu, et me ei saa eraldi määratleda sakramendi reaalpresentsi kestust. See leib, mille kohta me ütleme: «See on tõesti Kristuse ihu», ei saa lakata seda olemast viimase armulaualise naasmisega kirikupinki. Või millal tuleks siis lugeda reaalpresents armulauas lõppenuks? Aga kui pärast tänupalvet  tuleb üks koguduseliige paluma sakramenti – kas see leib on siis veel Kristuse ihu? Kui on, siis millal lõpeb reaalpresents? Või on nõnda, et reaalpresents lõpeb siis, kui kohalolev kogudus peab seda lõppenuks? Kui me peame koguduseliikmete usku ja armulauatalitust sakramendi sünnitajaks, kas me oleme siis jõudnud spiritualismi sohu?

In usu-õpetus ei võta seega seisukohta sakramendi kestuse kohta, ehkki vahetevahel seda nõnda väidetakse, vaid selle kohta, kas sakrament on olemas siis, kui näiteks oblaadiga püütakse tervendada haigeid või ristimisveega piseradatakse hooneid või muud sellist. Ehkki elemendis ongi olemas reaalpresents, ei ole taoline praktika sakrament selle sõna tegelikus tähenduses, sest see ei too endaga mingit õnnistust, pigem vastupidi.

Lõppkokkuvõte ja vastuseid võimalikele vastuväidetele

– Armulaua sakramendist saab sakrament (ehk reaalpresents teostub) vaid juhul, kui seadmissõnad loetakse «leiva kohal» ehk konkreetne sõna ühineb konkreetse elemendiga.

– Leib ja vein säilivad Kristuse ihu ja verena, kuni need ära süüakse või need hävivad muul viisil.

Armulauapraktikas tähendab see, et järelkonsekratsioon on vältimatu ning armulauaannid tuleb kasutada lõpuni või vähemalt alles hoida ja kasutada nõnda, et ei tekiks ohtu nende segunemiseks konsekreerimata elementidega.

Üldiselt esitatakse sellele praktikale kaks vastuväidet:

a) Jumala sõna vägev ja tõhus, mis mõjub ka juhul, kui preester ei loegi kõikide leibade kohal seadmissõnu.

b) Seadmissõnad loetakse kõikide altaril olevate leibade ja kogu veini kohal, seega on need kõik Kristuse ihu ja veri.

Selle vastu:

a) Jumala sõna on võimas, kuid see ei tegutse ükskõik kuidas ja kus, vaid just kõneldud ja loetud sõna kaudu. Ekstaatikud eraldasid vaimuliku «sõna» konkreetsest Jumala sõnast piiblis. Jumal tegutseb (üksnes) nende tema enda valitud viiside ja vahenditega, mis ta on meile seadnud. Hoolimatus sakramendi talitamise vastu on Jumala kiusamine. Lutheri järgi tuleb iga «leiva kohal» lugeda seadmissõnad, sest vaid seadmissõnad teevad sakramendist sakramendi – ning mitte armulauatalitus iseenesest.

b) Kristuse esimesel armulaual ei olnud kõik leivad ja kogu vein tema ihu ja veri, vaid see leib ja karikas, mille juures «ta võttis leiva/karika ja ütles…» Leivad asetatakse pateenile ja vein valatakse karikasse just seepärast, et nõnda eraldatakse konsekreeritud sakrament ja «tagavaraks» olevad elemendid. Pateeni ja karikat tõstetakse (elevatsioon) rahva nähes just seetõttu, et tahetakse öelda: «See on Kristuse ihu ja veri, eraldatuna kogu maailma muudest leibadest ja veinist.» Kristuse ihu ja verd kummardatakse (genuflectio), et rõhutada just neis ligiolevat Kristust. Jumala Talle hümni lauldakse armulauaelementidele just seepärast, et Kristus on neis ligi lahus kogu maailma muudest karikatest ja leibadest.

Oletus, mille kohaselt kõik armulaual kasutatavad ained õnnistatakse lihtsalt seadmissõnadega, eraldab teineteisest seadmissõnad ja elemendid – sel juhul jäävad sõnad õhku rippuma ja peatselt oleme taas filipismi soos, kus mõeldakse, et armulauatalitus ise loob sakramendi ning mitte seadmissõnad.

Kui keegi tõesti kogu südamest usub ja väidab, et ta seadmissõnu lugedes konsekreeris nii pateenil kui oblaaditoosis ning karikas ja veinikannus olevad ained, peab ta suutma põhjendada, miks ta konsekreeris nii palju ülejäävaid aineid ja kuidas ta nendega pärast armulauatalitust toimib. Nimelt mõeldakse enamasti, et ained muutuvad armulauatalituse lõppedes taas «lihtsalt leivaks ja veiniks». Eelöeldu põhjal on see ohtlik mõtteviis ning ei sobi varase (ja ehtsama?) luterliku armulauapraktikaga.

Mõni võib omakorda mõelda, et ained püsivad ka pärast kasutamist Kristuse ihu ja verena, kuid neile ei ole kahjuks, kui neid «kindluse mõttes» uuesti konsekreeritakse. See on aga tava, milles ei eristata konsekreerimatut ja konsekreeritut. Kui pastor võtab kätte konsekreeritud leivad ja konsekreerib need uuesti, võib see luua mulje, et tema arvates ei toimugi konsekratsioonis midagi väga olemuslikku.

Kõige eelöeldu põhjal tundub, et Lutherile ja varasele luterlusele olid nii järelkonsekratsioon kui andide lõpuni kasutamine selged järeldused nende reaalpresentsi ja sõna toimet rõhutavast armulauateoloogiast. Nõnda on omavahel ühendatud dogma ja praxis ning samal moel võiksid need olla ühendatud ka tänapäeval. Nii pastoraalsetel põhjustel (koguduseliikmete õpetamine) kui reaalsetel teoloogilistel põhjustel (et sakrament oleks tõesti sakrament) arvan, et järelkonsekratsioon ja armulauaandide lõpuni tarvitamine on õige luterlik missapraktika, mida oleks tark ja hea järgida.

Tõlkinud Illimar Toomet

 

[1] Filipistideks kutsuti Philipp Melanchthoni pooldajaid luterlaste seas, kelle mitmed teoloogilised rõhuasetused (s.h armulauateoloogias) lähenesid reformeeritutele. Ranged luterlased kahtlustasid filipiste krüptokalvinismis ehk varjatult kalvinismi seisukohtade pooldamises. Filipismitülid leidsid aset 16. sajandi teisel poolel. Toim. märkus.

Kirjutas Margus Kirja Avaldatud: 26 Aprill 2026

«Soolisuse ja seksuaalsuse» teemarühma liikmed «naelutasid» pühade ajal oma «teesid» luteri kiriku virtuaaluksele.

Vaidlust ei võida alati argumendid. Sageli kindlustatakse see võit varem – kehtestatakse arutelu sõnavara ning dikteeritakse teemad, millest kõneleda ja millest vaikida. Määrav ei ole üksnes sõnakasutus, vaid ka tõlgenduse lähtekoht. Kui arutelu ei juhi Pühakiri või õpetuslikud alused, vaid püüd sobituda moodsa aja mõistetega, on vaidluse raskuskese juba ette paigast nihutatud.

Teemaalgatus räägib kiriku «traditsiooniliste piibellike arusaamade ning nüüdisaegsete ühiskondlike ja teaduslike käsitluste pingeväljast». Esmapilgul mõjub see elulähedaselt, sest küllap tunnevadki paljud oma argipäevas pinget ilmutuse ja ajastuvaimu vahel. Ometi on just siin tõlgenduse kese märkamatult paigast nihkunud. Selle asemel et lasta elaval Sõnal maailma üle kohut mõista või seda päästa, püütakse nüüd hoopis ilmutust ilmaliku ühiskonnaga sujuvalt lepitada.

Kas kohtunik on Pühakiri või sotsioloogia?

Luterliku teoloogia ja sola scriptura põhimõtte järgi on Pühakiri ülim ja siduv mõõdupuu, mille järgi hinnatakse ja suunatakse inimese elu, kultuuri ning kogemust. Kui me aga hakkame teoloogilist tunnistust hindama nüüdisaegse sotsioloogia või ajaloolis-kriitiliste vaadete järgi ning asetame kehtiva õpetuse teiste käsitluste kõrvale, lakkab Piibel olemast usu ja õpetuse iseenesestmõistetav alus. Nõnda seatakse sola scriptura kõrvale sola sociologia, mis hakkab dikteerima kogu edasist Pühakirja mõistmist.

Kõige selgemalt paljastub see uus suund ebamugavate kirjakohtade puhul. Need tõrjutakse teoloogia äärealadele ning tembeldatakse «ajaloolisteks eeldusteks» ja «kultuuriliseks tingituseks». Nii nähaksegi Piibli moraalseid hinnanguid vaid oma aja sotsiaalse või juudi-hellenistliku tausta ilminguna –  kultuuriliselt relatiivse ja aegununa. Pühakirja autoriteedile ei vaielda avalikult vastu, vaid selle siduv jõud lahustatakse osavate tõlgendusvõtetega. Pühakiri pole siis enam ülim norm, mille järgi meie elu mõõdetakse, vaid tekst, mida vaagitakse ajalooliste ja kultuuriliste kriteeriumide alusel. See lähtekoht on teoloogiliselt ohtlik, sest sellised mõõdupuud murendavad Jumala Sõna siduvust ja Pühakirja igavikulist kaalu. Nõnda tõrjub ajastukohane vaim selge käsu sujuvalt kõrvale ja asub ise selle asemele. Kui «Piibli terviklikust sõnumist» või ähmasest «armastusest» tehakse hermeneutiline nuga, millega lõigatakse tekstist välja kõik, mis räägib loomiskorrast ja käsuseaduse siduvusest, siis lakkab Pühakiri kõnelemast. Järele jääb üksnes humanistlik ja terapeutiline keel, milles kajavad vastu vaid meie endi mõtted ja ihad.

Juba teemalehe sõnavara paljastab sügava nihke. Sissejuhatus kutsub sisulisele arutelule, «üksteise kuulamisele» ja «ühise tee otsimisele» ning avab ukse sotsiaalteaduslikule keelele: enesemõistmine, soorollid, võim, diskrimineerimine, inimväärikus, inimõigused, haavatavus, tõrjutus ja vägivald. Seega ei tegele arutelu enam esmajoones patu, meeleparanduse ja lunastusega, vaid keskendub inimese kogemusele ja ühiskondlikele suhetele. Kui klassikaline luterlus alustab inimese seisundist püha Jumala ees, siis lähtub see tekst inimese sotsiaalsest olukorrast ning tema suhetest iseenda, teiste ja ühiskonnaga. Nüüdisaegsed vabaduse ja autonoomia ideaalid tõrjuvad kõrvale isikliku vastutuse oma patu eest. Maad võtab mugav ohvrihoiak ning süü asemel kõneldakse rõhumisest, võõrandumisest ja traumadest.

Iseloomulik on seegi, et aruteluteema sisus ei esine kordagi sõna «patt». Seevastu hingehoidlikes küsimustes püüab dokument ühendada armu ja tõde nende puhul, kes kogevad süüd, häbi, segadust, tõrjumist, sõltuvusi või traumasid, ning luua kirikus turvalist keskkonda neile, kes on kogenud vägivalda, väärkohtlemist või vaimset manipuleerimist. Nii ei tähenda süü enam inimese tegelikku eksimust ja vastuhakku oma Loojale, vaid taandub üheks psühholoogiliseks läbielamiseks teiste sarnaste seas. Teoloogiline sõnavara on küll alles, kuid selle sisu on muudetud pastoraal-terapeutiliseks. Kaanani keel on asendatud sotsiaalministeeriumi kantseliidiga.

Liberaalteoloogia ei ründa ilmutust otse, vaid eelistab ümberhäälestust

Just siin paljastub selle lähenemise sügav sugulus liberaalteoloogilise hermeneutikaga. See ei ründa jumalikku ilmutust otse, vaid eelistab märkamatut ümberhäälestust, mille käigus kristlik õpetus sõnastatakse ümber nii, et see vastaks praeguse inimese moraalsele tundlikkusele, psühholoogilisele enesemõistmisele ja ühiskondlikele normidele. Pühakirja selget õpetust ei eitata otseselt, kuid muudetakse põhjalikult selle kohtumõistvat iseloomu. Tõlgenduse mõõdupuuks seatakse käitumisteadused ja inimmõistus, mille järgi hakatakse hindama kristliku moraali kehtivust. Alister E. McGrath nimetab seda teoloogilise liberalismi traagikaks – kuna usu ja õpetuse norme otsitakse inimkogemusest ja kultuurist, muutub teoloogia vältimatult valitseva ideoloogia pantvangiks. Kui Pühakiri asetatakse inimkogemusega samale vaekausile, tõusevad ilmalik ratsionaalsus ja ühiskondlikud teooriad vaikimisi ilmutuse kõrvale ning Pühakirja siduv autoriteet hajub.

Kuhu see kõik kirikukorralduslikult ja õpetuslikult viib? Kui koos piiblitekstide uustõlgendamisega kirjutatakse ümber ka kiriku tava, talitused, ametikandjate roll ja osadus, siis ei ole see enam õpetuse mõtestamine, vaid selle kohandamine ilmalike ootustega. Kui Pühakiri taandatakse kultuuripeegliks ja Jumala Sõna asendatakse inimliku eetikaga, muutub ka usu tuum kaubeldavaks.

Loomiskorra ja seksuaaleetika küsimused taandatakse adiaphora’ks

Aruteluteema ei paku valmis teoloogilist lahendust, vaid üritab lahknevaid seisukohti koos hoida nii, et kiriklik osadus ei katkeks. Kiriklikes dokumentides on käibele toodud mõisted «osadusest erisuses» või «lepitatud mitmekesisusest». Nõnda ei käsitleta õpetuslikku lahknevust enam tõeotsinguna, vaid see taandatakse kirikukorralduslikuks haldusküsimuseks.

Kui kirik lepib, et loomiskorra ja seksuaaleetika küsimustes võivad ühes osaduses püsida vastandlikud seisukohad, siis ei peeta neid küsimusi enam usu ja pääste seisukohalt oluliseks. Vaidlused surutakse õpetuse vallast sotsiaaleetika ja kirikukorra raamidesse. Need küsimused taandatakse adiaphora’ks ehk usuliselt kõrvaliseks teemaks, kuigi tegelikult on kaalul Pühakirja selge ja siduv õpetus.

Ent patt, meeleparandus, loomiskord ja inimese olemus ei ole välised korraldusküsimused, mida saaks halduslike kompromissidega siluda. Need puudutavad inimese eksistentsiaalset seisundit Jumala pühaduse ees ehk küsimust, millest ja milleks meid üldse päästetakse. Seksuaalsust ja loomiskorda ei saa lahutada pattulangemise reaalsusest. Patu mõiste eiramine või relativiseerimine õõnestab viimaks kogu päästesõnumi tõsidust. Niipea kui kirik taandab need teemad talutavaks erimeelsuseks, ohverdab ta näilise rahu nimel õpetuse päästva väe.

Niisiis pole küsimus ainult selles, mida dokument ütleb, vaid – mis on palju traagilisem – mida säärases kohandatud ja pehmendatud keeles enam üldse öelda ei saagi. Sõnum patust ja hukatusest summutatakse mõistmise, empaatia ja hinnanguvaba teraapiaga. Kui Pühakiri, patt ja loomiskord muutuvad paljuhäälses kooris vaid üheks hääleks teiste subjektiivsete kogemuste seas ega kõla enam jumaliku kandva häälena, siis kõlab iga Piibli absoluudile toetuv õpetus järsult ja hoolimatult.

Vormilt on «Soolisuse ja seksuaalsuse» aruteluteema sõnastus küll kiriklik, kuid seda kannab võõras loogika. Ühise tee otsimine on väärtus vaid siis, kui see viib pärale – tõe ja lunastuse juurde. Kui aga teelolek ise ja pelk osaduse säilitamine muutuvad omaette eesmärgiks, pole see enam palverännak, vaid kõigest sihitu ekslemine.

 

Samal teemal:

Veiko Vihuri. EELK soolisuse ja seksuaalsuse arutelu viib sohu

Kirjutas Santeri Marjokorpi Avaldatud: 21 Aprill 2026

Meie aeg armastab sõnu «ühtsus» ja «kaasamine». Need kõlavad ülesehitavalt ja isegi kristlikult, kuid sisult ei ole need mõisted neutraalsed. Nendega kaasneb alati võimu kasutamine. Pole kaugeltki ükskõik, kelle tingimustel ühtsust luuakse ning mida selle nimel nõutakse.

Ühtsuse rõhutamine toob sageli kaasa tõe kaotamise. Kõik on teretulnud seni, kuni keegi ei hakka rääkima, mis on tõde ja mis mitte. Et ühtsus säiliks, ei tohi esitada liiga keerulisi küsimusi. Taoline ühtsus ei ole mitte vabatahtlik, vaid tingimuslik, püsides niikaua, kuni erimeelsused jäävad varju.

Seega võib ühtsusest rääkimine saada varjatud võimumänguks, kus kõiki osalejaid püütakse siduda sama visiooniga. Poola filosoof Leszek Kołakowski sõnastas selle teravalt: «Mitte kunagi pole olnud ega ka saa olema institutsionaalseid vahendeid teha inimesed teineteise vennaks. Sunnitud vendlus on moodsa aja kõige kuritahtlikum idee; see on täiuslik tee täielikku türanniasse.»

Mida kaugemale türannia areneb, seda üksmeelsem rahvas paistab. Seal, kus kõige rohkem hoiatatakse polariseerumise eest, saab sageli nähtavaks püüdlus panna kõik ühtmoodi mõtlema ning vaigistada erimeelsused.

Piibel annab selle kohta oma perspektiivi. Jeesus ütleb: «Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka.» (Mt 10:34) Jeesus ei tulnud esmajoones kõiki ühendama, vaid kutsus inimesi tõe juurde. Üsna sageli evangeelium mitte ei kinnita inimeste omavahelist ühtsust, vaid paneb selle proovile.

Kristlus ei tõota mitte ühiskonda, milles puuduvad vastuolud, vaid toob esile selle tegelikud veelahkmed. Proovile pannakse isegi peresuhted, kus tütar tõuseb ema vastu ning minia ämma vastu. Jumala sõna lahutab, sest ta paljastab ning paneb inimese valiku ette.

Ühtsus sünnib Uues Testamendis tõest, mitte tõe arvel. Kristuses olev ühtsus on kutse, mitte sund. See on vabana antud vastuse tulemus, mitte süsteemi nõue.

Kristlik ühtsus ei sünni sellest, et kõiki aktsepteeritakse sellisena nagu nad on, vaid sellest et alandutakse sama tõe alla. Sellepärast Jumala sõna nii ühendab kui lahutab. See kogub kokku need, kes alanduvad tema ees ning samas teeb nähtavaks piirjooned, mida pole võimalik ületada, taganemata tõest. Piibel räägib õigest ja pahemast, valgusest ja pimedusest, lammastest ja sikkudest. Polariseerimine on igavene ja lõplik.

Sellepärast ei põrku kristlane polariseerumise ees tagasi. Hirm vastandumise ees pärineb sageli soovist hoida rahu ükskõik mis hinnaga. Evangeelium pakub teistsugust rahu. Rahu, mis sünnib tõest, mitte tõe arvel.

Tõeline ühtsus ei sünni sunnist, vaid kutsumisest. See ei põhine mitte tõe vaigistamisel, vaid selle julgel tunnistamisel. Sellepärast ei ole kiriku ülesanne mitte ennekõike kõiki ühendada, vaid olla ustav sõnale, mis viimaks ühendab need, kes selle vastu võtavad.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

  1. Kristus ja keisrid
  2. USA versus Vatikan: mitu diviisi on paavstil?
  3. Miks naiste ordineerimine ei ole võrdõiguslikkuse teema?
  4. EELK soolisuse ja seksuaalsuse arutelu viib sohu

Meie Kirik Facebookis

© Meie Kirik