Pöördumine Eesti rahva poole seoses Piibli uue tõlke ettevalmistamise ja väljaandmisega

Käesolev aasta on Piibliaasta. Kirikud, piibliseltsid ja paljud teised organisatsioonid on kuulutanud käesoleva aasta Piibliaastaks, et tähistada ühiselt 1600 aasta möödumist Püha Hieronymuse surmast, kes tõlkis originaalkeeltest ladina keelde täispiibli Vulgata. See tõlge kujunes sajanditeks läänekiriku Pühakirja standardiks ning lääne kristliku kultuuri ülesehitajaks.

Eesti rahvas on ristirahvas, oleme kuulunud enam kui kaheksa sajandit kristlikku kultuuriruumi, mis on kujundanud meie ühiskonna, vaimumaailma, hoiakud ja väärtused. Aastal 1739 ilmus trükist esimene eestikeelne Piibel, mille tõlkimisega alustati juba sada aastat varem ning mille tõlkijaid võis olla eri perioodidel kokku tubli tosin. See saavutus toimis koos hariduse edendamise, seltside ja ühistegevuse arengu, muusika, kirjanduse ja keele arenguga ühiskondliku mootorina, mis kujundas eesti rahva ja kultuuri ning lõi aluse iseseisva rahvusriigi tekkeks.

Kristlikule kultuurile rajatud iseseisev Eesti riik loodi nüüdseks rohkem kui 100 aastat tagasi, meil on oma põhiseadus, lipp ja hümn, mille kolmas salm kõlab:

Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!

Meie maa ja rahvas on kristlikku kultuuripärandit hoidnud ning Piiblit kui Jumala Sõna väärtustanud sajandeid. Piibli tõlkimisel on sajandite jooksul osalenud meie kultuuri ja rahva suurkujud: Heinrich Stahl, Johannes Gutslaff, Heinrich Göseken, Andreas ja Adrian Virginius, Anton Thor Helle, Eduard Ahrens, Ferdinand Johann Wiedemann, Villem Reiman, Jaan Bergmann, Harald Põld, Uku Masing, Johannes Aavik, Toomas Paul, Vello Salo ja paljud teised. Ilmunud on mitmeid piiblitõlkeid, viimane aastal 1997. Uuel aastatuhandel on meil kohustus tagada Pühakiri eesti rahvale parimas eesti keeles, mis meid kõiki kõnetab. Tõlkimisel püüame tabada algse sõnumi tähendust selle loomulikul kujul, kasutades kaunist emakeelt, säilitades sihtkeeles tasakaalu traditsiooni ja uuenduslikkuse vahel.

Käesolev aasta on digikultuuri aasta. Uus tõlge tuleb vastavuses kaasaegse tehnoloogiaga, kättesaadavana ja juurdepääsetavana nii trükitud, kuulatavas kui ka virtuaalses vormis, mis kõnetab meid kõigile arusaadavas tänapäeva eesti keeles.

Uue eestikeelse piiblitõlke kui üldrahvaliku ettevõtmise toetamiseks ning selle valmimise tagamiseks moodustame Juubelipiibli koostöökogu. Järgnevatel aastatel toimub mitmeid konverentse, näitusi, seminare, kontserte ja muid Piibli kui eesti rahva tüviteksti väärtustavaid üritusi, millest kutsume lisaks osalemisele ka neid eri vormides ja viisil korraldama.

Kutsume kogu Eesti rahvast piiblitõlke toetamises osalema ning seda oma toetuse kaudu väärtustama, et meil valmiks lähiaastatel Piibli kaasaegne tõlge, et taastada ja tugevdada sajanditele vastu pidanud sidet Piibli kui meie ühe kultuuriallika ning eesti rahva mõtete, sõnade ja tegude vahel.

«Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu rajal!» Psalm 119:105

Pöördumisega ühinenud:

1. Eesti Piibliselts 2. Eesti Kirikute Nõukogu 3. Rahvastikuminister Riina Solman 4. Riigikogu esimees Henn Põlluaas 5. Peaminister Jüri Ratas 6. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 7. Rooma-Katoliku Kirik Eestis 8. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 9. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik 10. Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit 11. Eesti Kristlik Nelipühi Kirik 12. Eesti Metodisti Kirik 13. Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik 14. Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit 15. Armeenia Apostliku Kiriku Püha Gregoriuse Kogudus 16. Eesti Evangeelsete ja Vabakoguduste Liit 17. Kultuuriminister Tõnis Lukas 18. Haridus-ja teadusminister Mailis Reps 19. Välisminister Urmas Reinsalu 20. Justiitsminister Raivo Aeg 21. Rahandusminister Martin Helme 22. Sotsiaalminister Tanel Kiik 23. Keeleamet 24. Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart 25. Tartu linnapea Urmas Klaas 26. Rae vallavanem Madis Sarik 27. Kambja vallavanem Aivar Aleksejev 28. Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus 29. Tartu Ülikool 30. Tallinna Ülikool 31. EELK Usuteaduse Instituut 32. Kõrgem Usuteaduslik Seminar 33. Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar 34. Piiskopkondlik Misjoniseminar Redemptoris Mater 35. Eesti Teaduste Akadeemia 36. Eesti Rahvusraamatukogu 37. Kirjandusmuuseum 38. Rahvusarhiiv 39. Tallinna linnaarhiiv 40. Eesti Evangeelne Allianss 41. Avatud Piibli Ühing 42. Eesti Muinsuskaitse Selts 43. Eesti Kirjastuste Liit 44. Õpetatud Eesti Selts 45. Laurentsiuse Selts 46. Eesti Kristlike Erakoolide Liit 47. Eesti Rahvusringhääling 48. Tartu Pereraadio Ühing 49. MTÜ Raadio 7 UCB Meedia 50. Powerhouse OÜ

Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi poolt Varssavisse saadetud suursaadiku sõnul on inim- ja LGBTI õigused tähtsamad kui katoliku usk ning Poola seadused, kuid ta keeldus täpsustamast, kuidas samasooliste abielu inimõigustesse puutub. «Mis puudub LGBT teemasse, siis te olete ajaloo valel poolel,» teatas USA suursaadik poolakatele.

Pühapäeval, 27. septembril, üllitas Varssavi USA saatkond Poola LGBT aktiviste toetava avaliku kirja, millele kirjutasid alla viiekümne riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni saadikud Poolas. Avaliku kirja koordinaator oli Belgia kuningriigi Poola saatkond, vahendab uudisteportaal ReMix.

Saadikute avalik kiri põhjustas Poolas märkimisväärse «arusaamatuse», kuna tegemist on otsese sekkumisega Poola siseasjadesse.

Poola uudisteportaal Wirtualna Polska palus USA saadik Georgette Mosbacheril selgitada, miks ta sellisele kirjale allkirja andis. Mosbacheri sõnul saadab Poolat «seksuaalvähemuste suhtes ebasõbraliku riigi» kuulsus, mis omakorda avaldab negatiivset mõju nii investeerimis- kui sõjalistele otsustele.

Saadik rõhutas, et suurem osa USA poliitikuid, sealhulgas Donald Trump ja Joe Biden, on LGBT küsimustes ühel meelel.

Uudisteportaali ajakirjanik Marcin Makowski osutas, et Poolas on seksuaalvähemustel täpselt samasugused õigused kui inimestel, kes elavad registreerimata suhtes; et poolakatele väga ei meeldi, kui välisriigid hakkavad neile seadusi ette kirjutama ja peale suruma, kuidas tuleb määratleda abielu.

Mosbacher vastas, et «ta ei tahtnud [oma allkirjaga] arutleda seadusandlike küsimuste üle, kuna see on Poola siseasi».

«Mis puutub LGBT teemasse, siis te olete ajaloo valel poolel. Ma räägin progressist, milleni on kõigele vaatamata jõutud,» teatas Mosbacher poolakatele.

Saadik rõhutas veel, et kuigi ta austab katoliku usku, on inimõigused siiski sellest tähtsamad. Kui tema käest küsiti, kuidas ta defineerib inimõigusi ja kas samasooliste abielu on inimõigus, keeldus Mosbacher sellele vastamast.

Saadik tunnistas, et LGBT teemad mõjutavad USA Poolat puudutavaid diplomaatilisi ja sõjalisi otsuseid.

«See pole saladus, et paljude Kongressi liikmete jaoks on LGBT teemad väga olulised. Minu arvamus siinkohal ei loe – nemad teevad seadusi ja jagavad raha,» rääkis Mosbacher.

Tema käest uuriti ka kuidas ta kommenteerib endise Poola välisministri ja tänase Europarlamendi saadiku Witold Waszczykowski arvamust, et vastavalt Viini konventsioonile pole välisriikide saadikutel õigust sekkuda sihtriigi siseasjadesse. Diplomaadi sõnul on ta küll Waszczykowskiga nõus, kuid antud küsimus ei puuduta poliitikat ega ideoloogiat.

«Ühelgi saadikul pole õigust mõjutada iseseisva riigi poliitikat, kuid inimõigused pole ei poliitika ega ideoloogia. Selles osas me kompromisse ei tee ja nimetatud põhjusel me avaldamise ka oma kirja,» selgitas Mosbacher. Ta lisas, et kirja algataja oli Belgia saadik ja tema sisusse ei sekkunud.

Balti riikidest on kirjale alla kirjutanud Läti ja Leedu saadikud, kuid Eesti saadiku allkirja seal mingil põhjusel ei ole. Visegradi riikidest on kirjale alla kirjutanud Tšehhi vabariigi saadik.

Poola on olnud LGBT küsimustes olnud väga kindlameelne vähemalt viimased viis aastat. Millest hoolimata on Poolas märkimisväärselt suurendatud USA vägede kohalolu ja USA sõjatööstus Lockheed Martin ning Poola sõjatööstuskompleks WZL1 sõlmisid septembri alguses kokkuleppe, mille alusel valmib 2021. aastal Poolas tehas, kus hakatakse tootma ühe maailma parima õhutõrjesüsteemi Patriot komponente.

2019. aastal keelas president Trump USA saatkondadel üle maailma lehvitada saatkondade lipuvarrastel ja -mastides LGBT vikerkaarelippe.

Saadik Mosbacher on sündinud 1947. aastal ja on kolm korda lahutatud. Ta on alates 1990. aastatest kaasa löönud USA vabariiklaste poliitikas ja on olnud vabariiklase John McCaini senati- ning presidendikampaania üks juhtidest ning George W. Bushi presidendikampaania üks olulistest rahakogujatest.

Artikkel (toim. Karol Kallas) ilmus esmalt portaalis Objektiiv.ee

30. septembril möödub 1600 aastat kirikuisa, kirikukirjaniku ja piiblitõlkija Püha Hieronymuse surmast. Kiriku doktori tiitliga pärjatud Hieronymus on üks neljast suurest ladina kirikuisast Ambrosiuse, Augustinuse ja Gregorius Suure kõrval. Neist kaks esimest olid tema kaasaegsed. Hieronymusele kui autoriteetsele kristlikule autorile viitavad ka luterlikud usutunnistuskirjad.

Eusebius Hieronymus sündis 347. aasta paiku väikeses Dalmaatia linnakeses Stridonis (tänapäeva Sloveenias). Tema vanemad olid jõukad, orje pidavad kristlased. Juba 12-aastaselt hakkas ta Roomas õppima grammatikat, retoorikat ja filosoofiat. Ilmar  Vene on Hieronymuse õpinguaastate kohta öelnud järgmist: «Ajal, mil keiser Julianus pidas endamisi pingsalt aru, kuidas kultuuritut kristlast kreeka iidse kultuuri juurest eemale tõrjuda, õppis noor Hieronymus maailma pealinnas Donatuse juures retoorikat… Reetorite koolis õppis tulevane suurus seitset järeldamisviisi ja luges Platonit, Diogenes Laertiost, Kleitomachost, Karneadest, Poseidoniost ja paljusid teisi.» Juba kooliajal pani ta aluse suurele raamatukogule, mis teda hiljem ka reisidel saatis.

Kuigi tema vanemad olid kristlased, võttis Hieronymus «Kristuse rüü» vastu ilmselt alles 366. aasta paiku, saades ristitud arvatavasti paavst Liberiuse poolt.

Elanud vahepeal Trieris (tollase nimega Treveris), reisis ta 373. aasta paiku koos mõnede sõpradega tänapäeva Põhja-Süüria aladele ning peatus pikemalt Antiookias. Teda oli haaranud huvi munkluse ja askeetliku elu vastu. Paastuajal aastal 375 sai talle raskelt haigena osaks nägemus, milles ta seisis Jumala palge ees ning kuulis süüdistust, et on paganast Cicero ja mitte Kristuse jünger. Nimelt köitis ta südant Roomas ülima hoole ja vaevaga soetatud raamatukogu, mis sisaldas hulganisti paganlikke teoseid. Ilmar Vene tõlkes (vt Akadeemia 8/1992) kõlab see seik Hieronymuse elust tema enda kirjeldusena järgmiselt:

«Et ma pimedate silmadega valgust ei näinud, siis arvasin, et süüdi pole silmad, vaid päike! Muistselt maolt niimoodi petta saades pidin paastu keskel oma kurnatud kehaga vastu võtma palaviku, mis vähimatki kergendust võimaldamata – lihtsalt uskumatu asi! – kurnas nõnda mu õnnetuid liikmeid, et luud jäid vaevu kokku. Juba valmistuti matusteks, kogu mu keha muutus külmaks, hinge elujõud võbeles veel vaid leiges rinnas, kui mind äkki kisti vaimus Kohtumõistja laua ette; seal oli säärane ümberseisjatest kiirgav valgusesära, et langesin põrmu, julgemata vaadata ülespoole. Küsitakse, kes olen; vastan, et kristlane. Seepeale Kohtumõistja: «Valetad, oled cicerolane, mitte kristlane. Sest kus sinu varandus on, seal on ka su süda.» … Siis hakkasin karjuma ja anuma: «Halasta mulle, Issand, halasta mulle!» … Äärmisse hätta tõugatuna olin ma valmis lubama rohkematki; andsin tõotuse, kutsudes teda tunnistajaks, ning ütlesin: «Issand, kui mul kunagi peaksid käes olema ilmalikud raamatud, kui peaksin neid lugema, siis olen sind ära salanud.» Nende sõnade peale lastakse mul minna; pöördun maapealsete juurde tagasi, teen kõigi imestuseks lahti silmad, mis on pisaraist märjad, et mu valu paneb uskuma ka uskmatud.»

Aastatel 375–377 elas Hieronymus eremiidina oma sõbra piiskop Euagriose maavalduses Maronias, umbes 45 kilomeetri kaugusel Antiookiast. Seal hakkas ta ühe ristiusku pöördunud juudi juhatusel õppima heebrea keelt ning õppis samuti kreeka keelt. Heebrea keele oskus avas Hieronymusele tee Vana Testamendi algteksti ja juudi autorite kirjutiste juurde. 378. aastal võttis ta vastu preestripühitsuse. 380. aastate algul õppis ta Konstantinoopolis kreeka eksegeesi tuntud kirikuisa Nazianzose Gregoriose juures. Sel perioodil tõlkis ta ladina keelde Origenese jutlusi Vana Testamendi raamatute üle ning samuti Eusebiuse kirikuajaloo.

Aastatel 382–385 teenis Hieronymus paavst Damasus I sekretärina Roomas. Ta sai paavstilt ülesande revideerida nelja evangeeliumi tõlget kreekakeelse originaali järgi ning ta jätkas psaltri tõlkega. Ta muutus kiiresti populaarseks rikaste lesknaiste seas ja leidis endale eluaegse sõbra lesk Paula näol. Paraku tekkisid tal Roomas ka tõsised konfliktid, sest tema range askeesi vaimust kantud vaated ja samuti kriitika vaimulike aadressil tõi talle vaenlasi nii ilmikute kui vaimulike seas. Pärast Damasuse surma lahkuski Hieronymus 385. aastal Roomast Pühale maale. Järgmisel aastal asust ta elama Jeesuse sünnilinna Petlemma ning mõned aastad hiljem sai temast seal kloostriülem.

Petlemmas mööduski Hieronymuse ülejäänud elu, tervelt 34 aastat. 390. aastal alustas ta Vana Testamendi tõlkimist heebrea keelest. Ta jõudis selle tööga lõpule umbes 17 aastat hiljem, ent mõnede raamatute tõlked valmisid uskumatu kiirusega. Näiteks Õpetussõnad, Koguja ja Ülemlaulu olevat ta tõlkinud kõigest kolme päevaga, Taanieli raamatu ühe ööga. Ilmar Vene ütleb nonde aastate kohta: «Pole kahtlust, et Petlemmas leidis ta oma loomusele kõige kohasema eluviisi. See polnud kõrveelaniku eraldatus, kuid samas ei meenutanud miski ka tavalist linnaelu; pühamees elas erakute, see tähendab kloostrielanike vahetus läheduses, jäädes nende õpetajaks ja suunajaks…»

Hieronymus suri Petlemmas 30. septembril 420 (mõningatel andmetel 419). Viimastel eluaastatel sai talle osaks mitmeid katsumusi. Aastal 416 tungisid barbarid Petlemma ja Hieronymuse klooster rüüstati, hävis kloostri raamatukogu. Peatselt suri talle lähedane inimene, lesk Paula tütar.

 Hieronymuse kirjalik pärand on tohutusuur – trükituna 11 foolioköidet. On koguni küsitud: «Kes meist suudaks nii palju lugeda, kui palju too õnnis mees Hieronymus on kirjutanud?» Kaalukaimaks panuseks on kahtlemata tema ladinakeelne piiblitõlge, mis on saanud tuntuks Vulgata nime all. Siiski pääses see mõjule alles mitusada aastat hiljem. 1546. aastal kinnitas Trento kirikukogu Vulgata normatiivse piibliväljaandena.

Augustiinlane Martin Luther ei hinnanud Hieronymust kuigi kõrgelt, mistõttu on tema pärand meil palju vähem tuntud. Lutheri meelest ei olevat Hieronymus mõistnud Pauluse õpetust armust. Sellele vaatamata viitavad luterlikud usutunnistuskirjad korduvalt ka Hieronymusele; teda tsiteeritakse autoriteetse kristliku õpetajana.

Eesti keeles on Hieronymuselt ilmunud kirjutised «Kuulsatest meestest» (Uku Masingu tõlkes ja Marju Lepajõe kommentaaridega, 2007) – see kujutab endast leksikoni 135 varakristliku kirjaniku kohta – ja «Õndsa Pauluse, Teeba munga elu» (tõlkinud ja kommenteerinud Marju Lepajõe, Vikerkaar 1–2/2013), kuid samuti kiri «Paulinusele» (Ilmar Vene tõlkes, Akadeemia 9/1992).

Osundagem veel kord Ilmar Venet, kes on öelnud: «Augustinusele, ristiusu dogmaatika suurimale arendajale, kuulub kindlasti esikoht, kuid niisama kindel on seegi, et Hieronymus, Vulgata, ladinakeelse piiblitõlke looja, tuleb keskaja kultuuri seisukohalt teisena.»

Marju Lepajõe on Hieronymuse teeneid kristliku hariduse ja mõtte edendamisel hinnanud nii: «Hieronymus oli suur vahendaja, kes tegi kreeka ja heebrea hariduse viljad maitstavaks ladinakeelsele maailmale, tegi klassikalise antiigi hariduse kristliku teaduse aluseks ning ühendas kristliku kirjakultuuri omakorda askeesi ja munklusega. Alates Hieronymusest on enesestmõistetav, et munk peab olema võimalikult haritud ja kloostri juurde peab kuuluma võimalikult hea raamatukogu.»

Koostanud Veiko Vihuri

«Taevas süttis sõda: Miikael oma inglitega asus sõtta Lohega. Ka Lohe ja tema inglid sõdisid, ent ei saanud võimust. Neile ei olnud enam aset taevas ja nad heideti välja – see suur Lohe, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – too heideti maa peale ja ta inglid koos temaga.» Ilm 12:7–9

PALVE. Püha peaingel Miikael, kaitse meid võitluses, varja meid kurja vaenlase õeluse ja tagakiusamise eest. «Jumal sõidelgu teda,» palume hardalt. Sina aga, taevase võitlusväe juht, tõuka põrgusse Saatan ja teised kurjad vaimud, kes mööda maailma hulguvad hingede hukatuseks. Aamen.

Sancte Michael Archangele, defende nos in proelio, contra nequitiam et insidias diaboli esto praesidium. Imperet illi Deus, supplices deprecamur: tuque, Princeps militiae caelestis, Satanam aliosque spiritus malignos, qui ad perditionem animarum pervagantur in mundo, divina virtute, in infernum detrude. Amen.

Lääne Elu peatoimetaja ja meedias sageli sõna võttev kommentaator Andrus Karnau leiab Postimehe veergudel, et kristlastel on küll sõnavabadus nagu teistelgi, kuid usklikud ei tohi avalikult korrutada neid piibli seisukohti, mis võivad kedagi alandada, häbimärgistada ja haiget teha. Karnau peab eeskätt silmas homoseksuaale, kellele ei meeldi, et nende käitumist ja eluviisi piiblile viidates taunitakse.

Viidates Urmas Viilma artiklile abielureferendumi teemal, kirjutab Karnau: «Ma ei tea, kas see on vihakõne, aga kui kõrvale panna peapiiskopi varasem tõdemus, et homoseksuaalsus on patt, siis kõlab see kogumina kui üleskutse piirata seksuaalvähemusele kooseluseadusega lubatud õigusi.»

Niisiis on ka Eestis hakanud järjest pealetükkivamalt kõlama arusaamad, mis ühiskondliku normina kehtivad juba nii mõneski lääneriigis – kristlased ei või kritiseerida jumalatuid eluviise, sest patustajatele see ei meeldi. Näiteks Suurbritannias kimbutab politsei juba ammu tänavajutlustajaid, kes söandavad tsiteerida teatud piiblisalme. Soomes aga on peaprokuröri käsul algatatud ulatuslik uurimine kristlasest rahvasaadiku Päivi Räsäneni suhtes, kes samuti on tsiteerinud piiblikohti, mis kõnelevad abielust ja seksuaalsuhetest.

Kristlased peavad seega olema tolerantsed ilmalike väärtuste ja inimeste eluvalikute suhtes ega tohi avalikult piibliga vastuolus olevaid nähteid taunida. Ehk nagu Karnau ütleb, «põhiseadus seisab üle piibli ja kui esimene keelab diskrimineerimise, siis ei õigusta seda isegi pühakiri.»

Samas on kristlus ja kristlikud tavad ahistavate minevikuiganditena kritiseeritavad. Uriiniga täidetud purk, millesse on pandud krutsifiks, viiakse kunstiliselt originaalse ja sotsiaalselt julge kultuuriteona näitusele. Kuid kui keegi peaks rüvetama vikerkaarelippu, alustab politsei tõenäoliselt vihakuriteo tunnustel uurimist.

Sõnavabaduse printsiip kasvas lääne kultuuriruumis välja püüdlusest murda kiriku või ühe usutunnistuse domineerimine. See on saavutatud. Nüüd aga püütakse juba vihakõne ja diskrimineerimisega võitlemise ettekäändel kristlaste häält vaigistada. Sisuliselt tahetakse ühiskonnas läbi suruda põhimõtet: meil on küll sõnavabadus, aga progressi ja liberaalsete väärtuste suhtes kriitiline arvamus ei ole lubatud.

Kui abordi vastustamine rikub naiste õigusi, abielu pidamine mehe ja naise liiduks seksuaalvähemuste õigusi, immigratsiooni kritiseerimine migrantide inimõigusi, islami varjukülgedele osutamine moslemite õigusi, siis millest üldse tohib veel vabalt kõneleda ja kes selle üle otsustab?

Tegelikult ei ole kellegi eluviisi või väärtushoiakute kritiseerimine ei diskrimineerimine ega vihakõne. Kui ilmalikul elunautlejal on õigus öelda, et Jumalasse uskumine on lauslollus ja usulised eeskirjad ei pea määrama tema elu, peab kristlastel olema õigus öelda, et hooramine või homoseksuaalsuse praktiseerimine on patt. Kui üks ütleb, et hoitagu usk ja kirik riigist lahus, peab teisel olema õigus öelda, et hoitagu LGBT-ideoloogia riigist lahus.

Eesti kristlaskond peab tähelepanelikult jälgima sõnavabaduse olukorda siin riigis. Kord juba ära võetud sõna ei saa enam nii hõlpsasti tagasi.

Avaldame taas kord Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõrgeima organi – kirikukogu – toetusavalduse 24. aprillist 2018 Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamisele abielu kui mehe ja naise liidu määratlemise küsimuses.

EELK Kirikukogu otsustab:

Toetada Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.

Seletuskiri

Kiriku hool perekonna eest põhineb traditsioonilisel kristlikul arusaamal abielust kui ühe mehe ja ühe naise liidust. See pole pelgalt inimlik traditsioon, vaid tugineb Jumala ilmutusele pühakirjas ning on nõnda mõistetud kõigi kristlaste poolt kõigil aegadel. Inimeste südametunnistuses ja looduse korralduses väljenduv Jumala seadus on sellisena kättesaadav kõigile inimestele.

Dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum» (Konsistoorium, 2005) sedastab:

Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist. Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina. Neile ei saa laiendada üksnes perekonnaga seotud õigusi ja kohustusi.

Praegusel ajal on perekond rünnaku all. Ühelt poolt on see ohustatud vääritimõistetud vabaduse kuritarvitamise poolt, mis nõrgestab perekonna liikmete vastastikust pühendumust ja vastutust. Teisalt soovitakse abikaasade vastastikuse pühendumise olulist märki – avalikult sõlmitud abielu – defineerida ümber nõnda, et see mõiste tähistaks ka muid liite peale ühe mehe ja ühe naise vahelise ühenduse.

Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.

3. novembril 2020. aastal valitakse USAs presidenti. 57 aastat pärast riigi ajaloo ainsa katoliiklasest presidendi surma on üks kahest peamisest presidendikandidaadist Joe Biden, mees, kes on ristitud katoliiklasena, abiellus katoliiklikul tseremoonial, käib regulaarselt Missal ja on muuhulgas öelnud: «Minu usk on mu elu nurgakivi: see on mind lohutanud kaotuses ja kurbuses ning aidanud säilitada alandlikkust võidus ja rõõmus. Ning sellel meie riigi jaoks süngel ajal, nii paljude ameeriklaste jaoks valu, lahutatuse ja haiguse ajal, on mu usk olnud valgustavaks teejuhiks ja katkematuks meeldetuletuseks, et Jumal on meile kõigile andnud fundamentaalse väärikuse ja inimsuse.»  

Aga armastuse apostel Johannes manitseb meid, et me ei armastaks sõna ja keelega, vaid teoga ja tõega (1Jh 3:18). Vaatame lähemalt Bideni suhet viimase kahega.

Kuigi Biden ütleb, et nunnad õpetasid talle tema nooruses «kohustust üksteisest hoolida», kavatseb ta presidendiks saades sundida üht nunnade kongregatsiooni vastu nende südametunnistust jagama rasestumisvastaseid vahendeid ja abortatiive.

Bideni sõber Warren Rudman meenutab, kuidas ta kohtus 1992. aastal Bideniga raudteejaamas, samal päeval, kui USA Ülemkohus oli otsustanud üheainsa hääleenamusega, et abort on peaaegu alati konstitutsiooniline õigus: «Algul ei näinud ma Joed; siis märkasin ma teda lehvitamas kaugemalt perroonilt. Me hakkasime üksteise poole läbi rahva jooksma, ning kui me kohtusime, me embasime, naersime ja nutsime.»

Kaks meest olid kohtunike aborditoetuse üle nii keevaliselt rõõmsad, et nad praktiliselt tantsisid, ning pealtvaatajad pidid neid hulludeks pidama, aga Rudmani sõnul: «Me lihtsalt jätkasime naermist ja üksteise kaisutamist, sest mõnikord õnnelikud lõpud eksisteerivad.» Alles käesoleval aastal loobus Biden ka nõudmisest, et abortide toetamiseks ei tohi kasutada maksumaksjate raha – oma viimasest viigilehest väitele, et ta on abordi küsimuses «mõõdukas».

Asepresidendina laulatas Biden ainsas «pulmas», mille ta on kunagi läbi viinud, omavahel kaks meest. «Ma olen uhke, et laulatasin oma kodus Briani ja Joe. Ma ei saaks olla õnnelikum,» kirjutas Biden.

Pole vaja meelde tuletada, et kõik see on rängas vastuolus katekismusega. See ei peaks morjendama üksnes katoliiklasi, vaid kõiki potentsiaalseid Joe Bideni toetajaid. Kui usaldusväärne saab olla näiteks mees, kes sõnades ülistab teaduslikku maailmapilti, aga samal ajal lubab vähendada kõrghariduse rahastust homöopaatia arvelt? Ka need, kes jagavad Bideni maailmavaadet, peaksid tunnistama, et on ebaaus või lihtsalt rumal end samal ajal reklaamida katoliiklasena.

Ei aita spekuleerimine selle üle, et Biden võib olla esinduslik katoliiklane sisulistes küsimustes: uskuda kolmainsusesse, inkarnatsiooni, ülestõusmisesse ja risti lunastavasse väesse (kuigi me ei tea, mida ta neist asjadest arvab, kuna tema religiooniteemalised sõnavõtud on väga üldised ja horisontaalsed), aga lihtsalt nendes moraalsetes küsimustes ei nõustu Kiriku õpetusega. Kirik teeb väga selgeks, et need moraalialased küsimused on katoliiklaseks olemise seisukohalt väga sisulised ning kõikidelt liikmetelt on nõutav ühtne arusaam. Kanoonilise õiguse kohaselt on kõik, kes abordi teostavad, automaatselt ekskommunikeeritud (kaanon 1398), ning katekismus (2271) ütleb: «Alates esimesest sajandist on Kirik kinnitanud iga esilekutsutud abordi moraalset kurjust. See õpetus ei ole muutunud ja see jääb muudetamatuks.» Vatikani II kirikukogu nimetas aborti kirjeldamatuks kuriteoks ning Johannes Paulus II sõnul on meil kõigil abordi küsimuses «vältimatu vastutus valida tingimusteta elu poolt olemine».

Kujutage ette, et keegi töötab tekstiilifirmas, mis loodi muuhulgas lootuses võidelda karusnaha kasutamise vastu. Firma põhikiri ütleb, et töötajatel on keelatud karusnahka kanda; igal aastal panustab firma karusnaha vastasesse võitlusesse ja firma juhid võtavad tihti sõna karusnaha vastu. Üks firma töötaja, kes väidab end olevat firma patrioot, on ühiskonnas positsioonil, kus tal oleks võimalik firma seisukohtade edendamiseks midagi teha, aga ta kannab nii ise karusnahka kui ka hääletab alati karusnahafarmide võimestamise poolt. Sõltumata sellest, mida me ise karusnahast arvame, peaksime seda inimest pidama silmakirjalikuks või lihtsalt rumalaks.

Kõik see ei tähenda, et Joe Biden ei oleks katoliiklane. C. S. Lewis tuletab meile «Lihtsalt kristluse» eessõnas meelde, et kõik kristlased ei ole alati head kristlased. Katoliiklaste jaoks on küsimus isegi kompromissitum: Kiriku silmis jäävad kõik katoliiklased alati katoliiklasteks. Jah, katoliiklane võib langeda hereesiasse või apostaasiasse ja saada ekskommunikeeritud, ta võib hakata moslemiks või võitlevaks ateistiks, aga mitte kunagi kedagi ei ristita ega võeta Kirikusse vastu teist korda. Kui katoliiklane on hakanud moslemiks, ateistiks või aborditoetajaks, siis on ta kui surnud rakk Kristuse ihus, aga siiski ihu liige. Absoluutses mõttes ei ole võimalik lõpetada katoliiklaseks olemist, kuigi on võimalik lämmatada oma suhe kirikuga. Sel juhul ei ole katoliiklaseks olemisest palju kasu, ilmselt oleks sellisele inimesele parem, kui ta ei oleks kunagi olnud katoliiklane. Ning kui ta samal ajal reklaamib end katoliiklasena, on see pigem veel üks lisapatt. «Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule» (Lk 17:2).

Keegi võib siinkohal juhtida tähelepanu sellele, kuidas Bidenile (väga üksikute eranditega) jagatakse Ameerika kirikutes alati armulauda. Tõepoolest, kui kogu eelnev info vastab tõele, siis kuidas on see võimalik, niivõrd kui armulauda võib jagada üksnes armu seisundis Kiriku liikmetele?

Lühike vastus on, et see ei peaks nii olema, ning selle toimumine on suur häbi. Aga põhjused selle taga vajavad natuke pikemat lahtiseletamist. Phil Lawler kirjutab leheküljel catholicculture.com, et ameerika piiskoppide armulaua-jagamise poliitika peamine arhitekt oli kardinal Theodor McCarrick, kes kahe aasta eest laitseeriti (jäeti ilma preestri õigustest) ja pagendati eraklusse, kuna ta mõisteti süüdi nii laste kui noorte seminaristide seksuaalses kuritarvitamises tervete aastakümnete vältel.

2004. aastal moodustati Ameerikas komitee uurimaks, kas aborti toetavaid poliitikuid tohib armulauale lubada, ning seda komiteed juhtis kardinal Theodor McCarrick. Komitee pöördus selle küsimusega Vatikani poole, ning neile vastas Joseph Ratzinger, kes oli sel ajal kardinal ja usudoktriini kongregatsiooni juht (hilisem paavst Benedictus XVI).

Vabatahtlikult ei avalikustanud McCarrick kunagi Ratzingeri kirja sisu. Kui piiskopid kogunesid, teatas McCarrick, et tema meelest ei oleks «pastoraalselt arukas» armulauda keelata, kuna see muudaks armulaua poliitilise võitluse osaks. Ta väitis, et kardinal Ratzinger toetab teda selles hinnangus. Ta ütles, et Ratzingeri sõnul «esineb olukordi, kus armulaua jagamisest võib keelduda, aga ta jätab meie kui pastorite otsustada, kas minna seda teed.»

Aga seda öeldes McCarrick valetas.

Lõpuks otsustas piiskoppide kogu, et individuaalsed piiskopid võivad selles küsimuses langetada «legitiimselt erinevaid otsuseid kõige arukama pastoraalse tegutsemise huvides». McCarricki komitee raport postitati ameerika piiskoppide konverentsi ametlikule veebileheküljele, kardinal Ratzingeri kirja aga üles ei pandud.

Kaks nädalat pärast seda sündmust lekkis internetti kardinal Ratzingeri täielik kiri, kus öeldakse, et kui katoliiklane on legaalse abordi tunnustatud toetaja ning jääb oma seisukoha juurde ka pärast seda, kui piiskop on teda privaatselt manitsenud, siis «Püha armulaua jagaja peab keelduma talle armulauda andmast.» Ajakiri The Tablet raporteeris: «Ameerika piiskopid otsustasid mitte järgida Vatikani juhiseid armualaua jagamise kohta aborti toetavatele poliitikutele».

Kas ameerika piiskopid oleksid läinud rangemat teed, kui nad oleksid kuulnud, mida tulevane paavst tegelikult ütles? Tänu Theodor McCarrickule ei saa me seda kunagi teada.

Artikkel ilmus esmalt blogis Katoliiklased.ee.

Kui ühiskondlikus arutelus tõuseb esile mõni traditsiooniliste väärtuste või moraaliga seotud küsimus, ilmuvad liberaalses meedias välja teatud (enamasti EELK taustaga) «valveteoloogid», kes hakkavad seletama, et kiriku traditsiooniline positsioon on tegelikult vaieldav ja ilmalikus ühiskonnas ei peaks sellega arvestama.

Nii üritab ERRi portaalis ilmunud artiklis, mis kannab pealkirja «Abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!», sotsist religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein (EELK) Poola filosoofile Leszek Kolakowskile tuginedes näidata, et kristlike väärtuste seadustamine on üks paganlik asi. (Tõepoolest, selle argumendi taha tuleks lisada sulgudes rohkesti küsi- ja hüüumärke.)

«Olen Kolakowskist inspireerituna nõus, et veel arutluse all olevate usuliste seisukohtade raiumine põhiseadusse on paganlik ja ideoloogiline nõudmine,» kirjutab Jürgenstein, pidades silmas kavandatavat abieluteemalist rahvaküsitlust, mis aitaks sillutada teed põhiseaduse muutmisele. Jürgenstein nimelt usub, et «nii nagu pole õige seaduste kaudu keelata ühiskonnale abielu lahutamist, pole õige piirata ka samasooliste soovi abielluda.»

Sarnaselt Jürgensteinile argumenteerib Rostocki ülikooli eetika nooremprofessor Johann-Christian Põder (kes on ordineeritud EELK vaimulikuks), et kristlased ei peaks taotlema kristlike väärtuste kehtestamist seadusega. ERRi portaalis avaldatud artiklis «Abort, kristlus ja liberaalne riik» kirjutab ta: «Lõpuks olgu öeldud, et liberaalsel riigil on suur lähedus või haakuvus luterliku eetikaga. Luterliku eetika vaatenurgast ei peaks kristlased nõudma riigilt abordi keelustamist, vaid otsima lahendusi, millega ka teisitimõtlejad saaksid nõustuda. … Luterlikule eetikale on alati olnud tähtis isikliku südametunnistuse austamine ja vabadus, mis peegeldub juba Martin Lutheri nn kahe-riigi-õpetuses, vaimse ja maise valdkonna eristamises. Kristlane ei peaks niisiis riigilt nõudma, et see seaduse jõul usulisi tõlgendusi kõigile kehtivaks teeks ja abordid piiraks või karistuse alla seaks. Ta võib aga võimalusest aborti teha ise loobuda.»

Vahemärkuse korras: Martin Lutheri kahe-riigi-õpetuse eelduseks on ikkagi kristlik, mitte ilmalik-liberaalne ühiskond. Lutheri järgi lasub valitsejal kohustus kasutada mõõka kristliku elukorralduse kaitseks. Luterlikul eetikal ei ole seega liberaalse riigiga mingit erilist haakuvust – kui, siis ainult liberaalsete teoloogide unistustes.

Mõlema teoloogi lähtekohaks on isikliku valikuvabaduse ja vaba eneseteostuse tunnustamine ülimusliku printsiibina. Jumalast vabastatud autonoomne inimene – selline on revolutsiooniline nägemus ühiskonnast. Sellest tulenevalt vastustavad nad kristlikest arusaamadest lähtuvate põhimõtete seadusesse kirjutamist, avaldades toetust ilmalikule, liberaalsele ühiskonnakorraldusele. Oma lähenemist toetatakse argumentidega nagu näiteks: Pühakiri ei ole üheselt mõistetav, kristlaste seas on eriarvamusi, mõned tuntud kristlikud mõtlejad näevad asja hoopis teisiti ja üleüldse ei peaks kristlased oma arusaamu ühiskonnale peale suruma.

Selle asemel, et väljendada julgelt ja selgelt kristluse põhivoolu kuuluvaid vaateid, mis on valdavas osas konfessiooniülesed (näiteks on seda arusaam abielust või suhtumine aborti), õõnestatakse kristlikku positsiooni selle relativeerimise või kahtluse alla seadmise teel. Kuuleme sama küsimuseasetust, mis kõlas juba paradiisiaias: «Kas Jumal on tõesti nii öelnud? Ei-ei, see pole kindlasti mitte nii!»

Loomulikult haarab liberaalne meedia dissidentlike teoloogide ja vaimulike mõtteavaldustest kinni ja tiražeerib neid (näiteks ERRi portaalis on Johann-Christian Põderilt ilmunud tänavu artikkel 19. aprillil, 7. juunil, 15. augustil ja 13. septembril). See on ju osa Revolutsiooni sajandite pikkusest võitlusest kristliku ühiskonna lammutamise nimel. Mis oleks veel magusam kui see, et ette astuvad mõned kristlaste hulgast ja ütlevad, et kiriku õpetust ei peaks kuulama ning kristlike arusaamadega ei peaks arvestama?

Toomas Jürgensteinile ja Johann-Christian Põderile peaks vastama ERRi portaali arvamusrubriigi veergudel, ent paraku on siinkirjutaja tunnistatud persona non grata’ks, kelle kaastööpakkumistele enam isegi ei vastata. Seega vahendab maksumaksja raha eest ülal peetav portaal dissidentlike teoloogide arvamusi (nõrgestamaks kristlikke positsioone), kuid teisele poolele sõna ei anta, vähemalt mitte võrdsetel alustel. Oleme oma liberaalse demokraatiaga jõudnud tagasi nõukogude ajast tuttavasse olukorda, kus usu ja kiriku vastu võis n-ö ametlikes väljaannetes vabalt sõna võtta, aga usklikud olid ühiskonnaelust kõrvale tõrjutud ja neile oli ette nähtud koht, kus nad võisid isekeskis, progressiivseid inimesi segamata, oma usulisi vajadusi rahuldada.

Kas tõesti haakub selline nägemus luterliku eetikaga?

Lõike paavst Leo XIII apostlikust ringkirjast «Libertas, praestantissimum» (1888), mis käsitleb inimese vabadust ja selle kuritarvitamist liberalismi poolt.

Liberalism – mäss Jumala vastu, täielik omavoli

Kui vabaduse teemal diskuteerides mõistetaks selle all ainult õiguslikku ja kõlbelist vabadust, nii nagu see meie käsitlusest ning asjade olemusest endast järeldub, ei julgeks keegi Kirikule ette heita, nagu äärmiselt ebaõiglasel viisil juhtub, et see olevat üksikisikute ja riigi vabaduse vaenlane. Kuid järgides Luciferi, kes tõi kuuldavale oma jumalateotusliku «Keeldun teenimast!», taotlevad paljud vabaduse sildi all täielikku ja absurdset omavoli. Need on laialt levinud ja mõjuka suuna esindajad, keda nimetatakse sõna libertas (vabadus) järgi liberaalideks.

Liberaalide naturalism ja ratsionalism

Asjade olemuse kohaselt kujutavad liberalismi pooldajad endast moraali ja ühiskondliku elu vallas sedasama, kes filosoofia vallas on naturalistid või ratsionalistid, sest nad kohaldavad naturalistide põhimõtteid järjekindlalt kõlblusele ja praktilisele elule.

Juba terve ratsionalismi juhtideeks on inimese mõistuse ülimuslikkus, mis ütleb lahti kuulekuse kohustusest jumalikule igavikulisele mõistusele ning ennast autonoomseks (sui generis) pidades seab end omaenda kõrgeimaks printsiibiks, igasuguse tõe allikaks ja kohtunikuks. Samamoodi eitavad liberalismi järgijad igasugust jumalikku autoriteeti, kellele nad oma elutegevuses kuuletuma peaksid, väites, et igaüks on iseendale seaduseks. Selles sünnib filosoofiline eetika, mida nad nimetavad sõltumatuks eetikaks ning mis vabaduse näivuse sildi all pöörab inimese tahte kõrvale Jumalale seadustele kuuletumisest ning juhib inimese absoluutse omavoli teele.

Ülimaks seaduseks enamuse tahe

Mis sellest kõigest eeskätt ühiskonna jaoks tuleneb, pole raske ette näha. Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest. Sel juhul asetseb riigivõimu esmane allikas rahvamassis. Ning nagu üksikisiku mõistus on inimese eraelu ainsaks juhiks ja tegevusnormiks. Nii on kollektiivne mõistus ainsaks juhiks ja normiks avalike asjade puhul. Sellest lähtuvalt on kogu võim enamuse käes – rahva enamus on kõigi õiguste ja kohustuste esmaautoriks.

«Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest.»

Vastuolu terve mõistusega

Eelnevalt öeldust saab selgeks, et see on terve mõistusega vastuolus. Eitada igasugust sidet üksikinimese ja ühiskonna ning Jumala, kõigi asjade Looja ja kõrgeima Seadusandja vahel on täielikult loomuvastane, ning mitte ainult inimloomuse, vaid kõigi loodud asjade loomuse vastane. Kõik loodud asjad peavad seisma hädavajalikult olemuslikus sidemes oma esmapõhjusega, millest nad pärinevad. Ning üldiseks seaduseks kõigile loomustele on see, et nad saavutavad oma täiuslikkuse ainult siis, kui nad võtavad looduses sisse selle koha ja astme, mida loomulik kord nõuab. See tähendab ka seda, et alam peab alluma ülemale ja talle kuuletuma.

Kahjulikkus inimesele ja riigile

Peale selle on selline õpetus äärmiselt kahjulik nii inimeste eraelule kui ka riigile. Kui tõepoolest inimese mõistus ainsana ja üksi otsustab, mis on hea ja mis kuri, siis saab tõeline erinevus hea ja kurja vahel kõrvaldatud. Siis ei lähtu häbiväärse käitumise eristamine auväärsest mitte enam asjade olemusest, vaid saab sõltuvaks iga üksikisiku arvamusest ja hinnangust: mis meeldib, see on ka lubatud. Sellisel kõlblusõpetusel pole loomulikult mingit jõudu tormakate kirgede tagasitõrjumiseks ja rahustamiseks ning tee eluviiside igakülgsele rikutusele on iseenesest valla. Mis puutub avalikku ellu, siis lahutab riigivõim end oma autoriteedi tõelisest ning loomulikust allikast, millel rajanes kogu tema vägi ühishüve teostamiseks. Seadus, mis määrab, mida teha ja midagi vältida, on jäetud üha arvukama enamuse tujude hoolde, mis tähendab türanniale tee sillutamist. Kui eitatakse Jumala kõikehaaravat valitsemist inimeste ja inimühiskondade üle, siis järeldub sellest, et pole olemas ka mingisugust avalikku religiooni ning kõik religioossed küsimused jäetakse ülimasse hooletusse. Toetudes väidetavale suveräänsusele, kalduvad rahvamassid kergesti rahutustele ja mässule. Kui kaob kohusetunne ja südametunnistus, jääb masside ohjas hoidmiseks ainult vägivald. Paljas vägivald üksi aga pole võimeline rahva kirgi tagasi hoidma. Seda tõestab igapäevane võitlus sotsialistide ja teiste mässuliste rühmade vastu, mis juba ammu plaanitsevad ühiskonda kuni tema vundamendini hävitada.

«Kui tõepoolest inimese mõistus ainsana ja üksi otsustab, mis on hea ja mis kuri, siis saab tõeline erinevus hea ja kurja vahel kõrvaldatud. Siis ei lähtu häbiväärse käitumise eristamine auväärsest mitte enam asjade olemusest, vaid saab sõltuvaks iga üksikisiku arvamusest ja hinnangust: mis meeldib, see on ka lubatud.»

Kes asja eelarvamusteta kaalub, hinnaku ja otsustagu, kas sellised õpetused toetuvad ja soodustavad tõelist ja inimväärset vabadust vi lükkavad selle pigem täielikult ümber ja hävitavad.

Loomuseadus ja ilmutatud seadus

On kindel, et mitte kõik liberalismi pooldajad ei jaga neid vaateid, kuna need on iseeneses niivõrd ennekuulmatud ja hirmuäratavad ja ilmselgelt valed ning põhjuseks suurimale kurjale. Tõe jõu poolt sunnituna ei häbene paljud neist tunnistada, tehes seda isegi avalikult, et see vabadus, mis tõe ja õigluse põlgamise tõttu järjekindlalt üha mõõdutundetumaks muutub, on vale vabadus, mis mandub lõpuks omavolisse. Seepärast peab vabadus seisma terve mõistuse juhtimise all ning sellest tuleneva hädavajaliku järeldusena alluma loomuõigusele ning igavesele õigusele. Seal aga arvavad nad, et neil on õigus peatuda: nad eitavad, et vaba inimene peab alluma ka sellistele seadustusele, mis Jumal on inimesele seadnud teisel, loomulikku mõistust ületaval viisil.

Kuid just seeläbi satuvad nad vastuolu iseendaga. Sest kui me (nagu nad ise seda tunnistavad ja midagi keegi õigusega eitada ei saa) peame alluma Jumalale, kõrgeimale seadusandjale – kuna inimene on täielikult Jumalast sõltuv ning püüdleb Jumala poole –, siis järeldub sellest, et keegi ei saa Tema seadusandlikule autoriteedile teha selle määra ja ulatuse kohta ettekirjutusi, ilma et sattutaks opositsiooni kuulekusega, mis me Talle võlgneme. Kui inimese mõistus omistab ülbelt endale õiguse ise määratleda, millised ja kui suured on Jumala õigused ning tema ülesanded, siis on tema aukartus Jumala käskude ees ainult näilik ja mitte tõeline, ning Jumala autoriteedi ja Ettehoolduse asemele astub inimese omavoli.

Seepärast tuleb igavene seadus vankumatu aukartusega tunnistada universaalseks elureegliks ning sellest tulenevalt ka kõik teised seadused, mis Jumal oma lõpmatus tarkuses ja väes on inimestele ükskõik millisel Tema poolt valitud viisil andnud ja mida me selgete ning igasugust kahtlust välistavate märkide kaudu ära tunda võime. See kehtib seda enam, et neil on sama päritolu ja sama autor kui igavesel seadusel ning et sedalaadi seadused on täielikus kooskõlas mõistusega ja täiustavad loomuseadust. Sellised seadused sisalavad nimelt Jumala enda otseselt antud õpetusi – Tema juhatab ja juhib ju meie vaimu ja tahet, et need ei eksiks. Jäägu siis pühalt ja rikkumatult ühendatuks see, mida lahutada ei saa ega tohi, ning et me kõigis asjades – vastavalt sellele, mida käsib meie loomulik mõistus – oleks Jumalale kõiges ennastohverdavalt kuulekad.

[Kokkuvõtteks]

Võtame nüüd selguse mõttes kogu jutu ja sellest tulenevad järeldused olemuslikes punktides lühidalt kokku. Aluspõhimõtteks on see, et iga inimene on ülimalt reaalselt ning pidevalt täielikult Jumala võimuses. Seepärast on inimese selline vabadus, mis ei oleks sõltumatu Jumalast ja poleks allutatud Tema tahtele, täiesti mõeldamatu. Jumala kõikehõlmava ülemvõimu eitamine või tahe seda tühistada pole inimese vabaduse väljendus, vaid vabaduse kuritarvitamine ja mäss. Ning just nimelt sellisest hoiakust ja meelelaadist tuleneb liberalismi põhieksitus.

Osundatud väljaandest: Libertas, praestantissimum. Paavst Leo XIII apostlik ringkiri inimese vabadusest, selle kasutamisest Jumala tahte kohaselt ning kuritarvitamisest liberalismi poolt, 20. juulil 1888. Kiriku õpetusameti dokumendid. Tõlkinud isa Ivo Õunpuu. Kirjastus Maarjaläte, A.D. 2008.

12. septembril 1683 peatasid katoliiklaste väed Poola kuninga Jan III Sobieski juhtimisel moslemite pealetungi Euroopale, purustades Viini all mitu kuud linna piiranud ja selle alistamise veerel seisnud türklaste väed.

Ajaloolane Lauri Vahtre kirjeldas 2007. aastal seda kristliku Euroopa jaoks üht kõige olulisemat lahingut järgnevalt:

«Türklased võinuks linna arvatavasti võtta tormijooksuga, ent taas segas vahele idamaine rahu: milleks laastata ilusat ja rikast linna, kui ta nagunii küpse õunana sülle kukub, kui on õige aeg? Türklaste arvestus oleks peaaegu õigeks osutunud. Asi läks põnevaks nagu Hollywoodi märulis: türklased olid kaevanud käike, mis ulatusid linnamüüri alla, ja tekitanud müüri juba laia lõhe. Et terve armeega sisse marssida, olnuks vaja veel üht korralikku pauku. Miin pandi paika ja käigusuu suleti, kuid austerlased olid asjast aru saanud ja ise vastukäigu kaevanud. Nad jõudsid miinini peaaegu et viimasel sekundil ja tegid selle kahjutuks. […]

Seni, kuni türklased kaevasid, lõi linna lähedasel Kahlenbergil (e.k. lage mägi) lehvima Poola punavalge lipp. Sobieski oli kohal, ühes temaga terve koalitsiooniarmee: 30 000 poolakat, 18 500 austerlast ja 28 000 sakslast eri riikidest, kes olid järginud paavsti kutset minna ühiselt sõtta ühise vaenlase vastu. […] Algas grandioosne lahing, milles esialgu valasid verd jalaväelased. Õhtu lähenedes mõistis Sobieski, et käes on otsustav hetk, ja paiskas lahingusse neli ratsaväeüksust (üks austria-saksa, teised kolm poola), kokku 20 000 meest. Rünnaku teraviku moodustasid 3000 raskelt relvastatud tiivulist poola ulaani, kelle eesotsas tormas võitlusse Sobieski ise. Kahtlemata oli see ülev hetk, poola ilu ja uhkus kuubis. Seda nähes tungis Viini garnison välja ja ründas türklasi teiselt poolt. Kristlaste võit oli täielik.

Türklastest jäid maha tohutud kohvivarud ning hulgaliselt suuri trumme, triangleid ja taldrikuid. Eurooplased võtsid kõik tänulikult vastu. Viini rajati esimene kohvik. Poolakad olid päästnud Euroopa. Teist korda tegid nad seda 1920. aastal Visla ääres. See oli ajaloo pööripäev. Nüüdsest hakati türklasi Euroopast tasahaaval välja suruma.»

Paljude teiste seas on ka ajaloolane Miltiades Varvounis kirjutanud, et Viini lahing oli üks inimajaloo kõige dramaatilisematest ja otsustavamatest kokkupõrgetest ning see osutus kristliku lääne ja islami ligi tuhande-aastases võitluses pöördepunktiks.

«Tõtt-öelda algas sellest lahingust lääne taastumine, mis viis türklaste domineerimise lõpetamiseni Kagu-Euroopas. Teisisõnu oli tegu eepilise lahinguga, mis pani piiri üha laienevale ja kogu Euroopat ähvardavale islami pealetungile. Pärast seda ei ole sultani väed enam kunagi Euroopa väravaid ähvardanud.»

Tähelepanuväärselt palvetas Austria keiser Leopold I enne lahingut iga päev avalikult roosipärga. 15-päevase roosipärja-palvetsükli pidasid Roomas Võiduka Jumalaema kirikus karmeliidi mungad. Enne sõjakäigule asumist külastas Sobieski Jumalaema pühamut Częstochowas, et paluda seal Jumalaema abi. Ta kandis Roosipärga alati endaga kaasas ja palvetas seda iga päev. Lahingupäeva hommikul osales ta aga Pühal Missal ja teenis sellel ise ministrandina.

«Me tulime. Me nägime. Jumal võitis,» kirjutas kuningas Sobieski pärast lahingu võitmist paavst Innocentius XI-le. Aasta hiljem seadis paavst Rooma kalendrisse 12. septembril tähistamiseks sisse Neitsi Maarja Püha Nime püha, et mälestada sellega ajaloolist võitu ja anda au Pühimale Jumalaemale, kellelt võidu saavutamiseks eestkostet paluti.

Paljude ajaloolaste sõnul peetakse Jan III Sobieskit õigustatult kuningaks, kes päästis Euroopa moslemite ikke alla langemisest. Samuti peetakse teda üheks kõige suurejoonelisemaks kuningast väejuhuks Euroopa ajaloos – ta on läinud ajalukku nii oma erakordse vapruse, silmapaistvate militaarsete oskuste, tähelepanuväärsete kunstiliste annete kui ka sügava usu tõttu.

Artikkel ilmus esmalt Viini lahingu 335. aastapäeval (aastal 2018) portaalis Objektiiv.