Kaugel ääremaal asuva kiriku ette keeras buss. Selle küljele oli kirjutatud suurelt: «Riigibuss».

Bussist hakkas välja tulema inimesi. Kirikuõpetaja läks neile rõõmsa näoga vastu. Juba ammu polnud siinkandis kaugeid külalisi nähtud.

«Tere-tere! Rõõmustav on näha nii palju inimesi! Mis teid siia toob? Kas tahate kirikuga tutvuda?» küsis kirikuõpetaja.

«Tere päevast! Tahame tõesti vaadata, kas siin kolkas ka seadustest kinni peetakse. Mina olen päästeametist ja tahaksin kontrollida, kuidas teil on täidetud ohutusnõuded,» ütles esimene asjamees.

«Politseikonstaabel Kirss,» tutvustas end helkurvesti kandev pikka kasvu mundrimees. «Tahame näha, kuidas te järgite valitsuse kehtestatud piiranguid. Koroonaviirus leiab üles ka kaugemadki kolkad. Kas teil toimuvad siin rahvarohked üritused? Kas kirikus tegeletakse toitlustamisega?»

«Mina olen maakonna muinsuskaitseinspektor. Peaksite olema teadlik, et see kirik, pastoraadi ansambel ja kogu territoorium on võetud muinsuskaitse alla, aga te ei ole kaitsekohustuse teatisele alla kirjutanud,» märkis keskealine proua etteheitvalt. Ta pilk oli suunatud viltu vajunud kirikutornile.

«Mina olen kohalikust omavalitsusest. Näen, et teil on siin ilma kooskõlastuseta rajatud ja seega ilma kasutusloata kirikuhoone,» kõneles kulunud kampsuni ja teksadega pensionieelikust mees.

«Mina olen tööinspektsioonist. Kas teadsite, et 1. septembriks tuli esitada töökeskkonna riskianalüüs? Te pole seda meie süsteemis digitaalselt üles laadinud.» Kirikuõpetaja unustas mehe näo juba järgmisel hetkel ja edasine jutt läks tal üldse kõrvust mööda.

«Mina olen keskkonnaametist. Meile laekunud info kohaselt on kogudusele kuuluvas metsas nähtud lendoravaid. Kardan, et see toob omanikule kaasa teatud kohustusi. Kui teil peaks olema metsakorralduskava, tuleb see täielikult ümber teha»

«Mina olen maksuametist. Teil on juba aastaid esitamata INF-vorm. Te pole ka meile teada andnud tegelikest kasusaajatest.»

«Mina olen siseministeeriumi usuasjade osakonnast. Kogume infot usuühingute tegevuse kohta. Teie kohta meil info puudub. Teil pole isegi kodulehekülge.»

«Mina olen sotsiaalministeeriumi vaktsineerimise töörühmast. Tahaksin teile tutvustada võimalust kutsuda külla vaktsineerimisbuss. Kogudused peaksid selles asjas eeskuju näitama.»

«Mina olen Ekspress Grupi ajakirjanik. Kirjutame kirikust artiklisarja.»

Kirikuõpetaja vakatas. Nii suur riigivõimu tähelepanu pani ta pea ringi käima. Kuid kallid külalised ei jäänud tema toibumist ootama, vaid tõttasid nagu hagijad kirikusse.

Tööpäeva lõpuks oli selge, et ehitusloata püstitatud muinsuskaitsealuses kirikuhoones ei vasta kehtivatele nõuetele mitte ükski asi. Puudus evakuatsiooniplaan ja varuväljapääs (selle rajamise üle läksid päästeameti ja muinsuskaitseameti esindaja omavahel kõvasti vaidlema), elektrit hangiti pikendusjuhtme abil kilbist. Lühtris kasutati küünlaid, s.t lahtist tuld.

Puudusid absoluutselt igasugused projektid, eritingimused, taotlused ja load. Kohe mitte midagi ei olnud. Kapis vedeles vaid nõukogude ajast pärit «dvadtsatka» ehk kultushoone kasutajate nimekiri.

Kirik kui töökeskkond ei kannatanud vähimatki kriitikat. Tööinspektsioon tuvastas, et mööda treppi kantslisse tõusmise kohta puudus ohutusjuhend ja kantslit kasutati, ilma et selle kohta oleks iga kord koostatud allkirjastatud protokoll.

Maksuamet avastas käärkambrist karbi, mille peale oli nurgelise käekirjaga kirjutatud: «Must kassa». Selles oli kokku viisteist eurot ja kuuskümmend kaheksa senti, mida kogudus võimude eest varjas.

Samuti olid kehvad lood rahapesu vastase võitlusega – selgus, et korjanduskarpi annetusi pannud isikuid ei tuvastata. «Kas te ei mõista, et see kahjustab Eesti rahvusvahelist mainet?» käratas maksuameti töötaja.

Konstaabel Kirss tõmbas kiriku ümber juurdepääsu tõkestava lindi. Elekter lülitati tuleohutuse tagamiseks välja ning küünlad võeti hoiule. Mälestisena kaitse alla võetud vallasvara pakiti kokku ja võeti kaasa, et spetsialistid saaksid selle üle vaadata.

Kirikuõpetaja toimetati riigibussi, et viia ta linna ütlusi andma. Buss sulges uksed ja sõitis minema. Avalik kord oli ka kauges kirikus kehtima pandud. Mets mühises ja puuõõntes magasid veel õiglase und lendoravad.

Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud Aabrahami usunditeks. Kõigi kolme religiooni aluseks on monoteism ja usk väidetavalt samasse Jumalasse. Meie Kirik avaldab taas kaks meie portaalis varem ilmunud artiklit, milles võrreldakse islami ja kristluse arusaama Jumalast.

Risto Soramies: JUMAL ISLAMIS JA KRISTLUSES

Kuidas on võimalik Jumalast midagi rääkida? «Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset» (Ilm 20:11).

Asjakohaselt saab Jumalast rääkida üksnes endale aru andes, et ollakse teel Jumala viimsesse kohtusse. See, kes räägib Jumalast ilma kartuse ja värinata, on otsekui autojuht, kes kihutab täishooga seina poole ning arutleb kuivalt seina struktuuri üle.

Ka Koraan räägib tõsisel toonil: «Kui taevas rebeneb ja tähed pudenevad maha, kui mered voolavad ühte, kui hauad avanevad, siis saab igaüks teada, mida ta on teinud või tegemata jätnud. ... Millest sa tead, mis on kohtumõistmise päev? Sel päeval pole ühelgi hingel jõudu olla abiks teisele, kogu vägi on sellel päeval Jumala päralt» (82. suura).

Ühiseid arusaamu ja mõisteid

Moslemitega Jumalast rääkides saab kristlane kasutada mitmeid tuttavaid mõisteid: Looja, arm, patt, kohus, seadus, käsud ja palju muud. Moslemite arusaamad inimkonna algusest ja lõpust on meile tuttavad: alguses oli loomine ja lõpus on kohus. Ometigi saavad tuttavad mõisted islamis teise sisu.

Seega pole islam kristlase jaoks lihtsalt üks usund teiste hulgas. Loomulikult pole kristlus sisult islamist sõltuv, küll aga on kristlus oluline osa 600. aasta paiku pKr tekkinud islami maailmapildist. Koraan sisaldab palju Piiblist tuttavaid isikuid ja jutustusi, mida on – tõsi küll – kohandatud islami õpetusele vastavaks.

Koraani järgi kuulub kristlus «taevalike» usundite hulka, milliseid Jumal saatis inimestele juba enne Muhamedi. Usundite sarja lõpetuseks ning viimselt kehtivaks ilmutuseks anti islam sellisel kujul, nagu Muhamed seda kuulutas. Varasemad ilmutused, juutlus ja kristlus, on selle arusaama kohaselt muutunud kõlbmatuks. Õige on uskuda ühte Jumalasse nõnda, nagu Muhamed seda usku kuulutas.

Seega ei ole kristlane moslemi jaoks algselt vale usundi esindaja. Sellepärast usuvad moslemid, et kristlased räägivad samast Jumalast nagu nemadki. Jumalakäsitustes ongi sarnasusi, näiteks monoteism: «Tema on ainus Jumal, Igavene Jumal» (112. suura).

Ka usk Loojasse tundub moslemitel ja kristlastel olevat ühine. Loomine eimillestki oli Jumala teadlik tegu. Ta lõi ka inimese enda esindajaks maa peale.

Jumal on ka kõrgeim kohtunik. Ta on «viimse kohtupäeva kuningas» (suura 1:4). Aegade lõpul, suurel kohtupäeval peavad kõik inimesed oma tegudest Jumalale aru andma.

Lisaks sellele tunneb islam Jumala 99 nime, atribuuti, millest suuremat osa saaksid kasutada ka kristlased.

Aga mis on meie jumalakäsituses otseselt kristlikku?

Jumala omaduste võrdlemine või loetlemine ei vii viimaks kuhugi. Jumala parimaid omadusi ja kauneimaidki nimesid mõistetakse kristluses ja islamis erinevalt.

Aga Kolmainsus? Usk kolmainsasse Jumalasse on kindlasti tõeliselt ja spetsiifiliselt kristlik. Kui mõni inimene ei tunnista Püha Kolmainsust, ei saa teda kristlaseks pidada. Ka moslemid teavad, et Kolmainsus on kristlikus usus kesksel kohal: «Teie, Raamatu rahvas [siin: kristlased]! Ärge tehke üleastumist usus ja kõnelege Jumala kohta ainult tõtt. … Uskuge Jumalasse ja Tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem» (suura 4:171).

Minu kogemuse põhjal ei jõua moslemile Püha Kolmainsuse selgitamisega mitte kuhugi. Tal on võimatu mõista, mida sellega silmas peetakse. Usk Pühasse Kolmainsusesse on kristlaste tunnistus Jumala kohta, kelle päästetegudest Piibel kuulutab. Seega peab moslemil olema võimalik kuulda Jumala päästetegudest.

Koraanis eitatakse Kristuse päästetööd

Evangeeliumisse kuulub kaks osa. Esiteks selgitus sellest, mida Jeesus maa peal viibides tegi: Ta sündis inimesena, elas, kannatas ja suri ning tõusis surnuist. Teiseks apostellik kuulutus, et Jeesuse päästetöö toimus meie heaks. Ehkki Koraan räägib Jeesusest austavalt, lükkab islam tagasi evangeeliumi mõlemad osad.

Kõne Jumala Pojast on moslemile kõige hullem jumalapilge: «Kuid nii väidate alatul kombel valet. Selle tõttu on taevas valmis rebenema, maa lõhenema ja mäed pudenema põrmuks – selle tõttu, et omistate talle poja! Armulisel pole sünnis omada poega!» (suura 19:89–92). Koraan eitab otseselt ka Jeesuse ristisurma: «...ent nad ei tapnud teda ega löönud risti, sest see vaid paistis neile nii...» (4:157). Moslemi seisukohalt ei ole võimalik öelda Jumala kohta midagi hullemat kui see, mida me oma usuna tunnistame. Islami õpetuse tuum ongi suunatud kristluse tuuma vastu.

Jumalat tuntakse vaid Kristuse päästetegudest

Aga kuidas siis moslemitega üldse Jumalast rääkida, kui see, mida me tahame neile öelda, on nende jaoks mitte lihtsalt eksiõpetus, vaid mõnitamine? Millest alustada?

Me tunneme Jumala olemust üksnes Tema tegude kaudu. Siin on omal kohal Philipp Melanchtoni kuulus lause: hoc est Christum cognoscere beneficia eius cognoscere (tunda Kristust tähendab tunda Tema päästetegusid).

Rääkides moslemile Kristuse päästetegudest nii, et ta saab neid mõista, räägime me Jumalast enesest evangeeliumi kohaselt. Kristlaste ja moslemite ühine arusaam inimese vastutusest Jumala ees annab selleks võimaluse. Seega on küsimus keeles, millega rääkida Kristuse päästetegudest arusaadaval viisil.

Islamit, ammugi evangeeliumi on võimatu õigesti mõista, kui unustatakse, et mõlema sõnum on kirjutatud kohtupäeva karmil taustal. Igaüks, kes usub viimsesse kohtusse ja teab, et ka tema ise peab astuma kohtu ette, esitab endale vältimatult küsimuse: «Mis minust kohtus saab?» Sama küsimuse esitavad nii kristlane kui moslem. Küsimus on ühine, aga vastused erinevad teineteisest kardinaalselt. Ehkki kristlase vastus ongi moslemile varasemast tundmatu ning alguses lükkab ta selle tagasi, suudab ta seda mõista.

Viimses kohtus Kristuse ohvri varal

Kui moslem otsib vastust esmalt oma tegudest, siis evangeelium räägib talle Jumalast ja Tema päästetegudest. Moslemite maailmapildis on selleks üllatav võimalus: moslemid tunnevad loomade ohverdamist. Igal aastal ohverdavad moslemid oina või muu looma, et meenutada Aabrahami ohvrit. Ohver ei ole islamis otseselt patuohver, aga üldises rahvavagaduses seostub sellega arusaam pattude lepitamisest.

Evangeelium räägib Jumala antud ohvrist, Jumala Tallest, kes meid viimses kohtus aitab. See Tall on Jumala Poeg, Jumal ise, kellele ka iga moslem on nii armas, et Ta lepitas tema patud oma verega. Sellega on moslem kuulnud Jumalast nii nagu Ta on. Jumala tegudes on vastus nii kristlaste kui moslemite küsimusele: «Kuidas jääda püsima viimses kohtus?»

Tõlkinud Illimar Toomet (Koraani tsitaadid Haljand Udami tõlkes).
Artikkel ilmus portaalis Meie Kirik 2015. aastal

Risto Soramies on Soome Misjonipiiskopkonna piiskop-emeeritus. Varem on ta töötanud 20 aastat misjonärina türklaste juures Saksamaal ja Istanbulis.

+ + +

Veiko Vihuri: KAS KRISTLASED JA MOSLEMID AUSTAVAD SAMA JUMALAT?

Kristlus ja islam – nagu ka neile eelnenud judaism – on monoteistlikud usundid, mis kuulutavad usku ühteainsasse Jumalasse. Kõigis kolmes traditsioonis kummardatakse Jumalat, kes on kõige olemasoleva looja, ülalpidaja-valitseja ja loodu üle kohtumõistja. Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud ka Aabrahami religioonideks. Kui nii, siis kas kristlased ja moslemid – jätame selles artiklis kõrvale kristlaste ja juutide vahekorra küsimuse – on usuvennad ja -õed, kes kummardavad sama Jumalat, ehkki erineval moel, lähtudes oma traditsioonist?

Aabrahami usundid

Roomakatoliku kiriku II Vatikani kirikukogul (1962–1965) vastu võetud dogmaatilises konstitutsioonis Kirikust, mida tuntakse ladinakeelsete algussõnade Lumen gentium (rahvaste valgus – s.t Kristus) järgi, visandatakse nägemus juutide ja teiste ainsat Loojat tunnistavate inimeste, s.h muhameedlaste ehk moslemite vahekorrast Jumala rahvaga (kristlastega):

«Viimaks on Jumala rahvaga mitmel viisil seotud ka need, kes pole veel Evangeeliumi vastu võtnud. Esmalt peame meenutama rahvast, kellele oli antud leping ja tõotused ning kelle seast sündis Kristus ihu poolest (Rm 9:4–5). Oma esiisade tõttu jääb see rahvas Jumalale kõige kallimaks, sest Jumal ei kahetse oma armuande ega kutsumist (Rm 11:28–29). Kuid päästeplaan hõlmab ka neid, kes tunnistavad Loojat. Esimesel kohal nende hulgas on muhameedlased, kes väidavad, et nad hoiavad kinni Aabrahami usust ja koos meiega kummardavad ühte armulist Jumalast, kes viimasel päeval mõistab kohut kogu inimkonna üle.»

Moslemite usk Jumalasse võetakse taas jutuks deklaratsioonis Kiriku suhtumisest mittekristlikkesse religioonidesse – tuntud ka kui Nostra aetate («Meie ajal») –, kus on öeldud:

«Sügava austusega vaatab Kirik ka moslemite poole, kes kummardavad ühtainsat Jumalat, elavat ja iseendas olevat, halastavat ja kõigeväelist taeva ja maa Loojat, kes on rääkinud inimestele. Nad püüavad kõigest hingest alistuda Tema mõistatuslikele seadustele, samuti nagu Aabraham oli Jumalale allaheitlik – asjaolu, mida islam meeleldi omaks tunnistab. Jeesust, keda nad küll ei pea Jumalaks, austavad nad prohvetina ning peavad auväärseks tema neitsilikku ema Maarjat, keda nad oma vagaduses mõnikord ka appi hüüavad.»

Islami tekkimisele järgnenud sajanditel käsitasid mõned kristlikud teoloogid – näiteks Damaskuse Johannes – seda kristliku usulahuna (nimetus «muhameedlus» viitab usulahu rajaja nimele). Samuti on juhitud tähelepanu paavst Gregorius VII (1073–1085) kirjale, mis saadeti Mauretaania kuningale ja kus öeldakse, et kristlased ja moslemid palvetavad sama Jumala poole, ehkki erineval viisil.

Moslemid ise on seisukohal, et Muhamed on viimane Jumala läkitatud saadikutest, kelle seas on ka Jeesus ja Vana Testamendi prohvetid. Seega kuuluvad moslemid oma nägemuse kohaselt samasse usulisse traditsiooni ja kannavad seda edasi kõige puhtamal kujul, öeldes lahti hilisematest judaistlikest ja kristlikest moonutustest. Koraanis antakse moslemitele soovitus: «Kui hakkate vaidlema Raamatu rahvaga, siis esitage kõige kindlamad (väited). Ja ärge vaielge nendega, kes meelega vassivad. Öelge: «Meie usume seda, mis on läkitatud meile, ja seda, mis on läkitatud teile. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja meie kuulame teda.»» (29.46 – siin ja edaspidi on kasutatud Haljand Udami tõlget).

Islam on moslemite arvates kõige puhtam monoteistlik religioon, kuna see oli ka esiisa Aabrahami usk. Juudid ja kristlased olevat seda moonutanud ja saavad seepärast Koraanis noomida: «Teie, Raamatu rahvas! Miks olete tõrksad Aabrahami vastu? Sest Toora ja Evangeelium läkitati ju alles pärast teda. Kas te siis sellest aru ei saa?» (3.65).

Kristlastele aga võib see koht Koraanist meelde tuua vaidluse Jeesuse ja juutide vahel, mille leiame Johannese evangeeliumi 8. peatükist: «Nad kostsid: «Meie isa on Aabraham.» Jeesus ütles neile: «Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid. [---] Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.» Nüüd ütlesid juudid temale: «Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?» Jeesus ütles neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.»»

Määravaks osutub kristoloogia, mitte monoteism

Kristlaste jaoks on ajalooline Naatsareti Jeesus Jumala läkitatud Messia, Kristus, ja ühtlasi Jumala Poeg, kes on sündinud Isast «enne kõiki aegu». Traditsioonilise kristliku pühakirjatõlgitsuse kohaselt uskusid Vana Testamendi pühad mehed – Aabraham ja Mooses nende hulgas – Kristusesse ja kuulutasid Vaimu ajel ette Tema inimeseks saamist. Seetõttu on kristliku arusaama kohaselt Jeesust kui Kristust (Messiat) ja Jumala Poega mittetunnistav hilisem judaism ning samuti islam tõest – ja paratamatult ka Jumalast – ära langenud.

Niisiis – kui otsime vastust küsimusele, kas kristlased ja moslemid kummardavad sama Jumalat, osutub määravaks kristoloogia (õpetus Jeesus Kristusest), mitte monoteism. Saksa religioonifilosoof professor Traugott Vogel on seda küsimust käsitledes tõdenud: «Siinai Jumal ja Jeesuse Kristuse Isa on üks ja sama Jumal, kelle kõrval teisi ei ole. [---] See on midagi enamat kui ainult väide monoteismist, mida siis erineva sisuga täita.» (Religioonifilosoofia, Tallinn 2015, lk 246).

Väga erinevad religioonid ja usuliikumised võivad tunnistada Jumala ainulisuse printsiipi ja vastanduda seega polüteismile või ateismile, kuid kristlased tunnevad ainsat ja elavat Jumalat tänu Tema eneseilmutusele Jeesuses Kristuses. Selle ilmutuse valguses tõlgendavad nad Vanaks Testamendiks nimetatud pühakirjaosa ning hindavad oma suhteid teiste religioonidega, sealhulgas islamiga.

Koraan mainib Jeesust mitmel korral, kuid lükkab ühemõtteliselt tagasi kristlaste usulise veendumuse, et Jeesus on Jumala Poeg, Kolmainujumala teine isik. Selles seoses viitab Koraan kristlastele kui «valetajatele» (3.61) ning rõhutab ranget monoteismi: «Ei ole jumalusi peale Jumala» (3.62) ja «Tunnistagem sõna, mis on üks ja sama nii meile kui ka teile, et meie ei kummardaks kedagi teist kui Jumalat, et me ei peaks kedagi teist temaga võrdseks, vaid tunnistame Isandana vaid Jumalat» (3.64). Koraani 4. suuras rünnatakse otseselt kristlikku kolmainuõpetust: «Uskuge Jumalasse ja tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem. Jumal on üks, kiitus olgu talle! Kas temal võiks olla poeg?» (4.171; vt ka 5.72–75 ja 5.116). 112. suuras teatatakse: «Ütle: Tema on ainus Jumal, igavene Jumal, ta ei ole sigitanud ega sündinud ja väes ei ole talle võrdset.»

Seevastu 4. sajandist pärinevas Nikaia usutunnistuses väljendavad nii ida- kui läänekristlased usku Jeesusesse kui «Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud…»

Kristlus ja islam: lunastusreligioon ja käsureligioon

Kristluse ja islami õpetuses on mitmeid kokkulangevusi (ainujumal kui looja, paradiis ja põrgu, viimne kohtupäev). Sellele vaatamata võib väita, et tegemist on kahe täiesti erineva usundiga.

Kristluse keskmes on arusaam, et Jeesus Kristus lepitas oma ohvrisurmaga inimkonna patud ning rajas maa peale usklike koguduse – kiriku –, kus Ta jätkab päästetööd Püha Vaimu kaudu Jumala sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise abil. Õndsusloo varasemaid järke (esiisade aeg, Moosese seadus, prohvetite tegevus) käsitatakse sellest keskmest ehk Kristusest lähtuvalt ning neis nähakse Jumala Poja tulekule eelnenud ettevalmistusaega.

Islami keskmes on arusaam, et inimene peab ennast allutama tõelisele Jumalale ja võtma omaks tõelise religiooni (islam). Islam tähendab alistumist Jumala tahtele ja selle täitmist. Kohtupäeval hindab Jumal inimest just selle järgi. Kristuse kui lunastaja rolli islamis aga ei tunnistata ning seetõttu pole ka vähimatki vajadust kiriku, sakramentide ja pühitsetud vaimulike järele.

Tabavalt on kristluse ja islami erinevuste tuuma kokku võtnud paavst Johannes Paulus II: «Koraani Jumalale jagatakse kauneimaid nimesid, mida inimkeel suudab välja mõelda, kuid ta jääb maailmaväliseks Jumalaks, ta on pelgalt Majesteet, aga mitte Emmanuel, Jumal-on-meiega. Islam pole lunastusreligioon. Seal pole ruumi risti ega ülestõusmise jaoks. Mainitakse küll Jeesust, aga lihtsalt kui üht prohvetit enne viimast prohvetit, Muhamedi. Mainitakse ka Maarjat, tema neitsilikku Ema, aga lunastuse draama puudub seal täielikult. Seetõttu erinevad nii islami usuõpetus kui ka inimesekäsitlus suuresti kristluse omadest.» (Üle lootuse läve, 2001, lk 99).

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuigi moslemid tunnistavad ühteainsat Jumalat, seovad end Aabrahami usutraditsiooniga ja austavad Jeesust prohvetina, vastandub Koraanis esinev Allah end ühemõtteliselt piibellikule ilmutusele Jeesusest Kristusest kui Jumala Pojast ning taunib ühtlasi kristlikku kolmainuõpetust. Seega võib väita, et Koraani Allah ja evangeeliumis ilmutatud Jeesuse Kristuse Isa ei ole ega saagi olla üks ja sama Jumal, kes kõneleb inimkonnaga erinevate prohvetite ja saadikute kaudu.

Ja kui nii, siis jääb vaid üle meelde tuletada Püha Johannese sõnu: «Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega. Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa.» (1Jh 2:22–23) Ja veel: «Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas.» (1Jh 4:2–3)

Artikkel ilmus portaalis Meie Kirik 2016. aastal

2016. aasta kevadel pidasin Põhja-Ameerikas asuvate eesti koguduste palvel ettekande, milles püüdsin selgitada paljudele aastakümneid Eestist kaugel elavatele eestlastele üsna arusaamatuna ja võõrana tunduvaid arenguid Eesti luterlikus kirikus. Viimastel päevadel Eesti ajakirjanduses ilmunut vaadates tundub, et too viie aasta vanune ettekanne kulub marjaks ära ka siin ja praegu

Ettekanne Põhja-Ameerika Eesti koguduste sinodil 21. V AD 2016

Nagu sageli, nii käib ka selle ettekandega kaasas teatav kimbatus: kuidas ja kust alustada. Kuna ettekande ülesandeks on püüda anda ettekujutus sellest, mil kombel ja millistel põhjustel on praeguse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pale ja olemus kujunenud just selliseks, nagu see parajasti on, siis on ilmselt paslik alustada väiksest ajaloolis-faktilisest sissejuhatusest, minnes seejärel veidi täpsemate kirjelduste ja probleemikäsitluste juurde teataval konkreetsel ajavahemikul 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate keskpaigani, lisades isikliku hinnangu toimunule ning viimaks põgusa väljavaate tulevikku.

I Ajaloolisest taustast

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik mõistab ennast vastavalt hetkel kehtivale põhikirjale kui «alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega». Eriliseks pöördepunktiks on aasta 1917, millest alates kuulub kiriku enesemõistmise juurde see, et ta on «vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus».

Kiriku «eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele» ning tema «ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine» koos kõige sellest tulenevaga. Lisaks kinnitab põhikiri, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku «õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse».

See kõik on käesolevas ettekandes käsitletavate protsesside mõistmisteks möödapääsmatult oluline, seepärast palun seda järgnevalt pidevalt meeles pidada.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui vaba rahvakiriku kõrgajaks – vähemalt väliselt – võib lugeda kahtlemata kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariigi aega. 1937. aasta kirikuraamatute järgi oli kirikul 851 060 liiget, neist 272 340 kirikumaksu tasujat. Vaimulikke oli 1939. aastal kokku 227, kelle hulgast samal aastal lahkus 53 baltisaksa õpetajat ja 2 emeeritust.

Aastail 1940-1941 kaotas luterlik kirik küüditamiste ja mõrvade läbi 24 tegevvaimulikku, lisaks terve hulga köstreid ja teisi töötegijaid, rääkimata tavalistest koguduseliikmetest. 1944. aasta septembris põgenesid teadaolevalt 30 vaimulikku Rootsi – nende hulgas oli ka piiskop Johan Kõpp – ja 43 vaimulikku Saksamaale. Kodumaa kirik kaotas vahemikus 1939-1944 kokku 160 vaimulikku – tuletan meelde, et enne seda oli neid üldse 227, niisiis jäi järele vaid 67. Sellega lugu ei lõppenud, järgnes veelgi arreteerimisi ja küüditamisi.

Kogudusi oli 1940. aastal 170 – mingi osa neist suleti, mitmed kirikud hävisid sõjas, mitmed olid purustatud.

Pühendamata siinkohal palju aega kiriku sõjajärgse taastamise kirjeldamisele, võib tõdeda lihtsalt ilmselget fakti, et kõik toimunu jättis kirikule väga tugeva jälje, mis ühelt poolt väljendus kahtlemata teatavas välises konserveerumises, teisalt aga järjest süvenevas seesmises traditsioonikatkes, kuna suur osa nendest, kelle kanda jäi edaspidi vaimulik amet, olid pärit väga erinevatest oludest ning vähem või rohkem iseõppijad. Viimasest tõsiasjast tulenes peagi iseäranis süstemaatilise teoloogiaalase väljaõppe puudulikkus – vaatamata Tallinnas loodud Usuteaduse Instituudi suhteliselt heale akadeemilisele tasemele – ning samuti paljude koguduse igapäevatöös vajalike oskuste ja teadmiste ise leiutamine.

Kiriku olukorra üheks väliseks näitajaks nõukogude okupatsiooni ajal on liikmeannetajate arv. Nimelt ei olnud kirikul lubatud võtta liikmemaksu, see asendus vabatahtliku liikmeannetusega, kuid on vähemalt teataval määral võrreldav endise kirikumaksu tasujate arvuga, keda 1937. aastal oli, nagu öeldud 272 340.

Aastal 1965 oli liikmeannetajaid 117 394; aastal 1975 aga juba vaid 77 775 ning kümme aastat hiljem, 1985. aastal 50 094. Võrdluseks: pärast iseseisvuse taastamist on suurimaks liikmeannetajate arvuks olnud 76 132 (aastal 1992), möödunud, 2015. aastal oli see aga vaid 29 022, ning liikmete koguarvuks oli 159 816 (meenutuseks: 1937. aastal 851 060).

Toon veel mõned arvud nõukogude okupatsiooni ja iseseisvuse taastamise ajast.

Aastal 1970 ristiti 885 inimest, aastal 1975 ristiti 756 inimest, aastal 1980 ristiti 712 inimest, aastal 1985 ristiti 1205 inimest ning rekordaastal 1990 ristiti 18 608 inimest.

Leeris käis 1970. aastal 494 inimest, 1975. aastal 585 inimest, 1980. aastal 654 inimest, 1985. aastal 751 inimest ning 1990. aastal 11 691 inimest.

2015. aastal ristiti 1964 ja leeritati 1404 inimest.

Vaimulikuordinatsioonide osas ei ole mul hetkel võimalik sarnast ülevaadet anda, küll aga on täiesti selge, et nõukogude okupatsiooni ajal toimus vaimulikkonna jätkuv vananemine, millesse tõi esmalt ajutise pöörde 1970. aastate keskpaik ja teine pool ning hiljem 1980. aastate teine pool ja 1990. aastate algus.

II Sisulisi arenguid 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate keskpaigani

Teen siinkohal esmalt veidi pikema ekskursi omaenda tagapõhja ja kujunemisloo selgitamiseks, mille puhul pean oluliseks märkida, et usutavasti on selle põhjal võimalik teha ka laiemaid, üldistavaid järeldusi.

Olen sündinud aastal 1969, minu ema on sündinud aastal 1942 ning isa aastal 1941.

Isa oli pärit metsavahi perest Viljandimaalt, ta oli kolmest pojast noorim, keskkooli ajal hiilgava õppeedukusega, jätkas õpinguid Tartu ülikoolis füüsikuna ning hiljem Tallinna tehnikaülikoolis (tollase nimetusega Tallinna Polütehnilises Instituudis) elektriinsenerina. Isa töötas ühes Tartu tehases insener-konstruktorina. Paraku oli tegemist sellise ettevõttega, mis oli seotud Nõukogude Liidu relvatööstusega – isa läks sinna tööle selleks, et pääseda sõjaväekohustusest – ning milles inseneri ametikohal töötamisega kaasnes nõue kuuluda kommunistlikku parteisse. Niisiis oli minu isa vähemalt formaalselt kommunist – ta ei hakanud selleks omal soovil ega ideoloogilistel põhjustel, isegi mitte karjääritegemise kalkulatsiooniga, vaid puhtalt seetõttu, et nii oli nõndaütelda vaja. Arvatavasti ei olnud tal midagi ka selle vastu – kuid võin tunnistada, et ma ei kuulnud oma isa mitte iialgi mingitel poliitilistel teemadel sõna võtvat, rääkimata sellest, et ta oleks teinud mingisugust kommunismipropagandat. Kirikuga ei olnud tal midagi pistmist, ta ei olnud isegi ristitud. Isa suguseltsiga meil suurt suhtlemist polnud – ega ole tänapäevani.

Ema sündis Pärnus ning tema vanemad, s.t minu emapoolne vanaema ja vanaisa koos oma teiste lastega, minu onudega, on olnud mulle alati väga lähedased. Vanaisa ja vanaema olid mõlemad sündinud 1915. aastal. Nende kummagi lapsepõlv polnud kuigi roosiline. Vanaema kaotas oma ema, kui ta oli vaid 2-aastane, teda kasvatasid isa ja tema oma vanaema. Vanaisa kaotas oma ema, kui ta oli samuti vaid mõneaastane, veidi hiljem ka isa, kes suri Vabadussõjas saadud haavadesse, ning vanaisa kasvas üles varjupaigas. Mõlemad olid ristitud õigeusu kirikus ning esimese elupoole selle üsna leiged liikmed.

Vanaisa osales II maailmasõjas, teenides Eesti Leegionis, pärast sõda varjas ennast mõnda aega, arreteeriti, põgenes vangilaagrist ja suutis endale kuidagi sahker-mahkeriga uued dokumendid hankida, töötades seejärel kogu elu Pärnus väga armastatud kellassepana. Vanaema oli lihtne puhvetipidaja.

Minu ema oli ristitud, aga kuna tema lapsepõlv jäi peaasjalikult Stalini aega, mil paljud inimesed puhtalt hirmust panid oma suud lukku ega rääkinud lastele asjadest nii, nagu need tegelikult olid, siis kasvas minu ema n-ö tubli ja innuka stalinliku noorena, kes ei teadnud ega tahtnudki midagi teada ei kirikust ega Eesti iseseisvusest. Mu ema ei kuulunud kunagi kommunistlikku parteisse, aga ilmselt mitte seetõttu, et tal oleks olnud midagi selle vastu, vaid see lihtsalt ei tundunud talle isiklikult vajalikuna.

Emaga me vahel siiski rääkisime poliitikast – aga eriti kaugele me kunagi ei jõudnud. Rääkisime ka usust – ning kuni enam-vähem selle ajani, mil ma sain 12–13-aastaseks, mõistsime selle üksmeelselt hukka kui vaid ajalukku kuuluva rumala igandi.

Minu mõlemad onud – mu ema vennad – kasvasid aga juba hoopis teistsugustes oludes kui mu ema: üks neist on sündinud aastal 1949 ning teine aastal 1954. Ka siis ei olnud olukord ei poliitiliselt, majanduslikult ega usuliselt sugugi kiita, end midagi oli ikkagi muutunud – inimesed julgesid vähemalt jälle rääkida, esialgu muidugi vaid omavahel, pereringis. Nii kasvasid mu onud väga isamaaliste vaadete ja aadetega meesteks, kellest üks, muide, oli Riigikogu 1992. aastal valitud VII koosseisu ja teine on praeguse koosseisu liige ning kes mõlemad on olnud seotud ka kiriku ja kristliku usuga.

Tulles nüüd kiriku juurde ning vaadeldes aega alates 1970. aastate teisest poolest, võib tõdeda, et justnimelt see minu onude põlvkond – need, kes on sündinud vahemikus 1940. aastate lõpust kuni 1950. aastate lõpuni, moodustasid esimese laine n-ö uusi vaimulikke Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus, kellest mõned tulid küll veel traditsioonilistest kristlikest, võib-olla isegi vaimulikuperedest, suur osa aga juba justkui väljastpoolt. Need olid noored, kes kasvasid veidi vabamas poliitilises õhkkonnas kui Stalini-aegne, kellel oli ühelt poolt taas mingisugune ettekujutus omaaegsest iseseisvusajast, teisalt aga erinevatel viisidel kujunenud avaram vaade ettepoole ja ümberringi. Eeskätt oli muidugi tegemist teatava poliitilise, vähem või rohkem aktiivse vastupanuga nõukogude võimule, mis aga paljude juures leidis väljenduse ka pöördumises kiriku poole, kuna kirik – just luterlik kirik – oli Eestis ju tegelikult ainus nähtav endisaegse järjepidevuse kandja üleüldise okupatsiooni oludes.

See oli aeg, mil asuti otsima tuge ja tulevikuperspektiivi ka kaugemalt – ning mitmed leidsid selle sidemetes Läti ja Leeduga, kus eriti viimases on valdav rooma-katoliku usk. Seda on nimetatud katoliikliku vagaduslaadi tekkimiseks Eesti luterlikus kirikus, ent arvatavasti oli pigem tegemist suurel määral valgete lehtedena kirikutööle tulnute siiraste usuliste otsingutega, millele paratamatult leiti vastuseid sealt, kus kirik ja usk olid säilinud tugevamatena, ning mille puhul ei olnud takistuseks omaenda traditsioonist tuleneda võivad vastuolud ja eelarvamused, kuna traditsiooni suurel määral lihtsalt ei olnud, järjepidevus oli katkenud.

Seesama tuli veelgi võimsamalt esile siis, kui jõudis kätte 1980. aastate teine pool ning kiriku juurde tuli teine suurem laine uusi vaimulikke – see põlvkond, millesse kuulun ka mina.

Ma ei kõnelnud ennist põhjuseta oma tagapõhjast – see peaks näitama, et meie põlvkond tuli kirikusse ja ka vaimulikuametisse veelgi valgemate lehtedena kui too eelmine. Tean oma põlvkonda kuuluvate vaimulike puhul üsna kindlalt, et suurem osa meist on pärit täiesti kiriku- ja üleüldse religioonivõõrast keskkonnast, ning oma esimesi usualaseid teadmisi ei saanud me mitte kodust, koolist rääkimata, vaid ammutasime peaasjalikult sarjas «Seiklusjutte maalt ja merelt» ilmunud romaanidest või heal juhul mõnest vanast räbaldunud lauluraamatust.

Ka meie jaoks oli kirikusse tulemine, enda ristida ja konfirmeerida laskmine, seotud suurel määral poliitikaga – eeskätt isikliku seesmise vastupanuga meid ümbritsevale tegelikkusele. Tean, et suur osa meist – ka mina isiklikult – tegi enne kirikusse jõudmist läbi mitu erinevat vaheastet, alatest punkliikumisest kuni taastärganud maausu, budismi või muu selletaoliseni. See tõi kaasa ka pahandusi. Näiteks minule anti keskkoolist kaasa iseloomustus, mille lõpulause oli umbes selline: «Ennul on välja kujunenud põhimõtted, mis ei vasta nõukogude ühiskonna eetilistele tõekspidamistele.»

Me otsisime, ja kui me viimaks leidsime, siis ei otsinud ega leidnud me mitte «Eesti vaba rahvakirikut» ega isegi mitte luterlust, vaid me otsisime tegelikult iseennast, oma kohta siin maailmas, Jumala loodu keskel ja Jumala enda ees. Me leidsime kiriku – ega küsinud, «mis kirik» see on. Ausalt öeldes teeb mulle siiamaani veidi nalja, kui meie kirikusse sattuvate saksa turistide esimene küsimus on eranditult alati: «Ist das eine evangelische oder katholische Kirche?» Vähemalt iseenda puhul võin kinnitada, et kui ma tulin kirikusse, siis ma tulin justnimelt kirikusse  – Kristuse kirikusse. Ja ma arvan, et see on ka väga luterlik mõtteviis, kuna Luther ise on teatavasti manitsenud: «Ma palun, et minu nimest vaikitaks ning keegi ei kutsuks ennast luterlaseks, vaid kristlaseks. Heitkem siis kõrvale erapoolikud nimed ja olgem kristlased, sest et meil on Kristuse õpetus.»

Tulen nüüd tagasi ettekande alguses tsiteeritud kiriku põhikirja juurde, mis sätestab nii Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õpetuse alused – Pühakiri ja usutunnistuskirjad –, kui ka kiriku eesmärgi: juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele Jumala Sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise kaudu.

Nagu toda esimest n-ö uute vaimulike põlvkonda, nii ei sidunud ka meie põlvkonda traditsioon, järjepidevus – seda lihtsalt ei olnud, see oli katkenud. Jah, see oli olemas väliselt – vanade õpetajate, jumalateenistuse korra, viimase paarisaja aasta jooksul tavaks kujunenud musta talaari näol –, aga sisemiselt seda ei olnud. Me lihtsalt otsisime, püüdes ammutada igalt poolt seda, mille nägime olevat kooskõlas nii meie kiriku õpetuse kui ka eesmärgi ja ülesannetega. Ma arvan, et sellest arusaamine on tegelikult ka viimase paarikümne aasta jooksul Eesti kirikus toimunud väliste muutuste mõistmiseks võtmetähendusega.

Me ei osanud hinnata paljusid asju, mis on tegelikult väga hinnalised – kasvõi seesama väline järjepidevus. Aga teistpidi tegi see meid vabaks ammutama ka taolistest allikatest, mis olid inimmälu ulatusest juba ammu välja jäänud. Näiteks kasvõi seesama must talaar: samal ajal, kui seda on hakatud pidama traditsiooniliseks luterlikuks ametirõivaks, on tegelik tõde see, et tegemist on Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III poolt alles 1811. aastal nii kristlikele ja juudi vaimulikele kui ka kohtunikele kui riigiametnikele kohustuslikuks tehtud ametirüüga – kuidas see peaks olema tegelikult sisulises kooskõlas Eesti vaba rahvakiriku enesemääratlusega? Ma ei taha hakata siinkohal tõstma diskussiooni ametirõivaste üle, selgitan lihtsalt, mismoodi me noorte vaimulikena sellele küsimusele lähenesime ja selles osas seisukohti võtsime – ning miks me pöördusime rõõmuga tagasi vanakiriklike liturgiliste rõivaste juurde, kui see osutus ka kirikukorra kohaselt taas võimalikuks.

Või siis kõik see, mis puudutab sakramente, iseäranis armulauavagadust. Siis, kui meie tulime kirikusse, kujutas armulaud endast midagi väga harva ja haruldast – heal juhul pühitseti seda kord kuus, paljudes kogudustes vaid mõned korrad aastas. Samal ajal võime lugeda, kuidas Martin Luther nimetab seda lausa meie «igapäevaseks karjamaaks» ja luterlikud usutunnistuskirjad hindavad seda ülimalt kõrgelt. Ning isegi 1930. aastail Eestis kehtinud kirikukord nägi ette, et vähemalt linnakogudustes peaks armulaud olema igal pühapäeval.

Või too veelgi haruldasem kirikutalitus: piht, mille kohta n-ö traditsioonilised luterlased kipuvad arvama, et seda luterlikus kirikus ei olegi, et see on omane vaid katoliiklastele – ning samal ajal kirjutab Martin Luther «Suures Katekismuses» sõnaselgelt: «Kui sa oleksid kristlane, siis peaksid sa head meelt tundma, et sul on võimalus kas või saja miili kauguselt pihile tõtata, ja sa ei laseks endale peale käia, vaid tuleksid ning sunniksid meid ise. Seepärast, kui ma manitsen sind pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui manitsen sind olema kristlane.»

Need on mõned üksikud näited, millega ma tahan lihtsalt illustreerida meie põlvkonna vaimulike otsinguid ja kirjeldada ka seesmisi vastuolusid, millesse me sattusime, püüdes ühelt poolt võtta tõsiselt Pühakirja ja kiriku usutunnistuskirju ning samal ajal saada osaks sellest, mille vanemad ametivennad olid meile ühel või teisel viisil pärandanud.

Ma tean, et me tegime väga palju vigu, mida tahaksime nüüd parandada ja edaspidi vältida. Aga teisalt: ehk piisab märkimisest, et näiteks mina isiklikult olin siis, kui mind õpetajaks ordineeriti, vaid 22-aastane, ja ma ei olnud toona sugugi mitte kõige noorem omataoline. Nüüd, ligi veerandsada aastat hiljem, olen ma loodetavasti paljudes asjades palju targem. Aga ma olen veendunud, et see, mille poole ma olen püüelnud, on jäänud samaks: õppida tundma ja armastama Jumalat ja Tema kirikut ning kuulutada evangeeliumi Kristusest kõigile nii, nagu ma vähegi oskan ja suudan.

III Lühivaade tulevikku

Nagu mõned ennist nimetatud arvud – nii liikmeannetajate kui ametitalituste omad – näitavad, ei ole luterliku kiriku positsioon Eesti ühiskonnas praegu hoopiski võrreldav sellega, mis tal oli enne II maailmasõda. Samal ajal tuleb aga vankumatult meeles pidada, et kiriku olemus, tema kutsumus ja ülesanded ei ole sugugi muutunud, ja seda kogu tema ligi kahe tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul.

Kristus ütles ülestõusmispäeva õhtul oma jüngritele: «Nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» Jumal on läkitanud oma ainusündinud Poja siia maailma armastuse pärast, selleks, «et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu».

See on ka meie kutsumus ja missioon, mis väljendub erinevate üksikülesannete ja tegevuste kaudu, mille puhul on kahtlemata ühelt poolt oluline ka väline järjepidevus, tavad ja traditsioon, teisalt aga veelgi olulisem see, et teame, kes me oleme, milleks me oleme kutsutud, seatud ja läkitatud, ning ikka jälle tõsiselt endasse vaadates ka küsime, kuidas me saame oma ülesandeid täita nii, et see vastaks võimalikult paremini meie Läkitaja – Kristuse – tahtele, mitte meie enda soovidele ja ettekujutustele.

Eesti Päevalehes on ilmunud esimene pikem lugu artiklisarjast, mis on pühendatud Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK). Tegemist on Eesti Päevalehe ja Levila ühise projektiga, mille tulemusena sündinud lood ilmuvad vaheldumisi nii ühes kui teises väljaandes.

Avalöögis keskendutakse peapiiskop Urmas Viilma püüdlusele n-ö tükkida poliitikasse. Üldsegi mitte üllatuslikult jõutakse loo lõpus ka konservatiivse kristliku portaalini Meie Kirik, mille sisu kohta on tellitud lausa «meediaanalüüs». Sellest võib lugeda:

«Meie Kiriku kajastustes on monitooritud teemadel selgelt näha tugevat negatiivset tooni. Eelkõige on seda näha LGBTIQ+-i ja vihakõne teemadel, mille puhul on näha, et ka esmapilgul neutraalse ja fakte edastava artikli lõppu on lisatud negatiivseid märkusi. … [EELK häälekandja] Eesti Kirik ei lasku poliitilisse debatti, vaid keskendub kiriku ja usu teemadele. Meie Kiriku kajastused seevastu edastavad hea meelega erakondade seisukohti, eelistades EKRE-t. Reformierakonna kajastuste maht tuleneb peamiselt asjaolust, et EKRE nende vastu tihti sõna võtab ning peaminister Kaja Kallase ja erakonna seisukohad ei ole allikale meelepärased.»

Selleks, et mõista ilmavaatelist platvormi, mida Meie Kirik on esindanud järjekindlalt juba neliteist aastat (alates 2007. aasta juunist), ei ole vaja tellida meediaanalüüsi ja lugeda kokku, mitu korda on Jüri Ratast mainitud positiivses või Kaja Kallast negatiivses kontekstis. Asi ei ole ju üheski erakonnas või poliitikus, vaid selles, kas nad toetavad kristlikke väärtusi ja põhimõtteid või tegutsevad nende vastu. Läbinisti kristlikke erakondasid, keda Meie Kirik võiks konservatiivse kristliku portaalina n-ö jäägitult toetada, Eestis praegu ei eksisteerigi.

Meie Kiriku toimetuse liikmed keeldusid koostööst EPLi ja Levila ühisprojektiga, et mitte kaasa aidata kirikuteemade käsitlemisele liberaalse meedia kõverpeeglis. Nagu näeme, lõpeb see ikkagi sellega, et n-ö progressiivsete vaadetega ilmalikud ajakirjanikud ei saa kiriku olemusele pihta, ent seda enesekindlamalt loevad kirikule sõnad peale, mida ja kuidas kirik tegema ja olema peaks.

Kuulasin läbi podcasti, kus kõnelesid mitmed selles projektis osalenud inimesed. Positiivsena tuli vestlusest välja, et kirikus käimine ja kiriku problemaatikasse süvenemine on aidanud ajakirjanikel hakata kirikuteemat paremini mõistma. Samas torkas kõrva, et kirikuelu nähakse endiselt läbi oma progressistliku alushoiaku prisma. Arutleti selle üle, et tuhandete aastate vanusele pühakirjatekstile toetuval organisatsioonil on raske end kiiresti muuta ja et nõukogude periood takistas EELKd tõstatamast küsimusi, mis kerkisid esile läänes. N-ö tähtsa avastusena toodi esile, et EELK liberaalsed kogudused kasvavad (ilmselt peeti silmas Risti kogudust), seevastu konservatiivsete vaimulike kogudused mitte. Kõik see sobitub mõtteskeemi, et lõppude lõpuks võidab ka kirikus progressiivsus ja modernsus – tuleb vaid lasta vanadel eest ära surra ja anda aega muutusteks.

Ka Eesti Päevalehe juhtkirjas üritatakse kirikule uut kurssi kätte näidata:

«Seda, kui suurelt Viilma EELK ja Eesti ajalukku läheb, ei määra peamiselt mitte poliitilise võimuga sõbrasuhte loomise oskus, vaid see, kas ja kuidas ta lahendab EELK-s liberaalide ja konservatiivide tüli. Vastasseisu kese on abieluvõrdsuse küsimus, mille lahendamisest pole Viilmal lihtne võitjana välja tulla. Soome näitel on ükskõik kumba poolt eelistades oht veelgi liikmeid kaotada, aga just sellest võimatust missioonist oleneb EELK edasine käekäik suurel määral.»

On tõsi, et EELKs on olemas liberaalne suund, ent mingisugust «abieluvõrdsuse» küsimust vastasseisu keskmes ei ole. Isegi homoagenda kõige suuremad eestkõnelejad ei ole tõstatanud «abieluvõrdsuse» teemat. Pigemini näitab juhtkirja seesugune sõnastus progressiusulise EPLi soovmõtlemist.

Mis puutub kiriku liikmeskonna kahanemisse, siis kiputakse seda panema kiriku «vanamoodsuse» ja mineviku küljes rippumise arvele. Tegelikult on sekulaarne riigivõim viimase saja aasta jooksul ikka kõvasti vaeva näinud, et kirik ühiskondliku tegurina «tühistada». Kirik lahutati riigist ja temalt võeti ära suur osa varadest, koolist tõrjuti usuõpetus ja usuline maailmavaade, kirik kui institutsioon muudeti mittetulundusühinguks, mida riik võib vajadusel lõpetada, enamik koguduste hooneid võeti muinsuskaitse alla, mis seab haldamisele olulised piirangud, jne. Pool sajandit kestnud nõukogude võim seadis ametlikult eesmärgiks «religioossete igandite» väljajuurimise ühiskonnast, ning osutus selles paraku ka üsna edukaks.

Ühesõnaga, ilmalik riik – nii Eesti Vabariik kui Nõukogude Liit – on näinud kõvasti vaeva, et kirik kui usuasutus ühiskonna äärealadele puksida ja sõnum ning väärtused, mida kirik esindab, maha suruda. On ime, et kirik on neis tingimustes üldse suutnud oma liikmeskonda kuigivõrd säilitada, sest ilmalik-materialistlik keskkond on kiriku alusväärtuste suhtes ühemõtteliselt vaenulik.

Ja kui nüüd loetakse Eesti Päevalehes kirikule õpetussõnu, et see ei peaks tükkima poliitikasse ja tegema lobitööd, vaid tegelema oma siseasjadega, siis on sellegi taga sekularistlik-progressiivne ilmavaade, mis ei taha näha «tagurlikku» kirikut avalikus ruumis konkureerimas «liberaalsete» ja «edumeelsete» ideedega.

Millegipärast ei kerki sama küsimus näiteks LGBT seltskonna puhul, kes on veel väiksem rühm kui luterlased, kuid kelle rahastamist ja poliitilist toetamist peetakse liberaalide seltskonnas endastmõistetavaks – kuni selleni, et eiratakse otsest seaduserikkumist. Kui kiriku puhul rõhutatakse korduvalt maksumaksja raha saamist, siis maksumaksja on pandud rahastama koguni LGBT huvikaitsetegevust (s.t lobitööd). LGBT seltskonna kohta ei julge keegi öelda seda, mida võib lugeda EPLi artiklist EELK kohta: ««Ametnikel on juba kopp ees kirikust,» tunnistab meile üks kõrge riigiametnik. «Kirikut ei peaks kohtlema teistmoodi kui teisi huvigruppe, teda ei peaks võimendama.»» Kui mõni ametnik ütleks midagi taolist LGBT ühingu kohta, oleks kogu progressiivne avalikkus tagajalgadel ja nõuaks nii ministri kui ametniku lahkumist.

Ma ei arva, et ajakirjandus peaks hoiduma kiriku teemal sõna võtmast. Kui seda aga tehakse võhiklikult ja lähtudes oma maailmavaatelistest eelarvamustest, siis ei saada lihtalt asjale pihta. Seda näitab hästi Levila lisalugu, milles kirjeldatakse ajakirjanike kirikukülastusi. Artikkel tunnistab võõristusest ja segadusest, mida kirikus viibimine «kiriku-uurijates» esile kutsub: «Me tunneme, et oleme tunginud teiste inimeste pühamusse. Vaevalt oleksime siia tulnudki, kui kirik ise ei ütleks viimastel aastatel üha enam, et ühiskond peaks edasi liikuma… Me lahkume kirikutest, kuhu tulime võõrastena ja kuhu me enam kunagi ei naase…»

Iroonilisel kombel näeme nõukogude ajale omase praktika kordumist. Uurimisrühm ei varjagi, et kirikusse ei tuldud mitte koguduseeluga tutvuma, vaid hoopis teisel eesmärgil: «Kui ekspeditsiooni alustasime, pidi sellest saama ekskursioon mööda poliitilisi jutluseid.»

Ka nõukogude ajal hiilisid kirikutesse valvsad kõrvad, et tuvastada jutlustes vastuolu sotsialistliku ühiskonna väärtustega ja kanda võimudele kahtlastest väljenditest ette. Näiteks kaevati ühe kirikuõpetaja peale, kes olevat jutluses öelnud, et nõukogude ühiskonnas pole arengut. Õpetaja kutsuti välja ja ta pidi oma jutluse ette näitama. Ajalehtedes pilgati kitsarinnalisi usklikke ja paljastati kahepalgelisi mustakuuemehi. Kas tõesti on need ajad Eesti riikliku iseseisvuse taastamise kolmekümnendal aastal uuesti käes?

Nõukogude võim lootis, et kirik sureb Marxi-Lenini teaduslikule õpetusele rajatud sotsialistliku ühiskonna tingimustes peagi välja. Ka praegune liberaal-progressiivne seltskond näeks hea meelega kiriku lavalt kadumist või siis progressiivseks muutumist. Nad on uhked selle üle, et oleme väidetavalt «maailma kõige ateistlikum rahvas», kes usaldab teadust ja on kiindunud tehnoloogilisse progressi ning on moraaliküsimustes vabameelne. Kristliku ühiskonna teadlik lammutamine progressijõudude poolt teeb kiriku jaoks kuulutustöö ja tegevuse kahtlemata palju keerulisemaks, kuid vastased või kõrvalseisjad ei mõista, et kirik on rajatud kaljule, mis püsib aegade lõpuni ja et isegi põrgu väravad ei võida teda ära.

Esmaspäeval, 23. augustil kell 19 toimub Balti keti ajaloolisel marsruudil meeleavaldus ühiskonda lõhestava koroonapoliitika vastu ning vabaduse ja ühtsuse poolt. Vahendame korraldajate info nende kodulehelt:

Kolmkümmend kaks aastat tagasi seisime kõik üheskoos, õlg õla kõrval, ühinedes tollase rõhumise vastu ja demonstreerides maailmale Balti inimeste ühtsust.

Sel ajal liitusid inimesed üksmeelse rindena ja näitasid koos, et on valmis võitlema oma õiguste ja vabaduse eest. See oli kursimuutus meie armsate rahvaste jaoks. See oli tõeliselt oluline sündmus, mis muutis igaveseks meie ajalugu ja määras tulevikusuuna.

Taas tahetakse meid vägisi lõhestada ja meie vabadus on jälle ohus! Peame endale ja ülejäänud maailmale meelde tuletama, et keegi ei saa lahku rebida meie rahvast ei riikide sees ega lõhkuda Baltimaade ühtsust. Me seisame kindlalt nagu üks mees ja oleme uhked kõigi oma kaasmaalaste üle!

Pole tähtis, mida te praegustest sündmustest arvate – kas usute, et meil on meditsiiniline hädaolukord või et Covidi-olukord on sepitsetud rõhuva poliitika pealesurumiseks ja meie vabaduste vägivaldseks piiramiseks kontrolli ihkavate võimude poolt. Vaktsineeritud või mitte, vahet pole – me oleme üks rahvas ja me kõik jagame armastust oma maa vastu.

Olenemata rahvusest, kodakondsusest, usutunnistusest, veendumustest või orientatsioonist, me oleme kõik ühtsed, me oleme vennad ja õed. Me oleme kõik sõbrad, mitte vaenlased, nagu tahavad meid uskuma panna need, kes üritavad meid polariseerida. Meie vahele üritatakse kiilu lüüa, aga see ei lähe korda! Me keeldume üksteisega tülitsemast ja selle asemel kutsume meid kõiki kokku tulema, üksteist armastama ja olema ühtsed. Ajalugu on näidanud, et lõpuks ei saa keegi meid lahutada, mitte kunagi!

Sel päeval, 23. augustil kell 7 õhtul, kutsume kogu südamest kõiki inimesi Eestis, Lätis ja Leedus sõitma autoga algupärast Balti keti trajektoori või soovi korral sõitma ükskõik millisesse sobivasse kohta nendel Tallinnast Riia kaudu Vilniusesse kulgevatel maanteedel ja peatuma ning astuma autost välja tee kõrvale, et taas ühineda.

Sirutage käed, hoidke kätest kinni või kasutage vöösid või olge lihtsalt autos – oluline on, et me seisame kõik Balti ketis ühtsena. Oleme Läti ja Leedu kaaslastega kokku leppinud, et samal ajal toimub aktsioon kõigis kolmes Balti riigis.

See hetk on nüüd kätte jõudnud. Baltimaad vajavad teie tuge rohkem kui kunagi varem! See on meie tee, mitte kellegi teise. Meist algab muutus. Meie kord on tõrvikut kanda nii meie enda kui ka meie tulevaste põlvede nimel, nagu meie vanemad ja vanavanemad tegid seda meie nimel. Meie aeg on käes.

Palun, Balti riikide inimesed, ärgake unest, enne kui on liiga hilja! Kohtume 23. augustil kell 19 Balti ketis!

Ärgake, Baltimaad!
Atmostas Latvija!
Bunda Jau Baltija!

Mille eest seisame:

– Oleme vaktsineerimisvabaduse poolt. Igaühel on õigus oma keha puutumatusele.

– Oleme võrdsuse ja ühtsuse poolt. Ühiskond, kus inimesi lahterdatakse, ei loo turvalist elukeskkonda.

– Oleme fokusseeritud kaitse poolt. Kaitseme riskirühmi mistahes haiguse eest ja laseme ülejäänud ühiskonnal elada tavapärast elu inimõigusi ja vabadusi rikkumata. Ka riskirühma kuuluval inimesel on õigus ise otsustada, millist elu ta soovib.

– Oleme avatud ja ausa statistika ning uuringuandmete esitamise poolt. Läbipaistev teadus, küsimuste esitamine ja avatud arutelu peavad olema otsuste tegemise alus.

– Soovime, et vaimsele tervisele pöörataks rohkem tähelepanu. Pooldame positiivseid, innustavaid ja julgustavaid sõnumeid negatiivsete, ähvardavate ja hirmutavate asemel.

– Oleme kiusamisvaba ühiskonna poolt.

– Oleme terve ja rõõmsa ühiskonna poolt. Kutsume üles tegema reklaami ja propagandat tervislikele eluviisidele!

Balti keti marsruut:

Eestis 211,5 km

Tallinn–Rapla–Türi–Võhma–Viljandi–Nuia–Lilli

Lätis 262 km

Ķoņi–Rūjiena–Rencēni–Valmiera–Lode–Cēsis–Drabeši–Mūrnieki–Līgatne–Sigulda–Vangaži–(A2)–Riia(A7 E67)–Ķekava–Iecava–Bauska

Leedus 202 km

Pasvalys–Panevėžys–Ukmergė–Širvintos–A2 (E272)–Vilnius

Kokku: 675,5 km

Väike ülevaade armastatud Taaveti psalmi tõlgetest alates Heinrich Stahlist ja esimesest eestikeelsest Piiblist kuni tänapäevaste tõlgeteni – kristliku lugeja hinge kasuks sellel ilmavõrgu lehel üles tähendatud.

Heinrich Stahl, 1638[1]:

1 Se Jssand on müño karjus/ münnul ep sahp keddakit waja olla.
2 Temma kaitzep münd öhe halja welja pehl/ ninck sahtap münd kauni külma weh jure.
3 Temma jahutap münno hinge/ ninck johatap münd öigkusse te pehl/ temma omma nim̃e perrast.
4 Ninck echk miña kül hulckan pimmedas surma orgkus/ sihskit en kartan minna üchteki willitzusse/ sest sinna ollet münno jures/ sünno witz ninck kaickas tröstiwat münd.
5 Sinna walmistat münno ehs öhe lauwa/ münno wainlasede wasto/ sinna woidat münno pehha ölli kahs/ ninck töitat münd rochkest.
6 Hehd ninck arm sahp münnul tullema münno eo aial/ ninck minna sahn ellama se Jssanda kodda sees igkawest.

Piibli Ramat (1739)[2]:

1 Taweti laul.
Jehowa on mo karjane, ei mul polle ühtegi waia.
2 Nore rohho made peäl laseb ta mind maas seista, ta sadab mind hingamisse wee jure.
3 Ta jahhutab mo hinge, ta sadab mind õigusse jälgede peäle, omma nimme pärast.
4 Ka siis, kui ma käin surma warjo orgus, ei karda ma kurja, sest et sinna moga olled; sinno kepp ja so sau, needsamad trööstiwad mind.
5 Sa walmistad mo ette ühe laua mo waenlaste nähes; sa woiad mo Pea ölliga, mo karrikas on oiete täis.
6 Headus ja heldus agga peawad mind tagga aiama keige mo ello aia, ja ma jään Jehowa kotta kauaks aiaks.

Tawida Laulo-Ramat, Tarto ma-keelde… (1843)[3]:

1 Tawida laul.
Issand om mo karjus, ei olle mul pudust.
2 Nore haina-ma päle assutap temma minno, nink juhhatap minno tassatse wee mannu.
3 Temma jahhutap mo henge, sadap minno õigusse tee päle, omma nimme perrast.
4 Et ma küll käü pimmedan orrun, ei ma pelga õnnetust, sest et sinna ollet minnuga; sinno kep ja tuggi rõõmustawa minno.
5 Sinna walmistat minno een ütte lauda, mo wainlaste nätten; sinna woijat mo pääd ölliga, mo karrikas om ülli täüs.
6 Ön ja arm peawa mo perra tulema kigil mo ello päiwil, nink ma jä Issanda kotta eggal ajal.

Uku Masing, Suur Piibel[4]:

Taaweti laul. Jehoowa on mu karjane; mul pole midagi waja.
2 Noore rohu wainutele paneb ta mu magama, / ta ajab mu hingamisweele;
3 ta jahutab mu hinge; / ta juhatab mind õiguse rööbastele / oma nime pärast.
4 Ka siis, kui ma käiksin surma warju orus, / ei karda ma kurja,
sest et sina oled minuga; sinu kepp ja su sau, / needsamad trööstiwad mind.
5 Sa valmistad mu ette laua / mu ahistajate ees;
sa wõiad mu pead õliga, mu karikas on meerdeni täis.
6 Headus ja heldus aga ajawad mind taga / kõik mu elupäewad,
ja ma jään Jehoowa kotta kauaks ajaks.

1947. aasta väljaanne[5]:

1 Jehoova on mu karjane, mul pole midagi puudu.
2 Haljale aasale paneb ta mu lebama, hingamise veele saadab ta minu;
3 tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
4 Ka kui ma käiksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest et sina oled minuga; su kepp ja su sau, need lohutavad mind.
5 Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis.
6 Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad, ja ma jään Jehoova kota eluajaks.

Piibel 1968/1988[6]:

Taaveti laul.
Jehoova on mu karjane, / mul pole millestki puudust!
2 Haljale aasale paneb ta mind lebama, / hingamisveele saadab ta mind;
3 tema kosutab mu hinge!
Ta juhib mind õiguse rööbastesse / oma nime pärast!
4 Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, / ei karda ma kurja,
sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, / need trööstivad mind!
5 Sa katad mu ette laua / mu vastaste silma all;
sa võiad mu pead õliga, / mu karikas on pilgeni täis!
6 Ainult headus ja heldus / järgivad mind kõik mu elupäevad
ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!

(1968. aasta algupärane tekst:
1 Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust!
2 Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamise veele saadab ta mind;
3 tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast!
4 Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind!
5 Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis!
6 Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!)

Uus Testament ja Psalmid (1989)[7]:

1 Psalm Taavetilt.
ISSAND on mu karjane / mul pole millestki puudu.
2 Haljastel aasadel ta karjatab mind; karastavatele vetele juhatab mind;
3 kosutab seal mu hinge; / juhib mind õigetel jälgedel / oma nime pärast.
4 Kui ma ka kõnniksin pimedas orus, / ei karda ma kurja; /sest sina oled minuga;
su karjasekepp ja su sau, / need lohutavad mind.
5 Sa katad mu ette laua / mu vastaste silma all,
sa võiad mu pea õliga, / mu karikas on pilgeni täis.
6 Lausa headus ja heldus järgivad mind / kõik mu elupäevad
ning ma jään ISSANDA kotta / oma päevade lõpuni.

Kristiina Ross, 1996[8]:

1 Davidi psalm.
Jahve on mu karjane, ei tunne ma puudust.
2 Rohumaale ta asetab mu, / vaiksele veele saadab mu,
3 hinge mul kosutab, / juhib mu õigele rajale / omaenese hüvanguks.
4 Isegi kõndides pilkase pimeda orus / ei karda ma kurja, / sest oled mu kõrval.
Su kepp ja su sau – nemad trööstivad mind.
5 Sa katad minule laua / mu vaenlase silma all,
õliga võiad mu pead, / mu kruus on täis.
6 Vaid headus ja heldus saadavad mind / kõik minu elupäevad.
Ja ma jään Jahve majja / veel pikkadeks päevadeks.

Vello Salo, Indrek Hirv, 2009[9]:

Jehoova on mu karjane, / millestki pole mul puudust:
haljale aasale teeb Ta mu aseme, / juhatab allikale, / kosutab mind,
juhib mind õigele teele / Ta on Nimel väel.
Sügaval surmavarju oruski / kõnnin ma, kartmata kurja;
sest sina oled mul kõrval;
Su kepp ja Su sau – need trööstivad mind.
Sa katad mulle laua / mu vastaste silma all,
salvid mind lõhnava õliga, / mu peeker on pilgeni täis.
Headus ja heldus saadavad mind / kõik mu elupäevad
ning ma jään Tema kotta eluajaks, / aegade otsani.

Enn Kivinurm, 2013[10]:

1 Laul Davidist.
I-nd on Karjaseks mulle – / ei ole mul millestki puudu.
2 Haljastel aasadel laseb mind puhata, / tüüneile vetele juhatab mind – 
3 lubab hinge mul tõmmata, / juhib mind õigluse roobasteel / oma Nime pärast.
4 Kui kõnnin ka Toonela varjude orus, / ei karda ma kurja, Sa oled ju minuga –
Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind.
5 Mulle katad Sa laua / mu vastaste silma all; / õliga salvid mu pead,
mu peeker on pilgeni täis.
6 Vaid headus ja heldus järgivad mind / kõik mu elupäevad;
saan tulla I-nda kotta, / kuni on päevi.

Piibel. Uue maailma tõlge (2014)[11]:

Jehoova on mu karjane, / mul pole millestki puudust.
2 Haljale aasale paneb ta mu lebama, / veerikkasse puhkepaika juhatab ta mind.
3 Ta kosutab mu hinge. / Ta juhib mind õiguse radadel oma nime pärast.
4 Isegi sünges orus kõndides / ei karda ma kurja, / sest sina oled minuga,
su kepp ja su sau rahustavad mind.
5 Mu vastaste ees sa katad mulle laua. / Sa värskendad õliga mu pead,
mu karikas on pilgeni täis.
6 Headus ja truu armastus saadavad mind kogu elu,
Jehoova kotta jään ma kõigiks oma päeviks.

Viited:

[1] https://portaal.eki.ee//piibel

[2] Osundatud väljaandest: Piibliraamat. Faksiimileväljaanne I trükist 1739. Tallinn, Eesti Raamat, 1990.

[3] https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:328106/288938/page/15

[4] Jumala Püha Sõna Suur Piibel. Wälja antud eestikeelse piibli 200 aasta juubeli tähistamiseks. Kirjastus osaühisus «Loodus», Tartu – Tallinn. Faksiimiletrükk: Keuruu, Soome, 1989.

[5] Meie Issanda Jeesuse Kristuse Uus Testament ja Psalmid ehk Taaveti laulud. Briti ja Välismaa Piibliseltsi väljaanne, London, 1947.

[6] Piibel. Vana ja Uus Testament. Eesti Kristlik Ministri väljaanne. Kirjastaja Rahvusvaheline Piibliselts, 1988.

[7] Osundatud väljaandest: Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi Laulud. Tallinn, Olion, 1990.

[8] Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet. Koostanud ja tõlkinud Kristiina Ross. Hortus Litterarum. Tallinn, 1996

[9] Psalmid. Tõlge: Vello Salo ja Indrek Hirv. Kirjastus Maarjamaa, Pirita klooster. Tallinn, 2009.

[10] Kiituslaulud. Heebrea keelest tõlkis Enn Kivinurm. Rakvere, 2013.

[11] https://www.jw.org/et/raamatukogu/piibel/oppepiibel/raamatud/

Läti Evangeelne Luterlik Kirik langetas otsuse liituda konfessionaalsete ja konservatiivsete luterlike kirikute koostööorganisatsiooniga, mis kannab nime Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu (International Lutheran Council). 6. augustil toimunud Läti luterliku kiriku sinodi 219 liikmest toetas liitumist ILC-ga koguni 210 liiget.

Samal koosolekul otsustati ka lahkuda luterlasi ja kalviniste (reformeerituid) ühendavast Leuenbergi osaduskonnast (praeguse nimega EKOE ehk Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas) – seda otsust toetas 198 saadikut.

Läti luterliku kiriku sinodi otsus lahkuda EKOE-st ja liituda ILC-ga on kutsunud esile murelikke reaktsioone liberaalsetest kirikuringkondadest.

Põhja-Saksa luterliku kiriku piiskop Kristina Kühnbaum-Schmidt väljendas Läti kirikukogule saadetud tervituses kahetsust, et Läti kiriku rahvusvaheliste suhete üle otsustati koosviibimisel, kuhu ei olnud kaasatud väliskülalisi.

«Me küsime endalt seetõttu, kuidas saab selliste otsuste korral jätkata parnersuhet, kuna mõlemad otsused raskendaksid või tühistaksid tähtsaid ühiseid puutepunkte,» märkis Kristina Kühnbaum-Schmidt.

Väljaande Kotimaa teatel ütles Luterliku Maailmaliidu peasekretäriks valitud EELK vaimulik Anne Burghardt, et nüüd tuleb selgitada, mida tähendab Läti luterliku kiriku üheaegne kuulumine Luterlikku Maailmaliitu ja Rahvusvahelisse Luterlikku Nõukogusse.

Burghardt rõhutas, et kommenteerib asja eestlasena, mitte LMLi ametliku esindajana, ning lisas, et pole veel kuulnud lätlaste põhjendusi oma otsusele. Kuigi Eesti ja Läti luterlikud kirikud on naabrid, ei ole suhted kahe kiriku vahel olnud Burghardti hinnangul kuigi lähedased.

Luterlik Maailmaliit on väljendanud ka ametlikult muret selle üle, milliseid võivad olla Läti kiriku otsuse tagajärjed suhetele Läti kiriku ja LMLi vahel.

148 liikmeskirikuga Luterlik Maailmaliit peab end luterlaste osaduskonnaks, mis tugineb pühakirjale, oikumeenilistele usutunnistustele ning Augbsurgi usutunnistusele ja Martin Lutheri väikesele katekismusele. Selles annavad tooni suured liberaalsed Euroopa ja Ameerika luterlikud kirikud.

Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu on aga pigemini koostööorganisatsioon, mille liikmeskirikud on konservatiivse suunitlusega konfessionaalsed luterlikud kirikud, kus näiteks naispastorite ordineerimine või homopaaride õnnistamine ei tule kõne allagi.

ILC suurim liikmeskirik on USAs tegutsev paari miljoni liikmega Missori Sinod. Soomest kuulub sellesse Juhana Pohjola näol äsja uue piiskopi saanud paari tuhande liikmega Misjonipiiskopkond. Paarisaja tuhande liikmega Läti luterlikust kirikust saab liitumisel üks suuremaid ILC liikmeskirikuid.

Läti kiriku ajalugu uurinud Helsingi ülikooli kirikuajaloo emeriitprofessor Jouko Talonen tõdeb, et lätlastel on aeg-ajalt tekkinud pingeid suhetes Luterliku Maailmaliiduga.

«Läti kiriku teoloogiline areng pärast kommunismi kokkuvarisemist ei ole Genfi [seal asub LMLi peakorter] rõõmustanud. Küsimus on üsna põhimõttelistes teoloogilistes erinevustes, eriti piibliteoloogilistes lähtekohtades, mis seejärel kajastuvad kirikute erinevates otsustes,» ütles Talonen väljaandele Kotimaa.

Pigemini liberaalsetele lääne kirikutele orienteeritud Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on nii Luterliku Maailmaliidu kui EKOE liige ja ei tee koostööd ILC või Missouri Sinodiga. Siiski leiavad regulaarselt aset Balti luterlike piiskoppide kohtumised.

2006. aastal saatsid Eesti, Läti ja Leedu luterlikud piiskopid homopaaride õnnistamise küsimuses ühise kirja Luterlikule Maailmaliidule ja Rootsi Kirikule, 2010. aastal aga koostasid pöördumise abielu ja homoseksuaalsete suhete praktiseerimise kokkusobimatuse teemal.

Maarja taevassevõtmist ei tule mõista nõnda, nagu ta ei olekski surnud. Vastupidi, me võime olla kindlad, et Maarja, kes järgnes oma Pojale kõiges, läks läbi ka surmast. Kuidas oleks ta võinud käia teist teed kui Jeesus? Kuidas oleks Jumal keelanud talle seda, mida on vagalt oodanud kõik pühakud: et nad võiksid saada Tema surma sarnaseks (Fl 3:10)? Surm on küll patu tagajärg, kuid Jeesus tegi sellest veel viimase võimaluse. Alates sellest, kui Jeesus hüüdis valju häälega: «Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!» (Lk 23:46), on kristlik surm olnud viimane, kõikehaarav pühendumistegu. Surmahetkel saab inimene võimaluse võtta kokku kogu oma elu ja anda selle lõplikult Jumalale. Surm on nagu tõotus, mis antakse mitte sõnade, vaid teoga, «surmtõsiselt» ning milles tõotatakse kuuluda igavesti Jumalale. Võime olla kindlad, et Maarja ei jäänud sellest viimsest võimalusest ilma.

Sellepärast võibki Maarja meile suremist õpetada. Ennekõike võime õppida, et inimene võib suremise oskust harjutada kogu oma eluaja. Maarja jätkuv «jah» oli jätkuv loobumine iseendast ja minek «Isa juurde» (Jh 14:28), mis on kristliku surma definitsioon. Kui inimene on oma eluajal lugematuid kordi surnud, siis see, mida nimetatakse «surmaks», muutub «taevassevõtmiseks». Võibolla see ongi kõige olulisem, mida me saame Maarja taevasse võtmisest õppida.

Taevasse võetud

Kirik usub, et taevasse võeti Maarja ihu ja hing, see tähendab kogu tema olemus. Ka Jeesus ei jätnud surres oma ihu hauda ega naasnud Isa juurde üksnes vaimuna, vaid Ta võttis oma ihu Jumala igavesse kirkusesse. Nõnda läks ka Maarja ihu taevasse. Surnuist ülestõusnuna ütles Jeesus jüngritele: vaimul ei ole ju liha ega luid (Lk 24:39), ning Maarja ütleb meile täpselt sama: ma ei ole mitte vaim, vaid inimene, nagu sinagi – ja ma olen taevas.

Küsimus surmajärgsest elust on vaevanud inimkonda alates algusest. Mis toimub inimesega pärast surma? Kas tema surmaga on kõik täielikult lõppenud? Kas ta polegi midagi enamat kui vaid mingil hetkel silmapiirile ilmunud olend, kes kohe pärast seda kaob? Või, nagu väidavad mõned Aasia usundid, on tema saatuseks elada mitmeid kordi, kuni ta viimaks vajub jumaluse kõiksusesse? Või vabaneb inimene surres oma ihust ja elab pärast seda üksnes vaimuna? Kiriku õpetus Maarjast esitab meile konkreetse arusaama surmajärgsest elust. Maarja isiksusest ei läinud midagi kaotsi, vaid kogu tema olemus läks taevasse. Vana mitte ei hävine, vaid muutub. Maarja on ja jääb igavesti inimeseks, kuid kirgastatud inimeseks.

See ei puuduta ainult Maarjat. Uue inimkonna emana tunnistab ta sellest, mida me kõik võime loota. Iga inimene, kes sureb Jumalat armastades, võetakse taevasse; mitte ainult osa temast, vaid terve inimene.

Kas meid paneb imestama, et taevasse võeti mitte ainult Maarja hing, vaid ka ihu? Tema oli ju kõik ohverdanud Jumalale. Ingli ilmumise hetkel andis ta oma ihu Püha Vaimu käsutusse ja kui Vaim tuli tema peale, sai sellest Jumala tempel. Vaim toimis temas kogu eluaja ja ka siis, kui ta elu lõppes. Vaimu vastupandamatu vägi haaras temast kinni ja otsekui jumalikus tormituules tõmbas ta taevasse. Meenub prohvet Eelija, kes võeti tulistesse vankritesse ja tõusis tuulepöörises taevasse (2Kn 2:11). Aga meiegi ihu on Jumala käsutuses ning Püha Vaimu tempel (1Kr 6:19), meiegi ihu saab pühitsetud sakramentidest ja eelkõige ühendusest Kristuse ihu ja verega. Sellepärast ka meie ihu võetakse kord taevasse. Jumalale ohverdatust ei lähe midagi kaotsi, vaid kõik võetakse kaasa ja muutub.

Uus lähedus

Maarja taevassevõtmine ei tähenda, et ta oleks rännanud mingile kaugele maale. Me eeldame, et taevas on «üleval». Me laulame: «Au olgu Jumalale kõrges». See ei ole vale, kui peame meeles, et sellised kujutlused ei väljenda kogu tõde. Taevas ei ole mingi koht teisel pool maailmakõiksust, vaid see on dimensioon, mida me ei suuda oma maiste meeltega tajuda. Ehkki Maarja võeti taevasse, ei läinud ta meie juurest minema. Vastupidi, just nõnda tuli ta veel sügavamalt maailma.

Olles surelikus ihus oli Maarja aja ja ruumiga piiratud. Ta ei saanud viibida korraga enam kui ühes paigas. Elades pärast Jeesuse ülestõusmist surnuist Johannese juures palvetas ta väsimatult noore kiriku eest, kuid ta ei saanud olla koos apostlitega, kui need läksid kuulutama evangeeliumi. Aga kui ta võeti taevasse ning kogu tema olemus, seega ka tema ihu kirgastati, kadusid kõik piirid. Kirgastatud ihul ei ole selgeid piire. See võib samaaegselt viibida mitmes kohas ja saada oma proportsioonidelt lausa kosmiliseks. Maarja maapealse elu piiratud lähedus muutus: pärast taevasse võtmist on ta kõikjal ligiolev.

Igal pool, kus me oleme ja kuhu me läheme, on Maarja alati ja kõikjal meie juures. Ta täidab kogu maailmakõiksuse. Ta on riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas (Ilm 12:1). Kui me päeval tänaval või töökohal viibides palvetame «Ole tervitatud, Maarja», siis ei räägi me tühjusesse. Maarja on alati ligi. Me võime tunda suurt rõõmu, märgates, et Maarja taevassevõtmine, mis tundus teda kaugele eemale viivat, tõi tegelikult ta meile väga lähedale. Taevasse võetuna on ta keset meie elu.

Samas ärgem arvakem, et taevas naudib Maarja segamatut rahu. Maarja osaleb valguse ja pimeduse vahelises võitluses nii kaua, kui see kestab. Me teame, et Jeesus elab aina selleks, et meie eest paluda (Hb 7:25) ja et Ta valmistab meile asemeid (Jh 14:2). Kuid Ta ei tegutse ilma abiliseta (vrd 1Ms 2:20). Ka taevas on Maarja elu sisuks Poeg ja Tema töö.

Kiriku taevassevõtmine

Taeva ja maa vahel on alati püsinud salapärane pinge. See ilmneb juba Piibli esimestest sõnadest: Alguses lõi Jumal taeva ja maa (1Ms 1:1). Jumal elab taevas, maa on aga inimeste elupaik. Jumal ei kavandanud nende vastandlikkust küll nii suureks, kui see sai. Me loeme ju, et Issand Jumal käis paradiisis õhtujaheduses sinna ja tänna (1Ms 3:8). Kuid pattulangemise tõttu tekkis taeva ja maa vahele «suur kuristik» (vrd Lk 16:26).

Aga kui aeg sai täis, astus Jumal alla maa peale. Tema tulek muutis taeva nähtavaks ja tajutavalt maa peal ligiolevaks. Kes on näinud mind, see on näinud Isa (Jh 14:9). Jeesus oli taevas meie keskel; Tema oli «sina», kes võib armastada ja keda võib armastada. Ta suri inimeste eest ning Tema surres oli ka taevas kadunud. Ta astus maapõue (Mt 12:40), et minna asjade peidetud juurteni, ning Ta läks oma Isa juurde, et omakorda tõmmata endaga kaasa kogu maa. Jeesus ei läinud taevasse üksi, vaid kogu maa tõmmati taevasse.^[1]

Sellepärast on meie igatsusel taeva järele eriline omadus – me ei igatse midagi sellist, mis alles tuleb, vaid me igatseme seda, mis on juba olemas, ehkki me ei näe seda, kuna meie silmad on kaetud. Taevasse minnes võttis Jeesus meid kaasa ning sellepärast oleme me taeva kodanikud (Fl 3:20). Sellepärast oleme me maa peal võõrad ja majalised (Hb 11:13).

Põhimõtteliselt me juba oleme läinud taevasse; kuna me aga ei ela kristlastena kogu südamega, siis oleme praktikas taevast veel kaugel. Siiski pole see põhimõte pelgalt mõttekonstruktsioon, sest Maarjas sai see konkreetseks reaalsuseks. Maarja taevassevõtmine on ka meie taevassevõtmine. Maarja esindab ju kogu kirikut ning viimselt kogu inimkonda. Kui kirik laulab pühapäeva vespril: Talle pulmad on tulnud ning Tema naine on ennast seadnud valmis (Ilm 19:7), siis see naine, mõrsja on nii Maarja kui kirik. Maarja ja kirik on lahutamatud. Kui Maarja võeti taevasse, siis mõrsja ühines peigmehega ja algas taevane pulmapidu. Mõrsja igatseb Peigmeest nii kannatamatult, et ta ei saa oodata aegade lõpuni. Ka Peigmees igatseb mõrsjat: Ma tahan, et teiegi oleksite seal, kus olen mina (Jh 14:3). Ta ei taha pulmi enam kauem oodata: kõik on valmis, tulge pulma! (Mt 22:4). Maarja taevassevõtmise kaudu oleme me tulnud. Pulmapidu ei toimu kusagil tulevikus, vaid see on tegelikkus juba nüüd.

Me saame veelkord näha, et Jumal laseb meil juba ette kogeda seda, mille saame lõpus. Jumal ei saa oodata. Ta toimib nõnda, et isegi kui lõplik täitumine võtab kaua aega, on see teatud moel siiski olemas juba algusest peale. Ristimises sureb inimene patule ja tõuseb veest uue looduna, täidetuna jumaliku eluga. Ta püüab kogu elu elada selle tegelikkuse kohaselt, mis oli olemas algusest peale. Euharistia on taevas maa peal: ajalik inimene saab selles toiduks inglite rooga. Jumal viib alati kõik asjad lõpule, meil aga kulub kogu eluaeg, enne kui mõistame, et kõik on valmis. Jumal paneb eesmärgi kaasa juba alguses. Eesmärk pole üksnes viimane, vaid see on ka esimene. Ilmutusraamatu kirjeldus taevast vastab jutustusele paradiisist. Kõik Piiblis kirjutatu – esimesest leheküljest viimaseni – ning kõik inimkonna võitlused ja sündmused ajaloo algusest lõpuni on vaid püüe ühineda selle tegelikkusega, mis oma peamistes joontes on alati olemas olnud.

Meil pole vaja taotleda midagi sellist, mida veel pole. Pigem võime puhata selles, mille oleme juba saanud. Taevane Jeruusalemm on reaalsus juba praegu; mitte ühekülgselt maskuliinsena (Kristuse taevasseminemise tõttu), vaid täielikult inimlikuna, mehena ja naisena. Alates Maarja taevassevõtmisest oleme teatud mõttes juba jõudnud eesmärgini, mille poole me kõik püüdleme.

Dogmaks kuulutamine

Paavst Pius XII kuulutas 1. novembril 1950 Maarja taevassevõtmise dogmaks; teisisõnu: kogu selle meelevallaga, mis paavstil on kogu kiriku karjasena, kuulutas ta, et Maarja taevassevõtmine on Jumala ilmutatud usutõde. Eelnevalt piiskoppide arvamust küsides oli neist 98 protsenti pidanud dogmaks kuulutamist võimalikuks ja kohaseks. Paavst viitas Esimese Moosese raamatu salmile 3:15. Kirik on traditsiooniliselt tõlgendanud seda Maarja täieliku võiduna saatana üle (Vulgata: Ipsa conteret caput tuum – tema purustab su pea). Lisaks viitas paavst evangeeliumidele, milles Maarjat kirjeldatakse siiralt üheks saanuna oma Pojaga. See ühendus ei saanud piirduda üksnes maisega, vaid pidi ilmnema Maarja taevalikus elus.

Need piibellikud tõendid oleksid iseenesest ebapiisavad, kui Maarja taevassevõtmine poleks juba mitmeid sajandeid olnud kiriku üldiselt tunnustatud usutõde. Maarja taevassevõtmise püha on peetud alates 8. sajandist. Kirik teab, et Püha Vaim juhatab teda vähehaaval «kogu tõesse» (Jh 16:13). See tõde on palju suurem, kui mõni seda märkabki, lugedes pinnapealselt üksikuid tekste. Jättes Jumala sõna meelde ja mõtiskledes selle üle oma südames (Lk 2:19) mõistab kirik vähehaaval tõde üha sügavamalt. Jumala sõna on nii uurimatu, et selle rikkuse nähtavaks tegemiseks vajatakse kogu kiriku sajanditepikkust mõtiskelu.

Paljud küsivad, kas 1950. aasta dogma on kirikule tekitanud rohkem kahju kui kasu. Kas pole sellest saanud uus takistus kirikute ühinemisele? Võimalik, et see nii ka on. Aga dogmaks kuulutamist võib näha ka teisest aspektist. Võibolla andis Jumal nii-öelda viimasel minutil, just enne seda, kui kogu inimkond – ja koos sellega ka kirik – sattus oma ajaloo kõige raskemasse kriisi, kirikule veel viimase võimaluse, mille abil ta võis selgemalt kui iial varem meenutada inimese suurt väärtust. Maarja taevassevõtmine näitab, milliseks Jumal on inimese kavandanud ja mida Ta on inimese jaoks valmistanud. See, kes vaatab Maarjale, teab, et kõigest hoolimata on inimesel tulevik. Ta mõistab, et erinevalt meie arusaamast pole tulevik ja olevik erinevad asjad, vaid saladuslikul viisil need põimuvad kokku. Me ei saa jätta mõtlemata Maarjale, kui me loeme Pauluse sõnu: Keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud, aga keda Ta on õigeks teinud, neid on Ta ka kirgastanud (Rm 8:30). Aga apostli sõnad puudutavad meid kõiki. Maarja avas tee ning elab nüüd kirgastatuna ihu ja hingega taevas. Sellepärast on ka meie kirkus juba alanud. Tema kirkus on meie kirkus: Sina Jeruusalemma uhkus, sina Iisraeli suur rõõm, sina meie rahva suur kuulsus (Ju 15:9).

Katkend Wilfrid Stinisseni raamatust «Maarja Piiblis ja meie elus», ilmunud esmalt veebilehes Meie Kirik (2010–2011) ja trükis 2016. a. Tõlkinud Illimar Toomet, toimetanud Veiko Vihuri

[1] Vrd Hans Urs von Balthasar, Das Betrachtende Geber, Johannes Verlag, Einsiedeln, 1965, lk 243–245.

Luterlaste rahvusvaheline hukkamõist ebaõiglase kriminaalmenetluse asjus õp dr Pohjola ja dr Räsäneni vastu ja üleskutse kõikidele hea tahtega inimestele toetada usulist väljendusvabadust Soomes

«Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust. Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.» (1Jh 1:7–9)

Luterliku reformatsiooni edasikandjate ja kirikujuhtidena me tunnistame, et need apostli sõnad on suunatud igapäevaselt igaühele meist ja et see on meie sõnum maailmale. Kui valitsus piirab ja ründab seda sõnumit, lakkab ta toimimast Jumala kavatsuse kohaselt. Allakirjutanud tunnistavad, et hea valitsus ning meile tagatud usu- ja sõnavabadus ja kõik põhilised inimõigused on Jumala head annid. Augsburgi usutunnistus ütleb, et evangeelium

ei leia ilmalikus valitsuses, riigikorralduses ja abielus mingit viga, vaid tahab, et sellest kõigest peetaks kinni kui tõeliselt jumalikust korrast ja et neis seisustes näidataks üles kristlikku armastust ja õigeid ning häid tegusid vastavalt oma kutsumisele. Seepärast on kristlased kohustatud valitsejatele alluma ning kuuletuma kõiges nende käskudele ja seadustele, mida on võimalik pattu tegemata täita. (AU XVI; Rm 13:1–7)

Kui võimul on talle seatud piirid. Valitsus seisab maiste, Jumala Sõna vaimulike asjade üle. «Ilmalik võim ei kaitse mitte hinge, vaid ta kaitseb mõõga ning ihulike karistuste abil ihu ja vara välise ülekohtu vastu. Sellepärast ei tohi neid kahte valitsust, vaimulikku ja ilmalikku, omavahel segi ajada ja ühte liita» (AU XVIII). Kuna usk peab jääma vabaks, sedastab AU XVI, et kui valitsuse korraldusi ei saa pattu tegemata täita, «siis tuleb Jumala sõna enam kuulata kui inimese sõna, Ap 5 [:29].» Tõepoolest, kui valitsus astub üle talle seatud piiridest ning ründab usuvabadust ja usulist kuulutust, siis millised vabadused võidakse järgmiseks ära võtta?

Seetõttu me avaldame protesti Soome Evangeelse-Luterliku Misjonipiiskopkonna valitud piiskopi dr Juhana Pohjola ning kauaaegse parlamendiliikme ja endise siseministri dr Päivi Räsäneni ebaõiglase kohtlemise vastu. Soome riigi tegevus – süüdistada kristlasi abielu ja seksuaalsuse kohta käivate Jeesuse sõnade (Mt 19:4–6) selge õpetuse järgimise eest – on täiesti väär. Seda eriti seetõttu, et süüdistatavad tunnistavad selgesti kõigi inimeste, kaasa arvatud nende, kes peavad end kuuluvaks LGBTQ kogukonda, Jumalast antud väärikust, väärtust ja õigusi. Kristus käsib armastada kõiki inimesi. «Armasta oma ligimest nagu iseennast!» (Mk 12:31).

Meie, luterlased, seisame kindlalt dr Pohjola ja dr Räsäneni kõrval. Kõigi maade kristlaste valdav enamus, sealhulgas katoliiklased ja ortodoksid, jagavad samasuguseid veendumusi. Kas Soome peaprokurör mõistab nad kõik hukka? Veelgi enam, kas Soome riik riskib fundamentaalsete inimõiguste rikkumise tõttu teiste riikide valitsuste sanktsioonidega?

Meile teevad muret järgmised asjad:

– Soome peaprokuröri otsus 29. aprillist 2021 esitada Soome karistusseadustiku 11. peatüki 10. lõike alusel süüdistus Misjonipiiskopkonna dekaanile ja valitud piiskopile dr Pohjolale ning pikaaegsele parlamendisaadikule, endisele siseministrile ja arstile dr Räsänenile väidetava «vaenuõhutamise» eest.

– Kriminaalmenetlus õp dr Pohjola ja dr Räsäneni vastu on seotud 2004. aasta brošüüriga «Ta lõi nemad meheks ja naiseks. Homoseksuaalsed suhted esitavad väljakutse kristlikule inimesekäsitusele», mille avaldas Soome Lutheri Ühing ja milles on öeldud, et «Kristliku inimesekäsituse kohaselt on kõik inimesed, vaatamata seksuaalsele sättumusele, võrdsed ja võrdselt väärtuslikud» (lk 13). Süüdistused, mis lähtuvad juba 17 aastat avalikult kättesaadavast tekstist, demonstreerivad enneolematut ülereageerimist ja teadlikku agendat.

– Dr Räsänenile on esitatud veel kaks süüdistust. Üks neist tugineb lühikesele tviidile 2019. a juunist, kui Soome Evangeelne Luterlik Kirik deklareeris ametlikku partnerlust LGBT üritusega «Pride 2019». Selles tviidis andis dr Räsänen Piibli valguses toimuvale hinnangu ja lisas pildi Rm 1:24–27 tekstiga. Teine süüdistus tugineb lühikesele saatelõigule Soome rahvusringhäälingu tunnipikkuses saates, mis oli eetris 2019. a detsembris ja kus käsitleti teoloogiat, seksuaaleetikat ja poliitikat. Selles saates ütles dr Räsänen, et Jumal ei loonud inimest homoseksuaalsena.

– Kriminaalmenetlus Misjonipiiskopkonna valitud piiskopi ja tuntud kristlasest avaliku elu tegelase vastu usuliste veendumuste väljendamise eest tõstatab tõsiseid ja murettekitavaid küsimusi seoses usu- ja sõnavabadusega Soomes. Seda silmas pidades

…kutsume me ametivõime üles tagama Soomes inimõigused kõigi inimeste jaoks. Rahvusvaheline õigus inimõiguste alal, nagu ka Soome põhiseadus, kaitseb täiesti selgelt usu- ja väljendusvabadust. Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklid 9 ja 10 ning Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklid 18 ja 19 tagavad, et igaühel on õigus tunnistada oma usku kultuse, usu praktiseerimise ja õpetamise kaudu ning väljendada oma sisemisi veendumusi avalikult.

…me märgime, et demokraatlikud ühiskonnad kogu maailmas kaitsevad usu- ja väljendusvabadust eluliselt olulisena. Nende õiguste õiguslik kaitse tuleneb inimese võõrandamatust väärikusest, kel on loomulik õigus osaleda avalikus arutelus teemadel, mis on seotud ühiskonna tähenduse ja eesmärgi ning õitsenguga. Soome peaprokuröri sammud õp dr Pohjola ja dr Räsäneni vastu mitte üksnes ei riku neid põhivabadusi, vaid toovad inimõiguste tõsiste rikkumiste tõttu kaasa ka teiste demokraatlike riikide valitsuste sanktsioonide riski.

…meid kõiki šokeerib prokuratuuri ja riigi poolne võimu kuritarvitamine, mis avaldub meelevaldses ja rängas sekkumises kristlaste õigustesse kuulutada avalikult oma usku. Tegelikult on tegemist rünnakuga kõigi kodanike vastu.

…me usume, õpetame ja tunnistame, et luterlik-kristlik usk kohustab meid rõõmu ja armastusega jagama head sõnumit, et kõik inimesed saavad Kristuses oma patud andeks (Jh 3:16; Ap 1:8). Me teame, et oleme patused ja ekslikud ning vajame armu. Kuigi on mõistetav, et osasid inimesi võib ärritada Kristuse evangeelium ja selle kõigile suunatud üleskutse kahetseda pattu ja uskuda, leiame siiski, et sobiv avalik ruum dialoogiks ühiskonnas eeldab seaduses sätestatud tagatisi, mis ei lase üksikisikutel, organisatsioonidel või riigil põhjendamatult piirata kristlaste ja kõigi teiste üksikisikute ja rühmade fundamentaalset õigust osaleda avalikus arutelus.

Seetõttu meie, allakirjutanud, mõistame hukka õp dr Juhana Pohjola ja rahvasaadik dr Päivi Räsäneni suhtes usuliste veendumuste avaliku väljendamise pärast algatatud õigustamatu kriminaalmenetluse. Me kutsume Soome ametivõime üles loobuma viivitamatult katsetest karistada õp dr Pohjolat ja dr Räsäneni, lõpetama menetlused oma usku avalikult väljendavate isikute vastu ning pühenduma taas usu- ja sõnavabaduse kaitsmisele Soomes.

Me kutsume kõiki hea tahtega inimesi, sõltumata sellest, kas nad nõustuvad või ei nõustu seisukohtadega, mida avaldasid õp dr Pohjola ja dr Räsänen, üles väljendama oma solidaarsust nende ja kõikidega, kes Soomes seisavad usu- ja väljendusvabaduse kui vaba ühiskonna absoluutsete eelduste eest.

Allkirjastatud 25. juunil 2021, Augsburgi usutunnistuse esitamise mälestuspäeval.

Piiskop dr Hans-Jörg Voigt
Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu esimees
Saksamaa Iseseisev Evangeelne Luterlik Kirik

Õp dr Timothy C. J. Quill
Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu peasekretär

Liikmeskirikute esindajad (vt siit)

Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu (International Lutheran Council) on konfessionaalsete luterlike kirikute koostööorganisatsioon.

Esmaspäeval viidi Eestis sisse apartheidi- ehk eraldusrežiim, mis võimaldab kohelda erinevalt vaktsineerituid ja mittevaktsineerituid. See puudutab ka kirikuid – kui kiriku uksel küsitakse nn koroonapassi, võib sisse astuda rohkem inimesi. On täiesti võimalik, et varsti lubatakse avalikele üritustele, sealhulgas jumalateenistusele, üksnes vaktsineeritud või äsja testitud inimesi. Teised kui võimalikud nakkuselevitajad peavad ukse taha jääma.

Kuidas on see kooskõlas Jeesuse sõnadega: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud»?

Korrakem üle, et enda vaktsineerida laskmine on iga inimese isiklik otsus, mida langetades peab arvestama oma tervislikku seisukorda ja reaalset vajadust. Siin ei tohi olla vähimatki sundi. Jah, COVID-19 tapab või toob kaasa tõsiseid tervisekahjustusi, seda eriti riskirühmades, kuid ka vaktsiinid tapavad või kahjustavad tervist.

Oluline on mõista põhimõtet: vaktsineeritakse selleks, et kaitsta oma tervist, mitte selleks, et aidata täita mingit poliitilist plaani, tõendada oma lojaalsust kodanikuna ja pääseda ligi mingitele hüvedele.

On kõlanud justkui kristlik mõtteavaldus, et on õige tuua end ohvriks teiste päästmiseks. Aga mismoodi päästab inimene teisi, kui vaktsiin peaks temalt elu või tervise võtma? Tema surmast ei ole ju kellelgi kasu. Ta ei sure kellegi asemel, et anda teistele võimalus elada.

Kui kaugele riik apartheidiga läheb, pole teada. Võib lugeda, et Prantsusmaal ähvardab ilma koroonapassita inimesi peatselt vangistus, kui nad peaksid mõnda söögikohta sisenema. Kuuldavasti andis president Macron äsja teada, et kõik inimesed, kes ei ole vaktsineeritud või kel pole ette näidata negatiivset testi, on alates 1. augustist tõrjutud kinodest, ostukeskustest, baaridest, kohvikutest ja teistest avalikest kohtadest. Samuti on vaktsineerimata ja negatiivse koroonatestita inimestel keelatud kasutada ühistransporti.

Meil on võimupartei Reformierakonna liige ja rahvasaadik Eerik-Niiles Kross esitanud oma nägemuse, mille kohaselt tuleks vaktsiinist keeldunutelt võtta koroonasse haigestumise korral ravikindlustus, nakkuse edasiandmise korral aga saata vangi. Avalikesse hoonetesse ei tohiks taolistel isikutel enam asja olla.

On uskumatu, milliseid võikaid, inimsusevastaseid ideid esitatakse ja ka viiakse ellu väidetavalt vabas ja demokraatlikus ühiskonnas. Täiesti terved inimesed kuulutatakse paariateks, neilt võetakse isikuvabadused ja neid ähvardatakse karistustega, kui nad «vabatahtlikult» ei nõustu meditsiinilise protseduuriga, mis võib olla neile potentsiaalselt ohtlik ja mis ei anna mingit garantiid, et nad ei või nakatuda ja nakkust edasi kanda. Sest ka vaktsineeritud haigestuvad ja levitavad nakkust.

Kiriku kohus on võtta praeguses olukorras selge positsioon vaktsineerimatuse tõttu põlualusteks kuulutatud ja apartheidirežiimi poolt diskrimineeritud inimeste kaitseks. Mina kui kirikuõpetaja ütlen enda nimel selgelt välja, et apartheid ja osade inimeste paariaks muutmine ei ole moraalselt vastuvõetav. See lõhestab ühiskonda ja on äärmiselt ebaõiglane inimeste suhtes, kes on elanud igati vastutustundlike kodanikena, ent leiavad end ühtäkki «roojaste» kastist.

Ma ei arva, et saaksime muuta ühiskonna absoluutselt õiglaseks. Isegi Jeesus tõdes, et vaeseid jääb alati olema. Aga mida maksavad praeguste arengute valguses poliitikute ja nn arvamusliidrite ilusad sõnad koosmeelest ja sidusast ühiskonnast, kus väärtustatakse iga liiget ja kedagi ei kiusata? Meie silme all tegeldakse suure osa inimeste häbimärgistamise ja dehumaniseerimisega, et sundida neid käituma viisil, milleks seadus ega terve mõistus ei kohusta. See on ebainimlik ja kuritegelik.