Piibel, Jumala sõna, õpetab selgesti, et tõeline Jumala rahvas ja Iisrael on Jeesus Kristuse kogudus, kelles täitub esiisa Aabrahamile antud tõotus.

Jumala tõotus ja leping

Jumal tõotas Aabrahamile: «Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!» (1Ms 12:2j)

Siinai mäel ütles Jumal Moosese kaudu Iisraelile: «Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.» (2Ms 19:5jj)

Apostel Peetrus kõneles templis juutidele: «Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille Jumal sõlmis teie isadega, kui ta Aabrahamile ütles: «Ja sinu soos õnnistatakse kõiki maailma suguvõsasid.» Jumal on esmalt teile oma sulase Jeesuse üles äratanud ja teie juurde läkitanud teid õnnistama, kui te igaüks pöördute oma tigedusest.» [Toimetaja rõhutus.]

Nüüd aga on kristlased Jumala rahvas ja preesterkond

Apostel Peetrus kinnitas kristlastele: «Teie aga olete «valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust», kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on.» (2Pt 2:9jj)

Apostel Johannes kristlikele kogudustele: «kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale – temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti!» (Ilm 1:6)

Iisraeli kuuluvad need, kes usuvad ja on ristitud

Apostel Paulus õpetas: «Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael, ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased… See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.» (Rm 9:6jj)

«…need, kes on usust, on Aabrahami lapsed. Kuna aga Pühakiri nägi ette, et Jumal teeb paganad õigeks usust, siis ta kuulutas ette Aabrahamile rõõmusõnumit: «Sinus õnnistatakse kõiki paganaid.» Nõnda siis õnnistatakse neid, kes on usust, koos uskliku Aabrahamiga. … Aga tõotused on antud Aabrahamile ja tema soole. Ei öelda: «Ja sinu sugudele», otsekui paljude kohta, vaid nagu ühe kohta: «Ja sinu soole», kes on Kristus. … Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.» (Gl 3:7jj, 16, 26jj)

Lõpuks pääseb kogu Iisrael

Apostel Paulus paganate ja juutide pöördumisest: «Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael.» (Rm 11:25–26)

Kristliku ühtsuskultuuri lagunemisega mitmel pool läänemaailmas on tema koha haaranud kummaline väärtusvaakum. Ühiskonna keskmesse on hiilinud nihilism.

See ei ilmuta end suurte filosoofiliste deklaratsioonidena, vaid argise hoiakuna, mille kohaselt ei tohi elul olla viimselt mõtet ega väärtustel kindlat alust. Kõiki püüdeid ehitada või kaitsta ühist moraalset vundamenti tõlgendatakse sellises õhkkonnas võimuhaaramisena või sildistatakse teisi hukkamõistvaks või tõrjuvaks.

Kui mitte millelgi ei tohi olla tähendust, tajutakse ohtlikuna kõike, mis midagi tähendab.

Väärtusvaakumis on tõe koha haaranud subjektiivsed kogemused. Inimese tundes või selle tõlgenduses ei tohi kahelda, sest see tähendab kohe solvamist, vägivalda või rõhumist. See ei tähenda sugugi, et kogemusi ei peakski kuulama, vaid et need on saanud puutumatuks ka siis, kui vajaksid kriitilist hindamist ja korrigeerimist. Kogemus on saanud pühaks, kriitika eest kaitstud autoriteediks. Keeld kogemust kritiseerida või tegelikkusega võrrelda  tähendab surma ratsionaalsele mõttevahetusele.

Eriti paljastav on viis, millega väärtustesse suhtutakse. Tugevaid moraalseid veendumusi tõlgendatakse ilma pikemata võimu kasutamisena. Religioosne usk või arusaam objektiivsest moraalist saab ohuks vabadusele ning sageli võrdsustatakse see autoritaarsuse või äärmuslusega.

Väärtuste puudumist esitletakse neutraalse ja turvalise vaatenurgana. Aga väärtuste puudumine ei ole neutraalne. See on väärtus iseeneses ning pealegi veel selline, mis ei talu konkurentsi. See tekitab omapärase olukorra, kus ühiskond, kes mõistab hukka hukkamõistmise, mõistab armu andmata hukka need, kes julgevad rääkida tõest ja tähendusest.

See saab nähtavaks ka moraalist rääkivas keeles. Sõnad «hea» ja «kuri» on tänapäeva inimese jaoks saanud liiga kangeks ja absoluutseks. Tasapisi on need asendatud terapeutilise sõnavaraga – asjad on probleemsed, ebaeetilised või sobimatud. Kurjast saab protsess, struktuur või kõrvalekalle, mille eest mitte keegi ei vastuta. Halba pannakse küll häälekalt pahaks, aga sellel puudub sügavam sisu. Kui kurja ei peeta enam isiklikuks moraalseks eksimuseks, vaid nimetuks nähtuseks või struktuurseks kõrvalekaldeks, vastutus hajub.

Kui kängub moraalist rääkiv keel, kängub ka võime näha patu tegelikkust ja tõsidust. Taolisel puhul on keeruline kutsuda inimest tõelisele meeleparandusele. See on kristlastele tõsine probleem, sest ärkamised on ajaloos tekkinud just patutundmisest ja meeleparandustegudest. Kristlus on alati rääkinud patust ja armust ning heast ja kurjast.

Kristlik usk on selles kultuurilises tohuvabohus tulejoonel, sest ta ei lepi sellega, et olla lihtsalt üks arvamus teiste hulgas. Ta kuulutab Kristust tee, tõe ja eluna. Julgust teha vahet tõel ja valel, õigel ja vääral, tajutakse küll ohtlikuna, aga ometigi on see ainuke lootus maailmale, kes juba on kaotanud võime neid teineteisest eristada.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Kas juutidel õnnestub Jeruusalemmas tempel uuesti üles ehitada? Kaks templit on neil seal olnud, kuid ligi kaks tuhat aastat on nad oma usuelus pidanud läbi saama ilma templita. Koht, kus juutide tempel kunagi seisis, on juba sajandeid moslemite valduses.

Templiteenistus Jeruusalemmas

Templiteenistuse aeg kestis Iisraeli koguduses umbes tuhat aastat. Esimese templi püstitas kuningas Saalomon 960. aastatel enne Kristust ning see hävis aastal 586 või 587, kui kaldealased vallutasid Jeruusalemma ja viisid rahva «Paabeli vangipõlve». Esimene tempel püsis niisiis üle 370 aasta.

Teine tempel valmis aastal 516 eKr ja püsis ligi 600 aastat. Selle templi pühitses uuesti Juudas Makkabeus aastal 165 eKr – kolm aastat pärast seda, kui kuningas Antiochos IV Epiphanes rüvetas seda paganliku ohvriga. Kuningas Heroodes, kelle ajal sündis Jeesus, lasi templi uhkemaks ehitada. Kui selle templi toredusele juhiti Jeesuse tähelepanu sõnadega «Õpetaja, ennäe, missugused kivid ja missugused hooned!», vastas Ta: «Kas sa pead silmas neid suuri hooneid? Ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!» (Mk 13:1j). Tõepoolest, suurejoonelised ehitustööd lõppesid kõigest paar aastat enne templi hävingut aastal 70 pKr, mil roomlased vallutasid Jeruusalemma. Sellest ajast peale ei ole juutide seas templiteenistust enam olnud.

Uustestamentlik pärimus kõneleb, et Kristuse surres kärises templi vahevaip – mis varjas kõige pühamat paika – lõhki (Mt 27:51). Seda tuleb mõista kui preesterliku vahenduse vajaduse sümboolset lõppemist, sest Kristus sai uue lepingu ainsaks ja täiuslikuks ohvriks ning ühtlasi selle ohvri Jumalale toonud preestriks. Nagu on öeldud Kirjas heebrealastele (9:11j): «Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse.»

Kolmas tempel?

Meie ajal, kui aastasadu eksiilis elanud juudid on hulgaliselt naasnud oma ajaloolisele kodumaale ning loonud seal ilmaliku Iisraeli riigi, on tekkinud küsimus, kas Jeruusalemma Templimäel oleks mõeldav taastada ka kunagine pühamu. Paljud usklikud juudid loodavad seda, peavad seda vajalikuks, palvetavad selle pärast ja valmistuvad selleks.

Probleem on aga selles, et Templimägi on jätkuvalt moslemite kasutuses. Juutide kunagise templi kohal või selle läheduses asub pilkupüüdva kuldse kupliga Kaljumošee (ehitatud 691 pKr). Templimäel on veel teinegi oluline mošee – Al-Aqsa mošee. Pealegi on autoriteetsed rabid keelanud juutidele Templimäele minemise. Ollakse seisukohal, et templiteenistus taastatakse alles siis, kui Messias tuleb.

Rabi Eliezer Wolf loetleb tingimusi, mis peavad olema täidetud, enne kui alustatakse templi taastamist: rohkem kui pooled juudid peaksid elama Iisraelis; paljude arvates on vajalik, et Jeruusalemmas valitseks kuningas või prohvet; tuleb jõuda selgusele templi ehitamise eeskirjade tõlgendamises; välja selgitamist vajab altari täpne asukoht; templit ei saa ehitada rituaalse ebapuhtuse seisundis; preesterkond (kohanim) peab tõendatult põlvnema Aaronist.

Templiteenistuse taastamine on olulisel kohal ka kristliku sionismi ideoloogias, milles nähakse juutide tagasipöördumist oma ajaloolisele kodumaale ja ilmaliku Iisraeli riigi rajamist 1948. aastal piibellike ettekuulutuste täideminekuna ja ühtlasi märgina Jeesuse peatsest naasmisest.

Kristuse ihu on uus tempel

Kuidas peaksid kristlased suhtuma templi ja ohverdamise taastamisse Jeruusalemmas? Kas see muudab midagi Kristuse järgijate jaoks? Kristlastena usume, et Kristuse ristisurmast peale kehtib Jumala ja Tema rahva vahel uus leping, mis muudab vanatestamentliku kultuse ebavajalikuks. Johannese evangeeliumis on talletatud Kristuse sõnad: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» (Jh 2:19) Johannes täpsustab: «Aga tema mõtles «templi» all oma ihu».

Uues Testamendis räägitakse kristlikust kogudusest kui Kristuse ihust. Kristus pani aluse uuele templile – ristikogudusele ehk Kirikule, mis püsib maailmaajastu lõpuni. Inimkätega ehitatud tempel Jeruusalemmas hävis ja templiteenistus lakkas. Uus tempel on rajatud Kristuse ainukordsele ristiohvrile, mistõttu ei ole vana lepingu templiteenistus pattude lepitamiseks enam vajalik. «Kuid tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões,» ütles Jeesus Samaaria naisele, kes tõstatas küsimuse sellest, kas Jumalat tuleb teenida Jeruusalemmas või Samaarias (vt Jh 4).

Apostel Paulus rõhutab, et kristlaskond on uus, vaimulik tempel, «ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise … kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus» (Ef 2:20jj).

Judaistid võivad teha katse ehitada kunagine Jeruusalemma tempel jälle üles. Seda katset võivad saata apokalüptilise mastaabiga sündmused. Õndsuslooliselt puudub aga templi kui ohverdamispaiga järele vajadus, sest Jumala päästetöö toimub nüüd kristliku Kiriku kaudu. Kristuses täituvad Iisraelile antud tõotused. Näiteks prohvetite Jesaja ja Miika ettekuulutustes, mis kõnelevad paganate tulvamisest Issanda koja juurde aegade lõpul («Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde», Js 2:2), osutatakse rahvaste pöördumisele Kirikusse, mis on Kristuse ihu tempel, püsitatud Jeruusalemmas kolme päevaga inimkätega tehtud templi asemele.

Kaks Jumala templit on hävinud, kolmas – Jeesus Kristuse Kirik – püsib aegade lõpuni ja neljandat ei tule iialgi.

Loe lisaks:

Kirik on tõeline Iisrael

Judaism ja islam kui kaks väärõpetust

Kristluse ilmalikustumine ei alga tavaliselt Jumala eitamisest. Sagedamini algab see vastupidisest: kristluse tähendust laiendatakse nii, et seda tahetakse näha peaaegu kõiges. Lammutatakse piir usu ja maailma vahel, kõik tahetakse teha kristlikuks ning koos sellega tehakse kristlikust usust miski, mis ei eristu enam millestki.

Kui kõik kuulutatakse pühaks, kaotab pühadus tähenduse. Kui kristluse definitsioon venitatakse katma mida iganes, on tulemuseks kristliku usu tühistamine. Kristlust ei ole võimalik enam ära tunda ning see, mida ei ole võimalik enam millestki eristada, seda pole enam mitte millekski ka vaja. Piiride kaotamine ei tee kristlust mitte tugevamaks, vaid lõhub selle sisemise loogika.

Kui kogu tegelikkust nähakse juba ette Jumala kuningriigina, läheb kaotsi kristliku usu toodav vastuolu: piir püha ja argise, Jumala ja maailma, armu ja patu vahel.

Taoline usk pea kurja enam oma vastaseks ega pattu meie elu kõige ohtlikumaks asjaks. Sellepärast ei ole tal vaja ka Kristust Lunastajana. Jeesusest saab inspiratsiooniallikas, vaimne võimestaja ja moraalne eeskuju, aga mitte ristilöödud Issand, kes kutsub meeleparandusele ja usule. Kui kõik on juba ette päästetud, pole kuulutust ristist enam vaja.

Sageli seostub sellega nõue kiriku kaasajastamiseks, kuid harva öeldakse selgelt välja, mida sellega silmas peetakse. Piibellikus mõttes elab kristlane maailmas, aga mitte maailmast. Nüüd aga nõutakse kirikult elamist maailmas nõnda, et ta mitte kuidagi ei vastanduks maailmale. Viimselt on küsimus maailmaga mugandumises.

Ehkki taoline kristlus räägib palju vaeste ja rõhutute eest, vihjab see samas, et kirik ei tohi vastanduda domineeriva kultuuri moevoolude ja väärtustega. Teisisõnu eeldatakse kirikult kohanemist tugevate ja võitjate arusaamadega. Nõnda hakatakse nõrgemate asemel teenima võimukandjaid ning kaotatakse enda prohvetlikkus.

See tuleb esile näiteks Turu abipiiskopi Mari Leppäneni kolumnites ajalehes Helsingin Sanomat, milles kirik on ühte sulandunud riigi kõige mõjukama meedia väärtusruumiga. Taoliselt on evangeelse-luterliku kiriku juhtkond suuresti liitunud võimukandjate mõttemaailmaga. Sellesuunalise kriitika puudumine on otse silmatorkav.

Kirikus kardetakse jäämist ühiskonna äärealale. Kardetakse väiksust, nõrkust ja lahterdamist vanameelseks. Siiski näitab ajalugu, et kirik ei sure oma väiksuse pärast. Kirik sureb siis, kui ta lakkab olemast kirik. Ta sureb, kui ta loobub oma identiteedist.

Kartes osutuda tõrjutuks püüab kristlus jääda ellu, matkides oma keskkonda. Taoline enesekaitse on ennasthävitav. Kirik, mis püüab omandada oma keskkonna värve, kaotab just selle, mis teeb ta äratuntavaks, eristuvaks.

Kristlik usk ei säili mitte sulandudes, vaid tunnistades, mitte matkides, vaid eristudes, mitte kuulutades maailma juba ette pühaks, vaid kutsudes kõiki meeleparandusele ja usule.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Fotol Tudulinna kirikud: vana kirik on ehitatud aastal 1766, seda laiendati 1862; uus kirik valmis 1939. 1920. aastatel tekkis koguduses usuline lõhe, kui kogudust saabus teenima noor liberaalsete vaadetega kirikuõpetaja Voldemar Kuljus. Konservatiivne osa kogudusest eraldus, asutas 1927. aastal uue koguduse ning ehitas olemasoleva kõrvale uue kiriku, mis on pühakojaks jäänud tänini. Mõlemad kogudused liideti 1947. aastal. Vana kirik seisab kasutuseta.

Maailm on täis halbu uudiseid. Ebakindluse pitseriga on märgitud rahvusvaheline poliitika, suurriikide suhted, majandus ja ühiskondlikud olud. Nii mõnigi kaasmaalane mõtleb murega tulevikule: kuhu me oma rahvaga suundume – kas meil on lootust?

Nii mõnigi ootab taolises olukorras, et meedia pakuks meile rohkem häid uudiseid. Kristliku ajalehena meil ongi pakkuda tõeliselt häid uudiseid. Me tahame kuulutada evangeeliumi ehk head uudist Jumala armust ja päästest.

Samas ei saa me peita oma silmi tegelikkuse eest. Maailm on Jumalast taganenud ning igapäevased uudised näitavad meile pattulangemise tagajärgi. See, et uudised on sageli halvad, ei tulene mitte alati meedia valikutest, vaid sellest, et tegelikkus on katkine. Meil tuleb rääkida maailmast sellisena nagu see on.

Läänemaailma mõtteviisis on sügavalt juurdunud arenguoptimism ehk usk sellesse, et ajalugu liigub vääramatult paremuse suunas. Sellest on saanud teatud ilmalik religioon. Taolisele usule on lihtne toetuda, niikaua kui tehnoloogia areneb, majandus kasvab ning ühiskond püsib stabiilsena. Aga kui need alt veavad, saab nähtavaks, kui ebakindlal alusel selline lootus rajaneb.

Sekulaarne lootus rajaneb inimese võimele maailma muuta. Kui progress peatub või asjad lähevad allamäge, variseb ka lootus. Just sellepärast on näiteks koroona või Ukraina sõda osutunud mõnele inimesele nii suureks kriisiks. On selgunud, et see, mida oodati, ei saanudki teoks. Inimestele rajatud lootus ei jäänud püsima.

Kristlik lootus ei rajane inimeste võimetele, vaid Jumala tõotustele. See ei rajane sellel, et maailm muutub paremaks või et saame kuulda rohkem häid uudiseid, vaid sellel, et Jumal ise astub ajaloo keskele.

Püha Vaim sünnitab meis lootuse, mis ei sõltu oludest. Lootus on aktiivne suundumine Jumala tegelikkuse poole. See on usaldamine, et Tema valitseb ajaloo sihi üle. Sellepärast on kristlik lootus realistlik. Kannatust nähes see mitte ei sulge oma silmi, vaid näeb sellest läbi – ülestõusmisse.

Kristlik lootus ei ole optimistlik tulevikuteooria, vaid meeldetuletus juba toimunud võidust. See vaatab tulevikku, lähtudes minevikusündmusest – ristist ja ülestõusmisest. Sellepärast suudab see püsima jääda ka siis, kui kõik muu vangub.

Sekulaarsel lootusel on oma piirid. See vajab pidevalt häid uudiseid, tugevat majandust ja poliitilist stabiilsust. Kristlikul lootusel piire ei ole, kuna see toetub Jumalale, kes äratab surnud ellu ning teeb kõik uueks.

Kristlane ei looda mitte sellepärast, et olukord maailmas paistab lootusrikkana, vaid sellepärast, et Jumal on ustav. Lootus ei ole põgenemine kannatustest, vaid usaldus selle vastu, et Jumal võib isegi kannatusest teha uue elu alguse.

Kristlik lootus ei ole optimism – see on realism. See möönab pimeduse olemasolu, aga näeb selle keskel valgust, mis kao iialgi.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.

Vend Aquino Thomase jutlus, mille ta esitas samal pühapäeval [2. detsembril 1268. aastal] Bolognas dominiiklaste majas kogu ülikoolipere juuresolekul.

Heitkem kõrvale pimeduse teod ja rõivastugem valguse relvadega (Rm 13:12).

Apostel, kristlaste õpetaja ja juht usus ja tões, õpetab meie armulise Issanda tulemise ajal nende sõnadega kahte asja: esiteks kõigi maiste plekkide ja pahede vaba ja õilsat põlgamist ning teiseks auväärset armastust ehk püüdlemist taevaste vooruste poole.

Esimest teeb ta siis, kui ütleb: «Heitkem kõrvale pimeduse teod»; teist aga sõnadega: «Ja rõivastugem valguse relvadega.»

1. Mis puudutab esimest [lauset], siis pange tähele, et maailma tegusid ja pahesid nimetatakse pimeduse tegudeks ning seepärast tuleb need kõrvale heita.

1.1. Sest need on ilmselgelt tarkusest ilma jäetud, mis on vajalik, et tõde tunnetada, nagu on öeldud Johannese evangeeliumi esimeses peatükis: «Valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole teda ära tundnud» (Jh 1:5).

1.2. Sest need on ilmselgelt ettenägelikkusest ilma jäetud, mis on vajalik, et kurja vältida, nagu öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatu 17. peatükis: «Nad on hajevile aetud pimeduse ja unustuse looriga» (Trk 17:3).

2. Mis puudutab teist [lauset: «Ja rõivastugem valguse relvadega»], siis pange tähele, et evangeeliumi teod ja Püha Vaimu annid on meie relvad maailma, liha ja kuradi vastu ning kannavad meid valguse kätte.

2.1. Sest valgustava armu toimel, mis on nagu valgus, annavad need meile võime tunnetada jumalikku saladust, nagu on öeldud teises kirjas korintlastele: «Jumal aga, kes ütles: Pimedusest paistku valgus…» (2Kr 4:6).

2.2. Sest lepitava armu toimel, mis on nagu valgus, toovad need rahu sellesse sõtta, mida me endas kanname, nagu on öeldud Õpetussõnades: «Käsk on lamp ja seadus on valgus» (Õp 6:23).

2.3. Sest väärikaks tegeva armu toimel, mis on nagu valgus, ehivad need meid ning meis kogu loodut, nagu on öeldud Johannese evangeeliumis: «Tema oli lamp, mis põles ja paistis» (Jh 5:35).

Tõlgitud väljaandest: Sancti Thomae de Aquino opera omnia: Sermones. Tomus 44, 1. Edidit Louis-Jacques Bataillon. Roma, Paris, Commissio Leonina, Les Éditions du Cerf, 2014, lk 33. 

Tõlkinud: Sven-Olav Paavel

Möödunud aastal riigikogus vastu võetud, ent presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muudatused on jõudnud riigikohtusse, kes peab nüüd vaagima, kas need on põhiseadusega kooskõlas või mitte.

Riik tahaks julgeoleku huvides võtta endale õiguse sundida ohu korral Eestis tegutsevaid usuühinguid katkestama kõik sidemed välismaal asuva usujuhi või vaimuliku keskusega. Tegemist oleks olulise sekkumisega usklike usu- ja ühinemisvabadusse ning usuühingute enesekorraldusõigusesse.

Eriti puudutaks taoline nõue ajaloolisi kirikuid, keda ühendavad kanoonilised sidemed kas Rooma paavsti või mõne patriarhiga. Nii katoliiklased kui ortodoksid kuuluvad üleilmsesse kirikustruktuuri ja nende puhul on kanoonilised sidemed usulise identiteedi ja ühtekuuluvuse lahutamatu osa.

Seadus kui heidutusvahend

3. veebruaril toimunud riigikohtu avalikul istungil kerkis üles küsimus: kas riik võib n-ö ennetavalt nõuda õiguskuulekalt käitunud Eesti usuühingult sidemete katkestamist välismaise keskusega, ähvardades seejuures sundlõpetamisega? Vabariigi valitsust esindanud endine õiguskantsler Allar Jõks küsis retooriliselt: mis on olulisem – kas see, et Pühtitsa klooster ja Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ei pea lõpetama sidemeid Vene Õigeusu Kirikuga või Eesti julgeolek?

Allar Jõksi selgitused ja põhjendused tekitasid ausalt öeldes hirmujudinaid. Tema sõnul on kirikute ja koguduste seaduse uuel versioonil heidutav mõju ning see on relv (!), mida riik saab kasutada mõjutustegevuse vastu. Kirikuid nimetas Jõks vahendiks, mille abil viiakse ellu mõjutustegevust. Oht eksisteerivat isegi juhul, kui kirik ise ei tee midagi valesti. «Milles Eestis asuv kirik on süüdi? Ega ei olegi süüdi. Ta on lihtsalt [mõjutustegevuse] vahend,» teatas Jõks.

Kuni tänaseni ei ole tuvastatud, et ükski Eestis tegutsev kirik oleks osalenud Eesti-vastases mõjutustegevuses.

Kui riigikohtu esimees Villu Kõve juhtis tähelepanu tõigale, et Eesti põhiseadus lubab kohtul sundlõpetada ühinguid üksnes õigusrikkumise korral, vastas Jõks, et kui usuühingu sidemed oma vaimuliku keskusega tunnistatakse julgeolekuasutuse ohuhinnangu alusel ohuks, seisneb õigusrikkumine selles, «et seda seost jaatatakse, seda seost tolereeritakse, seda seost kannatatakse ja sellega põhjustatakse oht Eesti riigile».

Kirikud kui julgeolekuoht

Niisiis oleme aastal 2026 jõudnud olukorda, kus usuühinguid käsitletakse valitsuse poolt potentsiaalse ohuna riigile. Nad ise ei pruugi midagi valesti teha, ent nende kanooniline side oma emakirikuga kui selline võidakse kuulutada ohuks riigile. Seetõttu tuleb neid ennetavalt heidutada ja nende vastu on hädasti vaja õiguslikku relva, mille abil saaks endale kindlaks jäänud usuühingu koguni sundlõpetada.

Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku esindaja vandeadvokaat Artur Knjazev tõi välja, et seadusemuudatuste näol ei ole tegemist proportsionaalse meetmega – ühel pool on abstraktne oht ja teisel pool äärmiselt intensiivne riive.

Praegu on võimude sihikul Eesti Kristlik Õigeusu Kirik – liikmete arvult ilmselt suurim kirik Eestis – ja Pühtitsa klooster, ent riigikohtu istungil tõdeti, et seadus hakkab jõustumisel kehtima kõikide usuühingute kohta. Neid kõiki ähvardab sundlõpetamine, kui riik peaks nende sidemed välismaiste usujuhtide ja -keskustega tunnistama julgeolekuohuks ja nad ei soovi oma kanoonilisi sidemeid katkestada.

Vabariigi presidendi esindaja Hent Kalmo juhtis tähelepanu sellele, et küsimus ei puuduta ainult usuühinguid. Praegu on loomisel pretsedent, mida saab hiljem laiendada nii meediaväljaannetele kui erakondadele. Kalmo sõnul on probleemiks äärmiselt lai sidemete määratlus ja ka lai määratlus selles osas, mis on julgeolekuoht. Tema hinnangul seistakse teelahkmel: kas me valime mingi uue, n-ö Eesti tee ning võtame igaks juhuks vastu ennetavaid ja heidutavaid seadusi, või me läheme usuvabadust kaitsva Euroopa Inimõiguste Kohtu teed.

Mainitud «Eesti tees» ei oleks küll midagi uut ega ainulaadset. Autoritaarne võim on alati ja kõikjal vastandanud julgeoleku vabadusele ning hakanud turvalisusele viidates kruvisid kinni keerama.

Totalitarismi hingus

Kirikute ja koguduse seaduse muutmise avantüürist õhkub totalitarismi jäist hingust. Tagasi on sovetiajast tuttav olukord, mil autoritaarne riik haaras usuasjade voliniku ja julgeolekuorganite kaudu kontrolli usuühingute tegevuse üle ning sekkus nende siseasjadesse.

Tembeldades usuühingud potentsiaalseks ohuks hülgab tänane riigivõim vaba ühiskonna väärtusruumi ja astub autoritarismi teele. Riigivõimu esindajate ründav käitumine ühe kiriku suunal on kaasa toonud vaenuliku õhkkonna tekkimise ühiskonnas – juba kõlavadki avalikkuses üleskutsed «sibulakuurid» (vene õigeusu pühakojad) sulgeda ja vene papid välja saata.

Hiljemalt märtsi lõpuks saame teada, kas riigikohtunikud võimaldavad sel suundumusel jõudu koguda või nad astuvad demokraatia ja usuvabaduse kaitseks välja.

Artikkel ilmus esmalt 18. veebruaril ajalehes Eesti Kirik

Kreeka keeles on meeleparandus «metanoia». Sõnasõnalt tähendab see oma mõistuse, oma arusaamade muutmist. Teisisõnu on meeleparandus oma meeleolu, oma mõtteviisi muutmine, inimesega toimuv sisemine muutus. Meeleparandus on oma vaadete läbikatsumine, oma elu muutmine.

Kuidas saab see toimuda? Samuti nagu siis, kui pilkane tuba, millesse inimene on kord sattunud, lööb helendama päikesekiirtes. Kui inimene vaatles tuba pimeduses, tundus see talle ühesugusena – paljusid asju, mis toas asusid, ta lihtsalt ei näinud, isegi aimamata, et need seal asuvad. Paljud asjad tundusid talle hoopis teistsugusena, kui need tegelikult on. Ta pidi liikuma ettevaatlikult, kuna ei teadnud, mille otsa ta võib komistada. Ent kui tuba lööb valgeks, näeb ta kõike selgesti ning liigub takistuseta.

Sama toimub ka vaimulikus elus.

Seni, kuni me pole süüvinud oma pattudesse ja meie mõistus tegeleb üksnes argiste asjadega, ei märka me oma hingeseisundit. Oleme ükskõiksed selle vastu, milline näeb välja meie sisemus, ning käime pidevalt valeteed, ise seda märkamata.

Kuid siis tungib Jumala Valguse kiir meie hinge. Kui palju mustust näeme korraga enda sees olevat! Kui palju ebaõiget, kui palju väära! Kui jõledaks osutuvad paljud meie teod, mida me seni olime pidanud suurepärasteks. Ja siis saabki meile selgeks, et käime õiget teed. Selgeks saab seegi, milline see õige tee on. Kui me siis tajume oma vaimulikku armetust, oma patusust ning soovime kogu hingest ennast parandada, oleme lähedal oma pääsemisele.

Püha ülempiiskop Joann (Maksimovitš), teosest: «Pihiraamat. Abiks meeleparandajale».

Luterlikud usutunnistuskirjad eristavad «evangeeliumi õpetust» ning «inimlikke traditsioone». Kumma juurde kuulub abielu?

Milles kõiges peaks olema üksmeelne, et kirikut saaks nimetada ühtseks? See on oluline ja keeruline küsimus, millega maadlevad erinevad kirikud. Luterlikesse usutunnistuskirjadesse kuuluvas Augsburgi usutunnistuses (Confessio Augustana, CA) on sageli tsiteeritud lause: «Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse.» (Artikkel VII)

Seega, kui evangeeliumi õpetuses ning ristimise ja armulaua talitamises ollakse üksmeelsed, saab luua ja sälitada kiriku ühtsust. Seda CA kohta on muuhulgas kasutatud põhjendusena, miks võiks kirikus olla kaks erinevat abielukäsitust [s.t abielu mehe ja naise liiduna ning abielu kahe inimese – sõltumata soost – liiduna, tlk]. Kui Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskopid tegid 2024. aasta kevadel ettepaneku, et edaspidi oleks kirikus kaks paralleelset abielukäsitust, tuginesid nad muuhulgas sellele CA kohale.

Inimlikud traditsioonid võivad olla erinevad

Asi pole siiski nii lihtne. Abielu välistamine «evangeeliumi õpetusest» esindab selle kirjakoha minimalistlikku tõlgendust. Nõnda tõlgendades sisaldaks evangeeliumi õpetus vaid evangeeliumi tuuma, mitte enamat. Küsimus abielust ei kuuluks evangeeliumisse, vaid see kuuluks ühiskonnakorralduse juurde.

Nimetatud CA jätkub siiski sõnadega: «Ja kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste sisseseatud usutalitustest kinni peetaks.»

Järelikult peetakse silmas, et Jumala ilmutatud evangeeliumi õpetuses peab olema üksmeel, kuid mitmesugused inimlikud traditsioonid võivad üksteisest erineda. Erinevad jumalateenistuse pidamise viisid ei peaks rikkuma kiriku ühtsust.

Abielu on Jumala seatud kord

Kumba kategooriasse kuulub abielu? Kas abielu on Jumala seatud või inimlikult pärandatud traditsioon?

Luterlikud usutunnistuskirjad õpetavad selgelt, et abielu kuulub Jumala seatud asjade hulka. Näiteks sellesama Augsburgi usutunnistuse artiklis XXIII «Preestrite abielust» esineb mitmel korral mõte sellest, et abielu on Jumala käsk ning mitte pelgalt inimlik traditsioon. Artiklis märgitakse muuhulgas: «Jumal ise … seadis abielu selleks, et inimest tema nõrkuses aidata ja kõlvatuse eest kaitsta» ja «Jumala sõna ja käsku ei saa mitte ühegi inimliku tõotuse või seaduse läbi ära muuta».

Martin Lutheri Väikesel Katekismusel on abielust rääkiv lisa Laulatusraamatuke. Selles teeb Luther abielu puhul Jumala käsu ning inimlike traditsioonide vahel sarnase eristuse.

Lutheri järgi võib iga linn ja maa järgida oma kombeid ja harjumusi. Nende hulka kuulub muuhulgas see, kas pruut viiakse kirikusse kaks korda või üks kord ning kas paar-kolm nädalat varem kuulutatakse pruutpaarist kantslist. Aga laulatatavate sugu ei kuulu taoliste muutuvate traditsioonide hulka.

Lutheri järgi kuuluvad pulmad ja abielu küll ühiskonnakorralduse juurde, aga «vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud nagu munkade ja nunnade seisus». Lutheri järgi on abielu õnnistamine vajalik, et «noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama».

Mees ja naine loodi erinevaks «abielu pärast»

Ka Suure Katekismuse kuuenda käsu selgituses räägib Martin Luther abielust Jumala seatud elu osana. Selles ta seletab ka, et mees ja naine kuuluvad abiellu nende erinevuse pärast: «Ta on seadnud selle [abielu] kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks.»

See osutab, et Luther ei ole soo küsimuses ükskõikne, vaid peab seda olemuslikult abielu juurde kuuluvaks.

«Hoidkem kokku õpetuses, selle igas kohas»

Usutunnistuskirjade hulka kuuluv Konkordiavormel on oma iseloomult Augsburgi usutunnistuse kommentaar. See selgitab, kuidas peaks CA-s nimetatud «evangeeliumi õpetust» mõistma.

Konkordiavormeli kümnendas peatükis käsitletakse kiriklikke kombeid, «mida nimetatakse adiaforateks ehk väärtusneutraalseteks asjadeks.» Nende puhul peetakse silmas tseremooniaid ning kiriklikke tavasid, «mille kohta pole Jumala Sõnas ei käsku ega keeldu, vaid mis on kehtestatud hea korra ja kombekuse pärast kirikus».

Konkordiavormeli juhis lõpetab oma käsitluse tõdemusega, et «ükski kirik ei tohi teist hukka mõista selle pärast, et ühel on vähem või rohkem väliseid tseremooniaid, mille kohta puudub Jumala Seadus, samas kui muidu ollakse õpetuse ja kõigi selle artiklite, aga ka pühade sakramentide õige kasutamise osas üksmeelel».

Sõnad «kõigi selle artiklite» osutavad, et üksmeelt evangeeliumi õpetuses ei tule mõista minimalistlikult. Seega on CA mõte see, et üksmeel peab olema kogu õpetuses ehk Jumala ilmutuses. Ka abielu kuulub nende Jumala määratud asjade hulka. Päritud inimlikud traditsioonid ning jumalateenistustseremooniad aga ei ole kiriku ühtsuse seisukohalt otsustavad.

Kaks erinevat õpetust, kaks erinevat kirikut?

Dogmaatikaprofessor Olli-Pekka Vainio esitas 3. detsembril 2024 Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu õiguskomisjonile hinnangu piiskoppide kogu ettepaneku kohta kahe paralleelse abielukäsituse mudelist. Vainio tsiteeris oma hinnangus Ameerika luterlikku teoloogi David Yeagoad. Viimane on märkinud, et kui kirik ei suuda leida üksmeelt kateheesis, on kirik sisuliselt juba lagunenud. Kui kirikul on kaks erinevat õpetust, «on ka kaks faktiliselt erinevat kirikut».

See on väga valus hinnang. Ehkki Soome evangeelsel-luterlikul kirikul on jätkuvalt ametlikult üksainus õpetus abielu kohta, ei ole kirik praktikas suutnud juba pikka aega esitada ühtset kateheesi, s.t ühtset kristlikku õpetust. Eriti saatuslik on Yeagoa seisukoht, pidades silmas piiskoppide ettepanekut kahest abielumudelist. Kui see läheks kirikukogus läbi, tähendaks see, et kirik on praktiliselt lagunenud, isegi kui selle liikmeskonnast ei lahkuks veel ühtki inimest.

Kristlastena ei tohiks me taotleda kristlaste erimeelsust ega lõhenemist. Kiriku ühtsus peaks olema meie palvete ja tegude siht. Praktikas oleme me juba pikka aega elanud «katkises kogukonnas», kus kristlaste ühtsus oma täiuses ei teostu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Oleme harjunud elama vabariigis, mille aluseks on idee, et võim pärineb rahvalt. Põhimõtteliselt on Eesti Vabariigil rohkem ühist revolutsioonilise Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga kui sellise riigiga, kus tunnustatakse võimu pärinemist Jumalalt. Moodustis nimega Eesti NSV lihtsalt moonutas vabariigi ideed sellega, et tegelikult oli võim kommunistliku partei käes, mis väitis end esindavat rahvast ja arvas teadvat, mis rahvale vaja on.

Eesti Vabariigi algusaastatel võeti ette kiriku lahutamine riigist. See oli ideoloogiline otsus ja valik, mis lähtus uuest, revolutsioonilisest ühiskonna- ja riigikontseptsioonist. Pikki sajandeid kestnud ja ühiskonda kandnud institutsionaalsed kirikud muudeti vabaühendusteks, tänapäeva mõistes mittetulundusühinguteks.

Kiriku võis kristlaste väitel asutada Jeesus Kristus kaks tuhat aastat tagasi, kuid ilmalikule riigile ei tähenda see mitte midagi. Vabariigi silmis saab kirik, kogudus või klooster oma õigusvõime alles registrisse kandmisega. Alles seejärel võib ta legaalselt tegutsema asuda – pangaarve avada, usuühingu juhatuse valida, kinnisvara omada, elektri- ja prügilepingud sõlmida jne. Niisiis võlgneb usuühing oma olemasolu eest tänu ilmalikule vabariigile, mitte Jumalale.

Jeesus Kristus käskis anda Caesarile, mis talle kuulub, ja Jumalale, mis Jumalale kuulub. Pole küll kindel, kas ilmalik vabariik saab üldse asendada Caesarit, kelle võim oli Jumalast, aga maksu ja oma seadustele allumist nõuab ta samamoodi.

Paljude inimeste arvates on ilmalik Riik ülimuslik Kiriku ja usklike suhtes. Kuna sekulaarses ühiskonnas on usklikud vähemuses, peavad nad vastuvaidlematult alluma Riigile, selle võimukandjatele ja asutustele. Kui Riik annab neile käsu teha ühte- või teistmoodi, tuleb kuuletuda. Muidu pannakse nende usuühing kinni.

Selline kirjeldus riigi ja kiriku vahekorrast võib tunduda karikatuursena, ent taolised mõttekäigud jäid kõlama riigikohtu avalikult istungilt, kus vabariigi valitsuse seisukohti esitas ja põhjendas endine õiguskantsler vandeadvokaat Allar Jõks. Arutleti, kas möödunud aastal riigikogus vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muudatused on või ei ole kooskõlas põhiseadusega.

Jõks leidis, et riigil on õigus oma julgeoleku huvides sekkuda kirikute ellu ja vajadusel nõuda neilt oma kanooniliste sidemete katkestamist välismaal asuva vaimuliku juhi või keskusega. Kui keelduvad, läheb usuühing sundlõpetamisele. Jõksi arvates on kirikud välisriikide mõjutusvahendid ning seetõttu on vaja normi, mille abil saaks kiriku ennetavalt likvideerida. Öeldi välja ka mõte, et riik vajab usuühingute vastu heidutust – et keegi ei söandaks korrale allumatust üles näidata!

Jõksi suu läbi kõneles ja hingas Kristuse troonilt kukutanud revolutsiooniline Vabariik. Seda oli kindlasti Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning näib, et seda on ka praegune Eesti Vabariik. Kõikvõimas Riik otsustab, missugustesse kirikutesse tohivad usklikud kuuluda. Kirjutagu endale põhikiri ja kui Riik nõuab, tehku see ümber. Võtku välja oma sidemed ebasoovitavate välismaiste keskustega või tehku veel midagi ringi, et Riigi tahtmine saaks sündida. Jumala või usurahva tahtmine ilmalikule vabariigile ei loe – Riigi huvid ennekõike!

Võimu usurpeerinud ja ühiskonda sihikindlalt dekristianiseeriv ilmalik vabariik kujutab endast vastuhakku Jumalale ja Kirikule. Ilmselgelt on Kirikul jumalik mandaat, aga mis mandaat on ilmalikul vabariigil? Millise legitiimsusega eksisteerib isehakanud revolutsiooniline Vabariik?