Luterlikud usutunnistuskirjad (Liber concordiae) ei esita süstemaatilist õpetust abielu kohta, sest abielu olemuse ja tähenduse üle ei olnud sisulist vaidlust. Poleemika puudutas kloostritõotusi ja vaimulikele seatud abiellumise keeldu. Korratakse üle, mida Pühakiri abielust õpetab: tegemist on juba inimese loomisel Jumala poolt seatud seisusega, mehe ja naise liiduga, mis tagab inimsoo jätkumise ja soodustab vooruslikku elu. Toim.

Abielu kui Jumala seatud seisus

…Jumal käsib pühakirjas abielu igati au sees hoida ja et abielu on ka keiserlikes seadustes ja kõigis monarhiates, kus on seadusi kehtestatud, kõrgeks kiidetud. (Augsburgi usutunnistus, XXIV)

Abielu ei ole seatud mitte Uues Testamendis, vaid kohe inimsoo loomise alguses. Selle kohta on Jumala käsk ja ka tõotused, mis ei kuulu küll päris Uue Testamendi, vaid pigem maise elu juurde. Seepärast, kui keegi tahab seda sakramendiks nimetada, tuleks see ikkagi eraldada teistest, mis on tõelised Uue Testamendi märgid ja armu ning pattude andeksandmise tunnistused. Aga kui abielu nimetatakse sakramendiks seetõttu, et selle kohta on Jumala käsk, siis võib ka muid seisusi ja ameteid, mille kohta on Jumala käsk, sakramentideks nimetada, nagu näiteks valitsemisametit. (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XIII)

…usklike jaoks on abielu puhas, sest see on pühitsetud Jumala sõnaga, see tähendab, et see on Jumala sõnas lubatud ja heaks kiidetud, nagu pühakiri sõnarohkelt kinnitab. Nimelt nimetab Kristus abielu jumalikuks ühenduseks, öeldes: «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» [Mt 19:6] Ka Paulus ütleb abielu, söökide ja muude sarnaste asjade kohta: «Seda pühitsetakse Jumala sõna ja eestpalve läbi» [1Tm 4:5], see tähendab sõna läbi, milles südametunnistus leiab kindluse, et Jumal kiidab selle heaks, ja palve läbi, see tähendab usu läbi, mis võtab selle otsekui Jumala armuanni tänuga vastu. Ja 1Kr 7[:14]: «Uskmatu mees on pühitsetud naise läbi», see tähendab, et abielu on usu pärast Kristusesse lubatud ja püha, nii nagu toidu tarvitamine söögiks on lubatud jms. Ja 1Tm 2[:15]: «Naine pääseb lastesünnitamise kaudu.» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XXIII)

Aga kuna see käsk [kuues käsk: sa ei tohi abielu rikkuda. – toim.] peab silmas just abieluseisust ja annab põhjust sellest rääkida, siis pead sa õigesti mõistma ja tähele panema esiteks seda, kuidas Jumal seda seisust sedavõrd kõrgelt austab ja ülistab, et ta seda oma käsu läbi kinnitab ja hoiab. Ta kinnitas seda juba eespool neljandas käsus: «Sa pead oma isa ja ema austama.» Siin aga (nagu öeldud) hoiab ja kaitseb ta seda. Ja sellepärast ta tahab, et ka meie austaksime, hindaksime seda jumalikku õnnistatud seisust ning elaksime selles, sest ta on seadnud selle kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks. Ja sellepärast on Jumal seda seisust ka rikkalikumalt kui kõiki teisi õnnistanud ning on andnud ja kinkinud sellele kõik, mis maailmas on, et see seisus oleks kõigega hästi ja rikkalikult varustatud, nii et abielu puhul ei ole tegemist mingi nalja või kergemeelse uudishimuga, vaid see on tähtis, jumaliku tõsidusega asi. Sest Jumala jaoks on suurima kaaluga see, et inimesi, kes maailma teenivad ja Jumala tunnetusele aitavad, kasvatataks õndsaks eluks ja kõigiks voorusteks, et võidelda kurja ja kuradi vastu.

Seepärast olen ma alati õpetanud, et seda seisust ei tohi ära põlata ja alavääristada, nagu seda teeb pime maailm ja teevad meie võltsvaimulikud, vaid et Jumala sõnast vaadataks, millega see seisus on ehitud ja pühitsetud, see tähendab et ta ei ole mitte ainult kõigi teistega võrdväärsele kohale seatud, vaid on neist eespool ja ületab neid kõiki, olgu siis tegemist keisrite, vürstide, piiskoppide ja kellega tahes. Sest nii vaimulikud kui ka ilmalikud seisused peavad end alandama ja astuma kõik sellesse seisusesse, nagu me veel kuuleme. Seetõttu pole see mitte eriline, vaid kõige laiemalt levinud ja õilsam seisus, mis puudutab ja haarab kogu kristlaskonda ja õigupoolest kogu maailma. (Martin Luther, Suur Katekismus, 6. käsu seletus)

Abielu kui voorusliku elu alus

Kuues käsk. Sina ei tohi rikkuda abielu.

Mis see on? Vastus: Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me vooruslikult ja puhtalt elame nii mõtetes, sõnades kui tegudes, ja et igaüks armastab ja austab oma abikaasat. (Martin Luther, Väike Katekismus)

Teiseks pead sa teadma ka seda, et tegemist pole mitte ainult ausa, vaid ka hädavajaliku seisusega, ning on tõsine Jumala käsk, et kõikide seisuste esindajad, mehed ja naised, kes selleks on loodud, abielluksid, seda küll mõningate (ehkki väga väheste) eranditega, kelle Jumal on välja valinud, kuna nad ei ole abieluseisuseks kõlblikud või on Jumal suure ja üleloomuliku armuanni läbi vabastatud, nii et nad on võimelised väljaspool abieluseisust vooruslikkusest kinni pidama. Sest kui loomus toimib nii, nagu ta on Jumala poolt meisse istutatud, siis pole väljaspool abielu võimalik vooruslik olla, sest liha ja veri jäävad lihaks ja vereks, ning loomupärane kalduvus ja tung on vastupandamatud ning talitsematud, nagu igaüks ise näeb ja tunneb. Niiviisi selleks, et oleks kergem kõlvatust mingis ulatuses vältida, seadiski Jumal abieluseisuse, et igaühel oleks oma tagasihoidlik osa ja et talle sellest piisaks, ehkki sinna juurde, et ka süda oleks vooruslik, kuulub veel Jumala arm.

Sellest võid sa näha, kuidas meie paavstlik kogukond, preestrid, mungad ja nunnad sõdivad Jumala korra ja käsu vastu, põlastades ja halvustades abieluseisust, söandades tõotada igavest kasinust ja eksitades lisaks sellele oma valelike sõnade ja teesklusega lihtinimesi. Sest mitte kelleski ei ole vähem kasinuse armastust ja rõõmu kui nendes, kes väldivad suurest vagadusest abieluseisust, hooravad aga ise kas avalikult ja häbenematult või teevad seda veel hullemini salaja, nii et sellest ei julge isegi rääkida, nagu kogemused kahjuks liiga sageli näitavad. Niisiis kokku võttes hoiduvad nad küll asjast endast, aga nende süda on täis kõlvatuid mõtteid ja kurjasid himusid, nii et seal valitseb pidev põlemine ja salajane kannatamine, millest on abielus võimalik pääseda. Sellepärast on selle käsu läbi hukka mõistetud ja kõrvale heidetud igasugused abieluvälise kasinuse tõotused ning igale vaesele vangisolevale südametunnistusele, keda on nende kloostritõotused eksitanud, on lausa käsk antud kõlvatust seisusest abieluseisusesse astuda, arvestades seda, et isegi kui kloostrielu oleks jumalik, ei ole kasinusest kinnipidamine ikkagi nende võimuses, ja kui nad sellesse jäävad, siis on nad sunnitud aina rohkem ja sügavamalt pattu langema.

Seda räägin ma ainult sellepärast, et juhatada noori inimesi abieluseisusest rõõmu tundma ja teadma, et see on õnnistatud ning Jumalale meelepärane seisus. Sest sel kombel võiks jõuda uuesti sinnamaani, et abieluseisus tõuseks taas ausse ning väheneks räpane, liiderlik ja korratu eluviis, mis praegusel ajal kõikjal maailmas abielu ärapõlgamise tagajärjel avaliku hooramise ja muude häbiväärsete pahede näol laialt levib. Sellepärast on siin ka vanemad ja ülemad kohustatud noori silmas pidama, et neid kasvatataks distsipliinis ja austuses, ning et neil siis, kui nad on täiskasvanuks saanud, lastaks Jumala ning auga abielluda, selleks jagab Jumal oma õnnistust ja armu, et sellest oleks lusti ja rõõmu.

Ja selle kõige kohta tuleb nüüd lõpetuseks öelda, et see käsk ei nõua mitte ainult seda, et igaüks elaks oma (enamasti abielu)seisuses tegude, sõnade ja mõtete poolest kasinalt, vaid et ta peaks ka talle Jumala poolt antud abikaasat armsaks ja kalliks. Sest seal, kus tuleb hoida abieluvooruslikkust, peavad mees ja naine koos elama ennekõike armastuses ning üksmeeles, pidades teist südamest kalliks ja olles talle täiesti truu. Sest see on põhiline asi, mis muudab armastuse ja naudingu vooruslikkuseks, nii et kus seda järgitakse, seal peetakse iseenesest, ilma igasuguse sunnita kinni ka vooruslikkusest. See on ka põhjuseks, miks püha Paulus nii innukalt abieluinimesi manitses, et nad teineteist armastaksid ja austaksid. [Ef 5:22.25; Kl 3:18j] Ja siin on sul nüüd jälle tegemist toredate, jah, isegi rohkearvuliste ja suurte heade tegudega, millega sa võid rõõmsasti kõigi, ilma Jumala sõna ja käsuta seatud vaimulike seisuste ees kiidelda. (Martin Luther, Suur Katekismus, 6. käsu seletus)

Abielu kiriklikust laulatamisest

«Niipalju kui on maid, niipalju on ka kombeid,» ütleb vanasõna. Niisiis, kuna abiellumine ja abielu on maine asjatoimetus, ei sobi meil, vaimulikel või kirikuteenritel, selles osas mingeid korraldusi teha või selle üle valitseda, vaid me jätame igale linnale ja maale alles nende kombed ning harjumused, nagu tavaks on. Ühed viivad pruudi kaks korda kirikusse, nii õhtul kui hommikul, teised ainult ühe korra, mõned annavad abielust teada ja kuulutavad selle kantslist kaks või kolm nädalat varem maha − selle kõige ja muu seesuguse jätan ma isandate ning ametivõimude lahendada ja teha, nii nagu nemad seda soovivad, minusse see ei puutu.

Aga kui meilt palutakse õnnistamist kiriku ees või kirikus, eestpalvet või ka laulatamist, siis me oleme kohustatud seda tegema. Seepärast ma tahtsingi nende jaoks, kes seda ise paremini ei oska, teatud sõnad ja kava kokku panna, et kui see kellelegi meelt mööda on, siis ta kasutaks neid nii nagu meiegi. Teised, kes seda paremini oskavad, see tähendab, kes üleüldse midagi ei oska, aga kes kujutavad endale ette, et nad oskavad kõike, ei vaja minu teeneid, ilma et nad neid üle trumbata ja maha teha ei prooviks. Ja hoidku ometi selle eest, et nad kellegagi mõnes asjas ühel meelel ei oleks, muidu võiks ju jääda mulje, et nad on sunnitud teistelt midagi õppima − oleks see vast suur häbi!

Seega, kui siiamaani on munkade ja nunnade pühitsemisel taga aetud erilist suurejoonelisust, samas kui nende seisus ja elu on jumalatu ning tühipaljas inimeste väljamõeldis, mille kohta puudub Pühakirjas igasugune alus, siis kui palju enam me peaksime austama seda jumalikku seisust ja kui palju aulisemal viisil pühitsema, palvetama ja ehtima? Sest vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud
nagu munkade ja nunnade seisus, nii et selle tõttu võib seda sada korda õigustatumalt vaimulikuks pidada kui kloostriseisust, mida tuleb esmajärjekorras kõige ilmalikumaks ja lihalikumaks pidada, kuna see on lihast ja verest ning igas mõttes ilmaliku aru ja mõistuse leiutis ning algatus.

Ja seda ka sel põhjusel, et noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama ega veiderdaks seejuures nii häbiväärselt, naerdes, irvitades ja muud sellesarnast kergemeelsust üles näidates, nagu tänaseni ollakse harjunud, justkui abiellumine või pulmade pidamine oleks nali või lapsemäng. Need, kes selle tava algatasid, et pruut ja peigmees tuleb kirikusse tuua, ei pidanud seda sugugi naljategemiseks, vaid võtsid seda ülima tõsidusega. Keegi ei kahtle ju, et sellega tahtsid nad Jumala õnnistuse ja ühiste eestpalvete osaliseks saada, mitte aga nalja või paganlikke vigureid teha.

Ja seda tõendab ka see tegu ise, sest kes soovib pastorilt või piiskopilt palvet ja õnnistamist, see näitab sellega (isegi kui ta seda suuga ei tunnista), mis ohtudesse ja hädadesse ta astub ja kui väga ta vajab selles seisuses, millesse ta astub, jumalikku õnnistust ja ühist eestpalvet, nagu on selgelt näha ka igapäevaelus, missuguseid õnnetusi saadab kurat lahutuse, truudusetuse, lahkmeele ja kõiksugu hädade näol abieluseisuses inimeste teele. (Martin Luther, Laulatusraamatuke lihtsatele kirikuõpetajatele)

Kuidas on Kristus ennast elavatele ilmutanud? – Ta on kolmandal päeval üles tõusnud ja ennast äraseletatud ihus 40 päeva jüngritele näidanud.

Kuhu on ta pärast seda läinud? – Ta on üles läinud taevasse, see on: ta on ka inimesena sellesse ausse läinud, mis tal Isa juures oli, enne kui maailm loodi.

Millal ilmutab Issand Jeesus Kristus oma auriigi? – Viimsel päeval, kui ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

Mis saab ihust pärast surma? – Ihu saab jälle mullaks (1Ms 3:19).

Mis saab hingest pärast surma? – Usklike hinged kantakse hingamise paika, kus nad õndsas rahus oma ihu ülestõusmist ootavad; aga uskmatud hinged heidetakse valu paika ja ootavad seal suures valus oma ihu ülestõusmist.

Näiteid Piiblist: Laatsarus kanti inglitest Aabrahami sülle; patust pöördunud röövlile ütles Jeesus: «täna pead sa minuga paradiisis olema»; aga rikas mees oli põrgus suures valus ja Juudas pidi oma paika minema.

Mis on ihu ülestõusmine? – See on, et Kristus Püha Vaimu väes kõikide ihud üles äratab ja iga ihu tema hingega ühendab.

Missugused saavad ülestõusnud ihud olema? – Usklike ihud, mis Kristuse äraseletatud ihu sarnaseks on muudetud, peavad paistma kui päike (Mt 13:43), aga uskmatute inimeste ihud peavad kõigile «jälkuseks» olema (Js 66:24).

«…kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.» (1Kr 15:42–44)

Millele me rajame ihu ülestõusmise lootuse? – Kristuse ülestõusmise ja Tema tõotuse peale.

«Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.» (Jh 11:25; 6:44)

Martin Körberi «Õndsa Lutheruse Wäikene Katekismus» 1917. a väljaande põhjal

Maarja Magdaleena oli esimeste hulgas, kes ülestõusmishommikul avastas, et Jeesust ei ole hauas. «Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud» (Jh 20:2), ruttab ta jüngritele teatama. Järgneb üks kaunim võidujooks, mida pühakiri nimetab. Peetrus ja Johannes jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena (Jh 20:4). Võitjana finišisse jõudnud Johannes sisenes avatud hauda ning uskus, nagu kirjutab evangelist.

Ülestõusmispüha hommikul kõlab kuulutus tühjast hauast kõikjal üle maailma. Inimeste reaktsioon Kristuse ülestõusmise sõnumile on erinev. Sekulaarses ühiskonnas, olgu Eestis või mujal, jätab teade tühjast hauast suure osa inimestest ükskõikseks. Siiski on arvukalt ristiinimesi, kes ülestõusmishommikul ruttavad peaaegu jooksujalu kirikusse, et isiklikult kuulda ja ka teistega jagada avatud haua sõnumit.

Mida uskus tühja hauda sisenenud Johannes? Kas ta veendus selles, et haud on tõepoolest tühi, nagu oli teatanud Maarja Magdaleena? Või arvas ta, et keegi on Jeesuse surnukeha ära varastanud ja ära peitnud? Isegi kui Johannesele meenus Jeesuse lubadus tõusta kolmandal päeval surnuist üles, ei tundunud see siiski kõige realistlikuma võimalusena. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma (Jh 20:9), kirjutab Johannes.

Tõeline usk Jeesusesse kui Issandasse ning mõistmine, et Jeesuse ülesanne ei lõppenud surmaga, saabus Jeesuse jüngritele hiljem. Apostel Toomast tabab usupööre ja ta tunnistab Jeesuse Issandaks alles ülestõusnud Kristusega palgest palgesse kohtudes.

Elumuutvat kohtumist Ülestõusnuga on kogenud paljud, kes ülestõusmispüha hommikul kirikusse tõttavad. Just sel põhjusel räägivad usukauged inimesed kristlastest kui ärapööranutest. Inimene, keda Jumal puudutab, pöördubki! Ta pöördub ära senisest elust, et ehitada oma edasine elu uuele alusele, mis toetub Kristusele kui ülestõusmisusu nurgakivile.

Sellise pöördumise eest ei ole «kaitstud» ükski tänastest uskmatutest. Püha Vaimu puudutus muudab Jumala olemasolu ja Kristuse ülestõusmise reaalseks igaühe südames, kes seda puudutust isiklikult kogeb. Püha Vaim puudutab ühel päeval ka pilkajaid, kes niikaua peavad usulist pöördumishetke narruseks või rumaluseks. Alles seejärel hakkavad nende silmad nägema Kristuse avatud hauast kiirgavat Valgust, mille sarnast pole nad kunagi varem näinud.

Ülestõusnud Kristuse armastus muudab võimatu võimalikuks – patusest saab õige, uskmatust usklik ja surmast saab elu.

Soovin kõigile kiiret kohalejõudmist avatud hauale ja rõõmsat kohtumist ülestõusnud Kristusega!

 

+Urmas Viilma

peapiiskop

Ülevaade Püha Nädala traditsioonilisest kiriklikust tähistamisest läänekristluses.

Mis on Püha Nädal?

Püha Nädal, mida nimetatakse ka Suureks Nädalaks (Eestis: Vaikne Nädal), on igal aastal korduv ajavahemik, mil Kiriku liturgias mälestatakse Jeesus Kristuse kannatamist, surma ja ülestõusmist.

See nädal algab Kristuse saabumisega Jeruusalemma palmipuudepühal, jätkub armulaua ja preestriameti seadmisega Suurel Neljapäeval, seejärel tema ristilöömisega Suurel Reedel ning jõuab lõpule Vaikse Laupäeva ööl vastu ülestõusmispüha, kui toimub paasaöö vigiilia Kristuse ülestõusmise mälestuseks.

Kuidas pühitsevad katoliiklased Püha Nädalat?

Suurel Nädalal on neli olulist tseremooniat.

a) Palmipuudepüha tähistab Jeesuse saabumist Jeruusalemma. Sel päeval korraldatakse protsessioon varem õnnistatud oliivi- ja palmiokstega. Missa ajal asendatakse evangeelium ühe Kristuse kannatusloo osaga.

b) Suurel Neljapäeval meenutab Kirik Juudase reetmist ja Püha Õhtusöömaaega, kus Jeesus seadis sisse armulaua ja preestriameti.

Hommikul kohtuvad piiskopid katedraalis oma piiskopkonna preestritega, et pühitseda kolm püha õli: haigete õli haigete võidmise sakramendiks, katehhumeenide õli ristimise sakramendi tarbeks ja püha kriisamit, mis on oliiviõli ja palsami segu, ristimiseks, konfirmatsiooniks ja piiskoppide pühitsemiseks.

Jalgade pesemine toimub õhtul, Püha Õhtusöömaaja missa ajal ja sellele järgneb adoratsioon altari ees, mis kestab kuni keskööni.

c) Suur Reede on katoliiklaste jaoks aasta kõige kurvem päev. See tuletab meelde Kristuse kannatusi ja piina, tema vahistamist, kohut ja surma.

Sel päeval missat ei pühitseta, sest Jeesus on surnud. Pärastlõunal toimub ristitee ning liturgia ajal lauldakse kannatuslugu Johannese evangeeliumi järgi ja austatakse pidulikult Kristuse Püha Risti, meie lunastamise instrumenti.

d) Vaikse Laupäeva õhtu saabudes peetakse aasta kõige olulisem jumalateenistus, ülestõusmispüha vigiilia, millega tähistatakse Kristuse ülestõusmist. Selle käigus õnnistatakse uut tuld, paasaküünalt, paasavett ja ka ristimisvett, mida kasutatakse aastaringselt ristimiseks. Usklikud uuendavad oma ristimistõotusi usu tunnistamise kaudu.

Kuidas sel ajavahemikul kirikuid kaunistatakse?

Kannatuspühapäevast alates on leina märgiks kirikutes kaetud kõik krutsifiksid ja pühakute kujud. Kirik on leinas. Suurel Reedel kasutatakse liturgiliste värvidena musta ja lillat. Suurel Reedel ja Vaiksel Laupäeval ei pühitseta missat ja pühaveeanumates ei hoita püha vett.

Millal hakati Suurt Nädalat tähistama?

Püha Nädalat on tähistatud Kiriku algusest peale. Allikad kinnitavad, et vähemalt alates 4. sajandist meenutasid kristlased Egiptuses, Palestiinas ja Väike-Aasias (praeguse Türgi territooriumil) Issanda kannatamist. Kindlasti tehti seda ammu enne seda, kui Euroopa 5. sajandil selle tava omaks võttis.

Millal Suur Nädal algab ja lõpeb?

Püha Nädal algab palmipuudepühal ja lõpeb Vaikse Laupäeva ööl vastu ülestõusmispüha. Ülestõusmispüha kuupäev muutub igal aastal, kuid on fikseeritud pühapäevale pärast esimest kevadist täiskuud.

Vaikne Laupäev ja ülestõusmisöö vigiilia

Mis toimub Vaiksel Laupäeval?

Vaikne Laupäev on vaikuse päev. Jumalateenistusi ei peeta, meenutatakse Jeesuse hauas viibimist. Kristlaste jaoks on Vaikne Laupäev vaikuse, ootamise ja mõtisklemise päev. Nad mõtisklevad Jeesuse Kristuse kannatuste, Tema surma ja matmise üle. Ülestõusmise tähistamine algab laupäeva õhtul ülestõusmispühade ajal. Vaiksel Laupäeval ei helistata kirikukellasid.

Mis on ülestõusmisöö vigiilia?

Ülestõusmisööl kogunetakse, et «valvata Issanda auks». Seda tehes pühitsevad katoliiklased ülestõusmispüha, üleminekut pimedusest valgusesse, Kristuse võitu surma üle. Süüdatakse tuli ja paasaküünal, millest saavad süüdatud usklike küünlad.

Tähistamine koosneb neljast osast: uus tuli, Vana Testamendi lugemised, vee õnnistamine ja püha missa.

Uue tule õnnistamine;

paasaküünla õnnistamine;

pidulik protsessioon;

1. lugemine: (1. Moosese 1:1-31; 2:1-2);

2. lugemine: (2. Moosese 14:24-31; 12:1);

laul (2. Moosese 15:1-2);

3. lugemine: (Jesaja 4:1-16);

laul (Jesaja 5:1-2);

4. lugemine: (5. Moosese 31:22-30);

laul (5. Moosese 32:1-4);

pühakute litaania (1. osa);

ristimisvee õnnistamine ja täiskasvanute ristimine;

laul (Psalm 41:2-4);

ristimistõotuste uuendamine;

pühakute litaania jätk;

ülestõusmispüha missa.

 

Allikas: FSSPX.news

Esimene kristlaste põlvkond, nagu kõik järgnevadki, olid veendunud, et Jeesuse ristisurmal on kaugeleulatuv mõju. Nad väitsid, et on saanud seeläbi oma elule uue mõtte. Nad väljendasid seda erinevalt: mõned ütlesid end olevat patud andeks saanud, teised olevat südames rahu leidnud või Jumalaga lepitatud.

Jeesuse surm – ohver

Juutidele oli ohverdamine üsna igapäevane nähtus, oli ju ohverdamine usuelu üks osa. Jeesuse surmast kõneldes kasutatakse Uues Testamendis ohvri kohta mitut eri väljendit. Kui Ristija Johannes Jeesust nägi, hüüdis ta: «Vaata, see on Jumala tall, kes võtab ära maailma patu» (Jh 1:29). Paulus räägib «paasatallest»: «…sest ka meie paasatall Kristus on tapetud» (1Kr 5:7). Peetrus kirjeldab Jeesust kui «veatut ja laitmatut talle» (1Pt 2:19) ning Heebrea kirja autor püüab tõestada, et Jeesuse surm oli juudi ohvriteenistuse kõrgpunkt.

Niisugune võrdlus tekitab kaks küsimust.

1. Mis tähendus on «tallel», kellega Jeesust võrreldakse? Kuna Uue Testamendi autorid teadsid, et nad Jeesuse surma läbi pattudest vabanenud on, võib selle väljendi taga näha Vana Testamendi «lepitusohvrit» (3Ms 16). Kui Iisrael Egiptuse orjapõlvest vabanes, oli ohverdamisel tähtis roll (2Ms 12). Jeesus ise seostab oma surma iga-aastase paasatalle ohverdamisega (Mt 26:17–46; Mk 14:17–26; Lk 22:14–23 ja Jh 13:21–26). Sealjuures meenutab ta jüngritele, et ohvrisurm on neile samaväärse tähendusega, nagu juudi rahvale paasapüha. Kui Uus Testament võrdleb Jeesuse surma talle ohverdamisega, siis ilmselt on autoritel silme ees pildid tallest kui lepitusohvrist ja paasatallest.

2. Mis tähtsus oli ohverdamisel? See küsimus on veelgi olulisem. Enamik meist pole ohvrilooma tapmist kunagi näinud. See ei mängi meie elus mingit rolli ja meile näib see toiming arhailise maailma barbaarse rituaalina. Tuleb tõdeda, et tolle aja usklikud tegid seda teadmisega, et inimene on patu läbi Jumalast lahutatud. Seepärast pidi ta end Jumalaga lepitama. Patune läks ohvriloomaga altari ette. Pannud käe looma pea peale, andis ta mõista, et on Jumala ees süüdi ja ohvriloom sureb tema asemel.

Ohvritalituse võib jagada nelja etappi.

– Loom tapeti. Sellega meenutati inimesele tema pattude tagajärge, konsekventsi – surma. Vaid Jumala armust ei pea surema inimene, vaid tema asemik – ohvriloom.

– Preester (hbr kohen = ligitooja) tõi ohvrivere altarile. Nii toimus «lepitamine». Patt kaeti ohvrilooma verega ning Jumal ja inimene ühinesid taas.

– Seejärel pandi tapetud loom templi altarile, tähistamaks, et inimene sai andeks ja pöördus täielikult Jumala poole.

– Lõpuks söödi osa lihast ühisel söömaajal ära. See pidi tähendama, et nüüd on patune ka kaasinimestega ära leppinud. Osadus Jumala ja inimestega oli taastatud.

Vanas Testamendis oli ohvritalitus Jumala ja inimese lepitamise vahendiks. Sama mõeldakse ka Uues Testamendis, kui seal Jeesuse surma «ohvrina» kirjeldatakse. Heebrea kirja autor läheb aga niikaugele, et edastab Jeesuse surma vanatestamentliku ohvritalituse valguses. Jeesuse surm oli reaalsus, Vanas Testamendis vaid kujutlus tulevasest tõelisest ohvrist. Kristlased võivad kindlad olla, et nad on Jeesuse kaudu Jumalaga lepitatud. Jeesus talus ristil ülimat eraldatust Jumalast. Nüüd peavad kristlased «uute inimestena» end täielikult Jumala käsutusse andma. Nii mõtles Paulus, kui ta ütles: «…andke oma ihud elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks» (Rm 12:1).

Jeesuse surm – lunaraha

Jeesus ütles, et tema elu saab «lunarahaks paljude eest» (Mk 10:45). Sõna «lunaraha» tähendus on meilegi hästi teada.

Ent Uues Testamendis on lunaraha (kr lytron) orja hind. Sageli maksid seda kõrvalised isikud. Tolleaegses Roomas pidid ori ja lunaraha maksja templisse minema. Usulise talituse ajal anti lunaraha orja omanikule üle. See tseremoonia pidi tähendama, et ori kuulus nüüd vastavale jumalale, mitte enam inimesele. Uues Testamendis toonitatakse tihti kristlaste kuulumist Jumalale. Nad on vabaks ostetud oma «tühisest, edevast eluviisist» (1Pt 1:18). Paulus manitseb lugejaid: «Te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus» (1Kr 6:19–20).

Joachim Jeremias ütleb: «Lunaraha on Inimese Poja vabatahtlik, süüta suremine. See on Jumala silmis väärtuslikum kui mis tahes luna: raha, head teod, vanemate teened või märtrite surm. Jeesus maksis lunaraha kõigi eest. Ja see kehtib ka viimses kohtus. Elu, mis ristil surma anti, oli Jumalast. Seepärast on Jeesuse lunal ka nii suur võim. Siin ilmneb Jumala piiritu armastus» (J. Jeremias, Das Lösegeld für Viele, in ABBA, Studien zur ntl. Theologie und Zeitgeschichte, Göttingen, 1966. Lk 228/229).

Jeesus suri meie eest

Kui Jeesus suri «ohvritallena» ja meie eest «lunaraha» maksis, järelikult andis ta oma elu meie asemel. Tegelikult tegi ta midagi niisugust, mida me ise teha ei saa. Näiteks Esimene Peetruse kiri ütleb, et «Jeesus meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õiglusele» (1Pt 2:24). Kõik Jeesuse surma kirjeldavad pildid on mingil määral piiratud, sest nad on vaid piltlikud võrdlused. Kõigele vaatamata jääb risti saladus meile mõistatuseks. Ometi avaneb meile Jumala ja inimese suhetest mõndagi olulist. …Jeesuse ristisurm annab meile veendumuse, et Jumal jagab meie kannatusi. Ta ise pidi ristil kõige rängemat patu konsenkventsi taluma.

Rist näitab meile Jumala andestuse hinda. Kui raske on meil vahel oma perekonna liikmetelegi andeks anda, ammugi siis teistele inimestele. Näib, et paljud pole sellest teadlikud.

«Jumal annab mulle andeks, see on tema kohus!» – absurdne lause, aga annab täpselt edasi paljude inimeste suhtumise. Ent Jumalgi ei saa kurjustest lihtsalt üle vaadata. See oleks talle loomuvastane. Andeksandmise tegelik hind saab ristil nähtavaks: «Jumal ei säästnud ka oma Poega, vaid loovutas tema meie kõikide eest» (Rm 8:32).

Väljavõtteid teosest: John Drane. Jeesus. Tallinn: Logos, 1996.

Sihtasutus Eesti Kontsert otsustas tühistada Venemaal esinemas käinud Andres Mustoneni. Maestro ei jätka enam ansambli Hortus Musicus kunstilise juhina.

«Kui see, et inimeselt võetakse osa tema elutööst ja antakse kellegi teise kätte, ei ole tühistamine, siis mis üldse on tühistamine?» küsib Tõnu Lehtsaar.

Siinkirjutaja kui kolme Saaremaa koguduse õpetaja saatis SA Eesti Kontserdi juhatuse liikmele Kertu Orrole järgmise kirja:

«Olen äärmiselt häiritud uudisest, et Teie juhitud asutus lõpetab koostöö ansambli Hortus Musicus kunstilise juhi härra Andres Mustoneniga.

Meil on olnud temaga pikaajaline koostöö Saaremaal Pöide Maarja kirikus, millega oleme väga rahul olnud. Ka selleks suveks oli kavandatud kontsert.

Ma ei kiida heaks kõrgelt hinnatud muusiku härra Mustoneni n-ö poliitilist tühistamist sihtasutuse Eesti Kontsert poolt, millest võis lugeda massiteabekanalites.

See on minu hinnangul inimesele kohta kätte näitav, kiusajalik käitumine, mille suhtes ma rakendan alati täisleppimatust. Mõistagi on selline käitumine vastuolus Kiriku väärtustega.

Sellest tulenevalt annan Teile teada, et minu juhitud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustes on välistatud igasugune koostöö Eesti Kontserdiga kuni tühistamispoliitika lõppemiseni.

Ma astun samme, et see võiks olla nõnda ka teistes kogudustes. Mul on raske ette kujutada, et kiriku võlvide all saaks hõljuda ülekohtu vaim.

Kui me sellise käitumise suhtes silma kinni pigistaksime, annaksime oma panuse kiusamis- ja tühistamiskultuuri vohamisse ühiskonnas.»

Kutsun käesolevaga üles kõiki kogudusi ja kiriklikke asutusi hoiduma koostööst Eesti Kontserdiga, et mitte õlitada inimeste alandamise ja kiusamise masinavärki ning mitte õnnistada tühistajate mõttelaadi ja käitumismustrit.

Loodetavasti viivad need sammud Eesti Kontserdi meelemuutuse ehk meeleparanduseni.

«Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on sinuga. Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili.»

See tervitus koosneb kolmest osast – ühe osa ütles ingel: «Ole tervitatud, täis armu, Issand on sinuga; õnnistatud oled sa naiste seas». Teise osa ütles Ristija Johannese ema Eliisabet: «Õnnistatud on sinu ihu vili.» Kolmanda osa lisas Kirik juurde, nimelt «Maarja» – sest ingel ei ütelnud: «Ole tervitatud, Maarja», vaid «Ole tervitatud, täis armu.» Nagu allpool selgub, on nime «Maarja» tähendus kooskõlas ingli sõnadega.

Palve esimese osa juures peab silmas pidama, et ennemalt oli suur asi, kui inglid inimestele ilmusid. See, et inimesed inglite suhtes aupaklikust üles näitasid, oli iseäranis kiiduväärt. Aabrahami kiituseks on kirjutatud, et ta võttis ingleid külalislahkelt ja aupaklikult vastu. Selline asi aga, et ingel oleks avaldanud au inimestele, oli selle ajani ennekuulmatu, mil ingel Pühimale Neitsi Maarjale austust avaldades ütles: «Ole tervitatud!» Ennemalt ei avaldanud ingel au inimesele, vaid ikka inimene inglile, sest ingel on inimesest suurem ja seda kolmel moel.

Esimene asi puudutab loomuse väärikust. Põhjus on selles, et ingel on loomult vaimne: «Sa teed oma ingliteks vaimud» (Ps 104:4). Inimene seevastu on loomult kaduv. Aabrahamgi ütles: «Ma räägin oma Issandaga, kuigi olen põrm ja tuhk» (1Ms 18:27). Seega ei olnud sünnis, et vaimne ja hävimatu olend osutaks austust kaduvale – inimesele.

Teine põhjus on selles, et ingel on Jumalale lähemal. Ingel seisab Jumala lähikondlasena Tema ligi: «Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees» (Tn 7:10). Inimene on patu pärast pigem võõras või Jumalast eemaldunu: «Ma pagesin kaugele» (Ps 55:8). Seetõttu on kohane, et inimene avaldab inglile kui jumalariigi ligidal olijale ja selle lähikondlasele austust.

Kolmandaks ületavad inglid inimesi jumaliku armu hiilguse täiuslikkuses, sest inglid saavad osa jumalikust valgusest endast selle ülimas täiuses: «Kas on määra tema väehulkadel? Kellele tema valgus ei tõuse?» (Ii 25:3). Nii ilmuvad inglid inimestele alati koos valgusega. Inimeste juures seevastu, isegi kui nad saavad armu valgusest osa, leiab see aset siiski palju vähemal määral ja teatud hämarusega.

Seetõttu ei olnud seni sobilik inimese vastu austust avaldada, kuni leiti inimsoost keegi, kes neis kolmes asjas ingleid ületab – ja see inimene oli Pühim Neitsi Maarja. Näitamaks, et ta inglitest kolmekordselt üle on, avaldas ingel talle austus, öeldes: «Ole tervitatud!» Pühim Neitsi ületas inglit kõigis neis nimetatud kolmes punktis.

Esiteks armu täiuses, mida on Pühimal Neitsil rohkem kui ühelgi inglil. Sellele viitamiseks osutas ingel talle au, sõnades: «täis armu». Ingel oleks justkui tahtnud ütelda: «Ma avaldan sulle austust, sest sa ületad mind armu täiuses.» Pühima Neitsi kohta öeldakse, et temas oli armu täius kolmel viisil.

Esiteks käib see tema hinge kohta, milles tal oli kogu armu täius. Jumala arm antakse selleks, et teha head ja hoiduda kurjast. Mis neisse kahte puutub, siis Pühim Neitsi valdas armu kõige täiuslikumal kujul, sest ta hoidus pattudest enam kui ükski pühak, kes peale Kristust on elanud. Patt on kas pärispatt, millest ta sai puhtaks juba emaüsas[i], või surmapatt või andestatav patt – neist viimastest oli ta aga vaba. Nagu on kirjas Ülemlaulus: «Sa oled täiuslikult ilus, mu armas, sul ei ole ühtegi viga» (Ül 4:7). Augustinus ütleb raamatus «Armust ja loomusest»:

«Kui me saaksime kokku kutsuda, peale Pühima Neitsi Maarja, kõik pühad mehed ja naised ja neilt küsida, kas nad on pattu teinud, siis hüüaksid nad kõik justkui ühest suust: kui ütleme, et meis ei ole pattu, siis me petame iseendid ja meis ei ole tõde (1Jh 1:8). Siiski ma ütlen, et Issanda au nimel ma ei pea vajalikuks seada küsimust patu kohta seoses Pühima Neitsiga. Me teame, et Maarjale sai osaks rohkesti armu, et võita igasugune patt Tema kaudu, kelle eostamist ja ilmaletoomist ta vääris ja kes kindlasti oli patust prii.»[ii]

Kristus ületas Pühimat Neitsit selles osas, et Ta eostati ja sündis pärispatuta. Pühim Neitsi eostati pärispatus, aga ta ei sündinud selles. Maarja tegi kõiki vooruslikke tegusid, teised pühakud aga vaid mõningaid: üks oli alandlik, teine ​​puhas, kolmas ​​armuline. Seetõttu on igaüks neist meile eri vooruste eeskujuks, nii nagu näiteks õnnistatud Nikolaus on halastuse puhul. Pühim Neitsi on aga kõikide vooruste etalon, sest temas leiad sa alandlikkuse mõõdupuu: «Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale» (Lk 1:48); puhtuse mõõdupuu: «Sest ma meest ei tunne» (Lk 1:34); ja üldse kõikide vooruste mõõdupuu nagu on üsna ilmne. Niisiis, Pühimal Neitsil oli armu täius niihästi puhtuses kui ka vooruses.

Teiseks oli ta niivõrd täis armu, et see tulvas tema hinges tagasi kehasse. Pühakute juures on see suur asi, et nad on niivõrd tulvil armu, et see pühitseb nende hinge. Pühimal Neitsil oli aga säärane armu täius, et see voogas tagasi tema kehasse, et temas endas eostus Jumala Poeg. Selle kohta ütleb Hugo de Saint-Victor: «Tema südames lõõmas eriliselt Püha Vaimu armastus, nõnda, et see kandis imelist vilja ka tema kehas, et seal sai sündida Jumal ja inimene.»[iii] «Seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks» (Lk 1:35).   

Kolmandaks küllastas ta armuga kõiki inimesi. On suur asi, kui mõnel pühakul on nii palju armu, et sellest piisab tema enda päästmiseks; veel suurem on see siis, kui tal on armu paljude inimeste päästmiseks. Suurim on see asi aga siis, kui armu jätkuks kogu maailma inimeste päästmiseks. Aga just nii on Kristusel ja Pühimal Neitsil. Sest ei ole ohtu, milles sa aulise Neitsi poolt ei saaks päästetud. Nagu öeldakse Ülemlaulus: «Tuhat kilpi» – kaitse õnnetuste vastu – «ripub selle küljes» (Ül 4:4). Nõnda sa saad kõikides vooruslikes tegudes tema käest abi. Jeesus Siirak ütleb: «Minus on kogu elu ja vooruse lootus» (Vlg Eccli 24:25).[iv] Maarja on niisiis täis armu ja ületab armu täiuselt ingleid. Seepärast kutsutakse teda õigusega Maarjaks, mille all mõistetakse seda, kel iseendas on valgus, nagu ütleb Jesaja: «Issand täidab säraga su hinge» (Js 58:11). Maarja nime all mõistetakse veel seda, kes valgustab teisi – kogu maailma. Seetõttu sarnaneb ta päikesele ja kuule.

Teiseks ületas Maarja ingleid oma läheduselt Jumalaga. Sellele osutades lausus ingel: «Issand on sinuga», justkui tahtes ütelda: «Ma avaldan sulle austust, sest sa seisad Jumalale lähemal kui mina, sest Issand on sinuga.» Ingel ütles Maarjale: «Issand», s.t Isa, kelle Poeg on ühtlasi sinu poeg, mida ei ole ühelgi inglil ega loodud olendil olnud: «Seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks» (Lk 1:35). Issanda Jumala Poeg oli Maarja üsas: «Hõiska ja kiida, Siioni elanik, sest Püha on teie keskel suur!» (Js 12:6). Järelikult on Issand Pühima Neitsiga teisiti kui ingliga: sest Maarjaga on ta kui Poeg, ingliga aga kui Issand. Issand Püha Vaim oli temaga nagu templis, nagu öeldakse: «Issanda tempel, Püha Vaimu pühamu»[v], sest teda eostati Püha Vaimu väel.[vi] «Püha Vaim tuleb sinu peale» (Lk 1:35). Nii on järelikult Pühim Neitsi Jumalale lähemal kui ingel, sest temaga on Issand-Isa, Issand-Poeg, Issand-Püha Vaim – ühesõnaga kogu Kolmainsus. Sellest ka laulusalm: «Kogu Kolmainsuse ülev trikliinium».[vii] «Issand on sinuga» on üllaim sõna, mida kellegi kohta saab pruukida. Seega avaldab ingel Pühimale Neitsile põhjusega austust, sest ta on Issanda Ema ja seega ka Emand. Seetõttu sobib ka talle nimi Maarja, mis süüria keeles tähistab «emandat».[viii]

Kolmandaks ületas ta puhtuse poolest ingleid, sest Pühim Neitsi mitte ainult ei olnud ise puhas, vaid hoolitses ka teiste puhtuse eest. Ta oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puututanud teda. Sama kehtib karistuse kohta. Sest inimestele sai patu tõttu osaks kolm needust.  

Esimene anti naisele – et ta rasestuks rikutuses, kannaks last raskustega ja tooks ta ilmale valuga.[ix] Sellest oli Pühim Neitsi puutumata, sest ta eostati rikkumatult, ta kandis Lunastajat hingekosutuses ning tõi ta rõõmuga ilmale. Jesaja ütleb: «Kasvav võrsub ning hõiskab rõõmust ja kiitusest» (Js 35:2). Teine needus anti mehele – et ta peaks palehigis oma leiba sööma.[x] Sellest jäi Pühim Neitsi puutumata, sest nagu ütleb apostel esimeses kirjas korintlastele: neitsid ei pea muretsema maailma asjade pärast, vaid ainuüksi Jumalale kuuluva pärast.[xi]

Kolmas needus on ühine nii meestele kui naistele, nimelt see, et nad peavad põrmuks saama. Sellestki oli Pühim Neitsi puutumata, sest ta võeti kehaliselt taevasse. Usume ju, et peale surma äratati ta elule ja viidi taevasse: «Tõuse, Issand, oma puhkepaika, Sina ja su pühitsuslaegas» (Ps 132:8).

Järelikult oli ta puutumata kõikidest needustest ja nõndaviisi «õnnistatud naiste seas», sest ta ise üksi purustas needuse, tõi meile õnnistuse ja avas taeva väravad. Seepärast sobib talle nimi Maarja, mida tõlgendatakse kui «mere täht», sest nagu mere täht näitab meremeestele teed sadamasse, nii juhatab ka Maarja kristlased taevase auhiilguse juurde.

«Õnnistatud on sinu ihu vili, Jeesus.» Patune otsib vahel, aga ei suuda leida, õige aga leiab. Õpetussõnades on öeldud: «patuste vara talletatakse õigele» (Õp 13:22). Nii otsis Eeva vilja, aga ei leidnud sealt seda, mida tahtis; Pühim Neitsi aga leidis oma ihu viljas kõik selle, mida Eeva ihkas. Eeva soovis oma viljas leida kolme asja. Esiteks seda, mida saatan valelikult lubas, nimelt et nad saavad Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja. «Sa saad,» ütles valetaja, «Jumala sarnaseks», nagu on kirjutatud esimeses Moosese raamatus (1Ms 3:5). Ta valetas, sest ta on valetaja ja valede isa. Vilja süües ei saanud Eeva Jumala sarnaseks, vaid hoopis erinevaks, sest patustades pöördus ta ära Jumalast, oma päästjast, mille pärast ta ka paradiisist välja aeti. Mida Eeva otsis, leidis aga Pühim Neitsi ühes kõigi kristlastega Maarja oma ihu viljast, sest Kristuse kaudu oleme ühendatud ja sarnaneme Jumalaga. Johannese kirjas öeldakse: «Kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased» (1Jh 3:2).

Teiseks, Eeva ihaldas oma vilja naudingu pärast, sest see tundus hea süüa. Ta aga ei leidnud seda, vaid sedamaid tundis ta end alasti ja teda valdas kartus. Neitsi viljas leiame aga sulniduse ja pääste. Johannese evangeeliumis seisab: «Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu» (Jn 6:54).

Kolmandaks, Eeva vili oli silmale ilus vaadata, kuid Pühima Neitsi vili on palju ilusam veel, sest inglidki tahavad teda vaadata: «Kauneim oled sa inimlastest» (Ps 45:3). Seepärast ongi ta Isa auhiilgus.

Eeva ei suutnud leida oma viljas seda, mida ükski patunegi ei saa leida oma patus. Mida ihaldame, seda leiame aga Neitsi ihu viljas. Jumal on seda vilja õnnistanud ning täitnud kõige armuga nii, et ka meie saame sellest osa: «Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses» (Ef 1:3). Inglid on avaldanud Talle austust: «Õnnistus ja kirkus ja tarkus ja tänu ja au ja vägi ja võim olgu meie Jumalale igavesest ajast igavesti» (Ilm 7:12). Inimesed austavad Teda: «Et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuses!» (Fl 2:11), «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!» (Ps 118:26).

Niisiis nõnda on Neitsi õnnistatud, aga veel rohkem on õnnistatud tema ihu vili.

Fragment 14. sajandi «Ingli tervituse» jutluse käsikirjast (Cambridge, Corpus Christi College)

 

Märkused ja kommentaarid

Aquino Thomas pidas jutluse «Ingli tervituse» palve kohta 1273. aasta paastu ajal Napolis, aasta enne oma surma. Siinne tekst (Expositio Salutationis Angelicae) on selle jutluse kokkuvõte. Aquino Thomase kanoniseerimisprotsessi tunnistajad on rääkinud, et Ingellik Doktor «jutlustas kinnisilmi, keskendunult ja taeva poole pöördudes» (praedicantem oculis clausis, contemplativis et directis ad coelum) «Ave Maria» palve teemal. Aquino Thomas pidas samal ajal veel jutlusi Meie Isa palve, usutunnistuse ja kümne käsu kohta. Seega täitub tänavuse paastu ajal siinse jutluse pidamisest omamoodi ümmargune tähtpäev (750 aastat).

Mis selle aja jooksul on muutunud? Esiteks muidugi on muutunud juba palve ise. Aquino Thomase ajal tunti «Ingli tervituse» palvest ainult selle esimest osa. Lause «Püha Maarja, Jumala ema, palu meie, patuste, eest nüüd ja meie surma tunnil» lisati palvele juurde alles reformatsiooni koidikul. 1495. aastal ilmus trükis dominikaani Girolamo Savonarola koostatud «Ingli tervituse» palve seletus (Esposizione sopra l'Ave Maria), milles oli palvele lisatud täiendatud lõpp. 1556. aastal lisatakse see Trento kirikukogu katekismusesse ja 1568. aastal muutub palve sellisena katoliiklastele siduvaks. Palve esialgne versioon, nii nagu seda kasutas veel Aquino Thomas, ei olnud võõras ka reformaatoritele. Nt Martin Lutheri 1522. aastal ilmunud palveraamat Betbüchlein sisaldas veel «Ingli tervituse» palvet. Seega võiks Aquino Thomase mõtisklus «Ave Maria» palve teemal pakkuda huvi mitte ainult katoliiklastele.

Teise asjana tasuks välja tuua selle, et Aquino Thomase ajal ei olnud Maarja pärispatuta saamise dogma veel praegusel kujul fikseeritud. Kuigi traditsiooniliselt ei ole Maarja vagaduses ja puhtuses kunagi kaheldud, valitses Thomase kaasajal tõlgendustes küllal suur arvamuste paljusus (ST, III, q 27 a 3). Thomase seisukoht ei erine oluliselt püha Bernard’i või püha Bonaventura omast, kes mõlemad olid suured Maarja-austajad, kuid väitsid, et Maarja eostati tavalisel viisil ning seetõttu oli ta seotud pärispatuga, kuid temas ei olnud mingit isiklikku pattu (peccatum actuale). Thomas kirjutab Summas: «Pühim Neitsi oli seotud pärispatuga, aga ta puhastati enne emaüsast sündimist» (Beata Virgo contraxit quidem originale peccatum, sed ab eo fuit mundita, antequam ex utero nasceretur) (ST, III, q 27 a 2 ad 2). Sama mõtet kordab Thomas siinses jutluses: «Pühim Neitsi eostati pärispatus, aga ta ei sündinud selles» (Beata autem Virgo in originali concepta, sed non nata). See tähendab, et Thomase järgi oli Maarja setud pärispatuga ja patu ajendiga (fomes peccati) n-ö teoreetiliselt (secundum essentiam) ning tema puhastamine oli võrreldav inglite puhastamisega, kelles samuti ei ole kübetki ebapuhtust (in quibus nulla impuritas invenitur). Maarja seos patuga kadus täielikult Kristuse eostamise läbi, mis oli Püha Vaimu töö (ST, III, q 27 a 3 ad 3).

Expositio Salutationis Angelicae on andnud põhjust oletuseks, et Aquino Thomas on enne surma oma Summas väljendatud seisukohti Maarja pärispatuta saamise kohta jõudnud mõnevõrra revideerida. Jutluses kohtab nimelt lauset: «Maarja oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud teda» (Ipsa enim purissima fuit et quantum ad culpam, quia nec originale, nec mortale, nec veniale peccatum incurrit). Selle tekstilõigu interpreteerimisel jooksid Aquino Thomase uurijatel eelmise sajandi alguses suusad päris risti. Ühed väitsid, et Expositio märgib muutust Thomas seisukohtades, teised aga jällegi rõhutasid, et Expositio teksti ei tohi üle tähtsustada, sest rangelt võttes pole isegi kindel, kui täpselt jutluse tekst annab edasi Thomase seisukohti (tegu on ju kokkuvõttega). Teksti on peetud ka mitteautentseks, kuigi kaasajal see kahtlus rohkete käsikirjade valguses enam päevakorral ei ole. Peab mainima, et Thomas on mõtet, et Maarja oli pärispatust puutumatu, väljendanud oma varasemateski töödes. Sententside kommnetaarides (aastal 1253) ta kirjutab: «Pühima Neitsi puhtus on selline, et ta oli nii pärispatust kui isiklikust patust puhas» (et talis fuit puritas Beatae Virginis, quae a peccato originali et actuali immunis fuit) (Sent, d 44, q 1, a 3, ad 3).

Mitmed Aquino Thomase uurijad, on pidanud vajalikuks Thomase mõtet Expositio jutluses pisut «kohendada», et see vastaks rohkem Summas väljendatud seisukohtadele. Nii on asendatud Thomase lause «Maarja oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud teda» lugemiga: «Maarja oli patust täiesti puhas, sest Neitsit ennast surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud.» 1931. aastal üllitas Expositio salutationis angelicae tekstikriitilise väljaande noor itaalia uurija, laatsarist Giovanni Felice Rossi C.M. (1905—1987), kes väitis, et Expositio käsikirjaline pärand selliseks muudetud lugemiks alust ei anna. Rossi käsutuses oli toona 47 käsikirja (tänapäeval on nende arv tõusnud poole suuremaks). Selle vaatamata on Expositio tekst Thomase autoriteetsetes väljaannetes endiselt redigeeritud kujul, sh peale sõda ilmunud teoses Opuscula theologica (Marietti 1954 [1986]:1120).

Siinne tõlge on tehtud Rossi tekstikriitilise väljaande järgi: Rossi, Ioannes Felix. S. THOMAE AQUINATIS Expositio Salutationis Angelicae. Divus Thomas, 1931 (34), lk. 445–79. Kasutatud on ka Spiazzi väljaannet: In salutationem angelicam vulgo «Ave Maria» expositio. S. Thomae Aquinatis Opuscula Theologica, volumen II, De re spirituali. Cura et studio P. Fr. Raymundi M. Spiazzi. Turin, Marietti, 1954 [1986], lk 237–241. Pühakirja tsitaadid on antud eesti piiblitõlke järgi, kui mõtte lahknevus on märgatav, on tõlgitud Vulgata tsitaadi alusel. Vulgata numeratsioon viitab eesti piiblitõlkele.

Sven-Olav Paavel

 

[i] Vt ST III q 27 a 3 ad 3.

[ii] Augustinus, De natura et gratia, 36, PL 44, 267.

[iii] Hugo de Saint-Victor, De beatae Mariae virginitate, 2, PL 176, 872

[iv] Salm 24:25 puudub protestantlikes piiblitõlgetes, sh ka mõnedes oikumeenilistes katoliiklikes piiblitõlgetes (New Revised Standard Version of the Bible, Catholic Edition), kus on avaldatud 24. peatüki 47 värsist vaid 34.

[v] Templum Domini, sacrarium Spiritus Sancti, salm Templi maarjapäeva (21. november) liturgiast.

[vi] ST, III, q 32.

[vii] Salve, Mater pietatis / et totius Trinitatis / nobile Triclinium – katkend Neitsi Maarja taevassevõtmise hümnist Salve, Mater Salvatoris, mille autoriks peetakse Albertus Magnust. «Trikliinium» viitab siin allegooriliselt kolmeksjaotatud ruumile ja mis mahutab kolme isikut.

[viii] Aquino Thomase etümoloogia pärineb ilmselt Eusebius Hieronymuselt: «Peab teadma, et Maarjat kutsutakse süüria keeles «emandaks» [domina]» (Liber de Nominibus Hebraicis, PL 23, 842).

[ix] «Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma» (1Ms 3:16).

[x] «Oma palge higis pead sa leiba sööma» (1Ms 3:19).

[xi] Virgines solutae sunt a cura huius mundi, et soli Deo vacant – Aquino Thomase parafraas kirjakohale: «Ja vallaline naine või neitsi muretseb Issandale kuuluva pärast, kuidas ta võiks olla püha nii ihu kui vaimu poolest, aga abielunaine muretseb maailma asjade pärast, kuidas ta võiks meeldida mehele» (1Kr 7:34).

Viimastel aastatel tuleb üha enam uusvaimsusliku taustaga inimesi kristliku usu juurde. Mitmetele on see tähendanud maailmapildi terviklikku muutumist. Milles kristlik usk ja uusvaimsus teineteisest erinevad?

Uusvaimsus ehk New Age (uus ajastu) on lääne kultuuris toimiv usuline ja vaimne liikumine, mis ühendab elemente ida usunditest, läänelikust esoteerikast, loodususunditest ja psühholoogiast.

Uusvaimsuses taotletakse vaimset arengut, mis saavutatakse nt meditatsiooni, jooga mindfulnessi, tarot-kaartide või unenägude tõlgendamise kaudu. Inimene valib endale selliseid uskumusi ja praktikaid, mida ta peab enda puhul toimivaks.

Paljud uusvaimsuslikust seltskonnast pärit inimesed on viimastel aastatel leidnud Jeesuse ning nad räägivad sellest ka sotsiaalses meedias. Vaimulik kodu on leitud uuskarismaatilisest või luterlikus kirikus toimivast äratusliikumisest või hoopis õigeusu kirikust.

Nagu ütleb Soome luterliku kiriku uurimis- ja koolitusüksuse töötaja Jussi Sohlberg, on neil kristlikel liikumistel New Age’iga palju ühist, nagu näiteks sisemise vaimuliku kogemuse rõhutamine, üleloomuliku maailma tõsiselt võtmine ning kuulutus vaimulikust kasvamisest ja imedest.

Samas on uusvaimsusel ja kristlikul usul olemuslikke erisusi. Ehkki uusvaimsus või New Age on väga mitmenäoline liikumine ning kõik uusvaimsusele omased jooned ei tarvitse olla ühised kõigile selle praktiseerijatele, on uusvaimses maailmapildis eristatavad teatud tüüpilised jooned, mis erinevad selgelt kristlikust usust selle klassikalises tähenduses.

Järgnevalt esitatakse kristliku usu ja uusvaimsuse üheksa erinevust.

1. Jumal

Uusvaimsus: Jumal on mitteisikuline kosmiline energia, mis täidab kõik oleva. Ei ole maailmast eristuvat personaalset Jumalat.

Kristlik usk: Jumal on kõigeväeline, kõikteadev ja hea maailmakõiksuse Looja, kes tahab olla ühenduses inimesega. Jumal ei ole osa maailimast.

2. Inimene

Uusvaimsus: Inimesed on osa kosmilisest teadvusest. Nad on jumalikud, nagu ka kõik muugi, mis on olemas. Viimselt on inimesed head, aga ühiskond on nad pimestanud, nõnda et nad ei ole avastanud oma täielikku potentsiaali.

Kristlik usk: Inimene on loodud Jumala sarnaseks ning sellel põhineb tema kaasasündinud väärtus inimesena. Siiski on inimene hakanud mässama Jumala vastu ning elab oma taganemise pärast Jumalast lahus.

3. Kurjus ja kannatus

Uusvaimsus: Kurjus ja kannatus on illusioonid, pettepildid. Meie suurim kannatus tuleneb sellest, et me arvame, et me peamegi kannatama. Kannatuse tunnistamine aitab seda taluda.

Kristlik usk: Kurjus ei ole illusioon, samuti ka mitte surm ja kannatus. Niikaua kui me elame, näeme maailmas kannatust ja kurjust. Jumal ise võttis sellest kannatusest osa, kui ta Jeesuses sai inimeseks ja suri ristil.

4. Jeesus

Uusvaimsus: Jeesus on hinnatud vaimne õpetaja, aga siiski vaid üks õpetaja teiste hulgas.

Kristlik usk: Jeesus on Jumala ainus Poeg, inimeseks saanud Jumal. Ta päästis oma surma ja ülestõusmisega inimesed patu ja surma võimusest.

5. Pääste

Uusvaimsus: Pääste tähendab valgustumist. See on vabanemine ängist ja ihadest, mida eksitav maailm põhjustab. Valgustus saavutatakse teatud harjutuste ja meetoditega.

Kristlik usk: Pääste tuleb väljastpoolt inimest. Jeesus tuli selleks, et maksta oma surmaga inimese patuvõlg ning teha rahu inimese ja Jumala vahel. Pääste võetakse vastu läbi usu Kristusesse.

6. Elu eesmärk

Uusvaimsus: Sihiks on tasakaal, rahu ja nauding. Lõplik rahu saavutatakse tühjendades ennast iseendast ja ühinedes jumalusega.

Kristlik usk: Elu eesmärk on hinge pääste ja igavene elu koos Jumalaga.

7. Surm

Uusvaimsus: Inimene jätkab pärast surma oma elu, sündides uuesti.

Kristlik usk: Meil on üks ja ainuke elu, mille järel peab iga inimene astuma kohtu ette. Pärast seda viibib inimene igaviku kas taevas või põrgus.

8. Tõde, headus ja ilu

Uusvaimsus: Ei ole olemas objektiivset tõde, ilu ja headust. On üksnes meie tõlgendused. Kuna me oleme osa jumalikust kosmilisest teadvusest, ei ole olemas meist kõrgemal olevat tõe, headuse ja ilu mõõdupuud.

Kristlik usk: Objektiivne tõde, headus ja ilu on olemas, sest on olemas Jumal. Tõde, ilu ja headus ja ilu on olemas isegi siis, kui inimesed neid ei tunnistaks.

9. Autoriteet

Uusvaimsus: Viimselt on iga inimene ise oma saatuse peremees. Traditsioonilistesse usulistesse institutsioonidesse suhtutakse kriitiliselt.

Kristlik usk: Jumal on inimese lõplik autoriteet. Kuna Jumal on inimese loonud, on Ta meie omanik. Meil ei ole vabadust teha, mida iganes vaid tahame. Kristlane palvetab, et tema elus teostuks mitte tema enda, vaid Jumala tahe.

Allikatena on kasutatud artikleid «Christianity vs. New Age Spirituality» (marcjsms.com); «Miten suhtautua uushenkisyyteen?» (luterilainen.net).

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 7/2023 (17.2.2023). Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal. Tõlkinud Illimar Toomet.

Piibli üks lihtsamaid tõdemusi palvest on: «Teil ei ole, sest te ei palu» (Jk 4:2). Sellele, kes teab ennast viletsa palvetajana, võib see salm olla torkav. Eks igaüks teab ise kõige paremini, kui palju või vähe ta palvetab. Samas võib olla ka nii, et isegi kui palud, ei saa. Nimetatud piiblikoht jätkub nii: «Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.» Seega peaks palvetajal olema hea ajend ning ta peaks palvetama järjekindlalt.

Seda järjekindlust nõutab Jeesus oma võrdumis kohtunikust, kes viimaks annab lesknaise pealekäimisele alla, sest see ei jätnud järele (Lk 18). Selle võrdumi puhul öeldakse otse, milleks Jeesus seda rääkis: «Et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida.»

Seega julgustab Piibel meid püsivaks ja allaandmatuks palveks, kui teame, et palume Jumalale meelepäraseid asju ning meie palvetamise põhjus on õige. See innustab palvetama. Näiteks on juhtunud seda, et keegi on oma lähedase pärast palvetanud aastaid, isegi aastakümneid ning alles palvetaja surres toimub selle lähedase elus murrang. Palve maailmas tasutakse visadus sageli alles lõpuks.

Aga mitte alati. Meil tuleb tunnistada, et palvega seostub palju sellist, mida me ei mõista. Mõnikord saad palve vastuse päris kiiresti, ja teisal tundub, et ega minu palveid niikuinii keegi ei kuule. Siiski-siiski, palveid kuuldakse küll, aga Jumal on Jumal ning otsustab ise oma tarkuses, millal ja kuidas Ta vastab või jätab vastamata. Kasutu on püüda Teda manipuleerida või ära osta otsekui paganlikke jumalaid. Või siis panna Teda tegutsema vastupidiselt Tema Sõnas ilmutatud tahtele: «Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud» (Ps 66:18). Jumala tahtele vastanduvat palvet taevas kuulda ei võeta.

Oma pattude tunnistamine ja palve, eriti tänupalve ja Jumala ülistamine asetavad inimese Jumala ees tema õigele, s.t vastuvõtja kohale. Oleme kogu oma maise ja vaimuliku elu saanud Jumalalt kingina. Nõnda astume Tema ette vääritu teenrina paluma juhtimist, jõudu ja tarkust, et mõista Jumala tahet ja teenida oma ligimest.

Reformatsiooni teoloogias õpetati, et inimene on «incurvatus se», iseenesesse pöördunud. Tõeline palve peaks aitama meil sellest enesekesksusest välja pöörduda. Pöörduma rohkem Kristuse ja ligimese poole. Viimaks ei ole ju oluline, et Jumal teeks meie tahtmist, vaid et Ta paneks meid täitma Tema tahtmist.

Kõige konkreetsemad palvevastused saame sageli siis, kui osaleme aktiivselt Jumala kuningriigi töös. See on loomulik, sest Jumala kuningriigi tulemine inimeste keskele Sõnas ja sakramentides on see, mida Jumal tahab. Viimaks kuuldakse ka meie armetuid ja kohmakaid palveid sellepärast, et Jumal on meie vastu armuline ja helde. Püsigem siis palves, julguse ja kannatlikkusega.

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 4/2023 (27.1.2023). Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal. Tõlkinud Illimar Toomet

Moodsas luterluses kiputakse kristlust taandama kuulutusele pattude andeksandmisest, ilma et sellega kaasneks patust pöördumise ja meeleparanduse nõuet. Iseäranis tuleb see esile käitumise puhul, mida moodne ilmalik ühiskond ei peagi patuks, vaid inimõiguseks. Saksa luterlik pastor ja teoloog Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) on taolist, tõelise evangeeliumiga vastuolus olevat mõtteviisi tabavalt kritiseerinud, nimetades Jumala armastuse ja pattude andeksandmise kuulutamist üldtõena «odavaks armuks». Esitame siinkohal mõned katkendid tema varem avaldatud kirjutisest. Toim.

Odav arm tähendab armu kui õpetust, põhimõtet, süsteemi; see tähendab pattude andeksandmist üldtõena. Jumala armastuse õpetamist kristliku jumala­kontseptsioonina. Kes seda jaatab, selle patud on juba andeks antud. Selle armuõpetusega kirik on selle läbi juba armu osaline. Selles kirikus kaetakse odavalt kinni maailma patud, mida ta ei kahetse ja millest ta kohe kindlasti ei soovi vabaks saada. Odav arm on seepärast elava Jumala Sõna salgamine, Jumala Sõna inimesekssaamise salgamine.

Odav arm tähendab patu, aga mitte patuse õigeks mõistmist. Kuna arm üksi teeb kõik, siis võib kõik jääda vanaviisi. … Niisiis, kristlane ärgu järgigu Kristust, vaid trööstigu end armuga! See on odav arm kui patu õigeksmõistmine, aga mitte meeleparanduseks valmis oleva patuse õigeksmõistmine, kes laseb lahti oma patust ja pöördub; mitte patu andeksandmine, mis patust lahutab. Odav arm on arm, mida me endale ise anname

Odav arm on andeksandmise jutlustamine ilma meeleparanduseta, ristimine kogudusliku distsipliinita, armulaud ilma patutunnistuseta, absolutsioon ilma isikliku pihita. Odav arm on arm ilma järgimiseta, arm ilma ristita, arm ilma elava, inimeseks saanud Jeesuse Kristuseta.

+ + +

Kui kaarnad oleme kogunenud odava armu korjuse ümber, võttes sealt mürki, mille kätte suri Jeesuse järgimine meie seas. Õpetus puhtast armust on saanud võrreldamatu jumalikustamise osaliseks, puhas õpetus armust sai Jumalaks endaks, armuks endaks. Kõikjal Lutheri sõnad, ent moonutatuna tõest enesepettuseks. «Kui meie kirikul on vaid õpetus õigeksmõistmisest, siis on ta kindlasti ka õigeksmõistetud kirik!» – nii on öeldud. Niisiis pidi Lutheri tõeline pärand olema äratuntav sellest, et arm on tehtud nii odavaks kui võimalik. Luterlik pidi olema see, et Jeesuse järgimine jäeti käsuorjadele, reformeeritutele või indlejatele, kõik ikka armu pärast; et õigustati maailma ja tehti Kristuse järgijaist ketserid. Rahvas sai kristlikuks, luterlikuks, aga järgimise arvelt, võimalikult odava hinnaga. Odav arm oli võitnud.

+ + +

Odav arm on olnud meie evangeelsele kirikule väga halastamatu.

Halastamatu on odav arm olnud kindlasti ka enamikule meie hulgast päris isiklikult. Ta ei ole teed Kristuse juurde meile mitte avanud, vaid on selle sulgenud. Ta ei ole kutsunud meid järgimisele, vaid on meid kinnitanud sõnakuulmatuses. … Tulemuseks ei saanud olla muu kui see, et petetud, nõrk inimene tundis end odavat armu omades ühtäkki tugevana, olles tegelikkuses kaotanud jõu kuulekuseks, järgimiseks. Sõna odavast armust on hukutanud rohkem kristlasi kui ükskõik milline käsuseadus.

Loe kogu kirjutist siit:

Dietrich Bonhoeffer. «Odav arm ja kallis arm»

Progressistide leer nõuab loodavalt võimuliidult samasooliste abielu võimalikult kiiret kehtestamist, et kasutada ära «ajalooline hetk» ja panna ühiskond lihtalt fakti ette.

Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) liikme Alari Rammo sõnul tuleb tegutseda kohe, sest «tänavust ajaloolist akent ei pruugi enam aasta pärast või isegi mitme valimistsükli jooksul avaneda.»

«Paraku tuleks tegutseda kohe ja ilus see ei tule. Küsimust ei saa lükata isegi järgmisse aastasse, kui on esituledes 2025. aasta kohalikud valimised ja parlamendis ei pruugi vabaks antud hääletus läbi minna,» kirjutab Rammo.

Ka erakonna Eesti 200 endine juht Kristina Kallas leiab, et «on käes ajalooline hetk, mil tuleb vastu võtta kardinaalsed otsused inimõiguste osas.»

«Esimene võimalus on võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid. Teine võimalus on samasooliste abielude seadustamine. Kolmas võimalus on lisada perekonnaseadusesse veel üks kooseluvõimalus, mis on juriidiliselt võrreldav abieluga,» ütles Kallas Postimehele.

Sotsiaaldemokraatide endine juht Jevgeni Ossinovski pooldab samuti liberaalidele avanenud võimaluse ärakasutamist: «Minu isiklik arvamus on, et me võiksime seda hetke ära kasutada praegu, kus liberaalsel koalitsioonil on tugev mandaat rahva käest saadud.»

Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond peavad neil päevil valimiste ülekaaluka võitja Reformierakonnaga koalitsioonikõnelusi. Kokku on loodaval liidul 60 kohta, millest piisaks perekonnaseaduse muutmiseks.

Reformierakonna juht Kaja Kallas on partneritele öelnud, et «oleme valmis kõike arutama.» Reformierakonna valimisprogrammis seisab lubadus võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid, kuid Kaja Kallas on varem samasooliste «abielu» legaliseerimisele isiklikult toetust avaldanud.

Niinimetatud abieluvõrdsust ehk samasooliste «abielu» lubasid parlamenti jõudnud erakondadest Eesti 200 ja sotsid, kellel on kokku 23 kohta. Seega puudub neil selleks sammuks valijate enamuse mandaat.

Alari Rammo sellest ei hooli. «Ühiskond ei ole kusagil lihtsalt valmis saanud ja vähemustele ise õigusi pakkuma tulnud. Alguses ollakse igati üksmeelselt inimõiguste vastu, siis ühiskond lõhestub, julge valitseja teeb targa otsuse, ning kerib ka avalik toetus järele,» leiab ta.

2021. aasta jaanuaris nurjati tollase võimuliidu, kuhu kuulusid EKRE, Isamaa ja Keskerakond, koalitsioonileppesse kirja pandud plaan panna küsimus abielust kui mehe ja naise liidust rahvahääletusele.

Progressiivne vastasleer nimetas kavandatud referendumit ühiskonda lõhestavaks.

© Meie Kirik