Lugemisetükid enese läbikatsumiseks, ühe nädala jaoks, neile, kes meie Issanda Jesuse Kristuse kalli püha õhtusöömaaja wastu endid tahawad walmistada, hommiku ja õhtu lugeda. Kirja pannud W. Normann, endine Simuna köster. Teine trükk. Tallinnas K. Busch’i raamatukaupluse kuluga trükitud, 1904.

Armas lugeja!

Teist korda ilmub seesinane wäike raamatuke lauarahwa heaks, muudetud wiisil, enamisti uute lugemisetükkidega. Mina olen wanad lugemisetükkid enamiste wälja jätnud, et need lugejatel juba tutwad on ja olen uued lugemised asemele pannud, selle aru järele, et raamatukese hind ennemini alaneks, kui kõrgemale tõuseks.

Issand meie Õnnistegija olgu ise meie kõikide walmistaja armulaua wastu, ja pangu ka oma õnnistust selle wäikese töö peale, mis nõtruses on walmistatud, et see wõiks kõigi lugejate ja armulaualkäijate juures seda korda saata, mis tarwis ta on wälja antud! Issand süüdaku meie sees elawat nälga ja jänu tema ihu ja were järele, ja kirjutagu elawa kirjaga need kallid sõnad, mis tema pühast suust on tulnud, meie hinge sisse: «Kes minu liha sööb ja minu werd joob, sel on igawene elu, ja mina äratan teda üles wiimsel päewal.»

Tema arm ja halastus kihutagu ja walmistagu meid kõiki, et wõiksime õieti walmistatud südamega tema armulauale minna ja tema ihu ja werd, uskliku südamega, eneste õnnistuseks wastu wõtta! –

Tallinnas,
paastukuul 1899.
Wäljaandja

[Sisukord]

 

PIHTIL KÄIMISEST

saab siin lühidelt öeldud, mis meie kohus on teada ning teha:
I. enne pihtile minemist,
II. pihtimise ajal ja
III. pärast pihtil käimist.

I. Enne pihtile minemist

1.peab inimene oma ligimesega omad asjad ära seletama. Kui ta kellegile on kurja teinud sõna ehk teoga, siis peab ta temaga ära leppima ja tema käest südamest andeks paluma.

2. Ta peab ennast Jumala ja inimeste ees patuseks tundma ning tunnistama; peab oma elu ja kombeid läbi katsuma Jumala kümne käsu järele ja siis ennast kõigipidi patuseks tundma ning tunnistama ja armu ning halastust Jumala käest paluma.

3. Kui inimesel midagi südame peal on, mis teda koormab ja waewab, siis mingu ta julgesti ilma kartuseta oma õpetaja ja hingekarjase juurde, ning tunnistagu temale kõik seda, mis ta südame peal on. Õpetaja wõtab teda Jumala abiga trööstida, kinnitada ja temaga ühel meelel Jumalat paluda.

II. Pihtimise ajal

peab inimene teadma ja tundma

1. et ta oma patuga Jumala wiha ja igawest nuhtlust enese peale on saatnud;

2. peawad need patud, misga ta Jumala ja inimeste wastu on eksinud, temale haiget tegema;

3. peab ta alandliku ja uskliku südamega ja kindla usuga Jesuse Kristuse surma peale lootma, et Kristus teda on lunastanud ja oma surma läbi temale, kui ta oma pattu tunneb ja kahetseb, pattude andeksandmist, elu ja õnnistust on saatnud;

4. ta peab Jumalale südamest tõotama, et ta Jumala armu ja püha Waimu abi läbi tahab oma patust elu parandada ja pattude eest ennast hoida, ka peab temal tõsine ja kindel nõuu olema patust pöörda ja pattu wihata;

5. peab inimene pattude andeksandmise kuulutamist uskuma ja seda mitte kui inimese, waid kui Jumala healt, mis ta oma sulase suu läbi kuulutab, kuulma ja usus wastu wõtma (Joan. 20,21.–Luuk.10,16.)

III. Pärast pihtil käimist

peab inimene Jumalat südamest tänama, et ta temale pattude andeksandmist on kuulutanud ning patu tundmist tema sees on äratanud; ta peab ka südamest paluma, et Jumal tema südames seda pattude andeksandmise wäge tunda annaks, ja et ta seda wõiks hoida, mis teda õigeks wõõraks ka edespidi armulaua wastu wõiks walmistada; aga selle walmistamise juures on tarwis:

1. et ta peab Jumala sõna kuulutamist hoolega kuulma, tähele panema ning ennast kõige segaduse eest hoidma, misläbi ta iseenesele ning teistele, kes temaga armulauale lähewad, suurt kahju ja segadust wõib saata;

2. ta peab armulaua juurde waikse tasase, alandliku püha auuandmise meelega ja rõhutud waimu ning rusuks pekstud südamega minema; aga iseäranis peab tema püha altari sakramendi seadmise sõnu õieti tähele panema, neid nõnda mõistma ning oma südamesse wastu wõtma ja uskuma, kuda Issand neid ise on ütelnud: «See on minu ihu, mis teie eest antakse; see on minu weri, mis teie eest ära walatakse pattude andeksandmiseks.»

3. Ta peab uskuma, et Kristus on meie eest surnud, ning oma püha were meie eest ära walanud ristisambas. Ta peab Kristuse enese sõnade pärast uskuma, et sakramendis tõesti Kristuse tõsine ihu ja weri on, mis inimene selle nähtawa leiwa ja wiinaga wastu wõtab.

4. Waata, see on siis õieti ja hästi walmistanud, kelle usk on nendesinaste Kristuse sõnade peale; aga kes neidsinaseid sõnu ei usu ehk kaksipidi mõtleb, see ep ole mitte wäärt ega hästi walmistatud, sest see sõna «teie eest» tahab selgeid ja usklikka südameid.

 

 

I. PÜHAST ALTARI SAKRAMENDIST

Mis on altari sakrament ja mikspärast nimetatakse püha õhtusöömaaega sakramendiks?

Seepärast, et see kolme püha asjaga ühendatud on: 1) nähtawa, 2) nägemata asjaga ja 3) Jesuse käsu ja tõotusega. Nähtaw asi on: leib ja wiin ja nägemata asi: meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu ja weri. Käsk ja tõotus ütleb: «wõtke ja sööge, wõtke ja jooge, – pattude andeksandmiseks.» Meie sööme ja joome selle nähtawa leiwa ja wiinaga ühtlasi Kristuse nägemata äraseletatud ihu ja werd, mis leiwa ja wiinaga ühendatud on. Aga see nägemata ihu ja weri, mis leiwa ja wiinaga ühendatud on, ei ole mitte see weri, mis Issandal lihapäiwil maa peal oli, waid see on tema waimulik äraseletatud weri, mis temal taewas Jumala oma Isa paremal käel on.

Altari sakramenti sünnib aga neile anda, kes enne ristimise sakramendi armu on saanud. Nõnda kui meie lihalik inimene igapäewast toitu tarwitab, nõnda tarwitab ka meie waimulik uus inimene ülespidamiseks omasarnast toitu. Nõnda kui ema oma last oma rinnapiimaga toidab, nõnda toidab ka Issanda armastus, mis suurem on kui ema armastus (Jes. 49, 15), oma uuesti sündinud lapsi oma ihu ja werega, et nad kaswawad, seni kui täieks meheks saawad. Ja nõnda kui Kristus meie liha ja werd on enesele wõtnud, ja kõigis asjus meie sarnaseks on saanud, nõnda peame ka meie tema ihu ja werd wastu wõtma, et seeläbi tema äraseletatud ihu sarnaseks wõiksime saada.

Aga et meie lihalikud inimesed seda kallist Jumala armuandi jõuaksime wastu wõtta, on tema oma suurest armust oma ihu ja werd leiwa ja wiinaga ühendanud. Selle imeliku leiwa ja ihu, – wiina ja were ühendamise läbi ei saa küll leib ihuks ja wiin wereks ümber muudetud, nõnda et leib ja wiin koguni ära kaob, waid leib jääb ikka leiwaks ja wiin wiinaks, – aga leiwa sees ja leiwa juures ja niisamuti ka wiina sees ja juures on Issanda nägemata ihu ja weri. (1. Kor. 10, 16).

Seeläbi, et meie Issanda sakramendis tõesti oma Issanda Jesuse Kristuse ihu ja werd wastu wõtame, antakse meile ka tõesti tema ärateenimise õigust ja tema elu ja elu osasaamist. (Joan. 6, 53–55.)

Kui sagedasti ristiinimene armulaual peab käima, selle üle ei wõi mitte käsku anda, ega seadust teha. Igaüks mingu nii sagedasti kui süda teda kutsub ja kudas ta näib enesel nälga ja jänu selle järele olewat. Aga teada on ka, et kui inimesel mitte suurt igatsemist sakramendi järele ei ole, tema südame lugu siis ka mitte hea korra peal ei ole; ta põeb juba siis oma seestpidise inimese poolest.

Ta kinnitab ka usklikkude osasaamist isekeskes, et ka need, kes mitte teistega üheskoos ei wõi kiriku tulla haiguse pärast, waid peawad kodu, haigewoodi peal, seda wõtma, – ka sedasama õnnistust wõiwad saada, mis teised kirikus saawad.

Usk teeb sakramendi wastuwõtjat kõlblikuks laualkäijaks. Aga ka see, kes uskmata, wõtab leiwa ja wiina all Issanda ihu ja werd wastu; aga ta wõtab seda enesele nuhtluseks! Meie usk ei tee küll sakramenti sakramendiks, waid seda teeb Jumala wägi mis Jumala sõnas tegew on. Aga, kes kõlwatumal wiisil sööb ja joob, see sööb ja joob seda enesele nuhtluseks. (1. Kor. 11, 27.)

Meie kohus on endid enne lauale minemist õieti läbi katsuda, 1) kas meie meeleparandamine ka õige ning tõsine on? 2) kas usk Kristuse armu peale ka kindel on? 3) kas meie tõotus on Jumalale ka tõsine olnud, et meie tõesti ka oma elu tahame parandada? –

Wäikesed lugemisetükid armulaua wastu walmistamiseks.

1. Katsuge iseendid läbi.

«Aga inimene katsugu iseennast läbi, ja nõnda söögu tema sest leiwast, ja joogu see karika seest.» (1. Kor. 11, 28.)

Iseennast tundma õppida, peaks inimesel see kõige ülem ning tarwilisem töö olema. Aga paraku, inimene ei ole ühesgi asjas nii tuim ja hooletu kui iseenese läbikatsumises! Inimesed õpiwad ja katsuwad siin ilmas küll kõik asjad läbi, aga iseeneste südameid ei taha nad mitte läbi katsuda ega tundma õppida. Mõned küll tundwad oma südant ja nõtrust wähe äärt mööda, aga mitte sügawasti põhjani, ning arwawad, et seda ka mitte wäga tarwisgi ei ole, ennast põhjani läbi katsuda. – Aga mil ajal peaks see iseenese läbikatsumine inimesel kõige enam tarwis olema? Küll wististi igal ajal, aga kõige enam enne pühale õhtusöömaajale minemist. Seepärast ütleb apostel Paulus: «Aga inimene katsugu iseennast läbi, ja nõnda söögu tema sest leiwast, ja joogu see karika seest.»  – Seepärast, armas hing, tahad sa Issanda armulauale minna, siis katsu oma südant enne läbi, waata terawa ning tõsise silmaga oma südame põhja sisse, küll sa siis leiad enese juurest palju puudust ja õpid ennas seeläbi ikka enam ja enam tundma. Aga sa pead ka teadma, et sinu süda on kui üks pime kamber, kuhu sisse sa ilma waimu walguseta mitte ei wõi waadata ega näha; seepärast palu enesele enne walgustatud silmi; palu, et Issand sind oma Waimuga walgustaks ja su südamesse oma püha sõna ja püha Waimu walgust wõiks süüdata, et sa selle selguses oma wigu ja nõtrusi wõiksid näha, tunda ja kahetseda.

Aga kui sina ennast mitte palwega Jumala pühade silmade ees Jumala püha sõna järele läbi ei katsu, siis ei saa sind ial eemale, waid oled kümne aasta pärast ikka seesamasugune, mis nüüdgi. Iseenese tundmist ei wõi sina omast wäest mitte kätte saada. Su oma süda ei räägi sulle mitte tõtt, ka inimesed ei wõi sulle seda öelda, sest nemad ei wõi sinu südame salajaid mõtteid mitte teada ja tunda. Katsu ennast nõnda iga päew püha Waimu walgusel läbi. Kui sa seda mitte iga päew nõnda ei tee, siis kisub sind maailm jälle peagi oma wõrku ja su kuri süda wõtab sind jälle uuesti segada ja eksitada, ja su elu jääb ikka nii wiletsaks kui ta oli.

2. küsimine: Mikspärast lähen ma Issanda armulauale?

Armas hing, kes sa ennast Issanda armulaua wastu tahad walmistada, oled sa enese käest küsinud: «Mikspärast lähen ma Issanda armulauale?» Neid on weel palju, kes selle asja poolest weel alles segased on, kes weel mitte õiget ning selget aru ei saa, mikspärast nad Issanda armulauale lähewad. Ühed arwawad seda käimist heaks ning tarwiliseks ristikoguduse wiisiks ning kombeks, mis igaühe kohus on pidada ja ei mõtle seal juures muud, kui et seda seadust peab pidama ning nõnda tegema, kuda teised ning ka tema wanemad seda ees on teinud. Teised jälle arwawad ebausklikul wiisil sakramendi sees üht wäge olewat, et kui nad seda leiba ja wiina on wastu wõtnud, – see nende südant ja elu kohe wõtab uuendada ning parandada, ilma et nad ise enne oma meelt ning elu Jumala armu ning abiga wõtaksiwad parandada. Seepärast, armas hing, ära tule selle wale mõtte ning arwamisega mitte Issanda lauale. Kui sa nõnda mõtled ja mitte meelt ei taha parandada, waid meelega tahad patuelu sisse jääda, siis ei saa sina oma käimisest ühtigi kasu; sa lähed siis kõlwatumal wiisil ja wõtad seda Jumala armu enesele nuhtluseks. – Mõned jälle arwawad seeläbi kõlbawaks saama, kui nemad oma aega ehk minemist ühest ajast teise lükkawad, ning ootawad seni kui nad on paremaks saanud. Need on niisamuti suures eksituses, sest nad arwawad endid ise oma wäe ning jõuuga wõima parandada. See on üks petja waim, mis inimest sunnib oma aega eemale lükkama. Seesama waim toob temale ka seda walemõtet, et ta arwab ennast wõima ka ise parandada ja midagi parandamiseks enese kallal teha. Kes nõnda mõtleb, see eksib, sest inimene ei wõi enese kallal oma wäega ühtigi teha, waid meie abi peab ülewelt tulema.

Tahad sa nüüd teada, missugune sa pead olema, kui sa armulauale tahad minna, siis wõid sa neist sõnadest õppida, mis Issand ütleb: «Terwetele ei ole mitte arsti tarwis, waid haigetele.» Sa pead haige olema oma hinge poolest, siis wast hakkad sa hinge-arsti järele igatsema. Sa pead tundma, «et pealaest jalatallani ühtigi terwit su sees ei ole.» Sa pead oma pattu ja ärarikkumist nii kibedasti tundma, et su süda saab rusuks pekstud, ja et su patt kui raske koorm südame peal on. Su südame lugu peab nii kaugele saama, et ka Taawetiga wõid öelda: «Mu muhud haisewad pahasti, … ma hoigan wäga oma südame kohisemise pärast?»

Oled sa Jumala armu läbi nii kaugele saanud, et ka nõnda enesest wõid tunnistada, siis mine rahuga ja wii oma koorm, mis sul südame peal on, Issanda jalgade ette; tõesti, Issand saab sind armuga wastu wõtma, sest tema on ju sinu süüd ning wõlga oma püha werega ära tasunud. Usu seda, ja siruta oma usukäsi wälja ja wõta seda armu wastu, mis ta sulle oma ihu ja were läbi tahab anda, sest tema ütleb oma sõnas: «Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha ega joo tema werd, siis ei ole elu teie sees. Kes minu liha söb, ja minu werd joob, sel on igawene elu, ja mina äratan teda üles wiimsel päewal.»  – Waata, nüüd oled sa kuulnud, mikspärast sa armulauale pead minema, sa oled kuulnud, mis sealt saad ja kaasa tood. –

3. Inimese kohus on sagedasti Issanda armulaual käia.

«Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha, ega joo tema werd, siis ei ole elu teie sees.» (Joan. 6, 53.)

Kui meie tahame oma seestpidist inimest kinnitada ja kaswatada, siis on meie kohus ka sagedasti Issanda armulaual käia. Toidame ommeti oma ihu nii hoolsasti, kui palju enam peaksime siis oma hinge ülespidamise eest hoolt kandma. Aga kellel nälga ei ole, see on haige, ehk ka surnud. Kellel mitte Jesuse, see taewase leiwa järel, mis püha õhtusöömaajal jagatakse, – nälga ega igatsemist ei ole, on ka wist hinge poolest haige, ehk ka juba surnud, wõi ta pole mitte usu poolest terwe. Ütles ometi Issand: «Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha, ega joo tema werd, siis ei ole elu teie sees.» (Joan. 6, 53.)

Waata, Issand, ma tulen sinu juurde, et rahu, rõõmu ja õnnistust oma hingele sinu püha õhtusöömaaja annist wõiksin saada. Sinu seest, oh Issand, leian ma kõik, mis ma aga ial wõin enesele soowida ja ihaldada. Sa oled mu õnnistus, mu lootus, mu kõige ülem rõõm ja wägi. Sinu järele igatseb mu hing, sind soowin ma wastu wõtta oma kotta; oh arwa siis mind ka wäärt Sakeusega õnnistada ja Abraami poegade hulka arwata. Sa ütlesid sest hulgast, kes su järele käisiwad: «Mina ei taha neid lasta minna söömata, et nemad tee peal ära ei nõrke.» Oh, tee nüüd minuga nõnda samuti ja ära lase mind mu waewalise elutee peal ära nõrkeda. Kutsu mind õieti sagedaste oma Waimu läbi oma armulauale, et ma sinu püha ihu söömise ja sinu püha were joomise läbi ikka saaksin uuesti kinnitatud ja uuendatud, jahutatud ja põlema sütitatud. Oh Issand, jõua mulle appi ja kuule mu palwet! Aamen.

4. küsimine Kristuse käest, mil wiisil inimene ennast armulaua wastu peab walmistama.

Kui ma sinu jumaliku suure auu ja wäe peale mõtlen ja enese waesuse, puuduse ja nõtruse peale waatan, siis hakkan ma iseeneses kartma ja wärisema. Sest, kui ma ei lähe su armulaua juurde, siis põgenen elu eest; ja kui ma kõlwatumal wiisil lähen, siis langen suurema patu sisse. Mis pean ma nüüd, mu Jumal, tegema? Näita sa mulle õiget teed, ja õpeta sa mind, kuda ennast õigel wiisil su püha armulaua wastu pean walmistama, et õnnistust su armulauast oma hingele wõiksin saada.

Kostmine: Tahad sa teada saada, mil wiisil sa ennast pead armulaua wastu walmistama, siis on su kohus kõige esmalt püha Waimu paluda, kes on see õige tõe õpetaja, et ta sind kõige tõe sisse wõtaks juhatada. Tema on see, kes kõik meie patud meie meelde tuletab, kes patu tundmist ja kahetsemist meie südames äratab, kes meid usu ja armastuses Issanda tundmises kinnitab. Püha Waimu töö peab ikka enne eel käima, sest tema on see uksehoidja, kes karjatse eest ukse lahti teeb. (Joan. 10, 3.) – Ükspäinis pühas walguses wõime iseendid ja ka Kristust tunda. Oma walgus, mis iseenese armastusest tuleb, katab kõige patu hulga meie südames kinni, et meie ühtigi oma ülekohut ei wõi näha ega tunda. – Üksgi muu ei ole õieti ja hästi walmistatud, kui aga see, keda püha Waim on walmistanud. Seepärast palu Jeesuse nimel oma taewast Isa, et ta sulle püha Waimu walmistajaks läkitaks, ja lase ennast siis temast walmistada; waata, siis lähed sa kui õieti walmistatud wõõras Issanda armulauale.

Seepärast, et inimesed endid mitte pühast Waimust ei lase walmistada, waid ise oma jõuuga püüawad walmistamise ajal patu eest hoida, – jääwad palju sakramendi õnnistusest ilma, sest et nemad oma südame põllu pealt seda umbrohtu aga wähe pealt on püüdnud murda, aga juuri püha Waimu abiga mitte pole wälja kiskunud.

5. Jesus peab sinu oma ja sina pead Jesuse oma olema.

Selle pealkirja sõnaga on inimesele tema wiga ja haige koht näidatud, ja seesama wiga on enamisti suuremal hulgal laualkäijatel külles, mis seda sakramendi õnnistust meie südamesse keelab tulemast. Inimene ehk tahaks küll hea meelega Issandat enesele, aga iseennast ei taha ta mitte täiesti Issandale anda. Aga sel wiisil ei wõi ialgi üks tõsine ja kindel ühendamine Jesusega joone peale saada. Mõlemad peawad endid täiesti teine teisele andma ning ka igawesti teine teise omaks jääma. Inimese ütlemine ja soowimine peab olema: «Wõta mind enesele, ja anna ennast mulle!» – Kui mitte niisugune soowimine ja ihaldamine inimese südame põhjast ei tule, siis ei wõi ka ühendamine ja osasaamine Kristusega ialgi sündida. Süda peab saama südamega ühendatud! Jesus sinu sees, ja sina Jesuse sees! Kui nüüd Jesus sinu oma peab olema, siis pead ka sina Jesuse oma olema. Tema minu ja mina tema; tema minu sees ja mina tema sees. – Seepärast ütle oma Issandale: «Kõik on sinu päralt, mis ial taewas ja maa peal on. Ka mina waene patune muld ja põrm olen sinu päralt, seepärast tahan ennast sulle oma ihu ja hingega ohwriks anda. Oh wõta siis mind kõigi mu pattudega kui ärakadunud last wastu; sest ma toon su lepitamise altari peale kõik oma patud, mis ma ial sinu ja su pühade inglite silma ees oma mõtte ja sõnadega olen teinud. Oh anna mulle mu patud andeks, puhasta mu südant ja pese mind puhtaks kõigest roojusest oma püha kalli werega, et kõlbaksin minema su armulauale! Aamen.»

6. Kaks asja, mis inimesel kõige enam tarwis on.

Kaks asja on meil siin maailmas niihästi ihuliku kui waimuliku elu seisuses wäga tarwis, ilma milleta meie siin waewalises elus mitte elada ei wõi, ja need on: toidus ja walgus. Nõnda kui meie ihu toitu ja walgust tarwitab, nõnda tarwitab sedasama ka meie hing. Toidus on sinu püha ihu ja weri, mis sa meie hinge ja elu kinnitamiseks oled oma surma mälestuseks seadnud. Ja walgus on sinu püha sõna, mis mu jalale on lambiks ja walguseks mu jalgtee peal. Nõnda on Jumala sõna mu hinge walgus ja püha sakrament mu eluleib. Tänu olgu sulle, Issand Jesus, su armuõpetuse sõna eest, mis sa meile oled muretsenud oma sulaste, pühade prohwetite ja apostlite läbi! Tänu olgu sulle, et oma armastuse tunnistuseks kõigele maailmale oma suurt, püha õhtusöömaaega oled seadnud, kus sa meile mitte enam ei paku Paasatalle ettetähendamise asja, waid annad meile oma tõsist ihu ja werd süüa ja juua, ja söödad seega kõiki usklikka ja joodad neid oma õnnistuse karikaga. Oh kui suur on see arm, mis meile osaks saab, kui meie Kristuse ihu sööme ja tema werd joome. Oh kui puhas peaks see suu, kui roojastamata see ihu ja kui püha see süda olema, mis seda kõige puhtamat asja wastu wõtab! Oh, ei peaks enam niisuguse inimese suust, kes seda armu wastu wõtab, – ei walet ega roppusid sõnu wälja tulema, ega üksgi kuri himu tema ihu roojastama ja tema südant sinust, armas Issand, ära pöörama. Oh missugune püha elu, missugune õnnis osasaamine oleks meil siis sinuga, armas Issand, elada, kui meie nõnda läbi ja läbi oleksime pühast Waimust pühitsetud! Oh Issand, ole siis meie abimees, meie tugi ja aitaja ja meie ainus lootus nüüd ja igawesti! Aamen.

7. On mul ka üks rõhutud ja rusukspekstud süda armulauale minnes?

Palwelik kõnelemine Jesusega.

Oh sina helde ja armuline Issand Jesus? Küll on ühe uskliku südame õndsus suur, kes kui õige wõõras sinuga seal õnnistatud ja pühitsetud laual sööb ja joob, kus temale muud rooga ei anta, kui sind ennast, mis järele tema süda kõige enam ihaldab! Oh armas Issand, ka mullegi oleks see suureks õnnistuseks, kui ma su püha ligiolemises wõiksin patukahetsewa Mahdalenaga kõigest südamest oma patu pärast nutta, ja sinu jalgu oma silmaweega pesta. Aga kust leian ma seda püha meelt ja seda kallis silmawett? Ja ometi peaks minu süda sinu püha pale ees armastuses palawaks saama ja rõõmu pärast tänupisaraid su jalgade ees ära walama selle armu eest, et sa tõesti sakramendi leiwa ja wiina all mu ligi oled ja ennast minuga kindlasti wõtad ühendada.

Sind, oh mu Looja ja Lunastaja, oma jumalikus selguses näha, – oh, seda ei kannata mu silm! Kõik maailm peaks sinu suuruse wäe ja auupaistuse ees wärisema ja sulama; aga seeläbi, et sa mu nõtruse pärast ennast sakramendis otsegu warjul hoiad, tuled sa minu nõtrusele appi ja wõtad ennast püha sakramendi läbi minuga ühendada ja minu südant enesele templiks ja eluhooneks pühitseda, Seda usku kinnita mu sees, mis järele ma igatsen ja kui üht armukinki su käest palun ja wastu tahan wõtta. Oh arwa mulle seda usku oma surma ja were pärast õiguseks! Kõik pühad taewas on selle usu läbi õndsaks saanud. Mis nemad on uskunud, usun ka mina; mis nemad on lootnud, loodan ka mina. Oh aita siis ka mind sinna, nende juurde oma püha auujärje ette, kus ma sind igawesti wõin kiita ja tänada! Aamen.

8. Püha sakramendi auust.

Kui sa nii puhas oleksid kui ingel ja nii püha kui ristija Johannes, siisgi ei oleks sa mitte wäärt sakramenti wastu wõtta, ega seda ka wälja jagada. Ei, see ep pole mitte inimese teenistus, et ta Kristuse sakramenti õnnistab ja seda wälja jagab, ehk seda taewa leiba ja joomaaega wastu wõtab. Suur on see salaja asi, suur on see preestrite auu, et nende kätte on seda antud, mis mitte inglite kätte pole antud. Ükspäinis õnnistatud preestritel on see luba ja meelewald, püha sakramendi andi õnnistada ja wälja jagada. Preester on aga Jumala teener ehk sulane, ja Jumala käsu ja seadmise järele peab tema Jumala sõnaga seda õnnistama; aga Jumal on ükspäinis see andja ja oma armu wäljajagaja. Preester on oma pühas ametis Kristuse asemel ja peab Jumalat niihästi iseenese kui ka kõige koguduse eest kõigest südamest paluma. See paik, kus ta seisab, see riie, mis ta ümber, see kõik tuletab meelde, mis peale teda on kutsutud. Peab ta oma püha ametit püha hoolega, siis auustab ta seega Jumalat ja oma kogudust, ja saab seda elukrooni pärima, mis Issand on tõotanud anda oma sulastele, kes on otsani ustawaks jäänud.

Pühal sakramendil on see õnnistus ja wägi, et ta niihästi neid, kes seda wälja jagawad, kui ka neid, kes seda wastu wõtawad, läbi ja läbi wõib pühitseda; ta wõib nende ihu ja hinge ja waimu kõigest roojusest puhastada, selle ilma wigata Jumala Talle were läbi. Aga kes seda Jumala armu wäge sakramendist mitte enese juures ei tunne, siis ei ole see mitte sakramendile, selle taewasele leiwa ja meie Issanda pühale werele süüks arwata, waid see wiga on siis inimese enese juures, sest et tema ennast selle armulaua wastu mitte ei ole nõnda walmistanud, kuda õigus ja kohus oleks olnud. Seepärast, oh inimene, katsu ennast, enne kui sa tema armulauale lähed, õieti läbi ja söö siis sest leiwast ja joo selle karika seest.

9. Kes õieti  ning hästi on walmistatud, saab suurt kasu armulaual käimisest.

Kasu, mis üks waene patune saab, kes elawa usuga, patutundliku ning -kahetsewa südamega Issanda armulauale läheb, on ärarääkimata suur. Nõnda kui see söök ja jook juba iseenesest püha ja jumalik on, mis üle inimese mõistuse käib, nõndasamuti on ka see kasu ja õnnistus suur ja äraarwamata. Seda kasu ja õnnistust, mis inimene armulaualt tunda ja maitsta saab, ei jõua ühegi suu sõnadega wälja rääkida, waid üksnes südames tunda ja maitsta. Mis wõib inimene enam tahta ehk ihaldada, kui Jesust oma taewa waraga oma südamesse? On sul Jesus, siis on sul kõik; sa oled siis rikkam kui rikas ja õnnelikum kui õnnelik. – Jesus, kellele wägi ja meelewald on antud üle taewa ja maa, kuis ei peaks tema mitte ka sellesamaga meile kõik armust andma, oma ihu ja were läbi, kui meie seda usus wastu wõtame.

Oh seda imelikku armastust, seda imekspanemise wäärt halastust, mis Jumal meie waeste patuste wastu on üles näidanud, et ta seda mitte paljuks ei arwa, waese patuse südamesse tulla ja seal enesele eluaset walmistada! Oh õnnis see hing, kellel see arm on, sind oma Jumalat oma südamesse wastu wõtta. Õnnis see hing, kes nõnda oma Jumalat ja Issandat wõib wastu wõtta. Oh, mis armast wõõrast saab ta oma kotta; mis kallist seltsimeest wõtab ta oma südamesse; mis truuile sõbrale annab ta aset! Oh, kes jõuab seda suurt armu kõik wälja rääkida, mis sina, helde Issand, oma armsale õieti ning hästi walmistatud lauarahwale igal ajal tahad armust kätte anda. Ole siis, armas Issand, ise minu walmistaja, wõta sa ise seda kõik mina kallal teha, mis mina mitte ei jõua. Kui sina mind oled walmistanud, siis ükspäinis wõin ma kui õige wõõras sinu armulauale tulla.

10. Aga mis peawad need tegema, kes tahawad uskuda, aga ei saa ega wõi mitte uskuda?

Armas hing, kes sa Issanda armulauale tahad minna ja tunned, et sul usku ja igatsemist meie Issanda ihu ja were järele ei ole, ja kaebad pealegi: Ma tahaksin uskuda aga ma ei wõi, ma tahaksin meelt parandada, aga ma ei jõua; ma tahaksin paluda ja wahest ka oma mõtted kokku koguda, aga ilmalikud asjad, tööd ja mured ja mitmesugused toimetamised segawad mind ja teewad mind nii segaseks, tuimaks ja külmaks Jumala armulaua wastu, – mis pean ma nüüd tegema, kas ma wõin, kas ma tohin niisuguse südamega Issanda armulauale minna! – Aga ütle mulle, armas hing, on see ka tõesti sinu tõsine tunnistus, et sa tahaksid uskuda, meelt parandada, patust pöörda ja õndsaks saada?

Katsu oma süda läbi, kust see uskmata meel, kust see tuimus, külmus ja leigus, kust need tühjad ilmlikud mured ja segadused sulle tulewad? – Ehk teed sa enesele ise mitme tühja ilmaliku asja läbi säherdust tüli ja waewa? Sa ehk seod ennast ise mitmesuguste köidikutega ilmaliku asja külge ja teed ise oma liha- ja silmahimu ning elukõrkuse läbi nagu waenlasele oma südame uksed lahti ja koormad ise meelega kõiksugust tüli ja segadust ilma asjata enese peale, mis sind Jumala sõna ja tema armulaua wastu tuimaks ja kõwaks on teinud. – Sa ehk tunnistad küll oma suuga: Ma tahaksin uskuda, ma tahaksin patust pöörda, ma soowiksin rahu oma südamele, aga ometi ei ole see soowimine ega tahtmine sul südamest. Sul ei ole mitte tõsist nõuu maailmale selga pöörda, sul ehk on weel südames üks salaja põuepatt, kellest sa mitte ei raatsi lahkuda ja pead temast weel kõwasti kinni ja sa ei taha mitte oma liha kõigi himude ja ihaldamistega risti lüüa. – Waata, seal on see wiga, et sa mitte uskuda ja Issandat kõigest südamest armastada ei wõi. Kui niisugune lugu sinu juures on ja sul mitte kindlat ja tõsist nõuu ei ole täie südame ja tahtmisega ennast Issandale omaks anda, siis olgu sul teada, kui sa sel wiisil Issanda armulauale lähed, et siis kõlwatumal wiisil lähed, – ja sööd ning jood iseenesele nuhtlust.

Aga kui sinu südames teine lugu on, kui sa tõsise ning kindla nõuuga tahaksid meelt parandada, tahaksid uskuda ja soowiksid kõigist kurjadest mõtetest ja patu kiusatustest lahti saada, ja kui sa õieti sügawasti oma hinge puudust tunned, oled kurb, et sa nii wilets ja waene ja wäga rikutud oled – waata, siis wõid sa julgesti Jesuse armulauale minna, sest Jesus ei waata siis mitte sinu patu ja nõtruse, waid sinu tahtmise, püüdmise ja igatsemise peale. – Tunned sa, et su usk nõder ja su armastus Issanda wastu külm on, – ära karda, nõder usk on ka usk, wäike sädeke on ka tuluke; suitsewat tahti ei wõta tema mitte ära kustutada. – Nii tõesti, kui Issand Peetrusele mere peal käe wälja sirutas, kui ta wajuma hakkas, nii tõesti saab ta ka sinu järele oma armukäed wälja sirutama ja sind wälja kiskuma hukatuse august. – Usu seda, ja mine julgesti Issanda armulauale, ei ta lükka sind mitte tagasi, waid wõtab sind wastu, kui su tahtmine ja igatsemine tema armu järele aga õige ja tõsine on.

11. Meie ei wõi endid mitte oma tegude ja teenistuse läbi Issanda armulauale õigeks wõõraks walmistada.

Issand on kõige puhtuse sõber ja pühaduse hallikas, seepärast otsib tema ka üht puhast südant, kus ta enesele eluaset wõib teha. Oh walmista siis temale üht suurt ja ilusat wõõrastetuba oma südames, kus ta sinuga oma püha õhtusöömaaega ka waimulikul wiisil wõib pidada. Ja kui sa tahad, et tema sinu juurde peab tulema ja su juurde jääma, siis pühi enne see wana haputaigen wälja ja puhasta oma süda Issandale eluasemeks. Aja patt ja maailm oma südamest wälja, pane uks nende eest lukku ja istu kui üksik lind katuse peal ja mõtle südameliku kahetsemisega oma pattude peale.

Aga ometi pead sa teadma, et sa mitte omast wäest, oma tegude ja teenistusega ennast õigeks wõõraks Issanda armulauale ei wõi walmistada, kui sa ka ehk terwe aasta selle peale wõtaksid mõtelda. Üsna selgest halastusest ja armust annab Issand sulle luba, et tema armulaua juurde wõid astuda. Nõnda kui santi kutsutakse rikka joodule, ilma et ta seda wäärt ehk teeninud oleks, – nõnda ka sind. Ja nõnda kui sandil ep ole muud tasuda, kui aga südamlikku tänu anda, – nõndasamuti ka sinu kohus. Tee siis, mis sa wõid, ja nii palju kui sa jõuad, aga mitte wiisi ja kombe pärast, waid alandliku ja lapseliku meelega ja ära looda selle oma teenistusega Jumala ees midagi teenida. Issand on see, kes sind ise tahab aidata ja sulle seda jõudu anda, et tema tahtmise ja meele järele ennast tema armulaua wastu wõid walmistada.

12. Kuda mõned wagad südamest sakramendi järele igatsewad.

Oh kui suur on sinu helduse rikkus ja õnnistuse täius, mis sina, oh Issand, neile tahad jagada, kes sinu järele igatsewad. Kui ma selle peale mõtlen, kuda mõned wagad inimesed nii suure püha hoolega ja põlewa armastusega sinu sakramendi juurde lähewad, siis, oh Issand, pean ma häbenema, et mina weel nii leige ja külm sinu põlewa armastuse wastu olen! Issand, ma pean enese üle õieti kurwaks saama, et nii kuiw ja tuim, nii külm ja leige oma südame poolest sinu wastu olen, et mu süda mitte nõnda ei ole liigutatud ega sinu armust nõnda põlema süüdatud, kui mitmel teisel wagal, kes põlewa himuga ning tulise armastusega sinu armulaua juurde ruttawad; – kes ei wõi oma silmawett keelda jooksmast; kelle süda ja suu alati sinu kiitust täis ja kelle nälga ja jänu üksgi muu asi ei wõi kustutada, kui sinu ihu ja weri. Aga niisugust armastust, tundmist, pühitsemist ja ihaldamist sinu armu järele ei tunne mina mitte enese sees. Oh ole siis, armas Issand, ka minu waese patuse wastu armuline, lase oma armupalet mu peale paista ja tee mind kõlbulikuks oma armulaua wastu. Oh kuule mu palwet, kallis Jesus, oma halastuse pärast! Aamen.

13. Missuguse auustamisega meie Kristust peame wastu wõtma.

Jesus on ikka meie ligidal ja elab usu läbi meie südames; aga püha õhtusöömaaja läbi saame meie weel kindlamini seestpidi temaga ühendatud. Seepärast on tarwis, et meie ikka tema ligiolemise ja osasaamise sisse jääme ja nii sagedasti kui wõimalik tema armulaual wõtaksime käia. Nõnda kui ihulik söömine ja joomine meie ihuga ennast ühendab ja ihule jõudu ja elurammu annab, nõnda annab tema ihu ja weri, kui meie seda sööme, – meie waimule waimulikku jõudu ja rammu oma jumalikust wäest, niipalju kui meie usunälg seda wastu jõuab wõtta. Seepärast on usunälg see kõige parem armulaua wastu walmistamine, mida suurem, seda parem; mida suurem nälg ja jänu sinul on Issanda ihu ja were järele, seda suurem saab su õnnistus olema. Seda nälga ja jänu palu enesele!

14. Püha õhtusöömaaeg on üks armupant Jumala armastusest inimeste wastu.

Kes püha õhtusöömaaega niisuguse armastusega wastu wõtab, nagu wõtaks ta Jesust risti pealt maha oma südamesse, ja nagu tilguks Kristuse weri tema haawadest tema hingesse, kes nii elawalt usu läbi Jesuse surma, tema were ja haawade sisse ennast mässib, ja seda tunneb, et see kõik tema eest on sündinud, ja selle tundmisega tema ihu ja werd wastu wõtab, – see on ennast Kristusega ehtinud, see jääb tema sisse, ja Kristus jääb tema sisse ja ta on üks waim temaga. Ja kes nõnda temaga ühendatud saab, sel on igawene elu ja see peab elama igawesti. (Joan. 6, 51–56.) – Kellel mitte nälga Jesuse, selle taewase eluleiwa järele ei ole, see on siis tõesti haige, wõi ehk ka juba hinge poolest surnud; ta ei ole siis enam mitte usu poolest terwe; sest Issand ütleb selgesti: «Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha, ega joo tema werd, sisi ei ole elu teie sees.» (Joh. 6, 53.)

15. Anna ennast ja kõik, mis sul on, Jumalale – palu kõikide eest.

See on see kõige parem ja südamlikum piht ja walmistamine armulaua wastu. Selle sees seisab kõik koos, mis Jumal igaühe käest pärib, kes armulauale tahab minna. Kellel Kristuse armastus, wenna armastus ning waenlase armastus südames on, kes palwet teeb ja palub, – selle süda wõtab ka Jesust wastu, nõnda et ta temaga elu osasaamises wõib elada. Armastus, – kui see meil Kristuse wastu tõsine ja elaw on, kui meie wendasid ning ka oma waenlasi ja wihamehi armastame, neile andeks anname ja südamest ära lepime ja nende eest palume, ja selle armastuse ehtes kui pulmakuuega Issanda ette astume, siis oleme Issanda meele pärast ja kui meie seal juures ka enese pattu ja nõtrust tunneme ja südamest kahetseme, ja mitte oma õiguse, waid üksnes tema armu ja halastuse peale lootes tema ihu ja werd wastu wõtame.

Ärgu üksgi usaldagu ilma selle armastuse pulmakuueta Issanda armulauale astuda, waid ehtigu ennast sellega, ja heitku oma wana inimese roojane kuub seljast maha, see on: kadedust, wiha, tigedust, roojust, leigust, tuimust ja weel muud nende sarnast kurjust ja pattu! – Nõudke armastust. Jumal on armastus; kes armastuse sisse jääb, see jääb Jumala sisse ja Jumal tema sisse.

16. Ära otsi armulaualt mitte magusat tundmust, waid Jesust Kristust.

Magus tundmus ei ole mitte ülem ja peaasi armulaual käimise juures, waid Kristus, tema armastus ja uks tema sisse on see ülem asi armulaual käijal. Kes ennast tunneb nii waese ja wiletsa olewat, et ta süda armulaual Issanda armumagudust sugugi ei tunne, – see ärgu kartku ega kohkugu mitte seepärast, waid waatku enam oma seestpidise meele, soowimise ja tahtmise peale. Kui tema oma tahtmisega tahaks  Issanda armuleekides põleda, aga ei tunne ega maitse seda, – siis on ta Issanda meelest see, mis ta tahab ja igatseb. Issand waatab üksnes inimese tahtmise ja igatsemise peale. Tema armuleekides põleda, pole mitte inimese töö ega tegemine, waid Jumala arm, mis tema inimesele sel ajal maitsta annab, kui ta seda meie hinge heaks näeb tarwis olewat. Sinu waesus, nälg ja igatsus Issanda armutundmise järele on Jesuse ja tema pühade inglite meelest armsam, ja sa oled Jesuse silmis oma waesuse ja alanduse ehtes ilusam, kui et sa oma pühaduse ehtes ja uhkuses peaksid inimeste silmade ees hiilgama. Sest Issand ütleb: «Õndsad on need, kes waimus waesed; õndsad need, kes kurwad; õndsad need, kellel nälg ja jänu on õiguse järele.» (Matt. 5.) Seepärast otsi armulauast ükspäinis Jesust, Jesus on see tuum, see pea ning ülem asi, püha õhtusöömaaja juures.

17. Anna meile andeks meie wõlad, kui meie andeks anname oma wõlglastele.

Meie tunnistame sulle, oh Issand, et mitte ükspäinis meie ligimene meie wastu, waid et ka meie oma ligimese wastu oleme eksinud. Meie oleme kõik teine teise wastu eksinud. Oh Issand, ma tahan oma wõlglasele tema wõlad andeks anda, anna siis ka minule minu wõlad andeks! Anna mulle kõik mu patud andeks, mis ma lapsepõlwest saadik olen teinud; ma panen neid kõik su püha äralepitamise altari peale, oh süüta neid seal oma armastuse ja halastuse tulega põlema ja kaota neid oma pühade silmade eest ja täida mu südant oma taewaliku rahuga! – Wiimaks palun weel, armas Issand, hoia ka minu sees edespidi oma armu ja ära lase minu hingest seda igatsust ja elawat nälga ja jänu sinu püha ihu ja were järele mitte ära kaduda. Oh pea seda ikka elaw mu sees, mis mind ikka sagedasti sinu armulauale wõiks ajada. Oh kuule mu alandliku palwet oma halastuse pärast! Aamen.

18. Ära lase ennast tühjade asjade pärast armulaualt tagasi pidada.

Õieti sagedasti pead sa selle eluwee ja armuhallika juurde ruttama, et sa jälle saaksid puhastatud, parandatud, ning uue jõuu ja rammuga kõige patu ja kuradi kawala kiusatuse wastu tugewamaks ja wägewamaks. –

Hingewaenlane teab ka küll, kui suur wägi selle hingeparandawa püha õhtusöömaaja sees on, ja seepärast püüab ta usklikkusid, nii palju kui wõimalik, sest tagasi pidada, et nemad oma minemist ikka eemale lükkawad.

Mõnedel on just sel ajal, kui nemad armulaua wastu endid wõtawad walmistada, kõige enam waenlase wastu wõitlemist. Ta tuleb, nõnda kui Iiopist kirjutatud on, nii kawalal wiisil Jumala laste juurde, ja püüab neid oma kurjusega eksitada ja neid oma usus segada ja araks ning kartlikuks teha, et nemad oma walwamises, palwes ja wõitlemises ja walmistamises armulaua wastu tuimaks ja külmaks lähewad. Seepärast on tarwis tema kiusamiste wastu Jumala abiga wõidelda et teda wõiksime ära wõita ja mitte lasta ühegi asja läbi endid keelata armulauale minemast. –

Puhasta ennast nii pea kui wõimalik, wiska kõik kihwt enese seest wälja, ja wõta rohtu, et sa terweks saaksid ja mitte ei sureks! Kui sind täna ehk üks asi keelab, aga homme wõib sul ehk weel suurem keelamine ees olla, ja nõnda wõib sul kaua mööda minna ja sind armulauast tagasi pidada.

Kes pühast õhtusöömaajast ennast kaua eemal hoiab ja sellest mitte suurt lugu ei pea, ja enese sees selle järele mitte nälga ja igatsust ei tunne, – sellest on tunda ja näha, et tema hinge lugu mitte hea korra peale ei ole. – Aga õnnis on see, kes nõnda elab, ja kelle südametunnistus nii puhas on, et ta iga päew wõib walmistatud olla Issanda armulauale minna. – Aga kui hing oma alanduses, mõne iseäraliku asja pärast, ei usalda minna, waid jätab teiseks korraks, siis ei wõi seda mitte laita waid kiita.

Seepärast walwa ja palu, et su nälg Issanda ihu ja were järele su südamest ei kaoks, ja sina mitte tuimuse- ja leiguseunesse magama ei jääks – surmaune sisse!

19. Palwe laupäewa õhtul.

Helde ja armuline Issand! Kiituse ja tänuga lõpetan seda nädalat, ja tulen nüüd weel sel õhtutunnil, oh Issand, sinu ette ja tänan sind kõige selle armu ja helduse eest, mis sa mu wastu tänini ning ka sel mööda läinud nädalal oled üles näitnud.

Sa tead, armas Issand, et mu nõuu on homme sinu armulauale minna; sa tunned mu südame igatsemist ja walmistamist. Sinu pühade silmade ees on mu elu, mu ihaldamised ja tahtmised awalikult teada. Sa tead ja tunned mu nõtrust ja waesust paremini kui ma ise, seepärast palun sind, oh heida armu minu peale, ja anna ennast leida, ning ära põlga mind mitte minu patu pärast, waid tule mulle appi ja anna mulle oma püha Waimu, kes mind su armulaua wastu õigeks wõõraks wõiks walmistada. Hoia mu meeled ja mõtted, et need mitte laiali ei läheks ja mitte ei saaks segatud ühegi asja läbi sinu surma ja kannatuse peale mõtlemast. Aita mind, et homme hommiku üles tõustes wõiksin oma meeled ja mõtted koguda, ning ka selle eest hoolt kanda, et kiriku minnes ja kirikus olles minu juures kõik wiisi pärast wõiks sündida ja et armulaua juurde astudes ükspäinis sinu armu peale wõiksin mõtelda. Oh aita mind ja kõiki teisa, kes su armulauale tuleme, et õieti walmistatud wõiksime olla! Aamen.

20. Hommiku palwe pühapäewal.

Püha kolmainus Jumal! Tänu sulle, armas Issand, et oled oma suurest armust seda rõõmu mulle kinkinud, et wõin sel tänasel kallil hommikul, weel enne kui püha kotta lähen ja sinu püha altari ette astun, oma kiituse, tänu ja palwega sinu püha pale ette astuda. Oh kuule siis ju nüüd wara mu healt. Wara tahan ma ennast su poole pöörda, et sind wõiksin kiita ja tänada selle armu eest, mis sa sel möödaläinud nädalal mu wastu oled üles näitnud. Ma tänan sind, et sa mind oled igapäew oma sõnaga rõõmustanud ja minu waest hinge jahutanud. Jah Issand, seda oled sina kõik oma suurest auust teinud; oh näita siis seda armu ka sel tänasel päewal mu wastu üles; puhasta ja pühitse mu südant enesele eluhooneks ja süüta oma taewatuld mu sees põlema, et oma ihu, hinge ja waimu wõiksin sulle tänu-ohwriks anda.

Oh muuda mind uueks loomaks oma jumaliku wäega. Tõmba mu südant taewa poole, ja lase mind sel tänasel kallil päewal sinu armus hingata. Ole sina täna mu hinge ülem ja kallim wara, mu kõige magusam roog ja joomaaeg. Õnnista seda sõna pühas kojas oma sulase suus ning ka kõigi kuuljate südametes oma püha Waimu läbi! Aamen.

21. Palwe kirikus, enne armulaua juurde minemist.

Issand Jesus! tund on jõudnud, et sinu armulaua juurde, sinu püha pale ette pean astuma. Rõhutud ja rusukspekstud südamega tulen ma oma pattudega, mis ma tänapäewani olen teinud ja palun sind: wõta mind wastu nõnda kui ma olen ja puhasta mu süda oma püha Waimu läbi kõigest roojusest ja ülekohtust puhtaks, et wõiksin õige usu läbi õieti walmistatud olla, sinu armulaua ette astuda ja seal enese õnnistuseks sinu püha ihu ja werd elawa usuga wastu wõtta. Oh Issand, ma tunnistan sulle, et olen roojane, seepärast tulen ma sinu puhta eluwee hallika juurde; ma olen wilets ja waene, seepärast tulen ma sinu rikkuse juurde, ma olen patune ja tulen su auujärje ette, ma olen haige, seepärast tulen sinu, mu õige hingearsti juurde; ma olen näljas ja jänus, ja tulen nüüd sinu, see taewase leiwa ja eluwee kaewu juurde. Oh Issand, wõta mind wastu ja ära lükka mind mitte ära oma püha pale eest! Oh tee seda, ja kuule mu waese palwet ja ihaldamist oma rohke halastuse ja armu pärast! Aamen.

22. Õhtu palwe püha õhtusöömaaja päewal.

Meie täname sind, armas Issand Jesus, sinu suure armastuse eest, mis sa sel tänasel päewal mu waese patuse wastu oled üles näitnud. Tänu sulle su kalli lunastamise töö eest. Tänu sulle su püha kalli sõna ja tänase sõnakuulutamise eest; tänu sulle su püha õhtusöömaaja ärarääkimata kalli anni eest, misläbi sa minule oma surma mälestust oled tunda ning maitsta andnud. Oh Issand, kõik seda, mis sa mulle oma püha õhtusöömaaja läbi armust oled kinkinud, aita mind, et seda hoolega wõtaksin hoida! Oh kui äraarwamata suur on sinu armastus meie waeste patuste wastu, et sina oma püha ihu ja werega meid oled söötnud ja jootnud! Oh ole mu wastu armuline ja lase selle tänase päewaga kõik mu patud mu sees surra, ja aita, et ma iga päew sinu armus wõiksin kaswada ja tugewamaks saada patu wastu wõitlemises. Sinu armu hoole ja kaitsmise alla annan siis ennast, ja neid kõiki, kes minuga täna armulaual käinud. Oh wõta meid oma armu hoole ja kaitmise alla, ja pea oma armusilm ka sel öösel meie peal, et sinu armu warju all wõiksime rahulisti puhata! Aamen.

23. Lugemisetükk, pärast õhtusöömaaega lugeda.

Oled sa, armas hing, enne armulauale minemist ennast õieti läbi katsunud, siis katsu ennast ka nüüd pärast armulaual käimist läbi ja waata õige terawa silmaga oma südame põhja sisse, kuda lugu seal sees nüüd on. Suurem hulk inimesi walmistawad endid ka, aga mitte täie, waid poole südamega, wähe äärt mööda, aga mitte põhjani läbi; nemad arwawad, et oma mõistuse walgusega oma südame pimedasse kambrisse wõiwad waadata, ja seda kõik näha, mis seal sees warjul on. – Kes nõnda poolikul wiisil ja ei mitte palwega Jumala pühade silmade ees püha Waimu abiga ennast mitte õieti läbi ei katsu, ja oma pattu ei tunne ega kahetse – see ei tee ka pärast armulaual käimist paremini, ja jääb pärast weel suurema hooletuse ja tuimuse sisse, kui enne.

Oled sa armas hing, ennast enne armulauale minemist walmistanud, siis walmista ja katsu ennast ka niisamuti pärast armulaual käimist läbi. Tee seda nõnda iga päew, ja käi oma mõtte ja waimuga Issandaga ümber, ja pane ennast kõigis asjus tähele, et ikka oma sõnade, mõtete ja tegude üle wõtaksid walwata. Kui sa seda ka nüüd pärast mitte ei tee, siis kisub sind jälle kuri maailm, lihameel oma lihahimude ja elukõrkusega peagi oma wõrku tagasi, ja su elu on üks segane ja wilets elu. Seepärast astu ikka uuesti, ka nüüd, pärast armulaual käimist, meeleparandamise tee peale; walwa, palu ja wõitle waprasti püha Waimu abiga kuradi, maailma ja oma liha wastu. Ära jää mitte julgeks enese jõuu ja wäe peale lootes, waid mõtle ikka, et sa üks nõder waene langeja oled. Iga päew pead sa palwega Jumala aujärje ette minema, ning uut jõudu sealt enesele tooma. Issanda weri, mis sina armulaual wastu wõtsid, peab sul ikka südames see kõige ülem ning kallim wara olema; selle were wäes pead sa elama, see olgu su usukilp ja sõjariist, misga sa waenlase wastu pead sõdima. Ka surmatunnil, kui hing ihust lahkub, pead ennast selle Kristuse teenitud werekuue sisse mässima; üksnes selle kuuega kõlbame meie Jumala ette, Talle pulmakotta astuda. Aga mikspärast Kristuse teenitud were õigusekuuega? küsid sa. Seepärast, et Kristus sind selle oma werega oma Jumalale ostnud (Ilm. 5, 9.); et see weri sind kui igawest wangi on hukatuse august peastnud (Sakar. 9, 11.); seepärast, pea sest werest kinni, siis jääd sa taewase Isa meelest armsaks, ta annab sulle oma Waimu, et selle wäes wõid elada ja surra. Aamen.

 

II. LUGEMISTÜKID LEERILASTELE
ehk neile, kes esimest korda Issanda armulauale lähewad.

24. Leerilapse iseenese läbikatsumine, päew enne armulauale minemist.

Armuline Jumal! Minu kallis leeri- ehk õpetuse-aeg on lõppenud; see on nüüd mööda ja ei tule enam ialgi tagasi. – Ma tulen siis nüüd, armas Issand, kiituse ja tänuga sinu püha pale ette ja tänan sind südamest, et sa mind seda kallist aega oled lasknud näha, ja ep ole mind mitte enne seda aega surmast läbi siit ilmast ära kutsunud, waid oled armust minu iga jätkanud siiamaale ja minule seda rõõmu kinkinud, et sinu armulaua osaliseks wõin saada. Ma tänan sind, armas Issand, et oled mulle sel kallil õpetuse-ajal nende möödaläinud nädalate sees, mu truui ning armsa õpetaja läbi rohkesti ja nii selgesti oma püha sõna lasknud kuulutada ning ka püha õhtusöömaajast selget õpetust andnud, et nüüd tean, kui kallis see püha sakrament on, ja kui suurt õnnistust ma oma hingele seeläbi wõin saada. Oh Issand, ma tahan siis nüüd ka sinu ees ennast truuisti läbi katsuda, tahan ennast sinu poole pöörda ja sinu püha pale ees oma südant, meelt ja mõtteid oma tegemise ja elamise poolest õieti läbi katsuda.

Minu lapse- ja esimene nooreea põli on nüüd mööda läinud. Aga kuda wiisi olen ma oma noored päewad ja aastad elanud? Kas ma olen ka nõnda üles kaswanud, kui mu Issand Jesus oma lapsepõlwes oli kaswanud? Kas olen seda õpetust, mis koolis oma kooliõpetaja suust kuulsin, ka õigel wiisil wastu wõtnud ja nõnda tähele pannud, kui mu kohus oleks olnud? Kas ma olen ka püüdnud oma elu selle õpetuse järele seada, ja kas ma wõin seda tunnistada, et see leeriõpetuse aeg mulle mu elus kõige armsamaks ja kallimaks ajaks jääb? Kas ma olen ka oma ihulikkude ja oma leiwawanemate sõna, nende õpetust ja manitsust kuulnud ja wastu wõtnud, ja kas ma olen ka tänulik nende wastu olnud, wõi ehk olen ma neid oma kergemeelse eluga kurwastanud? – Olen ma silmaweega nende käest kõik oma eksitused andeks palunud, ning ka tõutanud ennast parandada ja nende rõõmuks nüüd hakata elama? –

Kas ma olen kõigiga, kelle wastu ma olen eksinud, ära leppinud ja olen nende käest andeks palunud, kelle peale ma olen waletanud ja kellest kurja rääkinud ehk kelle oma kawalal wiisil ja petisel kombel enese poole kiskunud? – Ehk olen ma lihahimus, roojuses, hooraelus ja kiimaluses elanud ja oma ihuliikmed, mis Kristuse ihuliikmed peawad olema, – hooraliikmeks teinud? Ja on mull nüüd kindel nõuu oma elu parandada, ja edespidi kõige nende pattude eest ennast hoida. –

Waata, armas noor hing, seda kõik tunne ning tunnista alandliku meelega ja kahetseliku südamega oma Issandale, ja palu teda, et ta sulle kõik su lapsepõlwised eksitused ja patud andeks annaks, ja sind kõigest patust ja ülekohtust wõtaks puhastada, sulle uut südant ja meelt, tõsist armastust ja elawat usku anda. Seda kõik tahab tema sulle anda, kui sa aga nüüd tõsist ja kindlat nõuu wõtad, pattu maha jätta, meelt parandada ja patust pöörda.

Seepärast mõtle, kust sa oled ära langenud ja paranda meelt (Ilm. 4, 5.) Heida oma Issanda jalgade ette põlwili maha, palu teda nuttes ja kahetsetes kunni ta sind saab kuulnud ja oma Waimu läbi sinu waimule ütlema: «Ole julge, minu poeg, sinu patud on sulle andeks antud.» Mõtle oma noore põlwe pattude peale ja ütle: «Issand, ära mõtle mu nooreea pattude ja üleastmiste peale, waid mõtle oma suure halastuse peale!» Seepärast palun sind: Ole mulle armuline oma helduse pärast ja kustuta mu üleastmised oma rohke halastuse pärast! Puhasta mind iisopiga, et ma puhtaks san. Kustuta ära kõik mu ülekohus. Ära heida mind mitte oma armupale eest! – Oh Issand, kuule mu palwehealt; sinu käes on andeksandmine; sinu peale loodan ma, – sinu käest tuleb mulle abi! Oh halasta, sa halastaja Issand, ja kuule minu palwet oma surma pärast! Aamen.

25. Leerilapse õhtupalwe, päew enne armulauale minemist.

Wiimne öö on käes, kus ma weel lapse-ea arus olen ja kui täiskaswamata inimene hingama lähen. Homme saab mind kõige koguduse ees täiskaswanud inimeste seltsi arwatud; siis pean ma enese hooleks jääma ja ennast ise ihulikkude ja waimulikkude asjade poolest edasi saatma.

Aga kas olen siis ka tõesti meele ja mõistuse ja ka südame tundmise poolest niisuguseks saanud ja kaswanud, kui wanaduse poolest? Kas olen ka Jumala sõnast nii palju õppinud, kui mu südame ja hinge parandamiseks tarwis läheb? Kas ma olen ka oma elu, oma wiisi ja kombete poolest kui tõsine ristiinimene! –

Jah, homme pean ma ristikoguduse ees ennast ristiinimeseks tunnistama; aga kas ma tean ka, mis ristiinimese nimi tähendab? Kas ma tunnen ka õieti Jesuse armuõpetust, et õieti oma usust wõin kostust anda? Kas wõib Jesus minu pärast rõõmustada, wõi ehk peab ta kurwastust ja häbi minu pärast tundma?

Armuline ja halastaja Issand! Sina oled ju ka minu pärast ütelnud: «Mul ep ole head meelt selle surmast, kes õel, waid kui see, kes õel on, pöörab oma tee pealt, et ta wõiks elada.» (Eesek. 33, 11.) Issand, ka mina tahan ümberpöörda oma tee pealt; tahan tõesti pattu maha jäta ja uut elu elama hakata. Oh kinnita seda head nõuu mu sees, ja ole mulle abiks oma Waimu wäega! Oh halasta mu waese patuse peale ja peasta mind mu hinge hukatuse august, sest sa oled ju oma kallist werd ka minu eest ära walanud. Sinu kätte ja armu hooleks annan siis ennast seks ööks; olgu sinu pühad inglid minu ja kõigi leeriwendade ja -õdede hoidjad ja kaitsjad, ja aita mind ja neid kõiki, kes minuga ühes sinu armulauale lähewad, et meie kõik ka õieti walmistatud wõiksime olla, ja kui õiged wõõrad sinu armulauale tulla. Oh Issand, mina annan ennast nüüd oma ihu ja hingega sel öösel ja igal ajal sinu armu hoole ja hoidmise alla. Tee minuga, nõnda kuda sa tunned minu hinge heaks hea olewat, oma helduse ja halastuse pärast! Aamen.

26. Leerilapse hommiku palwe, püha õhtusöömaaja päewal.

Kallimat päewa ei ole ma elades näinud, kui seda tänast päewa. Ma tänan sind, püha Issa, selle suure armu eest, et mind seda oled näha lasknud. Oh et ma seda päewa wõiksin auusasti oma hinge õnnistuseks pühitseda! Armas Issand, sina oled mind täna oma kallile püha õhtusöömaajale esimest korda kutsunud. Sa tead ja tunned mu hinge lugu paremini kui ma ise. Oh, ma tahaksin küll ju nüüd sel esimesel korral oma südant sulle hoopis anda! Kui ma seda mõtlen, kuda sina ennast hoopis minu eest ohwriks andsid, ja minu eest maa peal elasid, kannatasid ja ristisurma surid, oh kuda wõiksin siis mina oma südant sulle keelda, mis sa oma enese werega omale oled ostnud? oh, ei mitte armas Issand, waid nõnda kui sina minu päralt oled, nõnda tahan ka mina sinu päralt olla. – Oh, et ka minul selsinatsel esimesel püha õhtusöömaaja päewal niisamasugune lugu südame poolest oleks, kui sinu armsal jüngril Johannesel oli, kui ta esimesel püha õhtusöömaajal oma pea sinu rinna peale pani, ja teisel päewal ärarääkimata haledusega, aga siisgi sinu armastusega täidetud, sinu risti all seisis, ja seal wast seda maitsta ja tunda sai, kui wäga sina inimesi oled armastanud! – Wõta siis, armas Issand, minu südant, seda annan ma sulle kõige ihu ja hingega, oh anna siis ka ennast mulle! Aamen.

27. Leerilapse palwe pärast püha õhtusöömaaega.

Oh sa Jumala Tall, kes sa maailma patud oled kandnud, ma tänan sind selle suure armu eest, misga sa mind täna oled rõõmustanud ja minu hinge jahutanud. Misga wõin ma waene ussike sulle seda tasuda, mis sa minu eest oled teinud, ja et sa mind patust, surmast ja kuradi wäest oled peastnud, oma lapseks wastu wõtnud ja mulle mu patud andeks andnud? Oh, et see magus tundmine ja südame liigutamine, mis sinu kallis püha õhtusöömaaeg mu sees on äratanud, – elu otsani mälestuseks mu südamesse jääks! Oh, et sest esimesest sakramendi õnnistusest kui uus õnnistus mu töö ja tegemise ja kõige mu elu ja elamise peale tuleks! Oh aita mind, et ma otsani selle armu tundmise sisse jääksin, ja sest rõõmust ka ükskord osa saaksin, mis taewas on oodata, kus ma sind, mu risti löödud Õnnistegija, palest palesse näha saan, ja sind seal sinu auujärje ees su ärarääkimata armastuse eest äraseletatud healega wõin kiita ja tänada ja selle armu eest, et mind oled oma taewase isaga ära lepitanud. Sinu püha ihu ja weri pühitsegu mind läbi ja läbi ja peastku mu hinge kõigest patust ja andku mulle seda jõudu, oma tõotust pidada ja usujõuuga kõige kiusatuse wastu panna, et armust sinu riiki igawese elusse wõiksin wastu wõetud saada! Aamen.

28. Leerilapse õhtu palwe, püha õhtusöömaaja päewal.

Armas Jesus! Ma olen nüüd täna sinu armulaual olnud; ma olen waimus Kolgata mäel sinu risti all seisnud, ja olen näinud su werd jookswad; ma olen ka selle were wäge oma südames tunda saanud ja wõin nüüd rõõmus olla, et sa, armas Issand, ennast minuga oled ühendanud, mind äratanud, jahutanud ja mu nõtra usku kinnitanud. Oh anna mulle nüüd armu, et ma sinu armastuse mälestust ialgi ära ei unustaks, ega seda suurt armu, mis ma täna olen maitsta saanud, oma tuimuse ja hooletuse läbi oma südamest mitte ära ei kaotaks, waid et ikka wõtaksin sinu püha Waimu häält oma südames tähele panna. Kui ka kurjad lihahimud ja maailm oma tühja rõõmuga mind wõtwad kiusata, kui ka teiste kurjad wiisid ja kombed mind tahawad eksitada, oh siis hoia mind, et ma ei komista ega lange hukatuse sisse! Olgu mull siis ikka sinu kibe kannatamine ja surm, su hingeheitmise walu nägu mu silmade ees; sest selle peale waadates, ei saa maailma tühjad asjad mitte wõimust mu peale. Olgu siis nüüd sinu arm minuga ja nende kõikidega, kes täna sinu pühas kojas ja armulaual on käinud! Õnnista kõik oma ristikogudust üle maailma; õnnista meie armast õpetajat, täida teda oma Waimuga, ja lase teda meile ikka elawa Waimuga sinu püha sõna wägewasti kuulutada. Õnnista ka meie armsaid lihasid wanemaid, meie waderid ja leiwawanemaid, kes meid on kaswatanud ja koolitanud, ja suurt waewa meie lapse põlwes meie kallal näinud! –

Jah, õnnista meid kõiki ja aita, et meie kõik ühel meelel sinu õnnistust wastu wõtaksime. – Ole meie wari ka sel öösel, ja aita, et homme üles ärgates uude elusse wõiksime astuda; ja seda armu läbi surmani hoida ja kinni pidada. Seks aita meid oma suure armu ja halastuse pärast! Aamen.

 

III. LUGEMISE TÜKID HAIGETELE.

29. Haige palwe, kellele õpetaja kodu Jumala armu wälja jagab.

Oh sina helde ja armuline Issand Jumal! Sina tead ja näed kui wäga waene ja nõder ma ihu ja hinge poolest olen; aga sa tead ja tunned ka mu südame igatsemist, mu nälga ja jänu sinu, see elawa hallika järele! Ma olen nüüd, oh Issand, sinu sulase, mu õpetaja ja hingekarjatse järele saatnud, et mulle püha sakramenti, seda kallist õhtusöömaaega wõtaks jagada, sest ma igatsen wäga sinu armu järele! Oh heida siis armu minu waese patuse peale! Tule mulle nüüd ise appi, ja walmista mind oma armulaua sakramendi wastu, et kõlblikul wiisil oma pattu tundes ja kahetsedes sinu püha ihu ja werd wõiksin wastu wõtta! – Oh ma olen wäga nõder, niihästi ihu kui hinge poolt! Seepärast kinnita mind oma elusõnaga; oma Jumala, igawese Issa, armastuse sõnadega, ja oma püha ihu ja werega, mis järel ma näljas ja jänus olen. Oh, ma tunnen küll walu; mu terwis on wäga waene! Ihu on haige ja hing weel enam! Oh aita mind seda walu kanda, ja anna mulle kannatust, usku ja lootust, et kõige oma häda sees sinu armu hooleks, sinu püha ja targa nõuu alla ennast wõtaksin anda. Kui sina mind oma targa nõuu järele tahad ära kutsuda, oh muretse siis ise isalikul wiisil mu armsa omakste eest, kes minust weel siia kurja maailma maha jääwad. Jää sina, oh Jumal, neile isaks, hoidjaks ja kaitsejaks. Aga kui sina mind weel elama jätad, sa mulle jälle terwist peaksid andma, oh aita mind siis, et oma elupäewad ükspäinis sinule elaksin ja ohwriks annaksin ja mitte enam lihameeles ei wõtaks elada. Oh Issand, ma annan ennast nüüd sulle; anna siis sina ennast ka mulle, et sina minu sees ja mina sinu sees wõiksin elada, ja kuule minu alandlikku palwet oma halastuse pärast! Aamen.

30. Haige palwe, enne püha õhtusöömaaega.

Halastaja Issand! Sina näed, kui waene, rammetu ja jõuutu ma sinu ees siin haige woodi peal maas olen, ja mina ei tea mitte, mis nõuu sinul minuga on. Aga ma tean, et kõik on hea, mis sina minuga teed. Oh ma tean seda wäga hästi, et sa oma targa nõuu järele seda haigust minu hinge heaks minu peale oled pannud, et ma seeläbi ka wõiksin oma patu- ja hingehäda paremini tundma õppida, selle wastu sinu käest abi otsida. Sa tuletad ka selle haiguse läbi minule meelde, et ma surelik olen. Oh, et see haigus minu hingele ka rohuks oleks, et mu hing terweks saaks. Sa näed, armas Issand, et mu ihu ramm on otsas, mu terwis waene ja pean seepärast nüüd haigewoodi peal sinu püha õhtusöömaaega wastu wõtma. Oh wõta mind ka siin haige woodi peal wastu ja arwa mind oma püha õhtusöömaaja wõõraks. Ma tänan sind selle armu eest, et su truu sulane ka haigede juurde wõib tulla ja neile ka kodu sinu armu wälja jagada. Oh Issand, tule siis mulle appi, ja tee mind õigeks wõõraks püha õhtusöömaaja wastu. Anna mulle armu, et wõiksin oma patud südamest tunda ja kahetseda. Olgu sinu kannatus ja surm mu ainus lootus ja troost. Paistku sinu haawadest su halastus ja armastus mu südamesse, mis mulle seda lootust annab, et sa kedagi ära ei lükka, waid kõiki wastu wõtad, kes pattu tundes ja kahetsedes sinu juurde tulewad. Oh Issand, heida armu ja kuule minu alandlikku palwet oma surma pärast! Aamen!

31. Haige palwe pärast püha õhtusöömaaega.

Armas Issand, sinu sulane on nüüd ära läinud, aga sina, mu armas Õnnistegija oled mu juurde jäänud, ja seisad mu haigewoodi ees mind kinnitamas ja trööstimas, et ma mitte ei pea araks minema, waid ikka ususilmaga sinu peale waatama ja ükspäinis sinu peale lootma. Kui mul kitsas käes on, siis oled sa mu ligi ja hüüad mu poole: ära nuta mitte, sest mina olen su Jumal! Kui mu haigus peaks raskemaks minema, küll ma tean, et sa mulle siis kannatust annad, mind siis kinnitad ja jahutad, et ma oma häda all ära ei nõrke. Sina, Issand, oled ükspäinis mu ainus ülem ja kallim abimees, kellest ma kinni pean ja kelle peale ma loodan. Tulgu siis elu ehk surm, – ma olen kõige sellega rahul, mis sa minuga wõtad teha. Tuleb surm, siis aita mind surmahädas, surmaga nõnda wõidelda, et teda wõiksin sinu surma wõitlemise läbi ära wõita. Oh hoia mind surmahirmu ja kaksipidiste mõtete ja kurja waimu kiusatuste eest, ja kinnita mu usku ja ära lase seda mitte ära kustuda. Oh anna mulle üht õnnist otsa ja ära lase mind mitte kauaks mu armsatele omakstele waewaks jääda! Tule appi ja aita mind oma kannatamise ja surma pärast, ja sündku, mis ma olen palunud, sinu püha tahtmise järele! Aamen.

 

Vilhelm Normann (1812–1906) oli Simuna koguduse köster, koorijuht, kooliõpetaja ja kirjamees. Tema vend oli tuntud orelimeister Gustav Normann.

14. augustil 79 aastat tagasi hukati Auschwitzi koonduslaagris üks tuntuimaid 20. sajandi pühakuid – isa Maximilian Kolbe. Kolbe andis oma elu vabatahtlikult kaasvangi eest, astudes ette, kuna teisel mehel oli perekond. Sellega järgis ta kõige otsesemal viisil Pühakirja sõnu: «Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest» (Jh 15:13). 1982. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Kolbe pühakuks «armastuse märtrina».

Kaks krooni

Tegelikult algas Kolbe tee selle kangelasliku sammuni juba palju aastaid varem. Lapsepõlves soovis Kolbe saada sõduriks. 12-aastaselt kogetud Neitsi Maarja ilmutus avaldas tohutut mõju tema kujunemisele. Kolbe meenutas hiljem, kuidas Maarja pakkunud talle kahte krooni: valge kroon sümboliseeris puhast ja rikkumatut elu (tulevane preestriamet), punane aga selle kandja märtrisurma. Maarja palus poisil nende kahe vahel valida. Kolbe vastas: «Ma võtan need mõlemad!»

Kolbest sai tõepoolest sõdur, kes kandis kahte krooni, kuid mitte tavaline sõdur, vaid Pärispatuta Neitsi sõdalane. 1917. aastal, veel enne preestriks pühitsemist, asutas ta organisatsiooni Militia Immaculatae ehk Pärispatuta Neitsi sõjavägi. 1939. aastaks koondas see ühtekokku 650 venda. 2. maailmasõja ajal pakkus Kolbe rajatud klooster Poolas varjupaika tuhandetele pagulastele, sealhulgas juutidele, kuni see 1941. aastal suleti ja Kolbe arreteeriti.

Mis andis Kolbele sellise meelekindluse ja jõu taluda kõiki ettetulevaid katsumusi? Tema pühendumus Neitsi Maarjale oli legendaarne, kuid sellel Pärispatuta Neitsi «sõdalasel» oli veel üks salajane «relv», mida ta kandis alati endaga kaasas. See relv oli Kolbe sõnul vahedam kui püssikuul ja oli demonstreerinud oma tõhusust juba lugematutel kordadel.

Imettegev medaljon

1917. aastal oli Kolbe noor seminarist Roomas, kui talle avaldas sügavat mõju Alphonse Ratisbonne’i pöördumise lugu. Järgmistel aastatel luges Kolbe palju Catherine Labouré ja imettegeva medaljoni kohta, mis mängis olulist rolli Ratisbonne’i pöördumises. Kogu ülejäänud elu ta mitte üksnes ei kandnud medaljoni pidevalt endaga kaasas, vaid palus seda teha kõikidel Militia Immaculatae vendadel.

Ratisbonne’i pöördumise lugu tekitas omal ajal Euroopas suurt vastukaja, sest mehest sai tulihingeline kristlane sisuliselt üleöö ja vastu igasuguseid ootusi. Ratisbonne oli rikkast juudi pankurite perekonnast pärit nooruk, vabamüürlane, kes ei tunnistanud Jumalat ning nautis elu täiel rinnal. Katoliku usku põlgas ta kogu hingest, eriti pärast seda, kui vanimast vennast Theodorist sai perekonna vastuseisust hoolimata katoliiklane.

1842. aastal sattus Ratisbonne Rooma. Seal külastas ta puhtalt intellektuaalsest huvist muuseume ja kirikuid, kuid see kogemus üksnes süvendas tema vastuseisu katoliku kiriku suhtes.

Roomas peatus Ratisbonne ka kunagise koolivenna pool. Protestandist koolivend oli aastaid edutult püüdnud Ratisbonne’i veenda Jumala olemasolus. Sel päeval oli tal aga külas vend, parun, kellest oli hiljuti saanud katoliiklane. Sellest kuuldes tundis Ratisbonne mehe suhtes ilmset vastumeelsust, kuid Roomast lahkumise eelõhtul oli siiski sunnitud viisakusest sõbra vastu tema juurest veel kord läbi astuma. Ratisbonne’i külastuse eesmärk oli jätta üksnes kiri, milles ta tänas sõpra lahke vastuvõtu eest, ja siis kiiresti kaduda. Uksele tulnud teenija sai aga Ratisbonne’ist valesti aru ja kutsus kohale hoopis katoliiklasest paruni. Ratisbonne oli sunnitud alustama viisakat vestlust. Kuidagimoodi õnnestus parunil veenda Ratisbonne’i jääma Rooma veel mõneks päevaks ning koguni võtma endaga kaasa imettegeva medaljoni. Lisaks palus parun Ratisbonne’il kirjutada üles Memorare-palve. Ratisbonne suutis vaevu end talitseda, kuid jäi paruni ees viisakaks ning võttis pakutu vastu.

Edasi võtsid sündmused ootamatu pöörde. Juhtus nii, et sellal, kui Ratisbonne viibis paruni pealekäimise tõttu veel Roomas, suri ootamatult paruni lähedane sõber, sügavalt usklik mees. Veel eelmisel õhtul oli parun mehega kohtunud ja nende vahel tuli jutuks Ratisbonne. Ratisbonne’i uskmatus läks sellele mehele sedavõrd südamesse, et ta tegi sealsamas otsuse lugeda Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memorare-palvet. Järgmisel päeval oli ta surnud, samas kui Ratisbonne viibis endiselt Roomas ja paruni kingitud imettegev medaljon koos temaga.

Parun, kes aitas korraldada sõbra matuseid, sõitis keskpäeval tõllaga Sant’Andrea delle Fratte kirikusse. Tõllas viibis ka Ratisbonne, olles sunnitud vastu tahtmist teistega kaasa sõitma. Kiriku ees lahkus parun tõllast ja jättis Ratisbonne’i pühakoja ette ootama. Ratisbonne otsustas aega parajaks teha ja korraks kirikusse sisse vaadata.

Kui parun matuseasjad korraldatud sai ja tõlla juurde tagasi tuli, ei näinud ta Ratisbonne’i enam kusagil. Ta leiti kiriku kõrvalkabelist altari eest, kuid see ei olnud enam sama mees, kellest parun äsja lahkunud oli.

Vaid hetkeks pühakotta astunud Ratisbonne oli saanud võimsa ilmutuse Neitsi Maarjast. Hiljem ei suutnud Ratisbonne mõista, kuidas ta oli jõudnud altarini, kuid seal ta oli – põlvili, pisarad silmist voolamas, täielikult lummatud. Neitsi Maarja oli talle ilmunud sarnases hiilguses, nagu teda on kujutatud imettegeval medaljonil. Veel samal päeval nõudis Ratsibonne viivitamatut oma ristimist. Tema äkiline pöördumine tekitas Roomas tõelise sensatsiooni ja juhtunut uuris toonane paavst isiklikult.

Ratisbonne’ist mitte üksnes ei saanud sel päeval katoliiklane, vaid ta tühistas oma kihluse jõuka sugulasega, loobus privilegeeritud pankuri elust ning 5 aastat hiljem pühitseti ta preestriks.

Kolbet mõjutas Ratisbonne’i lugu sedavõrd, et oma elu esimese Missa pidas vastne preester 29. aprillil 1918. aastal just Sant’Andrea delle Fratte kiriku kõrvalkabelis – kohas, kus Ratisbonne’ile oli aastakümneid varem ilmunud Neitsi Maarja, misjärel tulihingeline ateist lahkus jumalakojast Jumala sõbrana. Ratisbonne, kes ise oli juut, töötas hiljem misjonärina Jeruusalemmas juutide seas; Kolbe andis oma elu juutidele mõeldud koonduslaagris kaasvangi eest. Võimalik, et ka Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memoraret lugenud kristlane pakkus selle armu eest samuti oma elu.

Taevane arst, maapealne arst

Päev pärast Kolbe 4. surma-aastapäeva, 15. augustil 1945 tunnistas toonane Jaapani keiser Hirohito raadio teel riigi kaotust 2. maailmasõjas. See toimus vaid nädalapäevad pärast tuumapommide heitmist Hiroshimale ja Nagasakile. Katoliiklased üle kogu maailma tähistasid sel päeval Neitsi Maarja taevassevõtmise suurpüha – Maarja, keda Kolbe nii väga armastanud oli.

Jaapanis, tuumakatastroofi keskmes, valitseb aga segadus ja lein. Äsja oma naise kaotanud noor arst on raskes seisundis. Takashi Nagai ei ole päris tavaline arst, vaid ametilt radioloog. Tal on kaks väikest last, kuid röntgenikiirgus on juba röövinud talt tervise ning Nagasakile heidetud tuumapomm kiirendab haiguse kulgu veelgi.

Nagai ei ole ka päris tavaline jaapanlane selles mõttes, et vaid kümmekond aastat enne neid pöördelisi sündmusi on ta võtnud vastu katoliku usu. See sündis tema tulevase naise eestpalvete tulemusel – sama naise, kelle ta on äsja matnud. Nagai ei tea midagi ka Kolbe saatusest, kuid neid kahte meest ühendab nähtamatu niit.

Kolbe veetis nimelt omal ajal Jaapanis ja eriti Nagasakis mitmeid aastaid, pannes seal aluse kohalikule frantsisklaste kogukonnale ja kloostrile. Kuid et tal oli diagnoositud tuberkuloos, vajas ta oma töö jätkamiseks korralikku ravi. Nii sai Kolbest Nagai patsient.

1945. aasta septembriks on selge, et noor arst on suremas. Kiiresti kohale kutsutud preester annab talle viimast korda armulauda; olukord on kriitiline.

Keegi kohalolijatest on toonud surijale pühitsetud vett lähedalasuvast Lourdes’i grotist, mille omal ajal rajas just Kolbe. Hiljem meenutas Nagai, kuidas ta äkitselt kuulis häält, mis käskis tal paluda Maximilian Kolbe eestkostet. Olles juba valmis surema, luges ta siiski palve ja usaldas ennast täielikult Jumala hoolde.

Toimus ime. Järgmiseks hommikuks ei olnud Nagai mitte üksnes elus, vaid haigus leevenes ajutiselt ning ta elas veel kuus sisukat aastat, pidades loenguid ja aidates inimesi sõjast räsitud linnas. Tuli välja, et nii nagu ta oli olnud Kolbe arst viimase eluajal, sai Kolbest tema taevane «arst» läbi jumaliku eestkoste.

Isa Maximilian Kolbe õppis oma eluajal tundma eestpalve tohutut väge ning kasutas seda nii siinses kui taevases elus. Tänu eestpalvetele leiavad ikka ja jälle aset pöördumised ja tervenemised, sageli viisil, mis ületab igasugused inimlikud ootused. Meenutagem, et kord palvetas oma poja pöördumise eest ka püha Monica. Poja, kelle kõik teised olid lootusetuks tunnistanud ja kelle pühakupäeva tähistame Kirikus 28. augustil. See mees läks ajalukku kui püha Augustinus.

Artikkel avaldati esmalt väljaandes Katoliku blogi.

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut tellimusel korraldatud küsitluse andmeil toetab 55% Eesti kodanikest põhiseaduse muutmist selliselt, et abielu määratletaks ühe mehe ja ühe naise liiduna.

Eeldusel, et rahvahääletusest võtavad osa vaid antud küsimuses seisukohta omavad inimesed ning need, kes vastasid «Ei oska öelda», ei osale, hääletaks põhiseaduse muudatuse poolt praeguse seisuga 61% ja vastu 39%.

Mittesiduva iseloomuga rahvaküsitluse läbiviimine 2021. aasta kohalike valimiste ajal on kirjas Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonilepingus.

10.–17. augustini toimunud küsitluse viis 1000 valimisealise Eesti kodaniku seas läbi uuringufirma Norstat Eesti AS. Inimestele esitati küsimus järgmises sõnastuses: «Kas Teie arvates tuleks põhiseadust täiendada nii, et abielu sõnastataks kui ainult ühe naise ja ühe mehe vaheline liit?» Värskeimate tulemuste põhjal vastas 55% küsitletutest «Jah» või «Pigem jah», 35% «Pigem ei» või «Ei» ning 10% «Ei oska öelda».  

Võrreldes juulis läbi viidud küsitluse tulemustega, kui antud teemal igakuist küsitlemist alustati, ei ole numbrid märgatavalt muutunud.

Erakondade toetajate vaated

Põhiseaduse muudatuse pooldajad on enamuses praeguste koalitsioonierakondade toetajate seas ning vähemuses opositsioonierakondade toetajate seas. Viimaste tulemuste põhjal toetab muudatust 90% EKRE, 69% Keskerakonna ja 69% Isamaa toetajatest.

Opositsiooni ning Eesti 200 toetajate seas on muudatuse pooldajaid oluliselt vähem. Viimaste tulemuste põhjal toetab seda 31% SDE, 37% Reformierakonna ja 38% Eesti 200 toetajatest.

Kirikute seisukohad

2017. aasta advendikõnes esitas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma ettepaneku sõlmida erakondade ja teiste ühenduste vahel ühiskondlik kokkulepe, mis sisaldaks põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab selgelt abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahel sõlmitud liiduna, ja seejärel võimaldaks astuda järgmise sammu ning reguleerida kasvõi eriseaduse tasemel ülejäänud koos- ja ühiseluviisid.

Sama aasta detsembris asus ka Eestis tegutsevaid kristlikke kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) seisukohale, et põhiseaduses tuleb abielu määratleda ühe mehe ja ühe naise liiduna.

24. aprillil 2018 võttis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu vastu otsuse: «Toetada Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna».

Kirikukogu otsuse seletuskirjas on öeldud:

«Kiriku hool perekonna eest põhineb traditsioonilisel kristlikul arusaamal abielust kui ühe mehe ja ühe naise liidust. See pole pelgalt inimlik traditsioon, vaid tugineb Jumala ilmutusele pühakirjas ning on nõnda mõistetud kõigi kristlaste poolt kõigil aegadel. Inimeste südametunnistuses ja looduse korralduses väljenduv Jumala seadus on sellisena kättesaadav kõigile inimestele.

Dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum» (Konsistoorium, 2005) sedastab:

Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist. Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina. Neile ei saa laiendada üksnes perekonnaga seotud õigusi ja kohustusi.

Praegusel ajal on perekond rünnaku all. Ühelt poolt on see ohustatud vääritimõistetud vabaduse kuritarvitamise poolt, mis nõrgestab perekonna liikmete vastastikust pühendumust ja vastutust. Teisalt soovitakse abikaasade vastastikuse pühendumise olulist märki – avalikult sõlmitud abielu – defineerida ümber nõnda, et see mõiste tähistaks ka muid liite peale ühe mehe ja ühe naise vahelise ühenduse.

Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.»

Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppide konverents andis 6. augustil 2020 vastuse kirikukogu [kiriku kõrgeim juhtimisorgan – toim.] küsimusele erimeelsuste lahendamise kohta kirikusisese aruteluga ja abielukäsituse alternatiividest. Vastuse koostamine kestis kaks aastat ning seda saab lugeda siit. Avalikkuses on korduvalt märgitud, et piiskoppidel oli erimeelsusi küsimuses suhtumisest samasooliste paaride kiriklikku laulatamisse. Tundub, et kõik piiskopid kurdavad asja keerulisuse pärast ning kinnitavad vajadust vastastikku lugupidava dialoogi järele.

Osa piiskoppidest tahaks säilitada abielu mehe ja naise vahelise liiduna, teised aga võtta kasutusele sooneutraalse abielukäsituse. Esimesi innustavad kiriku ärkamisliikumised, viimaseid aga peavoolumeedia ja homoaktivistid.

Kõrvalseisjana pani mind dokumenti lugedes enim hämmastuma, milles kõiges piiskopid on leidnud üksmeele. Oh oleks vaid rohkem erimeelsusi ja avalikku väitlemist! Lausa hirmutav on näha, millest kõigest mitmed minu teada luterlikku teoloogiat hästi tundvad piiskopid on juba taganenud. Dokumendi suurimaks probleemiks on selle eksitav üksmeel, mille raames arutelu toimub. Kui juba raam on vildakas, moondub ka kõik muu.

Milles siis dokumendi eksitav üksmeel seisneb?

Esiteks – dokumendi kohaselt ei ole abielukäsitus kiriku elu ega kristlase jaoks olemuslik küsimus. Isegi kui piiskopid täiesti õigesti märgivad, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ning seadis abielu, siis praktikas nad eitavad, et loomis-, inim- ja abielukäsitus oleks kristliku usu jaoks nn punane joon. Kuidas siis? Sest piiskoppide arvates saab nendes küsimustes olla põhjendatult eri meelt ning see ei mõjuta üksiku kristlase usku ega kiriku elu ja ühtsust. Igasuguse häbita öeldakse dokumendis: «Kirik jääb Kristuse kirikuks ning elab täielikult Tema armu varal sõltumata oma abielukäsitusest ja -praktikast. Kõige olulisem on leida selline lahendus, kus eriarvamused abielu üle ei saaks takistuseks ühtsusele ning et sellega oleks kõige lihtsam elada.»

Millel see väide küll põhineb, kui apostlikud kirjad ütlevad risti vastupidi: «Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.» (1Kr 6:9–10)

Jumala kuningriigi reaalsus on kristlikus kirikus kohal, aga see kuningriik kaob, kui Jumala loomiskord trambitakse jalge alla ning Tema nimega õigustatakse pattu.

Teiseks – dokument annab mõista, et kiriku ühtsus on teatud inimlik ja organisatoorne koospüsimine. Piiskoppide konverentsi sõnul saab kiriku ühtsust säilitada sõltumata erinevatest abielukäsitustest. Taolisel puhul oleks ühtsus midagi näilist ja inimestest lähtuvat. Üksmeel põhineb sel puhul omavahelisel kokkuleppel, lugupidaval käitumisel ning eriarvamuste heakskiitmisel.

«Seega, kui tahetakse tagada ühtsus, siis ainuke võimalus lahendada abielu küsimuses valitsevat erimeelsust on erimeelsuse heakskiitmine. (...) Kõige olulisem on leida selline lahendus, kus eriarvamused abielu üle ei saaks takistuseks ühtsusele ning et sellega oleks kõige lihtsam elada.»

Kiriku tegelik ühtsus on ühtsus Kristuses ning ühtsus Tema ilmutatud sõnas. See on ülalt antud, seda ei saa ise luua, vaid sellega on võimalik üksnes liituda, pannes oma lootuse ilmutatud sõnale. Kuidas saab homoliitude tunnustamise puhul rääkida kiriku ühtsusest, kui Piibel nimetab homosuhtes elamist märgiks Jumala ja inimese lahutamisest: «Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.» (Rm 1:26–27)

Kuidas saab rääkida ühtsusest, kui dokumendis ei nimetata mitte kordagi Piiblist või luterlikust usutunnistusest lähtuvat üksmeele alust? Kuidas saab rääkida ühtsusest, kui kistakse puruks kõik sidemed eelnevate kristlike põlvkondadega ning loobutakse kiriku järjepidevusest? Kuidas saab rääkida kiriku ühtsusest, kui taolised hoiakud muudavad Soome evangeelse luterliku kiriku kristlaskonna silmis sektiks?

Kolmandaks – dokument paljastab, kuidas see vale on Soome evangeelses luterlikus kirikus arenenud ning kuidas see areng jätkub. Piiskoppide konverentsi tekst esitleb kuut erinevat mudelit vastasseisu lahendamiseks. Esimese alternatiivi kohta öeldakse: «Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Samasoolistele paaridele suunatud talitusi (laulatamine, õnnistamine, ühine eestpalve) ei tunnustata.» Dokumendi sõnul on see ida ja lääne suurte kirikute õpetus ning ka mõnede luterlike kirikute arusaam.

Kõige suurem vale on pidada Jumala ilmutatud sõnale ja luterlikule usutunnistusele põhinevat arusaama üheks alternatiiviks teiste hulgas. See on ju kristliku kiriku muutumatu apostlik õpetus läbi kõikide aegade! Ühtegi muud alternatiivi ei ole Jumal loonud ega ilmutanud.

Vale esimene samm on selle õpetusliku tõe vaidlustamine. On kõnekas, et dokumendi kohaselt ei esinda seda seisukohta mitte ükski praegustest piiskoppidest!

Vale teiseks sammuks on taotleda enda sallimist paralleelselt tõega. See samm tehti Soome evangeelses luterlikus kirikus aastal 2011, kui piiskopid andsid juhise palvetamiseks homopartnerluse registreerinute pärast ja koos nendega. See on piiskoppide konverentsi dokumendis nimetatud alternatiiv 2: «Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Sellega paralleelselt toimetatakse ka talitus, millega soovitakse täita samasooliste paaride vaimulikke vajadusi.»

Homoabielude vastu olevad piiskopid sooviksid jääda selle praktika juurde. Ometigi põhineb ka see valele. Miks? Kui kultuurilise surve tõttu ei julgeta homosuhtes elamist enam Piibli sõnadega nimetada patuks, ei ole vastuseisul homoliitudele enam vundamenti.

Vale kolmandaks sammuks on taotleda enda tunnustamist võrdsena tõega. See on alternatiiv 3: «Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes, aga annab võimaluse kiriklikuks laulatamiseks ka samasoolistele paaridele, lubades vaimulikel taolisi paare laulatada.»

Praktikas tähendab see samasooliste abielude kirikliku laulatamise heakskiitmist. Pangem tähele, et dokumendi kohaselt nõustuks sellega piiskoppide enamus. Selle poole siis piiskopid meie suurimat kirikut juhatavad. Annad kuradile sõrme, võtab ka käe!

Helsingi piiskop Teemu Laajasalo juba juurutas etteruttavalt selle alternatiivi oma piiskopkonnas. Ehkki Laajasalo on tahtnud olla tõeline liberaal ning anda ruumi ka teisitimõtlejatele, on valel nii suur vägi, et hea tahte žestidega ei ole võimalik seda peatada.

Vale neljas samm on mitte taluda enda kõrval tõde. See on piiskoppide konverentsi kirjeldatud 6. alternatiiv: «Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Kõikidelt vaimulikelt eeldatakse tegutsemist ja õpetamist selle kohaselt. Traditsioonilisel seisukohal olijatele ei tehta erandeid ning neid ei ordineerita vaimulikuks. See on praegu Islandi kirikus kehtiv hoiak ning samasugune ettepanek on tehtud ka Rootsi kirikukogus.» Islandi tee saab Rootsi kaudu ka Soome evangeelse luterliku kiriku teeks.

Samamoodi nagu naiste ordinatsiooni tunnustamise puhul räägiti sellest, et kedagi ei sunnita koostööle naisvaimulikega ning igaühe südametunnistuse vabadus on kaitstud, on needki lubadused tühised. Tegu on üksikust inimesest suuremate jõududega. Tuli ja vesi ei talu teineteist. Seda ütles tegelikult ka Laajasalo: «Pean seksuaalsust Jumala anniks ning homoseksuaalsust osaks sellest. Homoseksuaalsus ei ole patt, haigus ega häbiasi, küll on aga seda homode tõrjumine.»

Kui Soome peaprokurör ja piiskop peavad diskrimineerimiseks kasutada homosuhtes elamise kohta Piibli mõisteid «patt» ja «häbi», siis saavad ka pimedad aru, mis ees seisab. Vale ei lõpeta enne, kui viimanegi tõeraas on vaigistatud.

Piiskoppide konverentsid ja kirikukogud võivad tunduda kõrgete ja kaugetena, aga valede udu ümbritseb meid kõiki ning varjutab meie nägemist. Meid harjutatakse sellega ja me harjume. Sellepärast annab Jumala sõna valgus ning selles käimine õige suuna. Üksnes kahetsus, pattude tunnistamine ning usk Kristuse risti armusse saavad peatada valede võimu.

Piiskoppide konverents andis oma vastuse kirikukogule 6. augustil 2020. Soome Luther-säätiö esimene jumalateenistus peeti 6. augustil 2000 Helsingi Ruoholahti koguduse majas.

Pikk tee on käidud. Olen üha tänulikum meie kiriku Misjonipiiskopkonna ning selle koguduste olemasolu pärast.

Tõlkinud Illimar Toomet

Artikli autor Juhana Pohjola on Misjonipiiskopkonna dekaan. Konfessionaalseid luterlasi ühendav Misjonipiiskopkond ei ole ametlikult osa Soome evangeelsest-luterlikust kirikust.

Neitsi Maarjal on oluline roll enamikes ajaloolistes kristlikes konfessioonides, sealhulgas protestantismis. Maarjale on pühendatud suur hulk kirikuid kogu maailmas, samuti Eestis. Meie kodumaa, õigupoolest Vana-Liivimaa tervikuna, kannab Maarjamaa nime, sest ta on pühendatud Jumalaemale.

Konfessiooniti on teoloogilised rõhuasetused siiski erinevad. Isegi ortodokside ja katoliiklaste marioloogias leidub erinevusi. Katoliiklikke Maarja-dogmasid on neli. Need on Maarja nimetamine Jumalasünnitajaks, tema jääv neitsilikkus, taevasse võtmine ja pärispatuta saamine. Ortodoksid tunnistavad esimest kolme õpetust, luterlased esimest kahte, sest kahe viimase puhul ei nähta konkreetset alust pühakirjas.

Selles lühiloengus ei taha ma siiski käsitleda Maarja-dogmade tekkimist ega visandada lühiülevaadet marioloogiast, vaid vaadelda ainult kahte aspekti. Selleks on küsimus, milles Maarja austamine seisneb ja kas me saaksime näha Maarjas taevast eestpalvetajat.

«Nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved»

Põhjus, miks kristlased austavad Maarjat, on see, et ta tõi ilmale meie Õnnistegija ja Lunastaja Jeesuse, kes on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Kõige esimene dogma Maarja kohta, mille üldine kirik heaks kiitis, on tema nimetamine Jumalasünnitajaks (Theotókos). See juhtus aastal 431 Efesose oikumeenilisel kirikukogul.

Eriline koht on Maarjal Luuka kirjutatud evangeeliumis ja apostlite tegude raamatus. Lisaks Jeesuse sünniloole kõneleb Luuka evangeelium kohe esimeses peatükis ingel Gabrieli külastusest ja rõõmusõnumi kuulutamisest Maarjale: «Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus.» Selle kirjakoha alusel tähistavad kristlased Issanda kuulutamise püha ehk paastumaarjapäeva (25. märts).

Edasi räägib Luukas Maarja külaskäigust oma sugulase Eliisabeti juurde. Lapseootel Maarjat nähes hüüab Eliisabet: «Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!» Ingli tervituse ja Eliisabeti sõnade alusel on kujunenud tuntud palve «Ole tervitatud, Maarja».

Katoliikluses tähistati Maarja külaskäigu püha vanasti (s.t 13.–20. sajandini) 2. juulil, tänapäeval 31. mail. Selle püha üks vana nimetus on «Maarja mäkkeminek». Meie rahvakalendris nimetatakse seda ka heinamaarjapäevaks.

Luukas esitab veel Maarja kiituslaulu – ladina keeles kutsutakse seda Magnificat ning sellest on saanud õhtupalvuse (vesper) osa. Kiituslaul sisaldab Maarja sõnu: «Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev». Olgu märgitud, et Maarja õndsakskiitmine ei toimu tema enda pärast, vaid seetõttu, et Jumal on teinud talle – ja tema kaudu kogu inimkonnale – suuri asju.

Nii roomakatoliku kui ortodoksi kiriku kalendris on suur hulk Maarjaga seotud kirikupühi. Neist olulisemate hulgas on 15. augustile langev Maarja uinumispüha või kui täpne olla, siis katoliiklastel on see Pühima Neitsi Maarja taevasse võtmise suurpüha, ortodoksidel Jumalaema uinumise püha. EELK kirikukalendris nimetatakse seda Neitsi Maarja uinumise pühaks.

Tuleb mainida, et ka luterlikus kirikus säilis läbi sajandite mitu Maarjaga seotud püha. Näiteks 1823. aastal Tallinnas ilmunud ja keiserliku konsistooriumi kulul trükitud jutluseraamatust leiame jutlusetekstid «Maria Puhhastamise ehk Küünla Päwal», «Maria Kulutamise ehk Paast-Maria-Päwal» ja «Maria Katsmaminnemisse ehk Heina-Maria-Päwal». Seega ei ole maarjapäevade kiriklik tähistamine luterlastele kaugeltki võõras, kuigi nende pühade sisu muudeti Kristuse-keskseks.

Advocata nostra – Maarja kui eestkostja

Viimane teade Issanda ema maisest elust, mille pühakirjast leiame, kõneleb temast algkoguduse palveosaduses: «Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega» (Ap 1:14). Seega on Maarja kahtlemata meie kaaspalvetaja.

Kas on aga õige pöörduda Maarja poole eestpalvesooviga, et ta paluks meie, siin maa peal võitlevate inimeste eest? Nüüd võiks vastu küsida: kui Maarja on võetud taevasse, Jeesuse juurde, miks ei peaks ta palvetama koguduse eest ja koos kogudusega? Kogudus on ju Kristuse ihu, õpetab pühakiri. Maarja aga on Kristuse ema. Tuleb rõhutada, et Maarja poole ei palvetata kui Kristuse või kui Jumal-Isa poole, vaid pigemini palvetatakse koos temaga. Sisuliselt on see ju sama, kui palume kelleltki eestpalvet. Me seisame palves Jumala ees, ent palume samuti tervet kogudust või oma sõpru ja lähedasi, et nad meie eest Jumalat paluksid. Seda ei peeta Jeesuse vahendamise kõrvale heitmiseks.

Antiookia ortodoksi patriarhaadi Byblose ja Botrise metropoliit George Khodr on öelnud: «Traditsioonilised kristlased, see tähendab ortodoksid ja katoliiklased, ei tee Maarjast jumalat. See süüdistus on väär ega oma mingisugustki ajaloolist alust. Mitte keegi pole Maarjat Kristusega võrdseks teinud. Kristus on ainus vahemees Jumala ja inimeste vahel ning lunastus saab teoks ainult Tema läbi. Kui ütleme, et Maarja on meie eestkostja, ei väida me tema kohta midagi enamat kui seda, et ta palub meie eest. Meie usus ei ole midagi, mis läheks lahku tõsiasjast, et usume seda, et päästet vahendab ainult Kristus. Meie veendumus, et ainult Kristus on maailma Päästja, ei vastandu usule, et need, keda Jumal on kirgastanud, seisavad Tema ees palves.»

Niisiis on igati põhjendatud näha Maarjas meie eestpalvetajat või eestkostjat (lad. advocata nostra). Siiski on nii katoliiklikus kui ortodoksi õpetuses ja vagaduses seoses Neitsi Maarjaga elemente, mis mõjuvad protestantidele võõristavalt. Usupuhastuses sündinud protestantlikud kirikud on rohkem või vähem suhtunud Maarja austamisse ettevaatlikult või koguni eitavalt. On mitmeid vastuväiteid Maarja austamisele – mainin siinkohal kolme, mis on omavahel põimunud.

Esiteks, Maarja austamine võib juhtida tähelepanu Kristuselt kõrvale. Ühes luterlikus usutunnistuslikus kirjutises, nimelt Augsburgi usutunnistuse apoloogias (1530) on öeldud: «Kuigi ta [Maarja] on väärt suurimat austust, ei taha ta ometi, et teda võrdsustataks Kristusega…» Võimalik, et rahvavagaduses kujunes Maarja uskliku jaoks armastava ja halastava ema võrdkujuks, samas kui Kristust peeti karmiks kohtunikuks. Kuid teoloogiliselt on võimalik teha selget vahet Jumalale kuuluva teenimise (kr. latreia) ja pühade inimeste kristliku austamise (kr. proskynesis) vahel. «Kummardades pühakuid, austame Kristust, kes elab nendes,» ütleb vene teoloog metropoliit Illarion (Alfejev). Kristus elas siia maailma sisenedes füüsiliselt üheksa kuud neitsi Maarjas.

Teiseks väidetakse, et Piibel ei anna alust pühakute austamisele ega nende appihüüdmisele. «Selle kohta pole ka ei käsku, soovitust ega eeskujugi Pühakirjas,» ütleb Martin Luther oma Schmalkaldia artiklites (1537). Kolmandaks kerkis üles küsimus, et kuidas saavad pühakud – nende seas ka Maarja – meie eest palvetada, kui nad on «ammu surnud inimesed». Luterlusest palju radikaalsema reformatsiooni haru esindaja Johannes Calvin oli seisukohal, et pühakute appihüüdmine on selge ebausk, kus «ei häbeneta surnutele seda üle kanda, mis kuulub ainuüksi Jumalale ja Kristusele.»

Tegelikult ei ole selline arusaam «ammu surnud pühakutest» kooskõlas Piibliga. Evangeeliumidest võime lugeda, et Vana Testamendi pühad mehed Mooses ja Eelija ilmuvad Jeesusele ning kõnelevad Temaga. Ilmutusraamatus kõnelevad Jumalaga kristlike märtrite hinged, kes asuvad taevase altari all, ning ingel asetab pühade palved kuldaltarile (Ilm 6:9–10, 8:3). Jeesus õpetas, et Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Seega avaneb meile Jumala ilmutuse alusel märksa avaram vaade pühakutele ja nende rollile.

Kokkuvõtteks

Maarjal on Piiblis väga oluline koht. Temale osutab ettevaatavalt Vana Testament, tema rollist Jeesuse emana kõnelevad evangeeliumid, apostlite tegude raamat ja apostel Paulus, talle viidatakse ka Johannese ilmutuses. Mitte ükski teine inimene pole olnud Jumalale nii lähedal kui Maarja, kes kandis üheksa kuud oma ihus elavat Jumalat ning kes oli maise Jeesusega kuni Kolgatani välja. Seetõttu on Maarjal Kirikus aukoht, nii nagu talle kui Jumalasünnitajale kuulub aukoht ka taevas. Tema austamine aga erineb olemuslikult Jumala teenimisest. Ainult Jumalale kuulub meie ülim usuline austus ja teenistus.

Mis puutub aga Maarja austamise või teda käsitleva õpetuse erinevatesse aspektidesse, siis siin tuleks ka skeptikutel Kiriku traditsiooni valguses rohkem Piiblit uurida. Pühakiri kõneleb Maarjast rohkem ja nüansirikkamalt, kui arvata võiks. Ühtlasi tuleb tõdeda, et mida enam me Maarjat tundma õpime, seda rohkem õpime tundma ka tema Poega ning päästet, mille Ta meile tõi.

Lühiettekanne Pöide Maarja kirikus 15. augustil 2020, Neitsi Maarja uinumise pühal

Hagia Sophia muutmine mošeeks Türgi president Erdoğani soovil ärgitab esitama samasuguseid nõudmisi teistes paikades. Kõige tähendusrikkam on see Hispaanias asuva Córdoba katedraali puhul.

21. juulil 2020 kutsus üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest valitsejast pidama Córdoba katedraalis islami palvusi. Ash-Shāriqah’ valitseja šeik Sultan ibn Muhammad Al-Qasimi oli konkreetne. «Me nõuame vähemalt Córdoba mošee taastamist,» rõhutas ta intervjuus kohalikule televisioonile, väites, et nõudmist toetab suur kohalik moslemiimmigrantide kogukond.

572. aastal vallutasid visigoodid Córdoba linna. Arianismist lahti öelnud, ehitasid nad aastal 584 paganliku templi kohale Saragossa märtrile Pühale Vincentiusele pühendatud kiriku.

Pärast moslemite vallutust 8. sajandil algas aastal 756 (Wikipedia andmeil 784 – toim) Córdoba mošee ehitamine, asendamaks Püha Vincentiuse kirikut. Kõik külgnevad kirikud purustati ja kasutati ära ehitusmaterjalina. Seega leidsid Rooma ja varase kristluse ajast pärinevad olulised arhitektuurilised elemendid kasutust uues mošees. Hiljem seda laiendati ja see võttis enda alla kuni 2,3 hektarit, saades Meka järel maailma suurimaks mošeeks.

Kui Kastiilia kuningas Fernando III võttis 1236. aastal moslemite käest Córdoba tagasi, sai mošeest jälle kirik, seejärel katedraal. Et teha ruumi kuninglikule kabelile, kuhu on maetud Kastiilia kuningad Alfonso XI ja Fernando IV, võeti maha mõned sambaread. 16. sajandil ehitati hoone ümber katedraaliks, mis näeb välja, nagu oleks see mošeesse sulandunud. See imekaunis ehitis ühendab gooti, renessanss- ja barokkstiili.

1236. aastal sai Córdoba mošeest ametlikult katoliiklik pühapaik, katoliku kiriku omand, millele on antud katedraali staatus. Moslemitele oli siin palvetamine rangelt keelatud. Katoliiklik jumalateenistus on selles paigas kestnud järjepanu kaheksa sajandit.

2004. aastal nõudis Hispaania islaminõukogu, toetatuna Hispaania sotsialistliku partei poolt, õigust seal palvetada. 2007. aastal nõudis sedasama Araabia Liiga ühes Euroopa Koostöö ja Julgeolekuorganisatsiooniga. 2008. aastal pöördus Hispaania islaminõukogu sellekohase taotlusega UNESCO poole. 2019. aastal lükkas Córdoba piiskop linnavalitsuse toetusel kõik need nõudmised tagasi.

Moslemite nõudmisi toetavad Hispaania vasakpoolsed, kes võitlevad kiriku ja riigi lahutamise eest ning seaduse vastu, mis lubab kirikul olla oma pühapaikade omanik.

Türgi president Erdoğan rääkis 24. juulil Hagia Sophia mošeeks muutmise puhul peetud kõne araabiakeelses versioonis islami taassünnist, mis ulatub Buhhaarast Usbekistanis Andaluusiani (Córdobani) Hispaanias. «See taassünd on meie kohus,» lisas Erdoğan. Seega astub Türgi president kõigi araabia ja Osmani valitsejate jälgedes, kes püüdsid laiendada islami võimuala. Hea seegi, et vähemalt see on selgeks saanud.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppidel puudub üksmeel samasooliste paaride kirikliku «laulatamise» küsimuses. Asjakohase järelepärimise esitas kiriku kõrgeim juhtorgan kirikukogu piiskoppide konverentsile 2018. aastal. Eile esitas piiskoppide konverents oma vastuse. Selle peamine sõnum on soov otsida võimalusi erinevate arusaamade tunnustamiseks vastastikku lugupidava arutelu kaudu. Ehkki järelepärimisega ei taotletud konkreetse eelnõu esitamist piiskoppide poolt, on sisaldub nende vastuses kuus erinevat käitumismudelit (vt allpool).

Küsimus kiriku suhtumisest samasooliste paaride koosellu kerkis teravamalt seoses homoseksuaalsete paaride kooselu seadustamisega aastal 2001. Kuna 1. märtsil 2017 jõustus sooneutraalne abieluseadus, on teravalt kerkinud küsimus, kas ühtlasi perekonnaseisuametniku volitusi omaval vaimulikul oleks õigus laulatada ka samasoolisi paare.

Nagu piiskopid oma äsjases vastuses osutavad, kirjeldavad kiriku arusaama abielust kui mehe ja naise liidust 1999. a heaks kiidetud katekismus ning 2003. a heaks kiidetud kiriklike talituste käsiraamat. Sama seisukohta on viimase 20 aasta jooksul erinevates dokumentides väljendanud kirikuvalitsus, piiskoppide konverents ning kirikukogu erinevad komisjonid.

Teisalt andis piiskoppide konverents 2011. a vaimulikele loa palvetada homoseksuaalsete paaride «eest ja koos nendega». Praktikas meenutab taoliste sündmuste muusikavalik, sõrmuste vahetamine, loetavad pühakirjatekstid ja kõned äravahetamiseni laulatust. Pärast sooneutraalse abieluseaduse jõustumist on kümned vaimulikud asunud homoseksuaalseid paare laulatama. Kuivõrd see on vastuolus kirikuõigusega, on mõni toomkapiitel vaimulikku selle eest pärast karistanud, mis mõnel puhul on omakorda kaevatud kohtusse. Praegu on üks taoline vaidlus jõudnud kõrgemasse halduskohtusse, mille otsus võib kiriku käitumist edaspidi oluliselt mõjutada.

Nagu peapiiskop Tapio Luoma märkis Soome rahvusringhäälingule, on erinevate piiskoppide arusaamad väga erinevad. Mõned peavad õigeks praegust mudelit, kus abielu on mehe ja naise vaheline liit ning samasoolisi paare võib soovi korral õnnistada. Mõned piiskopid peavad aga õigeks samasooliste paaride «laulatamist», toetades kahe abielukäsituse – traditsioonilise ja sooneutraalse – paralleelset tunnistamist või siis abielu tunnistamist sooneutraalseks. Ehkki Luoma ei avaldanud teiste piiskoppide seisukohti, nimetas ta ühe äärmusena praegu kehtiva käsituse toetamist (abielu on mehe ja naise vaheline liit ning homopaare tohib kirikus õnnistada, vt allpool variant 2) ning teise äärmusena samasoolise abielu ametlikku tunnustamist kas paralleelselt traditsioonilisega või ainukehtivana, kuid jättes vaimulikele võimaluse südametunnistusele tuginedes keelduda homopaari laulatamisest (variandid 4 ja 5, allpool). Luoma märkis, et «Olukorras, kus piiskoppide konverentsi liikmed peaksid ühel või teisel põhjusel tegema järeleandmise parimaks peetud lahendusest, peab enamus parimaks varianti 3 [s.t abieluks nimetatakse mehe ja naise liitu, kuid vaimulikel on luba laulatada ka samasoolisi paare].» Viimast toetab ka peapiiskop Luoma isiklikult.

Piiskoppide konverentsi vastuses rõhutatakse muuhulgas vastastikku lugupidava dialoogi vajalikkust, kutsudes üles vastaspooli teineteist austama sõltumata eriarvamustest, püüdma teineteist kuulata ja mõista, keskenduma olulisele, olema aus ja avatud ning avatud muutustele. Samuti hoiatatakse tahtliku väärmõistmise, halvustamise, arutelu laialivalguvuse ning tahtliku solvamise ja solvumise eest.

Piiskoppide vastus väljendab lootust, et kirik püsib ühtsena: «Kirik jääb Kristuse kirikuks ning elab täielikult Tema armu varal sõltumata oma abielukäsitusest ja -praktikast. Kõige olulisem on leida selline lahendus, kus eriarvamused abielu üle ei saaks takistuseks ühtsusele ning et sellega oleks kõige lihtsam elada.»

Jätkuna piiskoppide ühisele seisukohavõtule on Helsingi piiskop Teemu Laajasalo juba ametlikult teatanud, et lubab talle alluvatel vaimulikel Helsingis samasoolisi paare laulatada: «Olen avalikult juba 25 aastat toetanud kõikide paaride kiriklikku laulatamist. Pean seksuaalsust Jumala anniks ning homoseksuaalsust osaks sellest. Homoseksuaalsus ei ole patt, haigus ega häbiasi, küll on aga seda homode tõrjumine.»

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik nimetab homoseksuaalset käitumist patuks ning selle ametlikku heakskiitmist teiste kirikute poolt osadust kahjustavaks, väljendades seda erinevates dokumentides.

«Me kinnitame, et abielu on kooselu mehe ja naise vahel ning homoseksuaalse sättumuse praktiseerimine on ühtesobimatu Kristuse järgimisega. Me usume, et neid suundumusi järgides eralduvad kirikud apostlikust õpetusest inimese seksuaalsuse ja abielu kohta.» (Balti luterlike piiskoppide pöördumine 4. novembril 2009)

«Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uuest Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida». … Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas Pühakirja ja kristliku usuga.» (EELK kirikukogu avaldus 25. novembril 2009)

«Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele.» (EELK dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum», heaks kiidetud 4. oktoobril 2005)

Samuti on EELK ühinenud Eesti Kirikute Nõukogu 2008. ja 2010. a seisukohavõttudega homoseksuaalsuse küsimuses ning toetanud 24. aprillil 2018 abielu määratlemist Eesti Vabariigi põhiseaduses mehe ja naise liiduna.

EELK peapiiskop Urmas Viilma on 27. veebruaril 2020 (vastusena kirikukogu liikmete 26. novembri 2019 arupärimisele, kas EELK on taotlenud konsultatsioone mõne partnerkirikuga, kes on heaks kiitnud homoseksuaalsete suhete õnnistamise või kirikliku laulatamise) märkinud: «EELK Konsistoorium on seisukohal, et konsultatsioonideks ei ole tarvidust senikaua, kuni kirikutevahelistes praktilistes suhetes puuduvad otsesed kokkupuuted konkreetsete küsimustega, mis on seotud homoseksuaalsete suhete kirikliku õnnistamise või laulatamisega. Seni selliseid kokkupuuteid tekkinud ei ole, mistõttu pole EELK taotlenud ka konsultatsioone ühegi altari- ja kantsliosaduses oleva kirikuga nende küsimuste lahendamiseks.»

Soome luterlik kirik on EELK olulisim partnerkirik.

+  +  +

Väljavõte Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppide konverentsi dokumendist «Piiskoppide konverentsi vastus kirikukogu palvele» 6.8.2020

[Tuleviku]alternatiivide kirjeldus

Abielu, perekonda ja seksuaalsust puudutava arutelu keskmes on küsimus: mis on abielu? Selle küsimuse vastus mõjutab inimeste isiklikke valikuid, seadusandlust ja laulatamispraktikat. Ometigi seadusandlus ei defineeri abielu. Õiguslikust seisukohast sätestatakse abieluseaduses üksnes abielu sõlmimise ja lahutamise tingimused. On ilmne, et Soome ühiskonnas on abielust erinevaid arusaamu. Neid on muuhulgas käsitletud piiskoppide kogu 2016. a avaldatud selgituses. Järgnevalt jäetakse need erinevad arusaamad kõrvale ning keskendutakse eriti kiriku abielukäsitusele ja laulatamispraktikale. Kirikutel tuleb pidada silmas mõlemat. Abielukäsitusena peetakse silmas teoloogiliselt põhjendatud veendumust või õpetust sellest, mis abielu on (dogmaatiline seisukoht). Laulatamispraktikana peetakse silmas eelnimetatuga seotud küsimust sellest, kuidas laulatus toimub ning keda kirik abiellu laulatab või õnnistab (praktika). Kui kirikus arutletakse abieluseadusega kaasnevat, võib ette kujutada kuut erinevat «mudelit». See «mudel» tähistab peamiselt praktilist küsimust sellest milliseid talitusi samasooliste paaridega seoses tehakse. Kirjelduses ei eristata abielu laulatamist ja õnnistamist, sest teoloogiliselt on tegemist pea sama asjaga – laulatamise ja õnnistamise erinevus seisneb õiguslikes tagajärgedes [Soomes tähistab sõna «laulatamine» ühtlasi abielu riiklikku sõlmimist, kus vaimulik toimib riigiametniku volitustega – toim.].

1) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Samasoolistele paaridele suunatud talitusi (laulatamine, õnnistamine, ühine eestpalve) ei tunnustata.

Seda arusaama järgivad rooma-katoliku ja ortodoksi kirikud, aga ka mitmed evangelikaalsed kirikud ning luterlikest kirikutest peamiselt Ida-Euroopa, Aafrika ja Aasia kirikud.

2) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Sellega paralleelselt toimetatakse ka talitus, millega soovitakse täita samasooliste paaride vaimulikke vajadusi.

Selline on ka Soome evangeelse luterliku kiriku praegune praktika. Samasooliste paaridega koos ja nende eest tohib pidada palvuse. Asjakohase juhise on piiskoppide konverents andnud 2011. aastal (täpsustatud 2016. aastal), kuid kirikukogu ei ole sellise talituse kava eraldi kehtestanud. Kuna laulatustalitus on sisult jumalateenistus ning sellisena osa kiriku vaimuliku elu tervikust, siis on see seotud kiriku usu ja õpetuse ning eetiliste ideaalide ja juhistega. Jumalateenistuste käsiraamat kirjeldab kirikukorra määratletud abielu laulatamise või kirikliku õnnistamise tingimusi. Ehkki nendes ei ole sõnagagi nimetatud laulatatavate sugu, põhinevad need arusaamal, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Seda väljendab selgesõnaliselt talituse kord.

3) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes, aga annab võimaluse kiriklikuks laulatamiseks ka samasoolistele paaridele, lubades vaimulikel taolisi paare laulatada.

Säilitades senise arusaama abielust, antakse vaimulikele südametunnistuse vabadusele tuginedes võimalus laulatada või õnnistada samasoolisi paare, kohandades selleks jumalateenistuse käsiraamatus kirjeldatud korda. Kehtima jäävad varasemad kiriku otsused abielukäsitusest, vaimulikele ei panda täiendavaid kohustusi. Selle asemel luuakse samasoolistele paaridele võimalus laulatuseks, andes vaimulikele võimaluse neid laulatada.

See mudel rõhutab üksiku vaimuliku vastutust ning annab samasoolistele paaridele võimaluse laulatuseks, ilma et peaks muutma kiriku arusaama abielust. Samas tundub sellega tekkivat pinge kiriku abielukäsituse ja laulatamispraktika vahele. Sellepärast võib küsida, kas see tähendab kiriku abielukäsituse sisulist muutmist või vähemalt selle laiendamist. Küsimusele vastates on võimalik tugineda varasemale praktikale, kus pastoraalsetel, hingehoidlikel või kiriku ühtsust puudutavatel põhjustel on üksikjuhtumitel tehtud erandeid.

4) Kirikul on kaks paralleelset abielukäsitust, traditsiooniline ja sooneutraalne. Mõlemad on võrdsed ja ametlikult kehtivad. Kirik laulatab nii eri- kui samasoolisi paare. Traditsioonilisel seisukohal olevate vaimulike südametunnistusvabadus on tagatud. Taoline on suures osas praegu Norra luterlikus kirikus toimiv mudel.

See mudel sarnaneb eelmisele (nr 3), võimaldades samasooliste laulatamist, kuid seab üksiku vaimuliku õiguste asemel esikohale samasoolise paari. Sellega muudetaks praegu kehtivat abielukäsitust selles mõttes, et olemasoleva kõrval tunnustataks ka teistsugust arusaama abielust. Kirikus kehtestataks kaks ametlikku teineteisest erinevat abielukäsitust, mida võib vähemalt teatud osades pidada omavahel vastuolus olevateks. Taolise alternatiivi toimivus sõltub sellest, kui usutavalt seda suudetakse põhjendada.

Muutumatuks jääksid mitmed kiriku arusaamad abielu eesmärgist ja sellega seotud ideaalidest (truudus, eluaegsus jne), aga see annaks ruumi nii neile, kes peavad abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks, kui ka neile, kelle arvates tuleks ka samasoolistele paaridele anda võimalus kiriklikuks laulatuseks ja õnnistuseks.

5) Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Laulatustalituse kordasid võib olla üks või kaks. Traditsioonilisel seisukohal olevad vaimulikud tohivad kiriku ametlikku abielukäsitust eirata ning piirduda üksnes erisooliste paaride laulatamisega. Seda saab pidada sarnaseks praeguse Rootsi mudeliga.

Loomist ja abieluteoloogiat kirjeldavad põhjendused on suures osas samad nagu variandis 4. Teisalt on see aga selgekujulisem, kuna ei eristata ega põhjendata kahte erinevat arusaama abielust, vaid piirdutakse ühega – sellisega, mis ei lähtu partnerite soost. Üksiku vaimuliku ametipidamise ning kiriku ühtsuse seisukohast on oluline nende vaimulike südametunnistuse vabaduse tagamine, kes ei pea võimalikuks samasooliste paaride laulatamist.

6) Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Kõikidelt vaimulikelt eeldatakse tegutsemist ja õpetamist selle kohaselt. Traditsioonilisel seisukohal olijatele ei tehta erandeid ning neid ei ordineerita vaimulikuks. See on praegu Islandi kirikus kehtiv hoiak ning samasugune ettepanek on tehtud ka Rootsi kirikukogus.

Mudel on oma ühetaolisusega sarnane variandile 1 selles mõttes, et abielukäsitus ja laulatamispraktika moodustavad terviku, mille järgimine on kõigile kohustuslik. Teisalt ei arvestaks see kiriku pastoraalse vastutusega oma vaimulike ees. Taoline mudel dogmatiseeriks kiriku abielukäsituse ning teeks selle nn usutunnistuse küsimuseks.

Abielu- ja perekonnamoraali üle peetavates aruteludes on sõnavabadus üha ahtam. Näiteks parlamendiliikme Päivi Räsäneni Piiblil põhinevate seisukohavõttude asjus abielukäsitusest ja homoseksuaalsusest on algatatud juba neli eeluurimist. Ehkki kriminaalpolitsei komissarid Markku Silen ja Teemu Jokinen leidsid oma põhjalikule ja asjatundlikule analüüsile tuginedes, et kuriteo koosseis puudub, otsustas Soome peaprokurör kõigil neljal juhul alustada eeluurimist.

Räsäneni ebaõiglane kohtlemine

Räsäneni ebaõiglane kohtlemine ilmnes selles, et peaprokurör algatas eeluurimise MTV saate «Öömajaline Maria Veitola» põhjal, viidates mõtteavaldustele, mida Räsänen saates ei väljendanud.

Alusetu eeluurimise avalikuks tulemisega on üha suurem hulk avaliku elu tegelasi hakanud Räsäneni sõnavabadust kaitsma. Näiteks peatoimetaja Pekka Mervola kirjutas ajalehe Keskisuomalainen [Kesk-Soome mõjukas ajaleht – toim.] juhtkirjas: «Peaprokuröri otsus alustada ametlikku uurimist Räsäneni vastu on savijalgadel. … [T]a reageeris kuulujuttudele. Eeluurimine stigmatiseerib inimese. See on võimuorgani jõuline samm ning teeb inimese juba ette kahtlustatavaks.»

Räsäneni abielukäsituse põhjendused

Mitmed Räsäneni sõnavabaduse kaitsjad ei jaga siiski tema arusaama abielust. Näiteks Sanna Ukkola kaitses nutikalt Räsäneni sõnavabadust ning nimetas tema kohtlemist «jahmatavaks farsiks». Siiski ütles ta, et «vihkab» Räsäneni piiblipõhiseid seisukohavõtte homoseksuaalsusest.

Pidades Räsäneni väljendusi «julmadeks, mõistetamatuteks ja ebavajalikeks» Ukkola siiski eksib. Räsänen kaitseb vabadust ja inimõigusi, tuginedes järgnevatele põhjendustele:

(1) Isa-ema-lapse kolmiksidet toetav abieluinstitutsioon on vaba ühiskonna eeldus. Ilma tugeva tuumperekonnata on riigil võimalus juba esimestest eluaastatest alates kujundada lapsi oma eesmärkidele vastavaks. See ohustab demokraatiat.

(2) Räsänen on vastu samasooliste liitude tunnistamisele abieluna, sest sellega välistatakse seadustes lapse õigus korraga nii isale kui emale.

(3) Kaitstes laste õigusi kaitseme me ka homoseksuaale – nemadki vajavad lapsena isa ja ema.

(4) Homoseksuaalsete inimeste inimväärikus ei rajane mitte nende eluviisi kriitika välistamisele, vaid sellele, et nad on loodud jumalanäolisena. Vabas ühiskonnas ei ole mitte kellelgi õigust nõuda oma eluviisi kaitsmist kriitika eest, sest see takistaks ühiskonna arengut ning asjakohase kasvatuse ja informatsiooni andmist.

Perekond ja usuühendused on vaba ühiskonna vundament

Miks tahab võimujanune eliit keelata kristlusele rajanevate tuumperekonna väärtuste kaitsmise? Kanada juuraprofessor F. C. DeCoste vastab sellele: «Usk ja perekond on vaba ühiskonna keskmes. Usk ja perekond on kõige tõhusam takistus riigi kalduvusele imperialistlikult laieneda ja kasvatada despootlikult oma võimu.»

Usul ja perekonnal on taoline roll, sest nad on oma olemuse ja positsiooni poolest «kõige kaugemal poliitika vaimsusest.» Just sellepärast kujundatakse perekonnas ja usuühendustes isiksusi, kelle olemasolu teeb vaba ühiskonna võimalikuks.

DeCoste järgi eeldab vaba ühiskond kodanikke, kes tunnevad end riigivõimust sõltumatutena ning kes «taotlevad oma elu vaimseid ja materiaalseid sihte» pigem perekonna ja usuühenduse taoliste «eraellu kuuluvate institutsioonide, mitte riigi kaudu.»

Kas Räsäneni juhtumist saab pretsedent?

Kui Räsänen mõistetakse homoseksuaalsust puudutavate sõnavõttude pärast süüdi, luuakse sellega pretsedent, millega võidakse kogu Euroopa Liidu territooriumil tõkestada Piiblil põhineva tuumperekonna väärtuste eest seismine. Homoseksuaalsuse normaliseerimine ning kristluse mõju piiramine on eelduseks tuumperekonda kaitsvate ühiskondlike normide õõnestamisele.

Tõlkinud Illimar Toomet

Kirjandust

Farrow, Douglas (2007). Nation of Bastards: Essays on the End of Marriage. BPS Books.

Puolimatka, Tapio (2020). Saanko luvan – sanoa? Sananvapaus ja vihapuhe. Perussanoma.

Viimasel ajal on erinevatel puhkudel väidetud, et praeguses kiriklikus, aga ka teoloogilises arutelus üldisemalt on konservatiivsuse ja liberaalsuse või liberaalteoloogia mõisted kaotanud oma tähenduse. Seega ei saa kedagi põhjendatult määratleda ei teoloogilise konservatiivi ega liberaalina. Ühtlasi sisaldub selles väide, et ei praegu ega varemgi pole olemas olnud mingit «klassikalist kristlust», mille abil võiks hinnata, mis ristiusk tegelikult on.

Seega ei olevat kristlusel mingit konkreetset ega muutumatut sisu. Sel puhul on kristlus alati vaid see, mida konkreetse ajastu inimesed ütlevad selle olevat. Aga just taoline eeldus on liberaalteoloogiline selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Väide, et konservatiivsus ja liberaalteolooga on kaotanud tähenduse, on iseendast täiesti liberaalteoloogiline ja selgelt kallutatud.

Sõna «liberaal» tuleb ladinakeelsest sõnast liber, «vaba», tähistades tavatähenduses vabameelset. Sõna «konservatiiv» tuleb ladinakeelsest tegusõnast conservare, «säilitama», tähistades tavatähenduses traditsioone alleshoidvat. Kiriklik-teoloogilises kontekstis on neil mõistetel selge ja praegugi aktuaalne sisu.

Rääkides vabadusest ja vabameelsusest tuleb alati lisada, millest soovitakse vabaneda ja mis eesmärgil vabadust soovitakse. Liberaalteoloogia on teoloogia, mis soovib vabaneda traditsioonilistest vanakiriklikest ja reformatoorsetest dogmaatilistest määratlustest ja sisust. Viimaks soovib liberaalteoloogia vabaneda Piiblist kui Jumala normatiivselt siduvast erilisest ilmutusest. Liberaalteoloogia soovib anda vabaduse ka arusaamale, et Piibel ei olegi taoline Jumala sõnaline ilmutus, millele saab rajada püsiva ja siduva dogmaatika ja kristliku eluviisi.

Tegelikult arvab liberaalteoloogia end üsna kindlalt teadvat, et Piibel ei saa olla ega olegi taoline vundament. Kuidas liberaalteoloogia suudab taolist teadmist põhjendada, on küll alati mõistatuseks jäänud. Igatahes usuvad liberaalteoloogid oma intellektuaalsesse veendumusse nii kindlalt, et nad ei salli vähimatki vabameelset suhtumist sellesse oma põhiuskumusse ega luba selles kahelda. Oleme korduvalt ja korduvalt kuulnud, et liberaalteoloogiline suhtumine on tänapäeva kristlase jaoks ainuvõimalik.

Liberaalteoloogia lähtub arusaamast, et teoloogia ei saa enam olla õpetus Jumalast, jumalaõpetus, vaid teoloogia peab olema õpetus inimesest ning inimese arvatavatest jumalakogemustest. On ilmne, et kui Piiblit ei peeta enam Jumala eriliseks sõnaliseks ilmutuseks, jääbki järele vaid inimene oma kogemuste ja arutlustega. Liberaalteoloogia on alates moodsa teoloogia isast Friedrich Schleiermacherist (1768–1834) olnud õpetus inimesest. Selline uusprotestantlik hoiak erineb kardinaalselt konservatiivsest vanaprotestantlikust arusaamast.

Konservatiivne teoloogia tahab säilitada vanakirikliku ja usupuhastuse poolt täpsustatud dogmaatika, kuna see traditsioon tugineb Piiblile kui Jumala Sõnale. Konservatiiv usub endiselt, et on olemas kolmainus Jumal, kes on ilmutanud oma tahte nii oma Poja Jeesuse Kristuse ajaloolises inimesekssaamises kui ka tõest kantud kirjalikus Sõnas, Piiblis. Konservatiividele on teoloogia endiselt õpetus Jumalast: teoloogia; see, mis põhineb piibellikul ilmutusel.

Konservatiiv tahab pattulangenud inimese ekslikest uskumustest pääseda Jumala laste vabadusse ning tahab nii uskuda kui teada Kristuses olevat tõde, Kristust, «kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded» (Kl 2:3). Seega on teoloogiline konservatiivsus tõeline liberalism selle sõna positiivses tähenduses – ta tahab olla vaimult vaba, et olla seotud tegelikkusega, nii nagu Jumal on seda meile ilmutanud.

Mao küsimusele «Kas Jumal on tõesti öelnud?» vastab konservatiiv alati kõikumatu positiivsusega: jah, Jumal on rääkinud oma Pojas Kristuses ja Piiblis. Liberaal aga kõigub ja juurdleb, et võib-olla Jumal ei olegi öelnud, ning on tegelikult kindel selles, et Jumal ei ole rääkinud ega ilmutanud oma tahet selgelt, inimesele mõistetavalt. Sellepärast jõuab liberaalteoloogia järeldusele, et inimene ise saab «Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja» (1Ms 3:1–5).

Kristlus ja teoloogia on liberaali jaoks õpetus inimesest, inimsuseusk, teatud humanism. Konservatiivile on kristlus ja teoloogia õpetus Jumalast, mis tugineb Jumala enda ilmutusele, käsule ja evangeeliumile tuginev pattulangenud inimest päästev tõde Kristuses. Liberaalne teoloogia ja konservatiivne kristlus on sisuliselt kaks erinevat usundit. Konservatiivne kristlus võib ilmneda ja ilmnebki väga erinevates vormides, nagu näiteks evangelikaalse protestantismina, traditsionaalse roomakatoliiklusena ja ortodoksi kristlusena, säilitades samas oma tuuma ajaloolise kristlusena. Liberaalne teoloogia erineb aga radikaalselt neist kõigist.

Konservatiivide ja liberaalide vaheline veelahe pole kuhugi kadunud. See ei saagi kaduda, kuna küsimus on selles, kes ja milline on Jumal, kes on inimene, mis on patt ja arm ning kas Jumal on andnud inimesele sõnalise ilmutuse või mitte. Nendele küsimustele antakse jätkuvalt radikaalselt erinevaid vastuseid.

Liberaalide arvates tuleks kirikute usu ja teoloogia aluseks pidada ajas muutuvaid inimlikke norme, konservatiivide arvates peaks aluseks olema ajas muutumatu Jumala ilmutatud norm. Liberaalid kasutavad traditsioonilist teoloogilist keelt ja mõisteid, aga annavad neile täiesti uue sisu. Konservatiivid kasutavad traditsioonilist teoloogilist keelt ja mõisteid nende ajaloolises tähenduses ehk vastavalt klassikalises kristluses kasutatule.

Klassikaline kristlus on usk, mis Piiblile tuginedes on sõnastatud ja kokku võetud vanakiriklikes usutunnistustes ehk Apostlikus usutunnistuses, Nikaia usutunnistuses ja Athanasiose usutunnistuses ning hilisemates evangeelse reformatsiooni usutunnistuskirjades. On ka täiesti üheselt selge, kuidas neid usutunnistusi algselt tõlgendati. Dogmad ja teoloogia keel räägivad tegelikest ajaloolistest sündmustest ning viitavad eksisteerivale reaalsusele nii Jumala kui inimese ja tema maailma juures. Nii Piibel kui klassikaline kristlus tunnistavad teoloogilist realismi.

Klassikalist kristlust esindav konservatiiv tahab hoida alal algsele piibellikule ja vanakiriklikule arusaamale vastava apostliku usuõpetuse. Miks ta jätkuvalt nii mõtleb ja toimib? Kuna Piibel kohustab teda taoliseks konservatiivseks hoiakuks.

Paulus manitseb püsima apostlikus ja piibellikus usus (2Tm 3:14–17). Oluline on nii see, kellelt õpetus on saadud kui õpetuse sisu tuginemine Piiblile. Dogma peab olema apostellik ja piibellik. Oma kirjas Tiitusele ütleb Paulus 1. peatüki 9. salmis koguduse ametikandjatest ja teoloogilistest juhtidest otsesõnu: «... kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma vasturääkijaid.»

Samasugust konservatiivset hoiakut õpetavad nii Vana Testament kui ka Jeesus: «Mu poeg, ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud, … tallele panna head nõu ja et su huuled võiksid säilitada teadlikkuse! Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust! … Pea mu käske, et sa jääksid elama, hoia mu õpetust kui oma silmatera!» (Õp 3:1; 5:2; 6:20 ja 7:2).

Seega on olemas Jumala antud õpetuse tervik ja seda vahendav traditsioon, mida tuleb alal hoida, valvata ja kaitsta, mille eest tuleb hoolt kanda ning mida tuleb meeles pidada ja millest tuleb kinni hoida. Need tähendused on leitavad heebrea sõnades, mida Vana Testament neis seostes kasutab ja mida enamasti on tõlgitud alleshoidmiseks. Jeesus võttis selle kokku nõnda: «Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad» (Lk 8:15).

Pauluse kirju Timoteosele ja Tiitusele nimetatakse pastoraalkirjadeks, kuna oma elu lõpul annab Paulus neis Pühast Vaimust inspireerituna kogudustele juhiseid, mille abil pidid kogudused edasi elama ja tegutsema ning organiseeruma. Eriti soovitab Paulus säilitada apostlikku usku ja õpetust ning jääda sellesse: «…säilitades usku ja puhast südametunnistust, mille mõned on enesest ära tõuganud, ja nende usulaev on läinud põhja...» (1Tm 1:19).

Pauluse vaimuliku testamendi võib võtta kokku sõnadega: «Seda head, mis su hoolde on usaldatud, hoia Püha Vaimu abil, kes meis elab. … Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu» (2Tm 1:14; 4:7). Hoidmise ja säilitamisena tõlgitud Pauluse kasutatud kreekakeelsed verbid fylasso ja tereo sisaldavad ka tähendust valvamisest, kaitsmisest, järgimisest ja hoidmisest. Apostlikku dogmaatikat tuleb säilitada seda valvates, kaitstes, järgides ja sellest kinni hoides.

Seega meil ei olegi teist alternatiivi kui olla teoloogiliselt konservatiivsed.

Tõlkinud Illimar Toomet

Artikkel ilmus algselt Meie Kiriku varasemal veebilehel www.meiekirik.ee

Dr theol Juha Ahvio on dogmaatika õppejõud

Uues Testamendis kirjas heebrealastele öeldakse: «Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni, et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu» (Hb 6:11–12).

Kristlastena teame, et usk Jumalasse on ristiinimese elu nurgakivi. Niisugune usk ei tähenda muidugi üksnes nõustumist sellega, et Jumal on olemas. Jumala kui Looja olemasolu tunnistavad ju ka paljud mittekristlased – ning isegi kurjad vaimud (Jk 2:19). Ristiusk seevastu tähendab midagi hoopis konkreetsemat. See on kindel ja isiklik veendumus, et Jumal on inimkonna päästmiseks andnud oma Poja Jeesuse Kristuse – ning näidanud sellega armastust meie vastu. See on Jumala sõnade ja tegude üha kasvav usaldamine ning elu koos Jeesusega Püha Vaimu väes.

Heebrealaste kirja autor saatis oma sõnumi eeldusel, et seda loevad kristlased, koguduse ristitud liikmed. Nad juba uskusid, et Jeesus on Jumala Tall, maailma pattude kandja. Nüüd aga esitab kirja autor neile uue väljakutse: püsigem sellel teel, millele Jumal on meid kutsunud! Tõepoolest, kristlase elu võiks võrrelda pikamaajooksuga, kus võidab see, kes suudab finišijooneni vastu pidada. Seepärast kõrvutatakse kirjas heebrealastele usk ja pikk meel või usk ja kannatlikkus.

Pikk meel ja kannatlikkus vaimulikus tähenduses pole meie inimloomuse omadused, vaid Jumala Püha Vaimu annid (Gl 5:22). Usk ilma pikameelsuseta on nagu tuule kätte asetatud küünlaleek, millel puudub kaitsev vari. Kõrbeteekonnal raskusi kohates katkes Iisraeli rahva kannatlikkus – ja kohe kadus ka nende usk Jumalasse. Nad tahtsid pöörduda tagasi Egiptuse orjusesse. Samasugune oht ähvardab ka kristlast, kiusatus muuta suunda või valida hoopis teine tee. Seepärast innustab apostel Jaakobus: «Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!» (Jk 5:7–8).

Kuidas püsida Jumalale ustavana ja säilitada pikk meel? Kirjas heebrealastele seisab veel: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat» (Hb 10:25). Püsiv ja viljakas usuelu on võimalik üksnes kristlikus koguduses, teiste usuvendade ja -õdede seas. Kogudus pole ju lihtsalt üks inimlik organisatsioon või klubi, vaid Kristuse ihu, kristlased aga selle ihu liikmed (1Kr 12:12–27). Võib öelda, et koguduses toimub päevast päeva üks suur teineteise julgustamine ja usu kinnitamine. Selleks on ristirahval jumalateenistused, kiriklikud talitused, piibli- ja palveringid, isiklikud vestlused jne.

Pikameelsuse ja kannatlikkuse pärast tuleb palvetada. Nagu juba nimetatud: see on Püha Vaimu and ega olene meie oma iseloomu tugevusest või nõrkusest. Niisiis: taotlegem palves usu kõrval alati ka kannatlikkust ja pikka meelt – kuni Kristuse taastulemiseni!