Kõigest paari nädala eest oli mul au kohtuda doktor Stephen Davisega, Claremonti ülikooli endise religioonifilosoofia professoriga. Kohtumiseks ette valmistudes lugesin ma doktor Davise raamatut «Christian Philosophical Theology», kus muuhulgas võrreldakse kaht põhilist viisi, kuidas maailmas religioonile lähenetakse. Esimene – ning see on levinud suuresti Idas – on karmareligioon ning teine – mis on prominentne lääne aabrahamlikes religioonides – on armu religioon.

Esimest lähenemist saab kaitsta mitmel moel – ning see seletab selle püsimajäämist läbi sajandite. Karma printsiip väidab, et kosmilise spirituaalse seaduse läbi meid karistatakse või premeeritakse vastavalt meie moraalsetele tegudele. Kui me teeme halbu asju, siis me kannatame, kas selles või järgmises elus. Ja kui me teeme häid asju, siis meid autasustatakse, jällegi kas siin või sealpool. Karma ei pruugi olla silmapilkne nagu gravitatsiooniseadus (kas mäletate John Lennoni mängulist laulu «Instant Karma»), aga pikas plaanis inimesed saavad selle tasu, mille nad on välja teeninud. Ja see rahuldab meie arusaama võrdsusest ja õiglusest.

Kuid armu religioon on teistsugune. See õpetab, et kõik inimesed on patused ning seega väärivad karistust, kuid et Jumal annab neile puhtast heldusest seda, mida nad ei vääri. Mõelge sellele populaarsele fraasile kristlikus poeesias: «Hämmastav arm, kui magus see kõla, mis päästis minusuguse lurjuse.» Karma religiooni mõistes väärib lurjus närust elu ning oleks ebaõiglane anda kurjale inimesele suur kingitus. Kuid armu religiooni uskujad rõõmutsevad selles helduses. Mõelge selles kontekstis tähendamissõnast tööliste kohta, kes palgati päeva erinevatel aegadel, või kadunud poja loole. Neil lugudel on mõte ainult armu religiooni kontekstis.

Et nüüd kristlane ei muutuks ennastõigustavaks, kuna omab lahket ja üldist armu religiooni, peame me meeles pidama, et on olemas tõsine vastuväide sellisele religioonile. Kui arm on and, mida keegi ei ole tõeliselt volitatud saama, siis miks ainult mõned saavad selle ja teised ei saa? Kuidas saab ometi olla õiglane, et mõned inimesed pälvivad igavese elu – mitte ühegi omaenese teene läbi – ja teised ei pälvi? See kaebus on isegi teravam, kui me mõistame, et Piibel esitleb algusest lõpuni Jumalat, kes valib. Jumal valib Aabeli ja mitte Kaini, Aabrahami ja mitte Loti, Jaakobi ja mitte Eesavi, Taaveti ja mitte Sauli. Tegelikult on üks põhilisi tõdesid piibellikus ilmutuses, et Iisrael ise on valitud rahvas, püha rahvas, teistest kõrvale seatud rahvas. Ja Jumal rõhutab – lihtsalt et see selge oleks –, et Iisraeli ei valitud selle tõttu, et ta oleks olnud suurim, kõige õiglasem, kõige enam saavutanud rahvas kõigi maailma inimeste seas, pigem vastupidi. Nii et on midagi sellest õiglane? Selle süüdistuse vastu kalduvad kristlikud mõtlejad vastama, et keegi ei vääri midagi ning seega me ei peaks kaebama ebavõrdsuse pärast vabalt antud kingituste laialijagamises. Kuid siiski. Kuid siiski.

Et seda dilemmat lahendada, on kasulik heita pilk paarile Piibli tekstile, ühele Vanast Testamendist ja teisele Uuest. Keegi ei saaks süüdistada prohvet Jesajat, nagu prooviks ta vähendada Iisraeli tähtsust või fakti, et Iisrael on Jumala poolt spetsiaalselt valitud rahvas.  Aga kuulake neid sõnu prohvet Jesaja raamatu 56. peatükist:

«Ja võõrad, kes on liitunud Issandaga, teenivad teda ja armastavad Issanda nime, et saada tema sulaseiks, kõik, kes peavad hingamispäeva ega riku seda ja kes peavad kinni mu lepingust – needki ma viin oma pühale mäele ja ma rõõmustan neid oma palvekojas … sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.»

Iisrael oli tõepoolest valitud, teiste seast esile tõstetud, unikaalse armu osaliseks saanud – aga just nimelt maailma ja mitte tema enda pärast. Mis on arm? Kingitus! Aga kui sa klammerdud kingituse külge, hoiad seda enda jaoks, siis sa kahjustad selle loomust kingitusena. Jumaliku elu pälvimise kogu mõte on see omalt poolt edasi anda. Kui sa hoiad seda endale ja teed sellest enda privaatse eesõiguse, õõnestad sa seda: see muutub põrmuks. Aga kui sa annad selle ära, uueneb see sinu sees.

Me näeme suuresti sama asja vastuolulises ja segadusse ajavas Matteuse evangeeliumi loos, kus Jeesus räägib Kaanani naisega. Võõramaine naine tuleb Jeesuse juurde palvesooviga, kuid ta protesteerib, et on saadetud ainult Iisraeli soo kadunud lammaste juurde. Ta näib opereerivat väljaspool eksklusiivset arusaama Iisraeli privileegidest. Kui naine avaldab survet, vastab Issand üsna järsult: «Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.» Selle peale vastab paluja ühe meeldejäävama vastulausega, mis Piiblis on talletatud: «Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.» Rõõmus mitte üksnes naise arukuse ja südiduse, vaid tema usu sügavuse üle, ütleb Jeesus: «Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!» Jah, laud armuga kaeti Iisraeli lastele, kuid toit selle laua pealt ei olnud mõeldud vaid israeliitidele üksi, vaid kõigile, kes selle laua äärde tulid, ükskõik millisel moel. Jah, Iisrael valiti välja, kuid maailma jaoks.

Doktor Davise kategooriate osas ütlen ma selgelt välja, mida ma mõtlen. Tänu Jumalale ei ela me karma valitsemise all, sest kes meist suudaks seista puhta õigluse karmis tuules? Kuid meie, armu religiooni uskujad, peame teadma, et see kingitus ei ole üksnes meile: pigem peab Jumala lahkus äratama natukene lahkust meis endas. Kui hämmastav arm on päästnud minusuguse lurjuse, pean ma muutuma armu edasikandjaks igale kadunud hingele minu ümber. 

Artikkel ilmus algselt lehel wordonfire, eestikeelne tõlge avaldati esmalt lehel Katoliiklased.ee.

Luterlikes usutunnistuskirjades (Liber concordiae) kõneldakse neitsi Maarjast põhiliselt kristoloogilises kontekstis, kuid samuti seoses pühakute austamist, teeneid ja eestkostet puudutava vaidlusküsimusega. Usutunnistuskirjad peavad kinni vanaaja üleilmsete kirikukogude õpetusest Kristusest, nagu seda väljendavad vanakiriklikud usutunnistused. Seetõttu nimetatakse Maarjat katoolse õpetuse kohaselt Jumalaemaks ja Jumalasünnitajaks (Θεοτόκος) ning alati neitsiks (semper virgo).^[1]

Pühakute küsimuses pidas Augsburgi usutunnistuse kirik vajalikuks rõhutada, et Jumalaga lepitamist ei ole võimalik saavutada inimlike teenete abil, vaid üksnes Kristuse läbi. Samas ei eitata pühakute, inglite ja neitsi Maarja rolli maise, võitleva kiriku eestpalvetajatena ning õpetatakse, et Maarja ja pühakute elu, usk ja alandlikkus tuleb võtta eeskujuks ning näha neile osaks saanud Jumala armu.

Vaatamata pühakutekultuse aadressil väljendatud kriitikale säilisid Martin Lutheri juures keskaegse Maarja-vagaduse jooned. Näiteks Magnificat’i kommentaaris (1521) leiab Luther, käsitledes salmi «sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved» (Lk 1:48), et Maarja õndsakskiitmine ei seisne mitte niivõrd sõnades, põlvitamises, kummardustes, pea paljastamises, kujude valmistamises või (Maarjale pühendatud) kirikute ehitamises, kuna seda kõike oskavad ka kurjad inimesed teha, vaid selles, kui kogu jõust ja südamest, nähes Maarja madalust ja talle osaks saanud Jumala armu, rõõmustatakse Jumalas ja öeldakse: «Oo, õnnis neitsi Maarja!» Lutheri järgi tähendab Maarja õndsakskiitmine talle õigusega kuuluva austuse ülesnäitamist.

Erinevalt kalvinistlikust reformatsioonist säilisid paljudes luterlikes kirikutes Maarja-altarid (Eestis nt Tallinna Püha Vaimu ja Kaarma kiriku Maarja kroonimist kujutava stseeniga altariseinad) ning jätkati endistviisi teatud maarjapäevade liturgilist pühitsemist.^[2] Suhtumine Maarjasse muutus aga ilmselt kalvinismi mõjude kasvades ja eriti valgustusaegse ratsionalismi tulles, kui ei suudetud enam traditsioonilisel viisil mõista inkarnatsiooni müsteeriumit ja sellega lahutamatult seotud neitsistsünni õpetust.^[3]

Viimastel aastakümnetel on Maarja küsimust käsitletud USA luterlaste ja katoliiklaste dialoogis.^[4] 2004. aastal valmis anglikaanide ja katoliiklaste ühiskomisjonil mittesiduva iseloomuga dokument Mary: Grace and Hope in Christ («Maarja: arm ja lootus Kristuses»).^[5] Mitmed luterlikud teoloogid (nt Jaroslav Pelikan, Carl Braaten) on pühendanud Maarja-teemale raamatuid.

Alljärgnevas piirdutakse väljavõtetega usutunnistuskirjadest. Kuna Konkordiaraamat (Liber concordiae) anti välja nii saksa kui ladina keeles, tuleb kõrvuti vaadelda mõlemat teksti, mis mõnel juhul teineteist terminoloogiliselt täiendavad.

Neitsi Maarja kui Jumalaema

Summa: Kristus sündis neitsi Maarjast, kes on tõeline Jumalaema ja Jumalasünnitaja (Theotókos).

Apostlik usutunnistus:

Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast…

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus:

…kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast…

Athanasiuse usutunnistus:

Ta on Jumal, enne aegade algust Isa olemusest sündinud, ja ema poolt maailma sünnitatud inimene… [Deus est ex substantia patris ante saecula genitus, et homo est ex substantia matris in saecula natus.]

Augsburgi usutunnistus III, «Jumala Pojast»:

Samuti õpetatakse, et Jumala Poeg sai inimeseks, sündis puhtast neitsist Maarjast ja et kaks loomust, jumalik ja inimlik, lahutamatult üheks isikuks ühendatud, on üks Kristus, kes on nii tõeline Jumal kui ka tõeline inimene, tõeliselt sündinud, kannatanud, risti löödud, surnud ja maha maetud… [Sks: geborn aus der reinen Jungfrauen Maria; lad: assumpserit humanam naturam in utero beatae Mariae virginis.]

Väike Katekismus II, «Usutunnistus»:

Mina usun, et Jeesus Kristus, tõeline Jumal, Isast sündinud enne kõiki aegu, ja ka tõeline inimene, sündinud neitsi Maarjast, on minu Issand…

Suur Katekismus II, «Usutunnistusest»:

Nimelt: ta sai inimeseks, olles Pühast Vaimust ja neitsi Maarjast ilma mingi patuta saadud ja sündinud, et ta saaks patu üle valitseda…

Konkordiavormel, Epitome VIII, «Kristuse isikust»:

Kristlike kirikute puhas õpetus Kristuse isiku kohta:

6. [---] Sest kuidas oleks võimalik inimest, Maarja poega, tõemeeli Juma­laks või Kõigekõrgema Jumala Pojaks nimetada või kuidas ta saaks seda olla, kui tema inimloomus poleks ühendatud üheks isikuks Jumala Pojaga ja kui tal poleks [Jumala Pojaga] realiter, s.t tegelikult ja tõeliselt, mitte midagi ühist peale Jumala nime?

7. Sellepärast me usume, õpetame ja tunnistame, et Maarja ei saanud ega sünnitanud mitte ainult tavalise inimese, vaid tõelise Jumala Poja, ja seetõttu nimetataksegi teda õigusega Jumalaemaks ja seda ta ka tõe­poolest on.

[Sks: darumb sie auch recht die Mutter Gottes genennet wird und auch wahrhastig ist; lad: unde recte Mater Dei et appellatur et revera est.]

Konkordiavormel, Solida Declaratio VIII, «Kristuse isikust»:

Me usume, õpetame ja tunnistame, et kuigi Jumala Poeg on igavikust peale eraldiseisev, erinev ja täielik jumalik isik ja seega ka tõeline, olemuslik ja täielik Jumal Isa ja Püha Vaimu kõrval, on ta ometi siis, kui aeg täis sai, võtnud oma isikusse ka inimliku loomuse, mitte nii, et nüüd oleks kaks isikut või kaks Kristust, vaid et Jeesus Kristus on nüüdsest peale ühes isikus ühtlasi nii tõeline, igavene Jumal, kes on sündinud igavikus Isast, kui ka tõeline inimene, kes on sündinud kõr­gekskiidetud neitsi Maarjast, nagu on kirjutatud Rm 9[:5]: «kelle seast Kristus on ihu poolest; Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti!» [Sks: von der hochgelobten Jungfrauen Maria geboren, lad: e laudatissima virgine Maria natus.]

+ + +

Selle loomuste isikulise ühenduse ja osaduse tõttu ei sünnitanud Maarja, kõrgekskiidetud neitsi, mitte tavalist inimest, vaid sellise inimese, kes on tõepoolest Kõigekõrgema Jumala Poeg, nagu kinnitab ingel, ja kes ilmutas oma jumalikku ülevust juba emaihus, kuivõrd ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks. [Sks: darumb sie wahrhastig Gottes Mutter und gleichwohl eine Jungfrau geblieben ist.]

Seetõttu ta on tõeline Θεοτόκος, Jumalasünnitaja, jäädes siiski neitsiks. [Lad: Unde et vere Θεοτόκος, Dei genitrix, est, et tamen virgo mansit.]

+ + +

Raamatukeses Taaveti viimastest sõnadest, mille dr Luther kirju­tas veidi enne oma surma, ütleb ta: «Ka pärast teist, inimlikku sündi ajas on talle antud Jumala igavene vägi, sedapuhku ajas, ja mitte igavikust peale, sest Kristuse inimlikkus ei pärine igavikust nii nagu jumalik loo­mus, vaid meie ajaarvamise kohaselt saab Jeesus, Maarja poeg, sel aastal 1543 aastaseks; aga sellest hetkest peale, kui jumalikkus ja inimlikkus üheks isikuks ühinesid, on ja nimetatakse inimest, Maarja poega, per communicationem idiomatum kõigeväeliseks, igaveseks Jumalaks, kellel on igavene vägi ja kes on loonud ja hoiab kõike alal, kuna ta on jumalikkusega üks isik ja seega tõeline Jumal. Ja sellest räägib ta ise Mt 11[:27]: Kõik on mu Isa andnud mulle ja Mt viimases peatükis [28:18]: Mulle on antud kõik meelevald taevas ja maa peal! Kellele mulle? Mulle, Jeesusele Naatsaretist, Maarja Pojale ja inimeseks sündinule; igavikust peale on see mul Isalt, enne kui ma sain inimeseks; aga kui ma sain inimeseks, siis sain ma selle endale ajas ka inimlik­ku­ses ja ma hoidsin seda salajas kuni oma ülestõusmise ja taevaminekuni, kui see pidi avalikuks ja ilmsiks tulema, nagu ütleb püha Paulus Rm 1[:4]: [Ta on kuulutatud ja] määratud … Jumala Pojaks väes. Ja Johan­nes [17:10] nimetab seda kirgastamiseks.»

Konkordiavormel, Solida Declaratio XII, «Teistest gruppidest ja sektidest»:

Taasristijate ekslikud artiklid.

16. Et Kristus ei saanud oma ihu ja verd mitte neitsi Maarjalt, vaid tõi selle endaga taevast kaasa.

Maarja puhtus ja neitsilikkus

Summa: Maarja on puhas ja püha neitsi; Kristus sündis tema neitsilikkust rikkumata.

Augsburgi usutunnistus III, «Jumala Pojast»:

Samuti õpetatakse, et Jumala Poeg sai inimeseks, sündis puhtast neitsist Maarjast…

Schmalkaldia artiklid, I, 4:

Et Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast… [Sks: und von der reinen, heiligen Jungfrau Maria geporn sei.]

…on sündinud puhtast, pühast ja alati neitsist Maarjast… [Lad: ex Maria pura, sancta, semper virgine nasceretur.]

Konkordiavormel, Solida Declaratio VIII, «Kristuse isikust»:

…kuivõrd ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks [sks tekst].

Seetõttu ta on tõeline Θεοτόκος, Jumalasünnitaja, jäädes siiski neitsiks [lad tekst].

Maarja kui eestpalvetaja; Maarja auväärsus

Summa: Neitsi Maarja (nagu ka inglid ja pühakud) palvetab meie eest, kuid pigemini tuleks temas näha kristliku usu ja elu eeskuju. Maarja väärib suurimat austust, kuid teda ei saa võrdsustada Kristusega, sest Jumal mõistab meid õigeks ja lepitab enesega üksnes Kristuse kaudu.

Apoloogia XXI, «Pühakute poole palvetamisest»:

Kui me tunnistamegi, et õnnis neitsi Maarja palvetab kiriku eest, siis kas ta tõesti võtab surmas hingi vastu, kas ta tõesti võidab ära surma, kas ta tõesti teeb elavaks? Mida teeb siis Kristus, kui seda kõike teeb õnnis Maarja? Kuigi ta on väärt suurimat austust, ei taha ta ometi, et teda võrdsustataks Kristusega, vaid pigem, et me võtaksime temast eeskuju. Aga nagu paistab, on õnnis neitsi üldlevinud arvamuse kohaselt täielikult Kristuse kohale asunud. Inimesed pöörduvad palves tema poole, loodavad tema armulikkuse peale ja tahavad tema läbi Kristusele meelepärased olla, nagu Kristus ei olekski meie lepitaja, vaid hirmuäratav kohtumõistja ja karistaja. Meie aga arvame, et ei tule loota sellele, et pühakute teeneid meile üle kantaks, et Jumal nende läbi meiega lepitataks, et ta mõistaks meid seeläbi õigeks või päästaks meid, sest me saame ainult Kristuse teenete läbi patud andeks, kui me temasse usume.

[1] Nimetuse «Jumalasünnitaja» (Theotókos) andis Maarjale Efesose üleilmne kirikukogu 431. aastal.

[2] «Arvestades neitsistsünni-pärimuse sugulust legendidega teistes usundites, selle üksikelementide vahelisi pingeid ja nappi tunnistamist UT-s, valitseb UT teadlaste ja teoloogide seas tänapäeval konsensus, et Jeesuse neitsistsünni puhul on tegemist legendiga. Vastavalt sellele on ka usk neitsistsündi, mida küll mõneti interpreteeritakse teoloogiliselt, jäänud protestantluses väheste osaks ja ka osa katoliiklikke eksegeete ei pea seda ajalooliseks.» – Arne Hiob, «Jeesuse Kristuse sündimine neitsi Maarjast», Usuteaduslik Ajakiri 1/2007 (56), lk 78–79.

[3] Tänapäeval võib isegi konservatiivsema hoiakuga protestantismis täheldada nõutust maarjapäevade pühitsemise suhtes: «Küsitav on ka, miks meie kirikuaasta pühade hulgas ikka veel esineb Maarjaga seotud tähtpäevi.» – Elmar Salumaa, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat (Tallinn: Logos, EELK Usuteaduse Instituut, 2008), lk 296.

[4] Seitsmeaastase töö tulemused on esitatud väljaandes: H. George Anderson, J. Francis Stafford, Joseph A. Burgess (editors), The One Mediator, The Saints, and Mary, Lutherans and Catholics in Dialogue VII (Minneapolis: Augsburg Fortress, 1992).

[5] Vt http://www.vatican.va/roman_curia/pontifical_councils/chrstuni/angl-comm-docs/rc_pc_chrstuni_doc_20050516_mary-grace-hope-christ_en.html.

Katkendeid Ungari peaministri Viktor Orbáni kõnest 4. augustil 2022 Texase osariigis Dallases USA konservatiivide aastakonverentsil (CPAC).

Armsad sõbrad! Meie, ungarlased, alistasime kommunismi, mille Nõukogude väed ja relvad meile peale surusid. See võttis pisut aega. Me alustasime oma võitlust 1956. aastal ja võitsime 1990. Aga me saime hakkama. Meie isad tulistasid esimese lasu ja meie, nende pojad, võitsime sõja. Me teame, mille eest peame Ronald Reaganit tänama. Kuid kommuniste on raske võita. Nad tõusid tuhast üles, liitusid liberaalidega ja naasevad kõikjal maailmas tugevamana kui kunagi varem. Kui kellelgi on kahtlusi, kas progressiivsed liberaalid ja kommunistid on samad, siis küsige meie, ungarlaste käest. Me võitlesime mõlemaga ja ma võin teile öelda: nad on samad. Seega pidime nad uuesti alistama. Ja alates 2010. aastast oleme jätkuvalt võitnud, võitnud ja võitnud. Viimane kord Donald Trumpi toetusega, mille eest oleme tänulikud. Nii palju võite, et me lihtsalt kratsime kukalt. Teate, võitmisest on saanud meie igapäevane harjumus. Kuid me teame vana ütlust: eilsete saavutustega ei võida tänaseid mänge. Olen olnud parlamendi liige 32 aastat, veetnud 16 aastat opositsioonis ja 16 aastat peaministrina. Sain teada, et «loobuja ei võida kunagi ja võitja ei loobu kunagi.» See on meie võitude saladus. Headel ja halbadel aegadel tuleb seista koos oma riigiga.

Armsad sõbrad, ma olen siin selleks, et öelda, et peaksime kogemusi vahetama. Ma olen siin selleks, et teile öelda, et meie väärtused – rahvus, kristlik pärand ja perekond – võivad olla poliitilisel lahinguväljal edukad. Ka tänapäeval, mil poliitilist elu valitseb liberaalne hegemoonia. Ma olen siin selleks, et rääkida teile, kuidas me muutsime need väärtused Ungaris edukaks ja peavooluks! Võib-olla aitab meie lugu teil Ameerikat suurepärasena hoida!

Nii et siin on meie lugu. Meie eduloo võti on see, et kui me võitleme, siis anname endast vähemalt sada protsenti. Me räägime tõtt ja esindame tõde, isegi kui pool maailma meid selle pärast ründab. Poolikult ei saa võita. Sa kas annad kõik, mis sul on, ja võidad või mängid turvaliselt ja kaotad.

Niisiis, ennekõike me peame usaldama piibellik-kristlikke õpetusi. Need aitavad meil otsustada, millised tegevused on õiged ja millised valed. Kui usute Jumalasse, usute ka seda, et meie, inimesed, oleme loodud Jumala näo järgi. Seetõttu peame olema piisavalt julged, et käsitleda ka kõige tundlikumaid küsimusi: ränne, sugu ja tsivilisatsioonide kokkupõrge. Ärge muretsege: kristlik poliitik ei saa olla rassist. Seega ei tohiks me kunagi kõhelda oma vastastele nendes küsimustes otsustavalt vastu astumast. Olge kindlad: kristlikud väärtused kaitsevad meid liiale minemise eest. Veelgi enam, me teame, et meie elu lõpus saabub hetk, mil kõigi meie tegude üle kohut mõistetakse. Nii et kõike ei saa teha. Sulle on seatud piirid. Nagu ütles Clint Eastwood: «Inimene peab teadma oma piire.» Kuid kahjuks ei tunne vasakpoolsed poliitikas mingeid piire.

Ja mu sõbrad, nagu on juhtunud, püüavad tänapäeva progressiivid taas lahutada lääne tsivilisatsiooni selle kristlikest juurtest. Nad ületavad piiri, mida ei tohiks kunagi ületada. Kui lahutada lääne tsivilisatsioon selle piibellik-kristlikust pärandist, juhtuvad ajaloo halvimad asjad.

Olgem ausad: tänapäeva ajaloo kõige kurjemaid asju tegid inimesed, kes vihkasid kristlust. Ärge kartke oma vaenlasi nende nimede järgi kutsuda. Võite mängida ohutult, kuid nad ei halasta kunagi. Mõelge näiteks George Sorosele, nagu te teda siin nimetate. Ungaris kutsume teda Gyuri bácsi, see on: onu Georgie. Rikkaim ja maailma üks andekamaid ungarlasi! Lihtsalt vihje: olge andekate ungarlastega ettevaatlik! Ma tunnen George Sorost väga hästi. Ta on minu vastane. Ta ei usu mitte millessegi, mida me teeme. Ja tema teenistuses on armee: raha, valitsusvälised organisatsioonid, ülikoolid, teadusasutused ja pool Brüsseli bürokraatiat. Ta kasutab seda armeed oma tahte peale surumiseks oma vastastele, nagu meile, ungarlastele. Ta leiab, et meile kõigile kallid väärtused viisid kahekümnenda sajandi õudusteni. Kuid asi on täpselt vastupidine. Meie väärtused päästavad meid ajaloo vigade kordamisest. Natsismi ja kommunismi õudused juhtusid seetõttu, et mõned Mandri-Euroopa lääneriigid hülgasid oma kristlikud väärtused. Ja tänapäeva progressiivid tahavad teha sedasama. Nad tahavad loobuda lääne väärtustest ja luua uue maailma, läänejärgse maailma. Kes neid peatab, kui meie seda ei tee?

+++

Armsad sõbrad, liigume edasi perepoliitika juurde, mis on meie poliitika süda. Kogu maailma progressiivid väidavad, et perekondi ei tohiks kaitsta. Euroopas öeldakse, et sellist asja nagu perekond pole olemas, sest armastus on armastus ja perekond on perekond. Kui te ei suuda perekonda määratleda, pole miski perekond. Ja nad ütlevad, et lääne perekonnad on kohaks, kust saab alguse nn patriarhaalne rõhumine. Aga perepoliitika puhul mängisime Ungaris jälle oma reeglite järgi. Teame, et perekond on koht, kus vanemate väärtusi antakse edasi järgmisele põlvkonnale. Kui traditsiooniline perekond kaob, ei päästa läänt allakäigust miski. Seetõttu kulutasime eelmisel aastal Ungaris perepoliitikale üle 6 protsendi oma SKT-st. Kõik toetused on peredele pärast lapseootele jäämist juba saadaval. Pered saavad automaatselt maksusoodustusi, pärast kolmanda lapse sündi võtab riik üle õppelaenu tagasimaksmise. Naised on pärast neljanda lapse sündi vabastatud üksikisiku tulumaksu tasumisest kogu eluks. Ja me võitleme selle eest, et pikendada sama nullmaksupoliitikat kolme lapsega emadele. Seega, kui te pole veel abielus, peaksite kohe leidma endale ungarlasest naise! Viimase kümne aastaga, mu daamid ja härrad, on abielude arv kahekordistunud ja abortide arv on Ungaris poole võrra vähenenud. See pole halb algus.

Armsad sõbrad, Ungaris pidime ehitama mitte ainult füüsilise müüri oma piiridele ja rahalise kaitsevalli oma perede ümber, vaid ka juriidilise müüri oma laste ümber, et kaitsta neid sooideoloogia eest, mis on nad sihikule võtnud. Olgem otsekohesed. Nad [sooideoloogia toetajad – toim] arvavad, et vanemad peaksid järgima progressiivset vanemlust. Ja kui nood keelduvad seda tegemast, peaks riik neid sundima. Meie, ungarlased, teame seda vana kommunistlikku trikki ja ei lase sel läbi minna! Ungarlased lükkasid taas kord rahvahääletusel tagasi ilma vanemliku nõusolekuta läbiviidavad seksuaalse sättumusega seotud programmid koolides. Kunagi varem pole Ungari pika ajaloo jooksul toimunud referendumit, kus nii suur enamus inimesi ütles «ei» sooideoloogiale vms!

Nüüd kaitseb perekondi ja lapsi Ungari põhiseadus. Lubage mul tsiteerida paari lauset meie põhiseadusest. Meie põhiseadus ütleb: «Perekond ja rahvas moodustavad meie kooselu peamise raamistiku.» «Ungari riigiasutused on kohustatud kaitsma Ungari kristlikku kultuuri.» «Ungari kaitseb abielu institutsiooni kui ühe mehe ja ühe naise liitu.» «Perekonnasidemed peavad põhinema abielul või vanemate ja laste suhetel.» Lühidalt: ema on naine, isa on mees ja meie lapsed jätke rahule. Punkt! Arutelu lõpp!

+++

Niisiis, me peame võitlema. Võitu ei saavutata kunagi kergema vastupanu teed minnes. Peame Washingtoni ja Brüsseli institutsioonid tagasi võtma. Peame leidma üksteise juures sõpru ja liitlasi. Peame oma vägede liikumist koordineerima, sest meie ees on sama väljakutse. Teil on sel aastal vahevalimised, seejärel presidendi- ja kongressivalimised aastal 2024. Ja meil on samal aastal valimised Euroopa Parlamendis. Need kaks asukohta määravad lääne tsivilisatsiooni eest peetava lahingu kaks rinnet. Täna ei hoia me neist kumbagi. Ometi vajame mõlemat. Meil on kaks aastat aega valmistuda. Pean ütlema, et see ei saa olema lihtne. Kuid ärge kartke; lihtsalt uskuge Püha Johannes Pauluse, poolakast paavsti õpetust: «Pole ühtegi vaenlast, keda Kristus poleks juba võitnud.» Nii et lähme ja teeme seda!

Jumal õnnistagu Texast! Jumal õnnistagu meie sõprust! Edu ja head aega!

Viktor Orbáni ingliskeelne kõne on avaldatud täismahus siin.

Laupäeval, 23. juulil, Issanda aastal 2022 reisisin rongiga Tallinnast Raplamaale, et külastada koduseid kohti. Olen nimelt Raplamaal elanud ja siinkandis palju liikunud. Lõuna paiku jõudsin kenamaks arenenud Rapla linna, mis silmailu ja mõnusat äraolemist pakkus. Saabumisel kinnitasin pubis keha ja seadsin sammud vaimutoidu lätetele, eluvee allikale. Sest inimene ei ela ainuüksi leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust, nagu kinnitab püha evangeelium. Juba enne reisi teadsin, et Rapla unikaalne kahe torniga kirik kuulub mu teekonna kohustuslikku kavasse.

Õnneks olid pühakoja uksed avatud. Esmalt kõndisin kirikuaias, kus hooldatud haljendaval murupinnal märkasin kunstiliselt kujundatud ligikutsuvat pruuni pinki. Kunagi varem polnud ma seda tähele pannud, või siis on ta paigale seatud pärast minu viimast visiiti, mis toimus  väga ammu. Lugesin infotahvlilt, et see pühitsetud istekoht on pühendatud koguduse organistile, koorijuhile, professor Hugo Lepnurmele.

Kirikus sees vaikselt liikudes silmasin seinal veel üht mälestustahvlit sama suurmehe nimele. Meenus üks ere episood lapsepõlvest. See oli päris kaheksakümnendate lõpus, võib-olla 1989, kus eestlased olid pika okupatsiooniperioodi järel jõulupühad erilise kirega ausse tõstnud. Siis,  pimedal talveõhtul olime perega autoga teel kuhugi Raplast kaugemale, kuid peatusime kiriku kõrval, kus autosid juba rohkesti. Vanemad tahtsid kangesti sellest jõuluteenistusest osa saada. Mina, vist kaheksanda klassi noorukina, tol ajal veel seda sügavat sõnumit õigesti ei mõistnud ja kirikute külastused polnud tavapärased. Me sisenesime Jumala templisse, mis oli absoluutselt üle rahvastatud. Inimesed kiilusid üksteise külge kinni, õhk kiviseinte vahel oluliselt soojenenud. Ühtäkki näis väljapääs füüsiliselt võimatu. Mäletan, et tundsin ärevust ja klompi kurgus. Aga tagantjärele oli see pisiasi, sest ses tohutus rahvamurrus istus oreli taga kordumatu Hugo Lepnurm ja mängis kirikuliste hingekambrid jõulumüsteeriumiks valla. See keskkond meenutas mulle juba varem kogetud laulva revolutsiooni muusikalist kokkuhoidmist. Täna ma mõistan, et tol õhtul jätkus Eesti rahva rõhutatud ühtekuulumine ja kauaks ärakeelatud väärtuste ellu äratamine täistuuridel. Igatahes on praeguses ajas ülev tunne puhata jalgu suure meistri auks paigaldatud õuepingil.

Minu erilised tänusõnad kuuluvad ühele märgile, millest osa sain. Nimelt mängis kõlaritest kostuv vaikne, rahustav, emotsioone hajutav ja mõtlusesse meelitav orelimuusika. Ei, mitte see, mida oleme tavaliselt harjunud kuulama enamikes kirikutes. Siin oli selle vaikne mahe taustakõla eriliselt inspireeriv ja vaimsuse radadele juhatav. Nende leebete meloodiate kuulamine andis esmase tõuke käesoleva loo kirjutamiseks. Tundsin kogu loomingulise potentsiaali momentaalset avanemist. Jumal räägib veenvalt läbi hingeliste helikajade.

Tähendasin üles oma esimesed märkmed päris esimeses reas, altarile lähedal istudes. Kogesin õndsust selles põhjalikult renoveeritud keskkonnas, võluvate vitraažakende vaatlemise lummas ja sukeldusin sisekaemusesse.

Hardushetke järel lasin annetuskarpi oma panuse kiriku heaks ning imetlesin rõdukorruse suurt orelit. Seda pillide kuningat, mida kord üleminekuaja jõuluõhtul mänginud unustamatu kirikumuusik, helilooja ja pedagoog Hugo Lepnurm. Suundudes aeglaselt ukse poole, elustusid minus veel läinud aegade pildid, mis ka oreliga seotud. See sündis aastal 1996, mil olime oma ülikooli kursusega Raplamaa kultuurilisi vaatamisväärsusi külastamas. Meie teejuhiks oli siis Raplamaaga seotud eakas kultuuriloolane. Hallipäine entusiastlik Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent. Tema oli juba siis Rapla kogudusega otseselt seotud ning oskas meid kohapeal üllatada. Nimelt sai ta pastorilt loa kasutada ülakorruse orelit. Mina mõtlesin, et ta tahab niisama kätt proovida, aga selgus, et härral oli orelimäng täiesti selge ja nii need ajatud viisid kõlasid nende kõrgete õnnistatud seinte vahel.

Ennast jälle päikeselisel tänaval leidnuna jätsin kiriku tänutundega selja taha ja jätkasin  üllatusterohket maist teekonda, kus veel palju avastada ja kirjaridu koostada.

Oli üks tore, elamuslik, loomingulise vaimuga kirgastav kirikukülastus, mis sundis sulge haarama ja tema läbi Loojat ülistama.

Aitäh, Rapla Maarja-Magdaleena kahe torniga Jumala tempel, toetav teeliste kirik, et ootad avatud ustega oma rüppe laupäevaseid ajateelisi!

Õigeusumaailmas pälvis vastukaja juulikuul Kreekas toimunud ristimistalitus, mille viis külalisvaimulikuna läbi oikumeenilise patriarhaadi Ameerika kreeka piiskopkonna peapiiskop Elpidophoros. Ristitavaks oli kahe omavahel «abielus» oleva mehe poolt omandatud laps. Kohalik (Glyfada) metropoliit Antonios, kelle piiskopkonnas talitus aset leidis, väitis, et Ameerika peapiiskop oli teda eksitanud, jättes mainimata, et tegemist on rahvusvaheliselt tuntud geipaariga, kes ei saa kiriku seaduste kohaselt vanemateks olla. Sellest tulenevalt otsustas Kreeka Õigeusu Kiriku püha sinod pöörduda protestikirjaga Konstantinoopoli patriarhi poole.

Konservatiivne Pireuse metropoliit Seraphim märkis, et küsimus ei ole lapses, kes pole süüdi oma vanemate pattudes, vaid «pattu mittekahetsevate sodomiitide põhimõttelises heakskiitmises ja esitlemises väidetavalt jumalakartlike isikutena, kes lasevad oma lapse ristida õigeusu traditsiooni kohaselt», mis omakorda õõnestab Kiriku käsitust antropoloogiast ja soterioloogiast.

Kas samasooliste poolt adopteeritud lapsi võib ja ka tuleks ristida? Avaldame lühendatult õigeusu preestri Antoine Melki asjakohase selgituse.

«Kõigepealt tuleb märkida, et laste ristimine on kirikus eksisteerinud juba apostlite aegadest peale. Apostlite tegude raamatus esineb korduvalt fraas «tema ja kogu ta pere ristiti». Argumentide hulgas, mida sageli tsiteeritakse vastuseks mõnede protestantide keeldumisele lapsi ristida, on see, mida Püha Irenaeus ütles oma teoses «Adversus Haereses»: «Kristus on tulnud päästma kõiki, imikuid ja lapsi, noori mehi ja vanu, kes kõik on Tema läbi uuesti sündinud ja saanud tõega Jumala lasteks.»

Esimene vastus neile, kes on oma reaktsioonides siirad, eriti neile, kes peavad ristimist lapse õiguseks, on see, et ristimine on protsess, mis toob inimese väljastpoolt kirikusse. See ei ole maagiline tegu ega ka üksnes administratiivne meede. Pigem on see protsess, millel on oma eel- ja järeltingimused, mis peavad olema täidetud, et sellega jõutaks lõpule.

Algselt põhines imikute ristimine triniteediteoloogial ja kiriku õpetusel perekonnast. Kirik loeb 1. Moosese raamatust, et abielus saab mehest ja naisest üks ihu. Kuna perekond on Kolmainsuse ikoon, sünnivad lapsed vanemate ühisest ihust. Sel põhjusel on kõik kiriklikud seadused, mis lubavad hooruse või vägistamise tagajärjel sündinud lapse ristimist, oikonomia («armumajapidamine»), mis on seotud selle lapse ristimist taotleva isikuga ja kaasneva lootusega, et seda last kasvatatakse usus. Synaxarion mainib, et Anastasiopolise piiskop Püha Theodoros Sykeonist sündis Maria-nimelisele naisele, kes oli hooranud keisri käskjalaga. Naise hilisem meeleparandus viis aga poja pühaduse teele, mille ta kogu kiriku tunnistuse kohaselt ka saavutas.

Kirik ei tunnusta laste ristimist ilma vanemate või nende esindajata. Inimese vastuvõtmine kirikusse on eelkõige kogukonna, mitte üksikisiku saavutus. Seetõttu ei ole lubatud allutada kirikusse toodud laste ristimist emotsionaalsetele teguritele, mis ei põhine Piiblil ja Pärimusel, et see ei annaks ainest, mida kasutavad ära hälvete ja perverssuste eestkõnelejad.

Samuti ei tule pidada nende uute kaasuste tagasilükkamist progressi ja modernsuse tagasilükkamiseks, eriti kui räägime Piiblist. Sooaktivistid ja toetajad, sealhulgas õigeusu «teoloogid», räägivad sageli progressivismist Piiblis. Tõde on see, et Piiblit ei saa kirjeldada kitsarinnalise või progressiivsena. Me kas aktsepteerime Piiblit või lükkame selle tagasi. See ei põhine tõlgendustel vastavalt nõudlusele ja soovile. Õigeusu kirikus tõlgendasid kirikuisad evangeeliumi ja jätsid meile pärandi, mis juhatab meile teed meie maises elus. Mõned ütleksid, et selline arusaam külmutab Piibli ja keelab selle tõlgendamise praegu ja tulevikus, kuid see pole tõsi, sest Piibel on usklikule allikaks iga tema elus kerkiva küsimuse jaoks. Ta tõlgendab seda Püha Pärimuse loogika, kogemuse ja meetodi raames, rõhuasetusega kogemusel, ning palve ja alandlikkuse vaimus, kasutamata intellektuaalseid tehnikaid, metoodikaid ja konjunktsioone.

Seetõttu ei ole «homoseksuaalide lapsi» puudutavad küsimused seotud mitte laste, vaid neid ümbritsevate täiskasvanutega. Asendusemadus tekkis meditsiinilise vajadusena ja kirik ei aktsepteerinud seda täielikult. Kas see pole abielurikkumine, kui homoseksuaalid kasutavad seda ära? Kas tõsiasi, et mõned naised võtavad «surrogaatemadust» kui elukutset, mis lähtub pakkumisest ja nõudlusest, ei ole vastuolus vajadusega kahetseda patusest loomusest tulenevat pattu? Kas tsiviillepingu olemasolu muudab kahe samast soost inimese ühinemise kiriku silmis abieluks? Kirik nõuab ju mehelt ja naiselt, kes on sõlminud tsiviilabielu, enne nende laste ristimist püha abielu sakramendi vastuvõtmist? Ja mis kõige tähtsam – Piibel mõistab ju selgelt hukka kõik loomuvastased suhted. Kuidas saab last ristida, kui ta on «seaduserikkujate» hulgas, pealegi kui psühholoogia ja kasvatusteadused hoiatavad tohutute probleemide eest, mida selline keskkond sellele lapsele põhjustab? Kui homoseksuaalide või abielust keeldujate poolt laste «ostmine» ei ole aktsepteeritud, kas siis nende laste ristimine ei legaliseeri seda tagasilükatud käitumist? Siinjuures on täpsem kasutada mõistet «omandamine» kui «adopteerimine», mida kasutatakse nüüd isegi lemmikloomade ostmise kirjeldamiseks.

Kas kirikul on neile küsimustele täpsed vastused? Jah, on küll. Selleks on kiriku eetos. Legalistid, skolastikud ja sekularistid ei suuda seda eetost tunnetada. Teisest küljest on uskliku positsioon kinni pidada sellest, mida kirik on apostlitelt ja isadelt vastu võtnud ning mida põlvkondade kaupa edasi antakse.

Ilma kavatsuseta kellegi üle kohut mõista – nendes küsimustes pole emotsioonidel kohta. Tänapäeva ühiskonnad kulutavad miljardeid relvadele ja ilma halastuseta hävitamisele, kuid nad alistuvad, kui homoseksuaalid ja perverdid väidavad, et nad on rõhutud, et siis ise suruda peale uut rõhumist neile, kes keelduvad allumast homoseksuaalide kapriisidele. Inimmõistuse järgi on tegemist selge silmakirjalikkusega, mida kirik nimetab oma õpetuses «pettuseks». Pettus on saatana töö, mida aitab läbi näha eristusvõime. Eristamisvõime tuleb valgustatud meelest, mis on kooskõlas Kristuse valgusega täidetud südamega.»

Issand Jumal! Ma usun ja tunnistan kindlalt kõiki tõdesid, mida Sinu püha Kirik õpetab uskuma, sest kõik selle oled ilmutanud Sina, Issand, igavene tõde ja tarkus, kes ei eksi ega eksita.

Selles usus tahan elada ja surra. Aamen.

Domine Deus, firma fide credo et confiteor omnia et singula quae sancta ecclesia Catholica proponit, quia tu, Deus, ea omnia revelasti, qui es aeterna veritas et sapientia quae nec fallere nec falli potest. In hac fide vivere et mori statuo. Amen.

Postimees jätkab «ristisõda» Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vastu. 9. juulil ilmus Postimehe eestikeelses väljaandes lehe venekeelse väljaande toimetaja Sergei Metlevi usutlus Joosua Raavega, kes, nagu selgub, on käesoleva aasta aprillis Tallinna Neeva Aleksandri katedraali seinu sodinud isik. Mäletatavasti mäkerdati kirikuseinale punase värviga sõnad «Gen 4:10» (viide Kaini ja Aabeli loole Piiblis), «Ukraina veri» ja «Bucha» (viide Butša massimõrvale).

Väärteo toime pannud loo «kangelast» esitletakse positiivses võtmes. Tal pole mitte üksnes sotsiaalset närvi ja õiglustunnet. Juba artikli pealkirjas («Nevski katedraali seinale grafiti kandnud usklik: Vene kirikul oleks lihtne eestlaste südameid võita») rõhutatakse, et mees on usklik – ta justkui esindaks oma nii-öelda prohvetlikus aktsioonis Eesti kristlaskonda… Muide, just nimelt prohvetite hulka arvas Postimees ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku endise preestri Orenti Kampuse («Prohvetite raske elu»), kes kritiseeris teravalt Eesti kirikujuhte liiga leebe suhtumise pärast Vene Kirikusse.

Tõepoolest, 34-aastane huligaan Joosua Raave nimetab end EELK liikmeks, ent lisab: «Konkreetselt olen just nimelt [Tallinna] Püha Vaimu inglisekeelses koguduses, kus preestriks on väliseestlane. Ingliskeelses koguduses käin sellepärast, et eestikeelne luterlus ei kõneta mind.»

Politseile vahele jäänud Joosua Raave põhjendab oma tegu sõjaolukorraga ja Venemaa kuritegudega Ukrainas. Kuigi tal tuli maksta trahvi ja kanda kirikuseina puhastamisega seotud kulud (muide, kirikuhoone ei kuulu üldsegi Moskva patriarhaadile, vaid Tallinna linnale), pole temas põrmugi kahetsust: «Ei, ma ei kahetse seda, mida ma tegin, ja ma teeksin seda uuesti.»

Vahemärkuse korras: kuidagi vastuoluline tundub, et ise ööpimeduses salaja kirikuseina sodimas käinud mees soovitab MPEÕK metropoliit Eugenil minna Vene saatkonna ette avalikult protestima.

Niisiis presenteerib Postimees lugejatele «meie aja kangelast», kes käis õilsal eesmärgil kirikuseina sodimas, ei kahetse seda, vaid on valmis oma tegu kordama. On üsna kõnekas, et vähemalt käesolevate ridade kirjutamise ajaks polnud Postimees kõrvaldanud kommentaariumist ühe lugeja üleskutset hakata üleriigiliselt õigeusu pühakodade seinu sodima: «Üleskutse: grafiti vene kiriku seinale tuleks muuta protestiaktsiooniks ja nii palju kui võimalik, seda aktsiooni pidevalt korrates. Ka teiste Eesti õigeusu kirikuhoonete peal!»

Ausalt öelda ma ei mäleta, et nõukogude ajal oleks ajakirjandus kogu oma kohustusliku usuvastasuse juures õhutanud inimesi pühakodasid rikkuma, et usklikele või nende juhtidele mingit sõnumit edastada. See, et seda soosib ajaleht Postimees, on üsna kõnekas. Kas väljaanne teeks soosiva tonaalsusega intervjuu ka siis, kui mõni parempoolne immigratsioonivastane aktivist käiks sodimas pagulaskeskuse seina, et anda poliitikutele edasi sõnum: Eesti peab jääma rahvusriigiks ja võõrad ei ole oodatud? Ei, selline aktivist kuulutataks kohe vaenuõhutajaks ja äärmuslaseks, kellega peab tegelema Eesti justiitssüsteem.

Kui Putini Venemaa tegudest põhjustatud viha kantakse üle siinsetele pühakodadele ja usklikele, on tulemuseks mürgine ja plahvatusohtlik segu. Mõnede usuvõhikutest eestlaste jaoks on õigeusk tervikuna üks «vene värk», mis tuleks Eestist minema peksta. Kirjutasin eelmises artiklis, et isegi Kreekast pärit ortodoksi ikoonide kohta arvas keegi kirikuasjadega mitte eriti kursis olev inimene, et kogu maailm on praegu selliste ikoonidega sõjas. Kui meedia kujutab kirikusodijaid kangelastena, kel pole midagi kahetseda, siis varsti on oodata rünnakuid nii õigeusu pühakodade kui võib-olla ka muude kirikute vastu, mis on liigitatud Moskva sabarakkudeks.

Rääkimata sellest, et nn progressiivne üldsus näeb praegu head võimalust rünnata kõiki «Kremli väärtusi» (s.t kristlik-konservatiivseid väärtusi, mil pole tegelikkuses vene imperialismiga mingit pistmist) esindavaid inimesi ja jõudusid.

Loe ka: Postimees õhutab kirikuviha (4. juuli 2022)

Väljaanne Postimees kutsub oma 3. juuli juhtkirjas riiki poliitilistel kaalutlustel sekkuma kirikuasjadesse. Sihikule on võetud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK), mis on koos luteri kirikuga (EELK) liikmearvult üks suurematest usuühendustest Eestis.

See on sisuliselt üleskutse allutada kirikud sekulaarse riigi agressiivsele tahtele. Ettekäändeks on Ukraina küsimus, aga asi läheb palju, palju kaugemale. Kuigi juhtkirjas märgitakse, et «kiriku sulgemine või reformimine riikliku sunniga võib olla vastuolus inimeste õigusega kuuluda kogudusse ja järgida oma usulisi tõekspidamisi», esitatakse järgnevalt mitu mõtet, mis justkui õigustaks riikliku sunni või vähemalt suuniste rakendamist nii MPEÕK kui vajadusel ka teiste kirikute suhtes.  

Postimees: «Ise küsimus, kui mõni kirikutest hakkaks tegelema poliitikaga. Siis on riigil küll õigus nende tegevust takistada.» – Kirikud on juriidiliselt võttes kodanikuühendused, mis võivad sama palju «poliitikaga tegeleda» ehk ühiskonna asjades kaasa rääkida kui mistahes muud ühendused, loomulikult kehtiva õiguse raames. Poliitikas osaleda saavad siiski vaid üksikisikud, erakonnad ja valimisliidud.

Postimees: «Kindlasti peab viha- ja sõjaõhutamise suhtes silma peal hoidma kaitsepolitsei, olgu tegu siis millise konfessiooniga tahes.» – Vihaõhutamiseks saab tänapäeval nimetada ükskõik milliste seisukohtade väljendamist, mis ei ühti globalistlik-progressiivse kursiga. Kirik ei ole nõus muutma oma «putinistlikku» arusaama abielust? Ei austa naiste õigust «otsustada oma keha üle»? Taunib uhkuseparaade? Kinni panna! Likvideerida! Ja pange tähele, et nüüd ei käi jutt enam MPEÕKst, vaid kõigist konfessioonidest!

Postimees: «Kõik see ei tähenda, nagu poleks Eesti riigil ja ühiskonnal mingit võimalust mõjutada, kuidas õigeusk Eestis areneb.» – Eesti riigi ja ühiskonna asi pole mõjutada mitte ühegi kiriku arengut. See on eksklusiivselt kiriku liikmete asi.

Postimees: «Nii nagu vene lapsevanemad on hakanud eelistama eestikeelset kooli, tuleks jõuda ka selleni, et õigeusklikud, rahvusest hoolimata, hakkaksid eelistama eestimeelset, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut.» – Põhiseaduses on sätestatud, et riigikirikut ei ole. Ei ole riigi ega valitsuse rahastatud meedia asi dikteerida, millisesse kirikusse inimesed peavad kuuluma.

Esialgu on tegemist kõigest Postimehe juhtkirjaga, aga nähtavasti süvariigis juba hautakse mõtteid, kuidas Ukraina küsimuse kattevarjus saaks riik nt kooseluseadusele või «naiste õigustele» või muudele taolistele asjadele vastu seisnud kirikud tasalülitada, et ei oleks enam vihaõhutamist, «poliitikasse sekkumist» ja mistahes muud laadi vastuhakkamist progressiivsele ideoloogiale. Kas poleks armas, kui Eestis tegutsevate kirikute esindajad «õnnistavalt toetaksid» Eesti Vabariigi poliitilist kurssi?

Minu hinnangul on kõnealuse juhtkirja näol tegemist agressiivseima rünnakuga Eesti kirikute vastu alates Nõukogude ajast. Ukraina teemaga saab inimesi manipuleerida ja teatud kirikute vastu üles ässitada. Asjakohane näide leidub kohe sellesama juhtkirja kommentaariumis, kus kodanik Indrek Park kirjutab järgmist: «Koera saba ei raiuta jupphaaval. Miks me riigina nii arad oleme? Kuritegelikku režiimi teeniv vene kirik tuleb üle võtta nagu ukrainlasedki tegid või siis lihtsalt kinni panna. Putinistlike pappidega tegelemiseks on kaitsepolitsei. Oleks tore, kui saaks ka selle Riigikogu hoone ees oleva õudse kummuti kivihaaval lahti võtta ja Venemaale tagasi saata.»

1920. aastatel kõlasid samuti üleskutsed lammutada Toompeal asuv Neeva Aleksandri katedraal kui venestamise sümbol. President Pätsi ajal taheti riigi esindusliku paraadväljaku rajamise huvides lammutada Tallinna Jaani kirik. Mõlemad pühakojad seisavad Tallinnas oma kohal tänini, aga vabariik hävis ja see taastati alles pärast pikka okupatsiooniaega.

Olen aru saanud, et neid kodanikke, kes tunnevad «vene kiriku» vastu viha, on omajagu. See viha kandub üle isegi Kreekast pärit ortodoksi ikoonide vastu, mille kohta üks kirikuasjadega mitte eriti kursis olev inimene märkis, et kogu maailm on praegu selliste ikoonidega sõjas. Progressiivsed sekularistid või lihtsalt kirikuvastased jõmmid alustavad oma ebapüha ristiretke MPEÕKst, aga peagi on järg ka EELK ja teiste konfessioonide käes. Kui need just allaandmise märgina vikerkaarelippu ei heiska, mis lükkaks arveteklaarimise mõneks ajaks edasi.

USA ülemkohtu otsus, millega eitati konstitutsioonilist abordiõigust, on ajaloolise tähtsusega ja on vägagi võimalik, et sellest räägitakse ka sajandite pärast kui ühest kõigi aegade kõige olulisemast kohtuotsusest, kirjutab oma kommentaaris Varro Vooglaid.

Jaanipäeval USA ülemkohtu poolt kohtuasjas Dobbs v. Jackson Women's Health langetatud otsus on suure ajaloolise tähtsusega. Selle otsuse tuumaks on seisukoht, et USA konstitutsioonist ei tulene õigust abordile ja et seega on osariigid vabad ise abordiga seonduva õiguse üle otsustama. 

Teisisõnu pööras ülemkohus selle otsusega ümber kohtu enda poolt 1973. aastal kohtuasjas Roe v. Wade langetatud kurikuulsa, täiesti õigustatult kohtu kõigi aegade kõige halvemaks lahendiks nimetatud ja lubamatu kohtuliku aktivismi üheks peamiseks näiteks kujunenud otsuse, millega kohus tühistas kõigis USA osariikides kehtinud abordipiirangud, tunnistades need väidetava konstitutsioonilise piiramatu abordiõigusega vastuolus olevaks.

Nagu selgitas ülemkohtu enamuse seisukoha sõnastanud kohtunik Samuel Alito (kellega ühinesid kohtunikud Clarence Thomas, Neil Gorsuch, Brett Kavanaugh ja Amy Coney Barrett), oli kohtu 1973. aasta otsus «erakordselt vildakas» ja selle argumentatsioon «silmatorkavalt nõrk». Ta toonitas, et reaalselt «konstitutsioon ei viita kusagil abordile ja sellist õigust ei kaitsta otseselt mitte ühegi konstitutsiooni sättega.»

Pidades silmas, et ülemkohtu 24. juuni otsus seab piiri kümnete miljonite süütute inimeste tapmisele, on selle tähtsust raske ülehinnata. Kõigi eelduste kohaselt räägitakse sellest kui kõigi aegade ühest kõige olulisemast kohtuotsusest veel sajandite pärast. Ei ole liialdus öelda, et see otsus pole oma moraalselt kaalult väiksem kui orjakaubanduse õiguslikult lubamatuks kuulutamine Ameerika kodusõja päevil. Pigem on selle kaal oluliselt suuremgi.

Olgugi et vasakpoolsed kujutavad ülemkohtu mõne päeva eest langetatud otsust mõistusevastasel moel rünnakuna inimõiguste vastu, on see tegelikult inimõiguste seisukohast tohutu suur ja erakordselt oluline võit. Täiesti absurdne ja sügavalt kuri idee, et osa süütute inimeste tahtlik tapmine kujutab endast konstitutsioonilist õigust, on lõpuks (vähemalt USA-s) ajaloo prügikasti visatud. Seejuures ületab kõnealuse otsuse tähtsus kaugelt USA piirid, sest selle tuules peavad ka end inimõiguste etaloniks pidavad Euroopa riigid (sh Eesti) hakkama uuesti küsima, kas õigus tappa sünni eelselt oma lapsi ikka on iseenesestmõistetav ning kas see on reaalselt osaks nö Läänelikest väärtustest.

Tegelikult on USA konstitutsioonis (just nagu ka rahvusvahelistes inimõiguslepingutes ja paljude teiste riikide põhiseadustes) sätestatud mitte õigus abordile, vaid kõigile inimestele ühetaoliselt kuuluv õigus elule. Seetõttu oleks kohus võinud asuda mitte ainult seisukohale, et osariigid on vabad abordi seaduslikkuse üle otsustama, vaid minna palju kaugemale ja otsustada, et ükski osariik ei või laste sünnieelset tapmist seadustada. Just samuti, nagu ei või ükski osariik seadustada orjapidamist. Aga ehk oleks USA kultuurilist ja poliitiliselt olukorda arvestades olnud seda praegu liiga palju tahta.

Igal juhul on kõnealuse otsusega seonduvalt rohkelt põhjust olla tänulik. Peamiselt peab olema tänulik neile kuuele kohtunikule, kes leidsid endas julgust see ülioluline otsus langetada – ka pärast seda, kui maikuus kohtuotsuse projekt pretsedenditul moel avalikkuse ette lekitati ja kohtunikele selle järgselt hiiglaslikku survet avaldati (kohtunik Kavanaugh suhtes kavandati väidetavalt koguni mõrva). Samuti peab olema tänulik Donald Trumpile, kes USA presidendiks olles nimetas ametisse kolm neist kuuest kohtunikust, kes selle ajaloolise otsuse langetasid. 

Kahtlemata väärivad suurt tänu ka need miljonid ameeriklased, kes on ka lootusetuna näivates oludes aastakümneid lakkamatult palvetanud ja teinud ennastsalgavaid pingutusi ülemkohtu 1973. aasta katastroofilise otsuse ümberpööramiseni jõudmiseks, trotsides nii liberaalse meedia kui ka vasakpoolse poliitilise tiiva pidevat mõnitamist, häbimärgistamist ja marginaliseerimist. Loodetavasti annab saavutatud võit neile uut lootust ja jõudu, et jätkata seismist nende inimeste eluõiguse eest, kes ise enda kaitseks välja astuda ei saa ning keda on alates 1973. aastast tapetud USA-s rohkem kui 60 miljonit.

Kindlasti teeb see Ameerika poliitilisele ja õiguslikule süsteemile au, et see suudab tunnistada oma enda varasemaid hiiglaslikke vigu ja neid vigu ka ümber pöörata – isegi kui see võtab aega aastakümneid. Jääb üle loota, et ehk on 24. juuni otsuse näol tegu tsivilisatsioonilise pöördepunktiga, mis tähistab hetke, kus abordi kui inimajaloo kõige mastaapsema ja rängema inimõiguste rikkumisega seonduvalt hakkavad tuuled pöörduma.

Lõpetuseks võib juhtida tähelepanu veel ühele huvitavale asjaolule. Nimelt sellele, et ülemkohus langetas kõnealuse kohtuotsuse 24. juunil, mil kirikus tähistatakse Ristija Johannese püha. Ristija Johannest, kes tundis pühakirja kohaselt oma ema üsas viibides ära oma Päästja külastuse ja hüppas seepeale rõõmust,[1] peetakse veel sündimata laste kaitsepühakuks. Mitteusklikud inimesed võivad nimetada seda kokkulangevust juhuslikuks, ent usklikele on selles nähtavad jumaliku ettehoolduse märgid.

Kindlasti on jumaliku ettehoolduse ja üleloomuliku armu märgid nähtavad ka jaanipäeval langetatud kohtuotsuses endas. Nagu on kirjutanud psalmist (Ps 9:11), sõnadega, mis olid ka eilse (traditsioonilise) missa tekstide osaks: «Sinu peale, Issand, loodavad kõik, kes Su nime tunnevad, sest sa ei jäta neid, kes sind otsivad.»

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv

[1] Luuka 1:41: «Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: «Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!»

Suvi on aeg täis aistinguid. Värvid, maitsed ja lõhnad on tugevalt kohal nii looduses kui ka söögilaual. Suvi paneb punkti töö- ja kooliaastale. Nüüd on aeg nautida sooja ilma ja liguneda ning sulistada vees. Aega jääb nii hobide kui abikaasa, laste, sugulaste ja sõprade jaoks. Suvine tuul tõotab lõõgastumist, hõrgutisi, mõnusaid hetki ja loodetavasti ka vaimset kosutust. Milline võiks olla puhkamise teoloogia 2022. aasta suvel?

Esimene oluline asi on, et suve ja puhkust tuleks võtta kui kingitust. Selles pole mitte midagi kristlikku, kui lased puhkusel olles südametunnistusel endale ette heita, et sa muudkui puhkad ja tegeled vaid sellega, mis meeldib. Ja selles pole midagi ebakristlikku, kui kulutad oma puhkuseraha selleks, et mõne saare peal laua taga tukkuda, helgest kultuuriõhtust elamusi ammutada või kirbuturul ostlemist nautida. On kitsarinnaline tunda end süüdi või süüdistada teisi, et saad lennata kauaoodatud välisreisile. Isegi sõja ja kannatuste šokeeriv reaalsus ei tähenda, et sul pole lubatud kõigi meeltega nautida seda, mida suvi pakub. Kindlasti ei pea kristlane puhates olema morn, lihasuretaja ja käsumeelne. Rõõmusta koos rõõmsatega ja puhka koos puhkajatega. «Sest kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga» (1Tm 4:4).

Teiseks on oluline mõista, et see, mida suvi ja puhkus pakuvad, on kaduv. Suvele ja puhkusele esitatakse ootusi, mida pandeemiaaeg on mitmekordistanud. Lühikese aja jooksul tahetakse kogeda, näha ja tunda võimalikult palju ja natuke rohkemgi. Ei saa leppida vähema kui meeldejääva rattapuhkuse, erakordse kontserdi, kõigi aegade parima matka või hingematva vaatega. Abikaasa peab olema rõõmsameelne ja pere õnnelik ning kõik plaanid peavad teoks saama. Teistele jagamiseks olgu olla superfotod ja supermälestused. Kui puhkuse kingitust on ebakristlik alahinnata, siis samamoodi on ka selle ülehindamisega. Kui palju me ka ei ahmiks elamusi või ei ostaks kokku asju, ei saa neist keegi küllalt. Kui kanname oma igatsuse lõpmatu õnne ja rahulduse järele üle suvel pakutavatele elamustele, rääkimata, et ootaksime seda inimsuhetest, siis pettume ikka ja jälle. Kõik loodu on lõppude lõpuks kõigest loodu ja kaduv, millest meile, igavestele olenditele, ei piisa mitte kunagi. Ajame vaid oma varju taga, kui klammerdume südamerahu otsides sellesse, mida puhkus tõotab. «Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut sööma või jooma ega mingi püha või noorkuu või hingamispäevade pärast, mis on tulevaste asjade vari, aga Kristuse ihu on tõelisus» (Kl 2:16–17).

Kolmas oluline asi on, et suve ja puhkuse annid tuleks Issandalt tänulikult vastu võtta ning meeles pidada, et need osutavad tulevasele heale. Iga hea kingitus ja hetk suvel võiks sulle meelde tuletada Issandat ja seda, mida Ta on sulle valmistanud. Pead veest välja tõstes ja tüünet järvepinda silmitsedes rõõmusta ning pea meeles, et veelgi kaunim on olla elava vee allikal taevas. Kui oled õnnelik suvises pulmas särava noorpaari pärast, rõõmusta ja pea meeles, et sa oled teel Talle pulmapeole. Kui kuuled kontserdil imelisi palasid, rõõmusta ja pea meeles, kui imeliselt laulavad ja mängivad inglid taevas. Kui näed kaunist hoonet, idüllilist külamaastikku või haaravat kunstiteost, rõõmusta ja pea meeles, et need kõik on taevase Jeruusalemma hiilguse eelmaitse. Kui haarad jäätisetorbiku või maitsed esimesi magusaid maasikaid, lase oma maitsemeeltel rõõmustada ja pea meeles, et Kristus on sulle taevas pidusöögi valmistanud. Kui aga tunned tühjust, kurbust või kaotust, siis tea, et Issand on igal ajal sulle ligi. Peagi muutub kurvastus igaveseks rõõmuks.

Piibel ei räägi puhkusel olemisest, küll aga puhkamisest. Alaku sinu puhkus Jeesuse armukutsega: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» (Mt 11:28).

Autori blogikirjutise tõlkis Veiko Vihuri

Juhana Pohjola on Soome Misjonipiiskopkonna piiskop