Uue aasta esimesel päeval jõustus Eestis mittelegitiimse parlamendi poolt heaks kiidetud ja põhiseadusega põhimõtteliselt vastuolus olev seadus, mis annab abiellumisõiguse ka samasoolistele paaridele. Ja ennäe, juba 2. jaanuaril kõlas üleskutse, mille esitas Rostocki ülikooli usuteaduskonna nooremprofessor Johann-Christian Põder, et samasooliste paaride õnnistamist tuleks arutama hakata ka Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus.

Selle artikli juures väärib tähelepanu nooremprofessori argument, et «kiriku alus ei ole mingil ajavahemikul kehtiv õpetus või kirikujuhtide otsused, vaid Jumal ise». Tõepoolest, luterlus on alati rõhutanud erinevust Jumala poolt nõutu ja inimlike korralduste vahel. Kuid kas homoseksuaalsed suhted pole siis Jumala sõnas, nii Vanas kui Uues Testamendis, väga selgelt hukka mõistetud? Kiriku õpetus üksnes väljendab jumalikku keeldu. Seda kahtluse alla seades küsitakse tegelikult vana mao viisil mesimagusal häälel: «Kas Jumal on tõesti öelnud…?» (1Ms 3:1). Kristuse kirikul ei ole küll põhjust hakata vana maoga «vastutustundlikku» ja «pluralismivõimekat» dialoogi pidama – me teame Aadama ja Eeva näitel väga hästi, kuhu see välja viib.

Enne jõulupühi andis Vatikani usudoktriini dikasteerium paavsti heakskiidul välja dokumendi, mis lubab preestritel väljaspool liturgiat samasoolisi paare õnnistada. See dokument justkui ei muuda sõnagi katoliku kiriku ametlikus õpetuses homoseksuaalsete suhete kohta, ent nihutab piire n-ö pastoraalses lähenemises. Paljud katoliku kiriku ametikandjad olid nördinud löövate pealkirjade pärast ilmalikus meedias: «Vatikan andis loa samasooliste liite õnnistada». Kuid just sellise mulje jäämist Vatikani dokument paratamatult võimaldab, eriti kui liberaalsed preestrid tõttavad kaamerate ees samasoolisi paare õnnistama, et demonstreerida maailmale kiriku muutunud suhtumist. Vatikani uuele positsioonile viitas ka ülal mainitud nooremprofessor Põder.

Jõulupühade eel teatas Kreeka «paremtsentristlik» valitsus, et jääb homoabielu kehtestamise lubaduse juurde, ja seda vaatamata õigeusukiriku vastuseisule. Kreeka Õigeusu Kiriku Püha Sinod väljendas nimelt seisukohta, et kirik on üldisemalt tsiviilabielu kontseptsiooni vastu ja homoabielu legaliseerimine tähendab vältimatult ka laste adopteerimise õiguse andmist samasoolistele paaridele. Samuti rõhutas Püha Sinod, et lastel on õigus emale ja isale.

Ka Küprosel, kus alates 2015. aastast võivad samasoolised paarid sõlmida partnerluse, on käimas arutelu homoabielu üle. Küprose peapiiskop Georgios III deklareeris, et Kirik seisab jõuliselt valitsuse mistahes algatuse vastu seadustada homoabielu.

Detsembri alguses võttis Bulgaaria õigeusukirik sõna Euroopa inimõiguste kohtu otsuse vastu, mis nõuab samasoolistele paaridele juriidilise staatuse andmist.

Poola uus, Brüsseli-meelne valitsus tahab kiirkorras, veel lähinädalatel, vastu võtta samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilpartnerlusseaduse. Euroopa inimõiguste kohus nahutas äsja ka Poolat selle eest, et samasoolistele paaridele polevat antud vajalikku tunnustust ja kaitset.

Ka sõjas olevas Ukrainas astutakse samme homoabielu legaliseerimise suunas. Möödunud aastal kritiseeris Euroopa inimõiguste kohus Ukrainat samasooliste paaride diskrimineerimise pärast.

Niisiis on Revolutsioon nihkunud läänest itta ja põhjast lõunasse, püüdes anastada uusi alasid, kus varem valitses katoliiklus (Poola) või õigeusk (Kreeka, Küpros, Bulgaaria, Ukraina). Saatanal on millegipärast hakanud kiire.

Kristlased peavad mõistma, et meie usk ja tõekspidamised on täna Läänes samasuguse rünnaku all, nagu nõukogude ajal sotsialismimaades. Loosungid ja meetodid on mõnevõrra teistsugused, ent olemuselt on meil tegemist sama Revolutsiooniga, mis kannustas ka bolševikke. Revolutsioon kui esmalt inimhingi haarav ja alles seejärel sotsiaalseks liikumiseks transformeeruv suundumus püüab ümber muuta ühiskonda ja selle moraalseid aluseid. Tema peamine vaenlane on Kirik, sest just Kirik esindab ja kaitseb Jumala ilmutusele ja käskudele rajatud elukorraldust. Revolutsioon ründab Kiriku aluseid nii väljast- kui seestpoolt. Revolutsiooni siht on sellise elukorralduse lammutamine ja asendamine mässuga Jumala vastu. Ei maksa imestada, et lammutustööga kaasnevad jultunud valed ja terve mõistuse vastased loosungid – need kõik on genereeritud ja inspireeritud viimselt selle poolt, kes on olnud valetaja algusest peale.

Aasta 7 eKr oli saatuseaasta, fatalis annus. Taevas astus planeet Jupiter «coniunctio magna’sse» ning kuulutas kuldse lõpuaja valitsejat. Roomas saavutas Augustus oma karjääri kõrgpunkti ja Tiberius korraldas suure triumfikäigu ad maiorem gloriam Augusti patris. Niiluse ääres ülistatakse keisrit kui Zeus Eleutheriost. Eufrati kaldalt asuvad teele tähetargad, et külastada Palestiinas tõotatud rahukuningat. Iisraelimaal aga oli äikesemeeleolu. Heroodes oli paar viimast kuud degradeeritud. Quirinuse loenduskomissarid tungisid linnadesse ja küladesse, paremas käes mõõk, vasakus maksustamisblanketid. Suured suguvõsad pandi liikvele. Bürokraatia pidas pidu. Rahvas kaitses end. Vastupanuliikumine kasvas (Ap 5:37). Kuus tuhat variseri keeldus andmast vannet keisri nimel (Zeus Eleutherios!). Degradeeritud Heroodes oli närviline ja tegi kõik, et olla rooma maksustamiskomissaridele meelepärane. Ta muutus veelgi närvilisemaks, kui kõikjal jutustati taevastest märkidest ja ilmutustest, kõigi asjade tulevasest peapeale pööramisest ja uue maailmavalitseja advendist, saabumisest. Ta pidi tegema kõik, et oma trooni kindlustada – ta pidi kõik likvideerima, kes võisid talle hädaohtlikuks saada. Samaarias laskis ta tappa mõlemad hasmoni soost printsid, Jeruusalemmas kolmsada hasmonlastele ustavat ohvitseri, kammerpaaži Caruse, kahtlusalused õukonnaliikmed ja ennustusi tegevad variserid. Oli loomulik ja loogiline, et ta ka Petlemmas võttis tõhusad abinõud tarvitusele, oli see ju Taaveti poegade keskus. Sest kui hasmonlased olid likvideeritud, jäid davidiidid ju alles.

Õigus on maatasa tallatud,
tõde on hävinud,
valitseb vale ja kurjus.
Loodus on pahupidi pööratud,
nurjatuse mõõt on täis,
aga pilv varjab
inimeste maailma kannatusi
õelate silma eest.

Nii hüüdis tookord vana Teron Jeruusalemma tänavatel, kuni Heroodese käsilased ta igaveseks vaikima sundisid.

Sel apokalüptilisel aastal sündis Jeesus, Taaveti järglane vanas kuningalinnas Petlemmas.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Vahetult pärast teadet Petlemma tähe kohta jutustab Matteus loo laste tapmisest Petlemmas. Selle loo ajaloolise usutavuse vastu kerkib mitmesuguseid kahtlusi. Me piirdume nelja punktiga: 1) sellest jutustab ainult Matteus. 2) Kas selline massimõrv Heroodese poolt on üldse võimalik? 3) Kas on  mõeldav, et Augustus on sellist asja sõnatult sallinud? 4) Matteuse jutustusel on silmatorkav sugulus antiikse saagatraditsiooniga ning näib järgivat kindlat kirjanduslikku skeemi.

Ad. 1. Siin tuleb viidata ühele märkmele, millega seni ei ole arvestatud ei evangeeliumide-kriitikas ega Heroodese-uurimises. Palestiinajuutlikus apokalüpsis «Moosese taevaminek», mis seisab Kumraani ringidele lähedal ning on tekkinud 6.–15. aasta paiku pKr, on öeldud Heroodes I kohta: «Nendele (hasmonlastele) järgneb jultunud kuningas, kes ei ole preesterlikust soost, häbematu ja jumalatu inimene… Ta roogib nende suured mõõgaga välja ning matab nende kehad tundmatuisse paigusse. Ta tapab vanad ja noored (iuvenes) ega tunne halastust. Siis valdab kogu maad kohutav hirm tema ees. Ja ta märatseb nende keskel andes veriseid käske, nii nagu see Egiptuses on sündinud.»

Ka Ilm 12:1 jj võib olla apokalüptilisel kujul töödeldud sisse mälestus Heroodese lastetapmisest. Kuid Assumptio Mosis’e teade on väärtuslikum, kuna see on vähemalt kaheksakümmend aastat vanem ja igast kristlikust traditsioonist kindlasti sõltumatu.

Ad. 2. Massimõrvad on orientaalsete vürstikodade ajaloos moes ja Heroodes I oli üks hullemaid verekoeri, keda me sellest ajast tunneme. Me toome siin ära vaid lühikese ülevaate tema verisest teenistuskäigust. Üksikasjadega võib tutvuda Josephuse juures.

Kahekümne viie aastasena teeb ta endale nime sellega, et ta püüab kinni galilea vastupanuvõitleja Hiskia ja selle mehed ning laseb need ilma pikemata surmata. Seejärel jälitas ta partisane, kes sadade kaupa ühes naiste ja lastega pesitsesid Galilea mägedes ja kaljukoobastes, ja ta korraldas suured tapatalgud, kõrvetades nad tulega koobastest välja. Anno 37 tungis ta roomlaste abil juutide kuningana Jeruusalemma, hoolitsedes selle eest, et roomlased hukkasid tema hasmoni soost eelkäija ning vastase Antigonose kirvega (ennekuulmatu uudis rooma õigusajaloos), ja laskis ise kõik hasmonlaste sõbrad õukonnas ja Suures Süneedrionis tappa. Järgmistel aastatel kõrvaldas ta hasmonlased Aristobuluse ja Hyrkanose, hasmonlannad Maiame (oma naise!) ja Alexandra ning lõpuks Bne Baba võimsa suguvõsa, hasmonlaste suguvõsa, hasmonlaste partei viimase toe ja lootuse. Aasta 25 paiku sattus Heroodes ühe vandenõu jälile, lasi bande juhid surnuks piinata ning nende mõttekaaslased ning sõbrad koos naiste ja lastega hukata. Järgnes mõrvapoliitilise nokitsemise periood: «Paljud saadeti avalikult või salaja sundasumisele Hyrkania mägedesse ning tapeti seal. Ja kõikjal, kus inimesed kokku said, nii linnas kui matkateedel, olid nuhid, kes neid jälgisid… Suurem enamus leppis pugemise või hirmuga. Iseseisvad pead aga, kes ei suutnud varjata oma meelepaha meelsusterrori üle, kõrvaldas ta igal võimalikul viisil» (Josephus, Ant 15,10,4). Kuidas oligi Assumptio Mosis’es öeldud? «Ta roogib nende suured mõõgaga välja, nii et ükski inimene ei tea, kuhu nad on jäänud.» On näha, kui täpselt too võitluskirjutis sündmustest aru annab, hoolimata oma apokalüptilisest iseloomust.

Aastal 7 eKr laseb Heroodes oma mõlemad pojad hasmonlannalt Mariamnelt, printsid Aleksandri ja Aristobuluse, Augustuse nõusolekul riigireetmise pärast ära kägistada ning kolmesajast ohvitserist koosneva opositsioonirühma likvideerida. Samal aastal on tal konflikt kuue tuhande variseriga, kes keelduvad andmast vannet keisri nimel (arvatavasti tsensuse-vanne). Mõned mehed sellest ringkonnast ennustasid tookord Jumala ilmutusele toetudes (taevamärk?) messiaanliku imekuninga peatset sündimist, kes kukutab verejanulise Heroodese ning toob kaasa kuldse lõpuaja. Heroodese vastus oli suur hukkamisaktsioon variseride ja tema enda õukonna liikmete hulgas. Ka tema ilusa kasvuga kammerpaaž Carus, kellele oli nähtavasti pandud igasuguseid julgeid lootusi, oli ohvrite hulgas. Kolm aastat hiljem oli Heroodes juba surija haige, aga tal oli veel jõudu suruda üks variseride mässukatse veresaunaga maha ning lasta hukata oma poeg Antipater, jällegi keiserliku loaga. Muus osas kamandas ta surmanuhtluse ähvardusel palestiinajuudi elanikkonna kõik juhtivad mehed Jeeriko hipodroomile ning andis salakäsu, et need tuleb sõdurite poolt ümber piirata ning tema surmatunnil vibuküttide poolt maha lasta, et ta ei peaks lahkuma siit ilmast leinajate nututa. Siis ta suri – ja tema usaldusmehed lasksid juudi magnaadid Jeerikos kohe vabaks.

Sellise valitseja elus on selline aktsioon nagu Petlemma lastetapmine ainult väike vahepala, nagu neid lakkamatu võitlus võimu pärast endaga kaasa toob.

Ad. 3. Ka Augustus võis karmilt tegutseda. Ta ei pidanud palju divius Juliuse lepituspoliitikast ning pöördub tagasi Sulla-aegsete tagakiusamismeetodite juurde. … Jeruusalemma ei külastanud ta kordagi, ja rõõmustas, kui tema pojapoeg Gaius Caesar oma Oriendi-reisil eiras samuti juudi pealinna. Nii jättis ta selle võõrapärase ja tülika rahva kohtlemise õige hea meelega araablase Heroodese hooleks. Asiaadid omavahel! Muresoleva maaisanda tähtsamad mõrvad oma perekonnaringis (Alexander, Aristobulos, Antipater) toimusid keisri otsesel loal. Muudest mõrvaaktsioonidest Palestiinas tegi Augustus niisama vähe välja, nagu näiteks Tiberius Pilaatuse verisest terrorist (Lk 13:1 jms). Ainult üks kord me kuuleme, et Augustus teeb väikese ääremärkuse Heroodese mõrvapoliitika kohta, ja see märkus kõneleb iseenda eest. Aasta 500 paiku kirjutab rooma eklektik Makrobius Sat. 2,4,11: «Kui Augustus sai kuulda, et ühes alla kaheaastaste poistega, keda juutide kuningas Heroodes oli lasknud Süürias surnuks kägistada, ka kuninga enda poeg olevat tapetud, ütles ta: Parem on olla Heroodese siga (hys) kui tema poeg (hyios).» See märkus on kronoloogiliselt ja sisuliselt veidi segane ja seetõttu saab seda vaevalt pidada iseseisvaks tõendiks Petlemma lastetapu kohta. Aga teravmeelsus on kahtlemata ehtne ja ühtviisi iseloomulik nii keisri armastuse suhtes kreekakeelsete sõnamängude vastu kui ka tema vastumeelsuse suhtes kõige juutliku vastu. Iisraeli maal on sigadel parem kui poegadel, sest sigu hoitakse, aga poegi veristatakse… Kes Heroodese mõrvapoliitikale selliste naljadega reageerib, ei tunne erilist muret väikeste poiste pärast Petlemma külas.

Ad. 4. Maailmakirjanduse lemmikteema on väikeste laste surmaohus viibimine ja imeline pääsemine, kellest hiljem saavad suured mehed. On ainult loomulik, et sellised stiliseerimistendentsid panevad ennast maksma ka Jeesuse-traditsioonis, ja Matteuse juures tuleb lisaks veel eelisarmastus ilmutuste vastu unes, huvi põhjenduste vastu pühakirjas jms. Aga Heroodese lastetapmine on ajalooline tõsiasi, mida need tähelepanekud ja järeldused ei puuduta. Sest seda tunnistab meile Ass Mos 6 kaasaegne ja eelkristlik autor, kes üheltpoolt toob täpseid andmeid ja teiselt poolt ei tunne mingit huvi Jeesuse vastu.

Nii võib Ass Mos 6, Mt 2, Josephuse ja teiste tsiteeritud allikate põhjal katsuda visandada – küll reservatsioonidega – aasta 7 eKr üldpilti.

Katkendeid Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Detsembrikuu kahekümne viiendal päeval

aastal viis tuhat ükssada ja üheksakümmend üheksa pärast seda, kui Jumal lõi alguses taeva ja maa,

aastal kaks tuhat üheksasada ja viiskümmend seitse pärast veeuputust,

aastal kaks tuhat ja viisteist pärast Aabrahami sündi,

aastal üks tuhat viissada ja kümme pärast seda, kui Iisraeli rahvas koos Moosesega Egiptusest välja läks,

aastal üks tuhat ja kolmkümmend kaks pärast seda, kui Taavet kuningaks võiti,

kuuekümne viiendal aastanädalal Taanieli ettekuulutuse järgi,

saja üheksakümne neljandal olümpiaadil,

aastal seitsesada ja viiskümmend kaks pärast Rooma linna asutamist,

keiser Octavianus Augustuse neljakümne teisel valitsemisaastal,

kuuendal maailmaajastul, kui maa peal valitses rahu,

meie Issand Jeesus Kristus, igavene Jumal ja igavese Isa Poeg,

soovides pühitseda seda maailma oma kõige armulisema tulemisega,

eostatud Pühast Vaimust ja üheksa kuud pärast eostamist

tuli ilmale neitsi Maarjast Juudamaal Petlemmas.

Nõnda sündis meie Issand Jeesus Kristus liha poolest.

«Kus on vastsündinud juutide kuningas? Me oleme näinud tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.» Nii ütlevad Hommikumaa targad Mt 2:2. Võib-olla mõtleb ka Paulus Gl 4:3 j sellele astronoomilisele nähtusele. Nii igatahes mõistab teda Antiookia Ignatius, kui ta ühes apokalüptilises advendihümnis Mt 2 ja Gl 4 motiivid täiesti endastmõistetavalt ühendab.

Juba Kepler seostas Matteuse teksti Petlemma tähest Jupiteri omapärase teega aastal 7 eKr. Selle aasta kevadel kohtus planeet Jupiter tähistaeval planeet Veenusega. Tolle aasta suvel ja kevadel toimus Jupiteri korduv kohtumine planeet Saturniga Kalade tähtkujus – äärmiselt haruldane coniunctio magna, mis sel kujul esineb iga 794 aasta järel. Matteuse andmetel olevat targad jälginud Hommikumaal ainult tolle planeeditrajektoori algust, Jupiteri «tõusu», ehitanuid selle põhjal üles oma astronoomilised ja astroloogilised prognoosid, asunud seejärel teele Palestiinasse ning näinud seal tegelikku konjunktsiooni (Mt 2:9 «Täht, mida nad olid näinud Hommikumaal, käis nende ees»). On teada, et vana-aja astronoomia jälgis ja registreeris suurima tähelepanuga kõiki protsesse tähistaevas. Tolle Jupiteri-konjunktsiooni haruldus ei saanud olla tundmatu. Aga kas astronoomiline teadus oli Jeesuse päevil võimeline arvestama ette välja planeetide trajektoore ja konjunktsioone?

Kaks uuemat leidu annavad meile vastuse, nn «Berliini planeetide-tahvel» ja «Tähekalender» Sipparist. Berliini planeetide-tahvel on tabelikujuline loetelu planeetide eelseisvatest teedest, mis on koostatud aastal 17 eKr ja mis ulatub kuni aastani 10 pKr, kirja on see pandud ärakirjana ühele egiptuse papüürusele aastast 42 pKr. See tõestab, et tookord osati tähtede ja planeetide seisu ennustada juba aastakümneteks ette. Sippari tähekalender on üks nooremaid kiilkirjatahvleid, mis meieni on säilinud, prognostiline planeetide-kalender aasta 7 eKr jaoks, mi on koostatud igivanas tähetornis Sipparis Eufrati kaldal, omamoodi babüloonia Greenwichis. Sellel savitahvlil on päevase täpsusega arvutatud välja kõik tähtsamad liikumised ja kohtumised aastaks 7 eKr. Põhiteema aga on Jupiteri ja Saturni konjunktsioon Kalade tähtkujus, mida nimetatakse viis korda. Kokkuvõtteks: tolle aja astronoomiline teadu teadis täpselt, mis tähistaevas ees seisis, ja ta vaatas põnevusega vastu eriti aasta 7 haruldasele Jupiteri-konjunktsioonile.

Mida ütles kaasaegne astroloogia selle taevase nähtuse kohta?

Ka selle kohta on meil andmeid. Jupiteri peeti maailmavalitseja täheks ja Kalade tähtkuju lõpuaja märgiks, planeet Saturn oli Oriendis Palestiina täht. Kui Jupiter kohtub Kalade tähtkujus Saturniga, siis tähendab see järelikult: Palestiinas sünnib sel aastal lõpuaja valitseja. See aga on just see ootus, millega targad tulevad Jeruusalemma.

On näha, et Matteuse teatel on alust ja et see on kooskõlas kaasaegsete originaaldokumentidega. Sippari savitahvel on omamoodi taskukalender, millega Hommikumaa targad asusid teele, ja on mõistetav, et nende astroloogilised järeldused tekitasid Jeruusalemmas ärevust (Mt 2:23).

Kahtlemata jälgiti ja kommenteeriti Jupiteri trajektoori aastal 7 ka rooma Läänes. On teada, et Augustus pühendas astronoomilistele nähtustele suurimat tähelepanu ja Berliini planeetide-tahvlist on näha, kui täpselt Roomas ja Aleksandrias jälgiti liikumisi tähistaevas. Rooma riigis peeti Augustust Jupiteriks inimese kujul ja ultima aetas valitsejaks. Veenus oli Juliuse sugukonna täht, Saturn kuldse ajastu sümbol. Rebus sic stantibus võidi Jupiteri erakorralist trajektoori aastal 7 eKr tõlgendada Rooma impeeriumis ainult ühenduses keiser Augustuse karjääriga. Aasta 7 pidi tooma selle hiilgava karjääri särava kõrgpunkti.

Tõepoolest, meil on terve rida dokumente sellest ajast, mis kinnitavad kaudselt või otseselt sellist seletust. Me nimetame üksnes järgmisi: Gemma Augustea, triumfaalreljeef Boscoreale karikal ja aasta 7 eKr mündid.

Nende hulka peaks kuuluma ka Augustuse-raidkiri Philaelt, mida käesolevas seoses ei ole seni märgatud. Aasta 7 eKr kevadel toimus Jupiteri kohtumine planeet Veenusega, mida Egiptuses peeti Isise täheks. Sama aasta 8. märtsil püstitas üks Aleksandria suursugune elanik mälestustahvli Isise templisse, mis asus Niiluse saarel Philael ning ülistas selle keisrit kui Zeus Eleutherost ja kreeklaste maailma tähte.

Raidkirja tekst on järgmine: «Temale, kes valitseb merede ja mandrite üle, Caesarile, Jupiteri pojale, Jupiterile, temale, Vabastajale, temale, Euroopa ja Aasia valitsejale, kogu kreeka maailma tähele, kes tõusis üles suure päästva Jupiterina, temale on Isise eesõues pühendanud Catilius selle vaga raidkirja, kui ta tuli siia kaugelt Aleksandri linnast».

Nii on ka Petlemma täht ajalooline fakt, kuid ühtlasi signum Dei, kahetähenduslik nagu kõik Jeesuse ajaloo sündmused: kelle kohta maksab see astronoomiline ilming, kes see on, kes tuleb, Augustus või Jeesus?

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Pärimuse kohaselt seadis esimese jõulusõime üles Püha Franciscus. See juhtus kaheksasada aastat tagasi, nimelt aasta 1223 jõulude paiku Itaalias, Latiumis Greccio küla lähedal. Pühal Maal viibinud ja ka Petlemma külastanud Franciscus soovis kristlaste silma ette tuua jõulustseeni, nii nagu Luuka evangeelium sellest kõneleb:

«Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. … Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!» Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.»

Franciscuse püstitatud jõulusõimest kirjutab 1260. aasta paiku esimest korda tema ordukaaslane Bonaventura, kes koostas pühaku eluloo. Eesti lugejale tutvustas kõige esimese jõulusõime lugu Johannes Hiiemets oma raamatus «Assisi Franciscus»:

«Kannatades raskesti, püüdis ta sukelduda ikka sügavamale Kristuse kannatustesse; ta suurim troost oli, et ta oma piinades leidis osadust maailma Õnnistegijaga. Ta hinge ilu ja õrnus tulid eriti ilmsiks sõimes uinuva Jeesuslapse austamises. Nagu leiame vend Leo teateist, olla ta sageli öelnud: «Kui ma saaksin kõnelda keisriga, siis paluksin, et ta armastusest Jumala ja minu vastu annaks välja erilise käsu jõulupühade kaitseks. Kellelgi ei tohiks olla lubatud surmata õdesid lõokesi ega teha neile kurja. Kõik ülemused linnades, lossides ja külades peaksid tegema korraldusi, et puistatakse teedele toitu õdede lõokeste ja teiste lindude jaoks, nii et nad ei pruugiks tunda nälga jõulude ajal. Ja kuna püha neitsi Maarja sel ööl asetas Jumala poja sõime, härja ja eesli vahele, siis peaks igaüks, kel on härg või eesel, andma neile sel ööl parimat toitu. Ka kõik vaesed peaksid sel päeval saama tunda rikaste heldust. Kõik kristlased aga peaksid hõiskama oma Issandale.»

Detsembris 1223. a. rändas ta vendade juurde, kes asusid kaunis Rieti orus. Tema korraldusel ehitati metsa sõim, mille juurde toodi ka härg ja eesel. Jõuluõhtul peeti seal siis jumalateenistust ning Franciscus luges evangeeliumi sinna kokkuvoolanud rahvahulgale. Jutlustades suurest jõuluöö saladusest, oli ta nii liigutatud, et vaevalt julges nimetada Jeesuse nime. Kuulajad olid sügavasti haaratud. Sellised pildid jätsid rahva hinge unustamatuid muljeid, mis veel sajandeid hiljem elasid edasi rahvasuus ning inspireerisid luuletajaid andma oma parimat Issanda kiituseks.»

13. sajandi lõpus jäädvustas esimese jõulusõime ülesseadmise stseeni kunstnik Giotto di Bondone, kellele on omistatud Püha Franciscuse elu kajastav freskomaalide sari Assisi Püha Franciscuse basiilikas.

Kuigi jõulusõim on katoliiklikku algupära, on jõulusõimede ülespanemise komme levinud ka luterlikes kirikutes. Vaestes oludes sündinud ja loomade sõime pandud Jeesuslapse motiiv esineb korduvalt juba Martin Lutheril. Näiteks ühes jõulujutluses ütleb Luther: «Eriti suures viletsuses ja vaesuses oli Ta siis, kui Ta maailma tuli ja sündis. Polnud seal tuba ega ruumi, ei patja ega voodiriideid; Ta pidi lamama sõimes lehmade ja härgade ees» (tsiteeritud väljaandest: Martin Luther. Kodujutlused (kodupostill). Tallinn, 1936).

1534. aastal kirjutas Luther kuulsa jõulukoraali «Ma tulen taevast ülevalt», mille üks salm toob meie ette pildikese sõime pandud maailma Issandast: «Ka pange märki tähele: te sõimest mähkmeis leiate seal vaeses laudas magamas maailma Õnnistegija» (saksa keeles «So merket nun das Zeichen recht: Die Krippe, Windelein so schlecht, Da findet ihr das Kind gelegt, Das alle Welt erhält und trägt.»)

Nii on jõulusõime motiiv, olgu usulises kirjanduses, kirikulauludes või ülespanekuna linnades, kodudes ja kirikutes üle sugupõlvede inimesi köitnud, tuletades meile meelde, et maailma Looja on meie pärast vaeseks saanud, et meie võiksime pärida taeva rikkused.

 Illustratsioonid: Giotto di Bondone (1267–1337)

Mt 2:1 jj ja Lk 2:4 järgi on Jeesus sündinud Petlemmas. Ka siin on tegevuses teoloogia, mis otsib tõendust pühakirjast. Petlemm on Messiase tõotatud sünnilinn (Mi 5:1; Mt 2:5; Jh 7:42). Niisiis «peab» Jeesus olema sündinud Petlemmas. Nii võiks järeldada. Kuid ka siin ei vasta eeldused tõele. Messiase ootamine Petlemmast on ainult ühe eelkristliku apokalüptika paljudest messiaseootustest. Jeesuse ajal on küllalt messiaanlikke tulevikupilte, milles Petlemm ei etenda mingit osa (vrd näiteks Jh 1:20; 7:27!). Nii on ka ainult Matteusel kahest uustestamentlikust Petlemma-tunnistajast teatud huvi (Mt 2:5) Petlemma-traditsiooni pühakirja-teoloogilisel põhjendamisel. Luukal seda ei ole.

Petlemma vastu näivad kõnelevat need paljud kohad evangeeliumis, kus kõnet on Naatsareti Jeesusest, Naatsaretlasest, Galilealasest. Aga neid vormeleid ei tohi mõista teisiti kui Matteus ja Luukas, kes seda väljendusviisi tunnevad ja edasi annavad (Mt 13:54; Lk 24:19; Ap 10:38) ja kes siiski esindavad täie endastmõistetavusega Petlemma-traditsiooni. Nad näevad Petlemmas sünnipaika, Naatsaretis elupaika. Midagi ei ole argipäevasemat sellest vahest elupaiga ja sünnipaiga vahel, midagi ei ole Jeesuse puhul mõistetavam. Sest Joosep oli käsitööline, puusepp. Puutöö aga ei olnud vanas Palestiinas eriti paikne elukutse.

Petlemma kasuks kõneleb omakorda Jeesuse taavetlik päritolu. Taaveti suguvõsa tuleb koos Esraga Jeruusalemma (Esr 8:2). Asumiselt tagasitulnud asusid suguvõsade kaupa elama igaüks oma linna (Ne 7:6), igaüks oma pärandiossa ja linna (Ne 11:3.20). Davidiidide hõimukodu on aga Petlemm, Taaveti linn (1Sm 16:4; Lk 2:11). Sinna asusid Taaveti soost kojupöördujad elama. Ne 7:26 nimetatakse otseselt «Petlemma mehi». Ne 10:35 jaotatakse iga-aastasi puusaadetisi templikultuse jaoks suguvõsade vahel, kes on asunud elama Jeruusalemma ümbruskonnas. Tn 4:5 nimetatakse puiduhankijate hulgas eraldi Taaveti koda. Jh 7:42 ja mujal esineb Petlemm davidiidide keskuse eluasemena. On mõistetav, et mitte kõik Taaveti järeltulijad ei saanud püsivalt Petlemma elama jääda. Kuid Petlemm jäi alati keskuseks, ka omandiõiguslikult. Sest juudi pärimisõigus omistas suurt väärtust sellele, et suguvõsade vana omand säiliks en bloc.

Otsustav tähelepanek, mis kõneleb Petlemma poolt, on see, et juudi poleemika, mis leiab nii palju kritiseeritavat Jeesuse ja evangeeliumide juures, ei väida kordagi, et Jeesus olevat sündinud Naatsaretis, ei sea kusagil kahtluse alla tema sündimist Petlemmas. Vastupidi: Origenes kinnitab, et juudid lähevad Messia sündimise tõotusest Petlemma Jeesuse Kristuse sündimisest peale vaikides mööda. Ja tõepoolest, rabid võtavad selle küsimuse kohta sõna küll vanas (põhilises osas eelkristlikus) prohvetikommentaaris Mi 5:1 puhul, muidu aga ainult hilistes ja üksikutes juhuväljendustes. Origenese seletus on arusaadav: juudi poleemika ei saa Jeesuse sünnile vastu vaielda, seetõttu kustutab ta Petlemma sünagoogi messiaanlikest lõpuootustest, et mitte anda toitu usule Petlemma lapsesse, Jeesusesse Kristusesse.

Laps tuleb ilmale elamiseks kõlbmatus paigas, ühes tallis (Lk 2:7). Petlemma ümbruskonnas on veel tänapäeval arvukaid kaljusse raiutud koobastalle sõimedega, mis on tehtud kõvakstambitud savist. Juba apostellikul ajal näidati Petlemma lähedal «sünnikoobast», ja niihästi juudakristlikud evangeeliumid kui ka palestiina kirikuisad kõnelevad korduvalt Jeesuse sündimisest Petlemma koobastallis. Kristlikus kunstis jääb see traditsioon teatavasti veel kauaks elavaks.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

«Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses,» seisab apostel Pauluse teises kirjas Timoteusele (3:16). Pühakirja inspireeritusest tulenevalt on luterlaste jaoks Piibel ehk Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjutised Jumala sõnana «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid». Nii deklareeritakse konkordiavormelis (1577), ühes evangeelset õpetust määratlevas usutunnistuskirjas.

Kuid millised kirjutised kuuluvad Piiblisse ja omavad seega jumalikku autoriteeti? Kes ja millal on seda otsustanud?

Vana Testament, juutide pühakiri, on kirja pandud heebrea keeles. Kuid juba 3. sajandil enne Kristust tõlgiti see kreeka keelt kõnelevate juutide tarbeks kreeka keelde. Pärimuse järgi oli tõlkijaid 72, mistõttu kutsutakse seda tõlget Septuagintaks (ladina keeles «seitsekümmend»). Septuagintast sai kreeka keelt kõnelenud algkristlaste pühakiri ja seda kasutasid ka kreeka keeles kirjutanud Uue Testamendi autorid. Rabiinlik juutlus jäi heebreakeelse pühakirja juurde. Mõningaid Septuagintas esinevaid teoseid hilisemas juutluses ei tunnustatud – sellest ka erinevused heebrea pühakirja ning kirikus käibel olnud Septuaginta vahel.

Ortodokside ehk idakristlaste Piibel põhinebki Vana Testamendi osas Septuagintal. Uue Testamendi teoste loetelu on piiskopliku autoriteediga esitatud aastal 367 Aleksandria piiskop Athanasiuse ülestõusmispüha läkituses.

Katoliiklastel on autoriteetseks piibliväljaandeks ladinakeelne Vulgata (< Biblia Vulgata – ladina keeles «rahvakeelne Piibel»), mille tõlkis paavst Damasuse ülesandel (382. a) kirikuisa Hieronymus, kes oli asunud mungana elama Petlemma. Osade raamatute puhul piirdus Hieronymus olemasolevate ladinakeelsete tõlgete revideerimisega, ent heebrea pühakirja kuuluvad teosed tõlkis ta otse algkeelest. Hieronymus tegi vahet kanoonilistel ja kiriklikel teostel, s.t pühadel kirjadel ning teostel, mida loeti kirikus. Vulgata teksti on hiljem revideeritud ja 1979. aastal anti välja Nova Vulgata («Uus Vulgata»).

Laodikeia sinodil (toimus 360. a paiku) sätestati, et kirikus võib kasutada üksnes Vana ja Uue Testamendi kanoonilisi raamatuid. Aastal 393, 397 ja 419 fikseeriti pühakirja kaanon Püha Augustinuse juhatusel Hippo ja Kartaago kohalikel sinoditel. Loetelu piibliraamatutest esineb ka paavst Innocentius I kirjas Toulouse’i piiskopile aastast 405.

Aastal 1442 deklareeris roomakatoliku kiriku Firenze kirikukogu, et Vana ja Uue Testamendi, s.o Seaduse, Prohvetite ja Evangeeliumi autoriks on Jumal, sest mõlema lepingu pühad inimesed on kõnelenud Pühast Vaimust inspireerituna. Niisamuti esitas Firenze kirikukogu loetelu Piibli raamatutest.

Aastal 1546 kinnitas katoliiklik Trento kirikukogu vastusena protestantidele lõplikult Piiblisse kuuluvate teoste nimekirja, mis langes kokku nii Hippo ja Kartaago sinodite kui Firenze kirikukogu loeteluga. Vana Testamendi teostena loetleti viis Moosese raamatut, Joosua, Kohtumõistjate ja Ruti raamat, neli Kuningate raamatut, kaks Ajaraamatut, Esra, Nehemja, Toobiti, Juuditi, Estri ja Iiobi raamat, Psalter ehk 150 Taaveti laulu, Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul, Saalomoni Tarkuseraamat, Jeesus Siirak, Jesaja, Jeremija koos Paarukiga, Hesekiel, Taaniel, 12 väikest prohvetit ehk Hoosea, Joel, Aamos, Obadja, Joona, Miika, Nahum, Habakuk, Sefanja, Haggai, Sakarja ja Malaki raamat ning kaks Makkabite raamatut. Uue Testamendi teoste loetelu vastab sellele, mida me ka eestikeelsetest piibliväljaannetest tunneme.

+  +  +

Luterlike piibliväljaannete aluseks sai Vana Testamendi osas heebreakeelne masoreetlik (< masora – heebrea keeles «pärimus»), s.t juudi õpetlaste poolt paljude sajandite jooksul korrastatud pühakirjatekstide korpus, mis ei sisalda mõningaid Septuagintasse ja Vulgatasse kuuluvaid tekste. Usupuhastaja Martin Luther ei jätnud viimaseid siiski Piiblist välja, vaid asetas need Vana ja Uue Testamendi vahele ja varustas kuulsa pealkirjaga, mis eesti keeles kõlab nii:

«Apokriiva. Need on niisugused raamatud, mis ep ole küll nii kalliks peetud kui Pühakiri, mis on aga ometi head lugeda ja millest inimene samuti võib kasu saada.»

Apokriiva või apokrüüf tuleb kreekakeelsest sõnast apokryphos ja tähendab «salajane, peidetud». Apokriivaraamatud on: Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat, Toobit, Jeesus Siirak, Baaruk, 1. ja 2. Makkabite raamat, Estri raamatu lisad ning Taanieli raamatu lisad (Susanna, Beel, Lohemadu, Asarja palve, Kolme mehe kiituslaul ja Manasse palve).

Lutheri Piibli eeskujul sisaldavad ka paljud eestikeelsed piibliväljaanded apokrüüfe. Kui need kõrvale jätta, siis on protestantlikes piibliväljaannetes 66 teost – 39 Vana Testamendi raamatut ja 27 Uue Testamendi raamatut. Anglikaani kiriku Kolmekümne üheksa usuartikli 6. artiklis öeldakse apokriivade kohta: «Ja teisi raamatuid (nagu Hieronymus ütleb) loeb Kirik elamis- ja käitumisjuhisena, kuid ei pruugi neid ühegi õpetuse kehtestamiseks.»

Luterlikud teoloogid asusid seisukohale, et Jumalast inspireerituks tuleb pidada prohvetite ja apostlite poolt kirja pandud tekste nende algkeeles, s.t heebrea ja kreeka keeles. Õpetuslikult siduv on üksnes Piibli algtekst. Mis puutub Piibli kaanonisse, siis leiti, et ehtsaks saab pidada vaid neid teoseid, mida juudid Vana Testamendi ajal ja apostlik algkirik pühade kirjadena käsitasid. Luterlik teoloog Martin Chemnitz heitis oma teoses «Hinnang Trento kirikukogule» kontsiili-isadele ette, et nad ei teinud vahet Piibli kanoonilistel ja apokrüüfsetel kirjutistel. Samas ei esitata luterlikes usutunnistuskirjades – mille üks autoritest oli Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoni kõrval ka Martin Chemnitz – Piiblisse kuuluvate kirjutiste loetelu, nii nagu seda tehti Trento kirikukogul ja anglikaanide usuartiklites.

Luterlikus teoloogias kaldutakse rõhutama, et Piibli kaanon on ennast ise kirikus maksma pannud ja ei vaja inimeste poolset tunnustust – Jumala autoriteetne sõna tuleb lihtsalt usus vastu võtta. Kui nii, siis tuleks suhtuda ettevaatusega hilisematesse katsetesse Piibli kaanonit korrigeerida.

Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.

Mõlema suurevangeeliumi (Matteus, Luukas) alguslugudes peetakse Jeesust neitsi Maarja pojaks (Mt 1:20 jj; Lk 1:35). Kas Jeesuse imepärane sündimine on ajalooline fakt? Või on see üksnes usuväide, mis pääseb maksvusele alles pärastapostellikul ajal, esile kutsutud Js 7:14 ja antiikse maailma arvukate neitsistsünni-legendide poolt? Religiooniloolised «paralleelid» ei tõesta iseendast veel midagi ajaloolise teate vastu. Küll aga on tõsine probleem, et neitsistsünnist kõnelevad ainult Matteus ja Luukas, seevastu ütlusteallikas, Markus ja Johannes mitte.

Siiski, see vaikimine on ainult näiline. Kui neljas evangelist jutustab juba Jh 2:3, et Maarja arvestab Jeesuse imetegemisvõimega, siis eeldab ta endastmõistetavana, et ema tunneb algusest peale poja saladust. Veel vanemad ja suurema tõestusjõuga on aga ütlusteallika ja märkuse evangeeliumi kaks märkust juudi Maarja-poleemika alguse kohta.

Ütlusteallikast me saame teada, et Jeesust sõimati «söödikuks ja joodikuks» (Mt 11:19; Lk 7:34). Selle sõimusõna ehtsuses ei saa kahelda, sest see on kooskõlas kõigega, mida me teame Jeesuse hoiakust ja variserlike ringkondade reaktsioonist. Vanas palestiinajuutluses kasutati seda sõimusõnana inimese kohta, kelle päritolu oli ebaseaduslik ning kes oma eluviiside ja usuga reetis oma sündimise viga. Just selles mõttes võtsid variserid ja nende sõbrad selle võitlussõna Jeesuse vastu tarvitusele: ta on sohilaps!

Vanim evangelist ei esita eellugu ja tal pole seetõttu võimalust kõnelda kroonikuna Jeesuse sündimisest. Kuid Mk 6:3 saavad tema lugejad teada, kuidas Jeesuse kaasaegsed ja kaasmaalased nendest asjadest mõtlesid: «Kas ta pole see puussepp, Maarja poeg, Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks ka tema õed ole siin meie juures? Ja nad pahandusid temast».

Selle situatsioonile vastava, algse ja sel kujul ainult Markusel säilinud teate kandeulatust ei ole seni osatud hinnata, kuna ei peetud silmas juudi nimeandmise rangeid seadusi. Juuti nimetatakse tema isa järgi (näit. Johana ben Sakkai), loomulikult ka siis veel, kui isa on vahepeal surnud. Ema järgi nimetati teda ainuüksi siis, kui isa oli tundmatu. Samasugune tava valitseb araablastel, ka egiptlastel ja mutatis mutandis veel tänapäeva Euroopas.

Eeskirjad usust ärataganemise ja ebaseadusliku sünni kohta. Kui kedagi kahtlustatakse ärataganemises, siis tuleb uurida tema sünni asjaolusid. Sest sohilaps kaldub ärataganemisele ja jumalateotamisele. Niikaua kui sohilaps elab Jumala meelepärast elu, ei öelda tema sünni kohta midagi halba. Aga kui ta saab ärataganejaks, siis koheldakse halastamatult ja avalikult tema ebaseaduslikust sünnist. Sohilapsena iseloomustatakse inimest, kui teda nimetatakse ema nimega. Sest sohilapsel ei ole isa.

Järelikult tahavad juudid Mk 6:3 öelda: Jeesus on Maarja ja ainult Maarja poeg, mitte Joosepi poeg. Naatsareti elanikud vaikisid seni, et Jeesust säästa. Nüüd aga ütlevad nad selle välja, et astuda kohtulikult jälitatava apostaadi Jumalat teotava pretensiooni vastu välja. Viibimine kodupaigas tuleb teha tal võimatuks. Ja esialgu piisab selleks teotavast nimest: Jesua ben Mirjam.

Pärast Jeesuse surma muututakse selgesõnalisemaks. Ühes juudi suguharuregistris ajast enne aastat 70 esineb Jeesus «ühe abielunaise sohilapsena». Ilmselt juba evangelist Matteus tundis selliseid sünniregistreid ja võitles nende vastu (see on põhjus, miks ta nimetab Jeesuse sugupuus Mt 1:3 jj Taamarit, Rahabit, Rutti ja BAtsebat, naisi, kelle puhul nii või teisiti on teada midagi kahtlast). Hiljem nimetavad rabid Jeesust ilma pikemata abielurikkuja pojaks.

Ka samaarlased ja mandalased nimetavad Jeesust poleemilises mõttes Maarja pojaks, Jesus ben Mirjamiks. Tuleb küsida, kas selle poleemika algust ei tule otsida palestiina ristijate-kogudusest. Sest juba Lk 1:41 jj näib tundvat ristimisteoloogilist Maarja-poleemikat ning seda tagasi tõrjuvat, täpselt samuit, nagu Mt 1:3 jj eeldab rabiinlikku Maarja-poleemikat ja sõdib selle vastu.

Vastupidist pilti sellele laimule Maarja ja Jeesuse kohta pakub islami Jeesuse-traditsioon. Juba Koraanis nimetatakse Jeesust alati Maarja pojaks, Isa ibn Marjam. Ja klassikaline koraanikommentaator Abdallah Al-Baidawi seletab seda täielikult semi nimepraktika mõttes: ema nime kantakse siis, kui isa pole teada. Kuid sel nimetamisel ja seletusel on siin positiivne mõte, sest Jeesust peetakse islamis neitsi Maarja pojaks, kes on sündinud Jumala loomissõna läbi.

In summa: Jeesus oli Maarja, mitte Joosepi poeg. See on ajalooline fakt, mida tunnustatakse ühtviisi kristlaste ja juutide, sõprade ja vastaste poolt. See fakt on tunnuslik ja kahemõtteline, nagu kõik tõsiasjad Jeesuse ajaloos. Kristlased nägid siin jumalikku loomistegu. Juudid rääkisid Maarja abielurikkumisest. Sellest võitlusest tõlgenduse ja vastutõlgenduse vahel, mis Mk 6:3 ja Mt 11:19 järgi algas juba Jeesuse eluajal, on kasvanud välja suurevangeeliumide eellood, mis rõhutavad, et juba Joosep painutas end Jumala imeteo alla. Ta ei andnud Maarjat üles ega hüljanud teda, vaid võttis ta seadusliku naisena oma majja ning legitimeeris Maarja poja, andes talle ise nime. Selle teoga on Jeesus ühtlasi täiesti õiguspäraselt võetud vastu Taaveti kotta.

Vanaaja palestiinajuutluses oli kihlatud pruut kohustatud truudusele niisamuti nagu abielunaine. Kui ta murdis truudust, võis petetud mees ta lahutuskirjaga endast eemale tõugata või esitada tema kohta ametliku süüdistuse. Pruudi abielurikkumise karistus oli kividega surnuksviskamine. Pruudi kojutoomine peigmehe majja kuulus pulmade käigu juurde. Kui mees annab vastsündinule nime, siis tunnistab ta lapse bioloogiliselt või vähemalt juriidiliselt oma lapseks ja võtab ta sellega vastu oma perekonda koos kõigi sellega kaasnevate juriidiliste järeldustega.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

EELK peapiiskop Urmas Viilma puudutas Tallinna toomkirikus peetud advendikõnes ka mitmeid ühiskondlikke teemasid, väljendades muret ühiskonna lõhestamise ning demokraatia lagunemise pärast. Samuti käis peapiiskop välja ettepaneku rahvahääletusest usundiõpetuse küsimuses. Toome lugejateni mõned nopped peapiiskopi kõnest.

Rahvahääletus mittekonfessionaalse usundiõpetuse küsimuses

«Eesti kristlased tunnevad muret, et Eesti viiesajas munitsipaal- ja riigikoolis ei ole erinevalt enamikust Euroopa riikidest võimalik endiselt omandada religioonialaseid üldteadmisi. Usundiõpetus on muudetud osaliselt kättesaadavaks vaid 14 protsendile meie koolidest ja sealgi peamiselt vaid väikesele osale seda valikainet õppivatele õpilastele gümnaasiumiastmes. Põhihariduse osaks on usu ja usundite alased teadmised vaid kristlikes erakoolides, kus käesoleval aastal õpib kokku 2 700 õpilast. Neist 850 ehk ligi kolmandik luterlikes koolides.»

«EELK konsistoorium on algatamas petitsiooni, millega kutsume Eesti rahvast üles pöörduma Eesti Vabariigi Riigikogu poole ettepanekuga korraldada Eestis rahvahääletus küsimusega: Kas toetate mittekonfessionaalse usundiõpetuse lülitamist põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka?»

«Selle rahvahääletuse eeskujuks on täpselt sajandi eest, 1923. aastal, toimunud rahvahääletus, mis tõi mõni aasta varem kooliprogrammist välja heidetud usuõpetuse kohustusliku ainena Eesti koolidesse tagasi. Olukorras, kus inimeste loomupärane religioossus ei ole kuhugi kadunud, on vastutustundetu jätta iga uus põlvkond riikliku hariduspoliitika tulemusena teadlikult ilma usualastest teadmistest ja vastavast haridusest.»

Perekonnaseaduse muutmine lõhestas ühiskonda enam kui miski muu

«1989. aastal Pühtitsa nunnakloostris asutatud Eesti Kirikute Nõukogu, mis ühendab kümmet Eestis tegutsevat kristlikku kirikut, püüdsid ühiselt suve hakul toimunud seadusemuudatuste «rallil» koalitsioonipoliitikutega asjatult sammu pidada. Koalitsioon muutis seaduseid kiiremini, kui suutis nende muudatuste vajadust rahvale või opositsioonile selgitada.»

«Ei ole kahtlustki, et perekonnaseaduse rapsiv muutmine lõhestas ühiskonda enam kui miski muu viimastel aastatel. Vaevalt soovisid vähemused, et neid üksteise vastu nii reljeefselt välja mängitakse. Tegelikult elatakse samas Eestis, hingatakse sama õhku, usutakse sama Jumalat ning muretsetakse ja rõõmustatakse ühiselt kõigi nende asjade üle, mis ühiskonnas toimuvad. Elatakse üksteise kõrval ja üksteisega koos.»

Vastastikune obstruktsioon tähendab demokraatia lõppu

«Eesti juhid käituvad oma rahvaga puhuti nagu peenhäälestatud tehisintellekt, millel on hästi toimivad algoritmid, kiire ja steriilne käekiri, tehislik viisakus ja empaatia, mille varjus ei ole võimalik tunda inimlikku soojust, siirust ega mõistmist.»

«Seaduste pealesurumine on samasugune obstruktsioon nagu nende vastuvõtmise takistamine. Vihasel toonil vihase kõne talitsemine tekitab juurde ainult hillitsetud vihkamist. See, et Peltsebuliga ei saa Peltsebuli välja ajada, seisab kirjas juba Piiblis. Obstruktsiooniga ei ole obstruktsiooni võimalik võita. Vastastikune obstruktsioon demokraatia esiteostajate poolt tähendab lõpuks demokraatia suitsiidi.»

Koalitsioon peab aja maha võtma

«Aeg tuleb maha võtta ja seda esmalt nende poolt, kelle käes on (häälte)jõud ja võim. Süvariigi mõjukad võivad anda ju teistsugust nõu, kuid Jumalariigi mõjukate nõu on tunnistada oma vigu. Ainult see, kes on teinud vigu ja neid tunnistab, oskab neid edaspidi vältida ja andeks paluda, et vigadest õppinuna eluga edasi minna. Tehisintellekt ei tee enda arvates vigu. Rahva valitsejad ei tohi aga sama robotlikult valitseda. Palju on uhkust, vähe alandlikkust. Peaks olema vastupidi, sest «uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust», ütleb juba pühakiri (Õp 16:16).»

Juht peab mõtlema esmalt inimestele

«Iga juht, kes soovib olla näoga rahva poole, peab mõtlema esmalt inimeste, mitte majanduse päästmisele. Veelgi südametum on päästa majandust inimeste, eriti madalapalgaliste, perede ja eakate arvelt. Oluline on leida tasakaal.

Ainult majandust päästes jäävad valitsejad üksi. Abivajajate ja nõrkade toetamisele tullakse aga appi ja ollakse valmis ühiselt panustama. Juhid, kes hoolitsevad oma inimeste toimetuleku eest ja otsivad poliitilist ühisosa enam kui omaenda õigust, pälvivad rahva toetuse ja lugupidamise. Vastasel korral sulab rahva usaldus nagu küünlaleegi kohale laskuv lumehelves. Seda juba näeme.»

Kirik ja jõulurahu

«Kiriku ülesanne on olla inimeste kõrval ka selles veidraks muutunud programmeeritud masinavärgis – aidata inimestel sündida, koos nendega elada ja hingata ning lõpuks, aja täis saades, juhatada inimesed väärikalt igavikku, kus ootab neid kuningas Kristus. Just rahu ja armastuse külvajatena tegutsedes saabub meile ka uus aasta rahuaastana. Advendi- ja jõuluaeg aitab meil selleks oma hingekeeled häälde seada.

Mõeldes jõululapsele, kes rahutusse maailma sündides tõi kaasa rahu ja rõõmu, soovin, et selle aasta jõulude ajal laskuks sõjakära asemele vaikus ja rahu ning kodusel Eestimaalgi lõpeks vaen ja riid. Õnnistatud advendiaja algust ja rahulikku jõuluootust!»