Austatud hr peapiiskop Urmas Viilma, Eesti Kirikute Nõukogu president!
Kallid vennad ja õed Jeesus Kristuses!
Kõigi kohalike kirikute kristlased, kelle jaoks Kristus on elus olev Jumal!
Pöördume teie kui vendade ja õdede poole Kristuses. Meid innustas seda tegema äärmiselt murettekitav olukord, mis on antud hetkel kujunenud meie kloostri ümber.
Maailmas – tolles maailmas, mis on väljaspool kloostri müüre – lõõmavad kired, tekivad vastuolud, lahvatavad sõjad, sealhulgas ka veel eilsete Venemaa ja Ukraina vennalike õigeusklike rahvaste vahel. Kloostri asukate jaoks on see Euroopa keskel lahvatanud relvastatud verine konflikt suure südamevalu allikaks. Oma pidevates palvetes palume me Jumalat ilmutada kõigile Tema jumalikku jõudu ja tuua rahu juurde selles karmis sõjalises kokkupõrkes osalejad, mis sunnib meid meenutama eelmiste maailmasõdade hirmsaid lehekülgi.
Jumal, ärgu olgu see nii!
Meie suureks kurvastuseks püütakse Pühtitsa kloostrit ja selle asukaid kaasata poliitilistesse vastuoludesse, mis on nunnade olemusele võõrad. Eesti Vabariigi võimud tahavad, et me katkestaks veresideme Vene Õigeusu Kirikuga, mis – tema eestseisja, patriarh Kirilli isikus – võttis selles relvastatud konfliktis omaks ühe pooltest. Teisiti öeldes, tahetakse, et me oma initsiatiivil ütleksime lahti stavropigiaalsest staatusest.
Meie poolt on selline samm lihtsalt võimatu – Eesti riigivõimu esindajad muidugi võivad seda mitte teada ja mitte mõista, aga teie, meie vennad Kristuses, teate, mida tähendab kloostri jaoks tema kanooniline side Emakirikuga. Meie saa ja meil pole õigust ühepoolselt seda katkestada, kuna kloostri stavropigiaalne staatus on sisse kirjutatud meie kloostri põhikirja, mida meil pole õigust omal tahtel muuta. Klooster sai stavropigiaalse staatuse 1990. aastal tänu patriarh Aleksius II (Rüdigeri) püüdlustele ja jõupingutustele. Kloostri nunnade jaoks on mälestus temast püha, kuna just tema, olles Tallinna ülemhingekarjane Hruštšovi ajastul, päästis kloostri kinnipanemisest.
1891. aastal asutatud Pühtitsa klooster palvetab vahetpidamata Jumala poole juba 133 aastat. Maailmas on selle aja jooksul toimunud kardinaalsed muudatused. Vene Õigeusu Kirikus taastati patriarhi juhtimine ning patriarhiks on praegusel hetkel alates sellest ajast juba viies Eestseisja. Me tuletame meelde aset leidnud muutusi ainult eesmärgil, näitamaks, et meie klooster pole kunagi allunud sotsiaalse ja poliitilise elu kirgedele ning algusaastatest kuni tänase päevani hoiavad nunnad vankumatut truudust oma missioonile ja kutsumusele, mis seisneb palvetamises ja töötegemises.
Sellepärast olemegi sügavalt veendunud, et riigi sekkumisele, rohkem kui sajandi jooksul välja kujunenud kloostri elukorraldusse, puudub mingigi ülesehitav mõte. Kloostris palvetati ja tehti tööd Tsaari-Venemaa ajal, Nõukogude Liidu ajal, Eesti Vabariigi ajal ja me loodame siiralt, et meilt ei võeta ära võimalust ka edaspidi pöörduda palvetes Jumala poole, et elu rahus oleks antud kogu Maale, kõikidele riikidele ja kõikidele rahvastele.
Meie pöördume teie kui kristlaste poole, sõltumata teie usutunnistusest, tungiva palvega osutada Pühtitsa kloostrile igakülgset toetust. Oleme kindlad, et iga usklik mõistab – igasugune poliitika ja seda enam poliitiline surve on absoluutselt mitteomased kloostri asukatele. Klooster on väljaspool poliitikat. Niisugune on meie kreedo. Ja me julgeme loota, et teie palved aitavad viia selle objektiivse tõe Eesti Vabariigi võimudeni, kellesse me suhtume suure lugupidamisega.
Iguumenja Filareta õdedega
