«Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on sinuga. Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili.»

See tervitus koosneb kolmest osast – ühe osa ütles ingel: «Ole tervitatud, täis armu, Issand on sinuga; õnnistatud oled sa naiste seas». Teise osa ütles Ristija Johannese ema Eliisabet: «Õnnistatud on sinu ihu vili.» Kolmanda osa lisas Kirik juurde, nimelt «Maarja» – sest ingel ei ütelnud: «Ole tervitatud, Maarja», vaid «Ole tervitatud, täis armu.» Nagu allpool selgub, on nime «Maarja» tähendus kooskõlas ingli sõnadega.

Palve esimese osa juures peab silmas pidama, et ennemalt oli suur asi, kui inglid inimestele ilmusid. See, et inimesed inglite suhtes aupaklikust üles näitasid, oli iseäranis kiiduväärt. Aabrahami kiituseks on kirjutatud, et ta võttis ingleid külalislahkelt ja aupaklikult vastu. Selline asi aga, et ingel oleks avaldanud au inimestele, oli selle ajani ennekuulmatu, mil ingel Pühimale Neitsi Maarjale austust avaldades ütles: «Ole tervitatud!» Ennemalt ei avaldanud ingel au inimesele, vaid ikka inimene inglile, sest ingel on inimesest suurem ja seda kolmel moel.

Esimene asi puudutab loomuse väärikust. Põhjus on selles, et ingel on loomult vaimne: «Sa teed oma ingliteks vaimud» (Ps 104:4). Inimene seevastu on loomult kaduv. Aabrahamgi ütles: «Ma räägin oma Issandaga, kuigi olen põrm ja tuhk» (1Ms 18:27). Seega ei olnud sünnis, et vaimne ja hävimatu olend osutaks austust kaduvale – inimesele.

Teine põhjus on selles, et ingel on Jumalale lähemal. Ingel seisab Jumala lähikondlasena Tema ligi: «Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees» (Tn 7:10). Inimene on patu pärast pigem võõras või Jumalast eemaldunu: «Ma pagesin kaugele» (Ps 55:8). Seetõttu on kohane, et inimene avaldab inglile kui jumalariigi ligidal olijale ja selle lähikondlasele austust.

Kolmandaks ületavad inglid inimesi jumaliku armu hiilguse täiuslikkuses, sest inglid saavad osa jumalikust valgusest endast selle ülimas täiuses: «Kas on määra tema väehulkadel? Kellele tema valgus ei tõuse?» (Ii 25:3). Nii ilmuvad inglid inimestele alati koos valgusega. Inimeste juures seevastu, isegi kui nad saavad armu valgusest osa, leiab see aset siiski palju vähemal määral ja teatud hämarusega.

Seetõttu ei olnud seni sobilik inimese vastu austust avaldada, kuni leiti inimsoost keegi, kes neis kolmes asjas ingleid ületab – ja see inimene oli Pühim Neitsi Maarja. Näitamaks, et ta inglitest kolmekordselt üle on, avaldas ingel talle austus, öeldes: «Ole tervitatud!» Pühim Neitsi ületas inglit kõigis neis nimetatud kolmes punktis.

Esiteks armu täiuses, mida on Pühimal Neitsil rohkem kui ühelgi inglil. Sellele viitamiseks osutas ingel talle au, sõnades: «täis armu». Ingel oleks justkui tahtnud ütelda: «Ma avaldan sulle austust, sest sa ületad mind armu täiuses.» Pühima Neitsi kohta öeldakse, et temas oli armu täius kolmel viisil.

Esiteks käib see tema hinge kohta, milles tal oli kogu armu täius. Jumala arm antakse selleks, et teha head ja hoiduda kurjast. Mis neisse kahte puutub, siis Pühim Neitsi valdas armu kõige täiuslikumal kujul, sest ta hoidus pattudest enam kui ükski pühak, kes peale Kristust on elanud. Patt on kas pärispatt, millest ta sai puhtaks juba emaüsas^[i], või surmapatt või andestatav patt – neist viimastest oli ta aga vaba. Nagu on kirjas Ülemlaulus: «Sa oled täiuslikult ilus, mu armas, sul ei ole ühtegi viga» (Ül 4:7). Augustinus ütleb raamatus «Armust ja loomusest»:

«Kui me saaksime kokku kutsuda, peale Pühima Neitsi Maarja, kõik pühad mehed ja naised ja neilt küsida, kas nad on pattu teinud, siis hüüaksid nad kõik justkui ühest suust: kui ütleme, et meis ei ole pattu, siis me petame iseendid ja meis ei ole tõde (1Jh 1:8). Siiski ma ütlen, et Issanda au nimel ma ei pea vajalikuks seada küsimust patu kohta seoses Pühima Neitsiga. Me teame, et Maarjale sai osaks rohkesti armu, et võita igasugune patt Tema kaudu, kelle eostamist ja ilmaletoomist ta vääris ja kes kindlasti oli patust prii.»^[ii]

Kristus ületas Pühimat Neitsit selles osas, et Ta eostati ja sündis pärispatuta. Pühim Neitsi eostati pärispatus, aga ta ei sündinud selles. Maarja tegi kõiki vooruslikke tegusid, teised pühakud aga vaid mõningaid: üks oli alandlik, teine ​​puhas, kolmas ​​armuline. Seetõttu on igaüks neist meile eri vooruste eeskujuks, nii nagu näiteks õnnistatud Nikolaus on halastuse puhul. Pühim Neitsi on aga kõikide vooruste etalon, sest temas leiad sa alandlikkuse mõõdupuu: «Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale» (Lk 1:48); puhtuse mõõdupuu: «Sest ma meest ei tunne» (Lk 1:34); ja üldse kõikide vooruste mõõdupuu nagu on üsna ilmne. Niisiis, Pühimal Neitsil oli armu täius niihästi puhtuses kui ka vooruses.

Teiseks oli ta niivõrd täis armu, et see tulvas tema hinges tagasi kehasse. Pühakute juures on see suur asi, et nad on niivõrd tulvil armu, et see pühitseb nende hinge. Pühimal Neitsil oli aga säärane armu täius, et see voogas tagasi tema kehasse, et temas endas eostus Jumala Poeg. Selle kohta ütleb Hugo de Saint-Victor: «Tema südames lõõmas eriliselt Püha Vaimu armastus, nõnda, et see kandis imelist vilja ka tema kehas, et seal sai sündida Jumal ja inimene.»^[iii] «Seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks» (Lk 1:35).   

Kolmandaks küllastas ta armuga kõiki inimesi. On suur asi, kui mõnel pühakul on nii palju armu, et sellest piisab tema enda päästmiseks; veel suurem on see siis, kui tal on armu paljude inimeste päästmiseks. Suurim on see asi aga siis, kui armu jätkuks kogu maailma inimeste päästmiseks. Aga just nii on Kristusel ja Pühimal Neitsil. Sest ei ole ohtu, milles sa aulise Neitsi poolt ei saaks päästetud. Nagu öeldakse Ülemlaulus: «Tuhat kilpi» – kaitse õnnetuste vastu – «ripub selle küljes» (Ül 4:4). Nõnda sa saad kõikides vooruslikes tegudes tema käest abi. Jeesus Siirak ütleb: «Minus on kogu elu ja vooruse lootus» (Vlg Eccli 24:25).^[iv] Maarja on niisiis täis armu ja ületab armu täiuselt ingleid. Seepärast kutsutakse teda õigusega Maarjaks, mille all mõistetakse seda, kel iseendas on valgus, nagu ütleb Jesaja: «Issand täidab säraga su hinge» (Js 58:11). Maarja nime all mõistetakse veel seda, kes valgustab teisi – kogu maailma. Seetõttu sarnaneb ta päikesele ja kuule.

Teiseks ületas Maarja ingleid oma läheduselt Jumalaga. Sellele osutades lausus ingel: «Issand on sinuga», justkui tahtes ütelda: «Ma avaldan sulle austust, sest sa seisad Jumalale lähemal kui mina, sest Issand on sinuga.» Ingel ütles Maarjale: «Issand», s.t Isa, kelle Poeg on ühtlasi sinu poeg, mida ei ole ühelgi inglil ega loodud olendil olnud: «Seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks» (Lk 1:35). Issanda Jumala Poeg oli Maarja üsas: «Hõiska ja kiida, Siioni elanik, sest Püha on teie keskel suur!» (Js 12:6). Järelikult on Issand Pühima Neitsiga teisiti kui ingliga: sest Maarjaga on ta kui Poeg, ingliga aga kui Issand. Issand Püha Vaim oli temaga nagu templis, nagu öeldakse: «Issanda tempel, Püha Vaimu pühamu»^[v], sest teda eostati Püha Vaimu väel.^[vi] «Püha Vaim tuleb sinu peale» (Lk 1:35). Nii on järelikult Pühim Neitsi Jumalale lähemal kui ingel, sest temaga on Issand-Isa, Issand-Poeg, Issand-Püha Vaim – ühesõnaga kogu Kolmainsus. Sellest ka laulusalm: «Kogu Kolmainsuse ülev trikliinium».^[vii] «Issand on sinuga» on üllaim sõna, mida kellegi kohta saab pruukida. Seega avaldab ingel Pühimale Neitsile põhjusega austust, sest ta on Issanda Ema ja seega ka Emand. Seetõttu sobib ka talle nimi Maarja, mis süüria keeles tähistab «emandat».^[viii]

Kolmandaks ületas ta puhtuse poolest ingleid, sest Pühim Neitsi mitte ainult ei olnud ise puhas, vaid hoolitses ka teiste puhtuse eest. Ta oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puututanud teda. Sama kehtib karistuse kohta. Sest inimestele sai patu tõttu osaks kolm needust.  

Esimene anti naisele – et ta rasestuks rikutuses, kannaks last raskustega ja tooks ta ilmale valuga.^[ix] Sellest oli Pühim Neitsi puutumata, sest ta eostati rikkumatult, ta kandis Lunastajat hingekosutuses ning tõi ta rõõmuga ilmale. Jesaja ütleb: «Kasvav võrsub ning hõiskab rõõmust ja kiitusest» (Js 35:2). Teine needus anti mehele – et ta peaks palehigis oma leiba sööma.^[x] Sellest jäi Pühim Neitsi puutumata, sest nagu ütleb apostel esimeses kirjas korintlastele: neitsid ei pea muretsema maailma asjade pärast, vaid ainuüksi Jumalale kuuluva pärast.^[xi]

Kolmas needus on ühine nii meestele kui naistele, nimelt see, et nad peavad põrmuks saama. Sellestki oli Pühim Neitsi puutumata, sest ta võeti kehaliselt taevasse. Usume ju, et peale surma äratati ta elule ja viidi taevasse: «Tõuse, Issand, oma puhkepaika, Sina ja su pühitsuslaegas» (Ps 132:8).

Järelikult oli ta puutumata kõikidest needustest ja nõndaviisi «õnnistatud naiste seas», sest ta ise üksi purustas needuse, tõi meile õnnistuse ja avas taeva väravad. Seepärast sobib talle nimi Maarja, mida tõlgendatakse kui «mere täht», sest nagu mere täht näitab meremeestele teed sadamasse, nii juhatab ka Maarja kristlased taevase auhiilguse juurde.

«Õnnistatud on sinu ihu vili, Jeesus.» Patune otsib vahel, aga ei suuda leida, õige aga leiab. Õpetussõnades on öeldud: «patuste vara talletatakse õigele» (Õp 13:22). Nii otsis Eeva vilja, aga ei leidnud sealt seda, mida tahtis; Pühim Neitsi aga leidis oma ihu viljas kõik selle, mida Eeva ihkas. Eeva soovis oma viljas leida kolme asja. Esiteks seda, mida saatan valelikult lubas, nimelt et nad saavad Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja. «Sa saad,» ütles valetaja, «Jumala sarnaseks», nagu on kirjutatud esimeses Moosese raamatus (1Ms 3:5). Ta valetas, sest ta on valetaja ja valede isa. Vilja süües ei saanud Eeva Jumala sarnaseks, vaid hoopis erinevaks, sest patustades pöördus ta ära Jumalast, oma päästjast, mille pärast ta ka paradiisist välja aeti. Mida Eeva otsis, leidis aga Pühim Neitsi ühes kõigi kristlastega Maarja oma ihu viljast, sest Kristuse kaudu oleme ühendatud ja sarnaneme Jumalaga. Johannese kirjas öeldakse: «Kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased» (1Jh 3:2).

Teiseks, Eeva ihaldas oma vilja naudingu pärast, sest see tundus hea süüa. Ta aga ei leidnud seda, vaid sedamaid tundis ta end alasti ja teda valdas kartus. Neitsi viljas leiame aga sulniduse ja pääste. Johannese evangeeliumis seisab: «Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu» (Jn 6:54).

Kolmandaks, Eeva vili oli silmale ilus vaadata, kuid Pühima Neitsi vili on palju ilusam veel, sest inglidki tahavad teda vaadata: «Kauneim oled sa inimlastest» (Ps 45:3). Seepärast ongi ta Isa auhiilgus.

Eeva ei suutnud leida oma viljas seda, mida ükski patunegi ei saa leida oma patus. Mida ihaldame, seda leiame aga Neitsi ihu viljas. Jumal on seda vilja õnnistanud ning täitnud kõige armuga nii, et ka meie saame sellest osa: «Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses» (Ef 1:3). Inglid on avaldanud Talle austust: «Õnnistus ja kirkus ja tarkus ja tänu ja au ja vägi ja võim olgu meie Jumalale igavesest ajast igavesti» (Ilm 7:12). Inimesed austavad Teda: «Et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuses!» (Fl 2:11), «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!» (Ps 118:26).

Niisiis nõnda on Neitsi õnnistatud, aga veel rohkem on õnnistatud tema ihu vili.

Märkused ja kommentaarid

Aquino Thomas pidas jutluse «Ingli tervituse» palve kohta 1273. aasta paastu ajal Napolis, aasta enne oma surma. Siinne tekst (Expositio Salutationis Angelicae) on selle jutluse kokkuvõte. Aquino Thomase kanoniseerimisprotsessi tunnistajad on rääkinud, et Ingellik Doktor «jutlustas kinnisilmi, keskendunult ja taeva poole pöördudes» (praedicantem oculis clausis, contemplativis et directis ad coelum) «Ave Maria» palve teemal. Aquino Thomas pidas samal ajal veel jutlusi Meie Isa palve, usutunnistuse ja kümne käsu kohta. Seega täitub tänavuse paastu ajal siinse jutluse pidamisest omamoodi ümmargune tähtpäev (750 aastat).

Mis selle aja jooksul on muutunud? Esiteks muidugi on muutunud juba palve ise. Aquino Thomase ajal tunti «Ingli tervituse» palvest ainult selle esimest osa. Lause «Püha Maarja, Jumala ema, palu meie, patuste, eest nüüd ja meie surma tunnil» lisati palvele juurde alles reformatsiooni koidikul. 1495. aastal ilmus trükis dominikaani Girolamo Savonarola koostatud «Ingli tervituse» palve seletus (Esposizione sopra l'Ave Maria), milles oli palvele lisatud täiendatud lõpp. 1556. aastal lisatakse see Trento kirikukogu katekismusesse ja 1568. aastal muutub palve sellisena katoliiklastele siduvaks. Palve esialgne versioon, nii nagu seda kasutas veel Aquino Thomas, ei olnud võõras ka reformaatoritele. Nt Martin Lutheri 1522. aastal ilmunud palveraamat Betbüchlein sisaldas veel «Ingli tervituse» palvet. Seega võiks Aquino Thomase mõtisklus «Ave Maria» palve teemal pakkuda huvi mitte ainult katoliiklastele.

Teise asjana tasuks välja tuua selle, et Aquino Thomase ajal ei olnud Maarja pärispatuta saamise dogma veel praegusel kujul fikseeritud. Kuigi traditsiooniliselt ei ole Maarja vagaduses ja puhtuses kunagi kaheldud, valitses Thomase kaasajal tõlgendustes küllal suur arvamuste paljusus (ST, III, q 27 a 3). Thomase seisukoht ei erine oluliselt püha Bernard’i või püha Bonaventura omast, kes mõlemad olid suured Maarja-austajad, kuid väitsid, et Maarja eostati tavalisel viisil ning seetõttu oli ta seotud pärispatuga, kuid temas ei olnud mingit isiklikku pattu (peccatum actuale). Thomas kirjutab Summas: «Pühim Neitsi oli seotud pärispatuga, aga ta puhastati enne emaüsast sündimist» (Beata Virgo contraxit quidem originale peccatum, sed ab eo fuit mundita, antequam ex utero nasceretur) (ST, III, q 27 a 2 ad 2). Sama mõtet kordab Thomas siinses jutluses: «Pühim Neitsi eostati pärispatus, aga ta ei sündinud selles» (Beata autem Virgo in originali concepta, sed non nata). See tähendab, et Thomase järgi oli Maarja setud pärispatuga ja patu ajendiga (fomes peccati) n-ö teoreetiliselt (secundum essentiam) ning tema puhastamine oli võrreldav inglite puhastamisega, kelles samuti ei ole kübetki ebapuhtust (in quibus nulla impuritas invenitur). Maarja seos patuga kadus täielikult Kristuse eostamise läbi, mis oli Püha Vaimu töö (ST, III, q 27 a 3 ad 3).

Expositio Salutationis Angelicae on andnud põhjust oletuseks, et Aquino Thomas on enne surma oma Summas väljendatud seisukohti Maarja pärispatuta saamise kohta jõudnud mõnevõrra revideerida. Jutluses kohtab nimelt lauset: «Maarja oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud teda» (Ipsa enim purissima fuit et quantum ad culpam, quia nec originale, nec mortale, nec veniale peccatum incurrit). Selle tekstilõigu interpreteerimisel jooksid Aquino Thomase uurijatel eelmise sajandi alguses suusad päris risti. Ühed väitsid, et Expositio märgib muutust Thomas seisukohtades, teised aga jällegi rõhutasid, et Expositio teksti ei tohi üle tähtsustada, sest rangelt võttes pole isegi kindel, kui täpselt jutluse tekst annab edasi Thomase seisukohti (tegu on ju kokkuvõttega). Teksti on peetud ka mitteautentseks, kuigi kaasajal see kahtlus rohkete käsikirjade valguses enam päevakorral ei ole. Peab mainima, et Thomas on mõtet, et Maarja oli pärispatust puutumatu, väljendanud oma varasemateski töödes. Sententside kommnetaarides (aastal 1253) ta kirjutab: «Pühima Neitsi puhtus on selline, et ta oli nii pärispatust kui isiklikust patust puhas» (et talis fuit puritas Beatae Virginis, quae a peccato originali et actuali immunis fuit) (Sent, d 44, q 1, a 3, ad 3).

Mitmed Aquino Thomase uurijad, on pidanud vajalikuks Thomase mõtet Expositio jutluses pisut «kohendada», et see vastaks rohkem Summas väljendatud seisukohtadele. Nii on asendatud Thomase lause «Maarja oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud teda» lugemiga: «Maarja oli patust täiesti puhas, sest Neitsit ennast surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud.» 1931. aastal üllitas Expositio salutationis angelicae tekstikriitilise väljaande noor itaalia uurija, laatsarist Giovanni Felice Rossi C.M. (1905—1987), kes väitis, et Expositio käsikirjaline pärand selliseks muudetud lugemiks alust ei anna. Rossi käsutuses oli toona 47 käsikirja (tänapäeval on nende arv tõusnud poole suuremaks). Selle vaatamata on Expositio tekst Thomase autoriteetsetes väljaannetes endiselt redigeeritud kujul, sh peale sõda ilmunud teoses Opuscula theologica (Marietti 1954 [1986]:1120).

Siinne tõlge on tehtud Rossi tekstikriitilise väljaande järgi: Rossi, Ioannes Felix. S. THOMAE AQUINATIS Expositio Salutationis Angelicae. Divus Thomas, 1931 (34), lk. 445–79. Kasutatud on ka Spiazzi väljaannet: In salutationem angelicam vulgo «Ave Maria» expositio. S. Thomae Aquinatis Opuscula Theologica, volumen II, De re spirituali. Cura et studio P. Fr. Raymundi M. Spiazzi. Turin, Marietti, 1954 [1986], lk 237–241. Pühakirja tsitaadid on antud eesti piiblitõlke järgi, kui mõtte lahknevus on märgatav, on tõlgitud Vulgata tsitaadi alusel. Vulgata numeratsioon viitab eesti piiblitõlkele.

Sven-Olav Paavel

[i] Vt ST III q 27 a 3 ad 3.

[ii] Augustinus, De natura et gratia, 36, PL 44, 267.

[iii] Hugo de Saint-Victor, De beatae Mariae virginitate, 2, PL 176, 872

[iv] Salm 24:25 puudub protestantlikes piiblitõlgetes, sh ka mõnedes oikumeenilistes katoliiklikes piiblitõlgetes (New Revised Standard Version of the Bible, Catholic Edition), kus on avaldatud 24. peatüki 47 värsist vaid 34.

[v] Templum Domini, sacrarium Spiritus Sancti, salm Templi maarjapäeva (21. november) liturgiast.

[vi] ST, III, q 32.

[vii] Salve, Mater pietatis / et totius Trinitatis / nobile Triclinium – katkend Neitsi Maarja taevassevõtmise hümnist Salve, Mater Salvatoris, mille autoriks peetakse Albertus Magnust. «Trikliinium» viitab siin allegooriliselt kolmeksjaotatud ruumile ja mis mahutab kolme isikut.

[viii] Aquino Thomase etümoloogia pärineb ilmselt Eusebius Hieronymuselt: «Peab teadma, et Maarjat kutsutakse süüria keeles «emandaks» [domina]» (Liber de Nominibus Hebraicis, PL 23, 842).

[ix] «Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma» (1Ms 3:16).

[x] «Oma palge higis pead sa leiba sööma» (1Ms 3:19).

[xi] Virgines solutae sunt a cura huius mundi, et soli Deo vacant – Aquino Thomase parafraas kirjakohale: «Ja vallaline naine või neitsi muretseb Issandale kuuluva pärast, kuidas ta võiks olla püha nii ihu kui vaimu poolest, aga abielunaine muretseb maailma asjade pärast, kuidas ta võiks meeldida mehele» (1Kr 7:34).