Ameerika Ühendriikidest tuleb viimasel ajal murettekitavaid uudiseid. Mida sellest kõigest arvata ja kuidas kristlased peaksid toimuvasse suhtuma? Meie Kirik vahendab usutluse toimetuse liikme Enn Auksmanniga, kes teenib Los Angelese piirkonna eestlasi.

Portaali Meie Kirik «USA toimetuse juhataja» Enn Auksmann – teenid juba mitu head aastat Los Angelese eestlasi. Milline on olukord seoses koroonapandeemiaga koguduste jaoks? Kas Californias sai jõule kirikutes tähistada?

Alates möödunud aasta märtsikuust on Los Angelese Eesti kogudus pidanud kirikus ainult ühe jumalateenistuse, nimelt juulikuus, mil korraks tundus, et asjad on läinud paremaks. Kogu ülejäänud aja oleme pidanud läbi ajama videosalvestatud jutluste ja jumalateenistustega, mida on võimalik vaadata ja kuulata interneti vahendusel.

Kuna Eesti kogudus kasutab jumalateenistuse läbiviimiseks Los Angeleses asuvat läti kirikut, oleme allutatud Los Angelese maakonnas kehtivatele piirangutele, mis on rangemad Orange’i maakonnast kehtivatest, kus ma oma perega elan. Kuni detsembri keskpaigani oli Los Angeleses lubatud jumalateenistusi pidada ainult vabas õhus, kuid viimastel nädalatel on lubatud kasutada ka kirikuhooneid. Põhjuseks ei ole mitte olukorra leevendumine, vaid see, et ülemkohus leidis, et senised piirangud ei ole kooskõlas Ameerika põhiseaduses tagatud usuvabadusega. Eesti koguduse juhatus on otsustanud siiski mõnda aega veel oodata, kuna enamus koguduseliikmeist on eakad inimesed, kelle tervise ohtu seadmine võib tuua kaasa ränki tagajärgi. Pealegi peab enamus kirikulisi võtma jumalateenistusele tulekuks ette päris pika, mõni koguni paaritunnise autosõidu.

Kahjuks on piirangud toonud kaasa ka selle, et mul ei ole olnud peaaegu üldse võimalik külastada neid koguduseliikmeid, kes seda kõige rohkem vajaksid: neid, kes elavad vanade- ja hooldekodudes ning viibivad haiglas. Möödunud jõululaupäev tõi kaasa ka esimese ametlikult koroonaviiruse tõttu surnud eestlase Lõuna-Californias. Tema matusetalitus, mis on võimalik läbi viia ainult haual, toimub sel reedel. Ka matuseliste arv on ametlikult piiratud (vist kümnega, kui ma ei eksi), kuid tegelikult saavad talitusel osaleda siiski rohkemad – nad peavad lihtsalt üksteisest võimalikult kaugele hoidma.

Koguduseliikmed on olnud tänulikud videojutluste eest, kuid me kõik ootame varasema elukorralduse juurde tagasipöördumist. See puudutab ka muid siinse eesti kogukonna tegevusi, milles olen koguduseõpetajana samuti kaasas olnud: täienduskooli, seenioride igakuised kooskäimisi, kooriharjutusi ja muud selletaolist. Olen tuleviku osas päris murelik, sest kardan, et kui paus liiga pikaks kujuneb, on varasema küllaltki aktiivse elu taastamine kui mitte päris võimatu, siis kindlasti äärmiselt keeruline. 

Kas usuvabaduse säilimise küsimus pandeemia ajal on USA kristlaste jaoks oluline teema?

Vastus on lihtne ja lühike: jah. Paljud kirikud ja kogudused nii Californias kui mujal Ameerika Ühendriikides on olnud üsna aktiivselt võimude poolt kehtestatud piirangute vastu ning viimased kuud on toonud mitmeid olulisi kohtuvõite. Mõeldes Ameerika Ühendriikide rajamisele ja iseseisvumisele on täiesti arusaadav, miks kõige olulisemateks õigusteks ja isegi ühiskondlikeks väärtusteks on siin peetud usuvabadust, relva omamise õigust ja sõnavabadust: need kõik on siinse arusaama kohaselt vaba inimese tunnusteks. Tegelikult, vaadates kasvõi eesti rahva ajaloole, tuleb tunnistada, et see ei peaks nõnda olema ainult ameeriklaste arusaama järgi – mõtleme kasvõi sellele, mida tõi endaga kaasa nõukogude okupatsioon ja milliseid võtteid kasutati rahva alistamiseks: inimestelt võeti ära nii usu- ja sõnavabadus kui ka relvad.

Siinkohal on oluline toonitada, et kõiki neid vabadusi mõistetakse Ameerikas traditsiooniliselt üksikisiku, mitte mingite ühiskonnagruppide õigustena. See tähendab, et vastupidiselt viimastel aastakümnetel levinud arvamusele ja tihti isegi praktikale ei ole Ameerikas prantsuse stiilis riigi ja religiooni lahutatust – on vaid põhiseaduses sätestatud keeld kehtestada riigireligiooni. Usuvabadus, nagu ka sõnavabadus ja relva omamise õigus, on individuaalsed ning samuti nagu usuvabadus vastanduvad ka teised vähemalt teataval määral riigivõimule: riigivõim ei tohi piirata ühegi inimese eneseväljendamise vabadust. Ning igal inimesel peab olema õigus omada relva mitte niivõrd enda kaitsmiseks teiste üksikisikute (kurjategijate), vaid eeskätt riigivõimu omavoli eest. Tuleb tunnistada, et see fundamentaalne arusaam on ka paljudel ameeriklastel kaduma läinud, aga kindlasti on siin palju sellist, millest ka eestlastel oleks õppida – eeskätt see, kuidas teadvustada ennast tõeliselt vaba inimesena.

Ameerika poliitilise elu sündmused on praegu maailma tähelepanu keskmes. Küsin kõigepealt selle kohta, kas presidendivalimiste tulemuste võltsimise kahtlus on sinu hinnangul USA ühiskonnas laialt levinud või on see aktuaalne rohkem Trumpi veendunud toetajate jaoks?

Enamus inimesi, kellega olen neil teemadel vestelnud, väljendavad teatavat usaldamatust nii Ameerika valimissüsteemi kui valimiste praktilise läbiviimise suhtes. Eeskätt on paljudele arusaamatu see, kuivõrd erinevad on erinevates osariikides kehtivad reeglid ning kui suvaline on paljudes paikades valimistel osalevate inimeste isiku tuvastamine. Aga kahtlemata räägitakse viimaste valimiste puhul varasemast kordades rohkem ka teadlikest valimispettustest, mille olemasolusse usub avaliku arvamuse küsitluste põhjal mitte ainult enamus vabariiklaste, vaid ka ligi veerand demokraatide pooldajatest.

Donald Trumpi veendunud toetajatest on arvatavasti ligi sada protsenti veendunud, et valimistulemus on võltsitud. Selles küsimuses selget seisukohta võtmata – kuna viimselt on ju valimistulemused alati pelgalt usuküsimus (seni, kuni mul pole võimalik isiklikult kõiki hääletussedeleid kontrollida), nimetan lihtsalt, et ma pole vastusena võltsimissüüdistustele kuulnud ühtegi veenvat kinnitust, et need oleksid alusetud. Pigem on kõik katsed valimistulemust vaidlustada lükatud tagasi mitmesuguste formaaljuriidiliste põhjendustega. Paraku ei aita ka Eesti poliitikast tuntud JOKK üha teravnevat vastasseisu mitte kuidagi leevendada

6. jaanuaril tungis Trumpi toetajatest koosnenud rahvahulk Kapitooliumi ja segas valimistulemuste kinnitamist. Meie peavoolumeedias kujutati seda enneolematu märatsemisena ja vaat et riigipöördekatsena. On tõmmatud paralleeli 1990. aastaga, mil Eesti iseseisvusliikumise suhtes vaenulik rahvamass Toompea lossi tungis. Kuidas kohalikus meedias juhtunut kajastatakse ja mida sellest arvatakse?

Ameerika meediat valitsevad eeskätt suured telekanalid ja mõned suured ajalehed. Enamus neist kipub kalduma vasakule ja kasutab seetõttu pealinnas 6. jaanuaril toimunut konservatiivide ja eriti Donald Trumpi ning tema toetajate ründamiseks. Vaatamata sellele, et kõik konservatiivsed arvamusliidrid, sealhulgas president Trump ise, ning ka parempoolsed meediaväljaanded, on vägivalla ja märatsemise rangelt hukka mõistnud (suurel määral üsna erinevalt sellest, kuidas vasakpoolsed reageerisid suvisele oma poolehoidjate märatsemisele). Mul puudub ülevaade, kas Eesti meediaväljaanded on toonud esile tõsiasja, et Kapitooliumil vägivallatsenute hulk oli õigupoolest väga väike võrreldes tuhandete rahumeelsete meeleavaldajate arvuga, kes olid tulnud Washingtoni Donald Trumpi toetuseks meelt avaldama. Ameerikas on mõned meediakanalid seda siiski nimetanud.

Donald Trumpi ametiajal said kristlased nn kultuurisõdadest veidi hinge tõmmata. Mida on kristlastel oodata või karta Joe Bideni administratsioonilt?

Joe Biden on korduvalt rõhutanud, et ta on praktiseeriv katoliiklane. Paraku ei ole tema poolt viimastel aastakümnetel teostatud poliitika ja eriti valimiste eel väljendatud põhimõtted kuidagi ühitatavad katoliku kiriku sotsiaalsete ja kõlbeliste arusaamadega. Pigem on Joe Biden läinud kaasa nn progressiivse liikumisega, toetades ühelt poolt sajaprotsendiliselt nii aborti ja kõikvõimalikke seksuaalsust ja sooidentiteeti puudutavaid uuendusi, teiselt poolt aga nõudes ennist loetletud traditsiooniliste alusõiguste, sealhulgas ka usuvabaduse piiramist. Viimast ta kindlasti otseselt ei tunnistaks, küll aga on ta nagu valdav osa demokraatlikust parteist läinud kaasa mõtteviisiga, mille kohaselt üksikisikutel ei ole õigust lähtuda kõiges oma usulistest veendumustest, kui need võivad sattuda vastuollu teatavate ühiskondlike «väärtustega» (mõtelgem näiteks rünnakutele pagarite vastu, kes on oma usule viidates keeldunud küpsetamast torte teatavate pidude tarvis).

Enamus nn evangelikaalidest, keda ma tean, on olnud üsna häälekad Donald Trumpi poolehoidjad. Sama puudutab ka traditsiooniliste konservatiivsete kirikute liikmeid (näiteks anglikaane – mitte ajada segamini liberaalse episkopaalkirikuga! – ja Missouri Sinodi luterlasi). Seejuures on olnud üsna selge, et see toetus ei ole tähendanud nõustumist kõigi Donald Trumpi isiklike seisukohtadega, tema väljendusviisiga ja ka tema eluviisi või moraalsete arusaamadega. Teda on toetatud eeskätt seetõttu, et ta on väljendanud häälekalt toetust taas neilesamadele ülal nimetatud traditsioonilistele põhiõigustele, mille äravõtmist konservatiivid liberaalide poolt kardavad. Eks lähiaastad näita, kuivõrd see kartus tõeks osutub – küll on taas kord ka viimaste valimiste järel Ameerika kaardile vaadates selge, et territoriaalselt on enamus Ameerikast neis küsimustes siiski veel väga traditsioonilisel seisukohal.

Viimaks, kas USAs tekkinud ühiskondlikku lõhet ja vastandumist õnnestub lähitulevikus mingil viisil leevendada või on karta hoopis selle süvenemist ja kinnistumist?

Vabariiklased, sealhulgas Donald Trump, kes kuni viimase hetkeni kinnitas, et ei lase valimisi endalt varastada ja jätkab presidendina, on nüüdseks kinnitanud, et toetavad võimu rahulikku ja sujuvat üleandmist uuele administratsioonile. See tähendab, et loodetavasti mingit suuremat füüsilist vastasseisu ega isegi nelja aasta tagusega võrreldavat resistance’i karta ei ole. Küll aga ei julge ma prognoosida suhete paranemist, pigem vastupidi. Kardetavasti juhtub nii, et samal ajal, kui konservatiivid üritavad ühelt poolt omaenda ridu korrastada ning teiselt poolt vähemalt väliselt rahu ja üksmeele poole liikuda, jätkavad liberaalsed aktivistid üha innukamalt oma revolutsiooni, mille tegelikku eesmärki ei oska ma õigupoolest päriselt sõnastadagi. Arvatavasti ei ole selleks vähemalt selgelt deklareerituna Nõukogude Liidu, Hiina, Kuuba või Venetsueela taoline sotsialistlik ühiskond. Küll aga on selle aluseks nagu nendegi puhul ekslikud ja jumalavastased arusaamad nii inimese olemusest kui ühiskonnast, sh üksikisiku ja ühiskonna kui terviku või teatavate ühiskonnarühmade vahekorrast.

Ameerika (nüüdseks juba üsnagi kaheldavaks muutunud) õitseng, mis on olnud inimkonna ajaloo kontekstis üsnagi märkimisväärne ja ainulaadne, on oma edasiviivat jõudu ammutanud üksikisiku vabadusest, mis on rajanenud tema õigusel uskuda, mõelda ja elada nii, nagu on kohane vabale inimesele, ning püüelda õnne poole ilma, et riigivõimul oleks õigust talle kuigi palju ette kirjutada. Praegu toimuvad arengud suuremas osas läänemaailmast kipuvad paraku täpselt vastupidises suunas viima.

Küllap Jumal oskab viimaks ka sellest midagi head teha, nii ei tuleb Teda usaldada. Nii nagu praegu veel Ameerika rahatähtedelt lugeda võib (kuigi juba on Ameerika ülemkohtusse jõudnud ka nõudmised see lause seal eemaldada, kuna see ahistavat ateistide «siiraid religioosseid veendumusi»).

Küsitles Veiko Vihuri

Mind ajendas kirjutama 23. detsembril 2020 Eesti Päevalehes ilmunud Vilja Kiisleri intervjuu EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laatsiga. Kirikuõpetaja Laatsi kujutatakse meedias kui trendikat kiriku reformaatorit, kes tuleb ja naelutab meie avalikku ruumi oma teesid, mille sõnumiks on, et abielu on pseudoteema, seksuaalvähemused on kõige kiusatum grupp Eestis ning et kirik ja kristlased ei peaks üldse oma nina inimeste eraellu, riigi valitsemisse ja seadusloomesse toppima.

Ja ennäe, kogudus muudkui kasvabki: karvaseid ja sulelisi tuleb pühapäeval kokku üle terve Eestimaa. Annika armastus ja rõõmus olek tõmbab magnetina ligi patuseid ja selles sarnaneb ta kahtlemata Jeesuse Kristusega, kelle sõnum ja ligiolu oli patustele samuti äärmiselt köitev. Ainus vahe on selles, et Jeesusega koos olles tekkis patustel soov muutuda, jätta endine patune eluviis ning saada Jeesuse jüngriks. Ja kellel sellist arusaamist ei tekkinud, sellele ütles Jeesus ka otse: «Mine ja ära tee enam pattu, et sulle ei sünniks midagi hirmsamat!» (Jh 8:11, Jh 5:14).

Annika Laatsi puhul jääb aga kutse meeleparandusele märkamatuks, patu mõiste segaseks ning näib, et «röövik» (patune) peab ikka röövikuks jääma, mitte Jeesuse väe läbi liblikaks (vabaks, puhtaks, pühaks) saama. Kas aga lunastusel ja päästel on üldse mõtet, kui patuprobleemigi enam olemas pole?

Järgnevalt tahaksin natuke lähemalt käsitleda neid «teese», mida õpetaja Annika Laats on justkui kiriku eestkõnelejana avalikku ruumi naelutanud, ning tuua välja minu kui kristlase erinevad seisukohad antud teemadel, et kostaks ka lihtsate, Piiblit lugevate kristlaste arvamus.

Annika Laats: «Ei teagi enam, kas nutta või naerda. Vahel mõtlen: kas see on päriselt? Päriselt hekseldate praegu seda teemat [abielureferendumit – autori märkus]? Püüate mõne inimese elu veel täbaramaks teha? Ei oleks osanud oodata, et riigikogu selliseid pseudoprobleeme arutama hakkab. Küll aga näitab see kõige halvemas mõttes koha kätte seksuaalvähemustele – kes ju nagunii selle all kannatavad, eriti meie ühiskonnas. See näitab välistavas mõttes koha kätte noortele, kes alles avastavad oma seksuaalset identiteeti, kes ei julge seda tunnistada isegi vanematele. /…/ See annab neile signaali, et nad on valed, teisejärgulised. Ma lihtsalt ei saa aru, miks me tahame seda alla joonida. Miks kehtestame norme, mis tembeldavad osa inimesi normist hälbivaks ehk teisisõnu ebanormaalseks?»

Abielu ei ole riiklikus mõttes pseudoteema, vaid riigi püsimise seisukohalt ülioluline teema. Abielu eesmärgiks on moodustada perekond ja perekonnaseadus käsitlebki peamiselt abieluga seotud õigusi ja kohustusi. Perekond omakorda on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all /EV põhiseadus). Abielu on läbi aegade olnud kõige turvalisem (kestev, õigusi tagav) viis perekonna moodustamiseks ja järeltulijate eest hoolitsemiseks.

Eesti Vabariigis täna kehtiv perekonnaseadus ei võimalda homoseksuaalidel abielluda. Seega ei muuda abielureferendum kellegi jaoks tänast olukorda «veelgi täbaramaks». Homoseksuaalidel ei ole täna juriidilist õigust abielluda, seega ei saa abielureferendum neilt ka mingeid olemasolevaid õigusi ära võtta. Keegi ei keela neil ka täna omavahel koos elada, nii nagu ei saa keegi keelata inimesel elada lisaks oma abikaasale koos ka näiteks armukesega või olla korraga mitmes seksuaalsuhtes erinevate partneritega. Inimestel on õigus elada ebamoraalset elu ja teha enda valikuid ning paraku, ka kannatada oma valikute tagajärgede all. Erinevalt maskikandmise kontrollist ei käi politsei kellegi isiklikku elu kontrollimas. Inimestel on ka tänases Eestis võimalik elada oma südametunnistuse ja oma moraalinormide järgi sellist eraelu nagu nad õigeks peavad. Kuid neil ei ole õigust nõuda oma igasugustele eraelulistele valikutele riiklikku tunnustust. Riigi asi on soosida ja tunnustada oma kodanike hüvelist käitumist, sest puht pragmaatiliselt on see alati riigile kasulik – nii kestmise ja püsimajäämise kui ka majandusliku tulu mõttes. Ka turumajandus ja demokraatia saavad tõrgeteta toimida vaid ühiskondades, kus kodanikud peavad kinni teatud moraalinormidest. Moraalne kodanik tekitab riigile vähem majanduslikku kahju (tervishoid, sotsiaal, korrakaitse jne).

Noori mõjutavad eelkõige ühiskonnas ning meedias valitsevad eeskujud ja keskkond ning kristlasena olen ma mures, et ühiskondlik ruum, milles noored viibivad, pigem soosib seksuaalset vabameelsust ja piiride ületamist, selle asemel, et soosida truudust, pühendumist ja pereeluks valmistumist. Uuringud näitavad, et isegi kui homoseksuaalsusel on mingi geneetiline alus (ka see ei ole päris kindel), siis homoseksuaalsus kujuneb ikkagi välja kasvukeskkonna mõjul (nagu näitavad kaksikuteuuringud). Seega, kui me reklaamime homoseksuaalsuse proovimist noortele, siis see võibki neid kallutada homoseksuaalsessse eluviisi ja nad sattuvad mitmes mõttes keerulistesse olukordadesse, mis homoseksuaalsusega kaasas käivad (sh homoseksuaalse eluviisiga kaasnevad terviseriskid ja vaimse tervise häired). Me teame, et inimese seksuaalsus ei ole algusest peale väga selgelt määratletud, see kujuneb välja aja jooksul. Näiteks rohkem kui 90 protsendil homoseksuaalidest on olemas ka heteroseksuaalsed seksuaalkogemused.

Kirikuõpetaja ja hingehoidja ei peaks ka niivõrd muretsema, kas Piibli õpetus võib kedagi kogemata solvata, vaid eelkõige, kas nende suhe Jumalaga on korras, sest sellest sõltub nende igavikuline saatus. Tõe kuulutamine on juba Piiblis toonud kuulajates alati esile kahte sorti reaktsiooni: ühtedes patukahetsust ja sellest lähtuvat meeleparandust, oma käitumise ja suhtumise korrigeerimist ning teistes solvumist ja viha tõerääkija suhtes. Ka Ristija Johannes pidi oma peast ilma jääma just seetõttu, et ta julges kritiseerida kuningas Heroodest, kes hakkas kokku elama oma venna naisega. Ka juudi seadusetundjad ja vaimulikud liidrid solvusid Jeesuse kriitika peale («lubjatud hauad, silmakirjatsejad, vaimulikult pimedad teejuhid» jne) ning lasid ta risti lüüa. Tõde ei jäta kedagi ükskõikseks. Jumalal ei ole homoseksuaalide jaoks mingit eraldi armu või n-ö tagaust – Ta pakub lunastust ja pääsemist kõigile samadel tingimustel: parandage meelt ja uskuge Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

Piibli põhisõnum on, et inimene on langenud, patune, kes ei suuda end ise lunastada – ei ühegi heateo ega ohvriga. Ilma Jeesuseta oleme me kõik põrgu poole teel. Jah, seda võib ju nimetada ka «koha kätte näitamiseks» või diagnoosi panekuks, aga ilma selle «diagnoosita» ei mõista me ka oma vajadust Jeesuse järele. Kui ma ei näe enda pattu, siis ei saa ma ka päästet vastu võtta. Patu tõttu oleme me kõik «normist hälbivad», Jumala kuju meis on rikutud, moonutatud, aga Jeesus tuli, et meis jumalanäolisus taastada ja muuta meid taas «normaalseks» nagu Jumal seda normaalsust defineerib. Annika Laatsi sõnumitest jääb minule mulje, et Jumala lunastus piirdub pattude andeksandmisega, mitte patu köidikutest vabastamisega. Tuleb tunnistada, et just inimeste vabastamises on kirik sageli läbi kukkunud ja hambutuks jäänud. Tänu Jumalale, et Jeesuse vere vägi ei ole jäänud täna lahjemaks, vaid see paneb ka nüüd deemonlikud väed värisema ning purustab saatanlikud ikked, rõhumised ja sidemed, mille all inimesed kannatavad.

Jeesusel on homoseksuaalsusega kimpus olevatele inimestele pakkuda tõeline vabadus ja vabastus sellest pahest. Jeesusel on vägi taastada inimese seksuaalne orientatsioon loomiskorra kohaseks: mehel on soov saada üheks vaid naisega ja naisel mehega. Minu südames on Püha Vaim juba mõnda aega äratanud üles palve Eesti homokogukonna eest. Usun, et Jeesus on sinna võimsat ärkamist ja vabastust toomas, Ta näitab taas, et Temal on vägi murda ahelaid ja purustada sõltuvusi, millega saatan on inimesi erinevatel põhjustel orjastanud. Meie Jumal on Kõikvõimas Jumal, Ta on imede Jumal! Jeesus tuli, et tühistada kuradi teod ja teha inimesed tõeliselt vabaks: vabaks vägivallast, pornograafiast ja teistest seksuaalsetest sidumistest, vabaks valetamisest ja varastamisest, vabaks kõikvõimalikest sõltuvustest ja kurjusest, vabaks haigustest ja depressioonist. Inimesed vajavad tõelisi lahendusi ja Jumala väge, mitte lihtsalt silitavaid sõnu. Kogudus peab uuesti hakkama terviksõnumit kuulutama, mitte ainult teatud osa evangeeliumist (Jesaja 61, 1Kr 4:20, 1Kr 2:5, 1Ts 1:5)!

Annika Laats: «Ma ei saa aga aru, miks hakkas kirik ägedalt torkima ilmalikku teemat, abielu registreerimist perekonnaseisuametis. 20. sajandi algul tekkinud ilmalik abielu ei puutu kirikusse, see on juriidiline akt. Minu meelest seisab kirik täiesti vale asja eest. /…/ See ei ole kiriku teema. Jeesus ütleb, et minu riik ei ole siitilmast. Kirik ei tohiks liiga palju torkida juriidilisi küsimusi, millega toimetatakse siinpoolses ilmas. See on seadusandjate otsus. /.../ Räägitakse abielu mõiste kaitsmisest, kuid miks peab mõistet kaitsma? Kaitset vajavad inimesed, mitte mõisted. Või kuidas saab abielu mõiste kindlustamine toetada iivet? /…/ EELK näib kaitsvat abielu kui midagi sellist, mis on hästi kristlik mõiste. Kristlik abielu on ammu juba … see mäng on ammu mängitud. … Miks me kaitseme mingisugust kodanlikku abielu, mis on tsiviilõiguslik, kusagil notari juures sõlmitud? Mis puutub see kirikusse? Me räägime kristlikust abielust, mis on sõlmitud Jumala palge ees ja mille vormiks on laulatus.» Samas väidab Annika Laats, et kui homoseksuaalide laulatamine oleks Eestis lubatud, «kui see oleks meil nii sätestatud nagu mitmes lääne kirikus, ja kui tegemist on kristlastega, kes soovivad oma kooselule Jumala õnnistust, siis loomulikult [ma laulataksin neid].»

Kirik koosneb koguduseliikmetest, kes on üldiselt ka Eesti Vabariigi kodanikud ja, hoolimata sellest, et nad on kristlased, on neil seaduslik õigus rääkida kodanikuna kaasa ka meie riigi korraldusega ning seaduseloomega seotud küsimustes. Jah, Jeesus on öelnud, et Tema kuningriik ei ole siit maailmast (Jh 18:36), mis tähendab, et enne Jeesuse teist tagasitulekut me siin maa peal täiuslikku Jumala valitsust ei näe (kuna seda ei suuda luua patused inimesed), kuid kindlasti on õpetaja Laats tuttav ka Jeesuse poolt oma jüngritele õpetatud meieisapalvega, kus on sõnad: «Sinu riik (valitsus) tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal». Seega on iga kristlase kohustus paluda ja igatseda, et Jumala tahtmine sünniks ka täna siin maa peal, ka siin Eesti riigis nii nagu taevas. Et Jumala tahe ilmneks meie ühiskonnaelu korralduses ja meie seadustes. Seni on see Euroopa kristlikus kultuuriruumis ka nii olnud, kuid üldise moraalse allakäigu ja kristlusest kaugenemisega on hakanud alla käima ka ühiskondlik moraal ja seadusloome.

Kiriku kohustus on kuulutada maailmale Jumala tahet ja Tema tõde, kuulutada evangeeliumi ehk rõõmusõnumit, et Jeesuse Kristuse läbi on meil võimalik oma pattudest ja patu palgast (surm ja igavene lahusolek Jumalast põrgus) pääseda. Jumala arm ja halastus on meie jaoks tasuta, kuid need ei ole odavad – need läksid Jumalale väga kalliks maksma. Jeesus maksis meie vabaduse eest oma eluga, oma vereohvriga. Abielu on Jumala poolt seatud püha institutsioon, milles on ilmutus nii Jumala Kolmainsusest kui ka ilmutus Kristuse ning Koguduse suhtest (kogudus kui Kristuse pruut, kes hoiab end puhtana Jeesuse jaoks). Abielule ehk mehe ja naise ühekssaamisele on Jumal andnud elu loova õnnistuse: mehe ja naise seksuaalvahekorrast sünnib uus elu, abielu kaudu oleme uue elu loomise osalised ja meie ülesanne on seda uut tekkinud elu hoida ja kaitsta ning armastada nagu Jumal meid armastab.

Jeesus ütles Mäejutluses väga selgelt, et Ta ei ole tulnud Seadust ja Prohveteid tühistama, vaid neid täitma ning igaüks, kes nende seaduste järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. Jeesus ei toonud moraalset latti mitte allapoole, vaid vastupidi, tõstis selle veelgi kõrgemale, kui see oli Vanas Testamendis: «Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki! Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: «Tola!», peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: «Sina jäle!», peab minema tulepõrgusse. /…/ Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.» (Mt 5:17–32). Jeesus tuli, et täita seadust meie eest ja jätta meile sellega eeskuju.

Jumal on püha ja Ta kutsub ka meid olema pühad. Kõrged moraalinormid ei ole kirikuõpetajate välja mõeldud, vaid Jumal on ise need oma rahvale seadnud. Juutidele antud normid (inimestevahelised suhted, hügieen, seadused ja sotsiaalne õiglus) olid kõrgelt üle normide, mis valitsesid tollal ümberkaudsete paganarahvaste seas. Kutse pühadusele jätkub ka Uues Testamendis, kus Jeesus paneb rõhku mitte ainult välisele pühadusele, vaid ka sisemisele pühadusele. Jeesuse sõnum on, et ainult välisest pühadusest ei piisa, meie sisemus, süda peab olema tõeliselt puhas. Jeesus kutsub patuseid, et pesta nende süda oma verega puhtaks ja anda neile nende patud andeks ning anda neile Püha Vaimu vägi elada Jumalale meelepärast, puhast ja püha elu. «Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast» (1Jh 2:16); «Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: «Olge pühad, sest mina olen püha!»» (1 Pt 1:13-16); «Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik» (Rm 12:1–2).

Riik peab alati kaitsma kõiki hüvelisi ja vooruslikke ideaale, sest ilma nendeta käib alla nii meie kultuur kui rahvas. Abielu on juba mõnda aega varjatult (kooseluseadus) rünnaku all ja täna on see rünnak saanud ka juba avalikuks, kui selgelt on erinevate erakondade ja ühenduste poolt välja öeldud, et soovitakse praegust abielu mõistet (nii nagu me seda tuhandeid aastaid mõistnud oleme ja mis on olnud kristlikus kultuuris normiks) muuta ning anda riiklik moraalne tunnustus ka homoseksuaalsetele kooseluvormidele. Seepärast tunnevad täna väga paljud inimesed, et me peame kaitsma muuhulgas ka abielu mõistet, ideaali kui sellist. Samas on ju ilmselge, et kaitstes abielu ideaali, kaitseme me eelkõige perekonda ja sinna sündivaid lapsi. Just vanemate kestev ja pühendunud abielu on see, mis pakub lastele kõige suuremat turvatunnet ja kaitset nii seaduste silmis kui ka vaimselt. Vanemad moodustavad lapse jaoks vaimse kodu ja lahutus lõhub lapse kodu. Abielu pakub kaitset ka naisele kui haavatavamale osapoolele (majanduslik turvatunne, praktiline abi ja kohustuste jagamine, tugi seaduste näol). Ka uuringud näitavad, et just püsivas abielus olevatele inimestele sünnib rohkem lapsi ning laste vaimne tervis ja elus edasi jõudmine on parem kui purunenud suhetega perede lastel).

On huvitav, et ühest küljest räägib Annika Laats kristlikust abielust kui millestki pühast ja erilisest ja mis ilmselt peaks jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks, ning teisest küljest kinnitab ta, et temal ei oleks probleeme laulatada ka geipaare, kui see EELK-s lubatud oleks. Seega ei ole tema jaoks kristlik abielu ikkagi ainult mehe ja naise vaheline liit. On kahju, et kui homoseksuaalid tulevad kirikusse Jumala õnnistust otsima, siis ei aidata neil seda tõeliselt leida. Jumal õnnistab ainult seda, mis on Tema tahtega kooskõlas, Jumal ei õnnista kunagi pattu – palume me seda või mitte. Homoseksuaalne eluviis, ammugi mitte nende kiriklik laulatus, ei ole Jumala tahtega kooskõlas, sest see on patt. Homoseksualism oli praktika, mida tihti praktiseeriti ebajumalatemplites ja mille eest Iisraeli rahvast hoiatati. Seksuaalsed sõltuvused on üks ebajumalateenistuse vorme. («Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus» (1 Kr 6:9–11); «Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots! Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse! Väljaspool on koerad [mehega vahekorras olevad meesprostituudid, vrdl 5Ms 23:18–19. Autori märkus] ja nõiad ja hoorajad ja mõrtsukad ja ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja teevad» (Ilm 22:14–15).)

Jumal ei saa õnnistada ka seda, kui nt mees soovib lahutada end oma abikaasast, et abielluda oma armukesega. Jumal ei õnnista pattu. Jumal ei lepi kunagi patuga, Ta vihkab pattu, kuid halastab patuse peale, kes meelt parandab ja Jeesuse nime appi hüüab. Kui homoseksuaalid tulevad kirikusse, tuleb näidata neile tõelist teed, mis viib Jumala õnnistuste sisse. Ainus tee selleks nii homoseksuaalile kui heteroseksuaalile on meeleparandus ja usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

Annika Laats: «Meil on koguduses geisid, kes löövad kiriku tegemistes aktiivselt kaasa ja kellest on väga suur abi. Vahel tabab mind kummastus: meil on olnud koos nii tore ja tegus tööpäev, mis puutub siia ometigi teistsugune seksuaalne sättumus? Koguduse elu mõjutab palju enam näiteks see, kui inimene on upsakas, ihne või õel.»

Arusaadav, et maakoguduses on töökäsi ja annetajaid alati vähe ning suur kiusatus on koguduse liikmeks kahel lahkel käel vastu võtta kõik, kellest kirikule mingilgi määral praktilist kasu on: on nad siis homoseksuaalid või mõnes muus patus elavad inimesed.

Kuid hirmutav on tõdeda, et kirikuõpetajale läheb rohkem korda see, et vajalik töö saaks tehtud ja koos oleks lahe olla, kui see, milline on nende inimeste hingelugu. Kristlasi peaks tavalistest inimestest eristama see, et neile ei lähe korda ainult ligimese maise elu õnnestumine, vaid ka see, et inimene pääseks põrgust ja saaks veeta igaviku koos Jumalaga. Mitte ainult kirikuõpetajatele, vaid kõikidele kristlastele on antud juhtnöör oma ligimest noomida ja korrale kutsuda, kui näeme, et ta kõnnib ohtlikult patuteel, mis viib igavesse hukatusse. Eriti tähtis on see siis, kui patus elav inimene end ise kristlaseks peab ja arvab, et tema hingega kõik korras on.

Annika Laats: «Esimest korda elus taipasin ma, kes on geid Jumala ees, ühes Inglismaa katedraalis paarkümmend aastat tagasi. Jutluses puudutati seda teemat ja korraga tabas mind tohutu häbi: kust ma olin võtnud kõrkuse mõelda, et mina heteroseksuaalina olen Jumala ees parem kui homoseksuaalid? See oli just nimelt häbi Jumala ees seistes, et ma olen pidanud ennast õigemaks või paremaks. See oli ilmutuslik kogemus.»

Siin paljastub minu jaoks Annika Laatsi hirm, mis takistab tal patust rääkida: hirm, et teised arvavad, nagu peaks ta end nendest kuidagi paremaks, moraalselt kõrgemaks.

Jah, Jeesus on tasane ja südamelt alandlik ja seda peaksime olema ka meie. Kõrkus mis iganes teema osas on patt ja sellest tuleb meelt parandada. Samas, kui inimene on oma eluviisi ja valikute tõttu teel põrgusse, siis sellest mitte rääkimine ja talle patususest tee välja näitamata jätmine on ju sulaselge armastuse puudumine ja hoolimatus. Lõppude lõpuks me oleme kristlastena armu saanud patused, kes tahavad teistele patustele näidata, kuidas saada elu. Nagu kodutu, kes on leidnud kodu ja toitu, tuleb teisi kodutuidki sinna kutsuma ja seda rõõmusõnumit jagama.

Issand vabastagu Annika Laats hirmust patust rääkides näida kõrk, sest vastasel korral hakkab see tõsiselt tema tööd vaimulikuna takistama! Kui me ei räägi enam patust, ei ole meil põhjust rääkida ka lunastusest, Jumala armust ja halastusest. Sest mis päästet me vajame, kui meil mingit pattu ei ole! Kui inimestel puudub patutunnetus, puudub neil ka vajadus kiriku järele. Sõprust ja heasoovlikust võib ka külaseltsidest ja huviringidest leida, selleks ei pea külma kirikusse tulema.

Küsimusele, kuidas Annika Laats suhtub katuserahade jagamisse abordivastasele ühendusele, vastas ta: «Sügava kurbusega. Mõni kuu enne katuseraha jagamist ajasin juttu ühe aktiivse pereisaga, kellel on see teema väga hinge peal, ta on noorte tütarde isa. Jõudsime ühise tõdemuseni, et niipea kui abielureferendum läbi saab, minnakse tõenäoliselt abordi kallale.»

Annika Laats on mõnes varasemas intervjuus ka ise öelnud, et elu on püha ja et me peaksime tegema kõik selleks, et ükski naine ei peaks nägema oma probleemide lahendusena aborti, tunnustades Caritast, kes töötab alaealiste emadega, et neile praktilist tuge ja nõustamist pakkuda. Seetõttu on tema aborti kaitsev väide minu jaoks segadust tekitav. Mida tähendab tema jaoks siis elu pühadus kui mitte seda, et ainult Jumal on elu andja ja elu võtja? Kui elu on püha, ei tohi keegi seda teiselt võtta. Kui elu on püha, tuleb meil teha kõik selleks, et elu hoida ja kaitsta. Meil ei ole kellelgi õigust otsustada kellegi teise isiku eluõiguse üle. Bioloogiliselt ei ole uus elu naise keha osa, vaid teine organism (külaline) naise kehas, kellel on oma unikaalne DNA, oma vereringe ja veregrupp, oma kutsumus ja missioon täita. John Wyatt toob oma raamatus «Elu alguse ja lõpu dilemmad» esile ilusa mõtte, et rasedus – lapse vastuvõtmine oma ihusse – on suurim külalislahkuse näitaja. Me räägime vajadusest näidata üles külalislahkust teisest kultuuri- ja usuruumist pärit immigrantide vastu, aga ei suuda vastu võtta omaenda ihuvilja, omaenda lapsukest ja pakkuda talle 9 kuuks turvalist varjupaika oma üsas?! Kas pole see võrdlus traagiline? Meie president leiab, et rohkem kui 3000 süütu elu tapmine enne sündi ei vääri isegi mitte avalikku debatti, rääkimata sellest, et luua riiklikult kaitsvaid meetmeid nende elude säilitamiseks. Kas on võimalik enam moraalselt madalamale langeda?

Annika Laats: «Enamik neid, kellega puutun kokku hingehoidjana, ei ole kristlased. Mis ei tähenda seda, et neil ei võiks olla usk või usaldus elu suhtes. Kes räägib saatusest, kes taevast või vaimust. Hingehoidjana ei suru ma oma maailmavaadet ja uskumusi peale, see on osa professionaalsusest. /…/ Ma tean, et need on tema lapsed, tema loodud, seepärast ei pea ma ka pikka sissejuhatust tegema, ma tean, et ta teab, kellest ma räägin.»

Jumal on meie kõigi Looja ja soovib olla meie kõigi Isa, aga Tema lasteks saavad ainult need, kes Jeesuse vastu võtavad (Jh 1:12, Rm 8:14–16). Jumal austab inimese vaba tahet ega lapsenda meid vägisi. Seepäras ei ole teoloogiliselt õige nimetada kõiki inimesi Jumala lasteks.

Kuna Jumal austab inimeste vaba tahet, tuleb seda ka meil austada ning loomulikult ei ole me kristlastena kutsutud oma uskumusi teistele «peale suruma», kuid oleme kutsutud julgelt evangeeliumi kuulutama ja selgitama seda, mida meie usume ja miks me nii usume, et inimesed saaksid soovi korral teha valiku Jumala kasuks. Kui neil puudub piisav info ja teadmised Jumala olemuse ja Tema tegude kohta, ei saa nad ka informeeritud valikut teha. Info jagamine ja selgitustöö, veenmine ja väitlemine ei ole enda vaadete peale surumine. Ei ole ju mõeldav, et nt piletikontroll aktsepteerib rongis ka nt teatripileteid või kinopileteid. Tema ülesanne on reisijale öelda, et selle piletiga ta sihtkohta ei jõua. Sama on arstiga, kelle kohuseks on inimesele tema tervisliku seisundi kohta õiget infot jagada, mitte hirmust inimese tundeid riivata midagi olulist rääkimata jätta. Õige diagnoos õigel ajal võib päästa elu ja seda ka igavikulises mõttes.

Artikkel ilmus veidi lühendatult portaalis Uued Uudised. Siinne versioon põhineb autori algtekstil.

Agnes Pulk on Pärnu Immaanueli baptistikoguduse liige ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Kristlaste Ühenduse liige

Jaanuaris 2021 täitub viissada aastat Martin Lutheri ja tema pooldajate ekskommunitseerimisest paavst Leo X poolt. Nimelt 3. jaanuaril (ukj 13. jaanuaril) 1521 ilmus Leo X bulla «Decet Romanum Pontificem», milles Luther ja tema poolehoidjad kuulutati Kiriku osadusest välja arvatuks. Nimetatud bulla on formaalselt tänini jõus, sest seda pole hiljem tühistatud.

Reformatsiooni sümboolseks alguseks loetakse 31. oktoobrit 1517, mil Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele oma kuulsad 95 teesi pealkirjaga «Väitlus indulgentside väe selgitamiseks». Kas teeside uksele naelutamine ka tegelikult aset leidis, pole kindel (välistada seda ei saa), ent on teada, et samal päeval saatis Luther kõnealused teesid Mainzi peapiiskopile kui paavstlikule indulgentsikomissarile Saksamaal ja Brandenburgi piiskopile kui oma vaimulikule ülemusele. Need teesid ei kujutanud endast kiriku uuendamise programmi, vaid akadeemiliseks väitluseks mõeldud teoloogilist kriitikat indulgentside aadressil.

Aastate 1518 ja 1519 jooksul arenes Lutheri väljaastumine vastasseisuks Roomaga, s.t. kiriku ametliku juhtkonnaga ja ametlikku positsiooni kaitsvate teoloogidega. Indulgentside küsimusest kasvas kiiresti välja küsimus kirikliku autoriteedi päritolust ja ulatusest. Oktoobris 1518 nõudis Roomast Saksamaale saadetud kardinal Cajetanus (Tommaso de Vio) Lutherilt alistumist kiriku õpetusautoriteedile ning 1519. aastal toimunud Leipzigi dispuudil Johannes Eckiga tõusis Lutheri meelehärmiks indulgentside asemel fookusesse küsimus paavsti meelevallast.

1520. aasta jaanuaris-veebruaris hakkas Roomas Lutheri asjas edenema ketseriprotsess. Lutheri õpetusi pandi läbi vaatama teoloogidest ja kirikuõiguse asjatundjatest koosnev komisjon, kuhu kuulusid nii kardinal Cajetanus kui Johannes Eck. Komisjoni tööle tuginedes andis paavst Leo X sama aasta 15. juunil välja bulla «Exsurge, Domine» («Tõuse, Issand»), kus tuuakse esile 41 Lutheri kirjutistest välja nopitud ketserlikku väidet ning antakse talle alates bulla väljakuulutamisest Saksimaal 60 päeva aega need tagasi võtta. Bulla järgi olid Lutheri väited osalt kummutatud juba varasemate kirikukogude ja eelmiste paavstide poolt, osalt aga olid need kas «hereetilised ja solvavad, või valed, või vagasid kõrvu haavavad, või lihtsale inimesele ohtlikud, või katoolsele tõele vasturääkivad.» Paavst kutsus retooriliselt oma bullas Kirikule appi pühi apostleid Peetrust ja Paulust. Ühtlasi keelas paavst katoliiklastel ketserlust sisaldavate Lutheri teoste lugemise, levitamise, kaitsmise jne ning käskis need ära põletada.

Nimetatud 41 väite üleslugemine läheks siinkohal pikale, ent need puudutasid õpetust patust, pihist, indulgentsidest, armulauast, paavstist, purgatooriumist jne. Nende seas on ka Lutheri seisukoht, et mõned Konstantzi kirikukogul hukka mõistetud ja tuleriidale saadetud Jan Husi õpetused on tõeliselt kristlikud ja evangeelsed ning et ketserite põletamine on vastuolus Püha Vaimu tahtega. «Kontekstist väljarebitud laused olid osalt lausa arusaamatud, kusjuures hukkamõistu ei põhjendatud mitte millegagi,» märgib Bernhard Lohse. «Nii mõistetakse hukka väide, et «hereetikute põletamine on Püha Vaimu tahte vastu», millest tuleb siis järeldada, et eksiõpetajate põletamine bulla järgi vastab ikkagi Püha Vaimu tahtele.»

 

Ketser Jan Husi põletamine 1415. aastal. Keskaegne käsikiri

 

Kirikuloolase Urmas Petti hinnangul mõisteti Luther selles bullas hukka teoloogilise arengu astmel, kus tema täielik vastuolu Roomaga polnud veel üldse välja arenenud. Kuid selsamal 1520. aastal avaldas Luther muude tööde seas kolm programmilist kirjutist – «Saksa rahva kristlikule aadlile», «Kiriku Paabeli vangipõlvest» ja «Traktaadi kristlase vabadusest» –, millega ta ületas igati vandeähvardusbullas taunitud laused. Viimati nimetatud traktaadi eessõnas, mis kannab kuupäeva 6. september 1520, kirjutab Luther paavst Leo X poole pöördudes: «Kuid ärgu keegi mõelgu, et ma oma seisukohtadest ametlikult lahti ütleksin, õndsaim isa, kui just pahatahtlikult ei taheta asju veel rohkem segamini ajada. Samuti ei allu ma seadustele, mis määravad, kuidas Jumala Sõna tõlgendada tuleks, sest Jumala sõna, mis kõigile teistele vabadust õpetab, ei tohiks ise orjastatud olla.» Selle teose kirjutas Luther enne bulla kättesaamist, mil üritati veel üht vahenduskatset Roomaga. Isiklikult oli Luther juba tollal seisukohal, et end Pühakirjast ülemaks seadev paavstlus tuleb samastada Antikristusega. «Oleme siin veendunud, et paavstlus on tõelise ja kehastunud Antikristuse aujärg, mille valede ja nurjatuse vastu on meil hingede päästmiseks voli kõike teha. Ma ise tunnistan, et ei võlgne paavstile rohkem kuulekust kui võlgnen tõelisele Antikristusele,» kirjutas ta ühes kirjas 1520. aasta augustis.

Paavstlik vandeähvardusbulla jõudis Lutherini oktoobris. Ta vastas sellele kohe kirjutisega «Adversus Execrabile Antichristi Bullam» («Antikristuse jälestusväärse bulla vastu»), kuulutades bulla autori, kes see ka poleks, Antikristuseks. Novembri lõpus järgnes veel teinegi kirjatükk. Kaks nädalat enne jõulupühi – 60 päeva pärast bulla kättesaamist – andis Luther tõlgendamisruumi mittejätva avaliku vastuse. Esmaspäeva, 10. detsembri, hommikul kell üheksa valmistas ta Wittenbergi idavärava taga Püha Risti kabeli juures – paigas, kus tavaliselt põletati nakkushaigustesse surnud inimeste riideid – ette tuleriida. Selle juurde kogunes hulk tudengeid ja linnarahvast. Tuleroaks läksid vandeähvardusbulla «Exsurge, Domine» ja mitmed paavstlikud dekretaalid, mõned Lutheri vastaste Johannes Ecki ja Hieronymus Emseri teosed jm. Päeva jooksul kammisid agarad tudengid terve linna läbi, kuhjasid kokku muid taolisi raamatuid ja kärutasid need uuesti süüdatud lõkkesse.

 

Luther põletab 10. detsembril 1520 paavsti bulla. Maal. Autor: Karl Aspelin, allikas: Wikimedia

 

Paavst Leo vastas 3. jaanuaril (uue kalendri järgi 13. jaanuaril) 1521 uue bullaga, mis on tuntud nime all «Decet Romanum Pontificem». Selles teatas Leo X, et Luther «on nüüd kuulutatud ketseriks, ja niisamuti teised, olenemata nende positsioonist ja seisusest, kes pole hoolinud omaenda pääsemisest, vaid saavad avalikult ja kõigi inimeste silmis Martini hukatusliku ja ketserliku sekti järgijateks ning on talle avalikult andnud abi, nõu ja poolehoidu, julgustades teda keset oma sõnakuulmatust ja kangekaelsust või takistavad meie mainitud läkituse avaldamist: sellistele inimestele on saanud osaks selles läkituses sätestatud karistused ja neid tuleb õigustatult pidada ketseriteks ja kõik ustavad kristlased peavad neist hoiduma, nagu apostel ütleb (Tiituse 3:10–11).»

Martin Luther jäi ekskommunitseerituks kuni elu lõpuni 1546. aasta veebruaris. Kui temalt surivoodil küsiti, kas ta tahab oma õpetuse juurde jääda, vastas ta selgesti jaatavalt. Ta ei võtnud mitte midagi tagasi ja suri luterlaste silmis õndsalt. Ta maeti Wittenbergi lossikirikusse.

Leo X (Giovanni di Lorenzo de' Medici) aga, keda jäädakse mäletama paavstina, kes pani Lutheri kirikuvande alla, suri vähem kui aasta pärast vandebulla avaldamist – 1. detsembril 1521 – kõigest 45-aastaselt ja on maetud Santa Maria sopra Minerva kirikusse Roomas. Teda on iseloomustatud muusika-, kirjandus- ja kunstihuvilise, kuid samas naudinguhimulise ja väidetavalt homoseksuaalse kirikuvürstina, kel oli kaunis lauluhääl ja elegantsed maneerid.

 

Paremal: Leo X koos oma nõbudega. Autor: Raffael, allikas: Wikimedia

 

Luther oli apelleerinud üldisele kontsiilile. Tema surmale eelnenud aastal kogunenud Trento kirikukogu (toimus aastatel 1545–1563) lükkas protestantide õpetused ühemõtteliselt tagasi. Lutheri ja tema mõttekaaslaste püüded õhtumaist kirikut reformida – viisil, nagu nemad seda vajalikuks pidasid – olid luhtunud, tekkinud kirikulõhe üksnes süvenes ja kinnistus. Katoliiklik pool nägi luterlastes ja teistes protestantides tõelisest Kirikust eraldunud sektante. Trentost sai katoliikliku reformiliikumise teetähis.

Luterlaste ja katoliiklaste teoloogiline dialoog algas uuesti alles pärast II Vatikani kirikukogu ja on ilmutanud mõningates küsimustes edenemise märke, aga kirikuosaduse taastamisest ollakse endiselt väga kaugel. Kuigi Lutherile pandud kirikuvannet ei ole tühistatud, on katoliku kiriku ametiisikute retoorikasse sugenenud uusi noote. Seoses viiesaja aasta möödumisega Lutheri sünnist koostasid katoliku ja luterlike kirikute esindajad 1983. aastal ühisavalduse, mis kannab kõnekat pealkirja: «Martin Luther – Jeesuse Kristuse tunnistaja». Selles tsiteeritakse kardinal Johannes Willebrandsi sõnu Luther kui sügavalt religioosse isiksuse kohta, kes hoidis alal tunduva osa vana, katoliiklikku usku. 2016. aastal – reformatsiooni 500-aastase juubeli eel – avaldas Saksamaa katoliku kiriku piiskoppide konverents 206-leheküljelise raporti «Reformatsioon oikumeenilises perspektiivis», milles Martin Lutherit nimetatakse «evangeeliumi tunnistajaks» ja «usu õpetajaks».

 

Piibel arvestab asjaoluga, et Jumala tahte ja inimese süü tõttu pole kõik ajad võrdsed. On olemas läheduse aegu ja kauguse aegu, põua aegu ja lõikuse aegu, aegu, mille kohta öeldakse: «Vaata, just nüüd», ja aegu, mille kohta öeldakse: «Vaata, mitte praegu!» Jumal ei ole kõikide aegade jaoks ühtviisi Jumal, ta ei ole alati ühtviisi lähedal. On aegu, mil Jumal annab oma prohvetite kaudu oma Sõna külluses, ja aegu, mil inimesed tunnevad Jumala sõna järele nälga ning otsivad seda asjatult; aegu, mil imed peaaegu iga päev ilmuvad, ja aegu, mil ühtki imet ei toimu; aegu, mil apostlid Jumala käsu peale kuulutavad, ja aegu, mil Jumal neile kuulutamise keelab. … Kus Piibel kõneleb Jumala eemalolemise aegadest, seal sünnib see kartuse, kohkumise ja oma süü tunnistamisega ning uue, Jumala tungiva ootusega.

Katkend raamatust «Jumala ootamise ajal»

Õigeusukirik ja katoliku kirik olid kord üks Kirik. Kirikulõhe nende vahel tekkis aastal 1054. Millised on peamised erinevused kahe traditsiooni vahel?

Esiteks. Katoliku kirik peab kõigi kristlaste ülemkarjaseks, Kristuse vikaariks maa peal ja igasuguse kirikliku võimu allikaks Rooma paavsti. Õigeusukirikus ei ole ühtainust kõrgeimat piiskoppi. Iga autokefaalne, s.o iseseisev kirik valitseb end oma piiskoppide kogu kaudu, mille peaks on esikarjane – patriarh, metropoliit või peapiiskop. Kõigi kohalike kirikute esikarjased – aga neid on praegu viisteist – on üksteisega võrdsed, mitte ükski neist ei allu teisele.

Teiseks. Katoliku kirikus on õpetus paavsti ilmeksimatusest, kui ta oma kateedrilt väljendab kiriku õpetust. Mistahes teoloogiline või dogmaatiline otsus jõustub üksnes paavsti kinnitusega. Õigeusukirikus ei ole eksimatu autoriteediga inimest, lõplikud otsused teoloogilistes küsimustes langetatakse piiskoppide sinoditel. Neid otsuseid ei pea mitte kellegi poolt ainuisikuliselt kinnitatama.

Kolmandaks. Katoliiklased usuvad, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. Sellest lähtudes täiendasid nad usutunnistust (nn filioque – lad k «ja Pojast»). Õigeusklikud usuvad, et Püha Vaim lähtub Isast, tuginedes Jeesuse sõnadele Johannese evangeeliumis: «Tõe Vaim, kes lähtub Isast» (Jh 15:26).

Neljandaks. Katoliiklased usuvad, et lisaks taevale ja põrgule eksisteerib puhastustuli – ajutine vaheseisund taevaõndsuse ja piinade vahel, kus puhastatakse patuseid. Õigeusklikud ei usu puhastustule olemasolusse, tunnistades vaid kahesugust surmajärgset seisundit vastavalt Jeesus Kristuse sõnadele: «Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu» (Mt 25:46).

Viiendaks. Katoliku kirikus tunnistatakse Neitsi Maarja pärispatuta saamise dogmat. Vastavalt sellele dogmale on õndsaim Neitsi «tänu erilistele armudele, väljavalimisele kõikvõimsa Jumala poolt ja Jeesuse Kristuse, kogu inimsoo Lunastaja teenetele oma eostumise esimesest hetkest jäänud vabaks igasugusest pärispatu plekist.» Õigeusukirik ei tunnista seda dogmat, kuigi usub, et Jumalasünnitaja valiti Jumala poolt välja, et temast saaks Issanda ema, ja nimetab teda kõige pühamaks, kõige puhtamaks ja kõige enam õnnistatuks.

Kuuendaks. Katoliiklik traditsioon peab oikumeenilisteks kirikukogudeks neid, mis kutsuti kokku 4. sajandist kuni 20. sajandini ja mida on kokku kakskümmend üks. Õigeusu traditsioon tunnistab ainult seitset oikumeenilist kirikukogu, mis toimusid 4.–8. sajandini.

Seitsmendaks. Katoliku kirikus ja õigeusukirikus on kasutusel erinev kalender. Peamised kirikupühad on samad, aga need ei lange samale ajale. Ülestõusmispüha tähistatakse mõnikord samal ajal, mõnikord erineval ajal.

Kaheksandaks. Katoliku kiriku ladina riituses ei või mitte ainult piiskopid, vaid ka preestrid abielluda. Õigeusukirikus võib preester olla kas abielus või munk.

Üheksandaks. Katoliku kiriku ladina riituses on üldiselt levinud komme jagada ilmikutele armulauda ühel kujul – ainult Kristuse Ihu. Õigeusukirikus saavad ilmikud osa nii Kristuse Ihust kui Verest.

Kümnendaks. Ladina riituses kasutatakse armulaual hapnemata leiba, õigeusukirikus hapendatud leiba.

Üheteistkümnendaks. Ladina riituse katoliiklased teevad ristimärki viie sõrmega ja vasakult paremale. Õigeusklikud teevad ristimärki kolme sõrmega ja paremalt vasakule, vanausulised – kahe sõrmega.

Kaheteistkümnendaks. Katoliku traditsiooni kohaselt äsja ristitud väikelapsi ei salvita [konfirmeerita] ega jagata neile armulauda. Lapsi lubatakse armulauale reeglina alates seitsmendast eluaastast, konfirmeeritakse neid aga veelgi hiljem. Õigeusukirikus talitatakse salvimise sakramenti koos ristimisega ja kõik ristitud lapsed lubatakse armulauale.

Neist kaheteistkümnest erinevusest puudutavad esimesed kuus usutunnistust, viimased kuus on rituaalse iseloomuga.

Videost tõlkinud Veiko Vihuri.

Volokolamski metropoliit Illarion (Alfejev) on Vene Õigeusu Kiriku välissuhete osakonna juht

 

Peatselt mööduva 2020. aastaga on ühtlasi täitunud kaheksasada aastat Mandri-Eesti ristimisest. Erinevalt mõne aasta eest pidulikult tähistatud reformatsioonijuubelist pole seda tähtsündmust peetud vajalikuks meenutada. Arvatavasti on põhjus selles, et kuigi eestlaste ristimine taanlaste ja sakslaste poolt sidus Eesti õhtumaise kristluse ja kultuuriruumiga, kaasnes sellega muistse vabaduse kaotus.

Sõjalis-poliitiliselt olid 13. sajandi alguskümnendid tõepoolest tormilised. Eesti alal ristusid üleaedsete huvid – siia tungisid sakslased, taanlased, rootslased, leedulased, pihkvalased ja novgorodlased, nendega sõdisid või sõlmisid vajadusel liitlassuhteid mandri-eestlased ja saarlased. Ka vallutajad kisklesid ja pusklesid omavahel. Aastaks 1220 oli Mandri-Eesti jäänud taanlaste ja sakslaste pihtide vahel, lisaks tungisid Läänemaale rootslased, kelle katse Lihulas kanda kinnitada siiski luhtus.

 

Lundi toomkirik. Foto: David Castor, Wikimedia

 

Eesti ala ristimisele pretendeeris kaks peamist kiriklikku institutsiooni: toona väga mõjukas Lundi peapiiskopkond (Taani) ja ekspansioonile orienteeritud noore misjonikirikuna Riia piiskopkond, mille rajasid sakslased. Lundi peapiiskopina oli aastatel 1201–1228 ametis Anders Sunesen, Riia piiskopiks vahemikus 1199–1229 oli Albert von Buxhövden, kes pärines Bremeni peapiiskopkonna ministeriaalisuguvõsast. Mõlemad olid väga võimekad mehed. Lisaks muule koordineeris Sunesen Taani kuninga asehaldurina 1220. aastal taani preestrite ristimisretke Viru-, Harju- ja Järvamaale. Ent peamist rolli Eesti ala ristiusustamisel etendas siiski piiskop Albert, mistõttu suurem osa Eestist jäi edaspidi kiriklikult seotuks Riiaga.

Sellega võrreldes oli palju tagasihoidlikum Novgorodi piiskopkonna roll, ent on teada, et ka venelased ristisid eestlasi. Siinjuures peab meeles pidama, et aastal 1054 tekkis ida ja lääne kristlaste vahel kirikulõhe ning kumbki pool hakkas teist skismaatiliseks pidama. Preester Henriku kroonikast võib lugeda, et 1210. aastal tegid Novgorodi ja Pihkva vürstid sõjakäigu Ugandisse, sundisid alistuma Otepää linnuse ja «ristisid mõningad neist oma ristimisega» (XIV, 2). Kuus aastat hiljem «said Pihkva venelased ugalaste peale pahaseks, et need olid vastu võtnud ladinlaste ristimise ja nende oma ära põlanud, ja nõudsid neid sõjaga ähvardades neilt maksu ja andamit» (XX, 3). Sakala ja Ugandi maakonnad olid nimelt vahepeal riialastelt ristimise vastu võtnud. Kui ugalased pöördusid nüüd abipalvega Riia piiskopi ja mõõgavendade poole, vastati neile, et nad on «vabad venelastest, nagu nad enne ristimist alati olid». Vastristitud ugalased kui vagad ladina kristlased (nähkem siin irooniat) korraldasidki siis Novgorodimaale skismaatikute vastu rüüsteretke ja panid ilmumispüha paiku venelaste seas, kes Henriku teatel olid tavalisest enam «oma söömingute ja joomingutega tegevuses», toime tapatalgud ja riisumise. Mõistagi ei olnud asi usulistes erimeelsustes, vaid sõltuvussuhte mittetunnustamises.

 

Novgorodi katedraal valmis veidi enne 1054. a kirikulõhet. Foto: Veiko Vihuri

 

1220. aasta võiduristimine

Ristimine ei tähendanud üksnes kiriklikku kuuluvust, vaid tõi praktikas kaasa poliitilise alluvussuhte. Seetõttu tekkis aastal 1220 Riia kiriku ja Taani vahel lausa võidujooks Eesti mandriosa lõpliku ristimise pärast. Kroonik Henrik, kes ka ise preestrina eestlasi ristimas käis, kirjeldab seda nii (XXIV, 5):

«Kuid taanlased, himustades seda oma naabermaad ennakult hõivata, läkitasid oma preestrid nagu võõrale lõikusele. Need ristides mõned külad ja saates omasid teistesse, kuhu nad ise nii kiiresti ei jõudnud minna, ja käskides kõigis külades teha suured puuristid ja saates pühitsetud vett talupoegade kätega ja käskides piserdada naisi ja lapsi üritasid niiviisi Riia preestreist ette jõuda ja püüdsid sel kombel haarata kogu maa ennakult taanlaste kuninga kätte. Seda mõistes läksid Petrus ja Henric [preestrid Petrus Kaikewalde Soomest ja ilmselt kroonik Henrik] ära Järvamaale, ja ristinud seal esimestes külades õige palju inimesi, said kuulda, et taanlaste preester Wolther on sinna tulnud; nad läksid talle vastu ja ütlesid, et see maa on riialaste võimu all, ja kinnitasid, et see viinamägi on istutatud õndsa neitsi lipu all ristisõdijate innu ja riialaste vaevaga.»

«Vahepeal [1220],» jätkab Henrik, «kui teised tülitsesid maade valitsemise pärast, läks Ümera lätlaste preester [s.t kroonik Henrik] jälle Eestimaale, võtnud kaasa teise, tollal äsja ametisse määratud preestri Theoderici. Ja käinud läbi Sakala, tulid nad Pala äärde ja sellest jõest alates kastsid püha ristimise lättes naaberprovintsi, mida kutsutakse Nurmegundeks; tehes peatuse igas suuremas külas, kutsusid nad rahva kokku ja andsid neile evangeeliumiõpetust. Ja käies seitse päeva ringi, ristisid nad iga päev kolmsada või nelisada mõlemast soost. Pärast seda läksid nad Järvamaale; ja läinud viimasesse provintsi Virumaa pool, mida kutsutakse Loppegundeks, mis polnud veel ristitud, pühitsesid nad igas suuremas külas püha ristimise müsteeriumi, kuni tulid külla, mida kutsutakse Kettiseks, ja tegid seal sedasama; sinna ehitasid taanlased hiljem kiriku, nii nagu nad on teinud ka paljudes teistes meie ristitud külades. Jõudes lõpuks külasse, mida Reinevereks kutsutakse, saatsid nad teistest küladest rahvast kokku kutsuma. Ja lausus talupoeg, kes oli nende vanem: «Meie oleme juba kõik ristitud.» Ja kui nad küsisid, kelle ristimisega nad on ristitud, vastas see: «Kui me olime Jalgsema külas, kui taanlaste preester seal oma ristimise sakramenti toimetas, ristis ta mõned mehed meie omadest ja andis meile püha vett ja me pöördusime tagasi oma küladesse ja piserdasime selle veega ja ristisime igaüks oma pere, naised ja lapsed – ja mida me teile peale selle teeme? Sest kui me oleme kord ristitud, ei võta me teid enam vastu.» Seda kuulnud, preestrid pisut muigasid, ja puistates jalgade tolmu nende peale, tõttasid teistesse küladesse ja ristisid Virumaa rajamail kolm küla… Viinud niisiis ristimise selles provintsis seitsme päevaga lõpule, pöördusid preestrid tagasi teise provintsi, mida kutsutakse Mõhuks; ja viibides seal samuti terve nädala, käisid nad ringi mööda külasid ja ristisid iga päev umbes kolmsada või viissada mõlemast soost, kuni nad viisid ristimise lõpule, hävitasid paganate usukombed ka sellel alal. Ja liikudes sellest provintsist edasi Vaigasse, leidsid nad teel palju külasid, kus veel ükski preester polnud käinud, ja ristinud seal kõik mehed ja naised ja lapsed, minnes ümber Võrtsjärve, tulid nad Vaigasse, ja et Vaiga oli juba varem ristitud, läksid nad tagasi provintsi, mida kutsutakse Jogentaganaks, ja külastades üksikuid külasid, mis enne olid jäänud veel ristimata, nimelt Igaveret, Vetpoolet ja Vasulat ühes paljude teistega, ristisid kõik nende mehed ja naised ja lapsed. Ja olnud seal terve nädala ja teinud sellel alal püha ristimise müsteeriumi teoks, pöördusid nad rõõmustades tagasi Emajõe äärde ja viisid mõlemal pool jõge samuti vagadusetöö ja õpetustegevuse ristimatute hulgas lõpule ja läksid lõpuks Otepääle tagasi…»

Edasi jutustab Henrik, et preester Theoderic läks hiljem uuesti Järvamaale ja Virumaale oma ristitute juurde ja elas seal koos nendega, ent taanlased võtsid ta koos sulastega kinni ning saatsid paljaksriisutuna tagasi Liivimaale. Henrik jätkas ristimistööd Valgatabalves Pihkva pool, viies ristiusu sealse kandi kaugeimatessegi küladesse. Pärast rootslaste lüüasaamist Lihulas 1220. aasta augustis saadeti Läänemaale Ridalasse preester Salomon, kellelt kohalikud võtsid ristimise lahkesti vastu ja tõotasid «alati hea meelega Riia kirikut teenida, taanlaste võimu ja ristimist aga mitte kunagi vastu võtta» (XXIV, 6).

Aasta 1220 kokkuvõtteks kirjutab Henrik (XXIV, 6): «Samal ajal viidi ristimine lõpule üle kogu Eestimaa ja ristiti palju rahvast kõigis Eestimaa piirides ja provintsides – ja nõnda, et ühed preestrid ristisid [tuhat] ja enam, teised viis tuhat, mõned nendest kümme tuhat nende tuhandete seast ja enam. Ja kirik rõõmustas rahu vaikuse üle ja kogu rahvas kiitis Issandat, kes pärast väga paljusid sõdu pööras lõpuks paganate südamed ebajumalakummardamiselt nende Jumala kummardamisele, kes on õnnistatud igavesti.»

 

Riia toomkirik. Foto: Wikimedia/MK

 

Mida ristimine kaasa tõi?

Ristimine on kristlaseks – Kristuse järgijaks – saamise sakrament, mis tähistab ristitava personaalset uuestisündi, nüüd juba Kristuse ihu liikmena. Kuid sellel on ka õiguslikud tagajärjed. Ristitust saab kiriku liige, kellel tekitavad kiriku ees teatavad vaimulikud ja materiaalsed kohustused. Kuna kristlus oli toona «avalik asi», kuulus kirikukümnise kogumine ja muude kohustuste täitmise järele valvamine n-ö avaliku võimu kompetentsi. Kristlane võttis vastu «ristiusu ikke», s.t kohustus järgima kiriku nõudmisi, kandma koormisi, pidama ülal vaimulikke ja osalema ka kirikute ehitamises. Tollaste allikate teateid ristiusust taganemise kohta tuleb mõista nii, et taganeti just endale võetud kohustuste täitmisest, näiteks maksude maksmisest.

Kehtiv ristimine saab olla vaid vabatahtlik – vägisi ei saa kedagi Jumala lapseks teha. Siit kerkib küsimus, kas «tule ja mõõga» abil, s.t jõul põhinevat sundi kasutades läbi viidud ristimine on teoloogilises mõttes legitiimne. Sellele võib vasta nii, et kuigi ristimine sai võimalikuks tänu sõjalisele allajäämisele, toimus see formaalselt siiski vabatahtlikult. Peab arvestama sellega, et kristlaseks saamine ei olnud niivõrd isikliku usuotsuse kui kogukondliku kuuluvuse küsimus. Toonastes ühiskondlikes oludes oli üsna tavaline, et kristluse vastuvõtmise üle otsustas kuningas või pealik ning rahvas järgnes sellele. Üksikisik oli osa laiemast kogukonnast ning pidi arvestama ühiste huvidega, nii nagu «paremad ja vanemad» seda väljendasid. Ristiusu sisemine omaksvõtt oli muidugi palju pikem protsess.

Niisamuti ei ole üksikisik kristlasena üksi, vaid osa laiemast kiriklikust kogukonnast. Ta kuulub kohalikku kogudusse, mille eesotsas on piiskop ja mis jaguneb tavaliselt territoriaalseteks üksusteks – kirikukihelkondadeks, mille keskuseks on kohalik kirik. Seega oli ristimine kirikuorganisatsiooni kujunemise eelduseks ja tõukeks Eesti alal. Misjonialal kujunes edaspidi järkjärgult välja püsivamate piiskopkondade ja kirikukihelkondade võrk. Eestist ja eestlastest sai osa õhtumaisest corpus christianorum’ist.

Eesti ala ristimine viidi lõpule 1227. aasta veebruaris, kui Saaremaa alistus paavsti viitselegaadi, Riia piiskopi, mõõgavendade, Taani kuninga vasallide ja mandrieestlaste ühisväele. Samas õnnestus saarlastel kuni Jüriöö ülestõusuni säilitada üsna ulatuslik autonoomia. Aga see on juba eraldi teema.

 

«Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde» (Jh 1:14).

Me kasutame enda väljendamiseks sõnu ja vahel juhtub, et mõni väljaöeldud sõna saab niivõrd elujõuliseks, et selle mõju ületab riigipiire ja kontinente.

Käesoleva aasta üks enim kõlanud sõna on olnud «koroona». See sõna on külvanud paanikat ja ebakindlust ning sellel on olnud globaalne mõju. Aga vaatamata meid ümbritsevale ebakindlusele oleme jõudnud hetke, mil tähistame taas jõulupühi ja kuulutame sõnumit valguse võidust pimeduse üle. Rõõmustame selle üle, et Isast Ainusündinu kirkus, täis armu ja tõde, on meid julgustamas ja andmas lootust ka siis, kui olukorrad on keerulised.

«Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.» Seda sõnumit võime kuulda käesolevatel jõuludel paljudes kirikutes. Sõnum Jumala ainusündinud Pojast Jeesusest, kes kannab ära maailma patu, on rõõmusõnum kõigile rahvastele. Jeesus toob lootust kaduvuse keskel ja ütleb: «Igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud» (Jh 17:3). See on kingitus inimkonnale, mille väärtus on igavene.

Jeesus Kristus on Sõna, mis «sai lihaks ja elas meie keskel, … täis armu ja tõde.» Arm tähendab Jumala halastust, heldust ja kaastunnet – midagi, mis valmistab inimesele rõõmu. Jumal soovib meile head. Ta soovib, et oleksime rõõmsad ja elaksime rahus. Ta on armuline ja halastaja, annab andeks meie patud ja kutsub meidki olema vastastikku halastajad ning armulised. Jõulud on aeg tunda sellest kõigest rõõmu.

Jumal on täis tõde, mis teeb inimese vabaks ja on kättesaadav kõigile neile, kes usuvad Jeesusesse. Jumal valmistab inimesele rõõmu, sest rõõm Issandas annab inimesele tugevuse.

Head kaasmaalased! Meilegi on antud võimalus näha Tema kirkust ja saada osa Tema armust ning tõest. Jagades seda üksteisega, saab sellest väärtuslik kingitus meie kõigi jaoks.

Eesti Kirikute Nõukogu soovib kõigile õnnistatud jõulupühi ja kaunist saabuvat 2021. aastat.

Viimastel sajanditel on akadeemilises usuteaduses tegeldud «ajaloolise Jeesuse» rekonstrueerimisega. Selle käigus on paljud seigad Jeesuse elukäigus ebaehtsatena kõrvale heidetud. Küsime teoloogiadoktor Arne Hiobilt, kas mitmed klassikalised väited Jeesuse sündimisega seotud asjaolude kohta peavad endiselt paika.

Arne Hiob: Olen nende teemadega tegelnud oma mitmetes raamatutes, eriti «Püha Maa, juudid ja Jeesus» (2012) ning «Jeesus usu ja teaduse vahel» (2017). Võin kinnitada, et Jeesuse elukäigust ebaehtsatena kõrvale heidetud seikade suhtes pole mingeid tõendeid ega ka konsensust. Tegemist on puhtalt hüpoteetilise tasandiga, mida tunnistavad piiblieksegeedid enamasti ka ise. Kõik see, mida kõrvale heidetakse, on seotud rohkem uusajal levinud maailmapildiga, kus ei usuta imesid. Kui imesid uskuda, siis pole põhjust kahtlustama hakatagi, et mõni seik ei pärine Jeesuselt. Tõsi, paljude seikade suhtes (eriti Jeesuse neitsistsünd ja lapsepõlvelood, nn loodusimed ja tühi haud) on suurem osa akadeemilistest piibliteadlastest seisukohal, et need on müüdid. Kuid see on hüpotees ning hüpoteesidega ei saa midagi ümber lükata. Need piibliteadlased, kes on veendunud, et imed on võimalikud, on ammu osutanud, et pole mingit põhjust vaidlustada piibellikke andmeid (põhjuseks on enamasti ikka seesama maailmapilt, mis ei luba uskuda).

Terve rida väga prominentseid teadlasi on siiamaani esitanud argumente, et piibellik pilt Jeesusest kehtib – mul on kodus mitmeid akadeemilis-teaduslikke käsitlusi selle kohta. Ka ei ole ortodoksi ja katoliku kirikud ning protestantlikud vabakirikud omaks võtnud skeptiliselt meelestatud akadeemilise kogukonna vaateid – viimased on aga valdavalt tunnustust leidnud Saksamaa, Skandinaavia, Suurbritannia ja Põhja-Ameerika protestantlikes suurkirikutes. Sellel on ulatuslikud tagajärjed: kui Jeesuse sõnu ja tegusid ei peeta enam ehtsateks, siis võib nendest taganeda uusi tingimusi arvestades. Sellest tulenevadki näiteks praegu diskuteeritavad seisukohad abieluküsimuste jt kohta, mis ei lähe kokku Piibliga – ei peagi minema, kui pärimusi Jeesuse kohta ei peeta rohkem või vähem ehtsaks.

 

Arne Hiob. Foto Tallinna Jaani koguduse Facebooki-lehelt

 

Kas Jeesus sündis Petlemmas?

Arne Hiob: Pole ühtki konkureerivat pärimust ega ürikut vanast ajast, mis pakuks mingit muud versiooni. Seda paika ei ole ka kunagi vaidlustatud, enne viimast paari sajandit. See, et Jeesus olevat sündinud Naatsaretis, nagu akadeemiline «peavool» (või ennast peavooluks pidav suund) täiesti või osaliselt väidab, on hüpotees, mille tõestuseks ei ole absoluutselt ühtki tõendit, vaid ainult lisahüpoteesid. Mitte miski ei sunni ka Petlemmas sündimises kahtlema. Esimeste sajandite kirikuisad tunnistavad ühemõtteliselt Petlemma sündimist ja näitavad isegi Jeesuse sünnipaika, kuhu ehitati kirik, mida praegugi pidevalt külastatakse.

Kas Jeesus sündis neitsist?

Arne Hiob: Vihjeid neitsistsünnile leidub kogu Piiblis: ei Jeesus, Paulus ega keegi teine eelda iial, et Joosep olnuks Tema isa, vaid ikkagi ainult taevane Isa. Otsesõnu ei saadud imelisest sünnist enne rääkida, kui Jeesus oli surnuist ülestõusnud, sest keegi seda ei uskunud, pidades Maarjat pigem liiderdajaks (ka meie ei usuks, kui keegi lapseootel neiu väidaks, et ta on käimapeale jäänud Pühast Vaimust).

Vanas Testamendis sisaldub ettekuulutus, et «neitsi» jääb lapseootele ja toob Poja ilmale ning paneb temale nimeks Immanuel, s.t Jumal meiega (Js 7:14). Heebreakeelseid sõnu jälgides ei ole põhjust sünnitaja neitsilikkuses kahelda, nii nagu akadeemilised piibliteadlased enamasti. Olen sellest hiljuti rääkinud ühes oma jutluses, esitades lühidalt ka argumentatsiooni.

Kas võib aga keegi sündida neitsist? Seda on alati olnud raske uskuda. Vahel osutatakse partenogeneesile (neitsistsünnile) looduses. Jeesust on ka tõlgendatud evolutsiooni uue astmena, kellel erinevalt meist on täiuslik jumalatunnetus – ja on oletatud, et võibolla toimub kogu evolutsioon «neitsistsündide» kaudu, kus Jumal ühte poolt välja jättes sekkub otseselt? Sageli väidetakse, et universumi «peenhäälestuse» juures peab eeldama suunavat jõudu väljastpoolt.

Neitsistsünni evolutsionistlik tõlgendus on samuti hüpotees, ent kes saaks seda keelata? Mulle meeldis väga ühe kreatsionistliku tippfüüsiku seletus, mis on kreatsionism ehk loomise eeldamine teadusliku teooriana. Teaduse põhivool ei eita Jumalat, kuid jätab kõik üleloomuliku metoodiliselt-hüpoteetiliselt välja. Kreatsionistid vastavad: võrdõiguslikkuse huvides võtame meie üleloomuliku metoodiliselt-hüpoteetiliselt sisse tagasi – ja vaatame võrdluse kaudu, kumma tulemused veenavad rohkem. Mis tohiks keelata nii talitada?

Kas neististsünd on vajalik? Ilmselt küll, kuna nii teatatakse. Kui Jeesus oleks ainult «teoorias» Jumala Poeg ja mitte empiiriliselt, siis oleks ta viimselt tavaline inimene ja tema sõnal ei oleks ka otsustavat kaalu, mida praegugi tuleb järgida! Need, kes Jeesuse jumalikkust ei usu või selle ainult mingiks rohkem või vähem vajalikuks teooriaks tõlgendavad, ei taha enam tunnustada ka paljusid tema sõnu ja väiteid (näiteks taas praegu väideldavas abieluküsimuses jne). Loogiline, aeg läheb ju edasi. Aga kristlus on alati olnud veendunud Jeesuse ainulaadsuses, mis algab empiiriliselt juba Tema sünnist peale.

Kas Matteuse ja Luuka jutustused Jeesuse sünnist peavad paika?

Arne Hiob: Matteuse ja Luuka jutustused on täiesti kooskõlas. Olen selle välja toonud mitmetes oma kirjutistes: Petlemm, Joosep ja Maarja jne. Jutustused täiendavad teineteist ega ole mingit põhjust nendes kahelda. Et aga akadeemilises maailmas on valitsemas skeptiline hoiak, siis loomulikult kaheldakse. Võibolla kõige tõsisem on vastuväide, et paljud lood on ainult ühekordse allikatõendusega: karjastest ja 12-aastaset Jeesusest templis räägib ainult Luukas, tähetarkadest ja Egiptusesse põgenemisest ainult Matteus jne. Aga see ei ole põhjus ajaloolisuse äravõtmiseks. On muudki, mida on tõendatud ainult ühekordses allikas, ja selles ei kahelda. Ikkagi kõik «imeline», mida osa piibliteadlasi kui «moodsad inimesed» häbenevad uskuda, on see, mis tekitab neile probleeme – ja teaduse autoriteedile vääralt toetudes levivad ekslikud arusaamad, nagu oleks teadus tõestanud, et Jeesuse lapsepõlvelood ei ole ajaloolised. Mingeid selliseid tõestusi ei ole olemas!

Küsitles Veiko Vihuri

 

Miks hakkasid kristlased tähistama Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril? Sellele vastatakse tavaliselt nii, et kirik soovis vana paganliku püha muuta kristlikuks. Veebiajakiri Meie Kirik avaldab uuesti artikli, kus Kristuse sünnikuupäeva jälgi otsitakse varasest kristlusest, mitte paganlusest.

Praegusel aastaajal võib üsna suure tõenäosusega kuulda väidet, et 25. detsember pole mitte kristlik jõulupüha, vaid algselt paganlik talvepüha, mille ristiusk võttis üle antiikaja usunditelt, et kirikusse uusi liikmeid meelitada. Kas see vastab tõele?

Pikka aega peeti seda jõulude päritolu «religiooniloolist hüpoteesi» peaaegu enesestmõistetavaks tõeks. Ometigi on viimaste aastakümnete ajaloouurimises kerkinud tõsiseltvõetavaid vastuargumente, mis arvatavasti on selle väite isegi kummutanud.

Esiteks pole kõige paremini sobivad paganlikud pühad jõulude eelkujudena enam sama usutavad kui varem. Näiteks 25. detsembri «võitmatu päikese» pühale pani aluse keiser Aurelianus alles 274. aastal pKr, osaliselt võib-olla vastusammuna kristlaste jaoks oluliseks saanud päevale.

Teiseks, teised tõsiseltvõetavad kandidaadid oma aja päikesekultuste hulgast pidasid oma pühi juba augustis. Pealegi, Vana-Rooma saturnaalide puhul pole ajalisest lähedusest hoolimata[1] leitud veenvat ajaloolist sidet jõulusündmuse toimumise aega arvutanud kristlastega.

 

Sol Invictuse ehk päikesejumala kujutis (vasakul). Foto: Wikimedia

 

Jõulud võivad lähtuda ülestõusmispühast

Aga kust jõulupüha kuupäev siis pärineb, kui mitte paganlusest? Vastus võib olla nii lähedal ristiusu keskmele, et esmapilgul ei oska seda sealt otsidagi. Liturgikaprofessor Thomas J. Talley järgi lähtub jõulupüha kuupäev Jeesuse ristisurma kuupäevast ehk esimesest suurest reedest.

Varajased kristlased tundsid Jeesuse surmakuupäeva vastu huvi varem kui Tema sünnikuupäeva vastu. Nad arvasid, et esimene suur reede oli juudi kuukalendri järgi niisanikuu 14. päeval.

Kohandades seda päeva Rooma impeeriumi lääneosas kasutatud Juliuse kalendriga, hakati Jeesuse surma-aasta suureks reedeks pidama 25. märtsi.[2] Samas järgiti riigi idaosas Kreeka kalendrit, mille Artemisiose-kuu kuues päev vastas niisanikuu neljateistkümnendale päevale. Kui Ida-Roomas mindi 4. sajandil üle Juliuse kalendrile, hakati uue kalendri järgi Jeesuse surma­päevaks pidama 6. aprilli.

Mis on sellel kõigel pistmist jõuludega? See on kirikuaastas ju hoopis teisel ajal kui ülestõusmispüha. See seostub jõuludega selle kaudu, et varajaste kristlaste aegses rabiinlikus juutluses usuti, et suured prohvetid sünnivad ja surevad samal päeval. Üldse usuti, et olulised päästeloolised sündmused toimuvad samal aastaajal.

Näide taolisest uskumusest on säilinud Babüloonia Talmudis (juudi õpetlaste kirjutiste kogumik), mis räägib, kuidas kahe rabi vaidluses ütleb üks: «Maailm loodi niisanikuus, patriarhid sündisid niisanikuus, Iisak sündis niisanikuus, niisanikuus lunastatakse meie esiisad» (Roš hašana, 10b–11a).

Kristlased võtsid selle mõtteviisi juutidelt pisut muudetuna üle ning eeldasid, et Jeesus mitte üksnes ei surnud, vaid ka sigitati Pühast Vaimust 25. märtsil.[3] Seda päeva peetaksegi kirikuaastas praegu Issanda kuulutamise pühaks, mil ingel teatas Maarjale Jeesuse sünnist.

Teisisõnu arvutasid läänekristlased Jeesuse eostumise ja surmapäevast üheksa kuud edasi ning järeldasid, et Jeesuse sündimis­e päev on 25. detsember.[4] Idas tehti sama arvutustehe ning saadi 6. aprillist lähtudes 6. jaanuar. Neljandal sajandil ja pärast seda liikusid kirikupühad aja jooksul idast läände ja läänest itta ning viimaks said mõlemad kuupäevad tuntuks mõlemal pool.

Lääne kristlaskonnas peame me seda ida jõulupäeva kolmekuningapäevana. Seevastu ida ortodoksi kirikus on 6. jaanuar kui «teofaania» olulisem püha kui 25. detsember. Mõned vanad idakirikud – nagu Armeenia apostlik kirik – pühitsevad jõule endiselt üksnes 6. jaanuaril. Siis peetakse püha Jeesuse sündimise, ristimise ja kogu avalikule tegevusele eelneva elu auks.

Kokkuvõttes oli Jeesuse sünnipäeva määramine ja pühitsemine pikk protsess, mis omandas pika aja jooksul muidki tähendusi kui meie praegused kirikuaasta pühad.

Kristlased ei tahtnud kopeerida paganlikke pühasid

Aga kas me võime olla kindlad, et taoline mõttekäik pole kiriku püüd näidata, et jõulusid lihtsalt ei kleebitud paganlike pühade peale? Satub ju isegi parimal viisil määratletud Jeesuse sünnipäevadest vähemalt üks Juliuse kalendris erinevale päevale.

Siiski osutab tõestusmaterjal selles küsimuses kristlaste iseseisvale rollile. Üks oluline kinnitav asjaolu on ühe varase hereetiliseks tunnistatud kristliku rühmituse jõulude tähistamise viis. Neid nimetatakse donatistideks ning nad tegutsesid peamiselt Põhja-Aafrikas alates 4. sajandist.

Donatism sai alguse Rooma impeeriumi viimastest ulatuslikumatest kristlaste tagakiusamistest keiser Diocletianuse ajal 3.–4. sajandi vahetusel. Donatistide eksitus seisnes selles, et nad ei pidanud pädevaks selliste preestrite sakramente, kes tagakiusamise ajal olid lasknud oma piiblid ära põletada, kuid hiljem liitusid taas kogudustega.

Meie teema seisukohalt on huvitav, et üsna kindlalt pidasid donatistid jõule 25. detsembril. Veel huvitavam on teada, et nad olid eraldi keeldunud püha pidamisest 6. jaanuaril, mida nad pidasid kristlastele sobimatuks uuenduseks.[5]

Kuna donatistid olid Diocletianuse aegses tagakiusamises kõige visamat vastupanu osutanud rühm, on ebatõenäoline, et nad jäärapäistena oleksid teadlikult võtnud üle oma tagakiusajate usu olulise püha. Eriti kui nad olid teadlikud ka erinevast «kristlikumast» kuupäevast.

Kuna 25. detsembrit peeti toona Põhja-Aafrikas algseks Jeesuse sünnipäevaks, siis võib muuhulgas arvata, et see kuupäev on kinnistunud aastate 250–300 paiku.

 

Palvetajad Petlemmas Jeesuse sünnipaiga juures. 18. sajand. Autor: Luigi Mayer

 

Jõulude algus on varajases kirikuaastas

Kas jõulud siis on algselt kristlik püha või mitte? Lühidalt öeldes: tõenäoliselt jah. Varasel kristlusel lihtsalt ei sobinud paganatelt usu sisu üle võtta ning sama ranget joont hoiti ka usupühade puhul vähemalt niikaua, kuni kristlusest sai tasapisi Rooma impeeriumi peamine usund. Alles pärast seda hakkas kirik sajandite kestel seoses misjonitööga võtma ka jõuludesse üle paganlikke kombeid.

Mida niisugune arutelu pühade üle meile õpetab? Vähemalt seda, et kõik Jeesuse elust räägitud sündmused seostuvad ühel või teisel viisil Tema ristisurma ja ülestõusmisega. Varane kirik teadis seda ning tahtis sarnaselt teiste kirikupühadega ka jõulude pühitsemisel meenutada, et Kristus sündis siia maailma selleks, et surra, üles tõusta ja päästa inimesed surma meelevallast.

Autor Miikka Niiranen on insener ning portaali Areiopagi.fi peatoimetaja.

Tõlkinud Illimar Toomet

 

Kasutatud kirjandus

Susan K. Roll. Toward the Origins of Christmas. Kok Pharos Publishing House, 1995
Thomas J. Talley. The Origins of the Liturgical Year. The Liturgical Press, 1991
William J. Tighe. «Calculating Christmas.» Touchstone Magazine, 12/2003
Andrew McGowan. «How December 25 Became Christmas?» Bible History Daily, 2012

 

[1] Pidustused jumal Saturnuse auks algasid 17. detsembril ja kestsid seitse päeva. Toim.

[2] Nii näiteks Tertullianus (Adversus Judaeos, VIII). Toim.

[3] Sellest, et Jeesuse eostamine ja ristisurm langesid samale kuupäevale (25. märts), kirjutab Püha Augustinus (teoses De trinitate). Toim.

[4] Wikipedia ingliskeelse artikli andmeil esineb 25. detsember Jeesuse sünnipäevana esimest korda Rooma Hippolytusel (c 170–235). Hippolytuse järgi leidis Jeesuse eostamine aset kevadisel pööripäeval, mille ta asetas 25. märtsile. Jeesus pidi seega sündima üheksa kuud hiljem – 25. detsembril. Toim.

[5] 4.sajandi lõpus oli kristlikus kirikus Issanda sündimise kuupäeva osas tõepoolest erimeelsusi. 25. detsembril 385 noomis Roomast Petlemma asunud Püha Hieronymus kohalikke, et nad ei tähista Jeesuse sünnipäeva. Aasta hiljem, 25. detsembril 386, ütles Püha Johannes Kuldsuu oma jutluses: «Kogudustes vaieldakse palju tänase pidupäeva üle. Ühed heidavad sellele ette, et see on uus ja ennatlik ja äsja sisse seatud, teised kaitsevad seda, öeldes, et see on vana ja algupärane» (osundatud teosest: Gerhard Kroll, Jeesuse jälgedel, Tartu 2002, lk 44). Toim.

On olemas autentsest ja tuntud allikast pärit ettekuulutus pühalt Assisi Franciscuselt, kus ta kõneleb usutaganejast vastupaavsti ilmumisest katsumuste ajal (futurae tribulationis).[1]

Selles öeldakse, «et keegi, mittekanooniliselt valitud ja ketserlikust rikutusest nakatatud, sellel katsumuste ajal paavstiametis tunnustatuna, valab paljudele salakavalalt oma eksituse surmajoogisegu» (quod aliquis, non canonice electus et haeretica pravitate infectus, in articulo tribulationis illius ad papatum assumptus, multis mortem sui erroris sagaciter propinare moliretur).[2] Püha Assisi Franciscus ennustas, et see isik «usurpeerib türanlikult paavstiameti» (papatum usurpare tyrannice).[3]

Meie päevil usaldas just seda silmas pidades püha Padre Pio oma vaimulikule pojale, kuulsale eksortsistile Don Gabriele Amorthile järgmised dramaatilised sõnad: «Saatan on tunginud sügavale Kirikusse ja valitseb üürikest aega kogu väärkiriku üle.»[4] Püha Padre Pio teadis Fátima kolmandat saladust – talle ilmutati see juba neli aastat enne väikesi karjuslapsi.[5]

Tuntud hispaania ajakirjanik José María Zavala küsis Don Gabriele Amorthilt täpsemalt selle kohta ja võttis nende vestluse järgnevalt kokku: «On kaks korduvat ja omavahel seotud teemat: suur usutaganemine Kirikus selle tipust alates – mis vastab kardinal Ciappi tunnistusele – ja saatana asumine Kiriku peaks selles mõttes, et paavst on saatana kontrolli all.»[6]

Selles kontekstis viitas Zavala nende sõnade täpsele vastavusele seisukohaga, mida esitas Frère Michel, kes on pädev asjatundja Fátima sõnumi alal ja kirjutanud sel teemal raamatutriloogia. Ta ütles: «Tuleb aeg, mil toimub otsustav lahing Neitsi ja saatana vahel. Kogu maailma ujutab üle kuratliku segaduse tulv. Saatan tungib Kiriku kõige kõrgematele tasanditele. Siis leiab aset lõpuajaks ette kuulutatud suur usutaganemine, […] «valeprohvet», kes reedab Kiriku «metsalisele», vastavalt Johannese ilmutuse ettekuulutusele.»[7]

Tegelikult – nagu ka õde Lucia sellele osutab[8] – on see saladus ilmutatud juba Pühakirja viimases raamatus. Selles kõneldakse tulipunase lohe (Ilm 12:3), mis manifesteerub ateistlikus kommunismis, ja musta metsalise (Ilm 13:1–2), mis esindab vabamüürlust, vihast. Seal öeldakse: «Ma nägin maast üles tulevat teist metsalist, sel oli kaks sarve otsekui tallel ning ta rääkis nagu lohe. Ta tegi kõik esimese metsalise meelevallaga tema ees ning ta tegi, et ilmamaa ja need, kes seal elavad, kummardaksid esimest metsalist» (Ilm 13:11–12).

Metsaline, kes näeb välja kui tall, esindab kirikusisest vabamüürlust, mis on pühamusse – iseäranis hierarhiasse – sisse tunginud. Selle eesmärk on Katoliku Kirik seestpoolt üle võtta. Ta tahab luua – ja viib selle ka üürikeseks ajaks täide – ebajumala: valekristuse ja väärkiriku.[9]

Otsustava tähtsusega on osutus Kiriku hierarhiale, mille puhul mitra – kahe sarvega – viitab preestriameti täielikkusele. Metsaline, kes maast üles tuleb, näeb välja nagu Kristus-Talle sulane, kuid on tegelikult saatana, lohe sulane.

Seega, kui teine metsaline esindab kirikusisest vabamüürlust, personifitseerub ja sõna otseses mõttes tõuseb ta kuni tippu välja valeprohvetina,[10] keda mainitakse selgesti Johannese ilmutuse kolmes salmis (Ilm 16:13; 19:20; 20:10).

Tema on väärkiriku väärpea. Kohutava ketserluse ja jäleda pühaduseteotuse saatel edendab ta suurt usutaganemist tipust alates. Ta eksitab ja petab ilmamaa elanikke (vrd Ilm 13:14) ning tahab juhtida inimesi kummardama antikristust, kelle otsene eelkäija ta on (vrd Ilm 13:12).

Endine Fulda piiskop, Uue Testamendi eksegeet professor dr Eduard Schick osutab samuti sellele aspektile oma töös Ilmutusraamatu teemal: «Teise metsalise ülesanne on piiramatu võimu koondamine esimese metsalise kätte; selleks saab ta käsud ja vahendid esimeselt; ta peab panema inimesed tunnustama esimest metsalist Jumalana, mida too enda kohta väidab. See on kogu tema propaganda eesmärk nii sõnades kui tegudes. […] Küsimus on antikristuse üleilmse võimu ümberkujundamises religioosseks ja omakorda kõikide inimeste panemises teda kultuslikult austama.»[11]

Piiskop Schick räägib samuti saatanlikust kolmainsusest, mis koosneb lohest ja kahest metsalisest. Esimene metsaline, mis esindab vabamüürlust, personifitseerub antikristuses, ja teine metsaline, mis esindab kirikusisest vabamüürlust, personifitseerub valeprohvetis.[12] Nende eesmärgiks on piiramatu võim kogu maailma üle, saatana kuningriik maa peal.

«Maailma valitsejad, kes on astunud «saatanliku kolmainsuse» teenistusse, usuvad, et on tulnud soodne hetk korraldada viimane, purustav rünnak Kristuse Kiriku vastu maa peal. Selleks mitmekordistab saatanlik triaad oma propagandat.»[13]

Peapiiskop dr Fulton J. Sheen selgitab selles kontekstis, et kõnealuse plaani juurde kuulub vastukiriku asutamine: «Sel on kõik Kiriku tundemärgid ja tunnusjooned, kuid on jumalikust sisust vabaks tehtud ja vastupidiseks muudetud. Sellest saab antikristuse müstiline ihu, mis sarnaneb väliselt kõiges Kristuse Müstilisele Ihule.»[14] Seega vajab vastukirik oma peaks vastupaavsti, kelleks on Johannese ilmutuses esinev valeprohvet.

See vaenulik püüd tahab petlikult veenda inimesi «aktsepteerima uut religiooni, kus poleks risti, sellele vastavat liturgiat, religiooni, mis surmaks religiooni, või poliitikat, mis muutuks religiooniks.»[15]

Õnnis Anna Katharina Emmerich, suur Saksa müstik, on näinud ja kirjeldanud hukatusliku vastukiriku tõusu. Ta «nägi, kuidas […] Roomas kerkis üks tume kirik.»[16] Sellest rääkides ta kasutas drastilist väljendit, mis viitab selgesti sündmuse apokalüptilisele iseloomule: «Aga kogu maja oli pime ja must, seal sündis kõik sünkjas pimeduses. […] Ma nägin samuti, kui jubedad on selle pärakiriku järelmid. Ma nägin seda kasvamas, ma nägin kõiksugu ketsereid linna minemas.»[17]

Õnnis Anna Katharina Emmerich nägi kirikute sulgemist ja katoliku koguduste suurt viletsust kõikjal.[18] Ta kirjeldas «tumeda pärakiriku» levikut kui antikristuse otsustava võitluse täidesaatmist: «See sekt saab oma märgi apokalüptiliselt metsaliselt, mis tõuseb merest, elab koos sellega ja kehutab seda võitlema Kristuse karja vastu.»[19]

Kõige selle taustal kõlab La Salette’i tuntud sõnum otsekui vali ja vaibumatu hoiatus: «Rooma kaotab usu ja muutub antikristuse aujärjeks.»[20]

Portaalist LifeSiteNews tõlkis Veiko Vihuri.

Autor Frank Unterhalt on katoliku preester.

 

[1] Bartolomeo da Pisa, De conformitate vitae Beati Francisci ad vitam Domini Iesu, Liber II, Fruct. VI, Pars II, 3, teoses: Analecta Franciscana sive Chronica aliaque varia documenta ad historiam Fratrum Minorum spectantia, Edita a Patribus Collegii S. Bonaventurae, Romae 1912, Tomus V, lk 167.

[2] Ibid.

[3] Ibid.

[4] José María Zavala, El secreto mejor guardado de Fátima, Spanish edition, Planeta Publishing 2017, lk 231.

[5] Ibid., lk 20.

[6] Ibid., lk 267.

[7] Ibid., lk 83–84.

[8] Ibid., lk 271.

[9] Rudolf Graber, Athanasius und die Kirche unserer Zeit, Abensberg 1987 (11. trükk), lk 38.

[10] Vt ka Augustin Arndt (toim.), Die Heilige Schrift des Alten und Neuen Testamentes. Mit dem Texte der Vulgata, Regensburg. Rom & New York 1901, 3. vol., lk 979, allmärkus 18.

[11] Eduard Schick, Geistliche Schriftlesung. Die Apokalypse, Düsseldorf 1971, lk 149–150.

[12] Ibid., lk 141–142, 148–149.

[13] Ibid., lk 175.

[14] Fulton J. Sheen, Der Kommunismus und das Gewissen der westlichen Welt, Berlin 1950, lk 12.

[15] Ibid., lk 11.

[16] Karl Erhard Schmöger, Das Leben der gottseligen Anna Katharina Emmerich, 2. vol., Freiburg im Breisgau 1870, lk 492.

[17] Ibid., lk 493.

[18] Ibid., lk 494.

[19] Ibid., lk 501.

[20] Johannes Maria Höcht, Die Große Botschaft von La Salette, Stein am Rhein 2004 (8. trükk), lk 161.

Kodaniku jaoks on referendumist osavõtmine tähtsaima kodanikuõiguse kasutamine – nimelt võimu teostamine. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1 sätestab, et «Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas». Paragrahv 56 täpsustab: «Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega.»

Sellega peaks olema antud ühemõtteline vastus neile, kes üritavad eelseisvat rahvahääletust saboteerida. Inimesed võivad seejuures rääkida valgusest ja armastusest või esile tuua muid «õilsaid» põhjendusi, aga kui nende eesmärk on takistada rahval kui kõrgeima võimu kandjal jõuda otsusele olulises väärtusküsimuses – puhtalt selle pärast, et neile ei meeldi oodatav-eeldatav tulemus –, on nad põhiseadusliku korra sabotöörid. Punkt.

Kristlaste jaoks aga on rahvahääletus abielu kui mehe ja naise liidu üle võimalus ja kohustus anda tunnistust usutunnistuse esimesest artiklist, mis kõneleb Jumalast kui Loojast, kes on teinud inimese oma näo järgi ning loonud ta meheks ja naiseks ning kes on seadnud abielu, mille Jeesus on kuulutanud lahutamatuks: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks? Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19:4jj)

Seda arvesse võttes tuleb tõsiselt taunida mõnede kristlastena esinevate inimeste väiteid, nagu oleks referendum lõhestav ja ebavajalik. Rahvahääletuse tuumaks on ju küsimus abielust. Mehe ja naise liidust ühiseks eluks ja järglaste saamisest kõneldakse juba Piibli esimestel lehekülgedel kui Jumala poolt õnnistatud institutsioonist. Kuidas saab Jumala sõna olla kristlase jaoks lõhestav?! Kuidas saab tunnistuse andmine Jumala tahtest olla ebavajalik?!

Me teame väga hästi, et kui abielureferendum jääks ära, oleks revolutsioonilistele, olemuselt antikristlikele jõududele antud roheline tuli muutmaks perekonnaseadust. Mitte küll praeguse võimuliidu ajal, aga päris kindlasti mõne järgmise koalitsiooni eestvõttel. Ja juba tulevad ka Euroopa Komisjonist sõnumid, et Euroopa Liit hakkab oma liikmetelt nõudma abielu mõiste laiendamist. Kuhumaani peaks see «laiendamine» ulatuma? Kui «laiendada» abielu uutele kooseluvormidele, näiteks samasoolistele paaridele, siis jääb ikkagi üle neid, kellele «abieluvõrdsus» ei laiene (näiteks lähisugulased või rohkem kui kahest partnerist koosnevad suhtevormid).

Referendum abielu teemal poleks vajalik, kui kõik mõistaksid põhiseadusesse kirja pandut ühtemoodi, nagu veel 1990. aastatel. Kui aga ühiskonnas on tekkinud vaidlus selle üle, kuidas mõista üht põlist institutsiooni, tuleks küsida rahvalt.

Need, kes püüavad abielureferendumi toimumist iga hinna eest takistada, tahavadki abielu tähendust moonutada. Nende hulgas on paraku ka nime poolest kristlasi, kes vaga näoga räägivad armastusest ja hoolimisest, aga tegelikult on Jumala sõnast ja kristlikust traditsioonist eemaldunud.

Riigi seisukohast on praegu kaalul kõrgeima riigivõimu kandja vabadus sõnastada olulistes küsimustes seisukoht ja anda seeläbi juhis riigile ja ühiskonnale. Rahvas ei ole eksimatu, aga demokraatia ideaali kohaselt on ikkagi tegemist kõrgeima võimu kandjaga.

Usu seisukohast vaadates tuleb kristlastele meenutada kohustust aidata kaasa pimeduse jõudude peatamisele. Pimedus rüütab end valgusega ja eksitab inimesi valedega. Armastus, valgus, inimlikkus, sallivus jne – nende kaunite sõnadega püütakse varjata mässu Jumala ja Tema korra vastu. Siin ei saa jääda kõrvaltvaatajaks, kui meie kui kristlaste võimuses on rahvahääletusel osalemise kaudu öelda «jah» Jumalale ja «ei» end valguseingliks maskeerinud pimedusevürstile.

© Meie Kirik