Tänavu möödub viissada aastat reformatsiooniga seotud sündmuste jõudmisest Eestisse. Juba kaks aastat varem olid Riias ametisse saanud uue usu kuulutajad Andreas Knopken ja Sylvester Tegetmeyer ning 1523. aastal saatis Martin Luther liivimaalastele esimese kirja. Tallinna jõudis usupuhastusliikumine pildirüüste näol 1524. aastal.

Juba 1523. aastal kirjutas reformatsiooni algataja Martin Luther liivimaalastele: «Kogu asi seisab usus Kristusse ja armastuses ligimese vastu. Patukustutus, pühakute teenimine ja millised teod tahes meile ja meie hingele arvatakse kasuks tulevat, neist hoiduge kui surmavast mürgist. … Mis aga puutub sakramentidesse ja välispidistesse asjadesse koos söömise ja joomise, riiete ja kommetega, siis on teie jutlustajatel teile piisavalt öelda. Sest kus tegemist on nende kolme asjaga, seal on tegemist ühtlasi õige kristliku vabadusega kõigis sääraseis välispidiseis asjus.»

Sada aastat tagasi tähistati 400. reformatsioonijuubelit esindusliku artiklikogumikuga «Usupuhastus eestlaste maal». 10. mail 2024 toimus Tartu Ülikooli peahoones Eesti Kirikuloo Seltsi korraldamisel konverents «500 aastat reformatsiooni algusest Liivimaal». Ettekanded olid järgmised:

Tiina Kala – «Tumedad jõud» ja «evangeeliumi valgus». Liivimaa pildirüüste allikad ja tõlgendused

Inna Jürjo – Mittesakslased ja reformatsiooni algus Liivimaal

Madis Maasing – Liivimaa kõrgvaimulikud ja reformatsioon

Anu Mänd – Pöördelised ajad ja katoliiklik kirikukunst

Juhan Kreem – Reformatsioonipildid: Liivimaa reformatsioon 19. ja 20. sajandi kunstis

Vana usu vastu suunatud pildirüüsteaktid leidsid aset Riias märtsis ja augustis 1524, Tallinnas septembris 1524, Tartus jaanuaris 1525, Viljandis novembris 1525 ja Uus-Pärnus märtsis 1526. Tuntud on kroonik Balthasar Russowi lõik, mis on kirja pandud rohkem kui viiskümmend aastat pärast kirjeldatavaid sündmusi: «Anno 1522. Selle meistri [Wolter von Plettenberg] valitsemise ajal hakkas püha evangeeliumi valgus Liivimaa linnades paistma. Ja kui see inimesi jumalasõna õigele mõistmisele oli valgustanud, nii et nad paavsti häbiväärseid kuritarvitusi ja eksitusi näha ja ära tunda võisid, siis hakkasid nad otsekohe puust ebajumalate vastu sõdima, jooksid kirikute peale tormi, viskasid ebajumalad sealt välja ning viisid kirikuehted ära, nii et polegi teada, kuhu nad kadusid.»

16. sajandi teise poole ja 17. sajandi alguse autoritest mainivad usupuhastuse sündmusi Bartholomäus Grefenthal (16. sajandi keskpaik?), Tilman Bredenbach (1564), Balthasar Russow (1578/1584), Erdmann Tolgsdorf (? 1580. aastad), David Chyträus (1599) ja Dionysius Fabricius (1610. aastad?).

Kirikute rüüstamisega seotud sündmuste kaasaegseid allikaid on üsna napilt. Tiina Kala tõi need oma ettekandes välja järgmiselt:

Riia – Mustpeade vikaariaraamat (10. märts 1524); Õllekandjate märkmeteraamat (16. märts, 8. august 1524); kammerkohtu protsessi tunnistajate ütlused 1536. aastal

Tallinn – Mustpeade altarieestseisja raamat (28. september 1524); Niguliste kiriku eestseisja kirjeldus (13. september 1524); Lauagildi vendaderaamat (23. september 1524); raemäärus (14. september 1524); Wolter von Plettenbergi kiri 18. oktoobrist 1524

Tartu – Silvester Tegetmeieri päevaraamat (1525. aasta talv)

Uus-Pärnu – Johann van Lynthemi märkmed (1526. aasta märts)

Kuigi usupuhastusliikumine imporditi Eestisse Saksamaalt, on allikates ülestähendusi eestlaste osavõtust. Sellele aspektile keskendus Inna Jürjo ettekanne. Näiteks kirjutab Sylvester Tegetmeyer Tartu sündmustest: «Aastal 1525, varsti pärast jõulupühi tahtis piiskopi foogt Melchior Hoffmanni vangi võtta, sest ta jutlustas evangeeliumi, kodanikud ja noored sellid hakkasid foogtile vastu, nii et kodanikest neli surma said, kaks sakslast ja kaks mittesakslast.»

Aasta hiljem kirjutas Johann van Lynthem Uus-Pärnus toimunud pildirüüstest: «Aastal 1526 neljapäeval pärast Laetare pühapäeva läksid kõik kodanikud ja gildivennad, võttes kaasa käsitöölisi, mittesakslasi, keda kõiki nad kokku koguda suutsid, tungisid vägivalla ja jultunud kuritahtlikkusega meie linna kirikutesse ja purustasid mõned kujud, paiskasid retaablid altaritelt maha.»

1525. aasta suvel sai Volmari maapäeval «sauna» jutlustaja Tegetmeyer: «üks näitas nuga, teine rusikat ja hüüdsid, sina äraandja, petis, sina tahad meid maast ja talupoegadest ilma jätta! Sinu petmine peab nüüd lõppema! Vuih, sina nurjatu inimene!»

Inna Jürjo juhtis tähelepanu Suurgildi hoones asuvale Theodor Albert Sprengeli maalile «Luterlike jutlustajate saabumine Tallinna» (1869), kus eestlast kujutatakse seismas pealtvaatajana maali paremas servas (vt ülal).

Liivimaa kõrgvaimulike ja toomkapiitlite hoiakuid vaadelnud Madis Maasingu hinnangul jäi kuni 1540. aastateni enamik piiskoppe ja toomhärrasid vana usu pooldajaks. Riia peapiiskopkonnas toimus otsustav muutus alles peapiiskop Wilhelmi ametiaja jooksul. Viimane Tartu piiskop Hermann Wesel (1552–1558) oli pigem vana usu pooldaja, samuti Tallinna piiskop Arnold Anebat (1536–1551). Kuramaa ja Saaremaa piiskop Johannes von Münchhausen (1540/42–1560) ajas väliselt katoliiklikku poliitikat, ent pärast ametist loobumist siirdus Saksamaale, kus temast sai luterlik jutlustaja. Liivimaa sõja alguseks domineeris kõigi siinsete kõrgvaimulike seas juba protestantlik meelsus, kuid toomkapiitlites leidus vana usu pooldajaid kuni lõpuni. Riia peapiiskopkonna likvideeris 1566. aastal katoliiklik Poola kuningas.

Reformatsioon tõi kaasa kirikuruumi ümberkujundamise, kuid see protsess oli aeglane ja toimus järk-järgult. Sellest kõneles Anu Mänd. Luterlikus kirikuruumis koondus tähelepanu peaaltarile, teiseks fookuselemendiks oli kantsel. Kõrvalaltarid, mis osutusid uue õpetuse kohaselt ebavajalikuks, lammutati. 1520. aastatel oli nii Tallinna Niguliste kui Oleviste kirikus umbes 25 kõrvalaltarit, maakirikutes keskmiselt 2–4. Põhja-Saksamaal toimus kõrvalaltarite lammutamine peamiselt 1540.–1550. aastatel ja jätkus 17. sajandil. Eesti maakirikute kõrvalaltarite lammutamise kohta on andmeid 17. sajandist. Üks praktiline põhjus oli vajadus teha ruumi aadlike pinkidele. Mõned vanad altariplaadid ehk mensad leidsid uue kasutuse põrandaplaatide või lävepakuna (Niguliste, Nõo, Väike-Maarja), sündis see siis teadlikust «koha kättenäitamisest» või lihtsalt praktilisest vajadusest.

Suur osa liturgilistest nõudest ja muudest esemetest (viirukisuitsutid, monstrantsid, patsifikaalid) muutus ülearuseks, need müüdi ära katoliku vaimulikele ja kullasseppadele või lasti ümber teha ilmalikuks kasutuseks (armulauakarikatest valmistati ilmalikke jooginõusid). Kõrge kunstilise ja materiaalse väärtusega esemeid, näiteks Niguliste monstrants (1474), hoiti ka alles.

Osa katoliiklikku kirikukunsti purustati pildirüüste käigus, osa müüdi ja osa kohandati ümber evangeelse kiriku vajadustele. Nii sai katoliiklikust retaablist Tallinna superintendendi Heinrich Bocki (surn. 1549) mälestust jäädvustav epitaaf. Tõenäoliselt muutus suhtumine kirikukunsti alles seoses põlvkondade vahetusega. Tänapäeval on säilinud kõigest murdosa katolikuaegsetest kunstiteostest.

Viimases ettekandes vaatles Juhan Kreem reformatsioonisündmuste kujutamist 19.–20. sajandi kunstis.

Ülevaade: Veiko Vihuri

Ootuspäraselt võttis riigikogu õigeusklike teisel ülestõusmispühal häältega 75 : 8 vastu avalduse, millega kuulutas Moskva patriarhaadi Venemaa sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks.

Sellist avaldust on soovinud eeskätt sotsialistist siseminister Lauri Läänemets, kes plaanib seda kasutada Eesti suurima kiriku – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku – sundlõpetamiseks.

«Arvestades kogu konteksti ei ole mul siseministrina võimalik midagi muud teha, kui teha ettepanek riigikogule, et nad kuulutaks Moskvas tegutseva patriarhaadi oma tegevuses terrorismi toetavaks ja sellest tulenevalt saaks siseminister minna kohtusse ja teha ettepaneku siin tegutseva kirikuorganisatsiooni tegevuse lõpetamiseks,» rääkis Läänemets 11. aprillil.

Riigivõimu löök Eestis õiguskuulekalt tegutsevale õigeusukirikule konstrueeritakse niisiis Venemaal tegutseva Moskva patriarhaadi kui terviku seostamise abil Vene agressioonisõjaga Ukrainas. Välispoliitilise sisuga avaldus on tegelikult mõeldud kasutamiseks sisepoliitilisel eesmärgil.

Selline käik on olemuselt valelik ja ülekohtune, nagu suurem osa sellest, mida meie riigis praegu ellu viiakse. Sellega on kaasas käinud ennekuulmatu vaenuõhutamise kampaania meedias, eriti süvariigi väljaandes Postimees. Vale ja demagoogia abil on loodud vihane ühiskondlik foon. Isegi õigeusklik helilooja Arvo Pärt on kuulutatud Kremli agendiks.

Tuleb selgesti välja öelda, et kõnealune riigikogu otsus on sama tühine ja kehtetu nagu kõik varasemad otsused alates praeguse koosseisu algusest.

2023. aasta «valimistel» vale ja pettusega, iseäranis elektroonilise hääletuse tulemuste moonutamise abil moodustunud «riigikogu» on praeguse ebaseadusliku režiimi valeparlament, hämaratel asjaoludel võimu juurde upitatud punt. Sellel kogul puudub legitiimsus.

Nüüd on see üdini valelik seltskond otsustanud minna kiriku ja kristlaste kallale. Sisuliselt kuulutas riigikogu end Jumala kirikut taga kiusavaks institutsiooniks. Midagi head sellest meie riigile ja rahvale küll ei tõuse.

Homme (neljapäeval, 2. mail) tuleb Riigikogus hääletusele avaldus, mis kannab pealkirja «Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks» (420 AE). Kui seni olen Riigikogus hoidnud välispoliitiliste avalduste hääletustel osalemisest, sest need täidavad ennekõike meelsuskontrolli funktsiooni (vt lähemat selgitust siit), siis sel korral hääletan avaldusele vastu ja seda alljärgnevatel põhjustel.

(1) Esiteks on kõnealusest avaldusest rääkides keskse tähtsusega tõsiasi, et see ei ole puhtalt deklaratiivne, vaid lähtub praktilisest eesmärgist luua valitsusele ettekääne Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) kui Eesti kõige suurema liikmeskonnaga usuühenduse sulgemiseks – siseminister kavatseb avaldusele tuginedes (Eesti kõige kallimate advokaatide abil) pöörduda kohtu poole taotlusega MPEÕK sundlõpetamiseks. Ehk välispoliitiline deklaratsioon teenib pragmaatilist sisepoliitilist eesmärki.

Paraku on kõnealuse ettevõtmise näol tegu usuvabaduse selge rikkumisega, sest MPEÕK, mille sulgemisele kõnealuse avaldusega teed sillutatakse, ei ole teinud mitte midagi õigusvastast. Põhiseadus sätestab usuvabaduse kaitse paragrahvis 40, mille kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse vaba. Vaieldamatult on osaks usuvabadusest otsustamine ka selle üle, millisesse kanoonilisse struktuuri (kirikusse) soovivad kogudused ja nende liikmed kuuluda. Riigivõimul ei ole õigust selles osas ettekirjutusi tehes usuühenduste (ei MPEÕK ega ühegi teise usuühenduse) siseasjadesse sekkuda.

Sotsialistist siseministri türanlikud ähvardused sulgeda Pühtitsa klooster, kui see ei seo end Moskva patriarhaadist lahti, on diktatuurilise iseloomuga ja lausa uskumatud – eriti pidades silmas, et klooster elas üle isegi sügavalt kristluse-vaenuliku kommunistliku nõukogude võimu.

(2) Teiseks on vastuvõetamatu see sügavalt valelik teguviis, millega ettevõtmist ellu viiakse – mh nii valitsuse liikmete kui ka kaitsepolitseiameti peadirektori poolt levitatud valelikud süüdistused MPEÕK metropoliidi suunal, justkui oleks ta ohuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule. Niisugune riigivõimu kasutamine, kus poliitilistest ambitsioonidest lähtuvalt valetatakse inimeste ja organisatsioonide kohta ning laimatakse neid, ei ole õigusriigis lubatav ning sellele tuleb igal juhul vastu seista.

(3) Kolmandaks teenib kõnealune avaldus eesmärki õhutada Eestis rahvuslikku vaenu ja konflikti ning sellele kaasa aitamine oleks ebamoraalne. Kuna MPEÕK ei ole teinud midagi õigusvastast ega kujuta endast Eesti ühiskonnale mingit ohtu – esitatud pole ühtegi tõendit, millest nähtuks vastupidine järeldus –, paistab paratamatult, et selle represseerimine teenib eesmärki süvendada Eestis rahvuslikke pingeid või saavutada koguni uus suurem rahvuslik konflikt, nagu see saavutati pronksiöö näol. Ehk reaalselt ei lahendata olemasolevat probleemi, vaid tekitatakse ise probleem (või süvendatakse seda), et esitleda ennast siis probleemi lahendusena. Sellise olukorra tekitamine võib teenida valitsuse huve (aidates mobiliseerida enda taha kodanike toetust), aga ühise hüve seisukohast on niisugune käitumine lubamatu.

(4) Neljandaks on MPEÕK sulgemisele suunatud ettevõtmine ohtlik mitte ainult Eesti siseste rahvuslike pingete süvendamise mõttes, vaid ka välis- ja kaitsepoliitilises dimensioonis. Pidades silmas, et Eesti ja Venemaa vahelised suhted on niigi teravamad kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist, on Eesti rahva ja riigi huvidega vastuolus viia järjest ellu samme, millega pingeid mitte ei leevendata, vaid neid teadlikult ja tahtlikult kasvatatakse (vt mh sanktsioonide eelnõuga seonduvat). Jääb mulje, nagu soovitakski võimalikult pingelisi suhteid või koguni otsest konflikti Venemaaga. Valitsuse või ka valitsuse selja taga seisvate globalistlike võimuringkondade huve võib see teenida, aga Eesti rahva ja riigi huvides see ilmselgelt ei ole. Kõik, kes sellise programmi elluviimisele kaasa aitavad, kannavad vastutust selle tagajärgede eest, mis võivad olla meie rahvale ja riigile katastroofilised.

(5) Viiendaks on poliitikute kohus seista tegutseda kooskõlas õigete põhimõtetega, mitte alluda survele ja lähtuda sellest, millised valikud oleks populaarsed. Siin on tõsine mõttekoht ka konservatiividele, kelle jaoks peaks usuvabaduse (just nagu ka laiemalt veendumuste vabaduse ja sõnavabaduse) kaitsmine olema väga oluline eesmärk ja ühtlasi autoritaarsete või koguni diktatuuriliste tendentside teostumise tõkestamise vahend. Kui lihtsalt selleks, et mitte sattuda olukorda, kus tuleb end kaitsta alusetute venemeelsuse süüdistuste eest, minnakse kaasa usuvabadusest ülesõitmise ja rahvuslike pingete õhutamisega, siis see annab tunnistust mitte põhimõttekindlusest, vaid konjukturismist.

(6) Kuuendaks on Riigikogus poliitiliste sammude astumine MPEÕK sulgemiseks ilma, et selle esindajad oleks ära kuulatud, vastuolus elementaarsete poliitilise kultuuri põhimõtetega. Sellele osutas ka MPEÕK Tartu piiskop ja Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop Daniel 30. aprillil Riigikogule saadetud pöördumises, kus toonitatakse, et «MPEÕK-l pole aga seni olnud võimalust selgitada oma seisukohti Eesti seadusandjatele – enne kui võetakse vastu otsused, mis puudutavad väga otseselt ka meie Kirikut» ning palutakse võimalust olla ära kuulatud. Riigikogu poolt on niisugune tegutsemine seda näotum, et avaldus plaanitakse vastu võtta ortodokside jaoks aasta kõige suurema püha ehk ülestõusmispühade triduumi esimesel päeval ehk vaiksel neljapäeval. Kuivõrd avalduse vastuvõtmiseks kiirkorras puudub igasugune mõistlik põhjus, võib arvata, et niisugune ajastus pole juhuslik ning et see teenibki eesmärki koht kätte näidata. Pehmelt öeldes on niisugune käitumine inetu.

(7) Seitsmendaks ei ole korrektne tembeldada kogu Moskva Patriarhaati ja sellele alluvat kirikut Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks, sest seda tehes tuginetakse vaid patriarh Kirilli üksikutele väljaütlemistele. Neile väljaütlemistele tuginedes saab anda hinnangu konkreetse isiku seisukohtadele, mitte aga kogu Moskva patriarhaadile, mille osaks on muu hulgas tuhanded kirikud ja kloostrid. Lisaks on üldteada, et vastavalt Bütsantsi traditsioonile on ortodoksi kirikud olnud alati riigivõimuga tihedates suhetes ning nende vabadus jääda kriitilise tähtsusega poliitilistes küsimustes avalikult riigiga eriarvamusele on väga piiratud. 

Kokkuvõtteks võib lisada, et pimedast venevihast kantuna ei saa teostada mõistuspärast poliitikat, mis reaalselt teeniks Eesti rahva ja riigi huve. Vastupidi, selline tegutsemine sillutab teed väga sünge tulevikuperspektiivi teostumisele. See perspektiiv muutub veel tumedamaks teadmises, et Eestis teostatakse võimu viisil, millega tõmmatakse meie rahva ja riigi peale Jumala viha. Kahtlemata on selle ilminguks mullu suvel ellu viidud abielu institutsiooni rüvetamine ja kindlasti nähtub see ka kiriku vastu suunatud rünnakutest. Kõike seda tehes ja põhiseaduses sätestatud vaba ühiskonna ideaalist muudkui taandudes muutub aga Eesti Vabariik üha enam autoritaarsete riikide nägu. Seda protsessi, mida Veiko Vihuri on iseloomustanud stalinistlike mustrite elluäratamisena, on häiriv näha. Aga vähim, mida saame niisugusele asjade käigule vastuseismiseks teha, on öelda julgelt välja, et valitud on vale, hukatuslik tee.

Lõpetan osutusega Pühtitsa kloostri avalikule kirjale, millega pöörduti 26. aprillil Eesti Kirikute Nõukogu poole. Oma pöördumises kirjutab iguumenja Filareta koos õdedega, et klooster, kus on vahetpidamata palvetatud Jumala poole juba 133 aastat, pole kunagi allunud sotsiaalse ja poliitilise elu kirgedele ning et seetõttu puudub riigi sekkumisel kloostri elukorraldusse mingigi ülesehitav mõte. 

«Kloostris palvetati ja tehti tööd Tsaari-Venemaa ajal, Nõukogude Liidu ajal, Eesti Vabariigi ajal ja me loodame siiralt, et meilt ei võeta ära võimalust ka edaspidi pöörduda palvetes Jumala poole, et elu rahus oleks antud kogu Maale, kõikidele riikidele ja kõikidele rahvastele,» toonitavad õed. Oma pöördumise lõpetavad nad üleskutse ja abipalvega Eesti kristlaste poole: «Meie pöördume teie kui kristlaste poole, sõltumata teie usutunnistusest, tungiva palvega osutada Pühtitsa kloostrile igakülgset toetust. Oleme kindlad, et iga usklik mõistab – igasugune poliitika ja seda enam poliitiline surve on absoluutselt mitteomased kloostri asukatele. Klooster on väljaspool poliitikat. Niisugune on meie kreedo. Ja me julgeme loota, et teie palved aitavad viia selle objektiivse tõe Eesti Vabariigi võimudeni, kellesse me suhtume suure lugupidamisega.»

Kristlasena tunnen kohustust sellele abipalvele vastata ja teha, mis minu võimuses, et ebaõiglusele vastu astuda. Seetõttu hääletan homme Riigikogus kõnealusele avaldusele vastu, tehes seda lootuses, et leidub ka teisi saadikuid, kes talitavad samuti. Kui poliitikud soovivad säilitada tõsiseltvõetavust, peavad nad oma tegudega tõestama, et põhimõttekindlus on neile olulisem kui populaarsus.

Mõne aasta eest, kui olin väljumas St Louisi Ajaloomuuseumist, köitis mu tähelepanu kõnniteele paigutatud suur kiviplaat, millesse uuristatud kirjast torkasid silma intrigeerivad sõnad: ilu ja ike. Peatusin, et lähemalt vaadata, ja leidsin järgmise huvitava tsitaadi tuntud kohalikult autorilt Eddy L. Harriselt:

«Minevik on ilu. Ja samas ka ike. Ta paneb paljusid meie seast küsima, kes me oleme, ja vahetevahel laseb meil seda isegi mõista.»

Kiriku ajalugu on ilus ike. Niisugune vaateviis lubab meil möödanikku realistlikult ja tänumeeles omaks võtta. Minevikust kui õpetajast lugupidamine tähendab ära tunda Jumala õnnistust, mis on antud nii paljudele usklikele läbi aegade. Mineviku austamine ebajumalana on karuteeneks nii meile kui ka neile, kes on elanud enne meid. Mineviku ignoreerimine on risk nii meile kui meie tulevikule. Suurim oht aga on tulevikku vaatamine ilma minevikku arvesse võtmata. See oleks nagu ilma tuledeta autosõit pimedal ja pilves ööl.

Meie kultuuris on miski, mis laseb meil minevikku väärastunud uhkustundega kõrvale heita. Sageli peab meie kultuur seda, mis on «moodne» või «tänapäevane», palju väärtuslikumaks ja usaldusväärsemaks kui pikka aega järgitud tõdesid. Kahtlemata pole see piibellik hoiak. Pühakiri ütleb selgelt, et meil tuleb juurduda ja püsida Jumala ajaloolises ilmutuses Jeesuses Kristuses ja Jumala Sõnas, mis kestab igavesti.

«Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud» (2Tm 3:14). Püsi selles, mida sa oled õppinud ja milles sa oled veendunud, ütleb püha Paulus. Ja teisal ta kirjutab: «Sina räägi aga seda, mis on kohane tervele õpetusele!» Me peame «võitlema pühadele kord antud usu pärast» (Jd 1:3).

Ühes selle tsitaadiga muuseumist meenus mulle, mida G. K. Chesterton kunagi kirjutas:

«Traditsioon on see, kui anname hääleõiguse kummalisimale kõigi rahvaklasside seas, meie esivanematele. See on surnute demokraatia. Traditsioon keeldub allumast väikesele ülbele oligarhiale, neile, kes parajasti juhtuvad maa peal ringi uitama… Traditsioon soovitab meil kaaluda iga hea inimese arvamust, isegi kui see juhtub olema meie isa» (G. K. Chesterton, Orthodoxy, Westport, CT: Greenwood Press, 1974, lk 85; tsitaadi eestikeelne tõlge Vanalinna Hariduskolleegiumi Teataja nr 450 järgi).

Kuidas on lood meie, luterlastega, kes me üksnes Jumala armust jääme ustavaks Pühakirjas ilmutatud tõdedele ja usutunnistusele sellest tõest, mis sisaldub Konkordiaraamatus? Millisena me minevikku näeme? Me teeme hästi, kui võtame enda peale oma mineviku ilusa ikke ja laseme tal endale meelde tuletada ja abiks olla selle mõistmisel, kes me oleme, kui oleme selle unustanud või kui tunneme kiusatust iga viimase moehulluse ja trendiga kaasa joosta.

Me ei võta minevikku omaks läbimõtlematult, ebakriitiliselt. Kuid samuti me ei põgene selle eest tuhatnelja, nagu tänapäeval teevad mõned kirikud, visates üle parda kõik õpetused ja tavad, mis vähegi sisalduvad kõigi aegade Kiriku ajaloolises usutunnistuses.

Meie kultuuris on paljudel inimestel suur nälg ja igatsus tõe leidmise järele. See nälg ehtsa vaimuliku tõe järele on nende jaoks kui kauge muusika, mida nad ei mõista, kuid meie jaoks, kes me oleme tõmmatud Kristuse tõesse, on see ülev sümfoonia. Rahu ja ehtsa kindlustunde otsimine kaose ajastul on kui pingsalt pimedusse vahtimine ja väikeste võbelevate valgussähvatuste nägemine kaugel silmapiiril. Kuid nende elu, kes on Kristuses, täidab Tema tõde igavese Sõna ja eluandvate sakramentide sooja ja igavesti küllastava valgusega. Äratagu Jumal meis uut indu Kristuse valguse levitamisel ja aidaku tuua võimalikult palju inimesi kuulama Kristuse evangeeliumi, seda imelist sümfooniat, mis on tõesti tõe sära!

Võib-olla tuleb mineviku tajumine ikkena paljuski selle ilust – ilust, mis lähemal järelemõtlemisel äratab meis kahetsust, kui näeme oma patte ja puudujääke. Kuid siis täidab meid tänutunne Tema vastu, kes on meid välja kutsunud patu ja surma pimedusest elu ja pääste valgusesse. Paljude inimeste jaoks on ju minevik ike, mis neid maha rõhub, pannes neid esitama küsimusi, mis tõusetuvad iga inimese vaikuse ja jõudehetkedel, neil momentidel, mil nad ei saa sulgeda oma kõrvu ega katta oma silmi meid ümbritseva kultuuri hüplike helide ja kujundite ees, mis kogu aeg tormavad ülepeakaela uute naudingute, sensatsioonide ja tühjuse suunas. Veel tänapäevalgi on kajamas Pilatuse küsimus: «Mis on tõde?»

Nimelt Kristuse pärast me võtame rõõmuga enda peale selle mineviku kauni ikke ja peame meeles neid, kes on töötanud ja käinud meie eel. «Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele» (Hb 12:1–2).

Kirik rõõmustab Issanda ülestõusmise võidu üle. Meie eel Kõndinu ilu ja ike haarab meid – ja meie omakorda haarame sellest. Kristus palub sul võtta oma rist ja käia Tema järel. Ta asetab sinu peale jüngerluse ikke, olles ära kandnud sinu patukoorma. Ta asetab sulle oma armu, halastuse ja lunastuse kerge koorma, sest Ta on su vabaks ostnud oma ihu ja vere ristiohvriga. Sedasama ihu ja verd pakub Ta sulle pühal armulaual. Sulle kuulub andestus, elu ja õndsus.

Olgu sul palju rõõmu Issanda ülestõusmise triumfist. Kui sinu kohustuste ja vastutuse koorem, pinged ja mured tunduvad raskena, kui patt ja süü rõhuvad sünge varjuna su südant ja mõtteid, siis hoia veel enam Tema andestava armastuse ligi, Tema ligi, kes armastab sind enam kui oma elu. Ta annab sulle ikka ja jälle rahu, mis ületab kõik inimliku mõistmise. Õnnistagu Issand sinu teenimist.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Artikkel ilmus algselt veebilehes Meie Kirik 2010. aastal

Paul T. McCain (1962–2020) oli Missouri Sinodi Luterliku Kiriku vaimulik

Austatud hr peapiiskop Urmas Viilma, Eesti Kirikute Nõukogu president!

Kallid vennad ja õed Jeesus Kristuses!

Kõigi kohalike kirikute kristlased, kelle jaoks Kristus on elus olev Jumal!

Pöördume teie kui vendade ja õdede poole Kristuses. Meid innustas seda tegema äärmiselt murettekitav olukord, mis on antud hetkel kujunenud meie kloostri ümber.

Maailmas – tolles maailmas, mis on väljaspool kloostri müüre – lõõmavad kired, tekivad vastuolud, lahvatavad sõjad, sealhulgas ka veel eilsete Venemaa ja Ukraina vennalike õigeusklike rahvaste vahel. Kloostri asukate jaoks on see Euroopa keskel lahvatanud relvastatud verine konflikt suure südamevalu allikaks. Oma pidevates palvetes palume me Jumalat ilmutada kõigile Tema jumalikku jõudu ja tuua rahu juurde selles karmis sõjalises kokkupõrkes osalejad, mis sunnib meid meenutama eelmiste maailmasõdade hirmsaid lehekülgi.

Jumal, ärgu olgu see nii!

Meie suureks kurvastuseks püütakse Pühtitsa kloostrit ja selle asukaid kaasata poliitilistesse vastuoludesse, mis on nunnade olemusele võõrad. Eesti Vabariigi võimud tahavad, et me katkestaks veresideme Vene Õigeusu Kirikuga, mis – tema eestseisja, patriarh Kirilli isikus – võttis selles relvastatud konfliktis omaks ühe pooltest. Teisiti öeldes, tahetakse, et me oma initsiatiivil ütleksime lahti stavropigiaalsest staatusest.

Meie poolt on selline samm lihtsalt võimatu – Eesti riigivõimu esindajad muidugi võivad seda mitte teada ja mitte mõista, aga teie, meie vennad Kristuses, teate, mida tähendab kloostri jaoks tema kanooniline side Emakirikuga. Meie saa ja meil pole õigust ühepoolselt seda katkestada, kuna kloostri stavropigiaalne staatus on sisse kirjutatud meie kloostri põhikirja, mida meil pole õigust omal tahtel muuta. Klooster sai stavropigiaalse staatuse 1990. aastal tänu patriarh Aleksius II (Rüdigeri) püüdlustele ja jõupingutustele. Kloostri nunnade jaoks on mälestus temast püha, kuna just tema, olles Tallinna ülemhingekarjane Hruštšovi ajastul, päästis kloostri kinnipanemisest.

1891. aastal asutatud Pühtitsa klooster palvetab vahetpidamata Jumala poole juba 133 aastat. Maailmas on selle aja jooksul toimunud kardinaalsed muudatused. Vene Õigeusu Kirikus taastati patriarhi juhtimine ning patriarhiks on praegusel hetkel alates sellest ajast juba viies Eestseisja. Me tuletame meelde aset leidnud muutusi ainult eesmärgil, näitamaks, et meie klooster pole kunagi allunud sotsiaalse ja poliitilise elu kirgedele ning algusaastatest kuni tänase päevani hoiavad nunnad vankumatut truudust oma missioonile ja kutsumusele, mis seisneb palvetamises ja töötegemises.

Sellepärast olemegi sügavalt veendunud, et riigi sekkumisele, rohkem kui sajandi jooksul välja kujunenud kloostri elukorraldusse, puudub mingigi ülesehitav mõte. Kloostris palvetati ja tehti tööd Tsaari-Venemaa ajal, Nõukogude Liidu ajal, Eesti Vabariigi ajal ja me loodame siiralt, et meilt ei võeta ära võimalust ka edaspidi pöörduda palvetes Jumala poole, et elu rahus oleks antud kogu Maale, kõikidele riikidele ja kõikidele rahvastele.

Meie pöördume teie kui kristlaste poole, sõltumata teie usutunnistusest, tungiva palvega osutada Pühtitsa kloostrile igakülgset toetust. Oleme kindlad, et iga usklik mõistab – igasugune poliitika ja seda enam poliitiline surve on absoluutselt mitteomased kloostri asukatele. Klooster on väljaspool poliitikat. Niisugune on meie kreedo. Ja me julgeme loota, et teie palved aitavad viia selle objektiivse tõe Eesti Vabariigi võimudeni, kellesse me suhtume suure lugupidamisega.

Iguumenja Filareta õdedega

Jüripäeval, 23. aprillil, pühitseti Tallinna toomkirikus piiskopiametisse Ove Sander, Marko Tiitus ja Anti Toplaan. Meie Kiriku toimetus soovib äsja pühitsetud piiskoppidele Kristuse koguduse teenimisel rohkesti Jumala Vaimu juhatust ja tarkust ülevalt. Teeme seda sõnadega, mis on võetud meie usutunnistuskirjadest.

Augsburgi usutunnistus, XXVIII:

Niisiis õpetavad meie omad, et võtmete ehk piiskoppide meelevald tähendab evangeeliumi järgi meelevalda ja Jumala käsku evangeeliumi kuulutada, patte andeks anda ja kinnitada, sakramente jagada ja talitada. Sest Kristus läkitas, Jh 20:21−23, apostleid käsuga: «Otsekui Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.»

Seda võtmete ehk piiskoppide meelevalda saab väljendada ja teostada üksnes Jumala sõna õpetamise ja jutlustamisega ning sakramentide jagamisega kas suurele hulgale või üksikutele inimestele, vastavalt kutsumisele. Sest seeläbi ei jagata mitte materiaalseid asju ja hüvesid, vaid igavikulisi, nagu igavene õigus, Püha Vaim ja igavene elu. Nende hüvede osaliseks ei saa muidu kui kuulutusameti ja pühade sakramentide jagamise läbi. Sest püha Paulus ütleb: «Evangeelium on ju Jumala vägi pääsemiseks igaühele, kes usub» (Rm 1:16).

Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises, kuid jõudu kasutamata, ainult Jumala sõna kaudu. Ja selles on pastorid ja kirikud kohustatud Kristuse sõnade kohaselt piiskoppidele kuuletuma, Lk 10:16: «Kes kuuleb teid, see kuuleb mind.»

Kui nad aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda, Mt 7:15: «Hoiduge valeprohvetite eest.» Ka Paulus ütleb, Gl 1:8: «Aga kui meiegi või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud − see olgu ära neetud!» Ja 2Kr 13:8: «Sest tõe vastu ei suuda meie midagi, ükspäinis tõe poolt.» Ja samas: «Et kasutada seda meelevalda, mille Issand mulle on andnud, ülesehitamiseks, ja mitte mahalõhkumiseks» (2Kr 13:10).

Sama sätestab ka Vaimulik õigus II, küsimus 7, peatükkides Sacerdotes ja Oves. Ja püha Augustinus kirjutab kirjas Petilianuse vastu, et ka korrakohaselt valitud piiskoppidele ei tohi kuuletuda, kui nad eksivad või õpetavad ja sätestavad midagi jumaliku pühakirjaga vastuolus olevat. …piiskoppidel ei ole voli määrata või kehtestada midagi, mis on vastuolus evangeeliumiga, nagu sellele on viidatud juba eespool ja nagu õpetab ka kaanon kogu 9. alajaotuses. … Püha Peetrus keelab piiskoppidel sellise valitsemise, nagu oleks neil meelevad sundida kirikut tegema, mida nad iganes tahavad (1Pt 5:2j).

Apoloogia, XIV:

Samuti teame, et kirik on nende juures, kes Jumala sõna õigesti õpetavad ja sakramente õigesti haldavad, mitte nende juures, kes Jumala sõna ediktidega hävitada üritavad ja tapavad neid, kes õigesti ja põhjendatult õpetavad.

Apoloogia, XXVIII:

«Olge kuulekad oma juhatajaile» (Hb 13:17). See lause nõuab kuulekust evangeeliumi suhtes ja ei sea piiskopivalitsust evangeeliumi kõrvale. Samuti ei peaks piiskopid kehtestama kombetalitusi väljaspool evangeeliumi või tõlgendama oma traditsioone evangeeliumiga vastuollu minevalt. Ja kui nad seda teevad, siis on keelatud neile kuuletuda, nagu on öeldud: kui keegi kuulutaks mingit teist evangeeliumi, see olgu ära neetud (Gl 1:8).

Soome usulisest ajakirjast «Vartija» loeme, et Soomes kogu talve on vaidluse all olnud küsimus Kristuse ülestõusmisest. Vaidlus on alguse saanud sellest, et Soome peapiiskop Johansson keeldus kutsumast suvel ärapeetavale Turu Toomkiriku 700-aastasele juubelile Rootsi peapiiskoppi N. Söderblomi, sellepärast, et viimane oma uuemas teoses, «Kristuse kannatuse ajalugu» (Kristi pinas historia), on mahasalanud Kristuse ihuliku ülestõusmise surnuist. Küsimus on «Vartija» arvates veel seda imelikumaks kujunenud, et Soomest mõnelt poolt on kaastundmust avaldatud Rootsi peapiiskopile. Nii olevat kirikute vahelise sõpruse maailmaliidu Soome komitee Rootsi kiriku vastavale komiteele kahjatsemist avaldanud peapiiskopi Johanssoni ülesastumise pärast. Ka olevat Tampere piiskop J. Gummerus avalikult teada annud, et tema Soome peapiiskopiga ühes mõttes ei ole. «Vartija» toimetaja professor J. A. Pietilä nimetab niisugust ülesastumist – vaatamata sellele, kas peapiiskopi Johanssoni seisukoht õige või väär – sündmataks ning taktituks – kahjulikuks Soome kiriku aule ja selle kiriku sisemisele kindlisele. Väga sapika kirja olevat «Uusi Suomis» piiskop Johannsoni vastu avaldanud ka usuteaduse doktor Virkkunen, millest ka meie ajalehed teatasid.

Rootsi peapiiskop on ka «Vartija» arvates valeteele sattunud, ja seda on ta tõesti, sest kiriku õpetusega ega ka pühakirjaga see kokku ei käi. N. Söderblom seletab, et usk, nagu oleks Kristus lihalikult üles tõusnud, olevat pärit Luuka jutust, et Jeesus leiba ja tüki küpset kala ära söönud (24,42) ja et see kokku ei käivat apostel Pauluse vaadetega.

Paulus tundvat ainult «vaimulikku» ülestõusmise ihu, ütleb N. Söderblom, ja Kristus olevat selles ihus üles tõusnud, millel ei olevat mingisugust ühist hauda pandud ihuga. See on ju otse vastukäiv meie kirikuõpetusele, mis tunnistab, et Kristus sama ihuga üles tõusnud, millega ta hauda pandi. Seda näitavad ju ka evangeeliumid ja iseäranis tühi haud, mida piiskop Söderblom tõeks ei tunnista. Ta vaidleb vasta, toetudes ap. Pauluse ütelusele 1. Kor. 15,36 ja öeldes: «Kui keegi usub, et ülestõusmine sünnib samas ihus, mis hauda pandi, siis see on «rumal». Ei maine ega hingeline ihu ärka elusse, vaid ainult vaimulik ihu, taevalik inimene, taevalik olevus.»

See on muidugi imelik piibliseletus. Paulus ometi seletab samas peatükis, et Kristus pandi hauda ja tõusis kolmandal päeval üles Kirjade järele, ja et ta ennast on näidanud. Pauluse mõttes tõusis ometi hauast üles ajalooline Kristus – sama mees, kes kannatas ja suri, ehk küll ta ihu ülestõustes oli äraseletatud ja teistsuguseks saanud, kui ta enne oli; aga see oli ikka seesama ihu. 1. Kor. 15, 45 ei ütle ju Kristuse ülesmisest ega tema ihu kokkuseadest midagi.

Ristirahvas tunnistab, et Kristuse hauda pandud ihu muutus Jumala väest taevaliseks ja tõusis surnuist üles. Seda näitab ka Kiri ja aastatuhandeline kiriku veendumus. – Rootsi peapiiskop on siis eksiteele sattunud. Prof. Pietilä ütleb asja kohta: «Näib, et kui apostel veel elaks, siis tema küll soovitaks peapiiskop Söderblomile, piiskop Gummerusele ja doktor Virkkusele tähelepanna seda, mis ta Tessaloonika rahvale ütles: «Aga kui keegi meie, mis raamatu sees on, ei võta kuulda, see andke teada, ja ärge segage endid tema sekka, et temale häbi ei saaks. Ärge pidage teda ometi kui vaenlast, vaid manitsege teda kui venda.» (2. Tess. 3, 14.15.)»

See vastolu Soome ja Rootsi kiriku vahel saab, meie arvates, vist veel laineid lööma ja paljude kirikuesitajate südamemõtlemised avalikuks tegema, et selgeks saaks, kes veel maailmas Lutheri puhtast ja võltsimata Jumala sõnast kinni peab ja kes mitte. Seda andku ka Jumal armust, sest segadus ristiusu kirikus kipub juba liiga suureks minema.

Meie Kirik nr 17, 1929.

Piiskoppide usulisest vaidlusest

«Meie Kiriku» nr. 17 tõime sõnumi, mis teatas Soome ja Rootsi Ülempiiskopi vahel tekkinud vaidlusest Kristuse ülestõusmise pärast, ja avaldasime arvamist, et tekkinud vastolu laineid saab lööma ja paljude kirikuesitajate südamemõtlemisi avalikuks tegema. Teatasime ka, et Soomes eneses piiskop J. Gummerus, kes paar korda Eestiski käinud, viimati usupuhastuse juubeli puhul 1924, sealse peapiiskopi vastasrinda on asunud ja ennast Rootsi peapiiskopi N. Söderblomi mõtteosaliseks on kuulutanud. Nüüd toovad ajalehed sõnumi, et juba üks välispiiskop, nimelt Läti piiskop Irbe, ka ennast vaidluse hulka on seganud. Selle kohta loeme «Päevalehest»: «Hels. Sanomate» teatel on nüüd Läti piiskop Irbe mõne aja eest kirjateel Soome peapiiskopilt seletust palunud, mil põhjusel viimane arvab, et Rootsi peapiiskop on loobunud ev. luteruse usu õpetuse aluselt. Piiskop Irbe ei olevat ei N. Söderblomiga juttu ajades ega tema kirjutusi lugedes midagi leidnud, mis õigustaks peapiiskop Johanssoni leppimatut esinemist Söderblomi vastu. Sellest oletab Irbe, et Johansson põhjendab oma seisukohta, kas Irbele tundmatuile Söderblomi kirjutistele, või küsimuses on täielik väär-arusaamine. – Seni ei olevat peapiiskop Johansson kirja peale veel vastust annud.

Selle vastu on peapiiskop Söderblom «Svenska Dagbladeti» kaastöölise küsimuse peale oma seisukohta järgmiselt seletanud:

Olen tähendanud, et Kristuse ülestõusmise küsimus ei puuduta mitte ainult mind, vaid kõigepealt apostel Paulust, kes 1. Korintuse raamatu 15. peatüki 50-s salmis kirjutab: «Liha ega veri ei või Jumala riiki pärida.» Vahe, mis minu arvates on lihaliku ja vaimuliku ihu vahel, on sõnasõnalt mainitud Korintuse raamatu 15 p. 44-das salmis: «Lihalik ihu külvatakse, vaimulik ihu äratatakse üles.»

Oma kirjutusega peapiiskopile Johanssonile on ka Läti piiskop Rootsi peapiiskopi vaate pooldajate rinda asunud. Peapiiskop Söderblomi seletused «Svenska Dagbladetile» aga näitavad uuesti, et N. Söderblom lutherliselt aluselt on kõrvale astunud. See selgub sellest:

1. et N. Söderblom toetub oma väites ainult ühele peatükile piiblis ja ei mitte tervele piiblile, mille üleüldine, kõiki ülestõusmise kohta käivaid ütlusi piiblist kokkuvõttev väljendus on kindlaks tehtud meie usutunnistuskirjades, mis meie usuõpetuse juhtnööriks on vastu võetud ja millede peale ka piiskopid oma vande on annud.

2. et N. Söderblom oma seletusega vastollu astub üldkiriku usutunnistusega, mis ka lutherliku kiriku aluseks on vastu võetud ja mida vist peapiiskop isegi jumalateenistusil Rootsis ette loeb: «mina usun liha ülestõusmist».

3. et N. Söderblom oma seletuses mitte ei uuri järele ega näita, mis piibel sõna «liha» all mõistab, vaid «liha» võtab selles mõttes, nagu sellest aru saadakse harilikus elus lihapoodides. Selgub ju Jeesuse sõnastki: «mis lihast on sündinud, on liha», et «liha» mõiste palju laiem on kui see olus, mis meie konta varjab, nõnda et ka kõik inimeste vaimlised saavutused on «liha», nii et «liha» sõna piiblis õieti tähendab pattu edasi andvat allust inimese sees.

4. et N. Söderblom on tähelepanemata jätnud ap. Pauluse  enese seletuse (Ap. teg. r. 13, 34) , kus apostel ütleb, et Kristus iial ei pidanud äramädanemist nägema, ja seda tema ülestõusmise peale seletab. Sellega on ometi öeldud, et Kristuse ihu hauda ei jäänud ja tema sama ihuga hauast tõusis, mis hauda pandi, kuna see ihu mädanemisprotsessi algust ka ei näinud, küll aga ülestõustes ära seletati.

5. et N. Söderblom ei ole väärt arvanud arvesse võtta, et lutherlik kirik tervelt 50 aastat on võidelnud kõigi valeseletuste vasta Kristuse liha kohta, nimelt Marburgi kõnelusest 1529 kuni «Üksmeele õpetuse» (Formula Concordiae) valmimiseni 1579, ja et selle võitluse saavutused täiesti N. Söderblomi seisukohta kui ebalutherlised hukka mõistavad.

Edaspidi ehk saame küsimust «M. K.» ridadel sügavamini selgitama, milleks vist veel juhuseid saab olema. Sest arvata võib, et vaidlus nüüd nii pea peatuma ei jää ja ka mõju peaks avaldama tänavuaastase lutherlise üleilmlise kongressi käigule Kopenhagenis Daanimaal, selle aasta juunikuus.

Meil Eestis on muidugi «Protestantline Ilm» hõiskamas Rootsi piiskopi seletuste üle ja lootust avaldamas, et nüüd «värskem» vaim lutherlisse kirikusse tungib. Meie loodame, et tuul tõuseb, mis puhastust toob ja lutherlise nisu haganaist lahutab, ja et juubeliaasta meid mitte muidu ei ole pannud meelde tuletama M. Lutheri Väikest Katekismust.

Meie Kirik nr 20, 1929

Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu argumentatsioon uue abielukäsituse põhjendamiseks paistab teoloogiliselt nõrgana ning tundub juhatavat tõsisesse kristoloogilisse hereesiasse.

Jeesus kinnitab Uues Testamendis mehe ja naise vahelise abielu: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks? Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19)

Piiskopid teavad seda väga hästi. Nende argumentatsioon aga lähtub sellest, et võrreldes tolle ajaga on olukord muutunud ning meil on nii palju uusi teadmisi, et nüüd tuleb asju tõlgendada teistmoodi. Oma ettepanekus kirikukogule ütles piiskoppide kogu: «Arutledes kiriku abielukäsituse üle, tuleb arvestada sügavamate teadmistega soolisuse ja seksuaalsuse tekkest ja arengust.»

Veelgi selgemalt rääkis sellest Espoo piiskop Kaisamari Hintikka rahvusringhäälingu Yle saates «A-stuudio». Ta ütles, et «meil tuleb aru saada, et Piibli tekstid on loodud sellises kontekstis, milles arusaamine nii inimese kui seksuaalsuse mitmekesisusest on olnud üsna piiratud.»

Neist argumentidest tundub loogiliselt järelduvat, et Jeesus ise ei teadnud nii inimese kui seksuaalsuse mitmekesisusest seda, mida teame meie. Sellepärast saame meie otsustada selles olukorras paremini kui Jeesus. Tema oli oma aja produkt ning kõneles oma kaasaegsetele inimestele.

Kristluse seisukohalt on taoline järeldus siiski võimatu. Kas piiskopid on sellele üldse mõelnud? Kuidas saab pärast sellist järeldust üldse usutavalt õpetada, et Jeesus on kõigeväeline Jumala Poeg? Kui ta isegi inimese seksuaalsusest ei teadnud rohkem kui meie aja inimesed, mida oleks tal meie aja inimestele kõigi muude asjade kohta enam öelda? Miks peaks teda üldse mingis küsimuses kuulama?

Kas pärast taolise teoloogilise meetodi omaksvõtmist jääb kristlikust usust üldse midagi järele?

Taoliste argumentidega uue abielukäsituse edendamine on vaimulikus mõttes erakordselt ohtlik. Tundub, et praktikas viib see Jeesuse jumalikkuse eitamiseni, sest implitsiitselt peetakse teda ekslikuks inimlikuks õpetajaks. Eriti kuna Jeesus tundub oma abielukäsituse rajavat loomisele ega pea seega abielu muutlikuks ühiskondlikuks institutsiooniks, mis igal ajastul on erinev.

Seega kõlavad piiskoppide kogu põhjendused veel hereetilisemalt kui ettepanek ise. Issand, halasta luterliku kiriku peale, kes taolisele teele astub.

Tõlkinud Illimar Toomet

Santeri Marjokorppi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja. Avaldatakse autori loal

Stalini ajastut iseloomustasid poliitilised nõiajahid ja riiklikud repressioonid nende suhtes, kes kaldusid Partei ametlikust kursist kõrvale. Eksinuid hurjutati ja mõisteti hukka parteipleenumitel, paljusid neist represseeriti. Ühiskonnas valitses hirmu- ja pealekaebamise õhkkond. Süü konstrueeriti enamasti loogikavabalt, suvaliselt – sa oled süüdi, sest sa oled süüdi – ning mitte keegi ei võinud olla kindel, et ühel heal päeval ei osutu ka tema kodanlikuks natsionalistiks või imperialismi agendiks.

Sarnased mustreid näeme praegu kordumas seoses Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga. Ehkki selle kiriku ja tema koguduste või ametikandjate vastu ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, mis viitaks õigusrikkumistele, pingete õhutamisele Eesti ühiskonnas või muul viisil Eesti-vastasele tegevusele, on alustatud avalikkuses ulatuslikku vaenukampaaniat, mida õhutavad riiklikud struktuurid ja süsteemimeedia.

Kõigis südametunnistusega inimestes tekib sõnulkirjeldamatu vastikustunne, kui vaadata, kuidas näiteks ajaleht Postimees veab nõiajahti MPEÕK vastu. Just selle väljaande veergudel kuulutati Kremli mõjuagendiks üleilmselt kuulus Eesti õigeusklik helilooja Arvo Pärt.

Postimees on avatud MPEÕK suhtes marutõbe põdevate Ahti Kallikormi või Kadri Paasi otseselt laimavatele kirjutistele. Näiteks 2. aprillil kuulutas Kallikorm, et 32 kogudust Eestis (!) on andnud sõjale Ukrainas heakskiidu. Tema kõnepruugis on hämmastavaid kattuvusi näiteks väljaandes Talurahva Hääl 25. märtsil 1941 avaldatud artikliga, kus Bezbozhniku (Jumalatu) varjunime all süüdistatakse pappe ja kirikut, et nad «paluvad kõikjal jumala õnnistust oma kodanluse relvadele».

Seoses Kadri Paasi kirjutisega märgib õigeusu Püha Johannese Kooli direktor, et selles on võetud «kasutusele kõik demagoogilised võtted, et tõmmata võrdusmärk kristliku kogukonnakooli ja riigireeturite vahele. Ühte patta on pandud Taliban, sõjaroimar Putin, patriarh Kirill, Eestis tegutsevad kogudusevaimulikud, kodanikualgatusliku kooli õpetajad ja lapsevanemad ning Arvo Pärt. Traditsiooniliselt kubiseb ka Paasi seekordne artikkel valeväidetest ja laimust.»

Rahvavaenlaste ja imperialismi käsilaste paljastamisega tegeleb ka Postimehe 9. aprilli juhtkiri, kus muuhulgas öeldakse: «Lääs peab mõistma, et traditsioonilise usuvabaduse sildi all tegutseva Venemaa õigeusu kiriku organisatsioon kuritarvitab demokraatliku, vaba ühiskonna privileege, eesmärgiga tegeleda mõjutus- ja võib-olla ka luuretegevusega.» Lääs – see tähendab, meie liitlased ja patroonid, kes võiksid meid manitseda.

Milles need usuvabaduse kuritarvitused faktiliselt seisnevad, mis laadi mõjutustegevusega on tegeldud ning kes ja kus on luurajad, seda ei öelda. Lihtsalt on kleebitud rahvavaenlase silt, et kutsuda ühiskonnas esile pahameelt ja koguni viha väidetavalt meie demokraatlikke vabadusi kurjalt ära kasutava sisevaenlase vastu.

Vaenukampaania õhutajad mängivad inimeste eelarvamustele ja madalatele tunnetele. Seda tehes külvatakse pimedust inimeste hinge. Meis kõigis on mõtteid ja tundeid, mida kristlastena peame suutma kontrollida. Nõiajahiga kaasa minek tähendab hinges pulbitsevatele tumedatele tunnetele voli andmist, mida saab õigustada mõttega, et nii on moraalselt õige, ehkki Jumala ees jääme süüdi kurjale kaasa aitamises. Seetõttu saab öelda, et nii nagu sõda on suur patt Jumala ees, sest see vallandab – motiividest sõltumatult – kurja inimhinges ja ühiskonnas, nõnda ei ole ka poliitiline nõiajaht midagi muud kui «pimeduse tund ja meelevald», sest see toob kaasa vaid viha, vaenu ja ülekohut.

Õigusriik ei ole sõnakõlks, vaid vahend omakohtu ja ülekohtu kammitsemiseks. Kui mõni organisatsioon või selle juht on süüdi konkreetsetes õigusrikkumistes, siis tuleb vastavalt sellele käituda. Kellegi teise süüd ja vastutust ei saa üle kanda neile, kes pole sellega kuidagi seotud. Konkreetselt: mida kurja on teinud MPEÕK kogudused, vaimulikud ja usklikud? Nende kollektiivne karistamine võib mõne «patrioodi» hinge täita üürikese rõõmuga, et «sibulatele» näidati koht kätte, kuid saavutatud ei ole muud kui niigi habraste ühiskondlike lõimede rebenemist. Kui naaberriigi ühiskondlikus elus puhutakse parasjagu välja manatud stalinismi vaimule uut elu sisse, siis ei pea meie siin Eestis tegema sedasama, ehkki kiusatus on kange.

Eelkõige tahaksime selgitada meie Kiriku staatust Eestis ja suhet Moskva Patriarhaadiga.

1. Meie Kirik. Me oleme Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (lühendatult MPEÕK). Eesti keele grammatika sunnib meid sõnu selliselt seadma, et kõigepealt kuuleme-näeme MP ja siis EÕK. Tegelik pilt on ikkagi selline, et meie Kirik on ajalooliselt siin Eestis tegutsev Õigeusu Kirik, mis on nii ajalooliselt kui kanooniliselt seotud MP-ga. Kirikusse kuuluvad Eestis elavad inimesed. Nende seas on erineva kodakondsusega inimesi (eesti, vene, ukraina, valgevene, ilma kodakondsuseta jne), kellel kõigil on meie põhiseadusest lähtuvalt õigus usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadusele.

2. Väga tihti kantakse kõik Moskvas toimuv automaatselt üle ka meie oludesse. Öeldakse, et me oleme patriarhi ja Vene Õigeusu Kiriku (edaspidi VÕK) otsealluvuses. Praegu väga teravalt, aga ka varem on meid üritatud teha otseselt vastutavateks näiteks patriarhi sõnade eest. See ei ole nii. Tegemist on vääritimõistmisega. MPEÕK ei saa ja ei vastuta patriarhi sõnade eest.

3. Kanoonilised ja administratiivsed sidemed. Mida võiks siis öelda administratiivsest alluvusest? Kui keegi arvab, et Moskvast antakse otsene käsk, ukaas jne, sellisel kujul alluvust ei ole. On kanooniline side. Eesti Kirik sai 1920. a. Vene Õigeusu Kiriku patriarh Tihoni poolt iseseisvuse kiriklik-administratiivsetes, majanduslikes, hariduslikes ja kiriklik-ühiskondlikes suhetes. S.t et Kirik toimetab siin kohalikes tingimustes vastavalt kohalikele oludele. Me räägime siin kanooniliste sidemete hoidmisest erineva taseme struktuuride vahel. Patriarhid vahetuvad, kuid kanoonilised sidemed jäävad. Inimesed Kirikus võivad eksida. Aga iga inimliku eksituse peale pole võimalik Kirikut vahetada.

4. Miks me ei saa lõhkuda kanoonilisi sidemeid? Me ei saa ühepoolselt lõhkuda selliseid kanoonilisi sidemeid, sest me oleme autonoomses staatuses. See pole meie võimuses ja see oleks meie südametunnistusega sügavas vastuolus. Seda esiteks. Teiseks, VÕK pole võtnud vastu kiriklikul tasemel midagi sellist, mis sunniks selleks Kirikust lahkuma. Rahvusliku Kogu puhul pole tegemist kirikliku struktuuriga ja seda enam ei saa seal vastu võetud dokument olla aluseks mingite kiriklike sidemete lõhkumisele.

5. Patriarh ja Kirik. Meil on kanooniline seos kogu Kirikuga ja patriarhiga kui eestseisjaga. Kanoonilised seosed tähendavad ka vastastikku teineteise eest palvetamist Kui me räägime palvest patriarhi või ka riigivõimude eest, siis me mõistame seda kui meie poolt Jumalale esitatud soovi, et Issand suunaks nii kiriklikke kui ilmalikke valitsejaid tõe tundmisele ja selle järgi käitumisele. Palve ei ole mõistetav heakskiidu andmisena inimese tegevusele.

6. MPEÕK liitmine Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. On õige mitmeid põhjuseid, mis täna teevad Kirikute ühinemise väheusutavaks. Ajalooliselt on need Kirikud küll mõlemad välja kasvanud Vene Kirikust ja patriarh Tihoni poolt antud autonoomiast. Aga hilisem aeg on teinud palju korrektiive. 1993. aastal tekkis lõhe Õigeusu Kirikus ja selle lahendamiseks otsiti erinevaid võimalusi. Kokkulepe saadi lõpuks 1996 Zürichi kohtumisel, kus osalesid Moskva Patriarhaadi ja Konstantinoopoli Patriarhaadi esindajad. Selle kokkuleppe märksõnadeks olid «rahu» ja «võrdsed õigused». Võrdsed õigused nii kiriklikus kui juriidilises mõttes. Kogudustele anti õigus teha oma valik ja edasi pidid mõlemad struktuurid tegema koostööd, et kogudused need õigused ka kätte saaksid, sh ka ajaloolise järjepidevuse tunnistamise mõlemal juhul koos siit tulenevate õigustega. Midagi sellist kahjuks siiski ei realiseerunud. Selline usaldamatus püsib ka praegu ning inimesed püsisid meie Kirikus ka sel ajal, kui sellel ei olnud juriidilise isiku staatust. Kui praegu hakata seda situatsiooni jõupositsioonilt lahendama, siis näeme siin väga tõsist riivet usu-, südametunnistuse- ja veendumuste vabadusele ja see tähendab väga suure osa inimeste põhiseaduslike õiguste rikkumist.

7. Süüdistused julgeolekuriskide tekitamises. Nädal tagasi avaldasime Sinodi läkituse, milles tunnistasime, et ei nõustu väljaütlemiste ja ideedega, mis on toodud Vene Rahvusliku Kogu dokumendis. Me rõhutasime, et meie koguduste liikmed tunnetavad end osana kohalikust ühiskonnast ja meile jääb arusaamatuks, miks meid pidevalt üritatakse välja tõugata. Me ei saa rääkida iga üksikisiku mõttelaadi tasemel, kuid me saame rääkida Kiriku juhtkonna ja preestrite tasemel, kes seda suhtumist ka rahvale edasi kannavad. Aga puutume kokku otse vastupidisega. Eelkõige massiteabevahendite läbi. Aga ka riigivõimude poolt. Astudes konkreetse Kiriku vastu, astub riik teatud osa oma elanike ja kodanike vastu, nende usuvabaduse vastu. Kas meie vastu suunatud viha õhutamine on millegagi õigustatud? Me ei tunne, et oleksime andnud selleks põhjust. Kas just see ei ole julgeoleku riski suurendamine?