Kristlik teoloogia kasutab patust rääkides erinevaid mõisteid. Mida mõeldakse pärispatu ehk algpatu, põhipatu ja surmapatu all? Vaatleme põgusalt lääne kiriklikus õpetustraditsioonis väljendatud seisukohti.

Pärispatt ehk algpatt (peccatum originale)

Katoliku kiriku õpetuse kohaselt «on kahte liiki pattu: pärispatt ja isiklik patt. … Pärispatt on patt, millega me kõik sünnime ja mille me saame kaasa pärandina meie esiisalt Aadamalt. … Isiklik patt on see, mille me ise toime paneme siis, kui me juba suudame oma mõistust kasutada.» (Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium. Väike katekismus)

«Koos püha Paulusega on Kirik alati õpetanud, et inimestel lasuv mõõtmatu viletsus ning tema kalduvus kurjale ja surmale pole mõistetav lahus Aadama patust ning tõsiasjast, et ta on meile edastanud patu, millest oleme juba sündides nakatatud ja mis kujutab endast «hinge surma»… Selle usutõe kindluse tõttu ristib Kirik isegi väikseid lapsi, kel pole isiklikku pattu. … Mil moel on Aadama patt saanud kõigi tema järeltulijate patuks? … Kui Aadam ja Eeva kiusajale järele andsid, panid nad toime küll isikliku patu, kuid see patt haarab tervet inimloomust, mida nemad patu tagajärjel langemisjärgses seisundis edasi annavad. … See on patt, mida sigitamise kaudu tervele inimkonnale edasi antakse, mis tähendab algsest pühadusest ja õiglusest ilmajäetud inimloomuse edasiandmist. Seetõttu on pärispatt «patt» ülekantud tähenduses: ta on «päritud», mitte isiklikult toimepandud patt, ta on seisund, mitte tegu.» (Katoliku kiriku katekismus, 403, 404)

Luterlased selgitavad pärispatu tähendust järgmiselt:

«Edasi õpetatakse, et pärast Aadama langemist on kõik inimesed, kes loomulikul teel sünnivad, patus eostatud ja sündinud, see tähendab, et nad on emaihust peale täis kurje himusid ja kalduvusi ja neis ei saa loomu poolest olla tõelist jumalakartust ja tõelist usku Jumalasse; ja et see kaasasündinud haigus ja pärispatt on teoline patt ja mõistab kõik, kes pole ristimise ja Püha Vaimu läbi uuesti sündinud, Jumala igavese viha alla.» (Augsburgi usutunnistus, artikkel II)

«…patt on maailma tulnud Aadama, üheainsa inimese kaudu, kelle sõnakuulmatuse pärast on kõik inimesed patused ja surmale ning kuradile allutatud. See ongi pärispatt ehk peamine patt.» (Martin Luther, Schmalkaldeni artiklid)

«…kristlased ei pea patuks pidama ja tunnistama mitte ainult tegelikke Jumala käskudest üleastumisi, vaid et ennekõike tuleb patuks pidada ja tunnistada just seda kohutavat, hirmsat pärilikku tõbe, mis rikub ära kogu loomuse, jah, seda tuleb pidada lausa «põhipatuks» [Hauptsünde], mis on kõigi tegelike pattude juur ja allikas…» (Konkordiavormel, Solida declaratio)

Seitse põhipattu

Mõnikord räägitakse eesti keeles seitsmest surmapatust (näiteks ka inglise keeles: seven deadly sins), kuid õigem on neid nimetada põhipattudeks, sest neile on võimalik tagasi viia kõik muud patud ja pahed.

Seitse põhipattu on katoliku kiriku katekismuse kompendiumi (e. k. 2008) järgi: uhkus, ihnsus, kadedus, viha, himurus, aplus ja laiskus.

Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium ehk väike katekismus loetleb põhipatte järgmiselt: «on olemas seitse põhipattu: kõrkus, ihnsus, ebakasinus, viha, ebamõõdukus, kadedus ja laiskus. … Neid nimetatakse põhipattudeks, sest nad on muude pattude ja pahede allikaks.»

Surmapatt

Surmapatt tähendab katoliku õpetuses rasket pattu, mis on toime pandud täie teadmise ja nõusolekuga:

«Surmapatt ehk raske patt on jumalikust seadusest üleastumine mõnes tähtsas asjas, kui see toimub täie teadmise ja vaba tahtega. … Seda pattu nimetatakse surmapatuks, kuna see surmab hinge, see tähendab, röövib temalt Jumala armu, nimelt üleloomuliku elu ja teeb patustaja igavese hukatuse vääriliseks.» (Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium. Väike katekismus)

«Patte tuleb hinnata nende raskuse alusel. Pühakirjas sisalduva (vrd 1 Jh 5:16–17) eristamise surmapatu ja andeksantava patu vahel võttis üle Kiriku pärimus. Seda kinnitab ka inimeste kogemus. …Surmapatt hävitab Jumala seaduse vastu toimepandud raske eksimuse tagajärjel armastuse inimese südames. Seda tehes pöördub inimene ära Jumalast kui oma viimsest eesmärgist ja õndusest ning eelistab Temale mõnda madalamat hüve… Surmapatuga on tegemist siis, kui üheaegselt esinevad järgmised asjaolud: «Surmapatt on selline patt, mille puhul on eksitud kaalukas asjas ja mis on toime pandud täie teadlikkusega ja täieliku nõustumisega»… Surmapatt nõuab täit teadlikkust ja täielikku nõusolekut. See eeldab teadmist teo patusest iseloomust ja vastuolust Jumala seadusega. See eeldab ka piisavalt vabatahtlikku nõusolekut, et tegemist oleks isikliku valikuga. Süüdiv teadmatus ja südame paadumine (vrd Mk 3:5–6; Lk 16:19–31) ei vähenda, vaid suurendavad patu vabatahtlikku iseloomu… Surmapatt on niisamuti nagu armastuski inimese vabadusest tulenev võimalus. See hävitab meis armastuse jumaliku vooruse ja toob kaasa pühitseva armu seisundi kaotamise. Kui seda ei hüvitata kahetsuse ja Jumala andeksandmise läbi, on selle tagajärjeks väljajätmine Jumala kuningriigist ja igavene surm põrgus, kuna meie tahtel on võime teha lõplikke ja pöördumatuid valikuid. Ehkki me võime hinnata, et üks või teine tegu kujutab endast rasket eksimust, peame me kohtumõistmise teiste isikute üle jätma Jumala õigluse ja halastuse hoolde.» (Katoliku kiriku katekismus, 1854–1861)

Advendiaeg on liturgiline periood, mil Kirik valmistab meid ette jõuludeks. Nelja nädala jooksul kutsub Kirik meid jagama Iisraeli patriarhide ja prohvetite ootust, kes igatsesid Messia saabumist Tema kahekordses tulemises, nii armus kui auhiilguses. Kuid on veel kolmaski tulemine: Jeesuse Kristuse armurikas tulemine meie hinge.

Kristus on tulnud ja tuleb taas

Vana Testamendi prohvetid kuulutasid Kristuse tulemist. Kuid nende sõnad osutavad kahele erinevale ajaloosündmusele. Ühelt poolt on mõeldud halastuse tulekut, Jumala Poja inimlikku eksistentsi madaluses, et meid meid lunastada; teiselt poolt õigluse saabumist, kui Jeesus Kristus ilmub täies aus ja väes aegade lõpul, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Advendiaja liturgilistes tekstides räägib Kirik kordamööda ühest ja teisest tulemisest, mõnikord ilma vahet tegemata, nagu seda tegid ka prohvetid.

Armule järgneb õiglus

Kohtuotsus, mille Jeesus Kristus siia maailma tagasi tulles langetab, sõltub sellest, kuidas Teda on pärast esimest tulemist vastu võetud. See jumalik kohtuotsus lahutab hea ja halva.

Ta eraldab endast kõik need, kes on maa peal Kristust salganud, ja lahutab nad igaveseks neist, kes on Talle ustavad. Ja Ta kogub enda ümber need, kes on Teda järginud, et teha neist Jumala lapsed.

Me peame Tema tulemist tervitama

Nende kahe ajaloosündmuse vahele jääb Kristuse kolmas tulemine: Tema armu tulemine meie hinge. Kristuse vastuvõtmine koos kõige sellest tulenevaga (lunastus, ilmutus, kirik, sakramendid) äratab meie hinges uue elu armus. Ja kohtuotsus, mille Ta oma viimasel tulemisel välja kuulutab, sõltub sellest, kas me oleme Ta vastu võtnud. Ta juhib enda järel kõik need, kes võtsid Teda vastu usu ja armastusega, oma Isa kuningriiki.

Astu advendiaega

Kas sellel kolmekordsel tulemisel pole mitte sama eesmärk? Tõepoolest, Jumala Poeg alandas end inimeseks saades, et pakkuda meile oma armu aardeid, et tuua meid tagasi oma Isa juurde, juhatades meid Tema taevasesse kuningriiki.

Advendiajal kutsub Kirik meid omaks võtma patriarhide ja prohvetite igatsust ja usukindlust.

Jõulude, Issanda lihakssaamise pühade lähenedes soovib Kirik, et me püüdleksime selle poole, et Jeesus tuleks armu läbi meie hinge ja et me oleksime seega Tema väljavalitute hulgas, kui Ta aegade lõpus kõikvõimsa kohtumõistjana tagasi tuleb.

Armsad usklikud, sõbrad ja toetajad, ajaloos on üsna sageli juhtunud, et maailm on oma hämmastuseks üles ärganud teistsugusena. Näiteks kristluse algsajanditel ärkas maailm ühel hetkel üles «ariaanlikuna», kui kasutada kuulsat Püha Hieronymuse väljendit. Samamoodi ärkas 16. sajandil kolmandik Euroopast üles protestantlikuna. Tegelikkuses ei tekkinud need nähtused üleöö, vaid neid valmistati ette järk-järgult. Sellegipoolest tundusid need üllatavana, sest kaasaegsed ei mõistnud neid katastroofe ette valmistanud erinevate sündmuste tõsidust ega mõistnud nende tagajärgi. Selles mõttes ärkasid terved rahvad üles ariaanlaste või protestantidena, ja kui nad sellest aru said, oli juba hilja.

Kahjuks me oleme praegu sarnases olukorras. Me näeme enda ümber asju, kommentaare ja algatusi, mis meid šokeerivad, kuid ei pruugi hoomata kogu nende ulatust. Sageli tajutakse neid elemente asjadena, mis mõjutavad küll teisi, kuid mis ei mõjuta mitte kunagi meid. Me teame kõike seda, me vihkame kõike seda, kuid millegipärast ignoreerime seda igapäevaelus. See tähendab, et meie silmad ei ole alati täielikult avatud, et mõista nende tõsiasjade mõju ja ohtusid nii meile endale kui iseäranis meie lastele. Tuleb selgelt välja öelda: maailmast on saamas üleüldine Soodom ja Gomorra. Me ei pääse sellest mujale kolides, sest see muutus on üleüldine. Peame jääma rahulikuks, kuid valmistuma kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, et mitte üles ärgates üllatuda.

Üleüldine Soodom ja Gomorra

Ei ole lihtne esineda hukatuse prohvetina, kuid mõnikord pole seda võimalik vältida. Saatanlik kultuur juurdub maailmas iga päevaga üha enam. Pärast Jumala tagasilükkamist usust taganemise ja ateismiga soovib kaasaegne inimkond Teda täielikult asendada. Ja tulemused on saatanlikud. Inimene on see, kes väidab, et määrab kindlaks, mis on hea ja mis on kuri. Ta kinnitab oma õigust valida, kas elada või surra, olla see või olla too, anda elu või suruda see alla... Ühesõnaga otsustada kõike, mis peaks olema Jumal otsustada, ja seda universaalselt.

Kuid kõige hullem on ilmselge tahe peale suruda neid jäledaid põhimõtteid süütutele. Erilist tähelepanu pööratakse lastele ja noortele, eesmärgiga tutvustada neile juba varakult seda uut nägemust reaalsusest, rikkuda neid ja õpetada neile seda, mida peaksid teadma ainult täiskasvanud, aga ka seda, mida täiskasvanudki ei peaks teadma mõnes sellises ühiskonnas, mis on endiselt inimlik ja terve. Moraalses mõttes on olemas tõeline tahe hävitada süütus seal, kus see loomulikult olema peaks. Me oleme just selles etapis. Probleem pole mitte ainult patus, mis tungib maailma ja saastab kõike, mis tema teele jääb, vaid ka selles, et see kõik on heaks kiidetud ja peale surutud. See on märk sellest, et Jumal, kelle inimene on hüljanud, on omakorda jätnud inimese saatuse hooleks.

Jumala tagasilükkamise tagajärjed

Uues Soodomas on usk ja armastus lõplikult andnud koha valedele ja isekusele.

Juba Püha Paulus kirjeldas usust taganemise lõpptulemust üksikasjalikult ja ühemõtteliselt:

«sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks… Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel… Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte… Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku – et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt –, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad» (Rm 1:21jj).

Kirikuliikmete nõtrus

Sellise olukorraga silmitsi seistes on Kirik, mis kasvas välja [II Vatikani] kirikukogust, ummikus. See oli vältimatu alates päevast, mil tõe kuulutamise asendas dialoog. Tahe kohaneda maailmaga, aktsepteerida seda sellisena, nagu see on, ilma selle kõrvalekaldeid hukka mõistmata, sellega enam silmitsi seismata – see tahe kannab oma ülimaid vilju. Juba praegu on Kirikus märkimisväärne hulk neid, kes avalikult pooldavad ülalmainitud jäleduste aktsepteerimist. Näib, et Kiriku teised osad ei tea enam, kuidas neile vastu seista. Ühesõnaga, kõik on valmis uueks Soodomaks ja Gomorraks.

Vajadus asjakohaste abinõude järele

Esimene tingimus mistahes võimaliku lahenduse puhul on avada silmad ja mõista, et see uus paradigma mõjutab meid kõiki. Domineerides kultuuris, on see seega kõikjal: keeles, moes, kunstis, etendustes, tänaval. See on sõnumites, mida me pidevalt saame, sest see on meie aja prisma, mille kaudu kõik filtreeritakse ja esitatakse. Me peame seda endale üha rohkem teadvustama – õhk, mida me hingame, on mürgitatud, internet, millega oleme sunnitud üha rohkem koos elama ja mida me peame tarbima, on mürgitatud ja see kannab katku ka kõige kaugematesse nurkadesse. Kõik see mõjutab meid tingimata. Ja taaskord on selle kohutava mürgi suhtes kõige haavatavamad lapsed ja noored, alustades meie oma perest.

Kristlik kangelaslikkus: selle kaks olulist tunnust

Aga mis siis saab, kui me oleme oma silmad avanud? Kui Jumal lubab kurjuse sellist kõikehõlmavust, seda uut paganlikku impeeriumit – ulatuses, mida pole varem olnud –, on selle eesmärk kindlasti äratada kristlikku kangelaslikkust kogu maailmas. Me ei saa elada väljaspool seda impeeriumi, kuid me saame elada selles ilma, et see meid muserdaks. Me suudame selle üle elada sedavõrd, kuivõrd me ise ennast «diskrimineerime» ehk sellest eristume.

Sellel kangelaslikkusel, mida kristlased on juba paganlikes impeeriumides üles näidanud, on kaks iseloomulikku joont.

Esiteks saab see alguse, seda toidetakse ja see areneb varjus. See vajab kasvamiseks kaugust. See vajab palvet, et kasvada Jumala armastuses ja patu kõige radikaalsemas vihkamises. Seda ei saa teha ühe päevaga. Suured välised teod, mis seda kangelaslikkust väljendavad, on alati olnud aastatepikkuse varjatud püsivuse ja järeleandmatu visaduse tulemus. Risti kangelaslikkuse eelduseks on sõime ja Naatsareti kodu hämarus. Lõpliku visaduse pälvivad vaid need, kes oma igapäevaelus, oma kõige tavalisemates tegemistes on suutnud end kaitsta kurja eest ja hoiduda patust kangelaslikkusega, mida ainult Jumal – kes on südamete läbikatsuja – näeb ja tasub. Välised deklaratsioonid ja teod ilma puhta südameta, ilma tõelise sisemise pöördumiseta võivad jätta meid illusioonidesse, isegi silmakirjalikkusse. Aabrahamil oli see puhas süda, mis oli suunatud üksnes Jumalale, ja see võimaldas tal hoida eemale kõigest, mida Soodom esindas. Lott – kuigi ta oli õiglane mees (2 Pt 2:7–8) –, otsustas siiski asuda elama Soodomasse ja sinna jääda: kõigele vaatamata meeldis talle sealne miljöö ja kahjuks ei pääsenud ta lapsed selle halbadest mõjudest.

Selle kangelaslikkuse teine ​​tunnusjoon, mis peab samuti aastate jooksul ilmsiks saama, on radikaalne eneseandmine. See on ühemõtteline märk armastusest. Usu tunnistamine on tõhus ainult siis, kui sellega kaasneb tõeline suuremeelsus iseenda andmisel Jumalale, kes paneb meid armastama kõike, mida Ta armastab, nii nagu Tema seda armastab, ja vihkama kõike, mida Ta vihkab, nii nagu Ta seda vihkab. Ilma selle armastuseta ei saa meil olla ka seda vihkamist. Ja ilma selle vihkamiseta ei saa me vastu seista ahvatlusele, mis muutub üha peenemaks, sügavamaks ja kõikehaaravamaks, ahvatlusele, millest Loti perekond ei pääsenud täielikult.

Credidimus caritati: kolm privilegeeritud relva

Avagem siis oma silmad, avagem oma laste silmad, enne kui ärkame uue Soodoma poolt ära neelatuna. Õpetagem kõigepealt oma lapsi nii oma eeskuju, armastuse kui vihkamisega. Ärgem viivitagem nende kaitsmisel. Eemaldagem oma kodust kõik, mis võiks aidata levitada maailma vaimu – ilma kompromissideta, leebe ja terve otsustavusega. Ärgem olgem naiivsed ega nõrgad: ükski perekond, mitte keegi ei tohi uskuda, et nad pole ohus. Rikutus on juba palju sügavamal, kui me arvame, ja selle edenemine on peatamatu.

Samas ärgem unustagem, et see lahing on põhimõtteliselt üleloomulik. Me ei saa saatanlikele pettustele vastu üksnes loomulike vahenditega. On kolm peamist üleloomulikku vahendit, mida me peame ikka ja jälle uuesti avastama.

Esimene on püha missa: selle kaudu jätkab meie Issand kuradi ja patu alistamist. Meil on võimatu ülehinnata selle vahendi väärtuslikkust ja loota sellele ülemääraselt. See on meie altaritel pakutav kallis veri, mis hoiab kuni aegade lõpuni alal puhtuse ja neitsilikkuse tekitamise jõu, isegi uue Soodoma keskel. Missa on meie Issanda armastust hingede vastu väljendav meistriteos ja see toidab neis hingedes sama armastust, mis teeb nad tugevaks kuni eneseandmiseni välja.

Teine vahend on püha roosipärg. See nii tavaline vahend tuleb meie peredes uuesti avastada. Peame selles nägema viisi, kuidas üha enam süveneda meie Issanda ja Jumalaema elu suurtesse saladustesse. Selle kaudu saame me oma Emast juhindudes neid jäljendada enese ohverdamisel Jumalale ning nende ohvrimeelsuses ja puhtuses. Kahjuks ei suuda me mitte alati leida ühiseks palvetamiseks vajalikku aega. Roosipärg peab jääma igapäevaseks palveks ennekõike meie pere keskel. Me peame oma päeva korraldama selle ümber. Peredes, kus see on reegliks, kannab laste sihikindluse arm vilja.

Kolmas vahend püsivuse saavutamiseks on praeguses olukorras kindlasti kõige spetsiifilisem: see on Maarja pärispatuta süda. Oma ettehoolduses tahtis meie Issand pakkuda meile varjupaika Soodoma ja Gomorra keskel. Me peame sellesse varjupaika sisenema. See tähendab, et me peame looma oma südame ja Neitsi südame vahel sellise läheduse, et saaksime tunda ja imetleda Neitsi sisemist elu, jagada tema soove, rõõme, muresid ja muresid. Peame jagama ka ja ennekõike tema valmisolekut teha tingimusteta koostööd päästetöös.

Mida me siis selles südames avastame, mida me mujalt ei leia? Eelkõige leiame me vastupandamatu headuse, mis muudab hinged võitmatuks. Seal peitub võidu saladus ning sealt see tuleb leida. Kui hing tõeliselt armastab, on ta valmis seisma silmitsi mis tahes katsumusega. Kõik õigustatud ja mõistetavad hirmud kaovad; kõik nõrkused kaovad; kangelaslikkus muutub võimalikuks. Tõepoolest, kõik see, mida me eelnevas mõtiskluses just mainisime, on radikaalse armastuse küsimus. Tõeline armastus, ligimesearmastus, mille Jumal meie südamesse valab, on alati ülekaalus. Kui armastus valitseb, siis see allutab. Armastus, millest me räägime, ei ole nõrkuse, vaid tugevuse sünonüüm. See on relv, millele miski ei suuda vastu seista. Ainult märtrisurma valmis hingede armastus võib võita isekuse ja ebapuhtuse impeeriumi üle. Ja just Neitsi südames me leiame eeskuju ja selle armastuse allika, mida maailmas enam ei eksisteeri, kuid mis peab olema meie oma. Credidimus caritati.

Jumal õnnistagu teid kõiki!

Menzingen, 3. september 2022,

Püha Pius X pühal

Don Davide Pagliarani, kindralülem

Kristuse tulemise ehk adwendiaeg on kirikuaastas ajajärk, mis on rikkaim mitmesuguste tähenduste poolest. Kuna kõik teised kirikuaasta tähtpäewad, erandi moodustab siin waid pikk pühadeta aeg pärast Kolmainu Jumala püha, wihjawad m i n e w i k u l e, s.t. nad tuletawad meelde sündmusi, mis kord on olnud, siis tuletab adwendiaeg ka olnut meelde, aga mitte ainult seda. Adwendiaeg näitab ette tulewikule, aga ta haarab samahästi ka o l e w i k k u. Seda iseloomustab juba selle sõna tähendus, millega seda aega nimetatakse.

Adwendiaeg on tuletatud sõnast adventus, mis tähendab «tulekut», «saabumist», ja seda tarwitatakse ühenduses Kristusega. Kristuse tulekut ja saabumist tuletame meie sel ajal meelde. Aga see Kristuse tulemine ei ole ühe-, waid mitmekordne; õieti kolmekordne: ta on tulnud, ta tuleb praegu ja tuleb tulewikus. Igaüks, kes tunneb Püha Kirja, teab, et Püha Kiri kõneleb Kristuse tulemisest kolmes mõttes: kord sellest, kes on tulnud, kord sellest, kes kord tuleb, ja kord jälle sellest, kes igapäew – nii siis olewikus – tuleb meie juurde. (Joh. ilm. 1, 8.) Muidugi ei taha meie selle juures unustada seda, et adwendiajal tuletatakse esijoones meelde tema tulekut maailma ligi 2000 aastat tagasi. Samuti on adwendiaeg ettewalmistusajaks pühadele, kus tuletatakse meelde Kristuse inimesekssaamist. Nii on Kristuse tulemisaeg ettewalmistuseks jõuludele, nagu kannatamisaeg ülestõusmispühadele.

Sellega on ühendatud laiem tähtsus:

temaga algab kirikuaasta.

Jõulud on kirikuaasta esimesed pühad, mis meie silmade ette seawad neid tegusid, mida Jumal on teinud meie lunastamiseks. Kristuse inimesekssaamine on esimene niisugustest tegudest. Aga iga algaw kirikuaasta tuletab meile ka meelde Kristuse alatist tulemist meie juurde sõnas ja sakramendis, kus ta täidab oma tõotuse: «Waata, ma olen iga päew teie juures maailma otsani.» (Matt. 28, 20.) Selles mõttes kõneldakse Kristuse armurikkast tulemisest meie juurde. Sealjuures ei tohi me aga unustada, et see armuaeg kord lõpeb. Nõnda juhatab siis see mõte Kristuse praegusest tulemisest selle juurde, mil Kristus wiimaks tuleb wäes ja auhiilguses ja teeb lõpu armuajale, aga ka maailmaajale.

Nende üldiste, Kristuse tulemisaja tähendust puudutawate sõnade järgi peatuksime pisut selle tähtaja t e k k i m i s e  juures. Kuna, nagu eelpool nimetatud,

adwendiaeg on esijoones ettewalmistusaeg jõuludele,

siis muidugi ei saanud seda aega olla enne, kui hakati pühitsema jõule. Jõulud aga – tänapäewal kõige armastatumad kristlikud pühad – kuuluwad suurte pühade seas nooremate hulka.

Jõule hakati teatawasti üldiselt pühitsema 4. sajandi keskel. Nimetamata ülestõusmispühi, mida hakati pühitsema, kui mitte juba apostlikul ajal, siis warsti pärast seda, ja milledele järgnesid pea nelipühad, on tänapäewal iseseiswa püha tähtsuse kaotanud Kristuse ilmumise püha (6. jaan.; seda püha pühitsetakse tawaliselt misjonipühana) jõuludest palju wanem. See tähendab seda, et wana kirik näis panewat rohkem rõhku Kristuse ilmumisele, kui ta sündimisele. Aga warsti pärast seda, kui jõule hakati pühitsema sel ajal, kui meie seda teeme, leidus juba Gallias, praegusel Prantsusmaal jälgi Kristuse tulemisaja pühitsemisest. Üldiselt hakati adwendiaega pühitsema 6. sajandil.

Wanimal ajal algas adwendiaeg 10. nowembrist (mardipäewal) ja kestis 10 päewa. Paawst Gregor 1. ajal (590–604) peeti 4 Kristuse tulemise pühapäewa, milledele lisandus weel 5. pühapäew enne jõule. Praegu kõigub adwendiaja kestus 28 ja 22 päewa wahel, olenewalt nädalapäewast, millele langeb esimene jõulupüha. On see (nagu läinud aastal) pühapäewal, siis algab adwendiaeg juba 27. now. ja on kõige pikema kestusega. Langeb aga esimene jõulupüha esmaspäewale (nagu tänawu), siis on jõululaupäew ühtlasi neljas Kristuse tulemispüha ja adwendiaeg algab alles 8. detsembril ja on kõige lühem. Gregor 1. peale peetakse 4. Kristuse tulemispüha ja esimese adwendipühapäewaga algab ühtlasi kirikuaasta.

Kuna adwendiaeg on oma mitmekesisest tähendusest hoolimata esijoones ettewalmistusaeg jõuludele, siis järgneb sellest ka ta eriline kiriklik iselaad:

adwendiaeg on patukahetsuseaeg.

Sest enne kui Kristus ilmus meie lihas kui armas Poeg, kellest Isal oli hea meel, käis ta eel prohwetitest ennustatud Ristija Johannes, kes kutsus lisraeli rahwast patutahetsemisele ja meeleparandamisele ja walmistas nõnda Issandale teed. Ka tänapäew wõime meie oma südames sellele Issandale teed walmistada, kui meie kuuleme seda meeleparandamise jutlustajat. See tähendab seda, et ainult siis tohime pühitseda õnnistatud ja rõõmsaid jõulupühi, kui oleme end selleks õige meeleparandamisega ette walmistanud. Ja nõnda on adwendiaeg olnud algusest peale patukahetsuse ajaks. Jumalateenistustel ei lauldud kuni jõuluni, nagu kannatamisajalgi, «Au olgu Jumalale kõrges». Altarikatted olid lilla wärwi, nagu kannatamisajalgi. Adwendiajal ei toimunud mingeid lõbustusi ega peetud pulmi. Katoliku kirikus on Kristuse tulemise ajal paastu aeg nagu enne ülestõusmispühi.

Paljudes luteri kirikutes peetakse adwendiajal erilisi nädalajumalateenistusi. Mõnes kohas on aga need päris tundmatud. Samuti peetakse aga teistes kohtades perekondlikus ringis adwendiõhtuid, kus süüdatakse adwendipuul küünlad põlema ja lauldakse Kristuse tulemiseaja laule. Wiimane komme on mitmel pool kaswamas ja kuigi sellele ei saa anda wäga suurt tähtsust, wõib ometigi selle üle rõõmustada.

Kirikliku aja iselaad ja tähendus peegeldub esijoones nn. p er i k o o p i d e s. Perikoopideks nimetatakse pühakirja kohti, mis juba wanaaja kirikus olid iga pühapäewa ja püha jaoks kindlaks määratud ja milledele lisaks on hilisemal ajal hakatud tarwitama teisi tekste. Need pühakirja tekstid on walitud nõnda, et nad pühaga ühenduses olewat õndsuslugu iseloomustawad. Eriti käib see adwendi pühapäewade tekstide kohta. Nelja Kristuse tulemisaja pühapäewa ewangeeliumid peaksid meile olema wähemalt sisu järgi tuttawad ja nii ka wähemalt e s i m e n e, mis kõneleb meile Kristuse tulemisest Jeruusalemma. (Matt. 21, 1–9.) See Kristuse tulek oma linna ei pea mitte ainult seda meelde tuletama, et sellega nagu tema inimesekssaamisega üldse on täitunud prohwetite ennustused, nagu ewangelist siin ka ette toob prohwet Sakaria sõnu, waid Kristuse tulek Jeruusalemma näitab, kuidas Issand ikka jälle tuleb oma kirikusse. Ta tuleb ka meie juurde kui õige ja abimees. Ja uuel kirikuaastal tahame teda kui oma kuningat erilise rõõmuga terwitada. Selle ewangeeliumiga on ühendatud epistel – apostel Pauluse hommikuterwitus ja äratushüüd roomlastele (Room. 13, 11–14) – mis peab uue kirikuaasta hommikul olema ka meile terwituseks ja äratushüüdeks. Meie ei tohi unustada, et see päew, mille kättejõudmisest apostel kõneleb, ei ole miski muu kui õndsusepäew, mis kestab igawesti. Sellele läheme ka meie tänapäewal wastu. Ka meie kohta on see kehtiw. Täis õndsus on meile ligemal, kui oleme seda uskunud ja ta ligineb meile iga päewa ja tunniga. Üsna selgesti ja kergesti wõib seda mõista, kuidas esimese adwendi pühapäewa kirjakohast saab meile selgeks adwendiaja tähendus: uue kirikuaasta algus, Kristuse tulemine lihasse, tema tulemine praegu ja aegade lõpul.

Selle teise suure tulemise peale, kus algab täieline õndsusepäew, sunnib meid mõtlema t e i s e  Kristuse tulemisepüha ewangeelium. (Luuk. 21, 25–36.) Issand ise kõneleb neist kohutawatest sündmustest, mis ilmnewad enne seda, kui ta tuleb maailmale kohut mõistma ja oma jüngreid lunastama. «Tõstke oma pead üles, seepärast et teie äralunastamine ligi tuleb» – nõnda julgustab Jeesus oma jüngreid. Ja selle pühapäewa ewangeeliumiga ühendusesolewas epistlis (Room. 15, 4–13) tuletab Paulus meelde Wana Testamendi ennustusi, et Kristus ei ole ainult juutidele tõotatud Messias, waid ta on ka paganate Õnnistegija. Ta ütleb, et paganad peawad halastuse pärast Jumalat austama, ja toob siis 4 Wana Testamendi kohta, mis peawad näitama, et ka paganad peawad osa saama Kristuses ilmunud õndsusest. See Kristuse Sõna, millega ta käseb kirja uurida, omab siin erilise tähenduse ja manitseb ühtlasi, et ka adwendiajal kirja seest otsiksime.

Kui esimese ja teise Kristuse tulemispüha ewangeeliumid tuletawad meelde Kristuse kolmesugust tulemist, siis käsitawad kolmanda ja neljanda pühapäewa tekstid suurt Kristuse tulemise ettemalmistajat ja saadikut, Ristija Johannest, seda Jumalameest, kelle tulemist on ennustanud prohwetid Jesaja ja Malakia. Sealjuures on tähelepandaw see, et k o l m a n d a  pühapäewa ewangeelium (Matt. 11, 2–10) kõneleb meile temast ajal, mil ta oli juba oma töö ja ameti lõpetanud ja läks wangikongis oma märtrisurmale wastu, kuna wiimasel pühapäewal näeme teda wägewasti jutlustamas ja tunnistamas (Joh. 1, 19–28). Wanglas olles näeme kiusatuste ja wõitluste tagajärjel teatawa määrani nõrgaks muutunud Johannest, kes küsib: «Kas oled sina see, kes peab tulema, wõi peame meie teist ootama?» kuna Jordani ääres on Johannes oma täies wäes wapustamatu Kristuse tunnistaja. Nõnda tahame Kristuse tulemisaja lõppedes ka Johannesega jumalaga jätta, mitte kui sellega, kes kahtlewalt küsib, waid kui usukindla kangelasega, nii nagu Issand kolmanda pühapäewa ewangeeliumi lõpul teda oma jüngritele ja rahwale esitab, hoolimata sellest tema kiusatuse tunnist.

Selle ainulaadilise, uue seaduse läwel seiswa adwendisaadiku kõrwal näitab kolmanda pühapäewa epistel (1. Kor. 4, 1–5) suurimat Uue Testamendi aja adwendisaadikut apostel Paulust, kes

Issandale teed walmistas paganate hulgas,

nagu seda oli teinud Ristija Johannes lisraeli rahwa keskel. Temas õpime tundma kõikide uuetestamendi Kristuse sulaste eeskuju, nagu nad peawad olema oma ametis ja Jumala saladuste majapidamises, kellelt ka tänapäewal ei nõuta muud, kui et nad oleksid ustawad. Peale selle tuletawad selle kirjakoha sõnad: «Seepärast ärge mõistke ühtegi kohut enne aega, kuni Issand tuleb» meelde Kristuse wiimast suurt tulemist.

N e l j a n d a  adwendipüha epistel (Wil. 4, 4–7) wihjab otseselt eelseiswatele jõuludele: «Issand on ligi!» Ja ka kõik teised manitsused, mis apostel ühendab selle sõnaga «Issand on ligi»: Olge ikka rõõmsad, ärge muretsege, teie järelandmine saagu teatawaks kõigile inimestele – näitawad meile õiget adwendiehet, millega meie peame jõuludele wastu minnes end warustama.

Kes loeb tähelepanelikult kõiki neid pühapäewade epistleid, see märkab peagi, et neid kõiki läbistab nagu punane joon üks manitsus: a r m a s t a d a  kõiki wendi ja inimesi üldse, olla kannatlik, kaastundlik ja rahuwalmis. Ärge elage «riius ega kadeduses,» kirjutab apostel esimese pühapäewa epistlis. «Wõtke üksteist wastu, nõnda kui ka Kristus meid on wastu wõtnud Jumala auks,» manitseb ta teisel pühapäewal. «Ärge mõistke kohut enne aega,» hoiatab ta kolmanda pühapäewa epistlis ja manitseb neljandal pühapäewal: «Teie järeleandmine saagu teatamaks kõigile inimesile.» Selleks ei ole waja erilisi tõendusi ega erilist kinnitust, et see igas suunas ja igas asjas nähtawaletulew armastus on oluline osa õiges Kristuse tulemise ettewalmistamises, ja ilma milleta meie ei saagi aukuningat õieti tarwitada. Igale üksikule ristiinimesele on aga eriti tähtis see küsimus:

Kuidas pühitsen mina seda püha tulemisaega?

Wastus sellele on juba antud kõige sellega, mis oleme adwendiajast rääkinud. Küll on see ka ilus, kui jääme nende mitmesuguste kommete juurde: süütame adwendiküünlad põlema, laulame adwendilaule ja laseme lapsi ütelda Kristuse tulemisaja tõotust jne. Aga kõik see on ainult ilus wälispidine komme. Mis aga peaasi, on südamete ettewalmistamine, ja kuidas ja milleks peame oma südameid walmistama, sellest teame ja seda kuulutab Johannese jutlus. Ja tänapäewal, nii raskel ja kurwal ajal on oluline see, et meie ainult alla ei laskuks endauhkuse ja eneseõiguse wale kõrguselt, waid tõuseksime üles julgusetuse ja ahastuse sügawustest. Meie ei tohi seda oodata, et Kristus kohe wõtaks meilt need koormad, mis meid rõhuwad, aga ta annab jõudu nende kandmiseks. Ja kui meie tänulikult waatame üles igawestele taewastele õndsusewärawatele, mille osalised meie oleme Kristuse inimesekssaamise, kannatamise, surma ja ülestõusmise läbi ja kui meie oleme kindlad lootuses, et tema jälletulemisega muutub igasugune kannatamine rõõmuks, siis on ristiinimesele iga kannatamine wiimselt wäike ja kannatamiseaeg lühike. Aga omast jõust ei suuda meie oma südameid mitte nõnda muuta – seda peab Issand ise tegema oma Püha Waimu läbi. Sellepärast palume adwendiajal: «Nüüd wõta walmistada Mind ise heldesti, Mu peale halastada, Mu kallis Jeesuke, Siin armuajal weel. Mu südamesse tule, Siis laulab tänu sulle Mu süda, suu ja keel.»

Eesti Kirik, 1939

Jumala juures on kogu kurjus ja valu viimaks möödanik, selle asemel on lõputu rõõm.

«Mis tähendust asjul, mis proovimata ning lauludel, mis laulmata jäid, ei taevas meelt need paina,» laulab muusik Maria Lappi oma äsjase plaadi kaunis laulus Ei taevas ole leina. Ta suudab sõnadesse panna selle, kui palju enamat on taevas võrreldes selle maailmaga. See ületab kõik, mida siinses elus võib kogeda ja saavutada. Taevas ei oma enam tähendust ka see, kas meie siinne rännak oli rõõmus või varjutatud vaevadest: saame elada täiuslikku, ülikülluslikku elu. Taevas on parem, kui iial oskaksime ette kujutada.

Jeesus tõotab igaühele, kes Temasse usub: «Kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.» (Jh 14:3) Meid on loodud elama Jumala juures, Tema pärast ja Temaga osaduses. Need, kes oma lootuse panevad Tema peale, saavad taevas näha Teda palgest palgesse. (Ilm 22:4)

Samas ei tähenda see üksnes Jumala vaatamist, vaid elamist koos Temaga. Miski ei lahuta meid enam pühast Jumalast. Ilmutusraamatus tõotatud ilu paneb vabisema: «Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.» (Ilm 21:3–4)

Mitte pelgalt hõljumine mittemateriaalses tegelikkuses

Taevas pole mingi mittemateriaalne tegelikkus, kus me inimestena sinna-tänna hõljume. Jumala eluase on konkreetne koht. Ilmutusraamatu 21. peatükk kirjeldab seda kuldse linnana, mis sätendab otsekui hinnalisim kalliskivi. See ei «vaja päikest ega kuud, et need talle paistaksid, sest Jumala kirkus valgustab teda, ning tema lamp on Tall.» (Ilm 21:23)

Seal me saame uue, ülestõusmisihu (vt nt 1Kr 15). Me ei saa ingliteks. Jääme endisteks, aga siiski täielikult uuenenuna. Juba üksnes mõte praeguse ihu ning koos sellega iga valu, haiguse, hirmu, ebakindluse ja muu puuduse kõrvaldamisest äratab igatsuse taeva järele. Jesaja prohveteerib: «Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.» (Js 35:5–6) See äratab igatsuse taevase kodu järele, sest seal ei ole enam keegi kiusatuses, ei lange pattu ega põgene enam oma mõtete eest. Enam pole vaja olla tunnistuseks sellest, kuidas me inimestena kohtleme halvasti üksteist ja loodut, tülitseme ja sõdime. Viimaks on rahu (Js 65:25).

Kas taevas olemine võib minna igavaks?

Taevas on kõik hästi. Aga mida me seal teeme? Mõned kujutlevad igavikku lausa igava, lõpmatu olesklemisena. «Pigem lähen põrgusse kui igavasse taevasse,» arvavad mõned. Need inimesed peavad pattu ja keelatut põnevaks. Aga see on hingevaenlase vale. Patt ei tee meie elu mitte põnevaks, vaid tühjaks. Jumal annab tõelise täitumise. Psalmi sõnadega: «Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.» (Ps 16:11)

Piibel annab ka mõista, et taevas me ei pikuta loorberitel. See ei ole igavene puhkus või otsekui lõputu pensioniiga. Ehkki kõik rahvad ja keeled ülistavad seal Jumalat, ei tähenda see päev päeva järel ülistuskooris laulmist. See võib olla üllatav, aga taevas tehakse ka tööd. Piibel ütleb: «Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja.» (Js 65:21)

Kui Jumal lõi Aadama ja Eeva, andis Ta neile ülesandeks kanda hoolt Eedeni aia eest (1Ms 2:15). Seega kuulus töö täiusliku, pattu langemata inimese ellu. Taevas ei tundu töö iialgi sunnituna, vaid see on töö, millest ei raatsi loobuda. Me loome, seame eesmärke ja saavutame need – Jumala auks.

*  *  *

Kas taevas me teame kõike? Ja veel neli küsimust igaviku kohta.

1. Kas me tunneme taevas oma pereliikmeid ja lähedasi?

Kõigi taevast puudutavate küsimuste kohta me Piiblist vastust ei leia. Loomulikult saab järeldusi teha mingite piiblikohtade põhjal ning selle järgi, mida me Jumalast teame. Mitmed piiblikohad annavad tunnistust, et taevas me tunneme oma lähedasi – seetõttu tasubki elada jällenägemise lootuses. Inimene on loodud ühendusse teiste inimestega – armastama mitte üksnes Jumalat, vaid ka teisi inimesi. Miks peaks Jumal seda algset plaani taevas muutma?

Näiteks Paulus selgitab oma kirjas tessalooniklastele (1Ts 4:13–18), et meid kistakse koos magamaläinutega Issandale vastu, kui Jeesus tuleb tagasi maa peale «ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga».

2. Kas taevas oleme me võrdsed?

Nii nagu selles maailmas, peab Jumal ka taevas meid väärtuslikeks ja armastab meid kõiki. Võrdsus aga ei tähenda, et me oleksime seal ühesugused. Üks kauneimast asjust Jumala loomistöös on just see, et me oleme samaväärsed, aga erinevad. Meil on põhjusega erinevad annid ja erinevad natuurid, millega võime rikastada teiste inimeste elu.

3. Kas taevas on loomi? Kas mu kass saab taevasse?

Eelkõige lapsed arutlevad sageli, mis nende lemmikutest saab. Sellele küsimusele on antud erinevaid vastuseid. Jesaja raamatus öeldakse: «Hunt ja tall käivad koos karjas, lõvi sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel.» (Js 65:25) Mõned peavad seda piiblikohta otseseks viiteks taevale. Kindlat vastust siiski ei ole.

4. Kas me teame taevas kõike? Kas viimaks saame vastused selles maailmas lahtiseks jäänud küsimustele?

Üksnes Jumal teab kõike, seega ei saa meie iial kõike teada. Ka inglid mitte. Ometigi saame igavikus vastuseid küsimustele, mis selles maailmas jäid arusaamatuks. Paljud usklikud lohutavad raskustes teineteist lootusega, et taevas saame teada, miks mingi kurb sündmus meie elus aset leidis. Teisalt tuleks mõista, et siis ei ole meil isegi vajadust teada ja mäletada möödanikku. Jeesus tõotab: «Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi.» (Jh 16:22–23)

5. Kas taevas on meil tunded? Kui jah, miks me siis ei kurvasta nende pärast, kes on läinud hukatusse?

Eelmise vastuse piiblikoht sobib vastuseks ka siin: meie südamed on täidetud rõõmuga, mida mitte keegi ei saa meilt võtta. See tähendab, et taevas tunneme tohutut rõõmu, mida mitte keegi ei saa ära võtta. Ka Mäejutluses öeldakse: «Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda!» (Lk 6:21) Taevas ei ole midagi halba. Kõik valupisarad on kuivatatud – küll aga võib olla, et nutame mõnikord rõõmust. Kas sinu palgele võiksid olla rõõmupisarad, kui kohtad Jumalat esimest korda palgest palgesse?

Kuna me ei saa Jumala juures kogeda kurbust, siis me ei kurvasta hukatusse läinute pärast. Me ei meenuta ka möödunut ega kahetse asju, mida tegime või jätsime tegemata. Aeg selles maailmas tähendab võimalust tegutseda selle nimel, et võimalikult paljud võiksid ühel päeval jõuda igavesse rõõmu.

Mitte keegi ei ole iseendast taevast väärt, kõik on väärt hukatust. Ometigi astus Jeesus ristipuule, et kõik inimesed võiksid pääseda. Jumal ei taha, et üksi inimene hukkuks (1Tm 2:3–4; 2Pt 3:9). Meie ülesanne on seda sõnumit jagada, ka neile kõige lähedasematele, kellega koos kõige enam igatseme jagada taevast kodu.

Ajalehest Uusi Tie, 18.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet

«Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse! Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.» – Jeesus

Jeesus rääkis hukatusest üllatavalt palju ning jahmatavalt tõsisel toonil. Ta hoiatas inimesi, et kui nad päästet vastu ei võta, võivad nad sattuda põrgusse.

Hukatus on inimajaloo jooksul paelunud ja hirmutanud lugematul hulgal inimesi. Tänapäeval kaaluvad mõned, kas nõrgematele inimestele, näiteks lastele, peaks sellest üldse rääkima. Teised omakorda leiavad, et kogu põrgut puudutav õpetus tuleks kõrvale lükata või vähemalt kohendada see tänapäevale sobivamaks.

Klassikalise õpetuse kohaselt on põrgu igavene karistus, mis saab osale inimestest osaks ning millest sinna saadetul ei ole võimalik vabaneda. Taolist õpetust on peetud ebaõiglaseks kahel põhjusel.

Esiteks. Et karistus oleks aus, peaks inimene hukatusse minemise pärast olema vastutav. Aga kuidas saab inimene, kes ei ole Jeesusest iial midagi kuulnudki, vastutada oma hukatusse minemise eest?  Teiseks. Põrgut on peetud mõõdutundetult rängaks karistuseks. Kuidas saab ajalike pattudega pälvida igavese karistuse?

Ise valitud hukatus?

Oma fiktiivses romaanis Suur lahutus kirjutab kristlik mõtleja C. S. Lewis: «Lõppude lõpuks on vaid kahte liiki inimesi: neid, kes ütlevad Jumalale: «Sinu tahtmine sündigu» ja need, kellele Jumal ütleb: «Sinu tahtmine sündigu.» Kõik põrgus olijad on valinud viimase.»

Hukatus tähendab oma olemuselt igavest lahusolekut Jumalast. Kui inimene ei ole oma maiseski elus tahtnud Loojaga tegemist teha, miks ta peaks tahtma seda igavikus?

Põrgus kistakse inimesed üha sügavamale oma pattude keerisesse. Sellisena on põrgu otsekui maise elu jätk. Sageli öeldakse, et inimese keerukad iseloomuomadused vanusega ainult süvenevad: näiteks kibestunu kibestub veel enam, kõrk muutub veel kõrgimaks ja ahne veel ahnemaks. Kui mõelda, mis saab taolisest inimesest igavikus: kibestumisest, uhkusest ja ahnusest saab tema põrgu. Kui ta oleks olnud Jeesuse oma, oleks ta taevas vabanenud kõigist patu ahelaist.

Mõte ise valitud hukatusest ei lahenda veel probleemi, mis on seotud nendega, kes ühel või teisel põhjusel pole evangeeliumist kuulnud. On hea meeles pidada, et Piibli järgi on iga inimene juba eelduslikult teel hukatusse, mida ta on väärt oma kurjade tegude pärast. Samas õpetab Piibel, et inimesel on võimalik pääseda hukatusest usu kaudu, tänu Kristuse lepitustööle. Inimene ei saa ise hakata uskuma, see on Püha Vaimu and. Siit kerkib omakorda küsimus, kuidas saab inimene valida üksnes hukatust ja uskmatust, mitte aga taevast ja usku.

Päästet pakutakse kõigile inimestele. See on kingitus, seda ei saa endale nõuda või võtta. Siiski saab inimene selle tagasi lükata. Päästest rääkimine on kristlastele antud ülesanne. Me vastutame selle eest, et igaüks võiks kuulda evangeeliumi. Aga ka siis, kui teeksime kõik, et evangeeliumi inimesteni viia, on neid, kellel on inimlikult võimatu seda kuulda: näiteks enne sündi surnud lapsed. Nende puhul ei ole muud alternatiivi, kui uskuda, et nad on hea ja õiglase Jumala kätes.

Ajutine karistus?

Inimlikus maailmas määratakse vangistus kuriteo raskuse järgi. Mõnede arvates on ajaliku patu igavene karistus ebaõiglane. Sellepärast on väidetud, et põrgu ei olegi igavene, vaid inimene kaob olematusse kas kohe pärast surma või olles kandnud teatud karistuse.

Ometigi on inimene loodud igaveseks olendiks. Pärast surma algab igavik, kus ei ole aega. Sellepärast ei ole võimalik surmajärgne ajalik, piiratud kestusega karistus.

Pealegi tuleks meeles pidada, et me vaatleme patte inimlikust vaatenurgast ega tarvitse vältimatult isegi õieti mõista patu ohtlikkust. Patuks võidakse pidada üksikuid tegusid või lahusolekut Jumalast. Kurjad teod, mis erinevatel inimestel ilmnevad erinevalt, lähtuvad inimese südamest, mis on lahus Jumalast. Ilma Jeesuseta ei jää inimene püsima püha ja õiglase Jumala ees, kelle õiglus on nagu tuli, mis inimese põletab.

Jumal tahab, et kõik pääseksid

Viimasel ajal on üha enam võtnud maad arusaam, mida nimetatakse universalismiks. Selle kohaselt pääseb iga inimene viimaks taevasse. Kummatigi leidub Piiblis universalismile väga vähe tuge, sest näiteks Jeesuse kõnedest ilmneb, et teatud inimesed lähevad põrgusse. Miks muidu ta selle eest nii rõhutatult hoiatab? See õpetus on problemaatiline ka Jumala õigluse seisukohast: kas selline Jumal, kes ei pane inimesi vastutama nende tegude eest, saab olla hea?

Osa universalistide arvates toetab universalismi see, et Piibli järgi tahab Jumal, et kõik inimesed pääseksid (1Tm 2:4). Põrgu on juba algusest mõeldud karistuseks Saatanale ja tema inglitele (Mt 25:41). Jumal läkitas oma ainsa Poja maailma, et mitte keegi, kes Temasse usub, ei hukkuks (Jh 3:16).

Neis kohtades ei räägita siiski mitte kõigi inimeste pääsemisest, vaid osutatakse pääseteed, kes on Jeesus Kristus. Mingil põhjusel ei võta kõik päästet vastu. Samas on hea meeles pidada, et me ei näe inimeste südametesse, seega ei peaks me hakkama ise kedagi hukatusse mõistma.

Taevas võime leida ka üllatusi. Kuulsin ükskord üht tõestisündinud lugu mehest, kes oli mures oma lähedase saatuse pärast. Mees oli teda enne surma külastanud ja rääkinud Jeesusest, aga lähedane oli ta minema ajanud. Seejärel see lähedane suri ja mees rääkis vaimulikule oma murest, et nad taevas ei kohtugi. Siis aga rääkis vaimulik, et seesama lähedane oli just enne surma kutsunud ta enda juurde, et pihtida ja saada armulauda.

Ei ole väär palvetada ja loota iga inimese pääsemist. Rääkigem siis julgesti evangeeliumi ja palvetagem selle levimise pärast, et võimalikult paljud võiksid uskuda ja pääseda.

Ajalehest Uusi Tie, 11.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet

Uues Testamendis on ligikaudu 300 Jeesuse tagasituleku teemat riivamisi või otseselt puudutavat kohta. Kristliku usu jaoks on tegemist keskse teemaga.

Kreekakeelne sõna parousia on leitav evangeeliumide vahendatud Jeesuse kõnedes (Mt 24:3,27,37,39). Antiik-Roomas viidati paruusiaga keisri ametlikule külaskäigule mingis linnas. Keisri teenijatel tuli kiirustada teda vastu võtma, et ühineda piduliku protsessiooniga. Jeesuse teine tulemine ongi suur pidu- ja rõõmupäev just neile, kes juba on Tema teenijad, ning veel enamgi – nimelt Kuningate Kuninga sõbrad. Neil ei ole midagi karta. Loodetavasti toobki kõne Jeesuse tagasitulemisest kristlase mõtteis esile lootuse ja rõõmu.

Kannatlikkus saab oma tasu

Esimest korda tuli Jumala Poeg maa peale abitu inimlapsena. Tema teine tulemine saab olema silmapaistev ning kõigile inimestele ilmne. Vägi ja kirkus ümbritsevad Kristust välgusähvatusena, mis ei jää märkamatuks mitte kellelegi (Mt 24:27–30).

Uues Testamendis on Jeesuse tagasitulekust riivamisi või otseselt rääkivaid kohti ligikaudu 300. Kristliku usu jaoks on tegemist keskse teemaga. Kristlik õpetus paruusiast on talletatud ka varajastes usutunnistustes: Jeesus löödi meie eest risti, suri, aga tõusis surnuist. Ta läks üles taevasse ning valitseb nüüd Isa paremal käel. Ta «tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle» (Nikaia usutunnistus).

Kui kristlased räägivad Jeesuse tagasitulekust maa peale, võidakse neid pidada lapsikuks. Üsna paljud meist mäletavad tänavapostidel olnud kuulutusi «Jeesus tuleb – kas oled valmis?» On lihtne pilgata, sest paar tuhat aastat on ju oodatud. Siiski on paljud kristlased ka varasematel sajanditel Jeesuse tulekut innukalt oodanud. Aga ka kannatamatus ja pettumus on täiesti arusaadavad reaktsioonid. Märke sellest oli juba esimeste kristlaste seas. Nemad ootasid paruusiat oma eluajal (1Ts 4:13–18). Apostel Peetrus julgustas Jeesuse järgijaid: «Issand ei viivita tõotust täitmast, … vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.» (2Pt 3:9)

Rõhk on asetatud Issanda kannatlikkusele. Jumal tahab, et evangeelium võiks jõuda võimalikult ulatuslikult kõikide rahvaste ja keelemurreteni. Jumal tahab anda kristlastele lisaaega täitmaks misjoniülesannet selle hetkeni, mida Ta peab piisavaks enne Kristuse tagasitulekut (Mt 24:14).

Isa teab

Jeesus rõhutas, et mitte keegi, isegi Tema ise ei tea, millal paruusia toimub (Mt 24:36). Siiski tahtis Jumal, et inimesed teaksid, et Jeesus naaseb kuninga ja kohtunikuna (Mt 25:31–46). Ka inglitele on ilmutatud mõningaid seiku Jeesuse tagasituleku kohta: Nõnda nagu Jeesust nähti minevat üles taevasse, samal kombel tuleb Ta maa peale ka tagasi (Ap 1:8–14)

Praegusel ajal kardab nii mõnigi inimene tuumasõja puhkemist. Julgen arvata, et maailm ei lõpe mitte ühegi türanni otsusega kasutada massihävitusrelvi. Piibli järgi on Jeesuse tagasitulekul inimesed veel siin, maa peal (Mt 24:34), ehkki selles salmis kasutatud mõistega «sugupõlv» (kreeka k genea) viitas Jeesus otseselt valitud rahvale, juutidele. Viimselt valitseb kogu maailma üksnes selle Looja ja Lunastaja. Tema teada ja määrata on ka selle maailma lõppemine ja viimne kohus, mis on vabastav ja kindel hetk Jumala lastele: Jeesuse lepitava vere pärast võime olla kindlad, et meie patud on andeks antud ning me pääseme taevasesse koju. Teenimatu arm teeb meid õigeks.

Ära mine katusele, ära põgene naudingutesse

Mis rõõmustaks Issandat, kui Ta maailma tagasi tuleb? Vaevalt see, et ronime valgetes rüüdes katusele Tema saabumist ootama. Või et jätame oma maised ülesanded ja kohustused ja eraldume vaikusesse mõtisklema selle üle, millal Jeesus täpselt tuleb.

Jeesus võrdles oma naasmist varga tulekuga (Mt 24:43). Kui majaisand teaks varga tulekust, siis ta ei magaks. Jeesus naaseb hetkel, mida keegi ette ei näe. Parim ettevalmistus Tema tulekuks on julgelt ja ustavalt täita oma teenimisülesandeid ja kutsumust.

Teisalt võib ohtlikuks osutuda seegi, et me ei taha Jeesuse teisest tulemisest ja viimsest kohtust enam kuuldagi ja võtame endale vabaduse teha asju, mis pole Issandale meele järgi. Pühendume naudingutele ja matame end muredesse. Vaimne pankrott pole parem katusel Issanda ootamisest. Tõde ja õige tee on teistsugused. Selle juurde kuuluvad kaine usk ja arusaamine sellest, kuidas peame lõpuajal elama.

Kristust oodatakse kristlaste seas niikaua, kuni Kristus aus naaseb. Jeesus kutsus oma järgijaid üles valmistuma ja ootama tema tagasitulekut. Kristuse ootamine kuulub loomulikul viisil kristlase ellu. Oodates saame teha veel palju head ja võibolla seekaudu ka kiirendada meie Issanda tulekut.

Ajalehest Uusi Tie, 4.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet

Piibli järgi on surm maise elu lõpp, aga see ei ole inimese täielik hävimine

Paljude Piibli õpetuste puhul on meil olemas isiklik kogemus. Me teame, mis on rõõm, mis on kannatus, mis on armastus. Samas on surm müsteerium.

Tõsi küll, mõned inimesed on surma piiril viibinud. Nad räägivad erinevatest kogemustest, mis on neid vapustanud või võtnud ära surmahirmu. Ometigi me ei tea, mida tähendab lõplikult siit maailmast lahkumine.

Mis on surm? Meie teadmine sõltub sellest, mida on Jumal meile oma sõnas õpetanud. Piibli järgi lahutatakse surmas teineteisest ihu ja hing. Surm on maise elu lõpp, kuid mitte inimese täielik hävimine.

Patt tõi surma

Surm tuli meie, inimeste maailma patuga. Jumal ütles Aadamale ja Eevale, et aias oli üks puu, millest nad ei tohtinud süüa. «Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!» (1Ms 2:17) Esimesed inimesed astusid keelust üle ning langesid pattu. Ometigi Jumal halastas nende peale. Neid ei tabanud mitte kohene surm, vaid nad said võimaluse lepituseks. Nad said «armuaja», et neil oleks võimalus pääsemiseks.

Ka Paulus õpetab, et surm tuli maailma pattulangemisega. Surm on «patu palk» (Rm 6:23) Seega ei kuulunud see Jumala algsese loomisplaani. Ehkki pattulangemine tõi endaga ka vaimuliku surma, võime Pauluse ütlemist loomulikult mõista nii, et ka füüsiline surm tuli maailma pattulangemisega.

Inimlikult sellest ei vabane

Surm on inimesele määratud: «Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus.» (Hb 9:27) Piiblis on küll salapärane vihje Eenokist, kes «võeti ära, et ta ei näeks surma» (Hb 11:5) ning Eelijast, kes võeti tuliste vankritega taevasse (2Kn 2:11), aga neil puhkudel on tegemist erakordsete juhtumitega ning eelkujutistega Kristuse taevasseminemisest.

Surm on viimne vaenlane (1Kr 15:26), ning seda on meil kõigil lihtne uskuda. Vaevalt on midagi muud, mis piinaks inimkonda sama palju kui surm. See on vältimatu saatus, millest ei pääse keegi. Tänapäevane arstiteadus või tehnoloogilised edusammud ei küüni kaugeltki sinnamaale, et võiksime surma võita. Isegi inimelu maksimaalset kestust pole suudetud pikendada, ehkki praeguse aja inimesed elavad keskmiselt palju pikema elu kui meie esivanemad kogu varasema ajaloo kestel.

Pigem suren, kui olen kuningas

Ometigi on Jeesus Kristus oma surmaga selle vaenlase võitnud. Ainsa patuta inimesena ei oleks tal olnud vaja surra. Aga Ta suri meie asemel, meie pärast. Kristuse võit surma üle tähendab, et surm ei ole meie viimne saatus. Me ärkame ükskord viimseks kohtuks ja kas elame igavesti koos Jumalaga või jätkame oma eksistentsi Temast lahus, hukatuses.

Ristimises on meid liidetud Kristuse ja Tema surmaga (Rm 6:3–5). Kui me püsime osaduses Temaga kuni otsani, saame ka meie tõusta surmast igavesse ellu. Nõnda võidame surma ka meie! Mitte tehnoloogia, arstiteaduse ega mingi inimliku tarkuse või väega, vaid Jumala üleloomuliku väe abil.

Seega ei ole surm kristlasele enam pelgalt vaenlane või ränk saatus. Kristlane võib tõdeda koos Paulusega: «Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!» (Fl 1:21) Märtrina surnud Antiookia piiskop Ignatios (surnud umbes aastatel 98–117 pKr) märkis: «Mulle on parem surra koos Kristusega, kui olla kogu maailma kuningas.»

Püha Vaim vabastab hirmust

Jeesuse ülestõusmine on märk sellest, et Jumal vägevam kui surm. Nõnda nagu Jumal äratas Kristuse surnuist, samamoodi tõuseme kord surmast ka meie. Sellel rajaneb meie lootus. Suurim hirm ja kartus on kadunud. Mis on selle kõrval meie elu väiksemad hirmud ja koormad?

Püha Vaim saab anda meile kindla lootuse ja julguse. Tema võib võtta ära surmahirmu. Just seda Ta tegigi apostlitele, kui need evangeeliumi kuulutades oma elu ohtu panid.

Sama eeskuju järgivad ka paljud tänapäeva kristlased, eriti need, kes varem on olnud islamiusku.

Kohtasin hiljuti üht Rootsi pastorit, kes oli ristinud kümneid islami-taustaga inimesi. Ta ütles, et küsib igalt ristitavalt alati kaks küsimust: Kas oled valmis selleks, et su pere hülgab sind ristimise pärast? Kas oled valmis oma usu pärast surema?

Vastsed usklikud vastavad jaatavalt ning võtavad vastu ristimise Kristusesse.

Kuhu hing pärast surma läheb?

Kui inimene sureb ning tema ihu maetakse, jääb ta ootama ülestõusmise päeva. Mis toimub surma ja ülestõusmise vahel? Seda olukorda või situatsiooni on kristlikus teoloogias nimetatud vaheolukorraks.

Juba Vanas Testamendis räägitakse surmavallast. See on surnute paik või eksistents, kuhu lähevad pärast surma nii õiged kui väärad. Inimesed on seal teadlikud iseendast, aga seda paika nimetatakse üsna trööstituks: seal ei ülistata Jumalat ning seal ei ole «tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust.» (Kg 9:10) Tõsi küll, elus ülekohut kannatanud inimeste jaoks on surmavald rahupaik (Ii 3:17–19).

Hilisjuutlikes apokrüüfsetes raamatutes sisaldub mõte, et surmavallas on erinevad osad õigetele ja jumalatutele. Selle arusaamaga haakub ka Jeesuse tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest (Lk 16:19–31). Rikas mees, kellele Laatsaruse maapealne vaesus korda ei läinud, sattus «põrgupiinadesse». Laatsarus viidi aga pärast surma «Aabrahami sülle», kus kõik oli hästi. Siiski ei öelda, et Laatsarus oleks olnud surmavallas.

Uues Testamendis räägitakse surmavallast kui hävitavast väest, mille Kristus on alistanud. Sellepärast ei öeldagi, et  Kristusesse uskujad astuvad surmavalda, vaid nt Paulus ütleb, et ta läheb «Kristuse juurde», mis on «väga palju parem» (Fl 1:23)

Ajalehest Uusi Tie, 28.10.2022 tõlkinud Illimar Toomet

Osad inimesed usuvad, et pärast surma ei ole mitte midagi – ajutegevus lakkab ja surm lõpetab meie teadvustatud eksistentsi. Kui me sureme, siis meid pole enam olemas. Elule järgneb mitteolemine. Umbes nõnda arvavad näiteks materialistliku ja ateistliku maailmavaatega inimesed.

Teised usuvad, et surres lõpetab meie maine, füüsiline keha funktsioneerimise, kuid inimese entiteet teadvuse, hinge vms näol jätab selle maha ning liigub edasi, et leida endale asupaik uues kehas ja hakata elama uut elu. Siit ka huvi selle vastu, kes inimene on olnud mõnes varasemas elus. See uskumus esineb India usundites, kuid on tänapäeval levinud ka Läänes.

Kolmandad usuvad, et pärast surma vabaneb meie hing kõigest maisest ja tõuseb teispoolsesse vaimusfääri, kus kogeb igavest valgust, armastust, rahu, rõõmu ja õnne. Ta on jäädavalt vaba. See oleks justkui kristlik õpetus taevariigist, aga ilma põrguta.

Usutakse sedagi, et lahkunud on maise ilmaga endiselt kuidagi ühenduses ning võivad meile oma ligiolekust erineval viisil märku anda – näiteks tulla hingedeajal meid külastama või ootamatult juhatust anda.

Need ja muud taolised arvamused kõlavad erinevates kombinatsioonides kirjanduses, meedias, sotsiaalmeedias, vestluses kaasinimestega jne.

Mida usuvad kristlased?

Kristlased on sõnastanud oma usu selles küsimuses järgmiselt: «Mina usun …ihu ülestõusmist ja igavest elu.» Või: «…ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu.» Me kordame neid usutunnistuse sõnu igal jumalateenistusel. Meie usk ei tugine oletustele või soovmõtlemisele, vaid lähtub Jumala sõnast, s.t ilmutusest – millestki, mis edastab meile infot väljastpoolt aegruumi.

Katoliku kiriku katekismuse kompendium täpsustab: «Igavene elu on see elu, mis algab kohe pärast surma» (nr 207) ja «Taeva all mõeldakse ülimat ja jäädavat õnne» (nr 209).

Öeldule olgu lisatud veel mõned selgitavad punktid.

Esiteks, kristlased ei usu ainult hinge surematust, vaid ka ihu ülesäratamist kirgastatud kujul ning taasühinemist hingega. Ortodoksi metropoliit Kallistos Ware (1934–2022) selgitab: „Jumal on meid luues nõnda seadnud, et inimese hing ja ihu on teineteisest sõltuvad ja ühel pole ilma teiseta õiget elu. Tänu pattulangemisele lahkuvad need kaks teineteisest siis, kui ihu sureb, ent see eraldumine ei ole lõplik ega igavene. Kristuse teise tulemise ajal tõuseme me surnuist üles nii hinge kui ihuga ja astume nõnda, hing ja ihu jälle koos, Issanda viimsepäeva kohtu ette.“

Katoliku kiriku katekismuse kompendiumis (nr 205) on kokkuvõtlikult öeldud: «Pärast surma, mis on ihu ja hinge lahutamine, ihu laguneb, aga hing, kes on surematu, läheb vastu Jumala kohtule ning ootab taasühinemist ülestõusnud, kirgastunud ihuga Issanda taastulemise ajal. See, kuidas ihu ülestõusmine toimub, ületab meie kujutluse ja mõistmise piirid.»

Teiseks, kristlusele on omane õpetus, et iga inimene astub pärast surma Jumala kohtu ette. Pühakiri ütleb: «inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus» (Hb 9:27). Me oleme niisiis aruandekohuslased Looja ees, kes on loonud meid mõistuse ja vaba tahtega olenditeks ning kelle ees peame vastama kord küsimustele oma elu, tegude ja mõtete kohta. Apostel Pauluse sõnadega: «me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba» (2Kr 5:10).

Kolmandaks, kohtumõistmine tähendab paratamatult seda, et mitte igaüks ei pääse automaatselt taevasse ehk jäädava õndsuse seisundisse. Paraku arvavad isegi mõned kristlased, et kõik lahkunud pääsevad taevasse, kus neil saab olema hea. Jeesus Kristus aga ütleb tähendamissõnas rahvaste kohtust: «Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu» (Mt 25:46).

Kristus kirjeldab põrgut paigana, kus on «ulgumine ja hammaste kiristamine» ning kus «nende uss ei sure ja tuli ei kustu». Põrgu on Jumalast lahutatute seisund või olukord, mida iseloomustab kannatus. Katoliku kiriku katekismuse kompendiumis märgitakse, et «Põrgu suurim kannatus on igavene lahusolek Jumalast, ainsast, kelles võib meil olla elu ja õndsus, mille jaoks oleme loodud ja mis on meie igatsus» (nr 212).

Seda silmas pidades manitseb Kristus Mäejutluses oma kuulajaid: «Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad» (Mt 7:13–14).

Kuidas surmaks valmistuda?

Kui ristiinimese elu läheneb lõpule, julgustab Martin Luther toimima ja mõtlema nõnda («Jutlus surmaks valmistumisest», 1519):

«Kui nõnda kõigiga maa peal hüvasti on jäetud, tuleb oma meel ja mõte üksnes Jumalale suunata. Sest sinna pöördub ja sinna juhib meid ka surma tee. Ja siin on kitsas värav, siit algab ahas rada, mis elu sisse viib; selleks peab igaüks rõõmsalt valmistuma. Sest see on küll väga kitsas, aga mitte pikk; see on nii, nagu siis, kui laps oma ema ihu väikesest elamust ohutunde ja hirmuga sünnib avarasse paika taeva all ja maa peal, see tähendab, sellesse ilma: niisamuti läheb inimene läbi surma kitsa värava sellest elust. Ja kuigi taevast ning maailma, milles me praegu elame, suureks ja avaraks peetakse, siiski on see kõik tulevase taevaga võrreldes hoopis kitsam ja väiksem kui on emaihu praeguse taevaga võrreldes. … Aga surma kitsas läbikäik tingib selle, et meile siinne elu avar ja sealne kitsas tundub. Seepärast tuleb uskuda ja lapse ihulikust sünnist õppida, nagu Kristus ütleb: «Kui naine sünnitab, kannatab ta hirmu käes, kui ta aga terveks on saanud, ei mõtle ta enam hirmule, sest temast on inimene sündinud maailma.» Samamoodi peab ka surmas hirmust võitu saama, teades, et pärast seda saab olema rohkesti avarust ja rõõmu.»

Pole vast kirjanduslik liialdus öelda, et me elame murrangulisel ajal. Õhtumaa vaimses keskkonnas on toimunud «tektoonilised nihked», nii et «vaimsete mandrite» välispidised piirid ja kujud on tundmatuseni muutunud. Institutsionaalne kirik koos kõigega, mis on selle osa, on samuti teinud läbi ulatusliku metamorfoosi. Ma ei taha selle kirjutise sissejuhatust koormata liiga paljude näidetega – piirdun vaid kahe ilmeka seigaga muusikavaldkonnast. (1) Ma mäletan aega (1990. aastad), mil kirikukontserdi kavast «roogiti» vaimuliku või organisti poolt armutult välja kõik, mis ei olnud otseselt «kristlik» muusika, sealhulgas näiteks looduspilte kirjeldavate tekstidega laulud. Tänapäeval on aga kirikus võimalik kuulda kontserti, mille kavas ei ole mitte ühtegi laulu, mida saaks otseselt «kristlikuks» kategoriseerida. (2) On tekkinud ilmaliku tekstiga «vaimulikud laulud», mida vaimulikel talitustel, eriti laulatustel ja matustel võib kuulda. Kirikumuusikud omaltpoolt aga võtavad üle kõik, mis ilmaliku muusika stiilid ja žanrid pakuvad, sh pop, hip-hop ja heavy metal. Nii et vastukaaluks ilmaliku tekstiga «vaimulikele lauludele» on tekkinud ka vaimuliku tekstiga «ilmalikud laulud». Meenutades, et kõik see on juhtunud vaid ca kolmekümne aasta jooksul, saab ilmsiks muutuste radikaalne dünaamika selle täies tegelikkuses.

Seistes muutustele ajaliselt liiga lähedal, on keeruline, et mitte öelda võimatu, anda murrangulistele protsessidele terviklikku ja adekvaatset hinnangut. Ka mina ei püüa seda teha – nendin vaid metamorfoosi toimumist ja küsin: «mis võiks kirikumuusikuid aidata edasiste elujõuliste valikute tegemisel suurte muutuste ajastul»? Et õhutada sellele küsimusele vastamiseks vajalikku diskussiooni, olen kaardistanud ja kirjeldanud minu silmis viis kõige olulisemat valikut kirikulaulus, aga ka kirikumuusikas tervikuna, kolmanda aastatuhande alguse Maarjamaal. Kaks aastatuhandet kristlikku tsivilisatsiooni on meieni toonud kirikumuusika, mis on rikas ja mitmekesine – olen veendunud, et kõikidele hea tahtega inimestele leidub Jumala muusikaaias oma koht. Mina lähtun oma kirjutises ennekõike kirikumuusika ürgseimast väljendusest – kirikulaulust, sest muusikaks saanud Sõnast on võrsunud ülejäänud kirikumuusika ja tegelikult ka lääne kunstmuusika kultuur tervikuna. See on üsna loogiline, sest kirikulaulu ilmsiks saamiseks ei ole vaja mingeid lisavahendeid – ainult inimhääl ja Jumala Sõna. Ainuüksi see tõdemus teeb kirikulaulu oma olemuselt kirikumuusikas fundamentaalseks.

Viie valiku kaardistamise ja kirjeldamiseni olen jõudnud enam kui kahekümne viie aasta jooksul, mil olen päevast päeva ja tunnist tundi tegelenud kirikulaulu, eriti aga emakeelse kirikulaulu, teemadega nii teadlase, interpreedi, helilooja kui pedagoogina. Loodan, et leiate aega minu mõtetesse süveneda ja et see kirjutis aitab kasvõi pisutki mõtteid süstematiseerida ning inspireerib otsima vastuseid eelkõige kirikumuusika olemuse süvatasandilt.

Esimene valik: kas saksa ja ladina kirikulaul eestikeelsete sõnadega või eestikeelne kirikulaul?

Prof Toomas Siitan esitas 2001. aastal kogumikus «Kelle laulu me laulame?» minu arvates kõigi aegade kõige nutikama küsimuse eesti kirikulaulu uurimises: «Kas eesti kirikulaul või kirikulaul Eestis?» Peale pikaajalist proosarütmilise kirikulaulu ehk pühalauluga tegelemist erinevates keeltes olen hakanud mõistma selle küsimuse sügavust ja sõnastanud, praktikast tõukudes, Siitani küsimuse spetsiifilisemaks: «kas saksa ja ladina kirikulaul eestikeelsete sõnadega või eestikeelne kirikulaul». Esmapilgul võib tunduda, et see küsimus on ebaadekvaatne või koguni kiuslik – mis vahet seal on, kas «eestikeelsete sõnadega» või «eesti keeles». Tegelikkuses on vahe mäekõrgune ja uurimistöö ning praktika tagajärjel saab väita, et meie emakeele prosoodia ei ole kirikulaulus veel oma potentsiaali saavutanud. Me oleme oma kirikulaulu rajanud laenurahale ladina, aga põhiosas saksa kirikulaulu kapitalist. Seda aga ainult sellepärast, et me ei ole suutnud märgata puude taga metsa. Oma Maarjamaa metsa. Muusika on võimas ja dominantne meedium, mis on vokaalmuusika ajaloos alates 10. sajandist tihtipeale jätnud teksti vaeslapse ossa. «Suure muusika» mantlivoltide vahelt on tekst aegajalt rohkem, aegajalt vähem ennast välja pistnud, aga lõpuks ikkagi sinna tagasi pugenud või koguni tagasi surutud. Meie emakeele prosoodia, mis erineb drastiliselt nii ladina kui saksa keele omast, ei ole oma harukordse keelemuusikaga suutnud veel mõjule pääseda. Me laulame siiamaani saksa kirikulaulu eestikeelsete sõnadega, selle asemel et laulda sama kirikulaulu eesti keeles. Kas poleks aeg anda Eestis kirikulaulule selle žanris nii ainuomane tekstikesksus. Muusika peab olema Sõna teenistuses, mitte aga vastupidi. Sellisest sümbioosist sünnib midagi, mis on muusikaliselt täiesti ainulaadne ja uus. Me saaksime kasutada ajaloolist võimalust EELK uue lauluraamatu koostamise näol ja astuda uude ajastusse – eestikeelse kirikulaulu ajastusse. See tähendab muutust, mille käigus tuleb revideerida punschellikku saatefaktuuri, loobuda hoogsate rütmidega eesti keelt moonutavatest koraaliviisidest ehk nn rütmiseeritud koraalidest ja hüljata ladina keele eeskujul psalmitoonide viisidel «hõljumine». Asemele võiks tulla eesti keelemuusikat toetav instrumentaalsaatefaktuur, eesti keelerütmi järgi rütmiseeritud koraal ja emakeelse psalmiteksti keskendunud palvemeelsest lausumisest võrsuv pühalaul.

Esimese valiku tuumaks on seega küsimus: kas eesti keele unikaalne keelemuusika on Sinu jaoks piisavalt oma ja kallis, et kaaluda üles saksa ja ladina kultuurist meieni ulatunud kirikulaulu traditsioon. See ei tähenda nimetatud traditsioonist loobumist – õieti ei saagi seda ju teha, sest indogermaani muusikaline mõtlemine on meie identiteediga liiga tihedalt läbipõimunud. Tegelikult tähendab see traditsiooni uuesti mõtestamist, selle väärindamist eesti keele abil ja eesti keele kaudu. 

Teine valik: kas muusikateos või muusikaline keel?

Lääne muusikakultuur on juba teise aastatuhande algusest triivinud muusikalise mõttelaadi suunas, mille keskmes on helilooja ja tema loodud muusikateos (inglise keeles musical work). Samas on muusikateose prominentsus kirikulaulu esimestes kihistustes veel tundmata ja selle tõsiasja mõju on traditsiooni kaudu kandunud ka tänasesse päeva. Viidates Hans Heinrich Eggebrechtile (1919–1999) sedastab Toomas Siitan 2004. aasta kogumikus «Mõeldes muusikast», et: «klassikaline Euroopa muusikakultuur koosneb muusika teostest, ning et olla käsitletav teosena, peab muusikaline tekst (1) olema lõpetatud (suletud), kindlalt määratletud vormi ja struktuuriga ning reeglina seostatav ühe autoriga (ja/või koolkonnaga); (2) olema kirjalikult fikseeritud (st määratletava identiteediga) ning noodikirjast lähtuvalt interpreteeritav ja analüüsitav; (3) vastama teatud väärtushinnangutele: üldiselt ei huvitu muusikalugu nn «tarbemuusikast», mille alla tuleks liigitada ka suurem osa vaimulike ja ilmalike tseremooniate jaoks loodust.»

Kolmandas seletuses sisaldub problemaatiline väide, nagu ei huvituks «muusikalugu «tarbemuusikast» [---] mille alla tuleks liigitada ka suurem osa vaimulike ja ilmalike tseremooniate jaoks loodust». Tänases praktikas on tegelikult nii kirikumuusika kui ka militaarmuusika mahukalt käsitletud muusikaloolised uurimisobjektid. Samas avab kolmas väide kirikumuusika eripärase loomuse: kirikumuusika ei pea ennast piiritlema muusikateose raamidega. Sobiv näide on improviseeritud oreliprelüüd koraalile, aga ka muutuv salmide arv koraalides ja psalmides ning laulude instrumentaalsaate varieerumine. Tänases kirikumuusikas on muusikateose osatähtsus suur. Niipea, kui jumalateenistusel kõlab mõne helilooja laul või instrumentaalpala, on tegu muusikateosega. Hajusamalt rakendub see koraalide puhul, sest neis lauludes ei ole «lõpetatus» iseenesestmõistetav (vt eelmine lõik, punkt 1).

Muusikateosele alternatiivne mõtlemine võiks olla muusikalisele keelele põhinev arusaam. Ka improvisatsioonis, mis ei ole käsitletav muusikateosena, on kasutusel mingitele tunnustele vastav muusikaline keel. See on tuntav ka kirikulaulus, näiteks laulupalve (päevapalve ja palve pärast armulauda) muusikaline keel, mis omakorda (isegi Eestis) jaguneb mitmeks erinevaks dialektiks. Kirikulaul toetub sageli selle keele prosoodiale, milles lauldakse. Seepärast kujuneb kirikumuusika muusikaline keel rohkem või vähem laululutekstides kasutatava keele mõjuväljas. Välja arvatud juhul, kui kirikulaul on mõne teise, väga dominantse keelemuusika patronaaži all. Näiteks kirikulaul Eestis on kujunenud saksa keele mõjuväljas ja selle toimejõud on muusikas selgelt näha (vt ka «Esimene valik»).

Kui ma eelpool kirjutasin, et «kirikumuusika ei pea ennast piiritlema muusikateose raamidega», siis tegelikult tundub, et kirikumuusika pelgalt ei naudi privileegi, et «ei ta pea end piiritlema», vaid omab kohustust, et «ta ei tohi end piiritleda» muusikateose kontseptsiooniga. See ei tähenda, et muusikateosed tuleks kirikumuusikast pagendada, vaid võiks otsida tasakaalu muusikateostele ja muusikalisele keelele toetuva repertuaari vahel. Milline aga on eesti kirikulaulu muusikaline keel, mis oleks kooskõlas meie emakeele prosoodiaga? Seda saame aja jooksul teada ainult siis, kui loobume kirikumuusikas liigsest muusikateose-kesksest mõtlemisest ja hakkame esmalt otsima meie oma kirikulaulu ja seejärel ka kogu kirikumuusika unikaalset keelepruuki. Lihtsam lahendus on sulgeda end muusikateose raamistusse, aga see ei pruugi olla nii efektiivne meedium meie oma, ainukordse kirikumuusika keele avastamisel.

Kõige selgemalt saab see teema ilmsiks psalmilaulus – proosarütmilises kirikulaulus ehk pühalaulus. EELK uue lauluraamatu koostamise protsessis oli valik, kas otsida psalmilaulus eesti keelele iseloomulikku muusikalist väljendust või lisada lauluraamatusse umbes viiskümmend erinevate heliloojate poolt loodud uut psalmitekstilist laulu ehk siis muusikateost. Valik langes komplektile psalmitekstilistele muusikateostele. Muusikateose-kontseptsiooni eelistamine selles valikus on emakeelsele psalmilaulule üsna suure tõenäosusega tupiktee, sest see ei loo pinnast rahvusliku psalmilaulu kui muusikalise keele orgaaniliseks juurdumiseks.

Teise valiku tuumaks on seega küsimus, kuidas tuua kirikumuusikasse rohkete suurepäraste muusikateoste kõrvale eesti keele eripäradest tõukuv muusikaline keel. Muusikateose kontseptsioonile jäägu oma osa kirikumuusikas, aga selle kõrval ärgu unustatagu kirikumuusikale olemuslikult omast mõtlemist väljaspool muusikateose raamistust.

Kolmas valik: kas muusikaline voogamine või sõnaline voogamine?

Kognitiivses muusikateaduses, täpsemalt muusikapsühholoogias tuntakse mõistet «muusikaline voogamine» (inglise keeles musical flow). «Voogamine» kirjeldab täielikku «imendumist» teatavasse ainesesse või tegevusse. Muuhulgas iseloomustatakse sellega muusika võimet haarata inimest ja justkui «kanda» teda muusikalises hoovuses. On väga tõenäoline, et iga inimene on tundud muusikalist voogamist, ilma et ta seda endale teadvustaks – lihtsalt kuidagi eriline ja ülendav tunne on. Eestlastel on voogamine kerge tulema, kui näiteks laulupeol lauldakse Lydia Koidula ja Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». Kirikus kutsub muusikalise voogamise hõlpsasti esile sugereeriv orelimäng ja oreli saatel laulmine.

Eelnevates valikutes oli juttu teksti esmatähtsusest muusika ees, mis on kirikulaulule eriomane. Kas Sa oled kunagi mõelnud Jumala Sõnast tekkivale voogamisele kirikulaulus? Kas võib juhtuda, et muusikaline voogamine, mis teatavasti on väga võimas kogemus, võib ära varjata tekstist lähtuva voogamise? Kirikumuusika ajaloos on seda varemgi juhtunud, nt moteti keelustamine 13. sajandil, sest selles hakkas muusika selgelt teksti varjutama, seda enam, et samaaegselt võisid muusikateoses kõlada erinevad tekstid.

Kuidas me saaksime otsida sõnalist voogamist ja varustada seejärel tekst sellise muusikaga, mis ei kataks sõnalist voogamist kinni? Siin aitab, ja see on korduvalt järele proovitud, Pühakirja üheskoos lugemine. Kahe aastatuhande jooksul enim koosloetud Pühakirja osa on vaieldamatult Vana Testamendi psalmide raamat. Kes on tuttav emakeelsete psalmide koos lugemisega, see teab, et lausumise ja laulmise vahe selles olukorras on hajus. Kui otsida esmalt sõnalist voogamist ja seejärel lihtsalt rakendada sobiv lauluviis (psalmitoon ehk vormel) lausumise ilmestamiseks, siis saab kirikulaul pürgida täiuslikkusele – Sõna ja muusika lahutamatule koostoimimisele.

Kolmanda valiku tuumaks on seega küsimus, kas kirikulaulus peaks kõigepealt omandama teksti, selle õige häälduse ja rõhuasetused, loetava loo narratiivi ja võimalikud tõlgendused ning alles seejärel rakendama tekstiga koos sobiva meloodia; või õppima esmalt meloodia ja seejärel rakendama sõnad meloodia laulmiseks nootide külge? Kumb on lähtepositsioonis olulisem, kas tekst või muusika? Oluline on siinkohal rõhutada, et alustades laulule lähenemist tekstist, ei ole minu kogemuses muusika mitte kunagi kannatanud. Vastupidi – mõlemad võidavad ja Emand Kirikulaul saab ilmsiks fenomenaalses teksti ja muusika sümbioosis.

Neljas valik: kas meie kirikulaulu juured on esimeses, kümnendas, kuueteistkümnendas või üheksateistkümnendas sajandis?

On vana tõde, et kui tahta midagi sisuliselt uuendada, siis kõige tulemuslikum viis on hüljata pinnapealsus ja tungida süvatasandile – uuendatavat ainest tuleb põhjalikult ja terviklikult uurida ning tundma õppida. Tuleb minna tagasi juurte juurde – kuni «viimase rootsu tipuni» ja «ronida» seejärel mööda juuri uuesti tänapäeva tagasi. Ega asjata ei sedasta vanasõna, et «kel’ pole minevikku, elab tulevikuta». Ajaloolise terviku tunnetamine ei ole pelgalt haritlaslik nohiklikkus, vaid üsna pragmaatiline realiteet, sest seegi on vana tõde, et tihtipeale pole «uus» midagi muud, kui «hästi äraunustatud vana». Liikudes nõnda mööda juuri algusele lähemale võib kohata nii mõndagi, mis on pikas traditsioonis kunagi tõeks elatud, aga tänaseks unustatud või teadlikult unarusse tõrjutud. Nii ei olegi tingimata vaja «hambad ristis» midagi uut «leiutada», vaid piisab ajastutetaguse ainese taasvormimisest ja autentse lähenemisega väärindamisest. See on reformatsioon.

On üsna raske siduda ennast ristikiriku esimese muusikalise kihistusega, millest ei ole pea mitte mingit muusikaspetsiifilist teadmist. Muusika puudumisel on parim võimalus otsida kontakti kirikulaulus kasutatud tekstide kaudu. Aga isegi kui me ei tea esimese aastatuhande kirikumuusikast midagi nii konkreetset, et seda tänasel päeval enamvähem usutavalt reprodutseerida, on meil olemas üsnagi kindel teadmine psalmide laulmise kohta. Vana Testamendi psalmid ehk Naatsareti Jeesuse palveraamat on meie kõige otsesem konkreetne seos varakiriku muusikalise praktikaga. Kuna Jeesus kasutas psalmide tekste oma palveelus, siis on üsna loogiline, et varakirik võttis need tekstid kasutusele. Kuidas hoida kinni muusikaliselt anonüümsest, aga tekstiliselt konkreetsest vundamendist? Kuidas elada kirikulaulus tõeks varakiriku muusikaline pärand?

Siin tuleb meile appi suur muutus teise aastatuhande alguses, mil ladina pühalaulu (gregooriuse laulu) muusikalise materjali kirjalik dokumenteerimine alguse sai. Koos esimese aastatuhande lõpu noteerimata liturgiaraamatutega loovad esimesed muusikakäsikirjad meile mingigi ettekujutuse esimese aastatuhande kirikumuusikalisest mõtlemisest. Selle keskmes on laulutekstidena just Naatsareti Jeesuse palveraamat – Vana Testamendi psalmid. Koos psalmidega asetatakse meie ette vägagi ulatuslik hümni- ehk koraalikorpus ja üsnagi lai valik vabažanrilisi laule. Aastatuhande vahetus defineerib, nüüd juba ka muusikaliselt, lääne kirikulaulu terviku – psalmid, hümnid ja vaimulikud laulud.

Teise aastatuhande keskel toimusid määrava tähtsusega sündmused. Luterlik reformatsioon asetas kirikulaulu keskmesse emakeelse koraali ehk hümni. Alles jäid ka vabažanrilised laulud, aga Naatsareti Jeesuse palveraamat tõrjuti uute konfessioonide muusikapraktikast vähehaaval kõrvale. Reformatsioonijärgsetes kirikutes esinesid psalmid veel ainult kajana – koraalitekstideks ümbersõnastamise kaudu. Traditsioon, mis oli kirikulaulu kandnud poolteist aastatuhandet, osutus uutes oludes raskesti rakendatavaks ja ebapraktiliseks ning emakeelne pühalaul ei saanud tekkida. Siis ei olnud see võimalik, aga nüüd on.

Veel üks verstapost, mida võib eesti kirikumuusikas tajuda lähtepunktina, on 19. sajand: koorilaulu hoogustumine, professionaalse helikunsti tekkimine, rahvusromantilise muusikalise diskursuse algus, rahvuskultuuri sünd jne. Kuigi paljud seda ei tea, leiutati ka «kaasaegne gregooriuse laul» just romantilisel, 19. sajandil. Meie kõlaline ettekujutus sellest, milline on keskaegne ladina pühalaul, sh psalmilaul, pärineb 19. sajandist. Seepärast võibki tekkida petlik tunne, nagu oldaks muusikaliste juurtega keskajas, aga samas jäljendatakse vaid 19. sajandi ladina pühalaulu ideaale.  

Neljanda valiku tuumaks on lihtne küsimus: kui me otsime oma vaimulikke juuri esimese aastatuhande algusest, siis miks ei tee me seda sama kirikulauluga? Isegi kui muusikaline teadmus esimesest aastatuhandest on vähene, toob teise aastatuhande alguses tekkinud kirjalik muusikakultuur austuse ja armastuse psalmide laulmise kohta selgelt meie ette. Selleks peab olema väga hea põhjus, et lõigata luterlikust traditsioonist välja 1500 aastat kristliku muusika pärimust. Mida lähemale tänapäevale me toome oma «juurte ulatuse», seda vaesemaks teeme nii ennast kui neid inimesi, keda me oleme kutsutud teenima. Kes küll võiks saada rikkamaks sellest, kui Püha Pauluse kirjades nimetatud psalmide, hümnide ja vaimulike laulude laulmisest (KI 3:16, Ef 5:19) jäävad alles vaid hümnid ja vaimulikud laulud? Seepärast on väga oluline endalt küsida – kus on minu kirikulaulu juured?

Viies valik: kas «uus laul» või «Uus Laul»?

Pühakirja salm «Laulge Issandale uus laul!» (nt Ps 96:1) võiks vabalt olla kirikumuusikute lipukiri. Mida aga «uus laul» eelkõige tähendab? On see uus muusikateos? On see vana muusikateose uus esitus? On see isiklik vaimne uuenemine mistahes laulu laulmisel? Või on see hoopis kirikulaulu süvahoovustest võrsuv mastaapne uuenemine, mis ületab kõik senised kategooriad? Indogermaani rahvastel on tänasel päeval küllaltki raske midagi tõeliselt «uut» saavutada, sest nende kirikulaul on keelemuusika ressursi suures mahus juba ära kasutanud. Seda kriisi väljendab pea iga ilmaliku muusikastiili viljelemine lääne kirikumuusikas. Seda tehakse ka Eestis usinalt järele. Siin on meil kui uurali keeleperekonda kuuluval läänemeresoome keelt kõneleval väikerahval erakordne eelis. Suurte metamorfooside ajastul, mil me vajame «Uut Laulu» rohkem kui kunagi varem, saame me võtta indogermaani kirikulaulu teadmuse ja oma emakeele eripära ning laulda tekkivas sümbioosis absoluutselt pretsedenditu «Uue Laulu». Sellise võimaluse rakendamine sarnaneb uue energiatehnoloogia avastamisele, mille tagajärjeks on piiramatu hulk energiat, mille tootmise omahind on olematu. «Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!» (Ilm 22:17b)

Viienda ja viimase valiku tuumaks on seega küsimus: kas ma piirdun uue laulu otsimisel kosmeetiliste vahenditega või olen valmis esitama endale kõrgema nõudmise ja otsima «Uut Laulu»?

Lõpetuseks

Kirjeldatud valikud laotavad meie ette kimbukese kirikulaulule ja kirikumuusikale spetsiifiliselt omaseid ideaaltunnuseid: kompromissitu tekstikesksus, keelepärasus, «vabadus» muusikateose raamidest, traditsiooni tarkusest lähtumine, igavene püüdlus «Uue Laulu» laulmise poole.

Minu kirjeldatud valikud ei ole mingil juhul kategoorilised. See tähendab, et nende tegemiseks ei pea nii öelda «lauda puhtaks lööma». Las olla see, mis on olnud. Kui kellelegi meeldib saksa kirikulaul eestikeelsete sõnadega rohkem, kui sama kirikulaul eesti keeles, siis on see igal juhul parem, kui et kirikulaulu üldse ei ole. Kui keegi leiab muusikalises voogamises suurema rahulolu kui tekstilises voogamises, siis on see parem, kui et kirikumuusikat üldse ei ole. Pidagem aga meeles seda, millised erakordsed võimalused on meie ette tänasel päeval asetatud ja ärgem olgem tagasihoidlikud nende kasutamisel.

Tallinnas, 28. oktoobril 2022

Artikli kirjutamist on toetatud Kultuuriministeeriumi loovuurimuse meetmest.