Koroonakriis ja sellega kaasnev olukord on teinud ühemõtteliselt selgeks, et progressile ja heaolule orienteeritud ilmaliku riigi jaoks on usulised ühendused ja nende poolt üldsusele pakutav põhimõtteliselt ebaoluline ja ebavajalik.

Möödunud aastal, kui koroonaviirus hakkas maailmas laiemalt levima ja jõudis üsna ruttu ka Eestisse, suleti esimeste asutuste hulgas kirikud kui nakkuse levimise seisukohalt eriti ohtlikuks peetud paigad. Või kui täpsem olla: keelati avalikud jumalateenistused.

Minevikus reageeris ühiskond sõjast, nakkushaigusest või loodusõnnetusest tingitud ohtudele sellega, et kirikutes hakati veel rohkem palvetama. Moodne, ilmalik riik aga ei vaja eestpalveid, mis ei suuda tõenduspõhiselt reaalsust mõjutada. Siin tehakse juhtimisotsused lähtudes mõistusest, mitte usulistest veendumustest. (Tsiviilreligioon oma dogmaatikaga on muidugi erand.)

Usklike kujuteldav Õnnistegija või halli habemega vanamees pilve serval ei aita COVID-19 vastu. Ainult vaktsiin – teaduspõhine sacramentum – päästab ja teeb kodaniku tõeliselt vabaks, nii et valitsus lubab tal jälle restorani ja reisile minna. Moraalselt käitub see, kes kümne käsu asemel järgib 2+2 reeglit, püsib kodus ja kannab maski.

Tegelikult ei kuulu kodanike usulised vajadused üldse põhivajaduste hulka ja neid saab rahuldada ka eraviisiliselt kodus. On isegi soovitav, et inimesed jälgivad jumalasõna ja usuüritusi arvutist – see aitab kinnistada kuvandit progressiivsest e-riigist, kus religioon on sunnitud «ajaga kaasas käima».

Eeskujulik on selline usklik, kes allutab oma pimeda usu objektiivse teaduse valgusele, ei lähe kirikusse (sest seal on nakkusoht) ja järgib kuulekalt valitsuse korraldusi.

Sarnane on lugu kaplaniteenistusega. Ilmaliku riigi kaitsevägi võib headel aegadel teatud tseremoniaalse rolli pärast kaplaneid pidada, aga kui kitsas käes ja peab kulusid kokku hoidma, alustatakse koondamist just neist.

Ükskõik, kas kaplanite koondamise plaan jääb jõusse või muudetakse hiljem ära, on juba praegu antud signaal, et kaitsevägi saab väga hästi hakkama ka ilma kaplaniteenistuseta.

Ühesõnaga – Vabariigile ei ole kirikuid vaja, sest jumala olemasolu pole suudetud tõendada. Loota saab ainult inimmõistusele. Progress juhib meid helgesse tulevikku. Teadus teeb meid vabaks. Haridus ja võrdsus, mitte eelarvamustest kantud minevikupärand teevad meid jõukateks ja õnnelikeks.

Kõik on tore, ainult et kas me pole juba olnud taoliselt mõtlevas ühiskonnas ja ehitanud helget tulevikku? Usklikud teadsid toona oma kohta – nad püsisid kodus, püsisid kirikuseinte vahel, ühiskonna silma alt ära, vajadusel aga tegid annetuse rahufondi, et anda nõutav panus õiglase maailma saavutamisse. Tänutäheks lubati neil mõnd kirikut remontida. Näib, et need ajad on märkamatult tagasi tulnud.

Soome peaprokurör esitas 29. aprillil 2021 süüdistuse parlamendi liikme ja arsti Päivi Räsäneni vastu, süüdistades teda aastal 2004 kirjutatud pamfleti, peapiiskopile 2019. aastal saadetud tvitterisäutsu ning Soome rahvusringhäälingus Ruben Stilleri autorisaates esitatud kommentaaride pärast.

Tvitterisäutsuga protestis Räsänen 2019. aasta suvel luterliku kiriku osalemise pärast Pride’i paraadil. Räsänen tsiteerides Kirja roomlastele (1:24–28) kohta, milles homoseksuaalseid tegusid nimetatakse patuks ja häbiasjaks.

Juba aastal 2004 avaldas ta kiriku- ja ühiskonnapoliitilise, Piiblile põhineva ning seda tõlgendava pamfleti «Ta lõi nad meheks ja naiseks. Homosuhted esitavad väljakutse kristlikule inimkäsitusele».

Peaprokuröri otsus on vastuolus kriminaalkomissar Markku Sileni 13.9.2019 otsusega, mille kohaselt pamfleti puhul ei ole põhjust kahtlustada kuritegu. Silen osutab oma 10-leheküljelises otsuses, et tegemist on sõnavabaduse kaitse alla kuuluva seisukohavõtuga.

Soome karistusseadustiku (Rikoslaki) 11. peatüki § 10 kohaselt on inimrühma vastase vaenu õhutamises süüdi isik, «kes teeb avalikult kättesaadavaks või levitab muul viisil avalikult teavet, arvamusavaldust või muud sõnumit, milles ähvardatakse, halvustatakse või solvatakse mingit inimrühma rassi, nahavärvuse, päritolu, rahvusliku või etnilise kuuluvuse, religiooni või veendumuse, seksuaalse orientatsiooni või puude või muul sarnasel alusel». Taolist isikut «tuleb vaenu õhutamise pärast inimrühma vastu karistada trahvi või kuni kahe aasta pikkuse vangistusega».

Ehkki «vihakõne» mõiste on üldlevinud, toob kriminaalkomissar Silen esile, et see ei ole Soomes ega rahvusvaheliselt üldtunnustatult defineeritud. Seega on hinnangu objektiks see, kas kirjutis on ähvardav, halvustav või solvav. Kuivõrd Räsäneni pamfletis puudub otsene või kaudne ähvardus, tuleb hinnata, kas tegemist on halvustamise või solvamisega. Silen defineerib seda järgnevalt: «Halvustamise või solvamise puhul on enamasti tegemist tugevalt üldistavate, inimväärikust riivavate või eksitavate väidete esitamisega. Halvustamine ja solvamine on siiski mõneti erineva tähendusega. Halvustamine tähendab inimrühma nimetamist kuritegelikuks või alaväärtuslikuks keelatud põhjendusega. Solvamine aga tähendab seda, et inimrühma diskrimineerimist peetakse lubatavaks või vägivalda mingi rühma vastu peetakse ootuspäraseks.»

Kriminaalkomissar Sileni analüüs

Silen viitab õigusteaduslikule kirjandusele, mis eeldab religioosse ja veendumust väljendava kommunikatsiooni kindlat kaitstust seadusega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika kohaselt kaitseb sõnavabadus lisaks positiivsetele, ohututele ja neutraalsetele väljenditele ka selliseid väljendeid, mida võib pidada ärritavateks, häirivateks või kohatuteks (vt nt EIK: Unabhängige Initiative Informationvielfalt v. Austria 26.2. 2022, § 34 ja EIK: Selistö v. Suomi 16.2. 2005, § 446). «Euroopa inimõiguste konventsioon kaitseb seega ka sellist sõnavabaduse kasutamist, mida osa inimestest peab põhjusega šokeerivaks või segadust tekitavaks (EIK: Handyside v. Ühendkuningriik 7.12. 1967, § 49). Teisalt ei ole lubatav usuline kommunikatsioon ja kuulutustöö, mis on vägivaldne, ründav, alistav või põhinev teatavale ajupesule (EIK: Kokkinakis v. Kreikka 25.5. 1993, § 48-49).»

Sileni järgi ei ole negatiivsete või isegi vihakõneks peetavate arvamuste väljendamine iseenesest karistatav ilma konkreetse või piisava seoseta ähvardamise, halvustamise või solvamisega. Ka eksitamine või ebatõese informatsiooni levitamine ei pea tingimata olema karistatav. Selleks, et arvamusavaldus oleks karistatav, peab halvustamine või solvamine olema olulise tähtsusega ja tõsiseltvõetav. «Karistatavaks halvustamiseks ja solvamiseks on kohtupraktikas peetud mingi inimrühma esindajate kõrvutamist kurjategijatega või näiteks asotsiaalideks keelatud alusel. Näiteks võib homoseksuaalide üldistav nimetamine pedofiilideks omada vaenu õhutamise tunnuseid karistatava halvustamise või solvamisena,» märgib Silen. Tema arvates Räsäneni teksti puhul seda väita ei saa.

Pamfletis kritiseerib Räsänen laste ja noorte väärtus- ja seksuaalkasvatust, mida ta peab piiratuks, pinnapealseks ja seksuaalsetele eksperimentidele kallutavaks, mis ühiskondliku väärtusnihke kontekstis on ohtlik. Sileni tõlgenduse järgi soovib Räsänen öelda, et «tänapäevaste hoiakute sisendamine ja seksuaalkasvatus ei suuda kaitsta noori poisse võimalikult ohtlike vanemate meeste eest. Objektiivselt hinnates ei saa seda mõista nii, et Räsänen samastaks kõik homomehed pedofiilidega». Vastupidine tõlgendus tähendaks «põhiõiguste tagamise seisukohalt küsitava tulemuseni, kus õigust sõnavabadusele piiratakse peale vältimatute ka muudel põhjustel». See tähendaks «kuriteo tunnuste laiendamist viisil, mida kriminaalõiguse seaduslikkuse põhimõtte otseselt keelab».

Sileni hinnangul pole Räsänen süüdi kriminaalkuriteos, kui ta peab homoseksuaalsust kõrvalekaldeks võrreldes statistiliselt levinuma heteroseksuaalsusega ning tuginedes teadusuuringutele, mis püüab välja selgitada homoseksuaalsuses põhjust, «tekitajat» ja päritolu. Homoseksuaalsus osutub kõrvalekaldeks kristliku teoloogia kontekstis, mis seostab heteroseksuaalse paarisuhte, hea abielu, sigivuse, loomiskorra ja jumaliku eesmärgiga. Sileni järgi «Räsäneni tõlgenduse puhul on tegemist lubatava usulistele arusaamadele põhineva väärtussüsteemiga. Asjaolu, et Räsäneni arusaama võib kritiseerida hermeneutilisest või eksegeetilisest aspektist ei tähenda, et Räsäneni arusaam oleks keelatud. Teoloogilised ja teaduslikud erimeelsused ei ole õigussüsteemi jaoks tunnustatav sõnavabaduse piiramise alus, sest sõnavabadusõigus kaitseb ka vaieldavate, häirivate ja kohatute arvamuste esitamist. Eriarvamuste olemasolu on sõnavabaduse ja veendumuste vabaduse sisuline tuum. Võib isegi väita, et sõnavabadus on eriti oluline just sellistes tugevaid tundeid ja reaktsioone tekitavates ühiskondlikes aruteludes, milles osapooled ei ole ühel meelel».

Räsäneni seisukohavõtu taustal on veendumus, et inimene on moraalselt vastutav oma tegude eest niivõrd, kui ta saab ise seda mõjutada. See on Sileni arvates «iseenesest lubatav seisukoht ja väärtussüsteem». «Erinevad arusaamad moraalist põhinevad ka laiemalt sellel, et üksikisik võib teataval määral mõjutada oma käitumist ning selles mõttes ühiskond ja moraalsed autoriteedid võivad anda talle käitumisjuhiseid, nõuandeid, korraldusi ja toetada muul viisil. Usuline moraalikäsitus ei ole siin erand.»

Oma kokkuvõttes märgib Silen, et «karistusseadustiku 11. peatüki § 10 mõttes pole solvavad või halvustavad mitte ainult negatiivsed või sellistena tõlgendatavad väited; ka ärritavad, kohatud või häirivad väljaütlemised on kaitstud sõnavabaduse põhiõigusega. Sõnavabadust ei tohi piirata ulatuslikumalt, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vältimatu.» Kuna solvamise ja halvustamise iseloomulikud tunnused on osati tõlgenduslikud, «peab sõnavabaduse küsimust hindama seaduse seisukohalt ettevaatlikult», eriti siis, kui tegemist on poliitilise või muu ühiskonna seisukohalt olulise küsimusega.

Silen rõhutab, et «sõnavabadus on pluralistliku vaba ühiskonna olemasolu eeldus» ning et seda «võib piirata vaid siis, kui see on vältimatu teiste inimeste õiguste või turvalisuse tagamiseks». «Minu hinnangul tähendaks pamfleti tõlgendamine vaenu õhutava kuriteona, et sõnavabadusega kaitstavatele häirivatele või kohatutele väljaütlemistele ei jäeta piisavalt ruumi. Sõnavabadust kitsendava tõlgenduse tegelikuks ohuks on sõnavabaduse liigne piiramine.»

Silen märgib, et eeluurimist ei tohi kasutada «vabalt väljendatavate usuliste arvamuste ja hinnangute kritiseerimiseks, isegi kui neid arvamusi peetakse häirivateks ja kohatuteks». Sellest tuleneb, et Räsäneniga eriarvamusel olevatel inimestel «tuleb Räsäneni probleemseteks peetavatele arvamustele reageerida väitlemisega, avaldades ja arutledes kodanikuühiskonna erinevatel platvormidel ja foorumitel».

Peaprokuröri hämmastav otsus

Peaprokurör Raija Toiviainen otsustas siiski esitada 29. aprillil 2021 Räsäneni vastu süüdistuse. Selle kohaselt riivab Räsänen homoseksuaalide inimväärikust ja võrdõiguslikkust ning esitab homoseksuaale halvustavaid ja diskrimineerivaid väiteid.

Prokuratuuri pressiteate kohaselt seisneb süüdistus peamiselt kolmes punktis. Räsäneni väidetakse olevat öelnud,

1. [oma 2004. a pamfletis, et] homoseksuaalsus on teaduslikult tõestatud psühhoseksuaalse arengu häire;
2. [oma 2019. a tvitterisäutsus kirikujuhtidele, et] homoseksuaalsus on häbiasi ja patt;
3. [Soome rahvusringhäälingu Ruben Stilleri vestlussaates, et] homoseksuaalid ei ole Jumala loodud, nii nagu seda on heteroseksuaalid.

Nagu dotsent Timo Eskola oma Facebooki postituses selgitab, on kõik kolm väidet probleemsed. 

1. Enam kui 20 aastat tagasi õpetati Soome ülikoolides avalikult, et «homoseksuaalsus on psühhosotsiaalse arengu häire». Järjekindel õiguspraktika viiks tuhandete süüdistuste esitamiseni. Vastupidisel juhul on Räsänenist tehtud avalikkuse peksukott.

2. Räsänen ei väida, et homoseksuaalne kalduvus iseenesest oleks patt, vaid Piibli järgi on patt homoseksuaalne tegu. Samamoodi õpetab ka Soome luterlik kirik. Ometigi ei esitatud süüdistust luterliku kiriku juhtidele. Ka selle poolest sarnaneb toimuv valikulisele ajujahile.

3. Ka kolmas väide on eksitav. Räsänen on paljudes sõnavõttudes rõhutanud, et me kõik oleme Jumala loodud ning sama väärtuslikud, sõltumata seksuaalsest orientatsioonist. Ruben Stilleri raadiosaates ütleb Räsänen: «Jumal ei loonud inimest algselt homoseksuaalseteks. Ta lõi nad heteroseksuaalseteks. Ta lõi mehe ja naise. Ja rajas nende vaheliseks liiduks abielu.»

On imekspandav, et Räsäneni tundidepikkustest ülekuulamistest ei piisanud, et prokurörid oleksid vähemalt süüdistusegi korralikult koostanud. Tundub, et prokurör ei suuda eristada inimväärikust ja inimese tegudele antavat moraalset hinnangut.

Dotsent Eskola märgib, et prokuratuuri esitatud süüdistused Räsänenile lähtuvad võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise seaduste uustõlgendusest:

– On olemas arengupsühholoogia teooriaid, mille toetamine on ühiskonnas karistatav.

– Homoseksuaalset praktikat ei tohi enam nimetada ebamoraalseks.

– Inimväärikuse aluseks ei ole kõigile ühine inimeseksolemine ega see, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Inimväärikuse aluseks on kõikidele sunduslik inimese soolise ja seksuaalse enesemääratluse ning sellel põhineva eluviisi heakskiitmine.

Riigiprokuröri tõlgendus Räsäneni sõnadest erineb olemuslikult kriminaalkomissar Sileni tõlgendusest, kes nentis, et Räsänen on lihtsalt esitanud kristlikule inimkäsitusele ja Piiblile põhinevaid seksuaalmoraali, seksuaalkasvatust ja abieluõigust puudutavaid arusaamu.

Räsäneni pamfletis on kuut tüüpi väiteid 

Esiteks esitab Räsänen kristlikule inimkäsitusele ja filosoofilisele loomuõiguse traditsioonile põhineva seisukoha, mille kohaselt samasooliste inimeste vahelised seksuaalsuhted vastanduvad loomise algsele eesmärgile. Sõnad «loomulik» ja «ebaloomulik», «terve» ja «ebaterve» põhinevad alati mingile maailmavaatele ning selle väärtustele. Kui kohus kuulutab filosoofia ühe peavoolu arusaamad ebaseaduslikuks, tuleb tal raamatukogude riiulitelt eemaldada meetrite viisi kirjandust.

Teiseks esitab Räsänen Piiblil põhineva teoloogilise seisukoha, mille kohaselt kõik seksuaalsuhted väljaspool naise ja mehe elukestvat ja vastastikku truud abielu, kaasa arvatud homoseksuaalsed paarisuhted, on patused. Kirikud on Piiblile tuginevalt traditsiooniliselt uskunud, et heteroseksuaalsus on Jumala loodud ning homoerootilised ihad on pattulangemise tagajärg ning seetõttu ebaloomulikud. Jumala loodud, kuid pattulangenud olendina võib inimene pidada loomulikuks seda, mis tegelikult on pattulangemisega kaasnenud trauma. Kristlased usuvad, et Jumal, mitte inimene määratleb selle, mis on loomulik ja terve. Kui see on vihakõne, siis tuleb kõrvaldada pea kogu traditsiooniline teoloogiline arutelu seksuaalsusest ja abielust. Kas kohus on pädev otsustama, milline on kristliku teoloogia arusaam Piibli õpetusest?

Kolmandaks esitab Räsänen psühhoanalüütilisele traditsioonile põhineva psühholoogia-alase seisukoha, mille kohaselt homoseksuaalne kalduvus on psühhoseksuaalse arenguhäire tagajärg. Räsäneni järgi on inimesel, kes peab oma homoseksuaalset kalduvust ebasoovitavaks, võimalik teraapia abil terveneda, suundudes heteroseksuaalse meelelaadi suunas. Peaprokurör Toiviainen peab neid väiteid homoseksuaale halvustavateks ning seetõttu kuritegelikeks. Kas kohtu eesmärgiks on lahendada psühholoogide vaheline vaidlus homoseksuaalsuse põhjuste üle? Kas peaprokurör nõuab mingite psühholoogiliste ja arstiteaduslike uurimistulemuste kuulutamist ebaseaduslikeks sõltumata sellest, kui põhjendatud need on? Kui kohus võtab endale õiguse otsustada, milline psühholoogiline või teaduslik teooria homoseksuaalsuse tekkest on õige, võtab ta seisukoha küsimuses, milleks tal puudub pädevus. Ühtlasi piirab ta põhjendamatult teadusliku arutelu vabadust.

Neljandaks esitab Räsänen sotsioloogilisele uurimisele põhineva väite, mille kohaselt samasooliste paarisuhted on keskmiselt vähem püsivad kui heteroseksuaalsed paarisuhted. Tegemist on sotsioloogilise väitega, mis põhineb teaduslikel uurimustel. Kas peaprokurör nõuab teatud sotsioloogiliste uurimuste tulemuste kuulutamist ebaseaduslikeks? Kuidas saab teaduse vabadus teostuda, kui kohus määrab, milliseid sotsioloogilisi uurimistulemusi tohib ilma karistust kartmata avaldada? Kas teatud sotsioloogiliste uurimistulemuste avaldamine on kuritegu?

Viiendaks esitab Räsänen kasvatusteaduse ja eriti seksuaalkasvatuse valdkonda kuuluva väiite, mille kohaselt tänapäevane liberaalne seksuaalkasvatus julgustab noori seksuaalsetele eksperimentidele, luues sellega eeldused nende seksuaalseks ärakasutamiseks. Selle põhjal on Räsäneni süüdistatud, et ta väidab kõik homoseksuaalid olevat pedofiilid. Sileni analüüs näiitab, et asi pole nii. Räsänen väljendab üldist muret, et seksuaalseteks eksperimentideks julgustav seksuaalkasvatus võib tuua kaasa laste ja noorte seksuaalse ärakasutamise. Kui selle väitmine on kuritegu, siis takistatakse alusetult arutelu sellest, kuidas lapsi ja noori seksuaalse ärakasutamise eest kaitsta.

Kuuendaks esitab Räsänen juriidika valdkonda kuuluva väite, lükates tagasi sooneutraalse abieluseaduse toetuseks esitatud argumendi, mille järgi õigus sooneutraalsele abielule on inimõigus. Räsäneni sõnul on igal täiskasvanul õigus sõlmida abielu, mis definitsiooni järgi on naise ja mehe vaheline elukestev ja vastastikku truu liit. Kui see seisukoht on kuritegu, siis keelatakse parlamendiliikmel esitada oma põhjendatud seisukohta abieluseaduse teemalises arutelus, mis omakorda nõrgestab demokraatia toimimist. Räsäneni kaitstav seisukoht on olnud valitsev suurtes maailmakultuurides läbi ajaloo. Peaprokurör Toiviainen vihjab, et Räsänen on vastu homoseksuaalide inimõigustele. Tegelikult pani Räsänen sõna «inimõigused» jutumärkidesse selleks, et rõhutada, kuidas väidetav õigus sooneutraalsele abielule ei ole tõeline õigus, kuna see riivab lapse põhiõigust tunda oma isa ja ema ning kasvada nende hoole all. Seega lahutab Toiviainen Räsäneni kommentaarid kontekstist.

Tahtes millist tahes neist seisukohtadest kuulutada kuritegelikuks, piiratakse sõnavabadust viisil, mis mõjutab negatiivselt ühiskondlikku arutelu. Paljudel puhkudel on tegemist kas teaduslike uurimustega, mis peaks kuuluma vaba teadusliku arutelu juurde, või moraalsete, filosoofiliste või ühiskondlike seisukohavõttudega, mille üle tuleks otsustada vaba kriitilise arutelu käigus. Nagu Silen märkis, tähendab sõnavabaduse piiramine nende küsimuse arutelul ohtu demokraatiale. Demokraatia eelduseks olev sõnavabadus kitseneb oluliselt, kui riigivõim saab meelevalla kodanike asemel otsustada, mis on tõde ja mis mitte. Tõe ja ebatõe tuvastamine põhineb vabal ja kriitilisel arutelul.

Sõnavabaduse piirid

Kui riigivõim püüab otsustada, mis on tõde ja mis ebatõde, ning karistada nende arusaamade väljendamist, mida ta peab ebatõeks, piirab ta vaba arvamustevahetust ning teaduslikku arutelu, mis ongi otseselt tõe leidmise teenistuses. Kuna tõe leidmine ja õige teadmise levik on inimeste heaolu jaoks oluline, ei peaks riigivõim piirama vaba keskustelu selle põhjal, mida ta ise peab tõeks.

Kui riigivõim piirab kõnelemist olulistest moraali-, poliit-, teadus- või muudes küsimustes selle põhjal, mida ta peab tõeks ja mida mitte, soodustab see mugandumist ja karjamentaliteeti, takistab vaieldavate küsimuste uurimist ning julgustab teesklemist. Sellega tegelikult takistatakse selliste tõdede otsimist ja väärtustamist, mida nende meetmetega väidetakse kaitstavat. Põhiprobleemiks on see, et peaprokuröri tõlgendus sõnavabaduse piiridest raskendab või teeb võimatuks kaitsta seda soo- ja seksuaalmoraali, millele rajaneb elukestev ja vastastikku truu abielu.

Tõlkis Illimar Toomet

Süüdistuse esitamine rahvasaadik Päivi Räsänenile ja Misjonipiiskopkonna piiskop-elekt Juhana Pohjolale selle eest, et nad on väljendanud Piibli õpetust abielust ja seksuaalsuhetest, on esile kutsunud kriitikat – vaenukõne paragrahv on Soome peaprokuröri initsiatiivil suunatud kristlikule õpetusele. Vahendame mõned reaktsioonid portaalist Seurakuntalainen.fi.

Soome Teoloogilise Instituudi peasekretär ja väljaande Perusta peatoimetaja Santeri Marjokorpi leiab, et Räsäneni kaasus puudutab ka teisi kristlasi ja kirikuid, kes õpetavad traditsioonilist seksuaalmoraali:

«Räsäneni puhul saab öelda, et tema tõlgendus Piiblist on vale või et Piiblit ei tohiks nii kasutada, nagu tema seda teeb. See ei tee siiski olematuks tõsiasja, et Räsäneni piiblitõlgendus on paljude kirikute ametlik õpetus. Kui kõnealune piiblitõlgendus ära keelatakse, keelatakse nendel kirikutel õpetada oma õpetust. See oleks kahtlemata enneolematu usuvabaduse piiramine. Seda ei muuda kuidagi ka see, et kui te ei nõustu sellise piiblitõlgendusega.

Seetõttu on tegemist väga tõsise usuvabaduse küsimusega. Kui Päivi Räsänen süüdi mõistetakse, piirab see paratamatult usuvabadust ja inimeste põhiõigusi. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et lisaks Räsänenile on süüdistatava pingil puhtalt usutegelane ehk Juhana Pohjola Lutheri ühingust, kelle tegevusel pole samasugust poliitilist mõõdet kui Räsänenil.

Kui Pohjola mõistetakse koos Räsäneniga süüdi, tõuseb küsimus, kas ükski traditsioonilisele kristlikule seksuaalmoraalile pühendunud kirik saab enam oma õpetuse kohaselt avalikult õpetada. Lõppkokkuvõttes peab kohus otsustama selle üle, kas on riigi pädevuses ütelda, mis saab usu kohaselt olla patt ja mis mitte. See on Soome kontekstis enneolematu.»

Pastor Lasse Pesu juhib tähelepanu veidrale kohale prokuratuuri pressiteates:

«Prokuratuuri pressiteates on kirjas: «Pealegi ei ole Räsäneni arvates homoseksuaalid Jumala loodud nagu heteroseksuaalid.» Pidage?!? See väide kõlab täiesti absurdselt. Raske uskuda, et Räsänen on midagi sellist öelnud. Kui väide vastab tõele, lükkaks Räsänen tagasi kristliku arusaama loomisest, mille kohaselt on kõik loodu Jumala loomistöö tulemus, ja paigutaks inimesed kahte eri kategooriasse: ühed on loonud Jumal ja teised mitte.

Otsustasin kontrollida algallikat ja kuulasin pressiteates mainitud kohta raadiosaates. Seda lauset ei ole Räsänen kusagil öelnud. Niisamuti ei anna ta mõista, et homoseksuaalidel puudub inimväärikus. Ta ei väida isegi seda, et kristluses on kõige olulisem teema seksuaalne sättumus.

Segane lugu. Võib-olla on sõnum selle käigus muutunud. Igaüks, kes on lapsena mänginud katkist telefoni, tunneb selle nähtuse ära. Kõrva sosistatud lause muutub ühelt mängijalt teisele edasi kandudes. Kuid antud juhul pole see mäng, mida lapsed mängivad, vaid prokuratuuri pressiteade. Ja see muudab olukorra veelgi segasemaks.

Mida Räsänen algselt ütles? Kui Stiller [saatejuht] viib jutu seksuaalmoraalile ja uurib Räsäneni positsiooni homoseksuaalsuse kohta, ütleb too järgmist: «Algselt ei loonud Jumal inimest homoseksuaalseks. Ta lõi inimese heteroseksuaaliks. Ta lõi mehe ja naise. Ja seadis abielu nende kahe vahele. Ja ilmselgelt on see vastuolus Jumala tahtega ja patt olla teistsugustes seksuaalsuhetes.»

Niisiis ei esita Räsänen midagi uut ja radikaalset. Ta viitab piibellikule loomisteoloogiale ja annab mõista, et seksuaalsus on Jumala kingitus. Kuid pattulangemine puudutab ka seda inimeseksolemise aspekti. Seetõttu leiab Räsänen, et homoseksuaalne eluviisi on vastuolus loomiskorraga. Ja teisest küljest, kuigi inimese patusus seab ta Jumala viha alla, ei võta see temalt loomisel omandatud väärtust. Siit saab mõistetavaks ka see, miks Jumal tõi ohvriks oma ainsa Poja.

Minu arvates on väga kahetsusväärne, et pressiteatesse on lipsanud viga. Ma eeldaksin, et prokuratuur kontrollib fakte enne nende avalikustamist mitu korda. See oleks aus ja õiglane eriti süüdistatava suhtes. Nüüd väidetakse Räsänen olevat öelnud midagi, mida ta pole öelnud. Isegi kui süüdistus lükatakse kohtus tagasi, on kahju juba tehtud.»

Vaata ka Juhana Pohjola ja Päivi Räsäneni intervjuud (soome keeles).

Viimaks pean nimetama meest, kes on kõigist ametivendadest minu elus minu vaimulikule ja kiriklikule arenemisele sügavaimat mõju avaldanud. See oli pastor Nicolai von Nolcken Pöidel. Ta oli toona 47 aastat vana[1], seega peaaegu kaks korda nii vana kui mina. Vanapoisina elas ta endast veidi noorema õe Johannaga Pöidel. Ta oli Tartus ajalugu õppinud. Oma emalt, kristlikult naiselt, oli ta lapsepõlves religioosset mõjutust saanud. See polnud aga püsima jäänud. Ülikoolis kadus see täielikult. Koju tuli ta ateistina. Tema ettevõtmised toimusid alati kogu hingest. Mis ta oli, seda oli ta lõpuni. Nii ka usuvastases veendumuses, mis teda haaranud oli. Koheselt katsus ta oma ateismi propageerida. Ta majandas oma isa mõisa, mille ta oli üle võtnud. Talle oli naudinguks kristlasi nende usus pilgata. Suurreedel võttis ta jahipüssi selga ja läks kirikuväravast vilistades mööda, kui inimesed kirikusse läksid, et sellega väljakutsuvalt oma põlgust usu vastu üles näidata. Seejuures uuris ta suure õhinaga piiblit, kuid ainult selleks, et kasutada seda vaidlustes «vasturääkimiseks».

Nii oli ta ühel päeval Kudjape mõisas väga kõrgelt haritud härra von Güldenstubbe, Saaremaa maamarssaliga terve ennelõuna vaielnud. Ta oli alati ründavaks pooleks. Härra von Güldenstubbe oli teadmiste kõigis valdkondades lüüa saanud, ka teoloogia alal, ja sealjuures oli ta sügavalt usklik kristlane. Kui neid lõunale kutsuti, olid nad parajasti puudutanud armulauaõpetust. Peale sööki heitis härra von Güldenstubbe veidikeseks pikali. Ta oli haiglane mees. Sel ajal võttis Nolcken piibli kätte, et koguda uueks rünnakuks materjali. Ta luges selleks Johannese evangeeliumi kuuendat peatükki. Kui ta pikkamisi lugedes, et mitte midagi kaotsi lasta, 38. salmini jõudis: «Sest ma olen taevast maha tulnud, mitte, et ma teeksin oma tahtmist, vaid selle tahtmise järgi, kes mu on läkitanud», siis ta kohkus. Ta oli seda salmi korduvalt lugenud, aga mitte iial tähele pannud. Täna läbis see teda välguna. Tema vaimusilma ette ilmus Jeesuse kuju just sellisena, nagu ta teda evangeeliumist tundis. Ja vastupandamatult tärkas temas veendumus: «Tõepoolest, tal oli õigus! Ta ei ole kunagi oma tahtmist teinud, vaid alati teiste soovidele alistunud ja neid täitnud.» Kuid sama kiiresti kerkis tema vaimusilma ette tema enese elu ja kõigi teiste oma, keda ta tundis. Ja kõigil oli täiesti ühesugune tung: vastupandamatu soov omaenese tahtmist järgida! Selles olid nad eranditult kõik ühesugused. Nii seisis Jeesus täiesti üksi ühel poolel, kõik inimesed teisel; tema oma praeguses olukorras neist radikaalselt erinev. Niimoodi sai Nolckenile ilmselgeks: «Seega Jeesus ei pärine siis sellest ilmast, muidu oleks ta ju meiega sarnane oma nõudmistes ja püüdlustes oma tahtmist teha. Ta pärineb siis Jumalast! Jumal on olemas ja Jeesus on Jumala poeg!» – See kõik toimus ühe hetkega ning ta langes põlvili ja palvetas selle poole, keda ta seni pilganud ja salanud oli.

Vastavalt oma loomusele kõiges täiuslik olla sai Nolckenist nüüd ka tema vastleitud usus täiuslik mees, täis otsustavust. Seda näitas tema tegevus kirikueestseisjana. Sellesse ametisse valitud, hoolitses ta innuga mitte ainult pastoraadihoone, vaid veel enam oma pastori [Kaarma pastor Carl Ernst Rohland] eest. Ta nõudis temalt, vanalt ratsionalistilt, ameti mahapanemist ja kui too ei nõustunud, ei kohkunud Nolcken tagasi avalikult «pahandusega» konsistooriumi poole pöördumast. Ta saavutaski vana pastori emeriteerumise.

Varsti tärkas aga Nolckenis soov veel vahetumalt kiriklikust elust osa võtta. Reisil Saksamaale tutvus ta Harmsiga[2] ning reisi jätkudes kohtus ja sõbrunes separaat-luterliku Immanueli sinodi juhtivate tegelastega. Selle tagajärjel sai tema usutunnistus selgelt luterliku värvingu. Otsuse teoloogiat õppida ja pastoriks saada tegi ta tagasi tulles kohe teoks. Ta läks Tartusse õppima. Ta silmad olid aga nii kehvad, et ta ise ei saanud peaaegu üldse lugeda. Seepärast õppis tema õde Johanna kreeka ja heebrea keeles lugema ning läks vennaga kaasa, et talle kõik õpinguteks vajalik ette lugeda. Endast veidi vanemate Oettingeni ja Engelhardtiga[3] olevat ta lõputuid arutelusid pidanud. Kuna nad ei tahtnud Nolckeni vabakiriklikku[4] seisukohta meie maale sobivaks tunnistada, pidas ta neid kirikupoliitikuteks, kes hindasid meie kiriklikke suhteid olupoliitikast lähtuvalt.

Kui ta õpingud lõpetas, sai ta koha Pöidel, väikeses üksiseisvas koguduses, mille hooldamisele ta kogu hingest pühendus.[5] Oma töös kogudusega ei leppinud ta ainult tavaliste vahenditega: sõna ja sakramendiga jumalateenistusel. Ta proovis hingehoiu alal minna täiesti uut teed, suunates kogudust erapihile, s.t. eravestlusele koguduseliikme ja pastori vahe, seda ka siis, kui polnud midagi pihtida või mingeid pattusid ja süümepiinu tunnistada. Loomulikult ilma igasuguse sunnita! Tänu koguduse väiksusele tegi ta selle teoks. Ta kogus inimesed ka pühapäeva pärastlõunaks pastoraati ühistele hardustundidele, et koos piiblit lugeda, vestelda ja palvetada (kusjuures ta saavutas, et koguduseliikmed julgesid tema juuresolekulgi vabalt palvetada).[6] Täiesti uue hoo andis ta oma koguduse laulule. Nolckenil oli muusikalist kuulmist niivõrd, et ta tundis metsas kõik linnuhääled ära ja oska mõne vilet järelegi teha. Kuid laulda polnud ta kunagi proovinud ja seega ka oma lauluhäält mitte. Polnud kedagi, kes teda aidata oleks võinud. Ja ometi oli talle selge, et koguduse edenev vaimulik elu peab laulus väljenduse leidma. Seepärast palus ta Jumalalt abi, et ta õpiks niipalju laulma, et saaks kogudusele uusi laule õpetada. Ja Jumal võttis tema palvet kuulda. Mõne aasta pärast suutis ta veidi kuiva häälega kindlalt ja julgelt lihtsamaid koraale laulda. Innukus, millega ta laulis, tekitas kõigis, kes teda laulmas nägid, sügavaimat tundeliigutust. Ta laulis alati nii, et luges lauluraamatust kaks rida (kui ta laulu piisavalt ei osanud), langetas siis käed raamatuga põlvedele ja esitas lauluread sügavaima hardumusega, pilk samal ajal üle kõige maise kaugusse suunatud. Ma ei ole näinud ega kuulnud kedagi teist nii siira südamlikkuse ja innukusega laulmas.

Tema tugev külg seisnes hingehoius, mitte jutlustamises. Ta ei õppinud kunagi end lühidalt ja täpselt väljendama. Kuna ta oli väga mõtterikas mees, kuid ei koondanud oma ülirikkalikku mõttevara kunagi selgeks jutluseks, siis ta kaldus kõrvale ja jutlustas kuni poolteist tundi, võis selleks aga isegi kaks ja pool tundi kulutada. Tema Pöide inimesed läksid jutluse ajal välja puhkama ning tulid siis tagasi. Kuna see polnud mingi selgelt kavandatud jutlus, siis ei läinud niimoodi ka järg kaotsi, sest jutlus koosnes üksteisest hargnevatest mõtetest. Ometigi oli jutlus niivõrd kantud Nolckeni isiksuse lummast, et see avaldas muljet.

Nolcken oli hea Lutheri tundja. Ta oli Lööne raamatukogust saanud Walschi poolt välja antud Lutheri kogutud teosed ja tudeeris neid väga tõsiselt. Piibli lugemise järel avaldas Nolckeni vaimulikule elule sügavaimat mõju kahtlemata Luther.

Traugott Hahni mälestusteraamatust tõlkinud Õilme Salumäe, avaldatud algselt artiklikogumikus «Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 1997–1998» osana pastor Hahni Saaremaa-aastaid käsitlevatest mälestustest

 

[1] Karl Nicolai von Nolcken oli sündinud 1830, suri 1913. Traugott Hahn oli Valjalas pastoriks 1872–1874, seega oli Nolcken kõnealusel perioodil veidi noorem kui 47-aastane. Toim.

[2] Claus Harms (1778–1855) oli Saksa luterlik pastor ja teoloog, kes võitles ratsionalismi vastu. 1817 avaldas ta omaenda 95 teesi. Toim.

[3] Alexander Konstantin von Oettingen (1827–1905) ja Gustav Moritz Constantin von Engelhardt (1828–1881) olid Tartu Ülikooli teoloogiaprofessorid. Toim.

[4] Sellega on mõeldud riigivõimust vaba kiriklikku staatust. Toim.

[5] Nolcken seati Pöide koguduse õpetajaks 1867. aastal. Kui superintendent ja Muhu pastor Alexander von Schmidt altari ees kõnet pidades märkis, et esmakordselt on parun õpetajaks, pööranud Nolcken ümber ja öelnud kirikulistele: «Armas kogudus, parun on tühi tuul, mina ei ole muu kui sinu õpetaja.» Toim.

[6] Pöide kirikukroonikasse kirjutas ta: «Kuigi kindlasti suur osa ja võib-olla suurim osa kogudusest kirikut väga halvasti külastab, olen ma ometi ka kõige raskemal tööajal rõõmu tundnud, et kirik vähemalt mitte tühi pole ja ta enamasti üpris täis leian. Eriti teeb mulle rõõmu ka minu pealelõunases piiblitunnis alati hulka kuulajaid näha, ja ka õhtul laulutunnis on nad kohal. Tihedamaks armulaua kombeks olen ma manitsenud ja õpetanud läbi näidete, ja pühapäevasest ühisest armulauast võtan iga kord ise osa.» (Tõlkinud K. Jaago.) Toim.

Süüdistuse esitamist rahvasaadik Päivi Räsänenile ja Misjonipiiskopkonna piiskop-elekt Juhana Pohjolale möödunud neljapäeval, 29. aprillil, on raske üle hinnata. Alates Nõukogude Liidu lagunemisest on kristlased Läänemere idakaldal saanud vabalt oma usku tunnistada ja järgida. Soome peaprokuröri initsiatiivil valminud süüdistus vaenuõhutamises näitab, et ideoloogiline diktatuur on naasmas. Esialgu riiki, mis omal ajal pääses nõukogude võimust ja selle usuvaenulikust poliitikast, ent on langemas läänest tulnud sallimatute ideoloogiate küüsi.

Kristlasest poliitik ja endine siseminister, arstiharidusega Päivi Räsänen ei ole teinud muud kui kaitsnud Piibli õpetust abielust ning toonitanud, et pühakirja järgi on homoseksuaalsed suhted patused. Ta lükkab kategooriliselt tagasi peaprokuröri pressiteates seisva väite, nagu ta oleks väljendanud seisukohta, et homod ei ole Jumala loodud.

Juhana Pohjola «kuritegu» seisneb selles, et ta avaldas 2004. aastal Soome Lutheri-ühingu kodulehel Räsäneni brošüüri «Ta lõi nemad meheks ja naiseks. Homoseksuaalsed suhted esitavad väljakutse kristlikule inimkäsitusele». Väidetav vaenuõhutamine olevat aktuaalne seetõttu, et materjal on endiselt avalikkusele kättesaadav.

Kuigi süüdistus ei tähenda veel süüdimõistvat kohtuotsust, on äärmiselt häiriv ja vaba ühiskonna ideaalidega vastuolus, et kristliku moraaliõpetuse väljendamise eest võib riigivõim inimese vastu pöörata politsei ja prokuratuuri aparatuuri, mida hoitakse käigus riiklike ressurssidega. Isegi kui inimene saavutab kõrgemas kohtuastmes viimaks võidu ja suudab kaitsta oma põhiseadusega tagatud õigusi, on ta kurnatud ja ruineeritud.

Pole kahtlust, et Räsäneni kui sõnaka ilmiku ja Pohjola kui konservatiivse luterliku vaimuliku kaasusest tahetakse teha «näidishukkamine», et ükski teine ei julgeks nende moodi olla ja teatud seisukohti väljendada. Tähtis on ka see, et kui kohus peaks prokuratuuriga nõustuma ja kuulutama Räsäneni poolt väljendatud seisukohad vaenuõhutamiseks inimrühma vastu, muutuvad kuriteoks ka kõigis teistes kirjutistes ja mõtteavaldustes väljendatud sarnased seisukohad. Sisuliselt kriminaliseeritakse kristliku moraaliõpetuse väljendamine.

Nõukogude Liidus kui «progressiivses riigis» seati eesmärgiks religiooni väljasuretamine, kristlased suruti kirikumüüride ja koduseinte vahele, usklikke pilgati ja neid diskrimineeriti, ent võim ei üritanud kristlikku moraaliõpetust muuta ja n-ö progressiivsete väärtustega kooskõlla viia.

Uus ideoloogiline diktatuur on võtnud sihikule ristiusu traditsioonilise õpetuse ning üritab seda ümber vormida nii, et nn tagurlikud seisukohad kaoksid. Kui kirik ja selle liikmed võtavad omaks progressistlikud vaated, jäetakse nad rahule.

Riikliku süüdistuse esitamine Räsänenile ja Pohjolale kristliku õpetuse väljendamise pärast peab olema äratuskellaks ka Eesti kristlastele ja kirikute juhtidele. Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud on abielu tähenduse ja homoseksuaalsete suhete ebamoraalseks pidamise küsimuses samadel seisukohtadel kui Päivi Räsänen. See on õigupoolest Piibli seisukoht, mida Räsänen väljendab. Meil tuleb nüüd lisaks eestpalvetele näidata üles ka solidaarsust, öeldes selgelt välja, et Soome riigivõimu käitumine ei ole aktsepteeritav.

Edasi tuleb meil mobiliseeruda oma õiguste kaitsele, sest ka Eestis üritatakse sisse viia progressistlikku ideoloogilist diktatuuri. Riigikogu menetluses on juba sõna- ja veendumusvabadust löögi alla seadev meediateenuste seadus ning kavandamisel on nn vihakõneseadus. Need on suunatud muuhulgas traditsiooniliste kristlike vaadete väljendamise vastu.

Võtkem selles eeskujuks Päivi Räsäneni, kes teatas talle süüdistuse esitamise päeval: «Kristlikule usule põhinev veendumus on enam kui isiklik arvamus. Kui varased kristlased jäid oma veendumustele kindlaks lõvikoopas, siis miks ei võiks mina teha seda kohtusaalis. Ma ei tagane oma kirjutatust ega palu vabandust apostel Pauluse õpetuste pärast. Olen valmis kaitsma sõna- ja usuvabadust nii kaua kui vaja. Samuti julgustan ka teisi oma sõna- usuvabadust kaitsma.»

Kui me praegu ei astu välja kristlaste õiguse eest väljendada pühakirja õpetust ega seisa vastu meelevaldsele ideoloogilisele diktatuurile, siis tulevikus ei pruugi meil enam olla võimalik seda teha.

Sain täna hommikul telefonitsi teate, et Soome peaprokurör otsustas esitada mulle süüdistuse kolme erineva teo eest. Asjakohane dokument esitati Helsingi kohtule. Mind kahtlustatakse vaenu õhutamises inimrühma vastu minu kirjutatud ning 2004. a avaldatud pamfletis «Ta lõi nad meheks ja naiseks. Homoseksuaalsed suhted esitavad väljakutse kristlikule inimkäsitusele.» Selles süüdistatakse ka raamatu avaldanud Luther-Säätiö töötajat Juhana Pohjolat. Teiseks süüdistatakse mind 17.6.2019 avaldatud Twitteri, Instagrami ja Facebooki postituse pärast, milles vaidlustati kiriku osalemine [homoparaadi] Pride-sündmuses ning mille juures oli avaldatud foto Piibli tekstist, Kiri roomlastele 1:24–27. Kolmandaks süüdistatakse mind ütluste pärast Ruben Stilleri 19.12.2019 vestlussaates «Mida Jeesus arvas homodest?»

Otsus on üllatav, isegi ehmatav. Ma ei pea end süüdlaseks ühegi inimrühma ähvardamises, halvustamises või solvamises. Kõigil puhkudel on asi Piibli õpetuses abielust ja seksuaalsusest. Minu ütluste põhjal süüdistuste esitamise puhul on viimselt küsimus selles, kas Soomes saab väljendada ja avaldada Piiblil ja kristliku kiriku traditsioonilistel õpetustel põhinevat veendumust. Ma ei tea, et oleksin mingilgi moel halvustanud homoseksuaale, kelle inimväärikuse ja inimõiguste eest olen korduvalt sõna võtnud ning kaitsnud. Samas on Piibli õpetus selge – abielu on mehe ja naise vaheline liit ning homoseksuaalsuse praktiseerimine vastandub Jumala tahtele.

Apostel Pauluse õpetuste puhul pole tegemist pelgalt abielu kaitsmises mehe ja naise vahelise liiduna, vaid selles, kuidas pärib inimene igavese elu. Kui lükatakse tagasi Jumala sõna õpetus patust, tehakse sellega tühjaks kristliku usu tuum: Jeesuse ristiohver kõikide pattude lepitusena ning teena igavesse ellu.

Võimalik karistus vaenu õhutamise eest oleks kuni kaheaastane vangistus või rahatrahv. Aga kohtuotsusest veel suuremaks probleemiks osutuks tsensuurinõue: käsk kustutada sotsiaalmeediapostitused või kirjutiste avaldamiskeeld. Selle kohtuotsuse mittetäitmine tooks endaga kaasa korduva ja kasvava trahvi. Ühtlasi rajaks selline otsus teed sarnaste üllitiste keelamisele ning moodsate tuleriitade süütamiseks raamatute põletamiseks. Tuleb märkida, et nii minu pamfleti kui Ruben Stilleri raadiosaate puhul ei pidanud politsei eeluurimise alustamist isegi vajalikuks ega arvanud neis olevat midagi kuritegelikku. Politsei märkis oma otsuses: «Kui näiteks Piiblis esitatud arusaamu peetaks sellisena vastavaks vihaõhutamisele karistusseadustiku tähenduses, oleks ka Piiblite levitamine ja kättesaadavaks tegemine karistatav vihaõhutamisena.» Seega on küsimus eelkõige usu- ja sõnavabaduses.

Lähen kohtusse siiski julge ja rahuliku meelega, lootes sellele, et Soome on õigusriik, kus austatakse põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega tagatud inimõigusi, sõna- ja usuvabadust. Kristlikule usule põhinev veendumus on enam kui isiklik arvamus. Kui varased kristlased jäid oma veendumustele kindlaks lõvikoopas, siis miks ei võiks mina teha seda kohtusaalis. Ma ei tagane oma kirjutatust ega palu vabandust apostel Pauluse õpetuste pärast. Olen valmis kaitsma sõna- ja usuvabadust nii kaua kui vaja.

Samuti julgustan ka teisi oma sõna- ja usuvabadust kaitsma. Peaprokuröri otsus näitab, et on aeg nende vabaduste eest välja astuda.

Viimaks märgin, et riigiprokurör on varem teatanud, et talle on nende juhtumite pärast saanud osaks kohatuid rünnakuid. Loodan, et talle ei saadeta isiklikult solvavaid sõnumeid.

Olen tänulik teie eestpalvete eest.

Päivi Räsäneni Facebooki-postitusest tõlkinud Illimar Toomet

Kui vaadata Eesti Kirikute Nõukogu tellitud ning Eesti Uuringukeskuse läbiviidud küsitluse (2020) tulemusi, tõuseb tahtmatult pähe mõte – eesti rahvas on Jumalale selja pööranud. Andrus Kivirähk & Co kahtlemata rõõmustaksid. Kõlaks võidukas hüüd: «Me oleme maailma kõige ateistlikum rahvas!»

Peab aga kohe lisama, et ega kõnealuse küsitluse tulemused ei erine põhimõtteliselt varasemast, viis aastat tagasi (2015) korraldatud uuringust. Mõnedes aspektides on muutused isegi positiivsed. Samas me näeme tendentse, mis süvenevad läbi aastate.

Revolutsiooni võidukäik

Viimase, möödunud aastal läbi viidud küsitluse kohaselt peab end usklikuks 19 protsenti 15–74 aastastest elanikest; 2015. aastal määratles end usklikuna 20 protsenti. Tõsi, küllap tõstnuks 75-aastaste ja vanemate inimeste vastused seda protsenti, kui neilt oleks küsitud, aga arvata võib, et usklike osakaal jääks ikkagi alla veerandi kogu elanikkonnast.

Kasvanud on veendunud ateistide osakaal – seitsmelt protsendilt üheksale. Samuti on järsult kasvanud nende hulk, kes ei oska öelda, kas Jumal on olemas või mitte: kümnelt protsendilt 28-le protsendile. Teisalt on vähenenud nende osakaal, kes ei usu Jumala olemasolu – 44-lt protsendilt 31-le protsendile.

Vähenenud on nende inimeste osakaal, kes soovivad, et kirik väljendaks moraalialaseid seisukohti ja võtaks suurema rolli sisepoliitikas. Kasvanud on nende hulk, kes tahaksid näha kiriku aktiivsuse vähenemist neis küsimusis. Teisisõnu – kasvav hulk inimesi ei taha kuulda kiriku manitsevat ja juhtavat häält ning ei soovi näha kiriku aktiivsust ühiskonnaelus kaasa rääkimisel.

Moraaliga seonduvate küsimuste puhul on mõtlemapanev, et abielulahutust lubaks 79 protsenti, vabaabielu 77 protsenti, abielueelseid seksuaalsuhteid 75 protsenti, aborti 71 protsenti ja eutanaasiat 69 protsenti. Seega on nn seksuaalrevolutsiooni väärtused enam-vähem omaks võetud. Inimest nähakse oma elu peremehena.

Samas on huvitav, et seksuaalsuhete lubamist samasooliste vahel pooldas vaid 45 protsenti ja keelamist 47 protsenti vastanutest. Seega pole selles küsimuses rahva seas veel murrang toimunud – tõenäoliselt tänu slaavi päritolu elanikele Eestis.

Aga üldist pilti vaadates on täiesti selge, et Revolutsioon – Jumala ja kristluse vastu ning ilmalik-progressistliku ühiskonna ülesehitamisele suunatud liikumine – on suutnud eesti rahva seas oma positsioonid tsementeerida.

Tuleb rõhutada, et see ei ole juhtunud üleöö ja isegi mitte paaril viimasel aastakümnel, vaid sajandi ja veel pikema aja jooksul. Hoogu andis Eesti Vabariigi loomine 1918. Nõukogude ajal liikus Revolutsioon mürinal edasi, lammutades jõudsalt kirikut ja kristliku ühiskonna rudimente. Revolutsiooni võidukäik jätkus ka pärast 1990. aastate alguse kirikubuumi, kui üürikeseks tundus, et naastakse usu juurde, nüüd juba liberaalse demokraatia tingimustes.

Kirik kui Jumala vai

Mida peaks ja saaks kirik selles olukorras teha?

Minu arvates peaks kirik palju teravamalt ja jõulisemalt vastanduma ilmalikule ühiskonnale ja liberaalsele demokraatiale. Tähtis ei ole populaarsus, vaid tõde. Tuleb olla Jumala vai eneseküllase ilmaliku ühiskonna lodevas ihus.

Kindlasti ei tohi kirik otsida ühiskonna heakskiitu ja taotleda populaarsuse kasvu, võttes omaks sekulaarsed ja progressistlikud väärtused ning hakates takka kiitma niisugustes ideoloogilistes küsimustes nagu immigratsioon, kliimamuutus, sotsiaalne õiglus, võrdõiguslikkus jne.

Ma näen ka ohtu kiusatuses rahulduda riigilt saadava pisukese projekti- või remondirahaga, mille eest antakse vastu oma lojaalsus kehtivale korrale. Endale võidakse sugereerida, et nii ollakse ühiskonna vastutustundlikud liikmed, aga tegelikult seistakse hoopis ühe teise isanda teenistuses.

Kui ühiskond keerab Jumalale ja Tema sõnale selja, peab kirik jääma vastuvoolu ujujaks ning üles ehitama jõulise vastukultuuri – õigupoolest alal hoidma kristlikku kultuuri, mis on olemuslikus vastuolus sellesinase maailmaga. Et neil, kes otsivad Jumalat ja küsivad igavese elu järele, oleks, kuhu tulla või millega ühineda.

Kuidas seda efektiivselt teha, peaks olema mõttekoht meile kõigile. Selle eelduseks on aga see, et me ise juurdume tugevasti Jumala sõnas ja seda väljendavas kiriku pärimuses. Et meil on selge arusaam sellest, mis on püha, tõene, jumalik, inimlik.

Ja et meil on tahet ja kindlameelsust seista vastu Revolutsioonile selle erinevates ilmingutes.

Meie elus on asju, mille üle me üldiselt ei arutle. Kui oled kasvanud kristlikus peres ja koguduse keskel, siis pühapäeva pidamine on üks neist endastmõistetavustest. Kuid ühiskonna ilmalikustumine ja rahutud ajad tõstavad esile ootamatuid küsimusi. Tõuseb prohveteid, kes väidavad, et kõik senine on vale ja Jumal on andnud neile uusi korraldusi. Üks sellistest üleskutsetest on: parandage meelt ja hakake hingamispäeva, s.o laupäeva pidama!

Miks me siis peame nädala esimest päeva ehk pühapäeva?

Lühike vastus oleks: sellepärast, et Issand Jeesus Kristus on selle ise meile pühitsenud! – Kuidas?

Ülestõusnud Jeesus eelistab oma jüngritega kohtuda nädala esimesel päeval. Mõned näited: «Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama… Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: «Olge rõõmsad!»» (Mt 28:1–10, samuti Lk 24:13jj.36)

«Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: «Rahu teile!» Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes.» (Jh 20:19)

Sellel päeval läkitatakse jüngrid evangeeliumi kuulutama. «Jeesus ütles nüüd neile taas: «Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: «Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.» (Jh 20:21–23)

Nii on see saanud kristlastele «Issanda päevaks». «See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!» (Ps 118:24)

Kuna nädala esimene päev oli tööpäev, siis kogudus kogunes õhtuti.

«Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.» (Ap 20:7)

«Korjandusest pühade jaoks: nii nagu ma olen korraldanud selle Galaatia kogudustes, nõnda tehke ka teie. Iga nädala esimesel päeval pangu igaüks teist midagi tallele oma jõudu mööda, kuidas ta käsi lubab, et raha ei korjataks alles siis, kui ma tulen.» (1Kr 16:1–2)

Nädala esimese päeva pidamist tunnistab ka «Kaheteistkümne apostli õpetus», täispika nimega «Issanda õpetused paganarahvastele 12 apostli läbi ehk Didache» (õpetus). See on kirjutatud umbes aastatel 80–120 tõenäoliselt Süürias.

Selliseid kogunemisi iseloomustas rõõm usklike osadusest ja Issanda taastulekust.

Ignatius Antiookiast (surn u 110. a) rõhutab, et sellel päeval kogunemine on kristlaste tunnus võrreldes vana korra pooldajatega.

Nagu eelpool ütlesin, nädala esimene päev ehk pühapäev oli tööpäev ja selletõttu sai kokku tulla alles õhtuti. See päev ei seostu veel töötegemise keeluga. Selles valguses tuleks lugeda ka Hb 10:25: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.»

Umbes 300. aasta paiku otsustab Elvira kontsiil: «Kui keegi elab linnas ja ei tule kolmel pühapäeval kogudusse, siis tuleks ta lühikeseks ajaks kõrvale panna, et teda korrale kutsuda.» Vanemad kristlikud kirjutised näitavad, et seda päeva püüti nii palju kui võimalik pidada juutliku hingamispäeva eeskujul. Nüüd peeti seda aga nädala esimesel ehk Jeesuse ülestõusmise päeval.

Selles praktikas hakkas kaasa helisema ka loomislugu. Sest nagu teame, loodi esimesel päeval valgus. «Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.» (2Kr 5:17) Või tuletagem meelde Jh 1:9: «Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.»

See päev saab ka uue, kristliku nime – «Issanda päev» (kr Kyriake hemera). See on päev, millel on eriline suhe Issanda Kristusega. Ladina dies dominica, itaalia Domenica, prantsuse Dimanche ja hispaania Domingo.

On veel üks varakristlik nimetus – «kaheksas päev». Pärast kuut tööpäeva ja neile järgnenud hingamispäeva ehk sabatit tuli «kaheksas päev». See tähistas uue ja suurema loomise algust, mis lõpeb igaveses sabatirahus.

Kaasa kõlas ka asjaolu, et kaheksandal päeval lõigati poisslapsi ümber. Nõnda kujunes see päev uue lepingu tunnistamise päevaks, päevaks, mil usklikele ilmus ülestõusmise valgus ja püha õhtusöömaaja laua juures kinnitati ikka ja jälle, et nüüd elatakse uue seaduse järgi. Niisiis «kaheksas päev» on uue alguse ja loomise päev.

3. sajandil leiame Tertullianusel (155–220) nimetuse «Issanda ülestõusmine» (De oratione, 23), kreeka keeles anastasimos hemera. Pühapäev on ülestõusmise päev (vene keeles voskressenje).

Tänastes vaidlustes pühade päevade ja nende tähenduse üle kasutatakse argumenti, nagu oleks nädala esimese päeva pidamine seotud kuidagi päikese kultusega. Saksa Sonntag ja inglise Sunday vihjaksidki nagu otsesele seosele päikesega.

Selline tõlgendus ulatub kreeka-rooma planetaarse nädala skeemi, mis kujunes Vahemere ruumis välja 1.–3. sajandil. Aluseks on siin seitsme planeedi süsteem. Tookord loeti planeetide hulka ka Päike ja Kuu. Planeetidele omistati jumalik vägi ja neid teeniti ka jumalatena. Igal planeedil oli oma nimi: Saturn (Kronos), Sol – Päike (Helios), Luna – Kuu (Selena), Marss (Ares), Merkuur (Hermes), Jupiter (Zeus), Veenus (Afrodite).

Erilist rolli kogu selles loos mängis keiser Konstantinuse dekreet 3. märtsist 321. a. Sellel aastal tähistasime me 1700 aasta möödumist sellest dekreedist, mis kuulutas «päikese päeva» ehk pühapäeva töövabaks päevaks.

Keiser Konstantinus oma dekreedis lähtus ilmselt oma ilmutusest enne kuulsat Mulviuse silla lahingut 312. a. Ta olevat saanud nägemuse, kus taevas moodustus päikesevalgusest X (khi) ja P (rho) sümbol, mida hiljem nimetati Kristuse monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Seejuures olevat ta kuulnud sõnu In hoc signo vinces («selle (märgi) all võida!»).

Pärast esialgseid kõhklusi võtsid kristlased päikesepäeva nimetuse üle. Miks? Sest nad nägid Kristuses «õiguse päikest». «Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all.» (Mk 3:20)

Kristus on maailma valgus. Jeesus ise oli öelnud: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8:12) «Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.» (Jh 9:5) «Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.» (Jh 12:46)

Hieronymus (347–420) ütleb: «Kui paganad nimetavad pühapäeva päikese päevaks, siis oleme ka meie selle poolt, sest täna on tõusnud õiguse päike ja maailma valgus. Tema tiibade all on õnnistus.» (Hom. indom. Paschae)

Kuid oli ka üks negatiivne asjaolu.

Selle keiserliku dekreedi rakendamisel võeti üha enam eeskujuks Vana Testamendi hingamispäeva pidamist. Esialgse ülestõusnud Issandaga kohtumise päeva rõõmu ja rahu asemel sunniti rahvaid range kasvatuse, trahvide ja karistuste läbi tööst loobuma. Päeva kristoloogiline sisu taandub ja asendub vanatestamentliku korraga.

Tänane ülesanne on pühapäev, ülestõusnud Issandaga kohtumise päev, koguduse jaoks taas avastada. Seda ei ole vaja ainult kogudusele, vaid ka ühiskonnale.

Kaasaja tõmbetuules ei tohiks me unustada seda, kes meile selle päeva on pühitsenud. See on ülestõusnud Jeesus Kristus, kes meid sellel päeval tervitab: «Olge rõõmsad!» (Mt 28:9)

See mõtisklus toetub paljuski Adolf Adami ja Rupert Bergeri pastoraalteoloogilise käsiraamatu artiklile «Sonntag», lk 479–484 (St. Benno-verlag GmbH Leipzig 1982).

Joosep Tammo (s 1950) on baptistipastor, oli aastatel 1993–1997 ja 2004–2008 EEKBK Liidu president, 1995–2013 Eesti Kirikute Nõukogu asepresident.

Mis te arvate, mida ütleks Issand selle kohta, et kirik on loobunud sakramentide jagamisest ning jätnud usklikud – nende seas paljud eakad ja surijad – üle kogu maailma neist ilma? Kiriku kahe tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul pole varem sellist asja juhtunud, isegi mitte kõige raskematel sõja-, katku- ja tagakiusamisaegadel.

Mis oleks juhtunud, kui kirik oleks oma sakramentaalset elu hoopiski intensiivistanud? Kuid selle asemel võttis kirik oma tegevuse aluseks üldise ilmaliku loogika, millele usk on võõras ja mille tulemuseks on muu hulgas sakramentide jagamise lakkamine ja palverännupaikade hülgamine (nt tühi Peetri väljak Vatikanis). Sellegipoolest kutsus paavst Franciscus eelmise aasta 25. märtsil meid üles paluma Jumalalt pandeemia lõppemist kogu maailmas. Millele peavad siis keskenduma meie usk ja mõistus – kas lootma meetmetele, mis pole andnud soovitud tulemust, kuid on põhjustanud tohutut kahju, või Jumala üleloomulikule abile?

Kas Iisraelist oli mõistlik vaadata kõrbes Moosese poolt üles tõstetud pronksist madu (4Ms 21: 4–9), et pääseda eluga surmavast ussihammustusest? Kas oli mõistlik arvata, et viie odraleiva ja kahe kalaga (Jh 6: 9) võib ära toita tohutu rahvahulga, et nad koduteel nälja tõttu kokku ei vajuks? Kas selleks, et terveks saada, oli mõistlik puudutada Jeesuse kuuepalistust (Mt 9:21)? Kas on mõistlik uskuda leiva ja veini igapäevast muutumist Kristuse ihuks, mis eeldab Jumala sekkumist siin ja praegu?

Markuse evangeeliumist (Mk 16:18) loeme, et isegi surmava mürgi joomine ei kahjusta jüngreid. See ei tähenda, et me peaksime seda tegema sihilikult, kui on ka muid lahendusi. See tähendab, et Jumalaga kokku puutudes muutub teatud hetkest alates ebamõistlikuks ilmalik kaalutlus, mitte usk.

Ma olen teadlik, mida ütleb oma teostes Aquino Püha Thomas. Meie räägime oma olukorras millestki muust. Paljude imeliste tervendamiste korral on Jeesus kiitnud eeltingimusena inimeste usku: «Sinu usk on sind aidanud!» Selle kohta võiks Piiblist tuua hulgaliselt näiteid. Kuid selle asemel on kogu maailm näinud, et suur osa kirikust mõtleb ja käitub üsna ilmalikult, nagu poleks neil usku Jumala toimimisse ja kohalolekusse, näiteks sakramentaalses kontekstis.

Isegi ilmalik maailm on võtnud pilgata kirikut, et see ei rääkinud kriisist jagusaamise aruteludes piisavalt Jumalast (see on aga kiriku «põhitegevus»). Sellel on tagajärjed.

Naatsaretis sai Jeesus teha vaid väheseid imesid, sest Ta ei leidnud sealt usku, mida Ta oma jumaliku töö jaoks inimestes otsis ja eeldas. Ma ei ütle, et me peaksime Jumalat ebamõistlikult kiusama ja nõudma loodusseaduste tühistamist. Kuid see, mille ilmalik või poliitiline «loogika» meie ette on pannud, on samuti suuresti ebamõistlik: näiteks teatud arvud, mida pole pandud õigesse konteksti ja mida on meelevaldselt manipuleeritud õigustamaks rangeid meetmeid, või jutt teatud meetmete tõhususest, mis pole lihtsalt realistlik. Kõiki COVIDiga seotud meetmeid saab õigustatult kahtluse alla seada nii nende efektiivsuse kui kahjulike mõjude osas, mis seavad ohtu inimelud (kes selle kinni maksab?).

Igal juhul jätkub meil kõneainet veel pikaks ajaks. Minu jaoks on oluline, et usaldus Jumala vastu ning Tema abile ja kaitsele lootmine pole meie olukorras sugugi ebamõistlik. Igaüks otsustab ise, kui kaugele ta sellega läheb ja kui ebamõistlik ta teistele näida soovib. Sellega seoses soovitan kõigile 91. psalmi, mis kõlab meie kontekstis üsna ebamõistlikult, kuid palvetava uskliku suus pole see sugugi ebamõistlik – tema jaoks on muud prioriteedid olulisemad.

Marian Eleganti on Churi abipiiskop (Šveits).

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri

Meie Kirik avaldab Soome evangeelse luterliku kiriku Oulu koguduste ühenduse juhtiva perenõustaja ja vaimuliku Ilkka Kurjenmäki artikli, mille täielik pealkiri on «Abielu muutumise lühiajalugu – kuidas sooneutraalne mõtteviis vallutas abielu ja lükkas kõrvale traditsiooni».

Kuidas hakkas kristliku seksuaalmoraali murdumine ilmnema meie abielukäsituses ning seda muutma?

Homoabielude seadustamine 2017. a ei olnud üksnes SETA ja liikumise Ühendus [Seksuaalinen Tasavertaisuus ry, Soome suurim homoõiguste organisatsioon; Yhteys-liike, kirikutes homoõiguste teostumist taotlev oikumeeniline liikumine – tlk] abielu muutmisele suunatud eduka kampaania tulemus. Homoabielud said võimalikuks ühiskonnas toimunud radikaalsete moraalsete (sotsiaalsete ja majanduslike) muutuste tõttu. Abieluseaduse muutmine sooneutraalseks ei tähendanud abielu mõiste mõningast laiendamist, vaid selle asendamist millegagi, millel on uus avalik sisu ning senisest erinev seksuaalmoraal. Kuidas selleni jõuti?

Sooneutraalne seks

Alates 1960-ndatest, kui rasestumisvastased vahendid ja paremad abordivõimalused kiirendasid seksi eraldumist laste saamisest, sai «turvalise» seksi normiks rasestumist välistav, lastetu ja ideaalina suguhaigusteta seks. Traditsioonilisest, abielusse kuuluvast ja laste saamisele avatud seksist sai erand.

Kaasnenud muutus oli suure mõjuga. Kuna seksilt eeldati lastetust, said selle ainsateks tähendust omavateks kriteeriumiteks vabatahtlikkus ja nauding. Nendest kujunes liberaalse seksuaalmoraali vundament. Seks on pelgalt seks, iha ja läheduse väljendus ning «sooloseks». Sellisena paistab see üsna sooneutraalsena. Jagunemine hetero- ja homoseksuaalseks hakkab tunduma kunstlikuna.

Muutuma hakkas seksi ja abielu vaheline suhe. Kui vastutustundlikkus ei tähendanud enam, et seks kuulub üksnes abiellu, hakkas kasvama abieluvälise seksi tähendus, peaasi, et välditi rasestumist.

Abielu ise hakkas üha enam tunduma vaid teatud eluviisivalikuna paarisuhtes ning selle tähendusest abielunormide, piirangute ja ootuste kindlustajana s.t institutsioonina loobutakse. Muutustele avatud eluviisina ei rõhuta abielu enam seksuaalset pühendumist abikaasale ja truudust, vaid eelkõige annab igale paarile võimaluse luua suhe omanäolisena, n-ö rätsepatööna, ning millega kaasneb ühiskonna tunnustus.

Uus seksuaalmoraal tõi endaga kaasa laste staatuse muutumise abielus. Lapsi hakati pidama üheks võimaluseks lisada paarisuhtesse «teine lugu», mis ei kuulu nende abielusse loomupärase ja algse osana. Lapsed on alati teadlik «valik» ja – vähemalt ideaalina – alati oodatud.

Reproduktiivtehnoloogia kasutamist, sugurakudoonorlust, asendusemadust ei peeta enam suureks erandiks, vaid normaalsuseks. See omakorda raskendab mehe ja naise liidu olemuslikku eristamist homoliidust.

Nõnda tekkinud uus abielukäsitus keskendub üha enam täiskasvanute paarisuhtele. Abielust saab kahe inimese kokkulepe jagada teineteisega armastavat seksuaalsuhet, kuna aga rasestumise vältimine on norm, siis lastel pole abielu jaoks enam tähendust. Abielu seksuaalmoraali, mängureeglid ja eesmärgi määravad partnerid just nii nagu ise tahavad.

Pole ilmselt üllatav, et taolise arenguga kaasnes abielulahutuste arvu kasv. Loobumine nõudest abielulahutust põhjendada (Soomes 1986. a) lisas sellele vaid hoogu juurde. Enne taolist abielukultuuri tormilist muutust ei olnud homoliidud kultuuriliselt võimalikud. Alles sellega hakkasid abiellu imbuma sooneutraalsed väärtused. Uuest abielukultuurist said Prokrustese säng (või Trooja hobune), milles traditsioonilist abielu hakati suruma sooneutraalsesse vormi.

Need seksuaalsuse, reproduktiivsuse ja laste staatuse muutused peegelduvad ka meie abielukäsituses. Paarisuhteks mandunud abielu peamine ülesanne on rahuldada seksuaalseid ja isikliku läheduse vajadusi ning see ei ole enam tingimata seotud mehe ja naise soo ega lastega. Mida kaugemal ollakse bioloogilise elu reaalsusest, seda enam on abielu muutunud isiklikest valikutest lähtuvaks sooneutraalseks konstruktsiooniks, mida kohandada vastavalt valitsevale moraalile, kultuurile ja poliitikale. Jagunemine meesteks ja naisteks on sooneutraalse ideoloogia seisukohalt diskrimineeriv ja piirav.

Abielu liberaalse riigi võrdõiguslikkuse poliitika tööriistana

Liberaalne riik ja postmodernne ühiskond ei vaja enam toimimiseks lapse- ja emakeskset abielu (matrimony). Selle inimkäsituse keskmes on üksikisik. Erinevate seksuaalkäitumisele pühendatud liikumiste, feminismi, koolide jne eesmärke kujundab sooneutraalne isiksusekäsitus, mille puhul soolised erinevused ei oma enam tähtsust. Perekond, milles sood on selgelt eristatavad ning milles isa ja ema sugu omab tähendust, saab häirivaks erandiks ideoloogiast, kus oluliseks on vaid «kaks armastavat vanemat».

Homoliitude pooldajatele on abielust saanud pigem seksuaalõigus kui kutsumus. Abieluga tulevastele abikaasadele seatavad kultuurilised normid kas pannakse kahtluse alla või nendest vaikitakse.

Kui abielu traditsioonilised normid nagu seksuaalne truudus ja eluaegsus saavad valiku küsimusteks, siis on ka polüamoorsed ja avatud abielud pelgalt isiklikud valikud, mille puhul pole põhjust moraali lugeda või neile vastu olla. Homoliite tuleb näha lihtsalt täiendusena praegustele abieludele, olgugi et need asendavad senise abielu uut tüüpi liiduga, muutes abielu sooneutraalseks institutsiooniks, millel aga on tohutu mõju kõigile osalistele järeltulevates põlvkondades.

Arutelu homoliitude üle on radikaalselt ebaõnnestunud just abielu institutsionaalsuse väärmõistmise tõttu. Homoliit ei suuda näha abielu pisutki enamana kui isiku õigused või paarisuhe, mh lähtuvalt abikaasade vastastikustest kohustustest, ning keskendubki üksnes isiku õigustele ja valikutele. Homoliit ei annagi abielule muud definitsiooni, kui öeldes, et kui kaks täiskasvanud inimest tahavad oma suhet nõnda nimetada, siis peavad nad seda saama.

Stanley Hauerwas ütleb: «Kui abielust saab pelgalt viis korraldada omavahelist paarisuhet seniks, kui miski untsu läheb, pole mingit põhjust olla vastu ka homoseksuaalsetele abieludele. Kui abielu on aga kutsumus, milles tõotatakse eluaegset truudust, milles lapsed on oodatud, siis on meil probleem. Tegelikult me ei saa sellest enam rääkidagi, sest kristlased ei ela enam kristlikus abielus. Abielulahutamise kultuur on teinud selle väga keeruliseks.»

Liberaalne riik tahab üha enam määratleda abielu pigem võrdõiguslikkuse poliitikana ning mitte paljunõudva kutsumusena. Homoliitude suundumus kattub üsna paljus liberaalse riigi eesmärkide ja väärtustega. Sooneutraalse ideoloogia kontekstis on see võimas bränd võrreldes mehe ja naise vahelise abieluga. Siin ei piira vabadust häiriv sooline erinevus. See on vormilt võrdõiguslik. Kui välditakse suguhaigusi, on homoseks alati turvaline. Kui soetatakse lapsi, on nad alati soovitud.

Pole üllatav, et sooneutraalse abielu rongiga sõidavad kaasa paljud suurfirmad ja meedia. Nii saavad nad olla progressiivselt «võitjate» poolel, kusjuures loomuliku perekonna paindumatus on nende ärile vaid takistuseks. Neile on rentaabel abielu ümberkujundamine lähtuvalt sooneutraalsetest väärtustest, sest hedonistlik abielumudel, mida esindab ka homoliit, sobib isiklike tarbimisotsuste, karjääri ja liberaalse seksuaalmoraaliga hoopis paremini.

Seksuaalrevolutsiooni ideaali täitumine

Sooneutraalne abielu on 1960-ndatel alanud soo- ja seksuaalrevolutsiooni institutsionaliseering ning homoliit on selle ideaalkuju. See loomupärastest piirangutest vabastatud ja isikuvabaduste teenistusse rakendatud abielu on riigi edendatava sooneutraalse abieluideoloogia kehastust. See on «puhas suhe», milles kirgastub «puhas armastus». See on abielu, milles paarid püsivad koos eelkõige armastuse ja seksuaalse õnne ning mitte kohustuste või laste pärast. Kui üksteise vajadusi ei suudeta rahuldada, siis see tõenäoliselt lõpeb. See on osa eneseteostamise protsessist või identiteedi leidmise teekonnast. See on abielu, milles sooline ja seksuaalne erinevus on sooneutraalse ideoloogia kaudu tehtud võimalikult ebaoluliseks. See on abielu, milles on kaotsi läinud lapsekesksus. (Anthony Giddens)

Sellepärast ongi arusaamatu, kuidas saavad Soome luterliku kiriku piiskopid oma vastuses 6.8.2020 rõhutatult märkida, et sooneutraalses abielukäsituses:

«Mitmed kiriku arusaamad abielu eesmärgist ja sellega seotud ideaalidest (truudus, eluaegsus jne) jääksid muutumatuks, ning see annaks ruumi nii neile, kes peavad abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks, kui ka neile, kelle arvates tuleks ka samasoolistele paaridele anda võimalus kiriklikuks laulatuseks ja õnnistuseks.»

Sellest võib jääda mulje, et kõnealuste abielukäsituste ainsaks vaidlusküsimuseks on sooline jagunemine meheks ja naiseks. Või et pühendumus ja truudus tähendaksid traditsioonilises abielus sedasama, mis sooneutraalses või homoseksuaalses abielus. Aga see pole kaugeltki nii, sest need rajanevad erinevatele kultuuridele ja mängureeglitele. See vastuolu on juba esmapilgul nähtav, rääkimata perekonnasotsioloogilistest uurimustest. Kas tõesti on piiskopid ilma igasuguse kriitikata võtnud omaks seksuaalvähemuste ühenduste viljeldava «erinevust pole»-narratiivi?

Järgnevalt tahan pöörata tähelepanu mõnele sooneutraalse ja homoseksuaalse abielu erijoonele, milles see erineb traditsioonilisest abielust.

Sooneutraalse – ja homoseksuaalse – abielu teke on paremini mõistetav, kui eristada nende taustal kahte erinevat arengujoont. Esimene on jõuline sotsiaalse konstruktivismi rõhutamine, mis lahutab abielu kõigist loomuliku elukorralduse pooltest, mis mingil moel piiravad inimese enda otsustamisvabadust. See võimaldab meil ühiskonna ja kiriku institutsioone ning iseennast radikaalselt ümberdefineerida, nii nagu me seda parasjagu soovime. Teine arenguprotsess on sooneutraalse ja homoseksuaalse abielukäsituse loomine, mis rõhutab üksikisiku seksuaalseid õigusi.

Sotsiaalkonstruktivistlik pööre ja lahkulöömine loomiskorrast

Kirikus põhineb abielu lisaks Piiblile ka loomuõiguslikule mõtteviisile, mille kohaselt abielu pole mitte poliitiline või juriidiline leiutis, vaid bioloogilise tegelikkuse ühiskondlik sedastus. On oluline, et abielu ei ole iialgi defineeritud eksisteerima juriidika kaudu. Pigem juriidilise institutsiooni sobiva vormiga konstateeriti loomupärast reaalsust ning püüti seda kaitsta ja täiendada. Ehkki abielu avaldub erinevates kultuurilistes vormides, on see alati suunatud perekonna ühistele realiteetidele, mille hulka kuulub sooline erinevus, heteroseksuaalne seksuaalakt, lisandumine, bioloogiline vanemlus ja põlvkondade järjepidevus. Abielu vastab nendele realiteetidele.

Samasooline abielu lahutab abielu nendest realiteetidest ja normidest, muutes selle määratlemise keeruliseks. Homoliitude jaoks on need inimese põhilistest eeldustest lähtuvad kriteeriumid diskrimineerivad, olles kaotanud oma tähenduse abielu tunnustena. Nende loomupäraste realiteetide eitamine paneb abielu üha enam sõltuma juriidikast ning riigi kasvavast regulatsioonist, muutes arusaama abielust äärmuslikult kunstlikuks.

Kas samasooline abielu on sooneutraalsele ideoloogiale põhineva abielukäsituse, seksuaalmoraali ja inimkäsituse uus paradigma?

Samasoolisest abielukultuurist võib leida järgmisi põhimõtteid, mis eraldavad selle traditsioonilisest abielust.

1. Meeste ja naiste soolist jagunemist enam ei vajata, selle asendab sooneutraalsus või sugude mitmekesisus.

Traditsiooniline abielu põhineb sugude erinevusele. Sooneutraalne abielu vastandub teravalt mehe ja naise traditsioonilistele soorollidele, kus meeste ja naiste identiteedid on omavahel seotud, aga mitte kattuvad. Need asendatakse sooneutraalsete mudelitega, mis on sageli eksperimentaalsed ning suunatud pigem juhuslikele seksuaalsuhetele.

Homoliit on suur samm sool põhinevate rollide kõrvaldamise ning ühiskonna poole, mida juhivad jõulised sooneutraalsed ideaalid. Kelle huvides on teadlikult tühistada sugu kui meie identiteedi nurgakivi ning minimeerida selle psühholoogiline ja ühiskondlik tähendus?

2. Isad ja emad on asendatavad sooneutraalsete vanematega. Ka maskuliinsuse ja feminiinsuse olulisus ja tähendus tuleb minimeerida, sest nende rõhutamine osutab sugude erinevusele.

Samasoolise abielukäsituse jaoks ei ole vahet perekondadel, kus on kaks isa või kaks ema ning isa ja emaga perekonnal («erinevust pole»-narratiiv). Homoliiduga lammutatakse sool põhinevad isadus ja emadus, käsitledes neid ebaoluliste ja soo seisukohalt samatähenduslike rollidena.

Kui soorollidel ei ole enam sool põhinevat tähendust, variseb nende sotsiaalne tähendus kokku. Sugu ei paku enam vanemluse teostamiseks usutavaid rolle. Homoliidu ideaaliks ongi püüelda soorollide määratlematuse poole.

Kui ühiskond ei toeta mehelikkuse ja naiselikkusega seotud norme, siis tuleb inimestel otsida neid iseendast. Hakkame lähitulevikus nägema üha enam maskuliinsuse ja feminiinsuse ebaterveid rollimudeleid ning soodüsfooriaid.

3. Hetero- ja homoseksuaalsuse vahel ei tohi olla olulist erinevust. Ning isegi kui on, ei tohi see mõjutada nende moraalset tunnustatust ja võimalust abielluda.

Tänaseni on järglasi andnud üksnes heteroseksuaalne suguelu, homoseksuaalsus vajab selleks abi reproduktiivtehnoloogialt. Selles saab nähtavaks homo- ja heteroseksuaalse orientatsiooni ühiskondliku tähenduse fundamentaalne erinevus. Homo- ja heteroabielude sotsiaalne kaal on absoluutselt erinevas suurusjärgus.

Traditsiooniline abielu on andnud raamistiku sugude erineva seksuaalsuse tundmaõppimiseks ning ühendada mehe ja naise erinevad seksuaalsed kogemused.

Homoseksuaalsete suhete omapäraks on meeste ja naiste seksuaalse erinevuse minimeerimine. Selle peamine taotlus on tunnistada homo- ja heteroseksuaalsus moraalselt samaväärseks. Lisaks seksuaalvähemuste ühendustele on võrdsustamise oluline edendaja ka pornotööstus. Sarnastamisega loovad homo- ja lesbisuhted rollimudeli ka heteroseksuaalse abielu jaoks.

4. Saad ise valida, milline on sinu abielu seksuaalmoraal ning kuidas seda praktiseerida, sest ükski viis pole teistest õigem.

Abielu on tähendanud vastutuse võtmist seksuaalsuhte tagajärgede eest. Kui seksitakse peamiselt isiklike meeldimuste pärast, peetakse seksuaalsuse piiramist diskrimineerivaks. LGBT-ühenduste Seta ja Trasek ning teraapiaid pakkuva Sexpo seksuaalmoraal on juba pikka aega käsitanud seksi erinevalt neist normidest ja vastutusest, millest lähtutakse kirikus.

Seksuaalvähemused ja sooneutraalne kultuur praktiliselt ei toeta arusaama, et ühiskonnal on õigus eeldada abielus olijatelt pühendumust ja truudust. Vastuseis piirangutele on mõistetav: miks peaks õigutama ühiskonna sekkumist eraellu? Kas sellega soovitakse saada osa abielu avalikust austusväärsusest ja positsioonist, aga avalikud normid lükatakse kõrvale?

5. Reproduktiivtehnoloogia kuulub olemuslikult abiellu, sest ilma selleta on homoliit lastetu.

Seksuaalvähemuste ühendused tõstavad esile ja toetavad avalikult reproduktiiv- ja adopteerimisõiguste laiendamist, sest abielu on selgelt rajatud individuaalsetele seksuaalõigustele. Kui lapsed pole enam abielu loomulik osa, tuleb vanemate ja laste suhe rajada õigustele. Loomulikult normaliseerib see homoseksuaalset eluviisi, aga on väär tallata selles mängus jalge alla laste õigused ning teha neist pelgalt mängunupud. Laps ei ole õigus, mida vanemad võivad endast lähtuvalt või võrdsete õiguste nimel nõuda.

Kui mehe ja naise abielus saadakse lapsi enamasti sõltumata majanduslikest huvidest, siis homo- või lesbiliidus on vähemalt osa reproduktiivtoimingutest majanduslikud tehingud. Paar ostab geneetilist materjali või lausa üürib lapse sünnitamiseks emaka. Ihust saab kauplemiskoht. Sofi Oksaneni raamat Koertepark kujutab Ukraina alatut sugurakkude äri, kus lastest on saanud tarbekaup. Üheks tagajärjeks on ka kannatused, millega lapsed maksavad oma vanemate abielulahutuse psühhojuriidilises sasipuntras.

6. Vaba ja ohjeldamatu abielulahutamiskultuur

Anthony Giddensi arvates rajanevad postmodernsed suhted intiimsusele, lähedusele ja emotsioonidele. Traditsiooniline abielu aga rõhutas kohustusi ja pühendumist. Sooneutraalne abielu on pühendunud üksnes armastamisele. Kui suhe enam ei toimi või armastus lõpeb, siis järgneb lahutus.

Abielulahutuste hulk avaldub nii abielus elamise viisis, kui selles, kuidas me abielusse suhtume. Ühiskonnas, kus tõotusi enam ei peeta, ei saa abielu tähendus jääda endiseks.

Giddens kirjeldas tänapäevast sooneutraalset seksuaalmoraali mõistega confluent love: «Erinevalt romantilisest armastusest ei ole confluent love tingimata monogaamne, seksuaalse truuduse tähenduses. See, mis puhast suhet koos hoiab, on mõlema osapoole  heakskiit, «niikaua, kui otsustatakse teisiti», see et kumbki saab suhtes piisavalt hüvesid, mille pärast tasub sellega jätkata. Seksuaalsel truudusel on suhtes tähendust niipalju, kui osapooled seda asjakohaseks peavad.» (Giddens, 1992)

Kas abielu on enam institutsioon?

Need põhimõtted muudavad abielu radikaalselt. Traditsiooniline abielu oli suunatud kõrgematele ühiskondlikele eesmärkidele, seades piiranguid igasugusele seksuaalkäitumisele. See oli institutsioon. Sooneutraalne ja homoabielu enam norme anda ei suuda ega püüagi oma liikmete seksuaalkäitumist reguleerida. Selles ei nähta enam institutsiooni. See teenib üksnes paari privaatseid eluviise, isiklikke huve ja kavatsusi, mille normid valivad nad vastavalt olukorrale ise.

Kas armastus võib olla patt – kirik liberaalse seksuaalkultuuri haardes

Viimase 50 aasta jooksul on toimunud tohutu muutus meie mõtlemises seksist, oma seksuaalsuhetest ning iseendist kui meestest ja naistest. Kogu seksuaalkultuuri maastik on muutunud. See, millest alles äsja oli võimatu isegi mõelda, on praegu ainuke viis mõelda. Teisiti mõeldes oled diskrimineeriv, oled ebainimlik, näed maailma veidralt. Miski on oma kohalt nihkunud. Mis?

Abielude sõlmimise arv on madal ning abielulahutuste arv kõrge. Internet on muutnud kurameerimist ning paarisuhete keskkonda ja käitumisviise. See tegi pornograafiast peavoolu. See lõi kogukondi, kus inimesed katsetavad uusi identiteete. Võimaldades võrgus ühineda mõttekaaslastega on internetil homo- ja transseksuaalsusele suur tähendus.

Kunstlikust viljastamisest ja rasestumise vältimisest on saanud peavool. Soomuutmisoperatsioonidest on saanud normaalsus. Oliver O’Donovan on märkinud, et kui räägime soomuutmisoperatsioonist kui normaalsusest, muudab see radikaalselt meie suhtumist soosse. Võime arvata, et see on inimese enda valitud; et seda saab pärast sündi muuta; et see, kes ma olen, on bioloogilise reaalsuse asemel pigem sisendatud identiteet.

Nende muutuste kaudu kujundab ühiskond oma seksuaalkäitumist ja -eetikat ümber tuginedes väärtustele, mis erinevad varasematest radikaalselt. Traditsioonilisse kristlikku moraali suhtutakse tänapäeval mõnel puhul juba vaenulikult, seda peetakse diskrimineerivaks või ei saa inimesed enam üldse aru, millest on jutt. Midagi on meie silma all kiiresti muutunud.

Loobumine moraalist või uus moraalisüsteem?

Kristlased on neid muutusi nimetanud moraali allakäiguks. Küsime, kuhu kõik moraaliväärtused on kadunud? Mis on ühiskonnaga juhtunud? Osa muutustest on selgitatav moraalist loobumisega, aga see ei selgita piisavalt kristlusele alternatiivse seksuaalmoraali iseloomu.

Postmodernses seksuaalmoraalis mitte ei loobuta moraalist, vaid antakse selle uus sisu, mille vundament rajaneb liberaalsele traditsioonile. See ei ole moraalitus, vaid alternatiivse moraali esitlemine. Alternatiivset moraali toetavad inimesed on veendunud, et nad toimivad õigesti.

Uus moraalisüsteem ei ole väga ühtne, aga seda hoiavad koos teatud põhimõtted. Selle asemel, et kõneleda moraali puudumise poolt, on see kogu jõuga suunatud traditsioonilise kristliku seksuaalmoraali vastu. Kristlik moraal ei ole selle jaoks mitte väär, vaid moraalitu. Elame ajal, kui kristlikku moraali asendatakse kiirkorras uue liberaalse seksuaalmoraaliga.

Kaasaja seksuaalkultuuri mängureeglid

«Bring it out in the open and you feel better!» – Hugh Hefner

Sexpo [s.o Soome seksuaalse heaolu edendamise sihtasutus, mis pakub nõustamist, teraapiat ja koolitamist – toim.] tegevjuht Tommi Paalanen püüab oma väitekirjas praegusaja seksuaalkultuuri ja liberaalset seksuaaleetikat näidata positiivsena. Mina suhtun sellesse kriitilisemalt. Uue seksuaalkultuuri juurde kuuluvad eelkõige järgmised põhimõtted.

1. Seks on moraalselt neutraalne ning sellel ei ole mingit loomupärast suundumust või tähendust.

Pole olemas Jumala loomiskorda ega loomulikku moraaliseadust, mis annaks asjadele tähenduse, mida tuleks austada ja kaitsta ning mida oleks võimalik rikkuda. Igaüks saab seksile anda tähenduse lähtuvalt iseendast. Võimalik on ka täiesti tähenduseta seks.

Paalaneni järgi ei pea tänapäeval seksi vaatlema lähtuvalt üldkehtivast moraaliseadusest või kristlikust eetikast. Seksuaalsuhe ei tähenda enam pühendumist või abiellumist. Selle asemel rajatakse seksuaalelu ning kantakse selle eest hoolt lähtuvalt isiklikest kogemustest.

Ajaleht Helsingin Sanomat kirjutas Tiinast, kes alustas seksuaalsuhet, mis süvenes, kuid siis hakkas asi muutuma omapäraseks. Tiina jõuab «kõikuva suhteni», milles on lähedust, aga mitte teineteisele pühendumist (HS, 1.3.2019). Seejuures lähtub ta liberaalsest seksuaaleetikast, vastupidiselt kristlikule seksuaaleetikale.

2. Seksuaalsus toetub isiklikule kogemusele ning on meie identiteedi tuum.

Uus seksuaalkultuur rõhutab, kui oluline on kanda hoolt oma seksuaalse identiteedi eest. Meil on oma seksuaal- ja sooidentiteedi teostamise ja väljendamise kohustus, ükskõik kui kaugele sellega ka ei mindaks, kasvõi soovahetusoperatsioonini. Samuti on meil kohustus tugevdada ja toetada teisi nende seksuaalse identiteedi väljendamisel.

Teiste inimeste seksuaalse praktika kritiseerimine ja hukkamõistmine on tõsine üleastumine, sest sellega takistad sa nende eneseteostust, mis on meie moraalisüsteemi tuumaks.

Abielueelsetest suhetest hoidumine, abieluväliste suhete vältimine ning vastastikune truudus  traditsioonilises kristlikus moraalis ja abielus vastanduvad modernsele seksuaalmoraalile, mille uuteks normideks on seksuaalsed kogemused, isiklik eneseteostus ja radikaalsed valikud.

3. Seksuaalkultuuri keskmes on oma seksuaalsete õigustega autonoomne persoon, kelle seksuaalse vabaduse piiramine on väär.

Mark Regnerus defineerib liberaalse seksuaalmoraali (confluent love) järgmiselt:

«Selle vundamendiks on juhuslikkus, struktureerivaks põhimõtteks võrdõiguslikkus, mõõdikuks maitse ja tunne, eesmärgiks otsimine, kui ka paarsus (üldse) on suhte põhistruktuur, ei domineeri see kunagi isikute võimu ja tahte üle.»

Postmodernses seksuaalsuses jääme ka paarisuhtes eraldiseisvateks isikuteks, otsides väljendust oma seksuaalsusele ning teostust identiteedile. Partnerit kasutame otsekui abivahendina. Me ei lähtu eeldusest, et seksuaalsuhe loob ühise tegelikkuse, ühendab ja liidab abielus ühte.

Lepingulaadne arusaam seksuaalsuhtest muudab selle episoodiliseks ja laialivalguvaks, pakkudes vahetut rahuldust ja vajaduste täitmist. Aja jooksul arenev ja kasvav abielusuhe selleks hästi ei sobi.

Traditsioonilisse abiellu kuuluv mitmekülgne sõltuvus ja iseseisvuse puudumine tundub tänapäeval ebameeldiva ja ähvardavana, pannes seksuaalkäitumisele piire hoolimata oma ihadest. Traditsiooniline abielu on palju enam ette nähtud laste kasvatamise ja kaitsmise, mitte inimese või paari enda jaoks. Sellega oleme rajanud midagi hoopis suuremat, kui me indiviididena oleme.

4. Seksi uus märksõna on vabatahtlik nõustumus, millest on saanud seksi moraalsuse eeldus.

Kui seksuaalsuhe põhineb ühises arusaamises kokkulepitud ja vabatahtlikule nõustumisele, siis vaevalt saab olla selle vastu.

Kui traditsiooniline kristlik seksuaalmoraal kaitseb eelkõige kõige nõrgemate ehk laste õigusi, tõrjudes abielueelseid ja homoseksuaalseid suhteid, siis on see vastand taolisele nõustumuse printsiibile. Kristlikule seksuaalmoraalile pelgalt nõustumusest ei piisa.

Lepingueetika küll ei välistä moraali, aga ahendab selle lepinguks. Lepingueetika head pooled ilmnevad näiteks #metoo-kampaanias oluliseks osutunud teise arvamuse austamises ja püüdluses välistada kuri.

5. Tuleb välistada erinevate seksuaalsuhete, eriti homo-, lesbi-, bi- ja transseksuaalsete suhete sotsiaalne stigmatiseerimine. Ebavõrdsusele osutavaid või hukkamõistvaid usulisi väiteid tõlgendatakse vihakõnena.

Sooneutraalne ideoloogia ja LGBT-liikumised on normidest vaba seksuaalkultuuri edendajad globaalselt. Soomes on seksuaalvähemuste ühendused Seta ja Trasek juba pikka aega seisnud heteroseksuaalsuse- ja soonormide tühistamise eest, s.t et enamus inimkonnast peab end heteroseksuaalseks ning meesteks ja naisteks. Seta seisukohalt on see diskrimineeriv ning teeb osa inimestest nähtamatuks (HS, 5.1.2019, Lotte Telakivi)

Paalaneni järgi hindab liberaalne seksuaaleetika abielulist seksi samaväärsena tasuliste seksiteenustega. «Tasulisel seksil on palju häid külgi, selge pilt! Saad, mida tellid. Arvatavasti ajab professionaal asja paremini, kannab hoolt turvalisuse eest, ei põhjusta tagantjärgi probleeme ega levita linna peal kuulujutte. Erinevalt «päris inimsuhetest» ei pea kumbki pool kartma teise poole armumist või kiindumist. Ma ei saa aru, miks tasulise seksi pärast moraali loetakse.» (HS, 18.3.2019, Kirsi Hytönen)

Traditsiooniline kristlik abielumoraal ei pea kõiki seksuaalsuhteid samaväärseks. Kirik on alati avalikult toetanud mehe ja naise abiellu kuuluvat seksuaalelu ning tõrjunud muid seksuaalsuhteid. See riivab oluliselt vaba seksi põhimõtteid ning tänapäeval peetakse seda diskrimineerimiseks või vihakõneks.

6. Liberaalne seksuaaleetika ei aktsepteeri mingeid hea seksuaalelu määratlemise reegleid ega alistu välistele normidele.

Uus seksuaalmoraal rõhutab, et seksuaalelule hinnangu andmine peab olema üksnes inimese enda otsustada. Mitte mingid välised traditsioonid, ideaalid või väärtused ei saa sundida toimima oma tahte vastaselt.

Erinevaid paarisuhteid ja peremudeleid ei tohi väärtustada erinevalt. Igaüks saab määratleda abielu nii nagu ise tahab. Meil kõigil on õigus eeldada, et meie valikuid tunnustatakse.

Kui kõik välised juhised ja normid hüljatakse, siis kristlase elunormiks olev pühendumine kiriku õpetusele, moraalile ja kirikukorrale muutub liberaalse moraali jaoks probleemiks. See saab nähtavaks avalikes lahtiütlemistes kiriku ja piiskoppide eestkostest. Uue seksuaalmoraali lipukandjateks on oma tegudele õigustust otsivad nn vikerkaarevaimulikud.

7. Uue seksuaalmoraali ja sooidentiteedikultuuri peamiseks kasvulavaks on internet ja sotsiaalmeedia.

Miks on seksi- ja sooküsimused püsivalt ühiskondliku arutelu fookuses? Sellepärast, et need moodustavad kaasaja trendikaima kultuuri enesearendamisele ja performatiivsele iseolemise, mis on liberaalse ühiskonna keskmes.

Loomuliku elu realiteetidest lahus olev internet võimaldab meil iseennast ja oma seksuaalsust kujundada selliseks nagu tahame. Soo- ja seksuaalidentiteet pole võrgus mitte püsiv, vaid miski, mida oma sihtrühmale jätkuvalt ehitatakse ja luuakse. Bioloogiline sugu ja seksuaalidentiteet on otsekui tehaseseadistus, mida saab muuta.

«Soolisus on isiklik kogemus [...] Sellepärast on selle määratlemine ühtlasi võimukasutamine, normeerimine ja juhtimine». (HS 14.32017, Viima Lampinen, Seta juhatuse esimees aastatel 2017–2018)

Mida rohkem veedame aega netis ja sotsiaalmeedias, seda tehislikumat identiteeti me loome.

Kas armastus saab olla patt?

On oluline mõista, et taolised põhimõtted on kirjutatud rahvusvahelistesse lepingutesse ja riigi seadustesse. Riik edendab neid aktiivselt. Abielu sooneutraalseks muutmine Soomes 2017. a ning koolide seksuaalhariduse õppematerjalide ja -sisu korrigeerimine näitavad, kuhu oleme minemas. Isegi kui tuliseimad propagandistid on väikesed seksuaalvähemuste ühendused Seta, Trasek ja Sexpo, on ka suured ühendused, nagu nt Perede liit [Väestöliitto] pidanud need omaks võtma.

Seksuaalmaru keskel vastutustundlikule seksuaaleetikale ustavaks jäämine on keerukas ülesanne ka kirikule. Kirikud ja kogudused on keset lõputuid moraalivaidlusi soo, vaba seksi, pornograafia, homo- ja transseksuaalsuse ning samasooliste abielude üle.

Piiramatut seksuaalkäitumist kuulutav liberaalne seksuaalkultuur on piire tõmbavale kristlikule seksuaalkultuurile suuresti vastanduv antikultuur. Professor Wolfgang Pannenbergi sõnul abielukultuur hävib, kui loobutakse seksuaalkäitumise kontrollist ja reguleerimisest ning tehakse üksikisiku seksuaalvabadusest «inimelu ja kutsumuse olulisim kese».

Kiriku liberaalid ning samasooliste abielude edendajad loevad Piiblit uut moodi, tõlgendades seda nii, et Piibel ei andvat tegelikult norme homoseksuaalse käitumise kohta ega tõrju seda. Ning isegi kui tõrjub, siis tulenevat see iganenud ja tänapäeva sobimatust kultuurist. Peaksime olema kitsarinnalisest Paulusest moraalselt sallivamad.

Neil jääb märkamata, et isegi kiriku õpetus ja usutunnistuslikud ürikud ei räägi otseselt seksuaalmoraalist, ei ole need sellest ka lahus. See kurikuulus Paulus põhjendab seksuaalmoraali puudutavaid juhiseid just õpetusliku tõega, inimese loomisega meheks ja naiseks (Rm 1) ning koguduse pühadusega (1Kr 6). Tegemist oli siiski Jumala läkitatud apostliga.

Ei ole võimalik muuta piibellikku seksuaalmoraali ilma muutmata või tühistamata Piibli õpetust Jumala, inimese ja loomise kohta,. Sellepärast on Jumala seatud moraalinormide avalik rikkumine ohtlik. Liberaalse seksuaaleetika agenda omaksvõtmine on kirikule surmasuudlus. On ohtlik arutleda aastaid küsimuste üle, mille Jumal on väga selgeks teinud. «Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis …» (Lk 16:31)

Oma elu lõpus tahtis Pannenberg kirikut liberaalse seksuaaleetika tunnustamise ning homoseksuaalsete suhete abieluga samastamise eest veelkord hoiatada. Mitte selleks, et seda diskrimineerida, vaid sellepärast, et need on sisult erinevad:

«Siin läheb kristliku kiriku piir, mis kiriku jaoks on seotud Piibli autoriteediga. Need, kes kutsuvad kirikut selles küsimuses oma õpetust muutma, peaksid teadvustama, et nad tekitavad skisma. Kui kirik laseb end tõugata sinnamaale, et ei pea homoseksuaalset praktikat enam vastanduvaks Piibli normile ning tunnistab paarisuhtelaadseid homoliite abieluna, ei seisa selline kirik enam piibellikul alusel, vaid on Piibli ühemõttelise tunnistuse vastu. Kiriku, kes selle sammu teeb, lakkab olemast üks, püha, katoolne ja apostlik kirik.»

See on jõuline seisukohavõtt kiriku abielukäsituse ja seksuaaleetika kohta. See on hoiatus mitte astuda teele, mis tähendab Piibli võtmetähtsusega õpetuste ja seksuaaleetiliste piiride väljaviskamist:

«Homoseksuaalse käitumise vastu rääkivad tekstid ei ole mingid marginaalsed arvamused, mida saab kogu kristlikku kuulutust kahjustamata eirata. Pealegi ei saa Piibli tunnistust homoseksuaalsuse kohta pisendada oma aja kultuuri nähtuseks, mis nüüdseks on vananenud. Piibli tunnistus on sihikindlalt, algusest lõpuni vastu kohanemisele kultuurilise keskkonnaga – usu pärast Iisraeli Jumalasse, kes on andnud identiteedi mehele ja naisele.» (W. Pannenberg, 1996)

 

Allikatena muuhulgas:

Tommi Paalanen, Vapaus ja seksuaalisuus. Tutkielma liberaalista etiikasta. 2015. Väitöskirja.

R. Scruton, Sexual Desire. 2006.

M. Regnerus, Cheap Sex: The Transformation of Men, Marriage, and Monogamy. 2017.

A. Roberts, Five Principles of the New Sexual Morality. The Gospel Coalition. 2014.

A. Roberts, How Did We Come Here.

A. Giddens, Modernity and Self-Identity: Self and Society in the Late Modern Age. Cambridge, Polity. 1991.

A. Giddens, The Transformation of Intimacy: Sexuality, Love & Eroticism in Modern Societies. 1992

W. Pannenberg, Should We Support Gay Marriage? NO! 1996.

Darel E. Paul, From Tolerance to Equality: How Elites Brought America to same sex-sex Marriage.

Duke Magazine, Faith Fires Back, A conversation with Stanley Hauerwas. 31.1.2002

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Tõlkija kommentaar

Autor Ilkka Kurjenmäki on Soome evangeelse luterliku kiriku Oulu koguduste ühenduse juhtiv perenõustaja ja vaimulik. Artikkel avaldati 2020. a sügisel Soome luterlikule kirikule kuuluva ajalehe Kotimaa blogina. Pärast artikli avaldamist ajakirjas Perusta (veebruaris 2021) tekitas see laialdast avalikku tähelepanu. Mitmed seksuaalvähemuste organisatsioonid ning luterlikus kirikus tegutsevad liberaalide ühendused nõudsid Kurjenmäki vabastamist ametikohalt. Ehkki Kurjenmäki väljendas oma artiklis kiriku ametlikke seisukohti abielust, pidas peapiiskop Tapio Luoma raadiojaama Radio Dei 10. märtsi 2021 saates seda sobimatuks, märkides, et artiklit tõlgendati solvava ning diskrimineerivana. Samuti ütles Luoma, et kiriku perenõustamise töös ei peaks arutlema kiriku abielukäsituse üle. Soome piiskopid olevat hoidunud artikli kommenteerimisest sellepärast, et kirik tahab abistada igasuguseid paare ja peresid. Ehkki Luoma nimetas enda arusaama abielust kui mehe ja naise liidust, ei pea ta seda «kogu tõeks», pidades õigeks, et kirik laulataks samasoolisi paare, kuid nõnda, et ei muuda oma arusaama abielust.