Möödunud aastal ilmus eesti keeles igati selgelt ning hästi kirjutatud teos: Richard Holloway, VÄIKE RELIGIOONI AJALUGU (2016). Tõlkinud Kalle Klein. Tallinn 2021: Postimehe Kirjastus.

Richard Holloway (s 1933) on Šoti vaimulik ja kirjanik, kes oli aastatel 1986–2000 Edinburghi piiskop ning aastatel 1992–2000 Šoti piiskopliku kiriku esikarjane. Ametist lahkudes võttis ta aga omaks agnostilise maailmavaate, mis jätab Jumala olemasolu küsimuse lahtiseks. Tema enda teoloogiline positsioon on muutunud üha radikaalsemaks ja ta on kirjeldanud ennast isegi kui «religioonijärgset» inimest, kes evib pigem suurt usku inimkonda. Ta on tuntud nn edumeelsete eesmärkide toetamise, sh geiõiguste propageerimise poolest kirikus ja ühiskonnas, olles LGBT šoti noorte patroon jne. Ta on publitseerinud mitukümmend teost, mis käsitlevad religioosseid tõekspidamisi tänapäeva maailmas.

Inimkonna suurimad küsimused

Käesolevas raamatus alustab Holloway inimkonna suurimate küsimuste – universumi tekkimise ja surmajärgse saatuse – käsitlemisega, millega tegeleb religioon. «Esimesele küsimusele annab see lihtsa vastuse. Universumi loojaks on mingi kõrgem jõud, keda mõni nimetab Jumalaks ning kes on jätkuvalt oma loomingust huvitatud ja sellega seotud. Kõik usundid pakuvad välja omi versioone, milline on Jumala-nimeline jõud ja mida ta meist tahab, kuid neis kõigis usutakse selle olemasolu ühel või teisel kujul. Need annavad meile teadmise, et me pole universumis üksi. Kusagil mujal on olemas teisi reaalsusi, teisi dimensioone. Me nimetame neid ’üleloomulikeks’, sest need asuvad väljaspool meie loomulikku maailma, mida me oma meeltega vahetult tajume. Religiooni kõige tähtsam aspekt on usk millessegi sellest maailmast kõrgemal seisvasse, mida me nimetame Jumalaks.»^[1]

Religiooni spetsialistidena kerkivad esile prohvetid, kes kuulevad teispoolsusest tulevaid hääli. «Religiooni allikas on maaväline, kusagil teises reaalsuses. Selle saladusi vahendavad meile prohvetid, kes väidavad, et neil on õnnestunud mõistatuste müürist läbi tungida. Nad kuulutavad maailmale, mida hääled neile on kõnelenud, ning uus usund on sündinud.»^[2] Esmalt kõnelevad nad suuliselt. «Ent aja jooksul pannakse see paberile kirja. Siis saab sellest teos, mida me nimetame pühakirjaks. Piibel! Püha raamat! Ning see muutub religiooni kõige võimsamaks sümboliks. See on ilmselgelt füüsiline raamat. Selle on kirjutanud inimesed. Meil on võimalik selle ajalugu uurida. Kuid selle sõnade kaudu jõuab sõnum teispoolsusest meie maailma. raamatust saab sild, mis ühendab igavikku ajaga, inimlikkust jumalikkusega. Just seepärast tuntakse selle vastu aukartust ja uuritakse seda põhjalikult.»^[3]

Prohvetite kaudu «võib usund alguse saada müstilistest kogemustest.»^[4] Nende kogemuste sisu aga selgitab ning kujundab usundiks intellekt. «Religioossed uskumused võisid kujuneda välja innuka mõttetöö tulemusena. Meie esivanemad küsisid endalt, kuidas maailm oli tekkinud, ning jõudsid järeldusele, et selle pidi olema loonud mingi kõrgem väljaspoolne jõud. Vaadates surnuid, kes enam ei hinganud, olid nad kindlad, et nende hing oli kehast lahkunud ja siirdunud kusagile mujale.»^[5]

Ülevaade mõjukamatest religioonidest

Ladusalt ja ülevaatlikult kirjeldab Holloway maailma usundeid, alustades hinduismist kui kõige vanemast seni püsivast usundist. Järgneb budismi mõõduka tee ja džainismi karmi tee tutvustus. Hiina usundite kirjeldamise järel pakub autorile huvi jaapanlaste šintoism, mida ta iseloomustab animismi ehk hingede või vaimude usuna. Sarnased maise oludega seotud vaimolevused olevat olnud ka kreeka mütoloogilised jumalused.

Vana Testamendi rahva käsitlemisele järgneb zoroastrismi tutvustamine, pöörates tähelepanu mõlematest väljakasvanud apokalüptilisele maailmakäsitlusele, kus maailmaajalugu kihutab vastu oma lõpule. Teose lõpupoole tulevad käsitlusele ka uusaja apokalüptilised voolud nagu adventism ja jehoovatunnistajad. Apokalüptilise ootuse elementi valgete võimu kadumise suhtes märkab autor indiaanlaste vaimutantsus ja afroameeriklaste kristlikus vagaduses. Juba Karl Marx teadis, et religioon on ohe: «Apokalüptilised liikumised väljendavad meeleheitlikku igatsust kannatuste lõpu järele.»^[6]

Roomlased ei paistnud silma suure religioossusega, enne kui võeti omaks Kreekast ja idast pärit müsteeriumikultused – koos kujutlusega surevatest ja taas ärkavatest jumalustest ning inimese pöördumise ja pühitsemise ideega, mis uuendas tedagi otsekui surnuist ülestõusnuks. Sellisest religiooniloolisest kogutaustast sugenes kristlus, millele järgnes islam. Mõlemad said põrgu kontseptsiooni mõjukaks edasikandjaks.

Läbi aegade on toimunud usundite-vahelisi mõjutusi. 16. sajandil kujunes hinduismi ja islami alusel sikhism, 20. sajandil hinduismi ja kristluse põhjal saientoloogia. Uusajal kasvas islamist välja bahaism, vaidlustades Muhamedi kui viimase prohveti: prohveteid annab Jumal jätkuvalt põlvkondadele. Kristluse baasil kujunes aga «Kristlik teadus» – moodsa tsivilisatsiooni puhul on ju teadusega arvestamine endastmõistetav.

Religioonid ja teaduslik maailmapilt

Religiooni ja teadust ei tohi segamini ajada, näiteks piibelliku loomisloo puhul. «Religioon on kunst, mitte teadus. Seega ei tuleks loomisloo korral küsida, kas see on tõde või vale, vaid mida see tähendab, mida see püüab meile öelda – see on eripära, mida paljud usutegelased kunagi täpselt ei mõista. Ja nagu me oleme näinud, teeb mõni neist end naerualuseks, püüdes tõestada, et piibli loomislugu on teaduslik tekst mitte kunstiteos.»^[7]

Maailma tekkimise ja inimese surmajärgse saatuse kirjeldusi religioossete autorite tekstides ei hinda Holloway kõrgeks. «Religioon oli neile öelnud, et maailma ei juhi loodusseadused, vaid üleloomulikud jõud. Seda nimetatakse ebausuks, mille korral inimesed usuvad, et midagi võib juhtuda nagu võluväel ilma mingi loomuliku põhjuseta.» Religioon seondub suuresti inimese väljamõeldistega. «Nad mõtlesid välja hauataguse elu,» väidab Holloway. «Kus see koht asub? Inimese mõistuses.»^[8]

Muutunud olukord, mis tekkis evolutsiooniteooria levikul, tõi muutusi ka piiblitõlgendusse – kas pühakirja kõrvale pannes, uuel viisil tõlgendades või selle külge tardudes. Paljud inimesed veendusid, «et Darwinil oli õigus. Seega pidi piibel eksima! Ning nende usumajake varises kokku. Usu kaotamine kurvastas neid, üsna samasugusel viisil nagu tunnevad lapsed, kui nad aru saavad, et jõuluvana pole olemas.

Teised usklikud aga võtsid Darwini raamatust ühe lehekülje ning kohandasid oma usu uuele teadusele sobivaks. Selleks õppisid nad piiblit uutmoodi tõlgendama. See oli kunst, mitte teadus. Selle eesmärk oli panna inimesi mõtlema elu tähenduse üle, mitte anda teadmisi elu mehaanika kohta. nende usk jäi alles, kuid kaotas endise kindluse. Mis tähendas seda, et see muutus esmakordselt usuks! Kindlus ei ole usk, vaid selle vastand. Kui sa oled milleski kindel, ei pea sa seda uskuma. Sa tead seda … Ent ma ei saa olla kindel, et elul on mingi kõikehõlmav mõte ning et maailmal on looja, kes seda armastab. Või et mind ootab pärast surma uus elu. Midagi sellist ei saa kindlalt teada. Me kas usume seda või ei usu. Meil on usk. Või meil ei ole usku. Kaasaegne teadus tegi religioonile teene, aidates sellel end paremini mõista ja muuta viisi, kuidas see ennast kirjeldas.

Kuid osa kristlasi keeldus kaasaegse teadusega leppimast. Nad ei tahtnud selle pärast oma usku muuta ega teisiti tõlgendama hakata. Selle asemel otsustasid nad võidelda. Teadus ei teinud neid kurvaks ega pannud ka mõtlema. See ajas nad vihaseks! Ning vihast sai fundamentalismi peamine koostisosa. Selle mõistmiseks peame aru saama raevust ja pettumusest, mis selle esile kutsus.» Autor võrdleb fundamentalistide hoiakut kogemusega, kus soovime impulsiivselt lõhkuda pettumust valmistanud eset. «Meie aja fundamentalismi (sealhulgas selle vägivaldsete variantide) kriis seisneb probleemis, millega on seotud kõik usundid, mis väidavad end põhinevat otse Jumalalt saadud ilmutusel.»^[9]

Protsessid religioossete inimeste peas sarnanevad «iga muu loova tegevusega. Prohvetid ja targad ootavad ja kuulavad ning vaatavad kaugusse. Nad avavad end, et nende olemise allikas saaks ennast neile ilmutada. Ning selle reaalsus kujuneb nende peas välja samamoodi, nagu tegelane kirjaniku peas. Lihtsalt suund on vastupidine. Antud juhul muudab tegelane oma autori reaalseks. Aegajalt ilmub Jumala kujutis nagu foto, mida pimikus ilmutatakse. Teoloogid nimetavad sellist tegevust ilmutuse tekitamiseks. Ning tavaliselt väidavad nägijad, et Jumala kujutis, mis tekkis nende usust, on täpsem kui ükski varasem versioon. Judaism on parem kirjeldus kui polüteism. Ristiusk on paremini määratletud kui judaism. Kuid islam väidab, et tal on täiuslik portree, mis on tõetruum kui ükski varem esitatu.»

Religioonide käsitlemisel tuleb säilitada asjakohasus. «Pidage meeles, et te ei pea seda kõike tingimata uskuma või aktsepteerima, ent kui tahate mõnda usundit mõista, peate suutma omaks võtta selle mõtteviisi, kasvõi ainult peatüki lõpuni.»^[10] Ka teabe suhtes silmapaistvate usundlike kujude kohta ei pruugi olla ülemääraselt skeptiline. «On vaieldamatult selge, et nad on olemas lugudes, mida nende kohta räägitakse; lugudes, millel on tänapäeval endiselt miljardite inimeste jaoks tähendus. Selles raamatus võime lugeda lugusid, mida usundid ise enda kohta räägivad, ilma pidevalt küsimata, kas kõik kunagi tõepoolest niimoodi aset leidis.»^[11] Need väited kõlavad sarnaselt Rudolf Bultmanni poolt esitatud eksistentsiaalse interpretatsiooniga, mis on laialdaselt levinud kogu läänemaises teoloogias.

«Sa ei tohi endale teha pilti ega kuju!»

Holloway ei ole ateist. Ta ei välista, et alateadvusel võib olla side teispoolsusega. Meie teadvust võib võrrelda majaga, milles keldriuks on lahti ja sealt – alateadvusest – avanevad kaks ust: üks hingesügavikku ning teine teispoolsusse.^[12] Religioonipsühholoogia isaks nimetatud Ameerika filosoof William James, pidades muide aastail 1900–1902 loenguid Edinburghi ülikoolis, on esitanud samas laadis klassikalise käsitluse.

Häda on selles, et Jumala puhul inimesed samastavad sageli jumalakujutluse ja -kirjelduse «asja iseenesega», mõistmata sümbolite keelt. Selle vastu astus Moosese seadus, mille teises käsus on keelatud Jumalast pilti või kuju teha ja tema nime ilmaasjata suhu võtta. «Teises käsus teatas Jumal seepärast kõuehäälel, et ükski selline kirjeldus ei saanud talle ligilähedalegi. Ükskõik milline inimeste loodud kunst, olgu siis pildina seinal või sõnadena raamatus, ei suuda kaugeltki Jumala saladust edasi anda. Teine käsk oli kõige tähtsam Jumala juhatus, mida inimesed eales on saanud,» kinnitab Holloway. «See hoiatas meid, et ükski ususüsteem ei suuda tabada ega haarata Jumala saladust.» See element piibellikus religioonis on aktuaalne tänapäevani. «Teine käsk oli eelhoiatus, et ühingutest, mis väidavad end rääkivat Jumala eest, võivad saada Jumala suurimad rivaalid, kõige ohtlikumad ebajumalad.»^[13]

Selliseid usuühinguid, kus algsetest ilmutustest on saanud – väidetavalt – jäigad dogmaatilised süsteemid, on religiooni ajaloos leitud kõikjalt. Klassikalise aluse sellele vaateviisile pani pietist Gottfried Arnold oma teoses Unparteiische Kirchen- und Ketzerhistorie (1699). Et usundid algavad ketseritega, kes löövad lahku vananenud süsteemist, aga muutuvad taas n-ö õigeusuks ehk ortodoksiaks, seda on õpetanud loendamatu hulk protestantlikke teolooge (Eestis näiteks Uku Masing). «Jumal suletakse oma ortodoksia karpi, mida seejärel püütakse teistele peale sundida,» iseloomustab Holloway. «Klassikalised usufanaatikud», ka sektantlikku tüüpi, «on kindlad, et neil on kõik lindile salvestatud ja mängivad lindistust suure naudinguga kõikidele.» Tegelikult «just ketser on see, keda Jumal õnnistab, mitte ortodokssed õpetajad.» Kokkuvõttes «ärge olge kunagi kindel, et te teate Jumala olemust või tema kavatsusi.»^[14]

Holloway toob mitu korda eeskujuks india mõistujutu pimedatest ja elevandist: kuna esimesed kompasid viimase eri kehaosi, kirjeldasid nad looma erinevalt.^[15] Sarnaselt ei suuda ka ükski jumalakirjeldus Jumalat ennast lõplikult kirjeldada.

Prohvetite protest suundub igasuguse ebajumalateenistuse – olgu jumalakujude või religioosse kauplemise – vastu: nii hülgas Aabraham esiisade puuslikud, Mooses keelas jumalakujude valmistamise, Jeesus lükkas ümber rahavahetajate lauad ja Muhamed puhastas kodulinna Meka iidolitest.^[16] Sarnaselt ründas Martin Luther katoliku kiriku pühakute kultust, millele järgnesid pildirüüstamised toretsevates kirikutes.

Reformatsiooni keskne osa ja armastusereligioon

Reformatsioon tähendab Holloway’le «pöördepunkti kogu inimkonna ajaloos» – sama toonitas 20. sajandi alguses Adolf von Harnack. See ei tähenda ainult keskaegne Jumalaga kauplemine (indulgentsid jne) lõppu, vaid armastuse religiooni võiduteed. Luther luges Piiblit ja teda piinas põletav küsimus: kuidas saada päästetud? Seal «tabas teda korraga valgustuslik idee Jumalast. Teda ei saanud päästa lõputud palved ega palverännakud. Ega ka indulgentsid, millele paavst ise oli alla kirjutanud. Need oleksid muutnud tema suhte Jumalaga äritehinguks, millekski materiaalseks, mida sai osta. Ta teadis, et Jumala armastust oli võimatu osta. Siis sai ta järsku aru. Ta ei saanud osta Jumala armastust, ent seda polnudki tarvis teha, sest Jumal jagas seda tasuta! Just Jumala armastus oli see, mis tõi pääsemise. Mitte mõni pettusemaiguline lepe, mille kirik oli välja mõelnud. Ta pidi usaldama ainult seda armastust, ainult Jumalat, mitte kirikut või paavsti või mõnda muud inimeste loodud asutust.»

Holloway on veendunud: «Martin Lutheri ilmutuslik taipamine, et teda ei päästa usutoimingute tegemine ega indulgentside ostmine, vaid ainult Jumala armastus tema vastu, oli mõte, mida ristiusus polnud kunagi tõeliselt mõistetud.» Selle selgitamiseks «nad kasutasid väljendit sola fide» ehk õigeksmõistmine usu läbi. «Luther oli märganud uut viisi, kuidas inimeste ja Jumala vahelist suhet mõista. Religioon oli seni inimestele mulje jätnud, et Jumal tahtis neid kindlalt ohjes hoida. Neid ootas eksam», mille selgitamisel olid «erinevad usundid üksteise agarad konkurendid.» Luther aga «oli mõistnud, et Jumalat võis ka teisiti näha. Ta nägi armastust, mis pakkus end maailmale ilma tingimusi või nõudmisi esitamata.»^[17]

Koos inimisiku usulise vabanemisega tõsteti keskmesse Piibel, mida seni oli seletatud kirikliku järjepidevuse alusel. «Kui vabastada raamat üheainsa võimu kontrolli alt, hakatakse seda kohe eri viisidel tõlgendama.»^[18] Individuaalne tõlgendus viis konservatiivsetes ringides, kuna Rooma paavstist oli loobutud, Piibli kui «paberist paavsti» käsitlemiseni – liberaalsetes vooludes, mis sugenesid kirikus eriti valgustusajast peale, erinevate teoloogiliste teooriate produtseerimiseni. Kirjeldatud armastususundi element on tõepoolest olemas Lutheri ja reformaatorite juures, kuid selle isoleerimine kõigest muust, mida 16. sajandi usupuhastajad samuti ülioluliseks pidasid (Piibel ja kristliku ilmutuse ainulaadsus jne), on juba nn valgustusaegne religioonikäsitlus, mis kujunes valdavalt alates 18. sajandist.

Saksa protestantliku piibliteaduse tuntav mõju

Autor kõnnib ühte teed saksa liberaalses teoloogias ja piibliuurimises valitsenud sajanditaguste vooludega («liberaalseks» nimetatakse neid suundi seetõttu, et neis suhtutakse liberaalselt ehk vabameelselt ilmutuslikesse faktidesse, mida pärandatakse Piiblis, ning nende põhjal koostatud kiriklikesse õpetustesse). 20. sajandi alguses tõlgendas nn religioonilooline koolkond (Wilhelm Bousset jt) kristlust antiikmaailmas levinud müsteeriumiusundite kontekstis, mis olevat andnud ideid Jeesuse pärimuse tõlgendamiseks.

Sarnaselt Holloway: müsteeriumikultused «panid aluse skeemile, mida hakkas kasutama mitu tulevast usundit. Idee jumalast, kes suri ja tõusis üles, oli inimloomuse jaoks haarav, eelkõige seetõttu, et nii nägid inimesed võimalust kunagi ise hauast üles tõusta. Kulus veel mõni sajand, enne kui need suunad saavutasid maksimaalse väljundi religiooni ajaloos. Ent aeg oli peaaegu küps maailma kõige levinuma ja domineerivama usundi ilmumiseks», milleks oli kristlus. «See põhines usul surevasse ja üles tõusvasse Jumalasse.» Kristluses eristatakse ajaloolist Jeesuse Kristuse ülestõusmist ja religioosseid eelaimdusi selle kohta, mida väljendavad paljud antiiksed müüdid. Holloway paistab neid mitte eristavat: «Need riitused põhinesid emotsioonidel. Neis ei õpitud midagi, vaid tunnetati. Ja see muutis inimesi, kes nendes osalesid. Ärgem unustagem: see toimus inimese peas. Ja me teame, kui kummaline koht on inimmõistus. Seal on taevas ja põrgu, kõrgus ja sügavus, pimedus ja valgus.»^[19]

Saksa religiooniloolise koolkonna teed kõnnib autor ka väitega: «Ristiusule pani tegelikult aluse mitte Jeesus, vaid Paulus. Ilma temata oleks Jeesuse liikumine kadunud unustuse hõlma, üksnes järjekordse judaismi ebaõnnestunud messiase tuleku sektina.»^[20] Sarnaselt väitis 1904. aastal William Wrede, et Paulus olevat ristiusu teine rajaja. See teooria ei ole üldiselt läbi löönud. Ka kristluse tuletamine müsteeriumiusunditest on jäänud hüpoteesiks, mis ei ole üldist tunnustust leidnud. Paljud religioonid kasutavad erinevates valdkondades varasemast religiooniloost pärit elemente, et oma sõnumit väljendada. Kui muistsed usundid väljendasid Jumalat mütoloogilisel viisil, siis ei tähenda see, et ajalooliselt väljendatud Jumalat pole olemas. Kui maailma usundeis on tuntud kujutlus mõne jumaluse (näilisest) suremisest ja elluärkamisest, siis ei järgne sellest, et Jeesusega ei võinuks see päriselt juhtuda.

Religioosne vägivald ja inimese võimuarmastus

Holloway on tundlik religioosse vägivalla suhtes – see näitab tema kuuluvust agnostikute hulka. Religioosseid inimesi ärritab pigem ateistide vägivald viimastel sajanditel – Prantsuse ja Vene revolutsioonides, leninlaste, hitlerlaste ja maoistide käitumises jne. Kümned ja sajad miljonid mõrvatud ennast «valgustatuks» pidaval ajastul kaalub kaugelt üle kristlaste poolt põhjustatud vägivalla «pimedal» keskajal. Tegelikult saab vägivalda õigustada mistahes positsioonist – olgu usust või uskmatusest – lähtudes, kui seda tahetakse. Keskaegseid vägivallatsejaid võib pidada kõige «ateistlikumateks» usklike seas ja uusaegseid massimõrvareid võib tõlgendada lähtununa mõnest (varjatud pseudo)religioossest ideest.

Kas valged ameeriklased käitusid kristlikult pärisasukaid välja tõrjudes? Holloway kirjeldus kõlab sümpaatselt: «1889. aastal levis kõigest ilma jäänud preeriaindiaanlaste seas liikumine, mida hakati nimetama Vaimutantsuks. Sellest rääkinud prohvet teatas neile, et kui nad piisavalt kaua ja andunult tantsivad, maetakse kõik valged inimesed igaveseks uue maa paksu kihi alla. Kõik! Sissetungijad kaovad! Seejärel pidid metsikud hobused ja piisonid uuesti tasandikele tagasi saabuma, et rännata edasi sosistavatel rohumaadel. Ning kõik indiaanlased, kes eales olid elanud, pidid taas ellu ärkama ja elama nendega koos paradiisis.»^[21] Tulevikunägemused on nii või teisiti põimunud piltlikkusega.

Seoses naiste õigustega, mille eest autor tuliselt seisab, kinnitab ta: «Ajalugu on näidanud, et mehed, kes on juhtivatel kohtadel, ei loobu kunagi vabatahtlikult oma privileegidest … Ajaloos on alati tulnud võim vägisi võtta neilt, kes seda omavad … Võimulolijad armastavad võimu ennast, kuid nad varjavad oma iha selle järele teooriatega, mis seda õigustavad … Ning religioon on alati osanud kõige paremini põhjuseid leida, mis inimesi neile määratud kohal paigal hoiaks.»^[22] Sarnasel viisil on võimuhaaramiseks põhjuseid leidnud ka religiooni vastu võitlejad, et õigustada oma tegusid.

Tabavalt selgitab Holloway: «Lõppude lõpuks on ju võim kõige suuremat sõltuvust tekitav narkootikum, mida inimkond tunneb, ning selle saavutamiseks ja hoidmiseks minnakse sageli väga kaugele.»^[23] Sellega on allakirjutanu täielikult nõus. Võimuhullud on vaimuhaiged, keda nõukogude tingimustes tulnuks suunata sundravile, nii nagu talitati vaeste joodikutega. Praegu tuleks võimusõltlasi kohelda sarnaselt nagu narkomaane, arvestades nende ohtlikkust kogu ühiskonnale, kui joovastus neilt aru röövib. Võimuautokraat on haige inimene, olgu ta usklik või uskmatu, religioosne, agnostik või ateist. Olgu need laused öeldud poolenisti piltlikult, kuid teise poole põhjal täiesti otseselt.

Sekulaarne humanism ja ilmalik religioon

Holloway sümpaatia kaldub sekulaarse humanismi poole. «Sekulaarse mõtlemise esiletõus on toonud Läänes kaasa religiooni autoriteedi järkjärgulise murenemise. Ning selle tulemusena on ristiusus, mis Euroopas sajandeid domineeris, alanud allakäik, mille peatumise märke ei paista. See on langus, mis muudab kurvaks paljusid inimesi, sealhulgas mõningaid neist, kes on ise usukauged. Nad teavad, et kirik tegi läbi ajaloo kestnud rännaku jooksul nii mõndagi kurja, ent samal ajal tunnistavad nad ka selle voorusi. See on olnud inimkonna jaoks nii sõber kui vaenlane, nii tervendaja kui ka piinaja.

Kuid inimloomus ei salli tühja kohta. Seepärast on tühikut, mille ristiusu taandumine Läänes jättis, hakanud täitma liikumine, mida nimetatakse sekulaarseks humanismiks. Seda ei saa kvalifitseerida usundiks, ent kuna see on üle võtnud mitu religiooni parimat ideed, tasub sellele meie ajalookäsitluse lõpuks kiire pilk heita. Nagu nimest võib järeldada, püüavad sekulaarsed humanistid aidata inimestel õigesti elada, kuid mitte religiooni kehtestatud, vaid inimeste endi välja töötatud põhimõtete järgi. Nad usuvad, et inimkond on lõpuks täiskasvanuks saanud ja peaks nüüd hakkama ise enda eest vastutama. Lapsepõlves õpetas sellele religioon (ehk Jumal), mida teha ja mida mitte.»

Nagu kõikjal teoses, on siingi tunda n-ö saksa lõhna. Jutt täiskasvanuks saamisest meenutab Immanuel Kanti, Dietrich Bonhoefferit jt. «Olles ise inimesed, teavad sekulaarsed humanistid kõige paremini, mis on inimkonna jaoks hea. Sallivus on hea. Tagakiusamine ei ole. Lahkus on hea. Kurjus ei ole. Et sellest aru saada, ei pea tingimata Jumalat uskuma.» Kiriku eeskujul võib aga arendada ilmalikke tseremooniaid (nimepanek, laulatus, matus jt), mis religioossel kujul «olid seotud jumaliku maailmaga, millesse sekulaarsed humanistid ei uskunud.» Autor kinnitab: «See kõik aga näitab religiooni külgetõmmet ja keerukust ilmaliku mõtlemisega inimeste jaoks. Nad võivad imetleda nii mõndagi, mida religioon on saavutanud, kuid ei suuda enam nõustuda üleloomulike uskumustega, millel see põhineb.»

Mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid Lääneski on ilmalikud kombetalitused püüdnud inimesi toetada üsna religiooni imiteerival viisil. „Ilmalik üritusekorraldaja oskab aidata neil sobitada sündmustesse oma väärtusi ja eelistusi. Ning selle kaudu saavad need isikliku tähenduse. Nad oskavad lisada teistsuguse pühalikkuse elu hetkedele, mis olid kunagi tavapärase religiooni monopol. Ilmalik pühalikkus pakub täiendust ja ilu praeguses elus. See on ainus elu, mida me iial elame.“ Sekulaarsed humanistid on hakanud järele tegema ka kirikus käimisele analoogseid pühapäevaseid kokkusaamisi. «Mõnikord nimetatakse neid ’ateistide jumalateenistuseks’. Nad saavad kokku, et mõtiskleda ja midagi tähistada. Nad kuulavad ilmalikke jutlusi ja kõnesid. Nad laulavad laule. Neil on oma vaikuse- ja mediteerimishetked. See on religioon ilma üleloomulikkusega: inimlik religioon.»

Religiooni tulevik

Holloway jääb kainelt agnostiliseks ka religiooni tuleviku suhtes. «On veel liiga vara ennustada, kas sellist tüüpi humanism jääb püsima ja kasvab või hääbub ja lakkab olemast. Ilmalikku religiooni on ka varem proovitud ja see on üsna kiiresti kadunud. Kriitikud võrdlevad seda alati alkoholivaba õlle või kofeiinivaba kohvi joomisega. Mis mõte sellel on?»^[24] Tõepoolest: mis mõtet on olla «religioosne», eeldamata teispoolsust? Kirikute liberaliseerumise loomulikuks tagajärjeks on kirikutest lahkumine.

Igatahes on pidanud religioonide surnumatjad sageli pettuma: «Usunditel on omadus nende tagakiusajatest kauem elada. Nagu alasi, mida tagudes on palju vasaraid puruks kulunud.» Nii «on religioon alasi, mis on ära kulutanud palju vasaraid. See võib üle elada ka sekulaarse humanismi. Religiooni populaarsus võib küll tänapäeval paljudes paikades kahanemas olla, ent ikkagi on see suurim etendus maakeral ning seda mängitakse alati kusagil teie lähedal, kus teenistusi peetakse. Ent see, kas te sellele etendusele pileti  ostate, on juba täielikult teie enda valida.»^[25] Ka viimane punkt on agnostitsistlik.

Kokkuvõttes on «Väike religiooni ajalugu» silmapaistvalt ladus ja ülevaatlik teos. Kuid nagu alati, sõltuvad siingi järeldused maailmapildist, millest lähtutakse ning mida tõeks peetakse. Nõukogude ajast tulnud ateistliku haridusega inimesed, kes pelgavad kristlust, võiksid kindlasti seda raamatut lugeda oma usuliste teadmiste korrigeerimiseks. Mittekristlased teevad selle teosega hea sammu edasi. Kristlased sooritavad aga raamatuga ühist lähtekohta võttes küsitava sammu tagasi, sest kristlus – mida Holloway nimetab «kõige levinumaks ja domineerivamaks usundiks» – lähtub äratundmisest ja sellega kaasnevast veendumusest, et üleloomulik maailm on olemas, mida eeldades tuleb ka alustada.

 

[1] Väike religiooni ajalugu, lk 8.

[2] Väike religiooni ajalugu, lk 81.

[3] Väike religiooni ajalugu, lk 12.

[4] Väike religiooni ajalugu, lk 210.

[5] Väike religiooni ajalugu, lk 11.

[6] Väike religiooni ajalugu, lk 207.

[7] Väike religiooni ajalugu, lk 102–103.

[8] Väike religiooni ajalugu, lk 252, 155.

[9] Väike religiooni ajalugu, lk 239, 244.

[10] Väike religiooni ajalugu, lk 143.

[11] Väike religiooni ajalugu, lk 12.

[12] Väike religiooni ajalugu, lk 14–17.

[13] Väike religiooni ajalugu, lk 58.

[14] Väike religiooni ajalugu, lk 78–79.

[15] Väike religiooni ajalugu, lk 41, 85, 185, 236.

[16] Väike religiooni ajalugu, lk 44j, 57, 138.

[17] Väike religiooni ajalugu, lk 172–174.

[18] Väike religiooni ajalugu, lk 177.

[19] Väike religiooni ajalugu, lk 111, 109.

[20] Väike religiooni ajalugu, lk 128.

[21] Väike religiooni ajalugu, lk 207.

[22] Väike religiooni ajalugu, lk 242.

[23] Väike religiooni ajalugu, lk 164.

[24] Väike religiooni ajalugu, lk 254–256.

[25] Väike religiooni ajalugu, lk 99, 257.

Kui palju kordi me oleme kuulnud, et Eestis on riik ja kirik lahutatud. Nüüd aga selgub, et riik kirjutab kirikujuhtidele ette, milliseid poliitilisi seisukohti nad peavad avaldama. Ja mis kõige kõnekam – võim teatab, et Eestis tegutsev kirik peab lähtuma «Eesti väärtusruumist».

Praegu käib jutt kitsamalt Venemaa agressiooni hukkamõistmisest kirikute poolt. Eesti Vabriigi siseministeeriumi rahvastiku toimingute ja kodanikuühiskonna asekantsler Raivo Küüt ei varja, et riik nõudis Eesti Kirikute Nõukogult Ukraina ründamise hukkamõistmist.

«Eesti Kirikute Nõukogu on meie partner, ja kui Vene Föderatsiooni agressioon Ukrainas algas, siis selgitasime, et Eesti ühiskonna sõjast tingitud lõhenemise vältimiseks peavad nad selge ja ühemõttelise seisukoha kujundama, milles on kesksel kohal Putini režiimi agressiooni ja Vene Föderatsiooni ründe hukkamõist [minu rõhutus – V. V.]. Selline seisukoht aitaks Eesti inimestel sõltumata rahvusest ja päritolust ennast üheselt defineerida. Eesti Kirikute Nõukogu võttis seisukoha, kuid sõnastas selle nii, et nad ühinevad ÜRO deklaratsiooniga, milles Vene Föderatsiooni tegevus on hukka mõistetud, aga ei ole hukka mõistetud Putini režiimi tegevus Ukrainas,» vahendab Postimees asekantsler Küüdi sõnu.

Võtab õhku ahmima. Võim nõuab kirikute katusorganisatsioonilt poliitilise avalduse tegemist ning ilmutab veel rahulolematust, et see polnud päris selline, nagu oodati. (EKNi avaldust saab lugeda nt siin.)

Kuid asi ei piirdu sellega. Postimees kirjutab, et ministeeriumile teeb muret «Moskva patriarhaadi asi» ning et asekantsler on selle teemaga praegu väga hõivatud. Raivo Küüt on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi metropoliit Eugeni järgmiseks nädalaks kohtumisele kutsunud. «Ma väljendan selgelt meie muret ühiskonnas toimuva pärast ning kirikupea rollist selles ja selgitan, kuidas tema sõnumid julgeolekuriski tekitavad ja ühiskonda lõhestavad. Kirikupea ebalev positsioon ainult süvendab lõhet. Eestis tegutsev kirik peab lähtuma Eesti väärtusruumist. Ta ei ole küll otse öelnud, et Venemaa teeb õigesti, aga pole selle tegusid ka hukka mõistnud,» sõnab Küüt.

Kuid kas ei kuulu Eesti väärtusruumi ka meie põhiseadus? Eesti põhiseaduse paragrahv 41 sätestab: «Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.» Riigivõimul ei ole vähimatki õigust nõuda kodanikelt või kodanikuühendustelt, sealhulgas usulistelt ühendustelt mingite ühiskondlik-poliitiliste seisukohtade väljendamist või mingite sündmuste hukkamõistmist. See lihtsalt ei ole vabas ühiskonnas vastuvõetav käitumine.

Eriti ohtlik on viitamine mingile ebamäärasele «Eesti väärtusruumile». Täna kasutatakse seda mõistet Ukraina sõja kontekstis, ent homme võidakse Eesti Kirikute Nõukogule ja iseäranis MPEÕK-le teada anda, et riiklike väärtustega ei ole kooskõlas näiteks homoseksuaalsete suhete patuks pidamine ja kristliku abielueetika propageerimine. Kindlasti ei piirdu nõudmiste loetelu selle punktiga.

Ja veel. Kas pole silmakirjalik, kui ühelt poolt Moskva patriarhaadile heidetakse ette lähedasi suhteid Vene riigiga (mis on kahtlemata tõsi), ent samal ajal kirjutab Eesti riik kirikutele ette, milliseid poliitilisi seisukohti need väljendama peavad? Kui Vene kirik jutlustab truudust oma kodumaale, on see paha, kuid see, et Eesti kirikud peavad demonstreerima truudust «Eesti väärtustele», on hea ja õige.

See, et Eesti riik survestab põhiseaduse ideaale rikkudes kirikuid võimule meelepäraseid seisukohti omaks võtma ja väljendama, ei ole absoluutselt vastuvõetav ja peab kohe lõppema. Asi on ka pretsedendis – kui seda õnnestub teha ühel juhul, siis kahtlemata kasutab võim kirikute suhtes sama hooba ka edaspidi. Eesti puhul kahjuks ei üllata, et autoritaarselt käituv võim vilistab põhiseadusele.

Ristiusk, nõnda kui teda pühas kirjas õpetatakse, on meie ülem vaimu ja südame harimise põhi ja meie kõige kallim vara siin maa pääl. Kristlik kirik on meie vaimulik ema ja tema on Euroopa rahvad selle järje pääle kasvatanud, kus nad praegu seisavad ja muist rahvaist üle käivad. Tema on ka meie, Eesti rahva, vaimu ja südame harija olnud ja peab ka edaspidi see au ja ameti sisse jääma. Kes siis seda oma vaimulikku ema põlgab ja mõnd muud põhja rahva valgustamisele tahab panna, eksib minu arvates raskeste. Iga õige Eestimees peab oma kirikut ja ristiusku armastama ja austama ja ei tohi mitte sallida, et teda pilgatakse ehk maha lõhutakse.

Kiri «Sakala» väljaandjale, 18. juulil 1878

+ + +

Ristiusk ei anna ühelegi rahvale iseäralist eesõigust teist ega luba tõisi maha rõhuda. Tema tahab üksnes kõiki pühendada ja Jumala lapsiks teha. Ja selle poolest peame kõik üheks saama ja ühed olema. Sellepärast ja selle põhjuse peal ütleb ka apostel Paulus (Kal. 3,28): «Ep ole Juudameest ega Kreekameest, ep ole sulast ega vaba, ep ole meest ega naest, sest teie kõik olete üks Kristuse Jeesuse sees.» Selle põhja peal peame meie kõik seisma, kui meie maal riid peab kaduma ja rahu õiget eluvilja kasvatama. Kiri ei kisu kuskil priiust ja õigusi maha, mis Jumal ise seadnud, vaid püüab kõiki pühitseda ja kõigile püha kohusid südamesse kirjutada. Kes siis rahvalikke [rahvuslikke] püüdmisi paganliseks ja ristiusu vastaliseks tahavad ajada, eksivad üli väga.

Tõine aruanne tööst Aleksandri-kooli kasuks

+ + +

Ma mõistan natsiooni all üht rahvast ühise päritolemise ning kodumaaga, ühise ajaloo ning traditsiooni ja ühise keele ning kombega. … Paganlikud natsioonid austavad ühiseid kodumaa jumalaid ja neil on oma iseäralik rahvuslik jumalateenimise viis, kristlikud rahvad tunnistavad harilikult ühte ja sama usku ja neil on harilikult samad kiriklikud seadeldused. … Kõik see kokku, mis ühe natsiooni olemuse välja teeb, on tema rahvus. Rahvuslik on inimese juures kõik see, mis ta kogu rahva ühisvarana oma esivanematelt pärinud on ja mis teda eraldab teise natsiooni kuulujaist. Siia kuulub ülemalüteldut mööda põlvnemine ja päritolu, kehatüüp ja meelelaad, keel ja komme, mõtteviis ja religioon.

Eesti päevaküsimused

Kes on vaga ja jumalakartlik, kosutagu end sellest kaunist kirkast pühast. Kes on ustav sulane, mingu rõõmuga oma Issanda rõõmudesse.

Kes on end kurnanud paastumisega, võtku nüüd oma teenar. Kes on esimesest tunnist peale töötanud, saagu täna oma õiglane tasu. Kes on tulnud kolmandal tunnil, rõõmustagu tänades. Kes on tulnud kuuendal tunnil, ärgu kahelgu, ta ei pea midagi kaotama. Kes on tulnud pärast üheksandat tundi, astugu ligi ilma kõhkluse ja hirmuta. Kes on tulnud üheteistkümnendal tunnil, ärgu kartku oma hilise tulemise pärast.

Sest Issand on suuremeelne, Ta võtab viimase vastu nagu esimese. Ta laseb üheteistkümnenda tunni töölisel rahusse minna nagu esimese tunni omal. Ta halastab viimase peale ja hoolitseb esimese eest.  Ühele Ta annab, teisele Ta kingib. Ta võtab vastu töö ja tervitab tahet. Ta austab tegu ja kiidab kavatsust. Niisiis minge kõik oma Issanda rõõmusse!

Võtke vastu oma tasu, nii esimesed kui viimased! Rikkad ja vaesed, hõisake üheskoos! Visad ja hooletud, austage seda päeva! Kes on pidanud paastu ja kes seda vältinud, rõõmustagu täna! Laud on kaetud, astuge ligi kõik ja laske hea maitsta! Nuumvasikas on valmis, keegi ärgu mingu ära näljasena. Igaüks kosutagu end usu võõruspeol. Igaüks nautigu Tema helduse rikkust.

Ärgu ükski kaevaku oma vaesust, sest Riik on ilmunud kõigile. Ärgu keegi nutku oma süüd, sest hauast särab andestus. Ükski ärgu kartku surma, sest Lunastaja surm on meid vabastanud. Ta on hävitanud surma, mis Teda ümbritses. Ta on viinud vangi põrgu, millesse Ta alla läks. Ta ajas vihale selle, kellele Ta andis maitsta oma liha.

Jesaja kuulutab ja ütleb: «Põrgu oli vapustatud Sinu nägemisest. Ta oli vapustatud, sest ta sai pilkeks. Ta oli vapustatud, sest ta pidi saama hävitatud. Ta oli vapustatud, sest ta oli võidetud. Ta oli vapustatud, sest ta aheldati.»

Põrgu võttis ihu, aga kohtas Jumalat. Ta võttis maa, aga leidis taeva. Ta võttis nähtava ja langes nähtamatu läbi.

Oo surm, kus on sinu astel? Oo põrguhaud, kus on sinu võit? Kristus on üles tõusnud ja sina oled kukutatud. Kristus on üles tõusnud ja deemonid on langenud. Kristus on üles tõusnud ja inglid ilutsevad. Kristus on üles tõusnud ja elu on Võitja. Kristus on üles tõusnud ja hauad on tühjad.

Sest Kristus on saanud esimeseks magamaläinutest, kuna Ta on surnuist üles tõusnud. Temale olgu kiitus ja au igavesest ajast igavesti Aamen.

Konstantinoopoli ülempiiskop ja oikumeeniline õpetaja püha Johannes Kuldsuu (354–407)

Kristus on meie tõeline ülempreester, kes on meid üheainsa ohvriga jäädavalt lunastanud ja meile Jumala armu täiuse kinkinud.

Me mõistame armulaua tähendust alles siis, kui küsime, mida see tähendab kiriku elu jaoks. Kui vaatame, mida Uus Testament armulaua kohta ütleb, siis ilmneb tähelepanuväärne tõsiasi, et pühakirja autorid kõnelevad väga harva Issanda söömaajast otse, ja ometi eeldatakse seda kõikjal Uue Testamendi ajaloolistes jutustustes ja apostlite kirjades.

Näiteks räägib Apostlite tegude raamat «leivamurdmise» tähtsusest algkoguduse jaoks, kuid ei ütle midagi selle kohta, milles see seisnes ja mismoodi seda tehti. Kristlasest lugeja teadis seda isegi ning teised ei pidanudki seda teadma. Kui segadused ja probleemid Korintose koguduses ei oleks Paulust sundinud seda teemat eraldi käsitlema, puuduksid meil teated selle kohta, kuidas Pauluse kogudustes Issanda söömaaega pühitseti ja mida apostel armulauast õpetas. Luuka evangeelium, mis on sarnaselt Apostlite tegude raamatuga suunatud paganliku päritoluga lugejatele, vihjab õhtusöömajast kõneledes seadmissõnadele ainult möödaminnes. Johannese evangeelium ei räägi armulaua seadmisest üldse mitte midagi, ja seda vaatamata asjaolule, et seal peatutakse üksikasjalikult Issanda viimastel tundidel.

Algkirikus pidasid kristlased Issanda söömaaega müsteeriumiks, saladuseks, millest ei saanud avalikult kõneleda. Mittekristlaste ees ei räägitud seadmissõnadest, armulaua liturgilise pühitsemise arengust, armulaualiturgia vanimatest vormidest (kuigi paljud selle elemendid on säilinud Uues Testamendis, nt 1Kr lõpuosas). Miks? Üks põhjus oli see, et seda oleks valesti mõistetud, kuna kõike, mis selle kohta avalikuks sai, tõlgendati ekslikult.

«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval» (Jh 6:53–54). On üllatav, et kui need sõnad jõudsid paganate kõrvu, andis see alust kuulujuttudele, nagu söödaks kristlaste salajastel koosolekutel lukustatud uste taga inimliha ja joodaks inimverd. See järjekindel kumu, mis mängis nii olulist rolli kristlaste vastu suunatud kohtuprotsessidel, pole sugugi vähetähtis tunnistus tõsiasjast, et algkirik pidi mõistma Issanda söömaaega väga realistlikult. Kui armulauda oleks peetud ainult mälestussöömaajaks või puhtvaimseks osaduseks, siis miks ärritas see inimesi ajastul, mis oli küllastunud ohvripidudest ja ühistest rituaalsetest söömaaegadest? Aga kuidas kirik olekski pidanud selgitama armulaua tähendust inimestele, kes ei uskunud Kristusesse?

Kirik teadis ju selle sakramendi tähendust, kuna ta uskus lihaks saanud Jumala Pojasse ja nägi Temas Jumala ohvritalle, kes kannab ära maailma patu; kuna ta teadis, et Kristus on ihulikult üles tõusnud surnuist kui esimene kõikidest surmaunne suikunutest; teadis, et Kristus, olles ülendatud Isa paremale käele, on ühes Temaga kõigeväeline ja viibib kõikjal; kuna ta teab, et praegu veel varjul olev Jumala auhiilgus saab igaühele nähtavaks päeval, mil Issand tuleb tagasi oma kirkuses. Viimselt võib armulaua tähendust mõista üksnes kõigesse sellesse uskudes.

+ + +

Nii on algkirik ja ühes temaga tõeline kirik kõigil aegadel alati teadnud, et Jeesus ei pidanud sel ööl, mil Ta ära anti, mingit tavalist lahkumispidu, käskides seda Tema mälestuseks korrata. Kirik teab, et armulauda pühitsedes osutab ta etteulatuvalt sellele pidusöömaajale, mida Issand peab ükskord koos kõigi lunastatutega Jumala kuningriigis. Niisiis on selge, et need mõlemad asjad – mineviku meenutamine ja tuleviku ennetamine – kuuluvad olemuslikult Issanda söömaaja juurde.

Kuid siiski ei seisne armulaua olemus Uue Testamendi kiriku jaoks mitte ainult mälestamises ega tulevikulootuses. Armulaua Issand ei ole üksnes see, kellega Tema jüngrid kunagi koos sõid ja jõid, ega see, kelle lauas me ükskord istume. Ta on meie juures juba praegu. Käskides pühitseda armulauda, andis Jeesus oma kirikule midagi, mis võiks ulatuda üle sajandite ja aastatuhandete, Issanda maise elu päevadest kuni Tema tagasitulekuni kirkuses.

+ + +

Seepärast on armulaud cibus viatorum, teemoon rändajale, kellel pole siin jäädavat linna, vaid kes taotleb tulevast. Nii nagu Iisrael sõi kõrbes mannat ja jõi kaljust vett, nõnda leiab Uue Lepingu jumalarahvas oma palverännaku teekonnal selle lohutu maailma Egiptusest tõotatud maale Issanda söömaaja kaetuna ja valmistatuna, et ta võiks Eelija kombel «selle söömise rammuga» edasi minna (1Kn 19:8). See on tõesti taevane roog, taeva leib, nagu Piibel mannat nimetab (Ps 78:24; Ps 105:40), Issanda söömaaja roog (Jh 6), ja seda mitte ainult sümboolselt. Kui taevas on seal, «kus Kristus istub Jumala paremal käel» (Kl 3:1), siis Issanda söömaaeg on tõesti meie taevas siin maa peal, kuni me ükskord taevasse jõuame.

Sest Issand Kristus on altarisakramendis kohal teistsugusel viisil kui seal, kus iganes kaks või kolm on Tema nimel koos. Kirik on algusest peale pidanud selle ligioleku saladuse väljenduseks Issanda sõnu, mida Ta lausus leiva ja karika kohal: «See on minu ihu», «See on minu veri». Sest armulaua tõeline olemus ei paljastu mitte käsus «Tehke seda minu mälestuseks» ja ka mitte tõotuses «kuni kõik on läinud täide Jumala riigis», vaid sõnades, mis kõnelevad Issanda ihust ja verest. Need ei ole tühipaljad tähendamissõnad. Kui nad seda oleksid, siis oleks Jeesus ise neid seletanud või nad oleksid pidanud olema sõnastatud nii, et nende tähenduses ei oleks mingit kahtlust või vastuolu.

Katsed võtta seadmissõnu piltlikuna ja pidada sakramendi seadmist sümboolset laadi tegevuseks, nagu seda oli Piiblis mainitud prohvetite tegevus, on kahjuks tekitanud alati segadust. Kui just keegi ei suvatse arvata, et Jeesus tahtis väljenduda ebaselgelt, võrdumites – aga seda ei saa mitte keegi Talle omistada, igatahes mitte selles olukorras –, siis jääb vaid üle võtta neid sõnu otseses tähenduses. Aga siis on ka kõik selge. Tema, igavene Jumala Poeg, kes sai meie pärast lihaks ja vereks, ja kaastundlik ülempreester, olles samas Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, pühitseb ennast (Jh 17:19) ohvriks maailma patu eest. Ta sööb koos oma jüngritega paasat ja on ise paasatall. Jeesus mõistis oma surma just niiviisi. Ta on «igavesti preester» (Hb 7:17) ja niisamuti maailma rajamisest saadik «tapetud Tall» (Ilm 13:8), kes annab ennast ainsaks, igaveseks ja täiuslikuks ohvriks.

Nagu Iisrael sõi Egiptuse orjapõlvest pääsemisel paasatalle ja teeb seda ikka ja jälle, et meenutada Jumala imelisi tegusid, nõnda pühitsevad ka need kaksteist jüngrit kui uue Iisraeli esindajad (Lk 22:30) ja kogu kristlik kirik lakkamatult Uue Testamendi paasasöömaaega «minu mälestuseks». Iisrael sõi paasatalle, ja nii jüngrid kui kirik söövad Ristilöödu ihu, sest paasatall tuleb ära süüa. Keda see tõsiasi pahandab, sellele on pahanduseks ka Kristuse ohvrisurm. Meie mõistusele on käsitamatu see imeline tõde, et meid on lunastatud «Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega», kes «oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks» (1Pt 1:19–20), kuid niisamuti jääb seletamatuks imeks see, et me võtame armulaua sakramendis vastu Jumala Poja tõelist ihu ja tõelist verd – ihu, mis on meie eest antud ja risti löödud ning samas kirgastatud.

Seda ütleb pühakiri ja see õpetus eeldab, et nii loomine kui lunastus puudutavad inimest tervikuna, tema ihu ja hinge, ja et Issand pidi saama tõeliseks inimeseks ja lõpule viima lunastustöö, tuues ohvriks oma ihu ja vere. Aga lunastatud kui kiriku liikmed kuuluvad Temale ihu ja hinge poolest, olles «ristitud üheks ihuks» (1Kr 12:13) ja saades osa sellest ühest pühitsetud leivast ja pühitsetud karikast, mis on Kristuse ihu ja vere osadus (1Kr 10:16 jj), sest nad on Tema ihu liikmed.

Katkendeid Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaandest «Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus», tõlkinud Veiko Vihuri.

Hermann Sasse (1895–1976) oli Saksa päritolu Austraalia luterlik vaimulik ja teoloog

Abielu on inimkonna põhiüksus ning inimelu peamine raamistik. Loomulikult ei saa kõik inimesed olla abielus, aga abielu mõjutab kõigi inimeste elu.

Abielu on avalik asi. See on ühe mehe ja ühe naise eluaegne liit mõlema abikaasa ja nende laste elu kaitsmiseks. Kõikides ühiskondades on peetud vajalikuks, et abikaasad annavad avalikult, kooskõlas seadusega teineteisele siduva tõotuse. Kehv lugu, kui inimesed, kes muudes asjades oma lubadustest ja antud sõnast kinni peavad, aga elu suurimate tõotuste puhul oma sõnu söövad, nägemata selles midagi valet.

Armastus – mis see on?

Abielu ilma armastuseta on sisutu. Mehe ja naise vaheline armastus on hoopis enamat kui pelgalt tunne, ehkki tunnetest on armastus üks suuremaid. Tunded loomulikult tulevad ja lähevad – ja õnneks tulevad taas, kui anda selleks neile aega. Pelgalt tunnetele oma elu siiski rajama ei peaks. Abielu on eelkõige just elu rajamine. Vaimulikus mõttes korraldab abielu Jumala seadmine ning ühiskondlikult reguleerib seda seadus. Armastus on eelkõige truudus. Klassikalises laulatuse korras (mida ma ise alati kasutan) küsitakse: «Kas sa tahad võtta NN. oma abikaasaks ning olla talle truu ja armastada teda nii headel kui halbadel päevadel kuni surm teid lahutab?»

Iga sõna selles lauses põhineb sajanditepikkusel kogemusel. Seda, mis on elus oluline, on teatud juba enne meid – ja seejuures, hästi on elatud!

Esiteks: «Kas sina tahad?» – see tähendab, mitte «kas sulle tundub?», «kas praegu sulle meeldiks?», «kas sa oled kindel oma tunnetes?», vaid «kas sina tahad?».

Teiseks: «võtta NN-i». Sina «võtad». Sa ei ole enam laps, vaid otsustad ise ja võtad «NN-i». Kõikide meeste/naiste seast oled sa valinud selle ühe. On ka teisi, võibolla ilusamaid, kenamaid, toredamaid ja huvitavamaid, aga sina võtad selle ühe, «NN-i».

Kolmandaks: «oma abikaasaks». Tal on hoopis teine tähendus kui kestahes muul mehel või naisel. Sinul on tema vastu kohustusi ja õigusi, mida teistel ei ole.Tema, kes enne oli võhivõõras, saab su kõige lähemaks sugulaseks. Jumala sõna järgi: «Nemad on üks liha.»

Neljandaks: «armastada ja austada.» Ei öelda mitte «tunda suuri tundeid», sest seda ei saa tõotada mitte keegi, küll aga «armastamine ja austamine» sõltub otsustamisest ja tahtest.

Viiendaks: «nii headel kui halbadel päevadel». Abielu ja perekonna elujõud ja mõte on selles, et ollakse üks ka halbadel päevadel.

Kui olin Saksamaal vangla hingehoidja, panin tähele, kes käisid vange külastamas. Pereliikmed. Kes tuleb veel vaatama, kui jäädakse haigeks või vanaks? Pereliikmed. Armastusele ja ustavusele saab elu rajada ka siis, kui elu ei ole enam cool.

Kuuendaks: «kuni surm teid lahutab». Abielu kestab surmani, mitte kauem! See kuulub maisesse ellu, mitte igavesse. Aga nii nagu mu pojad ei vabane iial sellest, et ma olen nende isa, nõnda ei lõpe ka mu abielusugulus sellega, et ma ei näe abielul enam mõtet. Põhjalikumalt sellele mõeldes osutub, et kõik muu oleks «mittearmastus». Abielu eluaegsus ongi parim lahendus, mitte koorem!

Sellepärast ütlebki Jumala kuues käsk: «Ära riku abielu!»

Luther lisab hea selgituse: «Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me vooruslikult ja puhtalt elame nii mõtetes, sõnades kui tegudes, ja et igaüks armastab ja austab oma abikaasat.» Veel ütleb Jumal oma Sõnas: «Ma vihkan lahutust.»

Õnn on vaid kõrvalsaadus

Mõnikord räägitakse noortele «sellest õigest» ja selle «õige leidmisest». Kahtlemata on oluline leida sobiv abikaasa, aga nii nagu ütles üks leerikooli õpetaja: oluline ei ole mitte niivõrd leida «see õige», vaid olla ise «see õige».

Kes otsib ainult õnne, ei leia seda. Rõõmsaid hetki võib otsides küll tulla, aga need mööduvad ning võivad lõpuks muutuda kibedateks mälestusteks. Õnn on alati kõrvalsaadus. Kes otsib oma õnne ja nõuab ainult oma, nagu väike laps, ei leia seda. Nii proosaliselt kui see ka ei kõlaks, abieluõnn tuleb sellest, et ollakse ustavad ja otsitakse mitte ainult oma õnne, vaid ka seda, mis on parim teisele.

Mida see praktikas tähendab?

Inimeste üldlevinud eluviis ja mõttemaailm, isegi lähedaste inimeste libastumised ei tohiks viia eksiteele. Abielu on hea, püha ja rõõmus asi. Elu vallalisena, mille pürgimus on lõputult jätkata muretut noorust, on viimselt enesepettus, kuna tuleb aeg, kui perekonda enam ei rajata ja püsivaid suhteid ei sõlmita. Mida teed sa 60-aastasena? Vaid iseendale elatud elu on viimaks mõttetu.

Otsustage olla truud! See on teie elu parim otsus. Olge ustavad ka oma tulevasele abikaasale, keda te pole isegi veel kohanud. Abieluline elu koos oma kõikide külgedega, ning eriti seksuaalsuhted, on mõeldud ühe mehe ja ühe naise vahelisse abiellu. Kõik muu tähendab truudusetust ning õõnestab nii oma, ning võimalik, et teistegi abielu. Pealegi on see vastuolus Jumala tahtega. Truudus toob õnne.

Abielus antakse palju andeks, sest elus on palju asju andeks anda. Jumal teab hästi, mis on andeksandmine. Selles asjas on ta ületamatu. Just andeksandmine oli Tal mõttes, kui Ta saatis oma Poja surma kogu maailma, ka abikaasade pattude pärast. Jeesus tegi andeksandmise võimalikuks viimse kui patu ja eksimuse puhuks.

Anda ennast täielikult teisele

Armastus on valmis end siduma lausa kirjalikult. Kui kõik on selge ja klaar, saab vormistada paberid ja anda tõotused. Kui teed kellegagi kaupa, aga teine pool ei tahagi sõlmida lepingut või anda kviitungit, siis võid arvata, et asi pole õige. Abielulepingus ei tohi olla midagi ebaselget ning see ei puuduta ainult kahte inimest, vaid ka nende lähedasi. Selle puhul ei tohi jääda tagaust, nii nagu ei ole tagaust ka sugulussidemetel. Tagaukse jätmine tähendab: sinust on mul rõõmu/kasu, aga siis kui enam ei ole, tahan jätta endale õiguse sind maha jätta.

Kui on abielu on ametlikult sõlmitud, siis teavad kõik, millega tegu. Meie oleme nüüd uue perekonna algus. Seda väljendab ka ühine perekonnanimi. On sündinud uus sugulus. Pole vaja keerutada või kõõritada ega kellelgi mõistatada: kes see nüüd siis on? Abikaasade eneseväärikus ja vastastikune austus on erakordselt olulised, need on suured aarded.

Vabaabielu

Vabaabielu on juba sõnana veider, kuna sõnad «vaba» ja «abielu» on teineteise vastandid. Abielu ei saa proovida, sest selle olemuslik osa on vastastikuste püsivate kohustuste võtmine. Taoline kohustuste võtmine on armastuse osa. See on Jumala tahe. Ustavus on ka see, et suudetakse teist oodata ja tema nimel vaeva näha. Kes tahab teist inimest proovida, ei armasta mitte teda, vaid iseennast. Kui proovimine annaks häid tulemusi, siis peaks praegusel ajal olema väga palju häid abielusid. Kahjuks on abielulahutustest ja abikaasa hülgamisest saanud lausa epideemia.

Abielu ei saa lõputult edasi lükata. Miks ei võiks kaks noort inimest abielluda, isegi kui see tähendaks algusajal nappi toimetulekut. Minu arvates oleks see lausa põnev!

Abielurikkumine

Abielurikkumine on alati seotud reetmise, vale ja ebaõiglusega. See, kes hülgab oma abikaasa teise naise/mehe pärast, on mõnda aega õnnejoovastuses ning võib arvata, et niivõrd hea tunne ei saa olla väär. Teisalt ta ei märka või ei taha märgata, kui palju valu põhjustab ta oma abikaasale, lastele, sugulastele ja sõpradele.

Ärge võtke sellest eeskuju! Olge täiskasvanud inimesed, kes teavad, mida nad teevad, täidavad oma kohustusi ning kannavad vastutust oma tegude ja nende inimeste eest, kelle pärast nad ka tõeliselt vastutavad. Sina, abielunaine, ei kanna vastutust mitte oma toreda kolleegi, vaid oma mehe – isegi kui ta on parasjagu väsinud – ja oma laste eest. Sina, mees, ei ole vastutav oma vaimustava uue tuttava, vaid oma naise eest, kellel on ka halbu päevi.

Me ei tea, mida kõike viimses kohtus meilt küsitakse, aga üsna kindlasti seda, kuidas me kohtlesime oma abikaasat.

Aga mis siis, kui on toimunud katastroof?

Kristlik abielu on mõeldud eluaegsena, mis kestab alati ühe abikaasa surmani. Uuesti abiellumine ei ole mingi vaimuliku varrukast väljatõmmatav trikk, millele saab võlusõnad peale lugeda. Vaimulikul ei ole volitust millegi õnnistamiseks oma tahtmist mööda – nii suured isandad me pole! Kahjuks on luterlik rahvakirik viimasel ajal hakanud selles asjas endast liiga palju arvama. Preestri õnnistus tähendab: te olete teinud Jumala sõna järgi, sellepärast Jumal ise õnnistagu teid.

Miks olen ka mina mõnel puhul lahutatud mehe või naise laulatanud?

Elu on sageli karm ja inimesed kalgid. Mahajäetud abikaasa peab kuidagi oma elu järje peale saama. Kõik kohad on kilde täis, aga elu peab edasi minema. Lesena või mahajäetuna elamine on raske mitmes mõttes, sageli üsna võimatu. Siis võib olla parem uuesti abielluda ning teha seda teadlikult ja avalikult.

Soovin teile kõigile õnnelikku elu ja abielu. Elu on lühike – päris lühike. Inimene on loodud igaviku jaoks, aga ka ajalik elu on oluline ning antud meile elamiseks. See on elu Looja enese and meile!

Soome Misjonipiiskopkonna ajakirjast Pyhäkön Lamppu 1/2022 tõlkinud Illimar Toomet

Risto Soramies on Misjonipiiskopkonna endine piiskop

Seda küsimust võib tihti kuulda hea tahtega kristlaste suust, kes tahavad aidata teisi Jeesus Kristust tundma õppida. Katoliiklastena, kelle usk keskendub Temale, võime me tunnustada nende häid kavatsusi ja imetleda nende valmisolekut rääkida Jumalast.

Kuid isegi siis võib katoliiklastel olla raske mõista, mida see küsimus üldse tähendab. Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu «päästetud» olemisest?

Seda küsimust esitavad kristlased mõtlevad pääsemisest tihti kui minevikusündmusest, mis toimus siis, kui nad tunnistasid usku Jeesusesse kui Päästjasse ja Issandasse. Paljud neist usuvad ka, et see usuakt garanteerib neile nüüd koha taevas, ükskõik, mida nad ülejäänud elu jooksul teevad. Nad ei pea kunagi kartma enda pattude karistamist põrguga.

Katoliku Kiriku õpetus aitab mõista, et see on tegelikult väärarusaam pääsemisest. Jeesus Kristus tuli, et anda meile palju rohkem kui teatud igavikuline tulekahjukindlustus. Pääsemine selle täielikus mõttes on edasikestev protsess, mis lõppeb alles pärast meie surma. Ning vahepealsel ajal on endiselt võimalik Jumalast ära pöörduda.

Nii et kui keegi küsib meie käest, kas me oleme «päästetud», oleks parim lühike vastus ehk see: «Noh, ma teen, mida apostel Paulus meil Piiblis teha käsib: valmistan endale päästet päevast päeva» (vt Kiri filiplastele, 2:12).

Kui tahame sellele väitele midagi lisada, võime enda küsitlejale kinnitada, et me tõesti usume Jeesusesse Kristusesse, et me tunneme Temas ära meie Päästja ja Issanda ning et meie eesmärgiks on kuuluda ühel päeval pühakute hulka taevas.

Kuid miks diskussioon sellega lõppenuks lugeda? Kui sa tahad sammukese kaugemale minna, proovi järgmist lähenemist. Ütle, «nüüd on mul sinule üks küsimus. Me mõlemad teame, et Jeesus päästab meid patust. Aga mille jaoks meid päästetakse?»

See küsimus nihutab vestluse fookust. Vastuse koos uurimine võib aidata teisel inimesel täielikumalt ja täpsemini taibata, mida tegelikult tähendab pääsemine.

Mis on pääsemine?

Vastavalt katoliiklikule arusaamisele pääsemisest, mis on juurdunud Pühakirjas, ei päästeta meid üksnes patust. Meid päästetakse igaveseks eluks koos Jumalaga.

Miks Jumal meid üldse lõi? Ta lõi meid teatud moel iseenese sarnasteks, võimelisteks mõtlema ja valima, nii et me võiksime olla pojad ja tütred, kes elavad sõpruses Temaga. Jumal lõi meid Tema enda jaoks, ei millekski vähemaks kui selleks, et me Teda tunneksime, armastaksime, teeniksime ja naudiksime – nüüd ja igavesti.

Kuid patu läbi oleme me Jumala vastu mässanud ning Tema sõpruse tagasi lükanud. Selle tulemusena on meie sarnasus Temale moonutada saanud, ning me oleme end Temast lahutanud. Kuna Tema on kõige hea allikas, saab see lahutatus viia vaid viletsuseni nii selles kui järgmises elus.

Kuna Jumal armastas meid nii palju, saatis Ta enda poja, Jeesuse Kristuse, päästma meid sellest kohutavast saatusest. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine pakub meile, läbi meie pattude andeksandmise, pääsetee igavesest karistusest.

Aga see ei ole kõik. Ta ka lepitab meid Jumalaga, avades meile ukse sõpruse täielikuks taastamiseks Temaga.

Sellel moel alustab Jeesus meie Jumala-sarnasuse taastamise protsessi, ravides patust tulnud lõhutust. Nii ei ole päästmine üksnes põrgust hoidumine, ega ole see ka lihtsalt minevikusündmus. 

Otse vastupidi: Päästmine selle täiuses on Jumala uus looming. Et meid päästa, teeb Ta meid uuesti enese sarnasteks – mis on eluaegne protsess, mis eeldab meie kaastööd – nii et me suudame jällekord mõelda ja armastada nii, nagu Tema mõtleb ja armastab. Selle protsessi saab lõpule viia üksnes taevas, kus igavest elu nauditakse Temaga täiuslikus harmoonias.

Need, kes ühinevad seal Jumalaga igaveseks, sügavaimas võimalikus armastuse ühenduses, saavutavad enda kõrgeima eesmärgi. Nende sügavaimad igatsused saavad täidetud. Nad saavad selleks, milleks neid loodi.

Merehädalised

Kaaluge järgnevat analoogiat.

Me oleme nagu keset ookeanit tormis hukkunud laeva pealt pääsejad. Meid on päästetud uppumisest ning võetud laeva pardale, mida me kutsume Kirikuks. See laev toimetab meid nüüd ohutusse sadamasse – meie koju taevasse, Jumala juurde.

Kuid veel ei ole me koju jõudnud.

Võib öelda, et meid on «päästetud» selles mõttes, et meid on merest välja tõmmatud ja ohutu aluse peale võetud. Kuid me ei saa tõeliselt rääkida «pääsemisest» selle täielikus mõttes enne, kui oleme jõudnud enda sihtkohta. Me peame alandlikult tunnistama, et me ei ole jõudnud lõpliku täiuslikkuseni.

Vahepeal peab tunnistama ka kainestavat võimalust, et – Jumal hoidku selle eest – me võime valida ühel päeval jälle üle parda hüppamise.

Päästmine ei ole garanteeritud lihtsalt millegi pärast, mida me tegime minevikus. Meil on jätkuvalt vaba tahe, mis on osa Jumala-sarnasusest meis. Nii on meil endiselt võime pöörduda jälle Jumalast ära.

See on hirmutav võimalus. Kuid see ei tohiks meid alatasa muretsema panna, et meid mõistetakse hukka vaatamata meile parimatele pingutustele kasvada armus. Me võime olla kindlad, et Jumal soovib meie pääsemist ning et Ta on ustav meie aitamises. Kui meil on kiusatus Ta hüljata, annab Ta meile võime sellele kiusatusele vastu seista. 

Kuid isegi sel juhul on valik endiselt meie teha.

Tegelikult teeme me iga päev valikuid, mis meid Jumalale lähendavad või meid Temast eemale juhivad. Sellepärast ei piisa lihtsalt Jeesusesse uskumisest. Sõprus Jumalaga, nagu igasugune sõprus, tähendab rohkemat kui lihtsalt tuttavaks saamist. See hõlmab endas ridamisi otsuseid armastada, nii et pikas plaanis kasvab pühendunud suhe.

Usk ilma heade töödeta on seega kasutu. Jumalal on vaja meie aktiivset kaasatöötamist, sest nii meie meel kui meie tahe – täielik Jumalaga sarnanemine – peavad saama uuendatud, kui meid lõpuks päästetakse. 

Kui sa arutad neid punkte kristlastest sõpradega, kes küsivad, kas sa oled päästetud, võid sa avada nende jaoks täiesti uued viisid, kuidas mõelda. Kindlasti näita neile, et see arusaam pääsemisest on leitav kõikjal üle kogu Pühakirja – näiteks nagu siis, kui Püha Peetrus ütleb: «igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole» (1 Peetruse 2:2), või kui Püha Paulus ütleb korintlastele: «Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks» (1Kor 15:1–2).

Mis siis, kui vestlus lõppeb enne, kui nad jõuavad veenduda? Isegi siis see aeg, mille sa oled veetnud mõtiskledes, mida pääsemine tõeliselt tähendab, võib süvendada sinu usku ja tuua su Jumalale lähemale.

Artikkel ilmus algselt Coming Home Networkis ja eesti keelde tõlgituna Katoliku blogis.

Paastumaarjapäeva, 25. märtsi, õhtul Vatikani Peetruse basiilikas aset leidnud jumalateenistusel pühendas paavst Franciscus Ukraina ja Venemaa Neitsi Maarja puhtaimale südamele. Pühendamisakt toimus Eesti aja järgi veidi pärast kella poolt kaheksat õhtul.

Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele pühendamise akt
Püha Peetruse basiilika, Vatikan 25. märts 2022

Oo, Püha Jumalaema Maarja, meie Ema, sel katsumuse tunnil pöördume me Sinu poole. Emana armastad ja tunned Sa meid kõiki ning ükski mure, mida südames kanname, pole Sinu eest varjatud. Halastuse Ema, kui sageli oleme kogenud Sinu valvsat hoolt ja rahulist ligiolekut! Sa ei lakka kunagi meid juhatamast Jeesuse, Rahuvürsti juurde.

Ent ometi oleme rahuteelt kõrvale kaldunud. Oleme unustanud eelmise sajandi traagilistest sündmustest saadud õppetunnid, kahes maailmasõjas langenud miljonite inimeste ohvri. Oleme eiranud kohustusi, mis me oleme ühendatud rahvastena enesele võtnud. Oleme jätnud täitmata inimeste unistuse rahust ja petnud noorte lootusi. Me oleme haigestunud ahnusesse, mõelnud üksnes omaenda rahva huvidele, muutunud ükskõikseks ning jäänud kinni isekatesse vajadustesse ja muredesse. Oleme eelistanud Jumalat eirata, rahulduda oma pettekujutlustega, muutuda üleolevaks ja agressiivseks. Oleme süütuid elusid maha rõhunud ja relvi varunud. Me oleme lakanud olemast oma ligimese ja meie ühise kodu hoidjad. Oleme sõdadega laastanud meile usaldatud kauni maailmaaia ning oma pattudega oleme murdnud taevase Isa südame, kes soovib, et me kõik oleksime vennad ja õed. Oleme muutunud ükskõikseks kõigi ja kõige suhtes peale iseenda. Nüüd hüüame häbiga: anna meile andeks, Issand!

Püha Ema, patu viletsuses, võitlustes ja nõrkustes, ebaõiglase kurjuse ja sõja müsteeriumi keskel tuletad Sa meelde, et Jumal ei hülga meid kunagi, vaid vaatab meid jätkuvalt armastusega, olles alati valmis andestama ja meid uude ellu ülendama. Jumal on Sind meile usaldanud ning Sinu Puhtaim Süda on pelgupaigaks kogu Kirikule ja inimkonnale. Jumala armulisel tahtel oled Sa alati meiega; isegi ajaloo kõige rahutumatel hetkedel juhatad ja saadad Sa meid õrna armastusega.

Nüüd pöördume me Sinu poole ja koputame Su südame uksele, meie, Sinu armsad lapsed, keda Sa ei väsi külastamast ja pöördumisele kutsumast. Aita ja lohuta meid sel pimedal tunnil. Ütle meile veelkord: «Kas ma siis pole siin, mina, teie Ema?» Sina oled võimeline lahti harutama meie südamete ja ajastu sõlmed. Me usaldame Sind. Ja oleme kindlad, et Sa aitad meid, eriti katsumuste aegu; et sa pole kurt meie palvetele ja tuled meile appi. 

Nõnda tegid Sa Galilea Kaanas, kui Sa pöördusid Jeesuse poole, mispeale tegi ta oma esimese tunnustähe. Pulmapeo rõõmu alalhoidmiseks ütlesid Sa Jeesusele: «Neil ei ole enam veini.» (Jh 2:3). Ema, korda palun neid sõnu ja seda palvet, sest nüüd on meil lootusevein otsa saanud, rõõm on pagenud, vendlus on tuhmunud. Oleme unustanud inimlikkuse ja rahuanni tuulde visanud. Oleme avanud oma südamed vägivallale ja hävingule. Kui väga me vajame praegu Sinu emalikku abi!

Seepärast, Püha Jumalaema Maarja, võta kuulda meie palvet.

Meretäht, ära lase meil sõjamarus karile sõita.

Uue Lepingu Laegas, edenda rahuplaane ja leppimisteid.

Taevakuninganna, taasta maailmas Jumala rahu, kõrvalda vihkamine ja kättemaksujanu ning õpeta meid andestama.

Vabasta meid sõjast, kaitse maailma tuumarelvade ohu eest.

Roosipärja Kuninganna, aita meil mõista vajadust palvetamise ja armastamise järele. 

Inimkonna Kuninganna, näita rahvastele vendluse teed.

Rahukuninganna, saavuta rahu maailmas.

Püha Ema, liigutagu Sinu kurblik palve meie kalestunud südameid. Aidaku pisarad, mida Sa meie pärast oled valanud, sel vihkamisest kuivanud orul uuesti õide puhkeda. Pööraku Sinu palve relvaäikese ajal meie mõtted rahu poole. Rahustagu Sinu emalik puudutus neid, kes kannatavad ja põgenevad pommirahe eest. Sinu emalik embus lohutagu neid, kes on sunnitud lahkuma oma kodudest ja kodumaalt. Äratagu Sinu valutav süda meis kaastunnet ja innustagu see meid avama oma uksi meie vendadele ja õdedele, kes on haiget saanud ning kõrvale heidetud. 

Püha Jumalaema, kui Sa seisid risti jalamil, ütles Jeesus, nähes Sinu kõrval oma jüngrit: «Vaata, see on Sinu poeg!» (Jh 19:26). Nii usaldas Jeesus meist igaühe Sinu kätte. Jüngrile – ja ka igaühele meist – ütles Ta: «Vaata, see on Sinu ema!» (Jh 19:27). Oo, Ema Maarja, nüüd soovime me Sind vastu võtta oma ellu ja ajalukku. Väsinud ja ahastuses inimkond seisab sel tunnil ühes Sinuga risti all, soovides end Sulle usaldada ja end Sinu läbi Kristusele pühendada. 

Ukraina ja Venemaa inimesed, kes Sind suure armastusega austavad, pöörduvad nüüd Sinu poole, sest Sinu süda lööb kaastundest nende ja kõigi rahvaste vastu, keda laastab sõda, nälg, ebaõiglus ja vaesus.

Seetõttu, Jumala Ema ja meie Ema, usaldame ja pühendame me pühalikult iseenda, Kiriku ja kogu inimkonna, eriti Venemaa ja Ukraina, Sinu Puhtaimale Südamele. Palun võta see armastuses ja kindluses tehtud tegu vastu. Luba, et sõda lõppeks ja rahu valitseks kogu maailmas. Sinu südamest võrsunud «Fiat!» avas Rahuvürstile ajaloo uksed. Usume, et Sinu südame kaudu koidab taas rahu. Sulle usaldame kogu inimkonna tuleviku, kõigi inimeste vajadused ja ootused, maailma mured ja lootused.

Kallatagu Jumala halastus Sinu eestkoste läbi maa peale ja rahu tasane rütm naasku meie päevadesse. Jumalaema, kes Sa ütlesid «Fiat!», kelle peale tuli Püha Vaim, taasta meie vahel harmoonia, mis tuleb Jumalalt. Ema, meie elava lootuse allikas, kasta meie kuivi südameid. Sinu üsas sai Jeesus lihaks; aita meil edendada osadust. Sa käisid kord meie maailma radu, juhata meid nüüd rahu teedel.

Aamen.

Veebileht Meie Kirik avaldab roomakatoliku kiriku Eesti apostelliku administraatori, piiskop Pihilipp Jourdani läkituse seoses Venemaa ja Ukraina pühendamisega Neitsi Maarja puhtaimale südamele eeoleval reedel, 25. märtsil. Paavst Franciscus kutsub kõiki hea tahtega inimesi palves sellega ühinema.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Nagu palju teie seast on juba kuulnud, paavst Franciscus pühendab Ukraina ja Venemaa Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele sel reedel, 25. märtsil, Neitsi Maarja kuulutamise suurpühal, kell 17.00 (kell 18.00 Eesti aja järgi) Vatikanis. Püha Isa kutsub maailma piiskoppe, preestreid ning kõiki inimesi ühinema kogu oma hingega ja palvega antud pühendamisega.

Pühendamise alus ei ole tavaline paavstlik otsus, vaid see on tõeline Taevasõnum, mis põhineb 1917. aasta Fatima ilmutustel, Portugalis. Ilmutuste ajal Jumalaema palus Venemaa pühendamist oma Puhtaimale Südamele, mis oleks justkui eeltingimus rahule, vastasel juhul leviksid eksimused, sõjad ja tagakiusamised kogu maailmas.

Pärast Fatima ilmutusi, mitmed paavstid on korduvalt läbi viinud pühendamisi Neitsi Maarja Puhtamaile Südamele. Esimesena paavst Pius XII aastal 1942. Lisaks takirjutas Venemaa pühendamisest oma 1952. aasta apostellikus kirjas «Sacro vergente anno».  Pühad paavstid Paulus VI 1964. aastal ning Johannes Paulus II aastatel 1981, 1982 ning 1984 uuendasid Venemaa pühendamist Jumalaemale. See viimane pühendamine püha paavst Johannes Paulus II poolt 1984. aastal on ka kõige tuntuim, mida ta päris keerulisel ajal viis läbi Püha Peetruse väljakul ühtsuses kõikide maailma piiskoppidega. Seda oli palunud paavstilt eelnevalt Jumala sulane orduõde Lucia, üks ilmutuse tunnistajatest Fatimas, kes hiljem kinnitas, et see 1984. aasta pühendamine vastas Fatima ilmutuses väljendatud Jumalaema soovile. Nagu me teame, pärast seda pühendamist sõda ei puhkenud Venemaal ja mõned aastad hiljem lagunes Nõukogude Liit.

Ukraina sõja traagilisel ajal, milles me praegu elame, paavst Franciscus peab vajalikuks uuendada Venemaa pühendamist Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele kaasates palvesse ka Ukrainat. Nagu Jumalaema ise palus Fatimas, sellega peavad ühinema kõik maailma katoliku piiskopid, igaüks oma katedraalis või piiskopkonnas, ja nendega niisamuti kõik preestrid. See kutse laieneb ka kõikidele usklikele ja hea tahtega inimestele, kes soovivad selle pühendamisega ühineda. See laieneb ka neile, kes ei jaga kristlikku usku või ei pea ennast usklikuks, sest rahu on selline vara, mida iga inimene soovib ja otsib.

Armsad vennad ja õed, ma palun, et iga Eesti katoliiklane võtaks mõned minutid sel reedel kell 18.00, ükskõik, kus ta sel hetkel asub: kodus, kirikus, tööl, tänaval või mujal ja loeks Neitsi Maarja Puhtamaile Südamele pühendumise palvet, mida me varsti Rooma-Katoliku Kirikus avaldame. Kuid loomulikult võib selle asemel palvetada mõnda teist Maarja palvet (nt roosipärga) ning sellisel viisil ühineda Püha Isaga ja kõigi katoliiklastega palves.

Hoidkem eriti oma palves meie Ukraina vendi ja õdesid, kes praegu kannatavad sõja tõttu või kes neist on kaotanud kodu ja elavad praegu meie seas. Ja palvetagem lakkamatult rahu eest!

Sancta Maria, Regina Pacis, ora por nobis!

Püha Neitsi Maarja, Rahu Kuninganna, palu meie eest!

+Piiskop Philippe Jourdan