Eesti keeles «usupuhastuseks» nimetatud usulist ja ühiskondlikku liikumist, mis raputas põhjalikult 16. sajandi kristlikku Euroopat, tuntakse üldiselt kui reformatsiooni. Mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast reformatio, mis tähendab ümberkorraldust, parandust või taastamist.

Kirikuelu reformimisest protestantismini

Õhtumaise kirikuelu parandamise vajadust tajuti pikka aega enne 16. sajandit. Kiriklike reformide küsimusega tegelesid nii kirikukogud kui Püha Rooma keisririigi riigipäevad, samuti ülikoolid.

Protestantliku reformatsiooni kui roomakatoliku kiriku piiridest väljunud reformiliikumise algatajaks sai Wittenbergi ülikooli pühakirja doktor Martin Luther (1483–1546) ning selle alguseks loetakse kokkuleppeliselt 31. oktoober 1517, mil Luther riputas Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi. Lutheri pooldajaid hakati kutsuma luterlasteks, s.t katoliiklaste silmis oli nad ketserid, keda tuli hüüda uue usulahu alustaja järgi. Luterlased võtsid aga oponentide poolt antud ja halvustavana mõeldud nimetuse omaks ja nõnda kasutatakse seda tänapäevalgi.

Luther ei jäänud ainsaks reformaatoriks. Peagi kerkis esile terve hulk teisi õpetlasi ja vaimulikke, kes tulid välja oma õpetusega. Paljudel juhtudel soosis neid ilmaliku võimu kaitse ja tugi. Luterluse kõrvale tekkisid kalvinism, anglikanism ja mitmed radikaalsemad voolud. Mõnede luterlike teoloogide arvates saab siiski rääkida vaid kahest põhilisest suunast – luterlusest ja kalvinismist, viimase alla mahutatakse kõik ülejäänud reformatsiooni suunad.

Reformatsioonist välja kasvanud konfessioonide järgijaid nimetatakse ka protestantideks. Meie jaoks tähendavad sõnad «protest» ja «protesteerima» ennekõike millelegi vastu olemist. Kuid ladinakeelsel sõnal protestatio on ka positiivne tähendus – see tähendab nimelt pidulikku teadaannet või kinnitust. Ajalooliselt tuli mõiste kasutusele sellest, et 1529. aastal esitasid kuus Saksa-Rooma keisririigi vürsti ja 14 vabalinna keisrile protesti Speyeri riigipäeva otsuste peale. Nad said tuntuks protestantidena, kuid seda poliitilises mõttes.

Reformatsiooni tulemusena tekkis kogu Euroopat haaranud kirikulõhe – protestandid eraldusid katoliku kirikust. Martin Lutheri ekskommunitseeris ehk arvas kirikuosadusest välja paavst Leo X juba 1521. aastal. Reformaatorite seisukohad lükati ametlikult tagasi Trento kirikukogul, mis pidas istungeid aastatel 1545–1563. Katoliku kirik reformis ennast, ent mitte protestantismi vaimus.

Seega ebaõnnestus luterlaste taotlus saavutada oma reformidele üldkiriklik heakskiit. 16. sajandi teisel poolel suheldi mõnda aega Konstantinoopoli patriarhiga, ent ka ortodoksid lükkasid luterlaste käsituse tagasi. Ortodokside silmis oli roomakatoliku kirik eesotsas paavstiga õigeusu kirikust ära langenud ja protestantide rühmad olid omakorda veelgi kaugemale liikunud.

Reformaator Martin Luther ja paavst Leo X kaasaegsetel maalidel

 

Restauratsioon või revolutsioon?

Kas 16. sajandi reformatsiooni tuleks tõlgendada ja käsitada kui restauratsiooni või revolutsiooni? Tegemist on kahe vastandliku kontseptsiooniga. Restauratsioon tähendab algse olukorra taastamist või ennistamist, revolutsioon aga radikaalset uuendamist ja ümberkorraldamist. Näiteks ajaloos on restauratsiooniks nimetatud kuningavõimu taastamist, revolutsiooniks aga senise korra kukutamist.

Kui lugeda luterlaste peamist usutunnistust – Augbsurgi usutunnistust –, mis esitati 1530. aastal Püha Rooma keisririigi riigipäevale, siis selles on väga selgelt öeldud: «Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused…» Niisiis väljendasid luterlaste liidrid toona soovi hoida alal isade katoolset (üldkristlikku) usku, mis on kooskõlas Piibliga. Vaieldi vaid mõnede hilisemate õpetuste ja praktikate vastu, mida peeti uuendusteks. See on selgesti restauratiivne lähenemine.

Tänapäeva luterluse põhivoolus on valdavaks muutunud reformatsiooni tõlgendamine jätkuva revolutsioonina, mille põhjendamiseks tsiteeritakse mõnikord reformatsiooni väidetavat tunnuslauset ecclesia semper reformanda est («kirik peab alati uuenema»). (Muide, seda lauset Lutheri kirjutistes ei leidu.) Pühakiri, s.t Jumala sõna ise allutatakse tõlgendustele, mis võimaldavad senise kristliku õpetustraditsiooni pea peale pöörata. Seda tehakse kooskõlas humanismi, sekularismi ja muude moodsate mõttesuundadega, mis on hüljanud kristliku maailmanägemise ning tegelevad inimese «vabastamisega» n-ö iganenud moraalist ja ühiskondlikest suhetest.

Wittenbergi lossikiriku uks Lutheri teesidega. Foto: A. Savin, Wikimedia

 

Kolm vaatepunkti reformatsioonile

Õigupoolest võiks käesolevas artiklis püstitatud küsimuses esile tuua luterluse seisukohalt kolm vaatepunkti reformatsioonile.

Luterliku konfessionalismi vaatepunkt on, et evangeelne-luterlik kirik on ainus puhta kristliku õpetusega kirik ning kõik ülejäänud konfessioonid õpetavad ühes või teises küsimuses vääriti. Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole õiged ja eksimatud mitte niivõrd, kuivõrd nad Jumala sõna õpetavad, vaid kuna nad seda teevad. Reformatsioon tähendas seega puhta Jumala sõna esiletoomist, apostliku õpetuse ja kiriku restauratsiooni olukorras, kus nii kreeka-ortodoksi kui roomakatoliku kirikud olid sajandite jooksul omaks võtnud apostlikust usust hälbivaid õpetusi ja praktikaid.

Mõned konfessionalistid väidavad koguni, et roomakatoliku kirik kui selline on uus nähtus ja asutati alles 1563. aastal – nimelt siis, kui lõppes Trento kirikukogu ja paavst kinnitas selle otsused, millega olevat pandud alus uuele usutunnistusele. Nende vaate kohaselt esindavad luterlased vana, apostlikku kristlust, katoliiklased või paavstiusulised aga uut.

Oikumeeniliselt orienteeritud luterluses nähakse reformatsiooni katoliku kiriku sisemise reformi- ja tunnistusliikumisena, mil puudus uue kiriku loomise pretensioon. Näiteks tuntud ameerika luterliku teoloogi Carl Braateni arvates võiksid erinevad protestantlikud denominatsioonid, nende seas luterlased, tunnustada Rooma paavsti kiriku esipiiskopina ja eksisteerida katoliku kirikus omanäoliste vagadusliikumistena, umbes nõnda nagu seal praegu on erinevad ordud – benediktiinid, dominiiklased, frantsiskaanid, jesuiidid jne. Reformatsiooni tuleks seega mõista uuenemisena Jumala sõna valguses ning kui selle taotlused on üldiselt omaks võetud, lakkab vajadus luterliku kiriku kui eraldi eksisteeriva konfessiooni järele.

Liberaalne luterlus liigub tänapäeval selgelt revolutsioonilisel kursil. Kiriku õpetust ja praktikat püütakse muuta ilmalike ideoloogiate valguses ning tegeldakse aktiivselt sotsiaalse õigluse jms (sooline võrdõiguslikkus, seksuaalvähemused, kliima) küsimustega. Enamikes luteri kirikutes ordineeritakse naisvaimulikke, paljudes lääne kirikutes õnnistatakse või koguni laulatatakse samasoolisi paare. Seda põhjendatakse kiriku pideva uuenemise (semper reformanda) nõudega, mis praktikas võtab kohati radikaalse progressismi kuju.

Miks see üldse oluline küsimus on?

Küsimus on aluses, millel me kristlastena ja kirikuna seisame. Küsimus on selles, kas meie jaoks on autoriteediks ja juhtnööriks Kristuse õpetus ning apostlite kuulutus või pidevalt muutuv ja täienev arusaam sellest, mida see õpetus endast kujutab. Esimesel juhul me hoiame kinni sellest, mida Pühakiri ja sellega kooskõlas olev kiriku pärimus sisaldavad, teisel juhul püüame kristlikku sõnumit ümber tõlgendada uuest, humanistlikust ja koguni sekularistlikust perspektiivist lähtuvalt.

Päris kindlasti ei olnud ei Lutheri ega luterliku reformatsiooni isade taotluseks panna alus uuele, nn evangeelsele või luterlikule konfessioonile. Luther ise on öelnud (1522): «Ma palun, et inimesed unustaksid minu nime ega nimetaks endid luterlasteks, vaid kristlasteks. Mis on Luther? See pole ju minu õpetus! Samuti ei ole mind kellegi eest risti löödud.»

Restauratsioon ei tähenda naasmist esimese sajandi kristluse juurde. Ajas tagasi minna ei saa. Nii kirik kui ühiskond muutub ajas pidevalt. Tähtis on jääda Kristuse ja apostlite seatud alusele, mis püsib kindlana läbi ajastute. Kiriku ainus mõeldav legitiimne reformatio ei ole aluse ümbermuutmine või parandamine (meie, inimesed, ei saa «parandada» Kristuse õpetust!), vaid sellel seismise taastamine. Võib koguni väita, et Kristuse kirikut ei saagi reformida – need on kiriku patused liikmed, kes peavad meelt parandama. Seetõttu tuleb kriitiliselt läbi katsuda iga reformiliikumine, et selle kaudu ei pääseks kirikus võimule kristlusele võõras revolutsiooni vaim.

Piibel on raamatukogu, mis koosneb erinevatel aegadel ja erinevates olukordades kirjutatud tekstidest. Selles on ka raskesti mõistetavaid kohti. Sellepärast on kristlased alati püüdnud sõnastada põhimõtteid, mille abil Piiblit õigesti mõista. Teoloogia keeles võiks neid nimetada Piibli tõlgendamise võtmeteks.

Sellisteks, juba varajaste kristlaste poolt soositud tõlgendamisvõtmeteks on Kristus Piibli Issandana, vana ja uue lepingu erinevus ning «usu reegel» ehk praktilises mõttes apostlik usutunnistus. Need aitavad lugejal mõista, millest Jumala ilmutus tervikuna räägib.

Kaasaegsete teoloogide seas on Piibli tõlgendusvõtmena laialt levinud mõte armastusest. Armastus ei ole mingi tuulest võetud alusetu mõõdupuu, kuna Jeesuski ütleb, et kõige olulisem asi Seaduses on armastuse kaksikkäsk (Mk 12:28–31).

Ometigi kasutatakse armastust tõlgendusvõtmena viisil, mis on klassikalisele kristlusele võõras. Nimelt arvatakse, et Piibel on sisemiselt niivõrd vastuoluline, et tervikuna ei uskuvat sellesse mitte keegi. Igaüks teeb valiku, mida ta peab Piiblis enda jaoks siduvaks ja mille ta tagasi lükkab. Üheks taolise valiku tegemise kriteeriumiks on pakutud armastust. Piiblist tunnustatakse seda, mis on kooskõlas armastusega, mis aga mitte, lükatakse tagasi.

Näiteks on armastuse hermeneutikaga põhjendatud samasooliste paaride laulatamist. Öeldakse, et ehkki Piiblis on homoseksuaalset suguakti kritiseerivaid kohti, on seal veel «mis iganes kummalisi asju», millest me tänapäeval enam kinni ei pea. Seega võiks taolised piiblikohad tagasi lükata. Valik tulevat teha armastuse valguses, sest «suurim neist on armastus.»

Aga traditsiooniliselt pole kristlased kasutanud armastust sõelana, millega eristada Piibli kõlblik aines kõlbmatust. Kui Jeesus räägib armastusest kui Seaduse kokkuvõttest, siis Ta ei pea silmas, et selle valguses otsustatakse, millist Jumala käsku täita ning millist mitte. Kõik käsud on kokku võetavad armastusega. Teised käsud omakorda avavad armastuse tähendust. Nende abil me mõistame, millega on armastuse puhul tegemist ning milline on armastus praktikas.

Teine moodsa armastushermeneutika probleem on see, et sellega mõistetakse armastust erinevana sellest, millisena me leiame selle Piiblist. Meie läänelikus kultuuris on armastus eelkõige romantiline või erootiline tunne (kreeka keeles eros). Piiblis on armastus (agape) teeniv, isetu, teise hüve taotlev hoiak ja tegevus. Armastusest kõneledes räägib Piibel peamiselt agape-armastusest.

Kuulsas armastuse ülemlaulus kirjeldab Paulus, mis agape-armastus on ja mida ta ei ole. Näiteks ei ole armastusel rõõmu ülekohtust, vaid ta rõõmustab tõe üle. Armastus ei otsi omakasu ega käitu näotult. (1Kr 13:4–7) Meie sisemiste ihade ja tunnete järgimine ei ole alati armastus. Mõnikord on armastus just see, et me ei järgi oma ihasid ja tundeid, vaid toimime nendele vastupidiselt.

Armastus on suurim. Aga laskem Jumala sõnal määratleda, mis armastus on.

Tõlkinud Illimar Toomet

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 20.10.2023. Avaldatakse toimetuse loal

Matti Korhonen on ajalehe Uusi Tie tegevjuht

Pärast valimistulemuste võltsimist riigikogu 2023. aasta valimistel, täpsemalt elektroonilisel hääletamisel, puudub Eestis seaduslik riigivõim. Praegune riigikogu ei ole seaduslik ja kõik selle otsused on automaatselt tühised. Praegune Kaja Kallase juhitud valitsus on punt isehakanuid. Valitsust toetav riigiaparaat viib ellu omavoli.

Kirik teeks targasti, kui hoiab ebaseaduslikust võimust eemale. Selles mõttes on arusaamatu soov jätkata 1. jaanuarist 2024 abielude riiklikku sõlmimist, ehkki võimuhaarajad muutsid (mõistagi ebaseaduslikult) abieluinstitutsiooni sisu ja tähendust. Osaledes selles aspektis riigivõimu teostamises, pakub kirik isehakanud võimu sigadustele katet.

Praegune võim on oma tegudega teinud selgeks, et Eesti tahab olla antikristlik riik. Kevadel kuulati kirikute esindajate seisukoht abielu küsimuses vaevu ära ja seejärel ignoreeriti seda tuimalt. Selles olukorras ei ole vähimalgi määral kiriku huvides, et mõned vaimulikud jätkavad abielusid sõlmides tegutsemist riigiametnike rollis. Rääkimata võimalusest, et mõni «eesrindlik» kirikutegelane kuritarvitab oma positsiooni ja registreerib samasoolise paari «abielu», ehkki kirikuseadus seda ei luba.

Ma ei näe ka seda, et järgmisel talvel saaks kirik tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega ja tõsta võimu haaranud tegelaste kohale oma õnnistava käe, justkui midagi ei oleks juhtunud. Eesti Vabariigi aastapäeva kiriklik tähistamine peab seekord ära jääma või toimuma patukahetsusriitusena.

Omal ajal kuulutas turuprohvetiks nimetatud Karl Reits: «See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.» Kui palju enam kehtivad need sõnad tänapäeval, kui Toompealt riigikogu saalist ja Stenbocki majast on tõusnud jumalateotus taevani? Kahtlemata on sellel väga rasked tagajärjed meie maale ja rahvale.

Kirikul on valida, kas seista Jumala poolel ja teha eesti rahva seas jumalariigi tööd või astuda käsikäes isehakanud, pettusel püsiva jumalavallatu võimuga, mis lammutab ühiskonna alustalasid.

181. Mis on ristimise sakrament?

Ristimine on sakrament, mille läbi me Jumala armus uuesti sünnime ja kristlasteks saame.

182. Millised on ristimise sakramendi mõjud?

Ristimise sakrament kustutab pärispatu ning samuti senised isiklikud patud, kustutab kõik nende läbi teenitud karistused, jätab meile hinge Jeesus Kristuse Ihu liikme pitseri, teeb meid Jumala ja Kiriku lasteks ja Taeva pärijateks ning võimelisteks vastu võtma ülejäänud sakramente.

183. Kes on tavaliselt ristimise teener?

Ristimise teener on tavaliselt preester, eriti hingekarjane.

184. Kes võib hädaolukorras ristida?

Hädaolukorras võib ristida iga inimene, mees või naine, ka hereetik (valeõpetuse tunnistaja) või uskmatu.

185. Kuidas toimub ristimine?

Ristimine toimub nii, et valatakse vett ristitavale pähe või, kui see võimalik pole, mõnele teisele väärikale kehaosale ja öeldakse sealjuures: «Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.»

186. Milline kavatsus peab ristijal olema?

Ristijal peab olema kavatsus teha seda, mida teeb püha Kirik ristimise puhul.

187. Millal peab lapsed ristimiseks Kirikusse tooma?

Lapsed peab tooma ristimiseks Kirikusse niipea, kui võimalik.

188. Milleks on kohustatud see, kes võtab vastu ristimise?

Kes võtab vastu ristimise, on kohustatud alati tunnistama usku ja pidama kinni Jeesus Kristuse ja Kiriku käskudest.

189. Millest öeldakse lahti püha ristimise vastuvõtmisel?

Püha ristimise vastuvõtmisel öeldakse alatiseks lahti Saatanast, tema tegudest ja tema hiilgusest.

190. Mida mõistetakse Saatana tegude ja hiilguse all?

Saatana tegude ja hiilguse all mõistetakse patte, valesid põhimõtteid ja maailma tühisust.

191. Kas me oleme kohustatud kinni pidama nendest tõotustest ja lahtiütlemistest, mida meie eest on teinud meie ristivanemad?

Jah, oleme kohustatud, kuna Jumal on meid oma armu vastu võtnud ainult nendel tingimustel.

Allikas: Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium

Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Tt 3:4–5

Sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Gl 3:27

Uue Testamendi kirjutised annavad tunnistust algkoguduse veendumusest, et Jumal on otsustanud kinkida maailmale uue, kadumatu elu, läkitades oma Poja Jeesuse Kristuse tegema päästetööd inimeste ja kogu maailma hüvanguks. Kolmainujumala päästetöö sai teoks Kristuse lihakssaamise, Tema avaliku tegevuse, surma ja ülestõusmise läbi.

Inimene saab pääste osaliseks, kui ta ristimises «rõivastub Kristusega». Ristimine on mõlemas kirikus sakrament või salasus. Selles saadab Jumal ise ristitava surmast ellu. Ristitakse vett kasutades kolmainu Jumala nimel ülestõusnud Kristuse käsu kohaselt: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse» (Mt 28:19). Ristimine ühendab inimese kirikuga, kogukonnaga, mille kohta Uus Testament kasutab väljendit Kristuse ihu. Selle kogukonna tunnistava liikmena saab ristitule osaks arm, et elada uut elu Kristuses.

Mõlema kiriku ristimispraktika ja ühise kristliku tunnistuse tähtsuse mõistmine meie maal põhinevad tõsiasjal, et me jagame seda kristlikku usku ja sellest võrsuvat nägemust ristimise tähenduse kohta. Olukorras, kus ühe kiriku liige on otsustanud liituda teisega meie kirikutest, ei ristita teda uuesti. Selles mõttes peavad kirikud üksteise ristimist kehtivaks.

Meie kirikutel on ühised juured esimese aastatuhande ühtses kristluses. Pärast seda on õpetuslik areng kulgenud eri suundades ja seetõttu on meil ka erinevad vaated ristimise ja selle talitamise viiside kohta. Neid on käsitletud meie ühistel õpetuslikel aruteludel ja neile toetuvates avaldustes.

Meie kirikute õpetuslikud kõnelused ja meie liikmete igapäevane kõrvuti elamine on ärgitanud meid koostama ühist sõnumit ristimise kohta. Täna seisame silmitsi keeruliste küsimustega kristliku traditsiooni edasiandmisel. Ristimise eluandev sisu võib paljudele võõraks jääda. Me tahame üheskoos tunnistada ristimise annist ja kutsuda kõiki üles selle kohta rohkem teada saama.

Heaks kiidetud Soome õigeusukiriku piiskoppide kogul 15.03.2022 ja Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikukogul 05.05.2022.

2017. aastal meenutasid Uus-Meremaa roomakatoliku kirik ja Uus-Meremaa luterlik kirik ühiselt reformatsiooni teemaga «konfliktist osaduseni». Kumbki kirik võttis oikumeenilisel jumalateenistusel endale viis kohustust.

VIIS KOHUSTUST

1. Katoliiklased ja luterlased peaksid alati lähtuma ühtsuse, mitte lõhenemise vaatenurgast, et tugevdada seda, mis on ühine, kuigi erinevusi on kergem näha ja kogeda.

2. Luterlased ja katoliiklased peavad laskma end pidevalt muuta, kohtudes teineteisega ja tunnistades vastastikku usku.

3. Katoliiklased ja luterlased peaksid pühenduma uuesti nähtava ühtsuse otsimisele, töötama üheskoos välja, milliseid konkreetseid samme see tähendab, ning püüdlema pidevalt selle eesmärgi poole.

4. Luterlased ja katoliiklased peaksid ühiselt uuesti avastama Jeesuse Kristuse evangeeliumi väe meie aja jaoks.

5. Katoliiklased ja luterlased peaksid maailmale suunatud kuulutamis- ja teenimistöös tunnistama üheskoos Jumala halastusest.

Kooskõlas võetud kohustustega esitavad Uus-Meremaa roomakatoliku kirik ja Uus-Meremaa luterlik kirik käesoleva ühisavalduse ristimise sakramendi kohta.

1. ÜHISED KINNITUSED

I. Me kinnitame üheskoos, et ristimine on Jumala sakramentaalne and, mis on seatud Jeesuse Kristuse käsul: minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud (Matteuse 28:19). Seetõttu me tunnistame iga inimese ristimist, kes on ristitud Kolmainu Jumala nimel.

II. Me kinnitame üheskoos oma usku ühte ristimisse pattude andeksandmiseks, nii nagu on tunnistatud Nikaia usutunnistuses (Ap 2:38).

III. Me kinnitame üheskoos, et ristimisel kastetakse inimene vee ja sõna läbi Jeesusesse Kristusesse ning ta rändab koos Kristusega läbi tema surma ja ülestõusmise uude ellu (Rm 6:3–4; Kl 2:12).

IV. Me kinnitame üheskoos, et ristimisel saab inimene pääste ja igavese elu osaliseks (Mk 16:16; Jh 3:5; Tt 3:5).

V. Me kinnitame üheskoos, et ristimises saab inimesest uus loodu, kes on riietatud Kristusega ja uue, Jumala lapse identiteediga (2Kr 5:17, Gl 3:27).

VI. Me kinnitame üheskoos, et ristimise kaudu saab inimesest Püha Vaimu tempel ja ristitud osalevad Jeesuse Kristuse preestriametis (1Pt 2:5).

VII. Me kinnitame üheskoos, et ristimise kaudu liidetakse inimene Kristuse Ihuga, mis on Kirik, ja ristitud jäävad üheks ihuks ja üheks perekonnaks (1Korintose 12:13, Efeslastele 2:19).

VIII. Me kinnitame üheskoos, et ristida tuleb igas vanuses inimesi, ning et me praktiseerime nii täiskasvanute kui ka väikelaste ristimist (Ap 2:39).

IX. Me kinnitame üheskoos, et ristimine äratab usku ja ka võetakse usus vastu, ning peame vajalikuks kristliku usu sobival kujul õpetamist nii enne kui ka pärast ristimist (Mk 16:16).

2. ERINEVUSED RÕHUASETUSTES JA ARUSAAMISES

I. Nii katoliiklased kui luterlased räägivad ristimise sakramendist kui initsiatsioonist kristlikku ellu.

Katoliiklased räägivad seitsmest sakramendist (ristimine, konfirmatsioon, armulaud, lepitamine, ordinatsioon, abielu ja haigete võidmine), mis on sisemise armu välised märgid, mida pühitsetakse läbi elutee.

Luterlased räägivad kahest sakramendist (ristimine ja armulaud), mis tarvitavad materiaalseid elemente koos Jumala sõnaga, et pakkuda andeksandmise ja igavese elu tõotuse ande.

II. Nii luterlased kui katoliiklased räägivad ristimisest kui õndsusvajalikust pattude andeksandmise vahendamisest. Mõlemad õpetavad, et ristimine ei hoia inimest patustamise eest, mis tuleb andeks saada meeleparanduse ja usu kaudu.

Luterlaste arusaam on, et ristimisel puhastatakse inimene tema loomust rikkuvast patust ja ta saab uue olemuse. Seda ristimisarmu uuendatakse meeleparanduse ja absolutsiooni kaudu.

Katoliiklaste arusaam on, et ristimine tähendab pärispatust puhastamist ja lepitamise sakrament tähistab pärast ristimist tehtud pattude andeksandmist.

III. Nii katoliiklased kui luterlased õpetavad, et ristimise kaudu saab inimene ühtse, püha, katoliku ja apostliku kiriku liikmeks.

Katoliiklased tunnistavad kirikut, kus Jeesuse seadmise kohaselt jätkub apostellik järjepidevus kohaliku piiskopi kaudu, kes on osaduses Rooma piiskopiga, kuid samal ajal kinnitatakse kõigi ristitud kristlaste kristlikku usku.

Luterlased tunnistavad kirikut kui pühade kogu, kus toimub tõeline evangeeliumi kuulutamine ja ustav sakramentide jagamine.

3. ÜKSTEISELT ÕPPIMINE

I.Nii luterlased kui katoliiklased ristivad, järgides kordasid, mis põhinevad pühakirja juhistel ja vanakiriklikul praktikal. Mõlema kiriku ristimiskorras on palju ühiseid elemente.

Siiski on võimalik õppida üksteise riitustest ja järele mõelda tavade üle, mida ei pruugi olla alal hoitud (nt õliga võidmine, ristimisriietus, ülestõusmispüha vigiilia).

II. Nii katoliiklased kui luterlased on pühendunud ristimiskandidaatide ja oma lapsi ristimisele toovate vanemate juhendamisele ning ristitute jätkuvale kristlikule haridusele. Võib tutvuda mõlema kiriku koostatud õppematerjalidega ja õppida üksteise katehheetilisest praktikast.

III. Katoliku ja luterlik kirik võivad üksteiselt õppida ning rääkida ühel häälel teemadel, mis tänapäeva ühiskonnas muret tekitavad, olles veendunud, et neid ühendab üks ristimine ja üks usk.

4. PASTORAALSED PRAKTIKAD

I. Katoliiklasi ja luterlasi võib kutsuda vastastikku üksteise jumalateenistustest osa võtma. Neid julgustatakse seda tegema õdede ja vendadena, kes jagavad oma usku ja pühendumust, et elada ühise ristimise armus.

II. Vanemaid, kellest üks on katoliiklane ja teine luterlane, julgustatakse laskma oma last ristida enda valitud kirikus. Nad võivad avaldada soovi, et ristimisteenistusel osaleks nii pastor kui preester.

III. Kui teise kirikusse kuuluvaid isikuid palutakse ristitavale lapsele ristivanemaks, julgustatakse neid võtma seda vastutust täie pühendumusega.

IV. Kristlasi julgustatakse rääkima ristimisest kristlikku kirikusse, kristlikku usku või Kristusesse. Nad võivad öelda, et on ristitud katoliku või luterlikus kirikus, kuid neil ei soovitata öelda, et nad on ristitud katoliiklaseks või luterlaseks.

 

Üheskoos Kristuses ristitud.

Vastu võetud Uus-Meremaa luterliku kiriku ja
Uus-Meremaa katoliku piiskoppide konverentsi poolt
aastal 2021

29. septembril tähistatakse peaingel Miikaeli ja kõikide inglite püha. Kristliku arusaama kohaselt on inglid vaimsed, kehatud, nähtamatud, surematud ja isikulised loodud olendid, kel on mõistus ja tahe. Nad on Jumalaga vahetus osaduses ning ülistavad ja teenivad Teda – inglite tähtsaimaks tööks ongi lakkamatu Jumala kiitmine. Samuti täidavad nad Jumalalt saadud ülesandeid ning tegutsevad Tema käskjalgadena. Inglite tööks on ka kristlaste kaitsmine. «Iga uskliku kõrval seisab ingel kui tema kaitsja ja karjane, kes aitab tal jõuda Ellu,» ütleb kirikuisa Püha Basilius Suur.

Pühakirjas ja pärimuses nimetatakse mõningaid ingleid nimepidi ja Kirik austab neid liturgias. Näiteks läänekiriku kõigi pühakute litaanias palutakse lisaks pühakutele ka inglitelt eestpalvet: «Pühad Miikael, Gaabriel ja Raafael – paluge meie eest. Kõik pühad inglid – paluge meie eest.» Peaingel Miikael kaitseb Iisraeli (Tn 10) ja Kirikut (Ilm 12) ning astub vastu saatanale (Jd 9). Peaingel Gabrieli mainitakse Taanieli raamatus (Tn 8–9) ja Luuka evangeeliumis (Lk 1), kus ta toob Neitsi Maarjale teate Päästja sündimise kohta. Seda sündmust meenutab palve Angelus Domini («Ingli tervitus»).

Järgnevalt on esitatud mõned ida- ja läänekiriku traditsioonilised palved, milles pöördutakse inglite poole või palutakse Jumalalt inglit kaitsjaks ja saatjaks.

 

JUMALA INGEL (ANGELE DEI)

Jumala ingel, mu valvaja, mind, taevast sinu hoolde antut, valgusta ja valva, hoia ja juhata. Aamen.
Katoliku kiriku katekismuse kompendium

 

HOMMIKUNE PALVE KAITSEINGLILE

Oh püha ingel, mu viletsa hinge ja mu patuse elu karjane, ära jäta mind, patust, mitte maha, ära tagane mu juurest ära minu roojase elu pärast. Ära lase kurjal vaimul mu üle valitseda ja selle sureliku ihu läbi mind kiusata; kinnita mu vaest ja nõrka kätt ning juhata mind pääsemise teeraja peale. Sa püha Jumala ingel, mu viletsa hinge ja ihu kaitsja ja eestseisja, anna mulle andeks kõik minu teod, mis läbi ma sind olen kurvastanud kõik mu elu aja ja mis ma ka sel möödaläinud öösel olen teinud; kaitse mind tänasel päeval ja hoia iga vaenlase kiusamise eest, et ma ühegi patu läbi Jumalat ei vihastaks, ja palu mu eest Issandat, et Ta mind jumalakartuses kinnitaks ja mind, oma sulast, oma helduse väärt arvaks. Aamen.
Õigeusu palveraamat

 

ÕHTUNE PALVE KAITSEINGLILE

Oh Kristuse ingel, sa mu püha kaitsja ning mu hinge ja ihu varjaja, anna mulle andeks kõik, mis ma selsinatsel päeval olen pattu teinud, ning päästa mind mu kurja vaenlase kavalusest, et ma ühegi patu läbi Jumalat ei vihastaks; palu minu, patuse ja kõlvatu sulase eest ning tee mind kõlblikuks kõigepühama Kolmainu Jumala, minu Issanda Jeesuse Kristuse Ema ja kõikide pühade armu ja heldust saada. Aamen.
Õigeusu palveraamat

 

VÄIKE PÄRASTÕHTUTEENISTUS, PALVE KAITSEINGLILE

Püha Ingel, kes sa valvad mu viletsa hinge ja mu armetu elu üle, ära jäta mind, patust, ära tagane mu juurest mu taltsutamatuse pärast. Ära anna kurjale vaimule võimalust seda surelikku ihu ära kasutades mu üle meelevalda saada. Kinnita mu vaest ja nõrka kätt ning juhata mind pääsemise teerajale. Oo Jumala püha Ingel, mu viletsa hinge ja ihu hoidja ja kaitsja, anna andeks mulle kõik mu teod, millega ma sind olen vaevanud kogu oma eluajal, ja ühtlasi möödaläinud päeval tehtud patud. Kaitse mind sel ööl ja hoia mind kõigi vaenlase kiusamiste eest, et ma ühegi patuga Jumalat ei pahandaks, ning palu minu eest Issandat, et ta kinnitaks mind kartuses tema ees ja teeks mind oma headuse vääriliseks sulaseks. Aamen.
Palveraamat. Õigeuskliku igapäevased palved. Püha Eelkäija Skiita Reomäel

 

HOMMIKUPALVE

Ma tänan Sind, mu taevane Isa, Jeesuse Kristuse, Sinu armsa Poja läbi, et Sa sellel ööl mind kõige häda ja kahju eest oled varjanud, ja palun Sind, et Sa ka sel päeval mind hoiaksid pattu ja kurja tegemast, et iga minu tegu ja kogu minu elu oleks Sulle meelepärane. Nõnda annan ma Sinu kätte ennast kogu ihu ja hingega. Olgu Sinu püha ingel mulle saatjaks, et kurjal vaenlasel poleks meelevalda minu üle! Aamen.
Martin Lutheri Väike Katekismus

 

ÕHTUPALVE

Ma tänan Sind, mu taevane Isa, Jeesuse Kristuse, Sinu armsa Poja läbi, et Sa sel päeval oled mind armulikult hoidnud, ja palun sind: anna mulle andeks kõik mu patud ja eksisammud! Varja mind sel ööl armulikult! Sest ma annan enese kogu ihu ja hingega ja kõik Sinu kätte. Olgu Sinu püha ingel minu juures, et kurjal vaenlasel poleks meelevalda minu üle. Aamen.
Martin Lutheri Väike Katekismus

 

SANCTE MICHAELIS ARCHANGELE

Püha peaingel Miikael, kaitse meid võitluses, varja meid kurja vaenlase õeluse ja tagakiusamise eest. «Jumal käskigu teda,» palume hardalt. Sina aga, taevase võitlusväe juht, tõuka põrgusse saatan ja teised kurjad vaimud, kes mööda maailma hulguvad hingede hukatuseks. Aamen.
Paavst Leo XIII palve

Tänavu juulis heiskasid ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge ning luuletaja Andres Aule Tallinna vanalinnas kirjanike maja seinal asuva Juhan Smuuli bareljeefi juures Eesti NSV lipu, et väljendada sellega protesti nõukogude võimuga koostööle läinud küüditajast kirjaniku avaliku austamise vastu.

Täna selgus, et Politsei- ja Piirivalveamet on otsustanud Aulet ja Valget trahvida väärteo toimepanemise eest. Väärtegu seisnevat nimelt avaliku korra rikkumises kolmandate isikute häirimise teel. Nendeks isikuteks on kodanikud Abdrahmanov ja Aleksejev, keda Aule ja Valge aktsioon olevat häirinud.

«Meie eesmärk oli juhtida tähelepanu seinal rippuvale alalisele okupatsioonivõimu sümbolile, mis tuleks eemaldada. Karistus okupatsioonivõimu sümboli kasutamise eest määrati aga hoopis meile,» imestas ajaloolane Jaak Valge sotsiaalmeedias.

Tõepoolest, mis loogika järgi on häiriv kollaborandi märgistamiseks heisatud ENSV lipp, ent mitte avalik kunstiline austusavaldus nõukogude režiimi kuritegudes osalenud isikule? Kordan üle: Juhan Smuul ei olnud lihtsalt võimutruu kirjanik-stalinist, vaid ta osales tõendatult küüditamises ning ülistas nõukogude võimu tegevust. Kui see asjaolu ühiskonda ei häiri, siis kõige vähem tohiks kellelgi olla probleem ENSV lipuga.

Jaak Valge jätkab: «Nähtusi, mis võivad avalikus ruumis kedagi häirida, on loendamatult palju, näiteks võib kedagi häirida ebatavapärase kujundusega plakat seinal, niitmata (või, vastupidi, niidetud) muru, pesemata auto, rist kiriku tornis, jne.»

Ma loodan, et politsei ei hakka edaspidi menetlema näiteks kiriku tornikiivril asuvast ristist häiritud kodanike kaebusi ja karistama kirikuõpetajaid või kogudusi. Ehkki mine tea, ka see aeg võib kiiresti kätte jõuda. Aastakümnete jooksul olen palju kordi kokku puutunud seisukohaga, et kirik on kuritegelik organisatsioon ning rist on okupatsiooni sümbol. Kui politsei peaks selle seisukohaga nõustuma, ongi menetlus kaelas.

Praegu tundub mulle, et antud juhul kasutatakse riigi karistusvõimu ära opositsioonilise poliitiku ja tema mõttekaaslase vastu. Muide, täpselt sama menetleja, Kristel Proos, üritas Postimehe tollase töötaja Sander Punamäe väidetavas ohustamises süüdi teha SAPTK juhti Varro Vooglaidu, kes kuulub praegu riigikogu EKRE fraktsiooni. Kohus tühistas Vooglaiule määratud trahvi, ent nüüd on Proos ette võtnud teise konservatiivse poliitiku.

Ma ei usu hetkegi, et Proos algatab taolisi kõrge poliitilise profiiliga menetlusi ja langetab trahviotsuseid omapäi, ilma heakskiidu ja suunisteta kõrgemalt poolt. Pigem näeme siin mustrit, kuidas riigivõimu abil kotitakse võimu suhtes kriitilisi ja opositsioonilisi tegelasi. Asi ei ole niivõrd määratud trahvisummas, vaid selles, et hiljem saab nende inimeste puhul viidata õigusrikkumisele, võtta ära relvaluba vms. Lisaks on kohtuskäimine üksikisikule kurnav, sellel kui teine pool teeb seda tööajast ja maksumaksja rahaga.

Politsei muutumine poliitiliseks politseiks on tingimusteta taunitav ja sellega ei tohi leppida. Taolised meelevaldsed, justkui tellitud otsused üksnes süvendavad paljude inimeste võõrandumist, kes on juba niigi minetanud usu Eesti riiki, mis põhiseaduse kohaselt on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Vastuolu deklareeritud printsiipide ja tegelikkuse vahel on juba liiga suur.

I. Mina usun ainsasse Jumalasse...

Esimene asi, mis kristlasel peab olema, on usk. Ilma selleta ei saa kellegi kohta öelda, et ta on tõeline kristlane. Usk annab neli head asja. Esiteks on usu kaudu hing seotud Jumalaga, sest kristliku usu kaudu heidab hing Jumalaga justkui abiellu: «Ma kihlan sind enesele usu pärast [ja sina pead tundma Issandat]» (Ho 2:22). Seepärast inimese ristimisel öeldakse talle esmalt: «Kas sa usud Jumalasse?», sest ristimine on esimene usu sakrament. Nõnda lausub Issand Markuse evangeeliumi lõpus: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse» (Mk 16:16). Ristimisest ilma usuta ei ole tolku. Peab teadma, et ühtki heategu ei võeta Jumala poolt vastu, kui seda ei ole tehtud usus: «Ilma usuta on võimatu olla meelepärane Jumalale» (Hb 11:6). Ka Augustinus ütleb: «Kus ei tunta tõde, seal on voorus võlts ka kõige paremate kommete juures.»

Teiseks algab usu läbi meis igavene elu, mis ei ole midagi muud kui Jumala tundmine, nagu Johannesel lausub Issand: «Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat» (Jh 17:3). See Jumala tundmine saab alguse usu kaudu meis siin, kuid jõuab lõpule tulevases elus, kus me tunnetame Jumalat nagu ta on, nagu öeldakse kirjas heebrealastele: «Usk on loodetava tõelisus, [nähtamatute asjade tõendus]» (Hb 11:1). Keegi ei saa jõuda õndsuseni, mis on tõeline Jumala tundmine, kui ta esmalt ei õpi tundma usu kaudu. «Õndsad on need, kes ei näe, [kuid usuvad] (Jh 20:29),» ütleb Johannes.

Kolmandaks juhib usk siinset elu. Et hästi elada, peab inimene teadma, mis on selleks tarvis. Kui seda peaks õppimise kaudu omandama, siis ta kas ei pruugi selleni üldse jõuda või võtab see tal ilmatuma aja. Usk aga õpetab kõike, mis läheb tarvis, et hästi elada. Usk õpetab ka seda, et on üks Jumal, kes tasub headele ja karistab halbu ja et on teine elu ja veel muidki asju, mille teadmine kannustab meid tegema head ja hoiduma kurjast: «Minu õige aga jääb usust elama» (Ha 2:4). On selge, et ükski filosoof enne Kristuse tulekut ei küündinud kõikide oma püüdluste kiuste Jumala ja [igaveseks] eluks vajaliku tundmises ligilähedale sellele, mida peale Kristust usu kaudu teab iga vanamemmgi, mistõttu öeldakse: «Maa on täis Issanda tundmist» (Js 11:9).

Neljandaks saame me usu läbi kiusatustest võitu: «Pühad vallutasid usu läbi kuningriike» (Hb 11:33). See on selge, sest kõik kiusatused tulevad kas kuradist, maailmast või lihast. Kurat ahvatleb mitte kuuletuma ja mitte alistuma Jumalale. Sellest [kiusatusest] saab usu kaudu lahti, sest usu kaudu me teame, et Jumal on kõige Issand ja seepärast tuleb talle kuuletuda: «[Olge kained, valvake!] Teie süüdistaja, kurat, [käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata]» (1Pt 5:8). Maailm kiusab meid aga meelitades eduga või hirmutades ebaõnnega. Sellestki saame usu kaudu võitu, mis annab meile lootuse praegusest paremale elule, nii et me põlgame selle maailma hüvesid ega karda raskusi, sest see õpetab meid uskuma, et on olemas palju halvem asi – põrgu: «Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – [meie usk]» (1Jh 5:4). Liha kiusab nõnda, et juhib meid praeguse elu põgusate naudingute juurde. Usk aga näitab meile, et kui me nende külge liigselt klammerdume, siis kaotame igavesed naudingud: «Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, [millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!]» (Ef 6:16). Selle põhjal on niisiis selge, et usust on väga palju kasu.

Mõned aga ütlevad, et rumal on uskuda, mida ei saa näha ja et nähtamatuid asju ei peagi uskuma. Ma ütlen esiteks seda, et meie mõistuse ebatäiuslikkus hajutab selle kahtluse, sest kui inimene saaks täiuslikult tunnetada kõike – nii nähtavat kui nähtamatut, oleks rumal uskuda, mida me ei näe. Meie tunnetus on aga nõrk, nii et ükski filosoof ei saa uurida lõpuni isegi ainsa kärbse loomust. Selle kohta saab lugeda, et üks filosoof olla kolmkümmend aastat üksinduses olnud, et mesilase loomust tundma õppida. Järelikult, kui inimese mõistus on nõnda väeti, kas ei ole siis rumal uskuda Jumala kohta ainuüksi seda, mida inimene iseenda kaudu on võimeline tunnetama? Nende vastu öeldakse: «Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda» (Ii 36:26).

Teiseks võib vastata nõnda: oletame, et mingi õpetlane ütleks midagi oma teadmiste pinnalt ja mingi maakas kostaks vastu, et see küll nii ei ole nagu õpetlane räägib, kuigi ta ei saa lihtsalt aru, siis peetaks seda maakat üpris ogaraks. Kindel on aga, et ingli mõistus ületab suuresti parimategi filosoofide oma, niisamuti nagu filosoofi mõistus ületab maamehe oma. Seepärast oleks filosoof rumal, kui ta ei usu, mida inglid ütlevad, ja veel rumalam, kui ei usu seda, mida ütleb Jumal. Nende vastu lausub Jeesus Siirak: «Sulle on näidatud palju asju, mida inimesed ei mõista» (Eccl 3:25).

Kolmas vastus on see, et kui inimene sooviks uskuda vaid seda, mida ta tunneb tõsikindlalt, siis ta ei saaks siin maailmas elada. Tõepoolest, kuidas saaks keegi elada, kui ta teist ei usu? Kuidas ta saaks uskuda isegi seda, et see või teine on ta isa? Seepärast on vältimatu, et inimene usuks millessegi, millest tal ei ole iseenesest täit teadmist; keegi aga ei pea uskuma millessegi muusse kui Jumalasse. Usulausete umbusaldajad ei ole seepärast mitte targad, vaid hoopis rumalad [ja kõrgid], nagu lausub Apostel: «See on iseennast täis ega saa millestki aru» (1Tm 6:4). Seepärast ütles ta: «Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud» (2Tm 1:12). «Teie, kes Issandat kardate, uskuge temasse [ja teie tasu ei jää tulemata!]» (Srk 2:8).

Neljandaks võib vastata, et Jumal tõestab sulle, et see, mida õpetab usk, on õige. Kui kuningas läkitaks oma pitseriga kirja, siis mitte keegi ei söandaks öelda, et see kiri ei väljenda kuninga tahet. On ilmne, et kõik, mida pühad meile on õpetanud ja edastanud usu kohta Kristusesse, on Jumala pitseriga kinnitatud. See pitser seisneb tegudes, mida saab teha vaid Jumal, mitte aga ükski loodu – need on imeteod, millega Kristus on kinnitanud apostlite ja pühade poolt öeldut.

Kui sa ütled, et keegi pole ihusilmaga näinud neid imesid sündimas, siis ma vastan sellele järgmiselt. Pole kahtlustki, et kogu maailm on kummardanud iidoleid, see ilmneb juba paganarahvaste enda ajaloost. Need kõik on nüüd võtnud vastu Kristuse – nii targad, rikkad, vägevad kui ka paljud teised, ja seda lihtsate, vaeste ja väheste meeste jutlustamise kaudu, kes kuulutasid vaesust ja naudingute põlgamist. See on sündinud kas imekombel või mitte. Kui imekombel, siis minu eeldus on õige. Kui ei ole imekombel, siis ma ütlen selle peale: kas saab olla suuremat imet, kui et kogu maailm ilma imedeta pöörduks? Edasi ei ole vajagi küsida.

Järelikult ei pea keegi usus kahtlema, vaid neid asju, mida õpetab usk, tuleb uskuda nähtavatest asjadest kindlamini, sest inimese pilk võib eksitada, Jumala teadmine aga ei peta eales.

II. Mina usun ainsasse Jumalasse

Kristlased peavad esimese asjana uskuma, et on üks Jumal. Siin tuleb aga esmalt vaadata, mida nimi «Jumal» tähendab. See nimi ei tähenda midagi muud, kui kõige asjade valitsejat ja kaitsjat. Järelikult see, kes usub, et siin maailmas on kõik asjad kellegi juhtimise ja hoole all, see usubki Jumala olemasolusse.

Kes aga leiab, et kõik tekib juhuse tahtel, ei usu Jumala olemasolusse. Nii rumalat inimest aga küll ei ole, kes eitaks, et looduses on kõik asjad kindla aja ning korra järgi juhitud, hoitud ja seatud. Me näeme ju päikest, kuud, tähti ja kõike looduses olevaid asju liikumas neile määratud rada, mida ei saaks olla, kui kõik toimuks juhuse tahtel. Seepärast, kui peaks leiduma keegi, kes ei usu Jumala olemasolusse, oleks ta rumal, nagu ütleb Lauluraamatu psalm: «Sõge ütles oma südames: «Jumalat pole!»» (Ps 14:1).

Samas on mõned, kes küll usuvad, et Jumal juhib ja korraldab kõiki asju looduses, kuid see ei puuduta inimtegevust – nimelt nad usuvad, et inimtegevus ei kuulu jumaliku ettehoolduse alla. Põhjus on selles, et nad näevad selles maailmas häid inimesi, kes on muserdatud, ja halbu, kes naudivad edu, mis näikse kõrvaldavat inimeste suhtes jumaliku ettehoolduse. Iiob kõneleb nende eest, öeldes: «[Pilved on tal varjuks ees], ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil» (Ii 22:14).

See on rumalast rumalam [arvamus]. Nendega inimestega on selline lugu nagu arstikunstis võhikuga, kes nähes arsti andmas ühele haigele vett, teisele veini, nagu arstikunst ette näeb, usub, et see leiab aset juhuslikult, sest ta ei taipa arstikunstist mõhkugi – arstil aga on ühele veini ja teisele vett andes kindel põhjus taga. Nii on lugu ka Jumalaga. Jumal teab oma kindla ettehoolduse ja korralduse põhjal, mis on inimesele tarvis, nii et mõnele heale saadab ta kannatust ja mõnele halvale edu. Seega tuleb pidada sellist inimest, kes usub, et see leiab aset juhuse tahtel, lihtsalt rumalaks, sest tema arvamus on põhjustatud ainuüksi sellest, et ta jumaliku kunsti ja korralduse põhjuseid ei adu. Iiob: kas sa ei tea, «kui mitmetahuline on tema seadus» (Ii 11:6).

Seepärast tuleb kindlalt uskuda, et Jumal korraldab ja juhib mitte ainult loodust, vaid ka inimtegevust: «Nad ütlesid: Issand ei näe, [Jaakobi Jumal ei saa aru]», «kes õpetab inimesele teadmist» (Ps 94:7, 10). Jumal näeb kõike, nii inimese mõtteid kui salajasi südamesoove. Seepärast on inimesele iseäranis vajalik hästi toimida, sest kõik, mida ta teeb või mõtleb, on Jumala ees avalik.

Edasi tuleb uskuda, et on ainult üks Jumal, kes kõike korraldab ja juhib. Põhjus on selles, et inimeste asjad on hästi paigas — paljusid korraldab ja juhib üks, sest juhtide paljusus kutsub tihti esile alamates lahkhelisid. Jumalik valitsus on inimeste omast üle, seega on ilmne, et maailma valitsemine leiab aset ühe Jumala, mitte aga paljude jumalate poolt.

On neli põhjust, mis panevad inimesi arvama, et jumalaid on palju. Esimene on inimese mõistuse nõrkus. Nõrga mõistusega inimesed ei ole suutelised kehalistest asjadest kaugemale nägema ning nad ei usu, et on olemas midagi kõrgemat kehade meelelisest loomusest. Seetõttu pidasid nad maailma korralduses nendest kehadest ülemaks, mis näis neile ilusam ja väärtuslikum ning nad omistasid ja osutasid neile jumalikku austust. Need taevased kehad on päike, kuu ja tähed. Nendega on niisugune lugu nagu sellega, kes läheb kuninga õukonda sooviga teda näha ja usuks, et kuningas on lihtsalt see, kes on hästi riides või mõni õukonna ametimees. Nende kohta öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatus: «[Nad pidasid maailma valitsevaid jumalaiks] päikest või kuud või tähtede sõõri» (Trk 13:2); «[kes need on valmistanud], on vägevam» (Trk 13:4); «Tõstke oma silmad taeva poole [ja vaadake alla maa peale; sest taevad haihtuvad kui suits ja maa kulub nagu kuub, selle elanikud hukkuvad samamoodi. Aga minu pääste jääb igavesti ja minu õiglus ei lõpe]» (Js 51:6).

Teine põhjus tuleneb inimeste austamisest. Mõned inimesed, soovides isandaile ja kuningaile austust avaldada, osutasid neile kuuletudes ja alludes austust, mis kuulub tegelikult Jumalale. Nii tegid nad mõned peale surma jumalaks, mõned aga kuulutasid jumalaks juba eluajal: «Teadku kõik rahvad, et ei ole teist jumalat maa peal peale Nebukadnetsari» (Ju 5:29).

Kolmandaks tuleneb see ülemäärasest kiindumusest pere ja sugulaste vastu. Mõned tegid liigsest armastusest oma pereliikmete vastu neist peale surma kujusid ja sellest tuli, et nad osutasid neile kujudele jumalikku austust. Saalomoni Tarkuseraamatus öeldakse selle kohta: kõik, kes «teenisid kas kuningaid või oma ihasid, [andsid kividele ja puudele] sobimatu nime» (Trk 14:21).

Neljandaks tuleneb see kuradi pahatahtlikkusest. Sest kurat tahtis algusest peale olla Jumalaga võrdne, mille kohta on öeldud: «[Ma tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed] asetan ma oma aujärje...» (Js 14:13). Ega kurat ole seda soovi veel maha matnud. Seepärast on püüab ta kõigest väest panna inimesi endale ohvrit tooma. Mitte et talle on niiväga meelepärane ohverdatav koer või kass, aga talle meeldib, et teda austatakse nagu Jumalat. Sellest tuleneb, et ebajumalate sisse läinud kuradid kinnitasid, et neid austataks jumalatena: «Kõik paganarahvaste jumalad on deemonid». Apostel ütleb: «Mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, [aga mitte Jumalale]» (1Kr 10:20).

Kuigi see on kohutav mis kohutav, leidub siiski üksjagu inimesi, kes nende nimetatud nelja põhjusega eksivad – kuigi oma südames mitte, siis tegudega kinnitavad nad ometi, et usuvad paljudesse jumalatesse. Sest need, kes usuvad, et taevakehad saavad inimese tahet mõjutada, ja kes oma tegemistes lähtuvad teatud aegadest, peavadki ju neid kehasid jumalateks: «Ärge kartke taeva märke, [mida paganad kardavad, sest rahvaste seadused on tühised]» (Jr 10:2). Samuti kõik need, kes kuuletuvad pigem kuningatele kui Jumalale või kuuletuvad selles, milles ei pea, teevad neist endale jumalad: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna» (Ap 5:29). Samuti kõik need, kes armastavad oma peret või sugulasi rohkem kui Jumalat, näitavad oma tegudega jumalate paljususele. Nii ka need, kes armastavad iseennast rohkem kui Jumalat – nende kohta lausub Apostel: «Nende jumal on kõht» (Fl 3:19). Niisamuti need kõik, kes võtavad osa nõidustest ja loitsimistest, peavad deemoneid jumalateks. Põhjus on selles, et nad paluvad deemonitelt seda, mida üksnes Jumal saab anda – millegi salajase asja ilmutamist ja tõde tulevaste asjade kohta.

Järelikult esimene asi, mida peab uskuma, on see, et on vaid üks Jumal. Palugem siis Issandat...

III. Kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse

Nagu eelnevalt öeldud, esimese asjana peab uskuma, et on ainult üks Jumal. Teine asi on aga see, et me usuksime, et see Jumal on taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu looja. Jätkem praegu peened põhjendused sinnapaika. Seda, et Jumal on kõik teinud ja loonud, saab demonstreerida lihtsa näite varal.

Kui keegi siseneb majja ja lävel lööb talle soojus näkku ning edasi minnes tunneb ta üha suuremat soojust, siis küllap ta usub, et sees on tuli, mis seda soojust põhjustab, kuigi ta tuld ise ihusilmaga ei näe. Nii on lood ka selle maailma asjadega. Sest kui nüüd seesama inimene näeb, et kõik asjad on ilu ja ülevuse eri tasemete järgi paika pandud ja mida lähemale ta Jumalale jõuab, seda ilusamad ja üllamad need asjad on. Sellest tuleneb, et taevased asjad ületavad suursugususe ja ilu poolest kehalisi asju siin all, niisamuti nähtamatud asjad nähtavaid. Seepärast peab uskuma, et see kõik tuleneb ühest Jumalast, kellele eri asjad võlgnevad oma suursugususe ja eksistentsi: «Kõik inimesed on tühised, [kellel ei ole Jumala tunnetust, ja nähtavaist heategudest ei suutnud nad ära tunda, kes on selle looja]» (Trk 13:1); «loodu suurusest [ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja» (Trk 13:4). Niisiis me peame kindlasti nõustuma, et kõik selles maailmas on loodud Jumala poolt.

Sellega seoses tuleb vältida kolme eksimust. Esimene on manilaste oma, kes väidavad, et kõik nähtav on loodud kuradi poolt, pidades Jumalat üksnes nähtamatu maailma loojaks. Selle eksimuse põhjus on selles, et nad ütlevad küll Jumala olevat ülima hea, mis on muidugi õige, ning et kõik, mis tuleb heast, on ise ka hea. Mida nad aga ei tea, on see, kuidas heal ja kurjal vahet teha. Nad uskusid, et kõik, mis on mingil moel halb, on lihtsalt halb. Näiteks tuld, kuna see hävitab, nimetatakse lihtsalt halvaks, samuti vett, sest see lämmatab, nõndasamuti teisi asju. Nii et kuna nendest meelelistest asjadest ei ole mitte miski lihtsalt hea, vaid on mingis osas ka puudulik, siis nad ütlesidki, et kõik nähtav ei ole loodud mitte hea Jumala, vaid kurja poolt.

Augustinus tõi nende vastu järgmise võrdluse: kui keegi läheb käsitöölise töökotta, leides sealt tööriistu, mille vastu käies ta endale viga teeks, ning peaks seetõttu seda meistrimeest kurjaks, kuna tal niisugused riistad on, siis oleks see inimene küll rumal, sest käsitöölisel on need seal ikka oma töö jaoks. Niisamuti on rumal öelda, et loodu on halb, kuna see on kellelegi kahjulik – sest mis mõnele kahjulik, see teisele kasulik.

See [manilaste] viga on vastuolus kiriku usuga, ning selle kõrvaldamiseks öeldakse [Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses]: «nähtava [ja nähtamatu] Loojasse». «Alguses lõi Jumal [taeva ja maa]» (1Ms 1:1); «Kõik on tekkinud tema läbi [ja ilma temata ei ole tekkinud midagi]» (Jh 1:3).

Teine eksimus on selles, et arvatakse maailma olevat igavene, mille kohta ütleb Peetrus: «Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda [nagu loomise algusest  peale]» (2Pt 3:4). Selle seisukohani on jõutud seeläbi, et ei osatud näha, kuidas maailm on alguse saanud. Nagu rabi Mooses ütleb: nad sarnanevad lapsega, kes on peale sündi pandud saarele, kus ta ei ole kunagi näinud rasedat naist ega lapse ilmale tulekut; kui ta nüüd on suureks kasvanud ja talle räägitakse, mis moel inimest eostatakse, üsas kantakse ja ilmale tuuakse, siis ei usuks kedagi, kes sellist juttu talle räägib, sest talle näiks ilmvõimatu, et inimene saab olla ema kõhus. Nii ei usu ka need inimesed maailma praegust seisu vaadates, et see on alguse saanud. Seegi seisukoht on vastuolus kiriku usuga, ning selle kõrvaldamiseks öeldakse [usutunnistuses]: «taeva ja maa Loojasse». Kui asjad on loodud, siis sellest tuleneb, et need ei ole olnud alati olemas. Seepärast öeldakse: «Ta käskis – ja nad loodi» (Ps 148:5).

Kolmas eksimus seisneb selles, et Jumal lõi maailma ainest, mis oli eelnevalt olemas. Selle seisukohani on jõudnud need, kes üritasid kõrvutada Jumala suutlikust meie omaga. Kuna inimene saab valmistada midagi vaid olemasolevast ainest, siis uskusid nad, et nõnda on see ka Jumala puhul. Seetõttu nad ütlesidki, et kõikide asjade loomisel pidi Jumalal olema eelnev aines, millest luua.

See ei vasta tõele. Inimene ei saa olemasoleva aineta midagi valmistada, sest ta on vaid osaline looja – ta saab küll vormida, aga vaid ainest, mis on piiratud ja teise poolt talle ette antud. Põhjus on selles, et inimese võime on piiratud ainuüksi vormiga ja seetõttu ta saab olla vaid selle vormi põhjus. Jumal seevastu on kõikide asjade üleüldine põhjus – ta ei loo mitte ainult vormi, vaid ka aine, mille ta tegi mitte millestki. Seepärast öeldakse selle eksimuse eemaldamiseks [usutunnistuses]: «taeva ja maa Loojasse».

Loomine erineb tegemisest, sest luua tähendab midagi teha mitte millestki, tegemine aga tähendab teha midagi millestki. Niisiis, kui Jumal teeb kõik mitte millestki, siis tuleb uskuda, et ta saab hävitades ka kõike uuesti teha. Nii saab Jumal valgustada pimedat, äratada surnu üles ja teha muid imetegusid: «Sest kui sa tahad, siis sa võid» (Trk 12:18).

Sellise lähenemisega saavutab inimene viis asja. Esiteks jumaliku majesteetlikkuse tunnetamine. Tegija eelneb alati tehtavale; kuna Jumal on kõik asjad teinud, siis on selge, et ta ületab kõiki asju. Mõtle sellele: «Kui nad, olles võlutud nende ilust, [pidasid neid jumalaiks, siis oleksid nad pidanud ka teadma, kuivõrd parem on nende Valitseja, sest tema, kes on ilu algkuju, on need loonud]» (Trk 13:3). Sellest tuleneb, et kõik, mida saab mõista või välja mõelda, on vähem kui Jumal: «Vaata, Jumal on suur [ja meie ei mõista teda, tema aastate arv on uurimatu]» (Ii 36:26).

Sellega juhitakse meid tänamiseni. Kuna Jumal on kõige looja, siis pole kahtlust, et mis me oleme või mis meil on, tuleb Jumalast. Apostel ütleb: «Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, [otsekui sa ei oleks seda saanud?]» (1Kr 4:7). «Issanda päralt on maa [ja tema rikkus ning kõik, kes maa peal elavad]» (Ps 24:1). «Kuidas ma tasun Issandale [kogu hea, mida ta mulle teeb? Ma tõstan] võidukarika [ja hüüan appi Issanda nime]» (Ps 116:12–13).

Kolmandaks juhitakse meid raskustes kannatlikkuseni. Kuigi kogu loodu on Jumalast ja seetõttu oma loomult hea, siiski peame uskuma, et kui miski meid kahjustab ja valmistab piina, siis see vaev tuleb samuti Jumalast, süü aga mitte, sest Jumalast ei tule mitte midagi halba. Seetõttu kui kõik raskused, mis inimest vaevavad, tulenevad Jumalast, siis peab inimene need kannatlikult ära taluma, sest need tulevad Jumalalt ja on tehtud hea pärast. Sest kannatused puhastavad pattudest, alandavad süüdlasi, kutsuvad häid üles Jumala armastusele: «Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?» (Ii 2:10).

Neljandaks juhitakse meid sellega kohtlema loodud asju õigesti. Sest me peame kasutama loodut nii, milleks ta on Jumala poolt tehtud. Tehtud on see aga kahel eesmärgil: [4.1] esiteks Jumala auks: «Issand on kõik teinud otstarbekohaselt» (Õp 16:4), see tähendab, tema enda auks; [4.2] teiseks inimeste heaks: «Mida Issand, sinu Jumal, on teinud» (5Ms 4:19). Järelikult me peame kasutama asju Jumala auks, see tähendab, et olla Jumalale meelepärased, ja enda jaoks, kuid mitte Jumala vastu nagu pattu: «Kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud» (1Aj 29:14). Niisiis, mis iganes sul on – teadmine, rikkus, ilu – selle kõik pead sa tagasi andma ja kasutama Jumala kiituseks.

Viiendaks juhitakse meid sellega inimväärikuse tunnetamiseni. Jumal on teinud kõik inimese jaoks: «Kõik sa panid tema jalge alla» (Ps 8:7). Inglite järel on inimene loodud olenditest kõige enam Jumala sarnane: «Tehkem inimesed [oma näo järgi, meie sarnaseks]» (1Ms 1:26). Jumal ei ütelnud seda ei taevaste ega tähtede, vaid inimese kohta, ja mitte kui keha, vaid kui vaba tahtega hävimatu vaimu kohta, millega ta sarnaneb Jumalale rohkem kui ükski teine loodud olend. Seepärast me peame arvestama, et inimene on loodud olendeist inglite järgi kõige väärikam ning mitte mingil viisil pattudega ja korratute soovidega kehaliste asjade järgi oma väärikust vähendama, sest need asjad on meist vääritumad ning on tehtud meid teenima. Samal moel me peame vaatama endale kui Jumala poolt tehtule, sest Jumal lõi inimese valitsema kõike, mis on maa peal ning et ta alluks ise Jumalale. Meil tuleb niisiis käsutata ja valitseda asjade üle ning alluda, kuuletuda ja teenida Jumalat, mille läbi me jõuame Jumala naudinguni, mille nimel [palvetagem]...

Aquino Thomase usutunnistuse jutluse algus 14. saj käsikirjast (Cambridge, Corpus Christi College, MS 035)

 

Kommentaarid

Aquino Thomas pidas apostelliku usutunnistuse jutluse Napoli San Domenico Maggiore kirikus 1273. aasta paastu ajal. Siin avaldatud tekst on selle jutluse kolme sissejuhatava artikli tõlge. Apostelliku usutunnistuse seletus kuulub Aquino Thomase nn katehheetiliste tekstide hulka, mille hulgas leiab veel seletusi Meie Isa palve, Ingli tervituse palve ja kümne käsu kohta.

Usutunnistuse seletuse jagamine artiklitesse erinev suuresti tekstiväljaannetest. Tänaseni ei ole tegelikult päris head Aquino Thomase katehheetiliste tekstide allikakriitilist publikatsiooni. Siin avaldatud tõlge põhineb Nicholas Ayo poolt 1988. aastal eelpublitseeritud Commissio Leonina tekstil.

Apostellik usutunnistus koosneb traditsiooniliselt kaheteistkümnest osast. Selle järgi on liigendatud peatükkideks ka Thomase kommentaarid. Commissio Leonina väljaanne jaotab teksti käsikirjalisele pärandile tuginedes viieteistkümneks peatükiks. Thomas on ise ütelnud, et usutunnistust jagatakse enamasti kaheteistkümneks või neljateistkümneks osaks. Thomas on usutunnistust käsitlenud oma teisteski töödes: De articulis fidei, Summa Theologica (II-II, q1, a8) ja Compendium Theologicae (I, 246).

Usutunnistuse kommentaar ei ole teoloogiline traktaat. Thomas toob rõhutatult lihtsaid näiteid ja isegi toonitab, et jätkem keerulised mõttekäigud kõrvale. See ei tähenda, et teemakäsitlustes tehtaks allahindlust. Pigem võiks öelda nii, et tema soov ei olnud midagi formaalselt või tõestada, vaid pigem kuulajatele edasi anda usutunnistuse oluline mõte. Thomas on seisukohal, et käsitletavad teemad on auditooriumile jõukohased. Thomas ütleb, et üksi filosoof enne Kristuse tulekut ei küündinud kõikide oma püüdluste kiuste Jumala tundmises ligilähedale sellele, mida peale Kristust teab iga vana nainegi.

Tõenäoliselt pidas Thomas katehheetilised jutlused rahvakeeles, mille on napoli murdest ladina keelde tõlkinud Thomase pihiisa ja sekretär Reginald Pipernost. Kas üleskirjutuse aluseks on olnud ka Thomase märkmed, ei ole täpselt teada. On oletatud, et ladinakeelne tekst kirjutati üles stenograaf-tõlkena, mida hiljem on parandatud. Vaatamata sellele, et usutunnistuse kommentaari ladinakeelne tekst ei ole Thomase enda käega kirja pandud, peetakse teksti autentseks.

Thomas esitas usutunnistuse kommentaarid aasta enne oma surma. Tegu oli ühega tema viimastest töödest. Sama aasta (1273) detsembri nigulapäeva sai Thomasele missal osaks ilmutus, peale mida ta enam midagi ei dikteerinud ega kirjutanud, kinnitades Reginaldile korduvalt: «Ma ei saa enam, sest kõik, mis ma olen kirjutatud, tundub mulle põhk [...] võrreldes sellega, mis ma nägin ja mida mulle on ilmutati» (Raynalde, non possum, quia omnia que scripsi videntur mihi palee [...] Omnia que scripsi videntur michi palee respectu eorum que vidi et revelata sunt michi).

Lõpetuseks võiks veel lisada, et käesolev aasta 18. juulil algas Aquino Thomase juubeliaasta tsükkel, mis kestab kuni 2025. aasta 8. jaanuarini, mil täitub 800 aastat ingelliku doktori sünnist. Tänavu 18. juulil möödus 700. aasta Aquino Thomase kanoniseerimisest. Järgmise aasta märtsis aga täitub 750 aastat Aquino Thomase surmast.

Sven-Olav Paavel

 

Laupäeval, 16. septembril, pidas Eestis visiidil viibiv Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus Värska lauluväljakul jumalateenistuse, millest kujunes tema külaskäigu kõige rahvarohkem sündmus ning millega tähistati ühtlasi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia sajandat aastapäeva.

Värskasse oli kokku tulnud tuhatkond õigeusklikku ja õigeusu sõpra Eesti eri paigust Saaremaast Setomaani. Iseäranis torkasid rahva seas silma rahvarõivais Kihnu naised.

Liturgial teenisid kaasa Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus, Kydoniai metropoliit Athinagoras, Rootsi metropoliit Cleopas, Peristeri metropoliit Gregorios, Tartu piiskop Eelija ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander. Liturgial osalesid ka Helsingi ja kogu Soome peapiiskop Leo ning Hispaania ja Portugali metropoliit Vissarion.

Oma kõnes, mis loeti ette ka eestikeelses tõlkes, väljendas patriarh Bartolomeus rahulolu autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga.

«Teie emakirik Konstantinoopolis mõistab väga hästi, et te olete oma kirikliku autonoomse asendi raskelt kätte võidelnud ja väärikalt vastu võtnud. Meie vaatame teie peale nagu uhke lapsevanem oma tubli ja andeka lapse peale, sest te olete näidanud üles kõiki neid voorusi, mis pakuksid igale vanemale siirast rõõmu ja rahulolu,» kõneles oikumeeniline patriarh ja lisas, et EAÕK kujutab endast õigeusu tulevikku Läänemere ääres veel paljudeks sugupõlvedeks.

«Sest kristlastena ei ole meie mineviku vangid, vaid tuleviku teerajajad. Nagu keegi on öelnud: Pärimus pole mitte tuha kummardamine, vaid tule hoidmine. Te kannate usutuld edasi, et valgustada teed tulevikku – tulevikku, mis leegitseb jumalikus armastuses ja halastuses,» märkis patriarh.

«Igal jumalikul liturgial võtame enesesse vastu Jumala püha tule Issanda Jeesuse Kristuse püha Ihu ja kalli Vere näol. … Me kanname seda ainetut tuld edasi ja õpetame tema salasust oma lastele ja lastelastele.»

«Me näeme, mis juhtub, kui inimesed kummardavad tuhka. Nad tekitavad tuhka juurde, tuues süütutele hävingut, andes järgi ilmaliku võimu nõuetele, sest nad armastavad võimu. Aga meie, mu armas ristirahvas, ei kummarda võimuiha pärast kellegi ette. Me kummardame vaid armastuse võimu ette,» ütles patriarh.

Oikumeeniline patriarh Bartolomeus saabus Eestisse juba 12. septembril ja lisaks Tallinnale külastas ta Tartut, Valgat ja Pärnut. 18. septembril on kavas Hiiumaal asuva Puski Kristuse sündimise kiriku taasavamine, 19. septembril Aruküla Püha Kolmainu kiriku taasavamine. Visiidi viimasel päeval, 19. septembril, toimub kell 17 Tallinna toomkirikus oikumeeniline palvus.

Tekst ja fotod: Veiko Vihuri

Liturgia ülekannet veebis saab vaadata siit.

Pühapäeval, 10. septembril, tähistati Vastseliina linnuse varemetes Valge risti ime 670. aastapäeva. Sel puhul loeti linnusekabelis ette asjakohased ajaloolised dokumendid, peeti ettekandeid ja pärastlõunal toimus ka «oikumeeniline» missa, kus teenis katoliku preester isa Miguel Tartust ning pühakirja luges kohalik luterlik vaimulik Jaak Pärnamägi.

Keskpäeval kõneles palverändurite majas ajaloolane Aldur Vunk kokkutulnutele imedest ja palverännakute ajaloost, kuid samuti suhtumisest imedesse erinevatel ajastutel. Imedega seotud kohti peeti keskajal olulisteks, kuna Jumal oli ilmutanud neis paikades oma erilist ligiolekut.

Lisaks altariristi-imele meenutas Vunk legendi, mille kohaselt olevat Moskva suurvürst aastal 1380 suure väega Vastseliina linnust piiranud. Kaitsjate seisukord oli täbar ja nad palusid Jumalalt abi. Pärast seda linnuse kagutornist teele lastud ammunool tabanudki suurvürsti otse südamesse ja juhita jäänud vaenlane pöördus tagasi Venemaale.

Teine loeng oli pühendatud kloostrimeditsiinile.

Jumalaema linnuseks kutsutud Vastseliina linnust hakati Vana-Liivimaa Tartu piiskopkonna ja Pihkva vürstiriigi piirile rajama 1342. aastal. Linnusekabeli altari kohale oli kahe raudnaelaga kinnitatud puidust rist. 1353. aasta augustis ja septembris nägid linnuseasukad kabelist paistmas säravat valgust ja kuulsid kaunist muusikat. Nad nägid ka varem seina külge kinnitatud altariristi ilma toeta altaril seismas.

Kabelis toimunud imest kirjutas järgmisel, 1354. aastal, paavst Innocentius VI-le Riia peapiiskop Vromhold de Vifhusen, kes teatas muuhulgas järgmist:

«Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide [sic] piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi, nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28. päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit, ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks. Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani.»

Peagi hakkasid imeristi juurde saabuma palverändurid Eestist ja mujalt. Riia peapiiskopi kirjale vastas paavst, et «olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.»

Täna asub kunagise linnusekabeli kohal vabaõhukabel, kuid linnuse juures on ka palverändurite maja ning eraldi väike palverändurite kabel.

Tekst ja fotod: Veiko Vihuri

© Meie Kirik