Psalm algab appikarjega Jumala poole (Ps 74:1–2): «Miks sa, Jumal, oled meid ära heitnud jäädavalt? Miks suitseb su viha su karjamaa lammaste vastu? Mõtle oma kogudusele, mille sa muiste oled enesele asutanud ja oma pärandi jaoks lunastanud, Siioni mäele, kus sina asud!» Kristlane kuuleb siin palvet Kristuse koguduse pärast, mida ähvardavad sisetülid ja eriti eksiõpetajad. Oleme juba vaadelnud, kuidas Uus Testament seostab Kristuse koguduse taevase Siioniga (Gl 4:26; Hb 12:22–24). Seega võib kristlikku kogudust nimetada Siioniks.

Oma lahkumiskõnes Mileetoses ühineb Paulus psalmi sõnadega. Ta palub koguduste karjastel vaadata kristlaste järele ja neid palvetes meenutada, sest eksiõpetajad tulevad julmade huntidena koguduse keskele seda hävitama (Ap 20:18–35): «Kui need tema juurde jõudsid, ütles Paulus neile: «Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasiasse tulin, ma kogu selle aja teie juures olen käitunud, teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja katsumustega, mis mind tabasid juutide salasepitsuste tõttu, kuidas ma ei ole teie eest pidanud salajas midagi teile tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda. Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse. Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma, teadmata, mis mulle seal võib juhtuda peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused. Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi. Ja nüüd, vaata, ma tean, et mitte keegi teist, kelle keskel käies ma olen kuulutanud Jumala riigist, ei saa enam kunagi näha minu palet. Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest! Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist. Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi. Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele. Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast. Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas. Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud. Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik. Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: «Õndsam on anda kui võtta!»»»

Paulus teab, et pärast tema lahkumist pannakse kogudus proovile. Sellest räägib ka psalmi sõnum (Ps 74:3–8): «Tõsta oma sammud nendele igavestele varemetele, vaenlane on kõik rikkunud pühamus! Su vastased möirgasid su kohtumishoones, nad on oma tähised pannud tähisteks. Näis, nagu oleksid nad kirveid kõrgele tõstnud metsarägastikus. Nii lõid nad puruks kiinide ja haamritega kõik selle nikerdused. Nad on su pühamu süüdanud tulega põlema, su nime eluaseme on nad reostanud maani. Nad ütlesid oma südames: «Hävitagem need täielikult!» Nad põletasid maha kõik Jumala kogudusekojad kogu maal.»

Jeesus hoiatas valeõpetajate eest, kes huntide kombel ründavad lambaid, kristlasi (Mt 7:15–20): «Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast!»

Eksiõpetaja tekitab alguses segadust ning kui ta on end koguduses sisse seadnud, hävitab selle elujõu. Esimese apostlite koosoleku mõte oli tõrjuda kogudustes valeõpetajate põhjustatud segadust, mis puudutas Moosese käsuseadust (Ap 15:24): «Et me oleme kuulnud, et mõned, kes meie seast on välja läinud, kuigi meie neid ei ole volitanud, on oma kõnedega teid rahutuks teinud ja teie hin-ged kitsikusse viinud.» Sageli on eksiõpetaja lahkunud samast kogudusest, nagu Paulus oma Mileetoses peetud hüvastijätukõnes hoiatab. Valeõpetaja kasutab kristlikku sõnavara ja vaimulikke mõisteid, kuid juhatab kogudust vales suunas. Sellega valmistab ta teed Antikristusele, kes ükskord eksitab veel paljusid (1Jh 2:18–21): «Lapsed, käes on viimne aeg! Nagu te olete kuulnud, et antikristus tuleb, nii ongi nüüd tulnud palju antikristusi. Sellest me tunneme ära, et käes on viimne aeg. Nad on küll välja läinud meie seast, kuid nad pole olnud meie hulgast. Kui nad oleksid olnud meie hulgast, siis nad oleksid jäänud meie sekka. Kuid nad läksid ära, et teha avalikuks: ükski neist ei olnud meie hulgast. Teil on ju võidmine sellelt, kes on Püha, ja teil kõigil on teadmine! Ma ei kirjutanud teile sellepärast, et te tõde ei tea, vaid et te teate seda ning et ühtegi valet ei tule tõe seest.»

Psalm kirjeldab kristliku koguduse kriisi, kui sellel pole tugevaid õpetajaid (Ps 74:9–11): «Oma tähiseid me ei näe, prohvetit ei ole enam, ja meie seas ei ole kedagi, kes teaks, kui kaua. Kui kaua, oh Jumal, saab tagakiusaja teotada? Kas vaenlane võib sinu nime laimata jäädavalt? Miks sa tõmbad tagasi oma käe, oma parema käe? Tõmba see välja oma põuest, hävita!»

Ometigi ei alistu kristlik kogudus vaenlase ees, vaid palvetab usus, et Jumal päästaks ta pimedusevägede rünnaku eest. Ka psalmis palvetatakse, et Jumal näitaks oma väge, millega Ta ükskord lõi maailma ning takistas kaosejõudude esindaja Leviatani katseid maailma hävitada. Sama väega saab Jumal hävitada pimeduse väed, mis ohustavad kogudust, ning luua kirikusse Jumala sõna tõel rajaneva üksmeele (Ps 74:12–17): «Jumal on muistsest ajast mu kuningas, kes maailmas teostab päästmise. Sina lõhestasid oma võimusega mere kaheks, sina lõid katki lohede pead vete peal. Sina purustasid Leviatani pead, sa andsid need söögiks meresõitjale rahvale. Sina lõhkusid allikad ja jõed, sina tegid voolavad jõed kuivaks. Sinu päralt on päev ja öögi on sinu päralt, sina oled valmistanud valguse ja päikese. Sina oled seadnud kõik ilmamaa rajad, suve ja talve oled sina teinud.»

Psalm lõpeb palvega, milles Jumal meenutab vähemusse jäänud ustavat karja. Seda ümbritsevad vaenlased, aga Jumalal on meelevald nende raev hävitada (Ps 74:18–23): «Mõtle sellele! Vaenlane teotab Issandat ja jõle rahvas laimab su nime. Ära anna oma tuvikese hinge kiskjate kätte, ära unusta oma viletsate elu jäädavalt! Vaata oma lepingule! Sest pimedad maanurgad on täis vägivalda. Ära lase rõhutuid tulla häbiga tagasi, viletsad ja vaesed kiitku sinu nime! Tõuse, Jumal, seleta oma riiuasi, mõtle teotamisele, mis kogu päeva tuleb jõledalt mehelt! Ära unusta oma vastaste kisa, nende möll, kes sulle vastu hakkavad, kohub suuremaks alatasa!»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015