Armumine süttib tundeist, armastus püsib otsusel. Otsus ja tahe on armastuse selgroog. Kui noorpaar seisab altari ees, ei küsi kirikuõpetaja: «Mis tunne teil on?», vaid: «Kas sa tahad teda armastada?» Elus võib olla väga raskeid aegu, aga kuni püsib tahe, on võimalik ka raskusi ületada. Hea abielu nimel tasub näha vaeva. See on investeering, mis tasub ennast ära.

Abieluks tuleb valmistuda varakult. Kes ei suuda olla oma tulevasele truu enne abielu, enne temaga kohtumist, ei peaks arvama, et ta suudab seda olla abielu ajal. Puhas elu on võimalik ainult praegu.

Mida tähendab «süütus»? See on olukord, kus pole süüd. Süütus on kadunud ehk süü on siis, kui on tehtud midagi keelatut. Aga seksuaalvahekord abielu sees ei ole ju keelatud. Järelikult – süütu! Kes abiellub süütult, jääb selleks ka edaspidi abielurõõme maitstes.

Eesti noorte kristlaste seas elavad need ideaalid täna jõudsasti edasi ja kogudused on otsekui varjupaigaks kõigile, kes tahavad püha elu elada. Reaalne ja igapäevaellu rakendatud usaldus Jumala Sõna vastu ei ole kuhugi kadunud! Oma jõust ei ole see võimalik, aga kes paluvad Jumala abi, need saavad ka vastuse.

Laulatus on osa Jumala loomistööst. Kahest saab üks. Piibel ütleb, et mees ja naine on üks, nad on üks liha ja mida Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu (Mt 19:6).

1926. aasta perekonnaseadusega loodi Eestis abielu kõrvale veel teinegi kooselu vorm, mida samuti abieluks nimetati ja mis oli abielule ka väliselt üsna sarnane. Erinevus seisnes selles, et see sündis ilma laulatuseta, ilma Jumala ja Tema õnnistuseta, ilma kristliku argipäevata abielu kestel. Selles pidi inimene ise hakkama saama ja ilma Jumala abita seda koos hoidma. Jumal siiski hoidis inimesi ja lasi kristlikel harjumustel tasahilju kesta veel mitu põlvkonda.

Kommunistliku ideaali kohaselt pidi eraomand kaduma ning perekond selle tõttu tähtsusetuks muutuma. Kuna abielus nähti inimese vabadusi piiravat igandit, lõpetas Nõukogude Liit abielude sõlmimise ning hakkas neid formaalselt registreerima.

Kui 1958. aastal soovis Tartus Tiigi tänaval järjekordne noorpaar abielu registreerida, teatas ametnik, et kui tahate sõrmuseid sõrme panna, siis ainult ukse taga – siin majas seda teha ei tohi! Sõrmus oli laulatuse märk ega pidanud mahtuma nõukogude inimese ellu.

1960. aastateks oli selge, et kristlikud harjumused ja tavad on rahva seas liiga sügavalt juurdunud ning inimeste võõrutamiseks kirikust tuli pakkuda midagi asemele. Siis hakati looma ilmalikku tavandit ja mõtlema välja tseremooniaid, mis pidid asendama ristimist, leerikooli, laulatust, matust. Isegi ilmalikke surnuaiapühi hakati pidama. Aga siis sai nõukogude aeg läbi ja tasapisi hakkasid otsa lõppema ka rahvast seni kandnud harjumused. Uus põlvkond, kes oli näinud juba hoopis teistsugust elu ja kasvanud üles purunenud abielude rägastikus, tabas ära 1926. aasta perekonnaseaduse sügavama sisu – see on ju ainult paber! Elada võib ka ilma selleta! Kommunism näis juba hauda varisenud, kui alles tärkama hakkasid selle esimesed võrsed – ideaal ühiskonnast ilma abieluta, ilma inimese seksuaalelu ohjeldavate sidemeteta.

Paralleelselt on kogu aeg elanud ka püha abielu ja kristlikud ideaalid. Ka paljud neist, kes juba kaua on kokku elanud või ilmalikult registreeritud, on avastanud abielu kristliku tähenduse ja lasknud oma abielu laulatada. Ei ole kunagi hilja otsida Jumala tahet ja paluda Jumala õnnistust!

Laulatus ei ole nõidus, ei ole maagia. See pole rituaal, mis abikaasad vägisi õnnelikuks teeb. Laulatus on esimene samm teel, mida mööda tuleb ka astuda. Paigal seistes kohale ei jõua. Ilma kristliku argipäevata ei jõua ka pühapäev kätte.

Abielu tuleb hoida. Jeesus ütleb (Mt 5:28), et «igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.» Kui me Jumalale tunnistame, et meie süda on patune, kui me seda kahetseme ja tahame oma elu parandada, siis ta tuleb ja aitab. Kiusatusi on palju. Püha elu on võimalik vaid Jumala abiga. Oma jõule lootes jääksime oma himude meelevalda ja eksiksime eneseõigustuste sohu. Sugutung üksi ei tee veel millestki abielu ning selle tingimusteta rahuldamine pole olnud kunagi kristliku õpetuse kohane.

Olulisemad tõed on Piiblis esitatud korduvalt. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks – seda öeldakse loomislugudes, seda kordas üle Jeesus. Tänapäeval küsitakse, kas tuleks nimetada abieluks veel muidki asju nagu see enne Jeesustki on olnud – loetelu oleks pikk ja piinlik.

Ajad muutuvad ja kombed ka, kuid see ei õigusta pattu ega tühista Jumala sõna. Need olid variserid, kes küsisid Jeesuselt: «Mispärast siis Mooses on käskinud anda lahutustunnistuse, kui tahetakse naist minema ajada?» Ja Jeesus vastas: «Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda.» (Mt 19:7–8)

Võime olla Jumalale tänulikud, kui ta on meid hoidnud meie tahtmiste tagajärgede eest ja kannatliku sallivusega vaatab meie vildaka elu peale. Ometi ei tee ta seda, et meie pattu heaks kiita, vaid selleks, et anda meile võimalus pöörduda ja oma elu Jumala palge ees korda seada. Juba loomise aegu nägi Jumal, et inimesel ei ole hea üksi olla ja ütles (1Ms 2:18): «Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.» Ja Jumal õnnistas neid.

Artikkel ilmus algselt väljaandes Postimees ja avaldatakse autori loal.

Juba mitmes Euroopa riigis tuleb kristlastel, kes peavad vastavalt pühakirjale homoseksuaalset käitumist Jumala loomiskorra vastaseks ning ütlevad selle ka jõuliselt välja, arvestada tõsiselt võimalusega, et neid sunnitakse vaenuõhutajatena kohtu ette astuma.

Soomes kestab uurimine kristlasest parlamendiliikme ja endise siseministri Päivi Räsäneni piibellike seisukohavõttude asjus. Juba rohkem kui aasta uuritakse, kas tuleks algatada kriminaalmenetlus vaenuõhutamise tunnustel. Lisandub üha uusi episoode, sest Räsänen on aktiivselt esile toonud Piibli õpetust seoses abielu ja homoseksuaalsusega.

Saksamaal mõisteti äsja vaenuõhutamises süüdi Bremeni Püha Martini evangeelse-luterliku koguduse pastor Olaf Latzel. Kohtu hinnangul õhutas 53-aastane kirikuõpetaja vaenu 2019. aasta oktoobris toimunud abieluseminaril, kus ta rääkis muuhulgas sooideoloogiast ja homoseksuaalsusest. Latzel avaldas oma loengumaterjali ka Youtube’is.

Kõnealusel seminaril, millest võttis osa kolmkümmend abielupaari, nimetas pastor Latzel homoseksuaalsust «degeneratsioonivormiks» (Degenerationsform). Niisamuti on pastori hinnangul «kogu see soo-jamps rünnak Jumala loomiskorra vastu, see on sügavalt kuratlik ja saatanlik.» Ta lisas, et «homolobi, see kuratlik asi, on muutumas järjest tugevamaks ja tugevamaks, enneolematult massiivseks».

Prokurör kirjeldas süüalust kui vihaõhutajast religioosset fundamentalisti, aga ei esitanud talle kohtuistungil mitte ühtegi küsimust – küsimusi esitas ainult kohtualuse kaitsja.

Vaimulikule mõisteti karistuseks kolmekuuline vabadusekaotus, mis muudeti 8100 euro suuruseks rahaliseks karistuseks. Advokaat on lubanud asja edasi kaevata. Sellest hoolimata on saanud tõsiasjaks, et Saksamaal võib saada usuliselt motiveeritud kriitika eest homoseksualismi praktiseerimise aadressil vanglakaristuse.

Kohtunik Ellen Besti sõnul langetas ta otsuse praeguse «arvamuskliima» taustal. Tema hinnangul olid pastori homoteemalised sõnavõtud erapoolikud ja vaenu õhutavad ning neid võis tõlgendada üleskutsena kohelda seksuaalvähemusi alandavalt. Kohtunik leidis, et pole võimalik eristada homoseksuaalset käitumist inimesest, kuna seksuaalne sättumus on osa inimese minapildist.

Bremeni luterlik kirik algatas juba maikuus pastori vastu distsiplinaarmenetluse, mis jäi aga enne kohtuotsuse langetamist soiku.

Saksamaa Evangeelse Kiriku nõukogu esimees, luterlik piiskop Heinrich Bedford-Strohm ütles väljaandele Spiegel, et «sallimatus on vastuolus evangeeliumiga ning halvustaval ja diskrimineerival hoiakul ei tohi olla kirikus kohta.»

Spiegel meenutab, et «arhikonservatiivne» (erzkonservative) vaimulik Olaf Latzel on ka varem mitu korda avaliku kriitika alla sattunud, sealhulgas budistide, katoliiklaste ja moslemite laimamise eest 2015. aastal ja naispastorite mittetunnustamise tõttu aastal 2008.

Pastor Latzel esines juba 2020. aasta aprillis – veel enne, kui tema suhtes algatati menetlus – avaliku selgitusega, väites, et nimetas ühes oma loengus kurjategijateks üksnes neid, kes on häirinud jumalateenistusi ja vandaalitsenud kiriku kallal, mitte kõiki homoseksuaale. Ta toonitas, et Piibli õpetuse järgi on kõik inimesed patused, kuid pühakiri nimetab ka homoseksuaalsust selgesõnaliselt patuks.

«Seda Piibli üheselt võetavat tunnistust ei või meie Püha Martini kogudusena ja mina pastorina kuulutada ega õpetada teisiti,» ütles Latzel. «Kuigi see, kuidas meist räägitakse ja kirjutatakse suures osas kirikuorganisatsioonis, poliitikas ja meedias, toob meile üha parema kogemuse sotsiaalsest kõrvaletõrjumisest ja laimamisest. Annan meie koguduse ja oma tee Issanda Jeesuse Kristuse hoolde. Tema juhtigu, kaitsku ja õnnistagu meid. Ainuüksi Talle olgu au.»

Maikuus, kui kirikuvalitsus alustas pastor Latzeli suhtes juurdlust, astus Püha Martini kogudus oma kirikuõpetaja kaitseks astus välja. Juhatuse nimel võttis avalikult sõna Jürgen Fischer, kes ütles:

«Väidetakse, et pastor halvustas ja solvas inimesi ja nende väärikust ning kahjustas koguduste ja kiriklike ühenduste omavahelist ühtsust. Süüdistused on vastuoluliselt mustvalged, nende abil üritatakse kaotada piibellikud tõsiasjad. Paljud kirikud Saksamaal ei pea enam Piiblit autoriteediks. Kui meid on rünnatud, häirides jumalateenistusi ja pannes toime vandalismiakte, ei ole Bremeni kirik meid avalikkuse ees kaitsnud. Nüüd tahetakse vaigistada meie pastorit. Selline distsiplinaarmenetlus on Bremeni kirikukorraga vastuolus. Püha Martini kogudus ei kiida seda heaks.»

Jürgen Fischer jätkas:

«Kallis Martin kogudus, kallid õed ja vennad Issandas! Oleme võtnud vastu rohkelt toetusavaldusi Saksamaalt ja mujalt Euroopast. Tuhanded inimesed toetavad meid ja palvetavad meie eest. Täname toe eest ja palume teid jätkata eestpalveid.

Palvetage ka paljude teiste pastorite, koguduste ja nende juhatuste eest, kes astuvad vastu ajavaimule, soovides kuulutada ja järgida vaid Kristust ning jäävad sel põhjusel kiriku juhtorganite hammaste vahele. Piiblile ustavate kristlaste kõrvaletõrjumine tugevneb Saksamaal ja selle maakirikutes vastutuul tugevneb.

Palvetage kirikujuhtide eest, et Jumal, Issand, tooks neile tagasi mõistuse ja annaks neile pöördumise.

Palvetage ka ärkamise eest Saksamaal. Meist on saanud paganlik maa. Palvetage, et Jumal saadaks meile jutlustajaid, kes kutsuvad üles meeleparandusele ja astuma usu teed.»

Portaali Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kommentaar:

Juba kohtuprotsess kui niisugune oma usulisi veendumusi väljendanud pastor Latzeli üle on tõend mitmetes lääneriikides kehtivast ideoloogilisest diktatuurist. Samas tuleb ära oodata, milliseks kujuneb edasikaebuse käik.

Antud kaasuses on kurjakuulutav kohtunik Ellen Besti seisukoht, et homoseksuaalse käitumise kriitikat ei ole võimalik lahus hoida konkreetse isiku kritiseerimisest, kuna seksuaalne sättumus on osa inimese minapildist. See tähendab, et ei kristlastel ega kellelgi teisel pole enam lubatud homosuhete praktiseerimist hukka mõista, sest see tähendaks teise inimese hukkamõistmist, tema halvustamist ja diskrimineerimist. Hirmutav on ka kohtuniku tunnistus, et ta langetas oma otsuse praeguse «arvamuskliima» taustal.

Kahtlemata kujutab kõnealune kohtuotsus endast sammu nii sõna- kui veendumusvabaduse kitsendamise suunas. Torkab silma, et kriitika keeld kehtib seksuaalvähemuste, ent mitte usklike puhul. Lääne kultuuriruumis on peetud oluliseks õigust vabalt – ja ka räigelt – halvustada religioosseid tõekspidamisi ning eeldatakse, et usklikel tuleb sõnavabaduse nimel seda taluda. Millegipärast ei käsitata religioosseid veendumusi lahutamatu osana inimese minapildist, mida ei tohiks rünnata.

Põhjus on selles, et niinimetatud liberaalses demokraatias valitseb religiooni (eriti kristluse) kui vabadust piirava nähtuse suhtes kriitiline hoiak ja usu naeruvääristamist või muul moel kritiseerimist peetakse normaalseks. Seksuaalset eneseteostust aga nähakse lahutamatu osana inimese vabadusest ning selle kritiseerimine on võrdsustatud lubamatu isikliku rünnakuga inimese vastu.

Õigus sõna- ja veendumusvabadusele sõnastati võitluses kirikuga. Nüüd, kui kirik on kukutatud ja asemele astunud nn liberaalne demokraatia, on hakatud sõna- ja veendumusvabadust taas koomale tõmbama, et kindlustada olemasolevat ideoloogilist režiimi.

Abielu on sama vana kui maailm. Just sellele osutab Jeesus, kui temalt küsitakse, kas abielu tohib lahutada mistahes põhjusel: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?» Abielu on mehe ja naise liit, jätkab Jeesus oma vastust: «Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole...» Ning järgnevalt annab ta kaks põhjendust, miks abielu ei tohi lahutada mistahes põhjusel. Sest võib ette kujutada, milline lõhkirebimine on lahutus, kui abielludes – Jeesus jätkab eelnevat lauset –: «... ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha.» Ja viimaks kõige olulisem – abielu ei ole ainult kahe inimese omavaheline kokkulepe: «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19:3–6).

Seda Jeesuse lühikest õpetust kinnitavad tema arvukad õpetused evangeeliumides. Ühelt poolt hoiatab ta abielu kui inimliku liidu rikkumise eest (Mt 5:27–32, 19:9; Mk 10:11–12; Lk 16:18). Teisalt aga kirjeldab abielu kaudu inimese ja Jumala vahelist suhet. Mitmes tähendamissõnas kasutab ta abielu sõlmimise, pulmade motiivi. «Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad…» (Mt 22:1–14). «Taevariik on kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu» (Mt 25:1–13). Märgates, kuidas inimesed valisid endale aulisemaid istekohti, ütles Jeesus: «Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale…» (Lk 14:7–11). Ärgitades valvama Jumala riigi ootuses, kutsub ta üles: «Teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju...» (Lk 12:35–48). Neile lisandub see, et Jeesus ise võrdleb ennast peigmehega (Mt 9:14j; Mk 2:18–20; Lk 5:33–35). Ka tema esimene imetegu toimub Kaana pulmas (Jh 2:1–11).

Sarnane on abielu käsitus apostlite kirjades, kus mitmel puhul antakse nii praktilisi juhiseid perekonnaelu korraldamiseks kui võrreldakse abielulist armastust Jumala armastusega inimeste vastu. Kujukalt tuleb see esile Pauluse kirjas efeslastele, kus mõlemad on tihedalt põimunud: «Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus. Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest.» (Ef 5:21–33) Püha Augustinus on selle lõigu seletuseks öelnud, et mehele ei tähenda see mitte meelevaldset õigust valitseda oma naise üle, vaid valmisolekut oma abikaasa pärast end ohverdada. Lasta end kasvõi tuhandeks tükiks rebida, nii nagu ka Kristus end ristil ohverdades end lõpuni andis.

Nii nagu maailm sai alguse koos abieluga, kui Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ning rajas nende liidu, saab koos abieluga alguse ka uus maailm. Ilmutuse raamatu peaaegu viimased sõnad kirjeldavad paradiisi: «Vaim ja mõrsja ütlevad: «Tule!» Ja see, kes kuuleb, öelgu: «Tule!» Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!» (Ilm 22:17).

Kristlikul maastikul on vähe selliseid suurkujusid nagu Sadhu Sundar Singh, kes vapustas saja aasta eest kogu läänemaailma. Mõnedele meenutas ta Jeesust india rüüs, veel rohkem on teda vahest võrreldud püha Franciscusega. Suheldes küll põhiliselt protestantidega on ta leidnud tunnustavaid hääli ka katoliiklaste seas. «On olemas inimesi, kes näivad olevat selleks välja valitud, et kanda inimkonna-küsimuse kogu koormat,» kirjutab Urs Keusch. «Me tunneme seda paljude suurte kristlaste elust kuni tänapäevani: Aurelius Augustinus, Blaise Pascal, Edith Stein, Charles de Foucauld, Simone Weil … Selline inimene oli ka indialane Sadhu Sundar Singh, üks särav kristlase-kuju kahekümnendast sajandist, keda tänapäeval kahjuks vaevalt enam tuntakse.»^[1]

Siiski ei ole teda ka unustatud. Eestis lõi tema nimi laineid esimesel iseseisvusperioodil ning Johannes Mädasson kirjutas koguni väikese raamatu «Sadhu Sundar Singh» (1923). Uuel iseseisvuse ajal ilmus Allika kirjastuse väljaandena juba 2005. a indialase «Nägemusi teisest ilmast». See raamatuke oli tõlgitud Austraalia väliseestlaste poolt 1950. a ja allakirjutanul on sellega ka isiklikud mälestused: nimelt õppisin ma selle teose käsikirja 1983. a ümber lüües kirjutusmasinaga kirjutama. Viimati ilmus samalt kirjastuselt Friedrich Heileri klassikalise teose lühendatud tõlge: «Sadhu Sundar Singh. Ida ja Lääne apostel» (2018), mis elas toona Saksamaal läbi mitmeid kordustrükke 1924–1926. a.

India kristlase seiklusrikas elutee

Sundar Singh sündis 3. septembril 1889.a Põhja-Indias Pandžabi (Punjabi) osariigis Rampuri linnakeses rikaste ja edukate vanemate lapsena. Isa poolt kuulus ta sikhide hulka, emapoolse religioosse kasvatuse kaudu domineeris temas hinduism. Ta ei meenutanud iial sikhismi, vaid rääkis, kuidas vaga ema, hinduistlik püha raamat Bhagavadgita ja kogu India maailm olid teda lapsena mõjutanud. Tee kristluseni kulges noorel indialasel samm-sammult.

Sundari koolitee algas Rampuris, jätkus aga Ludhania linnas, kus ta puutus kokku kristlusega, millele ta esmalt ägedalt vastandus. Kutsumiselamus, kus Jeesus talle isiklikult ilmus (Sundar dateerib selle 16. detsembrile 1903. a), äratas temas tahtmise saada ristitud. Sundar ristiti pärast aastapikkust ettevalmistusaega presbüterlikus misjoni-internaadis ühes Simla (Shimla) linna kirikus 3. septembril 1905. a. Seda tegi ta hoolimata perekonna vastuseisust, kes tema seetõttu hülgas. Seejärel hakkas ta sadhuks ehk rändmungaks, riietus hindu askeetide traditsioonilisse ookrivärvi rüüsse ja asus misjoneerima omal käel.

Järgnevatel aastatel rändas Sundar peaaegu katkematult evangeliseerides läbi Põhja-India. Tema tegevust saatsid mitmesugused imelised juhtumused.^[2]

Esimene reis (1905–1906) kulges kuni Afganistanini ja tagasi Himaalajasse. 1907. a osales ta ühes kohalikus hernhuutlaste misjonijaama töös. Edasi reisis ta 1908.a läbi Himaalaja tollal veel suletud Tiibetisse. Järgmisel 1909. a saabus ta Bombeysse.

Ta laskis end veenda teoloogilise edasiharimise vajalikkuses ja läbis 1909–1910. a kateheetide kursuse Lahore anglikaani kolledžis (jääb tänapäeva Pakistani). Selle lõpetas ta jutlustamise litsentsiga, millest loobus aga peagi, sest ta ei tahtnud loovutada oma vabadust. See haridus jäi ka tema ainsaks teoloogiliseks hariduseks.

Aastail 1912–1917 sooritas Sundar pikemaid reise Lääne- ja Ida-Himaalajas, samuti jutluse- ja ettekande-reise läbi Põhja-India. Alates 1918. a sooritas ta misjonireisi ka Lõuna-Indiasse, kus jutlustas traditsioonilistele India kristlastele – nn toomakristlastele. Lõunas kohtus ta ka teiste misjoniorganisatsioonidega, mis aitasid organiseerida tema edasisi reise Tseilonile, Malai­siasse, Hiinasse ja Jaapanisse (1918–1919).

Aastal 1919 leppis Sundariga ära tema isa, kes võttis vastu kristliku usu ja finantseeris 1920. a oma poja reisi Euroopasse. Sadhu sõitis nüüd Inglismaale (Liverpool, London jt) ja sealt edasi USA-sse (New York, Chicago jt). San Franciscost siirdus ta Havaile ja Austraaliasse (Sidney) ning naasis Bombey kaudu kodusesse Indiasse.

Aastail 1921–1922 reisis Sundar Himaalajas ja siirdus seejärel taas Euroopasse. Ta väisas 1922. aastal Palestiinat, kus jutustas anglikaani katedraalis ja külastas mitmeid Jeesusega seotud paiku, nagu Emmaus, Betaania, Jeeriko, Surnumeri, Jordan (kus ta suples), Petlemm, Raama, Beetel, Naatsaret, Tiberias, Kapernaum, Galilea järv jt. «Talle mõjus ülivõimsalt selle teadvustamine, et nendes paikades oli Issand ise elanud, kannatanud ja ülestõusnuna endast tunnistust andnud. Ta leidis siin praktilise kommentaari evangeeliumidele. Kogu Õnnistegija elu, suur lunastusdraama kõigis selle aktides astus elavalt esile india Jeesuse-jüngri hinges,» kirjutab Friedrich Heiler.^[3]

Palestiinast rändas ta Kairo kaudu, kus jutlustas kopti kristlastele, Marseille´sse, sealt Šveitsi, kus teda vaimustatult vastu võeti. Kuivõrd alati ei saadud kastutada helivõimendust, hüüdsid mitmed isikud tema sõnu edasi suurele inimhulgale, tõlkides need ühtlasi rahva emakeelde (küllap nii talitati ka Jeesuse mäejutluse puhul). Edasi sõitis Sundar Saksamaale, kus külastas Wittenbergis Martin Lutheri maja ja seisis tema haual. Kõiki Skandinaavia riike läbi sõites kohtus ta oma soosija Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomiga. Olles sunnitud ära ütlema paljudele küllakutsetele, naasis Sadhu veelkord Madalmaid ja Inglis­maad läbides lõplikult Indiasse. Nüüd piirdusid tema misjonireisid veel ainult Hindustani poolsaarega.

Oma elu lõpuperioodil 1921–1928. a avaldas Sadhu igal aastal ühe usulise kirjutise, mis tõlgiti ümber paljudesse keeltesse. Hoolimata paljude reiside jooksul kahjustatud tervisest suundus ta 18. aprillil 1928. a, pärast seda kui oli ta teinud oma testamendi, veelkord Tiibetisse, milliselt teekonnalt ta iial tagasi ei tulnud. Kus, mis põhjusel ja kuidas ta suri (1929. a?), ei ole teada: kas külmus ta mägedes, tapeti misjonärina – või võeti kõrgmägedest taevasse (nagu oletati)? Aastal 1933 kuulutati ta ametlikult surnuks.

India müstiku õpetus ja erakordne mõju

Tema lugu aga ei lõppenud surmaga. Sadhu Sundar Singh on tuntud india kristliku visionääri ja müstikuna, imetegijana, askeedina ja apostlina ka edaspidi. «Elades ja kuulutades Kristuse evangeeliumi ehtsais indialikes vormides ta on andnud võtme hindulaste südamete avamiseks kristlikule rõõmusõnumile. Täiusliku hindulasena ja täiusliku Kristuse evangeeliumis juurduva kristlasena ta on näidanud kristlikule misjonile tee, mille kaudu ainuüksi on võimalik võita suurt Indiat ristiusule,» kirjutab Rufolf Kiviranna.

Indialase tähtsus ei piirdunud ainult kodumaaga. «Tema isiku ja kuulutuse mõju oli kõikjal haarav ja sütitav. Vana kristlik Euroopa võis näha, milline peab olema tõeline Kristuse järelkäija ja kui kaugel ta on ise sellest ideaalist. Kristuse kartmatu tunnistajana Sundar Singh juhtis kristlaskonna tähelepanu puudustele ja nõrkadele külgedele. Tema läbitungivale ja teravale pilgule ei jäänud varjatuks, et suurem osa neist, kes kannavad kristlaste nime, seisavad mammona- ja lõbuhimu ahelais ja on hüljanud Kristuse kuulutuse. Ta nägi ka selgesti, milles seisab kristlaskonna usulise vaesuse, välispidisuse ja nõrkuse peapõhjus – nimelt puudulikus ja nõrgas palveelus.»

Sadhu ei väsi rõhutamast, et tõeline kristlik palve on midagi muud kui palumine ja soovimine. «Palve on eluosadus Jumalaga, kõnelemine Temaga, kes on kõige tõelise elu ja õnne allikaks. Kristlase põhipalveks olgu ja jäägu: Sinu tahtmine sündigu! Kõik teised palved, mis taotlevad maiseid või ka kõrgemaid ande, on vaid ettevalmistuseks sellele täiuslikumale kristlikule palvele. Palve kaudu me õpime tundma Jumala tahet ja sellele alistuma. Üksilduses ja vaikuses Jumala poole palvetades me astume kõnelusse Kõigeväelise endaga, kes siis meie hingega kõneleb ja talle oma õndsustahte ilmutab. Jumala tahe on, et kõik inimesed saaksid õndsaks,» osutab Kiviranna Paulusele (1Tm 2:4).

Palvetamise tähtsust on võimatu ülehinnata. «Sundar Singh väidab ise, et kõik, mis ta on saavutanud, on ta saavutanud palve kaudu. Iga hommikut ta algab palvega, millele eelneb kirjalugemine ja mõtisklemine selle üle.» Mida palve annab? «Palves ilmutab Jumal palvetajale ennast kui lunastav ja abistav armastus, kui isiklik Päästja ja Õnnistegija. Palvetavale südamele saavad selgeks ristiusu sügavamad saladused, Jumala inimeseks saamine Jeesus Kristuses, Tema ülestõusmine ja ülendamine.»^[4]

Ilmutatud saladusi õpetas Sadhu kõikide inimeste õndsuseks oma pikkadel ja kauakestvatel misjonireisidel. Vaimustust temast võib kohata ka tänapäeval. «Sadhu Sundar Singh on üks mu lemmikmüstikuid,» kirjutab John Crowder. «Tema elu iseloomustasid erakordsel tasemel usk ning ilmutuslikud kogemused. Ta koges sageli ekstaasi ja transsi ning kohtus regulaarselt Issanda endaga avatud külastustes, kus ta esitas Talle küsimusi ning sai vastuseid. Lisaks sellele, et ta mediteeris tunde ning vahel ka kogu päeva ja öö Pühakirja üle, veetis ta palju aega vaikses ja endassesüüvinud palves. Ta harrastas ka sügavat kontemplatsiooni ja paastus regulaarselt.»^[5] Sadhu kristluse tüüpi tuleb pidada mitte ainult oikumeeniliseks, vaid ka oma päritolumaa kultuuriga tugevalt seotuks.

Sadhu Sundar arendas kristlikku teoloogiat india mõistestikus. Tema teoloogilises mõtlemises väljendub kristlus india rüüs. On väidetud, et hinduismiga sarnaneb Sundari tunne, et temas kehastub Jeesus, samuti müstilised seisundid, mida ta läbi elas. Kuid ka Paulus tundis ja ütles, et Kristus elab tema sees (Gl 2:20) ning kõneles tohutust ilmutusest, kus ta tõsteti kolmanda taevani (2Kr 12:2–4). Hinduistlik taust võis soodustada Sadhu taotlust Jeesust järele aimata: näiteks püüdis ta järele teha 40-päevast paastu, minestas ja päästeti napilt eluga. Indialasena ei soovinud ta liituda ühegi kirikuga, ammutades head paljudest konfessioonidest. Sellisena võib Sadhust saada, nagu ütleb jesuiit Alfons Väth, «tuleviku kristlase eeskuju, kuna ta ühendab endas parima katoliikluse ja protestantluse olemusest.»^[6]

Kuidas hinnata Sadhu nägemusi? «Olen neid sõnumeid hoolega uurinud ja läbi katsunud ning leian, et need sobivad väga hästi sellega, mis meil on teada Issanda elust ja õpetusest,» väidab Sadhu teose «Nägemusi teisest ilmast» eessõnas 1926. aastal H. B. Durand, kes oli anglikaani piiskop Lahores.^[7] On vaieldamatu, et «oma misjonliku tunnistusega jättis ta Idas ja Läänes sügava mulje,» kirjutab Paul Gäbler. Kuid tema nägemustes ja taevateadetes on nähtud ka vastuolusid ja liialdusi, mis põhjustasid pärast tema surma tüli, kus väideldi nii tema poolt kui ka vastu. Kohati võib olla tõsi, et «tema mälestuses reaalsed sündmused segunesid nendega, mida ta ainuüksi ekstaasides oli näinud.»^[8] Kuid sarnaselt sulandub visionaarne ja reaalne element ka teiste suurte nägijate kaemuses.

Samuti on kahtlejad osutanud kinnitatud andmete vähesusele noore Sundari kohta. Esimest korda mainiti Sadhu Sundar Singhi nime 1908. aastal ühes anglikaani ajakirjas ja esimene raamat tema kohta ilmus alles 1916. aastal india kristlase Alfred Zahiri sulest, sisaldades rohkesti ime- ja seikluslugusid, mistõttu hilisemas uurimises on väidetud, et tema tegevus aastate 1908–1916 vahel, sh Tiibetis-käik, jääb ähmaseks.^[9] Kuid mida me teame Paulusest, kui ta viibis kolm aastat Araabias (Gl 1:17)? Mitte rohkem, kui et ta käis seal.

Eheda väljanägemise poolest on Sadhut võrreldud ka Paulusega, kellele Damaskuse juures ilmus Jeesus ja kutsus ta oma teenistusse (Ap 9).^[10] Kuid nagu ütleb Ernst Pulsfort, sarnaneb Sundar rahvaste apostliga ka selles, et tema misjoniedule eelnesid vaikuseaastad: «Ta elas nagu Paulus aastaid varjatuses, pööras paljusid inimesi kristlusse ja kannatas Kristuse tõttu. Ta oli palvetaja, kellele Jumal mõningaid oma saladusi ilmutas.»^[11] Pärast varjatud aastaid Himaalajas ja Hindustani poolsaarel kostis tema sõnum võimsalt kogu maailmas ning teda peeti nii Idas kui Läänes lausa pühakuks.

Paljusid kristlasi suudab Sadhu Sundar Singh innustada veel tänapäevalgi. Seepärast on igati tänuväärne, et peatselt ilmub Tartu Pauluse koguduse väljaandena taas tema väike raamatuke «Meistri jalge ees» (At the Master's Feet), mis avaldati 1922. a Londonis. H. Kivi poolt eesti keelde tõlgituna ilmus see ajalehes Eesti Kirik 1926 (nr 28–48; 15.07–02.12).

Kõigile neile, kes india pühamehesse ära kiinduvad, võib soovitada veel klassikalist teost (ilmus 1924. a), mis lühendatult ja lisadega avaldati ka eestikeelses tõlkes: Friedrich Heiler, «Sadhu Sundar Singh. Ida ja Lääne apostel» (2018).

 

Kirjandus:

Crowder, John 2009. Imetegijad, usupuhastajad ja uusmüstikud. Tallinn: Charismata.

Gäbler, Paul 1962. Sundar Singh. – Die Religion in Geschichte und Gegenwart. Band VI. Seite 526-527. Göttingen: Mohr / Siebeck.

Helier, Friedrich 1926. Sadhu Sundar Singh. Ein Apostel des Ostens und Westens. 4.Aufl. München: Verlag von Ernst Reinhardt.

Helier, Friedrich 2018. Sadhu Sundar Singh. Ida ja Lääne apostel. Tallinn: Allika kirjastus.

Keusch 2015. Bekehrung eines Inders. Der lebendige Christus macht das Christentum aus. – Vision 2/2015. S. 7-8.

Kiviranna, Rudolf 1936. Suure hindulase mõtteid palvest. – Noorte Juht 11/1936: 340-342.

Mädasson, Johannes 1923. Sadhu Sundar Singh. Mitmest allikast otsinud ja kirja pannud. Tallinn: G. Allo kirjastus.

Pulsfort, Ernst 1996. Sundar Singh. – Biographisch-Bibliographisches Kirchenlexikon. Band XI, Spalten 263-267. Nordhausen: Verlag Traugott Bautz.

Sadhu Sundar Singh 2005. Nägemusi teisest ilmast. Tallinn: Allikas kirjastus.

Sharpe, Eric John 2012. Sadhu Sundar Singh und die Neue Kirche. – Emanuel Swedenborg, Baiträge zur Wirkungsgeschichte. Hrsg. v. Thomas Noack. Zürich: Swedenborg Verlag. S. 300-321.

Väth, Alfons SJ 1934. Religiöse Wandlungen in Indien im 19. und beginnenden 20. Jahrhundert. – Das Portal: http://www.kath-info.de/indien.html.

 

[1] Keusch 2015: 7.

[2] Heiler 2018: 9jj, 19jj; Mädasson 1923: 5-35 jne.

[3] Heiler 1926: 64.

[4] Kiviranna 1936: 340jj.

[5] Crawder 2009: 21j.

[6] Väth 1934.

[7] Sadhu Sundar Singh 2005: 16.

[8] Gäbler 1962: 526j.

[9] Sharpe 2012: 301j.

[10] Heiler 2018: 5j.

[11] Pulsfort 1996.

1949. aasta suvel keelustas nõukogude võim Eestis leeriõpetuse. Koguduse vaimulik võis küll kontrollida leeri tulijate teadmisi, kuid need teadmised pidid tulema kusagilt mujalt, igatahes mitte kirikust.^[1] Sellises äraspidises olukorras pidi iga vaimulik ise nuputama, kuidas keeldudele vaatamata konfirmantidele mingisugustki usuõpetust anda. Nagu alljärgnevast selgub, võis leerikool toimuda isegi kirja teel.

Tarvastu koguduse õpetaja Harri Haamer koostas lühikese leeritunni oma kirjas Karlile[2] 1970. aasta suvel. See sisaldab esmalt valikut Uue Testamendi kirjakohtadest, mis Harri Haameri arvates tulnuks kõigepealt läbi lugeda. Teiseks sõnastas ta vabavormilise usutunnistuse, mille keskmes on Jumal kui igavene Armastus. Kolmandaks annab ta ülevaate Jumala olemusest, nii nagu seda ilmutatakse meile Piiblis ja Jeesuse Kristuse isikus. Kirjaliku leeritunni neljas ja ühtlasi viimane osa püüab vastata küsimusele: miks on kristlik kirik jagunenud nii paljudeks liikumisteks (denominatsioonideks)? Võimalik, et see oli küsimus, mille esitas leerikandidaat Karl ning mille selgitamisele õpetaja Haamer seetõttu ka eriliselt pühendus.

Harri Haamer on Eesti kirikuloos tuntud kui vaimulik, kes suhtles aktiivselt usklikega ka väljaspool luterlikku kirikut, eriti vabakoguduste ringis. Allolev leeritundki lubab aimata, et kristlaskonna ühtsus oli talle südamelähedane teema. Tõenäoliselt süvendasid seda äratundmist Siberis oldud sunnitööaastad, mil Harri Haamer puutus kriitilistes olukordades kokku väga erinevate kristlastega.^[3]

Ühes 1980. aastal Tarvastus peetud jutluses püüab Harri Haamer mõista õigeusu kiriku austust pühapiltide vastu. Ta ütleb: «Ma arvan nõnda: kui õigeusklik viib küünla pühapildi ette ja ta on valinud ühe pühapildi ning ikka ja jälle viib sinna küünla, nagu minu naine seda tegi, kui mind oli vangi võetud. Ta valis Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis ühe pühapildi ja viis iga kord, kui ta minu pärast palvetas, selle ette küünla. Kui inimene viib pühapildi ette küünla, siis ta tunneb, et sellest pühapildist astub talle vastu sama lihtsal viisil, nagu tema on, see, kes pildil on kujutatud. Nad astuvad kahekesi sellesse suurde pühadusse, mis neid templis ümbritseb. Selles kustub ära tema ise ja ka see, mis sellel pildil on kujutatud, ja nad seisavad elava Jumala ees. Nii kujutan mina seda endale ette! /…/ Kui õigeusklik süütab küünla pühapildi ees, ta teab, et tuhanded inimesed on enne teda sama pildi ees küünla süüdanud. Nõnda kohtab ta seal tuhandeid usklikke inimesi ja vagade palveid. Need puudutavad ka tema südant ja see ei ole mitte «puust ette tehtud» Jumal, keda tema silmad seal näevad. Ta astub pühapildi eest Jumala aujärje astmeile.»^[4]

Harri Haameri nägemusega kristluse ajaloos toimunud lõhenemistest ei pruugi kõiges nõustuda. Ometigi on käesolev leeritund omanäoline näide sellest, kuidas kuulutati Jumala Sõna kirikule kitsastes oludes ning kuidas ikka ja jälle kerkib meie hulgast esile neid, kes püüdlevad üksmeele poole vendade ja õdede vahel Kristuses.

Marek Roots

 

Tarvastus 17 VI 1970.

Karl, mu poeg!

Kui nüüd jääte selle juurde, mida otsustasite isa matuse päeval, siis oleksin rõõmus küll, kui saaksite 12. juulil tulla siia, mil meil on kavas leeriõnnistamise püha. Ainult mõned päevad enne seda peaksite ehk ennast vabaks raputama tööst, et saaksime koos istuda selle päeva ettevalmistuseks. Sõidaksite siia ja oleksite meil külas. Nüüd ettevalmistuseks meie konversatsioonile paluksin lugeda järgmist Raamatute Raamatust:

1. Matteuse evang. 5.–7. peatükini.^[5]

2. Luuka evang. 2. ja 15. peatükk. ^[6]

3. Johannese evang. tervenisti.

4. Apostlite tegude raamatust 1.–7. peatükk.^[7] 

5. Rooma kirjast 3. 8. ja 12. peatükk.^[8]

6. I Korintuse kirjast 11. 13. ja 15. peatükk. ^[9]

7. I Johannese kiri.

Selle lugemine oleks heaks ettevalmistuseks sammule, mida tahate astuda selleks, et teadlikult seista sel päeval Jumala aujärje ees õnnistust vastu võtmas.

Palun kirjutada mulle, millisel päeval saaksite tulla.

Südamlik tervitus emakesele, kelle valu väga puudutas ka minu südant.

Jäägu Jumala armastus rõõmustama Teid.

Vennasüdamega

Harri Haamer

 

Meie usutunnistus

1. Meie usume igavese Armastuse tõelisust ja võimalust olla Temaga osaduses.

2. Meie usume selle Armastuse teenet ka eneste suhtes, kes aitab inimest tõusta kõrgemale mullast ja mullaks saamisest.

3. Meie usume selle Armastuse võitu vihkamise, kurjuse ning ülekohtu üle.

4. Meie usume selle Armastuse lunastavasse ja lepitavasse toimesse.

5. Meie usume selle Armastuse tervendavat, lohutavat ja pühitsevat väge.

6. Meie usume selle Armastuse jõudu meid igapäev paremaks muuta.

7. Meie usume selle Armastuse juurde tagasi pöördumise võimalusse ka siis, kui meie maine teekond on lõppenud.

Jumal missugune?

Meil ei ole kujutlust Jumalast. Meie rahuldume Piibli õpetusega Jumalast, kes on surematu, kes elab ligipääsmatus valguses, keda pole ükski inimene näinud, ega võigi näha (1Tm 6, 16).

Jumal on meile kõigi absoluutsete väärtuste kontseptsioon. Ta on absoluutne Armastus, absoluutne Tõde, absoluutne Headus, absoluutne Tarkus, absoluutne Puhtus, absoluutne Valgus, absoluutne Elu ja palju muud.

Meil on aga kujutlus Jumala tegutsemisest, kuna Tema ennast on ilmutanud looduses, ajaloos, inimeste usulistes kogemustes ja kõige täiuslikumalt Jeesuses Kristuses, keda me oleme oma Õnnistegijana vastu võtnud.

Jeesus on meile kehastunud Jumala tahte avaldus, ehk nagu Piibel õpetab: lihaks saanud Sõna. Nõnda on Jumal meile ilmutatud Sõna, nagu seda Vanas Lepingu-liidus usklikud kuulsid prohvetite kaudu ja nagu Uues Lepingu-liidus usklikud seda kuulevad Kristuse kaudu.

Kristuses Jeesuses me tunnetame eriti rõhutatult Jumala nelja absoluutsust: 1. absoluutset isetust, 2. absoluutset armastust, 3. absoluutset ausust ja 4. absoluutset kõlbelist puhtust.

Me rahuldume sellega, et näeme Jeesuses Jumala tahte kajastumist ja realiseerumist. Nõnda on Jeesus meile Jumala kuulekas Poeg, kes aitab inimest saada Jumala lapseks seega, et Ta meie asemel kandis nuhtlust, mida inimene vääriks Jumalale vastuhaku, Jumala salgamise, Jumala solvamise ja muude vääritute tegude pärast Jumala ja kaasinimeste suhtes.

Sellepärast ei ole meil raske Jumala poole pöörduda, kuna oleme usu osaduses Tema Poja Jeesuse Kristusega.

Meie usume kõike, mida Piiblis jutustatakse Jeesusest. Me usume Teda elavat selles valguses, mida ükski surelikest pole näinud, aga milles me tohime kord Teda palgest palgesse näha.

Nõnda saab Jeesuse kaudu meile lihtsaks astuda osadusse elava Jumalaga, keda me tohime lapse kombel nimetada Isaks, nagu Jeesus Teda nimetas.

Erinevusist kristlike koguduste programmides

Kui seda programmi käsitada vaid tegevuskavana, siis on seal küll üsna pisut erinevusi.

Kõik kogudused evangeliseerivad ja misjoneerivad, s.t kuulutavad rõõmusõnumit Kristusest ja püüavad levitada seda ka mittekristlaste keskel.

Kõik kogudused püüavad kasvatada usuliselt oma liikmeid ja värvata uusi mittekristlaste keskelt.

Kõik kogudused kohustavad oma liikmeid maailmale tunnistust andma oma kuuluvusest Kristusele eeskuju, sõna ja tööga.

Kõik kogudused on valvel oma liikmete kõlblise elu puhtuse ja käitumise korrektsuse pärast.

Kõik kogudused lähtuvad oma õpetuses Piiblist kui kanoniseeritud usutõdede algallikast.

Kõik kogudused rõhutavad Piibli kardinaalseid tõdesid.

Kõik kogudused kasutavad oma liikmete usuelu rikastamiseks muusikat, kunsti, kirjandust ja muid inimese vaimse elu rikastamise vorme.

Erinevused ilmnevad ainult töötamise viisides, riituses ning arusaamises mõningaist piiblitõdedest.

Näiteks nii originaalseid töötamisviisi ei kasuta ükski teine kogudus kui seda teeb Päästearmee. Nende kuulutuse koht pole üksi koguduse kooskäimise saalis, vaid ka tänavanurkadel ja tagahoovides. Seal, punase lipu all, millele on kirjutatud «Tuli ja veri», nad mürtsutavad trummi ja saadavad harmoonikal oma rütmilisi laule ja kuulutavad juhuslikele peatujaile päästmisest Kristuse vere läbi.

Kui pastor seda ornaadis teeks, tunduks see imelikuna, aga päästearmeelaste tegevusega ollakse nii harjunud, et seda päris tavaliseks peetakse. Kahjuks on meil päästearmeelaste tegevus keelatud.

Meie piiratud usukultuse teenimise vabadus on kõigi koguduste tegevuse sulgenud kirikusse ja palvemajasse, pealegi ka kuulutuse õiguse piiranud selle jutlustajaga, kes tohib ainuüksi oma kateedrist sõna kuulutada. Nõnda ei ole meil koguduste tööviisides mitte palju erinevusi.

Erinevused riituses on tingitud ajaloolisest traditsioonist. Kreeka ja Rooma katoliku kirikud kasutavad riituses müstikat, et rikastada usklike esteetilisi tundeid. Protestantlikud kirikud arvestavad aga inimese arukust ja püüavad veenda teda ka arukalt otsustama. Sellepärast on riituses pearõhk asetatud sõnakuulutusele. Vabakogudustes aga on kalduvusi mõjustada inimese emotsionaalsust, et tundeelamuste kaudu vastuvõetavaks teha tõde Kristusest.

Erinevused arusaamises mõningaist piiblitõdedest nagu taassünnist, ristimisest, sakramentidest, tulevase õndsuse kujutlusest, Kristuse taastulemisest ja muust, on tingitud enamasti nende kirjatundjate arusaamisest, kes sõnakuulutajaina oma autoriteeti maksma panid ja autoriteetidena ka ajalukku läksid. Need erinevused on ajaloos mõndagi pahandust tekitanud. Näiteks 1054. aastal lõhenes kirik Õhtumaa ja Hommikumaa kirikuks iseendast ehk tühisena paistva dogmaatilise vaidluse pärast. Õhtumaa piiskopid tunnistasid õigeks õpetuse, et Püha Vaim läheb välja Isast ja Pojast, Hommikumaa piiskopid aga, et Püha Vaim läheb välja Isast Poja kaudu. Ja et nad ei suutnud kokku leppida, kusjuures kirikuvürstidel oli ka küllalt auahnust ning isekust, lõhenes kirik.

Martin Luther, kes oli nõus jääma ustavaks katoliiklaseks, kui Rooma paavst loobuks oma Pühakirja vastasest elust ja Kristuse lunastustööd solvavast patukustutussedelitega äritsemisest, ei saanud Šveitsi suure reformaatori Zwingliga mitte kokkuleppele Püha Õhtusöömaaja sakramendi tähenduse tõlgitsemisel.

Baptistidel on ikka okas südames, kui nad peavad vennaks-õeks tunnistama usklikku, kes on ainult lapsena ristitud, seepärast et nad on ristimise õpetuses teisel seisukohal kui need kogudused, kes seda õnnistust ka lastele ei keela.

Möödunud sajandi keskel hakkasid mõned usklikud baptistid kahtlema selles, kas pühapäev on õige hingamise päev, kuna see on nädala esimene päev, aga Vanas Lepingu-liidus oli selleks nädala viimane päev. Ja nad hakkasid nädala viimase päeva pühitsemise kasuks nõnda ägedasti agiteerima, et olid varsti ise ka veendunud selle ainuõigsuses. Tekkis jälle uus denominatsioon.^[10]

Nõnda on erinevad arusaamised Piibli tõdedest kristlasi teineteisest lahutanud kogu pika Kristuse kiriku ajaloo kestusel. Mõnekorra on uue denominatsiooni põhjenduseks olnud päris tühised lahkuminekud Piibli tõdede tõlgendamisel.

Aga see lõhestatud maailm, milles meie elame, on kristlasi palju kainestanud. Nüüd on meil vaid üks eesmärk: läheneda teineteisele.

Miks nad kaklevad omavahel?

Parem on nõnda küsida: «Miks on Kristuse kirik maa peal nõnda lõhestatud?»

Et denominatsioonid omavahel kakleksid, seda ei saa just ütelda. Kõige enam on seda teinud kiriku juhid kunagi ajaloos ja vahel ka vaimulikud. Aga seda juhtub alati, kui inimesed pole vabaks saanud oma isekusest, ahnusest või ka uhkusest ning virisejast meelest. Igal pool, kus inimesed on jaol, seal on ka pahandusi. Olgu see teaduse või kunsti põllul, olgu see poliitikas kui ka religioosseis taotlusis.

Kiriku lõhenemine algas juba varakult. Me loeme apostel Pauluse muret Korintose koguduse pärast juba I sajandil (1Kr 1,10–17). Noores Korintose koguduses on tekkimas lõhed kristlaste vahel seepärast, et nad on ennast sidunud mitte kuulutatud sõnumiga, vaid kuulutaja endaga. Ühed on Pauluse poolt, teised ühe osava jutlustaja Apollose poolt, teised jälle Peetruse poolt, kelle kreekakeelne nimi on Keefas. Ja ainult murdosa  kogudusest tunnistab ennast Kristuse poole hoidjaiks.

Kui kuulutuse sisu kipub jääma kuulutaja varju, siis võib lihtsameelne kuulaja kergesti selles kuulata ainult kuulutaja häält. Ja kui kuulutaja on pealegi sümpaatne isiksus, võib ta varsti saada ühe kamba kogujaks. Tal endal pole vast olnudki kavas saada mingi grupi ehk erakonna juhiks. Aga tema pooldajad on seda varsti korda saatnud.

Meie sajandil on kristlased ikka selgemale veendumusele jõudnud, et Kristuse kirikus peab toimuma taas ühendamine. Aga praegu veel me seisame lõhestatuse traagika ees. Muidugi on üks lõhestatuse põhjuseid teoloogilised vaidlused. Esinevad lahkuminekud mõtteviisis ja kuulutuses. Aastasadadega on eriti evangeelsed kristlased ikka enam ja enam lahkuminevalt mõtlema hakanud.

Pärast II maailmasõda, kus kristlikud kirikud ühiselt välja astusid saksa fašismi roimade vastu, on ilmnenud mingi tolerantsus kristlike kirikute omavahelises suhtlemises, kuid siiski mitte veel armastus ja teineteise austamine. Siiski on teineteise mõistmise ning koostöö suunas palju ära tehtud. On loodud kõigi kristlike kirikute Maailmaliit. Isegi katoliku kirik on teinud möönmisi ja tunnistanud väljaspool katoliku kirikut koondunud kristlasi oma vendadeks-õdedeks.

Nõnda usuvad kõik tõsiusklikud, et see aeg enam kaugel ei ole, mil kristlased endid jälle tunnevad ühe Karjase karjana.

Mis nüüd on lõhenemise põhjuseks olnud?

Apostel Pauluse analüüsi järgi on põhjused järgmised: 1. Inimliku autoriteedi ülehindamine. Kui nad tunnistavad ennast Pauluse, Apollose või Keefase pooldajaiks, siis nad loevad ennast otsekui kuuluvaiks neile autoriteetidele. Paulus küsib, kas keegi neist on Pauluse nimele ristitud? Et niisugune autoriteedi jumaldamine võis esineda, selleks andis põhjust ehk niihästi jutlustaja auahnus kui ka kuulaja laiskus süvenemisel. Ta lihtsalt ütleb, et on selle poolt, mis jutlustaja ütleb. 2. põhjus on tõe ületrumpamises uute erutavate mõtetega. «Targad sõnad» kipuvad lihtsat tõde varjutama. Ja need «targad sõnad» on Kristuse kirikus palju meelehärmi tekitanud. Jutlustajail on suur kiusatus tarku sõnu suust välja ütelda, retoorikakunstiga üllatada ja muul viisil tähelepandavaks saada. Ja kui selline jutlustaja on hakanud midagi eriliselt rõhutama õpetusest, on tal varsti poolehoidjaid kui palju.

Aktuaalsed ideed kihutatakse esile ja kristlikud tõed jäävad tahaplaanile. Uued denominatsioonid  on tekkinud ikka kaasaegseid eluküsimusi silmas pidades. Nõnda oli see Korintoses juba. Kreeka filosoofiline mõttemaailm erutas ikkagi veel eriti kreeklasi tol ajal. Miks ei võinud olla Apollos, kellest meil nii pisut teada on, just kreeka filosoofilise tarkuse ühendaja Kristuse kiriku kulutuses nii väärtuslike tõsiasjadega. Ja kui Martin Luther keskaja orjuse pimeduses kuulutas kristlase vabadust, siis oli see kindlasti revolutsiooniline kuulutus, mis talle otsekohe tõi tohutut populaarsust.

Nõndasamuti on kõigi denominatsioonide rajajad hakanud oma kuulutuses rõhutama ajastus üleskerkinud vajadusi, püüdes neid seostada kristlusega. Näiteks 17. sajandil tekkinud pietism sündis vastukaaluks kiriku ilmalikustumisele, harjumuskristlusele, leiguse ja dogmaatilise kivinemise vastu. Aga ka selles vaimulikus liikumises kippus nn isikukultus varjutama Piibli tõdesid Zinzendorfi isiksusega.

Kuni tänapäevani on kiriku ajaloos esinenud nimekad mehed ja naised, kes on sageli vastu enda soovi saanud nii suurteks autoriteetideks, et nende kummardajad on nendega kergemeelselt katnud ka Kristuse kuulutatud tõe armastusest, endasalgamisest, tasadusest, alandlikkusest ja muudest kristlikest voorustest. Ja kus kristlased unustavad apostel Pauluse manitsuse: «Ärgu olgu teil kellegagi muud võlga kui armastuse võlg», (Rm 13,8), siis pole ime, et ka nemad kaklevad.

 

[1] Paul, Toomas. Kirik keset küla. Leerilikvideerimise lugu (2003), lk 199.

[2] Tartu Pauluse koguduse liige Karl Lust oli tänavu kuldleeris ning sellega seoses tõi kogudusele siin avaldatud 50 aasta taguse materjali. Ta on Tartus sündinud ja Pauluse koguduse liikmete laps, aga side Harri Haameriga oli niipalju säilinud, et ta tema juures leeris käis.

[3] Haamer, Harri. Meie elu on taevas (2014), lk 123-125, 151-155 jt.

[4] Haamer, Harri. Mu südames on ülestõusmine (2002), lk 19, 21).

[5] Jeesuse mäejutlus.

[6] Jeesuse sünd, templisseviimine, 12 aastane Jeesus Jeruusalemmas. Jeesuse tähendamissõnad kadunud lambast, rahast ja pojast.

[7] Sündmused Jeesuse taevaminemisest ja nelipüha päevast kuni esimärter Stefanose surmani.

[8] Õigeksmõistmine usu kaudu. Elu Vaimus. Kõikevõitev Jumala armastus. uus elu Kristuses.

[9] Korrast jumalateenistusel, püha õhtusöömaaja tähendusest. Armastuse ülemlaul. Usust surnute ülestõusmisesse.

[10] Silmas peetakse adventliikumist, mis sai alguse 19. sajandil Ameerika Ühendriikides.

Eeloleval pühapäeval on EELK kirikukalendri järgi Kuningas Kristuse püha. Mida tähendab see püha Eesti maa ja rahva jaoks? Vahest tasuks mõelda ühe pika ajalooga naaberrahva eeskujule.

Nimelt 19. novembril 2016 kogunesid Krakowis Poola katoliku kiriku piiskopid ja riigijuhid, nende seas president ja peaminister, ning lugesid pidulikult ette akti, millega tunnistatakse Jeesus Kristus Poola kuningaks ja valitsejaks. Kohale oli tulnud 100 000 inimest, kes ühinesid järgmise deklaratsiooniga:

Sa ajastute surematu Kuningas, Issand Jeesus Kristus, meie Jumal ja Päästja. Tänavusel Poola ristiusustamise 1050. juubeliaastal ja erakorralisel Halastuse juubeliaastal tuleme meie, poola rahvas, Sinu ette [koos meie vaimulike ja ilmalike juhtidega], et tunnistada Sinu valitsemist, allutada end Sinu Seadusele ning usaldada ja pühitseda meie kodumaa ja kogu rahvas Sulle.

Me tunnistame taeva ja maa ees, et vajame Sinu valitsemist. Me tunnistame, et ainult Sulle kuulub püha ja võõrandamatu õigus valitseda meie üle. Seetõttu, olles oma pead alandlikult Sinu ette kummardanud, kõiksuse Kuningas, tunnistame me Sinu valitsemist Poola ja kogu meie rahva üle nii kodus kui võõrsil.

Meie südames – Jeesus Kristus, valitse meie üle!

Meie perekonnas – Jeesus Kristus, valitse meie üle!

Meie kodukohas – Jeesus Kristus, valitse meie üle!

Koolides ja ülikoolides – Jeesus Kristus, valitse meie üle!

Sotsiaalse suhtlemise kanalites – Jeesus Kristus, valitse meie üle!

Võimuorganites, töökohal, ametipostil ja vaba aja veetmise paikades – Jeesus Kristus, valitse meie üle!

Linnas ja maal – Jeesus Kristus, valitse meie üle!

Kogu meie rahva seas ja Poola riigis – Jeesus Kristus, valitse meie üle!

1422. aastal võeti Valgas toimunud Vana-Liivimaa maapäeval, millest võtsid osa piiskopid ja Saksa ordu ning linnade esindajad – tollane võimueliit – vastu üldine maakorraldus või maaseadustik. Puhtalt usuküsimuste kõrval käsitletakse selles vähesel määral ka muid teemasid, näiteks kaubandussanktsioone venelaste vastu. Maakorralduse või -seadustiku normidest vaatab meile vastu kristliku ühiskonna elukorraldus. Kuidas tundub see moodsatele kristlastele?

Näiteks kas me oleme nõus sellega, et ristimisest keeldumine ja ristiusust lahti ütlemine peab olema karistatav surmanuhtlusega? Maaseadustiku kõige esimene punkt ütleb: «Esiteks, et igaüks meist, eelnimetatuist, ja meie volitajatest, kelle all on mittesakslasi, peab oma mittesakslasi koos teistega hoolikalt ning rangelt juhtima, et nad oma lapsi laseks ristida kristlikul kombel ühe kuu jooksul pärast sündi. Ka et ükski ei tohi ära ütelda kristlikust ristimisest ega seda maha pesta, surmanuhtluse ähvardusel.»

Edasi, kas me oleme nõus sellega, et kirikus käimine peaks olema kohustuslik ning vajadusel tuleks selleks kasutada sundi? Maaseadustiku teine punkt näeb ette: «Edasi peame meie ja igaüks meie eelnimetatud volitajatest oma [inimesi] hoolega manitsema ja rangelt sundima, et nad suurtel pühadel ja pühadel päevadel, iseäranis pühapäeval, käiks oma kihelkonna kirikus missal, kuulaks seal jumalasõna ning võtaks osa kirikuteenistusest. Aga eriti karmilt peame just mittesakslasi sundima, et nad vana kombe kohaselt [armulaual käimise] järjekorrast kinni peaksid.»

Kas me oleme nõus sellega, et kui keegi eirab pühapäeva pühitsemise nõuet, tuleb tal pea maha raiuda? Maaseadustiku kolmas punkt ütleb: «Ka tahame tõsiselt, et ühtki kaubitsemist ei oleks ega peetaks enne lõunat, pühapäeviti ja meie armsa Jumalaema päeval, nii linnas, turgudel või maal. Seda keelatakse pea maharaiumise nuhtluse ähvardusel mittesakslastele, maalt väljasaatmise ähvardusel sakslastele.»

Ja veel – kas oleme nõus, et rahvas peab peksukaristuse ähvardusel vaimuliku juures pihil käima? Maaseadustiku neljas punkt: «Edasi peavad kõik meie maa kirikhärrad korraldama … et iga mõistuse ja arukuse ikka jõudnud ristiinimene vähemalt kordki aastas paastuajal enne lihavõtet oma kirikhärrale kõik oma patud pihiks – peksukaristuse ähvardusel.»

Arvatavasti tundub tänapäeva kristlastele, et niisugune elukorraldus – kuigi jutt käib kristlikust ühiskonnast – on liiga ahistav ja meenutab olemuselt pigemini islamifanaatikute kalifaati kui vaba ühiskonda. Siin kirjeldatud ühiskond põhineb ühe ainuõige religiooni domineerimisel, mille nõuete ja reeglite järgimist eeldatakse kõigilt ühiskonnaliikmetelt, arvestamata inimese isiklikku hoiakut ja veendumusi. Tõrksad sunnitakse õigesti käituma surmanuhtluse või peksukaristuse ähvardusel.

Me tunneme seda lugedes ebamugavust, sest me oleme sisemiselt omaks võtnud antikristliku valgustusaja alusväärtused ja printsiibid. Me jaatame inimese autonoomiat, üksikisiku vabadust. Me jaatame usuvabadust ja tunnistame sallivust väärtusena, mida tuleb eelistada sunnile. Me mööname, et me ei pruugi teada täit tõde Jumala kohta ja seetõttu tuleks anda eluruumi ka neile, kes usuvad ja arvavad teisiti.

Meie kaasajaga võrreldes on oluliseks erinevuseks see, et kesk- ja varauusaegses kristlikus ühiskonnas peeti lunastuse saavutamist ehk igavest õndsust vähemalt ideaalis olulisemaks kui maist õnne ja heaolu. Maised püüdlused ja ahvatlused pidid taanduma taevariigi kui suure eesmärgi ees. Lõppude lõpuks ütleb ju Jeesuski Mäejutluses: «Kui su parem silm sind hukutab – kisu ta välja ja viska minema! Sulle on parem, et üks su liikmetest hukka läheb, kui et kogu su ihu põrgusse visatakse. Ja kui su parem käsi sind hukutab – raiu ta maha ja viska minema! Sulle on parem, et üks su liikmetest hukka läheb, kui et kogu su ihu põrgusse peab minema.»

Kui laps jäeti ristimata ja ta juhtus surema (aga laste suremus oli tollal suur), usuti, et ta kaotas oma elu mitte ainult maa peal, vaid ka igavikus. See tähendab, et vanemad, kes lapse ristimata jätsid, vastutasid lapse igavese hukkamineku eest. Meid kui valgustusaja järeltulijaid kohutab ketserluse väljajuurimine keskajal, ent toona nähti usumoonutustes reaalset ohtu nii ajalikule elukorraldusele kui inimeste hingeõndsusele. Pealegi mõisteti ketserlust ja pattu kuriteona Jumala vastu. Suurte, taevani kisendavate pattude korral võis karta solvatud Jumala reaktsiooni – karistust sõja, näljahäda, epideemia või looduskatastroofi näol, mis oleks puudutanud tervet ühiskonda, mitte ainult konkreetseid patustajaid.

Niisiis on ülalmainitud karmidel karistustel täiesti ratsionaalsed põhjendused, ainult et väärtussüsteem, mille taustal taolised sunnimeetmed kehtestati, on tänapäevasega võrreldes tublisti teistsugune.

 

Valgustusaeg aga loobus religioossetest dogmadest, seades esialgu kahtluse alla mõtte, et Jumal sekkub maistesse asjadesse (deism taandas Jumala kõrvale tõmbunud Loojaks), ning seejärel jõudis ateismi, Jumala eitamiseni, mistõttu tuli maailmas toimuvaid protsesse seletada üksnes n-ö loomulike teguritega. 18. sajandist peale on lääne kultuuris tõusnud keskmesse inimese vabastamise projekt. Inimest püütakse vabastada sotsiaalsest ja kultuurilisest ebaõiglusest ja rõhumisest, ennekõike aga kristlikust religioonist, mis otseselt vastandub revolutsioonilistele väärtustele. Revolutsioon – ja ma pean selle mõiste all silmas läbi sajandite ulatuvat vaimset ja ühiskondlikku liikumist, teatud suundumuste kompleksi, mitte konkreetseid ajaloosündmusi – on suunatud peaasjalikult Kiriku ja kristluse kui sellise vastu. Peaeesmärk on seada kahtluse alla kristliku usu ilmutuslik, üleloomulik külg ja selles tulenevad nõudmised elukorraldusele ja inimese eneseteostusele.

Santeri Marjokorpi on oma artiklis «Sõda inimloomuse vastu» (ilmunud portaalis Meie Kirik 7. oktoobril 2020) tabavalt kirjutanud: «Sekulariseerumisega on Lääne kultuuri arusaam inimesest lahknenud kristlikust inimkäsitusest. Seda arengut kirjeldab tabavalt Notre Dame’i ülikooli poliitikateooria professor Patrick J. Deneen oma raamatus Why Liberalism Failed. Deneeni hinnangul rajab läänemaailmas peavooluideoloogiana valitsev liberalism oma poliitika inimese piiramatule õigusele teha oma valikuid iseseisvalt. Inimese tahe on seega kõrgeim mõõdupuu, mis otsustab, kuidas asjad on.

Liberalismi inimkäsitus põhineb inimese pidamisel eriliseks, autonoomseks ja suheteta olendiks. Juba eelduslikult pole ta seotud millegi ega kellegagi. See on teatud antitees kristlikule arusaamale loomisest, mille kohaselt inimene luuakse suhtesse Jumala ja ligimesega ning kus olulisim on käsk armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.

Deneeni järgi püüab liberalism allutada kõik asjad inimese valikutele. Mitte miski ei ole kaitstud ümberdefineerimise eest, kui inimene seda vaid tahab. Inimene valib ise oma soo, seksuaalse suundumuse, koha maailmas, rahvuse, perekonna ja religiooni. Mitte miski pole ette määratud. Tähtis on üksnes see, kas need asjad on valitud ning kas see valik on ratsionaalne, teenides valija isiklikke huve. Määravad on seega oma valik ja oma huvid ning nende kõrval kahvatuvad kõik arutlused nii nende valikute mõjust teistele inimestele või ühiskonnale kui ka küsimus kohustustest loomiskorra või Jumala ees. Sellepärast on näiteks abielust saanud leping, mida võib millal iganes defineerida teisiti. Samal ajal peetakse kõiki tavasid ja traditsioone kui mitte otse tühiseks, siis vähemalt inimliku valiku küsimusteks.»

«Inimese vabastamist» on toetanud ja võimendanud individualiseerimine – protsess, mis algas juba mitu sajandit tagasi. Tänaseks on lääne inimene muutunud individualistiks. Mõõdupuuks on saanud indiviidi valik, ühiskond (riik) peab seda aktsepteerima ja vajadusel seadustega toetama. Kui inimene on autonoomne ega sõltu enam ühestki välisest autoriteedist, siis jõutaksegi välja mõttekäikudeni nagu näiteks see hiljutine Eesti noorsotside avaldus: «abielu kui perekonna alusväärtus tuleb määratleda põhiseaduses ja perekonnaseaduses kahe inimese vahelise sooneutraalse liiduna. Noorsotsid usuvad, et iga perekond loeb ja igaühel peab olema õigus isiklikku õnne püüda, mida ei tohi piirata diskrimineerivate seadustega. Kaks täiskasvanud inimest on vabad üles ehitama endale sobivaid suhteid ja soovi korral sõlmima abielu, mida riik peab ilmtingimata tunnustama.»

Nagu näeme, on Revolutsioon paari sajandiga suutnud pea peale pöörata lääne tsivilisatsiooni moraalsed ja kultuurilised alused. Me oleme tegelikult tagasi piibliraamatu esimestel lehekülgedel kirjeldatud olukorra juures, kus näeme inimest kuritarvitamas oma vabadust, mille Jumal on talle andnud. Jumala käsust üleastumine paradiisiaias, Paabeli torni ehitamine (soov tõsta end Jumala asemele) jne – kõik see on eriti selgelt praeguse ajastu püüdluste sisu. Juba 19. sajandil tõdes paavst Leo XIII: «Jumala kõikehõlmava ülemvõimu eitamine või tahe seda tühistada pole inimese vabaduse väljendus, vaid vabaduse kuritarvitamine ja mäss.» Ja tuletagem meelde, kes alustas seda mässu Jumala vastu.

Paljud kristlased ei mõista kahjuks, et toetades liberalismi ahvatlevat alusideed – inimese vabastamist välistest autoriteetidest – nad tegelikult vastanduvad kristlikule usule. Kristlik ühiskond ja liberaalne ühiskond on lepitamatus vastuolus, sest liberaalses demokraatias ei ole ühiskondlikus plaanis kohta kristlikule vaatele. Usk ja kirik kuuluvad privaatsfääri ja peavad alluma nn liberaalsetele väärtustele. Kui peapiiskop Urmas Viilma mainis, et kirikule on pühakiri tähtsam kui põhiseadus, said paljud inimesed pahaseks. Kuidas nii, kas see pole lausa riigivastane jutt? Usklikud peavad alluma ilmalikele väärtustele ja punkt!

Seega on liberaalne demokraatia ideoloogiline režiim, mille sihiks on kristluse «tühistamine», kui kasutada moodi läinud väljendit. Sama siht oli palju brutaalsemal, eksplitsiitsemal kujul ka nõukogude võimul. Nõukogude režiim ja liberaalne demokraatia aga on sündinud samast lättest – see on Revolutsioon, mäss Jumala vastu. Marksism ja bolševism on lihtsalt Revolutsiooni radikaalsemad suunad. 1990. aastatel tervitasime me vabanemist Nõukogude Liidust, mis võitles ametlikult kiriku ja religiooni vastu ning kus usklikud olid teise sordi inimesed. Me jõudsime aga vihma käest räästa alla. Juba kolmkümmend aastat on Eestis ehitatud ühiskonda – osaliselt ka kiriku õnnistusega –, mille alusväärtused on olemuslikus konfliktis kristlike väärtustega viisil, millest eelnevas kõnelesin. Oleme ühiskonnana maksnud väga kõrget hinda. Katkised perekonnad, sassis inimsuhted, sündimata lapsed, enesekeskne individualism, üha hullumeelsemaks muutuvad ideoloogilised suundumused – kas see on see vaba ja õnnelik ühiskond, millest unistasime?

Viimaks tahaksin meelde tuletada üht kohta Martin Lutheri Väikesest Katekismusest, Jumala käske tutvustavast peatükist: «Mis Jumal ütleb nüüd kõigi nende käskude kohta? Ta ütleb nõnda: «Mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab kõigile tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad.»» Pean tunnistama, et aastakümneid tagasi tekitas see koht minus ebamugavaid tundeid. Mulle tundus ebaõiglane, et veel kolmas ja neljas põlv peavad kandma Jumala karistust selle eest, et vanavanemad on Jumalast lahti öelnud. Kas ei vastuta iga inimene oma tegude eest ise? Aga mida edasi, seda selgemaks see saab. Jumala tahtele selja keeramine toob kaasa tagajärjed, mis mõjutavad ühiskonda veel mitu põlvkonda.

Nii on ka Eesti ühiskonnaga, mida kommunismist vabanemisel hakati «ravima» liberalismi ja materialistlike väärtustega. Me maitseme Revolutsiooni kibedaid vilju, ja sööme neid veel üsna kaua. Pidagem meeles Issanda sõnu prohvet Jeremija raamatust: «Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: «Seda me ei tee!» Ma seadsin vahimehed teie üle: «Kuulake sarvehäält!» Aga nemad vastasid: «Me ei kuula!» Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub! Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust.»

Sellepärast on oluline, et Kirik ei laseks end auti mängida või nurka suruda, vaid seisaks julgelt kristlike väärtuste eest ning teeks kõik endast oleneva, et vastu panna liberalismi hukutavale ideoloogiale. Kristlik ühiskond, mis on jätkuvalt meie ideaal, ei tähenda naasmist keskaega või keskaegse elukorralduse toomist tänapäeva. Kristlik ühiskond seisneb Jumala käskude järgimises rahvana ja üksikisikuna. Peapiiskop emeeritus Andres Põderi sõnadega: «Kristlaste asi on kaasa aidata, et ühiskond toimiks võimalikult Jumala tahte kohaselt.»

Ettekanne Saarte praostkonna konverentsil 30.10.2020

Andmeid vaga Romanuse eluloost on napilt. Teame, et ta sündis umbes aastal 485 Süürias kas Emesas (Homs tänapäeval) või Damaskuses juudi perekonnas. Ta ristiti noore poisina, ent tema vanemate pöördumisest ristiusku ei ole midagi teada. Ta kolis Berytuse linna (Beirut) ja hiljem, ilmselt imperaator Anastasius I ajal (491–518), Konstantinoopolisse, kus asus elama Kyrose kloostrisse. Sinna on ta ka maetud (umbes aastal 556) oma õpilase püha Ananiase kõrvale.

Sofia katedraalis tegutses Romanus kirikuteenrina. Harimatu, ent vagade eluviisidega noormees oli meelt mööda patriarh Eufimiusele, kes soosis teda tasase meele ja vagaduse tõttu. Patriarhi poolehoid tekitas kadedust teiste kirikus teenijate seas, kes leidsid, et harimatul Romanusel ei ole kohta nende seas.

Kord enne Kristuse sündimise püha, suure õhtuteenistuse eel, määrati ta pahatahtlikult lugema katismasid ja psaltrit. Vennad, teades, et Romanus ei saa hakkama, kutsusid ta pahatahtlikult õlilampide ja kroonlühtri juurest lugejatele-lauljatele eraldatud kõrgendikule ambonile, kus ta oli sunnitud lugema ja laulma, ning see tal muidugi ei  õnnestunud. Hiljem palvetas ta kaua Jumalaema ikooni ees ja valas oma keljas kibedaid pisaraid. Öösel ilmus unes kurvastavale Romanusele Jumalaema, kes andis süüa kirjarulli ning julgustas järgmisel päeval uuesti lugema. Väsinud Romanus tundis ärgates, et teab Piibli peatükke peast. Suures õnnes ülistas ja tänas ta Jumalaema. Järgmisel õhtuteenistusel palus ta patriarhilt õnnistuse teenimiseks taas ambonil ja laulis oma kuulsa: «Täna sünnitab Neitsi selle, kes on kõrgem kõigest loodust ja maa toob koopa sellele, kelle ligi ei või saada. Inglid laulavad kiites karjastega ja targad reisivad tähe järele, sest meie pärast on sündinud väike lapsuke – igavene Jumal…» Imperaator, patriarh ja vaimulikud panid imeks Romanuse ilusat häält ning kondaki teoloogilist külge. Loomulikult soovis patriarh teada, kuskohast on see kirikuviis pärit, ning Romanus rääkis oma nägemusest. Häbistatud vennad, kes seda selgitust kuulama pidid, palusid neile andestada. Patriarh pühitses ta peagi diakoniks ja Romanus hakkas õpetama neid, kes olid teda enne pilganud.

Ta kirjutas koinees (toonases kreeka keeles, mis ühendas impeeriumi rahvaid), kasutas teravaid metafoore, julgeid võrdlusi ja maksiime. Ta on oletatavasti kirjutanud umbes 1000 kondakit ja neist on säilinud umbes 60–80. Nimetus kondak võeti kasutusele umbes 9. sajandil. Enne seda nimetati ka Romanuse teoseid psalmideks, oodideks ja luuletusteks.

Romanuse Kristuse Sündimise kondakit peetakse siiani tema tippteoseks ja kuni 12. sajandini lauldi seda igal aastal imperaatorlikul banketil Hagia Sofia ja Pühade Apostlite kirikute ühendkoori poolt. Tuntumaid on veel «Mu hing, mu hing, miks magad…» püha Kreeta Andrease Suurest Kaanonist.

Professor Karl Kumbacher (1856–1909), Bütsantsi uuringute alusepanija kaasaegsetes ülikoolides, avaldas Münchenis mitmeid Romanuse seni teadmata või unustatud teoseid, mis leiti Püha Johannes Teoloogi kloostris Patmoselt. Kumbacheri arvates hakatakse tulevikus Romanust pidama suurimaks kirikupoeediks läbi kõigi aegade. Kauniltlauljana tunneme teda juba täna tänu tema loomingule. Ometigi on siinkirjutajale teadaolevalt on Romanus Kauniltlauljale pühendatud vaid kolm kirikut – Moskvas, Kiievis ja Nižnekamskis Tatarstanis. See eest kujutatakse Romanuse esimest «ülesastumist» sageli Jumalaema Kaitsmise ikoonide alaservas.

Kui nüüd mõelda sellele jõulupühasündmusele, siis näeme, et ortodoksse impeeriumi pealinna uhkeimas katedraalis, Jumala õigesti kiitmiseks ja tänamiseks ehitatud kaunis pühakojas teenisid vennad, kes elasid, nagu Jumalat ei oleks olemaski. Ilmselt üsna elurõõmsate inimestena oli nende huumorisoonest, mis samuti võib teenida inimest vaimulikus kasvamises, saanud hoopis nende vaenlane. Õigesti on öeldud, et parim nali on see, mida tehakse iseenda kohta. Vaimselt tugevad inimesed ei pelga enda suunas teha teravmeelsusi. Küllap peakski igaüks olema ise endale ainsaks huumoriobjektiks, ent meie inimlik, nõrk ja Jumalast kaugele langenud loomus, mille oleme saanud kaasa sündides esiisalt, langenud Aadamalt, ei lase meil fokusseerida enda vigadele. Keegi pühadest isadest on öelnud, et kui me ei keskendu iseenda olemusele ja pattudele, annab meile uue tegevuse hingevaenlane: urgitseda teiste inimeste eludes ja sealt kitsaskohti leides enda paremana tundmises. Meile meeldib väga hukka mõista neid patte, millest Issand on meid siiani hoidnud, palki enda silmas me aga tõesti ei suuda näha.

Meil on väga lihtne takerduda eksiarvamusse enda erakordsusest ja tõsta end seeläbi teistest kõrgemale. Nii olemegi hingevaenlasele andnud laia mängumaa oma hinges. Siis me ei märkagi, mismoodi see vähkkasvajana haarab endasse üha enam meie olemusest. Lõpuks ei ole me enam enda peremehed ja mõrvame iseendas Jumala poole pürgija, nagu see Rootsi ajal Eestisse pagendatud vaimulik, kes tappis kirvega kõrtsi teenijapiiga, kuna too vaimuliku arvates temaga suheldes piisavalt lugupidamist üles ei näidanud. Kes mu juttu ei usu, võib otsida Tallinnas raeplatsi apteegipoolsest nurgast eksinud pastori hukkamiskoha, mis on punaste kividega L-kujuliselt märgistatuna tänagi leitav.

Meile on antud elu selleks, et tõsta teisi ja langeda ise Issanda ette: «Kes ennast alandab, seda ülendatakse.» Teame ju hästi seda Kristuse sõna. Lihtsaloomuline Romanus sai Jumalaemalt vaimuannid. Andekad ja teravmeelsed, ent südamelt kiuslikud ja kadedad usuvennad said oma õppetunni. Võib öelda, et neil vedas, kuna see õpetus saabus neile siis, kui on võimalik veel kahetseda. Kõrkuses ja eneseimetluses siit ilmast lahkuja, või juba lahkunu, vajab aga väga palju eestpalveid. Jäägu Sinust, hea lugeja, kaugele kõik see, mille pärast pead Sa Issanda ees oma pilgu maha lööma.

Artikkel ilmus esmalt EAÕK väljaandes Metropoolia, nr 91, sügis 2020 ja avaldatakse siin autori loal.

Võimalikud ulatuslikud rikkumised USA presidendivalimistel on teinud paljud kristlased väga murelikuks. Meie Kirik vahendab lühendatult ühe arvamuse, kus juhitakse tähelepanu kristlaste kohustusele seista väsimatult tõe ja õigluse eest.

Paljude arvates tegid nad valimas käies kõik, mis vaja. Sotsiaalmeedias võib näha lugematul hulgal meeme «Jumal kontrollib olukorda» («God is in control»), millega tahetakse öelda: mina tegin kõik, mis võimalik, edasine on Jumala kätes.

See on halb mõtteviis kodaniku seisukohalt ja see on ka halb teoloogilises mõttes.

Kodanikuks olemine ei lõpe hääletamisega, vaid algab sellest. Meie püha kohus on nõuda, et ametnikud seisaksid tõe ja aususe eest.

Väljend «Jumal kontrollib olukorda» on halb ka teoloogilises mõttes. Piibel ei räägi sellest, et Jumal «kontrollib olukorda». Piibel ütleb, et Jumal on täielik suverään. Jumal on loonud dünaamilise keskkonna, kus meie, inimesed – loodud Jumala näo järgi – oleme seatud seisma tõe eest ning võitlema kurja ja ebaõigluse vastu.

Lühidalt, Jumal on andnud meile silmad, et näeksime seda, mida Tema näeb, ja kõrvad, et kuuleksime seda, millele Tema tähelepanu pöörab, ning käed, et teha seda, mis on õige. Kui me ütleme, et «küll Jumal selle eest hoolt kannab» ja kõnnime lihtsalt minema, siis me ignoreerime seda, milleks me loodud oleme.

Kõik need rikkumised valimistel, mida me sel nädalal näinud oleme, peaksid igaühel juuksekarvad püsti ajama, sõltumata sellest, kelle poolt ta hääle andis. Mitmed ühele isikule saadetud hääletusedelid, suurem häälte hulk kui nimekirjas on registreeritud valijaid, rikutud sedelid jne – pea igaüks meist on sellega kokku puutunud.

Pühakiri kutsub meid taolistele asjadele selge pilguga vaatama: me peame kõnelema tõtt ja seisma vastu valele. Ainult judeokristlik maailmavaade jagab seda arusaama. Mõned maailmavaated – näiteks marksism – talitavad vastupidiselt. Marksism deklareerib, et tõde on see, mis aitab kaasa revolutsioonile. Teised maailmavaated nagu sekularism ja postmodernism väidavad, et absoluutset tõde ei ole olemas. Kui inimesed, kes ei usu tõe olemasolusse, ütlevad, et nad teavad tõde nende valimiste kohta, siis on see äärmiselt kahtlane.

Judeokristlikku usku järgivad inimesed peavad olema teistsugused. Jumalanäolistena väljendame me oma armastust Tema vastu sellega, et käitume nende põhimõtete kohaselt, mille Tema on seadnud. Nii Moosese Seaduse kui Jeesuse õpetuse kohaselt seisneb see oma ligimese armastamises. See aga ei tähenda lihtsalt kellelegi sõbralikult lehvitamist. Pigemini tähendab see õiguse ja õigluse taotlemist. Kolmandas Moosese raamatus ütleb Issand: «Ärge tehke kohtus ülekohut! Ära ole erapoolik viletsa kasuks ja ära austa vägevat, vaid mõista ligimesele õiglaselt kohut! Ära käi keelekandjana oma rahva seas, ära seisa oma ligimese vere vastu! Mina olen Issand!» (3Ms 19:15j)

Oma ligimese armastamine ei tähenda, et oleme teiste suhtes lihtsalt kenad ja loodame, et meeldime neile. Pigem tähendab see õigluse kaitsmist nii nende kui meie huvides. Piibellik arusaam rahust ei hõlma üksnes teise inimese kahjustamisest hoidumist, vaid tema heaolu tagamist. Õpetussõnades on öeldud: «Kui sa ütled: «Vaata, me ei teadnud seda», kas siis südamete läbikatsuja ei saa sellest aru? Su hinge hoidja teab seda ja tasub inimesele ta tegu mööda.» (Õp 24:12)

Kirik ei ole riik, kuid kirik on südametunnistuseks, mis aitab riigil täita oma kohustust seista vastu kurjale, mis kujutab endast suurt ohtu meie ligimestele ja kogukonnale. Sel meie riigi jaoks kriitilisel hetkel peavad kirikud ja usuinimesed seisma kindlalt mitte niivõrd selle kandidaadi eest, kelle poolt nad hääletasid, vaid õigluse ja õigusriigi eest, sealhulgas valimistel.

Kui me jääme kõrvale praegu, mil kaalul on valimiste ausus ja läbipaistvus, siis millist ebaõiglust me järgmiseks ignoreerime?

Tänu Jumalale, et inimesed nagu Dietrich Bonhoeffer, Frederick Douglass, Martin Luther King juunior ja Margaret Thatcher ei öelnud lihtsalt: «Jumal kontrollib olukorda» ja ei kõndinud minema. Nad aktsepteerisid Jumalalt saadud ülesannet seista tõe eest. Nad võitlesid väsimatult, riskides kõigega, et saavutada õiglust, ja nad tegid seda kirega, millest on Piiblis kirjutatud.

Refereeritud lühendatult portaalist LifeSite News (dr Jeff Myersi artiklist)

Milline saab olema Joe Bideni võimaliku administratsiooni väärtusplatvorm? Seni avaldatud seisukohtade järgi otsustades võib öelda, et taas kord saab hoo sisse ühiskondi ümberkujundav revolutsiooniline, jumalavastane programm.

Meenutagem, et 2014. aastal nimetas tollane asepresident Joe Biden homoõiguste küsimust «meie aja kõige olulisemaks» kodanikuõiguste küsimuseks. Tema sõnul on homoõiguste kaitsmine tsiviliseeritud rahvaste definitiivseks tunnuseks ning need õigused tuleb seada olulisemale kohale kui kohalikud kultuuritavad ja traditsioonid.

Biden kinnitas toona kohtumisel kodumaiste ja teistest riikidest pärit homoaktivistidega, et president Barack Obama korraldusel on USA välispoliitikas ja välisabis väga oluline koht lesbiliste, homoseksuaalsete, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste õiguste edendamine kõikjal maailmas.

«Mind ei huvita, milline teie kultuur on,» sõnas Biden, pidades silmas neid, kes kaitsevad oma kultuurile viidates traditsioonilist perekonda. «Ebainimlikkus on ebainimlikkus on ebainimlikkus. Eelarvamused on eelarvamused on eelarvamused.»

Tänavu augustis kirjutas Washington Post, et Joe Bideni võidu korral ootavad aktivistide rühmitused, et abordiõiguslasena tuntud Kamala Harris, kellest saab asepresident, «reproduktiivõiguste» asja edasi ajaks. Harris soovib muuta õiguse abordile föderaalseaduseks, mis teeks võimatuks USA ülemkohtu 1973. aasta kurikuulsa otsuse kaasuses Roe vs. Wade ümbervaatamise. Harrise seljataga seisab USA aborditööstus.

USA välisministri ametisse on meedias pakutud endist riiklikku julgeolekunõunikku Susan Rice’i. 2014. aastal ütles Rice julgeolekunõunikuna, et USA jaoks on homoseksuaalide õiguste kaitse kõige suuremaks inimõiguste alaseks väljakutseks maailmas.

Tõsi, põhimõttelist muutust nn homoõiguste küsimuses ei toonud kaasa ka Donald Trumpi administratsioon, mis nautis konservatiivsete kristlaste toetust. Veel sel aastal tuletasid USA saadikud Venemaal ja Poolas oma asukohariikidele patroneerivalt nn LGBT+ õigusi meelde. Kuid vähemalt ei tegelenud Trumpi valitsus eriti aktiivselt nimetatud «õiguste» üleilmse levitamisega. Tõenäoliselt on olukord nüüd muutumas.

Katoliiklik veebileht LifeSiteNews loetleb Bideni ja Harrise platvormi antikristlikke punkte: abordiõiguste laiendamine, usuvabaduse mahasurumine võrdõiguslikkuse kasuks, oma veendumustele kindlaks jäävate kristlike ühenduse õiguslik jälitamine, nn transsooliste õiguste teema muutmine peamiseks inimõiguste alaseks küsimuseks jne.

Kuigi Bideni võimaliku administratsiooni koosseis ja poliitika selgub hiljem, saab juba praegu täie kindlusega öelda, et oodata on «progressiivsete väärtuste» jõulist pealetungi. See väljavaade on äärmiselt elevile ajanud ka Eesti liberaalsed ringkonnad, kes on aastaid oma revolutsiooniliste algatustega ühiskonda lõhestanud.

Näiteks kirjutab ERRi portaalis Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson (Reformierakond), et presidendina ei vaata Joe Biden läbi sõrmede õigusriigi põhimõtete ja vähemuste kaitse riivele riikides nagu Ungari või Poola.

«Küll aga soovitaksin välisminister Urmas Reinsalul keskenduda vähemuste õigusi piiravate sammude asemel (näiteks meie suursaadikutel LGBT vähemuste kaitseks tehtavate avaldustega ühinemise keelamine või Ungari ja Poola õigusriigi problemaatika suhtes vaikimine) Eesti väärtuspõhise välispoliitika elluviimisele viisil, kus sõnad ja teod käivad kokku. Sama kehtib kogu valitsuse kohta,» manitseb Mihkelson.

Mihkelsoni hinnangul aitaks see kaasa ühisosa leidmisele USA uue administratsiooniga ning sellest võidavad ka Eesti-USA suhted ja laiemalt Eesti renomee «meie lääneliku väärtusruumi liitlaste» seas.

Kristlased teavad, et kurjuse võit ühel või teisel ajahetkel ei ole lõplik. Milline vaim maa peal ka ei valitseks ja millise vaimu lapsed ühiskondi ei juhiks, Kristus on endiselt kuningas. Ka Joe Biden ja Kamala Harris peavad kohtupäeval kuningate Kuninga palge ette astuma.

Toimetas Veiko Vihuri