Vana Testamendi teoloogiat läbiv teema on Jumala leping Iisraeliga. Lepinguteoloogia kohaselt tahab Jumal oma rahvast Kaananimaal kaitsta. Rahvas peab omakorda elama Issanda määruste kohaselt, muidu ta pagendatakse oma maalt. Rahval on kaks alternatiivi: kuulekus või kuuletumatus, õnnistus või needus (3Ms 26; 5Ms 28–29).
Ometigi ei suutnud lepinguteoloogia alati vastata tegelikus elus ettetulnud olukordadele. Paljudes Vana Testamendi tekstides kerkib teoloogiline probleem, kus Jumala seadusi hoolikalt järgiv inimene satub ahistusse või isegi sureb. Vana Testamendi tekstides arutletakse selle üle, miks peab vaga inimene kannatama. Psalmi 89 kommentaaris räägime vaba Joosija surmast. Hiiobi raamatus räägitakse Jumalat usaldava mehe kannatustest. Psalm 73 on üks neist tekstidest, milles räägitakse jumalatu inimese kordaminekutest ja vaga inimese kannatustest. Kuidas peaks kristlane seda psalmi lugema? Uues Testamendis psalmi otseselt ei tsiteerita. Psalmi keskne sõnum on leitav teksti lõpus: vaga inimese rõõm on võimalus elada koos Jumalaga. See mõte on leitav mitmetes Uue Testamendi tekstides.
Paulus võrdleb Jumala ja kristlase suhet abielus teostuva mehe ja naise üheks saamisega (1Kr 6:12–20): «Öeldakse: «Mulle on kõik lubatud!» – Siiski kõigest ei ole kasu. «Mulle on kõik lubatud!» – Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle! «Toit on kõhu jaoks ja kõht toidu jaoks.» – Siiski Jumal teeb lõpu nii sellele kui tollele. Aga ihu ei ole hooruse jaoks, vaid Issanda jaoks ja Issand ihu jaoks. Ent Jumal on Issanda üles äratanud ja äratab meidki üles oma väe läbi. Kas te ei tea, et teie ihud on Kristuse ihu liikmed? Kas ma võiksin siis võtta Kristuse liikmed ning teha nad hoora liikmeteks? Ei mingil juhul! Või kas te ei tea, et see, kes hoiab hoora poole, on temaga üks ihu? Sest nagu Jumal ütleb: «Need kaks saavad üheks.» Aga kes hoiab Issanda poole, see on temaga üks vaim. Põgenege kõlvatuse eest! Mis tahes patt, mida inimene iganes teeks, on väljaspool tema ihu. Kuid kes hoorab, see patustab iseenese ihu vastu. Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!»
Pauluse sõnad «kes hoiab Issanda poole, see on temaga üks vaim,» on psalmile heaks kommentaariks. Psalm algab kirjutaja kadedu-sest kantud tähelepanekutega jumalatu inimese heast käekäigust. Jumalatu ei hooli Issanda sõnast ega tahtest, vaid mõtleb ainult omakasule. Jumalatu inimese hea käekäik paneb kirjutajat küsima, mis mõtet on elada vaga elu ja taotleda Jumala tahet. Kui ta pääseb Issanda templisse, siis kirgastab Püha Vaim talle asjade tegeliku olemuse (Ps 73:13–17): «Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi; ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul. Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu. Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev, kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.»
Psalmi kirjutaja vabaneb kibestumisest ja leiab oma rõõmu sellest, et ta saab olla Issanda lähedal ning võib elada Tema maailmas (Ps 73:21–26): «Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted, siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees. Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest. Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse. Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal. Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.» Psalmi kirjutaja rõõmustab, et isegi surmaoht ei saa teda lahutada Jumalast. Jumalatute inimestega on lood aga teisiti. Issanda kohtupäeva koites kaovad nende ülbus ja kõrkus (Ps 73:18–20): «Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks. Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega. Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.»
Kristlane rõõmustab, et Kristuses on ta pääsenud Jumala lähedale. Isegi oma surmatunnil saab kristlane olla Jumala süles. Olles ühendatud Kristusega, võidab ta surma ning võib öelda: «Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.» Nagu Paulus eespool ütles, ei pea kristlane Jumala ligiolu kogemiseks tulema templisse, vaid Jumal ise on rajanud templi kristlase südamesse. Paulus ütleb, et Püha Vaim elab kristlase südames ja kinnitab talle, et ta on Jumala laps (Rm 8:13–17,26–27): «Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: «Abba! Isa!» Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse. … Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest.»
Psalmi viimased sõnad selgitavad, milline on kristlase sisemine rahu ja rõõm, kui Püha Vaim kinnitab talle, et ta kuulub Jumalale: «Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015