Sotsist siseminister Lauri Läänemets teatas meedia vahendusel: «Meie seisukoht on alati olnud selline: kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada.»

Vale. Kirik võib Eestis tegeleda poliitilise tegevusega täpselt nii palju, kui tahab. Kui sotsid kujutavad ette, et nemad võivad kirikule öelda, millega kirik tegeleda tohib, siis kerigu Kuu peale.

Eesti on kirjade järgi vaba maa ja iga kodanikuühendus, kaasa arvatud kirik, võib väljendada erinevatel ühiskonnaelu teemadel seisukohti, teha mingites küsimustes koostööd erakondadega jne.

Kirikud kui organisatsioonid ei saa vaid osaleda valimistel ja valitud võimuorganite töös – välja arvatud siis, kui vaimulik valitakse rahvast esindama. Üle Eesti on kohalike omavalitsuste volikogudes mitmeid vaimulikke. Ka Riigikogusse on varem kuulunud vaimulikke.

Muide, eelseisvatel valimistel kandideerib sotside ridades Riigikogusse EELK vaimulik Mart Salumäe. Pealegi veel samas ringkonnas, kus kandideerib ka Läänemets. Tuleb välja, et kui kirikutegelased on juhtumisi seotud sotsidega, siis võib küll poliitikas osaleda.

Hale silmakirjalikkus siseministri poolt.

Rohkem kui kaks aastat tagasi, kui üle-eelmine valitsuskoalitsioon üritas EKRE eestvedamisel läbi viia referendumit abielu teemal, kutsus progressiivne leer esile ühiskondliku hüsteeria. Neid, kes tahtsid traditsioonilisele abielumääratlusele põhiseaduslikku kaitset, süüdistati ei rohkemas ega vähemas kui ühiskonna lõhestamises. Meenutagem, et selleks ühiskonda «lõhestavaks» küsimuseks, mida taheti rahvahääletusele panna, oli: «Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?»

«EKRE soov on selle provokatsiooniga lõhestada ühiskonda,» ütles tollane opositsiooniliider Kaja Kallas 2020. aasta septembris. «Meie kindel siht on jätta ära referendum… eesmärgiks on seisata plaan, mis lõhestab rahvast ja toob niigi keerulisel ajal ühiskonda uusi pingeid,» rääkis sotside juht Indrek Saar sama aasta detsembris.

Nüüd on ilma suurema kisa ja kärata kaks «progressiivset» erakonda, sotsid ja Eesti 200, pannud koos oma valimisprogrammiga lauale «abieluvõrdsuse» ehk legaalse võimaluse sõlmida abielu kahe samast soost inimese vahel.

«Kehtestame abieluvõrdsuse perekonnaseaduses,» lubavad sotsid oma valijatele. Eesti 200 sõnastab oma lubaduse järgmiselt: «Algatame perekonnaseaduse paragrahv 1 lg 1 muutmise, sõnastades selle ümber selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel.»

Huvitav, kas see pole siis ühiskonna lõhestamine niigi keerulisel ajal, mil Ukrainas möllab sõda ja inimesi räsivad majandusraskused? Rääkimata sellest, et täide on läinud perekonnakaitsjate ammused hoiatused: progressiivide siht on abielu institutsioonile uus sisu anda.

Reformierakond ei ole veel nii «progressiivne», ent lubab siiski edasi minna aastaid ühiskonda lõhestanud kooseluseaduse rakendusaktidega:

«Võtame vastu kooseluseaduse rakendusaktid. Eesti ei saa jääda diskrimineerima peresid, mis põhinevad kahe samast soost inimese kooselul. Kõik avalikud teenused ja hüved, mida osutatakse avalikest vahenditest, peavad olema samamoodi kättesaadavad samast soost paaridele kui eri soost abikaasadele.»

Mida selle kohta öelda? Ühelt poolt on hea, et progressiivsed erakonnad ei varja valijate eest oma kavatsusi. Nad on välja tulnud konkreetsete lubadustega ning valimispäeval toimub kaalumine.

Teisalt on progressiivne leer tõestanud järjekordselt oma alatust ja valelikkust. Teema, mis kahe aasta eest lõhestas nende sõnul nii hirmsasti ühiskonda, et seda ei tohtinud referendumile panna, on nüüd jõudnud nende valimisprogrammi ja läheb valimistel rahvahääletusele.

Loomulikult oli toona asi selles, et progressiivid kartsid traditsioonilise abielumääratluse pooldajate võitu. Nad pelgasid, et kaotavad kultuurisõjas olulise lahingu. Seda kaotust tuli iga hinna vältida, et sobival hetkel vormistada oma pealetung uueks võiduks. Ja nüüd ongi see pealetung välja kuulutatud.

Mõistagi on progressiivide ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamise pakett palju «rikkalikum». Näiteks Eesti 200 lubab seadustada ka abistatud enesetapu, mida hellitavalt nimetatakse eutanaasiaks. Kõik kolm lubavad muuta karistatavaks «vaenukõne» ehk progressiviide meelest poliitiliselt ebasobivate arvamuste avaldamise. Fanaatilisest rohepöördest rääkimata.

Eelseisvatel Riigikogu valimistel on kaalul määratult rohkem kui varasematel valimistel. Välja on kuulutatud kultuurisõja uus faas. Kui Reformierakonnal, Eesti 200 ja sotsidel õnnestub saada piisavalt kohti Riigikogus, et moodustada uus võimuliit, tehakse võidutuules nii need kui teised lubadused kiiresti teoks, et vastaspool ei jõuaks end koguda ja et muutused oleksid pöördumatud.

Artikkel ilmus algselt portaalis Objektiiv

Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 on lisanud oma valimisprogrammi lubadused vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid (Reformierakond) või legaliseerida samasooliste abielu (SDE, E200). Erakond Eesti 200 lubab seista ka abistatud enesetapu seadustamise eest.

Meenutame kristlastele, et nii Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) kui enamikku Eestimaa kirikuid ühendav organisatsioon Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on aastate jooksul vastu võtnud selgesõnalisi seisukohti seoses abielu ja eutanaasiaga.

Esitame siinkohal valiku EELK ja EKNi ametlikest seisukohavõttudest.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum»:

«2.1. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist.

2.2. Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina. Neile ei saa laiendada üksnes perekonnaga seotud õigusi ja kohustusi.»

Eesti Kirikute Nõukogu: «Olemuslikult ei saa abielu kui mehe ja naise liidu elulist kehastust võrrelda ega võrdsustada ühegi teise kooselu vormiga. Seepärast ei toeta EKN mitteabieluliste kooseluvormide abielusarnast registreerimist. […] Kirikute Nõukogu leiab, et homoseksuaalsus on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida. Nii taunib EKN ka mitteabielulise kooselu ja selle võimaliku õigusliku regulatsiooni kaudu ühiskonnas levivat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist.»

Eesti Kirikute Nõukogu: «Lähtuvalt Eesti põhiseadusest ja kristlikust inimesekäsitlusest peab Eesti Kirikute Nõukogu ainuõigeks traditsioonilist peremudelit, abielu mehe ja naise vahel, mis kaitseb lapsi ning lähtub eeldusest, et laste kasvatamise eest vastutavad nii ema kui isa.»

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, kirikukogu otsus 24.04.2018: «Toetada Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.»

Seletuskirjast: «Kiriku hool perekonna eest põhineb traditsioonilisel kristlikul arusaamal abielust kui ühe mehe ja ühe naise liidust. See pole pelgalt inimlik traditsioon, vaid tugineb Jumala ilmutusele pühakirjas ning on nõnda mõistetud kõigi kristlaste poolt kõigil aegadel. Inimeste südametunnistuses ja looduse korralduses väljenduv Jumala seadus on sellisena kättesaadav kõigile inimestele. … Praegusel ajal on perekond rünnaku all. Ühelt poolt on see ohustatud vääritimõistetud vabaduse kuritarvitamise poolt, mis nõrgestab perekonna liikmete vastastikust pühendumust ja vastutust. Teisalt soovitakse abikaasade vastastikuse pühendumise olulist märki – avalikult sõlmitud abielu – defineerida ümber nõnda, et see mõiste tähistaks ka muid liite peale ühe mehe ja ühe naise vahelise ühenduse. Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.»

Eesti Kirikute Nõukogu nn eutanaasiast: «Tapmine ei saa kunagi olla halastust osutavaks vahendiks. Seepärast peavad kõik EKNi liikmeskirikud eutanaasiat oma aktiivsetes vormides lubamatuks.»

*  *  *

Seevastu REFORMIERAKOND lubab oma valimisprogrammis 2023. aasta Riigikogu valimisteks vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid:

«Võtame vastu kooseluseaduse rakendusaktid.

Eesti ei saa jääda diskrimineerima peresid, mis põhinevad kahe samast soost inimese kooselul. Kõik avalikud teenused ja hüved, mida osutatakse avalikest vahenditest, peavad olema samamoodi kättesaadavad samast soost paaridele kui eri soost abikaasadele.»

EESTI 200 lubab seadustada nii «homoabielud» kui abistatud enesetapu:

«Algatame perekonnaseaduse paragrahv 1 lg 1 muutmise, sõnastades selle ümber selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel.»

«Võtame vastu inimõigusi arvestavad abistatud ehk assisteeritud enesetappu võimaldavad sätted.»

SOTSIAALDEMOKRAADID lubavad samuti samasoolistele abiellumise õigust:

«Kehtestame abieluvõrdsuse perekonnaseaduses.»

Kristlased ei saa Jumala ilmutusest tulenevalt ilma pattu tegemata hääletada eelseisvatel Riigikogu valimistel ei Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ega Eesti 200 poolt, sest nende erakondade valimisprogrammis on punkte, mis lähevad vastuollu Piibli ja kristliku moraaliõpetusega.

REFORMIERAKOND lubab oma valimisprogrammis vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid:

«Võtame vastu kooseluseaduse rakendusaktid.

Eesti ei saa jääda diskrimineerima peresid, mis põhinevad kahe samast soost inimese kooselul. Kõik avalikud teenused ja hüved, mida osutatakse avalikest vahenditest, peavad olema samamoodi kättesaadavad samast soost paaridele kui eri soost abikaasadele.»

EESTI 200 lubab seadustada nii «homoabielud» kui abistatud enesetapu:

«Algatame perekonnaseaduse paragrahv 1 lg 1 muutmise, sõnastades selle ümber selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel.»

«Võtame vastu inimõigusi arvestavad abistatud ehk assisteeritud enesetappu võimaldavad sätted.»

SOTSIAALDEMOKRAADID lubavad samuti samasoolistele abiellumise õigust:

«Kehtestame abieluvõrdsuse perekonnaseaduses.»

Nagu öeldud, mainitud valimislubadused on selges vastuolus Jumala ilmutatud tahte ja kristliku õpetusega ja selliste erakondade toetamine on patt:

«Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.» 1Ms 1:27

«Sa ei tohi tappa!» 2Ms 20:13

Lisaks tasub kristlastel valiku tegemisel arvesse võtta, mida ütlevad PAREMPOOLSED oma maailmavaate aluste kirjelduses:

«Eesti on ilmalik riik, kus poliitilisi otsuseid ei tehta religioossetest tõekspidamistest lähtuvalt. Me austame usuvabadust ja suhtume lugupidavalt erinevatesse religioonidesse. Usuühingutel peab olema õigus otsustada neile sobiv viis ja koht kooskäimiseks, arvestades Eesti ilmalikku traditsiooni.»

Kui ma vaatan sel oma elu hilisel tunnil tagasi läbikäidud aastakümnetele, siis näen ma kõigepealt, kui palju eest mul on põhjust tänada. Enne kõiki teisi tänan ma Jumalat ennast, kõigi heade andide jagajat, kes on kinkinud mulle elu ning mind mitmesugustest segadustest läbi juhtinud, mind alati üles tõstnud, kui olen hakanud libastuma, mulle ikka ja uuesti oma palge valguse kinkinud. Tagasi vaadates ma näen ja mõistan, et ka pimedad ja vaevarikkad lõigud sellel teel olid mulle õnnistuseks ning et iseäranis nendel on Ta mind hästi juhtinud.

Ma tänan oma vanemaid, kes raskel ajal kinkisid mulle elu ning suurte loobumiste varal rajasid oma armastusega mulle imelise kodu, mis on heitnud oma heleda valguse sära kõigisse mu elupäevadesse kuni tänaseni. Minu isa selgepilguline usk õpetas meid õe ja vennaga uskuma ning on jäänud teeviidana püsima kõigi mu teaduslike äratundmiste keskel. Ema südamlik vagadus ja suur headus jäävad pärandiks, mille eest ma ei suuda piisavalt tänada. Minu õde on mind läbi aastakümnete isetult, heatahtlikust hoolest täidetuna teeninud; mu vend on mulle oma selge pilgu, jõulise otsustavuse ja rõõmsa südamega alati teed sillutanud. Ilma selle üha uue teerajamise ja mulle teekaaslaseks olemiseta ei oleks ma suutnud õiget teed leida.

Ma tänan kogu südamest Jumalat paljude sõprade, meeste ja naiste eest, keda Ta on ikka ja jälle mu kõrvale seadnud; kaastööliste eest kõigil mu eluperioodidel; õpetajate ja õpilaste eest, keda Ta on mulle andnud. Ma usaldan nad kõik tänumeeles Tema helduse hoolde. Ning ma tahan Issandat tänada kauni kodupaiga eest Baieri Alpi eelmäestikus, milles ma tohtisin ikka ja jälle näha säramas Looja enda auhiilgust. Ma tänan oma kodupaiga inimesi selle eest, et olen tohtinud nende juures üha ja üha kogeda usu kaunidust. Ma palvetan selle eest, et meie maa jääks usu maaks ning palun teid, armsad kaasmaalased, ärge laske end usust eemale eksitada. Viimaks tänan ma Jumalat kõige ilusa eest, mida olen tohtinud kogeda erinevatel elujärkudel, iseäranis Roomas ja Itaalias, mis on saanud mulle teiseks kodumaaks.

Kõigilt, kellele ma olen kuidagi ülekohut teinud, palun ma kogu südamest andestust. Seda, mida ma ütlesin enne oma kaasmaalaste kohta, ütlen ma nüüd kõigile, kes olid usaldatud minu teenistuse hoolde kirikus: püsige kindlalt usus! Ärge laske ennast eksitada! Tihtipeale näib, nagu oleks teadusel – ühelt poolt loodusteadustel, teiselt poolt ajalooalasel uurimistööl (eriti Pühakirja eksegeesil) – esitada kõigutamatuid seisukohti, mis justkui vastanduksid katoliiklikule usule. Olen saanud osa paljudest muutustest loodusteadustes ning võinud näha, kuidas näiliselt kindlad usule vastanduvad väited on otsekui ära sulanud, on ennast paljastanud mitte teadusena, vaid üksnes näiliselt teaduse juurde kuuluvate filosoofiliste tõlgendustena. Aga ka seda, kuidas ka usk ise on dialoogis loodusteadustega õppinud paremini tundma väidete ulatust ja piire ning selle kaudu omaenda tegelikku olemust.

Juba 60 aastat olen ma nüüd käinud teoloogia, iseäranis piibliteaduste rada, ning koos põlvkondade vahetumisega näinud, kuidas on kokku varisenud kõigutamatuna paistnud teesid, mis osutusid vaid pelkadeks hüpoteesideks: liberaalne põlvkond (Harnack, Jülicher jt), eksistentsialistlik põlvkond (Bultmann jt), marksistlik põlvkond. Ma olen näinud ja näen, kuidas hüpoteeside virvarrist on üha uuesti tõusnud ja tõuseb esile usu arukus. Jeesus Kristus on tõeline tee, tõde ja elu – ja kirik kõigi oma puudustega on tõeliselt Tema ihu.

Lõpuks palun ma alandlikult: palvetage minu eest, et Issand mind mu pattudest ja puudustest hoolimata igavestesse eluasemetesse sisse laseks. Kõigile, kes on minu hooleks usaldatud, kuulub päevast päeva minu südamest tulev palve.

Saksa keelest tõlkinud Enn Auksmann

Veebiajakirja Meie Kirik toimetuse liikmed Veiko Vihuri ja Enn Auksmann vaatavad tagasi paavst Benedictus XVI pontifikaadile.

Veiko Vihuri: Benedictus XVI, sünninimega Joseph Ratzinger, oli minu arvates ennekõike teoloog ja ta jäi selleks ka paavstina. Eesti keelde on tõlgitud tema «Sissejuhatus kristlusesse. Loengud apostellikust usutunnistusest», mille esmatrükk ilmus saksa keeles juba 1968. aastal. Paavstina andis ta välja kolmeköitelise teose «Naatsareti Jeesus», mis ei ole kahjuks eesti keeles ilmunud, kuid kindlasti vääriks seda.

Progressiivse, revolutsioonilise seltskonna jaoks oli Benedictus XVI kahtlemata tagurlik konservatiiv. Minu arvates oli ta teoloogi ja kiriku ametikandjana küll alalhoidlik ja usulist järjepidevust hindav, ent mitte traditsionalist – ta esindas oma vaateis «järjepidvuse hermeneutikat», mis vastandub «katkestuse hermeneutikale», ning pidas Vatikani II kirikukogu (1962–1965) Kiriku varasema traditsiooni jätkuks, mitte selle hülgamiseks.

Katoliku kiriku traditsionalistid hindavad kõrgelt 2007. aastal välja antud apostlikku kirja (motu proprio) «Summorum Pontificum», milles täpsustatakse tingimusi, mille kohaselt võib iga ladina riituse preester pühitseda missat traditsioonilises ehk nn erakorralises vormis. Praegune paavst on neid tingimusi jälle oluliselt kitsendanud. Tegemist ei ole pelgalt küsimusega jumalateenistuse korrast, nagu protestantidele võiks tunduda, vaid nn vana missa on traditsionalistide jaoks kõigi aegade ehtsa katoliikliku traditsiooni väljendus ja manifestatsioon.

Benedictus XVI tühistas ka ekskommunikatsiooni nelja Püha Pius X Preestrite Vennaskonna piiskopi suhtes, kelle peapiiskop Marcel Lefebvre 1988. aastal ilma paavsti heakskiiduta pühitses, et tagada traditsioonilise katoliikluse säilimine Vatikani II kirikukogu järgses kirikus. Benedictus juhtis tollal kardinal Joseph Ratzingerina usudoktriini kongregatsiooni.

Lisaks pean oluliseks Benedictus XVI poolt loodud personaalordinariaate, mis kutsuti ellu 4. novembril 2009 apostliku konstitutsiooniga «Anglicanorum coetibus». Ordinariaat kujutab endast piiskopkonna staatusega võrreldavat kanoonilist üksust, mis on aga mõeldud katoliku kirikusse pöördunud endiste anglikaanide gruppidele, kes soovivad säilitada oma vaimuliku ja liturgilise pärandi. Minu teada on loodud kolm ordinariaati, mis pakuvad varjupaika katoolset usku hindavatele anglikaanidele, keda ajendas pöörduma muuhulgas nende oma konfessioonis edenev naiste ordineerimine ja homoseksuaalsete suhete kiriklik aktsepteerimine.

Märgin veel, et ma olen ka isiklikult Benedictus XVI-ga kohtunud – see leidis aset tema üldaudientsil Vatikanis 2008. aastal. Jään alati meenutama tema sooja ja südamlikku käepigistust ning siirast huvi Eestist Rooma saabunud luteri kiriku vaimuliku vastu.

Enn Auksmann: Aastal 2005, kui Joseph Ratzinger valiti paavstiks, ütles üks ametivend mulle heatahtliku huumoriga: «Noh, said oma paavsti!» Tal oli õigus, kuna ka mina oleksin valimistel osalemise korral kindlasti hääletanud kardinal Ratzingeri poolt, kellega ma polnud tollal küll veel isiklikult kohtunud, ent kelle raamatuid ma olin ülima tänulikkusega lugenud, ammutades neist suure osa mitte ainult oma teoloogia-alastest teadmistest, vaid ka sellest, mida tähendab olla Kristuse kiriku vaimulik.

Esimene Joseph Ratzingeri teos sattus minu kätte üsna kanges eestikeelses tõlkes – isegi toimetamata tõlkes, kuna tegemist oli tõlkija enda kirjutusmasinal valminud eksemplariga Joseph Ratzingeri apostliku usutunnistuse loengutest pealkirjaga «Sissejuhatus kristlusesse». Tegemist ei ole sama tõlkega, mis on hiljem raamatuna ilmunud (pean tunnistama, et ma eelistan endiselt toda kanget, germanismidest kubisevat tõlget uuele, eeskätt teoloogilise täpsuse ja adekvaatsuse tõttu, mille osas mul on uuele tõlkele mõningaid etteheiteid). Tõsi, kui mul on vaja seda raamatut mõne omaenda teksti valmistamisel tarvitada, siis võtan kätte saksakeelse originaali, nagu teistegi Ratzingeri teoste puhul.

Joseph Ratzingeri teoloogiat, nii tema kirjutisi kui loenguid, mida mul on olnud võimalik mõnel korral kuulata, iseloomustab mõnikord isegi müstitsismile lähenev sügavus, mis on omalaadsel kombel ühendatud äärmiselt lihtsa ja kergestijälgitava keelekasutusega. Ka paavst Benedictus XVI-na peetud kateheesid kõnelevad väga lihtsas keeles väga tõsistel ja olulistel teemadel, kuulajaile sisu poolest mingeid hinnaalandusi tegemata, ent samal ajal ka ilma teoloogilise ettevalmistuseta inimeste vastuvõtuvõimet arvestades ning neile väärtuslikku mõttematerjali pakkudes.

Joseph Ratzingeri teoloogia keskmes seisab konkurentsitult Kristus – ja nagu Paulusel, eeskätt kui ristilöödu (1Kr 2:1). Kristus Jumala eneseilmutusena, lihaks saanud Sõnana, Lunastaja ja Õnnistegijana. Ning samal ajal ka inimesena – tõelise inimesena, nii et Joseph Ratzingeri teoloogiat võib rahumeeli nimetada ka tõeliselt inimlikuks teoloogiaks, ent mitte langenud inimese, vaid inimeseks saanud Jumala mõõtu mööda. Ratzinger käsitleb meie elu koos Jumalaga – ja Jumalaga ühekssaamisel – imelise seiklusena, mille puhul inimene võib ennast alati ja kõiges Jumala armastuse hoolde usaldada, teades samal ajal, et Jumal on oma armastuses niivõrd suur, et ei taha inimest orjastada, vaid võib endale lubada ka meile tõelise enesemääramise ja vabaduse kinkimist.

Eriti paavstina seostus Joseph Ratzinger – nüüd juba Benedictus XVI – paljudele traditsioonilise liturgia austaja ja osaliselt ka taastajana. Tegelikult ei olnud tema jaoks esikohal mitte niivõrd «traditsiooniline liturgia», kuivõrd liturgia mõtestamine ja mõistmine mitte millegi eraldiseisvana, «asjana iseendas», vaid osana Kristuse missioonist, Tema lunastustööst. Seejuures läheb Ratzinger lausa niikaugele, et kõneleb kosmilisest liturgiast, väites, et nii inimeste poolt viljeletaval kultusel kui kogu loodul on üks ja sama eesmärk: ühekssaamine Jumalaga. See ei tähenda, nagu ei näeks Ratzinger kristliku jumalateenistuse erinevust kõigest muust, sh teistest religioonidest. Kristlik liturgia on ühelt poolt juba täitunud tõotuste, teisalt aga ikkagi veel lootuse liturgia, mille keskmes seisab Ristilöödu, kes meid nende pühade riituste kaudu, mis kõik kokku moodustavadki liturgia, embab, uuendab ja meie palverännul Jumala poole kannab. Nii ei ole liturgia mitte niivõrd inimese, kuivõrd Jumala tegu – just sellest arusaamast lähtudes kutsus paavst Benedictus XVI taasavastama kiriku liturgia aardeid, mille olemasolu on viimaste aastakümnete enamasti inimesekeskse praktika tulemusena pahatihti unustatud.

Oma vaimse ja vaimuliku suuruse juures oli Joseph Ratzinger nii piiskopi ja kardinalina kui paavst Benedictus XVI-na äärmiselt malbe, tagasihoidlik ja alandlik inimene, sügava palvemeelega ning kuni kõrge eani kustumatu huviga nii Jumala saladuste kui loodud maailma, sh inimeste vastu. Ta oskas huvi üles näidata isegi seal, kus seda ei saanud kuidagi nõutavaks pidada – näiteks kohtumisel endast palju noorema eesti vaimulikuga, kellel on olnud võimalus vahetada temaga soe käepigistus, mõned lühikesed laused ja veidi pikemad kirjaread ning kelle kirjutuslaual olevad palvehelmed panevad ta ikka jälle tänulikult mõtlema ühele oma olulisimatest õpetajatest ja eeskujudest, kelle käest ta nad kord kingituseks sai.

Vatikan avaldas igavikku lahkunud emeriitpaavsti vaimse testamendi, mis on dateeritud 29. augustil 2006. aastal, s.t ajal, mil paavst Benedictus XVI oli alles veidi üle aasta ametis olnud. Osundame sellest mõnda lõiku, ingliskeelne terviktekst on leitav siit.

«Seda, mida ma ütlesin enne oma kaasmaalaste kohta, ütlen ma nüüd kõigile, kes olid usaldatud minu teenistuse hoolde kirikus: püsige kindlalt usus! Ärge laske ennast eksitada! Tihtipeale näib, nagu oleks teadusel – ühelt poolt loodusteadustel, teiselt poolt ajalooalasel uurimistööl (eriti Pühakirja eksegeesil) – esitada kõigutamatuid seisukohti, mis justkui vastanduksid katoliiklikule usule. Olen saanud osa paljudest muutustest loodusteadustes ning võinud näha, kuidas näiliselt kindlad usule vastanduvad väited on otsekui ära sulanud, on ennast paljastanud mitte teadusena, vaid üksnes näiliselt teaduse juurde kuuluvate filosoofiliste tõlgendustena. Aga ka seda, kuidas ka usk ise on dialoogis loodusteadustega õppinud paremini tundma väidete ulatust ja piire ning selle kaudu omaenda tegelikku olemust.

Juba 60 aastat olen ma nüüd käinud teoloogia, iseäranis piibliteaduste rada, ning koos põlvkondade vahetumisega näinud, kuidas on kokku varisenud kõigutamatuna paistnud teesid, mis osutusid vaid pelkadeks hüpoteesideks: liberaalne põlvkond (Harnack, Jülicher jt), eksistentsialistlik põlvkond (Bultmann jt), marksistlik põlvkond. Ma olen näinud ja näen, kuidas hüpoteeside virvarrist on üha uuesti tõusnud ja tõuseb esile usu arukus. Jeesus Kristus on tõeline tee, tõde ja elu – ja kirik kõigi oma puudustega on tõeliselt Tema ihu.

Lõpuks palun ma alandlikult: palvetage minu eest, et Issand mind mu pattudest ja puudustest hoolimata igavestesse eluasemetesse sisse laseks. Kõigile, kes on minu hooleks usaldatud, kuulub päevast päeva minu südamest tulev palve.»

Enn Auksmanni tõlge saksa keelest.

Miks me arvame aega Kristuse sündimisest, aga mitte näiteks maailma loomisest või Rooma linna asutamisest? Miks algab uus aasta 1. jaanuaril? Miks on peamiseks puhkepäevaks just pühapäev? Miks me tähistame Kristuse sündimist juba 24. detsembril, ehkki esimene jõulupüha on alles 25. detsembril?

Meie tsivilisatsiooni ajaarvestuse põhimõtete lätteid tuleb otsida nii Vana-Roomast kui Oriendist. Sajandite jooksul on andnud olulise panuse ka kristlik kirik – kristlikku tsivilisatsiooni kandev ja kujundav institutsioon.

Miks me pühitseme pühapäeva?

Seitsmepäevane nädal algab pühapäevaga, mis on Piiblis nädala esimene päev. Juutidel lõpeb nädal sabatiga (meil laupäev, vene keeles суббота), mis on nädala seitsmenda päevana hingamispäev.

Teises Moosese raamatus (2Ms 20) on kirjutatud: «Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.»

Kristlased hakkasid juba varakult pühapäeviti koos käima, sest Kristus tõusis surnuist nädala esimesel päeval. Sellele osutab kõnekalt tõik, et kui mitmetes keeltes nimetatakse pühapäeva paganluse mõjul «päikese päevaks» (Sunday, Sonntag, Söndag, Sunnuntai), siis vene keeles kannab see nime «ülestõusmine» – воскресенье. Kristlaste jaoks on pühapäev eeskätt dies Dominica, Issandale kuuluv päev, Tema ülestõusmise püha.

Rooma impeeriumis kuulutati pühapäev kui «päikese päev» riiklikuks puhkepäevaks aastal 321 keiser Constantinuse poolt. Viimane soosis küll kristlust ja lasi surivoodil end ristida, ent pühapäeva puudutavat otsust ei ole põhjendatud kristliku tavaga. Sellegipoolest – kui me endastmõistetavalt naudime pühapäeva kui puhkepäeva, siis teadkem, et see on olnud nõnda juba 1700 aastat.

Kristluses on usulahke, mis püüavad taastada vanatestamentliku hingamispäeva pühitsemist. Seevastu Suures Katekismuses esitatud Martin Lutheri seletuse kohaselt ei ole Moosese seaduses ette nähtud hingamispäeva pühitsemine kristlastele enam kohustuslik, vaid on ühes muude vanatestamentlike korraldustega «Kristuse läbi nüüd kõik tühistatud». Et aga «nagunii pühapäeva peetakse, siis peetagu seda esmajoones selleks, et õppida Jumala Sõna.» Luther jätkab: «Ometi ei tohi selle päeva pühitsemist asetada nii ahtaisse piiridesse, et sel päeval ei tohiks teha ettetulevaid hädavajalikke töid.»

Sai õhtu ja sai hommik: päev algab õhtust

Juutidel algab uus päev päikeseloojangust, mitte alles keskööl või hommikul koos koiduga. See tava lähtub Piibli loomisloost, kus on öeldud: «Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev» (1Ms 1:5). Hingamispäev algab seega reede õhtul ja kestab laupäeva õhtuni.

Sarnaselt hakatakse ka kristlikus liturgilises traditsioonis pühapäeva ja tähtsamaid kirikupühi pühitsema juba eelmisel õhtul, ehkki üldreegel on, et liturgiline päev kestab keskööst keskööni. Just seetõttu me tähistame jõuluõhtut 24. detsembril, ehkki Kristuse sündimise püha on alles 25. detsembril. Vanasti oli – või on mõnel pool praegugi – kombeks, et laupäeva õhtul lõi kirikukell «pühapäeva sisse». Näiteks Karja kihelkonnast pärit etnoloog Gustav Ränk (1902–1998) meenutab oma lapsepõlvest, et «kiriku kella kõla selgesti kostis meile, rääkides pühapäeval kirikutunnist ja andes laupäeviti perele märku, et saunaaeg on käes.»

Ajaarvamine maailma loomisest

Bütsantsis (s.t Ida-Rooma keisririigis), nagu ka Venemaal, oli tavaks lugeda aastaid maailma loomisest (kreeka k Ἔτος Κτίσεως Κόσμου, ladina k ab origine mundi). Konstantinoopoli ehk Oikumeeniline patriarhaat kasutas seda arvestust ametlikult alates 7. sajandi lõpust (u 691).

Bütsantsi arvestuse kohaselt loodi maailm 1. septembril aastal 5509 eKr (Juliuse kalendri järgi). Arvestus põhines kreekakeelsel piiblitõlkel, mida nimetatakse Septuaginta’ks. Selle ajaarvamise kohaselt vastab 31. detsember 2022 ehk lõppeva aasta viimane päev 18. detsembrile aastal 7531 maailma loomisest (kui lugeda aasta esimeseks kuuks september, nagu Bütsantsis tehti). Arvesse on võetud ka 13-päevane erinevus võrreldes Gregoriuse kalendriga. Lisaks sellele arvestusele eksisteeris ka mitmeid teisi, mis jäävad siinkohal mainimata.

Piibli heebreakeelsel (masoreetide) tekstil põhinevate arvestuste kohaselt aga saab maailma loomise paigutada umbes aastasse 4000 eKr. Usureformaator dr Martin Luther oli õpetatud arvamusel, et Maa on umbes 5500–6000 aastat vana. Ladinakeelse piiblitõlke Vulgata põhjal arvestas 7.–8. sajandil elanud anglosaksi munk Beda Venerabilis loomise aastaks 3952 eKr. Aastal 1650 avaldas Armagh’ (Iirimaa) peapiiskop James Ussher oma kuulsa teose «Vana Testamendi annaalid» (Annales Veteris Testamenti, a prima mundi origine deducti…), milles esitatud kronoloogia kohaselt loodi maailm 22. oktoobril aastal 4004 eKr.

Juutide usulise kalendri järgi algas 25. septembril 2022 aasta 5783.

Nagu näha, lahknevad kõik mainitud arvestused üksteisest, kuigi aluseks võetakse Piibel või õigupoolest selle erinevad versioonid.

Ajaarvamine Kristuse sünnist

Tagantjärele võib tunduda kummaline, et Kristuse sündimisest möödus umbes pool tuhat aastat ning alles siis käidi välja mõte, et kristlaskond peaks aega arvama Lunastaja sünnist.

Tänapäeval üldlevinud kristlikule ajaarvamisele pani aluse munk Dionysius Exiguus (u 470 – u 544), «kõige õpetatum abt Roomas», kes võttis kasutusele dateerimisviisi enne ja pärast Kristuse sündi, kuid eksis Kristuse sünniaasta määramisega. Kuna Matteuse evangeeliumi teatel tuli Jeesus ilmale aastal 4 e.m.a. surnud kuningas Herodese valitsemisajal, pidi tema tegelik sünniaeg olema varasem, kui meie ajaarvamise alguspunkt, tõenäoliselt vahemikus 5.–7. e.m.a.

Dionysiuse lähteülesanne ei olnud siiski talle kättesaadavate allikate abil välja arvutada, millal täpselt Kristus sündis, vaid paavst Johannes I oli teda palunud koostada uus ülestõusmispühade tabel, mis algaks (meie ajaarvamise kohaselt) aastaga 532. Seda tehes soovis Dionysius aga kõrvale heita ajaarvestust keiser Diocletianuse järgi, kes oli kristlasi taga kiusanud, ning ühtlasi märkida kristliku ajastu algust. Ehk nagu ta ise kirjutas, «…ei tahtnud me seostada oma tsüklit mälestusega sellest jumalakartmatust kristlaste tagakiusajast, vaid eelistasime alustada aja arvestamist meie Issanda Jeesus Kristuse sünnist, et lootuse algus meile lähedasem oleks ja inimkonna taastamise põhjus, meie lunastaja kannatus, selgemini esile tuleks.»

Dionysiuse dateerimisviisi olulisus seisneb selles, et kui seni loeti aastaid Rooma linna asutamisest või keisrite ja konsulite järgi, siis nüüd rakendus ajaloole õndsuslooline vaade ja see jagunes kaheks – ajaks enne ja ajaks pärast Kristuse sündi. Kristusest sai ajaloo keskpunkt ja iga aasta pärast Tema lihakssaamist on anno Domini, s.t Issanda aasta.

Siiski ei juurdunud Dionysiuse lähenemisviis kohe. Tõuke kristliku ajaarvestuse levikule andis 7.–8. sajandil elanud anglosaksi munk Beda Venerabilis ja see võeti esialgu omaks vaid läänekristluses.

«Küllap kuulub see ajaloo iroonia juurde, et Kristust keskpunkti asetav ajaarvamine hakkas lõplikult domineerima just valgustusajal, seega ajal, mis hakkas mitmes valdkonnas kristlikest traditsioonidest loobuma,» kirjutab Hans Maier oma raamatus «Kristlik ajaarvamine». «Ent mingist kindlast punktist lähtuva kronoloogilise arvestuse praktilist eelist ei saanud salata ka kristluse ega Gregoriuse ajastu kriitikud. Ka kultuuride uus pluralism ei kõigutanud Kristusest lähtuvat ajaarvamist sugugi, pigem kinnitas seda. Missugusel muul ajalooteljel oleks saadud ilma raskusteta kokkuleppele jõuda?»

Miks mindi Juliuse kalendrilt üle Gregoriuse kalendrile?

Eestis puutume vana ja uue kalendri erinevusega kokku kasvõi «vene jõulude» näitel – nimelt tähistavad vene õigeusklikud jõule umbes kaks nädalat hiljem, Juliuse kalendri 25. detsembril, mis langeb Gregoriuse kalendri 7. jaanuarile.

Jättes siinkohal kõrvale spetsiifilised selgitused, nentigem, et Juliuse kalendrist põhjustatud ajaline nihe võrreldes tegelikkusega oli 16. sajandiks kasvanud kümnele päevale. Juliuse kalendrit üritati reformida juba 15. sajandil, kuid see oli alles paavst Gregorius XIII, kes 1582. aastal jõustas bullaga Inter gravissimas kalendrireformi, mis vea korrigeeris, jättes vahele kümme päeva – neljapäevale, 4. oktoobrile 1582 pidi järgnema kohe reede, 15. oktoober.

Paavstliku kalendrireformi lähtekohaks oli soov viia ülestõusmispüha pühitsemine vastavusse Nikaia oikumeenilise kirikukogu (325) otsusega. Nimelt oli kevadine pööripäev, millest lähtuti ülestõusmispüha kuupäeva kindlaksmääramisel, Juliuse kalendriga võrreldes kümne päeva võrra ettepoole nihkunud.

Olgu märgitud, et kirikuaasta kaks suurt pühadetsüklit on seotud jõulude ja ülestõusmispühadega. Jõulud lähtuvad päikesekalendrist ja on fikseeritud kindlale kuupäevale – esimene jõulupüha on alati 25. detsembril. Ülestõusmispühad sõltuvad kuukalendrist ning Nikaia kirikukogu otsusel tuleb neid tähistada pärast kevadist pööripäeva täiskuule järgneval pühapäeval.

Paavst Gregoriuse kalendrireform puudutas esialgu katoliiklikke maid. Nii läksid 1582. aastal Gregoriuse kalendrile üle näiteks Hispaania, Portugal, Prantsusmaa, Poola-Leedu (Rzeczpospolita), samuti suur osa Itaaliast.

Katoliikluse ja paavstluse suhtes umbusklikud ortodoksid ja protestandid ei võtnud reformi kohe omaks. Näiteks Venemaal leiti, et «kelm paavst» varastas Jumalalt kümme päeva. Alles aastal 1700 aktsepteeris reformi luterlik Taani-Norra kuningriik, 1752 läksid uuele kalendrile üle Suurbritannia ja Iirimaa, 1753 Rootsi ja Soome. Venemaal ja iseseisvumise lävele jõudnud Eestis võeti uus kalender omaks alles 1918. aastal.

Õigeusumaailm on jäänud osaliselt Juliuse kalendri juurde («vana stiil»), osalt aga alates 1923. aastast teatud ulatuses üle võtnud Gregoriuse kalendri («uus stiil»). Konstantinoopoli patriarhaadi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreester Andreas Põld selgitab: «Alates 2012. aastast on meil Eestis kasutusel nn lääne segakalender, kus suur paast, ülestõusmispühad ja sellega seotud pühad on Juliuse (vana) kalendri järgi. Kuupäevalised (jõulud, jaanipäev, maarjapäevad, pühakute mälestuspäevad jm) on aga Gregoriuse (uue) kalendri järgi. Nii peetakse pühi Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia, Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia, Küprose, Poola, Albaania jm väiksemates kohalikes õigeusukirikutes.»

Täielikult on vana kalendri juurde jäänud näiteks Vene Õigeusu Kirik, kuid samuti Jeruusalemma kreeka-ortodoksi patriarhaat.

Miks algab aasta 1. jaanuaril?

Tava lugeda aasta alguspäevaks 1. jaanuar ulatub tagasi Vana-Rooma aegadesse (teadaolevalt aastasse 153 eKr); jaanuarikuu on saanud nime jumal Januse järgi, kes oli kõikide alguste jumal. Seevastu kirikuaasta või liturgiline aasta algab läänekristluses advendiaja esimese pühapäevaga.

Bütsantsis peeti aasta alguseks 1. septembrit ja see on õigeusklike jaoks ühtlasi kirikuaasta algus. «Tegelikult põhineb õigeusu kirikuaasta algus lihtsalt omaaegsel Bütsantsi tsiviilkalendril. Viiendal aastasajal viidi aasta algus 23. septembrilt (keiser Augustuse sünnipäevalt) 1. septembrile,» kirjutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku peavikaar ülempreester Mattias Palli. «Aasta esimest päeva on peetud ka loomispäevaks ja sellest lähtuvalt kuulutas Konstantinoopoli patriarh selle 1989. aastal kiriklikuks looduskaitsepäevaks.»

Keskajal levis Euroopas tava või harjumus alustada uut aastat 25. märtsiga, mis on kirikukalendris Neitsi Maarja rõõmukuulutamise püha ehk Jeesuse eostamise päev – sellest kuni jõulupühadeni jääb täpselt üheksa kuud. Muide, Gregorius XIII ülal mainitud bulla Inter gravissimas on dateeritud aastaga 1581, kuigi õige kuupäev peaks olema 24. veebruar 1582. Asi on selles, et ka paavst järgis kõnealust tava, mistõttu bulla allakirjutamise ajal kestis veel aasta 1581.

Ajapikku ühtlustus Euroopas praktika lugeda aasta esimeseks kuuks jaanuar.

Kristlase aeg lähtub Kristusest

Kristlik ajaarvamine lähtub niisiis Sõna lihakssaamisest ehk Kristuse sünnist ning meie nädalarütmi reguleerib pühapäev – iganädalane ülestõusmispüha. Rääkimata sellest, et kirikuaasta või liturgiline aasta lähtub õndsusloolistest pühadest. Need kõik on mõjutanud ka ilmalikku ajaarvestust ja kalendrit, samuti rahvakalendrit.

Ühelt poolt on see mõistagi inimliku kokkuleppe küsimus, kuidas aega arvata ning milliseid pühasid ja ajaperioode tähistada. Ent samas on sel sügav vaimulik ja sümboolne tähendus. Mitte asjata pole mõned revolutsioonilised režiimid üritanud luua oma kalendrit, et kõrvaldada viidet Kristusele ja Tema valitsemisele.

Kui Kristus on meie jaoks aja keskpunkt ja kui Tema kui Jumala igavese Sõna lihakssaamine aja täis saades (Gl 4:4) on maailmaajaloo olulisim sündmus, siis me tunnistame ka Jumala valitsust kõiksuse Kuningana, kelle meelevalla all on kõik ajad ja ajastud, oodates kooskõlas apostel Pauluse öelduga (1Tm 6) Kristuse ilmumist: «mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.»

Kristus sündis just sel ajal, kui esimest korda loendati juute ja nende vara keiser Augustuse all. Siis juba algas armas Issand Kristus oma valitsemist maailmas, ehkki veel salaja. Ja suur keiser Augustus peab Teda terve oma riigiga teenima, kuigi teadmatult, ja põhjustab oma seadusega, et neitsi Maarja ühes oma kihlatud mehe Joosepiga matkab Petlemma, toob seal maailmale Lunastaja, nagu seda on ennustanud prohvetid. Muidu, kui seda poleks põhjustanud keisri käsk, oleks Joosep ja Maarja küll jäänud koju. Aga et Kristus pidi sündima Petlemmas, seda peab keiser põhjustama ja selleks kaasa aitama Kristuse sündimisele, kuigi ei keiser ise ega ka maailm sellest midagi ei teadnud. Sest muidu on maailm nii kuri ja truuduseta, et ta oleks seda meelsamini takistanud kui soodustanud. Aga Jumal juhib ja valitseb nii, et nad mõnikord teadmatult siiski peavad tegema seda, milleks neid teadlikult iialgi ei suudetaks sundida.

+ + +

Petlemm oleks küll väärt olnud tol korral sügavamasse põrgu põhja langema. Ta ei osutanud oma Õnnistegijale niigi palju au, et oleks Temale laenanud hälliks pesukorvi ja padjaks pingipolstri. Tema hälliks oli esiteks armsa ema süli ja siis sõim. Nii uinutatakse lapsuke magama. Vaene nurganaine,  kui ta ei tahtnud külmetuda, pidi end katma oma mantlikesega ja muude vähemate asjadega, mis tal olid kaasas! Sest seal polnud kedagi, kes emale või lapsele midagi laenaks, neid teeniks või neid vähegi aitaks.

Häbi sulle, sa sõge Petlemm, kes olid nii karm ja halastamatu oma Õnnistegija vastu, et ei osutanud Temale vähimatki teenet! Oled seda pälvinud enam kui Soodom, s.t et taevast sajaks sinule tuld ja väävlit, mis sind põhjani hävitaks. Sest kuigi neitsi Maarja oleks olnud kerjus või koguni kõlvatu naine, kes on kaotanud au, oleks teda siiski pidanud hädaajal heatahtlikult abistama, või vähemalt mitte jätma lapsukest nõnda loomade keskele. Aga sest pole midagi – seda lapsukest peab linadesse mähkima ja sõime panema, et Ta siiski jääks ja maa peal au päriks. Nii võetakse seda Issandat vastu maa peal, kus teised prassivad, õgivad ja ajavad suurt toredust taga ilusate rõivaste ja uhkete lossidega.

+ + +

On ju meie armas Issand kannatanud külma, nälga, muresid ja kõiksuguseid viletsusi ning hädasid. Eriti suures viletsuses ja vaesuses oli Ta siis, kui Ta maailma tuli ja sündis. Polnud seal tuba ega ruumi, ei patja ega voodiriideid; Ta pidi lamama sõimes lehmade ja härgade ees. Kuid nüüd sinu armas vend ja sugulane, taeva, maa ja kõikide loomade Kuningas lamab seal nii viletsalt, siis häbene, miks peaksid sina olema nii suursugune ja mitte kannatama? Keda sa arvad enese olevat? Kas pole tõsi, et oled vaene patune, kes pole enama vääriline kui aganail magama? Sina aga pikutad ikkagi pehmel voodil, kuna sinu Issand lamab kõvadel õlgedel ja sõimes. Ja kaebad siiski ning hädaldad suurtest raskustest ja oled kannatamatu!

+ + +

Seepärast peame küll õppima ja tõsiduses järele mõtlema, mis au on meile osaks saanud, et Kristus, Jumala Poeg, on saanud inimeseks. See au on niivõrd suur, et kui keegi oleks ingel, siis ta sooviks olla inimene, et hõisata: minu liha ja veri on ingleist üle! Meie, inimesed, peame end küll õieti õndsaks arvama! Annaks Jumal, et seda mõistaksime, südamesse võtaksime ja tänaksime Jumalat. Aamen.

Teosest: Martin Luther. Kodujutlused (kodupostill). Tallinn, Eesti Kirik, 1936. Katkendeid esimese jõulupüha jutlusest.

Evangeeliumid räägivad neitsistsünnist vastuvaidlematu selgusega: Mt 1:16, 18–23; Lk 1:34–36; võib-olla ka Jh 1:13, mida mõnede käsikirjade järgi tuleb lugeda tervikuna: kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Siis viitaks see selgelt nii Jumala Sõna igavesele sündimisele Kolmainsuses kui Tema sündimisele neitsist selles ajas. Sellest hoolimata kahtlevad mõned piibliseletajad ja teoloogid sündmuse ajaloolises tõepäras. Ime tundub tõeks tunnistamiseks liiga suurena. Aga kas inimeseks saamine pole veel palju suurem ime? Tegelikult kalduvad teoloogid, kellel on raske uskuda neitsist sündimist, tõlgendama inimesekssaamist viisil, mis ohustab kogu sündmuse keskset sisu. Ühes vastuses Hans Küngile esitas Walter Kasper väga selgelt otsustava küsimuse: «Kes on Jeesus Kristus? Kas Ta on inimene, kelles ilmub Jumal, rääkides ja tegutsedes Temas, või on Ta Jumala igavene Poeg, kes saab inimeseks ajaloos?» Kui Jeesus on Jumal, siis pole imestada, et Ta ei sündinud «mehe tahtel».

See, et Joosep ei olnud Jeesuse isa, tundub ilmnevat mitmetest sünoptikute tekstidest, milles Jeesus räägib oma suhtest Isaga. Isast rääkides ei pidanud Ta kunagi silmas Joosepit. Juba kaheteistaastasena parandas Ta Maarjat, kui see heatahtlikult noomis Teda, sest Tema «isa» ja ema olid Teda kolm päeva asjatult otsinud: Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt? (Lk 2:42–49). Tema isa polnud mitte Joosep, vaid taevane Isa. Matteuse sõnul Jeesus ütles, et Tema ja Isa on üks: Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada (11:27). Seoses sellega kirjutab Hans Urs von Balthasar:

«Sellistest tekstidest ja paljudest teistestki kohtadest näeme, et sellel mehel oli ainulaadne suhe «taevase Isaga». Ta oli sellest Isast täielikult sõltuv ning usaldas Teda, lastes end juhatada. Küsime: Kas Ta võis samaaegselt olla sõltuv ka teisest isast? Kas Tal – jämedalt öeldes – oli kaks isa, mis oleks paratamatult tähendanud, et Ta oleks samaaegselt olnud sõltuv kahest isast? … Kas võis Jeesus, kes nimelt nõudis kõikide käskude täitmist (Mk 10:19), rikkuda seda kõikidele vanadele kultuuridele eluliselt olulist käsku? Ja kui Ta oleks tahtnud seda järgida, olles sõltuv ka Joosepist ning mitte üksnes taevasest Isast, oleks see kahekordne isadus põhjustanud Temas kindlasti sisemist lõhestumist. Ainus võimalus oleks eeldada, et Jeesus oli taevasest Isast sõltuv samal viisil nagu mistahes inimene, kelle surematu hing pärineb Jumalalt, kes vanemate soojätkamissündmuses valab selle hinge eluseemnesse. Sel juhul oleks Jeesus Naatsaretlane väga vaga inimene, kes austas oma vanemaid ja ka oma Loojat, kuid Ta poleks mingil moel parem või halvem kui meie ning poleks kindlasti saanud öelda: Ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg.»

Teoloogiliselt on neitsist sündimine eelduseks ka Maarja erilisele kohale tema suhtes kirikuga. Maarja pole kutsutud olema mitte üksnes Jumala Poja ema, vaid Jumala plaani kohaselt saab temast kiriku kehastusena vähehaaval Tema pruut. Maarja kogu olemus on suunatud Kristusele. Ta kuulub Kristusele, on kihlatud Talle ning viiakse Ta ette puhta neitsina (2Kr 11:2). Maarja esindab püha linna, uut Jeruusalemma, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja (Ilm 21:2). Tema ise on mõrsja, Talle naine (salm 9). Sellepärast ei saanud ta olla tavapärases mõttes Joosepi mõrsja. Tema kutsumuse absoluutsusest tulenevalt kuulus ta ihu ja hingega Jeesusele ning üksnes Temale. Uue Eevana kuulub ta uuele Aadamale. Uus inimpaar, kes rajas uue lepingu ja taastas selle, mille esimene inimpaar oli hävitanud, polnud mitte Joosep ja Maarja, vaid Jeesus ja Maarja. Maarja on neitsiliku kiriku eeskuju ning iga taolise inimese eeskuju, kelle kutsumuseks on kuulumine Kristusele, täidetuna täiuslikust ja tingimusteta armastusest.

Igavene neitsi

Kirik on alati olnud veendunud, et Maarja jäi ka pärast Jeesuse sündi neitsiks ning tal ei olnud  peale Jeesuse teisi lapsi. Samamoodi mõistsid seda reformaatorid.[1] Luther ütleb 1546. aastal küünlapäeva jutluses: «Nõnda nagu ta enne ilmutust ja sündi oli neitsi, jäi ta neitsiks sünnitades ja pärast seda.» Calvin mõistis hukka need, kelle väite kohaselt oli Maarjal peale Jeesuse ka teisi lapsi.

Üksnes Uue Testamendi tekstide põhjal ei saa me Maarja jätkuvast neitsilikkusest absoluutse kindlusega midagi öelda. Kuid tulenevalt Maarja kutsumusest olla «pleki ja kortsuta» kiriku eeskuju, oleks vaid teatud aja kestev neitsilikkus olnud täiesti mõttetu. Kui aga neitsilikkust ei peeta eelkõige kasinuseks, vaid muretsemist Issandale kuuluva pärast, kuidas ta võiks olla püha nii ihu kui vaimu poolest (1Kr 7:34), siis on selge et neitsilikkus ei saa olla üksnes «tähtajaline». Ka abielu ei saa olla «tähtajaline». Jumal ei võta oma ande tagasi, vaid teeb täiuslikuks selle, mida Ta on alustanud. Kuidas oleks saanud Maarja sünnitada lapsi pärast seda, kui ta oli sünnitanud Tema, kelles kõik püsib koos (Kl 1:17)? Kuidas saaks asetada midagi Tema kõrvale, kes on uus Aadam, uue inimsoo algus?

Uus Testament räägib küll Jeesuse vendadest ja õdedest, kuid see pole mingi tõend Maarja neitsilikkuse vastu. On üldiselt teada, et heebrea keeles tähistab sama sõna nii vendi kui onupoegi. Sõna «vend» võib tähendada isegi millist tahes sugulast. Kreeka keeles tähistavad erinevaid sugulussuhteid küll erinevad sõnad, kuid me ei tohiks unustada, et evangeeliumide kreeka keel on igal pool saanud mõjutusi aramea keelest.

Miks oleks pidanud Jeesus ristil ütlema oma emale: Naine, vaata, see on su poeg! (Jh 19:26) ning osutanud sellega Johannesele, kes pidi asuma Tema kohale, kui Maarja eest oleks olnud hoolitsemas teised lapsed?

Luukas kirjutab, et Maarja tõi ilmale oma esimese poja (Lk 2:7), kuid see ei ütle midagi teiste võimalike laste kohta. Esimest poega nimetati esmasündinuks sõltumata sellest, kas sündis rohkem lapsi või mitte.

Katkend raamatust «Maarja Piiblis ja meie elus», tõlkinud I. Toomet

[1] Luterlik kirik õpetab ametlikult kooskõlas varasema üldkirikliku õpetustraditsiooniga, et Jeesus sündis neitsist ja et Jumalaema Maarja jäi alati neitsiks. Martin Lutheri koostatud Schmalkaldeni artiklites (I, 4) öeldakse: «Et Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast…» (und von der reinen, heiligen Jungfrau Maria geporn sei); ladinakeelse versiooni kohaselt Jeesus «on sündinud puhtast, pühast ja alati neitsist Maarjast» (ex Maria pura, sancta, semper virgine nasceretur). Nõnda öeldakse ka hilisemas usutunnistuskirjas, Konkordiavormelis (Solida Declaratio VIII), peatükis «Kristuse isikust»: «…kuivõrd ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks». (Toim.)