Pärast eelmise psalmi hirmutavat perspektiivi on hea lugeda Psalmi 75, milles Kristust kirjeldatakse Issandana, kellel on kogu meelevald taevas ja maa peal (Ps 75:3–4): «Kui ma määran paraja aja, siis ma mõistan kohut õiglaselt. Ilmamaa vabiseb ja kõik selle elanikud, aga mina olen selle sambad pannud paigale.»

Ateena Areopaagil peetud kõnes kuulutas Paulus, et Jeesus Kristus tuleb kord Issandana, et mõista kohut kõikide inimeste üle. Selle kohtu toimumise päev on juba ammu kindlaks määratud (Ap 17:31): «Sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist.»

Paulus jutlustas Areopaagil samamoodi nagu Peetrus, kes Korneeliuse juures peetud kõnes kuulutas Jeesusest kui lõpuaja kohtunikust (Ap 10:37–43): «Te teate seda, mis on sündinud algul Galileas ja siis kogu Juudamaal pärast ristimist, mida kuulutas Johannes – kuidas Jeesus Naatsaretist, keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga. Ja meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas. Nemad aga hukkasid tema, riputades ta ristipuu külge. Sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud ja lasknud tal saada avalikuks; mitte kogu rahvale, vaid Jumala poolt ette märgitud tunnistajaile, meile, kes me oleme temaga koos söönud ja joonud pärast seda, kui ta oli üles tõusnud surnuist. Ja tema on käskinud meid rahvale kuulutada ja tunnistada, et tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja. Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes temasse usub, saab tema nime läbi pattude andeksandmise.»

Psalmis tuletatakse kristlastele meelde, mis saab viimaks neist, kes alistuvad Antikristusele teed valmistavatele eksiõpetajatele. Psalmi järgi joodab Jumal neile oma vihakarikat (Ps 75:8–9): «Vaid Jumal on, kes mõistab kohut; ta alandab ühte ja ülendab teist. Sest Issanda käes on karikas ja see vahutab veinist; see on täis tembitud jooki. Ja tema kallab sealt seest; isegi selle pära peavad kõik õelad maa peal ära jooma viimse tilgani.»

Ilmutusraamatus käivitab Jumala Poeg lõpuajad, avades rullraamatu pitserid (Ilm 5). Sündmused hakkavad hargnema ja kurjus saab maailmas üha enam võimu. Jumal otsekui sunnib kurjust peidupaigast väljuma, et seda lõplikult alistada. Viimaks saabub Antikristuse ilmumise hetk. Siis algab Jumala kohus. Igaüks, kes on võtnud endale Antikristuse märgi, peab nüüd psalmi sõnade kohaselt jooma Jumala viha karikast (Ilm 14:9–12): «Veel kolmas ingel järgnes neile, hüüdes suure häälega: «Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ning võtab tema märgi oma otsaette või oma käe peale, siis ta saab juua Jumala raevu viina, mis lahjendamata on valatud tema vihakarikasse, ning teda piinatakse tules ja väävlis pühade inglite ees ja Talle ees. Ja nende piinasuits tõuseb üles igavesest ajast igavesti; ja neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju, ei ole hingamist päeval ega ööl, ei ühelgi, kes võtab endale ta nime märgi. Siin olgu kannatlikkust pühadel, kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!»»

Taolisi tekste lugedes on kristlasel hea pidada meeles Jeesuse õpetust põrgust. See on koht, mille tuli ei kustu ja uss ei sure. Kuna ussid surevad tules, siis on tegemist kujundlike väljenditega. Selle eesmärk on tuletada meelde seda valu, mis saab osaks Jumala armastuse hüljanud ja Temaga osaduse lõplikult hüljanud inimesele. Põrgu ei ole piinapaik, vaid lõplik lahusolek Jumalast. Põrgusse mineja mõistab, et ta sai elu sellepärast, et Jumal on Looja. Lisaks hakkab ta mõistma, et peab olema Jumalast igaveseks lahus.

Kui Jumal õiglaselt kohut mõistab, siis ei saa jumalatu inimene selle eest põgeneda. Ta ei leia enda kõrvalt ühtegi inimest, kes teda päästaks (Ps 75:5–7): «Ma ütlen hooplejaile: Ärge hoobelge! Ja õelatele: Ärge tõstke sarve üles! Ärge tõstke oma sarve kõrgele, ärge rääkige kangekaelselt, jultunult! Sest ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist.»

Kristlane võib rõõmustada, et Issand Jeesus Kristusel on meelevald kohut mõista. Jeesus on armastanud enda omi ja läinud nende eest ristisurma. Viimset kohtupäeva oodates ei ole kristlasel midagi karta (Ps 75:10–11): «Aga mina kuulutan igavesti, ma mängin Jaakobi Jumalale. Ja ma raiun maha kõik õelate sarved, aga õigete sarved tõusevad kõrgele.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015