-
Toeta Meie kiriku väljaandmist!
Käesoleva aasta 22. septembril lahkus igavikku Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku emeriitpiiskop Jobst Schöne, kes oleks 20. oktoobril saanud 90-aastaseks. Avaldame siin ja edaspidi tema mälestuseks mõned Meie Kiriku vanal veebilehel ilmunud artiklid. Ettekanne «RITE VOCATUS. Luterlikud usutunnistuskirjad ordinatsioonist» peeti Klaipeda teoloogiakonverentsil 31. augustil 2007.
1. «Kirikuvalitsemine» ja «kirikukord» Augsburgi usutunnistuses
25. juunil 1530, laupäeva pärastlõunal kell kolm, alustas Saksi kuurvürsti kantsler – nime poolest Christian Beyer – Augsburgi usutunnistuse saksakeelse versiooni ettelugemist keisri, vürstide ja teiste seisuste esindajate ees Augsburgi riigipäeval. Kuna ilm oli üsna palav, oldi sunnitud koosolekusaali aknad avama, nii et õuele kogunenud rahvahulk võis kuulda, millest Beyer tunnistas.
Algselt oli avalik ettelugemine kavandatud eelmisele päevale, kuid see lükati edasi, kuna usutunnistus, nagu luterlased vabandasid, «oli koostatud kiirustades, mistõttu sellest puudusid mitmed lõigud või olid jäänud puhtalt ümber kirjutamata ning lõppversioon viimistlemata.»
Tõepoolest, näiteks artikkel 14 pandi esialgsel kujul kirja vaid mõned päevad enne 25. juunit, nimelt juuni esimesel poolel. Sellegipoolest oli see üsna hoolikalt sõnahaaval läbi mõeldud. Sel artiklil oli väga suur õiguslik kaal. Nagu kogu Augsburgi usutunnistus, pidi ka kõnealune artikkel kirja näitama seda, et luterlased on endiselt Nikaia usutunnistuse alusel seisva ühe, püha, apostliku ja katoolse kiriku liikmed ning soovivad oma kirikutes säilitada traditsiooni ja seadustega kooskõlas oleva kirikukorra.
Artikkel 14 formuleeriti niisiis täpselt ja hoolikalt. See, nagu kogu Augsburgi usutunnistus, on esitatud nii saksa- kui ladinakeelses versioonis. Saksakeelse teksti tõlge kõlab järgmiselt: «Kirikuvalitsemise kohta õpetatakse, et mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud [ordentliche Beruf].»[1]
Ladinakeelse teksti tõlge on järgmine: «Kirikukorra kohta õpetatakse, et mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada ega sakramente jagada ilma korrakohase kutsumiseta [nisi rite vocatus].»[2]
Konkordiaraamatu Kolbi ja Wengerti väljaandes esitatud joonealuses märkuses (lk 47, allmärkus 81) öeldakse, ma osundan: «Rite vocatus tähendab korrakohast kutsumist õiguspärase avaliku võimu poolt. See ei ole rituaali küsimus». Ma ei tea, millel see märkus põhineb, ja ma kahtlen, kas see ikka vastab tõele.
Kuid enne, kui me laskume üksikasjadesse, vaadakem põgusalt, millest see artikkel üldse räägib ja millises ajaloolises kontekstis see kõneleb.
Esiteks tuleb meil arvesse võtta, et artikkel 14 kuulub Augsburgi usutunnistuse esimesse osasse, mis sisaldab artikleid õpetuse kohta, ja mitte teise osasse (artiklid 21–28), mis käsitleb reformiküsimusi. See tähendab, et 14. artiklis esitatu kuulub usu ja õpetuse aluste hulka ega ole vaid kirikuõiguslik järeldus.
14. artikli pealkirja ingliskeelne tõlge kõlab: Concerning Church Government (saksa k Vom Kirchenregiment) või Concerning Church Order (ladina k De ordine ecclesiastico). Kuigi mõlemad pealkirjad lisati tekstile alles Augsburgi usutunnistuse trükiväljaandes 1532. aastal ja need puudusid 1530. aasta algversioonist, aitavad need meil sisu paremini mõista. Sellega seoses tuleb meenutada, et teoloogide keel oli tollal ladina keel, saksa keelt kõnelesid diplomaadid. Ladinakeelne tekst on hoolikalt sõnastatud ja selle taga on läbimõeldud teoloogia.
Niisiis kui me loeme pealkirjast «kirikuvalitsus» ja «kirikukord», ei tule meil seda mõista korrana üldises mõttes või seisundina, mida peetakse tavapäraseks, tõhusaks ja kasulikuks ning mis tähendab korrektset ja usaldusväärset juhtimist, kuid mitte enamat; samuti ei tähenda see inimlikku valitsemiskorda selles mõttes, et kellele peaks kirikus kuuluma juhtimisõigus, võim ja ülimuslikkus või eriline kõrgem staatus. Vastupidi, siin osutatakse millelegi, mis on Jumala antud ning pärineb jumalikust õigusest ja seadmisest. See on vahend ehk tööriist, mille abil Kristus ise valitseb ja juhatab oma Kirikut ning mis on kirikule olemuslikult antud, et me võiksime armuvahendite – Sõna ja sakramendi – kaudu jõuda päästvale usule.
2. Vaimulik amet kui jumalik institutsioon
Augsburgi usutunnistuse 14. artiklit lugedes peab meeles pidama, et on olemas ka artikkel 5, «Jutlustamisametist» («Vom Predigtamt») või «Kirikuametist» («De ministerio ecclesiastico»). Kuidas siis nii, et ühe ja sama ameti kohta on kaks eraldi artiklit? Vahest ei räägi nad samast asjast?
Loomulikult võib neid kahte artiklit käsitada teineteisest sõltumatutena, nagu seda on eriti viimasel ajal ka mõned saksa teoloogid teinud. Ja seda kindla sihiga, nimelt et muuta ordinatsioon pelgalt inimlikuks institutsiooniks, inimliku korralduse ja õiguse küsimuseks kirikus (de jure humano), mis on avatud igat liiki täiendamistele, muutmistele ja mis on põhimõtteliselt ainult ülesande delegeerimise õiguslik akt. Meil tuleb möönda, et luterluses on alati esinenud kalduvus tõlgendada Augsburgi usutunnistust ja mõista ordinatsiooni just selliselt, et tegemist pole millegi muu kui inimestelt kutse saanud isiku välise ja piduliku ametisse kinnitamisega.
Kuid selline tõlgendus ja arusaam ei vasta Augsburgi usutunnistuse suunitlusele, vaid on sinna sisse loetud väljastpoolt ning kindla tagamõttega. Tegelikult kuuluvad artikkel 5 ja 14 kokku ning käsitlevad ühe ja sama jumaliku institutsiooni kahte erinevat külge. Ja seda institutsiooni ei tule mõista pelga funktsioonina, mis peab silmas vaid evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide talitamist ükskõik kelle poolt. See on vaimulik amet, mida ei saa kunagi käsitada abstraktselt ja lahus isikutest, kes on kutsutud seda täitma, vaid mis on alati nendega seotud.
«Ut hanc fidem consequamur institutum est ministerium docendi evangelii et porrigendi sacramenta»; «Solchen Glauben zu erlangen hat Gott das Predigtamt eingesetzt, Evangelium und Sakrament geben…» (Augsburgi usutunnistus, 5)
«Et võiksime jõuda sellele usule, on seatud evangeeliumi õpetamise ja sakramentide jagamise teenimisamet» (ladinakeelne versioon); «Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid» (saksakeelne versioon).
Mõlemal juhul annab ingliskeelne tõlge korrektselt edasi algtekstides kasutatud termini «seatud». Sõnad institutum est ehk «Jumal on seadnud» viitavad otseselt Jumala seadmisele, et armuvahendite kaudu edasi anda päästvat usku; sel puudub eesmärk iseeneses. Kirik ei saa eksisteerida ilma evangeeliumi ja sakramentideta ja seetõttu ei saa ta eksisteerida ka ilma vaimuliku ametita ega isikuteta, kellele see amet ordinatsioonitalituse kaudu pühalikult usaldatakse.
Artikkel 5 ei kõnele kindlasti mitte tühipaljast funktsioonist ehk tööülesandest ja -kohustusest evangeeliumi kuulutada ning sakramente jagada ükskõik kelle poolt. Siin ei kõnelda kõigi kristlaste ühisest ülesandest, mille täitmist kirik üksnes välise korra huvides inimliku õiguse alusel reguleerib, et jutlustamine ja sakramentide talitamine toimuks korrakohaselt.
Vastupidi, artikkel 5 selgitab, et Jumala seatud vaimuliku ameti institutsioon on olemuslikult seotud jutlustamise ja sakramentide talitamisega; sellel puudub mandaat või olemasolu põhjus mistahes muu eesmärgi jaoks. Pealegi ei anta meile armuvahendeid kuidagi abstraktselt, lahus või ilma vaimuliku ametita, mis on seatud nende vahenditega kirikut teenima ja mis nõnda kutsuvad esile päästva usu. Nii amet kui eesmärk, milleks see seatud on, nii ordineeritud Sõna sulane kui Sõna on lahutamatult seotud – üks ei saa ilma teiseta eksisteerida. Kirikul ei ole õigust ega vabadust otsustada, kas ta kutsub ja ordineerib vaimulikke kuulutusametisse või mitte. See on Jumala poolt nii seatud.
3. Piiskopi- ja preestriamet hiliskeskajal
Vaadelgem põgusalt seda olukorda, millest luterlikud reformaatorid end 1520.–1530. aastatel leidsid. Nad olid nimelt pärinud sügavalt korrumpeerunud vaimulikkonna ja totaalselt valesti mõistetud ameti, millesse vaimulikud olid kutsutud.
Algselt oma piiskopkonna ülevaatajaks ja vaimulike toetajaks seatud piiskopid osutusid sageli rikkust ja võimu tagaajavateks rõhujateks, kes kuhjasid kokku omandit ja vara ning kelle eluviisid polnud kuigi korralikud; nad tegelesid jahilkäimise, ehitamise, meelelahutamise ja sõjapidamisega. Sageli jätsid nad kiriklikud kohustused ja oma karja vaimuliku juhatamise asendajate hooleks, olles ise piisavalt hõivatud administreerimise, äritegevuse, rahaasjade, kohtuprotsesside ja muu selletaolisega. Nad mitte ainult ei unustanud või ei soovinud ordineerida teisi, vaid unustasid ka ise ennast ordineerida lasta. Näiteks polnud Strasbourgi piiskopitoolil kogu 15. sajandi jooksul ühtegi ordineeritud piiskoppi, ja niisamuti 16. ja 17. sajandil Kölni peapiiskopi istmel peaaegu saja aasta jooksul. Veel enam, piiskopiametisse oli pääs ainult aadlikel – piiskopiks saamine ei olnud kvalifikatsiooni, vaid perekondliku tausta, raha ja mõjuvõimu küsimus.
Kui piiskopiametiga olid lood halvad, siis polnud ka madalamate vaimulike juures asi parem. Preestrite eluviisid ja käitumine jätsid sageli soovida ning nad täitsid oma pastoraalseid kohustusi lohakalt, olles selle asemel pigem raha teenimisest huvitatud. Tihtipeale jätsid nad oma ametiülesannete täitmise asendajate hooleks. Missa lugemine muutus tühipaljaks rituaaliks, jutlustamine oli kehval järjel ning inimeste õpetamine ja juhatamine jäi hoopis kõrvale.
Preestriks ordineerimist mõisteti üldiselt kui Jumala ees kõrgemale kohale või kõrgemasse seisusesse määramist. Seega polnud ilmikud ja vaimulikud teineteisest mitte ainult eraldatud, vaid ilmikuid peeti madalamaks seisuseks. Ordinatsioonist usuti, et see annab kadumatu märgi, mis tõstab vaimulikud Jumalale meelepärasesse seisusesse.
Kuid mis kõige kohutavam: ordinatsioon anti elavate ja surnute eest ohverdamiseks, millega pöörati peapeale see, milleks sakrament on seatud – et mitte Jumalale midagi anda, vaid hoopis Tema käest vastu võtta. Ohverdamise mõte on vastuolus evangeeliumiga õigeksmõistmisest usu, mitte hüvitustegude läbi. Vaimulikku ametit ei peetud enam Kristuse eeskuju järgivaks teenimisametiks («Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest», Mt 20:28). See, et vaimulik peab ennast nii Jumala kui inimeste alla alandama, oli rohkem või vähem unustatud.
Sellises olukorras on kaunis üllatav, et Wittenbergi luterlikud reformaatorid ei seadnud kahtluse alla Rooma kiriku piiskoppide antud ordinatsioonide kehtivust. Kuid see ei tulnud kõne allagi; niisamuti ei loobunud nad mõnede entusiastide kombel ordinatsioonist ja vaimulikust ametist kui niisugusest. Nad aktsepteerisid Rooma kiriku endisi preestreid luterliku kiriku vaimulikus ametis ilma uuesti ordineerimata. Ja nad lootsid, et piiskopid annavad järgi ja ordineerivad luteri kirikutele pastoreid, kuna vajadus vaimulike järele oli suur.
4. Millal ja miks hakati luterlikus kirikus ordineerima
Kui jätta kõrvale mõned erandid 1520. aastatel, hakati luterliku arusaama kohaselt – puhastatud riituse järgi, millest olid kõrvaldatud kõik pahandust tekitavad toimingud – vaimulikke ordineerima 1535. aastal. Selleks andis korralduse Saksi kuurvürst, kuna vakantsete kohtade arv kasvas ja vajadus uute pastorite järele oli suur.
Kuid isegi veel 1537. aastal deklareeris Luther Schmalkaldia artiklites: «Kui piiskopid tahavad olla õiged piiskopid ja kanda hoolt kiriku ja evangeeliumi eest, siis olgu see pealegi armastuse ja üksmeele, ja mitte sunni pärast nii, et nad ordineerivad ja konfirmeerivad meid ja meie sõnakuulutajaid, kuid jättes kõrvale kogu mittekristliku eluviisi ja toreduse, teeskluse ning pettuse» (III, 10). Niisamuti kõnelesid usutunnistajad 1530. aastal Augsburgis: «Piiskoppide metsikused aga põhjustavad mitmel pool selle kanoonilise valitsuse lagunemist, mille püsimajäämist me väga soovime. [---] Nüüd aga tahame siinkohal veel kord kinnitada, et me peame hea meelega kinni kiriklikust ja kanoonilisest valitsusest [see tähendab: ordinatsioonist piiskoppide poolt vastavalt traditsioonile. Autor], kui ainult piiskopid loobuksid meie kirikutes märatsemisest» (Apoloogia, 14).
Luterlased, kes tõsiselt soovisid traditsioonilise kanoonilise korra säilimist, olid viimaks sunnitud selle korra ja oma soovi vastu toimima. Kui nad mõistsid, et vaimulik amet seisneb evangeeliumi jutlustamises ja sakramentide jagamises, siis oli see just nimelt evangeelium, mis nõudis kuulutamist, ning sakramendid, mis vajasid talitamist ja mis sundisid luterlasi loobuma otsimast luterlike pastorite ordineerimisest keelduvate piiskoppidega kokkulepet ning asuma ise korrapäraselt ordineerima ilma piiskoppideta. Esimesed luterlikud ordinatsioonid leidsid aset Wittenbergis ja olid mõeldud kogu Saksi kuurvürstkonna jaoks.
5. Augsburgi usutunnistus karjaseametist
Augsburgi usutunnistuse 5. artiklis mainitud kuulutusamet on sama, mis 14. artikli ordo ecclesiasticus (kirikukord). Selles pole vähimatki kahtlust. Aastal 1530 teadis igaüks, et ordo ecclesiasticus tähendab nimelt ordineeritud vaimulikkonda. Isegi kui 5. artiklis omistatakse sellele ametile jutlustamine ja sakramentide talitamine, on täiesti ilmne, et tegemist on konkreetse ametiga, millesse teatud isikuid kutsutakse ja ordineeritakse. Evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide talitamine ei sünni kuidagi abstraktselt, väljaspool Jumala poolt seatud karjaseametit. Kusagil ei räägita sellest, et kõnealune ülesanne oleks antud kirikule üldises mõttes, ilma erilise ametita. Luterlased jätsid jutlustamise ja sakramentide talitamise ainult ordineeritud pastorite ülesandeks, välja arvatud hädaristimise ja võib-olla ka hädaolukorras absolutsiooni kuulutamise korral. 1530. aastal mõistsid luterlaste oponendid kohe, et 14. artikkel räägib ordineeritud vaimulikest. Ja kui vastased deklareerisid, et artikkel 14 («…mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud») on neile vastuvõetav sel tingimusel, «kui me ütleksime seda kanoonilise ordinatsiooni kohta» (nagu Apoloogia 14 osundab), ei vaielnud luterlased sellele seisukohale vastu. Nad leidsid, et vastaspool on neist õigesti aru saanud, kuigi luterlased ei sidunud kehtivat ordinatsiooni ainult piiskopiametiga, vaid lubasid hädaolukorras või äärmise vajaduse korral ka teistel vaimulikel seda talitada. Ja nimelt vaimulikel, mitte ilmikutel. Valik, mida 14. artikkel võimaldab, piirdub vaid piiskopliku ja presbüterliku ordinatsiooniga – see on kas seaduspärase piiskopi toimetatud «kanooniline ordinatsioon» või ordineeritud pastorite talitatud kehtiv, kuigi mitte kanooniline ordinatsioon.
Augsburgi usutunnistuse 14. artikliga sooviti kummutada Lutheri ühe vihaseima vastase Johannes Ecki süüdistusi, nagu oleks Luther õpetanud, et «kõik ristitud on ühtviisi preestrid ja iga ilmikkristlane võib pühitseda kirikuid, konfirmeerida laps jms». Luterlased lükkasid selle väite tagasi, tundes, et neid on absoluutselt valesti mõistetud.
See on muidugi huvitav küsimus. Lutheri sõnul on ilmikud ehk kristlased üldises mõttes saanud tõesti tänu ristimisele preestriteks, piiskoppideks ja koguni paavstideks. See on püha ristimine – ja ainult püha ristimine –, mis annab kadumatu anni, mitte ordinatsioon. Eriti varane Luther väitis paavstlastega polemiseerides, et ristimise läbi tekkinud usklike preesterkond on vaimuliku teenimise eeldus. Mitte keegi ei saa ju olla preester või pastor, kui ta pole eelnevalt ristitud ja seeläbi kuningliku preesterkonna liikmeks saanud. Kui Lutheril tuli aga vastu astuda entusiastidele (kes loobusid ordineeritud vaimulikkonnast ja ametist, kuulutades kõik kristlased võrdseks mitte ainult Jumala ees – mis on ju tõesti nii – vaid ka õiguste ja volituste poolest täita pastori ülesandeid), hakkas ta rõhutama ordineeritud ametit kui Jumala poolt seatud ning kiriku jaoks loovutamatut ametit ja korda, millest tuleb kinni pidada. Algusaegade poleemiline toon muutus märkimisväärselt.
6. Usklike preesterkond ja ordineeritud vaimulik amet
Usklike üldise preestriameti kontseptsioon on kahtlemata piibellik, kuid seda mõistetakse vääralt, kui see vastandatakse Jumala poolt seatud erilisele vaimulikule ametile. Need polnud aga Luther ega 16. sajandi luterlased, kes tegid usklike preestriametist luterluse šibboleti (tunnusjoone, vrd Km 12:6 – tlk). Seda tegi pietism 150 aastat hiljem. Pole kahtlust, et selles küsimuses avaldas pietism tugevat mõju, sillutades teed moodsale protestantlikule mõtlemisele. Kuid see pole enam ehtsalt luterlik.
Tänapäeval me eeldaksime, et Augsburgi usutunnistus või mõni teine usutunnistuslik kirjutis peaks sisaldama artikli usklike preestriametist. Kuid sellist artiklit ei ole, kõnealune õpetus ei esine üldse Konkordia raamatus. Augsburgi usutunnistuse autor Melanchthon ei käsita usklike preestriametit mitte kordagi vaimuliku ameti lähtealusena.
Tuntud saksa luterlik teoloog Ernst Sommerlath Leipzigi ülikoolist juhtis sellele tähelepanu juba 1950. aastatel. Tema sõnul oli Luther «teadlik […] sellest ebavõrdsusest, nimelt et kõik on preestrid, kuid sugugi mitte kõik ei saa olla pastorid või karjased. Seetõttu peame ütlema, et karjaseamet (Amt) kuulub üksikutele isikutele ega ole antud kirikule üldises mõttes, vaid nii, et kirik usaldab selle ameti konkreetsetele ametikandjatele. See ei sünni inimeste suva järgi, vaid on jumalik korraldus […]. Karjaseamet […] ei eksisteeri kirikus üksnes hea korra huvides, vaid kuulub tema olemusse. See ei ole ainult soovituslik ja kasulik amet, vaid on vajalik kiriku püsimiseks» (Amt und Allgemeines Priestertum, 1954, 18).
7. Mida rite vocatus tähendab
Mõiste rite vocatus (korrakohaselt kutsutud), mida artikkel 15 ordinatsiooni kohta kasutab, kuulub kirikuvalitsemise või kirikukorra juurde. Me oleme harjunud õpetusega, et kirikukord ning kõik kiriku põhikirja ja kirikuseadusega seonduv on usutunnistuskirjade järgi kiriku vaba valiku küsimus, kuna Uues Testamendis pole sellekohaseid ettekirjutusi. Jah, see on õige. Kuid see on õige ainult seni, kuni me käsitame vaimulikku ametit Jumala poolt seatuna. Just sellele 5. artikkel osutabki.
1540. aastal sai artikkel 14 huvitava lisanduse, kui Melanchthon avaldas Augsburgi usutunnistuse muudetud versiooni (mis suurema üksmeele saavutamise asemel pigem avas uksed mitmesugustele väärarusaamadele ja eksitustele). Melanchton lisas sõnad: «nagu ka Paulus käsib Tiitust, et ta seaks vanemaid igasse linna» («sicut Paulus praecipit Tito ut in civitatibus presbyteros constituat», Tt 1:5). Siin tuleb Melanchthoni kavatsus selgesti esile – ta soovis, et apostlikust eeskujust kinni peetaks ning vaimulikud ordineeritaks teiste vaimulike poolt «suktsessioonis».
Rite vocatus tähendab, et jumaliku seadmise põhjal ei ole kellelgi õigust avalikult õpetada, jutlustada ja sakramente jagada ilma korrakohase kutsumiseta. Kui Luther oleks tõesti olnud kunagi seisukohal, et igal kristlasel on õigus pastoriameti ülesandeid täita, siis tunnistanuks Melanchthoni lisandus, et sellest positsioonist on lahti öeldud. 14. artiklit ei saa tõlgendada selles vaimus, et tulenevalt ristimisest on igal koguduseliikmel õigus jutlustada – õigus või amet, mille nad siis delegeerivad ühele väljavalitud ametikandjale, kes on vaid «välise korra» huvides kutsutud kõikide nimel seda ülesannet täitma. Vastupidi, üksikisikule antakse see amet ja teenimisülesanne korrakohase (rite) kutsumise kaudu. See antakse neile, keda on õpetatud ja juhendatud ning kes on osutunud väärikaks ja sobivaks.
Väljend rite vocatus (korrakohaselt kutsutud) on tõesti pisut ebamäärane, kuid samas selgitab seda küsimust piisavalt kogu 14. artikkel ühes Augsburgi usutunnistuse 5. artikliga ja Apoloogia 14. artikliga. Rite osutab kiriku jumalateenistusliku elu valdkonnale; mõisted «avalik» ja «jumalateenistus» on peaaegu identsed, nagu ilmneb ka artiklite järjestusest: artiklile 14 järgneb 15. artikkel «Kiriklikest talitustest», mis tuletab meelde, missugustest talitustest, tseremooniatest ja kirikukommetest tuleb kinni pidada ja millistest mitte.
Korrakohane kutsumine teostub viimaks kogu üldkirikut esindava koguduse ees, mis on Jumala palge ette kokku tulnud Tema Sõna kuulama ja palvetama. Küsimus pole mingis kindlas rituaalis ja erilises liturgias, mille üksikasju ei kirjeldata, vaid riitus, liturgia ja tseremooniad peavad olema kooskõlas Jumala seadmise ja evangeeliumiga.
Apoloogia 14. artikkel peab vähemalt ühe variandina võimalikuks, et ordineeritakse jätkuvalt traditsioonilisel ja kanoonilisel viisil (st ordineerijaks on piiskopid). Ta ei tee seda küll välistavalt, kuid püüab sellest traditsioonist võimaluse korral kinni pidada. Me peame meeles pidama, et 1530. aastatel polnud luterlastel mingit kindlust selles, kas roomakatoliku piiskopid annavad järgi ja hakkavad luterlastest kandidaate ordineerima või mitte. Teatud lootus neil oli. Kuid järgnevatel aastatel hajus see lootus täielikult ja neil tuli viimaks ise ordineerima hakata – nimelt tavalistel pastoritel, mitte piiskoppidel, kuna piiskopid ei soovinud seda teha.
Kui Augsburgi usutunnistuse 14. artikli sõnastus ongi pisut ebamäärane ega täpsusta, kes peaks ordineerima, on asi just selles. Artikkel jätab kujunenud olukorras lahtiseks küsimuse, kes peaks ordineerima – kas ainult piiskopid või ka teised pastorid.
8. Kuidas ametisse kutsumist tuleb mõista
«Vastulause» – see on dokument, millega oponendid üritasid Augsburgi usutunnistust arvustada ja kummutada – käsitab mõistet «kutsumine» (vocatio, vocare) just nimelt ordinatsiooni tähenduses. Tolle aja keelepruugis ei tähenda «kutsumine» mitte ainult ametisse määramise õiguslikku kinnitust (nagu meie seda mõistame), vaid käib tervikuna nii valimise, kutsumise kui ordinatsiooni kohta. Luther kasutas mõisteid «kutsumine» (vocatio) ja «ordinatsioon» sünonüümidena. Schmalkaldia artiklite III osa alajaotuse «Pühitsusest ja kutsumisest» («Von der Weihe und Vokation») pealkirjas kirjutas ta esialgu «Ordin…» («Ordinatsioonist»), kuid siis kriipsutas selle läbi ja asendas sõnaga «Kutsumisest». Lutheri jaoks olid kõnealused mõisted samatähenduslikud ja selles ei erinenud ta oma kaasaja üldlevinud pruugist. Ta ei kasutanud ametisse kutsumise ja ordinatsiooni kohta erinevaid mõisteid, nagu me seda tänapäeval teeme.
Lutheri jaoks oli «kutsumine» seotud alati Püha Vaimu tegevusega. Kutsujaks on Püha Vaim. Esmalt leiab see aset sisemiselt, minu südames – ma tunnen ja jõuan veendumusele, et Kristus kutsub mind oma teenistusse. Luther oli sisemiste tunnete suhtes siiski skeptiline. Tema arvates tuli sisemine kutse hoolikalt läbi katsuda nii enda kui veel enam teiste poolt; seda pidi tõendama ja kinnitama väline kutse. Väliseks kutsujaks võis olla kogudus, maaisand, piiskop, raad või kestahes vakantse ametikoha täitmise eest vastutaja. Nende pädevuses oli konkreetse isiku teatud ametikohale kutsumine. Viimaks leidis nii sisemine kui väline kutsumine piduliku kinnituse ja täideviimise ordinatsioonitalituses, kui palve ja käte pealepanemisega seati kandidaat karjaseametisse ning talle anti Püha Vaimu and, misläbi sai temast pastor, Sõna sulane, Kristuse saadik ja Jumala saladuste majapidaja (1Kr 4:1). Just niisuguse ordinatsiooni kaudu kutsub Püha Vaim inimese vaimulikku ametisse.
9. Ametisse kutsumine ja seadmine
Pastori ettevalmistamise, eksamineerimise, valimise, kutsumise ja viimaks konkreetsesse kogudusse saatmise ehk kõige selle kohta, mida kandidaadilt nõuti, kasutati vahel ka mõistet «ametisse seadmine» (introduktsioon). Kitsamas mõttes tähendab see vaid ajaliselt või vastutuse poolest piiratud tegevusvaldkonna usaldamist ordineeritavale. Hiljem hakati «ametisse seadmise» all mõistma ordinatsioonile järgnevat talitust, millega määratleti asjakohaste võimude kutse ja nimelt kinnitati ordineeritud vaimulikule konkreetne ametikoht ja tööpõld, kus ta pidi Kristuse karja hoidma. Sellega taheti vältida nn absoluutset ordinatsiooni ehk ordinatsiooni ilma konkreetsete tööülesannete ja volitusteta. Evangeeliumi kuulutamine on ju konkreetne asi ja ordineerituna ollakse selleks alati kohustatud; ordinatsioon ei ole kunagi vaid tiitli kandmise küsimus.
Alates 13. sajandist hakkas traditsiooniline side ordinatsiooni ja kohalikus kirikus või paigas täidetavate konkreetsete ametiülesannete vahel järk-järgult lõdvenema, millega rikuti Chalkedoni kirikukogu 6. kaanonit ja veelgi varasemaid regulatsioone. Tuleb meeles pidada, et varases kirikus oli piiskop see, kes kutsus, eksamineeris, ordineeris ja määras pastori või preestri kindlale ametikohale ning andis talle mensa ehk altari, millest ta võis elatuda, ja titulus’e, millele tema teenimine rajanes.
10. Piiskoplik või presbüterlik ordinatsioon?
Nüüd hakkasid luterlased seda kaotsiläinud sidet taastama, tehes karjaseametist jälle selle, mis ta pidi olema – jutlustamisameti evangeeliumi kuulutamiseks ja sakramentide jagamiseks, mitte ohverdamiseks. Siiski ei saanud nad nõustuda piiskoppide eesõigustega, kuna see polnud rajatud jumalikule õigusele. Luther deklareeris Schmalkaldia artiklites: «Aga kuna nad ei ole õiged piiskopid ega tahagi seda olla, vaid on pigem ilmalikud isandad ja valitsejad, kes ei taha [---] kiriku ameteid või ülesandeid täita [---], siis ei saa kirik ju nende pärast ometigi ilma sõnasulasteta jääda. Seega, nagu kiriku ja kirikuisade varasemate aegade eeskuju meid õpetab, tahame ja peame me ise tublisid isikuid sellesse ametisse ordineerima.» Kuna evangeeliumit tuleb kuulutada ja jutlustada ning sakramendid tuleb välja jagada, ei saa kirik pikemas perspektiivis ilma pastorite, sõnasulaste ja vaimuliketa jääda. Wittenbergi luterlased ootasid küllalt kaua, enne kui nad hakkasid ise ordineerima, rikkudes küll kehtivat kanoonilist korda, kuid olles kuulekad evangeeliumile, mis oli antud juhul peamine. Kui piiskopid ei taha «kiriku ameteid või ülesandeid täita», ja nimelt luterlikke pastoreid ordineerida, siis peavad ordineerima teised pastorid.
Lutheri ja Melanchthoni järgi ei saa piiskop nõuda endale jumaliku õiguse põhjal võimu, mis on antud ka teistele pastoritele. Jutlustamisametisse kutsumise õigus on antud üldisele kirikule ja mitte ainult selle mõnele komponendile, olgu selleks siis piiskop või vaimulikkond ühelt poolt või ilmikud teiselt poolt. Siiski oli luterlaste tahtmine ja soov võimaluse korral taastada kanooniline piiskoplik korraldus ja ordinatsioon. Kuid antud olukorras tuli neil otsustada, mis on prioriteetne, kas evangeeliumi kuulutamine või traditsioon. Nad leidsid, et olulisem on evangeelium ning aktsepteerisid presbüterliku ordinatsiooni kui hädaabinõu ja ajutise lahenduse, vahest tajumata seda, et nii jääb see püsima ka tulevasteks aegadeks enamikes luterlikes kirikutes kogu maailmas.
Traktaadis paavsti võimust ja primaadist (1537) viitab Melanchthon vana kiriku praktikale, mille kohaselt ilmikud osalesid küll piiskopi valimise, kutsumise ja ordineerimise protsessis, kuid mis ei rajanud kiriku karjaseametit kui niisugust usklike üldisele preestriametile. Piiskopi ja ülejäänud vaimulike ehk presbüteride erinevus seisnes vaid selles, et ainult piiskopil oli ordineerimise õigus – kuigi see õigus ei tulenenud jumalikust, vaid inimlikust korraldusest ja kokkuleppest. Kui piiskopid aga langevad hereesiasse ja ei soovi ordineerida, ei ole seda traditsioonilist õigust võimalik enam rakendada. Sel juhul jääb õigus ametikandjaid valida ja ordineerida kogu kirikule, st presbüteritele ja ilmikutele, kes moodustavad koguduse. Nemad peavad kutsumise ja ordineerimise protsessis koos tegutsema.
11. Ordinatsiooni tähendus
Melanchthoni järgi on ordinatsioon vaimulikuks kutsumise ja valimise heakskiitmine ning kinnitamine. Kuid ordinatsioon sisaldab ka muid elemente. Palve ja käte pealepanemise läbi saab ilmsiks objektiivne fakt – ordineeritav õnnistatakse ja läkitatakse ametisse, talle antakse luba kõneleda ja toimida Kristuse asemel ja kohal (vice et loco Christi), ja seda mitte mingiks teatud perioodiks, vaid kogu eluks. See ei ole ajas ja ruumis piiratud mandaat (pro loco et tempore) – taolisi piiranguid võib seada vaid inimliku õigusega välispidise korra huvides. Ordinatsiooni läbi saab kandidaat usutunnistuses nimetatud ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku sulaseks. Kui keegi on kord juba ordineeritud, ei korrata seda enam kunagi ja see ei aegu. Sellest võib mõneks ajaks taanduda, ordineeritu võib mingil põhjusel ametist loobuda, aga kui ta naaseb, ei ordineerita teda uuesti, vaid ta võib vaimulikus ametis jätkata. Teatud koha ja ajavahemikuga seotud ülesanded võivad muutuda või aeguda, kuid mitte ordinatsioon kui niisugune. Apoloogia 7. artikkel ütleb kutsutud ja ordineeritud vaimulike kohta: «Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal.»
Kui Augsburgi usutunnistuse 14. artikkel nõuab, et ainult ordineeritud vaimulikud õpetaksid ja jagaksid «avalikult» sakramente, siis peame «avaliku» ja «eraviisilise» vahel vahet tegema. Artikkel 14 ei soovi mitte mingil juhul piirata kristlaste tegevust privaatsfääris, st takistada Kristusest ja tema evangeeliumist tunnistuse andmist pereringis, sõprade ja sugulaste seas jne. Kuid see erineb avalikust sfäärist ja avalikust jumalateenistusest kirikus. Artikkel 14 käib jumalateenistuse, st kirikus peetava teenistuse kohta. Kui kogudus tuleb kokku, ei või ükski ilmik õpetama ja jutlustama hakata, rääkimata sakramentide talitamisest. Seda viimast ei lubatud mitte kellelgi eraviisiliselt teha (v.a hädaristimine ja võib-olla ka hädaolukorras pattude andeksandmise kuulutamine). Luther oli selles küsimuses väga range ja keelas selgesõnaliselt ja eranditult ilmikutel armulauda pühitseda. Kristus on selleks volitanud ainult ordineeritud vaimulikke. Ordinatsioon annab meile kindluse, et vaimulik esindab Issandat ning tegutseb ja kõneleb Kristuse asemel.
Seda perspektiivi silmas pidades öeldakse Apoloogia 13. artiklis: «Ja kasuks tuleb ka sõnakuulutusameti kõiksugu kiitusega ülistamine nii palju kui võimalik nende fanaatiliste inimeste vastu, kes kujutlevad, et Püha Vaimu ei anta mitte sõna kaudu…»
Tõlkinud Veiko Vihuri
Jobst Schöne (1931–2021) oli Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop
[1] Saksa keeles: «Dom Kirchenregiment wird gelehrt, das niemand in der Kirchen offentlich lehren oder predigen oder Sakrament reichen soll ohn ordentlichen Beruf». Tõlkija märkus.
[2] Ladina keeles: «De ordine ecclesiastico docent, quod nemo debeat in ecclesia publice docere aut sacramenta administrare nisi rite vocatus». Tõlkija märkus.
Portaalide Objektiiv ja Meie Kirik peatoimetajate ning väljaande Uued Uudised ühine pöördumine avalikkuse poole:
Taunime peaminister Kaja Kallase poolt väljendatud mõtet, et vaktsineerimise edendamiseks tuleks vaktsineerimata inimeste ravivõimalusi vähendada ja nad peaksid oma ravikulud ise kandma.
Eesti Vabariigi peaminister ei tohi endale lubada taolisi ebainimlikke ja ühiskonda lõhestavaid mõttekäike.
Samuti taunime Kaja Kallase seisukohta, et vaktsineerimata inimestele tuleks kehtestada täiendavad piirangud. See ei ole ei teaduslikult, õiguslikult ega eetiliselt kuidagi põhjendatud. Pealegi on kohtus vaidlustatud juba praegu kehtivate piirangute aluseks olev valitsuse korraldus.
Leiame, et Eesti elanike põhiõigusi ja isikuvabadusi põhjendamatult piiranud ning ühiskonda vaenu ja umbusku külvanud Kaja Kallase valitsusel puudub moraalne õigus ametis jätkata. Vajame valitsust, kes suhtub kõikidesse ühiskonnagruppidesse inimlikult ja taotleb ühiskonna kokku liitmist.
Rõhutame, et faktiline sundvaktsineerimine ja mittevaktsineeritute jõhker diskrimineerimine ei aita kuidagi kaasa Covidi vastasele võitlusele ning ei ole kooskõlas vaba, demokraatliku ühiskonna alusprintsiipidega.
Õiguskantsler on hiljuti hoiatanud selle eest, et oleme liiga kergelt valmis oma õigused ja vabadused loovutama. Seetõttu kutsume Eesti inimesi üles võtma kokku oma kodanikujulguse ja koonduma vaba ühiskonna kaitsele. Olukord on kriitiline, meie vabadused on ohus, nagu ei kunagi varem viimase kolmekümne aasta jooksul. Ainult oma jõud ühendades suudame sellele ohule vastu seista.
13. oktoober 2021
Markus Järvi, portaali Objektiiv peatoimetaja
Veiko Vihuri, portaali Meie Kirik peatoimetaja
Väljaanne Uued Uudised
Peaminister Kaja Kallas tuli teisipäeval lagedale kohutava ebainimlikkusega. Ta veeretas mõtet, et vaktsineerimata inimesi tuleks ravijärjekorras tahapoole lükata. Ta jätkas, et arutuse all on ka mõte nõuda mittevaktsineeritutelt ravikulud tagasi. Lisaks väljendas ta seisukohta, et vaktsineerimata inimestele tuleb kehtestada veelgi rangemad piirangud ja edaspidi kaob ära võimalus testiga paljudesse avalikesse kohtadesse sisse pääseda.
Taolisi mõtteid on mõnda aega haudunud mitmed Kallase erakonnakaaslased. Kuid nüüd kõlasid need peaministri suust.
Olgu Kaja Kallase sõnad siinkohal tsitaatidena ära toodud:
«Üks ettepanek on, et kui inimene tuleb haiglasse, siis peavad arstid teda aitama. Kui olukord läheb hulluks ja meil tuleb hakata haiglates plaanilist ravi piirama, näiteks erinevaid kirurgilisi operatsioone, siis vaktsineerimata inimesed liiguvad järjekorras tahapoole.»
«Kui üle 70 protsendi inimestest, kes raskelt haigestuvad ja üle 90 protsendi inimestest, kes surevad, on vaktsineerimata, siis tuleb keskenduda neile. Peame piirama nende käimist, et nad haigust ei saaks. Meil on näiteks kohad, kus küsitakse COVID-tõendit ja kuhu saab tulla ka testiga, siis seal kaoks ära võimalus testiga tulla. Jääks, et saad tulla ainult vaktsineerimise tõendiga.»
«Arutuse all on ka see, et ravikindlustuse seadus võimaldab teatud juhtudel tagasi nõuda ravikulusid. Kui vaktsiinid on inimestele võimaldatud, aga ta seda ei kasuta ja jääb haigeks, siis kas on võimalik kulud tagasi nõuda, mis haigestumisega seotud.»
Selle peale ei ole öelda muud, kui et Eestit juhib täiesti empaatiavõimetu ja vastutustundetu tegelane. Mitte ükski varasem peaminister ei ole lagedale tulnud sedavõrd diskrimineerivate ja ebainimlike avaldustega. Pandeemia ajal tuleks ühiskonda koos hoida, inimesi julgustada ja toetada, mitte erinevaid inimgruppe üksteise vastu välja mängida ja teatud rühmadest paariad teha. Kõik maksavad makse ja kõigil on samad õigused.
Kaja Kallas ja tema valitsus on kaotanud igasuguse legitiimsuse. Kui nad heaga ära ei lähe, siis tuleb neid selleks sundida.
Avaldame Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike ja ilmikute pöördumise peapiiskopi ja piiskoppide poole. Pöördumise tekst on ilmunud ajalehes Eesti Kirik ja see edastati täna ühes kõigi liitunute nimedega piiskoppidele ja kirikuvalitsusele.
Pöördumine Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ja piiskoppide poole
Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Mt 7:15
Augsburgi usutunnistus õpetab, et piiskopiamet seisneb «jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises …»
Seetõttu on kiriku – nii vaimulikkonna kui kogu kirikurahva – ootused piiskoppide suhtes kõrged. Piiskopid peaksid seisma Jumala Sõnale toetuva kiriku õpetuse ja praktika kaitsel. Seda on nad ka oma ametivandes tõotanud.
Ometi lisatakse Augsburgi usutunnistuses: «Kui nad aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda, Mt 7[:15]: «Hoiduge valeprohvetite eest.» … meie omad õpetavad selles küsimuses, et piiskoppidel ei ole voli määrata või kehtestada midagi, mis on vastuolus evangeeliumiga.»
Pidades silmas paljude Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sõsarkirikute taganemist piibelliku õpetuse aluselt mõningates usu ja moraaliga seotud küsimustes ning seda, et see puudutab ka mitmeid meie kiriku ametikandjaid, kutsume üles EELK peapiiskoppi ja teisi piiskoppe kindlalt järgima ja kaitsma kiriku korduvalt väljendatud õpetust, et homoseksuaalse kalduvuse praktiseerimine kujutab endast pattu ning kirikul ei ole meelevalda seda õigeks kuulutada ega nimetatud pattu õigustavaid väärõpetuse kuulutajaid, nende hulgas ka neid, kes ise taolises patus elavad, õpetajaametis sallida.
Viimaks ütleb Augsburgi usutunnistus piiskoppide meelevalla kohta: «Aga kui nad sellega ei soostu ja seda palvet kuulda ei võta, siis mõelgu nad sellele, kuidas nad Jumala ees sellepärast vastust peavad andma, et nad oma karmusega lõhe ja skisma on põhjustanud, mida nad tegelikult oleksid pidanud ju aitama ära hoida.»
Esitatud 11. oktoobril 2021
Aare Kimmel, preester
Aare Nõmm, Puhja Püha Dionysiuse koguduse nõukogu liige
Aare Rüütel, Karja Katariina koguduse liige
Aarne Lätte, preester
Ago Tint, Kadrina Katariina koguduse liige
Ahti Udam, diakon
Aita Müürsepp, Tori Püha Jüri koguduse liige
Aita Rüütel, Rannamõisa koguduse liige
Aivar Villems, Nõmme Rahu koguduse liige
Aleksander Jõgi, Keila Miikaeli koguduse liige
Algur Kaerma, preester
Alviina Mets, Nõmme Rahu koguduse liige
Andres Jaanus, Randvere koguduse liige
Andres Riivits, Pärnu Eliisabeti koguduse juhatuse esimees
Andres Ulpus, Kuusalu Laurentsiuse koguduse nõukogu liige
Andrus Mõttus, preester
Anna Makeev, Saue Pauluse koguduse liige
Anne Ferschel, Iisaku koguduse liige
Anneli Merelaid, Rannamõisa koguduse liige
Anti Toplaan, Saarte praostkonna praost
Ants Nuut, Tallinna Jaani koguduse liige
Ardon Kaerma, Saku Toomase koguduse liige
Arne Hiob, preester
Arno Ilves, Püha Jakobi koguduse liige
Arvet Ollino, preester
Arvi Kodanik, Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse liige
Arvo Rodi, Tuhala koguduse nõukogu liige
Ave Pajo, Tallinna Kaarli koguduse nõukogu liige
Avo Kiir, preester
Eenok Haamer, koguduseõpetaja
Egert Ertmann, Tartu Pauluse koguduse liige
Eha Rammo, Emmaste Immanueli koguduse liige.
Elina Rosenstock, Hageri Lambertuse koguduse liige
Ella Kimmel, Rannamõisa koguduse liige
Endel Apsalon, preester
Ene Pilliroog, Tallinna Kaarli koguduse liige
Ene Talbonen, Haapsalu Püha Johannese koguduse liige
Enn Auksmann, preester
Esa Luukkala, preester
Ester Suurkuusk, Märjamaa Maarja koguduse nõukogu liige
Eva Laarmann, Tallinna Jaani koguduse liige
Eve Kasearu, Tartu Pauluse koguduse liige
Eve Pärnaste, Tallinna Kaarli koguduse liige
Gebhard Keuffel, Võnnu Jakobi koguduse liige
Hanna Järve, Tartu Maarja koguduse nõukogu liige
Hanna-Liina Bunder, Tartu Pauluse koguduse liige
Hannes Nelis, preester
Hanno Karlson, Puhja Püha Dionysiuse koguduse liige
Heikki Ylönen, Rannamõisa koguduse liige
Heinar Roosimägi, diakon
Helen Nõmm, Puhja Püha Dionysiuse koguduse nõukogu liige
Helika Gustavson-Rätsep, Tartu Maarja koguduse juhatuse liige
Hellen Savisaar, Tartu Pauluse koguduse liige
Ille Riivits, Pärnu Eliisabeti koguduse nõukogu liige
Illimar Toomet, preester
Ilme Hein, Nõmme Rahu koguduse liige
Indrek Aavik, Karja Katariina koguduse liige
Indrek Kompus, Rannamõisa koguduse liige
Ivo Pill, preester
Jaak Pärnamägi, preester
Jaan Aruväli, Nõo Püha Laurentsiuse koguduse liige
Jaan Eensaar, Rannu Püha Martini koguduse juhatuse esimees
Jaan Jõgi, Nõmme Rahu koguduse liige
Jaan Nuga, preester
Jaan Proosa, Nõmme Rahu koguduse liige
Jaanus Klaas, preester
Jaanus Torrim, diakon
Joonas Jõgi, Tartu Peetri koguduse liige
Juha Väliaho, preester
Juta Põld, Tartu Pauluse koguduse liige
Jüri Ehasalu, Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu liige
Jüri Martinson, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Jüri Pikma, Pärnu Eliisabeti koguduse juhatuse liige
Jüri Vallsalu, Lääne-Harju praostkonna praost
Kai Kerk, Emmaste Immanueli koguduse nõukogu ja juhatuse liige
Kaidi Suviste, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Kaido Petermann, preester
Kalev Teder, Sangaste koguduse liige
Kalev Uudam, Tartu Pauluse koguduse liige
Kalle Kepler, Tartu Pauluse koguduse juhatuse liige
Karin Arras, Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse liige
Kati Raudsepp, Keila Miikaeli koguduse nõukogu liige
Katrin Burman, Tartu Pauluse koguduse liige
Katrin Kull, Tartu Pauluse koguduse liige
Katrin Sulger, Rannamõisa koguduse liige
Krista Varbo, Hageri Lambertuse koguduse liige
Kristjan Luhamets, preester
Kristjan Moora, Tartu Maarja koguduse liige
Kristjan-Hüllo Simson, preester
Külli Paju, Tartu Peetri koguduse liige
Külli Raudsepp, Tartu Pauluse koguduse liige
Leilin Paavel, Võnnu Jakobi koguduse liige
Leo Lekarkin, diakon
Liina Rodi, Tuhala koguduse nõukogu liige
Liisa Eensaar, Rannu Püha Martini koguduse liige, kirikukogu liige
Liive Koppel, Tartu Pauluse koguduse liige
Lija Gerassimov, Illuka koguduse juhatuse liige
Lui Remmelg, Emmaste Immanueli koguduse liige
Maara Vint, Tallinna Kaarli koguduse liige
Maarika Ertmann, Tartu Pauluse koguduse liige
Maie Trufanov, Märjamaa Maarja koguduse liige
Maili Kaerma, Kihelkonna Mihkli koguduse liige
Maili Kaerma, Saku Toomase koguduse liige
Malle Pärn, Tallinna Jaani koguduse liige
Mare Jõgi, Keila Miikaeli koguduse liige
Marek Roots, preester
Margit Nirgi, preester
Margus Kirja, Ida-Harju praostkonna praost
Marika Švedko, Tartu Pauluse koguduse liige
Marili Ertmann, Tartu Pauluse koguduse liige
Marju Allik, Emmaste Immanueli koguduse nõukogu ja juhatuse liige
Markus Haamer, preester
Martin Helme, Tallinna Kaarli koguduse nõukogu liige
Matis Rego, Viljandi Pauluse koguduse liige
Matti Talbonen, Haapsalu Püha Johannese koguduse liige
Meelis Malk, diakon
Meelis-Lauri Erikson, preester
Mehis Pupart, preester
Merike Uudam, Tartu Pauluse koguduse liige
Merike Vingel, Tartu Pauluse koguduse liige
Merle Aruoja, Tartu Pauluse koguduse liige
Merle Mänd, Viimsi Püha Jaakobi koguduse liige
Mihkel Johannes Reinup, Saku Toomase koguduse liige
Olev Põld, Tartu Pauluse koguduse liige
Paavo Mändar, Kärla Maarja Magdaleena koguduse liige
Peeter Aru, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Peeter Kaldur, preester
Peeter Krall, preester
Peeter Parts, preester
Piret Remmelg, Emmaste Immanueli koguduse liige
Priit Kalle, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Pärtel Tõnsberg, Aegviidu Aleksandri koguduse liige
Raigo Ojamets, preester
Raissa Klaas, Anna koguduse liige
Raivo Asuküla, preester
Raul Arras, Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse liige
Raul Ertmann, Tartu Pauluse koguduse vöörmünder
Raul Raudsepp, Keila Miikaeli koguduse liige
Reet Pikkmets, Mihkli koguduse juhatuse liige
Rein Orn, Kuressaare Laurentsiuse koguduse juhatuse esimees
Rein Ranne, Järvakandi Pauluse koguduse juhatuse liige
Rene Reinsoo, preester
Ria Värsi, Tartu Pauluse koguduse liige
Riina Aviste, Tartu Pauluse koguduse liige
Riina Toomet, Märjamaa Maarja koguduse nõukogu liige
Riine Sähka, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Robert Bunder, diakon
Roomet Vingel, Tartu Pauluse koguduse liige
Ruuta Tiimus, Rakvere Kolmainu koguduse liige
Sigrid Klaas, Tartu Pauluse koguduse liige
Siimon Haamer, preester
Sulev Lonn, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Sulev Savisaar, Tartu Pauluse koguduse liige
Tanel Meiel, diakon
Targo Pikkmets, Mihkli koguduse juhatuse esimees
Tarmo Linnas, preester
Tarmo Malbe, Paldiski koguduse liige
Tarmo Sulger, Rannamõisa koguduse liige
Tauno Kibur, preester
Teet Hanschmidt, preester
Tiina Lõhmus, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Tiina Siim, Nõmme Rahu koguduse liige
Tiit Kuusemaa, preester
Tiiu Ainso, Võnnu Jakobi koguduse juhatuse esimees
Tiiu Kaaring, Nõmme Rahu koguduse liige
Tiiu Strauss, Ilumäe koguduse liige
Timo Švedko, preester
Toivo Hollo, preester
Toivo Treiblut, preester
Tõnis Tamm, diakon
Tõnu Lagle, Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse liige
Tõnu Taremaa, Pärnu praostkonna praost
Tõnu Tiimus, Rakvere Kolmainu koguduse liige
Tähti Karro, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Ulvar Kullerkupp, diakon
Urmas Koorits, Kambja koguduse juhatuse liige
Urmas Paju, koguduseõpetaja
Urmas Vulp, Tallinna Püha Vaimu koguduse liige
Vaike Pungas, Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse liige
Vaike Tausen, Tallinna Kaarli koguduse liige
Veiko Vihuri, preester
Veronika Mänd, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Viive Mütt, Tartu Maarja koguduse liige
Viivi Pungar, Märjamaa Maarja koguduse liige
Villu Jürjo, preester
Villu Kask, Tallinna Kaarli koguduse liige
Väino Klaas, Anna koguduse liige
Õnnelemb Natus, Tartu Pauluse koguduse liige
* Nimekiri ei sisalda enda avalikustamist mittesoovivate liitunute nimesid
Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks korraldab koostöös mitmete teiste jõududega laupäeval, 23. oktoobril, kell 12.00 Tallinnas Vabaduse väljakul suure meeleavalduse vaba ühiskonna kaitseks. Meeleavalduse veebilehel antakse teada:
Seisame ühiselt selle eest, et Covid-19 vastases võitluses säilitataks austus vaba ühiskonna aluseks olevate põhimõtete vastu.
Meeleavaldusega astutakse välja samade põhimõtete eest, mis on toodud esile «Vabade kodanike deklaratsioonis». Aga meelevaldust ei korraldata deklaratsiooniga liitunute nimel.
Faktiline sundvaktsineerimine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema. Vaktsineerimise vabatahtlikkuse põhimõtet peab austama reaalselt, mitte vaid deklaratiivselt.
Vaktsiinipassidega ühiskonna lõhestamine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema. Põhiseadusega tagatud põhimõtet, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, ei tohi eirata.
Laste massiline Covid-19 vaktsineerimine on põhjendamatu ja peab lõppema. Kõiki lapsi puudutavaid poliitilisi otsuseid langetades tuleb seada esikohale laste, mitte kellegi teise huvid.
Meeleavaldusele oodatakse rohkem kui 5000 inimest ja see on kavas läbi viia rahumeelselt ning väärikalt.
Paraku on selgunud, et sotsiaalvõrgustik Facebook takistab info jagamist meeleavalduse kohta. Nimelt kirjutavad mitmed Facebooki kasutajad, et võrgustik ei lase meeleavalduse sündmust jagada.
Samuti on kuvatud teade, et info jagamine meeleavalduse kohta on vastuolus Facebooki spämmireeglitega.
«Kasutajatel esineb probleeme nii Facebooki loodud ürituse kui meeleavalduse kodulehe otselingi jagamisega. Facebook teatab, et lingid rikuvad sotsiaalmeedifrma «libareklaami, pettuste ja turvariskide» vastaseid reegleid,» kirjutab portaal Objektiiv.
Üks SAPTK eestvedajaid, portaali Objektiiv peatoimetaja Markus Järvi andis täna hommikul teada: «Olen eilsest peale proovinud jagada korduvalt 23. oktoobri meeleavalduse ürituse lehte kui ka üleskutset Facebookis, ent tulutult. Vaatame, kas pildi jagamine õnnestub. Tulge kohale laupäeval, 23. oktoobril kell 12! Kui juba Facebook tsenseerib, siis on suure tõenäosusega õige asi, kodanikud.»
Apostel Paulus kirjutab oma kirjas galaatlastele: «Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse» (Gl 4:4–6).
Kirikuisad on juba ammu esitanud küsimuse: miks Jumal otsustas saada inimeseks naisest sündimise kaudu? Kristuse – uue Aadama – oleks võinud luua kohe täiskasvanuna, nii nagu loodi esimene inimene. See küsimus annab meile põhjust arutada ja mõtiskleda Jumala otsuse üle valida Neitsi Maarja oma emaks.
Põhjendusi pole raske leida. Ettekuulutuste kohaselt pidi Messias sündima naisest, nagu antakse teada protoevangeeliumis (1Ms 3:15), mis kuulutab vaenust Messia ja Tema ema ning mao, s.o kuradi vahel. Ettekuulutused aga peavad täide minema.
On ka põhjendatud nii, et jumalik vägi saab paremini ilmsiks siis, kui Päästja sünnib naisest: Jumal võidutseb loodu kaudu, milles avaldub Tema suveräänne võim, mis kasutab suure eesmärgi saavutamiseks nõtra vahendit.
Kolmas põhjendus: kõigi loodute seas võib ainult naine olla Jumalale emaks. Inimese loomusest tuleneb, et Jumala Poeg leiab ema – inimese, kes annab Talle ihu, mis tuuakse ohvriks Jumala auks ja inimkonna lunastamiseks.
Kirikuisad ja teoloogid on leidnud veel muidki kauneid põhjendusi.
Veel üks väga kaalukas põhjendus on vajadus kinnitada Jumala lihakssaamise tõde. Paljud hereetikud, näiteks doketistid, on väitnud, et Jeesus Kristus ei olnud inimene, vaid et Ta üksnes «läbis» püha neitsi ihu. Maarja jumaliku emaduse jaatamine kummutab taolised robustsed kujutlused.
Lisaks on inimloomus ihulik ja vaimne ning sellega kaasneb tõsiasi, et ihulik inimene tuleb ilmale emast. Vastupidiselt eespool mainitud ketserite väidetele ei vähenda tõelise inimloomuse omamine Sõna väärikust.
Samuti on pereelu osa meie olemusest – iga laps sünnib perre. Pere keskel üles kasvava lapse jaoks pole selles olukorras puudusi. Seega on kohane, et lihaks saanud Sõna eelduseks on perekondlik elu ja et seda tuleb au sees pidada. Perekondlik elu annab lihaks saanud Sõnale võimaluse olla pojaliku vagaduse eeskujuks.
Ühe hea põhjenduse lisas Püha Augustinus: inimsust väärtustatakse ühes meessoost esindajas – mehes, kes on Jumal – ja ühes naissoost esindajas – Jumalaema väärikusega riietatud naises.
Teine väga hea põhjendus puudutab inimkonna müstilist abielu Sõnaga: Maarja «jah» (fiat – «sündigu, saagu nii») öeldi kogu inimkonna ja meie kõigi nimel.
Mis puutub inimkonna päästmisse, siis asjaolu, et lihasse tulnud Sõna sai meheks, kes põlvneb liha poolest Aadamast ja sünnib naisest, teeb Temast vahendaja. Seda aktsepteerivad mõlemad Temas esinevad loomused – taevas ja maa, Jumal ja inimene.
Viimaks, et Jumal võiks võtta vastu Messia lepitusohvri patuste eest, kes on Teda solvanud, pidi Ta tulema patuste sekka. Nii ütlevad Jesaja ja Paulus. Mitte et Ta ise patune oleks, vaid Tema inimloomuse ja Aadamast põlvnemise tõttu.
Kahtlemata ei anna kõik need põhjendused ammendavat vastust ülal esitatud küsimusele. Kuid nad selgitavad ja illustreerivad seda ning lubavad meil ligineda Jumala saladustele lihaks saanud Poja ja Tema ema kohta.
Allikas: FSSPX.News
Arvatavasti on paljud kuulnud hingedeajast, mida tänapäeval seostatakse eeskätt 2. novembril tähistatava hingedepäevaga. Tõenäoliselt teavad vähemad, et tegemist on päris pika ajavahemikuga, mille alguspäevaks on mõnel pool peetud 29. septembrit ning mis üldiselt lõpeb 10. novembril (või vanema tava järgi 11. novembril) tähistatava mardipäevaga.
29. september on kiriku- ja rahvakalendris mihklipäev ehk peaingel Miikaeli püha, millest on meie aja inimeste teadvusse jäänud ilmselt vaid kõnekäänd «igal oinal oma mihklipäev». Tänapäeval tähistab see ütlus enamasti kas tõdemust, et ühel või teisel viisil võib kõigi inimestega aeg-ajalt juhtuda mõni äpardus, või ka (veidi kahjurõõmsatki) soovi enamasti ebameeldivate või millegi inetuga hakkama saanud inimeste suhtes, et küllap ka nemad ühel heal päeval oma karistuse kätte saavad.
Peaingel Miikaeliga ei ole mihklipäevaoinal otseselt midagi tegemist – kui me ei pea selle all silmas üht teist tegelast, keda tavaliselt samuti sõrgade ja sarvedega kujutatakse. Pigem on see kõnekäänd seotud vanarahva tavaga tappa mihklipäevaks lammas.
Ajaloolased ei ole päris ühel meelel, miks just 29. september on tuntuim peaingel Miikaelile pühendatud püha. Vahel väidetakse, et tegemist on Itaalias Gargano mäel asuva kuulsa peaingel Miikaelile pühendatud kiriku pühitsemispäevaga. Tõenäolisem on siiski, et 29. september hoopis Roomas Via Salarial asuva püha Miikaeli kiriku pühitsemispäev (millalgi 5. sajandil), samal ajal kui Gargano mäega seotud peaingel Miikaeli ilmumine leidis aset hoopis 8. mail (490. aasta paiku).
Nii või teisiti – mihklipäeva paiku tasub küsida, kes on üldse inglid, ning mõtiskleda selle üle, kas ja mis peaks meil nendega pistmist olema.
Kiriku traditsiooniline õpetus peab inglite all silmas Jumala poolt loodud vaimseid olendeid, kes loodu hierarhias paiknevad inimesest kõrgemal. Inglite olemasolusse uskumine on igati pühakirjakohane ning näiteks Apostlite tegude raamatus rõhutatakse seda lausa kõrvuti usuga ülestõusmisse: «Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: «Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!» Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks. Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.» (Ap 23:6–8) On näha, et apostel Paulus asetab siin ennast – ja seega ka kristluse – ühele poolele viimastega: ülestõusmine ja inglid on olemas ning nendesse uskumine on tähtis.
Inglite olemasolust on juttu pea igas Piibli raamatus. Enamasti esinevad nad Jumala saadikute ja teenritena, andes inimestele edasi Jumalalt saadud sõnumeid ning inimesi Tema tahtmist mööda kaitstes. Sõna «ingel» (kreeka keeles ἄγγελος – angelos) tähendabki eeskätt «sõnumitooja». Püha Augustinus selgitab: «[Sõna] «ingel» tähistab ametit, mitte olemust. Kui sa küsid tema olemuse järele, siis ta on vaim; kui sa küsid ameti järele, siis ta on ingel.» Lisaks headele inglitele on olemas ka langenud inglid ehk kurjad vaimud, kes on määratud kandma igavesti karistust.
Vahel nimetakse ingleid puhasteks vaimudeks – sõna «puhas» ei tähenda siin mitte kõlbelist hinnangut, vaid seda, et inglil on ainult vaim, et neil ei ole keha. See, et neid aeg-ajalt siiski ihulikuna nähakse (või kõnelemas kuuldakse), on vajalik inimeste pärast, kellele nad ilmuvad, kuna muul viisil ei oleks inimene võimeline nende kohalolu tajuma ega nende toodud sõnumist aru saama.
Inglid on surematud ja – pärast ühekordset läbikatsumist, mille tulemusena osa ingleid langes ja kurjadeks vaimudeks muutus – muutumatud. Neid ei saa küll nimetada Jumalaga võrreldavalt igavesteks, kuna neil on algus ja Jumal võib nad ka kaotada, kuid nad on «igavesed» selles mõttes, et nende olemus ei muutu ega järelikult allu ka aja kulgemisele.
Erinevalt Jumalast – kuigi nad on vaimud – ei ole inglid ühekorraga kõikjal, vaid saavad olla ainult ühes paigas korraga. Tõsi, nende liikumine ühest kohast teise on võrreldamatu inimese või ükskõik, millise füüsilist keha omava olendiga. Võiksime öelda, et nad on suutelised liikuma ühest kohast teise võrreldavalt mõttega: kui meie, inimesed, kui meil tekib mõte minna näiteks Austraaliasse, peame teekonna sinna füüsiliselt ette võtma, siis inglil piisab ainult mõtlemisest ja ta juba leiabki end Austraaliast (muidugi jäävad taolised võrdpildid alati vaid võrdpiltideks).
Kõige olulisem inglite omadus on ehk see, et neil on (eriti meiega võrreldes) äärmiselt täiuslik tunnetusvõime, kuigi ka sellel on piirid, sest nad ei suuda mitte iseenesest tungida kõigisse Jumala saladustesse ega teada täie kindlusega ka teiste loodute salajasi mõtteid ega tahteakte. Ometi, nagu öeldud, ületavad nende teadvus ja tunnetus mõõdetamatult inimeste omasid. Nagu ka nende tahe, millel on (mitte küll Jumalaga võrreldav) võime tahetut peaaegu vahetult teostada.
Jeesuse sõnul näevad inglid alati Jumala palet, s.t neile on antud üleloomulik Jumala nägemise võime – samamoodi, nagu oli enne langust inimesel ja nagu me loodame, et see meile kord taevases õndsuses jälle osaks saab. Näha Jumalat tähendab osasaamist suurimast õndsusest – see on midagi, mis täidab selle vääriliseks arvatu kirjeldamatu õnne, rõõmu ja armastusega.
Kuid võib olla ka vastupidi, ja seda tõestab langenud inglite näide. Kiriku pärimuse järgi oli osa inglite languse põhjuseks nende kõrkus: soov olla Jumalaga võrdne ja Temast sõltumatu, see tähendab sisuliselt Jumalast kui ainsast tõelisest Jumalast lahtiütlemine, iseenese endale jumalaks tõstmine, mis paraku läks langenud inglitele maksma kogu nende igavese saatuse (erinevalt inimestest, kelle patt on tunnetuse ebatäiuslikkuse ja inglitest väiksema tahtevabaduse tõttu kahetsuse korral andestatav).
Langenud inglid ehk kurjad vaimud (deemonid) jätkavad seda, millest nende langus alguse sai: nad üritavad meelitada ja juhtida langusele teisi, eeskätt inimesi. Nad teavad, et nende võitlus Jumalaga on lootusetu, kuid kahetsemise asemel on nende ainsaks sooviks tõmmata endaga hukatusse võimalikult paljusid. Seesama Jumala palge, Tema täiusliku headuse, tõe ja armastuse nägemine ei täida langenud ingleid mitte õnnetunde ega vastuarmastusega, vaid kustumatu ja kontrollimatu vihaga, mis kujutabki endast kõigi põrgupiinade kvintessentsi. Jumala armastus on tuli, mis ühtesid soojendab, teisi aga väljakannatamatult ning seda suuremat jõuetut ja iseennast söövat viha tekitavalt kõrvetab – ühtviisi nii inglite kui inimeste puhul.
Pühakiri näitab, et kuigi kuradi ehk saatana – kurjade vaimude ülema – võim on Kristuse läbi murtud, lubab Jumal tal siiski seda võimu mitmel moel inimeste suhtes tarvitada: erinevate vaevuste, hädade, ka haiguste kaudu, veelgi enam aga meelitades, kiusatustega ahvatledes, eksitades ja pettes – kurat on võimeline ilmuma koguni valgusingli kujul (2Kr 11:14). Põhjus, miks Jumal seda lubab, seisneb peaasjalikult selles, et seeläbi avaneb inimesel võimalus kasvatada nii oma tahet kui vahetegemise võimet hea ja kurja, õige ja väära vahel. Apostel Paulus kinnitab: «Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.» (1Kr 10:13)
Jumalale ustavaks jäänud ehk heade inglite esimene ja tähtsaim ülesanne on Jumala palumine ja kiitmine, samuti Jumala teenimine, eeskätt seeläbi, et nad teostavad Tema tahet inimeste juures: «Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste.» (Hb 1:14) Eriline roll on siin kaitseinglitel, kelle otseseks ametikohustuseks ongi nende hoole alla antud inimeste kaitsmine, saatmine ja juhtimine. Kiriku pärimus usub, et igal inimesel on [vähemalt üks] kaitseingel – kusjuures Jeesuse enda sõnadele toetudes peetakse seda eriti kindlaks ja oluliseks laste puhul: «Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!» (Mt 18:10) Aga ka [pöördunud] patuste puhul: «Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.» (Lk 15:10)
Inglid on erinevaid, ka neil on oma hierarhia, mida võib väljendada näiteks apostel Pauluse sõnadega «troonid ja ülemused, valitsused ja meelevallad» (vrd Kl 1:16). Piibel kõneleb ka peainglitest, kelle hulgas tuntumad on Miikael, Gabriel, Raafael ja Uuriel. Viimase kohta teatakse kõige vähem, kuna Piibel temast ei kõnele, küll aga mainitakse teda mitmetes muudes pärimuse hulka kuuluvates kirjutistes. Kuna tema nimi tähendab «Jumala tuli» või «Jumala valgus», siis samastatakse ta vahel ka ühega inglitest (või keerubitest), kelle Jumal seadis pärast inimese paradiisist väljaajamist valvama elupuu teed (1Ms 3:24).
Peaingel Gabriel («Jumala vägi» või «minu vägi on Jumal») on meile kõige paremini tuntud Uuest Testamendist, kus ta kuulutab neitsi Maarjale, et temast sünnib Kõigekõrgema Poeg, ning ilmutab sedasama ja paljut muudki neitsi Maarja peigmehele Joosepile. Vanas Testamendis on Gabrielist juttu prohvet Taanieli raamatus, kus ta aitab Taanielil mõista talle antud nägemusi.
Peaingel Raafael («Jumal tervendab») on ustav saatja ja abimees Toobiti raamatus – ta juhib üht peategelastest, Toobiti poega Tobiast, teekonnal võõrsile ja tagasi koju, aitab Tobiase mõrsjal saada võitu kurjast vaimust ning tema nõuannete varal saab pimedaks jäänud vana Toobit jälle nägijaks. Raafael lubab meil heita pilgu ka Jumala ja Tema inglite n-ö sisemisse majapidamisse: «Mina olen Raafael, üks neist seitsmest pühast inglist, kes kannavad ette vagade palved ja käivad Püha auhiilguse ees.» (Tb 12:15)
Peaingel Miikaelist on nagu Gabrielistki juttu Taanieli raamatus, kus teda kujutatakse taevase sõjaväe juhina (nagu ka Ilmutusraamatus), samuti mainitakse teda Juuda kirjas, kust on pärit ühe tuntuma Miikaelile suunatud palve peateema. Nimelt vastandatakse Miikael Juuda kirjas neile, kes ennast vaata et Jumala kõrgusele tõstavad, ja öeldakse, et isegi temal, peainglil, ei ole Jumalaga võrdset väge ega otsustamisõigust: «Aga peaingel Miikael, kui ta riidles ja vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda teotavat otsust, vaid ütles: «Issand sõidelgu sind!»» (Jd 1:9)
Mainitud palve, mida on olnud kombeks paluda jumalateenistuse lõppedes enne kirikust lahkumist, on järgmine: «Püha peaingel Miikael, kaitse meid võitluses, varja meid saatana õeluse ja kavaluse eest. Jumal sõidelgu teda, palume alandlikult. Sina aga, taevase sõjaväe vürst, tõuka põrgusse saatan ja teised kurjad vaimud, kes hinge hukatuseks läbi ilma hulguvad.» Niisiis nähakse peaingel Miikaelis eeskätt seda, kelle Jumal on seadnud kaitsma omasid kuradi rünnakute eest – ning viimselt on selge, et tema ja teised head inglid jäävad võitluses kurjadega vaimudega igal juhul võitjaks.
Oluline küsimus paljude inimeste jaoks on, kuidas inglitega suhelda. Langenud inglite ehk kurjade vaimudega on asi ühemõtteliselt selge: «Tagane minust, saatan!» peaks olema ainus, mis meil neile ütelda on. Aga mida teha ning kuidas rääkida heade inglitega?
Nagu ülalolev palve näitab, ei välista kiriku pärimus inglite palumist, ilmselt ka mitte teatavat austamist. Ent siinkohal tuleb teha selget vahet inglite (nagu ka pühakute) austamisel ning sellel austusel või kummardamisel, mis kuulub üksnes Jumalale – seepärast on ehk kõige lihtsam suunata ka inglitega seotud palved ikkagi Jumala enda poole, näiteks Martin Lutheri hommiku- ja õhtupalve eeskujul: «Olgu Sinu püha ingel mulle saatjaks, et kurjal vaenlasel ei oleks meelevalda minu üle!»
Inglite olemasolu uskumine ei võta Jumalalt midagi ära. Vastupidi, kuna Jumala Sõna kinnitab inglite olemasolu ja seda, et nad on Jumala teenistuses, on tegemist tõega, mille eitamine tähendaks vastuhakku Jumalale. Seepärast võime olla tänulikud teadmise üle, et Jumal on loonud ja meie kõrvale seadnud need võimsad vaimolendid, kelle olulisimaks ülesandeks Jumala enda kiitmise kõrval on meid kaitsta ja juhtida nii igapäevases elus kui iseäranis selleks, et võiksime kord nagu nemadki näha palgest palgesse Jumalat Tema taevases kirkuses ning Teda igaveses rõõmus austada ja ülistada. Just nii, nagu ütleme iga kord, kui valmistume pühitsema armulauasakramenti: «Sellepärast laulame kõigi inglite ja taeva väehulkadega Sinu aunimele kiituselaulu.»
Kas EELK muudab oma suhtumist homoküsimusse ja jõuab ühiskondlikele arengutele järele, nagu ennustab Geikristlaste Kogu kaasasutaja, värske Suurbritannia luteri kiriku vaimulik Meelis Süld?
«Ma ei kahtle, et EELK millalgi oma suhtumist muudab, aga see võtab veel aega,» ütles Süld intervjuus Postimehele. «EELK kui rahvakiriku positsiooni määrab suurel määral ühiskondlik suhtumine. Seni kui ühiskonnas ei kohelda LGBT inimesi võrdselt, ei saa seda oodata ka kirikult, mis kahjuks neis küsimustes sörgib ühiskondliku hoiaku järel, selle asemel et olla prohvetlik hääl ja astuda vähemate kaitseks oma sõnade ja tegudega välja.»
Meelis Süllal on kahjuks õigus. Kui kirik jätkab sörkimist ühiskondliku suhtumise järel, siis ühel päeval on tõesti päevakorras ka senise õpetuse revideerimine. Midagi prohvetlikku selles muidugi ei ole, sest see tähendaks loobumist Jumala sõnast ja alistumist saatanlikule revolutsioonilisele ideoloogiale.
Nii ühiskond kui kirik ei liigu mingis suunas iseeneslikult, vaid konkreetsete otsuste tagajärjel. Eesti ühiskondlikku arvamust suunatakse poliitiliste otsustega. «Euroopalike väärtuste» edendamine, kooseluseaduse läbisurumine, LGBT rahastamine ja propaganda tegemine, abielureferendumi nurjamine – kõige selle taga on konkreetsed, võimupositsioonilt tehtud otsused, see ei ole kuidagi iseenesest aset leidev protsess. LGBT asja ajamine ei käi käputäie aktivistide, vaid ikka kogu lääne nomenklatuuri eestvedamisel, kes ühel või teisel põhjusel on nii otsustanud. Valitud kursi elluviimiseks on kaasatud valitsusaparaat ja maksumaksja raha.
Kiriku õpetuslikud arusaamad muutuvad või jäävad samaks mitte iseenesest, vaid samamoodi konkreetsete juhtimisotsuste tagajärjel. Otsustamine tähendab valikute tegemist. Näiteks Läti luterlik kirik on viimastel kümnenditel langetanud terve rea otsuseid, mille tulemusena on kirikulaev kurseerinud traditsioonilise luterluse suunas. Selle juurde on käinud Luterliku Maailmaliidu ja rikaste partnerkirikute hurjutused ja näpuviibutused.
Kui inimesed küsivad, kuhu suundub meie kirikulaevuke, siis tuleb vaadata kaptenisillale. Otsused, mis on kaptenisillal alates 1991. aastast langetatud, on toonud meid tänasesse olukorda. Need otsused, mida täna langetatakse, mõjutavad homset päeva. Homoküsimus ei ole eraldiseisev küsimus. Selle käsitlemine sõltub teoloogilise hariduse suunitlusest, ordinatsioonipoliitikast, kirikupoliitilisest partnerivalikust (nt Luterlik Maailmaliit vs. Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu) jne.
Kui EELK poolt ülal peetavas usuteaduse instituudis saab kaitsta LGBT-teemalisi töid – mida õigustatakse riikliku akrediteerimisega kaasneva akadeemilise vabaduse nõudega – või kui kavatsetakse kirikus luua mingisuguseid töögruppe, mis peaksid hakkama diskuteerima Piibli ümbertõlgendamise üle, siis needki on väga konkreetsed juhtimisotsused. Tahtmise korral saaks teha ka teistsuguseid otsuseid.
Veel kord, Meelis Süllal on õigus. Kui teistsuguseid otsuseid teha ei taheta ja kurssi ei korrigeerita, saabub aeg, mil kirikukogus istub propaganda poolt pestud ajudega «noorem põlvkond» (jutumärkides seepärast, et tegemist on M. Sülla mõttekonstruktsiooniga – miks peaks arvama, et kõik noored on n-ö progressiivsete vaadetega) ja langetab otsuseid, mis omakorda panevad paika otsuste loogika kaptenisillal.
Euroopa Liidu ideoloogilistel suundumustel on hämmastav sarnasus iidse piibliajaloo müüdiga, mis tekitab ilmset déjà-vu-tunnet.
Piiblis – Vana Testamendi Koguja raamatus – on kirjas kuldsed tarkusesõnad:
Mis on olnud, see saab olema ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
Elame Euroopa Liidus ajal, mil enam ei vallutata terveid riike ega kujundata ümber Euroopa kaarti, vaid on hakatud hoopis ümber kujundama inimest. Selleks levitatakse õpetust, mille kohaselt inimese ürgsemad tungid on osa tema loomulikust olemusest ning inimene ei pea mitte kellelegi andma aru oma soovidest, ihadest ja sellest, kuidas ta neid realiseerib. Uue arusaama kohaselt peab inimene vastandama end varasemale iganenud kultuurriikide arusaamale. Uue arusaama kohaselt on riigi ainsaks ülesandeks oma kodanike vajaduste ja soovide täitmine. Oleme näinud, kuidas eurooplastes on jäämas üha vähemaks tahe elada ühiskonna moraalse alalhoidlikkuse heaks.
Paraku ei saa ka mainimata jätta, et viimastel aastatel on lisandunud (eriti vanemates demokraatiates) üks uuem trend: nimelt rohepööre ja Maa kliima päästmine kitsalt Euroopa Liidu raames, mis on osaliselt vahest isegi põhjendatud. Siiski on arusaamatu, kuidas on võimalik keeta tervislikumat suppi ühise podiseva maailmakatla ühes servas.
Samas võetakse kodanikelt ära isiklik vastutus ühiskondlike küsimuste osas ning kõik veeretatakse müstilise «riigi ja ühiskonna» kaela. Kui aga mõnel pool sünnib initsiatiiv rääkida kaasa riigiasjades, siis lämmatatakse see juba eos, nagu toimus näiteks Eestis referendumiseaduse vastuvõtmise eelõhtul, kus kaitsepolitsei ja prokuratuuri abiga lagundati valitsuskoalitsioon ja nurjati referendum kui rahva vaba tahte avaldus.
Lääne-Euroopa elu näitel on võimalik öelda, et kaasaegse vasakpoolse liberaalsuse suurimateks saavutusteks on võrdsuseks ja võrdõiguslikkuseks nimetatud mõistusetuse ja lodevuse võidukäik. Samal ajal on paljudel tekkinud hirm saada lükatud väljatõugatute laagrisse, kui nad tegutsevad või õpetavad sellisele ideoloogiale vastukäivalt.
Teiseks Euroopa Liidu suundumuste omapäraks on soov tekitada suur rahvaste sulatusahi. Eliidi ja ametnikkonna puhul paistab silma rahvusriikidest ja rahvuse alahoidmisest rääkijate halvustamine ja selliste inimeste märgistamine populismi, paremäärmusluse ning natsionalismi sildiga.
Vaatamata hiljuti toimunud Brexitile on inglise keel jäänud Euroopa Liidus eelistatud ja prevaleeritud suhtlemise keeleks, mida edukalt liikmesriikides ka populariseeritakse. Isegi laialt levinud saksa ja prantsuse keel on surutud üha enam äärealadele.
Kõiki sääraseid nn lääneliku demokraatia saavutusi peetakse aprioorselt esmatähtsateks.
Ida-Euroopas elava pisut vanema põlvkonna inimesele, kes on uue inimese loomise katseid valusalt kogenud «sotsialismi viljakates tingimustes», hakkab kohe helisema hoiatav häirekell. Sotsialistlikule diktatuurile allutatud rahvad Nõukogude Liidus ja pisut vähem mujal sotsialistliku bloki maades, omavad selles suhtes uue, rahvusetu, nõukogude, vaid vene keelt rääkiva inimese loomise valusat kogemust.
Lääne-Euroopa demokraatiates puudub selline sotsialistlik uue inimese loomise õppetund. Seetõttu kõlavad hoiatavad üleskutsed inimese ümberkujundamise suhtes seal kui kurtidele kõrvadele.
Piibli Vana Testamendi iidsete lugude traditsioonis on juttu, et kunagi eksisteeris inimühiskonnas üsna sarnane olukord, mida aga selles raamatus mõistetakse selgelt hukka:
Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad... Ja nad ütlesid: «Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!» Aga Issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid.
Ja Issand ütles: «Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!» Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata.
Piibli Uue Testamendi prohvetlikus, tulevikku ettekuulutavas traditsioonis tuntakse uut Paabelit kui maailmalinna ja piirkonda, mis on moraalse ja usulise allakäigu ning sekularisatsiooni sümbol. Johannese ilmutusraamatus hoiatatakse, et selline moraalne mandumine ei ole omane mitte ainuüksi tolleaegsele Rooma impeeriumile, vaid saab toimuma ka kaugemas tulevikus. Piibliraamatu viimases kirjutises ennustatakse sellisele olukorrale korduvalt hävingut; Ilmutusraamatus sümboliseerib Paabelit allakäinud naine – Paabeli hoor.
Vahest saab lähem (või pisut kaugem) tulevik näitama, kas kaasaegsed Euroopa Liidu ideoloogilised ja moraalsed trendid on ikka jätkusuutlikud või ootab meid ees Paabeli torni sarnane ehitustöö ja majanduse seiskumine ning ideoloogiline ja materiaalne kollaps.
Üheks pidurdavaks hoovaks võivad saada näiteks rohepöörde tulemusel ennatlikult suletavad soojus- ja elektrijaamad, mis töötavad fossiilsel ja tuumakütusel; samuti lennu- ja autotranspordi üleminek elektrikütusele. Esimene vili on juba nähtav – elektri ja kütuse hinna järsk tõus.
«Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati.»
Andres Kapp on EMK Tallinna koguduse liige
Viimase pooleteise aasta jooksul oleme kuulnud tohutus koguses kõikvõimalikku juttu sellest, kui väga meie ühiskonnas võimupositsioonil olevad inimesed hindavad inimelu ning kui mures nad inimeste elu ja tervise pärast on.
Ometi on see jutt olnud üks suur silmakirjalikkuse manifestatsioon. Ja seejuures väga suure silmakirjalikkuse manifestatsioon. Seda väidet ei ole raske põhjendada.
Küsigem, kui palju inimesi suri 2020. aastal Covid-19 tõttu? Vastus: 203 ehk keskmiselt 0,55 inimest päevas. Sellest pasundas aasta läbi kogu meedia – päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. Inimesi on hirmutatud, hurjutatud ja survestatud mõõdutundetult, kujutades neid, kes ei taha massihüsteeriaga kaasa minna, hoolimatute inimestena.
Paraku vaikiti samal ajal täielikult maha kümneid kordi suuremad ohud inimelule. Kas te teate, kui palju inimesi suri sel samal, 2020. aastal vereringeelundite haiguste tõttu? Vastus: 7669. Ja kui palju inimesi suri pahaloomuliste kasvajate tõttu? Vastus: 3630.
Palju me sellest oleme kuulnud? Pea mitte midagi.
Aga on veel üks tohutu mastaabiga ebaõiglus, mis on juba pikka aega täielikult maha vaikitud – selleks on laste massiline tapmine enne sündi, emaihus. Fakt on see, et 2020. aastal tapeti – jah, tapeti tahtlikult, mitte lihtsalt ei surnud – Eestis 3421 last. See tähendab, et igal päeval tapeti keskmiselt ca 9,4 last.
Sünnieelselt tapeti lapsi enam kui 17 korda rohkem kui suri inimesi Covid-19 tõttu. Ometi ei räägi meedia sellest poolt sõnagi. Mõelge selle peale: meie ühiskonnas toimub meeletu mastaabiga massiline süütute inimeste tahtlik tapmine, aga pea mitte keegi ei näe selles probleemi, mis vääriks tähelepanu.
Tegelikult on asi veel palju hullem. Nimelt toimub laste massiline sünnieelne tapmine mitte seadusi rikkudes, vaid riigivõimu vaikival heakskiidul – riigivõim ise on võtnud vastu seadused, mis lubavad lapsi sündimise eelselt tahtlikult tappa.
Veelgi hullemaks teeb olukorra tõsiasi, et riigivõim mitte ainult võimaldab lapsi sünnieelselt massiliselt tappa, vaid ka rahastab laste massilist sünnieelset tapmist. Seejuures on lausa groteskne, et laste massilist sünnieelset tapmist rahastab Vabariigi Valitsus määruse alusel, mis kannab pealkirja «Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu».
Niisugune olukord on sügavalt mõistusevastane, sest valikabordi näol ei ole mitte mingil juhul tegu tervishoiuteenusega – vastasel juhul peaks normaalne rasedus olema haigus, mille kõrvaldamisele on kõnealune tervishoiuteenus suunatud.
Eesti rahval on seonduvalt abordi ehk laste sünnieelse tapmisega väga suur süü.
Statistikaameti andmetel on Eestis alates 1991. aastast ehk Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest abordi teel tahtlikult tapetud 331 606 last. Alates 1956. aastast, mil tahtlik abort nõukogude võimu poolt seadustati, on Eestis abordi teel tapetud rohkem kui poolteist miljonit last.
Aga tegu ei ole probleemiga, millest võiks rääkida mineviku vormis. Mullu sündis Eestis 13 209 last. Seda oli 890 võrra vähem kui 2019. aastal, mil sündis 14 099 last. Kõrvutades mullu tahtlikult esile kutsutud abortide ja sündide arvu nähtub, et sünnieelselt tapeti 20,5 protsenti lastest ehk iga viies laps. (1991. aastal tapeti valikabordi teel rohkem lapsi, kui sai sündida.)
Tegelikult on enne sündi lõpetatud tahtlikult palju suurema hulga laste elu, kuna kõnealune statistika ei võtta arvesse apteekides müüdavate abortiividega põhjustatud varajases faasis raseduste katkestamisi ega ka embrüote hukkumist, mis on tingitud teiseselt ka abortiividena toimivate hormonaalsete kontratseptiivide kasutamisest.
Kõigest sellest nähtub, et põhiseadust austatakse Eesti Vabariigis väga valikuliselt. Põhiseaduse paragrahvi 16 kohaselt on igal inimesel õigus elule ja paragrahvi 12 kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Ehk kõigil inimestel peaks olema võrdne õigus elule.
See õigus kehtib ka veel sündimata laste suhtes.
Seda on tunnistanud ka õiguskantsler Allar Jõks, kes kirjutas 2002. aastal:
«Loote üksikud arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist, kuna ei ole võimalik olla rohkem või vähem inimene. Seega ei saa õigus elu kaitsele olla seotud loote eluvõimelisusega, sünnihetke või muude loote arenguga seotud asjaoludega. Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet.»
«Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.»
«Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.»
Ometi jätkub laste massiline sünnieelne tapmine ja selle riiklik rahastamine, ilma et pea keegi selle suhtes midagi ette võtaks või isegi avalikult välja ütleks, et niisugune olukord ei ole vastuvõetav. Jutud, nagu peaks veel sündimata laste õigust elada ehk õigust mitte olla tapetud tasakaalustama kellegi väidetava õigusega nad ära tappa, on seejuures lihtsalt naeruväärsed.
Probleemi ei nähta hoolimata sellest, et meie ühiskond on väidetavalt rajatud austusele inimõiguste vastu, mille üheks keskseks alustalaks peaks olema tõdemus, et inimene on põhimõtteliselt väärtuslikum olend kui loomad ja linnud ning väärib seega erilisi õigusi ja erilist kaitset.
Vaikivad nii prokuratuur, õiguskantsler, poliitikud, ajakirjanikud, arstid, ühiskonnategelased, inimõiguste kaitsele suunatud organisatsioonid kui ka lastekaitseorganisatsioonid. Kõik vaikivad selle üüratu mastaabiga kuritegevuse maha.
Sellest, kui mõistusevastane niisugune olukord on, annab tunnistust üks väga kõnekas tõsiasi.
Ilmselt paljud inimesed ei tea, et Eestis kehtivate seaduste kohaselt on Eestis isegi linnupoegade elu kaitstud paremini kui inimlaste elu. Nimelt on looduskaitseseaduse paragrahvis 743 lõige 1 sätestatud, et looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut ehk kuni 600 eurot.
Seevastu inimlaste sünnieelne tapmine on mitte ainult seadustega lubatud, vaid sellele maksab valitsus veel heldelt peale, tasudes vähemalt kaks kolmandikku iga seaduslikult teostatud abordi kuludest.
Ehk kokkuvõtlikult öeldes on koorumata linnupoegadele tagatud Eestis tunduvalt suuremad õigused kui veel sündimata lastele – esimeste tahtlik tapmine on karistuse ähvardusel ilma eranditeta keelatud, teiste tahtlikuks tapmiseks on aga nähtud ette päris avarad võimalused ja ka valitsuse poolne rahaline toetus.
Paljude poolt armastatud laulja Tõnis Mägi ütles 20. augustil 2021 öölaulupeol, pärast oma lugu «Palve»: ««Kuulake Mu rahvas!» ütleb Jumal praegu selgelt. «Ma hoiatan teid. Ma hoiatan teid, et võtke aru pähe. Siis ma hoian ja kaitsen seda väikest maad, seda sama Eestimaad. Parandage meelt!»»
Mõelgem nende sõnade peale! Mõelgem selle peale, mida need tähendavad kõige eelnevalt räägitu kontekstis. Jah, eesti rahvas vajab hädasti meeleparandust. Aga mingist meeleparandusest ei saa olla juttu, kui jätkuvalt tapame oma lapsi ning kui riigina selle mitte ainult heaks kiidame, vaid ka sellele peale maksame. On täiesti kindel, et sellist rahvast, kes tapab oma lapsi, Jumal ei õnnista ega kaitse.
Seega, hoidkem ja kaitskem iga inimest, aga eriti neid, kes kõige enam hoolt ja kaitset vajavad! Võtkem lapsed, kelle Jumal meile saadab, avatud südamega vastu. Hoidkem ja armastagem lapsi, hoidkem ja armastagem emasid ning hoidkem abielu ja perekonda, mis on nii inimliku armastuse kui ka inimelu häll ja kaitse.
Tänan tähelepanu eest!
Kõne 28. augustil 2021 Tallinnas Vabaduse väljakul üritusel «Elu kaitseks».
Kuigi võib arvata, et mu ettekande teemast lähtuvalt ootavad kuulajad, et kõnelen eeskätt Maarjast ja pühakutest, pean ma hädavajalikuks alustada siiski hoopis sellest, mis õigupoolest on üldse palve.
Vahest kõige tuntum palve definitsioon pärineb pühalt Aquino Thomaselt, kelle sõnul on palve «meele – ehk hinge ja südame – pühendunud ülendamine Jumala poole täiuslikus andumuses». Niisiis ei ole palve tegelikuks sisuks, tähenduseks ega eesmärgiks mitte Jumala n-ö informeerimine meie vajadustest või Temalt millegi küsimine (olgu meile endale või kellelegi teisele), vaid – viimse eesmärgina – Jumalaga üheks saamine ning, et see võiks võimalikuks osutuda, enda [täielik] usaldamine Tema kätte ja Tema hoolde.
Sellest tulenevalt võime palvet defineerida ka märksa lihtsamalt: palve on lapse usalduslik kõnelus Isaga. Või isegi mitte kõnelus selle sõna tähttähelises mõttes, vaid pigem oma Isaga koos olemine – nii lähedaselt, kui võimalik. Parim pilt, mille oskan selle illustreerimiseks tuua, on väiksest lapsest, kes on pugenud oma isa sülle, kellel isa õrnalt ja samal ajal tugevalt ümbert kinni hoiab ning kes ei peagi midagi ütlema, vaid lihtsalt vaatab täis aukartust ning sõnulseletamatut usaldust ja turvatunnet julgelt oma isa silmadesse, jälgides tähelepanelikult kõike, mida isa teeb, temaga ka seeläbi üheks saades, et palju aastaid hiljem võtab ta samamoodi ühe uue väikse lapse oma sülle ja hoiab teda samasuguses õrnas, ent samal ajal kindlas embuses.
Kahtlemata on selleks vaja usku, niisiis on tõeline palve alati ka usuakt – isegi siis, kui see võib olla sõnastatud justkui vastupidiselt, näiteks: «Ma usun, aita mind mu uskmatuses!», või koguni: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!»
Mis on usk? Heebrea kirja 11. peatüki alguses seisab usu definitsioon, mille eestikeelsed tõlked ei tee asja minu arvates mitte selgemaks, vaid pigem segasemaks. Eriti kõige uuem, mis paneb mind oma mittemidagiütlevusega lihtsalt õlgu kehitama: «Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.» 1989. aasta Uue Testamendi tõlge on parem: «Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus.» Viimatisest tõlkest on märksa parem ka 1968. aasta tõlge: «Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.» See rajaneb üsna selgelt 1739. aasta tõlkel, mis on küll vanamoeline, ent isegi veel selgem: «Agga usk on kindel lotus nende asjade peäle, mis weel odetakse, ja nende asjade märkoandminne, mis ei nähta.»
Siiski tundub mulle, et ükski tõlge ei anna edasi algteksti tegelikku mõtet, mis tuleb esile, kui vaatame selle salmi konteksti Heebrea kirjas. Eelnevalt on lugejaid hoiatatud ärataganemise eest ning julgustatud ustavaks ja usus kindlaks jääma. Definitsioonile järgneb pikk loetelu Vana Testamendi usukangelastest, kellest enamus pidid kogema ränki kannatusi ning koguni oma elu jätma või vähemalt erinevate katsumuste ja teadmatusega neid ees ootava suhtes tõsiselt rinda pistma.
Niisiis on usk Hb 11:1 definitsiooni järgi oskus ja valmisolek näha asju nii, nagu need on tegelikult, mitte nagu need võivad paista, ning sellest võrsuv tuleviklootus, mis trotsib isegi silmaga nähtavat, n-ö ilmselget, ja kindel, kõikumatu usaldus Jumala vastu, kelle käes on kõik. See tähendab, et usu mõiste kattub suurel määral sellega, mida ma ütlesin ennist palve kohta: võime selle illustreerimiseks kasutada täpselt sama pilti oma isa süles istuvast lapsest – selle erinevusega, et kui enne oli meie tähelepanu suunatud last oma embuses hoidvale isale, siis nüüd võime mõelda ka sellele, kuidas too laps oma väikeste käekestega oma isa ümbert kinni võtab ja nii kõvasti pigistada katsub, kui jaksab, ise lootusrikkalt küsides: «Kas on valus?» (Vahemärkusena: muidugi on Isal valus, sest iga tõeline armastus – eriti aga Jumala oma täiesti võrreldamatul viisil – on rist!)
Keegi võib nüüd öelda, et selline usk on pime. Ma vastan, et kindlasti mitte – selline usk tähendab tõeliselt nägemist, nagu öeldud, asjade nägemist nii, nagu need on tõeliselt, mitte nagu need võivad väliselt või esmapilgul paista. Kreeka keeles kasutatakse siin sõna ὑπόστασις, mida võiksime antud kontekstis tõlkida kui «[millegi või kellegi] tõeline olemus».
Kas väikse lapse usk oma isasse, tema tingimusetu usaldus isa suhtes on pime? Võib-olla. Aga kes meist ei tahaks jälle kord kogeda sellist usku ja usaldust ning sellest võrsuvat turvatunnet – kindlat teadmist, et toimugu ümberringi, mis tahes, kõik on ikkagi korras, sest ma olen oma isa süles! Mitte asjata ei too Jeesus tõelise usu ja tõelise suuruse kirkaimaks eeskujuks lapsi, vastates jüngrite küsimusele, kes on suurim taevariigis: «Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.» Selle juurde tuleme pärastpoole põgusalt tagasi – siis, kui hakkame rääkima pühakutest taevas.
Niisiis vahekokkuvõttena: palve on hinge ja südame taoline ülendamine Jumala poole, mis rajaneb usul ja võrsub usaldusest ning ühtlasi kinnitab sedasama usku ja usaldust.
Palvel on kahtlemata erinevaid vorme. Ma ei hakka neid lähemalt puudutama, nimetan vaid, et peamisteks neist on vaatlev palve, mõtisklev palve, ülistav palve, tänupalve, tunnistav palve ja nn palumispalve. Viimane võib oma sisust tulenevalt olla väga erinev, näiteks patutunnistus, ahastushüüd, appikutse hädas või lihtsalt Jumalalt mingite konkreetsete asjade palumine, olgu iseendale või eestpalves kellelegi teisele. Kõiki neid palveliike või -vorme ühendab aga – või vähemalt peaks ühendama – üks ja seesama: usus Jumala ette tulemine ning enda (või selle, kelle eest palvetatakse) siiras Jumala kätte usaldamine.
Pisut põhjalikumalt tahan ma aga käsitleda palve erinevaid astmeid, ja nimelt kolme kõige olulisemat, mis suurel määral vastavad ka inimese vaimuliku elu või kasvamise kolmele astmele, milleks on puhastus, valgustus ja ühendus. Rõhutan siinkohal, et neid kolme astet ei tohi üksteisele vastandada ning neid ei saa ka mõista rangelt üksteisele järgnevatena, kuna enamasti need kattuvad kogu inimese maise elu jooksul ning peamiseks muutuseks – juhul, kui tegemist on tõelise vaimuliku kasvuga – on see, kui suur osa ühel või teisel neist erinevatest astmetest või tahkudest inimese elus on.
Puhastus tähendab ilmselgelt seda, mida see sõna ütleb: inimene peab saama puhtaks, vabaks patust ja süüst ning kõigest sellest, mis teeb ta patule vastuvõtlikuks või suunab patustama, s.t pahedest, halbadest harjumustest ja kalduvustest. Kuna me teame, et mitte ainult pühapäevase kirikus- või laupäevase pihilkäigu juurde ei peaks kuuluma oma südametunnistuse läbikatsumine, patutunnistus ja kahetsus, vaid nendega tuleks vähemalt lõpetada iga päev kuni elu lõpuni (vana tava järgi kuulub patutunnistus tegelikult ka päeva alguse juurde), on selge, et see ei ole inimese vaimuliku elu olemuslikuks osaks mitte ainult selle alguses, vaid alati. Ometi peaks siin leidma aset teatav muutus: mitte selle näol, et inimene tunneb ennast vähem patusena, vaid selle näol, et üha väiksemad ja väiksemal hulgal patte teevad talle üha rohkem valu, nii et ta on valmis ja võimeline üha vähem ja vähem patustama.
Valgustus on teatavas mõttes vastus neile otsingutele või sellele hingekarjele, mis täidavad kogu inimese elu ning ka tema mõtteid ja südant siis, kui ta hakkab kogema ja mõistma oma patusust ning lootusetut olukorda. See on piltlikult öeldes nagu valgusvihk, mis teeb pimedasse ruumi suletud inimesele nähtavaks ukse, mille kaudu tal on võimalik välja pääseda – või veelgi täpsemalt öeldes: see on uksest kumav valgus, mis näitab inimesele väljapääsuteed tema väljapääsmatust olukorrast. Ja selleks ukseks on muidugi, nagu Ta ise ütleb, meie Õnnistegija Jeesus Kristus. Ja see tähendab, et tegelikult kujutab valgustus endast seda, et inimene hakkab nägema Kristust kui oma ainsat lootust ja Lunastajat, teeb otsuse Talle järgneda ja järgnebki.
Sellise vapustuse ja sellele järgnenud valgustuse näiteks on kasvõi seesama Peetruse kutsumise lugu, millest ma ühte lauset ennist juba tsiteerisin: «Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!» Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: «Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi! Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid Talle.»
See ei tähenda, nagu oleks Peetrus pärast seda kogemust olnudki lõplikult n-ö valgustatud. Ei, ta pidi käima veel pika tee ja kiriku pärimuse järgi ei olnud ta oma viimastel elupäevadelgi veel selle lõppeesmärgini jõudnud. Alles siis, kui ta oli valmis Kristuse ja Tema karja eest märtrina surema, võime öelda, et Ta oli tõeliselt valgustatud, s.t – meenutame nüüd ennist Heebrea kirja põhjal usu kohta öeldut – sai tõeliselt nägijaks. Aga kuigi see lõplik valgustatud saamine võtab ilmselt kõigil enam-vähem sama kaua aega kui Peetrusel, on sellegagi samamoodi, nagu puhastusega: nii selle kvaliteet kui kvantiteet (võime öelda ka: selgus ja põhjalikkus) peaksid aja jooksul muutuma. Kristlane peaks oma vaimuliku kasvamise käigus üha enam lähenema apostel Pauluse poolt sõnastatud ideaalile: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.» Paneme tähele, et Paulus rajab selle ideaali saavutamise mitte inimese oma püüdlustele ega tublidusele, vaid üksnes Jumala armule Kristuses. Ta jätkab: «Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.»
Kolmas vaimuliku kasvamise ja usuelu aste või tahk on ühendus – see on ühtlasi ka eesmärk, mille poole oleme teel: et Jumal oleks kõik kõiges. See on taoline ühekssaamine, mille võrdpildiks on näiteks mehe ja naise üheks lihaks saamine ennast täiuslikus andumuses andva ja teist täielikus avatuses vastu võtva armastuse läbi, mida kroonib sellest võrsuv uus elu. Või ka seesama pilt isast ja tema süles istuvast lapsest, kes on ühendatud taolise sidemega, mida ei olegi õigupoolest võimalik kirjeldada kellelegi, kes pole seda ise kogenud.
Meie vaimulikus elus ja jumalasuhtes on loodetavasti vähemalt aeg-ajalt sarnaseid hetki: mingil sõnulseletamatul viisil me kogeme ja teame, et nüüd on kõik hästi, sest me oleme koos – koos Temaga, kes on meid nõnda armastanud, et on oma ainusündinud Poja meie eest andnud, sellesama Poja läbi, kes on ennast midagi vastu küsimata loovutanud selleks, et kinkida meile jumaliku armastuse täius ja tõelise elu üliküllus.
Tõenäoliselt on need vaid üksikud ja enamasti vägagi üürikesed õndsusehetked – tulevase igavese õndsuse eelmaitsmised. Selle õndsuse eelmaitsmised, milles me usume Neitsi Maarja ja teised pühakud juba olevat – ja kuna nad on seal, selles jumalikus täiuses, võime olla kindlad, et nad elavad ka täiuslikus, lakkamatus palves.
See võib tunduda paljudele üllatavana – neile, kelle jaoks palve tähendab vaid endale Jumala käest millegi küsimist. Kui see oleks nii, siis ei oleks pühakutel taevas enam palvet tarvis, kuna neil on kõik olemas. Aga nagu me ennist nägime, on palve midagi märksa enamat kui lihtsalt oma vajaduste Jumalale teatavakstegemine – mis iseenesest olekski väga veider, kuna on päris kindel, et Jumal teab meie vajadusi mõõtmatult palju paremini kui meie ise.
Nagu ma ütlesin, vastavad vaimuliku elu kolmele astmele või tahule samasugused palve kolm astet. Võiksime neid piltlikult võrrelda Jeruusalemma templi erinevate sissepääsualadega.
Kõige esimene ja välimine neist on paganate eesõu. Võiksime seda nimetada loomulikust jumalatunnetusest – võib-olla isegi mitte teadvustatud ja isikulisest jumalatunnetusest, vaid vähemalt alguses pigem teatavast ebamäärasest «millegi kõrgema» ligiolu aimamisest – lähtuvaks loomulikuks palveks, mis võib väljenduda näiteks hämmastuses Jumala loodu suuruse ja ilu üle, oma väiksuse (või vastupidi, ka näiteks inimese vaimse suuruse) tajumises ja sellest tulenevas kas hirmus või imetluses või mõlemas korraga. Samuti väiksematest või suurematest vajadustest või hädadest tõukuvas teadlikus kellegi, kasvõi mingi nimetu kõrgema jõu poole suunatud appihüüdes või ka kaebuses. Taolisi n-ö paganate eesõue kuuluvaid palveid võib olla väga erinevaid – ning mingil kombel vastavad need eespool kirjeldatud puhastuse astmele inimese vaimulikus elus: inimene mõistab, et ta ei ole kõige, isegi mitte iseenda peremees, et ta sõltub kellestki või millestki, ning üritab sellele arusaamisele vastavalt tegutseda. Nagu öeldud, võib see olla ka täiesti teadvustamata «palve» – nagu näiteks see, kui keegi enne mõnda olulist ettevõtmist endale ütleb: «Mingu mul ometi hästi!», või kedagi teist palub, et see talle pöialt hoiaks.
See ei ole veel kristlik palve – ja ometi on see ka paljude kristlaste jaoks kõige tavalisem, sagedasem ja võib-olla vahel ka ainuke palve, mida nad üldse tunnevad. Nagu paljude kristlaste elutegelikkuse juurde võib kuuluda ka see, et nad palvetavadki ainult siis, kui neil on selleks mingi ülalkirjeldatud vajadus, näiteks on nad sattunud mõnda väljapääsmatuna tunduvasse olukorda, neil on mingid enneolematud vajadused või nad on millegipärast, näiteks terviseprobleemide tõttu, tõsiselt hirmul. Taoline arusaam on tõelisest palvest sama kaugel kui paganate eesõu templi kõige pühamast paigast – kuigi väliselt võivad nad ju üsna lähestikku paikneda.
Järgmiseks astmeks oleks Iisraeli eesõu – ma ei hakka siinkohal tegema vahet naiste ja meeste eesõuedel. Tegemist on palvega, mis rajaneb ilmutatud usul ning kindlal teadmisel ja selgusel, kes on see, kelle poole palves pöördutakse. Ka sellel palvel võib olla erinevaid vorme: mõtisklevast ja vaatlevast kuni kõige lihtsama ja tavalisema palumispalveni. Kindlasti on see – eriti vaatleva palve puhul – märksa lähemal sellele, mille poole peaksime mitte ainult palves, vaid kogu oma vaimulikus elus püüdlema – sest meile on, nagu ennist valgustusest kõneldes nimetasin, avanenud uks, mille kaudu pääseme Jumala ligiolusse: Jumal ise on saanud üheks meie hulgast, et meie võiksime Temaga üheks saada. Jumala Poeg on saanud inimeselapseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. Veelgi enam: Ta on loovutanud iseennast, meie eest ristil surres ja meid Isaga lepitades, et võiksime mitte ainult leida tee Isa tagasi Jumala, oma Looja ja Isa juurde, vaid et võiksime teada: Ta on meid vastu võtnud, Ta on meid juba oma sülle tõstnud ning hoiab meid oma armastavas embuses – kui me ise selleks valmis oleme ning kui me tahame Talle vastata armastuse ja usaldusega.
Ütlen vahemärkusena, et nii minu poolt paaril korral nimetatud mõtiskleva kui ka vaatleva palve puhul on kõige paremaks abivahendiks Pühakiri, eeskätt evangeeliumid, milles kirjeldatud sündmustesse ja meieni toodud Issanda sõnadesse süvenemine lubab meil iseennast kõige selle keskele asetada, üritada tõepoolest loetut oma vaimusilmadega vaadelda ja nendega, kellest need lood kõnelevad, isegi vestelda – eeskätt muidugi Kristusega ja Jumala endaga.
Siin jõuamegi nüüd kolmanda astme juurde, mille ma võrdsustaksin templi kõige pühama paigaga, kuhu Vana Seaduse ajal oli lubatud minna ainult ülempreestril ja sedagi vaid üks kord aastas, Suurel Lepituspäeval, et seal asuvale lepingulaekale verd piserdades anuda Iisraeli rahvale tema pattude andeksandmist. Kristus on meid oma verega lunastanud, Temas on meile avatud tee armu aujärje ette, ja see tähendab, et nüüd ei ole mitte ainult ülempreestril üks kord aastas, vaid meil kõigil alati võimalik viibida selles kõige pühamas paigas, Jumala enda armu ja auhiilguse lakkamatus ligiolus. Kirjas Heebrealastele kirjeldatakse seda meie uut olukorda järgmise võrdpildi abil:
«Teie ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei sünguse, ei pimeduse, ei raju, ei pasunahääle ega niisuguse kõne kõla juurde, mille kuuljad palusid, et sellele ei lisataks ühtegi sõna; sest nad ei suutnud kanda seda korraldust: «Kui ka loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!»; ja see vaatepilt oli nii õudne, et Mooses ütles: «Ma olen kabuhirmus ja värisen! – vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest. Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat Talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega!»
Siin jõuame nüüd viimaks Maarja ja pühakute juurde, ja ma arvan, et ega mul polegi vaja enam väga palju ütelda. Pühakud on need «täiuslikuks saanud õiged», kelle kohta Heebrea kiri ütleb, et me seisame koos nendega Jumala püha palge ees. Olles juba jõudnud taevasesse õndsusse ja täiusesse, nad mitte ei lakka palvetamast, vaid õigupoolest alles seal saavadki hakata tõeliselt palvetama. Muidugi on selle eelduseks, et nad ka oma maises piiratuses püüdsid palvetada nii täiuslikult, kui nad oskasid ja suutsid – nagu näiteks Apostlite tegude raamatus öeldakse, et jüngrid «olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega». Taevane õndsus seisneb Jumala vahetus nägemises «nii nagu Ta on» – kõik on täiuslikult selge ning nii, nagu «Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust», on ka nendest, kes on koos Temaga ja Temas, saanud tõelised valguse lapsed.
Samal ajal on nad aga jätkuvalt meiega ning eriti siis, kui astume palves Jumala ette (või poeme lapsena Tema sülle), võime teada, et nemad, Jumalat palgest palgesse nähes, palvetavad koos meiega ja meie eest – olles ise jõudnud võitlusest igavesele võidupühale, elavad ja aitavad nad parimal võimalikul viisil kaasa meie võitlusele siin maa peal, kuni meilegi kõlavad Õnnistegija sõnad: «Sa oled olnud ustav surmani – ma annan Sulle elupärja!»
Luterliku kiriku usutunnistuskirjade hulka kuuluvas, 1531. aastal ilmunud «Augsburgi usutunnistuse apoloogias» öeldakse pühakute austamise kohta muuhulgas nõnda:
«Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Ja seda tuleb teha kolmel viisil. Esimene on tänamine. Me peame Jumalat tänama selle eest, et Ta on meile näidanud oma halastust, et Ta on ilmutanud soovi inimesed päästa, et Ta on andnud kirikule õpetajaid ja muid ande. Ja neid ande tuleb kõigiti esile tõsta, sest nad on ülimad, ja kiita tuleb ka pühakuid, kes on neid ande ustavalt kasutanud, nii nagu Kristus kiidab ustavaid kaupmehi. Teine austamine kujutab endast meie usu kinnitamist. Kui me näeme, et Peetrusele anti tema salgamine andeks, siis see julgustab ka meid, nii et me usume seda kindlamini, et arm on tõepoolest patu vastu ülirohkeks saanud. Kolmas austamine seisneb kõigepealt usu ning sellest lähtuvalt kõigi muude vooruste jäljendamises, mida igal inimesel tuleb teha vastavalt oma kutsumisele. Samuti me oleme nõus sellega, et inglid paluvad meie eest. […] Me soostume sellega, et nii nagu elavad pühakud üldiselt paluvad kogu kiriku eest, nii paluvad nad ka taevas kogu kiriku eest.»
Pühakud ei ole taevas mitte sellepärast, et nad oleksid siin maa peal omaenda jõust, tarkusest, vooruslikkusest ja tublidusest suuri tegusid teinud, vaid seetõttu, et nad panid kogu oma lootuse Jumala armule, uskusid Temasse, usaldasid Teda ja ennast Tema kätte, ning püüdlesid täiusliku ühtsuse poole Temaga. Tuletame meelde, mida Jeesus ütles vastusena küsimusele, kes on suurim taevariigis: see, kes on valmis olema Jumala ees, nagu väike laps oma isa ees.
See on ka põhjus, miks pühakute palve taevas on nii väärtuslik. Inimesed küsivad tihtipeale, milleks üldse palvetada, mis on palve mõte, kui me usume, et Jumal teab kõike ning oma ettehoolduses juhib kõike. Me ei saa ju ometi Jumalat kuidagi mõjutada ega oma palvega Tema tahet muuta?!
Vastus sellele küsimusele ja selle aluseks olevatele kahtlustele on tegelikult väga lihtne: jumalik ettehooldus ei määra mitte ainult seda, mis saab, vaid ka seda, kuidas ja millistel tingimustel üks või teine asi teostub. See tähendab, et Jumal näeb ette ka erinevaid «võimalikkusi» ning seega on palve äärmiselt oluline, kuna tegemist on Jumala enda poolt asjade kulgemise jaoks seatud tingimusega. Sellega on samamoodi, nagu inimeste vahelistes suhetes.
Võtame näiteks abielu ja abielurikkumise. Kui üks abielumees rikub abielu ja tema naine sellest teada saab, siis on üsna mõistetav, kui naine tahab oma mehe juurest ära minna. Aga kui see naine oma meest armastab, siis ta mõtleb umbes nii: «Kui mu mees nüüd oma tegu kahetseb, seda mulle siiralt tunnistab ja minult andeks palub, siis ma andestan talle ja meie abielu jääb püsima.» Niisiis, kuigi n-ö otsustaja oleks sellisel juhul naine, sõltub tulemus ikkagi sellest, mida teeb mees.
Võime tuua ka ühe väga kõneka näite Pühakirjast. Kui Aabraham palus Jumalat – või, nagu meile tundub, tingis Jumalaga –, et Jumal ei hävitaks Soodomat, kui seal leidub kasvõi viiskümmend, nelikümmend viis, nelikümmend, kolmkümmend, kakskümmend või kümme õiget, siis ei olnud tegemist mitte sellega, et Aabraham oleks mõjutanud Jumalat, kes on armastus ise, rohkemale halastusele, vaid vastupidi sellega, et nõnda palvetades Aabraham taipas aegamööda, et Issanda halastus on palju suurem, kui tema oli alguses arvata osanud – samal ajal siiski ka mõistes, et Jumala pühadus ei saa halastusele vaatamata pattu sallida, vaid peab selle hävitama.
Meie palve eesmärgiks ei saa olla Jumala tahte ega seadmiste muutmine, vaid vastupidi: meie palve tõeliseks sisuks peab saama selle taotlemine, et kõik sünniks vastavalt Jumala heale ja armulisele tahtele. Täpselt nii, nagu Jeesus ise on meid palvetama õpetanud: «Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!»
Niisiis on tõelise, täiusliku palve eelduseks see, et inimese tahe saaks täiuslikult üheks Jumala tahtega – ja inimene ise Jumalaga. Kes on need inimesed, kes on juba saanud Jumalaga täiuslikult üheks ning kelle tahe ühtib täielikult Jumala omaga? Küllap te kõik juba teate vastust: muidugi pühakud taevas, kes samuti – mitte ainult inglid üksi – näevad alati taevase Isa palet, kui Jeesust parafraseerida.
Maarja ja pühakutega koos palvetamine tähendab ühelt poolt nende palve, nende usu, usalduse, armastuse ja andumuse endale eeskujuks seadmist ja selle eeskuju järgida püüdmist. Teisalt aga tähendab see selle meeles pidamist, et nagu meie, nii on ka nemad sellesama Kristuse Ihu liikmed, ning kogu see Ihu ühes oma jumaliku Peaga elab ja hingab lakkamatus palves, s.t hinge ja südame lakkamatus ülendamises Jumala poole täiuslikus andumuses.
Videoettekanne Märjamaal, 11. septembril 2021