Maarja Kaplinski tõlge ladinakeelsest originaalist, publitseeritud: Arthur Motzki. Livonica aus den Suplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 – 1366 Mai 9). – Mitteilungen aus dem livländischen Geschichte. Hrsg. von der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga. Bd. XXI, Riga, 1911–1928. 

Riia peapiiskop Vromolduse kiri paavst Innocentius VI-ndale, 30. jaanuaril 1354

(Erakorraline indulgents). Teie alandlik jutlustaja Vromoldus (Frommhold), Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, olles ise nii kirjade kaudu kui suusõnal meie vennalt, Tarbatu piiskopilt isand Johanneselt teadust saanud, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide [sic] piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi, nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28. päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit, ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks. Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani. Tarbatu piiskop saatis otsekohe lossi nimetatud kaplani ja koos temaga kaks venda jutlustajavendade ordust, nimelt Tarbatu kloostri priori koos kaaslasega, et toimunud salapäraste sündmuste tõepärasust kindlaks teha, ja ka kogu lossirahvas kutsuti nende ette varasemaid tunnistusi kinnitama. Mõlemad mehed on küpsuse ja diskreetsuse poolest tuntud. Oktoobrikuu neljandal päeval nägi lossiisand ja kõik teised valvelolijad nelja välgusähvatust, ja sama kuu kaheksandal päeval nägid tunnistajad kõike sedasama, mida juba varem oli kirjeldatud, kusjuures kabeli uksed olid suletud.

Seepärast on nii Saksamaalt kui Eestist ja mitmelt poolt mujaltki juba inimesi kohale tulnud, ning mõned, kes jumalakartuse vaimus selle tee ette võtsid, on nägemise või kuulmise tagasi saanud, ja mõned ka rasketest haigustest paranenud. Seetõttu on kaupmehed, kes neid paiku tihti külastavad, Riia kiriku kabelisse risti üles pannud, seejärel viidi ta kogudusekirikusse palveränduritele vagaks kummardamiseks ja edasi toomkirikusse, ja lõpuks on pealinna neljateistkümnes kirikus inimesed Jumala auhiilguse arvutute imetegude ees aukartuses värisenud. Seepärast palub seesama piiskop alandlikult, et lubataks sellele kristlaste asupaiga äärealale kabel rajada, ning ka ruteenide näol palveränduritele rõõmuga lisa leida, ja kui nad on tõeliselt  pattu kahetsenud ja pihil käinud, siis Ülestõusmispühade ja Ülipüha Neitsi Maarja austamise pühade ajal ning Püha Risti leidmise ja Ristiülendamise pühadel, nõnda nagu Teie Pühadus selleks inspiratsiooni leiab, neilesamadele patukahetsejatele määratud karistusi lahkesti leevendada.

Sündigu nõnda aasta ja 11 päeva pärast. G.

Et quod transeat sine alia lectione (?)

Avignonis, [paavst Innocentius VI pontifikaadi] teise aasta veebruari III kalendidel. 

+ + +

Paavst Innocentius VI vastus seoses Vastseliina imega (Maarja Kaplinski tõlge)

Kõigile Kristuse ustavatele, kes käesolevat läkitust loevad, tervist jne. Isa auhiilguse sära innustusel, mis valgustab maailma sõnulseletamatu kirkusega, on vagad inimesed, kes loodavad kõigeväelise Jumala äraarvamata halastusele, häält tõstnud, et taotleda erilist vastutulekut, usus, et lisaks nende vagadusele ja alandlikkusele pühakute palved ja teened abiks on. Niisiis, soovides, et Tarbatu piiskopkonnas, selle äärealal, otse vastu piiri uskmatute ruteenidega (!) asuv Vrouwenborchi [Frauenburgi, Vastseliina – tõlk.] kindlus, kus, nagu me teada oleme saanud, meie Lunastaja ja Issand Jeesus Kristus oma aurikka kujutise kaudu ristil, mis sellessinases kabelis öeldakse olevat altari kohal seisnud, viimasel ajal on lasknud sündida mitmeid ja erisuguseid imetegusid, ja kuhu suured Kristuse ustavate hulgad eri ilmakaartest on kokku kogunenud ning needsamad ustavad vagal meelel külastavad kabelit, kus on nähtud mitmeid imetegusid sündimas, olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.

Avignonis, teise aasta veebruari III kalendidel

Avaldatud esmalt blogis katoliiklased.ee (vt siit ja siit).

Siis kuningas vastab: «…seda olete teinud minule.» (Matteuse evangeelium).

Eestis kehtib eraldus- ehk apartheidirežiim. Kirik vaikib. (Ma ei mõtle kiriku all üht konkreetset organisatsiooni-konfessiooni, vaid pean silmas kirikuid üldiselt.) Vähemalt avalikult ei ole midagi öeldud selle kohta, et üks osa meie kaasinimestest on ilma veenva ratsionaalse põhjenduseta avalikkusest eraldatud ja mitmetest õigustest ilma jäetud.

Sirvisin hiljuti Ian Kershaw’ teost «Hitler», kus kirjeldatakse muuhulgas natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ette võetud samme juutide vastu:

«Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. … Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid… Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, «saksa» koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad «aarialased». Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma «aarialaste» üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi… Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit…»

Kuid asi ei piirdu sellega, et sajad tuhanded Eesti inimesed ei saa enam kohvikusse, jõusaali, teatrisse, kontserdile või muuseumi. Inimesi lastakse töölt lahti, kui nad ei lase endasse süstida preparaate, mille ohutusuuringud ei ole lõpetatud ja mis ei paku alati viiruse vastu kaitset.

Mittevaktsineerituid häbimärgistatakse ja solvatakse, nad on lausa riiklikul tasemel kuulutatud pandeemias süüdlasteks (terviseminister Tanel Kiik: oleme tõsises tervisekriisis seetõttu, et 30 protsenti inimestest ei ole vaktsineeritud). Riiklik näpuga näitamine ühele inimrühmale julgustab «õigeid» nende suhtes oma halvakspanu ja nördimust üles näitama.

Riigivõim on kehtestanud apartheidi ja pannud selle täideviimise ettevõtjatele. Nii mõnigi söögikoht on uksed sulgenud, et mitte osaleda inimeste põhiseadusvastases diskrimineerimises. Üks kohvikupidaja, kes keeldus kindlameelselt valitsuse kuritegelikku korraldust täitmast, sai tunda riigivõimu täit jõudu. Talle määrati ülekohtuseid karistusi ja kohustusi, tema sõpra peksti kumminuiaga. Pärast seda läks jõuvõtteid armastav politseijuht Elmar Vaher televisiooni ja rääkis, et kohvikupidaja kiusas riiki.

Ühiskonnas võtab maad hirm. Üha rohkem võib kuulda, et inimesed ei taha vaktsineerimise või absurdsete piirangute teemal avalikult sõna võtta, et mitte tööst või mingitest toetustest ilma jääda. Paljud arstid ei julge avalikult öelda välja oma professionaalset arvamust vaktsiinide ja vaktsineerimise kohta. Nad annavad vaid eraviisiliselt oma patsientidele nõu, mis erineb tunduvalt valitsuse propagandast.

Kardetakse ka kogudustes. Jah, hirm on tunginud kirikusse. Vaktsineerimata töötegijad kardavad oma töö pärast. Kuulsin inetust vahejuhtumist, kus vaktsineerimata inimesele öeldi koguduse keskel väga halvasti. 

Kirik on olnud üsna aktiivne sõna võtma kliima ja looduskeskkonna teemadel. Samuti on sõna võetud pagulaste kaitseks. Need on tänase Euroopa põhivoolu suured ideoloogilised teemad. Turvaline on üldise vooluga kaasa ujuda ja öelda või teha midagi niisugust, mis pälvib nomenklatuuri heakskiitu.

Nüüd aga, kui tuleks olla Kristuse «prohvetlik hääl» ja astuda välja rõhutute kaitseks ning õigluse eest, vaikitakse. Ja samal ajal ollakse kirikus vähemalt kuulnud sellest, et vaktsiinid on põhjustanud ootamatuid surmasid. Lõppude lõpuks kirik matab inimesi ja suhtleb omastega. Isegi see ei pane sõna võtma.

Küllap kardetakse. Jumalateenistusele saab ju ilma koroonapassita – kui hakata liiga julgelt sõna võtma, võib valitsus otsustada, et kirikutes võib pidada ainult «kontrollitud üritusi», s.t pühakojas tohivad palvetada ainult koroonapassi omanikud. Kirikut saab kiusata muulgi moel.

Jätkan Ian Kershaw’ tsiteerimist:

«See ei leidnud nüüd enam mingisugust vastuseisu. Igasugune opositsioon oleks saanud tulla vaid nende poolt, kelle käes olid võimuhoovad. Tavalised inimesed, kes väljendasid toimunu üle küll viha, kurbust ja häbi, olid võimetud. Need, kes oleksid võinud neid tundeid häälekamalt väljendada, nagu näiteks kirikujuhid, keda pühakiri käskis «armastada oma naabrit nagu iseennast», olid vait. Ei protestantlik ega katoliiklik kirik ei avaldanud ametlikku protesti ega toetanud neid julgeid pastoreid ja preestreid, kes sõna võtsid. … Relvajõudude juhtkond, kelle hulgas mõned pidasid toimunut küll «ebakultuurseks ja häbiväärseks», ei tõstnud avalikult protesti.»

Oma põhikirjast tulenevalt peab Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kaasa aitama sellele, et ühiskonnas edeneks õiglus ja rahu. Kiriku eesmärk on mõistagi inimeste juhtimine päästele, ent ta ei saa mööda vaadata sellest, kui ühiskonnas leiab aset ülekohus, mis ohustab kõlblust, õiglust ja rahu.

Praegune apartheid ning mittevaktsineeritute riiklik ja ühiskondlik kiusamine on ülekohus par excellence. See ohustab kõlblust, ärgitades inimesi väärkohtlema oma ligimest. See ohustab õiglust, tehes diskrimineerimisest riikliku poliitika. See ohustab rahu, sest ebaõiglus viib vältimatult tõsiste konfliktideni.

Niisiis peaks ka EELK (mille puhul armastatakse rõhutada, et tegemist on Eesti suurima kodanikuühendusega) seisma vankumatult selle eest, et valitsus / riigivõim lõpetaks otsekohe sügavalt ebaõiglase ja viirusega võitlemise seisukohalt täiesti ebaefektiivse apartheidi. Me liigume iga päevaga kogu ühiskonda haarava konflikti suunas. Kristlastena ei tohi me vaikida ega ülekohut heaks kiita.

 

Tsitaat EELK põhikirjast:

Paragrahv 3. EELK eesmärk

EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele. EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.

Prof. dr. Arne Hiobi ettekanne Oleviste kogudusekoolis 28.11.2021.

Piibellikke ettekuulutusi Jeesuse kohta on loendatud umbes 50–100.[1] Ettekuulutustega on aga nii, et neid saabki tuvastada alles toimumisel. Enamasti kujutavad nad endast väikeseid viiteid, mis puudutavad üksikasju oodatava Messia saatuses ega ole algul üldse läbinähtavad. Selliseid ettekuulutusi leidub Piiblis rohkesti.[2]

Jumal ootab, et me ettekuulutusi uuriksime ja tarkuses kasvaksime, sest lõpuajal mõistmine suureneb (Tn 12:4). Seepärast ütleb ka Jeesus, et pandaks tähele ja mõeldaks järele, mida Ta on ette kuulutanud (Mt 24:15), püüdes ära mõistatada sümboolseid viiteid (Ilm 13:18) ning tõotab õndsust tõsistele püüdlikele (Ilm 1:3).

Sama kehtib Jeesuse sünni ettekuulutuste puhul: neid sai Vanast Testamendist avastada alles tagantjärgi, s.t siis, kui Ta oli sündinud ja erakordsete sündmustega tuntuks saanud. Teisisõnu avanevad ettekuulutatud piiblikohad meile tuntud sündmustest lähtudes. Heitkem Jeesusega teadaolevat meenutades pilk Piiblisse.

1. Paganlikud ettekuulutused Jeesuse kohta

Piiblisse pilku heites võime kõigepealt täheldada, et Jeesuse sündimist, tegutsemist ja saatust eristatakse selgelt müütidest antiiksete jumalate kohta, milles jutustatakse ebaajaloolisi lugusid. Apostlid on algusest peale olnud pealtnägijateks (Jh 15:26j Ap 1:21j). «Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me ole­me  tema suurust näinud oma silmaga,» kirjutab Peetrus (2Pt 1:16). Sarnaselt tunnistab Johannes: «Mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud» (1Jh 1:1jj). Seepärast soovitab ka Paulus hoiduda mütoloogiatest (1Tm 1:4) ja inimestest, kes «pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole» (2Tm 4:4), «öeldes et ülestõusmine on juba toimunud» (2Tm 2:18) jne. Piibellik ilmutus on ajalooline, pealtnägijate poolt tunnistatud, erinevalt müütidest.

Edasi võib täheldada, et juba varakult vastandasid kirikuisad (Justinus, Origenes, Hieronymos, Aleksandria Kyrillos jt) Jeesuse neitsistsündi ja ülestõusmist analoogsete antiiksete müütidega, kus kõneldi mitmesuguste jumaluste (Osiris, Marduk, Tammus ehk Adonis, Attis, Dionysos, Mithra jt) surmast ja üles­tõusmisest ning mõningate kuulsate inimeste neitsistsünnist. Nende lugude ebaajaloolisusele osutab juba see, et sõnum Jeesuse imelisest sünnist ja ülestõusmisest kõlas antiikmaailmas usutamatuna.

Antiiksed legendid ei ole võrreldavad Jeesuse üleloomuliku sündimise ja ülestõusmisega, sest (1) sealsed «jumalad» olid väljamõeldud kujud mütoloogilises maailmas, Jeesus aga tegutses tõelise inimesena reaalses maailmas; (2) antiiksetes müütides pole eeldatud tõelises mõttes inkarnatsiooni, sest «jumalad» surid ja ärkasid ellu jumalatena, ühendamata ennast inimesega, rääkimata kannatamisest inimese heaks (sama kehtib Višnu kehastumiste kohta hinduismis, kus hüljatakse illusoorsena maine maailm), kuid Jeesus kannatas, suri ning äratati üles inimesena, kelles Jumal oli tõeliselt inkarneerunud;[3] (3) paganlikud «jumalad» võivad astuda füüsilisse sugulisse vahekorda ja isegi abielu rikkudes (nii olevat sündinud Egiptuse vaaraod, Aleksander Suur, Platon jt), mis ei kehti Jeesuse puhul.

Jeesust ei esine mütoloogilise pooljumalusena. Ta sünnib Püha Vaimu pneumaatilise puudutuse läbi elavast Jumalast Loojast, kes kõnetab Jeesuse ema ingli kaudu personaalselt ja leiab neitsi Maarja nõusoleku. Jumala «abielurikkumine» Maarjaga pole kujuteldav mitte ainult moraalselt, vaid ka ontoloogiliselt: Jumal on Vaim (Jh 4:24). Jeesus aga ei ole mingi kujutletud pooljumal, vaid reaalselt Jumal ja täielikult inimene.[4]

Paganlikke jutustusi võib aga tõlgendada mütoloogilise eelaimdusena selle kohta, mis Iisraelis teostub ajaloolisel kujul. Jumala märguandeid looduse ja südametunnistuse kaudu tuntakse küll moonutatult, kuid siiski aimamisi rahvaste maailmas (Ps 19:2–5 Kg 3:11 Rm 1:19jj 2:13jj 3:29). Jumal on paganlikke religioone ja nende jumalakujusid – hoolimata printsipiaalset kriitikast – ajutiselt teataval määral isegi aktsepteerinud (Ap 14:16jj 17:27jj), et inimesi ette valmistada tõelise jumalakuju Jeesuse Kristuse ilmumiseks, mõistmiseks ja vastuvõtmiseks. «Tema on nähtamatu Jumala kuju (kr ikoon), kogu loodu esmasündinu» (Kl 1:15; vrd Hb 1:1jj). «Temas elab kogu jumalik täius ihulikult» (Kl 2:9).

Sarnaselt leidub ka anonüümseid ettekuulutusi Kristuse kohta väljaspool Piiblit, mis kajastuvad üleloomulikku sündimist väljendavates müütides. Pole põhjust öelda, et need on tagantjärele Jeesusega seostatud, sest ettekuulutusi saabki lõplikult taibata üksnes pärast nende toimumist. Inimkond on aimanud oma võimalusi – ja tulevikku, mida Jumal ette valmistab – intuitiivselt läbi aegade. Piiblis asendub müütiline mõistmine ajaloolisega, ehkki kujundlikes väljendustes leidub vahel müütilise kõneviisi rudimente.

2. Messias sünnib ilma maise isata ainult naisest

See ettekuulutus peitub juba Jumala sõnades maole Eedeni aias: «Ma tõstan viha­vaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea» (1Ms 3:15). Et naisel ei ole seemet, vaid ainult mehel, siis viitab «naise seeme» mehe puudumisele. Enne Jeesust jäi see ettekuulutus täielikuks saladuseks. Selle ettekuulutuse vorm tundub olevat müütiline, sest madu kõneleb inimese viisil. Aga kui me meenutame, et Piiblis ka puud ja jõed plaksutavad käsi ning mäed hõiskavad (Js 55:12 Ps 98:8), siis võime aru saada piltlikust kõneviisist. Küllap väljendus madu pigem intuitiivselt, esindades saatanat, kelle tegevus on mõjutanud kaudselt kogu loodut, mis Pauluse sõnul ootab vabanemist (Rm 8:19jj).

See ettekuulutus hakkas avanema pärast Jeesuse ülestõusmist, kui hakati mõistma Tema taevast päritolu. Evangeeliumidest on näha, et jüngrid ei taibanud paljusid asju, mida meil on lihtne aru saada, sest hilisemate kogemuste põhjal on asjad selgunud. Esialgu aga oli kõik varjatud. Kes oleks uskunud Jeesuse neitsistsündi? See sai teemaks tulla alles pärast ülestõusmist.[5] Joosep uskus alles ingli selgitusel (Mt 1:19jj) ja kuigi teda peeti üldiselt Jeesuse isaks (Lk 3:23 4:22 Jh 1:45 6:42), nimetasid kohalikud Jeesust ka Maarja pojaks, millist väljendit kasutati tundmatu isa korral (Mk 6:3 Jh 8:41j). Kas meie usuksime, kui keegi noor naine ütleks, et ta on lapseootele jäänud Pühast Vaimust? Mõistagi mitte. Seepärast ei saanud ka Jeesuse neitsistsünni pärimus kõlada usutavalt enne Tema ülestõusmist. Alles aegamisi hakkasid jüngrid taevariigi saladusi mõistma ka Jeesuse sündimise puhul.

Samal ajal kõneldakse Uues Testamendis üksmeelselt Jeesuse taevalikust päritolust ning leidub ka viiteid neitsistsünnile. Mitte kusagil Jeesuse kõnedes Isast ei kerki vihjet Joosepile, vaid mõeldud on ikka ainult taevast Isa. Ka Johannes, Paulus ega keegi teine väida ega eelda iial, et Joosep olnuks Tema isa, vaid üksnes taevane Isa.

Paulus keskendub oma kirjades aktuaalsetele küsimustele ega jutusta midagi Jeesuse maisest elust. Et aga apostel kohtus Jeruusalemmas Jeesusele lähedaste isikutega (Gl 1:18j 2:1–9), siis võib arvata, et ta kuulis midagi ka Jeesuse sündimise kohta. Jeesuse sünnile viidates ei maini ta sigitajat meest, vaid üksnes naist: «Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest» (Gl 4:4). Seda väljendit «sündis naisest» on mõistetud Eedeni ajas antud ettekuulutuse täitumisena, et «naise seeme» purustab mao (ehk kuradi) pea (1Ms 3:15). See on ainus selline väljend Piiblis, sest naisel pole ju seemet, vaid mehel. Naise seemnest saab rääkida ülekantud tähenduses, siis kui mees välja jäetakse.

Maarja on «mao pea» purustaja: tema Poja läbi Jumal «mõistis patu inimeses surma» – patu, mille algatas madu. Neitsistsünnile viitab ka Jeesuse erinev päritolu teistest inimestest: Jumal läkitas ta ainult «patuse liha sarnasuses» (Rm 8:3). Säilis ka erinevus Jeesuse ja Aadama järglaste vahel: «Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevane» (1Kr 15:47; vrd 8:6). Taevane Jeesus on «Jumala kuju», kes loobus enese olust, sai «inimese sarnaseks», leiti üksnes «välimuselt inimesena» ning viimaks ülendati «üle iga nime» taevas (Fl 2:6–11). Jeesus on «kogu loodu esmasündinu,  sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu.» Jeesus ise on «enne kõike ja kõik püsib koos temas» (Kl 1:15jj; vrd Hb 1:2j). Kas võinuks taevalik jumalinimene üldse sündida teisiti kui imelisil üleloomulikul viisil, lahkuminevalt teistest inimestest?

Ainult naisliin kerkib ka Johannesel – seal, kus Jeesus ütleb oma emale: «Naine!» Ta ei nimeta Maarjat kunagi nimepidi. «Mis on sul minuga asja, naine?» ütleb Jeesus Kaana pulmas (Jh 2:4) «Naine, vaata, see on su poeg!» lausub Ta ristil (Jh 19:26). On küsitud, miks Jeesus kordagi ei vihjanud oma kõnedes neitsistsünnile, mis ei saanud ju olla tähtsusetu? Kuid Ta tegi ju seda, kui Ta rääkis «minu Isast» kui ainult taevasest Isast, kus ei kerkinud hämaraltki Joosepi kuju. «Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen» (Jh 5:29). Ta mainis ka oma taevast päritolu: «Enne kui Aabraham sündis, olen mina» (Jh 8:58).

Jeesus on Jumala ainusündinud Poeg, sest Temas on lihaks saanud Jumala Sõna ehk Logos, kes kuulub igavesti kokku Jumalaga (Jh 1:1jj,14). Väljendi «ainusündinu» (monogenes) kasutamine (Jh 1:14,18 3:16,18 1Jh 4:9) osutab, et Jeesus sündis Johannes arvates teistest erinevalt. Teised kõik sünnivad Jumala lasteks (kreeka tekstis «poegadeks»), kui Vaim neid adopteerib (Jh 3:3jj), Jeesus aga on Poeg algusest peale. Kristlased sünnivad Vaimu läbi uueks vaimselt, sisemiselt (Jh 3:6), Kristus aga on sündinud Jumalast vaimselt ja kehaliselt. Juba sündimise poolest erineb Ainusündinu teistest: Sõna «sai lihaks» (Jh 1:14).

Vihjet neitsistsünnile on nähtud väites, et Jumala lapsed on need, kes usuvad Jeesuse nimesse, «kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast» (Jh 1:13). Pole aga selge, kas «kes» peab silmas Jeesust või Jumala lapsi: esimesel juhul see osutab, teisel ei osuta neitsistsünnile. Mitmuslik vorm «Ta ei ole sündinud «veredest» (ex aimatōn)» võib viidata kahe vanema puudumisele (kelle vered ei segunenud). Et Jeesus ei sündinud «lihast», viitab vanemate ühisosale (mees ja naine on üks liha). Et Ta ei sündinud mehe «tahtest» (või ihast), välistab isa. Kolm korda kinnitatakse Jeesuse kohta, et Ta «ei pärine» kahe inimese veredest, mõlema vanema liitumisest ega üldse mehest.

Johannese ilmutusraamatu taevane Naine, kes tõi «poisslapse» ilmale, võib ka viidata Maarjale ja Jeesuse neitsistsünnile. Seal püüdis Teda hävitada – analoogselt kannast salvamisega – suur lohe, «see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad» (Ilm 12:1–9). Kuid lohe pea on Jeesuse sündimisega purustatud, saatan taevast alla heidetud ja visatakse lõpuks tulejärve (Ilm 20:10).

3. Messias on jumalinimliku loomusega ja pärineb igavikust

Sellise tõotuse sai juba Mooses: «Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama! … Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin» (5Ms 18:15,18). Et Jumal ütleb esmalt «minu sarnase», siis tähendab see jumalikku loomust. Messias evib aga ka inimlikku loomust, «niisuguse nagu sina», ütleb Jumal Moosesele (5Ms 18:15–18; vrd Ap 3:22j 7:37).

Selles ettekuulutuses sisaldub viide hilisemale kiriklikule õpetusele Kristuse kahest loomusest, mis kinnitati lõplikult Chalkedoni kirikukogul (451. a), kuid on olemas ka Uues Testamendis. Üheltpoolt on Jeesus inimene (Jh 8:40 Ap 2:22 1Tm 2:5), teisalt aga nimetatakse teda Jumalaks (Jh 20:28 Rm 9:5 Tt 2:13 2Pt 1:1 1Jh 5:20). «Mina ja Isa oleme üks» (Jh 10:30). «Kes on näinud mind, see on näinud Isa», kinnitab ta ise. Isa ja Poja ühtsus seisneb täiuslikus omavahelises suhtes: «Mina olen Isas ja Isa on minus» (Jh 14:9jj). Jumal Isa on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal, elavate Jumal (Mt 22:32 Mk 12:26 Lk 20:37).

Suuri sarnasusi on Jeesusel Moosesega teisigi: mõlemad on tuntud võimsate imetegude poolest, mis viitasid Jumalale ning mistõttu mõlemaid kardeti. Nii nagu Moosese palge hiilgus põhjustas hirmu inimestes, mainitakse kartust, mida tekitasid Jeesuse rohked imeteod: imeline kalasaak (Lk 5:8j), halvatu tervendamine (Lk 5:26), «leegioni» väljaajamine (Mk 5:15 Lk 8:35jj), tuule vaigistamine (Mk 4:41 Lk 8:25), veepeal kõndimine (Mt 14:26,30 Jh 6:19), Naini noormehe ülesäratamine (Lk 7:16), kirgastamine kõrgel mäel (Mk 9:6), tühi haud ja ülestõusmine (Mk 16:8 Lk 24:5,37). «Keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal,» ütles Nikodeemos (Jh 3:2).

Jumalik ja inimlik kerkivad viiteliselt ka psalmides, kus kuulutatakse kuningas Taaveti järglase jumalikkust: Jumala igavene «täna» on Messia lähtekohaks (Ps 2:7jj). Ilmneb isegi Kolmainsus, kus Isa kõnetab Poega: «Issand ütles minu Issandale», ühisel vaimsel (Püha Vaimu) aluspinnal. «Sina oled preester igavesti» (Ps 110:1,4). Prohvet Naatani sõnumis kerkib aga Taaveti poja inimlikkus, kelle Jumal omaks tunnistab: «Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks.» Mainitakse koguni Messia inimlikku nuhtlemist, mis ei võta temalt ära Jumala heldust: Taaveti järglase kuningriik on «kinnitatud igaveseks» (2Sm 7:14jj; vrd 1Aj 17:13jj, 24j Ps 89:30jj 132:11j). Messia tulemisele ja Jeesuse pärinemisele Taaveti suguvõsast viidatakse paljudes kohtades (Rm 1:3 2Tm 2:8 jne).

Messias pärineb igavikust ning on nagu Jumal ja ingel (Kl 1:17 Jh 1:1jj 17:5,24 Ilm 1:1j,17 2:8 8:58 22:13). Prohvet Miika läbi kuulutab Jumal Messia sünnikoha: «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitse­jaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päe­vist, igi­aegadest» (Mi 5:1). Jeesust kutsutakse Naatsaretlaseks elukoha järgi, ent pole ühtki pärimust, mis nimetaks Naatsaretti Tema sünnikohaks või vaidlustaks Tema sünnipaigana Petlemma. Messia pärinemisele igavikust osutab ka prohvet Sakarja: «Taaveti sugu on nagu Jumal, nagu Issanda ingel nende ees» (Sk 12:8). Uues Testamendis täpsustatakse, et Jeesus on ülem kui kõik inglid, olles Jumala «kirkuse kiirgus» ja «olemuse kuju» (Hb 1), kes on osalenud juba Jumala loomistöös.

Mil viisil saab Jeesuse jumalikkusega seoses rääkida Tema inkarnatsiooni-eelsest tegevusest? Seda on küsitud seoses «Issanda (Jahve) ingliga», kes samastatakse otsesõnu Jumalaga, nii et Jumalat ja teda ilmutavat inglit ei saa eristada. Nõnda ilmub ta Haagari äraajamise loos (1Ms 16:11,13), Iisaku ohverdamisel (1Ms 22:11j), Jaakobi unenäos (1Ms 31:11,13), Moosesele põlevas kibuvitsapõõsas (2Ms 3:2jj; vrd Ap 7:30), samuti Giideoni (Km 6:22jj) ja Simsoni lugudes (Km 13:20,22j). Et ingel esindab täiemääraliselt Jumalat, siis lubab ta Bileami loos ennast jumalikuna austada (4Ms 22:31). Samastatakse ka Jumala ja ingli õnnistus Joosepile (1Ms 48:15j). Jumal, kellega Jaakob võitles (1Ms 32:25,31), oli tegelikult ingel (Ho 12:3–5). Kui Issand käis pilvesambas Iisraeli ees kõrberännakul (2Ms 13:21), tegutses sealgi Issanda ingel (2Ms 14:19). Pauluse sõnul on ka seadus antud inglite kaudu (Gl 3:19 Ap 7:44). Ilmselt Jumalast räägitakse inglit mainimata seal, kus teda näha ei ole, kus aga midagi nähakse, seal nimetatakse Issanda inglit (2Ms 33:20jj 5Ms 4:14).

«Issanda inglit» on samastatud otseselt Jumala Poja, Jeesuse Kristusega, enne kui ta sündis Maarja läbi inimeseks. Mitmed kohad aga osutavad nende erinevusele. Nimelt ilmus «Issanda ingel» karjastele ka siis, kui Jeesus oli juba sündinud (Lk 2:7jj), samuti Joosepile unes enne ja pärast Jeesuse sündi (Mt 1:20,24; vrd 2:13,19), ka Jeesuse haual, kes oli juba üles tõusnud (Mt 28:2) ning apostlite tegevuse aegu, mil Jeesus oli juba ihulikult taevasse läinud (Ap 5:19 8:26 12:7,23). Seega ilmneb erinevus Jeesusest, kes samastatakse Jumala Logose ehk Sõnaga ning ta saab Jumala Pojaks sündides (Jh 1:1–18). Et «Issanda ingel» ilmus Ristija Johannese isale Sakariasele, sarnaselt nagu ingel Gabriel ilmus Maarjale (Lk 1:11,26), siis võib arvata, et seda nimetust kasutati eriti peainglite puhul.

4. Messias sünnib neitsist ja tegutseb ettekuulutatud ajal

Neitsistsündi kuulutas ette Jesaja: «Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi (ʼalmá) jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immanuel» (Js 7:14; vrd Mt 1:22j). Ehkki almá tähendab heebrea keeles lihtsalt «noort naist», ei ole tema sünnitatud laps tavaline: Jesaja sõnul antakse sündivale pojale nimeks «Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9:5). Vaevalt võis ka mõne naise tavaline sünnitus olla jumalikuks tunnustäheks, mis ei oleks midagi ebatavalist. Lapsele nimepanija kohta kasutatakse heebrea keeles naissoo vormi: neitsi pidi pojale nime andma, mitte isa, nagu tavaliselt. Ka see osutab maise isa puudumisele Jesaja ettekuulutatud poisslapse puhul.

Seepärast juba juudid enne Kristust tõlkisid almá kreekakeelses Vanas Testamendis «neitsiks» (parthenos). Ilmselt tundus see tõlge kõige täpsem, jälgides Jesaja ennustust, kus oleks võidud sünnitaja puhul tarvitada ka tavalist sõna naise kohta (iššâ), tõlke puhul aga kasutada kreeka keeles «noore naise» kohta õiget sõna (neanis) – kuid eelistati neitsit. Seejuures kreekakeelset piiblitõlget (Septuagintat) peeti Jumala poolt inspireerituks 72 tõlkija vahendusel (Septuaginta = «seitsmekümne» tõlkija tõlge).

Sisuliselt tähendab ʼalmá neitsit ka ülejäänud kuuel korral, kus ta esineb Vanas Testamendis: Rebeka enne abiellumist (1Ms 24:43), Moosese õde (2Ms 2:8), vallalised neiud (Ps 68:26), neiu enne kihlumist (Õp 30:19), neitsid, keda eristatakse naistest ja liignaistest (Ül 1:3 6:8). Sarnaselt kasutatakse heebrea sõna betulá, mis tähendab neitsit. Öeldakse küll otse, et ta on, taas nagu Rebeka, «mehe poolt puutumata» (1Ms 24:16), «ei ole kihlatud» (2Ms 22:15) või et ta on süütu (3Ms 21:14) ega ole «meest tunda saanud meesterahvast magatades» (Km 21:12). Ent ka betulá tähendab (nagu ʼalmá) noort naist, kes võiks juba abielluda (5Ms 22:23,28 2Sm 13:2 Ii 31:1 Js 62:5). Osutatakse, et ta kuulub juba oma «isandale» (ba'al) ehk (peig)mehele (Jl 1:8). Seega vihjatakse ka ʼalmá puhul delikaatselt neitsilikkusele, mainimata otseselt süütust – nii nagu eesti sõna neitsi ei väljenda otsesõnu süütust või nagu saksa sõna Jungfrau tähendab neitsit, vormilt aga noort naist.[6]

Messia tegevusaeg ilmutatakse Taanieli ettekuulutuses seitsmekümne (aasta)nädala kohta (Tn 9:24–27), mis sobib täpselt Jeesusega. «Alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat [7 x 7 = 49]; ja kuuskümmend kaks aastanädalat [62 x 7 = 434].» Kogu ajavahemik hõlmab 49 + 434 = 483 aastat: see tuleb liita Jeruusalemma templi taastamise käsule, mille Pärsia kuningas Artaxerxes I (465-424) andis Esrale oma seitsmendal (jooksval) valitsemisaastal 457 eKr (Esr 7:7j). Sooritatud tehe annab tähelepanuväärse tulemuse: – 457 + 483 = 26 pKr. Just sellal alustas Jeesus «võitud vürstina» oma (umbes 3,5 aasta pikkust) avalikku tegevust, saades Püha Vaimu kaudu võituks ristimisel Ristija Johannese poolt (Mt 3:13–17 Mk 1:9jj Lk 3:21j Jh 1:29–34), keda on teisedki prohvetid ette kuulutanud (Js 40:3jj Ml 3:1,23).

Samad arvud sobivad, kui võtta lähteks Jeruusalemma linna ülesehitamise käsu Nehemjale kuningas Artaxerxese kahekümnendal (jooksval) aastal (Ne 2:1), s.t 446 eKr. Tuleb arvestada, et Taaniel arvestas aega vana heebrea kalendri järgi, kus aastas on 360 päeva. Seega on 483 aastat juudi kalendri järgi 483 x 360 = 173880 päeva. Meie kalendrisse ümber arvestades saame arvuks 173880 : 365 = 476 aastat. Kui nüüd sooritada tehe, jõuame Jeesuse ristilöömise aastasse – 446 + 476 = 30 pKr. Ristilöömisele osutab Taanieli järgnev väljend, et pärast 62 aastanädalat «kaotatakse võitu» (s.26), s.t Messias. 

Ingel nimetab Taanielile ka Iisraelile pöördumiseks antud aja: «Seitsekümmend aastanädalat [70 x 7 = 490] on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetami­seks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnita­miseks ja Kõigepühama võidmiseks.» Lähtudes Jeruusalemma taastamiskäsust saame tehteks: – 457 + 490 = 33 pKr. See sobib ingli väljendiga Messia kohta: «Ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri.» Just nõnda juhtus Jeesusega, kes tegutses alates 26 pKr – seega aastanädala lõpus 33 pKr, mil juudid olid hüljanud lõplikult kristluse ja hukanud Stefanose (Ap 7), rajas ülestõusnud Jeesus paganate misjoni, kutsudes Pauluse rahvaste apostliks (Ap 9:1–8 Gl 1:16) ning Peetruse juhtides samale teele (Ap 10). Selle seitsmeaastase tsükli poole peal 30 pKr lõpetas Kristus oma ristisurmaga kõik paganlikud ohverdused alatiseks.[7]

Ka Taanieli poolt kuulutatud Inimese Poeg, kes saabub taevapilvedel (Tn 7:13j; vrd Sk 14:4,9), peegeldab ühtaegu jumalikku ja inimlikku loomust. Seda nimetust kasutab Jeesus kõige enam enda kohta (üle 80 korra). Ilmutusraamatus samastatakse taevane Jeesus ja Inimese Poeg (Ilm 1:13 14:14). See salapärane Inimese Poeg näeb välispidiselt inimesena, kuid käitub nagu Jumal, kes ilmus edaspidi Jeesuses Kristuses.

Taanieli ettekuulutuste täpsusega seondub ka antud ilmutuse erakordsus. Selle tõi talle Gabriel, üks peaingleid, ja ütles tähendusrikkalt: «Taaniel, nüüd olen ma tulnud sind targaks tegema. Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!» (Tn 9:22j). Sarnase pidulikkusega ilmus Gabriel Jeesuse emale Maarjale ja kuulutas ette: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» Sellele järgnes kuulutus, et Maarja jääb lapseootele Pühast Vaimust ja toob ilmale Jumala Poja (Lk 1:26–37). Jumala ainusündinud Poeg sünnib aga seeläbi, et saabub Jumalast väljuv Sõna – nagu Taanieli kirjelduses (!) – ning saab lihaks Jeesuses Kristuses (Jh 1:1–14). Ingel Gabriel ilmub otsustava sõnumitoojana ainult nendes kohtades Taanieli raamatus ja Luuka evangeeliumis (üldse nimetatakse teda ainult viies kohas Piiblis).

Jeesuse sündimisega lõpevad ettekuulutused Tema kohta, sest Sõna saab lihaks. Veel täpsemalt öeldes: nüüd hakkavad ettekuulutused mõistetavaks saama, nii nagu nende täitumist Jeesuse Kristuse elust aegamisi tähele pannakse. Aidaku Püha Vaim meil edasi taibata ja kinkigu meile veelgi suuremat usku saabuvasse Messiasse.

 

[1] Josh McDowell, Kaalukad tõendid. Tallinn 2006: Logos. Lk 236–275.

[2] Arne Hiob, Piibel usu ja teaduse vahel. Tallinn 2015: Allika. Lk 204–211.

[3] Arne Hiob, Religioon minevikus ja tulevikus. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Tartu 2011: Johannes Esto Ühing. Lk 117–199.

[4] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu 2012: Johannes Esto Ühing. Lk 127–129.

[5] Arne Hiob, Jeesus usu ja teaduse vahel. Tallinn 2017: Allika. Lk 108–124.

[6] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus, lk 122–124; Jeesus usu ja teaduse vahel, lk 109–111.

[7] Arne Hiob, Patmos. Johannese ilmutusraamat ja meie tänapäeval. Tartu 2016: Johannes Esto Kirjastus. Lk 30–31; vrd Piibel usu ja teaduse vahel, lk 235–237.

Läheb igaveseks Eesti ajalukku, et omariikluse põlistumise päeval sulges valitsus Kalamajas tegutsenud rahumeelse kohviku, mis keeldus inimesi apartheidipassi alusel diskrimineerimast, ning lasi selle käigus rahumeelsele inimesele nuia anda.

Kohviku omanik Elvis Brauer on postitanud sotsiaalmeedias video, kust on näha, et politseinik lööb tema kaaslast nuiaga. «Seal pimedas nurgas peksis politsei minu rahumeelset sõpra nuiaga,» tõdes Brauer.

Omariikluse põlistumise päeval, mil vabaduses elatud aeg sai pikemaks kui Saksa ja Nõukogude okupatsioonide all elatud aeg, kasutas riik ülekaalukat jõudu vabaduse eest ja koroonatotalitarismi vastu võidelnud kodanikuaktivisti perekohviku suhtes.

Hiljuti kirjeldas grand old man Ülo Vooglaid Eestis välja kujunenud olukorda tabavate sõnadega: «Seesama, mille eest on seistud, lauldud, võideldud, kannatatud, järsku pöördub nendesamade inimeste enda vastu, muutub neile vaenulikuks. See on võõrandumine.»

Kuritegelikuks ja ülekohtuseks tuleb pidada apartheidirežiimi kehtestamist ja kodanike segregatsiooni, milleks puudub igasugune õigustus või vajadus.

Nüüd, loetud päevadega, viis riigivõim ülekohtu uuele tasemele.

Mõni võib öelda, et riik peabki kaitsma kodanikke nakkuse levitamise eest ning korrale kutsuma kõiki, kes reegleid ei järgi.

Paraku kehtivad erinevad reeglid ühiskonna «koorekihile», kellele võimaldatakse suurejoonelisi meelelahutusüritusi, ja tavakodanikele, keda ei lubata ilma apartheidipassita kohvi jooma ega spordisaali või muuseumi. Isegi kirikus ei jäta politsei teda rahule.

On fakt, et ka vaktsineeritud inimesed levitavad nakkust ning haigestuvad, seejuures vägagi tõsiselt. Seetõttu ei ole mõne kohviku või spordiklubi sulgemise puhul asi nakkuse leviku piiramises, vaid jõu näitamises: me teeme, sest me saame.

Õigusriigi või vabadusega ei ole sellel mitte midagi pistmist. See on riigivõimu kuritarvitamine, nn politseiriigi ehk jõuasutuste abil (mille eest protestijad kevadel hoiatasid) oma üleoleku demonstreerimine, «mittekuulekate» kodanike alandamine ja paika panemine. Piltlikult öeldes tallab riik kirsadega oma kodanikel.

Eesti põhiseaduse preambulis seisavad sõnad, et riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Täna on riigivõimu enda tegevuse tõttu löögi all nii vabadus, õiglus kui õigus. Neid printsiipe eiravat riiki ei saa pidada legitiimseks, vaid see on ülekohtule ja omavolile tuginev režiim, mille suhtes ei tohi olla vähimatki tolerantsi. Selline riik ei ole parem kui okupatsioonivõim.

Nüüd sõltub meist kui kodanikest, kas me oleme valmis kontrolli alt väljunud riiki korrale kutsuma.

Möödunud nädalavahetusel toimusid paljudes Euroopa ja muu maailma linnades nagu Belfast, Brisbane, Budapest, Firenze, London, Melbourne, Milano, Napoli, New York, Oslo, Pariis, Perth, Praha, Rooma, Rotterdam, Tbilisi, Toronto, Torino, Vancouver, Viin, Zagreb ja Zürich suured meeleavaldused vaktsiinisunni ja piirangute vastu. Samas jätkab koroonatotalitarism («COVID-1984») mitmel pool edusammude tegemist.

«Vaktsineerimiskohustus kaitseb vabadust»

Eelmisel nädalal otsustas Austria valitsus, et alates 2022. aasta veebruarist nõutakse kõikidelt Austria elanikelt vaktsineeritust, vahendab ERR. Järgnes uudis, et vaktsineerimata inimesed jäetakse tähtajatult koduaresti (kodust tohib lahkuda vaid piiratud juhtudel). Nimelt parlamendis toimunud küsimustele vastamisel sõnas kantsler Alexander Schallenberg, et praegustel piirangutel «ei ole vaktsineerimata inimeste jaoks lõpptähtaega» (Objektiiv 24.11).

Äsja tuli uudis, et Austria sundvaktsineerimise eelnõu näeb vaktsiinist keeldujatele ette tuhandetesse eurodesse ulatuvaid trahve ja kuni nelja nädala pikkust aresti. Ka tõhustusdoosist keeldujale on võimalik määrata 1450 euro suurune trahv.

Ka Saksamaal räägitakse üha valjemalt üleüldise vaktsineerimiskohustuse võimalikust kehtestamisest. Baieri ministerpresident Markus Söder ja Baden-Württembergi ministerpresident Winfried Kretschmann kirjutavad ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung ilmunud ühises artiklis, mis kannab pealkirja «Vaktsineerimiskohustus kaitseb vabadust», et «üldine vaktsineerimiskohustus ei ole põhiseaduse riive, see on pigem eeldus selleks, et vabadused tagasi võita.» FOCUSe toimetaja Benjamin Hirsch esitab tõsise küsimuse: mis kaalub rohkem, kas rahva tervisekaitse või kehalise puutumatuse individuaalne põhiõigus? (Objektiiv, 24.11)

Hirmunud enamus võib peale suruda ükskõik mida?

Ühendkuningriigi ülemkohtu endine kohtunik Jonathan Sumption kirjutab väljaandes The Telegraph, et praeguse olukorra peamiseks probleemiks on suhtumine pandeemiasse, mida käsitletakse pelgalt rahvatervise juhtimisega seotud tehnilise teemana.

«See omakorda on toonud kaasa kujuteldamatu eelduse, nagu oleks hirmunud enamusel võimalik suruda teistele seaduslikult peale ükskõik mida, peaasi et oleks võimalik kaitsta iseennast viiruse eest. Ent moraalse hoolivuse kadumine n-ö avaliku hüve taotlemise eesmärgil on esimene samm totalitarismi poole. Järgmiseks on inimeste taandamine pelgalt riigipoliitika instrumentideks.

Sotsiaalne suhtlus ei ole mitte lihtsalt mingi valikuline vabaajategevus, vaid inimese üks põhivajadusi. Rahulikuks kooseksisteerimiseks on vajalik minimaalne austus kaasinimeste isikliku sõltumatuse vastu. Valitsused, kes seda eiravad, on ületanud üliolulise moraalse piiri ning tegelevad vältimatult oma rahva inimväärikuse ründamisega.

Võib ju olla, et vaktsiinidest keeldujad tegutsevad mõtlematult, ehk ka isekalt, kuid kui inimesel ei ole enam lubatud otsustada selle üle, milliseid meditsiinilisi protseduure ta läbida soovib ja milliseid aineid ta oma kehasse laseb, siis ei ole inimese autonoomiast enam kuigi palju järel. Tee on lahti despotismile ja lõpututele sotsiaalsetele ebakõladele. Jääb üle vaid imestada, kui kergesti suudab hirm õõnestada liberalismi ja demokraatiat,» vahendab väljaanne Uued Uudised (rõhutused tekstis: Meie Kirik).

Portaal Makroskoop kajastab näitekirjanik C. J. Hopkinsi mõtteid: «Kahjuks on paljud inimesed taandatud paranoilisteks invaliidideks … täis vihkamist «vaktsiinitute» vastu. Nende vihkamine on loomulikult täiesti ebaratsionaalne, hirmu ja propaganda produkt, nagu vihkamine Untermenschen’ite [alaminimeste – MK] suhtes alati on. Sel pole vähimatki seost viirusega, mida isegi Uue Normaalsuse võimud tunnistavad. «Vaktsineerimata olijad» ei ohusta kedagi rohkem kui ükski teine inimene… välja arvatud niivõrd, kui nad ohustavad Uue Normaalsuse järgijate usku oma pettekujutelmadele tuginevasse ideoloogiasse.»

Makroskoobi peatoimetaja Adrian Bachmann lisab saateks: «Vaikiv enamus inimesi on – nagu sellistes olukordades alati – jäänud eriti vaikseks ning teeskleb, nagu midagi ei oleks juhtunud, lootuses, et «äkki siis mind nii valusalt ei lööda». Uue režiimi peale surujad seevastu – poliitikud, ametnikud, eriti innukalt võimutruud kodanikud – elavad oma sadistlike impulsse välja ligimeste suhtes, kes uuele türanniale piisavalt varmalt ei allu.»

Uus totalitaarne kultus: faktid ei loe, tähtis on kuulekus

Objektiivis avaldatud loos leiab ülal osundatud briti näitekirjanik C. J. Hopkins, et Covid-19 hüsteeriast on tehtud globalistlik totalitaarne kultus:

«Totalitaristide ja kultuse liikmete jaoks pole faktidel tähtsust. Tähtis on kuulekus kultusele, ehk parteile.

Mis tähendab, et meil on tõsine probleem. Probleem nende jaoks, kelle jaoks on faktid jätkuvalt tähtsad ja kes üritavad neid kasutada kovidiaanlaste veenmiseks, et neil pole viiruse osas õigus … mis on toimunud tänaseks juba ligi kaks aastat.

Kuigi faktidest kirjutamine ja nende jagamine nii paljude inimestega kui võimalik – mis on tänu alternatiivsete meediakanalite ja sotsiaalmeedia tsensuurile üha keerulisem – on oluline, on tähtis ka näha, mille vastu me seisame. Me ei seisa vastakuti väärarusaamade või aruteluga teaduslike faktide teemal. Me oleme silmitsi fanaatilise ideoloogilise liikumisega. Globalistliku totalitaarse liikumisega … esimese endasarnasega maailma ajaloos.

See ei ole rahvuslik totalitarism, sest me elame üleilmses kapitalistlikus impeeriumis, mida ei valitse rahvusriigid, vaid pigem rahvusvahelised üksused ja üleilmastunud kapitalistlik süsteem. Millega on kultuse/valitseva kultuuri paradigma pööratud ümber. Kultus ei ole enam saar keset valitsevat kultuuri, vaid kultusest endast on saanud valitsev kultuur ja neist, kes pole kultusega ühinenud, on saanud eraldatud saared keset seda.»

«Memento historiam!»

Praegu toimuva taustal on mõtlemapanev meenutada ajaloost juhtunut. Mõned tsitaadid Ian Kershaw’ raamatust «Hitler. Teine köide» (Tallinn, 2008. Lk 159–164):

«Kuna aga Hitler oli rahvast pogrommile õhutanud, arvas Goebbels, et otsuse langetas tema. Ta kirjutab: «Nüüd läheb lahti (Das wird ziehen). Nähtagu, et meie kannatus on otsas.» … Ta kuulis purunevate poeakende klirinat. «Braavo, braavo,» kirjutas ta. … Goebbels hindas koos Hitleriga olukorda. «Ma kaalun praeguseid abinõusid koos füüreriga. Kas lubada edasi tegutseda või lõpetada see? Selles on nüüd küsimus.»

Metsikuste ulatus ja iseloom ning eesmärk, milleks oli ilmselt juutide alandamine, näitas, et propaganda oli olnud deemonliku juudi kuju loomisel edukas – parteiorganisatsioonides kindlasti. Juutide dehumaniseerimise ja saksa ühiskonnast väljatõrjumise protsess, mis toimus Hitleri võimuletulekust saadik, oli oluline samm teel genotsiidile…

Tavalised kodanikud, keda mõjutas vihkamise õhkkond ja madalatele instinktidele apelleeriv propaganda ning motiveeris kadedus ja ahnus, järgnesid paljudes kohtades partei üleskutsele ning lõid juutide vara hävitamisel ja röövimisel kaasa. Mõnikord olid sellega seotud ka inimesed, keda peeti ühiskonna tugisammasteks. Düsseldorfis näiteks olevat vägivallatsemises osalenud kohaliku haigla arstid… Koolilapsed ja täiskasvanud mõnitasid sageli politsei poolt kinnivõetud juute, keda näägutati ja pilluti kividega, kui neid ära viidi…

Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. … Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid… Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, «saksa» koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad «aarialased». Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma «aarialaste» üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi… Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit…

Ka teised juhtivad natsid, ükskõik kas nad suhtusid Goebbelsi tegevusse kriitiliselt või mitte, haarasid võimalusest kinni ja surusid läbi hulga diskrimineerivaid abinõusid, muutes juutide olukorra Saksamaal lootusetuks. Radikalism toitis radikalismi.

See ei leidnud nüüd enam mingisugust vastuseisu. Igasugune opositsioon oleks saanud tulla vaid nende poolt, kelle käes olid võimuhoovad. Tavalised inimesed, kes väljendasid toimunu üle küll viha, kurbust ja häbi, olid võimetud. Need, kes oleksid võinud neid tundeid häälekamalt väljendada, nagu näiteks kirikujuhid, keda pühakiri käskis «armastada oma naabrit nagu iseennast», olid vait. Ei protestantlik ega katoliiklik kirik ei avaldanud ametlikku protesti ega toetanud neid julgeid pastoreid ja preestreid, kes sõna võtsid. … Relvajõudude juhtkond, kelle hulgas mõned pidasid toimunut küll «ebakultuurseks ja häbiväärseks», ei tõstnud avalikult protesti.»

Püha Tooli endine apostellik nuntsius Ameerika Ühendriikides peapiiskop Carlo Maria Viganò esines pöördumisega maailma riigijuhtide ja kõigi hea tahtega inimeste poole, milles kutsus üles looma õela ning julma globalistliku režiimi vastast rahvusvahelist liitu. 

Juba kaks aastat seisame me silmitsi üleilmse coup d'état’ga, mille abil on raha- ja ideoloogilisel eliidil osaliselt õnnestunud võtta oma kontrolli alla riikide valitsused, avalikud- ja erainstitutsioonid, meedia, kohtuvõim, poliitikud ja kõrged vaimulikud. Kõik nimetatud, ilma eranditeta, on muudetud oma uute isandate orjadeks, kes omakorda tagavad oma kaasosalistele võimu, raha ja sotsiaalse staatuse. Põhiõigused, millest eilseni räägiti kui «võõrandamatutest», on trambitud hädaolukorra ettekäändel jalge alla: täna on see tervisehädaolukord, homme ökoraskused ja peale seda internetihädaolukord.

Mainitud coup d'état jätab kodanikud ilma igasugusest võimalusest ennast kaitsta, sest nii seadusandlik, täidesaatev kui kohtuvõim on seaduse, õigluse ja oma olemasolu põhjuse rikkumise kaasosalised. See on üleilmne coup d'état, sest kriminaalne rünnak kodanike vastu toimub üle maailma, seda ainult väga harvade eranditega. See on maailmasõda, mida peetakse kõigi meie vastu, ja sõjas on isegi inimesed, kes teadmatusest pole saanud veel aru toimuva tähtsusest.

See ei ole sõda, milles tärisevad relvad, vaid seda peetakse seadusevastate reeglite, õelate majanduspoliitikate ja väljakannatamatute loomulike õiguste piiramisega. Rahvusvahelised organisatsioonid, mida rahastavad suures mahus käesoleva coup d'état vandeseltslased, sekkuvad rahvusriikide valitsuste tegevusse ja miljardite inimeste eludesse, suhetesse ning tervisesse. Kindlasti teevad nad seda raha pärast, kuid veelgi enam võimu tsentraliseerimise ja ülemaailmse diktatuuri loomise nimel. See on Maailma Majandusfoorumi Suur Lähtestamine, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Agenda 2030. See on Uue Maailmakorra plaan, milles kõikehõlmav globaalne riik orjastab kõik inimesed ja humanismi religioon teeb lõpu usule Kristusesse.

Vastukaaluks mainitud üleilmsele coup d'état’le on vaja luua rahvusvaheline antiglobalistlik liit, kuhu koonduvad kõik inimesed, kes soovivad seista vastu diktatuurile, kes ei soovi saada näota režiimi orjaks, kes ei soovi lahti öelda oma identiteedist, oma isikupärast, oma usust. Kui rünnak on üleilmne, peab seda olema ka vastulöök. 

Ma kutsun üles kõiki valitsejaid, poliitilisi- ja usujuhte, intellektuaale ja kõiki hea tahtega inimesi ühinema allianssiga, mis koondub ümber antiglobalistliku manifesti, milles põrmustatakse punkt-punkti haaval düstoopilise Uue Maailma ekismused ning hälbed. Ma kutsun ühinema allianssiga, mis pakub välja konkreetse poliitilise programmi, mis lähtub ühisest hüvest, kristluse moraalsetest põhimõtetest, traditsioonilistest väärtustest, elu ja loomuliku perekonna kaitsmisest, ettevõtluse ja töötamise kaitsmisest, hariduse ja teadustegevuse edendamisest ning loodu austamisest. 

Kirjeldatud antiglobalistlik allianss peab kokku tooma riigid, mis soovivad vabaneda põrguliku türannia ikkest ja mis seisavad oma suveräänsuse eest. Need riigid teevad koostööd ja sõlmivad kokkuleppeid rahvastega, kes jagavad nende väärtuseid ning neid ühendab igatsus vabaduse, õigluse ja headuse järele. Allianss peab mõistma hukka eliidi kuriteod, tegema kindlaks, kes vastutavad, viima nad rahvusvahelise tribunali ette ja piirama nende ülemäärast võimu ning kahjulikku mõju. Allianss peab piirama lobitegijate mõju ja üle kõige võitlema riigiametnike ja teabetööstuse töötajate korruptsiooniga. Selliste inimeste, kes destabiliseerivad sotsiaalset korda, ligipääs kapitalile tuleb külmutada.

Riikides, kus valitsused alluvad globalistlikule eliidile, tuleb asutada rahvuslikud vastupanuliikumised ja vabastuskomiteed, kuhu oleks kaasatud kõigi ühiskonnagruppide esindajad ja mis esitaksid radikaalse poliitika reformimise kava, mille inspiratsiooniks oleks ühine hüve ja mis seisaks kindlalt vastu uusmaltusiaanlikule globalistliku agenda projektile. Ma kutsun kõiki, kes soovivad kaitsta traditsioonilist kristlikku ühiskonda, saama kokku rahvusvahelisel foorumil, mille peaks läbi viima nii ruttu kui võimalik, kus osalevate riikide esindajad esitavad tõsiseltvõetava, konkreetse ja selge tegevuskava.

Minu üleskutse on poliitilistele juhtidele ja valitsejatele, kes hoolivad oma kodanike heaolust ja ma jätan kõrvale poliitiliste parteide süsteemi ja sellele peale sunnitud võimu ning rahaorjuse loogika. Ma kutsun kristlikke riike ühinema, nii idast kui läänest, ma kutsun riigijuhte ja tervemõistuslikke institutsioone majandusvallast, ametiühingute seast, ülikoolidest, tervishoiust ja infotööstusest meie ühise projektiga ühinema. Me peame lõhkuma vanad süsteemid ja heitma kõrvale meid lõhestavad vastuolud, mida inimkonna vaenlased divide et impera (jaga ja valitse) eesmärgil külvavad. 

Me ei tunnista oma vaenlase reegleid, sest need on tehtud täpselt selleks, et me ei saaks midagi ette võtta ja luua tõhusa ning lõikava opositsiooni. Ma kutsun riike ja rahvaid ühinema meie Issanda Jeesuse Kristuse, kes on ainus Kuningas ja Lunastaja, Rahukuningas, lipu alla – in hoc signo vinces (selle märgiga sa võidad). 

Asutame kõnealuse antiglobalistliku allianssi, teeme sellele lihtsa ja selge programmi ja vabastame inimkonna totalitaarsest režiimist, milles on saanud kokku kõigi aegade kõige hullemate diktatuuride omadused. Kui me jätkuvalt sellega viivitame, ei saa me aru ohust, mis meid kõiki ähvardab. Kui me ei organiseeru kindlameelsesse ja julgesse vastupanuliikumisse, ei peata seda põrgulikku režiimi, mis kehtestab ennast kõikjal, miski. 

Aidaku ja kaitsku meid kõikvõimas Jumal.

Tõlkis Karol Kallas

Eestikeelne tõlge avaldatud esmalt portaalis Objektiiv.

Meie Kirik avaldab taas vene filosoofi ja kirjamehe Vladimir Solovjovi (1853–1900) jutustuse «Краткая повесть об Антихристе» (kirja pandud 1899. aasta kevadel) tõlke.

Panmongolism! Nii metsik nimi,
kuid minu kõrva paitab,
ehk Jumalastki julmemini
Saatust aimata mul aitab
[1]

Daam: Kust pärineb see epigraaf?

K (-k) Z: Arvan, et selle kirjutas jutustuse autor ise.

Daam: Noh, lugege.

K (-k) Z  (loeb):

«XX sajand peale Kristuse sündimist oli viimaste suurte  sõdade, tülide ja pöörangute ajajärk. Suurima väljapoole suunatud sõja kaudseks põhjustajaks oli XIX sajandi lõpus Jaapanis tekkinud liikumine – panmongolism. Matkimisvalmid jaapanlased, olles üllatavalt kiiresti üle võtnud euroopaliku kultuuri asjaliku kuju, omandasid ühtlasi ka mõningad madalama järgu euroopalikud aated. Olles ajalehtedest ja ajalooõpikutest teada saanud Läänes viljeldavaist panhellenismist, pangermanismist, panslavismist ja panislamismist, kuulutasid nad välja panmongolismi suure aate, mis seisnes kõigi Ida-Aasia rahvaste oma juhtimise alla painutamises, seades eesmärgiks otsustava võitluse eurooplaste vastu. Ära kasutades olukorda, mil Euroopa oli XX sajandi lõpul hõivatud viimase otsustava võitlusega islamimaailma vastu, asusid nad teostama oma suurt kava.

Esialgu hõivati Korea, seejärel Peking, kus Hiina edumeelse partei abil tõugati troonilt vana mandžuuria dünastia ning seati selle asemele Jaapani oma. Õige pea leppisid sellega ka Hiina alalhoidlased. Nad mõistsid, et kahest halvast on parem valida vähim, ja et omad on vahel tahtmatult vennad. Vana-Hiina riiklik iseseisvus polnud nii või teisiti võimeline iseseisvalt eksisteerima ning oleks pidanud paratamatult alistuma eurooplastele või jaapanlastele. On ilmne, et jaapanlaste ülemvõim, kõrvaldades Hiina riikluse väliseid ilminguid, mis osutusid silmnähtavalt kõlbmatuiks, ei puudutanud rahvusliku elu sügavamaid algeid. Mis juhtunuks aga siis, kui Euroopa riikide sekkumine, kes poliitika huvides pidasid ülal kristlikke misjonäre, oleks ähvardanud Hiina sügavamaid vaimseid hoiakuid? Hiinlaste rahvuslik viha jaapanlaste vastu tekkis ajal, mil ühed ega teised ei tundnud eurooplasi, kellega arvestades kahe sugulasrahva vaen muutus sisetüliks ja kaotas mõtte. Eurooplased olid täiesti võõrad – vaenlased, kelle valitsemine ei saanud kuidagi meele järele olla hõimlaslikule enesearmastusele.

Samas nägid hiinlased Jaapani näol panmongolismi magusat sööta, mis õigustas nende silmis ka kahetsusväärset euroopastumise hädavajalikkust. «Saage ometi aru, kangekaelsed vennad,» kinnitasid jaapanlased, «et me ei võta «läänelike koerte» käest nende relvi kiindumusest nende vastu, vaid selleks, et neid lüüa nende endi relvadega. Kui te ühinete meiega ja võtate vastu meie praktilised juhised, siis me õige pea mitte ainult ei aja meie Aasiast välja «valgeid saatanaid», vaid vallutame ka nende riigid ning asutame tõelise Keskriigi kogu maailmas. Teil on õigus oma rahvuslikus uhkuses ja põlguses eurooplaste suhtes, kuid asjata toidate te neid tundeid vaid unistustega, mitte aga mõistliku tegevusega. Selles oleme teid määratlenud ja peame teile näitama ühise hüvangu teed. Aga muide, vaadake ise, mida on teile andnud teie enesekindel ja usaldamatu poliitika meie suhtes, kes me oleme teie loomulikud sõbrad ja kaitsjad. Venemaa, Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa oleks teid peaaegu jäägitult omavahel ära jaganud. Kõik teie tiigerlikud kavatsused on end ilmutanud vaid mao jõuetu sabaotsana.»

Arutlusvõimelised hiinlased leidsid selle väite põhjendatud olevat ning jaapanlaste dünastia jäi püsima. Selle esmaseks mureks oli loomuliku jätkuna võimsa armee ja laevastiku moodustamine. Suur osa Jaapani sõjaväest toodi üle Hiinasse, kus see moodustas uue, tohutu suure armee – kaardiväe. Hiina keelt kõnelevad Jaapani ohvitserid tegutsesid instruktoritena edukamalt kui teelt kõrvaldatud eurooplastest eelkäijad. Hiina, Mandžuuria, Mongoolia ja Tiibeti arvutus elanikkonnas leidus piisavalt sobivat lahingumaterjali. Juba esimene jaapanlaste dünastia, bogdõhhan,[2] sai teha uuendatud impeeriumi eduka relvaproovi, tõrjudes prantslased välja Tonkingist ja Siiamist, inglased Birmast, ühendades nii Keskimpeeriumiga kogu Indo-Hiina. Tema järglane, kes ema poolt oli hiinlane, olles ühendanud eneses hiinlasliku kavaluse ja paindlikkuse jaapanliku energia, liikuvuse ja ettevõtlikkusega, mobiliseeris Hiina Turkestanis neljamiljonilise armee.

Samal ajal, kui Zun Lijamen konfidentsiaalselt Vene saadikule teatas, et see armee on määratud India vallutamiseks, tungis bogdõhhan meie Kesk-Aasiasse ja kihutades siin üles kogu elanikkonna, liikudes kiiresti üle Uurali ning ujutades oma vägedega üle kogu Ida- ja Kesk-Venemaa, samas kui kiiruga mobiliseeritud Vene väed osade kaupa  kohale kiirustasid Poolast, Leedust, Kiievist, Volõnist, Peterburist ja Soomest. Eelneva sõjaplaani puudumise tõttu ja seoses vaenlase tohutu arvulise ülekaaluga saavad Vene väed oma sõjalisele väärikusesele lisaks vaid langemise au. Pealetungi kiirus ei jäta aega vajalikuks kontsentratsiooniks ning väeüksused hävitatakse üksteise järel ägedates, kuid lootusetutes lahingutes. Ega see mongolitelegi odavaks kujune, kuid nad asendavad kiiresti oma kaotused, olles hõivanud kõik Aasia raudteed.

Samal ajal, kui juba ammu Mandžuuria piiridele kogutud kahesajatuhandeline Vene armee üritab edutult tungida hästikindlustatud Hiinasse, et takistada uute vägede formeerimist ning jälitada paljunevaid partisanisalku, jätab bogdõhhan osa vägesid Venemaale ning liigub kolme armeega üle Saksamaa piiri. Siin aga jõuti valmistuda ja üks mongolite armee lüüakse täielikult puruks. Samal ajal tõstab aga Prantsusmaal pead hilinenud revanšipartei ning peagi on sakslaste tagalas miljon vaenlase tääki. Sattudes alasi ja haamri vahele, on Saksa armee sunnitud vastu võtma relvastuse mahapanemise väärikad tingimused, mida bogdõhhan pakub. Võidurõõmutsevad prantslased vennastuvad «kollanägudega», pudenevad mööda Saksamaad laiali ja kaotavad peagi igasuguse ettekujutuse sõjaväelisest distsipliinist. Bogdõhhan käsib oma vägedel ära lõigata mittevajalikud liitlased ja käsk täidetakse hiinaliku korralikkusega.

Pariisis toimub tööliste ülestõus sans patrie[3] ja lääneliku kultuuri pealinn avab rõõmsalt oma väravad Idamaade valitsejale. Rahuldamaks oma uudishimu, siirdub bogdõhhan mereäärsesse Boulogne’i, kus Vaikselt ookeanilt saabunud laevastiku varjus valmistatakse ette transpordilaevu, et saata oma väed üle väina Suurbritanniasse. Ta vajab aga raha ja inglased ostavad end vabaks miljardi naela eest. Aasta pärast tunnistavad kõik Euroopa riigid oma vasallsõltuvust bogdõhhanist ja, jättes Euroopasse küllaldase hulga okupatsiooniväge, naaseb ta Itta, kus võtab ette ülemere sõjakäigud Ameerikasse ja Austraaliasse.

Uus mongoli ike Euroopas kestab pool sajandit. Sisemiselt tähistab seda ajajärku kõikjal toimuv segunemine, euroopalike ja idamaiste aadete põimumine, en grand[4] iidse Aleksandria sünkretismi kordumine.[5] Elu praktilistes valdkondades muutuvad iseloomulikuks kolm ilmingut: Euroopa üleujutamine Hiina ja Jaapani töölistega ning selle tagajärjena sotsiaalmajanduslike küsimuste järsk teravnemine; valitsevate klasside kestev püüd lahendada need küsimused palliatiivsete katsetega, ning rahvusvaheliste salaühingute intensiivistunud tegutsemine, mis moodustavad laiaulatusliku üleeuroopalise vandenõu, mille sihiks on mongolite väljaajamine ja Euroopa iseseisvuse taastamine. See kolossaalne vandenõu, mis oli meisterlikult ette valmistatud ja milles osalesid ka kohalikud rahvuslikud valitsused niivõrd, kui see oli võimalik bogdõhhani asevalitsejate kontrolli all, õnnestus suurepäraselt. Määratud ajal algab mongoli sõdurite hävitamine, asiaatidest tööliste peksmine ja maalt väljaajamine. Kõigis paigus avalikustuvad Euroopa vägede kaadriväeosad ning eelneva, ülihoolikalt ettevalmistatud plaani kohaselt algab üldmobilisatsioon.

Uus bogdõhhan, suure vallutaja pojapoeg, kiirustab Hiinast Venemaale, kuid siin lüüakse ta lugematud väehulgad üleeuroopalise armee poolt puruks. Nende hajutatud jäänused naasevad Aasia sügavustesse ja Euroopa saab taas vabaks. Kui poole sajandi pikkune asiaatlikele barbaritele allutamine toimus ainult oma rahvuslikele huvidele mõtlevate riikide eraldumise tagajärjel, siis auväärne vabanemine saavutati rahvusvahelise organisatsiooni poolt, mis ühendas kogu Euroopa elanikkonna. Selle silmnähtava tõsiasja loomuliku tagajärjena kaotas  erinevate rahvaste vana traditsiooniline kord oma tähtsuse ning peaaegu kõikjal kadusid vanade monarhistlike struktuuride jäänused.

XXI sajandil kujutab Euroopa enesest enam või vähem demokraatlike riikide liitu – Euroopa Ühendriike. Välise kultuuri ilmingud, mida mõningal määral pidurdasid mongolite sissetung ja vabadusvõitlus, hakkasid edenema kiirendatud hooga. Sisemise teadvuse sihid aga, nagu küsimused elust ja surmast, maailma lõplikust saatusest ja inimesest, mis seoses hulga uute füsioloogiliste ja psühholoogiliste uuringute ja avastustega keerukamaks ja segasemaks on muutunud, jäävad endiselt lahendamata. Selgeks saab vaid üks negatsiooni tulemus – teoreetilise materialismi lõplik langus. Kujutlused kõiksusest kui tantsisklevate aatomite süsteemist ja elust kui aine pisimate muutuste mehhaanilise kuhjumise tagajärjest, ei rahulda enam ühtki mõtlevat pead. Inimkond on alatiseks välja kasvanud sellest filosoofilisest lapseeast. Selgeks saab aga ka see, et teisalt on see inimkond välja kasvanud ka lapseea siirast, kahtlusteta usust. Enam ei õpetata isegi mitte algkoolis mõisteid nagu maailma eimillestki loonud Jumal jms. Selliste ainete tarvis on välja töötatud arusaamade tase, millest madalamale ei saa laskuda ükski dogmatism. Kuigi valdav enamus mõtlevaist inimestest jääb täiesti uskmatuiks, muutuvad vähesed usklikud vajaduse tõttu mõtlevaiks, täites apostli ettekirjutust: «Olge lapsukesed südamelt, mitte arult.»[6]

Sel ajal oli väheste usklike-spiritualistide seas silmapaistev inimene. Paljud nimetasid teda üliinimeseks.[7] Ta ise oli aga ühtviisi kauge lapsemeelsusest nii oiult kui südamelt. Ta oli alles noor, kuid tänu oma geniaalsusele sai kolmekümne kolmandaks eluaastaks laialt tuntuks suure mõtleja, kirjaniku ja ühiskonnategelasena. Teadvustades eneses suurt hingejõudu, jäi ta alati veendunud spiritualistiks ning tema selge mõistus näitas talle alati, millesse oli vaja tõeliselt uskuda: hüvesse, Jumalasse, Messiasse. Neisse ta uskus, kuid armastas ainult iseennast. Ta uskus Jumalasse, kuid eelistas oma hinge sügavustes tahtmatult ja teadmatult iseennast Jumalale. Ta uskus Hüvesse, kuid Ajatuse kõikenägev silm teadis, et see inimene kummardub kurja jõu ees niipea, kui see pakub pistist – mitte meelepette ja madalate tungide ega ka võimu saavutamise söödana, vaid ainuüksi piiritu enesearmastuse näol. Muide, see enesearmastus polnud mõistmatu tung ega ka arutu tõmme. Erandliku andekuse, ilu ja õilsuse kõrval näisid kõrge püüe askeesile, omakasupüüdmatus ja toimekas heategevus piisavalt õigustavat suure spiritualisti, askeedi ja filantroobi enesearmastust. Kas saakski teda süüdistada selles, et varustatuna rikkalike Jumala andidega, nägi ta neis erilist märki kõrgemalt poolt antud erilisest soosingust ja hakkas end pidama Jumalast järgmiseks, ainsaks omataoliseks Jumala pojaks. Ühesõnaga, ta tunnistas enda selleks, kelleks tegelikult oli Kristus. Oma kõrge väärikuse selline teadvustamine ei teostunud temas tegelikult kõlbelise kohustusena Jumala ja maailma ees, vaid oma õiguse ja eelistatusena teiste ees, eelkõige aga Kristuse ees. Algselt polnud temas vaenu Jeesuse vastu. Ta tunnistas Tema messiaanlikku tähendust ja väärikust, kuid nägi Temas siiralt vaid enese suurt eelkäijat. Kristuse kõlbeline tegu ja Tema täielik ainulisus olid ta enesearmastusest pimestatud mõistusele arusaamatud. Ta arutles nõnda: «Kristus tuli enne mind; mina olen teine, kuid see, mis ajaliselt on järgnev, on olemuslikult esmasem. Ma tulen viimasena ajaloo lõpus just sellepärast, et ma olen täiuslik, lõplik päästja. Too Kristus oli minu eellane. Tema ülesandeks oli ette valmistada minu ilmumine.» Selle mõttega hakkab see XXI sajandi suur inimene kõike, mis evangeeliumis on öeldud teise tulemise kohta, tõlgendama enda suhtes, seletades seda tulemist mitte sama Kristuse naasmisena, vaid eelneva Kristuse asendamisena lõpliku Kristusega – tema endaga.

Sel tasemel ei kujuta tulevane inimene endast veel midagi iseäralikku ega algupärast. Samal kombel vaatles oma suhet Kristusesse ka õiglane inimene Muhamed, keda mingis kurjas kavatsuses süüdistada küll ei saa.[8] Iseenda egoistlik Kristusele eelistamine leiab selle inimese juures õigustust veel sellise arutluse läbi: «Kristus, ilmutades oma elus ja kuulutuses kõlbelist hüve, oli inimkonna parandaja, mina aga olen kutsutud olema selle osaliselt parandatud ja osaliselt parandamatu inimkonna heategijaks. Ma annan kõigile inimestele seda, mida nad vajavad. Kõlbluse kuulutajana eraldas Kristus inimesi hea ja kurja järgi, mina ühendan nad hüvedega, mis on ühtviisi vajalikud nii headele kui halbadele. Mina saan selle Jumala tõeliseks esindajaks, kes laseb oma päikesel tõusta nii heade kui halbade üle, vihmutab nii õigeid kui õiglusetuid. Kristus tõi mõõga, mina toon rahu. Tema ähvardas maad hirmsa viimse kohtuga, viimseks kohtunikuks saan aga mina; ja mu kohus ei ole ainult tõe kohus, vaid ka armulikkuse kohus. Mu kohus on ka tõde, kuid mitte kättemaksu tõde, vaid jaotav tõde. Ma eritlen kõiki ja annan igaühele seda, mida ta vajab.»

Ja selles kaunis häälestatuses ootab ta mingit selget Jumala üleskutset inimkonna uueks päästmiseks, mingit ilmset ja vapustavat tunnistust, et Tema on vanem poeg, Jumala armastatu ja esmasündinu. Ta ootab ja toidab oma isekust oma üliinimliku heategevuse ja annetamise teadvustamisega, sest ta on, nagu juba öeldud, laitmatu kõlbelisuse ja ebatavalise geniaalsusega inimene.

Kõrk õige ootab sanktsiooni kõrgemalt, et alustada inimkonna päästmist, ja ei jõua ära oodata. Kolmkümmend eluaastat on juba möödas. Möödub veel kolm aastat. Ja äkki sähvib tema peas kuumavärinana mõte, mis mõistust valgustades läbistab ta luu ja üdi: «Aga kui? …aga äkki mitte mina, vaid too … galilealane… Äkki pole Ta mu eelkäija, vaid tõeline, esimene ja viimane? Kuid siis on Ta ju elus… Kus Ta siis on? … Äkki tuleb Ta minu juurde… praegu, siia… Mis ma Talle ütlen? Ma pean ju kummardama Tema ees, nagu viimane rumal kristlane, nagu mingisugune vene moonakas, ja mõttetult pomisema: «Issand Jeesus Kristus, halasta minu, patuse peale», või end ristseliti pikali heitma, nagu mõni poola vanamutt. Ma olen helge geenius, üliinimene. Ei, mitte iial!» Samal hetkel tekib tema südamesse endise, külma ja aruka Jumala ja Kristuse austamise asemele kasvav emotsioon, esialgu mingi õud, hiljem aga põletav, kogu tema olemust kokkusuruv ja -tõmbav kadedus ja raevukas, kogu vaimu haarav vihkamine. «Mina, mina, mitte Tema! Teda pole elavate kirjas, ei ole ega saagi olema. Ei tõusnud üles, ei tõusnud, ei tõusnud! Kõdunes, kõdunes hauakambris, kõdunes, nagu viimane…» Ja vahutava suuga, kramplike hüpetega tormab ta välja majast ja aiast ning jookseb kaljust rada pidi pilkasesse öösse… Raev on vaibunud ning asendunud nende kaljude taolise kuiva, raske ning sünge meeleheitega, nagu see öö. Ta peatub kõrge kuristiku serval ja kuulatab kaugel all mööda kive voolavat voogu. Talumatu tusk pitsitab ta südant. Järsku liigahtab temas midagi. «Kutsuks Teda, küsiks, mis ma peaksin tegema?» Ja pimeduses kangastub talle alandlik ja kurb kuju. «Ta haletseb mind… Ei, mitte iial! Ta ei tõusnud üles, ei tõusnud!» Ja ta viskub kaljult alla. Kuid miski vetruv nagu veesammas hoiab teda õhus, ta saab vapustuse nagu elektrilöögist ning mingi jõud paiskab ta tagasi. Hetkeks kaotab ta teadvuse ning tuleb meelemärkusele, olles põlvili mõne sammu kaugusel kuristikust. Tema ette joonistub mingi uduselt hiilgav fosforselt helendav kuju ja selle seest läbistavad tema hinge kaks talumatult terava läikega silma…

Ta näeb neid kahte läbitungiva pilguga silma ja kuuleb; ei teagi täpselt, kas enda sees või kusagilt väljastpoolt, mingit kummalist, tuhmi, justkui allasurutud, kuid samas arusaadavat, metalset ja täiesti hingetut häält, mis kostab justkui fonograafist. Ja see hääl ütleb talle: «Mu armastatud poeg, sulle kuulub kogu minu soosing. Miks sa ei kutsunud mind? Miks austasid sa seda pahelist ja tema isa? Mina olen sinu Jumal ja isa. Aga see tühine ristilöödu on võõras nii sulle kui mulle. Minul ei ole peale sinu ühtegi poega. Sa oled ainus, ainusündinud ja minuga võrdne. Ma armastan sind ega nõua sinult midagi. Sa oled ise suur, ilus ja võimas. Oma teod soorita enda, mitte minu nimel. Sinu suhtes ei ole minul mitte mingisugust kiivust. Ma armastan sind. Mul ei ole sinult midagi tarvis. See, keda sina jumalaks pidasid, nõudis oma pojalt sõnakuulelikkust, kusjuures tingimusteta sõnakuulelikkust kuni ristisurmani, ja ta ei aidanud teda ka ristil. Ma ei nõua sinult midagi ja aitan sind. Ma aitan sind sinu enda pärast, sinu oma väärikuse ja üleoleku ja minu enda puhta, omakasupüüdmatu armastuse pärast. Võta vastu minu vaim. Nii nagu minu vaim sind ilus lõi, nii sünnitab ta sind nüüd väes

Ja nende tundmatu sõnade peale avaneb üliinimese suu tahtmatult, kaks läbitungivat silma tulevad päris tema näo ligi ning ta tunneb, kuidas terav jäine hoovus tungib ta sisemusse ning täidab kogu ta olemuse. Ja sel hetkel tunneb ta enneolematut jõudu ja reipust, kergust ning vaimustust. Sel samal hetkel kaovad hiilgav kuju ja kaks silma äkki jäljetult, miski tõstab üliinimese maa kohale ja paneb ta järgmisel hetkel maha, aeda koduukse juurde.

Järgmisel päeval olid mitte ainult suure inimese külalised, vaid ka tema teenijad hämmastunud tema erilisest hingestatud ilmest. Kuid nad oleksid olnud veelgi rohkem vapustatud, kui nad oleksid võinud näha, millise üleloomuliku kiiruse ja kergusega ta suletud kabineti ukse taga kirjutas oma tähelepanuväärset kirjatööd pealkirjaga Avatud tee rahule ja õndsusele kogu maailmas.

Varem kohtasid üliinimese raamatud ja tema tegevus rangete kriitikute vastuvõttu, kuigi kritiseerijad olid enamasti eriti religioossed inimesed ja seetõttu ilma erilise autoriteedita.  Kuna ma räägin ju antikristuse tulemise ajast, siis on mõistetav, et neid kriitikuid võtsid kuulda vaid vähesed, kui nad osutasid sellele, et kõiges, mida kirjutas ja kõneles «saabuv inimene», olid täiesti eranditu ja pingsa enesearmastuse ja enesekeskse mõtteviisi tunnused ja selles puudus tõeline lihtsus, siirus ja südamlikkus.

Oma uute kirjutistega aga võitis ta enda poole isegi mõned endised kriitikud ja vastased. See raamat, mis on kirjutatud peale juhtumit kuristiku serval, näitab temas peituvat enneolematut geniaalsust ja jõudu. Sellest saab midagi kõikehaaravat ja kõiki vastuolusid lepitavat. Vanu pärimusi ja sümboleid austav väärikus ühinevad siin laia ja julge radikaalsusega ühiskondlik-poliitilistes nõudmistes ja määrustes, piiritu mõttevabadus kõige müstilise sügavaima tundmisega, tingimatu individualism piiritu andumisega üldistele huvidele ja kõige ülendatum idealism juhtivates algetes täieliku äramääratuse ja elulisusega praktilistes otsustes. Ja kõik see on ühendatud ja seotud sellise kunstilise geniaalsusega, et igal ühekülgsel mõtlejal ja teotsejal on lihtne tervikut näha ja vastu võtta ainuüksi oma isiklikust vaatenurgast, ohverdamata midagi tõe enese jaoks, tõusmata tegelikult isegi selleks üle oma mina, loobumata vähimalgi määral oma ühekülgsusest teotsemises, mitte milleski oma vaadete ja püüdluste vigasust parandamata, mitte millegagi nende puudulikkust täiendamata.

See üllatav raamat tõlgitakse nüüd kõigi haritud ja ka mõnede harimatute rahvaste keeltesse. Tuhanded ajalehed kõigis maailma äärtes on terve aasta jooksul täidetud kirjastajate reklaami ning kriitikute vaimustusega. Autori pildiga odavaid väljaandeid müüakse miljonites eksemplarides. Ja kogu kultuuri-ilm, mis sel ajal tähendab peaaegu sama, mida kogu maakera, saab täis võrreldamatu, suure ja ainukese au. Keegi ei vaidle sellele raamatule vastu. See näib igaühele täiusliku tõe ilmutusena. Kõigesse möödunusse suhtutakse selles täieliku õiglusega, kõigele kaasaegsele antakse kiretu ja igakülgne hinnang ning parem tulevik nihutatakse niivõrd näitlikult ja tajutavalt kaasajale lähemale, et igaüks ütleks: «Näe, see on just see, mida me vajame; see on ideaal, mis pole utoopia, see on kava, mis pole kimäär.» Ja see imeline kirjanik haarab kõik enesega kaasa ning on kõigile meeltmööda, nõnda et täitub Kristuse ütlus: «Mina tulin Isa nimel, ja te ei võta mind vastu, kuid tuleb teine iseenese nimel, tema võtate te vastu.»[9] Sest selleks, et olla vastu võetud, tuleb olla vastuvõetav.

Tõsi, mõned usklikud inimesed, kes seda raamatut tuliselt ülistavad, esitavad küll küsimuse: Miks pole selles raamatus kordagi Kristust meenutatud? Kuid teised kristlased ütlevad vastu: «Ja tänu Jumalale! – möödunud ajastutel on kogu pühadust juba küllalt labastatud igasuguste kutsumatute armukadetsejate läbi; nüüd peab sügavalt religioosne kirjanik väga ettevaatlik olema. Ja kui raamatu sisu on tõesti läbi imbunud kristlikust vaimust, tegevast armastusest ja kõikehaaravast heldusest, mida te siis veel soovite?» Ja sellega nõustuvad kõik.

Varsti pärast «Avatud tee» ilmumist, mis tegi selle autori kõige populaarsemaks inimeseks, kes kunagi selles maailmas on elanud, tuli selle kirjutajal sõita Berliini Euroopa riikide liidu asutavale koosolekule. See liit, mis moodustati pärast mitmeid sise- ja välissõdu seoses vabanemisega mongoli ikke alt ja seoses märgatavate muutustega Euroopa kaardil, pidi arutama konfliktiohtu, mis nüüd võis tekkida mitte enam rahvuste, vaid poliitiliste ja sotsiaalsete parteide vahel. Ühise Euroopa poliitika ninamehed, kes kuulusid võimsasse vabamüürlaste vennaskonda, tundsid puudust ühisest täidesaatvast võimust. Sellise vaevaga saavutatud Euroopa ühtsus võis iga minut uuesti laguneda. Liidu nõukogus või ülemaailmses valitsuses (Comite permanent universel[10]) puudus üksmeel, kuna kõiki kohti ei õnnestunud täita tõeliste pühendunud vabamüürlastest asjaajajatega. Sõltumatud valitsuse liikmed astusid omavahel separaatkokkuleppesse ja asi ähvardas puhkeda uueks sõjaks. Siis otsustasid «pühendunud» kehtestada ainuisikulise täievolilise täidesaatva võimu. Peamiseks kandidaadiks oli salajase ordu liige, «tulevane inimene». Ta oli erialalt tulevikuinimene – suurtükiväeteadlane, ainulaadne isik kogu maailma kuulsuste hulgas; ja et ta oli suurkapitalisti seisundis, siis evis ta kogu maailmas sõbralikke sidemeid finants- ja sõjaväeringkondades. Teisalt rääkis tema vastu asjaolu, et ta varasem elu oli valgustamata, tema päritolu varjas sügava teadmatuse pimeduskate. Tema ema, heatahtliku hoiakuga naine oli hästi tuntud maailma mõlemal poolkeral, kuid liialt palju oli neid isikuid, kes võinuksid pretendeerida sellele, et pidada ennast tema isaks. Need seigad ei omanud muidugi kuigi suurt tähtsust niivõrd edumeelsel sajandil, et ta võis pärineda alamkihist.

Tulevane inimene valiti peaaegu ühel meelel eluaegseks Euroopa Ühendriikide presidendiks, ja kui ta nüüd ilmus tribüünile kogu oma üliinimlikus nooruslikus ilus ja väehiilguses ning esitas hingestatud ilukõnes oma universaalse programmi, siis innustunud ja lummatud koosolijad otsustasid oma kõrgendatud entusiasmis ta kõrgeima austusavaldusena ilma eelneva hääletamiseta valida rooma imperaatoriks. Kongress lõppes üleüldise juubeldamisega ja suur väljavalitu andis välja manifesti, mis algas sõnadega: «Maa rahvad! Oma rahu ma annan teile!» ja lõppes järgmiste loosungitega: «Maa rahvad! Tõotused on täitunud! Ülemaailmne igavene rahu on kindlustatud. Igasugune katse seda rikkuda kohtab äravõitmatut vastutegevust. Sest nüüdsest peale on maa peal üks keskne valitsus, mis on vägevam kõigist eelmistest valitsustest nii eraldi kui ka koosvõetutena. See äravõitmatu, juba kõike ette ületav võim kuulub minule, Euroopa täievolilisele väljavalitule, selle kõigi jõudude imperaatorile. Rahvusvaheline õigus omab lõpuks ometi tänaseni puudunud sanktsiooni. Ja nüüdsest peale ei julge ükski riik öelda: «Sõda», kui mina ütlen: «Rahu». Maa rahvad – rahu teile!»

See manifest avaldas soovitud mõju. Kõikjal väljaspool Euroopat, eriti aga Ameerikas moodustusid võimsad imperialistlikud parteid, mis esitasid oma riigile erinevaid tingimusi liitumiseks selle Rooma imperaatori ülemvõimu all oleva Euroopa Ühendriigiga. Jäid veel mõned sõltumatud liikmed ja riigid kusagil Aasias ja Aafrikas. Imperaator koos mitte eriti suure, kuid valiküksustest koosneva armeega, mis koosneb vene-, saksa-, poola-, ungari- ja türgi polkudest, teostab sõjalise jalutuskäigu Ida-Aasiast kuni Marokoni ning allutab ilma suurema verevalamiseta kõik sõnakuulmatud. Kõigis riikides kahes maailmajaos paneb ta kohtadele asevalitsejaiks oma euroopaliku koolituse saanud  ustavad pärismaalastest kõrged aukandjad. Kõigis paganlikes maades kuulutavad võidetud ja hämmastunud elanikud ta kõrgeimaks jumalaks. Ühe aasta jooksul rajatakse ülemaailmne monarhia selle sõna otseses ja täpses mõttes.[11] Sõja võrsed olid juurteni välja tõmmatud. Ülemaailmne liiga tuli viimast korda kokku ja, olles võtnud vaimustatult vastu suure maailmavalitseja otsuse, lõpetas oma mittevajaliku tegevuse.

Oma uuel valitsemisaastal annab Rooma ja kogu maailma imperaator välja järgmise manifesti: «Maailma rahvad! Mina tõotasin teile rahu anda ja ma andsin selle teile. Kuid rahu on meeldiv ainult heategevuses. Keda rahu ajal ähvardab viletsuse häda, sellele ei ole ka rahu rõõmuks. Tulge seepärast minu juurde kõik nälginud ja külmetunud, et mina võiksin teid täis sööta ja üles soojendada.» Ja seejärel kuulutab ta välja lihtsa ja kõikehõlmava sotsiaalse reformi, mille ta on juba varem välja mõelnud ja kavandanud oma teoses, ja mis juba seal aheldas kõiki helgeid ja kaineid päid. Tänu nüüd tema kätte koondunud kogu maailma finantsidele ja kolossaalsetele kinnisvaradele, võis ta reformi läbi viia vaeste soovile vastavalt ilma rikkaid eriti solvamata. Kõik hakkasid saama vastavalt oma võimetele, võimeid tasustati aga vastavalt nähtud vaevale ja teenetele.

Uus maailmavalitseja oli eelkõige ülipüüdlik filantroop – ja mitte ainult filantroop, vaid ka filozoos.[12] Ta oli taimetoitlane, keelustas vivisektsiooni ja kehtestas tapjatele range järelevalve; loomakaitse ühing innustas teda selles igati. Nendest üksikasjadest oli tähtsaim kogu inimkonnas kehtestatud peamine võrdsus – üleüldine täiskõhtsuse võrdsus. See toimus tema teisel valitsemisaastal. Sotsiaalmajanduslik küsimus oli lõplikult lahendatud. Aga kui söömine on näljasele esmatähtis, siis täissöönu igatseb midagi muud. Isegi täissöönud lojused tahavad tavaliselt mitte ainult magada, vaid ka mängida. Seda enam inimesed, kes alati on post panem nõudnud circenses.[13] Imperaator-üliinimene taipab, mida on vaja tema rahvahulgale. Sel ajal jõuab Kaug-Idast tema juurde Roomasse suur imetegija, kes on mässitud imelike sündmuste ja metsikute jutustuste läbipaistmatusse pilve. Kuulduste järgi on ta neobudismi levitajate hulgast ja tal on jumalik päritolu – ta on päikesejumal Suri ja mingi jõenümfi laps.

See imetegija, keda kutsutakse Apolloniuseks, on kaheldamatult geniaalne inimene, poolasiaat, pooleurooplane, katoliku piiskop in partibus infidelim.[14] Hämmastaval viisil on ta omandanud ja endas ühildanud Lääne teaduse viimased tehnikasaavutused koos oskusega neid kõiki rakendada ja kõik teadmised Ida müstikast, mis tõesti on soliidsed, tähenduslikud ja traditsionaalsed. Sellise sünteesi tulemused on hämmastavad. Apollonius on muuseas poolteaduslike, poolmaagiliste võtetega võimeline oma soovi kohaselt külge tõmbama ja pingestama atmosfääri elektrit. Ja rahvas hakkab rääkima, et ta võib taevast tule alla tuua. Muuseas, erinevate ennekuulmatute väljamõeldistega rahvahulga imetlusväljendused ei pane teda oma võimeid mingisuguste eriliste tegudega kuritarvitama.

Niisiis, see inimene tuleb suure imperaatori juurde, kummardab teda nagu tõelist Jumala poega, teatab, et Ida salajastest raamatutest leidis ta otsese ettekuulutuse temast, imperaatorist, kui viimsest päästjast ja inimkonna kohtumõistjast; ning pakub imperaatorile oma teeneid koos kogu oma kunstiga. Temast võlutud imperaator võtab ta vastu kui kingituse kõrgemalt poolt ja kaunistab teda hiilgavate tiitlitega ning ei lahku enam temast. Ja nii saab oma valitseja poolt õnnistatud Maa rahvas peale kogu maailma ning peale toidu veel lisaks võimaluse pidevalt osa saada kõige hämmastavamatest imedest ja tunnustähtedest.

Lõppes üliinimese kolmas valitsusaasta. Pärast poliitiliste ja sotsiaalsete küsimuste õnnelikku lahenemist kerkis üles religioosne küsimus. Selle tõstatas imperaator ise, kusjuures tähtsaim punkt selles oli suhtumine kristlusse. Sel ajal oli kristlus järgmises olukorras. Märgatavalt oli vähenenud kristlaste arv – kogu maailmas polnud neid järele jäänud rohkem kui nelikümmend viis miljonit, mis tähendas, et kogudus oli kokku tõmbudes kõlbeliselt puhastunud; ja see, mis oli kaotatud kvantiteedis, võideti tagasi kvaliteedis. Peaaegu täielikult kadusid kristlaste hulgast inimesed, keda ei sidunud kristlusega mingisugused vaimulikud huvid. Erinevad usulahud segunesid vabalt ja võrdsetel tingimustel kogu oma koosseisuga, nõnda et nende vahel säilis ligikaudu endine protsentuaalne suhe; mis puutub aga vastastikesse tunnetesse, siis kuigi vaen ei muutunud täielikuks leppimiseks, oli märgatav pingelangus siiski toimunud ja vastasseisud olid kaotanud oma endise teravuse. Paavsti õukond oli juba ammu Roomast pagendatud ja pärast paljusid ümberasumisi leidnud omale asupaiga Peterburis tingimusel, et hoidub propagandast nii seal kui ka sisemaal. Venemaal muutus see märgatavalt lihtsamaks. Oma hädavajaliku kolleegiumi ja ametkonna koosseisu eriti vähendamata pidi ta hingestama oma teotsemise iseloomu ja samuti kahandama miinimumini oma hiilgavate rituaalide ja tseremooniate mastaabid. Paljud kummalised ja võluvad tavad, mida küll formaalselt ei tühistatud, langesid iseenesest kasutusest välja. Paljudes tugevates maades, eriti Põhja-Ameerikas omas katoliiklik hierarhia veel palju tugeva tahtejõu, raugematu energia ja sõltumatu seisundiga esindajaid, kes endisest veel tugevamini koondusid ühtse katoliku kiriku ümber ja hoidsid alal selle rahvusvahelise, kosmopoliitilise tähtsuse.

Mis puutub protestantismi, mille eesotsas, eriti pärast seda, kui tähelepanuväärne osa anglikaani kirikust oli ühinenud katoliiklastega, seisis endiselt Saksamaal, siis see vabanes oma äärmuslikest negatiivsetest tendentsidest, kuna paljastatud äärmuslastest said religioossed indiferendid või uskmatud. Evangeelsesse kirikusse jäid ainult tõsiusklikud, kelle eesotsas seisid inimesed, kes olid end sidunud suure sügava religioosse õpetusega ja kõige enam taotlesid visalt algkristluse taaselustamist selle elaval kujul.

Vene õigeusklikud kaotasid pärast seda, kui poliitilised koosolekud uutsid kiriku ametlikku seisundit, mitu miljonit oma näivast nominaalkoosseisust, sellele vastukaaluks tegid nad katset kasvada, ühinedes vanausuliste parima osaga ja isegi paljude positiivse religiooni suunitlusega sektantidega. See uuendatud kirik, mis polnud suur oma liikmete arvu poolest, hakkas kasvama vaimu väes, mida ta eriliselt näitas oma sisemises võitluses kasvava inimhulga ja äärmuslike sektide ühinguga, kellele polnud võõras deemonlik ja saatanlik element.

Esimesel kahel uue valitsuse aastal olid kõik kristlased eelnenud revolutsioonist ja sõdadest ära hirmutatud ja roidunud, suhtusid uude valitsejasse ja tema ülemaailmsetesse reformidesse osaliselt heatahtliku äraootava suhtumisega, osaliselt otsese poolehoiuga ja mõnikord isegi tulise vaimustusega. Aga kolmandal, suure maagi tuleku aastal, hakkas paljudel õigeusklikel, katoliiklastel ja evangeelsetel esinema tõsine kartus ja antipaatia. Evangeelseid ja apostellikke kirjutisi, mis rääkisid selle ajastu vürstist[15] ja antikristusest, hakati lugema tähelepanelikumalt ja neid kommenteeriti elavalt.

Mõnede märkide järgi aimas imperaator ähvardavat äikesepilve ja otsustas kiiresti asjas selgusele jõuda. Esmalt andis ta oma neljandal valitsemisaastal välja manifesti kõikidele oma ustavatele ühise usutunnistusega kristlastele, tehes neile ettepaneku valida või määrata täievoliline esindaja ülemaailmsele kirikukogule tema juhatuse all. Residents oli selleks ajaks Roomast üle viidud Jeruusalemma. Palestiina oli tollal peamiselt juutidega asustatud ja nende valitsuse ning halduse all olev autonoomne piirkond. Jeruusalemm oli vaba, kuid oli nüüd äkki saanud impeeriumilinnaks. Kristlikud pühad olid jäänud muutumatuks, kuid kõikidele avaratele Haram-eš-Šerifa astangutele Birket-Isranist ja uutest kasarmutest ühelt poolt, kuni Al-Aqsa mošeeni ja «Saalomoni tallideni» teiselt poolt oli ehitatud üks hiiglaslik hoone, mis võttis enda alla peale kahe, mitte väga suure mošee veel imperaatori avara katedraali, kus olid ühendatud kõik maailma kultused, ja kaks luksuslikku imperaatori paleed raamatukogude, muuseumide ja eriliste ruumidega maagilisteks eksperimentideks ja harjutusteks. Selles pooleldi templis, pooleldi lossis pidi 14. septembril avatama ülemaailmne kirikukogu. Kuna evangeelsel usutunnistusel ei ole sõna otseses mõttes vaimulikkonda, siis katoliikliku ja õigeusu hierarhid olid nõus imperaatori ettepanekuga, et anda mingisugune ühtlane esindatus kõigile kristlikele uskkondadele, lubada kirikukogule mõned ustavamad ilmikud, kes olid tuntud oma auväärsuse poolest ja ustavad kiriku huvidele; aga kui juba ilmikud olid nimekirja võetud, siis ei tohtinud välja jätta ka madalaimat vaimulikkonda – musta ja valget vaimulikkonda. Sel moel kasvas kirikukogust osavõtjate üldarv kolme tuhandeni, kuid ligikaudu pool miljonit kristlikku palverändurit ujutas üle Jeruusalemma ja kogu Palestiina.

Kõigi kirikukogust osavõtjate hulgast paistsid eriliselt silma kolm isikut. Esiteks paavst Peetrus II, kes õigusega sellel kirikukogul katoliiklaste eesotsas seisis. Tema eelkäija suri teel Jeruusalemma ning Damaskuses toimus konklaav,[16] kus kardinal Siimon Barionnini valiti ühel häälel paavstiks ja võttis endale nimeks Peetrus. Päritolult oli ta lihtrahva esindaja Napoli piirkonnast ja sai tuntuks kui karmeliitide ordu[17] jutlustaja. Tal olid suured teened karmis võitluses satanistlike sektide vastu Peterburis ja selle ümbruses, kus need eksitasid mitte ainult õigeusklikke, vaid ka katoliiklasi. Olles pühitsetud Mogiljovi peapiiskopiks ja hiljem ka kardinaliks, oli ta aegsasti ära märgitud tiaara[18] tarvis. See oli keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, kongus nina ja tiheda habemega viiekümnendates aastates mees. Ta oli kirglik ja püüdlik inimene, rääkis tuliselt ja hoogsalt žestikuleerides ja pani kuulajad pigem kaasa elama, kui neid milleski veenis. Kogu maailma valitsejale tundus uus paavst kahtlase ja vastupanijana, eriti pärast seda, kui vaga paavst kirikukogu poole pöördudes imperaatorile visalt vastu vaidles, kui see nimetas kardinaliks impeeriumi kantsleri ja kogu maailma suure ülemmaagi, eksootilise piiskopi Apolloniuse, keda Peetrus pidas ebakindlaks katoliiklaseks ja kaheldamatuks petturiks.

Tõeline, kuigi mitte ametlik õigeusklike juht oli vanake Johannes, kes oli tuntud kogu Venemaa rahvale. Kuigi ta ametlikes kirjades esines kui piiskop emeritus, ei elanud ta ometi mitte üheski kloostris, vaid rändas pidevalt ühest paigast teise. Temast räägiti erinevaid legende. Mõned uskusid, et ta on ellu ärganud Fjodor Kuzmitš,[19] see tähendab imperaator Aleksander I, kes oli sündinud umbes kolm sajandit tagasi. Teised läksid veelgi kaugemale, väites, et ta on tõeline vana Johannes ise, see tähendab apostel Johannes Theologos,[20] kes iialgi ei sure ja saab ilmsiks viimastel aegadel. Ta ise ei rääkinud kunagi oma minevikust ega noorusest. Nüüd oli see väga vana, kuid reibas rauk koltunud ja isegi roheka varjundi omandanud kiharate ja habemega, pikakasvuline ja kõhn, kuid kogu nägu katva kergelt roosaka jumega, säravate elavate silmadega ja heldimapanevalt leebe oma palgelt ning kõnelt. Ta oli alati riietatud valgesse rässasse ja pealisrüüsse.

Kirikukogust osavõtvate evangeelsete kristlaste juhiks sai õpetatud saksa teoloog professor Ernst Pauli. See oli kõrge lauba terava nina ja siledaks pügatud poolhabemega lühikest kasvu kuivetunud vanake. Ta silmad särasid mingi erilise, raevukalt heasüdamliku helgiga. Iga minut hõõrus ta käsi, noogutas pead ja liigutas imelikult kulme; sealjuures tõi ta silmade välkudes kuuldavale katkendlikke tusaseid häälitsusi: «So! nun! Ja! So also!»[21] Riietatud oli ta pidulikult valgesse pastorikuube, mida kaunistasid valge rätik ja mingisugused ordenimärgid.

Kirikukogu avamine oli muljetavaldav. Kaks kolmandikku tohutust katedraalist, mis oli «pühendatud kõikidele kultustele», oli täis pandud pinke ja igasuguseid istmeid osavõtjate tarvis, üks kolmandik oli aga hõivatud kõrge poodiumi alla, kus peale imperaatoritrooni ja teise, madalamal asetseva suure maagi trooni – ta oli ju imperaator-kardinal ja kantsler – olid tugitooliread ministrite, riigi- ja õukonnasekretäride tarvis ja küljel kõige pikemad tugitooliread vähemtähtsatele osavõtjatele. Kooril olid orkestrimuusikud ja naaberväljakule oli üles rivistatud kaks kaardiväepolku ja patarei piduliku saluudi tarvis. Kirikukogust osavõtjad olid juba toimetanud oma jumalateenistuse erinevates kirikutes, kuna kirikukogu avamine pidi olema täiesti ilmlik. Kui imperaator koos suurmaagi ja imetegijaga sisenes ja orkester hakkas mängima «marssi tulevasele inimesele», mis oli rahvusvaheline imperaatorlik hümn, tõusid kõik kirikukogul osalejad ja hüüdsid kübaraid lehvitades kolm korda: «Vivat! Ypa! Hoch!»[22]

Imperaator, võtnud koha sisse trooni juures ja olles sirutanud välja käe ülevoolava heasoovlikkusega, kuulutas kõlava ja meeldiva häälega: «Kristlased kõikidest uskkondadest! Minu armastatud alamad ja vennad! Minu valitsemisaja algusest, mida Kõigekõrgem õnnistas selliste imeliste ja auliste tegudega, kuni tänaseni pole mul kordagi olnud põhjust olla teiega rahulolematu. Te olete alati täitnud oma kohust ustavalt ja südametunnistusele vastavalt. Kuid mulle ei piisa sellest. Minu tõeline armastus teie vastu, armastatud vennad, ootab vastuarmastust. Ma tahan, et mitte kohusetundest, vaid tõelisest armastusest te tunnistaksite mind enda tõeliseks juhiks kõikides asjades, mida ma ette võtan inimkonna üldiseks hüvanguks. Sellepärast tahan ma, peale selle, mida ma teen kõikide heaks, teie vastu näidata üles oma erilist armulikkust. Kristlased, millega võin mina teid õnnelikuks teha? Mida teile anda, mitte nagu minu alamatele, vaid kui kaasusklikele, kui oma vendadele? Kristlased! Öelge mulle, mis on teile kristluses kõige kallim, et ma saaksin oma jõu sinnapoole suunata?»

Ta lõpetas ja ootas. Katedraalis kostus summutatud kõma. Kirikukogu liikmed sosistasid omavahel. Paavst Peetrus seletas tuliselt kätega žestikuleerides midagi lähedalseisjatele. Professor Pauli vangutas pead ja matsutas innukalt suud. Vanake Johannes, olles kallutanud end idakiriku piiskopi ja kaputsiini[23] poole, sisendas neile midagi vaikselt. Oodanud mõne minuti, pöördus imperaator sama lahkel toonil uuesti kirikukogu poole, kuid nüüd kostis ta häälest vaevalttajutav iroonianoot.

«Armsad kristlased,» ütles ta. «Ma saan aru, kui raske teil on öelda üks ja otsekohene vastus. Ma tahan ka selles teid aidata. Õnnetuseks te olete igiammustest aegadest alates jagunenud erinevatesse uskkondadesse ja parteidesse, nii et teil võib-olla ei ole ühtset eesmärki. Ent kui te omavahel ei suuda kokkuleppele jõuda, siis ma loodan, et kõik teie parteid nõustuvad sellega, et mina osutan neile kõigile ühesugust armastust ja ühesugust valmisolekut rahuldada igaühe tõelised vajadused. Kallid kristlased! Ma tean, et paljudele ja mitte viimastele teie seast on kristluses kõige kallim leida see vaimulik autoriteet, mida see annab oma seaduslikele esindajatele – muidugi mitte nende isiklikuks kasuks, vaid üldiseks hüvanguks, nii nagu sellel autoriteedil tugineb õige vaimulik korraldatus ja kõlbeline distsipliin, mis on hädavajalik kõigi jaoks. Armsad vennad-katoliiklased! Oo, kui hästi ma saan aru teie vaatenurgast ja kuidas ma tahaksin vahetada oma valitsejaseisuse teie vaimuliku juhi omaga! Et te ei arvaks, et see on meelitamine ja tühjad sõnad, tõotame pühalikult: meie isevalitsusliku tahtega kooskõlas taastatakse kõigi katoliku piiskoppide pea, Rooma paavst täielikult oma Rooma troonil kõikide endiste õiguste ja privileegidega, mis kuuluvad tema ameti nimetusele ja toolile ning mis kunagi on välja antud meie eelkäijate poolt alates imperaator Konstantinus Suurest.[24] – Aga teie poolt, armsad vennad-katoliiklased, ma ootan selle eest ainult seda, et sügaval sisemuses peaksite mind tõeliselt oma ainsaks eestkostjaks ja kaitsjaks. Kes siinolijatest mind sellisena tunnistab, see tulgu siia minu juurde.»

Ja ta osutas tühjadele kohtadele platvormil. Ja rõõmsa hüüdega «Gratias agimus! Domine! Salvum fac magnum imperatorem!»[25] tõusid poodiumile peaaegu kõik katoliku vürstid, kardinalid ja piiskopid, suur osa ilmlikke usklikke ja rohkem kui pooled mungad, ja peale sügavaid kummardusi imperaatori poole võtsid istet oma toolidel. Aga all, kirikukogu keskel istus sirgelt ja liikumatult, nagu marmorkuju, paavst Peetrus II. Kõik teda ümbritsenud olid lahkunud lavale. Alla oli jäänud hõrenenud munkade ja ilmikute hulk, mis oli talle lähenenud ja koondunud kitsaks ringiks, ning sealt kostus allasurutud sosin: «Non praevalebunt, non praevalebunt portae inferni[26]

Heites üllatunud pilgu liikumatule paavstile tõstis imperaator taas häält: «Armsad vennad! Tean, et teie keskel on ka selliseid, kes kristluses peavad kõigest kallimaks selle püha pärimust, vanu sümboleid, vanu laule ja palveid, ikoone ja jumalateenimise ametit. Tõepoolest, mis võiks religioosse hinge jaoks sellest kallim olla? Teadke siis, mu armsad, et täna on minu poolt meie aulises impeeriumi linnas Konstantinoopolis alla kirjutatud määrus Ülemaailmse Kristliku Arheoloogiamuuseumi moodustamiseks ja määratud rikkalikud vahendid, eesmärgiga koguda, uurida ja säilitada igasuguseid kirikliku iidsuse mälestisi, eelistatult idakiriku omi. Teid palun ma aga homme valida endi seast komisjon, et koos minuga läbi arutada need meetmed, mida tuleks rakendada, et lähendada kaasaegset olmet, kombeid ja tavasid püha õigeusu kiriku pärimusele ja määrustele! Vennad õigeusklikud! Kellele on südamelähedane see minu tahe, see, kes oma südame tunde järgi võib mind nimetada oma tõeliseks juhiks ja valitsejaks, tulgu siia üles.» – Ja suur hulk hierarhe Idast ja Põhjast, pooled endistest vanausulistest ja üle poole õigeusu vaimulikest, munkadest ja ilmikutest tõusid rõõmsate hüüetega lavale, vaadates kõõrdi seal kõrgilt istuvaile katoliiklastele.

Kuid vanake Johannes ei liigutanud end, vaid ohkas valjusti. Ja kui inimsumm tema ümber hõrenes, jättis ta oma istme ja lähenes paavst Peetrusele ja tema poolehoidjatele. Talle järgnesid ka need järelejäänud õigeusklikud, kes polnud poodiumile läinud. – Imperaator kõneles taas: «Armsad kristlased, ma tean teie hulgas ka niisuguseid, kellele kristluses on kõige kallim isiklik arusaam tõest ja Pühakirja vabameelne tõlgendamine. Nii, nagu mina sellest aru saan, ei ole vaja, et see leviks. Te võib-olla teate, et ma oma varajases nooruses kirjutasin laialdase uurimuse piiblikriitikast, mis ei leidnud tol ajal erilist poolehoidu ega pannud alust minu tunnustatusele. Ja nüüd, arvatavasti meenutades seda seoses nende päevadega siin, saatis Tübingeni Ülikool mulle palve, et võtaksin neilt vastu teoloogia audoktori diplomi. Käskisin vastata, et võtan selle hea meelega ja tänuga vastu. Aga täna kirjutasin koos Kristliku Arheoloogiamuuseumi moodustamise määrusega alla ka Ülemaailmse Pühakirjade Vabameelse Tõlgendamise Instituudi asutamise määrusele. Koostasin pooleteise miljoni marga suuruse eelarve, mis võimaldab uurimistööde teostamise kõigis paigus ja kõikvõimalikes suundades. Kellele teie seast on südame järele minu selline vaimulik soosing, ja kes võib puhtsüdamlikult mind pidada oma suureks juhiks, palun tulla siia, uue teoloogiadoktori juurde.»

Ja suure inimese ilusat suud kõverdas kergelt mingi kummaline muie. Üle poolte õpetatud teoloogidest suundus lavale, kuigi mõned neist tegid seda aeglaselt ja kõheldes. Kõik vaatasid professor Paulile, kes oli oma istmega nagu kokku kasvanud. Ta pea oli alla vajunud ning selg küürus. Poodiumile läinud õpetatud teoloogid olid segaduses, aga üks neist lõi äkki käega ja hüppas treppi kasutamata otse alla ning jooksis longates professor Pauli juurde, jäädes nii tema ümber koondunud vähemlaste hulka. Professor tõstis pead, tõusis mingi ebamäärase liigutusega püsti ja läks vabanenud istmetest mööda, saadetuna allesjäänud usukaaslastest; ja istus vanausulise Johannese, paavst Peetruse ning nende toetajate lähedusse.

Kirikukogu märkimisväärne enamus, seega peaaegu kogu Ida ja Lääne hierarhia oli kogunenud poodiumile. Alla jäid ainult kolm üksteisele lähedalseisjat koos oma ringiga, kes soovisid olla koos vanausulise Johannese, paavst Peetruse ja professor Pauliga.

Kurval toonil pöördus imperaator nende poole: «Mida ma saaksin teie heaks veel teha? Imelikud inimesed! Mida te minult soovite? Ma ei tea. Öelge siis mulle ise, teie, kristlased, kes olete välja heidetud suurema osa oma vendade ja juhtide hulgast ja oma rahva poolt hukka mõistetud: mis on teile kristluses kõige kallim?»

Nüüd tõusis vanausuline Johannes, valge nagu küünal, ning ütles: «Suur valitseja! Kõige kallim kristluses on meile Kristus ise, Tema Ise, aga Temast, nagu me teame, on kõik, sest Temas elab kogu Jumala täius ihulikul kujul. Aga sinult, valitseja, oleme valmis vastu võtma kõike head, kui ainult teame, et sinu käe heldus on saadud Kristuse käest. Ja vastus sinu küsimusele, mida sa võid meie heaks teha, on järgmine: tunnista praegu siin meie ees Jeesust Kristust, Jumala Poega lihas tulnuna, ristilööduna ja peale seda ülestõusnuna – tunnista Teda ja me võtame sind armastusega vastu, nagu tõelist Tema aulise teise tulemise eelkuulutajat.»

Ta jäi vait ja vaatas üksisilmi imperaatorile näkku. Tolles toimus midagi halba. Tema sisemuses tõusis samasugune põrgulik torm kui see, mida ta koges tol saatuslikul ööl. Ta kaotas täielikult sisemise tasakaalukuse ja kõik ta mõtted keskendusid sellele, et ta välist enesevalitsemist ei kaotaks ega reedaks ennast enne õiget aega. Ta tegi ebainimlikke jõupingutusi, et mitte metsiku karjega kõneleja kallale söösta ja teda hammastega pureda. Äkki kuulis ta tuttavat ebamaist häält: «Vaiki ja ära karda midagi.»

Ta vaikis. Ainult ta surnukahvatu ja tumenenud nägu virildus üleni ja silmadest sähvisid välgud. Vahepeal viis suurmaag, kes istus üleni kaetuna oma tohutu suure kolmevärvilise mantiljaga, mille peal oli kardinali purpurrüü, vanausulise Johannese kõne ajal viimasega justkui mingisuguseid katseid läbi. Tema silmad kiiskasid keskendatusest ja huuled liikusid. Katedraali avatud akendest oli näha, et tõusnud oli tohutu must pilv ning peagi pimenes kõik. Vanake Johannes ei pööranud kõikvõimsalt imperaatorilt oma hämmastunud ja hirmunud pilku ning äkki põrkus ta õuduses tagasi ja hüüdis ümber pöördudes kohkumusest ahistatud häälega: «Lapsukesed, see on ju antikristus!»

Sel hetkel süttis templis kurdistava kõuemürina saatel tohutu keravälk ja kattis vanakese. Kõik tardus hetkeks, ja kui kurdistatud kristlased jälle iseendid leidsid, lamas vanake Johannes maas nagu surnu.

Kahvatu, kuid rahulik imperaator pöördus koosolijate poole: «Te nägite Jumala kohut. Ma ei soovinud kellegi surma, kuid minu taevane Isa maksab kätte oma armastatud poja eest. Asi on otsustatud. Kes hakkaks vaidlema Kõigekõrgemaga? Sekretärid! Kirjutage, et kõigi kristlaste kirikukogu otsustas pärast seda, kui tuli oli tabanud jumaliku suursugususe arutut vaenlast, ühehäälselt tunnistada Rooma suurriigi ja kogu maailma imperaatori oma kõrgeimaks juhiks ja valitsejaks.»

Järsku kõlas üks vali ja selge ütlus üle templi: «Contradictur».[27] Paavst Peetrus II tõusis oma istmelt ja punetava näoga ning raevust värisedes tõstis oma saua ning suunas imperaatorile: «Meie ainus Valitseja on Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg. Aga kes sina oled, seda sa juba kuulsid. Kao me silmist, Kain-vennatapja! Kao siit, saatana astja! Kristuse meelevallaga heidan mina, Jumala teenijate teenija, sinu, räpase koera, igaveseks välja Jumala linnast ning annan sind sinu isa saatana kätte! Anathema, anathema, anathema!»[28]

Kuni ta kõneles, toimetas suurmaag rahutult oma mantilja all ja viimasest anateemist valjemalt mürises kõu ning viimne paavst langes hingetuna maha. «Nõnda hukkuvad kõik mu vaenlased minu isa käe läbi,» lausus imperaator. «Pereant, pereant!»[29] kisendasid värisevad kirikuvürstid. Ta pöördus ja lahkus aeglaselt, toetudes suurmaagi õlale ja saadetuna kogu oma karjast, lava taga oleva ukse kaudu. Templisse jäid kaks surnut ja hirmust poolsurnud kristlaste kitsas ring.

Ainus, kes pead ei kaotanud, oli professor Pauli. Üldine õud oleks temas justkui äratanud kõik hinge jõud. Ta muutus isegi väliselt, võttes suursuguse ja hingestatud hoiaku. Otsustaval sammul astus ta lavale ja istudes ühele tühjaksjäänud riigisekretäri kohtadest, võttis paberi ja hakkas sellele midagi kirjutama. Olles lõpetanud, ta tõusis ja luges valjul häälel ette:

«Meie ainsa Päästja Jeesuse Kristuse ülistuseks! Jumala kirikute kirikukogu, mis on kogunenud Jeruusalemmas, pärast seda kui meie õnnis vend Johannes – idakristluse eestseisja, paljastas suure petise ja Jumala vaenlase selles, et ta on tegelik antikristus, keda on ette ennustatud Jumala sõnas, ja meie õnnis isa Peetrus, läänekristluse eestseisja, seaduslikult ja õiguslikult kuulutasid ta alatiseks kirikust väljaheidetuks, nüüd nende kahe, tõe eest tapetud Kristuse tunnistajate kehade juures on meie kogu otsustanud: lõpetada igasugune suhtlemine tema väljaheidetud jälgi karjaga, ja eralduda kõrbesse ootama meie tõelise Valitseja Jeesuse Kristuse vääramatut saabumist.»

Hingestatus haaras rahvahulga ning kostsid valjud hääled: «Adveniat! Adveniat cito! Komm Herr Jesu, komm![30] Tule, Issand Jeesus!»

Professor Pauli kirjutas ja luges ette: «Olles ühehäälselt vastu võtnud selle viimase ülemaailmse kirikukogu esimese ja viimase akti, kirjutame alla oma nimed.» Ja ta tegi koosviibijaile kutsuva viipe. Kiiresti siirdusid kõik poodiumile ja andsid allkirja. Kõige lõpuks kirjutas suurte gooti tähtedega alla «Duorum defunctorum testium locum tenes Ernst Pauli».[31]

«Lähme nüüd oma viimase seaduselaekaga!»[32] ütles ta, osutades kahele surnukehale. Kehad võeti kanderaamidel kaasa. Lauldes aeglaselt ladina, saksa ja kirikuslaavi hümne, suundusid kristlased Haram-eš-Šerifa templi väljapääsu poole. Siin aga peatati rongkäik imperaatori saadetud riigisekretäri poolt, keda saatis ohvitser kaardiväe jaoga. Sõdurid peatusid sissepääsu juures, riigisekretär aga luges poodiumil seistes: «Jumaliku kõrgeaususe korraldus: kristliku rahva arukusele kutsumiseks ja nende kaitsmiseks halbade kavatsustega inimeste eest, kes õhutavad mässule ja eksitusse, pidasime me õigeks kahe taevase tule poolt tapetud mässuleõhutaja laibad avalikult välja panna Kristlaste tänavale (Haret-en-Nasara), selle religiooni peatempli, mida Issanda Haua, aga ka Ülestõusmise templiks nimetatakse, sissepääsu ette, et kõik võiksid veenduda nende tegelikus surmas. Nende vastuhakkavad mõttekaaslased, kes paheliselt heidavad kõrvale kõik meie heateod, sulgevad arutult silmad jumaluse enese ilmsetele tähistele, vabastatakse meie helduse ja meie taevase isa juures oleva esinduse poolt ärateenitud surmast taevase tule läbi ning jäetakse omatahtsi elama ainsa keeluga üldise heaolu huvides – elada linnades ja teistes asustatud kohtades, et nad ei tekitaks segadust ega eksitaks süütuid ja lihtsameelseid inimesi oma kurjade väljamõeldistega.» Kui ta lõpetas, astusid kaheksa sõdurit ohvitseri märguande peale kanderaamide juurde, kus kehad lebasid.

«Mingu täide, mis kirjutatud on,» ütles professor Pauli, ja kristlased, kes kanderaame hoidsid, andsid need sõnatult sõduritele, kes lahkusid loodeväravate kaudu. Kristlased aga, väljudes kirdeväravate kaudu, lahkusid rutates linnast Õlimäest mööduvat teed pidi Jeeriko suunas, mis eelnevalt oli sandarmite ja kahe kaardiväepolgu poolt rahvahulkadest puhastatud. Jeeriko lähedastel tühjadel küngastel oli otsustatud mõned päevad oodata.

Järgmisel hommikul jõudsid kohale tuttavad kristlastest palverändurid ja jutustasid, mis Siionis oli toimunud. Pärast õukondlikku lõunat kutsuti kõik kirikukogu liikmed tohutusse troonisaali (Saalomoni trooni arvataval asukohal)[33] ja imperaator, pöördudes katoliikliku hierarhia esindajate poole, teatas neile, et kiriku huvides on valida viivitamatult apostel Peetruse väärikas järglane ja et aja nõuetest lähtuvalt peaks valimine olema summaarne, ning et tema, imperaatori, kui kogu kristliku maailma juhi ja esindaja kohalolek korvab küllaga rituaalsed puudujäägid, ning et ta kõigi kristlaste nimel pakub Pühale Kolleegiumile valitavaks oma armastatud sõpra ja venda Apolloniust, et nende tihe side muudaks tugevaks ja purustamatuks kiriku ja riigi ühtsuse üldise heaolu nimel. Püha Kolleegium eraldus konklaaviks erilisse tuppa ja pooleteise tunni pärast naasis sealt uue paavsti Apolloniusega.

Aga samal ajal, kui toimusid valimised, veenis imperaator lühidalt ja kaunisõnaliselt õigeusklikke ja evangeelse liikumise esindajaid, et seoses uue suure kristliku ajastuga ajaloos, tuleks lõpetada omavahelised vanad vastuolud, ning andis oma sõna, et Apollonius suudab igaveseks kõrvaldada kõik paavsti võimu ajaloolised kuritarvitused. Uskudes seda juttu, koostasid õigeusu ja protestantismi esindajad  kirikute ühinemise akti, ja kui Apollonius ilmus kõigi koosolijate rõõmsate hüüete saatel koos kardinalidega saali, tõid kreeka arhierei ja evangeelne pastor talle oma paberi. «Accipio et approbo et laetificatur cor meum[34] sõnas Apollonius dokumenti alla kirjutades. «Ma olen samasugune tõeline õigeusklik kui tõeline evangeelne, ja nagu ma olen tõeline katoliiklane,» lisas ta ja embas sõbralikult kreeklast ja sakslast. Seejärel läks ta imperaatori juurde, kes teda kaua oma embuses hoidis.

Sel ajal hakkasid mingid helendavad punktid lossis ja templis tormama igas suunas, need kasvasid ja muutusid kummaliste olevuste heledateks kujudeks. Maa peal ennenägematud lilled sadasid ülalt, täites õhku tundmatu aroomiga. Ülalt kostsid vaimustavad, hingeminevad ja südanthaaravad helid senitundmatuilt muusikariistadelt. Ja nähtamatute lauljate ingellikud hääled ülistasid uusi taeva ja maa valitsejaid. Samal hetkel kõlas hirmus maa-alune ulg Kesklossi loodenurgas, kubbet-el-aruah’i all, see on hingede kupli all, kus moslemite pärimuse kohaselt asus sissepääs allilma.

Kui koosviibijad imperaatori kutsel sinnapoole suundusid, kuulsid kõik arvutuid hääli, peenikesi ja läbilõikavaid – ei tea kas lapselikke või saatanlikke –, mis hüüdsid: «On tulnud aeg, laske meid sisse, päästjad, päästjad!» Kuid kui Apollonius kaljul põlvitades kolm korda sinna alla midagi tundmatus keeles hüüdis, jäid hääled vait ja maa-alune ulg lõppes. Samal ajal ümbritses Haram-eš-Šerifat igast küljest hõlmamatu rahvahulk. Öö saabudes väljus imperaator koos uue paavstiga idarõdule, päästes sellega valla vaimustustormi. Ta kummardus tervitades igasse suunda, samal ajal kui Apollonius lakkamatult võttis ja pildus õhku talle kardinal-diakonite poolt toodavatest korvidest tema käepuudutusest süttivaid suurepäraseid säraküünlaid, rakette ja tulepurskkaeve, mis olid kord fosforselt pärlikarva, kord eredalt vikerkaarevärvilised. Ja kõik see muutus maa peale jõudes arvututeks mitmevärvilisteks lehtedeks, mis olid täis tingimusteta indulgentse mineviku, oleviku ja tulevaste pattude tarvis. Rahva rõõmuhõisked ületasid igasugused piirid. Tõsi küll, mõned kinnitasid, et nägid oma silmadega, kuidas indulgentsid muutusid vastikuteks kärnkonnadeks ja madudeks.

Sellele vaatamata oli valdav enamus vaimustuses ning rahva pidustused kestsid veel mitu päeva, kusjuures uus paavst-imetegija läks selliste ennekuulmatute ja uskumatute võteteni, et neid kirjeldades edasi anda oleks täiesti kasutu. Samal ajal paastusid ja palvetasid Jeeriko tühermaa kõrgendikel asuvad kristlased.

Neljanda päeva õhtul, kui oli pimedaks läinud, jõudis professor Pauli koos üheksa kaaslasega eeslitel ja vankriga Jeruusalemma ning kõrvaltänavaid pidi, möödudes Haram-eš-Šerifast, jõudsid Haret-en-Nasara’le ning Ülestõusmise templi sissepääsu juurde, kus sõiduteel lebasid paavst Peetruse ja vanakese Johannese kehad. Tänav oli sel kellaajal inimtühi, kogu linn oli läinud Haram-eš-Šerifa juurde. Valvesõdurid magasid sügavat und. Surnukehade järele tulnud leidsid, et need olid kõdunemisest täiesti puutumata ning polnud isegi  kangeks ega raskeks muutunud. Tõstnud need kanderaamidele ning katnud selleks otstarbeks kaasa võetud keepidega, siirdusid nad samu kõrvalteid pidi omade juurde. Kuid niipea kui nad kanderaamid maha asetasid, tuli eluvaim surnutesse tagasi. Nad hakkasid liigutama, püüdes enestelt maha heita katvaid keepe. Kõik asusid rõõmuhõisetega neid abistama ning peagi tõusid elluärganud jalule tervete ja vigastamatutena.

Ja vanake Johannes hakkas kõnelema: «No kaege nüüd, lapsukesed, me polegi lahku läinud. Ja vaat mida ma nüüd teile ütlen: on tulnud aeg täita Kristuse viimast palvet oma õpilaste eest,[35] et nad oleksid üks, nagu Ta ise Isaga oli üks.[36] Seega selle Kristuse ühtsuse tarvis austagem, lapsukesed, meie armastatud venda Peetrust. Las karjatab järelejäänud päevil Kristuse lambukesi. Vaat nii, vend!» Ja ta embas Peetrust. Nüüd astus ligi professor Pauli: «Tu est Petrus!» Ta pöördus paavsti poole: «Jetzt ist es ja gründlich er wiesen und ausser jedem Zweifel gesetzt[37] Ja ta surus tugevasti oma parema käega tema kätt, vasaku aga andis vanakesele Johannesele sõnadega: «So also, Väterchen – und nun sind wir ja Eins in Christo[38]

Nõnda toimus kirikute ühinemine pilkases öös kõrgendikul, üksildases paigas. Kuid pime öö valgustati äkki eredast helgist ning taevasse ilmus suur tähis: naine päikeses, jalge all kuu ning peas kaheteistkümnest tähest pärg.[39] Mõnda aega püsis ilmutus paigal, seejärel siirdus lõuna suunas. Paavst Peetrus tõstis oma saua ning hüüatas: «See on meie tähis! Järgneme sellele!» Ja ta liikus nägemuse suunas, Jumala mäe, Siinai poole, saadetuna mõlemast vanakesest ning kogu kristlaste hulgast...»

(Siin kohal ettelugeja peatus.)

Daam: Miks te siis ei jätka?

K (-k) Z: Käsikiri lõppes ju. Isa Pansofius ei jõudnud oma jutustust lõpetada. Juba haige olles ta jutustas mulle, et tahtis edasi kirjutada – «niipea kui terveks saan». Kuid ta ei saanud terveks ja tema jutustuse lõpp on maetud koos temaga Danilovi kloostrisse.

Daam: Kuid teie ju mäletate, mida ta teile jutustas – jutustage siis.

K (-k) Z: Mäletan ainult üldjoontes. Pärast seda kui kristlaskonna vaimsed juhid ja esindajad lahkusid Araabia kõrbesse, kuhu kõigist maadest nende juurde voolasid kokku ustavate tõepüüdlejate hulgad, võis uus paavst oma ime- ja hirmutegudega eksitada takistamatult kõiki ülejäänuid, pealiskaudseid kristlasi, kes polnud antikristuses pettunud. Ta kuulutas välja, et oma võtmete meelevallaga on ta avanud uksed maise ja hauataguse maailma vahel, ja tõepoolest, elavate ja surnute suhtlemine, samuti aga ka inimeste ja deemonite oma, muutus tavaliseks nähtuseks, ning kujunesid välja enneolematud müstitsistlikud kõlvatused ja demonolaatriad.[40]

Kuid vaevu sai imperaator hakata end pidama tugevalt püsivaks religioossel pinnal ja pealekäivate salajase «isa» hääle sisenduste mõjul kuulutas enese ainsaks tõeliseks kõrgeimaks kosmilise jumaluse kehastuseks, kui teda ründas uus häda, sealt, kust seda keegi ei oodanud. Juudid hakkasid mässama. See rahvas, mille arvukus oli sel ajal tõusnud kolmekümne miljonini, polnud päris võõras üliinimese ülemaailmse edu ettevalmistamisel ja selle kindlustamisel. Siis aga, kui ta paiknes Jeruusalemmas, levitades salaja kuuldusi sellest, et tema peamine ülesanne on kehtestada Iisraeli ülemaailmne valitsemine, tunnistasid juudid ta Messiaks ning nende ülendatud andumus temale ei omanud piire. Ja äkki tõusid nad üles, pulbitsedes raevust ja kättemaksuhimust. See kahtlemata nii Pühakirjas kui ka pärimuses ette ennustatud pööre sai isa Pansofiuse poolt võib-olla liiga lihtsalt ja realistlikult kujutatud. Asi oli selles, et juudid, kes pidasid imperaatorit täisvereliseks ja täiuslikuks iisraellaseks, avastasid juhuslikult, et ta pole isegi ümberlõigatud.

Veel samal päeval haaras ülestõus kogu Jeruusalemma ja järgmisel päeval terve Palestiina. Ääretu ja palav andumus Iisraeli päästjale, tõotatud Messiale, asendus sama piiritu ja sama ägeda vihkamisega salakavala petise ja ülbe isehakanu vastu. Kogu juutlus tõusis kui üks mees, ja selle vaenlased nägid üllatusega, et Iisraeli hing oma sügavustes ei ela arvestustes ja Mammona[41] teenimises, vaid südame tunde jõul – oma igavese messiaanliku usu lootuste ja raevuga. Imperaator, kes ei osanud oodata sellist järsku plahvatust, kaotas enesevalitsemise ja andis korralduse, mis mõistis surma kõik sõnakuulmatud juudid ja kristlased. Paljud tuhanded, isegi kümned tuhanded, kes ei jõudnud relvastuda, löödi halastamatult maha. Kuid peagi vallutas juutide miljoniline armee Jeruusalemma ja sulges antikristuse Haram-eš-Šerifasse. Tema käsutusse jäi vaid osa kaardiväest, mis ei suutnud vastu panna vaenlaste hulgale. Oma paavsti võluväe abil õnnestus imperaatoril läbida piirajate leer ja peagi ilmus ta taas Süüriasse arvutu eri hõimudest pärit paganate armeega. Juudid astusid talle vastu vähese tõenäosusega eduks.

Kuid vaevu said kohtuda kahe armee eelväed, kui toimus enneolematu jõuga maavärin Surnumere all, mille ääres paiknesid imperaatori väed. Avanes tohutu vulkaani kraater ja tulejõed, mis koondusid ühte leegitsevaks järveks, neelasid nii imperaatori kui ka tema arvutud väehulgad ning teda lahutamatult saatva paavst Apolloniuse, keda ei aidanud isegi kogu tema maagia. Samal ajal põgenesid juudid Jeruusalemma suunas, kutsudes hirmus ja värinas Iisraeli Jumalat appi. Kui püha linn oli juba nende vaateväljas, lõhestas kogu taeva tohutu välk idast läände ja nad nägid Kristust nende juurde laskumas kuninglikes rõivais ning naelahaavadega oma laialisirutatud kätes.

Samal ajal liikus Siinaist Siioni poole hulk kristlasi, keda juhtisid Peetrus, Johannes ja Paulus. Eri suundadest jooksid kokku veel teisedki vaimustunud hulgad. Need olid kõik antikristuse poolt hukatud juudid ja kristlased. Nad ärkasid ellu ja asusid koos Kristusega tuhandeks aastaks valitsema.

Sellega soovis isa Pansofius lõpetada oma jutustuse, mille eesmärgiks polnud kogu maailmakorralduse üleüldine hukk, vaid meie ajaloolise toimuse lahendamine, mis seisnes antikristuse ilmumises, ülendumises ja allaheitmises.

Poliitik: Ja te olete arvamusel, et see lahendus on üsna lähedal?

K (-k) Z: Nojah, saab olema veel palju loba ja tühja sebimist sel laval, kuid draama on juba ammu valmis kirjutatud kuni lõpuni. Ja ei vaatajail ega näitlejail pole antud voli selles midagi muuta.

Daam: Kuid milles on siis selle draama lõplik mõte? Ja ma ei saa siiski aru, miks see teie antikristus nii hirmsasti Jumalat vihkab, ise on aga olemuselt ju hea, mitte kuri?

K (-k) Z: Selles kogu asi ongi, et mitte olemuslikult. Selles kogu mõte ongi. Ja ma võtan tagasi oma eelnevad sõnad, et «antikristust üksnes mõistu ütlemistega ära ei seleta». Ta on tervenisti seletatav ühe ja erakordselt lihtsa mõistu ütlemise kaudu: Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Sest hiilgust on sel libaheadusel nii palju, et võta või vähemaks, kuid olemuslikku jõudu ei mingit.

Kindral: Kuid pange tähele, kus langeb eesriie selles ajaloolises draamas. Sõjas, kahe sõjaväe kohtumisel! Vaat nii pöörduski meie jutuajamise lõpp tagasi oma alguse juurde. Kuidas see teile meeldib vürst? … Issake! Aga kus siis vürst on?

Poliitik: Aga kas te siis ei märganud? Ta lahkus vaikselt sellel pateetilisel kohal, kui vanake Johannes antikristuse vastu seina surus. Ma ei tahtnud sel kohal lugemist katkestada, pärast aga unustasin.

Kindral: Põgenes, hoidku Jumal, teist korda põgenes. Aga kuidas ta ennast ületada püüdis. Aga seda pilti ikkagi vastu ei pidanud. Oh, Issand!

Vene keelest tõlkinud Ülo Reintop

 

Märkused

[1] Tsitaat Solovjovi luuletusest «Panmongolism».

[2] Bogdõhhan – suurvaldjas, mongolite tiitel Hiina imperaatoreile.

[3] Kodumaatud.

[4] Tervikuna.  

[5] V. Solovjov peab siinkohal silmas Aleksander Suure ajastut, diadohhide  ja roomlaste valitsemise aega Aleksandrias III eKr–IV pKr, mil see oli teaduste, kirjanduse ja filosoofia keskuseks, kus oli kuulus Museion tuntud raamatukoguga ning kus ilmnes kreekaliku harituse valgus (nn aleksandrialiku kooli iseloomulikuks jooneks on püüd sulandada üheks tervikuks kreeka filosoofiat ja idamaist maailmavaadet nt judaismi või egiptlaste usundit).

[6] 1Kr 14,20: «Vennad, ärge olge lapsed oiu poolest! Olge väetid lapsed halvas, oiu poolest aga olge täiskasvanud!»

[7] Põhjalikumalt võib lugeda V. Solovjovi suhtumisest Nietzche üliinimese aatesse tema artiklis «Üliinimese aade». Antud juhul peab Solovjov silmas nitzcheaanluse pahupoolt – enesele ettehaaravalt mingi üliinimliku teadmise/taipamise omistamist, V. Solovjov, Teosed, 2. kd, lk 628. Samuti on üliinimese aade olemas Kristuse kujus, ja järelikult saab see olla, oli ja saab olema rada, mida mööda mindi, minnakse praegu ja tulevastel aegadel inimeste hüvanguks. Selle raja lõpus on täielik ja otsustav võit surma üle. – V. S. Teosed, 2. kd, lk 633–634.

[8] Selle kohta täpsemalt V. Solovjovi artiklis «Muhamed, tema elu ja religioosne õpetus» (1896).

[9] Jh 5,43.

[10] Alaline ülemaailmne komitee (prantsuse k).

[11] Solovjovi suhtumisest ülemaailmsesse monarhiasse on väljendatud kirjas I. S. Aksakovile 1883. aastal: «Ülemaailmse monarhia aade ei kuulu minule, vaid see on igiammune rahvaste lootus. Mõtte inimestest on see aade keskajal vaimustanud, muuseas, Dantet, meie sajandil on selle eest võidelnud Tjutšev, nagu see hästi teada on, erakordselt peenetundeline ja terava mõistusega inimene. «Suure vaidluse» täielikus väljaandes kavatsen ma esitada ülemaailmse monarhia aate osalt Dante, osalt Tjutševi sõnadega.»

[12] Φιλο + ζωος – elavat armastav, elu armastav; siin loomade armastaja.

[13] Peale leiva… vaatemänge, s.o tsirkust.

[14] Osaliselt usklik.

[15] Ajastu vürst – saatan.

[16] Konklaav – kardinalide kogu, mis moodustatakse uue paavsti valimiseks.

[17] Karmeliidid – ühe katoliikliku kerjusmunkade ordu liikmed. Ordu asutati 1156. a.

[18] Tiaara – paavsti peakate, tema kui Kristuse asemiku (teadaolevatele allikatele toetudes tuleb nentida, et Peetruse asemiku, mitte Kristuse asemiku), ülempreestri ja riigipea võimu sümbol.

[19] Fjodor Kuzmitš – vanake, kes vastavalt pärimusele oli end selle nimega varjav Aleksander I, kes väidetavalt ei surnud 1825. a Taganrogis, vaid läks kõrbesse.

[20] Johannes Theologos (Teoloog) – üks apostel Johannesele omistatavatest ülistusnimedest. Apostel Johannes ise oli Kristuse armastatud õpilane, üks kolmest, pärimusest lähtuvalt. Tema sulest või sõnast pärinevad evangeelium Johannese järgi, Johannese kirjad (3) ja Johannese Ilmutuseraamat ehk Apokalüpsis. Apokrüüfidest on veel teada hulgaliselt Johannese nimega seotud kirjandust, millistest tuntum on ilmselt Johannese teod.

[21] Nii… no jaa… nii, nii.

[22] Elagu-hüüded ladina, vene ja saksa keeles.

[23] Kaputsiinid – katoliiklikud mungad, kes eraldusid frantsiskaanidest ja moodustasid oma ordu aastal 1525. Riietuses on eriliseks tunnuseks kapuuts – teravaotsaline peakate, mis moodustab ülejäänud pealisriidega ühtse terviku.

[24] Konstantinus Suur (285–337) – Rooma imperaator, kes oma valitsemisajal ühendas Rooma impeeriumi ühtseks tervikuks ja viis pealinna üle Bütsantsi, hilisemasse Konstantinoopolisse, ning muutis kristluse valitsevaks usundiks riigis. Surma eel võttis ristimise läbi avalikult vastu kristluse.

[25] Tänu sulle! Issand! Elagu suur imperaator!

[26] Ei võida ära, ei võida ära põrgu väravad!

[27] Vastuväidetud, protestitud; ka vastuväide; kiriklik vastuväite esitamise vormel.

[28] Olgu neetud! Olgu neetud! Olgu neetud! – kolmekordne kirikuvande alla panek.

[29] Hukkugu, hukkugu!

[30] Saabugu! Saabugu! Tule, Issand Jeesus, tule!

[31] Kahe surma tunnistaja professor Ernst Pauli.

[32] Seaduselaegas – iidse judaismi peamine pühadus, puidust erilisel moel valmistatud laegas, mis kaetud kullaga, milles säilitati seaduse tahvleid, kullast urni mannaga ja Aaroni keppi/saua.

[33] Saalomon – Iisraeli kuningas (993–953 eKr), Taaveti poeg. Ehitas hiilgava templi JHWH-le Jeruusalemmas. Tema kirjutatuks peetakse Ülemlaulu, Tarkuseraamatut.

[34] Võtan vastu ja kiidan heaks ning rõõmustagu mu süda.

[35] Mt 26,36–45, Jeesuse palve Ketsemani aias.

[36] Jh 17; kuigi eelnev toimetaja on viidanud Matteuse evangeeliumile, pärinevad sõnad üksolemisest Johannese evangeeliumist. Matteuse evangeeliumis kirjeldatakse sündmuse välist, nähtumuslikku külge. Johannes annab sama sündmuse sisulise külje.

[37] Sina oled Peetrus! See on täielikult tõestatud ega võimalda mingit kahtlust.

[38] Nõnda siis, isad, nüüd oleme ühtsed Kristuses.

[39] Ilm 12,1.

[40] Deemonite kummardamine.

[41] Mammon – iidsetel süürlastel ja ka juudalastel rikkuse ja maise heaolu jumalus.

Pühakiri ühendab Kristuse tulemise ja maailma lõpu. Kõige selgemini ilmneb see loos, kus Jeesuse jüngrid esitavad oma õpetajale küsimuse: «Mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?» (Mt 24,3). Vastus, mille Jeesus annab sellele küsi­musele, ühendab samuti mõlemad sündmused. Ka Kristusele langevad tema taastulemine ja maailma lõpp teisti ühte: Kristus tuleb taeva pilvedel suure väe ja auhiilgusega ja siis algab kohus maailma üle, mis selle ära lõpetab (Mt 24–25).

Millal see toimub, on küsimus, mis on kristlasi ikka huvita­nud ja erutanud. Ka jüngrid himustasid just seda teada ja pöör­dusid vastava küsimusega Jeesuse poole enne ning pärast tema surma ja ülestõusmist. Jüngrite küsimus Jeesusele enne tema taevaminemist: «Kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi» (Ap 1,6), sisaldab ju peaaegu sama, kuhu sihtis eelminegi küsimus (Mt 24,3). Ainult niipalju on siin vahet, et jüngrite küsimusest paistis välja lootus, nagu oleks Kristuse jälletulemine ühendatud ka Jumala riigi uue ülesehitamisega siin maailmas. Jeesuse vastus jüngrite küsimusele taevaminemise eel ei anna küll maad mõttele tema riigi nähtavast ülesehitamisest siin maailmas. Ta ütles neile, et «ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud» (Ap 1,7), ja mõtles seejuures ainult oma jälletulemisele, millega muidugi on ühendatud ka maailma ots. Ühtib ju tema vastus tema ütlusega oma viimastes kõnedes enne surma, kus ta ütleb: «Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi» (Mt 24,36).

1. Vanemaid ja uuemaid vaateid

Kui apostliteaegne kogudus ootas Kristuse tulemist ja lootis tema tulemisaja olevat otse käes, siis ei leidu esimeste kristlaste ootustes ja lootustes midagi sellist, mis näitaks, et nad ootasid ka maist rahuriiki, nagu praegu paljud seda ootavad ja Kristuse kahekordsest taastulemisest räägivad.

Sest mida ütlevad apostlid ja nende kaaslased Kristuse uue tule­mise kohta? Seal loeme Peetruselt: «Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks» (1Pt 4,7). Seal kirjutab Jaakobus, Issanda vend: «Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal» (Jk 5,8). Ja veel: «Vaata, kohtumõistja seisab ukse ees» (Jk 5,9). Seal manitseb Johannes: «Lapsukesed, käes on viimne tund» (1Jh 2,18, vrd Ilm 1,3 ja 22,12.20).

Ka Paulus ei väsi ära ­sama ütlemast. Ta kirjutab filiplastele: «Issand on ligidal» (Fl 4,5). Niisamuti korintlastele: «Maranatha», s.t. meie Issand tuleb (1Kr 16,22). Tema kirjast tessa­loo­niklastele loeme: «Te olete ebajumalaist pöördunud Jumala poo­le, teenima elavat ja tõelist Jumalat ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast» (1Ts 1,9j).

Samas kirjas ütleb Paulus surnute ülestõus­misest ja Kristuse taastulemisest: «Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jee­suse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. Jah, seda me ütleme teile Issanda sõnana, et meie, kes me üle jääme elama Issanda tulekuni, ei jõua ette magamaläinutest, sest Is­sand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jää­nud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga. Julgustage siis üksteist nende sõnadega!» (1Ts 4,13–18).

Ehk nagu ta ütleb roomlastele: «Ja seda tehke teades aega. Käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime» (Rm 13,11). Sama seisu­koha avaldab ka Heebrea kirja autor, kui ta oma lugejaid manitseb mitte jätta maha oma koguduse kooskäimisi, põhjendades seda ütlusega: «Seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähene­vat» (Hb 10,25). Kõik need esitatud kohad näitavad, et apostlite­aegsel kogudusel mõlkus meeles ühine mõte, et viimne päev tuleb varsti ja et kogudused on erutatud selle lähenemisest.

Apostlite ajast on praegu möödas 1900 aastat, aga tolleaeg­sed ootused ja lootused ei ole tänini veel täide läinud. Kristus on veel tulemata viimseks kohtuks. Ja ka need, kes on oodanud, et ta ehitab oma riigi siia maailma üles nähtavalt ning hakkab siin koos omadega mõneks ajaks valitsema maailma üle, ei ole teda veel näha saanud. Issanda viivitamine oma tulemisega on tekita­nud kristlaste seas mitmesuguseid mõtteid ning kutsunud esile mitmesuguseid arvamusi. Ühed on jõudnud arvamusele, et jüng­rid eksisid ega saanud õigesti aru Jeesuse sõnadest tema tule­mise kohta. Teised on leidnud Kristuse viivitamises süüdi olevat koguduse, sest kogudus ei olevat täitnud oma ülesannet ning ei ole veel temale tulemiseks valmis teinud teed. Kolmandad aga püüa­vad pühakirja andmetest paremini välja lugeda, millal ta tuleb ja millises järjekorras toimuvad sündmused, mis käivad tema viimse tulemise eel – nende seas ka maapealse rahuriigi rajamine, mida ootavad need piibliuurijad.

Tähelepanuväärne aga on, et viimane rühm piibliseletajaid ei leia oma küsimustele ühest vastust, vaid lähevad oma arva­mustes väga lahku – ja et peaaegu kõik nad on oma tähtaegade seadmises juba petta saanud. See on aga meie arusaamise järgi tulenenud sellest, et vastuste leidmisel küsimustele on peatuma jäädud üksikute kirjakohtade juurde, et ei ole ühe asja kohta arvesse võetud kogu pühakirja ütlusi ja ei ole ühendusse viidud kõiki ütlusi. Sest pühakiri on ühe Vaimu töö ja usklik inimene ei saa oletada, et see Vaim iseenesele vastu räägiks. Vastuste otsi­misel siin kerkivatele küsimustele tuleb siis ka hoolsat vahet teha piltliku ja otsese kõneviisi vahel ning tumedaid kohti selgi­tada selgete alusel.

Allpool püüamegi anda oma lugejatele selget pilti küsimuse kohta – niisugust vastust, mis on kooskõlas ka luterliku usuõpe­tuse ja usutunnistuskirjade seletustega. Kõigepealt aga juhime lugeja tähelepanu järgmisele asjaolule.

2. «Viimsete päevade aeg»

Kui apostlid ootasid Kristuse jälletulemist ja kõigi maailma asjade lõppu ning arvasid selle olevat õige lähedal, siis ei ole siin tegemist eksitusega, vaid nende lootus oli rajatud vaatele, mille meiegi peame omaks võtma – nimelt et «viimsete päevade aega» tuleb kindlasti piiratud ajaks lugeda ja et see aeg algas juba Kristuse taevaminemisega, nii et see apostlite ajal täiesti käes oli, nagu ta nüüdki ikka täiesti käes on. Sest viimsete päe­vade aeg ei tähenda piiblis muud kui nende prohvetite ja Jeesuse Kristuse ettekuulutuste täideminemist, mis on veel täide mine­mata peale Kristuse taevaminekut. Oli ju nii, et Kristuses, nagu ta ütles, pidi täide minema kõik, mis on kirjutatud (Lk 24,44).

Ja tema taevasseminemisel olid tõepoolest kõik sündmused täide läinud – peale kahe, mida jüngritel tema taevasseminemi­sest peale kästi oodata. Esimene oli Püha Vaimu väljavalamine, mida Jeesus ise käskis oodata, kui ta ütles jüngritele taevamine­mise eel: «Te saate Pühalt Vaimult väe, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal kuni maailma otsani» (Ap 1,8). Ja teine oli Kris­tuse taastulemine, millest kuulutasid inglid, kes ilmusid tema taevaminemisel taevapilvedel ja ütlesid jüngritele: «See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat» (Ap 1,11).

Esimene, Püha Vaimu väljavalamine, algas ju esimesel neli­püha päeval, mil Peetrus ütles: «See on, mida prohvet Joel on öelnud: Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu välja kõige liha peale» jne (Ap 2,16–17; vrd Jl 3,1jj). Sellega ei olnud aga kõik veel täiesti täide läinud, sest esimese väljavala­misega nelipühal ei olnud Püha Vaim välja valatud kõige liha, s.o. kogu inimkonna peale. See oli alles selle välja­valamise algus. Edasine väljavalamine aga pidi toimuma misjo­ni ja ristimise läbi.

Teine aga ei saa enne toimuda kui esimene on lõpetatud. Sest Issand ühendab selge sõnaga misjonitöö lõpu ja maailma lõpu ehk oma tulemise ning viimse päeva, kui ta ütleb: «Seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnis­tuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp» (Mt 24,14).

Sellelt seisukohalt vaadates küsime siis: millal võib toimuda Kristuse tulemine ja maailma lõpp? Ühtlasi paneme veel mõnda märki tähele, mida Issand on ühendanud oma tulemisega. Ka seda peame silmas, et Kristuse jälletulemise algus ning maailma lõpu algus on juba käes, sest Jeesus ühendab viimse päevaga ju­ba Jeruusalemma hävitamisegi, mis on juba toimunud (70 pKr), nagu näitavad tema kõned. Raske on Jeruusalemma hävitamist lahus hoida maailma lõpu sündmustest (vt Mt 24).

Nii on siis Issand kogu viimsete päevade ajal, s.o. kogu Uue Testamendi ajal, alalisel tulemisel. Maailma lõpu algus on juba toimunud ja selle lõplik läbiviimine võib igal ajal kätte jõuda. Täielikult on aga maailma lõpp käes, kui Kristus saab nähtavaks taevapilve­del ja tuleb kohut mõistma.

Issand on ilmutanud meile oma tulemise tunnustähed ja neid tahamegi siin tähele panna. Neid on viis ja nimelt: 1. Evan­geeliumi kuulutamine tunnistuseks kõigile rahvaile, 2. Iisraeli pöördumine, 3. Kristlaste suur taganemine usust, 4. Suured rii­gi­pöörded maailmas ja 5. Iseäralikud võimsad loodus­nähted.

Vaatleme neid nüüd üksikasjalikult.

3. Kristuse tulemise tunnustähed

a) Evangeeliumi kuulutamine tunnistuseks kõigile rahvaile. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et misjonitöö lõpuleviimine ja maailma lõpp seisavad kõige lähemas ühenduses. Kristus on öelnud (Mt 24,14 Mk 13,10), et enne maailma lõppu peab armu­õpetust ehk evangeeliumi kuulutatama kogu maailmas tunnis­tuseks kõigile rahvaile ja siis alles tuleb ots. Ja apostel Paulus räägib paganate ehk rahvaste arvu täissaamisest (Rm 11,25). Eriti selgelt näitab Jeesuse sõna, et tema jälletulemine ja viimne kohus ning maailma lõpp ei toimu misjonitöö alles pooleli olles. Kui Issand siiski ütleb, et ta tuleb ootamatult nagu varas öösel, et ta tuleb äkitselt nagu välk selgest taevast, siis on see seletatav – esimesele ütlusele vasturääkimata – kahel viisil.

Esiteks tuleb arvesse võtta, et Kristuse tulemine ja viimne kohus jõuab igale inimesele kätte niipea, kui surm teda siit ära kutsub ning ta ajast ja ruumist on välja tõstetud igavikku, kus ei ole mõõtmist päevade ja aastatega, kus ei ole minevikku, ole­vikku ega tulevikku, vaid kõik sündmused maailma algusest kuni lõpuni seisavad korraga meie silme ees, kus käes on lõpmatu ja alatine «täna», ilma et oleks näha eilset või oodataks homset. Ja teiseks tuleb tähele panna, et Jeesus oma tulemise ootamatusest kõneldes räägib ainult oma tulemise viisist ja mitte tulemise ajast. Nii on meil siiski midagi teada ka maailma edasi­kestvuse suhtes ja võime ka öelda: täna Issand kogu maailmale veel ei tule, sest täna ei ole misjonitöö veel lõpule jõudmas. Mis aga määrab selle lõpulejõudmise?

Vanad usuõpetajad olid veendunud, et Jumal on oma armu kõigile rahvaile juba pakkunud. Nad põhjendasid seda ütlustega: «Jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal» (Mk 16,20). «Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad» (Rm 10,18) – «evangeeliumi tõesõnas, mis ... kogu maailmas on vilja kandmas ja kasvamas» (Kl 1,5j) «ja mida on kuulutatud kogu loodule taeva all» (Kl 1,23). Kuid sellel kuulutusel ei ole siiski olnud tagajärge, sest 2/3 kogu inimkonnast on tänapäeval veel paganad. Kuna aga Jumal tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid (1Tm 2,4), siis laseb ta tänagi veel oma sõna viia kogu maailma ning armuõpetust kuulutada maailma lõpuni, kuni see on saanud tunnistuseks kõigile rahvastele. Sest just seda tuleb rõhutada, et evangeeliumi oleks kuulutatud tunnistuseks. Sellega ei ole öeldud, et evangeeliumi peaks olema kuulutatud igale ük­sikpaganale, küll aga seda, et see peab jõudma iga rahva keskele ja olema seal nii, et temast teab ja talle ligi pääseb selle rahva iga liige ning võib ka Jumala poole pöörduda. 

Misjonitöö on siis alles lõpul, kui kaovad paganausud ja nende asemele astub kas elava Jumala tunnistamine või tema teadlik salgamine. Sest kõik paganad ei saa Jumala riiki, vaid kindel arv ehk nagu ütleb Paulus, nende «täisarv» (Rm 11,25) – nimelt see arv, mida läheb tarvis selleks, et Jumala koda täis saaks (Lk 14,23) ja ka nende koht oleks täidetud, kes Iisraeli rahva seast maha on jäänud.

See kõik võib veel toimuda meie ajal ja õige pea, sest prae­gu on Jumala sõnal uksed lahti kõigi paganate juurde. Täna aga ei ole see veel toimunud ja täna ootab veel meie Issand, et tema jüngrid asuksid hoolsasti misjonitööle ja sellega kiirendaksid tema tulemist. Seda pangu tähele kõik, kes tema tulemist igatse­vad. Ja kes tema tõelistest jüngritest seda ei igatseks? Issand on ligi, ta tuleb – maran atha!

b) Iisraeli pöördumine. Paganate arvu täissaamisega on aga ühendatud Iisraeli rah­va õndsakssaamine. Issand Jeesus ütleb selle kohta: «Jeruusa­lemm jääb paganatele tallata, kuni paganate ajad saavad täis» (Lk 21,24), ja mõtleb Jeruusalemma all selle linna elanikke, see on juute. Ja apostel Paulus ütleb: «Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael» (Rm 11,25j). Need ütlused näitavad igatahes, et ka Iisrael ehk juudid kui rahvas peavad saama armu­õpetuse osaliseks ning Jumala riigi kodanikeks.

Seda vaadet kinnitavad ka sõnad, et Paulus ootab Iisraeli laste pöördumist Issanda poole (2Kr 3,15j), ning Jeesuse ette­kuulutus, et templikogudus hüüab veel kord temale: «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel» (Mt 23,39). Ka Vana Testament ei kuuluta Iisraeli rahvale ainult raskeid karistusi ja kadu (3Ms 26 5Ms 4,23–31 Ho 3,4j) Jumalast ära­taganemise eest, vaid tõo­tab patust pöördumise ning meeleparan­duse korral ka armu ja uuesti vastuvõtmist Jumala poolt.

Kuid seda ei leia me ometi kuskil öeldud, et lõppudelõpuks kõik juudid pöörduksid, vaid pigem on öeldud, et Juuda rahvas kui rahvas jääb lõpuni Jumala vastaste leeri. Nii näitavad seda prohvet Sakarja ennustused, kus öeldakse, et Jeruusalemm saab uimastuskarikaks kõigile rahvastele ning et Juuda hakkab teda piirama (Sk 12,2) ja et viimseski suures võitluses sõdib Juuda rahvas Jeruusalemma vastu (Sk 14,14).

Õiget piibelliku alust pole ka arvamusel ja ootusel, et juudid enne maailma lõppu veelkord Jeruusalemma kogunevad ja et seal toimub nende pöördu­mine. Me leiame seevastu hoopis tõo­tuse, et Jumal teeb Iisraeli rahvale aseme ja istutab ta paika, kust ta enam ei liigu ja kus pöörased inimesed teda enam ei vaeva, nagu ennemuiste (1 Aja 17,8 2Sm 7,10). See ase ei või aga olla Jeruusalemm, sest tõotus on antud ajal, kus see rahvas julgesti ja kindlasti elas just Jeruusalemmas. Küll aga on see kristlik kirik ehk vaimulik Je­ruusalemm, mis on meie ema, nagu ütleb Paulus (Gl 4,26) ning tuleb kord alla taevast (Ilm 21,2).

Ja et apostel Pauluse vaate järgi petised ja ärataganejad ikka kurjemaks lähevad ja neid eksitatakse ja nemad eksitavad (2Tm 3,13), siis ei ole ka oodata, et kõik juudid kord Jumala poole pöörduvad. Seepärast ei ole see ootus kuidagi õige, et pagana­misjoni lõpul kõik juudid krist­lusesse pöörduksid.

Piibliuurijad ja -seletajad ei ole ka selles küsimuses ühel meelel. On küll palju neid vanade ja iseäranis uuemate seletajate seas, kes väidavad, et juudid enne viimset päeva kogunevad veel Jeruusalemma ja võtavad seal kõik vastu ristiusu. Kuid ka nende hulk ei ole väike ja nende seas on ka Martin Luther, kes ei arvesta kogu Juuda rahva pöördumisega, vaid loevad kõik sellekohased ennustused ainult «ülejäägi», s.o. ühe kindla osa ja arvu juutide kohta käivaks.

Viimase vaatega ühineme ka meie. Rm 11,26 nimetatud Iis­rael ei ole ju «kogu juudi rahvas» või «juudid» liha poolest, vaid see on kõik Iisrael tõotuse poolest, mille hulka kuuluvad ka paganad. Sest Paulus ise on see, kes seletab, et «ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iis­rael ega ole kõik Aabra­hami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased», vaid «tema sooks arvatakse tõotuse lapsed» (Rm 9,6-8) ja et see ei ole juut, kes on liha poolest ümberlõigatud, vaid et südame ümberlõika­mine määrab õige jumalamehe (Rm 2,28j). Ka ütleb Paulus, et me oleme kõik üheks ihuks ristitud, olgu juudi või kreeka rah­vas (1Kr 12,13). Sellega on ka öeldud, et juutidel ei ole erilist pöördumist, vaid nad saavad samal viisil kristlasteks ja pääse­vad õndsusse nagu paganadki. See, mida ütleb Paulus paganate arvu täissaamisest ja kogu Iisraeli pääse­misest (Rm 11,25j), kehtib nende juutide kohta, kes saavad mis­jonitöö kaudu aja jooksul kristlasteks ja kelle arv saab täis koos paganate arvuga, kes samuti kuuluvad Iisraeli hulka, nagu seda ütleb selgesti juba prohvet Sakarja (Sk 9,1).

Nii langeb juutide lõplik pöördumine ühte paganate arvu täissaamisega ja seda tuleb nii mõista, et osa juute saab kristlas­teks ja osa läheb jumalasalgajate leeri, nii et juudiusulisi üldse enam üle ei jää ning kõik, mis oli veel Iisrael tõotuse poolest, on saanud kristlasteks.

Juutide kogunemine Jeruusalemma, mis praegugi käimas, ei toimu aga selleks, et neid kord seal ristiusku pöörataks, vaid sel­leks, et Issanda sõna Jeruusalemma tallamisest alati tõeks saaks. Sest juutidele ei anta seal ju asu, vaid neid tallatakse seal nüüd­ki, nagu näitavad viima­sed araablaste pea­letungid nendele. Ka ei toimu juutide Jeruusalemma kogunemine sugugi usulistel põhjustel, vaid juutide poliitilise võimu koondamiseks nende isade maale. Seda liikumist kutsutakse sionismiks ja selle alga­tajaks on Austria juut Theodor Herzl.

Nii asju nähes ei saa siis juutide praegust kogunemist Jeruu­salemma pidada maailma lõpu eeltähiseks ses mõttes, et oleks ligi nende eriline pöördumine, küll aga sellest vaateko­hast, et juutide võimu koondamine võib teed valmistada maailma­revo­lutsiooni kindlustamisele. Sest juudid hakkavad tähtsat osa män­gima viimases võitluses Kristuse ja tema vastase vahel – ent Kris­tuse vastasena, nagu näitavad Sakarja ennustused. Nimetab ju Ilmutusraamat neid «saatana koguduseks» (Ilm 2,9).

Juutide praegune liikumine on siis maailmalõpu lähenemi­se tunnuseks ainult ettevalmistusena Kristuse-vastase ilmumisele. Sellest küljest tuleb selle liikumisega ka arvestada, nagu me ole­megi selle maailmalõpu tähtede hulka arvanud.

c) Kristlaste suur taganemine usust. Kristuse vastase ilmumine on ühenduses kolmanda suure maailma lõpu ja Kristuse tulemise tundemärgiga, nimelt krist­laste suure ärataganemisega oma usust. See ärataganemine on seespidiselt tingitud uskmatu meele kasvamisest kristlaste seas, välispidiselt aga suurest tagakiusamisest ning ülekohtutegudest, mis riikide elus kristlaste vastu üles kerkivad. Jeesus väljendab neid ilmsiks saavaid nähteid sõnadega: «Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus» (Mt 24,12). Apostel Paulus aga näitab 2Ts 2, et ülekohtu kõrgpunktiks ja ärataganemise mõjuvaimaks põhjuseks saab olema Kristuse vastase ehk Anti­kristuse avalikukssaamine, keda ta nimetab «patu inimeseks» ja «hukatuse pojaks». Seda ennustades ütleb ka Paulus selge sõna­ga, et Kristuse päev ei tule enne, kui pole tulnud ärataga­nemine ja avalikuks ei ole saanud Kristuse vastane (2Ts 2,2–4). Sellega on siis öeldud niisama selgelt, kui Jeesuse sõnaga armuõpetuse kuulutamisest rahvaile tunnistuseks (Mt 24,14), et Kristus veel täna ja homme ei saa tulla, sest «patu inimene ja hukatuse poeg» ei ole veel ilmunud. Kui ruttu ta aga ilmub, on iseküsimus. Ta võib õige pea ilmuda, sest Paulus ütleb oma ettekuulutuses, et «ülekohtu saladus on juba toimu­mas» ja saab avalikuks, «kui ainult vahelt ära kaob see, mis teda seni takistab» (2Ts 2,6–8).

Meil tuleb kõigi Kristuse viimse tulemise märkide juures ikka tähele panna, et need märgid ei ilmu äkitselt, vaid et nad arenevad ja suurenevad, nagu kevadel puude pungad ja lehed, millest näha võib, et suvi on juba ligidal (Mt 24,22). Apostel Paulus nägi neid selgesti ja meie võime näha veel selgemini, sest nüüd on nad palju selgemaks saanud.

See ülekohtu saladus, millest räägib Paulus ja mille areng jõuab kõrgpunkti «patu inimese» ehk Kristuse vastase ehk, nagu nimetab teda Ilmutus­raamat, «metsalise» avalikukssaamisega, on meil ju selgesti silme ees praeguse kristliku kiriku osalises tagakiusamises Nõukogude Liidus. Seal on üks vaadeldava puu pung selgemini lahti löönud kui mujal, seal näeme me maa­ilma lõpu eelse Kristuse vastase ilmumise ja suure ärataganemise eelmängu. On silmatorkav, et Venemaa usu-tagakiusajad on kõik enamasti kristlusest pärit (1Jh 2,18j) ja et Venemaal sellega kergesti hakkama on saadud, et kogudused lagunevad ja kaovad. Tuleb ju meile teateid, et suurteski kogudustes ei saada enam kokku paarikümmend inimest, kes tahaksid endid kristlasteks ja koguduseliikmeteks tunnistada, ja et neid kohti on palju, kus ükski koguduseliige ei julge peavarju ning ulualust anda oma õpetajale, sest tal tuleb karmi karistust ja surmanuhtlust karta selle eest. Kristluse vastu tarvitusele võetud abinõud Venemaal on tõesti nii võimsad, et nad jõuavad seal kristliku kiriku ära hävitada ja täiesti nähtamatuks teha.

Nii saab aga ükskord olema kristliku kirikuga üle maa­ilma, nimelt siis, kui suur viimane võitlus, millest räägib pühakiri, jõuab kätte Googi ja Maagoogi nime all (Hs 38 ja Ilm 20). Siis ei aita muud, kui et Kristus ise oma kogudusele appi tuleb lü­hendama viletsuse päevi, nagu ta ise ütleb: «Kui nende päevade arvu ei kahandataks, siis ei pääseks ükski liha, aga äravalitute pärast kahandatakse neid päevi» (Mt 24,22). Need viimased sõnad olgu meile siis ka lohutuseks meie usuvendade kohta Venemaal: seda viletsust, milles ägavad seal kristlased, lühen­datakse. Ja meie võime ehk koguni öelda, et see viletsuse kõige valusam aeg ei saa kauem kesta kui 3 ½ aastat ehk 42 kuud ehk 1260 päeva. Sest kui Kõigekõrgema vastu juba sel teel hakatak­se võitlema, et seatud aegu (nädala muutmine 5 päevaseks) ja kohtu­viisid (abieluvõimaluste kaotamine) ümber lükatakse, siis võetakse valitsus vastaste käest varsti ära (Tn 7,25j).

Milline saab aga olema see Kristuse vastane, Antikristus, Metsaline ehk, nagu Paulus teda nimetab, «patu inimene ja hukatuse poeg», selle kohta lähevad arvamused väga lahku. Nen­de piibliseletajate hulk ei ole väikene, ja nende seas on ka Martin Luther, kes ütlevad, et Kristuse vastane ehk Valekristus on juba avalik ja et selle avalikukssaamine Kristuse tulemist enam ei takista. Nad näevad Valekristust ehk Kristuse vastast Rooma paavstis, sest tema näib olevat küll see, kelle kohta ütleb Paulus, et ta «paneb vastu ja tõstab enese üle kõige, mida nime­tatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista jumalana» (2Ts 2,4). Kuid ometi ei saa me selle vaatega ühineda, sest Rooma paavstil ei ole seda tundemärki, mida apostel Jo­hannes nime­tab Valekristuse kõige selgemaks tunnuseks, nimelt Kris­tuse jumalikkuse salgamine ning selle salgamine, et Jumal on tema Isa ja tema Jumala Poeg (1Jh 2,18.22). See­pärast oleme küll nõus sellega, mida ütleb paavsti kohta Augsburgi usu­tunnistuse Kaitsekiri (Apoloogia), et ta on «osa Kristuse vastase riigist» (pars regni anti­chris­ti), aga Kristuse otsene vastane paavst siiski ei ole, juba seepärast, et paavste on olnud terve hulk ja et alles IX sajandil kerkis üles mõte, et Rooma paavst võiks olla see isik, keda Paulus nimetab patu inimeseks ja hukatuse pojaks.

Meie veende järgi on Kristuse vastane, kes avalikuks saab, ja see metsaline, kellest eriti selgelt räägib Ilm 13, üksainus isik, kes veel ei ole avalikuks saanud, sest tema avalikukssaamist, nagu ütleb apostel Paulus, veel midagi takistab ja et see peab vahelt kaduma, mis teda takistab (2Ts 2,6j). See, mis teda takis­tab, ei või olla muud kui Jumala seatud kohtuviisid, mis põhine­vad Moosese käskudel ja seadustel ning Rooma riigi õigustel, millele praegused riigid on veel rajatud ja mille õõnestamise kallal enamlus vaeva näeb. Kui ükskord kukutatakse kõik riigi­valitsused üle kogu maailma ja valitsema hakkab ülemaailmne diktaator, nagu on valitsenud ja valitsemas Lenin ehk Stalin üle Venemaa, siis saab selles diktaatoris avalikuks Kristuse vastane.

Ei saa silmi kinni panna, et asjaolud sinnapoole arenevad. Praegu on küll selge, et Venemaalt tõusnud suur revolut­sioon raugeb, et kommunism maailmas seekord maha surutakse ja põranda alla poeb. Aga ta tõuseb uue jõuga ja püüdleb maa­ilma­revolutsioonile. Seda näitab maailma lõpu tunnustäht, mis saab avalikuks riikidevaheliste olude arenemises maailmas.

d) Suured riigi­pöörded ja võimsad loodusnähted. Jeesus loeb maailma lõpu tunnustähtede hulka ka sõdade ja riikide vaheliste võitluste arenemise. Ta ütleb: «Te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid..., sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja on näljahädasid ja paiguti on maavärinaid» (Mt 24,6-7). Küll ei ole siis, kui see kõik toimub, lõpp veel käes, kuid see kõik viib lõpu poole ning ütleb, et sõjad ja võitlused rahvaste vahel ei rauge ega vähene, vaid kasvavad ja suurenevad. Süvenevad ka mässud ja revolutsioonid.

Seda arengut, seda pungade puhkemist, me ju ka näeme. Põhjasõda 200 aasta eest oli suurem kui sada aastat varem 30 aastane sõda. See haaras kaasa kõik Euroopa põhjariigid. Ja Napoleoni sõjad sada aastat hiljem panid juba kogu Euroopa liikuma. Aga lõppenud maailmasõda, eks see haaranud kaasa juba suurema osa maailmast. Ja kui Prantsuse revolutsioon 140 aasta eest piirdus üksnes prantslastega, siis liikusid 60–70 aastat hiljem revolutsiooni lained palju laiemalt.

Ja mida ütleme me viimase revolutsiooni kohta? Kui palju see on süvenenud? Mida tähendavad nende nähtuste kõrval kõik rahvasteliitude ja kiriklike liitude rahulepingud ning unistused maailmarahust? Need püüded võivad tuua ainult ajutist rahuae­ga, aga mitte jäädavat maailmarahu, sest see, et Kristuse ja tema vastase liikumist saaks ühe mütsi alla panna ja lepitada, on pü­hakirja valguses küll tühi lootus. Kõik need rahulepingud ei ole paremad kui vennastumised kaevikuis keisrivalitsuse kuku­tamise puhul. See, et tõsikristlased ja täisvereli­sed kommunistid vendadeks saaksid, ja veel ilma igasuguse võitluseta, on küll võimatu. Ei, sõjad lähevad suuremaks, revolutsioonid sügava­maks, kuni jõuab kätte Googi ja Maagoogi võitlus, millest rää­gib piibel (Hs 38–39 Ilm 20), ehk maailmarevolutsioon, mida Kristuse vaenlased ette kuulutavad. Seepärast käsib Kristus neid tähele panna. Ja seepärast pöörab ta ka tähelepanu loodus­nähtustele.

Sest ka loodusnähtusi tuleb pidada maailma lõpu tunnus­tähte­deks. Alalised maavärisemised, looduskatastroofid, need peavad alatasa inimestele meelde tuletama, et nagu Noa päevil maa veega ära hävitati, nii peab ta ükskord ka tules otsa saama. Kui siis ilmuvad kõige kohutavamad loodusnähtused, kui kohe peale viletsusaega läheb päike pimedaks ja kuu ei anna valget ning tähed taevast langevad, sest taeva vägesid kõigutatakse (Mt 24,29 Jl 3,10 Sk 14,6-7 2Pt 3,10), siis on usklikel teada: nüüd tuleb Kristus! Siis tõstku nad oma pead ja vaadaku üles, sest lunastus on lähedal ning Inimese Poega nähakse tulevat taevast pilvede peal (Lk 21,27-28).

Nii on Kristuse tulemisega lugu tema selgete sõnade järgi. Tulemisest, mis toimuks veel enne tema viimset tulemist, ei rää­gi Jeesus üldse ja see ei mahuks ka tema kuulutuse raami­desse. Kõik unistused Kristuse kahekordsest tulemisest – esiteks rahu­riigi rajamiseks siia maa peale, ja alles «tuhat aastat hiljem», lõputegemiseks maailmale, on vägevad eksitused ning tu­levad sellest, et nägemusi (eriti Ilm 20) võetakse otsese kõnena ning seletatakse võõriti tuhandeaastase rahuriigina.

4. Mida tuhandeaastasest rahuriigist arvata?

Tuhandeaastase rahuriigi kuulutajatele võime julgesti öelda, et niisugune maapealne riik on ainult nende mõttekujutlus, mis on tekkinud nende peades piibli pealiskaudse lugemise tõttu.

Tuhandeaastase rahuriigi võimalusele seisavad risti vastu kolm tõsiasja:

a) Pühakiri ei kõnele üheski kohas tuhandeaastasest rahuriigist. Piiblikohtades, kus Jeesus kirjeldab maailmalõppu, ei räägi ta ühegi sõnaga niisugusest riigist. Ilmutusraamatus räägitakse küll tuhandest aastast (Ilm 20,2), kuid seal pole öeldud poole sõ­nagagi, et vagad kord maa peal saavad olema niisuguse ilmaliku heaolu­riigi peremehed, nagu meie aja usu­indlejad seda soovi­vad, usuvad ja õpetavad.

Tuhandeaastase riigi leidmine sõnadest, mis seisavad Ilm 20,1-6, on kõige hirmsam püha­kirja võltsimine, mis iial ette on tulnud. Sest just Ilmutusraamat räägib igal pool kõige suurema tõsidusega sellest, mis on otse tuhandeaastase rahuriigi vastand, nimelt et kristlik kirik siin maa peal saab otsani olema tagakiu­samiste ning viletsuste alune. Pandagu ometi tähele, et nägija Johannes nägi märtrite hingesid, mitte ihusid (s.4). Esimene ülestõusmine, millest on juttu seejärel (s.5), ei olegi surnute liha ülestõusmine, vaid on üksnes õndsa hinge saabumine Kristuse juurde ihuliku surma puhul.

Selge on ka, mida on tahetud öelda sõnadega: «Ta võttis kinni lohe, vana mao, see on Kuradi ehk Saatana, ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks» (s.2). Sellega on öeldud, et kura­dile on teatavaks pikaks ajaks võimatuks tehtud eksitada pagan­rahvaid (s.3) ning rikkuda ja hävitada Jumala linna, s.o. Jumala kogudust. Jah, sellega on meie troostiks kindlalt ja ustavalt öeldud, et tõeline kristlik kirik on siin maa peal vägevalt kaitstud kuradi pealekäimiste vastu. Kurat on alati ahelais nagu ketikoer, kes kaugemale ei saa kallale minna kui kett ulatub ja ainult neid küünib hammustama, kes selle ringi sisse astuvad. Kristus ütleb ju, et keegi ei saa tema käest ära kiskuda tema lambaid (Jh 10,28). Muidugi, kes tema lammastest patuga män­gima hakkab ja kiusaja ringi sisse astub, seda kiusaja ka ham­mustab ja hammustab surmavalt. Kes aga Kristuse juurde jääb, selle hing pääseb igavesti.

Küll räägib Ilm 20 ka sellest, et veretunnistajad «virgusid ellu usus» (s.4) ning «peavad olema Jumala ja Kristuse preestrid ja valitsema kuninglikult ühes temaga need tuhat aastat» (s.6). Mingit põhjust pole aga seda kohta nii seletada, nagu käiks see mõne maapealse valitsus­võimu kohta. Sellisele mõttele viib usuindlejatest seletajaid nende lihalik iha, kord selle maailma peremeesteks saada. Samasugune oli ju juutide lootus oma Mes­sia riigi kohta. Niisugustest himudest peame hoiduma ja sellised lootused enestest kõrvale heitma.

Mida tähendab usklike valitsemine koos Kristusega siin maa peal, peaks meile selgeks saama Jumala sõnadest. Usklikud on kuningad ja preest­rid siin maa peal, teostades siin Kristuse kuninga ja ülempreestri ametit, s.o. misjonitööd tehes ja pattude andeksandmist jagades. Mõlema tege­vuse jaoks on andnud meelevalla Kristus – esimese jaoks sõnadega: «Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata mina olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani» (Mt 28,18–20); ja teise jaoks sõnadega: «Nõnda nagu Isa on läkitanud mind, nõnda läkitan ka mina teid. Ja kui ta seda oli ütelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: «Võtke vastu Püha Vaim!» Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud» (Jh 20,23).

Valitsemisest misjonitöö ja pattude andeksandmise kaudu räägib ka Johannese ilmutusraamat, kui ta ütleb Ilm 1,6: «Ta on meid teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale.» Või nagu öeldakse 1Pt 2,9: «Teie aga olete valitud sugu, ku­ninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulu­taksite tema aulisi tegusid.» Või 2Tm 2,11–12: «Kui me ühes temaga oleme surnud, siis me ka elame ühes temaga; ja kui me ühes kannatame, siis me ka valitseme ühes temaga.» Ka need õndsad, kes Kristuse juurde tulevad, valitsevad koos Kristusega siin maa peal seeläbi, et nende kuulutatud sõna oma edasi mõ­jub järeletulevatele põlvedele. Ses mõttes ütleb kuningas oma sulasele ka tähendamissõnas: sina valitse kümne või viie linna üle (Lk 19,17.19).

Usklike valitsus teostub aga Jumala sõna kuulamise kaudu. Seda näitab ka Johannese ilmutus­raamat, kui ta kuuleb püha rahvast taevas tunnistavat pitseriga raamatu avamisel Talle poolt: «Sa oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale, ja nad valitsevad maa peal» (Ilm 5,10). See kirjakoht ju näitab, et Kristuse kaasvalitsejate asupaik on taevas, aga nen­de valitsus ainult maa peal. Nii on Kristusega koos valitsemine vaimulik valitsemine ja temaga koos valitsejad viibivad tema ees taevas. See on õndsate hingede valitsus – neid hingesid nägi Johannes aujärgedel (Ilm 20,4).

Ühesõnaga: me ei leia ilmutusraamatust tuhandeaastast maapealset rahuriiki. Ehkki rahuriigi mõtteid leidub Vana Testamendi prohvetite juures, eriti Jesaja ja Sakarja juures, ei räägita seal midagi tuhandest aastast ja on kergesti näidatav, kuidas needki kohad käivad vaimuliku riigi ja vaimuliku rahu kohta, mis teostub ainult «Issanda mäel», s.o. Jumala koguduses (võrdle Js 11,6–9, eriti s.9: «Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tund­mist – otse­kui veed katavad merepõhja»).

b) Jumalariik ei ole siit maailmast. Õpetus tuhandeaastasest rahuriigist käib vastu ka Jeesuse sõnadele: «Minu riik ei ole sellest maailmast» (Jh 18,36). See käib ka vastu Jeesuse õpetusele, et keegi ei tea tema tulemise päeva ega tundi (Mk 13,32 Mt 24,36). Kõige enam aga käib see vastu puhtale õpetusele õigekssaamise kohta armust. Armuõpe­tus ei juhi meid lihaliku õnnepõlve lootuste poole, vaid sünnitab igatsuse igaveste hoonete järele. Armuõpetus ei taha ka rajada uut ilmalikku riiki, vaid kuulutab, et Jumal loob uue taeva ja maa, kus õigus elab (2Pt 3,13). Armusaavutus ei ole maapealne heaolu, vaid igavene õndsus taevas.

c) Ei ole loota kõigi juutide pöördumist. Prohvetid ütlevad, et pöördub ainult jääk ja ka Paulus sele­tab Rm 11,5, et Iisraeli «jääk on üle jäänud armuvalikut möö­da.» Kui ta siis Rm 11,25-26 ütleb, et «Iisraelile osalt on tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse, ja nõnda kogu Iisrael päästetakse», siis tähendab seegi, et peale paganate «ar­vu» saab täis ka Iisraelist valitute «arv». Sest kui me tahaksime mõista «kogu Iisraeli» all kogu rahvast tema täies lihalikus arvus, siis peaksime väitma, et hukka ei lähe ükski juut, vaid et viimati kõik õndsaks saavad, ka Juudas.

Rahuriigi lootused ei ole muud kui juutide lootuse uuenda­mine, mis ootas Messiat maapealse riigi rajajana. Augsburgi usutunnistus mõistab hukka kõik need õpetused ja meil ei ole põhjust nende meeste «usu mõõtu» ehk usu analoogiat kõrvale heita, kes nägid vaeva selle usutunnistuse kallal. Kristus ütleb: «Minu riik ei ole sellest maailmast!» Ja nagu Jeesus ise oma elu­ajal oli ristikandja, nii peab ka tema kirik olema ristikandja siin maailmas kuni lõpuni.

Pääseb üksnes see, kes peab vastu lõpuni (Mt 24,13). Seda ütleb Jeesus kristliku kiriku kohta kõ­nedes viimsest lõpust. Sellest pidagem kinni ja jätkem kõrvale kõik unistused.

Märgid, mis on nähtaval, ei kuuluta rahuriigi, vaid viimse päeva ligidalolekut.

Ilmunud artiklina Meie Kirik 1930: 306-307, 314-316 ja 326-328 ning Meie Kirik 1929: 266-267. Kokku pannud Arne Hiob.

Läti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ettekanne «Jumala Sõnale rajatud abielu ja Balti piiskoppide seisukohavõtt seoses samasooliste partnerlusega» Pauluse Sinodi kirikupäevadel Kristiinankaupunkis 15. märtsil 2008.

Homoseksualismi teema käsitlemisel oli minu jaoks kõige raskem otsustada mitte seda, mida rääkida, vaid millest rääkimata jätta. Teema on väga lai ja aeg on piiratud.

Võib-olla olete märganud, et läänemaailmas on paljudes paikades juurutatud kolmeastmelist homoseksualismi programmi.

Esimene samm on ühiskonna tundlikkuse vähendamine homoseksualismi teema suhtes. Teema korduv esitamine paljudes erinevates sõnavõttudes loob mulje, et tegemist on millegi normaalsega.

Teine samm on äratada kahtlust traditsiooniliste väärtuste vastu. Inimesed, kes avastavad ennast sallimatute ja homofoobsete religioossete fanaatikutena, peavad end süüdlaseks. Nad satuvad segadusse, sest massimeedia peab neid ebanormaalseteks sellepärast, et nemad peavad homoseksuaalsust ebanormaalseks.

Kolmas samm on seksuaalvähemuste ühiskondliku staatuse parandamine. Moodsas ühiskonnas peetakse vähemuste õiguste kaitset väga oluliseks. Tegelikult ei peaks me homoseksuaalsest vähemusest rääkima rohkem kui näiteks miljonäride vähemusest. Ka miljonäride arv on väike ning neil on oma spetsiifilised huvid.

Seega pole meil tegemist juhuste jadaga, vaid eesmärgikindla ja tulemusliku kolmeastmelise programmiga. Kahjuks võib sarnaseid protsesse kohata ka kirikutes. Traditsiooniliste arusaamadega kristlased satuvad segadusse ning hakkavad kahtlema, kas nad on ikka pühakirjast õigesti aru saanud. Seetõttu soovin põgusalt käsitleda pühakirja õpetust inimese olemusest ja seksuaalsusest. Samad seisukohad on aluseks ka Läti kiriku asjakohasele seisukohavõtule.

Esimene Moosese raamat seostab väga tihedalt inimese loomise jumalanäolisena ja loomise mehe ja naisena: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks» (1Ms 1:27). Jumalanäolisus tunnistab mehe ja naise ühtsusest ning inimese seksuaalsus on teineteist täiendav, luues ühe terviku. Inimese seksuaalsus pole mitte üksnes vahend paljunemiseks, vaid selle eesmärgiks on ka terviku saavutamine, saamine üheks lihaks. Vaadakem ka 1Ms 2:20.24: «Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele, aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks... Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!» Teine loomislugu viitab seksuaalselt tervikliku isiku jagamisele kaheks erinevaks seksuaalseks isikuks. Jumal lõi sihilikult mehe ja naise nõnda, et nad teineteist täiendades moodustaksid terviku. «Üheks lihaks saamine» ei tähenda mitte ainult intiimsuhteid või perekonna loomist, mille eesmärk on jagada ühist elu, vaid ka mehe ja naise taasühendamist üheks seksuaalselt terviklikuks olendiks. Selles tervikus ei saa mees ega naine käsitleda end lahus oma soost, sest piibelliku loomiskäsitluse järgi ei saa inimene olla ilma soota. Terviku saavutamiseks vajalikku osa ei saa samasooline seksuaalpartner anda, sest piibellikus tähendus on seda taolises partnerluses saavutada võimatu. Püha apostel Paulus kirjeldab taolisi liite sõnaga para physin. Tõlkes tähendab see ebaloomulikku või loomuvastast. Otsetõlkes viitab see ka puudulikule loomulikkusele või loomulikust möödalaskmisele. Sõna «patt» üks kreekakeelsetest tähendustest ongi «märgist mööda laskma».

Ka Issand Jeesus pidas Piibli kahte esimest peatükki põhjapanevateks, struktuuri loovateks: «Aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mk 10:6–9). Seksuaalset praktikat defineerides arvestas ka Issand Jeesus loomisega. Ta ei pea loomiskorda mitte üksnes normaalse olukorra kirjelduseks, vaid ettekirjutuseks, normiks, pidades loomiskorda olulisemaks isegi Moosese seadusest. Abielust, perekonnast ja seksuaalsusest rääkides on see Jeesuse jaoks absoluutselt vältimatu tingimus. Kui tegemist pole mehe ja naisega, ei ole mõtet rääkida ustavusest, partnerite arvust, võrdõiguslikkusest, alaealisusest või täisealisusest – mida rõhutatakse kaasaegses diskussioonis. Seda tingimust täitmata pole rohkem millestki rääkida.

Üldjuhul kristlik kirik abielulahutust või mitmikabielu ei toeta. Siiski tehakse kirikule valikulisuse pärast etteheiteid – kui teatud tingimustel on abielulahutus või polügaamia lubatud, miks siis keelatakse homoseksuaalseid suhteid? Nii Uus kui Vana Testament lubavad teatud tingimustel polügaamiat. Abielurikkumise puhul, kus teine osapool on hüljanud kristlasest abikaasa, on viimane vaba. Mooses andis loa lahutamiseks südame kanguse pärast. Kuid ei Mooses ega keegi teine pole mingil viisil ega mingitel tingimustel pidanud lubatavaks homoseksuaalset praktikat. Pealesunnitud ja vabatahtlikku homoseksuaalset akti eristab vaid see, et ühel juhul võetakse mehelt tema au vägisi, teisel juhul loovutab ta selle vabatahtlikult.

On seksuaalsust, mis hävitab inimese jumalanäolisuse ja seksuaalsust, mis tugevdab jumalanäolisust. Viimaseks on monogaamne eluaegne ühendus vastassoost isikuga. Võibolla on neile, kes on jälginud  avalikku diskussiooni, jäänud mulje, et kiriku suhtumine või seisukoht rajaneb vaid mõnele üksikule kaheldava tõlgendusega kirjakohale. Asi on selles, et kirik vaatleb neid küsimusi põhimõttelistena, kus kõige olulisem on loomisloo struktuurne lugemine, mis määratleb eneses mehe ja naise komplementaarsuse ning seksuaalsuse eesmärgi. Üksikud piiblikohad on vaadeldavad põhiprintsiipide kommentaaridena. Nimetan järgnevalt neist mõned.

Üht kirjakohtade rühma võib nimetada «leviitlikeks keeldudeks». Kolmandas Moosese raamatus on spetsiifilised ja väga konkreetsed keelud seoses seksuaalsuse erinevate tüüpidega: suguühe loomadega, lähisugulastega (ema, ämm, tütar, tütretütar, õde jne) ja samasoolistega, täpsemalt mehe ja mehe vahel. Kõik need on keelud on oma iseloomult ja ülesehituselt sarnased. Intsest on suguühe lähedase sugulasega. Nii intsest kui homoseksuaalne ühendus, aga ka suguühe loomadega on niivõrd selgelt anomaalsed, et nende lubamiseks puuduvad erandid mistahes asjaoludel. Võime lugeda 3Ms 18:22: «Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!» 3Ms 20:13: «Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!» Need keelud on liiga selged ja konkreetsed, et Piiblit ausalt lugedes oleks võimalik neid eirata, kummutada või tõlgendada teisel viisil. Neid keelde on püütud vältida, öeldes et tegemist on juudi rituaalsete käskudega, mis pole kristlastele siduvad. On väidetud, et kristlaste jaoks on kõik need vanad seadused asendatud armastuse käsuga, mis sisaldab muuhulgas ka homoseksuaalset armastust.

Sellega seondub kolm probleemi. Sel viisil lähenedes peaks see puudutama kõiki Kolmanda Moosese raamatu 18. ja 20. peatüki ettekirjutusi. See tähendaks, et mitte ainult homoseksuaalsus, vaid ka zoofiilia ja intsest jms oleks lubatud. Teiseks puudub alus väita, et tegemist on rituaalsete seadusega, mis oleks kaotanud tähenduse koos Vana Testamendi preesterlusega. Pigem on tegemist kümne käsu kommentaaridega, ning kristlased pole iialgi loobunud kümnest käsust. Kolmandaks – neid keelde korratakse ka Uues Testamendis. Näiteks 1Tm 1:8–10: «Me ju teame, et Seadus on hea, kui keegi seda kasutab korrakohaselt, teades seda, et Seadust pole seatud kõigile, vaid ülekohtustele ja tõrkujatele, jumalakartmatutele ja patustele, nurjatutele ja labastele, isa- ja ematapjaile, mõrtsukaile, hoorajaile, poisipilastajaile, inimröövijaile, valetajaile, valevandujaile ja kellele tahes muule, mis käib terve õpetuse vastu.» Seega võime nende kirjakohtade analüüsi võtta kokku tõdemusega, et samasoolisi seksuaalsuhteid puudutavad leviitlikud keelud on absoluutsed ja eranditud. Need teod on patused oma loomu poolest.

Püha Paulus kinnitab ja tsiteerib neid käske selgelt ka Uues Testamendis, kus ta nimetab homoseksuaalset suhet patuseks ja seetõttu keelatuks. Paulus toob ka mujal Uude Testamenti Kolmanda Moosese raamatu keelde: «Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad» (1Kr 6:9). Mida selle vastu väidetakse? Öeldakse, et pole selge, keda Paulus meestepilastajaid nimetades silmas peab (kreeka keeles malakoi ja arsenekoitai). On selge, et need inimesed on Pauluse poolt neetud, kuid võib-olla on ka mehi, kes on omavahel seksuaalsuhtes, kuid mitte lõbupoiste ega meestepilastajatena? Ma ei usu, et see oleks võimalik. Arsenekoitai tähendab meest, kes magab koos meestega. Kust me leiaksime võõraid jumalaid teenivaid inimesi, keda Paulus ei nimetaks ebajumalateenijateks? Milliseid abieluväliseid seksuaalsuhteid omavaid abieluinimesi nimetab Paulus teisiti kui abielurikkujateks? Millised mehi, kes magavad meestega, nimetab Paulus teisiti kui meesteks, kes magavad meestega? Võib-olla sellised mehed, kes ei ole mehed? See oleks absurd või üks järjekordne trikk, millega püütakse vältida väga selget kirjakohta.

Üks väga tuntud piiblikoht on Rm 1:23–27: «Ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen. Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.»

Mõnikord väidetakse, et Paulus ei räägi siin mitte homoseksuaalsetest suhetest, vaid teatud religioossest praktikast, homoseksuaalsest templiprostitutsioonist. Tõesti, homoseksuaalset suhet nimetatakse siin ebajumalateenistuse kontekstis, kuid Paulus ei vastanda kultuslikku homoseksuaalset prostitutsiooni «normaalsele» homoseksuaalsele suhtele. Neid nähtusi nimetatakse siin üheskoos, kuna nad osaks samast nähtusest – ebajumalateenistus ja homoseksuaalne praktika on iseloomult sarnased. Ebajumalateenistus on selle vertikaalne komponent ja homoseksuaalne suhe on horisontaalne komponent. Ebajumalateenistus moonutab tõde Jumalast, sest inimesed hakkavad Looja asemel kummardama loodut. Homoseksuaalne praktika moonutab Jumala tõde inimesest, sest see moonutab Jumala seatud loomiskorra tõde. Sellepärast nimetatakse neid kahte asja kõrvuti ning võime olla kindlad, et Paulus ei räägi siin templiprostitutsioonist. Mõnikord on seda piiblikohta püütud selgitada väitega, et Paulus eristab «halba», omandatud homoseksuaalsust, millele vastandub õige, kaasasündinud homoseksuaalsus. Tekst ja sõnakasutus ei anna selleks alust. Pigem räägitakse siin homoseksuaalse himu rahuldamise viisist: «Jumal on andnud nemad himudes rüvedusse.» See osutab, et homoseksuaalne himu on neis inimestes juba eelnevalt olemas, muidu ei oleks neil midagi, mida hüljata.

Järgmine argumentide liik – ehkki ma isegi ei tahaks neid nimetada «argumentideks», vaid pigem ideoloogiaks – on väide, et iga piiblilugu, mis räägib samasooliste inimeste südamesõprusest, kiindumusest või armastusest, räägib homoseksuaalsusest. Nimetatakse erinevaid inimesi, näiteks Taavetit ja Joonatani, Rutti ja Naomit, Jeesust ja jüngrit, keda ta armastas. See on täiesti sihilik ja põhjendamatu väide, milleks Piibli tekst ei anna mingit põhjust. Homoseksuaalsust või intsesti ei saa pookida ka Jeesuse sõnadesse «Isa armastab Poega» või «armastage üksteist nagu mina armastan teid». Selliseid väiteid ei peaks teoloogilises diskussioonis isegi uurima.

Ehkki taolisel viisil on tühjaks tehtud kõik piibliseletamise viisid, pole ühtki põhjust Uue Testamendi tekstide põhjal järeldada, et homoseksuaalne aktiivsus oleks heakskiidetav ükskõik millises seoses või  tingimustel. Lihtsamalt öeldes: te ei pea end süüdistama oma piibellike ja konservatiivsete väärtuste pärast. Minu arvates on kõik taolised süüdistused osaks eelnimetatud kolmeastmelisest programmist, mis püüab selgust asendada ebaselgusega ning avalikuks toomise asemel pigem peita.

Teine viis teema käsitlemiseks on vaadelda homoseksuaalsust laiemalt. Väidetakse, et Piibel isegi ei tunne sellist mõistet nagu seksuaalne sättumus. Otsekui Paulus ja teised Piibli autorid ei teaks inimestest, sealhulgas ka usklikest, kes tunnevad pikaajalist ja kõikevaldavat seksuaalset tõmmet samasooliste inimeste vastu. Kirikul seevastu olevat kohustus avada probleem täiesti uuest aspektist ning mitte korrutada Piibli vanu väiteid. Ma usun, et ka need väited on alusetud.

Esiteks – kreeka-rooma maailmas oli sarnaselt tänapäevale terve hulk igasugu teooriaid, mille kohaselt vähemalt osa homoerootilisest külgetõmbest on bioloogilist või sotsiaalset päritolu. Aristoteles on oma «Nikomachose eetikas» rääkinud meestest, kes soovivad «penetreerida» ja meestest, kes soovivad «saada penetreeritud» ning meestest, kes tahavad nii penetreerida kui olla penetreeritud. See tuleneb nende suguelundi ehitusest. Mõne teise jaoks seostub see meeldivate mälestustega seksist täiskasvanud meestega. See võib saada selle isiku loomuseks, kes on oma loomult ihar ja pehme. Sarnaseid mõttekäike võime leida ka teistelt antiikautoritelt. See osutab, et muistsed kreeklased ja roomlased olid teadlikud sellise kalduvuse võimalikust sünnipärasusest või omandamisest lapsepõlves. Püha Paulus oli haritud ja palju reisinud Rooma kodanik, kindlasti olid taolised teooriad talle tuttavad. Seega pole kaasaegsed «uued teadmised» homoseksuaalsusest kaugeltki uued ning erinevus antiikse ja moodsa arusaama vahel pole kuigi suur. Muide, moodsal loodusteadusel puuduvad tõendid homoseksuaalsuse geneetilisest põhjuslikkusest, samuti pole leitud erilist «homoseksuaalset aju». Taolisi õigustusi toovad esile mitte geneetikud, vaid psühholoogid ja sotsioloogid, kes aga pole selles küsimuses eksperdid. Neile on see vaid üks käepärane väide asjade põhjendamiseks.

Teiseks. Püha Paulus räägib kaasasündinud tungidest, mida inimene ei suuda täielikult kontrollida. Kui Paulus oleks ka teadnud, et homoseksuaalne kalduvus võib olla põhjustatud bioloogilistest eeldustest, poleks see muutnud tema arusaama homoseksuaalsest käitumisest. Paulusele oli võõras arusaam, et kõik meie bioloogilised impulsid on loomulikud ja loodusega kooskõlas ning seega moraalsed. Sisemised impulsid on väga ebausaldatavad allikad Jumala tahte kindlaksmääramiseks. See, mida tänapäeval nimetatakse seksuaalseks orientatsiooniks või täpsemalt öeldes homoseksuaalseks orientatsiooniks, sarnaneb otseselt sellega, mida Paulus kirjeldab patuna. Oma kirjas roomlastele kirjeldab Paulus pattu kaasasündinud tungina, mis toimib inimese lihas. Me oleme pärinud selle tungi oma esivanematelt ning me ei suuda seda täielikult kontrollida. Kui Paulus oleks toodud 21. sajandisse ning keegi oleks talle öelnud, et homoseksuaalne kalduvus võib olla põhjustatud mingist kaasasündinud tegurist, siis vastaks ta ilmselt: «Aga seda olen ma kogu aeg rääkinud.»

Homoseksuaalne orientatsioon ei ole kuidagi seotud seksuaalsuse peamise teemaga, milleks on struktuurne komplementaarsus. Mehel ja naisel on seksuaalses tervikus teineteist täiendavad rollid – see on Piibli seksuaalsuse mõõt. Heteroseksuaalsuse kriteerium kehtib sõltumatult kõigist muudest asjaoludest, nt kas homoseksuaalne suhe on pikaajaline ja truu või kas seksuaalvahekorras olijad on täiskasvanueas jne. Lisaks on kalduvuse või orientatsiooni argumendiga seotud oht, et seda võidakse kasutada ka teiste pattude õigustamiseks. On inimesi, kellel on eeldused alkoholismile, kuritegelikkusele ja muudele tavalistele pahedele nagu isekus, armukadedus, kadedus, ahnus, himud, abielurikkumine. Viimaks võiks orientatsiooni argumendiga õigustada ka kõiki teisi patte. Doktor Alfred Berlin, kes on juhtiv asjatundja pedofiilia alal, kirjutab: «Bioloogilistel faktoritel on pedofiilia arengus oluline roll. Kõige ekslikum oleks väita, et pedofiilia on kalduvus, mille inimene ise valib. Inimene pole süüdi selles, et ta on pedofiil, kuid tema kohus on selle vastu midagi ette võtta.» Teisisõnu – moraalne hinnang mingile kalduvusele ei sõltu sellest, kas see on kaasasündinud või on see omandatud lapsepõlves. Kindlasti nõuab taoline kalduvus pastoraalset tundlikkust ja tuge. Kirik peab suutma tegeleda taoliste inimeste pastoraalse hingehoiuga. Aga ma ei usu, et asjakohaseks pastoraalseks nõuandeks võiks olla taoliste kalduvuste heakskiitmine. Vastasel korral peaksime kõik sarnased kalduvused tunnistama moraalselt heakskiidetavaks ning inimene, tema isiksus, olekski mõõdetav üksnes tema lihalike tungidega. Kasutades homoseksuaalsuse kaitsmiseks esitatud põhjendusi teiste asjade õigustamiseks, jõuaksime nii kiriku kui ühiskonnana totaalsesse moraalsesse kaosesse. Sel juhul kaotaksid kümme käsku igasuguse tähenduse. Isandaks ei oleks enam Kristus, vaid inimlikud kalduvused või eeldused. On arusaadav, et taolisi ideid levitavad humanistlikud fundamentalistid. Kui aga kirik hakkab taolisi ideid levitama, siis oleks see katastroof.

Tõdesime suure kurbusega, et mõned kirikud, sealhulgas Rootsi kirik on otsustanud õnnistada samasooliste partnerlust. Selle pärast kirjutasid Balti kirikute piiskopid kirja Rootsi kirikule ja Luterlikule Maailmaliidule. Olen hiljem saanud kuulda Rootsi piiskoppide argumente, mis viisid selle otsuseni. Ma usun, et me võime mõista ja tunnustada nende eesmärke: piirata AIDSi levikut, toetada vastutustundlikkust seksuaalsuhetes, vähendada inimestevahelist vaenu. Need kõik on head püüdlused ja eesmärgid. Kuid me ei saa pidada homoseksuaalse partnerluse tunnustamist õigeks viisiks nende eesmärkide saavutamisel. Kiriku esimene ja olulisim ülesanne on kuulutada Jumala sõna tema terviklikkuses, nii käsku kui evangeeliumi. Kiriku ülesanne on kuulutada terviklikku Jumala sõna kõigile inimestele, ka homoseksuaalidele. See on kiriku esmane kohustus homoseksuaalide ees. See on olulisim viis nende teenimiseks. Kui kirik kasvõi heade eesmärkide nimel hakkab homoseksuaalseid suhteid õnnistama, siis edastab see sõnumi, et nende elu on igati korras. Sellega võtab kirik inimestelt motivatsiooni kahetseda oma pattu ja uskuda evangeeliumisse. See ohustab nende jõudmist pääste ja igavese eluni. Võib-olla need kirikud isegi tahavad teha midagi head, kuid nende tegude viljad on ohtlikud ja hävituslikud inimestele, keda nad teenivad.

Teiseks kahjustab see otsus kirikute ühtsust. Rootsi kirik on seni olnud oikumeenia teerajajaks. Kuid iga otsusega, mida erinevad kirikud langetavad homoseksuaalsete paaride õnnistamiseks, lükkub üha kaugemale võimalus saavutada kirikute nähtav ühtsus. Ühtlasi diskrediteerib see kõiki luterlikke kirikuid teiste konfessioonide ees ja kahjustab luterlike kirikute omavahelisi suhteid. Meie kiriku perspektiivist paistab see nõnda: meie arusaamise kohaselt peab Piibel homoseksuaalseid suhteid patuks. Kui kirik õnnistab pattu, siis tähendab see olulist muutust selles kirikus, eelkõige kiriku suhtumises patusse. Sel juhul tekib küsimus, kas me ajame ikka sama asja ning kas me oleme veel üksteisega seotud? Ja sellele peavad mitmed kirikud vastama eitavalt. Sellised otsused kahjustavad Kristuse ihu ning hävitavad luterlastevahelise ühtsuse. Ma ei mõista, miks peetakse homoseksuaalide õnnistamist niivõrd oluliseks, et selle nimel ollakse valmis ohverdama kõike muud. Kõige tõenäolisemalt on tegemist pühakirja- ja kirikuvälise postmodernse programmilise ideoloogiaga. Sellepärast me kirjutasime kirja oma luterlikule perekonnale ning ma pean tõdema, et me pole seni saanud ühtki vastust. Luterlik Maailmaliidu ainus samm oli luua komitee, mis uuriks homoseksuaalsuse piibellikke ja teoloogilisi aluseid. Aga enne, kui see komitee on jõudnud oma tööga lõpule, on üks kirik teise järel hakanud langetama asjassepuutuvaid otsuseid. Sisuliselt oli selle komitee loomine formaalsus. Ainsa tulemusena töötas komitee välja juhtnöörid, kuidas kirikud omavahel võiksid neist teemadest kõneleda. Sellest hoolimata pole dialoogi tekkinud, sest suured ja rikkad kirikud otsustavad omapäi. Luterlik Maailmaliit räägib kirikute ühtsusest, kuid mõned liikmeskirikud töötavad selle vastu.

Meie kiriku reeglid ei võimalda tunnustada pastorit, kes tunnustab samasooliste partnerlust. Kui mõne kiriku piiskopid otsustavad homoseksuaalide partnerlust tunnustada, siis asetab see meid väga keerulisse olukorda. Seetõttu astume üha lähemale maailma luterlike kirikute perekonna lagunemisele. Ma ei oska öelda, millega see lõpeb. Ma ei ole väga optimistlik. Kuid meenutan, et me oleme elanud üle Nõukogude impeeriumi. Mõnikord tundus, et kirik sureb ja ateism valitseb. Usklike ülesanne oli säilitada Jumala sõna, mistahes hinnaga. Me ei saa ennustada tulevikku, kuid see polegi meie ülesanne. Meil on vaid üks vastutus – kuuletuda Jumalale ja kuuletuda Kristusele. Aidaku meid selles Jumal.

Helisalvestuselt tõlkinud Illimar Toomet

Uskuge või mitte, kuid kõigi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kodumaiste piiskoppide (v.a Johan Kõpp ja Jaan Kiivit sen., kes jäid olude sunnil ametisse pühitsemata) katkematu pühitsusliin läheb tagasi 15. ja 16. sajandi renessansspaavstideni. Kõne all on Martin Lutheri vande alla pannud paavst Leo X otsene eelkäija Julius II ja tema onu paavst Sixtus IV.

Kardinal Guillaume d'Estouteville’i pühitsusliin

Olgu kõigepealt märgitud, et valdava osa (95%) tänapäeva roomakatoliku piiskoppide pühitsusliin ulatub 16. sajandisse kardinal Scipione Rebibani. Pole teada, kes pühitses Rebiba piiskopiks, kuid see juhtus 14. mail 1541. aastal. Ka paavst Franciscus ja emeriitpaavst Benedictus (XVI) kuuluvad sellesse liini. Loomulikult ei katke pühitsuste ahel 16. sajandil, vaid kulgeb läbi aja kuni apostliteni; lihtsalt enamik tänapäevased liine saab ajas tagasi minnes kokku Scipione Rebiba juures.

Kardinal Rebiba liini kõrval eksisteerib ka kardinal Guillaume d'Estouteville’i liin. Tänapäeval esindab seda öeldavasti vähem kui poolsada roomakatoliku piiskoppi – kuid nagu kohe näeme, kuulub sellesse liini ka Rootsi, Soome, Eesti ja Läti luterlik episkopaat.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoppidest rääkides (s.o alates aastast 1921) tuleb nimetada kahte olulist asja. Kõik Eestist Rootsi ulatuvad erinevad pühitsused jõuavad välja 1864. aastal pühitsetud Anton Niklas Sundbergini (hilisem Uppsala peapiiskop), kellest alates moodustub ühtne liin, mis läheb tagasi paavstide Julius II, Sixtus IV ja kardinal d'Estouteville’ini.

Nn Soome kõrvalharu saab alguse Uppsala peapiiskop Erling Eidemi osalemisega Tampere piiskop Aleksi Lehtoneni (hilisem Turu peapiiskop) ametisse pühitsemisel 1934. Sellega taastati Soome luterlikus kirikus vahepeal katkenud piiskoplik järjepidevus. Alates 1968. aastast kuni 1994. aastani oli EELK peapiiskoppide peamiseks pühitsejaks mõni Soome luterliku kiriku piiskop, tavaliselt Turu peapiiskop.

Roomast Västeråsi kaudu Uppsalasse

Aga kuidas ikkagi jõuab Rootsi piiskoppide pühitsusliin Itaaliasse? Nimelt 1. mail 1524 pühitses Pesaro piiskop Paris de Grassis (Paride de' Grassi, paavstide Julius II ja Leo X tseremooniameister) Roomas Västeråsi piiskopiks Peder Månssoni (Petrus Magni, vt siit).  

Paris de Grassise oli 1513. aastal piiskopiks pühitsenud kardinal Achille Grassi (Bologna), kes sai 1506. aastal pühitsuse paavst Julius II-lt (Giuliano della Rovere). Viimase pühitses 1481 piiskopiks tema onu, paavst Sixtus IV (Francesco della Rovere), kes sai 1471 pühitsuse omakorda ülal mainitud kardinal Guillaume d'Estouteville’ilt.

Tuleme nüüd Itaaliast tagasi Rootsi. 22. septembril 1531 pühitses eelnimetatud Peder Månsson ehk Petrus Magni Uppsala peapiiskopiks Laurentius Petri Nericiuse (Lars Persson). See sündis kuningas Gustav Vasa nõudel, kuid katoliikliku rituaali kohaselt. Laurentius Petri oli Rootsi Kiriku esikarjane üle 40 aasta. Seega ulatuvad temani ja Petrus Magnini kõik hilisemate Rootsi luterlike piiskoppide pühitsused.

Olgu märgitud, et siin esitatud luterlike piiskopipühitsuste kett näitab eelkõige piiskopiameti ajaloolist järjepidevust. Roomakatoliku kirik ei ole ametlikult tunnustanud apostlikku suktsessiooni Rootsi ja teiste Põhjamaade luteri kirikute piiskoppide juures. Luterlased säilitasid küll piiskoplikud pühitsused, ent on erinevalt tõlgendanud nii apostliku suktsessiooni mõistet kui paavsti primaadi tähendust. Samas on luterlased näinud piiskopiametis kõrgeimat karjaseametit kirikus (vt Augbsurgi usutunnistust).

Kui katoliiklased peavad kehtiva pühitsuse üheks tingimuseks õiget intentsiooni ning kanooniliseks pühitsuseks on vaja ka paavsti heakskiit, siis luterlased on rõhutanud õige doktriini suktsessiooni. Nii on märgitud luterlaste ja anglikaanide koostatud Porvoo ühisavaldusse: «Ajaloolise episkopaalse suktsessiooni märgi kasutamine ei taga veel iseenesest kiriku ustavust apostliku usu, elu ja missiooni iga aspekti osas.»

 

Uppsala peapiiskopi Nathan Söderblomi ametisse pühitsemine 1914. Vana foto

 

EELK piiskoppide suktsessioon

Esitagem nüüd EELK esimese piiskopi Jakob Kuke pühitsusliini (isikunimele järgneb piiskopkonna nimi ning piiskopiks pühitsemise aasta):

Piiskop Jakob Kukk 1921 < Nathan Söderblom (Uppsala) 1914 < Gottfrid Billing (Lund) 1884 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 < Henrik Reuterdahl (Uppsala) 1855 < Hans Olof Holmström (Uppsala) 1839 < Johan Olof Wallin (Uppsala) 1824 < Carl von Rosenstein (Uppsala) 1809 < Jacob Axelsson Lindblom (Uppsala) 1787 < Uno von Troil (Uppsala) 1773 < Carl Fredrik Mennander (Uppsala) 1757 < Henrik Benzelius (Uppsala) 1740 < Johannes Steuchius (Uppsala) 1730 < Mathias Steuchius (Uppsala) 1695 < Olof Svebilius (Uppsala) 1678 < Johan Baazius jun. (Uppsala) 1668 < Lars Stigzelius (Uppsala) 1670 < Samuel Enander (Linköping) 1655 < Johannes Canuti Lenaeus (Uppsala) 1647 < Jonas Magni Wexionensis (Skara) 1631 < Laurentius Paulinus Gothus (Uppsala) 1608 < Olaus Martini (Olof Mårtensson, Uppsala) 1601 < Petrus Kenicius (Uppsala) 1595 < Abraham Angermannus (Abraham Andersson, Uppsala) 1594 < Petrus Benedicti Oelandus (Linköping) 1583 < Andreas Laurentii Björnram (Uppsala) 1577 < Laurentius Petri Gothus (Uppsala) 1575 < Jacob Johannis (Skara) 1569 (+ Paulus Juusten (Viiburi) 1554 < Botvid Sunesson (Strängnäs) 1536) < Laurentius Petri Nericius (Uppsala) 1531 < Peder Månsson (Petrus Magni, Västerås) 1524 < Paris de Grassis (Paride de' Grassi, Pesaro piiskop, paavstide Julius II ja Leo X tseremooniameister) 1513 < kardinal Achille Grassi (Bologna) 1506 < paavst Julius II (Giuliano della Rovere) 1481 < paavst Sixtus IV (Francesco della Rovere) 1471 < kardinal Guillaume d'Estouteville.

Edasises on esitatud järgmiste EELK piiskoppide ja peapiiskoppide pühitsusliinid (kuni Uppsala peapiiskopi Anton Niklas Sundbergini, kellest edasi jätkub loetelu juba ülal kirjeldatud kujul).

 

Paremalt: A. Lehtonen, H. B. Rahamägi, E. Eidem, T. Grünbergs (1934). Arhiivifoto

 

Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.

Peapiiskop Alfred Tooming 1968 < Martti Simojoki 1951 (Turu) < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.

Peapiiskop Edgar Hark 1978 < Mikko Juva (Turu) 1978 < Martti Simojoki 1951 (Turu) < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.

 

K. Pajula pühitsemine. Vasakult teine K.-G. Grape (Skara), kolmas J. Vikström (Turu). Foto: erakogu

 

Peapiiskop Kuno Pajula 1987 < John Vikström (Turu) 1970 < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.

Piiskop Einar Soone 1992 < Kuno Pajula 1987 < John Vikström (Turu) 1970 < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.

Märkus. Piiskop Einar Soone pühitsemisel assisteeris Lars-Göran Lönnermark (Skara) 1989 < Bertil Werkström (Uppsala) 1975 < Olof Sundby (Uppsala) 1970 < Ruben Josefson (Uppsala) 1959 < Gunnar Hultgren (Uppsala) 1948 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 etc.

Peapiiskop Jaan Kiivit jun. 1994 < Yrjö Sariola (Lapua) < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.

Märkus. Jaan Kiiviti ametisse pühitsemisel assisteeris ka Henrik Svenungsson (Stockholm) 1988 < Bertil Werkström (Uppsala) 1975 < Olof Sundby (Uppsala) 1970 < Ruben Josefson (Uppsala) 1959 < Gunnar Hultgren (Uppsala) 1948 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 etc.

 

J. Kiiviti pühitsemine. Vasakult: E. Soone, H. Svenungsson (Stockholm), Yrjö Sariola (Lapua). V. Vihuri foto.

 

Peapiiskop Andres Põder 2005 < Jaan Kiivit 1994 < Yrjö Sariola (Lapua) < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.

Märkus. Assisteerisid Karl Gustav Hammar (Uppsala peapiiskop), Jukka Paarma (Turu peapiiskop), Janis Vanags (Läti ELK peapiiskop), Udo Petersoo (E.E.L.K. peapiiskop), Kenneth Stevenson (Portsmouthi piiskop, Inglismaa Kirik) jt.

Peapiiskop Urmas Viilma 2015 < Einar Soone 1992 (samuti Andres Põder 2005 < Jaan Kiivit 1994 jne) < Kuno Pajula 1987 < John Vikström (Turu) 1970 < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.

Märkus. Assisteerisid peapiiskop emeeritus Andres Põder, Välis-Eesti piiskop Andres Taul, Jordaania ja Püha Maa luterliku kiriku piiskop Munib Younan (Luterliku Maailmaliidu president), Iirimaa Dublini provintsi peapiiskop Michael Jackson (Porvoo Osaduse anglikaani esindaja) jt.

Piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhametsa pühitses 2015. aastal ametisse Urmas Viilma, assisteeris peapiiskop emeeritus Andres Põder.

Lõpetuseks. Alates Einar Soone piiskopiks pühitsemisest aastal 1992 on nii tema kui EELK peapiiskoppide ametisse pühitsemisest osa võtnud ka mõni anglikaanikiriku piiskop; seda näeb ette ka 1996. aastal alla kirjutatud Porvoo deklaratsioon («Me kohustume … kutsuma üksteise piiskoppe tavapäraselt osa võtma käte pealepanemisest piiskoppide ordineerimisel märgina kiriku ühtsusest ja järjepidevusest»). Anglikaani piiskopipühitsuste küsimus ei ole aga käesoleva artikli teema.

Avaldame usupuhastuspüha puhul uuesti Saksamaa iseseisva evangeelse-luterliku kiriku emeriitpiiskopi Jobst Schöne (1931–2021) ettekande, mis kandis algselt pealkirja «Usutunnistuskirjad: traditsioon, pärand või kiriku hääl tänapäeval?»

Mis teeb luteri kiriku luterlikuks 21. sajandil?

Nimetus «luterlane» või «luterlik» ei ole kaitstud autoriõigusega. Kes iganes tahab seda kasutada, võib seda teha ja väita, et ta ise või tema kirik on luterlik. Näiteks kehtib see Saksamaa unioonikirikute kohta. Kui nende esindajad sõidavad välismaale ja neilt küsitakse nende usutunnistuse ja kirikliku kuuluvuse kohta, vastavad nad enamasti: «Ma olen luterlane», «Minu kirik on luterlik». Sest öelda «Ma olen unionist» tähendaks seda, et sind seostataks teatava Põhja-Iirimaa poliitilise vooluga, aga mitte konkreetse kirikuga.

Nimetust «luterlik» kasutatakse üpris mitmel viisil. Paljudel juhtudel seostatakse seda 16. sajandi suure reformaatori isikuga, kuid mitte niivõrd tema teoloogiaga või sellega, mida ta tunnistas. See sõltub sellest, kellena Lutherit nähakse – kas usulise geeniusena, niinimetatud «keskaja pimedusest» vabastajana, kiriku purustaja või puhastajana, progressiivse või konservatiivse mehena, revolutsionäärina, rahvuskangelasena, uue, rahvusliku kiriku asutajana või katoolse kiriku eestvõitlejana, deemoni või pühakuna. Ajalooliselt distantsilt vaadatuna näib Lutheril olevat palju erinevaid palgeid.

Need, kes Lutherit imetlevad ja tahavad teda järgida, püüavad teda oma huvides ära kasutada. Seda tegid 16. sajandi humanistid ja entusiastid, seda üritas isegi Calvin, seda tegid hilisemal ajalooperioodil pietistid ja ratsionalistid, seda tegid liberaalteoloogid ning 20. sajandil isegi natsid ja kommunistid. On ju iganes uhke ja kasulik ehtida end Lutheri suure nimega. Rääkimata siis nendest, kes kasutavad teda ära ärilisel otstarbel, leides, et Lutheriga saab alati kõikvõimalikku äri teha alates turismist ja suveniiride müügist kuni Lutheri kommide, kookide, õlu või milleni iganes, mida tänapäeval võib leida Wittenbergis, kus ei tunta enam kuigi palju tema õpetust, kuid tähistatakse igal aastal tema abiellumist avaliku rongkäiguga ajaloolistes kostüümides.

Kui Luther on meie jaoks lihtsalt üks suur ajalooline isik ja me nimetame endid luterlasteks ainult selle pärast, siis kas pole see umbes sama, kui ajaloolistes kostüümides marssimine? See Luther, kellele me peaksime tähelepanu pöörama ja kellelt õppima, ei ole ju niisugune, nagu ma äsja kirjeldasin – turismile, ärile ja igasuguste ideede edendamisele kaasa aitav Luther või siis imetlemiseks üles pandud monumentide, kuid muidu unustusse vajunud Luther. Luther ise ei tahtnud olla keegi muu kui katoolse kiriku õpetaja, puhta evangeeliumi õpetuse taasavastaja ja tunnistaja, ja seda ta ka on. Just seetõttu aktsepteeris kirik tema reforme ja nimetas end luterlikuks (või kui täpne olla, tegid seda tema vastased). Nii oli see kuni 17. sajandi lõpuni, kuid siis asjad muutusid. Hermann Sasse kirjeldab seda oma 1934. aastal ilmunud raamatus Was heisst lutherisch? (inglise keeles Here We Stand, 1938) nii: «Kuid siis saabus aeg, kui evangeeliumi õpetuse olemust (das Wesen) ei mõistetud enam kiriku õpetuse kohaselt ning hakati reformatsiooni tõlgendama valesti.» Kõneldes armulauaõpetusest (kuid see kehtib ka kõikide teiste luteri kiriku õpetuste kohta) ütleb Sasse:

«Kui seda enam ei tunnistata, vaid esitatakse lihtsalt kui üht ajaloolist asja … siis ta sureb… Sel momendil, kui kaob kiriku õpetus, saab alguse Lutheri [kui ajaloolise isiku] austamine… Lutheri-uurijad asendavad luterliku õpetuse ja koguvad selle asemel tema reliikviaid ning eksponeerivad neid… Palverändurite protsessioonid… vaatlevad neid samasuguse austusega kui keskaegsed palverändurid Friedrich Targa (Lutheri patrooni) reliikviate kollektsiooni [Wittenbergi lossikirikus]… Ainult et indulgentse ei müüda, kuid mitte sellepärast, et Luther need kõrvale heitis, vaid pigemini Claus Harmsi [19. sajandi alguses elanud väljapaistev luterlik teoloog ja pastor] poolt mainitud põhjusel – kui 16. sajandil maksis patukustutus raha, siis 19. sajandil saab igaüks selle endale ise täiesti tasuta muretseda» (Sasse, Union und Bekenntnis, 1936, 18).

Sasse jätkab: «Kiriku õpetajana jäi ta [Luther] ise oma õpetuse varju, sest iga ehtne kiriku õpetaja, nagu ka ehtne apostel ja prohvet tunnistab oma missiooni kohta, et ta on ainult selle õpetuse vahendaja, mis ei kuulu temale… «Ist doch die leer nit meyn» [«See õpetus ei ole minu oma»] – seda öeldes protesteerib Luther selle vastu, et tema järgijaid nimetatakse tema nimega, mis sai aga tavaks. Selles seisneb reformaatori ja sekti asutaja erinevus» (Was heisst lutherisch?, lk 67). Luther ei pidanud ennast asendamatuks – ja tegelikult «Saksa reformatsiooni ajaloos jäi Lutheri isik varsti pärast 1530. aastat tahaplaanile ega mänginud kuni oma surmani enam sellist rolli nagu Calvini isik» (Sasse, lk 23).

Niisiis ei anna luteri kirikule identiteedi ega tee teda luterlikuks mitte Lutheri isik. Seda teeb õpetus, mille me oleme temalt pärinud ja mis on piibellik ja apostlik. Kirik on rajatud sellele. Kui keegi nimetab end luterlaseks, tuleb tema käest alati küsida: mis teeb sinust luterlase? Kas see on isik, kellega sa tunned end seotud olevat või kes on sulle lähedane, või on see piibellik ja apostlik õpetus, mida see isik on sulle edasi andnud? Luterlik saab õigusega olla vaid viimast. Aga isegi kui sinu kirikut nimetatakse harjumuspäraselt luterlikuks, ei ole see mingi alatiseks pandud nimi ega ole sellel «kadumatut karakterit».

Saksamaad külastavad inimesed saavad sageli ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nad eeldavad, et see maa on täiesti luterlik. Sakslased pidid ju loomuldasa luterlased olema, vähemalt enamus! Kas pole endastmõistetav, et kui kusagil on luterlasi, siis just reformatsiooni sünnimaal? Kuid reaalsus on täiesti teistsugune. Saksamaa elanike seas on roomakatoliiklasi 32%, protestante 31% (enamasti erinevate liberaalsete kirikute liikmed) ja ülejäänud 31% ei ole kirikuga üldse seotud. Ainult 2% kuulub väiksematesse kristlikesse konfessioonidesse (ortodoksid, luterlased, baptistid, metodistid), 4% on moslemid.

Peavoolu protestantismi Saksamaal ei iseloomusta niivõrd Lutheri pärand kui pluralism ja peaaegu piiramatu arvamuste, seisukohtade ja veendumuste erinevus. Protestantlike maakirikute katusorganisatsiooni EKD (Evangelische Kirche in Deutschland) ametlikud dokumendid räägivad «vabaduse kirikust» ja «individuaalsuse kirikust» ning teoloogilisest ja õpetuslikust avarusest. Tänapäevane olukord ja avatus peaaegu mistahes arvamusele on kaugel sellest, mis kunagi andis identiteedi luteri kirikule. Endine VELKD – Saksamaa luterlike maakirikute föderatsiooni – juhtivpiiskop dr Hans Christian Knuth tegi möödunud aasta oktoobris St Louisis selge avalduse, öeldes: «Me võime rääkida teoloogiast, kuid te peate teadma, et on kaks asja, mille üle me ei arutle ja mis ei kuulu muutmisele – need on ajaloolis-kriitilise meetodi kasutamine Piibli seletamisel ja naiste ordineerimine.»

Usutunnistuskirjad ja pühakiri

Luterlaseks olemine ei johtu ühe suure mehe imetlemisest, austamisest ja lugupidamisest tema vastu, kuigi ta andis 16. sajandil kiriku uuenemiseks tohutu impulsi. Samuti ei tulene see Lutheri teoloogilistest mõttekäikudest, mida moodne mõtlemine on endale sobivalt välja valinud ja kohandanud.

Saksamaa protestantlike kirikute teoloogilistele avaldustele on üsna tüüpiline, et tsiteeritakse peaaegu ainult Lutheri kogutud teoste Weimari väljaannet (muidugi juhul, kui Lutherile üldse viidatakse), kuid väga harva osundatakse luteri kiriku usutunnistuskirju, Konkordiaraamatut. Kuid luteri kirik ei ole ega ole kunagi olnud Lutheri kirik, nii et teoloogilisi küsimusi ei peaks lahendama Weimarana kui kõrgeima autoriteedi abil. Luteri kiriku konfessionaalne alus ei ole Lutheri kogutud teosed, vaid Konkordiaraamat. See ei tähenda Lutheri teoloogia tähtsuse pisendamist, kuid teisalt peab olema selge, et kirik ei asu üksikisiku teoloogilisel positsioonil (mis pealegi aja jooksul muutus), vaid rajaneb üksnes usutunnistuskirjadel ehk sümboliraamatutel, millega luterlikud kirikud kunagi ühinesid ja mida pastorid tõotavad oma ametivandes järgida.

Lubage mul teha mõned olulised tähelepanekud.

Usutunnistuskirjad väljendavad pühakirja õpetust ja on samas kui uks ja võti pühakirja õige mõistmise juurde. Pühakiri ja usutunnistuskirjad on omavahel seotud. Ma toon paar näidet. 1) Seaduse ja evangeeliumi eristamise idee (mida Luther pidas pühakirja mõistmise seisukohalt oluliseks, lausa hädavajalikuks) on võetud pühakirjast ja võimaldab samal ajal pühakirja õigesti seletada; ilma selleta ei ole võimalik Piibli sõnumit õigesti mõista. 2) Me tunneme Kristust tänu pühakirjale ja tunnistame Teda kui ainsat Päästjat, kes on «tee, tõde ja elu»; ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui Tema kaudu (Jh 14:6). See teadmine ja usutunnistus annab meile Vana Testamendi suhtes uue, erineva teadmise ja ilmutab meile pühakirja tegelikku raskuskeset. 3) Me teame pühakirjast, et me leiame lunastuse üksnes Kristuses; õigeksmõistmine üksnes armust usu läbi ja Kristuse pärast on kogu Piibli õpetuse ja usutunnistuskirjade tuum. Kuidas me võime lugeda pühakirja ja mõista seda, kui me ei teaks seda õpetust ja usutõde?

Usutunnistuskirjad sõnastavad ja väljendavad seda, mida kristlased pühakirja alusel usuvad. Nad on kiriku õpetuse norm ja kriteerium – mõistagi sekundaarne norm, sest nagu me teame, on ainult pühakiri kõrgeim norm. Me räägime kahesugusest normist: norma normans (pühakiri) ja norma normata (usutunnistuskirjad), kuid neid mõlemat tuleb valeõpetuste eest hoida ja kaitsta. Usutunnistus ei ole võimalik ilma valeõpetuse tagasilükkamiseta. Luterlikes usutunnistuskirjades vastab kirik ilmutusele, mille ta on saanud pühakirjast. Kreekakeelne sõna usutunnistuse kohta – homologia –, mida pühakiri kasutab, tähendab tegelikult rohkem kui lihtsalt usutunnistust. See hõlmab ka pattude tunnistamise ja kahetsuse väljendamise, see tähendab veel kiitmist ja austamist ning viimaks on see usu tunnistamine ja õpetuse väljendamine. Usutunnistust tuleb mõista tema kolmekordses tähenduses.

Usutunnistuskirjad ja liturgia

Piiblis esinev sõna usutunnistuse kohta osutab sellele, kui lähedal on üksteisele palve, austamine, lunastuse kuulutamine ning Jumala kiitmine ja Tema armu eest tänamine. Usutunnistused on lähedalt seotud liturgiaga, ja liturgia peab ka ise väljendama kiriku õpetust. Usutunnistus, õpetus ja liturgia on omavahel seotud. Kui me pühitseme liturgiat, siis õpetav ja tunnistav kirik palvetab ja palvetav kirik õpetab ja tunnistab. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.

Usu tunnistamise liturgiline iseloom tuleb kõige paremini esile usutunnistuste – Nikaia, Apostliku ja Athanasiuse usutunnistuse – juures. Nimetatud kolm usutunnistust kuuluvad luterlike usutunnistuskirjade hulka, sisaldudes Konkordiaraamatus ja leides kasutamist kiriku jumalateenistustel. Kuid samamoodi rajanevad ka teised usutunnistuskirjad sellel, mis toimub jumalateenistusel. Me tunnistame oma patte, kuna me teame tänu pärispatu õpetusele, mis on patt; me kuulutame evangeeliumi, tunnistades Kristust kui Päästjat; me pühitseme armulauda ja tunnistame Kristuse Ihu ja Vere reaalset kohalolekut, nagu usutunnistuskirjad seda õpetavad; me toome Jumalale oma palved, kuna meile on õpetatud, et meie taevane Isa tahab, et me Tema poole palvetaksime, jne.

Usutunnistuskirjad ja katoolne kirik

Luterlikud usutunnistuskirjad väljendavad kiriku ühtsust, nii selle vertikaalset kui horisontaalset dimensiooni, mis tähendab seda, et me tunnistame ühes kõigi aegade usklike ja pühakutega, kes on elanud enne meid, alates vanaaja isadest, apostlitest ja märtritest kuni usupuhastuse ja möödunud sajandite konfessionaalse ärkamise isadeni ja meie kaasluterlasteni kõikjal maailmas. Usutunnistuskirjade siht on üksmeele loomine ja säilitamine, ühendades sel viisil usklikud kirikuks.

Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole kirjutatud üldise või katoolse kiriku ühele fraktsioonile või osale. Vastupidi, nad tahavad väljendada kõigi aegade ja paikade katoolse kiriku usku ning õiget õpetust. Nad ei taha kirikut lõhestada, vaid teda ühendada; nad ei taha olla eksklusiivsed, vaid inklusiivsed, kuid samas salgamata tõde või lahknemata sellest.

Selles seoses näib olevat oluline osutada sellele, et luterlikke usutunnistuskirju ei saa käsitada konfessionaalset laadi dogmaatikaõpikutena, milles käsitletakse kõiki õpetusküsimusi ja mis hõlmavad kõiki kiriku dogmasid. Seda viga tehakse kaunis sageli, kui mistahes õpetust, mida Konkordiaraamatus otseselt ei käsitleta või puudutata, nähakse ebaluterlikuna ja lükatakse seetõttu tagasi. Niisugune lähenemisviis näeb usutunnistuskirju täiesti ebaajaloolisel viisil. Vastupidi, me peame alati meeles pidama, et luterlik reformatsioon ei kavatsenud kunagi luua uut kirikut või lõhestada olemasolevat. Reformatsioon tahtis olla vaid uuendusliikumine olemasolevas kirikus eesmärgiga puhastada kiriku õpetust ja praktikat. Seega ei tahetud eitada, hüljata või asendada varasemat magnus consensus’t, pigemini taheti seda kaitsta eksituste eest ja puhastada kõikidest kuritarvitustest ning väärarengutest, mis olid kirikusse tunginud. Et mõista õigesti usutunnistusi ja seda, mida nad õpetavad, peame tundma Lutheri ajal ja enne seda valitsenud usulist konsensust. Kõiki õpetusi, mida otse ja selgesõnaliselt tagasi ei lükata, ei tule pidada lahutavaks, vaid kõigi poolt omaks võetud pärimuse osaks. Nendes küsimustes, mida ei tõstatatud, ei olnud teoloogilisi eriarvamusi. Need on näiteks pühakirja jumalik päritolu või vaimulik amet. Seni, kuni usutunnistuskirjad neid küsimusi otseselt ei puuduta, ei sea nad kahtluse alla traditsioonilist positsiooni ega ütle lahti konsensusest, vaid väljendavad luterlaste nõustumist traditsioonilise õpetusega. See on osa nende taotlusest kõnetada kogu kristlaskonda.

Usutunnistuskirjad – traditsioon ja pärand?

Ma kasutan termineid nagu «traditsioon» ja «pärand», millele tuleks nüüd lähemalt tähelepanu pöörata. Mõlemat väljendit, nii «traditsiooni» kui «pärandit» võib õigusega kasutada usutunnistuse kohta, kuid seda võib teha ka täiesti ebaõigel ja eksitaval viisil. Kui inimesed kõnelevad usutunnistusest kui nende oma traditsioonist või pärandist, tuleb hoolega tähele panna ja järgi uurida, mida sellega tegelikult mõeldakse, kuna neid väljendeid kasutatakse sageli selleks, et usutunnistusest lahti öelda, selle kehtivus kahtluse alla seada ja see viimaks tegelikult hüljata.

Kalvinistlik arusaam usutunnistusest

Kui kõneldakse usutunnistusest kui pärandist või traditsioonist, võib see muuhulgas tähendada, et seda peetakse koormaks, mida kirik läbi sajandite kaasa tassib ja mis muudab kiriku veidraks, paindumatuks ja võimetuks vastama tänapäeva väljakutsetele, selle asemel tõstatades ja vastuseid andes küsimustele, mida mitte keegi enam ei küsi. Seetõttu tekib kiusatus väita: jätkem see sinnapaika ja unustagem ta. Eks piisa ju pühakirjast? Kas pole usu tunnistamine midagi, mida tuleb igas konkreetses situatsioonis alati uuesti teha? Kas pole see midagi palju enamat kui mingite vanade dokumentide külge klammerdumine?

Selline arusaam usutunnistusest on tüüpiline reformeeritud ehk kalvinistlikele kirikutele ja teistele konfessioonidele, mis on välja kasvanud sellest kristluse harust. Selle on omaks võtnud ka liberaalsed teoloogid. 1911. aastal kurtis Adolf von Harnack, oma aja kõige liberaalsem saksa teoloog, et Saksa maakirikute põhikirjade järgi olid usutunnistuskirjad ikka veel kirikute õiguslik alus. Ta lootis, et saabub aeg, mil usutunnistuskirjad täielikult hüljatakse ning oli selles suhtes kaunis optimistlik.

Sellest ajast peale on paljugi muutunud, kuid soov usutunnistuskirjadest vabaneda on jäänud endiselt püsima. Suure reformeeritud teoloogi Karl Barthi (1886–1968) mõjul (ja teda võib pidada ehk kõige mõjukamaks 20. sajandi teoloogiks) on saanud üldiseks, et usutunnistused kui minevikus kirja pandud dokumendid vastandatakse usu tunnistamisele uues olukorras või uue väljakutsega silmitsi seismisel. Barth rõhutas reformeeritud arusaama, et igal ajastul tuleb usutunnistus uuesti sõnastada. Ma osundan: «Usutunnistus on selle arusaama formulatsioon, kuidas me mõistame Jumala ilmutust Jeesuses Kristuses, millest pühakiri tunnistab ja mis on antud kristlikule kirikule konkreetses ajas, mille iseeneslikult ja avalikult sõnastab teatud piirkonna kristlik kogudus ning millel on kogukonna välise kuju ning õpetuse ja elu seisukohalt kindel ajaline iseloom, olles teenäitajaks kuni uue formuleeringuni» (Reformeeritute Maailmaliidule 1925. aastal saadetud hinnangust). Barthi sõnakasutus ei jäta kahtlust: «ajaline iseloom» ja «kuni uue formuleeringuni» osutab sellele, et tema arvates – erinevalt luterlikust arusaamast – ei ole usutunnistusel siduvat iseloomu. Ja tõsi on see, et reformeeritud ehk kalvinistlikel kirikutel ei ole ühte kindlalt usutunnistust, vaid need erinevad kirikuti. Neile on iseloomulik, et üks võib asendada teise, uuemad asendavad vanemaid, tänapäevasemad asendavad n-ö vanamoodsaid. Ja nii nagu reformeeritud arusaama kohaselt on kirik ise vaid sündmus (event – tõlkija), nõnda on ka kiriku usutunnistusega – sellel puudub ajalooline järjepidevus.

Selle vaatenurga järgi – ja nimelt et usutunnistusel on ainult «ajaline iseloom» kuni «uue formuleeringuni» – võivad luterlaste sümboliraamatud peatselt osutuda koormaks või pärandiks, millest pole eriti kasu ja mis tuleks uuesti sõnastada, kui mitte lausa asendada. Karl Barth oli selle nägemuse edendamisel edukas. Natside võimuperioodil asus ta juhtima Saksa tunnistuskirikut, kuid samal ajal oli ta uniooniidee tuline kaitsja ja toetaja ning oponeeris ägedalt luterlusele. Ta lükkas tagasi luterliku arusaama seaduse ja evangeeliumi eristamisest ja muutis selle vastupidiseks, tehes evangeeliumi seaduseks, mis pidi kehtima mitte ainult inimese isiklikus elus, vaid ka avalikus ja riigivalitsemise sfääris. Ta ei aktsepteerinud ka luterlikku kristoloogiat ning ristimis- ja armulauaõpetust. Ta oli alati seisukohal, et minevikust pärit erinevustelt luterlaste ja reformeeritute vahel tuleb võtta nende lahutav iseloom. Usutunnistus oli tema jaoks alati ajutine, oma kaasajast tingitud ja konkreetse ajahetke väljakutsetele ja olukorrale reageeriv. Ta kõneles luterlusest kui lihtsalt ühest «teoloogilisest koolkonnast» või voolust laias ja muutuvas teoloogilises traditsioonis, mis kunagi ei kohusta ega seo kirikut. Saksa peavoolu protestantism nõustus sellega innukalt. See on suuresti Barthi teene, et tänapäeva Saksamaal domineerib uniooniidee ja termin «usutunnistus» on asendatud mõistega «traditsioon».

Traditsioon versus usutunnistus

Tänapäeval kõnelevad teoloogid kaunis sageli luterlikust, õigeusu, roomakatoliku, reformeeritud ja anglikaani «traditsioonist» ja mitte usutunnistusest. Kui usutunnistus on tühipaljas traditsioon, teatud laadi folkloor, võib minevikust pärinevatest erinevustest ja erimeelsustest hõlpsasti vabaneda. Ennekõike tähendab usutunnistuse käsitamine traditsioonina usutunnistuslike avalduste (nagu Konkordiaraamat) ja neile vastava liturgilise praktika ning kirikuelu pidamist inimlikuks loominguks, mis on tingitud ajalooliselt ja sotsioloogiliselt ning on seega muudetav.

Me oleme mõistagi teadlikud sellest, et luterlikud usutunnistuskirjad (kaasa arvatud vana kiriku usutunnistused) on tekkinud konkreetsetes ajaloolistes tingimustes, mis on neid kujundanud nii keelelises, filosoofilises, formuleeringute kasutamise jne mõttes. Nad peegeldavad konkreetset tausta. Kuid usutunnistuskirjad ei tee meid sõltuvaks olukorrast, milles nad formuleeriti, ega mistahes konkreetsetest olukordadest ja tingimustest. Nad kõnelevad ainult sellest, mida kirik on pühakirjast õppinud. Nad kuulutavad tõde. Võib-olla on nende formuleeringud vanamoelised, kuid see ei kehti sisu kohta. Seega peaksime olema sõnade «traditsioon» ja «pärand» kasutamisel väga ettevaatlikud, kui me kõneleme usutunnistusest.

Lepitatud erinevused?

Kui usutunnistus on muudetud traditsiooniks, tabab järgmine terminoloogiline muudatus suhtumist konfessionaalsetesse erinevustesse. Kui varem oli usutunnistus lahutava iseloomuga, nõudes selget otsust, millises suunas edasi minna, siis nüüd on saanud tavaliseks, et usutunnistusi käsitatakse vaid «erinevustena» (diversities – tõlkija), mida tuleb sallida ja millega vastuolus olev õpetus tuleb tagasi lükata. See tähendab, et me vaatame praegu asjadele, mis sundisid meid minevikus otsustama õige ja vale vahel, hoopis teistsuguse pilguga. Me oleme jõudnud uuele seisukohale ega pea erinevusi enam lahutavaks, üksteisest eraldavaks.

Sellest mõttest arenes «lepitatud erinevuste» kontseptsioon. See on üks kiriku ühtsuse saavutamise kontseptsioone tänapäeva oikumeenilistes ringides, iseäranis on selle oma kontseptsiooniks teinud Luterlik Maailmaliit. Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1973. aastal, kirjutasid Euroopa luterlikud, reformeeritud ja unioonikirikud alla Leuenbergi konkordia nimelise dokumendi, mis sillutas teed osadusele kirikute vahel, kes senimaani olid eriarvamustel. Vahepeal on see kirikuosadus välja kuulutatud endiste luterlike, reformeeritud, uniooni-, metodisti-, presbüterlike ja teiste kirikute poolt. «Lepitatud erinevuste» kontseptsioon on osutunud kõige mõjukamaks ja edukamaks, olles asendanud varasemad usutunnistused uuega, nimelt Leuenbergi konkordiaga, mis on juba lisatud uuematele lauluraamatutele jne. Erinevusi, mis kunagi lahutasid, ei peeta enam oluliseks, neid ei pea mitte ainult sallima, vaid meile öeldakse, et need «rikastavad meid» ja on meie «ühiseks rikkuseks» ning et me võime õppida üksteise traditsioonist ja pärandist.

Mis viimasesse puutub, siis on selles kahtlemata teatud tõemoment. Kuid küsimuseks jääb, mida me siis sallime, mida me aktsepteerime, mida me üksteiselt õpime, mida me kaotame ja millest ilma jääme? «Lepitatud erinevus» tähendab ju seda, et kirik ei vastusta enam eksitust, valeõpetust, ebapiibellikke seisukohti ja praktikat, mida nad kunagi teise poole juures nägid. Erinevused on muutunud vähemalt talutavaks, kui mitte täiesti irrelevantseks. Usutunnistused pole midagi enamat kui traditsioon, mis võib kõrvuti eksisteerida teiste traditsioonidega. Uksed on pärani valla moodsale teoloogilisele pluralismile.

See, mida ma püüan kirjeldada, et ole asjade lõplik seis. Me liigume tegelikult üha kiiremini suunas, kus usutunnistused kaotavad normatiivse iseloomu kiriku ühtsuse, õpetuse ja praktika jaoks. Asi pole selles, et meid sunnitakse oma usutunnistusest lahti ütlema ja seda kehtetuks kuulutama. Neid lihtsalt ei käsitata ega aktsepteerita enam Jumala sõna ja pühakirjapärase õpetuse siduva ja õige esitusena, mida nad oma sõnul on. Need on lihtsalt üks viis tõe väljendamiseks, kuid kindlasti mitte ainus, vaid pigem üks paljude seast. Meie isade pärand – jah, kuid mitte midagi enamat. Meile öeldakse, et hukkamõistmised ei taba enam meie partnerite seisukohti, kuna nad on aja jooksul muutunud ja meie niisamuti. Omaaegset õpetuslikku hukkamõistmist ei saa enam rakendada naaberkiriku tänasele õpetusele – otse vastupidi, me oleme jõudnud «ühisele arusaamale evangeeliumist», mis on kirikuosaduseks piisav.

Kas usk ja õpetus on omavahel seotud?

See, kuhu me oleme jõudnud, pole tingitud mitte ainult ajaloolisest ja teoloogilisest arengust. On olemas palju peenem viis, mille abil saab distantseeruda usutunnistusest ja vähendada selle kaalu. See kõlab umbes nii: usk ja õpetus (fides et doctrina) on täiesti erinevat päritolu. Usk tekib minus Püha Vaimu läbi, kui Jumal ennast iganes minule ilmutab ja minu elus ilmsiks saab. Küsimus on just nimelt selles, kui ma hakkan Kristusesse uskuma – õigeksmõistvas usus. Ja praegu veel ei ole siin midagi valesti.

Kuid samal ajal peetakse õpetust täielikult inimlikuks loominguks, see on inimlik töö, mis pärineb inimeste usulistest vaadetest ja kajastab seda, mida usk neile nende arusaamises tähendab.

Kui usutunnistust ja õpetust on kord juba hakatud pidama inimmõtte loominguks, siis pole need mitte ainult muudetavad ja igaühe jaoks erinevad, vaid ka defektsed, ebatäielikud ja ebaõiged, mitte kunagi tõesed, kuna nende vaatenurk on alati piiratud. Järelikult on tähtis vaid usk, mitte usutunnistus või õpetus. Kuigi see on äsjaöelduga vastuolus, vajavad usk ja usuühtsus teatud objektiivset väljendust, sõnastust, mis seisaks kõrgemal subjektiivsest, isiklikust tundest, selleks et toimida kiriku osaduse ja ühtsuse alusena. Kui üksteisest eraldada usk Kristusesse ja selle sõnastatud tunnistus, siis tulemuseks on individualism ja pluralism. On õige, et usk ja usutunnistus on teineteisest erinevad, aga nad on lahutamatud. Kiriku ühtsus ei saa rajaneda tunnetel või privaatsetel veendumustel, ta vajab siduva iseloomuga usutunnistusi. Vastasel korral muutub nii kiriku ühtsus kui õpetus täielikult eraasjaks ja kaotab igasuguse objektiivsuse. Moodne filosoofiline veendumus, et tõde kui sellist ei ole võimalik sõnastada ega tuvastada, vaid et see jääbki ligipääsmatuks ja on midagi sellist, millest võib vaid aimu saada, kuid mida ei saa täielikult tunnetada – see veendumus (kuigi tänapäeva teoloogide seas üldiselt aktsepteeritud) on vastuolus pühakirjaga ja avab ukse piiramatule relativismile. Me võime hakata vaidlema selle üle, mis on selle arusaama juures õige või vale. On see täiesti vale? Võib-olla mitte. Seda tuleb veel uurida. Kuid igal juhul peegeldab see moodsat individualismi, skeptitsismi ja relativismi.

Usutunnistuskirjad kui kiriku hääl tänapäeval – siduvad ja ühendavad

Usutunnistuskirjad – sõltumata sellest, kes nad kirjutas ja mis asjaoludel nad koostati või millised tingimused ja olukorrad neid mõjutasid – peegeldavad pühakirjas antud ilmutust ja evangeeliumist paistvat valgust. Muidugi teevad nad seda ebatäielikult ja neid võib seetõttu vajadusel korrigeerida või ümber vaadata, kuid sel juhul tuleb seda teha pühakirja kui kõrgeima normi alusel ja mitte inimliku arutlemise tulemusena. Meie usutunnistuskirjad ei väida, et nad esitavad kogu õpetust, kogu informatsiooni, kõiki usuartikleid, kuid neis sisalduvast piisab, et usklik võiks leida lunastuse Kristuses ja et kirik võiks olla ühtne. Usutunnistuskirjad ütlevad, et nad on «meie praeguse aja symbolum» (s.t 16. sajandi ususümbol) – nii seisab Konkordiavormelis, kus viidatakse Augsburgi usutunnistusele –, aga ka kiriku «õpetus, usk ja usutunnistus», mis on kirja pandud «Selleks, et Jumala palge ees kogu kristlaskonnale, nii praegu elava­tele kristlastele kui ka meie järeltulijatele tõendada, et siinkohal antud seletus kõigi esitatud ja äraseletatud vaidlusaluste artiklite kohta, ja mitte miski muu, on meie õpetus, usk ja tunnistus, millega me Jumala armu läbi kartmatu südamega ka Jeesuse Kristuse kohtujärje ette astuda ja selle kohta aru anda tahame, ilma et me salaja või avalikult midagi selle­ga vastuolus olevat väita või kirjutada tahaksime, vaid soovides selle juurde Jumala armu läbi kindlaks jääda» (Konkordiavormeli kokkuvõte, 40).

Me seome end selle usutunnistusega kui Jumala sõna õige esitusega. Kuid selleks peame me usutunnistuskirju lugema ja hoolikalt tundma õppima, neid praktikas rakendama ning kiriku jumalateenistuses ja elus järgima. Ja seda tehes me leiame hindamatu aarde. Me kuuleme neis katoolse kiriku häält tänasel päeval.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Ettekanne luterlikul teoloogiakonverentsil Klaipedas 18. juunil 2008

Dr Jobst Schöne oli Saksamaa Iseseisva Luterliku Kiriku piiskop

© Meie Kirik