Konfessionaalsete teoloogide koosolekul Helsingi Pauluse kirikus 8. märtsil 1976 võeti vastu alljärgnev avaldus vaimuliku ameti küsimuses. Koosolekust välja kasvanud konfessionaalsete preestrite, õppejõudude, teoloogiatudengite, jutlustajate, teiste vabatahtlike töötegijate ja kirikuinimeste ühendus kannab nime Pauluse Sinod. Sinodi liikmeskonnaga ja ettevõtmistega saab liituda käesolevat avaldust allkirjastades. Pauluse Sinodi arutelude ja tegevusvaldkond on põhimõtteliselt laiem kui huvi kiriku ametiküsimuse vastu. Siiski tahame nii selles kui teisteski kiriku ja kristliku elus küsimustes jääda üksnes selle seisukoha ja nende otsuste juurde, mida Jumala püha sõna ja meie kiriku luterlik usutunnistus annavad ja osutavad.

KIRIKU AMET JA NAISTE ORDINEERIMINE

Pauluse Sinodi avaldus

Sissejuhatus

Vastutus ja mure meie kiriku püsimise ja uuenemise pärast Pühakirja ja luterliku usutunnistuse alusel sunnib meid väljendama oma positsiooni naine ordineerimise suhtes meie luteri kiriku preestriametisse. See küsimus ei ole nimelt eraldiseisva vaba kaalutlusõiguse küsimus, vaid puudutab kogu meie kiriku olemust ja aluseid.

1. Naiste ordineerimise küsimus on Pühakirja küsimus

Meie luterlik usutunnistus eeldab ja väljendab ühemõtteliselt arusaama, et Piibel on Jumala sõna ja «Püha Vaimu raamat», mis peab olema kogu kiriku õpetuse ja elu kõrgeim juhtnöör (Konkordiavormeli algus). Sellele vastavalt on meie kirik usupuhastuse ajal koostanud ja heaks kiitnud Uppsala sinodi [1593] otsuse, milles öeldakse: «Me kõik tahame üksmeelselt püsida Jumala puhtas ja õndsakstegevas sõnas, mis on kirja pandud pühade prohvetite, evangelistide ja apostlite kirjadesse. Meie kogudustes tuleb õpetada, uskuda ja tunnistada, et Pühakiri on antud Pühast Vaimust ja sisaldab täiel määral kõike, mida kristlik õpetus ütleb... Pühakiri on õige kristliku usu alus ja tugisammas ning juhtnöör kõikide usuga seotud vaidluste hindamiseks, lahendamiseks ja ärahoidmiseks. Selleks ei ole vaja mingeid muid seletusi, isegi mitte pühadelt isadelt või teistelt, kes on omast peast lisanud Pühakirjale midagi sellist, mida seal pole. Sest mitte ühelgi inimesel ei ole luba tõlgitseda Jumala sõna oma arvamise järgi ja siin ei tule vaadata ja austada kellegi isiklikku autoriteeti, positsiooni või lugupeetavust, vaid üksnes Pühakirja.»

a) Seega ei me kõnele meie kirikule võõrast, juriidilisest või muud laadi «piiblitõlgendusest», vaid sellest usust ja usutunnistusest, mis kristlikul kirikul alati on olnud.

b) Piiblit tuleb koguduses käsitada tervikuna. On täiesti selge, et naiste ordineerimist saab õigustada ainult Piiblit valikuliselt lugedes ja sealt üksnes teatud kirjutisi, kohti ja põhimõtteid mõõduandvana välja valides. Seetõttu ei pea naiste ordineerimise kaitsjad vajalikuks pöörata tähelepanu nendele juhistele, mis sisalduvad näiteks apostel Pauluse kirjades Timoteusele ja Tiitusele.

Niisamuti jaotavad nad Piibli meelevaldselt nn päästeküsimusteks ja korralduslikeks küsimusteks, millistest ainult esimesel juhul oleks Piiblil püsiv autoriteet. Me ei saa pidada loogiliseks, et ühest küljest viidatakse apostel Paulusele, kes Gl 3:28 käsitleb meest ja naist Kristuses võrdsetena ja on seega otsustavalt kaasa aidanud muutusele, mis kristliku inimesekäsituse pinnalt on naise positsioonis võrreldes antiikaja paganliku ühiskonnaga aset leidnud, kuid teisalt heidetakse vastuolulisel viisil kõrvale Pauluse tuntud juhised naiste õpetamiskeelu kohta kui oma aega kuuluvad arusaamad. Vastupidi, need mõlemad arusaamad juurduvad ehtsas kristlikus loomisusus ja Kristuse lepitustöös ning õigele Israelile antud Issanda käsus. Mainitud kohtades Paulus ei väljenda individuaalset või ajaloolise situatsiooniga seotud arvamust. Ta tegutseb Issanda apostli kogu meelevalla ja autoriteediga kui koguduse õpetaja ja Jumala ilmutuse vahendaja. Püha Vaim ei saa iseendale vastu rääkida.

Naiste ordineerimise õigustamine muudab Piibli valikuliseks, killustab ühtse kristlaskonna poolt kõikideks aegadeks vastu võetud tervikliku Pühakirja kaanoni ning teeb Jumala sõna inimlikuks ja oma kaasajaga seotuks. Nõnda võetakse ristikoguduselt tema alus ja avatakse uks kõikvõimalikele Jumala püha tahte vastastele otsustele kirikus.

2. Naiste ordineerimise küsimus on luterliku usutunnistuse küsimus

a) Luterlik usutunnistus õpetab, et usu saamiseks on Jumal seadnud eraldi koguduse vaimuliku ameti ehk jutlustamisameti, nagu Ta on andnud ka evangeeliumi ja sakramendid (Augsburgi usutunnistus V jm). Kiriku vaimulik amet pärineb seega Jumalalt ja ei ole üksnes kirikukorra küsimus.

b) Luther ja meie kiriku usutunnistuskirjad õpetavad üksmeelselt koguduse vaimulikust ametist, et kirikus peab olema inimlikest õpetustest ja lisandustest puhastatud apostlik amet. Sellele ametile kehtivad kõik Uue Testamendi piiskoppide, vanemate ja diakonite kohta antud ettekirjutused.

Naiste ordineerimise heakskiitmine tähendaks seega teistsugust arusaamist kiriku ametist kui seda on Uue Testamendi amet ja sellele vastavalt ka luteri kiriku amet. See tähendaks otsustavat lahtiütlemist Piiblist ja usutunnistuslikust alusest.

3. Naiste ordineerimise küsimus on kiriku vabaduse ja sõltumatuse küsimus

Kõikides kirikutes, kus on hakatud naisi ordineerima, on see juhtunud teatud kaalutlustel kiriku aluseid eirates. Iseäranis Põhjamaades on kirik riigivõimuorganitele ja teistele ühiskonnas võimu omavatele jõududele järele andnud.

Ka Soomes võib täheldada märkimisväärset ühiskondlikku survet. Naiste ordineerimise edendamisel lähtutakse enamasti muudest kui piibellikest alustest.

Ühiskonnaelu kuulub Jumala loodud maailmakorra juurde. Poliitilisele otsustamisele on aga seatud piir, millest ei tohi üle astuda: selleks on Jumala sõna ja sellele rajatud vaimulik valdkond.

Naiste ordineerimise heakskiitmine ühiskondlik-poliitilise surve all tähendaks Jumala sõna ja sellele rajatud vaimuliku valdkonna allutamist kirikus ilmalikele põhimõtetele. Kiriku ajaloos on see alati hävitavaks osutunud.

4. Jumala Sõna osutab positiivsele lahendusele

Looja hea ja targa tahte kohaselt on mees ja naine inimestena võrdsed, kuid mitte samasugused. Kristlik õpetus inimesest kui Jumala kujust asetab kindla aluse meeste ja naiste võrdõiguslikkusele, kaitstes samal ajal inimest erinevatel aegadel ilmnenud püüdluste eest kaotada mehe ja naise tõeline erinevus.

Jumala loomiskorraga on kooskõlas ka Tema soovitud õndsuskord. Päästest ühtviisi osa saades on mees ja naine üks Kristuses ja samaväärsed Tema ihu ehk koguduse liikmetena. Kristuse ihu liikmete ülesanded on aga erinevaid. Kristuse seadmise kohaselt ja Püha Vaimu juhatusel said mehed ja naised kõige varasemas kirikus need ülesanded koguduses, mis väljendavad kõige sügavamal viisil loomise saladust. Mees sai eestkostja ja vanema rolli, mis hõlmas üldise vastutuse kiriku, eelkõige selle kuulutus- ja õpetamistegevuse eest. Nad pidid hoolt kandma ka Kristuse poolt seatud pühade sakramentide eest ja karjatama ustavalt Jumala karja. Naised töötavad nende kõrval vaimulikes ülesannetes, mis hõlmavad tunnistuse edasi viimist, juhatuse andmist ja julgustamist usus ning mitmesugust teenimist. Nõnda täidetakse koguduses, mida Uus Testament võrdleb Jumala perekonnaga, nii isa kui ema teineteist täiendavaid ülesandeid.

Hilisemal ajal oli naise roll koguduses üldise arengu mõjul ebaproportsionaalselt väike. Seetõttu tuleb meie aja vaimuliku uuenemise mõjul aset leidnud naiste naasmist kirikutöösse pidada tõeliseks ja positiivseks muutuseks. Naistel on jumalariigi töös oma asendamatu roll, mille algne väärtus tuleb taastada. Oleme veendunud, et seda on võimalik saavutada kristlikule kogudusele Jumala sõnas antud juhiseid arvestades nii, et see oleks ka õiglane.

Paljud asjaolud viitavad sellele, et kristlikku haridus- ja hingehoiutööd tuleb nii laste ja noorte kui täiskasvanute seas oluliselt tõhustada. Ka meie kiriku elavaid liikmeid tuleb juhatada usklike üldise preestriameti juurde kuuluvale tööle. Laienev misjonitöö vajab Jumala sõnas juurduvaid ja teoloogilise ettevalmistuse saanud töötegijaid. Need ja mitmed teised töövaldkonnad pakuvad mitmesuguseid võimalusi juba olemasoleva lektori ameti arendamiseks.

Samuti peame vajalikuks, et sel eesmärgil naistele mõeldud koguduse ametisse kutsutud saaksid asjakohaselt ametisse seatud ja tööle õnnistatud. Samuti peavad nende töökohad koguduses olema õiglaselt korraldatud nende haridusele ja tööle vastaval viisil.

Deklareerime, et järgime oma usus, õpetuses ja tunnistuses ülal esitatud ja Pühakirjale rajatud arusaama.

Pöördume selles küsimuses Jumala sõnast elava kirikurahva, meie koguduste organite, kirikukogu, kiriku piiskoppide, preestrite ja teiste töötegijate poole. Kui naiste ordineerimise küsimus lahendatakse Pühakirja kohaselt, hoiame oma kirikut uute vastuolude ja tõsise sisemise lõhenemise eest. Sel juhul saab kristlikku tegevust jätkata usutunnistuse alusel ja ühiste eesmärkide nimel, nii et Gl 3:28 saaks kõikjal täidetud Kristuse tahte ja sõna kohaselt.