«Artiklid, mis on vastu võetud mõlema provintsi peapiiskopi ja piiskoppide ja kogu vaimulikkonna koosoleku poolt, peetud Londonis aastal 1562, et vältida arvamuste lahknemist ja saavutada üksmeel seoses õige usuga.»

Ajalooline taust

16. sajandi usupuhastusliikumine jagas õhtumaise kiriku eri konfessioonideks, mis pidasid vajalikuks oma usku esitada mitmesugustes õpetusliku sisuga usutunnistus­kirjades. Üheks esimeseks sedalaadi kirjutiseks tuleb pidada Augsburgi usutunnistust (Confessio Augustana, edaspidi ka CA), mille Martin Lutheri mõttekaaslased esitasid 25. juunil 1530 riigipäeval keiser Karl V-ndale. Aja jooksul lisandusid sellele teised kirjutised, mis viimaks koguti kokku ja anti 1580. aastal välja Üksmeele raamatu (Liber Concordiae) nime all. Reformatsiooni teised suunad sünnitasid jällegi nendele sobivaid usutunnistusliku sisuga tekste.

Inglise kiriku lõplik lahutus Roomast teostus 1534. a. Ülimuslikkuse aktiga (Act of supremacy), mis kuulutas monarhi Inglismaa Kiriku (Anglicana Ecclesia) kõrgeimaks peaks maa peal. Siiski polnud kuningas Henry VIII (valitses 1509–1547) kavas kirikut luterluse vaimus reformeerida.

Reformimeelsetele jõududele avanes uks alles pärast Henry surma, kui troonile tõusis tema 9-aastane poeg Edward VI (1547–1553). Kirikus viidi läbi rida reforme protestantismi vaimus. Jumalateenistuse korda reformiti ning see muudeti rahvakeelseks, kirikutest eemaldati pühapildid, leidsid aset muudatused teoloogilistes rõhuasetustes. Paraku sai reformiliikumine tagasilöögi kuninganna Mary ajal (1553–1558), kes oli veendunud katoliiklane ning alustas viivitamatult Inglise Kiriku tagasitoomisega Rooma rüppe. Mitmed tähtsamad kirikureformijad hukati ja juba läbiviidud reformid tühistati.

1558. aastal sai Mary surma järel troonile tema poolõde Elizabeth I (1533–1603), Henry VIII ja Anne Boleyni tütar, kes katoliiklaste silmis oli sündinud väljaspool abielu ja oli seega mittelegitiimne valitseja. Kui Mary oli viie aasta eest võimule tulnud, olid kirikureformid lihtinimeste jaoks endiselt midagi välist. Mary fanaatiline katoliiklus andis tõuke liikumiseks protestantlikku suunda. Pealegi eelistasid lihtsad kogudusepreestrid emakeelset jumalateenistust ladinakeelsele ning ametlikku naist konkubiinile.

1559. a. supremaatiaakt kuulutas monarhi kiriku kõrgeimaks valitsejaks (supreme governor). Koos seadusliku alusega pandi paika Inglise Kiriku selgelt protestantlikud õpetuslikud alused – Kolmkümmend üheksa usuartiklit.

Neljakümne kahest artiklist Kolmekümne üheksa artiklini

1553. aastal – vahetult enne kuninganna Mary troonileastumist – ilmusid Nelikümmend kaks usuartiklit, mille peamiseks kavandajaks ja koostajaks oli kuningatruu Canterbury peapiiskop Thomas Cranmer (ametis 1532–1553, hukatud 1556). Viimast võib kahtlemata pidada anglikaani kiriku arhitektiks. Ta oli ka heades suhetes mandri protestantidega, eriti luterlastega. Nimetatud usuartiklid on oma põhiloomult selgelt protestantlikud ning osutusid kümme aastat hiljem arutlusele tulnud Kolmekümne üheksa artikli (edaspidi lühendatult ka 39A) eelkäijaks.

Kolmekümne üheksa artikli põhiautoriks (koos mõnede teiste piiskoppidega) on Matthew Parker, Cranmeri jünger ja austaja ning ametijärglane Canterbury peapiiskopi toolil (1559–1575). Tegelikult ongi Kolmkümmend üheksa usuartiklit põhiosas revideeritud Nelikümmend kaks artiklit, milles võib selgesti ära tunda Cranmeri kätt. Lisaallikana kasutas Parker osaliselt veel luterlikku Württenbergi usutunnistust, mille Württenbergi saadikud esitasid 1562. aastal Trento kirikukogule, ning samuti mitmesuguseid Šveitsi ja Saksa päritoluga kalvinistlikke ideid.

1571 võeti vastu ja kiideti parlamendi poolt heaks 39 artikli lõplik redaktsioon. Väärib märkimist, et see juhtus alles pärast seda, kui paavst Pius V oli ekskommunitseerinud kuninganna Elisabethi ning võimalus Roomaga kokkuleppele jõuda oli luhtunud. Ametlik tekst ilmus nii ladina kui inglise keeles pealkirjaga: «Artiklid, mis on vastu võetud mõlema provintsi peapiiskopi ja piiskoppide ja kogu vaimulikkonna koosoleku poolt, peetud Londonis aastal 1562, et vältida arvamuste lahknemist ja saavutada üksmeel seoses õige usuga».

Siinkohal oleks sobilik esitada artiklite pealkirjad, et anda mingisugunegi ettekujutus nende sisust. Need on järgmised:

1. Usust pühasse Kolmainsusesse, 2. Jumala sõnast ja Pojast, kes sai tõeliseks inimeseks, 3. Kristuse minekust alla põrgusse, 4. Kristuse ülestõusmisest, 5. Pühast Vaimust, 6. Pühakirja piisavusest õndsakssaamisel, 7. Vanast Testamendist, 8. Kolmest usutunnistusest, 9. Päris- ehk sünnipärasest patust, 10. Vabast tahtest, 11. Inimese õigeksmõistmisest, 12. Headest tegudest, 13. Tegudest, mis eelnevad õigeksmõistmisele, 14. Ülemäärastest tegudest, 15. Sellest, et Kristus üksi on ilma patuta, 16. Pärast ristimist tehtud pattudest, 17. Ettemääramisest ja valikust, 18. Igavese õndsuse saavutamisest üksnes Kristuse nime läbi, 19. Kirikust, 20. Kiriku meelevallast, 21. Üldiste kirikukogude meelevallast, 22. Puhastustulest, 23. Koguduse teenimisest, 24. Selle keele kasutamisest koguduses, mida inimesed mõistavad, 25. Sakramentidest, 26. Sellest, et ebaväärikaist vaimulikest ei sõltu sakramentide toime, 27. Ristimisest, 28. Issanda söömaajast, 29. Kurjadest, kes ei söö kasuks Kristuse ihu Issanda söömaajal, 30. Mõlemast kujust, 31 Kristuse ainukordsest ohvrist ristil, 32. Preestrite abielust, 33. Sellest, et peab kõrvale hoidma kogudusest väljaheidetuist, 34. Kiriku traditsioonidest, 35. Jutlustest, 36. Piiskoppide ja vaimulike pühitsemisest, 37. Ilmalikust võimust, 38. Kristlaste varast, mis ei ole ühine, 39. Ristiinimese antavast vandest.

Oliver O’Donovani järgi käsitlevad 39 artiklist 18 Jumalat, inimest ja lunastust ning ülejäänud 21 kirikut, tema korraldust, sakramente ja suhet ilmaliku võimuga.^[1] Augsburgi usutunnistuse mõju on tema hinnangul koheselt märgata artiklites Jumala ja Kristuse kohta (1, 2) ning õigeksmõistuõpetusest (11) ja kirikust (19).

Võrreldes Cranmeri 42 artikliga võib täheldada järgmisi muudatusi. Lisatud on artiklid 5 (Pühast Vaimust), headest tegudest (12), armulauast (29, 30), välja on jäetud Cranmeri jaotuse järgi artiklid 10 (armust), 16 (Püha Vaimu teotamisest) ja 39–42 (viimsetest asjadest).

Alljärgnevas ma vaatlen kõrvutavalt usuartiklite ja luterlike usutunnistuskirjade, iseäranis Augsburgi usutunnistuse õpetuslikke seisukohti soterioloogilistes, eklesioloogilistes ja sakramendiõpetuse küsimustes.^[2] Just nendes valdkondades tõi reformatsioon kaasa uusi rõhuasetusi. Kõigepealt tuleks aga käsitleda usupuhastuse õpetuslikke lähtekohti ning küsimust Kiriku meelevallast.

Kiriku meelevallast ja õpetuslikest alustest

Renessansiajastu humanismi hüüdlauseks oli ad fontes – «tagasi allikate juurde!», milleks peeti antiigi pärandit. Reformatsioon keskendus omakorda kristliku usu alusdokumendile – Piiblile – ning samuti vanakiriku teoloogilisele pärandile.

Reformaatorite arusaama kohaselt on paavsti ja kirikukogude autoriteet allutatud pühakirjale. Sellega pole öeldud, et neil pole üldse mingit autoriteeti, vaid nimelt et see autoriteet saab lähtuda üksnes pühakirjast. Kiriku autoriteedi problemaatika oli jõuliselt esile kerkinud juba 1518. aastal Martin Lutheri ja kardinal Thomas Cajetani vahelises diskussioonis. Järgmisel aastal disputatsioonil Johannes Ecki ja Lutheri vahel väitis viimane, et kirikukogude otsused pole eksimatud, viidates Konstanzi kirikukogu poolt hukka mõistetud Jan Husile. Eck väitis vastu, et pühakiri saab oma autoriteedi kirikult.

39A nimetavad kolme usutunnistust – Nikaia, Athanasiuse ja Apostlikku –, mida «tuleb täielikult vastu võtta ja uskuda, kuna neid võib ülima kindlusega pühakirja abil tõendada.» (VIII). Selles sõnastuses on nähtud patristilise ajastu kaja, kuna näiteks Kyrillos Jeruusalemmast seletas 4. sajandi keskel katehhumeenidele, et Apostliku usutunnistuse iga lauset on võimalik pühakirjaga kinnitada.^[3]

Samas nenditakse, et Kirik ei ole iseendast eksimatu. Artiklis XIX väidetakse otsesõnu, et nii nagu Jeruusalemma, Aleksandria ja Antiookia kirik on eksinud (ilmselt peetakse siin silmas vanas kirikus esile kerkinud hereesiaid ning võitlusi õpetusliku puhtuse eest), nõnda on eksinud ka Rooma kirik, ning mitte ainult tseremooniates, vaid samuti usuküsimustes. Artikli XX järgi on Kirikul küll otsustus­meelevald usuvaidlustes (luterlikust Württenbergi usutunnistusest üle võetud väide, mis muide pahandas eriti puritaane^[4]) ning voli kindlaks määrata tseremooniaid ja usulisi riitusi, kuid ta ei saa kehtestada midagi sellist, mis on vastuolus kirja pandud Jumala sõnaga: «Kirikul on voli kindlaks määrata riitusi ehk tseremooniaid ning meelevald usuvaidlustes. Ja siiski pole Kirikul õigust sisse seada midagi, mis on vastuolus kirja pandud Jumala sõnaga, nõndasamuti ei või ta seletada üht kirjakohta nii, et see sattub vastuollu teisega.»

39A jagavad ka reformatoorset printsiipi pühakirja piisavusest (sola scriptura). Artiklis VI öeldakse: «Pühakiri sisaldab kõiki õndsusvajalikke asju: mida iganes seal pole lugeda või mida ei saa tõendada, seda ei tule nõuda üheltki inimeselt, et seda usutaks kui usuartiklit või peetaks õndsusvajalikuks.»

Huvitaval kombel jätkub kõnealune artikkel pühakirja kanooniliste teoste loeteluga (see puudub Cranmeri Neljakümne kahes artiklis). Apokrüüfide kohta öeldakse, et neid loeb Kirik elus eeskuju ammutamiseks ja eluviiside juhtnööriks, kuid neile ei tohi rajada mistahes doktriini. Luterlikud usutunnistuskirjad seevastu ei esita kaanoni ulatust, nagu seda teevad reformeeritud usutunnistuslikud dokumendid ja ka Trento kontsiil.

Eraldi artikkel (VII) on pühendatud Vana ja Uue Testamendi vahekorra selgitamisele. Selles seletatakse, et VT ei ole vastuolus UT-ga, kuna «nii Vanas kui Uues Testamendis pakub Kristus, kes on ainus vahendaja Jumala ja inimese vahel, olles nii Jumal kui inimene, inimkonnale igavest elu…» Sellega on pühakirja keskmesse seatud Kristus ning rõhutatud tema kui ainsa vahendaja rolli. Moosese Seaduse sätted, mis puudutavad «tseremooniaid ja riitusi», ei ole kristlastele ja kristlikele võimukandjatele siduvad.

Niisiis on 39A järgi kiriku õpetuse ja praktika aluseks üksnes pühakiri, mille keskmes on Kristus ja mis sisaldab kõik õndsusvajaliku. Kiriku õpetusautoriteet usuküsimustes küll säilib, ent on siiski selgesti allutatud pühakirjale.

Soterioloogia

Reformatsiooniliikumine ei nõudnud üksnes mõningate hädavajalike kirikureformide läbiviimist, vaid kristliku usu põhiseisukohtade põhjalikku ümberhindamist, seda muidugi pühakirja valgusel. «Reformatoorne avastus» keskendus soterioloogiale, inimese lunastamisele – või veelgi täpsemalt, tema õigekssaamisele Jumala ees –, olles seega seotud nii kristoloogia kui antropoloogiaga.

Paraku ei kõlanud usupuhastuse õpetus inimese lunastamisest ühel häälel. Kui õpetus õigekssaamisest usu läbi on keskne kõikides reformatsiooni peavooludes – tõsi, veidi erinevate rõhuasetustega –, siis vaidlused või arutlused tekkisid nii vaba tahte, heade tegude vajaduse kui ettemääratuse küsimustes, seda nii 16. sajandi usupuhastuses tekkinud konfessioonide vahel kui sees.

Kolmekümne üheksast artiklist on üheksa (artiklid IX–XVII) pühendatud hamartoloogilistele ja soterioloogilistele küsimustele nagu pärispatt, vaba tahe, õigeksmõist, head teod, ettemääramine, pääsemine üksnes Kristuse kaudu jne. Nad paiknevad kohe pärast sissejuhatavaid artikleid, mis käsitlevad õpetust Jumalast ning usu alusnorme – pühakirja ja vanakiriklikke usutunnistusi.

Nii CA II kui 39A IX ja X õpetavad, et Aadama langusest saadik (post lapsum Adae) on iga inimene sündinud Jumala viha alla ning võimetu omast jõust Jumala poole pöörduma. CA II ja 39A IX peavad vajalikuks siinjuures viidata pärispattu eitanud Pelagiuse ja tema pooldajate hereesiale, mis lõhestas 4. sajandi kirikut.

Õigeksmõistuõpetust on nimetatud articulus stantis et cadentis ecclesiae, s.t õpetuseks, millega koos kirik kas seisab või langeb. On ajalooline tõsiasi, et õigeksmõistuõpetus tõusis reformatsioonikirikute rõhuasetustes esikohale. Kui kõrvutada CA IV – mis on Augsburgi usutunnistuse olulisemaid peatükke – ja 39A XI, siis võib öelda, et õigeksmõistuõpetuses järgivad 39A Augsburgi usutunnistuse joont. 39A XI ütleb: «Meid arvatakse Jumala ees õigeks üksnes meie Issanda ja Lunastaja Jeesuse Kristuse teene tõttu, usu kaudu ja mitte meie tegude ja hüvituste tõttu.»

Luterlike usutunnistuskirjade järgi käsitletakse õigeksmõistu forensilisena, s.t esmalt inimese õigeks tunnistamisena ja alles siis õigeks tegemisena Jumala poolt. 39A XI kasutab selles seoses väljendit  «We are accompted [accounted] righteous», mis muide ei esine Cranmeri 42A vastavas artiklis. 39A ladinakeelses tekstis vastab sellele termin reputo ‘arvesse võtma, arvestama’ (…iusti coram Deo reputamur), CA IV kasutab mõistet imputo ‘arvele panema, teeneks arvama, omistama’ (Hanc fidem imputat Deus pro justicia coram ipso). See õigeksmõistmine või täpsemalt, õigeks arvamine sünnib «Issanda ja Lunastaja Jeesuse Kristuse teene tõttu» (CA: «…armust, Kristuse pärast: kui tõega usume, et Kristus meie eest on kannatanud ja et meile tema ohvrisurma pärast patud andeks antakse…»).

Nii CA IV kui 39A XI välistavad õigeksmõistmise meie tegude ja teenete (opera et merita) tõttu. See juhib paratamatult küsimuse juurde, millist rolli etendavad reformaatorite arvates head teod inimese lunastamise protsessis – küsimuse, mis poleemilise ägedusega esitati juba 16. sajandi vaidlustes.

Louis Weili arvates järgivad 39A heade tegude küsimuses anglikanismile tüüpilist via media joont üheltpoolt roomakatoliku kirikule omase heade tegude ülerõhutamise ning teisalt Lutherile omistatud vaate vahel, mis lükkab tagasi heade tegude vajaduse uskliku elus.^[5]

Olgu märgitud, et vaidlus heade tegude üle võttis luterluses maad pärast Lutheri surma Augsburgi interimi (1548) tõttu, mil evangeelne tiib oli sunnitud mööndusi tegema katoliiklikule praktikale. Sel perioodil õpetasid Philipp Melanchton ja eriti Georg Major, et head teod on vältimatud õndsuse saavutamiseks. Neile astus vastu Nikolaus von Amsdorf, kes püüdis Lutheri algset vaadet päästa sel teel, et tunnistas head teod koguni kahjulikuks. Sellega tahtis ta öelda seda, et õndsuse taotlemisel ei tohi usaldada häid tegusid, vaid peab tuginema üksnes Kristuse armuteole.^[6] Lõplikult lahendas luterluse piires vaidluse Ühtsus- ehk Konkordiavormel (1577), millega ühelt poolt tõrjutakse heade tegude pidamine õndsusvajalikuks, kuid teisalt nenditakse, et tõeline ja elav usk toob esile häid tegusid, nagu hea puu kannab vilja.^[7]

Tegelikult võtab juba CA XX Lutheriga võrreldes mõnevõrra pehmema hoiaku ja õpetab, et «häid tegusid tuleb teha ja peabki tegema, mitte et sellega püüda endale armu välja teenida, vaid seepärast, et Jumal neid tahab.» (B. Lohse märgib, et ka Luther ise ei ole kunagi taotlenud, et tema seisukoht selles küsimuses võiks saada reformatsiooni mõõdupuuks.^[8]) Heade tegudega pole niisiis CA õpetuse kohaselt võimalik Jumalat lepitada ega andeksandmise armu välja teenida. Samal kombel õpetab 39A artikkel XII: «Kuigi head teod, mis on usu viljad ja järgnevad õigeksmõistmisele, ei saa kõrvaldada meie patte ja jääda püsima Jumala kohtumõistmise ees, on nad siiski Jumalale meeldivad ja vastuvõetavad Kristuses ja kasvavad vältimatult välja õigest ja elavast usust.»

Louis Weil tahab siin millegipärast näha vastuolu anglikaani ja luterliku käsitluse vahel, rõhutades luterluse palju rohkem polariseeritud hoiakut heade tegude küsimuses.^[9] Minu arvates ei saa me siin siiski rääkida mingist põhimõttelisest vastuolust 39A ja luterliku positsiooni vahel.

Õigeksmõistuõpetusega on otseselt seotud küsimus inimese vabast tahtest. Luther oli oma poleemikas Rotterdami Erasmuse vastu avaldanud seisukohta, et inimese tahe on orjastatud (teoses De servo arbitrio, 1525). Sellega pidas ta silmas – vastukaaluks humanist Erasmusele ja renessanssi antropotsentrismile –, et pattulangusjärgse inimese tahe ei ole vaba õndsuse omandamisel.

Aastakümneid hiljem seletas range luterlane Matthias Flacius – erinevalt Melanchtonist, kes õpetas inimese tahte koostööd Jumalaga õigeksmõistmise protsessis –, et inimene on pöördumisel täiesti passiivne nagu kivirahn (truncus). CA oli selleski küsimuses võtnud leebema positsiooni ja õpetas, et inimese tahe on vaba mõistusele alistatud asjus (res rationi subiectae), s.t näiteks elukorraldusse puutuvais küsimusis, kuid ilma Püha Vaimu abi ja armuta on inimesel võimatu Jumalale meelepärane olla (CA XVI).

Nii Cranmeri koostatud 42A art. IX kui 39A art. X õpetavad, et ilma Jumala armuta Kristuses (without the grace of God by Christ) ei ole inimesel võimalik teha head ega pöörduda ja uskuda Jumalasse omast jõust ja heade tegude abil: «Pärast Aadama langust on inimese olukord selline, et ta ei saa pöörduda ega ennast valmis seada oma loomulikust jõust ja headest tegudest, et uskuda ja Jumalat paluda. Järelikult ei suuda me teha häid, Jumalale meelepäraseid ja vastuvõetavaid tegusid ilma Jumala armuta, mida pakub Kristus…»

Sellega jagatakse luterluses rõhutatud seisukohta inimese piiratud tahtevabadusest ning vajadust Jumala armu järele lunastusprotsessis.

Omaette soterioloogiliseks teemaks on õpetus inimese ettemääratusest või äravalitusest (praedestinatio) kas õndsuseks või hukatuseks – õpetus, mida CA ei käsitle, kuna usupuhastuses tuli see erilise jõuga esile alles Jean Calvini teoloogias. Viimane defineeris predestinatsiooni kui «Jumala igavest korraldust, mille kohaselt ta ise otsustas, mis tema tahte järgi igast inimesest peab saama. Sest inimesi ei looda kõiki ühesuguse määratlusega, vaid osale neist on juba ette määratud igavene elu, teisele osale aga igavene hukatus.»^[10]

Cranmer, kes sõnastas artikli «Ettemääramisest ja valikust» (art. XVII nii 42A kui 39A), ei kõnele siin ettemääramisest hukatusse, vaid üksnes ettemääramisest eluks, mis on «Jumala igavene kavatsus, mille Ta enne maailma loomist on püsivalt oma salajast tundmist mööda seadnud, et päästa needusest ja hukatusest need, keda Ta on inimsoost välja valinud Kristuses, ja tuua nad Kristuse läbi igavesse õndsusesse.»

Ühtsusvormel ei tunnusta kahekordset predestinatsiooni õndsuseks ja hukatuseks, vaid kasutab mõistet aeterna Dei electio (Jumala igavene äravalimine) Kristuses avalikuks saanud armuvaliku mõttes (Ef 1:4).^[11]

Niisiis ei lähe 39A õpetus ettemääramisest ja valikust kaasa kalvinistliku (ja peab ütlema, et ebapiibelliku) kahekordse predestinatsiooniga, vaid jääb püsima pühakirjalisele alusele.

Õpetus kirikust ja vaimulikust ametist

Mahukam osa Kolmekümne üheksast artiklist (art. XIX–XXXIX) on pühendatud kiriku, vaimulikkonna, sakramentide ning kiriku ja ilmaliku võimu vahekorra teemale. Kuigi reformatsioon ei taotlenud mingisuguse uue kirikukäsitluse esitamist, tuli seoses ilmsiks saanud kirikulõhega ning vastaspoole süüdistustega uute kirikute asutamisest rõhutada olulisemaid eklesioloogilisi alusprintsiipe.

Kiriku olemuse defineerib 39A XIX, järgides siin kui mitte sõna-sõnalt, siis vähemalt sisuliselt CA VII teksti: «Kristuse nähtav kirik on usklike kogudus, milles kuulutatakse puhast Jumala sõna ja talitatakse õigesti sakramente, nagu Kristus on seadnud.»

CA ladinakeelne tekst kõneleb kirikust kui pühade osaduskonnast (communio sanctorum), samas kui saksakeelne tekst kasutab siinkohal väljendit Versammlung aller Glaubigen. 39A ladinakeelses tekstis öeldakse kiriku kohta coetus fidelium.

Cranmer on siin üle võtnud Augsburgi usutunnistuse kirikukäsitluse, mille kohaselt on Kirikul kaks tunnust (notae), nimelt Jumala sõna (CA: evangeeliumi) puhas kuulutamine (39A ladinakeelne versioon: verbum Dei purum praedicatur) ja sakramentide õige jagamine (recte administrantur). Vanakiriklikud usutunnistused, mis säilitasid oma autoriteedi nii luterlaste kui anglikaanide jaoks, nimetavad küll nelja kiriku kriteeriumi – nimelt et kirik on üks, püha, apostlik ja katoolne –, kuid reformaatorid pidasid vajalikuks rõhutada eriliselt kahte tunnust. Selles mõttes on iseloomulik, kui Edwardi-aegne protestantlikult meelestatud Gloucesteri piiskop John Hooper märgib (surnud 1555): «Need kaks tunnust, Jumala sõna õige kuulutamine ja sakramentide õige tarvitamine näitavad, mis ja kus tõeline kirik on. Ja kus pole seda õpetust ja sakramentide õiget kasutamist, seal pole ka kirikut.»^[12]

Huvitaval kombel on  39A kõnealusele artiklile lisatud märge kiriku ekslikkuse kohta (mida ma käsitlesin juba eespool ja mis seetõttu jääb siin esitamata), mis võib avalduda nii praktilistes küsimustes kui ka usuasjus. Loomulikult pole sellega tahetud väita, et kiriku õpetusamet ja õpetusautoriteet on alati ekslikud ja seetõttu hüljatavad – reformaatorid uskusid, et kirik elab Püha Vaimu juhtimise all –, vaid pigemini seda, et kiriku õpetus peab olema allutatud Jumala sõnale.

CA VII järgi piisab kiriku ühtsuseks sellest, kui valitseb üksmeel evangeeliumi õpetuses ja sakramentide toimetamises (satis est consentire de doctrina Evangelii et administratione Sacramentorum). Pole vajalik (nec necesse est), et inimeste poolt sisse seatud traditsioonid, riitused ja tseremooniad oleksid samasugused igal pool. Niisamuti deklareerib 39A XXXIV: «Ei ole vajalik, et traditsioonid ja tseremooniad oleksid igas paigas samad või ülimalt sarnased, kuna igal ajal on nad erinenud ja neid võib muuta maa, ajastu või kommete eripära kohaselt, kui ainult ei seataks sisse midagi, mis on vastuolus Jumala sõnaga.»

Omaette teema 16. sajandi usupuhastuslikus eklesioloogilises mõtlemises oli küsimus välisest ja varjatud kirikust. Reformatsiooni spiritualistlik suund eitas kiriku institutsionaalset iseloomu ja nimekristlust ning asetas rõhu usu ja elu tihedale seotusele, mistõttu tõeline kirik sai eksisteerida üksnes teadlikult kristliku elu kasuks otsustanud inimeste juures.

Luterlus rõhutas seevastu seisukohta, et väline ja varjatud, tõeline kirik ei ole kaks kirikut, vaid ikkagi ühe Kristuse kiriku kaks aspekti. Lutheri jaoks oli tõeline kirik küll varjatud, kuna selles valitseb ainult Kristus ja tema sõna. Ta nimetab kirikuks mitte välist institutsiooni, vaid «hingede vaimulikku kogu ühises usus», mis ei vaja hierarhiat, preesterkonda ega õpetusametit.^[13]

Nii CA VIII kui 39A XXVI käsitlevad välispidist kirikut, mis selles maailmas eksisteerib, segakirikuna (corpus mixtum), kus patused on alati läbisegi õigetega ja milles vagade seas leidub rohkesti valekristlasi, teesklejaid ja lausa patuseid. Sellegipoolest mõjuvad sakramendid ka siis, kui neid toimetavad ebaväärikad preestrid – 39A XXVI: «Kuigi nähtavas kirikus on patused alati läbisegi õigetega ning mõnikord on neil ülim meelevald sõna ja sakramente teenida, ei tee nad seda siiski enda, vaid Kristuse nimel ja tegutsevad tema käsul ja meelevallaga, nõnda et me võime nende teenistusest osa saada nii Jumala sõna kuuldes kui sakramente vastu võttes.»

Mis puutub kiriku katoolsust ja universaalsust, siis selle küsimuse juurde tulen ma käesoleva artikli kokkuvõtvas osas. Senini võib aga nentida, et 39A kirikukäsitlus järgib üldiselt luterlikku – Augsburgi usutunnistuse – joont. Peab vaid meeles pidama, et ei CA ega 39A esita ammendavat õpetust kirikust, piirdudes vaid teatud oluliste asjade markeerimisega.

Sama võib öelda ka vaimuliku ameti kohta, mida (nagu CA XIV) mõistetakse jutlustamise ja sakramentide jagamise ametina, mis eeldab korrakohast kutsumist. 39A art. XXIII õpetab: «Kellelgi pole õigust koguduses enesele võtta avaliku jutlustamise või sakramentide jagamise ametit, kuni ta pole korrakohaselt kutsutud ja seda tegema volitatud. Ja need, kes peaksid korrakohaselt hindama kutsutuid ja seatuid, kes valitakse ja kutsutakse sellesse töösse inimeste poolt, kellele on antud avalik voli nende üle koguduses, kutsuda ja saata vaimulikke Issanda viinamäele.»

Oluline erinevus CA ja 39A vahel tuleb esile vaimulike ordineerimise küsimuses. 39A XXXVI näeb nimelt ette piiskopliku ordinatsiooni: «Peapiiskoppide ja piiskoppide pühitsemise ning preestrite ja diakonite ametisse seadmise raamat, mis hiljaaegu on välja antud Edward Kuuenda ajal ja kinnitatud samal ajal parlamendi autoriteediga, sisaldab kõike vajalikku sellisteks pühitsemisteks ja ametisse seadmisteks ega ole seal midagi, mis iseendast oleks jumalatu ja seotud ebausuga. Ja seega keda iganes on ordineeritud ja ametisse seatud selle raamatu korra järgi, alates ülalnimetatud kuningas Edwardi teisest aastast kuni praeguse ajani ja edaspidi ordineeritakse sama korra kohaselt, seda me määrame õigelt, korrakohaselt ja seaduslikult pühitsetuks ja volitatuks.»

Piiskopliku ordinatsiooni nõuet ei leia luterlikes usutunnistuskirjades, kuigi need põhimõtteliselt – vaatamata kogu kriitikale hierarhia aadressil – ei hülga piiskopiametit. CA-s on piiskopiamet, mis seisneb «evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuslike asjade otsustamises, väärõpetuse tõrjumises ja jumalatute kõrvaldamises kiriku osadusest» (CA XXVIII), igatahes eeldatud. See, et luterlikud reformaatorid ei esitanud piiskopliku ordinatsiooni nõuet, on ühelt poolt tingitud vaimuliku ameti sellisest mõistmisest, et piiskopi ja preestri vahel pole põhimõttelist erinevust (seisukoht, mida luterlased uskusid pärinevat vanast kirikust), teisalt ajaloolisest tõsiasjast, et Saksamaal ühinesid usupuhastusega vaid mõned piiskopid ning luterlik kirik pidi ennast korraldama teistel alustel.

Anglikaani kirik säilitas piiskopiameti, deklareerides vaid, et Rooma piiskopil ehk paavstil pole Inglise kuningriigis mingit autoriteeti. R. A. Norrise sõnul on piiskopiamet ja ühes sellega piiskopi ja preestri funktsioonide eristamine Inglise reformatsioonis lihtsalt antus.^[14] 1549. aasta Üldise Palveraamatu ordinatsioonikorra sissjuhatuses rõhutatakse kolmekordse vaimuliku ameti pärinemist apostlitelt ja selle jätkumise vajadust. Hilisemal ajal on Inglise Kirik järjekindlalt rõhutanud «ajaloolise piiskopiameti» (mõiste, mis pärineb 19. sajandist) tähtsust kirikule, kuigi 16. sajandil ei olnud probleemiks Mandri-Euroopast tulnud protestantlike vaimulike tunnustamine, kes olude sunnil ei olnud piiskopi poolt ordineeritud.

Sakramendid

Poleemika sakramendiõpetuse üle oli avanud juba Martin Luther, kui ta kritiseeris teravalt roomakatoliiklikku sakramendikäsitlust ning pidas pühakirjapäraseks kõneleda ainult kahest Kristuse seatud sakramendist: ristimisest ja armulauast (pihi kui sakramendi suhtes oli ta kõhkleval positsioonil). Muide, on ajaloo iroonia, et teoloogiahuviline Henry VIII pälvis paavstilt 1521. aastal «usu kaitsja» tiitli just traditsioonilist sakramendiõpetust ja seitset sakramenti kaitsnud kirjutise eest.

Sakramentide tähenduse defineerimisel toetub 39A XXV Augsburgi usutunnistuse 13. peatükile (milles esitatud sakramendi definitsioon signa et testimonia voluntatis Dei erga nos oli suunatud õieti Ulrich Zwingli vastu), väites: «Kristuse seatud sakramendid ei ole üksnes märgid või sümbolid kristlaste usu äratundmiseks, vaid meile kehtiva armu ja Jumala hea tahte kindlad tõendid ja tunnusmärgid, mille läbi Ta nähtamatult meis tegutseb ja mitte ainult ei kasvata, vaid ka tugevdab ja kinnitab meie usku Temasse.»

Sakramentide arvuks kujunes usupuhastuses üldiselt kaks, kuigi Melanchton on Apoloogias valmis laiemas mõttes sakramendiks nimetama kõike seda, «mis rajaneb Jumala käsul ja millele on antud tõotus», nagu palve, almuste andmine jne. (Kitsamas mõttes on Apoloogia järgi kolm sakramenti: ristimine, armulaud ja absolutsioon.^[15])

39A XXV teeb vahet kahe evangeeliumi sakramendi ja nende viie vahel, mida «üldiselt kutsutakse sakramendiks», kuid mille pole ristimise ja armulauga siiski võrreldavad, kuna neil puudub jumalik seadmine: «Neid viit, mida üldiselt kutsutakse sakramendiks, nimelt konfirmatsioon, piht, vaimulik amet, abielu ja viimne võidmine, ei tule arvata evangeeliumi sakramentideks, kuna nad on tekkinud osalt apostlite väärast järgimisest, osalt on nad eluseisused, mis pühakirjas lubatud. Siiski pole neil samasugune olemus ristimise ja Issanda söömaaja sakramendiga, sest nad pole Jumala poolt seatud nähtavad märgid või tseremooniad.»

Ristimise osas ei tekkinud Rooma kiriku ja reformatsiooni peasuundade vahel suuremaid lahkarvamusi. Augsburgi usutunnistus õpetab, et ristimine on õndsusvajalik ja et selle läbi pakutakse armu. Ka lapsi tuleb ristida. 39A XXVII ütleb, et ristimine pole üksnes märk ja tunnus, millega saab kristlasi eristada ristimata inimestest, vaid ka uuestisünni märk. Samas kinnitatakse väikelaste ristimise tava säilitamise vajadus, kuna see on kooskõlas Kristuse seadmisega.

Armulauaõpetuses lükkas usupuhastus üksmeelselt tagasi keskaegse rooma kiriku transsubstantsiatsiooniõpetuse. Tee selleks oli avanud Luther oma traktaadiga «Kiriku Paabeli vangipõlvest» (1520). Lutheri kriitika oli suunatud skolastilise teoloogia «uue lähenemise» ja mitte Kristuse reaalpresentsi vastu: «Rohkem kui tuhat kakssada aastat uskus kirik õigesti ja selle aja jooksul ei maini pühad isad mitte kunagi ega kusagil seda «transsubstantsiatsiooni» (milline pretensioonikas sõna ja mõte!), kuni viimase kolmesaja aasta vältel hakkas kirikusse tungima Aristotelese pseudofilosoofia, mis palju asju on valesti seletanud…»^[16]

Reformatsioon aktsepteeris ka üksmeelselt armulaua jagamise mõlemal kujul (CA XXII; 39A XXX), mida olid nõudnud juba varasemad reformiliikumised keskaegses kirikus (näiteks Jan Hus).

Kalvinismi ehk täpsemalt reformeeritud teoloogia mõju Inglise Kiriku usuartiklitele avaldub eriti selgelt armulauaõpetuses. Veel 1543. aastal aktsepteeris Cranmer transsubstantsiatsiooniõpetust, kuid sattus 1548. aasta paiku üha enam Šveitsi usupuhastuslike vaadete mõju alla. Mandrilt tuli tollal Inglismaale mitmeid nimekaid protestante, teiste seas Martin Bucer Strassburgist, kes sai teoloogiaprofessori koha Cambridge’i ülikoolis. Kui Bucer oli armulaua küsimuses suhteliselt mõõdukas, siis mõned teised esindasid enam zwingliaanlikke vaateid. «Tänu Jumalale,» kirjutas üks noor inglise zwingliaan, «[Piiskop] Latimer on hakanud pooldama meie õpetust armulauast, niisamuti ka Canterbury peapiiskop ja teised piiskopid, kes siiani paistsid olevat luterlased.»^[17]

Kui võrrelda armulaua küsimuses 1552. a. Palveraamatut 1549. a. väljaandega, siis torkab koheselt silma reformeeritud mõju suurenemine. Varasemas versioonis ütleb preester armulauda jagades: «Issanda Jeesuse Kristuse ihu (veri), sinu eest antud (valatud), hoidku sinu ihu ja hinge igaveseks eluks.» 1552. a. väljaanne aga sätestab formuleeringu: «Võta ja söö seda selle mälestuseks, et Kristus suri sinu eest… Joo seda selle mälestuseks, et Kristuse veri valati sinu eest.»

Cranmeri koostatud 42A artiklis XXIX võib märgata tugevat Šveitsi reformatoorse teoloogia, ja nimelt Zwingli mõju. Leiva ja veini vastuvõtmist «õigesti, väärikalt ja usuga» nimetatakse küll osasaamiseks Kristuse ihust ja verest, kuid selgesti taunitakse katoliiklikku transsubstantsiatsiooniõpetust ning samuti eitatakse luterlikku arusaama Kristuse ihu reaalpresentsist armulaua elementides. Argumendiks on, et kuna Kristuse ihu ei saa samaaegselt viibida erinevates paikades, vaid on Pühakirja õpetuse kohaselt üles võetud taevasse, siis ei pea ükski kristlane «uskuma ega avalikult tunnistama Kristuse liha ja vere reaalset ja ihulikku (nagu nad seda kutsuvad) ligiolu Issanda söömaaja sakramendis.»

Selles artiklis võib kohata poleemikat luterliku ubikviteediõpetuse vastu. Luther oli püüdnud selgitada Kristuse reaalset viibimist armulaua elementides filosoofilise õpetuse abil Kristuse kirgastatud ihu kõikjalolemisest (ubiquitas). Zwingli, kelle armulauakäsitlus oli pigemini spirituaalne, õpetas seevastu, et ülendatud Kristus viibib taevas ega saa seetõttu olla ihuliselt mujal.^[18] Calvini järgi on armulaud «taevane sündmus» (coelestis actio) ning saladus, et «Kristust, kes taevasse jääb, meie poolt vastu võetakse», sünnib Püha Vaimu toimel.^[19]

Augsburgi usutunnistuse ladinakeelsest tekstis öeldakse Kristuse ihu ja vere kohta armulauas vere adsint, s.o «tõeliselt olemas», ning Melanchtoni koostatud Apoloogias rõhutatakse veelgi Kristuse reaalpresentsi: «…me tunnustame õpetust, et Kristuse ihu ja veri on Issanda söömaajal tõeliselt ja olemuslikult ligi ja et neid tõeliselt antakse nähtavate ainete, leiva ja veiniga neile, kes sakramenti vastu võtavad.»^[20] Väärib märkimist, et kuigi CA hülgab transsubstantsiatsiooniõpetuse, ei lõpe artikkel X muidu kasutatava damnatsiooniga eksiõpetuste kohta, vaid ütleb pehmemalt, et «teisiti õpetajad lükatakse tagasi» (improbant secus docentes).

Kui võrrelda 39A artiklit XXVIII oma eelkäija, 42A artikliga XXIX, siis võib täheldada mõnevõrra leebemat sõnastust, nimelt et «söömaajal antakse, võetakse ja süüakse Kristuse ihu üksnes taevasel ja vaimulikul viisil, ja see vahend, mille kaudu Kristuse ihu söömaajal vastu võetakse, on usk.»

Inglismaa Kiriku Katekismuses (põhiosas aastast 1549), mida sakramentide küsimuses täiendas 1604. aastal toompraost ja hilisem piiskop John Overall, öeldakse vastuseks küsimusele armulaua tähenduse kohta, et see on «Kristuse ihu ja veri, mida täiesti ja tõesti antakse ja vastu võetakse [verily and indeed taken and received] uskliku poolt Issanda söömaajal.»^[21] Selline formuleering kahtlemata õpetab reaalset ja tegelikku osasaamist Kristuse ihust ja verest ning kajastab seda suunda anglikanismis, mis ei tundnud end kuigi õnnelikuna sakramendiõpetusse hiilinud kalvinismi üle ning püüdis seda ettevaatlikult korrigeerida.

W. R. Crockett leiab, et Cranmeri ja hiljem Richard Hookeri (1554–1600) arusaama armulauast võib pigemini pidada õpetuseks reaalsest osasaamisest Kristuse ihust ja verest Issanda söömaajal ja mitte niivõrd õpetuseks Kristuse reaalpresentsist. Anglikanismi armulauaõpetust võiks seega nimetada «retseptsionismiks», kuna siin on rõhk Kristuse vastuvõtmisel uskliku armulaualise poolt ja mitte Kristuse reaalsel kohalolekul leivas ja veinis.^[22]

Kokkuvõtte asemel: katoolne ja reformatoorne aines 39-s artiklis

Anglikanismi varased teoloogid püüdsid igati tõrjuda mõtet, et usupuhastuses on sündinud uus kirik. Richard Hooker kirjutab katoliikliku leeri süüdistustele vastates: «Nad küsivad meilt, kus kohas meie kirik end varjas, millises koopas ta magas und nõnda palju aastaid enne Martin Lutheri sündi. Nagu oleks Luther rajanud ühe uue Kristuse kiriku. Ei, Kristuse kirik, mis oli algusest, on ja püsib kuni lõpuni.»^[23]

Samal lainel liigub ka anglikaani teoloog ja piiskop John Jewel (1522–1571): «Me usume, et on olemas üksainus Jumala kirik ja et see pole suletud (nagu minevikus juutide seas) mõnda maailma nurka või kuningriiki, vaid on katoolne ja universaalne ning levinud kõikjal üle kogu maailma. Nõnda siis pole nüüd enam ühtegi rahvast, kes õigusega võiks kurta, et nad on välja jäetud ega saa olla üks kiriku ja Jumala rahvaga. Ja see kirik on Kristuse kuningriik, ihu ja mõrsja, ning Kristus üksi on selle kuningriigi valitseja, Kristus üksi on selle mõrsja peig.»^[24]

Viimselt ütleb ka Augsburgi usutunnistus (art. XXII), et esitatav õpetus «on selgesti rajatud Pühakirjale ega ole vastuolus üleilmse kristliku kiriku või Rooma kirikuga.» Ka Melanchton kõneleb Apoloogias selgesõnaliselt katoolsest või universaalsest kirikust, mis koosneb kõikidest maailma hajutatud inimestest, kes on evangeeliumi osas sama meelt ja kellel on sama Kristus, sama Püha Vaim ja sakramendid.^[25]

Paljudele anglikaani teoloogidele meeldib vaadelda anglikaani kirikut kui via media’t roomakatoliikluse ja protestantismi vahel. Isegi katoliiklik teoloog Hans Küng rõhutab korduvalt, et anglikaani kiriku näol oli tegemist reformitud katoliiklusega, mis järgis usupuhastuse põhimõtteid liturgias ja kommetes, kuid säilitas katoliikluse teoloogias ja kiriklikus praktikas.^[26] Tema arvates ajas kuninganna Elizabeth kiriklikes asjades ettevaatlikku ja tarka poliitikat, vältides nii Rooma kui luterluse ja kalvinismi mõju.

Siiski paneb 39 usuartikli selgelt protestantlik laad liigitama anglikaani kirikut pigemini tüüpiliselt protestantlikuks kui kusagil katoliikluse ja protestantismi vahel omaette seisvaks konfessiooniks. Küsitavaks jääb ka reformitud katoliikluse nimetuse omistamine üksnes anglikaani kirikule. G. Bray hinnangul on 39 usuartikli teoloogia kompromissitult protestantlik ja toonilt koguni kalvinistlik.^[27] P. Toon möönab jällegi artiklite eklektilist laadi, pidades silmas neis sisalduvat erineva päritoluga ainest.^[28] Vanakiriklikul alusel on artiklite seisukohad trinitaarsetes, kristoloogilistes ja pärispatuga seotud õpetustes, luterlikud evangeeliumi ja õigeksmõistmisega seotud küsimustes. Kalvinistliku värvinguga on artiklite armulauakäsitlus.

Kui kõrvutada 39 usuartikli seisukohti Kiriku autoriteedi, õigeksmõistuõpetuse ja eklesioloogia küsimustes reformatsiooni luterliku suuna usutunnistuskirjadega, eriti Augsburgi usutunnistusega, siis tuleb ilma kahtluseta nentida põhimõttelist kokkulangevust. 39A seavad usu ülimaks juhtnööriks ja normiks pühakirja ehk Piibli, mille kõrval on kirikul küll teatav autoriteet ja meelevald, kuid siiski puudub tal voli kehtestada või õpetada asju, mis on vastuolus pühakirjaga. Õigeksmõistu, vaba tahte ja heade tegude problemaatika käsitlemisel pole 39A kaugeltki nii üksikasjadesse laskuvad kui luterlikud usutunnistuskirjad (eriti kui mõelda Ühtsusvormelile), kuid siin peab arvestama, et Inglismaa Kirikus ei tekkinud ka neis küsimustes sedalaadi vastuolusid kui Saksamaa luterlikus kirikus. Suurel määral kasutasid Inglismaa kirikureformide teoreetikud ja läbiviijad Mandri-Euroopa teoloogilist mõttetööd.

Eespool jäi lähemalt käsitlemata nii CA kui 39A kriitika kaasaegse Rooma kiriku väärpraktika osas. Olgu siinkohal siiski nimetatud, et CA eeskujul lükatakse ka 39-s artiklis otsesõnu tagasi Rooma õpetus puhastustulest, reliikviate austamisest ning pühakute eestkoste taotlemisest ning nähakse ette rahvakeelne jumalateenistus ja armulaua jagamine mõlemal kujul. Sellega on omaks võetud usupuhastuse olulisemad nõudmised kirikliku praktika korrigeerimiseks.

Nagu öeldud, jääb 39A armulauakäsitlus luterlaste jaoks ebapiisavaks, kuna seal pole juttu Kristuse reaalpresentsist söömaajal, vaid kõneldakse pigemini Kristuse ihu söömisest üksnes taevasel ja vaimulikul viisil. Seda võib pidada täiesti ilmseks kalvinismi mõjuks, eriti kui selles seoses mõelda ka Palveraamatu 1552. a. väljaande armulaua jagamisvormelile. Samas pole kõnealuse artikli sõnastus takistanud paljusid anglikaani kiriku teolooge ja vaimulikke jaatamast Kristuse reaalset ligiolu sakramendis – kuni katoliikliku transsubstantsiatsiooni­õpetuse taasesitamiseni välja anglokatoliiklikes ringkondades.

Samas ei tohi kunagi ära unustada, et reformatsiooniliikumine ei taotlenud mingisuguste eriõpetuste sissetoomist senisesse kiriklikku mõtlemisse ja praktikasse. Usupuhastuse käigus tõstatatud teemad olid ühelt poolt otseses seoses keskaegse teoloogilise traditsiooniga ning teisalt oma aja kontekstis põletavalt aktuaalsed küsimused, mis vajasid vastust ja lahendust.

Ja lõpetuseks – millist osa mängivad Kolmkümmend üheksa artiklit luterlaste ja anglikaanide oikumeenilises lähenemises, eriti just õpetuslike küsimuste vaagimisel? Ülal esitatut arvesse võttes ei ole sugugi üllatav, et kiriku ühtsuse taastamispüüetes on edukaks osutunud nimelt anglikaani ja luteri kirikute lähenemiskatsed. 1938. aastal, kui Inglismaa Kiriku ning Läti ja Eesti kirikute vahel sõlmiti armulauaosadus, rõhutas anglikaanide delegatsiooni juhtinud Gloucesteri piiskop Arthur Headlam, et «katoolse usu põhialustes oleme ühendatud.» Sellega pidas ta silmas nii luterlike kui anglikaani usutunnistuskirjade olulist sarnasust usu põhiküsimustes.

Samas ei ole anglikaani kirik oikumeenilistel kõnelustel oma partneritelt kunagi nõudnud 39 artikli või selle üksikute formuleeringute aktsepteerimist, nii nagu näiteks luterlikud kirikud on soovinud Augsburgi usutunnistuse I osa põhimõttelist tunnustamist Rooma kiriku poolt. See tuleb sellest, et usuartiklite positsioon anglikaani kirikute õpetuslike alusdokumentide seas ei ole päriselt sama, mis näiteks on CA-l luterlaste jaoks.

Porvoo Ühisavaldus võtab peatükis «Mis on ühist meie usus» kokku CA ja 39A osa: «Augsburgi Usutunnistus ja Usu Kolmkümmend Üheksa Artiklit  ilmusid erinevates olukordades erisuguste vajaduste rahuldamiseks ning nad ei mängi meie kirikute elus ühesugust osa. Neis leidub rohkesti sarnast formuleeringutes ja nad annavad kiriku usust ühist tunnistust läbi aegade. Sellelt aluselt on kaasaegne oikumeeniline läbikäimine ja vastastikune vahetus oluliselt aidanud selgitada teatud järelejäänud probleeme, tuues välja, millises ulatuses kattuvad meie ühised arusaamad kiriku olemusest ja eesmärgist ja usu põhiküsimustest.»^[29]

Ma söandaksin kokkuvõtteks väita, et 39 artiklit väljendavad väga suures ulatuses seda katoolset ja samas reformatsioonile iseloomulike rõhuasetustega usku ja õpetust, mida anglikaanid ja luterlased ühiselt jagavad. Muidugi ei saa ainult 39 usuartikli ja Augsburgi usutunnistuse formuleeringute võrdlemise teel leida mõlema konfessiooni õpetuslikku ühisosa – arvesse tuleb võtta muidki usutunnistuslikke kirjutisi ning liturgilist ja teoloogilist pärandit –, kuid samas peaks siiski olema ilmne, et oikumeenilisel maastikul seisab luterlikule kirikule kõige lähemal just Inglise usupuhastuses tekkinud kirik. Seda tõestavad ka viimaste kümnendite oikumeenilised kokkulepped anglikaanide ja luterlaste vahel nii Euroopas kui Ameerikas.

Artikkel on valminud 2000. aastate keskel.

Kasutatud kirjandus

Adam, A. Dogmadelugu. (Tartu: Greif, 1995)

Augsburgi usutunnistus (1530-1980). (Stockholm: Kirjastus EVR, 1980)

Avis, Paul. Anglicanism and the Christian Church. (Edinburgh: 1989)

Bray, Gerald. (Ed.) Documents of the English reformation. (Cambridge: James Clarke & Co Ltd, 1994)

Chadwick, Owen. The Reformation. (Penguin Books, 1978)

Evankelis-luterilaisen kirkon tunnustuskirjat. (Jyväskyla: Sley kirjat, 1990)

Forell, George Wolfgang. McCue, James. (Eds.) Confessing One Faith. A Joint Commentary on the Augsburg Confession by Lutheran and Catholic Theologians. (Minneapolis: Augsburg Publishing House, 1982)

Hooker, Richard. Of the Laws of Ecclesiastical Polity. (London: J. M. Dent & Sons, 1925)

Ilja, Voldemar. Sümboolika. (Käsikiri, 1970)

Jewel, John. (Ed. J. E. Booty.) An Apology of the Church of England. (University Press of Virginia, 1963)

Küng, Hans. Christianity. Its Essence and History. (London: SCM Press, 1999)

Livingstone, E. A. (Ed.) The Concise Oxford Dictionary of the Christian Church. (Oxford: Oxford University Press, 1977)

Lohse, Bernhard. Martin Luther. Sissejuhatus tema elu ja töö uurimise probleemidesse. (Tartu: Greif, 1996)

McGrath, Alister E. Historical Theology. An Introduction to the History of Christian Thought. (Oxford: Blackwell Publishers Ltd, 2001)

O’Donovan, Oliver. On the 39 articles. A Conversation with Tudor Christianity. (Carlisle: The Paternoster Press, 1986)

Pöhlmann, Horst Georg. Dogmaatika põhijooned. (Tartu: Greif, 1994)

Schaff, Philip (Ed). The Creeds of Christendom with a History and Critical Notes. Volume III. (Grand Rapids: Baker Books, Reprinted 1996)

Sykes, Stephen. Booty, John. (eds.) The Study of Anglicanism. (London: SPCK/Fortress Press, 1988)

 

[1] Oliver O’Donovan. On the 39 articles. A Conversation with Tudor Christianity. Oxford 1986, lk 10.

[2] Tekstis esitatud 39 usuartikli tõlked on tehtud inglise keelest, vajadusel on lisatud ladinakeelsed formuleeringud. Artiklite mõlemakeelsed algtekstid on aluseks võetud väljaandest: Schaff, Philip. (Ed.) The Creeds of Christendom with a History and Critical Notes. Volume III. Grand Rapids: Baker Books, Reprinted 1996, Cranmeri 43 artikli algkeelne tekst on avaldatud ülalviidatud O’Donovani teoses.

[3] Henry Chadwick, «Tradition, Fathers and Councils» – The Study of Anglicanism, lk. 98.

[4] O’Donovan, On the 39 articles, lk 112.

[5] Louis Weil. «The Gospel in Anglicanism» – The Study of Anglicanism, lk 65.

[6] A. Adam, Dogmadelugu, lk 297.

[7] Ühtsusvormel, Epitome, IV.

[8] B. Lohse. Martin Luther, lk 50.

[9] L. Weil, lk 69.

[10] H. P. Pöhlmann, Dogmaatika põhijooned, lk 165.

[11] Ühtsusvormel, Epitome ja Solida Declaratio, XI.

[12] Tsiteeritud teosest: P. Avis. Anglicanism and the Christian Church. (Edinburgh, 1989), lk 23.

[13] A. Adam. Dogmadelugu, lk 254.

[14] R. A. Norris. «Episcopacy» – The Study of Anglicanism, lk 296.

[15] Apoloogia, X.

[16] Tsiteeritud teosest: Alister McGrath, Historical Theology, lk. 198.

[17] Owen Chadwick, The Reformation, lk 120.

[18] Adam, lk 253.

[19] Adam, lk 293.

[20] Apoloogia, X.

[21] Vt P. Schaff (ed). The Creeds of Christendom, vol III, lk 517 jj.

[22] W. R. Crockett. «Holy Communion» – Sykes, Stephen. Booty, John. (eds.) The Study of Anglicanism. (London: SPCK/Fortress Press, 1988), lk 274.

[23] Richard Hooker. Of the Laws of Ecclesiastical Polity. London, 1925, lk. 291.

[24] John Jewel. (Ed. J. E. Booty.) An Apology of the Church of England. University Press of Virginia 1963, lk 24.

[25] Apoloogia VII, 9.

[26] Hans Küng. Christianity, lk. 592.

[27] Gerald Bray (ed.). Documents of the English reformation. Cambridge, 1994, lk 284.

[28] P. Toon. «The Articles and Homilies» – The Study of Anglicanism, lk 137.

[29] Porvoo Common Statement, III, 29.

Võitle vildaka harjumuse vastu, patustamise harjumuse vastu sõdi kõigest väest. Võida lihalik pruuk kas või valuga; olgu või raskustega, võida ohtlik harjumus; olgu või valuga, seisa vastu halvale pruugile.

Sea praeguse lihaliku palangu vastu tulevase karistuse leegid. Ületagu himu lõõma igavese põlemise meenutus, põrgutule mäletamine tõrjugu iharuse tuld.

Raskema karistuse hirm võitku hooruse karistust, tugevam valu ületagu väiksemat. Talud kergemat kannatlikumalt, kui raskemat meeles pead. Seisku su silme ees tulevase kohtumõistmise pilt. Kujuta ette, mida peaksid kannatama hiljem. Mõtle Jumala tulevast otsusest, karda Jumala tulevat kohut su üle. Hirmutagu sind põrgu kartus, kohutagu sind tuleva kohtu otsus, karistuse hirm hoidku sind süüteost.

Iga päev pea silmas oma elu lõppu, hoia iga tund surma silme ees, alati püsigu su silmis pimeduse tulek. Mõtle iga päev oma surmast, mõlguta alati oma elu lõpu üle, meenuta üha, et surma päev on teadmata. Muretse, et sind ei haarataks ootamatult. … Kartkem, ega see päev ei taba meid nagu varas, ega jumaliku kohtu keeristorm ei haara meid siis, kui me ei aimagi; ega meid ei võta äkiline hukatus, ega meid ei taba teadmatuses järsku õnnetus.

Vaim, mis patule läidab, haarab patustaja sageli äkki; mis sütitab elavaid, õgib surijad äkki; mis kallutab pahedesse, kisub äkki piinadesse.

(Isidorus Sevillast, Sünonüümid)

+ + +

Palju parem on ennast nüüd pattudest puhastada, kui seda igavikku edasi lükata; parem on kurjusest lahti rabelda nüüd, kui seda tuleviku hoolde jätta. Tõesti, me petame ennast ise, kui hoiame alal ebakorralikku armastust oma liha vastu.

Mida muud põletab ja puhastab omal ajal tuli kui mitte sinu patte? Mida enam sa nüüd ennast hellitad, seda rohkem pead sa pärast kurvastama, seda suurema põhjuse põlemiseks jätad sa enesele.

Kui sa armastuse nimel ei suuda veel halvast loobuda, siis sundigu vähemalt hirm põrgu ees sind ennast taltsutama.

Kes aga Jumala hirmust taganeb, see ei saa kaua heal teel püsida, vaid langeb kuradi võrkudesse rutemini, kui ta arvab.

(Thomas Kempisest, Kristuse jälgedes)

+ + +

Nende asjade põhjustest, mille kohta te küsite, ja varitseja kuratlikest kunsttükkidest, mille abil ta paljud inimesed oma veenmisoskused sisse mässib, nägin ma ehedas nägemuses seda: inimeste pattude pärast on kurat esimesest peturiukast saadiks nende juures ning silmitseb kõiki inimesi pealaest jalatallani, uurides, kas nad võiks hakata tema nõusse või ütlevad temast pigem lahti. Kui nad tema nõusse jäävad, tõttab ta nende juurde, kui aga temast ära pöörduvad, pageb eemale. Ta vaatleb neid hoolikalt, nagu pottsepp oma savinõusid, ja pingutab, et nad võiks talle meeldida. Ja kuna seesinane varitseja oli iharuse patu näol nende esimese sünni juures, siis ei eemaldu ta neist kunagi, sest ütleb, et on alguse saanud tema tegutsemisest.

(Bingeni Hildegard, kiri ühele preestrile)

 

Selle kohta, et esimesed kristlased oleksid Jeesuse sünnipäeva pühitsenud, ei ole andmeid. Kuid jõulud pole ka paganlik või ebapiibellik püha, nagu mõned arvavad. Algusest peale pühitsesid Jeesuse sündimist inglid ja karjased, kes teda kiitsid ja ülistasid (Lk 2:13,20) ning hommikumaa targad, kes tema ette kummardasid (Mt 2:11). Et Jeesuse sündimise «rõõmu» kuulutas ingel prohvetlikult «kogu rahvale» (Lk 2:10) ja ka meie kuulume jumalarahva hulka, siis pühitseme meiegi seda koos inglite, karjaste ja tarkadega.^[1] Jõuluajal pühitseme me eelkõige Jeesuse sündi, seejärel alles mõtleme sünnipäevale. Jõulude mittepühitsemine on ebapiibellik!

Mis aastal sündis Jeesus?

Jeesuse sünniaasta arvestas välja Roomas elanud sküüdi munk Dionysios Exiguus (u 470–544), kes oli pärit praeguse Rumeenia alalt, oli väga haritud, valdas hästi keeli ja tõlkis kreeka keelest ladina keelde mitusada väärtuslikku teost. Ta arvestas arvatavasti Aleksandria Klemensi järgi, et Egiptuse kristlaste andmetel sündis Jeesus keiser Augustuse 28. valitsemisaastal. Augustuse keisriameti kinnitas senat 27 eKr, mistõttu Jeesuse sünniaastaks on meie kalendri järgi 1. See ajaarvestus lõi aga läbi alles keskajal.

Uusajal ilmnes ka vastuolu, sest Jeesus pidi olema sündinud enne kuningas Heroodese surma (Mt 2), mis toimus juba märtsi lõpus 4 eKr. Seega võisid egiptlased 28. valitsemisaasta puhul silmas pidada Octavianus Augustinuse tõusmist Lääne-Rooma valitsejaks 32 eKr, millisel juhul Jeesuse sünniaastaks on u 5–4 eKr.^[2] Sellega näib sobivat, et Irenaeuse järgi sündis Jeesus keiser Augustuse 41. valitsusaastal^[3]: kui lähtuda aastast 47 eKr, mil Octavianus sai Rooma linnapeaks (praefectus urbi), kes oli ka Julius Caesari (tapeti 44 eKr) asevalitseja, siis pidi Jeesus sündima u 6–5 eKr. Rooma seisukohalt oligi legitiimne üksnes Augustinuse valitsemine, mitte Antoniuse taotlus, kes võideti Aktioni lahingus 31 eKr.

Seoses Heroodese surmaga ei tule mängu ainult tähetargad, kes saabusid Jeruusalemma tähte järgides (Mt 2:1jj), vaid ka kuuvarjutus, mida nähti enne tema surma. Samal päeval oli kuningas lasknud elusalt põletada kaks kirjatundjat, kes näisid tema võimu kõigutavat, ning hukata nende sõbrad.^[4] Haiguse süvenedes muutus Heroodes lausa arutuks. Juba varem laskis ta hukata ühe oma laste emadest ja troonipärijatest pojad Aristobulose ja Aleksandri. Mõni päev enne surma muutis ta uuesti troonipärimise korda ja laskis tappa ka oma poja Antipatrose. Ühtlasi laskis ta koguda Jeeriko hipodroomile hulga lugupeetud perekondade juute, öeldes: «Ma tean, et minu surm saab olema rõõmupeoks juutidele.» Ma tahan neile «hiilgava surmapeo» teha. «Sõdurid peavad need vangistatud mehed ümber piirama ning minu surmahetkel tapma, et iga perekond Juudamaal vastu oma tahtmist nutaks minu (surma) tõttu.» Heroodese õde Saloome koos oma mehega õnneks ignoreeris seda käsku.^[5]

Nii drastiliste sündmuste taustal ei ületanud Petlemma laste tapmine (Mt 2:16jj), keda Heroodes samuti ohtlikuks pidas, uudisekünnist ega ulatunud peavoolumeediasse. Väljaspool Matteuse evangeeliumi ei maini seda ükski autor, nagu ka mitte hommikumaa tarkade külaskäiku, mis äratas küll Jeruusalemmas tähelepanu, kuid ununes peagi. Kuninga haiguse ja kuuvarjutusega seoses kerkisid uued tõlgendajad, kes nägid juhtunus karistust kirjatundjate mõrvamise eest.^[6] Sündmuste varju jäämist soodustas ka see, et hommikumaa targad kohtusid Heroodesega ning asusid Petlemma teele «salaja» (Mt 2:3,7j).

Millal ilmus taevasse täht, mis osutas Jeesuse sünnile ja mida järgisid hommikumaa targad? Selle kohta on esitatud mitmesuguseid kaalutlusi, niisamuti nagu on neid ka aina kritiseeritud. Aastasadu peeti selleks täheks komeeti (nii Origenes, Johannes Damaskusest jt). Selle vastu on väidetud, et komeete ei peetud päästesõnumi, vaid pigem katastroofi toojaks. Komeeti oleks ka märganud väga paljud inimesed, mitte ainult tähetargad. Vastamata jääb, kuidas oleksid targad seostanud selle komeedi kellegi isiku sündimisega Juudamaal? Komeet ei oleks ka näidanud täpset paika ega jäänud seal seisma.

Väga levinud on teooria, et Petlemma täht oli planeetide konjunktsioon ehk kohtumine (nii Tertullianus, Manuel I Komnenos, Johannes Kepler, Konradin Ferrari d’Occhieppo jt). Nagu näitas juba Kepler 1605. aastal, toimuski 7 eKr Jupiteri ja Saturni kohtumine Kalade tähtkujus, nii et planeedid liikusid üksteisele väga lähedale ja paistsid viimaks peaaegu ühe tähena, jäädes siiski eraldatavaks. Nende planeetide ühendus nimetatud tähtkujus oli haruldane ja Babüloonia astronoomia kohaselt tähendusrikas: Jupiter tähistas kuningat, Saturn Iisraeli rahvast ja Kalade tähtkuju Juudamaad. Seega oli sõnum, mille võisid välja lugeda tähetargad: Juudamaal sünnib Iisraeli rahva lõpuaegne suur kuningas.^[7]

Korduvalt on püütud planeetide konjunktsiooni esitada tähetarkade vaatevinklist. Nii kirjeldab Christoph Wrembek üksikasjalikult, kuidas maagid Jeruusalemmast väljusid ja topelttäht (kaks läheduses olevat tähte) juhatas neile teed. «Vasakult ehk ida poolt tulid Jupiter ja Saturn (umbes 50º kõrgusel) ning liikusid läände, täpselt Petlemma suunas! Nad ise olid Petlemma teel, tulles põhja poolt. Tähed läksid nende eel ja juhatasid neid kohta, kus lapsuke oli.» Lähenedes linnale «nägid nad nõrka valgust, mis näis tulevat Jupiterilt ja Saturnilt ja laskus nendest 70 meetrit kõrgemal asuvale künkale, kus asus Petlemm.» Linna sisenedes «osutasid tähed oma valgusvihu telje alumise punktiga ilmselgelt ühe koha peale» ning «hommikul võisid nad päikesevalguses näha seal üht maja.» See ala asus «umbes 100–200 meetrit lääne pool, umbes kusagil praeguse Sünnikiriku ees asuval väljakul».^[8] Jeesus sündis koopas, kui pärast templis käimist 8-päevase lapsega (Lk 2:22–38) asuti elama majja (Mt 2:11). Teooria nõrgaks kohaks on konstruktsiooni-iseloom ja see, et Piiblis räägitakse ikkagi ühest tähest.

Tähte on peetud ka imetäheks, mis polnud astronoomiline keha, vaid seda juhtis ingel. See käis eredalt tarkade ees ning pärast kadus jälle (nii Johannes Chrysostomos, Theophylaktos Ohridist jt).^[9] Selle teooria moodsam versioon on (super)noova hüpotees, mille plahvatus võinuks paista öötaevas mõnda aega erakordselt eredana (nii Uku Masing, Michael Hesemann jt). Supernoova olemasolu ei registreeritud tollal küll Euroopas ega Ees-Aasias, kuid seda tehti Kaug-Aasias. Nagu näitas Briti astronoom Mark Kidger, oli olemas supernoova märtsist kuni maini 5 eKr, mis dokumenteeriti Hiinas ja Koreas.

Selle teooria eelis konjunktsioonihüpoteesi suhtes on väiksem konstruktsiooni-iseloom. Nagu ütleb Michael Hesemann, ei saanud Jupiteri ja Saturni konjunktsioon 7 eKr anda veel tarkadele põhjust rännata, sest säravatest planeetidest ei moodustunud ühte tähte. Ka Kepler uskus, et konjunktsiooni juurde pidi kuuluma uus täht ehk teisisõnu supernoova. Alles supernoova 5 eKr võis olla märguandjaks, et on oodata Messia sündi. Aga kes oskasid seda märgata? Ainuüksi zoroastristid, kes ootasid Messiat nagu juudid.^[10] Tõenäoselt olidki hommikumaa targad Pärsia päritolu (seda näitab ka nende nimetus magoi ehk maagid, mis oli pärsia preestrite nimetuseks). Isegi kui nad töötasid Babüloonia kuulsates astronoomia-teadusasutustes, väidab Marco Pologi olevat nende haudu näinud Iraanis.^[11]

Kõigile teooriatele liitub aga imetingimus, sest «ükski teadaolev astronoomiline nähtus ei seleta tähe liikumist,» kirjutab Richard Thomas France. Täht käis tarkade eel ja jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps (Mt 2:9). «See lubab arvata, et Matteus kirjeldab imeviisilist juhtimist, isegi kui maagide huvi esialgu äratas mõni noova (või planeetide konjunktsioon – või mõlemad).»^[12] Või nagu ütleb Risto Santala inimlike teooriatega seoses: «Niisugune inimlik tõlgendus ei lükka tingimata ümber üleloomulikku valgusnähtust, millest Luukas räägib seoses karjastega väljal. Jumalaga kohtumine oli Moosesel ja prohvetitel sageli inglite ja valgusnähtustega seotud. Mõnikord avatakse inimsilmad nägema sealpoolsuse reaalsust», kui ilmuvad inglid karjastele ehk juhivad tähte, et hommikumaa targad võiksid Jeesuse sünnipaika leida. «Kes ei tunnista imesid, ei tunnista Jumala riigi reaalsust.»^[13]

Piiblitekstide põhjal saab Jeesuse sünniaja kohta öelda, et see pidi toimuma enne Heroodese surma märtsi lõpus 4 eKr. Hommikumaa tarkade külaskäik pidi toimuma mõni aeg enne seda. Kui neid pani liikuma (super)noova kevadel 5 Kr, siis võisid nad jõuda Jeruusalemma sügisel ja siirduda Petlemma 5–4 aastavahetuse paiku. Kui nad juhindusid planeetide konjunktsioonist, siis võisid nad kohale jõuda aasta varem. Käsu Petlemma poeglaste tapmiseks võis Heroodes anda mõni kuu hiljem, olles veendunud, et targad ei tulegi tagasi. Sellega näib sobivat 18. mai hukatud poisslaste pühana Egiptuses. Aja möödumise tõttu laskis kuningas hukata mitte ainult üheaastaseid, vaid kuni kaheaastaseid poisikesi (Mt 2:16). Kui aga oli tegemist imetähega, mida juhtis ingel (praegu kirjeldatakse selles laadis ufosid), siis ei ole üldse võimalik midagi lähemat Jeesuse sünniaja kohta välja lugeda Piiblist.

Kõige tõenäosemalt oli Jeesuse sünniaastaks 7–5 eKr. Dionysios Exiguus oli küll haritud, kuid eksis nappide andmete ja uurimismeetodite puudulikkuse tõttu. Tema loodud ajaarvamine aga märgib endiselt kristlikku maailmaajastu algust.

Kui vana on pärimus Jeesuse sünnipäevast?

Esimeste sajandite viited Jeesuse sünniaja kohta jäävad mitmeti tõlgendatavaks ja ebakindlaks, mistõttu teadlaste seisukohad nende hindamisel ei ole üksmeelsed. Mitmed kirikuisad püüdsid kindlaks määrata Jeesuse ristilöömise ja eostamise päeva (sageli arvates neid langevat samale kuupäevale), mille puhul tulid arvesse mitmesugused kevadised päevad (Aleksandria Klemens, Tertullianus, Hippolytos, Julius Africanus jt).^[14] Kindlalt ilmneb vaid see, et Jeesuse sünnipäeva ei tuntud ega pühitsetud üldkiriklikult.

Kõige varasem kindel teade Jeesuse sünnipüha kohta 25. detsembril pärineb 336. aastast ning sisaldub 354. aastal Roomas välja antud kalendaariumi märtrite loendis (Depositio Martyrium) esimese liikmena. Seal seisab ühemõtteliselt: «Kaheksa päeva enne jaanuari (= 25. detsembril): Kristus sündinud Petlemmas Juudamaal.»^[15] Seega tunti juba keiser Constantinuse ajal († 337) Roomas Jeesuse sünnipäeva, sest Depositio Martyrium «laseb end dateerida 336. aastasse, näib aga tagasi minevat vanemale allikale.»^[16] Küsimuseks jääb: milline oli ja kui kaugele tagasi ulatus jõulupühade aluseks saanud allikas?

Kõige levinuma vaate kohaselt olevat Rooma riik hakanud pärast kristluse riigiusuks saamist Kristuse sünnipäeva, mida varem ei teatudki, tähistama 25. detsembril, mil varemalt pühitseti paganliku päikesejumala (Sol Invictus) püha. Päikeseaustamine oli Roomas tugevnenud 2. ja 3. sajandil levinud Mithra-kultuse kaudu ning päikesejumalat käsitles isikliku jumalana ka keiser Aurelianus. Esialgu oli keiser kristlaste suhtes üsnagi salliv, tunnustades 272. aastal Antiookia piiskopina isikut, keda tunnustasid Rooma ja Itaalia piiskopid. «Sellega tunnustas ta kirikut kui organisatsiooni.»^[17] Mõne aasta pärast aga hakkas ta kristlust vaenama ning kuulutas 274. aastal 25. detsembri ametlikult juhtiva riigijumala Sol Invictuse pühaks (varem ei tõstnud roomlased kuigivõrd seda kuupäeva religioosselt esile).

Paganliku päikesejumalapüha aluseks võtmine Kristuse sünnipäevale ei ole aga nii kindel kui arvatakse. Kristlased ei tunnustanud paganlikke uskumusi. Nii nagu kirjutab Arnobius († u 330) jumalate kohta, kes on puhtalt antropomorfsed väljamõeldised, kuna paganad omistavad neile iseenda väliskuju ja omadusi: «Meie, inimesed, arvestame oma aastakäike ja nad arvavad, et ka jumalad arvestavad ja pühitsevad oma aastakäike: nad peavad oma sünnipäevi ja kinnitavad, et ka taeva vägedel on sünnipäevad.»^[18] Samuti torkab silma, et 4. sajandil ei heidetud Jeesuse sünnipäeva puhul kellelegi ette kohandumist paganlusega. Alles hiljem tegid selle etteheite süüria teoloogid Thomas Edessast († u 540) ja Dionysios bar Salibi († 1171).

Constantinus Suure ajal 336. aastal kinnitati esmakordselt 25. detsember Jeesuse sünnipäevana. Keiser taotles kiriku ühtsust ja kutsus selleks kokku Nikaia kirikukogu (325. a). Koos pealinna üleviimisega Konstantinoopolisse viidi sinna ka jõulupüha 25. detsembril. Impeeriumi teistes idapoolsetes maades näib aga levinud olevat Jeesuse sünnipäevana 7. jaanuar. «Niipalju võib kinnitada, et juba vanast kirikust on tuntud mõlemate terminite konkurents,» ütleb Hans Förster. «Ent kumbki grupeering ei heida teisele ette paganliku püha pühitsemist.»^[19] Samas aga nimetab Philastrius (u 330–397) ainult 7. jaanuari pühitsejaid (jõulupüha koos kolmekuningapäevaga) ja 25. detsembri eitajaid hereetikuteks.^[20]

Seega tundub olevat 25. detsembri traditsioonil tõsi taga. Järgnevalt kinnitasid prominentsed kirikuisad Chrysostomos, Hieronymus ja Augustinus, et pärimuse kohaselt peeti Roomas seda päeva algusest peale Jeesuse sünnipäevaks.

Johannes Chrysostomos (347-407) väljendab 386. aastal Antiookias peetud jõulujutluses oma arvamust (või teadmist?), et Roomas on säilitatud ametlikud ürikud Küreeniuse rahvaloenduse toimumisaja kohta, mil sündis Jeesus. Seejärel ütleb ta jõulupüha kohta 25. detsembril: «Me oleme selle püha vastu võtnud inimestelt, kes seda täpselt teavad, sest nad elavad selles linnas. Sest need on Rooma elanikud, kes seda püha pikka aega ja vana pärimuse põhjal pühitsevad ja on nüüd ka meile sellest teavet andnud.»^[21] Chrysostomose tekstist nähtub, et detsembrikuupäev tekitas Antiookias mõningat vastuseisu.

Hieronymus (347–420) selgitab Jeruusalemma rahvale Roomast pärinevat traditsiooni, kus ta ise oli elanud. «See, mida ma nüüd esitan, ei ole minu isiklik arvamus, vaid traditsioon», mille andsid edasi «Peetrus ja Paulus ja ka teised apostlid … Peetrus, kes siin suhtles Johannesega ja elas koos Jaakobusega, pakkus õpetust ka meile õhtumaal.» Jeruusalemmast aeti nad välja (Ap 12) ning edaspidi hävitas palju mälestusi juudi sõda. «Seepärast võis pärimus palju kergemini säilida õhtumaal kui siin.» See tähendab seoses 25. detsembriga: «Kristus on täna sündinud ja ilmumispüha (Epiphaniase) aegu ristitud.»^[22]

Augustinus (354–430) jutlustab epifaaniapühal (kolmekuningapäeval): «Seega on meie Issandat Jeesust Kristust, kes on sündinud kolmeteist päeva eest, pärimuse kohaselt täna tähetargad kummardanud.»^[23] Jeesuse kohta ütleb ta seoses 25. detsembriga: «Ta sündis aga pärimuse järgi kaheksa päeva enne jaanuari algust.»^[24] See on «päev, mil ta on pärimuse järgi sündinud.»^[25] Seepärast kinnitab uuemas uurimuses ka Förster: «25. detsember on Augustinusele päev, mil pärimuse järgi sündis Kristus.»^[26]

Millised jäljed leiduvad varasema, ehkki ebakindla pärimuse kohta? Sel puhul on osutatud 3. sajandi algusest pärinevatele allikatele. Seal teatab Rooma piiskop Hippolytos (u 170–235), et aprilli alguses oli «genesis Christi» ehk Kristuse eostamisaeg – genesis tähendab siin «saamist», gennesis aga «sündi», nii nagu Matteuse evangeeliumi alguses on esitatud Jeesuse genesis ehk pärinemislugu (Mt 1:1).^[27] Jeesuse sündimine peaks siis olema toimunud üheksa kuu pärast jaanuari algul. Kuid teises kohas ütleb Hippolytos: «Sest meie Issanda esimene tulemine lihas, milles ta on sündinud Petlemmas, toimus 25. detsembril, kolmapäeval, Augustuse valitsemis­ajal.»^[28] Sextus Julius Africanus (u 160–240) aga osutab oma maailmaajaloos (Chronographia), nagu on tõlgendatud säilinud fragmentide põhjal, et Jeesuse eostamisajaks on 25. märts, millest järgneb sünnipäevana 25. detsember.^[29]

Kõige varasemad mainimised nimetavad seega Jeesuse sündi talvel. Isegi kui on õige oletus, et need terminid on hiljem tekstidesse vahele lisatud, võidi edastada ehtsat teavet. Järelikult, kui keiser Aurelianus kuulutas 274. aastal 25. detsembri rooma päikesejumala pühaks, siis võis ta üritada hoopis 1. sajandist peale Peetruse ja Pauluse kaudu Roomas tuntud ja levivat Kristuse sünnipüha välja tõrjuda – nii nagu keiser Hadrianus laskis 135. aastal püstitada samal eesmärgil Jeesuse sünni- ja hauapaika paganlikud templid.^[30]

Põhimõtteliselt ei saa Kristuse sünnipäeva (umbkaudset) teadmist välistada. Josephus Flavius ja Origenes küll teatavad, et juudid ja kristlased ei pühitsenud paganate kombel sünnipäevi ning viitavad sel puhul pahedele ja patule^[31], kuid Jeesus ei olnud patune ja tema sünd oli erakordne. Pole võimatu, et terve aasta jooksul Peetruse kodus Kapernaumas elanud Jeesuse sünniaega (üldjoontes) mäletati, kuna sellest võis olla omavahelises vestlusringis juttu. Peetrus igatahes vihjab inglitele, kes soovisid Jeesuse sündi näha, nii nagu Petlemma karjaste loos, kuidas Jumal «taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata» (1Pt 1:12). Et aga ei pühitsetud sünnipäevi, vaid igavesse ellu sündimist surmapäeval, siis tõusis ka Jeesuse sünnipäev esmalt esile märtrite loendis (336. a), kuna tema igavikku siirdumist tähistati ülestõusmispühal.

Mis aastaajal sündis Jeesus?

Sageli väidetakse Jeesuse sündimise vastu talvel, et külmal aastaajal ei olnud karjad väljas ega korraldanud roomlased rahvaloendusi (Lk 2:2.8). Vastu on osutatud, et rahvaloendused just toimusid talviti, kui oldi vabamad põllutööst, või venisid need talveni. Igatahes olid roomlased vallutajad ja käitusid, nagu tahtsid, kusjuures kõikidele impeeriumidele on väga oluline aina ja täpselt arvestatult makse kasseerida. Nagu ütleb Risto Santala: «Rooma maksudokumentidest on selgunud, et maksustamine kordus iga 14 aasta järel» ja kestis näiteks Galileas 40 aastat, mistõttu on ka «antud maksustamise aega on raske kindlaks teha.»^[32] Karjad aga võisid olla talvel kusagil ulu all (väljade lähistel koobastes jne), kus karjastel tuli nende eest samuti hoolt kanda, neid sööta, hankida karjamaal tegutsedes toitu jne. Ilmad võisid olla ka juhtumisi soojemad, nagu praegugi Iisraelis, nii et karjad sai lasta välja. Vaesemad inimesed olevat pidanud aastaläbi hoidma karju kergetes sarades väljal.^[33]

Jeesuse võimaliku sündimise kohta talvel leidub veelgi viiteid. Nimelt jagunes Jeruusalemma preesterkond 24-ks teenistuskorraks, kellest igaüks teenis kaks korda aastas ühe nädala jooksul. Abija teenistuskord, kuhu kuulus Ristija Johannese isa Sakarias (Lk 1:5), oli 8-s teenistuskord (1Aj 24:10). Josephus Flaviuse teatel pidas iga teenistuskord templiteenistust kaheksa päeva, sabatist sabatisse (ta ise kuulus esimesse korda).^[34] Seda tõendab ka Talmud, kinnitades (u 150. a) ühtlasi seda, et mõlema templihävituse ajal (Paabeli ja Rooma vägede poolt) oli esimese, Joojaribi teenistuskorra teenimisaeg. On olemas «paljukordselt kinnitatud» pärimus, «et päeval, mil 1. ja 2. tempel hävitati, nimelt 9. Abikuul (umbes augustis), pidas just Joaribi teenistusrühm nädalateenistust.»^[35] Et seega roomlased tungisid templisse augustis, siis pidi Abija kaheksas teenistuskord langema oktoobrikuule.

Järelikult eostati Ristija Johannes kuu lõpus, u 25. oktoobril: «Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju. Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud» (Lk 1:23j). Umbes viie kuu pärast eostati Jeesus, s.t 25. märtsi paiku, sest Elisabethil, kes kandis Ristja Johannest, oli just alanud raseduse kuues kuu (Lk 1:24,36). Samale järeldusele osutab tõik, et ingel Gabrieli külastus ja Maarja lapseootele jäämine toimus «kuuendal kuul» (Lk 1:26), arvestades aasta algusest: juudi aasta algab septembri keskpaiku, millest arvestades langeb kuues kuu märtsi keskele. Maarja kuulutamispüha ongi 25. märtsil. Jeesuse sünniaeg aga on vastavalt üheksa kuu pärast, s.t 25. detsembril. Traditsiooni kohaselt külastas Luukas Jeesuse ema Maarjat ja kuulis tema käest neid termineid ja muidki termineid, mida ta oli pojaga seoses oli meeles pidanud (Lk 2:19,51).^[36] Milline ema ei mäletaks oma poja sünnipäeva? Ristija Johannese püha tähistamine 25. juunil võib osutada enneaegsele sünnile, sest sel juhul sündis ta kaheksandal raseduskuul.

Ettekuulutus 25. detsembri kohta on leitud ka Vana Testamendi prohvetitelt. Nimelt kuulutab prohvet Haggai 9. kuu 24. päeval Issanda sõna (Hg 2:10,20): «Pange ometi tähele aega sellest päevast peale, alates üheksanda kuu kahekümne neljandast päevast, sellest päevast, mil pandi alus Issanda templile!» (Hg 2:18).^[37] Juudi kalendri üheksas kuu on kislev, mis langeb meie kalendris novembrisse-detsembrisse: 5 eKr langes see 1. detsembrile.^[38] Seega osutab Haggai prohvetlikult 24. detsembrile 5 eKr, mis paistab sobivat Jeesuse sünniajaga, sest väljendiga «alates kahekümne neljandast päevast» osutatakse edasi ka järgmisele, 25. detsembrile. Samuti sobib selle ettekuulutusega Jeesuse kuulutus iseenda kohta, kus ta võrdleb end uue templiga: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» Siis ütlesid juudid: «Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?» Aga tema mõtles «templi» all oma ihu» (Jh 2:19jj).

Kui pärast Jeruusalemma templi rüvetamist kreeklaste poolt tempel 164 eKr taas pühitseti, siis tehti seda 25. kislevi päeval (1Mak 4:52 2Mak 10:5). Sellest päevast sai juutide Hanukka ehk templipühitsemise püha (vastav heebrea sõna חֲנֻכָּה / חנוכה tähendab «(sisse)pühitsemist»). Seda püha pühitseti algusest peale mitte ainult Jeruusalemmas, vaid kogu juudi hajalas, tehes seda valgustatud akendega, mille tarvis süüdati kodudes väikesed menoraad ehk seitsmeharulised küünlajalad, nii nagu suur menoraa oli süüdatud templis. Josephus Flaviuse teatel nimetati seda püha ka «valguste» (phota) pühaks.^[39]

Hanukka püha järgi võib palju ennemini oletada kristlike jõulutavade tekkimist kui paganlike kommete põhjal. Seda püha on nimetatud «juudi jõuludeks» ja saksa keeles jõule tähistav sõna Weihnachten (= pühitsetud ööd, püha öö) on mõnede arvates samuti tuletatud juudi hanukkast, mis tähendab pühitsemist. Elas ju keskaegsel Saksamaal, enne kui nad suuresti Poola aladele lahkusid, rohkesti juute. Kuigi jõulupuu pärineb keskajast, on ka teda tõlgendatud pigem Eedeni aia elupuu sümbolina (1Ms 2:9 3:22), mis seisab nüüd taevases Jeruusalemmas, mille viljadest on meil Jeesuse tõttu võimalik süüa (Ilm 2:7 22:2,14,19). Küünlaid paigutatakse kristliku tava järgi maistele jõulupuudele, kuid ehitakse ka juudi kombe kohaselt küünlajalgadega aknaid. Ka kristlikud jõulud on valgusepühad. Loomulikult on aja jooksul liitunud jõuludega ka paganlikke kombeid, mis pole aga kandva tähtsusega.

Kokkuvõttes ei räägi midagi selle vastu, et Jeesuse sünnipäeva mäletati langevat talvehakule. «Nii nagu algkristlased soovisid austada kohti, kus Jeesusega seotud olulised sündmused aset leidsid, soovisid nad ka võimalikult täpselt austada täpseid kuupäevi, millal need tegelikult toimusid», kirjutab Gretchen Filz. Katoliikliku traditsiooni kohaselt pidas juba Rooma piiskop Telesphorus († u 136 pKr) 25. detsembril kesköist jõulumissat, et austada Jeesuse sünni täpset tundi. «See on kõige täpsem ja tõenäolisem kuupäev, mis meil on – tuginedes kiriku ajaloole, pühale traditsioonile ja piibliteadusele.»^[40] Ajalooline uurimine siiski seda väidet ei kinnita (kuid ei lükka ka õigupoolest ümber, mistõttu võiks loota uute allikate või viidete leidmist). Kui peaks aga avastatama midagi muud, siis ei riku see olemasolevat traditsiooni, mis tõstab õigesti esile Jeesuse Kristuse kui maailma Lunastaja sündimise ainulaadset ja asendamatut olulisust. Me võime rõõmsalt ja siiralt pühitseda jõulupüha.

 

Kirjandus:

Catholic Encyclopedia 1995 = The Catholic Encyclopedia (1907-1912) – Home: New Advent (1995): Christmas: https://www.newadvent.org/cathen/03724b.htm.

Filz, Gretchen 2020. Was Jesus Really Born In Bethlehem On December 25th? – The Catholic Company 21.12.2020: https://www.catholiccompany.com/magazine/jesus-bethlehem-december-25th-5956.

France, Richard Thomas 2019. Matteuse evangeelium. Tallinn: Logos.

Förster, Hans 2007. Die Anfänge von Weihnachten und Epiphanias. Tübingen: Mohr Siebeck.

Gelzer, Heinrich 1898. Sextus Julius Africanus und die byzantinische Chronographie. Leipzig: J. C. Hinrichs’sche Buchhandlung.

Hesemann, Michael 2009. Jesus von Nazareth. Archäologen auf den Spuren des Erlösers. Augsburg: Sankt Ulrich Verlag.

Hesemann, Michael 2012. Wann wurde Jesus wirklich geboren? – Katholische Nachrichten 27.12.2012: https://kath.net/news/39459.

Hesemann, Michael 2020. Erscheint uns wieder der Stern von Betlehem? – Katholische Nachrichten 30.11.2020: https://www.kath.net/news/73597.

Hiob, Arne 2012. Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Hiob, Arne 2017. Jeesus usu ja teaduse vahel. Unikaalne juut uurijate peeglis. Tallinn: Allika.

Kalenderhandbuch 2014 = Das Kalenderhandbuch von 354. Der Chronograph des Filocalus. Band 2. Der Textteil – Listen der Verwaltung. Hrsg. Johannes Divjak, Wolfgang Wischmeyer. Wien 2014: Holzhausen.

Neidhardt, Ludwig [2007]. Fragen zur biblischen Chronologie und Historizität: Brüder Jesu? Als die Zeit erfüllt war, die Zeit der Geburt Jesu. Daniels Prophezeiung von den siebzig Jahrwochen. – Schriftenreihe «Pro Sancta Ecclesia. Initiative katholischer Laien und Priester». Heft 21.

Parker-Dubberstein 1942 = Babylonian Chronology 626 B. C. – 45 A. D. By Richard A. Parker and Waldo H. Dubberstein. Chicago: The University of Chicago Press.

Paus, Ansgar 2000. Sonne. I Religionsgeschichtlich. – Lexikon für Theologie und Kirche. 9. Band. Freiburg: Herder. S 721–723.

Roll, Susan K 2001: Weihnachten. – Lexikon für Theologie und Kirche. 10. Band. Freiburg: Herder. S 1017–1020.

Rosen, Klaus 1993. Aurelian (Lucius Domitius Aurelianus). – Lexikon für Theologie und Kirche. 1. Band. Freiburg: Herder. S 1253–1254.

Santala, Risto 1997. Kristus Uues Testamendis rabiinliku kirjanduse valgel. Tallinn: Logos.

Strack-Billerbeck 1961 = Kommentar zum Neuen Testament aus Talmud und Midrasch von Hermann L. Strack und Paul Billerbeck. Zweiter Band. Das Evangelium nach Markus, Lukas und Johannes und die Apostelgeschichte. 3. Aufl. München 1961 (1.Aufl): Beck.

Vucina, Stjepan 2021. Die biblisch-historische Wahrheit über Weihnachten (25. Dez.). – Katholische Antworten 01.01.2021: https://www.katholisch.com/die-biblisch-historische-wahrheit-ueber-weihnachten/.

Wrembek, Christoph 2009. Mina ja Kolm Kuningat. Tartu: Johannes Esto Ühing.

ЗВЕЗДА ВОЛХВОВ (Вифлеемская звезда) – Православная энциклопедия: 1996 jne: https://www.pravenc.ru/text/182735.html.

 

Lühendid ja märkused:

BKV – Bibliothek der Kirchenväter. 2. Aufl. Hrsg. v. Otto Bardenhewer, Theodor Schermann und Carl Weyman (Reihe I: 61 Bände, 1911–31; Reihe II: 20 Bände, 1932–38). Kempten: Kösel-Verlag.

PG – Patrologia Gracae. Kreekakeelne sari J. P. Migne 386 köitelises väljaandes «Patrologiae cursus completus» (Pariis, 1844–1866).

PL – Patrologia Latina. Ladinakeelne sari J. P. Migne 386 köitelises väljaandes «Patrologiae cursus completus» (Pariis, 1844–1866).

Josephus Flaviuse teoseid «Juudi muinsused» (Antiquitates Iudaicae) ja «Juudi sõda» (De bello Judaico) on tsiteeritud tõlgete põhjal, sest tsitaatide sisu ei nõua täpsuse huvides originaaltekste ning viimased ei ole ka internetis teaduslike väljaannetena kättesaadavad.

 

[1] Vucina 2021.

[2] Hesemann 2012; vrd Neidhart [2007]: 56jj.

[3] Irenaeus, Adversus haereses 3,21,3 (PG 7:949).

[4] Josephus Flavius, Antiquitates Iudaicae 17,6,4.

[5] Josephus Flavius, De bello Judaico 1,33,6; vrd 8.

[6] Josephus Flavius, De bello Judaico 1,33,5.

[7] Santala 1997: 59.

[8] Wrembek 2009: 81, 84, 86j.

[9] ЗВЕЗДА ВОЛХВОВ.

[10] Hesemann 2020.

[11] Hiob 2012: 117jj; 2017: 95jj.

[12] France 2019: 83.

[13] Santala 1997: 60.

[14] Roll 2001: 1017.

[15] Kalenderhandbuch 2014: 500: viii kal Ian: natus Christus in Betleem Iudeae.

[16] Kalenderhandbuch 2014: 499; vrd 355, 410; vrd Förster 2007: 16.

[17] Rosen 1993: 1254; vrd Paus 2000: 722.

[18] Arnobius, Adversus gentiles 7,34 (PL 5,1270).

[19] Förster 2007: 13, 15; vrd 9j, 17.

[20] Philastrus, De haeresibus 140: Sunt quidam dubitantes haeretici de die Epiphaniorum Domini Salvatoris qui celebratur octavo idus Januarias, dicentes solum Natalem debere eos celebrare Domini octavo kalendas Januarias, non tamen diem Epiphaniorum, ignorantes quod sub lege et secundum Salvator carnaliter omnia in se et de se consummabat (PL 12,1273).

[21] Johannes Chrysostomos, In diem natalem Domini nostri Jesum Christum 2: παρά των ακριβώς ταύτα ειδότων, και την πόλιν εκείνην οικούντων παρειλήφαμεν την ημέραν. 0ί γάρ εκεί διατρίβοντες, άνωθεν και εκ παλαιάς παραδόσεως αυτήν επιτελούντες, αυτοί νυν αυτής ημίν την γνώσιν διεπέμψαντο (PG 49,353).

[22] Hieronymus, Homilie über die Geburt des Herrn, BKV I, 15 (1914): 215–216; Homilia de nativitate Domini 2 (ladina tekst: Corpus Christianorum Series Latina ehk CCSL 78).

[23] Augustinus, Sermo 203,1: Dominus ergo noster Jesus Christus ante dies tredecim natus a Magis hodie traditur adoratus (PL 38,1035).

[24] Augustinus, De trinitate 4,5,9: Natus autem traditur octavo Kalendas Januarias (PL 42,894).

[25] Augustinus, Epistula 55,2: dies qua traditur natus (PL 33,204).

[26] Förster 2007: 276.

[27] Hippolytos, Canon Paschalis (PG 10,875–878).

[28] Hippolytos, Commentarii in Danielem 4,23,3: He gar prote parousia tou kyriou hemon he ensarkos [en he gegennetai] en Bethleem, egeneto [pro okto kalandon ianouarion hemera tetradi] Basileuontos Augoustou (tsit. Catholic Encyclopedia 1995 järgi, nurksulud märgivad oletatavaid interpolatsioone).

[29] Gelzer 1898: 46–50.

[30] Hiob 2012: 113j, 185j.

[31] Josephus Flavius, Contra Apionem 2,25; Origenes, Homilia 8,3 jne; Neidhart [2007]: 24.

[32] Santala 1997: 68j.

[33] Neidhart [2007]: 32jj, 61jj; Hesemann 2009: 74.

[34] Josephus Flavius, Antiquitates Iudaicae 7,14,7.

[35] Strack-Billerbeck 1961: 62; vrd 56, 66–65.

[36] Hiob 2017: 79–83.

[37] Neidhart [2007]: 65–68.

[38] Parker-Dubberstein 1942: 45.

[39] Josephus Flavius, Antiquitates Iudaicae 12,7,7.

[40] Filz 2020.

Peapiiskop Carlo Maria Viganò, endine apostellik nuntsius Ameerika Ühendriikides, leiab oma jõulupöördumises USA elanike poole, et Covid-19 «pandeemia» haldamine ja «ökoloogiline kriis» on saatanliku uue maailmakorra kehtestamise vahendid.

Peapiiskop Carlo Maria Viganò pöördus enne jõule Ameerika Ühendriikide inimeste poole ja hoiatas neid Covidi farsi varjus toimuva üleilmse võimupöörde kurjuse eest. 

Kallid Ameerika Ühendriikide inimesed, kallid sõbrad,

Tänaseks on juba kaks aastat üle maailma toimunud seadusliku võimu anastamine. See on pisikese grupi mõjukate vandenõulaste üritus, mida on pikalt ette valmistatud ja mis teenib rahvusvahelise Suure Raha huve. Putši korraldamiseks andis võimaluse ootamatu pandeemia, mille juhatas sisse viirus, mille surmavus on pea analoogne kõigi teiste hooajaliste gripiviirustega. «Surmava viiruse» ravimiseks on ära keelatud ja ebaseaduslikuks kuulutatud tõhusad ravimid ja selle ennetamiseks jagatakse eksperimentaalset, ilmselgelt kasutut; tõsiseid, või isegi surmavaid kaasnähte põhjustavat geeniseerumit. 

Me kõik teame, kuidas peavoolu meedia on hullumeelsele pandeemia narratiivile kaasa aidanud. Me teame, mis huvid on «pandeemia» taga ja mis on võimul olevate grupeeringute huvid: maailma rahvastiku vähendamine, ellujääjatest krooniliste haigete tegemine ja kodanike põhiõiguseid ning loomulikke vabadusi rikkuvate kontrollimeetmete kehtestamine. Kuid ometigi – kaks aastat peale seda, kui sai alguse kõnealune groteskne farss, mis on kaasa toonud rohkem ohvreid kui sõda, mis on hävitanud sotsiaalse lõime, rahvuslikud majandused ja õigusriigi vundamendi – pole riikide poliitikates ja nende «pandeemia» haldamises midagi muutunud.

Eelmisel aastal, kui paljud inimesed ei saanud veel aru, milline oht neid ähvardab, olin ma üks esimesi, kes sellise võimupöörde hukka mõistis ja keda selle eest kohe vandenõuteoreetikuks nimetati. Tänaseks on järjest suurema hulga inimeste silmad avanenud ja nad on saanud aru, et see erakorraline pandeemia ja «ökoloogiline hädaolukord» on osa suurest kuritegelikust plaanist. Selle plaani on välja haudunud Maailma Majandusfoorum (WEF), Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), meeletut mõõtu vabaühenduste ja sihtasutuste võrgustik, mis kõik kokku on ideoloogiliselt iseloomustades üheselt ebainimlik ja – mida tuleb rõhutada – kristluse vastane.

Asjaolu, kui täiuslikult sünkroonis maailma riigid tegutsevad, paljastab Suure Lähtestamise kuritegeliku olemuse, mis omakorda osutab, et selle taga on üks ainus tegevusplaan ja üks juhtkond. Kurvastav on vaadata, kuidas ravivõimaluste puudus, suurema arvu surmade põhjustamise eesmärgil sihilikult valesti määratud ravi, sulgemiste ja maskikandmise kohustused; geeniseerumitest «vaktsiinide» kahjulikke kõrvalmõjusid saatev koordineeritud vandenõu mõõdus vaikus ja järjekindel kuritegelike eksimuste kordamine on kõik saanud juhtuda, kuna valitsejad ning institutsioonid aitavad sellele kaasa. Poliitilised ja religioossed juhid, rahvaesindajad, teadlased ja arstid, ajakirjanikud ja meediatöötajad on sõna otseses mõttes reetnud oma inimesed, oma seadused, oma põhiseadused ja kõige elementaarsemad eetilised põhimõtted.  

2020. aastal president Trumpi vastu toime pandud valimispettus paistab olevat oluline osa kõnealusest globaalsest operatsioonist, sest ebaseaduslike piirangute kehtestamiseks oli vaja Ameerika Ühendriikide presidenti, kes toetaks hullumeelsuse-pandeemiat ja selle narratiivi. Süvariigi osaks olev Demokraatlik partei täidab oma kaasosalise rolli kõnealuses võimupöördes samamoodi, nagu süvakirik on Bergoglios leidnud oma propagandatöötaja. Samas hiljutised Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu ja mõne osariigi otsused, mis on kuulutanud sundvaktsineerimise põhiseaduse vastaseks, annavad meile lootust, et kõnealune kriminaalne plaan võib läbi kukkuda ja need, kes selle eest vastutavad, tehakse kindlaks ning peavad oma tegude eest vastutama. Nii Ameerika Ühendriikides kui kõikjal maailmas.

Kuidas jõuti sellise reetmiseni? Kuidas juhtus see, et meid peetakse meie valitsejate poolt vaenlasteks ja seda mitte üldise hüve, vaid põrguliku surma ning orjuse masina toitmise nimel?

Põhjus on tänaseks selge: üle maailma on, väärastunud «vabaduse» kontseptsiooni nimel, ühiskonnast ja seadustest järk-järgult Jumal ära kustutatud. Me eirame, et olemas on igavene ja kõikehõlmav ürgne alusseadus ja -tõde [antiikfilosoofia principium], mis kehtib kõigile inimestele igal ajal ning ajastul, mille järele tuleb teha riikide seadused. Me oleme asendanud absoluutse alusseaduse üksikisikute suvaga; arvamusega, et igaüks võib enda jaoks seaduseid välja mõelda. Sellise hullumeelse vabaduse nimel oleme me lubanud rikkuda Jumala ja looduse seaduseid. Me oleme seadustanud emaüsas laste tapmise, seda kuni sünni momendini; me oleme seadustanud vanurite ja raskelt haigete inimeste tapmise haiglavoodites, me oleme seadustanud loomuliku perekonna ja abielu hävitamise, me oleme kuulutanud õigusteks pahe ja patu, me oleme seadnud inimeste väärastumise ühiskonna heaolust kõrgemale. Lühidalt, me oleme hävitanud kõigi inimeste sotsiaalse elu aluseks oleva moraalse korra vundamendi. Juba neljandal sajandil enne Kristust kirjutas neist asjadest Platon oma viimaseks jäänud teoses «Seadused» (Nómoi; De Legibus), milles selgitas Ateenat tabanud poliitilist kriisi jumaliku korra – kosmose – rikkumisega; sellega, et igavesed põhimõtted ja inimeste seadused läksid lahku.

Kreeka-rooma maailma loomulikud moraalsed põhimõtted jõudsid täiuseni kristluses, millele ehitati Lääne tsivilisatsioon ja need on Lääne tsivilisatsiooni taga olev üleloomulik tõukejõud. Kristlus on kõige parem kaitse ebaõigluse vastu, kõige tugevam müür, mis kaitseb väeteid tugevate rõhumise eest, rahumeelseid vägivaldsete eest, varjab häid inimesi kurjade eest. Kristliku moraali alusel me kõik vastutame oma tegude eest Jumala ja oma ligimeste ees, seda nii kodanike kui valitsejatena. Jumala Poeg, kelle sünnipäeva me peatselt peame [kiri avaldati 18. detsembril 2021 – toim.], sai lihaks (inkarneerus) ajas ja ajaloos selleks, et parandada iidne haav, et taastada Armu kaudu sõnakuulmatuse tõttu hävinud kord. Tema sotsiaalne kuninglikkus oli kristliku korra (ordo Christianus) aluspõhimõte; korra, mille vastu on vabamüürlus pidanud kaks viimast sajandit vihast sõda. Revolutsioon, mida vabamüürlus toetab, toob kaasa kaose, see on korratus, see on põrgulik mäss jumaliku korra vastu, mille eesmärgiks on Saatana türannia kehtestamine.  

Täna, kui me näeme, mis meie ümber toimub, me saame aru, kui valelikud on kristliku ühiskonna hävitajate poolt antud progressi ja vabaduse lubadused. Kui petlik on uue Paabeli torni lubadus, mida ehitatakse mitte ainult ilma Jumalata, vaid otseselt tema vastu. Vaenlase põrgulikud provokatsioonid korduvad sajandist sajandisse, kuid neid ootab ees vältimatu häving. Aastatuhandete jooksul kordunud vandenõu taga on alati üks vaenlane. Ainukene asi, mis muutub, on temaga koostööd tegevad inimesed.

Kallid Ameerika Ühendriikide vennad ja õed! Kallid patrioodid! Ameerika Ühendriikide ja terve inimkonna jaoks on käes ülioluline hetk. Pandeemia eriolukord, globaalse soojenemise ja rohelise majanduse farss, sihilikult Suure Lähtestamise poolt esile kutsutud majanduskriis, millele kõigele süvariik aitab kaasa, on ainult palju tõsisema probleemi tagajärjed. Probleemi, mille lahendamiseks me peame selle endale põhjalikult selgeks tegema. 

Tegemist on olemuselt moraalse probleemiga, mis on tegelikult religioosne. Me peame seadma Jumala tagasi esikohale mitte ainult oma isiklikus, vaid ka ühiskondlikus elus. Me peame andma tagasi krooni meie Isandale Jeesusele Kristusele, mille revolutsioon temalt röövis. Selleks, et see saaks teoks, peavad põhjalikult muutuma nii inimesed kui ühiskond. Globaalsele türanniale ei tule lõppu, kui me jätkame Kristuse kuningriigist rahvaste eemaldamisega, kes kuuluvad Temale ja peavad Temale kuuluma. Sellel põhjusel on väga oluline tähendus liikumisel, mis püüab tühistada Roe v Wade'i kohtuotsuse [sündimata laste tapmist lubav USA Ülemkohtu otsus], sest sündimata elu pühadus peab olema tagatud positiivse õigusega, kui viimane soovib peegeldada igavesi seaduseid. 

Teid paneb tegutsema igatsus õigluse järele ja see on hea ning asjakohane soov. «Õnnistatud on need, kes tunnevad nälga ja janu õigluse järele,» ütleb Isand (Matteuse 5:6). Kuid õiglus peab toetuma teadlikkusele, et tegemist on vaimse sõjaga, milles on vaja valida pool, selle juures kaksiti mõtlemata ja kompromisse tegemata; milles tuleb pidada kinni kõikehõlmavatest (transtsendentaalsetest) ja igavestest toetuspunktidest, millest said aru isegi paganlikud filosoofid ning mis jõudsid täiuseni Jumala Poja, Jumaliku Isanda Ilmutuses.

Ma kutsusin üles moodustama globalismi vastast liitu – ja ma teen seda ka täna –, mille eesmärgiks on luua moraalse ja vaimse ärkamise liikumine, mis paneks tsiviil-, sotsiaal- ja poliitika vallas tegutsema inimesed, kes ei taha saada Uue Maailmakorra orjadeks. Liikumine, mis oleks riikide- ja kohalikul tasandil võimeline astuma vastu Suurele Lähtestamisele ning mis võitleks täna toimuva võimupöördega. Sest kui inimesed saavad teadlikuks, kes on tegelik vaenlane ja mis on tema eesmärgid, võime me teha lõpu tema kuritegudele ning sundida ta taganema. Selle tõttu on väga oluline, et igaüks teist hakkaks julgelt vastu pandeemia farsile ja vaktsineerimiskohustusele.

Teil tuleb selle pärast võtta ette Tõe töö, tuua valguse kätte Uue Maailmakorra valed ja pettused ning nende inimsuse- ja kristlusevastane maatriks. Selle tõttu peavad need olema inimesed ilmikute seast, igaüks neist nende erialases ja olmerollis, kes peavad tegema koostööd, organiseerima kindla- ja rahumeelse vastupanuliikumise, mis ei annaks tänastele võimulolijatele põhjust vägivaldseteks repressioonideks, kuid mõistaks hukka nende teod. 

Olge Ameerika Ühendriikide patriootidena uhked oma identiteedi üle ja usu pärast, mis annab sisu teie elule. Ärge lubage kellelgi panna ennast tundma madalana ainult selle tõttu, et te armastate oma kodumaad; selle pärast, et te teete ausalt oma tööd; selle pärast, et te tahate kaitsta oma perekonda ja kasvatada oma lapsi lähtudes elutervetest väärtustest; selle pärast, et te austate eakaid; selle pärast, et te kaitsete elu alates selle alguspunktist kuni loomuliku lõpuni. Ärge laske ennast alandada ega petta inimestel, kes ehitavad düstoopilist maailma, milles näota võim sunnib teid hakkama vastu Jumala seadustele, mis esitab pattu ja pahesid kui midagi seaduslikku ning ihaldusväärset, mis põlgab õiglust ja moraalsust, mis hävitab loomuliku perekonna ja propageerib kõige hullemaid perverssusi, soovib kaitsetute ja nõrkade olendite surma, ja kasutab inimkonda omakasu või võimu nimel ära.

Olge suure peapiiskopi Fulton Sheeni väärikad pärijad ja ärge järgige neid karjaseid, kes on reetnud meie Isandalt saadud volitused, kes annavad teile ülekohtuseid korraldusi või kes on vaiki avalike Jumala ja inimkonna vastu toime pandavate kuritegude teemal.

Olgu käesolevad jõulud teie mõistuse jaoks valgustavad ja süttigu teie südames säde sõimes oleva rinnalapsest Kuninga ees. Nii nagu inglikooride ülistus ja hommikumaa tarkade kummardamine sai üheks lihtsate karjaste austusega, nii saagu ka teie pühendumine Ameerika Ühendriikide – mis on üks rahvas Jumala ees – moraalsele uuestisünnile õnnistatud meie Isanda poolt ja toogu see teie valitsejad teie poolele. Aamen. 

Jumal õnnistagu teid ja Ameerika Ühendriike!

+ Carlo Maria Viganò, peapiiskop, 18. detsember 2021

Tõlge ilmus esmalt portaalis Objektiiv, toimetas Karol Kallas

31. detsember on ilmaliku kalendri järgi aasta viimane päev. Kirikukalendris on see silvestripäev ehk Püha Silvestri mälestuspäev. Sellekohane märge («Sylvester») sisaldub muide ka 1951. aasta «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Agendas» ja selle uustrükkides (lk 31).

Paavst pöördelistel aegadel

Silvester I oli Rooma piiskop ehk paavst aastatel 314–335. Tema elukäigust on teada üsna vähe. Tema pontifikaat langes ajalooliste muutuste aega riigi ja kiriku suhetes. Juba 313. aastal olid kaaskeisrid Constantinus ja Licinius tunnistanud ususallivusediktiga kristlaste õigust järgida oma religiooni. Järgnevatel aastatel anti varem süstemaatiliselt taga kiusatud kirikule ja selle ametikandjatele mitmesuguseid õigusi.

Muutust riigivõimu suhtumises illustreerib seegi, et keiser Constantinus kinkis paavstile Lateraani palee ning laskis rajada mitmed olulised kirikud Roomas, nende seas Püha Johannese (Lateraani) basiilika ja Püha Peetruse basiilika. Muide, just nimelt Lateraani Püha Johannese ja mitte Vatikani Püha Peetruse basiilika on paavsti kui Rooma piiskopi katedraalkirik.

Aastal 325 toimus Nikaias esimene oikumeeniline kirikukogu. Veidi rohkem kui kolme aasta pärast tähistatakse 1700 aasta möödumist sellest kirikuajaloolise tähtsusega kontsiilist, kus sõnastati muuhulgas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne versioon. Paavst Silvester sellel isiklikult ei osalenud, vaid läkitas sinna oma esindajad. Kirikukogu avaistungil oli eesistujaks ristimata keiser Constantinus, kellest oli tolleks ajaks saanud ainuvalitseja kogu Rooma impeeriumi üle.

Paavst Silvester suri meie ajaarvamise 335. aastal ja maeti Püha Priscilla katakombi. 8. sajandil toodi tema säilmed San Silvestro in Capite kirikusse. Teda austatakse pühakuna nii katoliku kui ortodoksi kirikus.

 

Paavst Silvester järeltulevate sugupõlvede ettekujutuses

5. sajandil kirja pandud Silvestri elulugu (Actus Silvestri) jutustab, kuidas paavst päästis Rooma linna lohe käest ning tervendas ristimise läbi keiser Constantinuse leeprast (tegelikult ristiti Constantinus alles surivoodil pärast paavst Silvestri surma). Sellest legendist lähtuva Donatio Constantini järgi olevat tänulik keiser seadnud paavsti teiste patriarhide üle ning andnud talle impeeriumi lääneosa üle ka ajaliku võimu. Selle märgiks andnud Constantinus paavst Silvestrile ja tema järglastele tiaara, mis sümboliseerib Rooma piiskoppide võimu.

13. sajandi keskel maaliti Rooma Santi Quattro Coronati (Nelja Kroonitud Märtri) basiilika Püha Silvestri kabeli seinale freskod, mis kujutavad paavst Silvestrit ja keiser Constantinust – neist ühel ulatab keiser paavstile tiaara, teisel aga talutab tema hobust. Constantinuse ristimisele ja kingitusele viitab ka Dante Alighieri oma teoses «Jumalik komöödia»: «Oo, Constantinus, sinu pöördumine / ei olnud halb, vaid see, et kingituse / too esimene rikas paavst sai sinult» («Põrgu», XIX, 115).

Seevastu tänapäeva autorid imestavad nii pöördelistel aegadel elanud paavst Silvestri «ilmetuse» ja tähtsusetu rolli üle keiser Constantinuse kõrval, justkui peaks iga paavst olema silmapaistev kirikupoliitik ja ühiskonnategelane ning mitte lihtsalt hea ja ustav karjane oma karjale.

Tänaseks on Euroopas murenenud ja varisenud kristliku ühiskonna vundament, mis rajati keiser Constantinuse ajal või üldisemalt 4. sajandil. Paraku kehtib ka kristliku riigi- ja ühiskonnakorralduse kohta tõdemus: sic transit gloria mundi ehk nii möödub maailma hiilgus. Kristliku tsivilisatsiooni varemetel jääb kõlama pühakirjasõna: «Tõesti, rahvas on nagu rohi. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti» (Js 40: 7–8; 1Pt 1:24–25). Niisamuti on jõus Issanda sõnad Peetrusele, esimesele Rooma piiskopile: «Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest jagu» (UT 1989).

«Rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud» (Matteuse 4:16).

Armsad kaasmaalased!

Jälle on kätte jõudnud jõulupühad. Peame neid pühi ajal, kui meie maad ja kogu maailma vaevab endiselt visa koroonapandeemia. Lisaks tõusevad hinnad ja paljudel inimestel pole kindlust oma tuleviku suhtes. Nii kohalikus kui ka maailmapoliitikas on mitmeid hirmutavaid märke. Maailm ja meiegi rahvas näib lõhestunum kui kunagi varem.

Muidugi, kõik oleneb vaatenurgast – maailma paljude paikade ja ka meie oma minevikuga võrreldes elame siiski küllalt jõukalt ja ohutult. Kuid kas see lohutab haigevoodis vaevlejat, tööst kurnatud arsti või perekonda, kes ots otsaga kokku ei tule?

Praegu on ka aeg, mil väline pimedus otsekui kinnitab paljude inimeste sisemist süngust. On aga hea meeles pidada, et jõulupühadeks on pööripäev möödas ja valgus on hakanud juba kasvama, ehkki meile esialgu märkamatult.

Ka sündmus, mille pärast jõulusid peame, on valguse ilmumine pimeduse keskele. Ühes väikeses lapsukeses, vaeses loomalaudas, poleks midagi iseäralikku, kui ta ei oleks «maailma valgus» (Johannese 8:12) ja «valgus valgusest» (Nikaia usutunnistus). Juba tema ilmaletulek on täis rõõmsaid endeid, ja nii nagu nähtav valgus, hakkab ta kasvama. Tuleb aeg, mil tema imeteod ja õpetus säravad kõigile. Hoolimata kohutavast varjutusest suurel reedel, tõuseb ta uuesti hauast. Ent erinevalt päikesest, mis suvisest pööripäevast alates jälle madalamalt käima hakkab, jääb tema meie vaimutaevas igaveseks paistma.

Jeesus Kristus on vastus meie põlistele otsingutele. Tema on see, kelle «rahu Jumal ja halastuse Isa» saatis maailma sisemist pimedust hajutama. Temas ei näe me üksnes Looja hiilgust, vaid tänu tema valgusele näeme selgelt nii olemise mõtet kui ka teed, mida meil tuleb käia. Aovalgus on juba mägedel ja me võime tõsta silmad siinsest hämarusest ning saada lootust uue päeva täiest särast. Kõigi südamesse, kes Petlemmas sündinud Lapsukese vastu võtavad, on antud lootus ja lohutus, et läbi selle ilma vaevade ja murede on tunginud tõeline valgus, mis annab meie elule mõtte ja sihi.

Saatku see valgus ja lootus meid jõulupühadel ja kogu meie eluajal!

Eesti Kirikute Nõukogu

Jõulupühad AD 2021

Jõulupühade lähenedes elavneb taas arutelu selle üle, millal Jeesus Kristus sündis. Kas see juhtus ikka talvisel ajal Petlemmas 2020 aastat tagasi, kristliku ajaarvamise esimesel aastal? Itaalia õpetlane dr Liberato De Caro osutab, et Jeesuse sünniaja saab kindlaks määrata, võttes arvesse juutide palverännupraktikat ja Luuka evangeeliumis esitatud andmeid, samuti uuemat astronoomilist infot.

Mis kuus Jeesus sündis?

Juutidel oli kolm palverännu- või palveteekonna püha, mil külastati Jeruusalemma. Need pühad olid paasapüha (hapnemata leibade püha – märts-aprill), nädalatepüha (50 päeva pärast paasapüha – mai-juuni) ja lehtmajadepüha (kuus kuud pärast paasapüha – september-oktoober).

Luukas märgib, et Joosep ja Maarja läksid igal aastal Naatsaretist paasapühadeks Jeruusalemma, vastavalt pühadeaja kombele ehk Moosese seadusele (Lk 2:41j). Tõenäoliselt tegid nad seda ka teistel pühadel, mis Jeruusalemma külastamist ette nägid.

Luukas jutustab kohe oma evangeeliumi alguses preester Sakarias eaka naise Eliisabeti lapseootele jäämisest (Lk 1:5jj; temast sai Ristija Johannese ema). Kuna Eliisabet oli Maarja sugulane, teatas ingel Gabriel Maarjale ilmudes mitte ainult tema lapseootele jäämisest, vaid ka Eliisabeti rasedusest («Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks», Lk 1:36).

 

 

Kuna Maarja ei teadnud enne ingli külastust midagi Eliisabeti rasedusest – aga viimase kõrge vanuse tõttu sai rääkida ainult imest, millest oleks võimaluse korral kindlasti informeeritud –, tuleb sellest järeldada, et vähemalt viie kuu jooksul polnud toimunud palverännakut Jeruusalemma. Vähemalt Luuka jutustuse põhjal paistab asi nii.

Seega pidi ingel Gabriel Maarjat külastama vähemalt viis kuud pärast palverännupüha. Kuna selleks sobib vaid ajavahemik sügisese lehtmajadepüha ja kevadise paasapüha vahel, pidi Maarjale kuulutamine aset leidma veidi enne paasapüha. Juutide paasapüha langes kokku kevadise täiskuuga märtsi lõpus või aprilli alguses. Kui lisada üheksa kuud, saamegi Jeesuse sünniajaks detsembrikuu lõpu või jaanuari alguse.

Kirikukalendris tähistatakse neitsi Maarja rõõmukuulutamise püha 25. märtsil ja Kristuse sündimist 25. detsembril. See kehtib nii katoliiklaste, ortodokside kui protestantide kohta. Tänu nn vanale (Juliuse) kalendrile jõuab 25. detsember teatud osa ortodokside jaoks kätte alles kaks nädalat hiljem, kui uue (Gregoriuse) kalendri järgi on juba jaanuarikuu.

Vana orientaalse tava kohaselt on Issanda sündimise püha tähistatud ka 6. jaanuaril, mis sobiks samuti Luuka evangeeliumi andmestikuga Eliisabeti raseduse ja Maarjale kuulutamise kohta.

Mis aastal Jeesus sündis?

Matteuse järgi sündis Jeesus kuningas Heroodese ajal (Mt 2:1). Luuka järgi leidsid vähemalt Jeesuse sündimisele eelnenud sündmused aset Juuda kuninga Heroodese päevil (Lk 1:5). Teades Heroodese valitsusaega, saaksime selle järgi Jeesuse sünniaja paika panna.

Esimesel sajandil (m.a.j.) elanud ajalookirjutaja Josephus Flaviuse andmeil suri kuningas Heroodes pärast kuuvarjutust ja enne paasapüha. Saksa protestantlik teoloog Emil Schürer (1844–1910) leidis, et märtsis aastal 4 eKr pidi Jeruusalemmas nähtav olema kuuvarjutus. Sellest tuletas ta kuningas Heroodese surma-aasta. Järelikult pidi Jeesus sündima enne seda. Kuid tänu astronoom B. E. Schaeferi uurimistööle on selge, et tõenäosus seda osalist kuuvarjutust Jeruusalemmas palja silmaga vaadelda oli väga väike. Liberato De Caro märgib, et tihtipeale ei olda teiste distsipliinide uuemate teadmistega piisavalt kursis, mistõttu ollakse jäänud aegunud kronoloogia juurde. Pigem saab De Caro arvates Heroodese surma paigutada aastaisse 2–3 pKr, mis tähendab, et pole põhjust Jeesuse traditsioonilist sünniaastat varasemaks nihutada.

Jeesus sündis seega meie ajaarvamise esimese aasta detsembrikuu lõpus.

Loe intervjuud Liberato De Caroga siit (9. detsember 2020).

Loe ka: Jõulude päritolust.

Maarja Kaplinski tõlge ladinakeelsest originaalist, publitseeritud: Arthur Motzki. Livonica aus den Suplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 – 1366 Mai 9). – Mitteilungen aus dem livländischen Geschichte. Hrsg. von der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga. Bd. XXI, Riga, 1911–1928. 

Riia peapiiskop Vromolduse kiri paavst Innocentius VI-ndale, 30. jaanuaril 1354

(Erakorraline indulgents). Teie alandlik jutlustaja Vromoldus (Frommhold), Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, olles ise nii kirjade kaudu kui suusõnal meie vennalt, Tarbatu piiskopilt isand Johanneselt teadust saanud, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide [sic] piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi, nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28. päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit, ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks. Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani. Tarbatu piiskop saatis otsekohe lossi nimetatud kaplani ja koos temaga kaks venda jutlustajavendade ordust, nimelt Tarbatu kloostri priori koos kaaslasega, et toimunud salapäraste sündmuste tõepärasust kindlaks teha, ja ka kogu lossirahvas kutsuti nende ette varasemaid tunnistusi kinnitama. Mõlemad mehed on küpsuse ja diskreetsuse poolest tuntud. Oktoobrikuu neljandal päeval nägi lossiisand ja kõik teised valvelolijad nelja välgusähvatust, ja sama kuu kaheksandal päeval nägid tunnistajad kõike sedasama, mida juba varem oli kirjeldatud, kusjuures kabeli uksed olid suletud.

Seepärast on nii Saksamaalt kui Eestist ja mitmelt poolt mujaltki juba inimesi kohale tulnud, ning mõned, kes jumalakartuse vaimus selle tee ette võtsid, on nägemise või kuulmise tagasi saanud, ja mõned ka rasketest haigustest paranenud. Seetõttu on kaupmehed, kes neid paiku tihti külastavad, Riia kiriku kabelisse risti üles pannud, seejärel viidi ta kogudusekirikusse palveränduritele vagaks kummardamiseks ja edasi toomkirikusse, ja lõpuks on pealinna neljateistkümnes kirikus inimesed Jumala auhiilguse arvutute imetegude ees aukartuses värisenud. Seepärast palub seesama piiskop alandlikult, et lubataks sellele kristlaste asupaiga äärealale kabel rajada, ning ka ruteenide näol palveränduritele rõõmuga lisa leida, ja kui nad on tõeliselt  pattu kahetsenud ja pihil käinud, siis Ülestõusmispühade ja Ülipüha Neitsi Maarja austamise pühade ajal ning Püha Risti leidmise ja Ristiülendamise pühadel, nõnda nagu Teie Pühadus selleks inspiratsiooni leiab, neilesamadele patukahetsejatele määratud karistusi lahkesti leevendada.

Sündigu nõnda aasta ja 11 päeva pärast. G.

Et quod transeat sine alia lectione (?)

Avignonis, [paavst Innocentius VI pontifikaadi] teise aasta veebruari III kalendidel. 

+ + +

Paavst Innocentius VI vastus seoses Vastseliina imega (Maarja Kaplinski tõlge)

Kõigile Kristuse ustavatele, kes käesolevat läkitust loevad, tervist jne. Isa auhiilguse sära innustusel, mis valgustab maailma sõnulseletamatu kirkusega, on vagad inimesed, kes loodavad kõigeväelise Jumala äraarvamata halastusele, häält tõstnud, et taotleda erilist vastutulekut, usus, et lisaks nende vagadusele ja alandlikkusele pühakute palved ja teened abiks on. Niisiis, soovides, et Tarbatu piiskopkonnas, selle äärealal, otse vastu piiri uskmatute ruteenidega (!) asuv Vrouwenborchi [Frauenburgi, Vastseliina – tõlk.] kindlus, kus, nagu me teada oleme saanud, meie Lunastaja ja Issand Jeesus Kristus oma aurikka kujutise kaudu ristil, mis sellessinases kabelis öeldakse olevat altari kohal seisnud, viimasel ajal on lasknud sündida mitmeid ja erisuguseid imetegusid, ja kuhu suured Kristuse ustavate hulgad eri ilmakaartest on kokku kogunenud ning needsamad ustavad vagal meelel külastavad kabelit, kus on nähtud mitmeid imetegusid sündimas, olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.

Avignonis, teise aasta veebruari III kalendidel

Avaldatud esmalt blogis katoliiklased.ee (vt siit ja siit).

Siis kuningas vastab: «…seda olete teinud minule.» (Matteuse evangeelium).

Eestis kehtib eraldus- ehk apartheidirežiim. Kirik vaikib. (Ma ei mõtle kiriku all üht konkreetset organisatsiooni-konfessiooni, vaid pean silmas kirikuid üldiselt.) Vähemalt avalikult ei ole midagi öeldud selle kohta, et üks osa meie kaasinimestest on ilma veenva ratsionaalse põhjenduseta avalikkusest eraldatud ja mitmetest õigustest ilma jäetud.

Sirvisin hiljuti Ian Kershaw’ teost «Hitler», kus kirjeldatakse muuhulgas natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ette võetud samme juutide vastu:

«Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. … Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid… Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, «saksa» koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad «aarialased». Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma «aarialaste» üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi… Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit…»

Kuid asi ei piirdu sellega, et sajad tuhanded Eesti inimesed ei saa enam kohvikusse, jõusaali, teatrisse, kontserdile või muuseumi. Inimesi lastakse töölt lahti, kui nad ei lase endasse süstida preparaate, mille ohutusuuringud ei ole lõpetatud ja mis ei paku alati viiruse vastu kaitset.

Mittevaktsineerituid häbimärgistatakse ja solvatakse, nad on lausa riiklikul tasemel kuulutatud pandeemias süüdlasteks (terviseminister Tanel Kiik: oleme tõsises tervisekriisis seetõttu, et 30 protsenti inimestest ei ole vaktsineeritud). Riiklik näpuga näitamine ühele inimrühmale julgustab «õigeid» nende suhtes oma halvakspanu ja nördimust üles näitama.

Riigivõim on kehtestanud apartheidi ja pannud selle täideviimise ettevõtjatele. Nii mõnigi söögikoht on uksed sulgenud, et mitte osaleda inimeste põhiseadusvastases diskrimineerimises. Üks kohvikupidaja, kes keeldus kindlameelselt valitsuse kuritegelikku korraldust täitmast, sai tunda riigivõimu täit jõudu. Talle määrati ülekohtuseid karistusi ja kohustusi, tema sõpra peksti kumminuiaga. Pärast seda läks jõuvõtteid armastav politseijuht Elmar Vaher televisiooni ja rääkis, et kohvikupidaja kiusas riiki.

Ühiskonnas võtab maad hirm. Üha rohkem võib kuulda, et inimesed ei taha vaktsineerimise või absurdsete piirangute teemal avalikult sõna võtta, et mitte tööst või mingitest toetustest ilma jääda. Paljud arstid ei julge avalikult öelda välja oma professionaalset arvamust vaktsiinide ja vaktsineerimise kohta. Nad annavad vaid eraviisiliselt oma patsientidele nõu, mis erineb tunduvalt valitsuse propagandast.

Kardetakse ka kogudustes. Jah, hirm on tunginud kirikusse. Vaktsineerimata töötegijad kardavad oma töö pärast. Kuulsin inetust vahejuhtumist, kus vaktsineerimata inimesele öeldi koguduse keskel väga halvasti. 

Kirik on olnud üsna aktiivne sõna võtma kliima ja looduskeskkonna teemadel. Samuti on sõna võetud pagulaste kaitseks. Need on tänase Euroopa põhivoolu suured ideoloogilised teemad. Turvaline on üldise vooluga kaasa ujuda ja öelda või teha midagi niisugust, mis pälvib nomenklatuuri heakskiitu.

Nüüd aga, kui tuleks olla Kristuse «prohvetlik hääl» ja astuda välja rõhutute kaitseks ning õigluse eest, vaikitakse. Ja samal ajal ollakse kirikus vähemalt kuulnud sellest, et vaktsiinid on põhjustanud ootamatuid surmasid. Lõppude lõpuks kirik matab inimesi ja suhtleb omastega. Isegi see ei pane sõna võtma.

Küllap kardetakse. Jumalateenistusele saab ju ilma koroonapassita – kui hakata liiga julgelt sõna võtma, võib valitsus otsustada, et kirikutes võib pidada ainult «kontrollitud üritusi», s.t pühakojas tohivad palvetada ainult koroonapassi omanikud. Kirikut saab kiusata muulgi moel.

Jätkan Ian Kershaw’ tsiteerimist:

«See ei leidnud nüüd enam mingisugust vastuseisu. Igasugune opositsioon oleks saanud tulla vaid nende poolt, kelle käes olid võimuhoovad. Tavalised inimesed, kes väljendasid toimunu üle küll viha, kurbust ja häbi, olid võimetud. Need, kes oleksid võinud neid tundeid häälekamalt väljendada, nagu näiteks kirikujuhid, keda pühakiri käskis «armastada oma naabrit nagu iseennast», olid vait. Ei protestantlik ega katoliiklik kirik ei avaldanud ametlikku protesti ega toetanud neid julgeid pastoreid ja preestreid, kes sõna võtsid. … Relvajõudude juhtkond, kelle hulgas mõned pidasid toimunut küll «ebakultuurseks ja häbiväärseks», ei tõstnud avalikult protesti.»

Oma põhikirjast tulenevalt peab Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kaasa aitama sellele, et ühiskonnas edeneks õiglus ja rahu. Kiriku eesmärk on mõistagi inimeste juhtimine päästele, ent ta ei saa mööda vaadata sellest, kui ühiskonnas leiab aset ülekohus, mis ohustab kõlblust, õiglust ja rahu.

Praegune apartheid ning mittevaktsineeritute riiklik ja ühiskondlik kiusamine on ülekohus par excellence. See ohustab kõlblust, ärgitades inimesi väärkohtlema oma ligimest. See ohustab õiglust, tehes diskrimineerimisest riikliku poliitika. See ohustab rahu, sest ebaõiglus viib vältimatult tõsiste konfliktideni.

Niisiis peaks ka EELK (mille puhul armastatakse rõhutada, et tegemist on Eesti suurima kodanikuühendusega) seisma vankumatult selle eest, et valitsus / riigivõim lõpetaks otsekohe sügavalt ebaõiglase ja viirusega võitlemise seisukohalt täiesti ebaefektiivse apartheidi. Me liigume iga päevaga kogu ühiskonda haarava konflikti suunas. Kristlastena ei tohi me vaikida ega ülekohut heaks kiita.

 

Tsitaat EELK põhikirjast:

Paragrahv 3. EELK eesmärk

EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele. EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.

Prof. dr. Arne Hiobi ettekanne Oleviste kogudusekoolis 28.11.2021.

Piibellikke ettekuulutusi Jeesuse kohta on loendatud umbes 50–100.^[1] Ettekuulutustega on aga nii, et neid saabki tuvastada alles toimumisel. Enamasti kujutavad nad endast väikeseid viiteid, mis puudutavad üksikasju oodatava Messia saatuses ega ole algul üldse läbinähtavad. Selliseid ettekuulutusi leidub Piiblis rohkesti.^[2]

Jumal ootab, et me ettekuulutusi uuriksime ja tarkuses kasvaksime, sest lõpuajal mõistmine suureneb (Tn 12:4). Seepärast ütleb ka Jeesus, et pandaks tähele ja mõeldaks järele, mida Ta on ette kuulutanud (Mt 24:15), püüdes ära mõistatada sümboolseid viiteid (Ilm 13:18) ning tõotab õndsust tõsistele püüdlikele (Ilm 1:3).

Sama kehtib Jeesuse sünni ettekuulutuste puhul: neid sai Vanast Testamendist avastada alles tagantjärgi, s.t siis, kui Ta oli sündinud ja erakordsete sündmustega tuntuks saanud. Teisisõnu avanevad ettekuulutatud piiblikohad meile tuntud sündmustest lähtudes. Heitkem Jeesusega teadaolevat meenutades pilk Piiblisse.

1. Paganlikud ettekuulutused Jeesuse kohta

Piiblisse pilku heites võime kõigepealt täheldada, et Jeesuse sündimist, tegutsemist ja saatust eristatakse selgelt müütidest antiiksete jumalate kohta, milles jutustatakse ebaajaloolisi lugusid. Apostlid on algusest peale olnud pealtnägijateks (Jh 15:26j Ap 1:21j). «Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me ole­me  tema suurust näinud oma silmaga,» kirjutab Peetrus (2Pt 1:16). Sarnaselt tunnistab Johannes: «Mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud» (1Jh 1:1jj). Seepärast soovitab ka Paulus hoiduda mütoloogiatest (1Tm 1:4) ja inimestest, kes «pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole» (2Tm 4:4), «öeldes et ülestõusmine on juba toimunud» (2Tm 2:18) jne. Piibellik ilmutus on ajalooline, pealtnägijate poolt tunnistatud, erinevalt müütidest.

Edasi võib täheldada, et juba varakult vastandasid kirikuisad (Justinus, Origenes, Hieronymos, Aleksandria Kyrillos jt) Jeesuse neitsistsündi ja ülestõusmist analoogsete antiiksete müütidega, kus kõneldi mitmesuguste jumaluste (Osiris, Marduk, Tammus ehk Adonis, Attis, Dionysos, Mithra jt) surmast ja üles­tõusmisest ning mõningate kuulsate inimeste neitsistsünnist. Nende lugude ebaajaloolisusele osutab juba see, et sõnum Jeesuse imelisest sünnist ja ülestõusmisest kõlas antiikmaailmas usutamatuna.

Antiiksed legendid ei ole võrreldavad Jeesuse üleloomuliku sündimise ja ülestõusmisega, sest (1) sealsed «jumalad» olid väljamõeldud kujud mütoloogilises maailmas, Jeesus aga tegutses tõelise inimesena reaalses maailmas; (2) antiiksetes müütides pole eeldatud tõelises mõttes inkarnatsiooni, sest «jumalad» surid ja ärkasid ellu jumalatena, ühendamata ennast inimesega, rääkimata kannatamisest inimese heaks (sama kehtib Višnu kehastumiste kohta hinduismis, kus hüljatakse illusoorsena maine maailm), kuid Jeesus kannatas, suri ning äratati üles inimesena, kelles Jumal oli tõeliselt inkarneerunud;^[3] (3) paganlikud «jumalad» võivad astuda füüsilisse sugulisse vahekorda ja isegi abielu rikkudes (nii olevat sündinud Egiptuse vaaraod, Aleksander Suur, Platon jt), mis ei kehti Jeesuse puhul.

Jeesust ei esine mütoloogilise pooljumalusena. Ta sünnib Püha Vaimu pneumaatilise puudutuse läbi elavast Jumalast Loojast, kes kõnetab Jeesuse ema ingli kaudu personaalselt ja leiab neitsi Maarja nõusoleku. Jumala «abielurikkumine» Maarjaga pole kujuteldav mitte ainult moraalselt, vaid ka ontoloogiliselt: Jumal on Vaim (Jh 4:24). Jeesus aga ei ole mingi kujutletud pooljumal, vaid reaalselt Jumal ja täielikult inimene.^[4]

Paganlikke jutustusi võib aga tõlgendada mütoloogilise eelaimdusena selle kohta, mis Iisraelis teostub ajaloolisel kujul. Jumala märguandeid looduse ja südametunnistuse kaudu tuntakse küll moonutatult, kuid siiski aimamisi rahvaste maailmas (Ps 19:2–5 Kg 3:11 Rm 1:19jj 2:13jj 3:29). Jumal on paganlikke religioone ja nende jumalakujusid – hoolimata printsipiaalset kriitikast – ajutiselt teataval määral isegi aktsepteerinud (Ap 14:16jj 17:27jj), et inimesi ette valmistada tõelise jumalakuju Jeesuse Kristuse ilmumiseks, mõistmiseks ja vastuvõtmiseks. «Tema on nähtamatu Jumala kuju (kr ikoon), kogu loodu esmasündinu» (Kl 1:15; vrd Hb 1:1jj). «Temas elab kogu jumalik täius ihulikult» (Kl 2:9).

Sarnaselt leidub ka anonüümseid ettekuulutusi Kristuse kohta väljaspool Piiblit, mis kajastuvad üleloomulikku sündimist väljendavates müütides. Pole põhjust öelda, et need on tagantjärele Jeesusega seostatud, sest ettekuulutusi saabki lõplikult taibata üksnes pärast nende toimumist. Inimkond on aimanud oma võimalusi – ja tulevikku, mida Jumal ette valmistab – intuitiivselt läbi aegade. Piiblis asendub müütiline mõistmine ajaloolisega, ehkki kujundlikes väljendustes leidub vahel müütilise kõneviisi rudimente.

2. Messias sünnib ilma maise isata ainult naisest

See ettekuulutus peitub juba Jumala sõnades maole Eedeni aias: «Ma tõstan viha­vaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea» (1Ms 3:15). Et naisel ei ole seemet, vaid ainult mehel, siis viitab «naise seeme» mehe puudumisele. Enne Jeesust jäi see ettekuulutus täielikuks saladuseks. Selle ettekuulutuse vorm tundub olevat müütiline, sest madu kõneleb inimese viisil. Aga kui me meenutame, et Piiblis ka puud ja jõed plaksutavad käsi ning mäed hõiskavad (Js 55:12 Ps 98:8), siis võime aru saada piltlikust kõneviisist. Küllap väljendus madu pigem intuitiivselt, esindades saatanat, kelle tegevus on mõjutanud kaudselt kogu loodut, mis Pauluse sõnul ootab vabanemist (Rm 8:19jj).

See ettekuulutus hakkas avanema pärast Jeesuse ülestõusmist, kui hakati mõistma Tema taevast päritolu. Evangeeliumidest on näha, et jüngrid ei taibanud paljusid asju, mida meil on lihtne aru saada, sest hilisemate kogemuste põhjal on asjad selgunud. Esialgu aga oli kõik varjatud. Kes oleks uskunud Jeesuse neitsistsündi? See sai teemaks tulla alles pärast ülestõusmist.^[5] Joosep uskus alles ingli selgitusel (Mt 1:19jj) ja kuigi teda peeti üldiselt Jeesuse isaks (Lk 3:23 4:22 Jh 1:45 6:42), nimetasid kohalikud Jeesust ka Maarja pojaks, millist väljendit kasutati tundmatu isa korral (Mk 6:3 Jh 8:41j). Kas meie usuksime, kui keegi noor naine ütleks, et ta on lapseootele jäänud Pühast Vaimust? Mõistagi mitte. Seepärast ei saanud ka Jeesuse neitsistsünni pärimus kõlada usutavalt enne Tema ülestõusmist. Alles aegamisi hakkasid jüngrid taevariigi saladusi mõistma ka Jeesuse sündimise puhul.

Samal ajal kõneldakse Uues Testamendis üksmeelselt Jeesuse taevalikust päritolust ning leidub ka viiteid neitsistsünnile. Mitte kusagil Jeesuse kõnedes Isast ei kerki vihjet Joosepile, vaid mõeldud on ikka ainult taevast Isa. Ka Johannes, Paulus ega keegi teine väida ega eelda iial, et Joosep olnuks Tema isa, vaid üksnes taevane Isa.

Paulus keskendub oma kirjades aktuaalsetele küsimustele ega jutusta midagi Jeesuse maisest elust. Et aga apostel kohtus Jeruusalemmas Jeesusele lähedaste isikutega (Gl 1:18j 2:1–9), siis võib arvata, et ta kuulis midagi ka Jeesuse sündimise kohta. Jeesuse sünnile viidates ei maini ta sigitajat meest, vaid üksnes naist: «Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest» (Gl 4:4). Seda väljendit «sündis naisest» on mõistetud Eedeni ajas antud ettekuulutuse täitumisena, et «naise seeme» purustab mao (ehk kuradi) pea (1Ms 3:15). See on ainus selline väljend Piiblis, sest naisel pole ju seemet, vaid mehel. Naise seemnest saab rääkida ülekantud tähenduses, siis kui mees välja jäetakse.

Maarja on «mao pea» purustaja: tema Poja läbi Jumal «mõistis patu inimeses surma» – patu, mille algatas madu. Neitsistsünnile viitab ka Jeesuse erinev päritolu teistest inimestest: Jumal läkitas ta ainult «patuse liha sarnasuses» (Rm 8:3). Säilis ka erinevus Jeesuse ja Aadama järglaste vahel: «Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevane» (1Kr 15:47; vrd 8:6). Taevane Jeesus on «Jumala kuju», kes loobus enese olust, sai «inimese sarnaseks», leiti üksnes «välimuselt inimesena» ning viimaks ülendati «üle iga nime» taevas (Fl 2:6–11). Jeesus on «kogu loodu esmasündinu,  sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu.» Jeesus ise on «enne kõike ja kõik püsib koos temas» (Kl 1:15jj; vrd Hb 1:2j). Kas võinuks taevalik jumalinimene üldse sündida teisiti kui imelisil üleloomulikul viisil, lahkuminevalt teistest inimestest?

Ainult naisliin kerkib ka Johannesel – seal, kus Jeesus ütleb oma emale: «Naine!» Ta ei nimeta Maarjat kunagi nimepidi. «Mis on sul minuga asja, naine?» ütleb Jeesus Kaana pulmas (Jh 2:4) «Naine, vaata, see on su poeg!» lausub Ta ristil (Jh 19:26). On küsitud, miks Jeesus kordagi ei vihjanud oma kõnedes neitsistsünnile, mis ei saanud ju olla tähtsusetu? Kuid Ta tegi ju seda, kui Ta rääkis «minu Isast» kui ainult taevasest Isast, kus ei kerkinud hämaraltki Joosepi kuju. «Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen» (Jh 5:29). Ta mainis ka oma taevast päritolu: «Enne kui Aabraham sündis, olen mina» (Jh 8:58).

Jeesus on Jumala ainusündinud Poeg, sest Temas on lihaks saanud Jumala Sõna ehk Logos, kes kuulub igavesti kokku Jumalaga (Jh 1:1jj,14). Väljendi «ainusündinu» (monogenes) kasutamine (Jh 1:14,18 3:16,18 1Jh 4:9) osutab, et Jeesus sündis Johannes arvates teistest erinevalt. Teised kõik sünnivad Jumala lasteks (kreeka tekstis «poegadeks»), kui Vaim neid adopteerib (Jh 3:3jj), Jeesus aga on Poeg algusest peale. Kristlased sünnivad Vaimu läbi uueks vaimselt, sisemiselt (Jh 3:6), Kristus aga on sündinud Jumalast vaimselt ja kehaliselt. Juba sündimise poolest erineb Ainusündinu teistest: Sõna «sai lihaks» (Jh 1:14).

Vihjet neitsistsünnile on nähtud väites, et Jumala lapsed on need, kes usuvad Jeesuse nimesse, «kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast» (Jh 1:13). Pole aga selge, kas «kes» peab silmas Jeesust või Jumala lapsi: esimesel juhul see osutab, teisel ei osuta neitsistsünnile. Mitmuslik vorm «Ta ei ole sündinud «veredest» (ex aimatōn)» võib viidata kahe vanema puudumisele (kelle vered ei segunenud). Et Jeesus ei sündinud «lihast», viitab vanemate ühisosale (mees ja naine on üks liha). Et Ta ei sündinud mehe «tahtest» (või ihast), välistab isa. Kolm korda kinnitatakse Jeesuse kohta, et Ta «ei pärine» kahe inimese veredest, mõlema vanema liitumisest ega üldse mehest.

Johannese ilmutusraamatu taevane Naine, kes tõi «poisslapse» ilmale, võib ka viidata Maarjale ja Jeesuse neitsistsünnile. Seal püüdis Teda hävitada – analoogselt kannast salvamisega – suur lohe, «see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad» (Ilm 12:1–9). Kuid lohe pea on Jeesuse sündimisega purustatud, saatan taevast alla heidetud ja visatakse lõpuks tulejärve (Ilm 20:10).

3. Messias on jumalinimliku loomusega ja pärineb igavikust

Sellise tõotuse sai juba Mooses: «Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama! … Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin» (5Ms 18:15,18). Et Jumal ütleb esmalt «minu sarnase», siis tähendab see jumalikku loomust. Messias evib aga ka inimlikku loomust, «niisuguse nagu sina», ütleb Jumal Moosesele (5Ms 18:15–18; vrd Ap 3:22j 7:37).

Selles ettekuulutuses sisaldub viide hilisemale kiriklikule õpetusele Kristuse kahest loomusest, mis kinnitati lõplikult Chalkedoni kirikukogul (451. a), kuid on olemas ka Uues Testamendis. Üheltpoolt on Jeesus inimene (Jh 8:40 Ap 2:22 1Tm 2:5), teisalt aga nimetatakse teda Jumalaks (Jh 20:28 Rm 9:5 Tt 2:13 2Pt 1:1 1Jh 5:20). «Mina ja Isa oleme üks» (Jh 10:30). «Kes on näinud mind, see on näinud Isa», kinnitab ta ise. Isa ja Poja ühtsus seisneb täiuslikus omavahelises suhtes: «Mina olen Isas ja Isa on minus» (Jh 14:9jj). Jumal Isa on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal, elavate Jumal (Mt 22:32 Mk 12:26 Lk 20:37).

Suuri sarnasusi on Jeesusel Moosesega teisigi: mõlemad on tuntud võimsate imetegude poolest, mis viitasid Jumalale ning mistõttu mõlemaid kardeti. Nii nagu Moosese palge hiilgus põhjustas hirmu inimestes, mainitakse kartust, mida tekitasid Jeesuse rohked imeteod: imeline kalasaak (Lk 5:8j), halvatu tervendamine (Lk 5:26), «leegioni» väljaajamine (Mk 5:15 Lk 8:35jj), tuule vaigistamine (Mk 4:41 Lk 8:25), veepeal kõndimine (Mt 14:26,30 Jh 6:19), Naini noormehe ülesäratamine (Lk 7:16), kirgastamine kõrgel mäel (Mk 9:6), tühi haud ja ülestõusmine (Mk 16:8 Lk 24:5,37). «Keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal,» ütles Nikodeemos (Jh 3:2).

Jumalik ja inimlik kerkivad viiteliselt ka psalmides, kus kuulutatakse kuningas Taaveti järglase jumalikkust: Jumala igavene «täna» on Messia lähtekohaks (Ps 2:7jj). Ilmneb isegi Kolmainsus, kus Isa kõnetab Poega: «Issand ütles minu Issandale», ühisel vaimsel (Püha Vaimu) aluspinnal. «Sina oled preester igavesti» (Ps 110:1,4). Prohvet Naatani sõnumis kerkib aga Taaveti poja inimlikkus, kelle Jumal omaks tunnistab: «Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks.» Mainitakse koguni Messia inimlikku nuhtlemist, mis ei võta temalt ära Jumala heldust: Taaveti järglase kuningriik on «kinnitatud igaveseks» (2Sm 7:14jj; vrd 1Aj 17:13jj, 24j Ps 89:30jj 132:11j). Messia tulemisele ja Jeesuse pärinemisele Taaveti suguvõsast viidatakse paljudes kohtades (Rm 1:3 2Tm 2:8 jne).

Messias pärineb igavikust ning on nagu Jumal ja ingel (Kl 1:17 Jh 1:1jj 17:5,24 Ilm 1:1j,17 2:8 8:58 22:13). Prohvet Miika läbi kuulutab Jumal Messia sünnikoha: «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitse­jaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päe­vist, igi­aegadest» (Mi 5:1). Jeesust kutsutakse Naatsaretlaseks elukoha järgi, ent pole ühtki pärimust, mis nimetaks Naatsaretti Tema sünnikohaks või vaidlustaks Tema sünnipaigana Petlemma. Messia pärinemisele igavikust osutab ka prohvet Sakarja: «Taaveti sugu on nagu Jumal, nagu Issanda ingel nende ees» (Sk 12:8). Uues Testamendis täpsustatakse, et Jeesus on ülem kui kõik inglid, olles Jumala «kirkuse kiirgus» ja «olemuse kuju» (Hb 1), kes on osalenud juba Jumala loomistöös.

Mil viisil saab Jeesuse jumalikkusega seoses rääkida Tema inkarnatsiooni-eelsest tegevusest? Seda on küsitud seoses «Issanda (Jahve) ingliga», kes samastatakse otsesõnu Jumalaga, nii et Jumalat ja teda ilmutavat inglit ei saa eristada. Nõnda ilmub ta Haagari äraajamise loos (1Ms 16:11,13), Iisaku ohverdamisel (1Ms 22:11j), Jaakobi unenäos (1Ms 31:11,13), Moosesele põlevas kibuvitsapõõsas (2Ms 3:2jj; vrd Ap 7:30), samuti Giideoni (Km 6:22jj) ja Simsoni lugudes (Km 13:20,22j). Et ingel esindab täiemääraliselt Jumalat, siis lubab ta Bileami loos ennast jumalikuna austada (4Ms 22:31). Samastatakse ka Jumala ja ingli õnnistus Joosepile (1Ms 48:15j). Jumal, kellega Jaakob võitles (1Ms 32:25,31), oli tegelikult ingel (Ho 12:3–5). Kui Issand käis pilvesambas Iisraeli ees kõrberännakul (2Ms 13:21), tegutses sealgi Issanda ingel (2Ms 14:19). Pauluse sõnul on ka seadus antud inglite kaudu (Gl 3:19 Ap 7:44). Ilmselt Jumalast räägitakse inglit mainimata seal, kus teda näha ei ole, kus aga midagi nähakse, seal nimetatakse Issanda inglit (2Ms 33:20jj 5Ms 4:14).

«Issanda inglit» on samastatud otseselt Jumala Poja, Jeesuse Kristusega, enne kui ta sündis Maarja läbi inimeseks. Mitmed kohad aga osutavad nende erinevusele. Nimelt ilmus «Issanda ingel» karjastele ka siis, kui Jeesus oli juba sündinud (Lk 2:7jj), samuti Joosepile unes enne ja pärast Jeesuse sündi (Mt 1:20,24; vrd 2:13,19), ka Jeesuse haual, kes oli juba üles tõusnud (Mt 28:2) ning apostlite tegevuse aegu, mil Jeesus oli juba ihulikult taevasse läinud (Ap 5:19 8:26 12:7,23). Seega ilmneb erinevus Jeesusest, kes samastatakse Jumala Logose ehk Sõnaga ning ta saab Jumala Pojaks sündides (Jh 1:1–18). Et «Issanda ingel» ilmus Ristija Johannese isale Sakariasele, sarnaselt nagu ingel Gabriel ilmus Maarjale (Lk 1:11,26), siis võib arvata, et seda nimetust kasutati eriti peainglite puhul.

4. Messias sünnib neitsist ja tegutseb ettekuulutatud ajal

Neitsistsündi kuulutas ette Jesaja: «Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi (ʼalmá) jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immanuel» (Js 7:14; vrd Mt 1:22j). Ehkki almá tähendab heebrea keeles lihtsalt «noort naist», ei ole tema sünnitatud laps tavaline: Jesaja sõnul antakse sündivale pojale nimeks «Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9:5). Vaevalt võis ka mõne naise tavaline sünnitus olla jumalikuks tunnustäheks, mis ei oleks midagi ebatavalist. Lapsele nimepanija kohta kasutatakse heebrea keeles naissoo vormi: neitsi pidi pojale nime andma, mitte isa, nagu tavaliselt. Ka see osutab maise isa puudumisele Jesaja ettekuulutatud poisslapse puhul.

Seepärast juba juudid enne Kristust tõlkisid almá kreekakeelses Vanas Testamendis «neitsiks» (parthenos). Ilmselt tundus see tõlge kõige täpsem, jälgides Jesaja ennustust, kus oleks võidud sünnitaja puhul tarvitada ka tavalist sõna naise kohta (iššâ), tõlke puhul aga kasutada kreeka keeles «noore naise» kohta õiget sõna (neanis) – kuid eelistati neitsit. Seejuures kreekakeelset piiblitõlget (Septuagintat) peeti Jumala poolt inspireerituks 72 tõlkija vahendusel (Septuaginta = «seitsmekümne» tõlkija tõlge).

Sisuliselt tähendab ʼalmá neitsit ka ülejäänud kuuel korral, kus ta esineb Vanas Testamendis: Rebeka enne abiellumist (1Ms 24:43), Moosese õde (2Ms 2:8), vallalised neiud (Ps 68:26), neiu enne kihlumist (Õp 30:19), neitsid, keda eristatakse naistest ja liignaistest (Ül 1:3 6:8). Sarnaselt kasutatakse heebrea sõna betulá, mis tähendab neitsit. Öeldakse küll otse, et ta on, taas nagu Rebeka, «mehe poolt puutumata» (1Ms 24:16), «ei ole kihlatud» (2Ms 22:15) või et ta on süütu (3Ms 21:14) ega ole «meest tunda saanud meesterahvast magatades» (Km 21:12). Ent ka betulá tähendab (nagu ʼalmá) noort naist, kes võiks juba abielluda (5Ms 22:23,28 2Sm 13:2 Ii 31:1 Js 62:5). Osutatakse, et ta kuulub juba oma «isandale» (ba'al) ehk (peig)mehele (Jl 1:8). Seega vihjatakse ka ʼalmá puhul delikaatselt neitsilikkusele, mainimata otseselt süütust – nii nagu eesti sõna neitsi ei väljenda otsesõnu süütust või nagu saksa sõna Jungfrau tähendab neitsit, vormilt aga noort naist.^[6]

Messia tegevusaeg ilmutatakse Taanieli ettekuulutuses seitsmekümne (aasta)nädala kohta (Tn 9:24–27), mis sobib täpselt Jeesusega. «Alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat [7 x 7 = 49]; ja kuuskümmend kaks aastanädalat [62 x 7 = 434].» Kogu ajavahemik hõlmab 49 + 434 = 483 aastat: see tuleb liita Jeruusalemma templi taastamise käsule, mille Pärsia kuningas Artaxerxes I (465-424) andis Esrale oma seitsmendal (jooksval) valitsemisaastal 457 eKr (Esr 7:7j). Sooritatud tehe annab tähelepanuväärse tulemuse: – 457 + 483 = 26 pKr. Just sellal alustas Jeesus «võitud vürstina» oma (umbes 3,5 aasta pikkust) avalikku tegevust, saades Püha Vaimu kaudu võituks ristimisel Ristija Johannese poolt (Mt 3:13–17 Mk 1:9jj Lk 3:21j Jh 1:29–34), keda on teisedki prohvetid ette kuulutanud (Js 40:3jj Ml 3:1,23).

Samad arvud sobivad, kui võtta lähteks Jeruusalemma linna ülesehitamise käsu Nehemjale kuningas Artaxerxese kahekümnendal (jooksval) aastal (Ne 2:1), s.t 446 eKr. Tuleb arvestada, et Taaniel arvestas aega vana heebrea kalendri järgi, kus aastas on 360 päeva. Seega on 483 aastat juudi kalendri järgi 483 x 360 = 173880 päeva. Meie kalendrisse ümber arvestades saame arvuks 173880 : 365 = 476 aastat. Kui nüüd sooritada tehe, jõuame Jeesuse ristilöömise aastasse – 446 + 476 = 30 pKr. Ristilöömisele osutab Taanieli järgnev väljend, et pärast 62 aastanädalat «kaotatakse võitu» (s.26), s.t Messias. 

Ingel nimetab Taanielile ka Iisraelile pöördumiseks antud aja: «Seitsekümmend aastanädalat [70 x 7 = 490] on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetami­seks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnita­miseks ja Kõigepühama võidmiseks.» Lähtudes Jeruusalemma taastamiskäsust saame tehteks: – 457 + 490 = 33 pKr. See sobib ingli väljendiga Messia kohta: «Ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri.» Just nõnda juhtus Jeesusega, kes tegutses alates 26 pKr – seega aastanädala lõpus 33 pKr, mil juudid olid hüljanud lõplikult kristluse ja hukanud Stefanose (Ap 7), rajas ülestõusnud Jeesus paganate misjoni, kutsudes Pauluse rahvaste apostliks (Ap 9:1–8 Gl 1:16) ning Peetruse juhtides samale teele (Ap 10). Selle seitsmeaastase tsükli poole peal 30 pKr lõpetas Kristus oma ristisurmaga kõik paganlikud ohverdused alatiseks.^[7]

Ka Taanieli poolt kuulutatud Inimese Poeg, kes saabub taevapilvedel (Tn 7:13j; vrd Sk 14:4,9), peegeldab ühtaegu jumalikku ja inimlikku loomust. Seda nimetust kasutab Jeesus kõige enam enda kohta (üle 80 korra). Ilmutusraamatus samastatakse taevane Jeesus ja Inimese Poeg (Ilm 1:13 14:14). See salapärane Inimese Poeg näeb välispidiselt inimesena, kuid käitub nagu Jumal, kes ilmus edaspidi Jeesuses Kristuses.

Taanieli ettekuulutuste täpsusega seondub ka antud ilmutuse erakordsus. Selle tõi talle Gabriel, üks peaingleid, ja ütles tähendusrikkalt: «Taaniel, nüüd olen ma tulnud sind targaks tegema. Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!» (Tn 9:22j). Sarnase pidulikkusega ilmus Gabriel Jeesuse emale Maarjale ja kuulutas ette: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» Sellele järgnes kuulutus, et Maarja jääb lapseootele Pühast Vaimust ja toob ilmale Jumala Poja (Lk 1:26–37). Jumala ainusündinud Poeg sünnib aga seeläbi, et saabub Jumalast väljuv Sõna – nagu Taanieli kirjelduses (!) – ning saab lihaks Jeesuses Kristuses (Jh 1:1–14). Ingel Gabriel ilmub otsustava sõnumitoojana ainult nendes kohtades Taanieli raamatus ja Luuka evangeeliumis (üldse nimetatakse teda ainult viies kohas Piiblis).

Jeesuse sündimisega lõpevad ettekuulutused Tema kohta, sest Sõna saab lihaks. Veel täpsemalt öeldes: nüüd hakkavad ettekuulutused mõistetavaks saama, nii nagu nende täitumist Jeesuse Kristuse elust aegamisi tähele pannakse. Aidaku Püha Vaim meil edasi taibata ja kinkigu meile veelgi suuremat usku saabuvasse Messiasse.

 

[1] Josh McDowell, Kaalukad tõendid. Tallinn 2006: Logos. Lk 236–275.

[2] Arne Hiob, Piibel usu ja teaduse vahel. Tallinn 2015: Allika. Lk 204–211.

[3] Arne Hiob, Religioon minevikus ja tulevikus. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Tartu 2011: Johannes Esto Ühing. Lk 117–199.

[4] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu 2012: Johannes Esto Ühing. Lk 127–129.

[5] Arne Hiob, Jeesus usu ja teaduse vahel. Tallinn 2017: Allika. Lk 108–124.

[6] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus, lk 122–124; Jeesus usu ja teaduse vahel, lk 109–111.

[7] Arne Hiob, Patmos. Johannese ilmutusraamat ja meie tänapäeval. Tartu 2016: Johannes Esto Kirjastus. Lk 30–31; vrd Piibel usu ja teaduse vahel, lk 235–237.