Monty Pythoni kuulsas sketšis «Nobody expects the Spanish Inquisition» piinavad julmad inkvisiitorid armsat memmekest, pakkudes talle kohvi ja sättides ta tugi­tooli istuma. See tundub naljakas, sest me ju teame, et tegelikult olid inkvisiitorid vere­janulised sadistid, kelle hingel lasub sadade tuhandete inimeste piinamine ja hukkamine. Kuid erinevalt rahvalikust aru­saamast on tegelikkus üllataval kombel palju lähemal Monty Pythoni tõlgendusele.

Inkvisitsioon kuulub ühes ristisõdadega kristluse ajaloo kõige süngematesse peatükkidesse, mida usulise fanatismi eba­inimlikke taga­järgi meenutades alailma esile tuuakse. Julmad piinamis­vahendid, tule­riidad nõidadele ja teaduslike raamatute põletamine kapuutsiga koletiste poolt kuuluvad lahutamatult läänes levinud ette­kujutuse juurde. Ometigi tugineb see painajalik pilt kahtlastele allikatele. 16. sajandist kuni 19. sajandini valitses Inglismaal ja Põhja-Euroopas anti­katoliiklik meelsus. Inglismaa sõdis Hispaaniaga, kus polnud mõjule pääsenud mitte ükski reformatsiooni suundadest. See oli hea pinnas propagandale ning seda võimalust ei jäetud kasutamata.

Arvukad kirjanikud avaldasid välja­mõeldud lugusid inkvisitsiooni õudustest, millel polnud vähimatki faktilist alust. Näiteks 1564. aastal avaldas Reginaldus Montanus oma kuulsa teose «Hispaania Püha Inkvisitsiooni erinevate salajaste praktikate paljastus», mis erinevatesse keeltesse tõlgituna levis peagi üle kogu Euroopa. Montanus räägib jutustuse vormis süütu protestandi kohutavast käe­­käigust, kui ta liigub läbi inkvisitsiooni ülekuulamis­aparaadi erinevate astmete ning satub viimaks tule­riidale. Veel 1816. aastal avaldas D. Antonio Puigblanch sarnase teose «Inkvisitsiooni tõeline pale: ajalooline ja filosoofiline ülevaade hirmu­äratavast kohtujärjest», millest alles hiljuti tehti kordustrükk.

Sadu aastaid tugines Euroopa ajaloo­kirjutus sellele osaliselt propagandistlikule kirjandusele, mille eesmärk oli eel­kõige hispaanlaste ja katoliku kiriku laimamine, et seeläbi õigustada Hispaania-vastast sõda. Ajaloolastele oleksid tõsi­olud pidanud selginema juba siis, kui hakati rääkima ohvrite arvust. Inkvisitsiooni arvele kirjutatud ohvrite arvu kiirpilgul kontrollides satub lugeja peagi hämmastusse.

Hilisemas ajaloo­kirjutuses väidetakse hukatuid olevat tuhandetest kuni isegi kolme­saja tuhandeni. Samas on ajaloolastel olnud juba mõnda aega ligi­pääs inkvisitsiooni arhiividele, kus on talletatud põhi­mõtteliselt iga inkvisitsiooni aktiivsel perioodil menetletud juhtum. Inkvisitsiooni fanatism väljendus pea­aegu haiglasliku vajadusena üles tähendada kõik toimingud, millega see institutsioon oli seotud. Niisuguseid kaasuste kirjeldusi on aastatest 1540–1700 ühtekokku 44 071. See arv sisaldab kõiki inkvisitsiooni uuritud juhtumeid.

«Kardinal, torkige teda pehmete patjadega!»

Kõige kohutavamate kirjelduste järgi põletati igas Hispaania pisutki suuremas külas inimesi igal nädalal. Siiski võib inkvisitsiooni kogu dokumenteeritud tegevus­perioodi andmete põhjal öelda, et tsiviil­kohtule anti hukkamiseks üle ainult 826 inimest (inkvisitsioonil endal ei olnud õigust kedagi hukata). Kuna Hispaania inkvisitsioon loodi juba 1478. aastal ning täpset dokumentatsiooni hakati koostama alles 1540. aastal, jääb sellesse vahemikku mõni periood, mille kohta meil täpset teavet pole. Sellesse aega jääb ka kuri­kuulsa munga Tomás de Torquemada enam kui kümme aastat kestnud periood suur­inkvisiitorina, mis oli ilmselt kõige ebameeldivam ja probleemsem ajajärk inkvisitsiooni ajaloos. Arvatakse, et sel perioodil suri ligikaudu 1500 inimest, kuid täit selgust selles pole. Igatahes oli enam kui kahe­saja aasta jooksul surnuid kõige rohkem 2800.

Võrdluseks võib öelda, et ainuüksi Pärtliöö vere­saunas 1572. aastal suri ühe päeva jooksul mitu korda rohkem inimesi kui inkvisitsiooni tõttu kahesaja aasta jooksul. Pealegi hõlmavad paljud inkvisitsiooni arvele pandud hukkamised korduv­kurjategijaid, kellele langetati surma­otsus pärast kolmandat või neljandat kuritegu. Tuleb meenutada sedagi, et surma­nuhtlus oli tollal ja veel pikka aega hiljemgi Euroopas üldiselt levinud. Täna­päevase võrdlus­materjalina võib ära märkida kasvõi Obama valitsuse korraldatud droonirünnakud, milles on viimase viie aasta jooksul hukkunud ligikaudu 2500 inimest, enamik neist on süütud tsiviil­isikud.

Kui hukatute arv on aga tugevalt liialdatud, mida siis inkvisiitorid oma vangidega tegid? Inkvisitsiooni reeglid lubasid üksnes sellist piinamist, mis kestis vähem kui viisteist minutit ning mille tulemusel ei jäänud ülekuulatavale nähtavaid jälgi. Keelatud oli vigastada jäsemeid või tekitada verd voolavaid haavu. Torquemada valitsusajal nendest reeglitest ilmselt siiski loobuti.

Pealegi kasutasid ülekuulajad piinamist väga harva (vaid ligikaudu kahel protsendil juhtudest), kuna seda ei peetud tõhusaks viisiks üle­kuulatavate tegelike motiivide välja selgitamisel. Võrreldes mitte­kiriklike kohtutega, mida taolised reeglid ei piiranud, oli erinevus märgatav.

Päris koomiline on aga see, et teave vangide heast kohtlemisest (võrreldes teiste tolle aja vangidega) levis kogu Hispaanias. Näiteks on teada juhtumeid, kus riigile kuuluvas vanglas olevad vangid osalesid teadlikult jumalapilkamises, et nad viidaks üle inkvisitsiooni vanglasse.

«Tooge tugitool!»

Populaarses ajaloo­kirjutuses esineb sageli väide, et alles valgustus­aeg lõpetas Euroopas märatsenud inkvisitsiooni poolt ette võetud nõidade jälitamise. Aga millega oli nõidumise puhul tegelikult tegemist? Kesk­aegse nõidumise taga olid mõistagi kiriku enda rituaalid, eest­palved, pühakud ja sakramendi­teoloogia. Enamus «nõidadest» olid üksik­isikud, kes enda arvates sooritasid sama­suguseid pühi talitusi nagu preestrid kirikus. Neid süüdistati nõidumises siis, kui näiteks kellegi eest oli palvetatud ning see oli terveks saanud ning kerkis küsimus, mis oli tervenemise põhjuseks.

Inkvisitsioon tegi vahet teadvustamata «nõidumisel» (ehk valel alusel kiriku autoriteediga esinemisel) ja teadlikul nõidumisel (ehk saatana appi­hüüdmisel). Esimesel puhul kasutati peamise toiminguna pihti ja absolutsiooni. Taolist toimingut nimetati auto-da-fé, mis tähendab «usutegu», ning neid korraldati Hispaania erinevates kohtades. Oma iseloomult olid need avalikud pihi­talitused, kus eksinuid võeti kiriku rüppe tagasi isegi suurte rühmadena. Anti­katoliiklikus propagandas kujutati neid sündmusi sageli tuleriitadena. Inkvisitsioon järgi esines teadlikku nõidumist tegelikkuses äärmiselt harva.

Aastal 1487 ilmus laia leviku osaliseks saanud teos «Nõiavasar» (Malleus Maleficarum), milles selgitati nõiduse olemust ning anti nõia­protsesside jaoks juhiseid. Kolm aastat pärast kõne­aluse raamatu ilmumist mõistis katoliku kirik selle hukka, seda ei tunnustanud ka inkvisitsioon. Kuna teos oli väga populaarne ning see tõlgiti erinevatesse keeltesse, siis võidi mõnes kohas seda raamatut siiski kasutada.

Paljude nõidumis­juhtumite puhul oli tegemist hoopis inkvisitsiooni sekkumisega, kui kedagi süüdistati alusetult nõidumises. Näiteks 1549. aastal süüdistati Barcelonas nõidumises seitset naist, kuid inkvisiitor Francesco de Vaca vabastas nad, käskis tagastada nende peredelt röövitud vara ning vangistas naisi süüdistanud petised, kellest osa sai vanglakaristuse ja osa saadeti hukkamisele.

Kuna mitmesugused rahvalikud uskumused levisid kulu­tulena ning ikka ja jälle tõusid lainetena süüdistused nõidumises, mida inkvisitsioonil tuli menetleda, siis andsid inkvisiitorid preestritele juht­nööre, et need ei käsitleks oma jutlustes nõidumise teemat, ning pakkusid välja viise, kuidas rahvast õpetada ja süütute inimeste taga­kiusamist ära hoida. Need juhised levisid kogu Euroopas ning osaliselt tänu nendele suudeti nõiajaht kui nähtus maha suruda.

«Tunnista üles! Tunnista üles!»

Asetumine riigi ja kiriku vahele tegi sageli inkvisitsiooni töö keeruliseks. Hispaania inkvisitsioon ei allunud paavstile, vaid kujutas endast Hispaania kuninga usulist kohut. Ehkki üks selle üles­annetest oli õpetuse puhtuse jälgimine, kisti teda sageli toonasesse poliitikasse. (Olgu märgitud, et kesk­aegne «kiriklik inkvisitsioon» oli veelgi vähem innukas äärmuslike vahendite kasutamisel kui tema Hispaania vaste).

Näiteks olid päevakorral küsimused juutlikust, islami­usulisest või protestantlikust identiteedist. Tuleb meenutada, et kõik Euroopa riigid olid tollal sulatus­nõus ja iga­sugusesse pealiinist lahknemisse suhtuti kõikjal suure umb­usuga. Päid raiuti kogu Euroopas palju ning inkvisitsioon ei olnud kõigist tollastest kohtutest kaugeltki kõige hullem.

Alates keskajast oli Hispaanias elanud suuri juudi kogukondi, kellest osa oli oma usulise traditsiooniga sideme kaotanud. Selle tagajärjel pöördusid paljud juudid risti­usku. Aja jooksul põhjustas see aga pingeid juutide, ristiusku pöördunud juutide ja sünnilt kristlaste vahel, kellest igaühel oli mingi põhjus, et suhtuda teistesse umbusklikult. Aja jooksul need rühmad lahknesid ning saavutasid igaüks oma alal märkimisväärse poliitilise võimu, valitsedes oma piirkonda. Paljudel neist rühmadest oli ka oma sõja­vägi. Sisuliselt käis Hispaanias kodu­sõda, millel oli usuline mõõde.

Nende rühmade vahelised tülid jõudsid ka inkvisitsiooni­kohtu ette ning siis oli keskseks küsimuseks avalik rahu. Edu selles siiski ei saavutatud ning 1492. aastal andis kuningas korralduse, et riigis elavad juudid peavad kas ristiusku pöörduma või maalt lahkuma. Tänamatu ülesandena tuli inkvisitsioonil hinnata inimeste pöördumise ehtsust, kuna uus staatus võimaldas neil ka majanduslikku ja poliitilist kasu lõigata. Mõnedel hinnangutel põletati tule­riidal tuhandete kaupa juute. Tegelikult saadeti saja aasta jooksul hukkamisele vaid 16 inimest ühtekokku 942-st kuriteos kahtlustatud juudist. Veidi sarnasesse poliitilisse segmenti sattusid ka Hispaania moslemid. Neid anti üles 7472, kellest hukkamisele saadeti 181. Luterlastena anti üles 2844, neist kaotas oma elu 122 inimest.

Inkvisitsioon tegutses ka kiriku sise­kontrolli organina, mis jälgis preestrite tegevust. Inkvisitsiooni arhiivis on kajastatud 1131 juhtumit, mil preestrit kahtlustati seksi­teenuste nõudmises. Kui kahtlustatav süüdi tunnistati, kaotas ta ameti ning kõige paadunumad korduv­kurjategijad mõisteti surma.

Inkvisitsioon ei olnud eriliselt teaduse­vastane. Isegi Galileo Galilei raamatuid ei ole kunagi keelatud raamatute nime­kirja lisatud. Tule­roaks läks peamiselt protestantlik kirjandus ja enamus kõikidest põletatud raamatutest oli pornograafilise sisuga.

Lõpetuseks

Minu eesmärk ei olnud väita, et kõik, mida inkvisitsioon tegi, oli õige või et selles ei tulnud ette ilmselgeid kuri­tarvitusi. Ükski inimlik institutsioon ei ole iial olnud selle eest kaitstud. Siiski on oluline märkida, et inkvisitsioon ei erinenud praktikas oma aja Euroopa kohtutest või kui erineski, siis üksnes oma progressiivsuse poolest. Inkvisitsioonil oli keskne roll protsessi­õiguse jõudmises olu­korda, kus ülekuulamine on täpselt reguleeritud ja dokumenteeritud protsess, mis on suunatud süü või süütuse välja­selgitamisele ratsionaalsete meetodite abil.

Inkvisitsiooni julm kuvand rajaneb peamiselt propagandal, mille aluseks on siiski olnud Torquemada põhjustatud üle­kohus. Selle meenutamine on loomulikult põhjendatud ja vajalik.

Toome viimaks siiski veel ühe võrdluse. Prantsuse revolutsioon heitis oma kõige hullemal aastal (terrori­valitsuse ajal 1793–1794) vanglasse 300 000 ja tappis 50 000 inimest. Miks aga ei pane sõnad «vabadus, võrdsus, vendlus» meie verd tarretama?

Kirjandust

Gustav Hendriksen & John Tedeschi, The Inquisition in Early Modern Europe: Studies on Sources and Methods, Northern Illinois Uni. Press: 1986.
Helen Rawlings, The Spanish Inquisition, Blackwell: 2006.
Rodney Stark, The Triumph of Christianity, HarperOne: 2011.

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor: Olli-Pekka Vainio töötab Helsingi Ülikoolis lektorina. Tema erialaks on ideede­ajalugu ja religiooni­filosoofia. Ta on töötanud külalis­uurijana Princetoni ja Oxfordi ülikoolides. Tema olulisim rahvus­vaheline uurimis­töö Beyond Fideism. Negotiable Religious Identities (Ashgate 2010) käsitleb uskumuste kujunemist ja usulise identiteedi olemust postmodernses maailmas.

Linköpingi piiskopkonnas väikese Torpa koguduse surnuaial leidub üks haud, kus on hauaplaadile graveeritud just need sõnad Pauluse esimesest kirjast korintlastele: «Sõna ristist on Jumala vägi».

Nende sõnade all puhkab rahus ja ootab oma ülestõusmist endine Torpa kirikuõpetaja ja Göteborgi piiskop, 20. sajandi Põhjamaade üks silmapaistvamaid kirikutegelasi Bo Giertz.

Minu isiklik kokkupuude Giertziga algas ühest ideaalist. Nimelt oli minu peas tekkinud mõte, milline peaks olema üks ideaalne teoloog. Minu hinnangul peaks ta olema spetsiifiliselt luterlik ja samal ajal nägema üle konkreetsete kirikute piiride, temas peab olema nii madalkiriklikku äratust ja südameusku kui ka kõrgkiriklikku sakramentaalsust, nii lihtsat piibliusku kui ka akadeemilist teoloogiat.

Selle kireva sünteesi näol on tegemist ideaaliga, mida vaevalt keegi suudab täita. Olen aga leidnud ühe teoloogi, kes jõuab sellele väga lähedale. See on Bo Giertz.

Giertzi elu ja mõtetega tutvudes äratasid need minus piisavalt huvi, et tellida viis tema raamatut Suurbritanniast. Neid lugedes avanesid minu ees ühe märkimisväärse vaimuliku mõtted ja tõekspidamised, mis kandsid teda ennast läbi elu ja on julgustanud tuhandeid kristlasi üle terve maailma.

Mul on hea meel tutvustada Bo Giertzi ja tema teoloogiat lühidalt ka Eesti lugejatele.

Bo Giertzi elu

Bo Harald Giertz sündis 31. augustil 1905. aastal jõukasse ja prominentsesse perekonda. Tema isa Knut Harald Giertz oli kirurg, üks Rootsi kuninganna ihuarstidest ja riigi suuruselt neljanda haigla juht. Giertzil oli viis venda ja üks õde. Lapsed veetsid suved vanaisa Lars Magnus Ericssoni juures, kes oli rahvusvaheliselt tuntud telekommunikatsiooni firma Ericsson asutaja.

Giertzi lapsepõlvekodus ei räägitud kristlusest palju, sest tema isa oli ateist ja ema agnostik. Isalt päris noor Bo aga huvi arstiteaduse vastu, nii et pärast gümnaasiumi lõpetamist astus ta 1924. aastal Uppsala ülikooli arstiteadust õppima.

Ülikool oli Giertzi jaoks silmi avav, ühest küljest puutus ta kokku mitmete ateistidest tudengitega, kes veetsid aega pidutsedes ja elu põletades, teisalt kohtus ta usklike teoloogiatudengitega, kes seletasid kristlikku usku lihtsalt ja kaasahaaravalt. Just suuresti tänu viimaste mõjule hülgas Bo isakodust päritud ateismi ja võttis vastu kristluse.

Pööre Giertzi elus oli tugev, sest ta jättis pooleli meditsiiniõpingud ja asus 1928. aastal õppima Uppsalas usuteadust. 1928–1932 omandaski ta Uppsalas teoloogia bakalaureusekraadi. Usuteaduskonnas oli Giertzi eeskujuks ja mentoriks Uue Testamendi eksegeesi õppejõud Anton Friedrichsen. Temaga koos ja Bo isa rahastusel võeti 1931. aastal ette reis Pühale Maale. See reis mõjutas Giertzi sügavalt. Jeesuse aegsete paikade ja eluviiside nägemine kinnitas talle, et Piibel on usaldusväärne ning ülikriitilised liberaalteoloogilised teooriad Piibli kohta on elukauged ja valed.

Juba ülikooli ajal asus Giertz tööle ka Rootsi Kristliku Keskkoolide Ühenduse heaks. Ta rändas selle organisatsiooni esindajana läbi kogu riigi ning seletas noortele eluliselt ja kaasahaaravalt kristlikke tõdesid.

Teoloogiaõpingute ajal vaimustus Giertz ka Inglismaalt pärit kõrgkiriklikust Oxfordi liikumisest, mis rõhutas kiriku ja tema ametite autoriteeti, sakramentide tähtsust ja kiriku apostellikku järjepidevust. Oxfordi liikumise kõrgkiriklik joon jäi Giertzile külge elu lõpuni.

Pärast bakalaureuseõpingute lõpetamist lootis Friedrichsen, et Giertz jätkab õpinguid, et jõuda doktorikraadini, kuid just Pühal Maal viibides mõistis Bo, et tema kutsumuseks on praktiline kogudusetöö. Ta ordineeriti 1934. aastal Linköpingi toomkirikus.

Giertz töötas erinevates väikestes maakogudustes, kuni 1938. aastal sai temast Linköpingi piiskopkonnas väikese Torpa koguduse abiõpetaja. Seal töötas ta üle kümne aasta, Torpa perioodil valmisid ka Giertzi kõige kuulsamad raamatud, millest nimetan siinkohal 1941. aastal ilmunud romaani «Stengrunden» – inglise keeles kannab raamat nimetust «The Hammer of God».

Teose tegevus toimub kolmel erineval ajaperioodil, esimese osa sündmused leiavad aset 19. sajandi alguses, teise omad 19. sajandi lõpus ja kolmanda osa tegevus toimub 1930ndatel. Loo keskmeks on kõigis kolmes osas üks väike Rootsi maakogudus, kuhu saabub uus noor kirikuõpetaja. Peagi tuleb noorel vaimulikul rinda pista maakoguduse ja sealsete inimeste nii ihu- kui ka hingeprobleemidega. Vaatamata ajalisele vahele peavad need kõik kolm meest ühes ja samas keskaegses kirikus ning vanas maapastoraadis maadlema ka isiklikult küsimustega, mis puudutavad Jumalat, pattu, usku, päästet ja lunastust. Lõpuks jõuavad nad kõik Kristuse ja tema armu juurde.

«Stengrunden» tegi Giertzi kogu Rootsis kuulsaks. Aastal 1941 oli teos kolmas enimmüüdud raamat kogu riigis. Tänapäevaks on seda tõlgitud paljudesse keeltesse ning müüdud miljoneid eksemplare. Minu hinnangul on tegemist ühe parima kristliku romaaniga, mida olen kunagi lugenud. Giertz on minu arvates geniaalselt suutnud eluliste näidete ja lugude abil edasi anda, mida tähendab õigeksmõistmine ja lunastus. Arvan, et sellest teosest võiks leida julgustust iga kristlane, kuid eriti võiks seda lugeda iga vaimulik ja jutlustaja.

Torpa aega on Giertz hiljem ise nimetanud kõige õnnelikumaks ajaks oma elus. Samas ei läinud raskused siiski ka temast mööda. 1942. aastal suri pärast sünnitust Giertzi esimene naine Ingrid, kes jättis ta üksi kolme lapsega. See oli Bo jaoks väga keeruline aeg, unetutel öödel leidis ta lohutust Jumala sõnast.

Maapastori kogemus andis viimase lihvi ka Giertzi teoloogiale. Oxfordi liikumisest mõjutatuna oli ta oma jutlustes palju keskendunud sellele, mida Jumal nõuab inimeselt, kuid ta oli tähelepanuta jätnud selle, mida Jumal ilma tasuta pakub. Peagi jõudis Giertz isikliku kriisini, sest ta nägi, et ka ta ise ei vasta Jumala nõudmistele. Maakogudusse tööle minnes puutus ta aga kokku äratusliikumistega, kes juhtisid ta äratusjutlustajate Henrik Schartau ja Carl Olof Roseniuse teosteni ning luterliku õigeksmõistuõpetuseni. Jumal mõistab inimese õigeks armust läbi Kristuse, inimese tegusid arvestamata. See oli Giertzi jaoks tähtis äratundmine. Nii kujunes välja ka tema isiklik teoloogia, kus on olemas nii Oxfordi liikumise kõrgkiriklik suund kui ka pietistlik rõhuasetus õigeksmõistul ja isiklikul päästel.

1948. aastaks oli Giertz Rootsis juba väga kuulus kui vaimulik ja kirjanik. Nii valiti ta sel aastal Göteborgi, Rootsi kiriku ühe kõige suurema piiskopkonna, piiskopiks. Valik oli igas mõttes harukordne, esiteks Giertzi nooruse (ta oli siis 43 aastat vana) tõttu. Teiseks oli ta väikese maakoguduse abiõpetaja. Giertzi valimisse suhtus kriitiliselt ka ilmalik riigivõim. Talle heideti ette jäika konfessionaalsust ja konservatiivsust. Tollal kinnitas kõik Rootsi kiriku piiskopid ametisse just riigivõim. Sel ajal sotsiaaldemokraatide juhitud riigiaparaat viivitas 3 kuud Giertzi kinnitamisega.

Piiskopina oli Giertz hinnatud nii kõneleja kui ka administraatorina. Ta reisis ametiasjus palju ning lõi aktiivselt kaasa Luterliku Maailmaliidu töös asepresidendina.

Küllap kogus Giertz ka palju kuulsust sellega, et ta oli üks neist Rootsi piiskoppidest, kes ei pooldanud kirikukogu 1958. aasta otsust alustada naiste ordinatsiooniga. Giertzi arvates ei olnud see otsus teoloogiliselt põhjendatud. Reaktsioonina sellele otsusele loodi eri vagaduslaadidest pärit Rootsi konservatiivsete luterlaste poolt organisatsioon Kyrklig samling kring bibeln och bekännelsen, mida asus juhtima Giertz. Olles küll isiklikult naiste ordinatsiooni vastu, töötas Giertz siiski selle nimel, et Rootsi kirikus leiaksid koha nii naiste ordinatsiooni vastased kui ka pooldajad, sealhulgas naisvaimulikud. Ilmalik ajakirjandus süüdistas aga Giertzi naiste põlgamises ja alavääristamises. Need süüdistused tegid talle palju haiget. Juba eaka pensionärina kurvastas teda see, et Rootsi kirikust tõrjuti järkjärgult välja kõik meesvaimulikud, kes ei pooldanud naiste ordinatsiooni, ning elu lõpul pidi Giertz nentima, et praegustes tingimustes teda isegi ei ordineeritaks Rootsi kirikus tema vaadete tõttu.

1970. aastal pani Giertz piiskopi ameti maha. Pensionärina hakkas ta aktiivselt jälle kirjutama. Ta avaldas muuhulgas vaimulikke mõtisklusi ja piiblikommentaare.

Bo Giertz suri 1998. aasta 12. juulil. Ta maeti Torpa kiriku surnuaiale, kus ta kunagi oli veetnud õnnelikud aastad vaimulikuna.

Rootsi ajalehe Kyrkans Tidingu poolt 1999. aastal läbi viidud küsitluse järgi pidasid rootslased Bo Giertzi terve 20. sajandi Rootsi kõige silmapaistvamaks kirikutegelaseks.^[1]

Bo Giertzi teoloogia

Selles lühikeses kirjatükis on keeruline anda põhjalikku ülevaadet Giertzi rikkalikust teoloogilisest pärandist. Minu ülevaade on katkendlik ja võiks innustada lugejat ise põhjalikumalt tegelema Giertzi teoloogiaga. Mõtted, mida tutvustan, puudutavad erinevaid distsipliine, nagu näiteks pastoraalteoloogia, eklesioloogia, dogmaatika jt.

Olen juba maininud, et pean Giertzi üheks kõige ainulaadsemaks tunnuseks seda, et ta ühendas väga eriliselt kõrg- ja madalkirikliku suuna luterluses. Sel põhjusel kasutan tema mõtete raamimiseks just neid kahte mõistet. Pean küll tunnistama, et need määratlused on pärit eelkõige anglikaani kiriku kontekstist ja on küllaltki suhtelised ja muutuvad lähtuvalt kontekstist. Siiski kasutan neid, kuna minu hinnangul väljendavad need reaalsuses eksisteerivat kahte erinevat vaimulikku hoiakut. Lisaks on nende mõistete sisu minu arvates Rootsi ja Eesti kontekstis küllaltki sarnane. Mõlemas esindab madalkiriklikkus äratusliikumisi, isiklikku suhet Jumalaga, päästmiskogemust, vabadust jm, kõrgkiriklikkus aga kiriku järjepidevust, sakramente, liturgiat jm.

Bo Giertzi kõrgkiriklikkus väljendub eelkõige tema pastoraalteoloogias ja eklesioloogias. Kristlik kirik on Giertzi järgi üks, katoolne ja jagamatu. Kirik on Jumala nähtav kohaolu siin maailmas. Rootsi kirik on selle ülemaailmse katoolse kiriku osa.^[2] Tema arvates ei lõhkunud Luther ja luterlikud reformaatorid sidet algkirikuga, luterluses säilitati endiselt arusaam kiriku katoolsusest ehk selle üleüldisusest, järjepidevusest ja sidemest keskaegse kiriku ja algkogudusega. Küll aga lõhuti Giertzi järgi see side reformeeritud kristluses. Eriti tugevalt säilis aga katoolne mõtlemine just Rootsi kirikus, läbi selle piiskoppide ja kirikuelu.^[3] Giertzile on sümpaatne Nathan Söderblomi määratlus, et Rootsi kirik on evangeelne katoliiklik kirik.^[4]

Giertzi arvates on kirikute lõhenemine üks kristluse ajaloo suuri traagikaid. Selle tõttu jäid nii idakirik kui ka läänekirikud ilma üksteise rikkalikust pärandist. Giertz tervitas seetõttu oikumeenilist liikumist ja kutsus üles erinevaid kristlasi kahetsema lõhenemise pattu.^[5]

Pastoraalteoloogiliselt rõhutas ta sakramentide ja vanade kiriklike kommete tähtsust. Ta propageeris sagedast armulaual käimist ning hakkas ise pühitsema igal pühapäeval armulauda, mis polnud tollal Rootsis tavaline.^[6] Ta käsitles ka pihti sakramendina ning rõhutas erapihi vajalikkust ja tähtsust.^[7] Oma vaimulikus praktikas kasutas ta regulaarselt tunnipalvuste korda.^[8] Giertzile oli oluline ka liturgia ning selle ajalooline järjepidevus.^[9] Ta rõhutas ka vaimuliku ameti olulisust, selle sidet apostlite ja esimeste piiskoppidega. Vaimuliku amet oli tema järgi Kristuse seatud amet, mille eesmärgiks on pattude andeksandmise kuulutus.^[10] Kogu Giertzi kõrgkiriklik hoiak kõneleb kiriku autoriteedist, kirikust kui nähtavast jumalariigi saatkonnast maa peal ning kirikust kui ühest katkematust ihust, mille kaudu Jumal tegutseb siin maailmas.

Madalkiriklikkus Giertzi juures väljendus eelkõige tema pietistlikus hoiakus päästesse ja ilmikute kuulutustöösse. Giertzile oli väga oluline luterlik õigeksmõistuõpetus. Inimene saab isiklikult kogeda õigeksmõistmist Jumala armust. Sellele järgneb elu kristlasena, mis seisneb võitluses patuga. Samas on inimesel olemas päästekindlus, kui ta jääb Kristuse juurde. Ta on õigeks mõistetud ning tal on koht taevariigis pärast surma.^[11]

Erinevalt paljudest kõrgkirikliku hoiakuga inimestest oli Giertz siiski üpriski kriitiline roomakatoliku kiriku suhtes. Ta ei pooldanud paavsti autoriteeti ning väitis, et katoliku kiriku viimase sajandi dogmad on olnud võibolla kõige suuremaks takistuseks eri kristlaste ühinemisele.^[12] Selles seisukohas lõi välja tema tugev luterlik identiteet ja armastus luterlike usutunnistuskirjade vastu. Luterlik usutunnistus seisab erinevalt katoliiklikust täielikul evangeelsel pinnal, kuid erinevalt reformeeritutest ei hülga kiriku katoolsust.^[13] Giertz hindas luterlust väga kõrgelt.

Giertzi südames oli tähtis koht ka Rootsi äratusliikumistel, nii oli ta nende rolli tugev toetaja Rootsi kiriku sees. Ta pooldas ka ilmikliikmete suuremat kaasamist kiriku ellu. Giertz tõi eeskujuks äratusliikumiste nn lugejavendi, kes olid lihtsad usklikud, kes seletasid Piiblit teistele.^[14] Üldse oli Piibli tundmine ja lugemine talle väga oluline. Giertzi ei toetanud verbaalinspiratsiooni õpetust, kuid kinnitas, et ortodoksses kristluses on alati mõistetud, et Piibel on inspireeritud Jumala sõna, mille kaudu Jumal kõneleb ning mis on kiriku õpetuslikuks aluseks.^[15]

Õigeksmõistuõpetus, äratuse ja ilmikute töö toetamine oli Giertzile väga oluline ning oli ühendatud tema kõrgkirikliku arusaamaga kirikust.

Bo Giertz kui ühendaja

Bo Giertz oli Rootsis paljude kristlaste jaoks suur ühendaja. Ma olen mõelnud, et ka meil Eesti luterlikus kirikus võiks olla rohkem neid, kes suudavad piibellikul ja konfessionaalsel alusel ühendada eri vagaduslaadidest pärit luterlasi. Giertzi igatsus oli aga ühendada eelkõige inimesi Kristusega, elu allikaga. Oma teoste kaudu teeb ta seda tänapäevani. Ma loodan, et minu lühike artikkel võiks anda tõuke Giertzi teoste eesti keelde tõlkimisele. Eriti loodan hoida oma käes ühel päeval «Stengrundeni» eestikeelset tõlget.

Bo Giertz tahtis oma elu ja teostega meid juhtida selle sama tõeni, mis seisab ka tema hauaplaadil – sõna ristist on Jumala vägi.

 

Loe ka:

Bo Giertz. Kakskümmend kolm teesi Pühakirjast, naistest ja vaimulikust ametist.

Veel on eesti keeles ilmunud kaks vihikut:

Bo Giertz. Liturgia ja äratus. Kuressaare, 2009
Bo Giertz. Vaen Jumala vastu. Kuressaare, 2009

 

Märkused

[1] Giertzi eluloo allikateks on:

Giertz, B. (2012). Then Fell the Lord´s Fire. Saginav, Michigan: Magdeburg Press. Lk 5–8.

Giertz, B. (2010). Christ´s Church. Eugene, Oregon: Wipf and Stock. Lk 12–21.

Giertz, B. (2019). A Year of Grace. Irvine, California: 1517 Publishing. Lk 7–10.

Giertz, B. (2017). With My Own Eyes. Irvine, California: NRP Books. Lk 7–10.

Giertz, B. (2005). The Hammer of God. Minneapolis, Minnesota: Augsburg Books. Lk 9–19.

[2] Christ´s Church. Lk 37–74.

[3] Sama. Lk 74–91.

[4] Sama. Lk 70.

[5] Sama. Lk 44–50, 72.

[6] Sama. Lk 111–122.

[7] Sama. Lk 1321–50.

[8] Then Fell the Lord´s Fire. Lk 121–123.

[9] Christ´s Church. Lk 84.

[10] Sama. Lk 150–177.

[11] Then Fell the Lord´s Fire. Lk 115–128, 183–196.

[12] Christ´s Church. Lk 46.

[13] Sama. Lk 81–83.

[14] Sama. Lk 104–111.

A Year of Grace. Lk 8.

[15] Christ´s Church. Lk 104–111.

Paljudele kodanikele tundub juba pikemat aega, et teatud ideoloogilised ettevõtmised ja projektid seisavad kõrgemal seadusest, heast õigusloome tavast ja heast poliitilisest kultuurist. Mäletame hästi, kuidas 2014. aastal suruti parlamendis manipulatiivselt ja vastu ühiskonna enamuse tahet läbi kooseluseaduse rümp.

Nüüd tundub, et ka homoideoloogiliste ja feministlike ühenduste rahastamise puhul ei loe seadus ega isegi mitte teatud riigiasutuste – näiteks riigikontrolli ja rahandusministeeriumi – seisukoht. Kuna asi on ideoloogiliselt «õige», ei kehti enam muud argumendid. Peavoolumeedia on teemat kajastades üritanud jätta muljet, et tegemist on ekrelasest rahandusministri kiusliku soologa.

Selles osas valmistab Postimehe 17. juuli juhtkiri positiivse üllatuse. Postimees kirjutab:

«Martin Helmel on õigus selles, et kui avastatakse seaduse rikkumine – ja raha mittesihtotstarbeline kasutamine seda kindlasti on –, siis tuleb see lõpetada. Lahendusega viivitamine õõnestab niihästi riigikontrolli autoriteeti kui ka üldist seaduskuulekust. Sotsiaalministri seisukoht, et vea võiks parandada paari aasta pärast ja seni samamoodi jätkata, kuulub justkui aastakümnetetagusesse halduskultuuri.

Tänapäeval on raha täpne ja seaduspärane kasutamine täiesti endastmõistetav. Sellega peab arvestama iga projektijuht, rääkimata riigiasutustest. Asjaolu, et raha kasutatakse prioriteetses valdkonnas, võrdõiguslikkuse edendamisel, ei ole vähimalgi määral vabandus, sest jätab mulje, et on olemas ideoloogilisi ettevõtmisi, mis asuvad seadusest kõrgemal.»

Samas ei saa nõustuda juhtkirja järeldusega, et raha tuleb leida mujalt. Küsida tuleks, miks üldse suunatakse maksumaksja raha ideoloogilistele projektidele, muuhulgas LGBT-materjalide koostamisele ja feministliku portaali Feministeerium ülalpidamisele? Antud juhul pole asi ainult selles, et nn võrdõiguslikkusega tegelevad ühingud taotlevad oma tegevusele riiklikku toetust – see on Eesti Vabariik, mis tellib maksuraha eest feministlikku ja homopropagandat.

Kui nii, siis miks ei finantseeri riik kristlikke pühapäevakoole, leerikursusi ja kristlikku misjonitööd? Seda tuleks hakata valju häälega nõudma. Kristlus on Eestis traditsiooniline religioon, lahutamatu osa meie kultuurist – seda tuleks igal juhul riiklikult edendada. Varasematel aegadel tegeles kirik ulatuslikult sellega, mida me tänapäeval nimetame sotsiaaltööks. Rääkimata sellest, et kristliku eetika omaksvõtt laiemate rahvahulkade seas parandaks kindlasti ühiskonna moraalset seisundit.

Või kui kristliku hariduse ja õpetuse rahastamine ei peaks üldsusele meeldima, siis olgu ära lõpetatud ka revolutsioonilistest suundumustest välja kasvanud nn võrdõiguslikkuse ideoloogia riiklik rahastamine.

Keskaja kirik teadis vähemalt seitsesada aastat enne Kolumbust, et Maa on ümmargune.

Tänapäeval on levinud arvamus, mille kohaselt usuti keskaja Euroopas Maa olevat lame. Selle arvamuse kohaselt hoidis ja kaitses seda uskumust katoliku kirik, mis keelas karmilt teistsuguste teooriate uurimist ning üritas saboteerida ka Kolumbuse avastusretki. Arvatakse, et seetõttu hakkas Kolumbuse meeskond peaaegu mässama, kui nädalad Atlanti ookeanil venisid ning maad polnud kusagil näha. Oli ju karta, et peagi võisid laevad kukkuda üle maailma serva!

Neid lugusid tunneb meist igaüks ning on lugenud neid võib-olla kooliõpikutest. Vastupidiselt üldisele arvamusele on lood keskaja lameda Maa kohta aga puhtalt müüdid, eksiarvamused ja fantaasia. Tegelikult ei varjanud või tsenseerinud kristliku Euroopa teadlased antiigi filosoofide teadmist Maa ümmargusest kujust.

Katoliiklik kirik levitas aktiivselt infot ümmargusest maast juba varakeskajast – vähemalt 8. sajandist või 9. sajandist – alates ehk rohkem kui pool aastatuhat enne avastusretki, mis seda teooriat kinnitasid. Üksnes hilisantiigi ajal – umbes aastatel 300–600 – oli lameda Maa käsitlusel kristlaste hulgas mingisugust poolehoidu. Isegi Kolumbuse tüli oma kriitikutega ei puudutanud niivõrd Maa kuju, vaid pigem selle suurust. Kolumbus arvas, et Maa oli märgatavalt väiksem kui see tegelikult on, mistõttu pidas ta lääne mereteed Indiasse hõlpsasti ja kiiresti leitavaks.

Käesolevas essees esitatakse tähtsamad teetähised lameda Maa ajaloos ning püütakse vastata muuhulgas küsimustele, (1) kuidas antiigi info Maa kujust säilis hilisantiigis ning kristlikus Euroopas ja (2) kuidas tekkis 19. sajandil religioonivastasest «valgustusest» inspireerituna nüüdisajal levinud müüt sellest, et katoliku kirik pärsib teaduse arengut?

Artikli aluseks olevad allikad on esitatud artikli lõpus, kuid skeptilisematel lugejatel on soovitatav juba praegu tutvuda näiteks paleontoloog-teadusajaloolase Stephen J. Gouldi teose 3. peatükiga. Ülevaatlik on antud teemal ka inglise keelne Wikipedia lehekülg (vt «Flat Earth»).

Selgitusena saagu veel öeldud – selle artikli eesmärk pole väita, et keskajal oleks astronoomiast praeguse mõõdupuu järgi palju teatud. Näiteks on tõene, et arvati, et Päike tiirleb ümber Maa. Maa kuju oli aga siiski märgatavalt lihtsam teaduslik küsimus kui planeedi asukoht või selle liikumine kosmoses ning keskaja kirik ja teadlased ei uskunud valejutte lamedast Maast.

Maakera antiikfilosoofias ja varases kristluses

Antiigi kreeklased ja rooma filosoofid teadsid üldiselt vähemalt juba peale Aristotelest (384–322 eKr), et Maa on ümmargune. Oma teoses De Caelo («Taevastest», II. 14) põhjendab Aristoteles seda lisaks filosoofilistele argumentidele kolme konkreetse tähelepanekuga.

Esiteks märkas Aristoteles, et kauged objektid kadusid horisondi taha. Teiseks märkas ta, et ekvaatori poole liikudes tõusevad esile uued tähtkujud, mis ei paista kõrgetel laiuskraadidel. Need faktid paljastasid, et Maa pind kaardub, aga selle ümarust need ühemõtteliselt ei tõestanud. Maa võis ju olla kumera kilbi sarnane. Parima tõestuse Maa ümara kuju kohta andis hoopis kuuvarjutus. Ükskõik, kus kohas kuuvarjutus tekkis, joonistas Maa vari sellele osa kaarest, mitte näiteks lamedat ketast või ellipsi. Üksnes maa ümmargune kuju seletas seda tähelepanekut.

Pärast Aristotelest arendasid ümmarguse Maa teooriat muuhulgas Eratosthenes (276–196 eKr), kes hindas Maa läbimõõdu peaaegu õigesti, ning ka geograaf-astronoom Ptolemaios (90–168).

Varasemad, 2. ja 3. sajandi kristlastest kirjanikud paistavad olevat aktsepteerinud eelmainitud paganafilosoofide järeldused. Varajastest teoloogidest kaitsesid ümmarguse maa nägemust Justinos Märter (110–165), Athenagoras (133–190), Kleemens Aleksandriast (u 150–215) ning Origenes (185–254). Justinos viitas Pütagoorasele (u 570–495 eKr), kes uskus, et Jumal lõi ümmarguse Maa («Jumala kõigeväelisusest», ptk 2). Samal viisil ülistas Athenagoras Maa ümaruse ilu Jumala loomistöös (Apoloogia, ptk 16). Clemensi järgi lõi Jumal kaootilisest massist «selle kera, millel kord valitseb» («Õpetaja», 3, otsi sõnadega ordered sphere).

Piiblitõlgenduse segadus kirikus 4. ja 5. sajandil

Hilisantiigi ajal, eriti 4. ja 5. sajandil tekkis kirikus küsimus sellest, kas ümmarguse Maa teooriat tuleks uskuda. Neil aastatel oli lameda Maa teooriat toetanutest kirikuisadest kõige tuntum Lactantius (u 240–320). Tema ründas paganlike filosoofide õpetust ja pidas neid valeks, pilgates ka kiirgava gravitatsiooni teooriat mõistusevastasena (Divinae institutiones, ptk 24).

Ka Johannes Chrysostomos (347–407) ja Athanasius (297–373) pooldasid kosmoloogiat, mis erines kreeka filosoofide peavoolu arvamusest. Nende kohaselt hõljus maa vete peal. Kinnitust oma arvamusele leidsid nad eriliselt Psalmide raamatust (Ps 24:2 ja 136:6, teoses «Jutlused» 9.7–9). Kumbki neist ei vastandanud usku ja filosoofiat ning pole teada, et nad aktiivselt oleksid ümmarguse Maa õpetusele vastu seisnud, nagu seda tegi Lactantius.

Jeffrey B. Russeli (1991) kohaselt oli lameda Maa pooldajaks ka Seviranos Gabast (u 400), kes tsiteeris Kogujat ja Jesajat, ning Diodoros Tarsusest (suri u 390). Diodorose nägemust tuntakse tema hilisemate kriitikute kaudu. Birgitta Elweskiöld (dissertatsioon: pdf) lisab lameda Maa idee poolehoidjate hulka ka Mopsuestia piiskopi Theodoruse (350–428).

Selle aja kristlastest pooldasid ümmarguse Maa teooriat vähemalt Ambrosius (340–397, vt Kojonen 2011), Boethius (480–524, De consolatione philosophiae 5.144), Johannes Filoponos (490–570) ning väga tõenäoliselt ka Augustinus (354–430). Augustinus ei väljendanud oma arvamust väga selgelt (De Civitate Dei, 16.9), aga ta kritiseeris teravalt Vanast Testamendist tuletatuid lameda Maa tõlgendusi (Genesise sõnasõnaliselt tõlgendusest, 1.19, pdf).

Ta kirjutab: «Üldiselt teavad ka mittekristlased midagi maa, taevaste ja maailma algainetest… ning arvavad, et mõistus ja kogemus pooldavad seda teadmist. On häbiväärne ja ohtlik, kui uskmatud kuulevad, et kristlane, ilmselt pühasid tekste seletades, räägib tühja-tähja nendest asjadest.»

Kuigi Augustinus pooldas ümmarguse Maa teooriat, ei aktsepteerinud ta ideed maakera lõunapool elavatest inimestest, keda nimetati antipoodideks (De Civitate, 16.9). See kummaline järeldus, et lõunapoolkeral keegi ei ela, tulenes kreeka filosoofias sündinud arvamusest, et ekvaatoril on nii kuum, et keegi ei saanud matkata maakeral üle selle piiri.

Teisalt oli ka neid – nt Basileius Suur (330–379) –, kes pidasid arutamist Maa kuju ja vormi üle teoloogiliselt ebaoluliseks (Hexameron 9.1).

Selgusetuse keskmes paistab nõnda olevat kaks küsimust: (1) kui usaldusväärsed olid kristlike autorite arvates mittekristlastest filosoofide tõestused ümmarguse Maa kohta ning (2) kuidas tõlgendada teatud Vana Testamendi lõike – eriti Psalmides ja Jesaja raamatus – Maa kuju kohta?

Ümmarguse Maa teooria lõplik võit 7. sajandil

Vaatamata teatud teoloogide eriarvamustele, sai ümmarguse maa seisukoht lõplikult üldkehtivaks 6. ja 8. sajandi vahemikus. Viimane selgelt üldtuntud lameda maa pooldaja kreekakeelses maailmas oli egiptlasest kaupmees, merimees ja munk Kosmas Indikopleustes, kes kirjutas 547. aastal ehk peaaegu tuhat aastat enne Kolumbust!

Oma uskumuste tõestuseks koostas ta terve raamatu nimega «Kristlik topograafia» (Topographia Christiana). Sellest hoolimata ei mõjutanud ta keskaja mõtlemist mingil viisil. Russeli järgi mõisteti tema teos kreekakeelsetes piirkondades hukka ning Lääne-Euroopas ilmus selle esimene tõlge alles aastal 1706!

Selle lisaks mainis J. L. E. Dreyer (1852–1926) varakeskaegseteks lameda Maa pooldajateks nn Ravenna kosmograafia ja Aethicuse. Mõlemad paigutuvad 6. sajandi teisele poole (Munitz 1957 toim, lk 126).

6. ja 7. sajandist teatakse kahte võimalikku ebaselget juhtumit, Isidorus Sevillast (560–636) ning paavst Sakarias (679–752, kirjutas 748). Neid mõlemaid mainitakse mõnikord lameda Maa teooria pooldajatena ning mõnikord mitte.

Siinkirjutaja arvab, et kummagi puhul ei ole tõendeid lameda Maa teooriast. Isidorus kirjutas sageli mitmetähenduslikult, mainides paaril korral, et taeva kera asub igast kohast sama kaugel maast («Etümoloogiad» 3.32 ja 14.1). See kordas üksnes Aristotelese keralist ja sümmeetrilist kosmoloogiat, mis sobib kokku üksnes ümmarguse Maa teooriaga.

Paavst Sakariase kirjas mainiti antipoode. Sellele lisaks teadis tema vaidluspartner, Salzburgi piiskop Virgilius (u 700–784) kindlasti, et Maa on ümmargune, sest tema järgi olid antipoodid reaalselt olemas (Russell 1991, Wikipedia ja Kojonen 2011).

Ümmarguse Maa teooria tegelik läbimurre kristlikus kirikus toimus 8. ja 9. sajandi jooksul. Aastal 725 andis inglise munk Beda (672–735) välja teose nimega De Temporum Ratione («Aja lugemisest»), milles ta seletas põhjalikult, et Maa oli ümmargune. Nagu tähelepanelik lugeja teab, kordas Beda siiski antiikfilosoofide ekslikku oletust, et maakera on universumi keskpunkt.

Ta kirjutas: «Põhjus päevade erinevaks pikkuseks on Maa ümarus ning seetõttu kutsutaksegi seda maakeraks Pühakirja lehekülgedel ja tavalises kirjanduses. Tegelikult on Maa kera, mis asub kogu universumi keskmes. See ei ole ümara kera kujuline üksnes sarnaselt kilbile või vankrirattale, vaid meenutab pigem palli, mis on ümar igas suunas.»

8. sajandi Prantsusmaal muutus nn Karolingide renessanssi ajal Beda teos väga populaarseks, seda kopeeriti ja levitati laialt ka kloostrites. Ajaloolase Joanna Story järgi on tänaseni säilinud üle 240 käskirja koopiat, millest üle 80 on pärit 8. ja 9. sajandist.

Nõnda oli katoliiklik kirik aktsepteerinud ümmarguse Maa teooria ja isegi levitanud seda vähemalt 9. sajandist alates.

Endastmõistetav tõsiasi hiliskeskajal

Varakeskaja läbimurde järel olid mitmed kristlastest haritlased kirjutanud ümmarguse Maa kohta. Näiteks Iirimaalt pärit Dicuil (9. saj algus), Johannes Scotus Eriugena (800–877), paavst Sylvester II (946–1003), Adam Bremenist (surnud u 1085) ja Wilhelm Conchesiast (1080–1154) (Munitz 1957 toim, lk. 128-9, Russell 1991, Kojonen 2011).

Hiliskeskajal, umbes 13. sajandist alates oli ümmarguse maa teoorist saanud endastmõistetavus, mida ei peetud vajalikuks isegi põhjendada. See tuleb hästi välja teoloog Aquino Thomase (1225–1274) peateosest Summa Theologica (1.1.1). Thomas esitab väite maa ümarusest vaidlustamata faktina, mida võib põhjendada «astronoomia ja füüsika abil».

Ümmargusest Maast õpetati ka ülikoolides. Eriti tuntud õpik on Johannes de Sacroboscon (1265–1321) teos «Maakerast» (De Sphaera Mundi), mis avaldati esimest korda Pariisi ülikoolis aastal 1230. Järgmisel sajandil esitas Nicole Oresme (u 1320–83) hüpoteesi isegi sellest, et Maa tiirleb ümber oma telje!

Teistest selle aja nimedest saagu mainitud filosoof Roger Bacon (1214–94), kes käsitles oma teoses Opus Majus näiteks laiuskraade ja geograafilisi koordinaate (kolme kraadiminuti täpsusega õigesti!), ning poeet Dante Alighieri (1265–1321). Dante teadis muu hulgas ajatsoonide olemasolust («Purgatoorium» 27.1–6).

Keskajast tuntakse kogunisti kümneid kristlastest haritlasi, kes kirjutasid ümmarguse Maa kohta. Siinkirjutaja on lugenud 38 nime Stuttgarti ülikooli kirjanduse professori Reinhard Krügeri poolt kogutud nimekirjast. (Dokument on kahjuks kadunud internetist 2011. aasta järel, ning sellele nõnda viidates ei saa veenda skeptilisi lugejaid. Nimekirja varast olemasolu kinnitab siiski järele jäänud allikate loetelu (vt Google).

Müüt sünnib 19. sajandil

Praegune müüt sellest, et keskajal usuti Maa lame olevat, sündis aga üsna hilja. Ajalooteaduse emeriitprofessor Jeffrey B. Russelli (1991) järgi ei kasutanud protestantlikud usupuhastajad või 18. sajandi valgustuse filosoofid seda oma kriitikas katoliku kiriku vastu või üldiselt kristlaste kohta. Nad teadsid, et keskajal ei usutud Maa olevat lame. Akadeemilistes väljaannetes ja üldsuses levis too müüt alles 19. sajandil, kuigi üksikuid süüdistusi katoliku kiriku aadressil esitati juba varem.

Russell räägib oma raamatus müüdi kujunemist mõjutanud sündmustest aastatelt 1708 ja 1794; sellele lisaks on Wikipediast leitavad kaks ilukirjanduslikku pilkavat laulu aastatelt 1657 ning 1723. Isegi Ameerika Ühendriikide tulevane president Thomas Jefferson mainis lameda Maa müüti möödaminnes aastal 1784 (Notes on the State of Virginia, Query 17.285).

Tollased süüdistused ei võtnud siiski vedu. Isegi 19. sajandi poolel vaikisid suurem osa religiooni kriitikutest lameda Maa müüdist.

Selle tõsiselt võetav ajalugu algas Russeli järgi kahes faasis. Esimeses laines esitasid müüti Ühendriikidest pärit Washington Irving aastal 1828, prantslane Antoine-Jean Letronne aastal 1834 ning inglane William Whewell 1837 (Russell 1991).

Irvingu poolt koostatud biograafia A History of the Life and Voyages of Christopher Columbus oli siiski osaliselt fiktiivne. Letronne ja Whewell valisid välja Lactantiuse ja Kosmase keskaja mõtlejate esindajateks, kuigi tegelikult oli ümmarguse Maa teooria teiste haritlaste hulgas selgelt populaarsem hilisantiigi diskussioonis.

19. sajandi lõpupoole teises laines sai lameda maa müüt läbimurde lõplikult John W. Draperi (1874) ning Andrew D. White’i (1896) teoste järel. 1870ndatel oli müüt ameerika kooliõpikutes veel haruldane, kuid 1880ndatel oli see lisatud suuremasse osasse õpikutesse (Russell 1991).

Miks aga uskus läänemaine lugejaskond seda ekslikku infot nii lihtsalt, fakte kontrollimata ning vaatamata teaduse ja valgustuse kriitilisuse ideaalile? Russelli järgi oli põhjus läänemaises religioonivastases ideoloogias. Lameda Maa müüt pakkus magusa näite sellest, kuidas ratsionaalne teadus võidab lõpuks pimeda, dogmaatilise ja ebaratsionaalse religiooni.

Russeli tõlgendus on terav ning tema oma motiiv – kaitsta kristlikku usku – võib mõjutada tema hinnangut. Sellegi poolest ei ole ta oma arvamusega üksinda. Temaga nõustub ka agnostik Stephen Jay Gould, kelle järgi oli keskne põhjus müüdi levitamiseks seotud «müüdiga religiooni ja teaduse vahelisest sõjast» (Gould 2001).

Draper ja White ei häbenenud oma religioonivastaseid hoiakuid. Seda oli selgelt näha juba nende teoste pealkirjadest: History of the Conflict between Religion and Science (Draper 1874) ning A History of the Warfare of Science with Theology in Christendom (White 1896).

Mida arvavad aga teised asjatundjad? Lisaks Russellile, Gouldile, Dreyerile ja Krugerile on lameda Maa müüdi vastu kirjutanud muu hulgas teadusajaloolane professor David C. Lindberg, geograafiaajaloolane David Woodward, kirjandusprofessor Rudolf Simek, ajaloolane Christine Garwood, tuntud füüsik-teadusfilosoof Pierre Duhem ja keskaja ajaloo professor Anna-Dorothee von der Brinken (vt artikli lõpp, Kojonen 2011 ja Russell 1991).

Siiraid väärarusaamu

Religioonivaenulikke ideoloogiate kõrval on kolm siirast väärarusaama, mis olevat kaasa aidanud lameda Maa müüdi tekkimisele: (1) antipoodid, (2) Galileo hukkamõistmine ning (3) keskaegsete kaartide vale tõlgendamine. Antipoodide kohta mainisin juba kõige olulise ning keskaja kaartide kohta on palju kirjutanud Rope Kojonen, seetõttu keskendud lõpuks Galileole.

Galileo kohtuprotsessid aastatel 1616 ning 1633 on loomulikult puhas ajalugu, kuid nende teema ei puudutanud maa kuju, vaid üksnes selle liikumist ja positsiooni kosmoses.

Mõlemad neist küsimustest puudutavad üldtuntud ajaloo tundmist, ning seetõttu võib neid omavahel segi ajada. On lihtne uskuda üldlevinud müüti, et kirikul oli kõikides seisukohtades täiesti ebateaduslik ja dogmaatiline maailmapilt, kas pole? Täpselt sama segadus sündis eelmainitud Thomas Jeffersoniga juba 17. sajandi lõpul.

17. sajandi alguses nägi olukord siiski täiesti teistmoodi välja. Maa kuju teati olevat ümmargune kristlaste hulgas Euroopas juba varakeskajal, kuid Maa liikumine oli oma aja teaduses uus avastus. Nende mõistete erinevust näitlikustab haruldaselt hästi Itaalia jesuiidivaimulik ja astronoom Giovanni Battista Riccioli kirjutis aastast 1651. Ta kaitses Maa-keskset päikesesüsteemi ja Maa paigalpüsimist, toetudes oma argumentides sellele, et Maa oli ümmargune.

Täpsemalt öelduna spekuleeris Riccioli nähtustega, mida hakati hiljem nimetama Coriolisi-efektiks. Kui kahuriga lastaks «pikkupidi Maa pooluse poole» ning kui Maa tiirleks oma telje ümber, ei oleks kuulide lennutrajektoorid sirged. Need keerduksid, sest «pooluste lähedal asuvatel laiuskraadidel maapind liigub aeglasemalt kui ekvaatoril.» Nagu tänapäeval teame, ennetas Riccioli Coriolisi-efekti iseenesest õigesti, aga tema põhiline deduktsioon ebaõnnestus, sest Coriolisi-efekt on praktikas liiga nõrk tuvastamiseks.

Lamedal Maal poleks ei ekvaatorit, ei laiuskraade ning ka mitte «pooluseid» mitmuses.

 

Allikad

Gould, Stephen J. Hirmulisko heinäsuovassa. Like 2001. Luku 3.
Russell, Jeffrey B. Inventing the Flat Earth: Columbus and Modern Historians. Praeger Publishers 1991.
Garwood, Christine. Flat Earth: The History of an Infamous Idea. Thomas Dunne Books 2007.
Simek, Rudolf. Heaven and Earth in the Middle Ages: The Physical world before Columbus. Boydell Press 1997.
Kangasniemi, Tuomas. «Maa tiedettiin palloksi 800 vuotta ennen Kolumbusta». Tekniikka & Talous 15.11.2009
Kojonen, Rope. «Litteän maan myytti - tapauskertomus uskonnon ja luonnontieteen historiasta». Tieteessä tapahtuu 3/2011.
Markkanen, Tapio. «Kartta – kuva maailmasta». Teoksessa: Markkanen et al. Avartuva maailma, Suomalaisen kirjallisuuden seura 2013. Sivu 16.
Masonen, Pekka. «Litteän Maan saaga». Aamulehti 23.6.2005, s. 2.
Puukka, Päivi. «Maanpalloa ei koskaan luultukaan pannukakuksi». Yle Uutiset 25.4.2013.

Tõlkinud Joona Toivanen

Harju maakohus langetas hiljuti otsuse, mille kohaselt kuuluvad muuseumina tegutsevas Niguliste kirikus välja pandud Risti kiriku võidukaaregrupi kujud (Kristus, neitsi Maarja, apostel Johannes) EELK Risti kogudusele.

See otsus on koguduste jaoks väga oluline. Postimees kirjutab: «Kui jõustub Harju maakohtu otsus, mille järgi pühakujud kuuluvad Risti kogudusele, siis seisab kultuuriministeerium probleemi ees, sest tegemist on olulise pretsedendiga. Nimelt on teistelegi kogudustele kuulunud kunstiväärtusega esemeid nõukogude ajal muuseumidesse sattunud. Ja kui kohtupretsedent on olemas, võivad ka nemad hakata oma vara tagasi nõudma.»

Milline hirmuäratav perspektiiv, kas pole – omanik hakkab küsima tagasi seda, mis on temalt ülekohtuga ära võetud? Pealegi ära võetud riigikorra ajal, mil üritati teha nii palju kui võimalik, et usk ja kirik kui minevikuigandid ühiskonnast üldse välja juurida.

«Kohus ei pidanud õigeks riigi poolset korduvat tuginemist ENSV õigusele, mille järgi ei olnud kogudused nõukaajal üldse isikuteks, kel oleks olnud õigust vara omada,» kommenteeris kogudust kohtuvaidluses esindanud vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik.

Tegelikult ongi antud küsimuse puhul nörritav see, et Eesti Vabariigis näib jätkuvalt kehtivat leninlik loosung «Kunst kuulub rahvale!» – siin tähenduses, et suure kunstiväärtusega esemed tuleb riigi valdusesse jätta.

Aga kogudused ei suuda taoliste esemete säilimist tagada, kõlab vastuargument. Huvitav, kuidas on meie päevini säilinud kõik need Eesti pühakodades olnud või praegugi asuvad keskaegsed kunstiteosed, mille üle me uhked oleme, alates kasvõi Notke «Surmatantsust» ja lõpetades Risti kiriku võidukaare kujudega?

Religioossel otstarbel loodud ja kirikule annetatud teoste või esemete ilmalikku kasutusse krabamine sekulaarse riigi poolt on iseendast revolutsiooniline akt. See rikub nii usuvabaduse kui eraomandi puutumatuse põhimõtet – omanikule kuuluv vara võõrandatakse «rahva nimel» ja «rahva huvides».

Ja kas ikka on nii, et riik suudab või tahab mälestiste eest paremini hoolt kanda? Vabariik on muinsuskaitse alla võtnud suure hulga EELK-le kuuluvat vara – kirikuhooned ja nende sisustuse, pastoraadid, kirikuaiad, kirikuriistad jne. Samas ei leia vabariik piisavalt vahendeid, et aidata enda poolt mälestiseks tunnistatud objekte ja esemeid elementaarseltki korda teha.

Kuid isegi religioosset aspekti kõrvale jättes on kirikule kuuluva ajaloolise kunstivara mõnda suuremasse muuseumi koondamise asemel mõistlik pigemini kaasa aidata sellele, et huvilistel oleks põhjust minna avastama Eesti erinevaid piirkondi ning sisse astuda ka kõrvalistesse pühakodadesse, mis peidavad põnevaid üllatusi.

Me ei pea kõike vaatamisväärset koondama mõnda Tallinnas asuvasse Supermuuseumisse.

 

Tähistasime hiljuti nelipüha, kiriku suurt sünnipäeva. See on erakordne rõõmupäev. Püüan igal aastal selleks pühaks end ette valmistada, palvetades selle teemaga seoses tavalisest enam – või peaks pigem ütlema, et seoses selle isikuga, püha Kolmainsuse kolmanda Isikuga. Viimati pühendusin mõtisklustes keeltes rääkimisele või keelteannile.

Katoliku traditsioonis sellest tavaliselt peaaegu ei räägita, ning kindlasti mitte selles tähenduses, nagu see on nelipühiliikumises ja nn karismaatilises kristluses. Opus Dei rajaja, püha Josemaría Escrivá (1902–1975) kaudu tutvusin teise viisiga rääkida «keelte annist» (hispaania k don de lenguas). Ta kasutas seda mõistet seoses evangeliseerimise ehk apostolaadiga.

Püha Josemaría rõhutas sageli, et me ei peaks argumenteerima asjade üle mitte üksnes oma vaatevinklist, vaid ennekõike paluma abi Pühalt Vaimult, et leida kuulaja või kuulajate jaoks sobivad sõnad ja käsitused. Samuti rõhutas ta, et usust ja Jumalast rääkimiseks tuleb ette valmistuda palvega, et meie sõnad võiksid langeda soodsasse pinnasesse. Oma raamatus «Tee» (eesti k «Tee», Logos, Tallinn 2000, tõlkinud Mare Vega Salamanca) teeb ta üleskutse:

Kõigepealt – palve, seejärel – kahetsus; kolmandal kohal, tõesti alles «kolmandal kohal», olgu tegu. (Tee, 82)

Kõhklused ja tutvumine nelipühilusega

Tutvudes paar aastat tagasi erinevate kokkusattumiste ja tutvuste kaudu nelipühiluse ja nn karismaatilisusega, tekkis mul siiski küsimusi. Lähtudes neist kogemustest ning eriti kokkupuudetest sinnakuuluvate inimestega hakkasin eelkõige traditsioonilisse nelipühilusse suhtuma teatud austuse ja huviga. Mul oli mitmeid küsimusi, millele ma ei osanud vastata ning ilmselt ei oska vastata veel praegugi. Aga küllap nii ongi parem.

Eriliseks probleemiks oli keeltes rääkimine. Mida sellest arvata? Küsimus nii õrn kui tundlik, nii et pigem sooviksin hoiduda sellest kirjutamisest. Aga midagi oleks hea ikkagi öelda.

Vastus sõltub teatud määral tähendusest. Wikipedia asjakohane soomekeelne artikkel märgib, et selle mõistega viidatakse kahele erinevale nähtusele: ühelt poolt tundmatus või tähenduseta “keeles” rääkimist, teisalt tuntud inimkeeles rääkimist, mida kõneleja ise ei oska. Uues Testamendis on viiteid mõlemale.

Võõrastes keeltes rääkimine

Esimesele viidatakse Pauluse esimeses kirjas korintlastele (peatükk 12), kirjeldades nähtust ühena Püha Vaimu andidest (ehk karismadest). Teisalt rõhutab Paulus peatükis 14, et see ei ole kõige olulisem ega suurim vaimuand; sellele ei pea panema liigset rõhku ning seda ei tohiks kasutada ilma kindla kirikliku korra ja tõlgendamiseta. Nähtus tundub varases kirikus olevat üsna piiratud levikuga, vähemalt teistes Uue Testamendi tekstides seda ei mainita.

Minu suhtumine keeltes rääkimisse on, ütleksin, lugupidavalt skeptiline. Pean sellega silmas järgnevat. Nähtus kuulub kristliku usu tervikusse, sest seda nimetatakse Piiblis. Pole põhjust kahelda selles, et teatud puhkudel võib see olla üleloomuliku päritoluga. Teisalt arvan nii oma kogemusele kui selle nähtuse teaduslikule uurimisele tuginedes, et suur osa keeltes rääkimiseks peetavast nähtusest on teatud enesesugestioon või – paremini väljendudes – lingvistiline vabanemine, mida mõjutab konkreetsete usuliste kogukondade arusaam selle vajalikkusest.

Taoline mitteüleloomuliku päritoluga glossolaalia ei tarvitse iseenesest olla kahjulik, aga sellega kaasneb pastoraalne probleem, kui sellest räägitakse otsekui millestki olemuslikust – teatud kaudsest pääste, pühaduse või ehtsa usu tunnusest. Taolist käsitust ei toeta Piibel ega ka kiriku traditsioon. Tegelikult lükkab taolise arusaama tagasi juba Paulus oma ainsas seda teemat käsitlevas tekstis.

Nelipüha ja selgelt rääkimine

Minu jaoks huvipakkuvam keeltes rääkimise vorm on see, mida nimetatakse Apostlite tegude raamatu 2. peatükis ehk nelipühapäeval. Seal ei rääkita tundmatuid ega olematuid keeli. Seal räägitakse inimestele ilmselgelt nende oma keeles. Püha Luukas tekst kirjeldab toimunut järgnevalt:

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: «Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased - kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» (Ap 2:1–11)

Kahtlemata on tegemist kõnega, mida kuuljad mõistavad oma keelena: «igaüks kuulis räägitavat oma murret … igaüks kuuleb oma sünnimaa murret  … kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» Kirjeldusele järgneb detailsem ülevaade apostel Peetruse esimesest jutlusest.

Taoline keeltes rääkimine ei piirdu muidugi nelipühapäevaga. Selle kohta on mõned kõrvalviited edaspidi Apostlite tegude raamatus (Ap 10:44–47 ja 19:1–6, neis kohtades puudub siiski täpsem kirjeldus ning see on vaid tunnistus Vaimu annist). Esimestest sajanditest on teada veel mõned jutustused nähtuse jätkumisest.

Teisalt on seda esinenud ka hiljem. Näiteks jesuiitide suure misjonäri püha Francisco Xavieri (1506–1552) kohta väidetakse, et ta suutis rääkida keeli, mida ta ei tundnud. Ka kaputsiini munk Padre Piost (1887–1968) on rohkelt lugusid, kuidas ta suutis näiteks pihitoolis aru saada ja juhendada inimesi, kes rääkisid talle tundmatus keeles.

Taolisi lugusid võib minu arvates uskuda, aga see ei ole kohustuslik. Need ei ole olemuslikud ning loomulikult on neis üsna suur oht saada tüssatud või laskuda liialdustesse.

Kuidas tõlgendada nähtuse hääbumist?

On selge, et ajaloolisest aspektist kahanes viimatinimetatud keeltes rääkimise vorm pärast nelipüha ja apostlikku aega kiiresti. Ka tänapäeval on see üsna (isegi väga) haruldane, nagu mulle tundub – ka nn karismaatilistes ringkondades. Mida siis sellest arvata?

Nüüd jõuame asja tuumani. Nimelt on oht arvata, et kui Apostlite tegude raamatus juba kord räägitakse keeltes rääkimisest üleval toonil (ning seda nimetatakse mitmel puhul seoses Püha Vaimu anniga), siis praegu ongi asjad viltu. Võibolla on Vaim kiriku maha jätnud? Võibolla me ei olegi tõelised usklikud?

Just sellistest mõttekäikudest lähtuvad ekslikud teoloogilised järeldused, millel rajaneb moonutatud karismaatilisus. Need panevad inimesi meeleheitlikult paluma endale «keeltes rääkimise andi» või – veel hullem – (ning võibolla üsna sageli) seda teesklema. See on siiski mõttetu, kahjulik ning ennekõike täiesti mittevajalik.

Keeltes rääkimine on märk kiriku katoolsusest

Nelipühal oli peale funktsionaalse mõõtme ka sümboolne tähendus. Nelipüha oli kiriku sünnipäev. Mis kiriku? Katoolse kiriku. Katoolse ehk universaalse, üleilmse kiriku.

Kirik oli katoolne algusest, nelipühast peale. Ning mitte üksnes selles mõttes, et ta sai Issandalt misjonikäsu minna kogu maailma. Ta oli seda teatud viisil ka aktuaalselt. Apostlite saadud keelteand väljendas kiriku katoolsust kõnekalt ja efektiivselt. Just sellest Apostlite tegude raamatu 2. peatükk räägibki.

Sellel teemal on kirjutatud ka üks kaunis 6. sajandi tekst. See pärineb Põhja-Aafrika nelipühajutlusest, mille Migne Patrologia Latina omistab pühale Fulgentiusele, Ruspe piiskopile. Selles kirjutaja selgitab, et Püha Vaimu olulisim töö on armastus, mis valatakse usklike südameisse. Aga ta küsib ka, miks meie ajal ei toimu samasuguseid imesid nagu apostlite ajal. Ta vastab, et toimub  küll, aga need saavad nähtavaks teisel moel. Kopeerisin siia üsna pika lõigu, sest see on nii mõjus ja sügav:

Apostlid rääkisid kõikides keeltes. Nõnda tahtis Jumal tollal väljendada Püha Vaimu ligiolu, et need, kes olid Tema vastu võtnud, rääkisid kõikides keeltes. Meil tuleb mõista, armsad sõbrad, et just selle Püha Vaimu kaudu valatakse armastus meie südametesse.

Ja kuna armastus pidi ühendama Jumala kiriku kõikjal maailmas, siis ka üksik inimene oskas rääkida kõikides keeltes, kui ta võttis vastu Püha Vaimu. Aga nüüdsel ajal Püha Vaimu ühendatud kirik väljendab oma ühtsust rääkides kõikides keeltes.

Kui siis keegi küsib kellegi käest meist: «Sa oled saanud Püha Vaimu; miks sa siis ei räägi kõiki keeli?», siis tuleb talle vastata: «Ma räägin küll kõiki keeli, sest kuulun Kristuse ihusse, kirikusse, kes räägib kõiki keeli. Sest mida muud tahtis Jumal siis osutada Püha Vaimu ligioleku kaudu, kui seda, et tema kirik hakkab rääkima kõikides keeltes?»

Nõnda täitus see, mida Issand oli tõotanud: Värsket veini ei valata vanadesse nahklähkritesse, vaid värske vein valatakse uutesse lähkritesse, siis säilivad mõlemad.

Kui jüngreid kuuldi rääkimas kõikides keeltes, siis ütlesid mõned põhjusega: Nad on joobnud, täis magusat veini. Sest apostlitest olid saanud «uued lähkrid», uuendatud pühaduse armuga nõnda, et nad täidetuna värske veini ehk Püha Vaimuga rääkisid tuliselt kõikides keeltes. Selle erilise nähtava imega kujustasid nad kõikide keelte abil katoolset kirikut. (PL 65, 743–744)

Püha Vaimu peamine ülesanne oli ehitada kirikut ning eriti kiriku pühadust ja ühtsust. Nagu mäletame, oli see ka Pauluse keskne õpetus Pühast Vaimust (vrd 1Kr 12–14).

Püha Vaim ehitab ühtsust

Katoliiklikus eklesioloogias öeldakse, et Püha Vaim on otsekui kiriku hing. Hing annab ihule – Kristuse ihule – ühtsuse ja elu. Kiriku ühtsus ja elu on eelkõige armastus. Sellepärast see 6. sajandi jutlustaja jätkab, kutsudes kuulajaid üles elama Vaimu loodud armastussidet tõeks:

Tähistage siis seda päeva Kristuse ühe ihu liikmetena. Te ei tähista seda asjata, kui olete see, mida tähistate: kui olete ühendatud selle kirikuga, mille Issand täitis Püha Vaimuga ja mis kasvab ja levib kogu maailmas. Issand tunnistab seda kirikut enda omaks ja kirik tunnistab Teda. Issand on otsekui peigmees, kes ei hülga oma pruuti ning keegi anna Talle teist pruuti.

Teile, Kristuse kirikule, kes koosneb kõigist rahvaist, Kristuse liikmetele, Kristuse ihule, Kristuse pruudile ütleb apostel: Aidaku armastus teil isekeskis toime tulla. Püüdke rahusideme kaudu pidada Vaimu antud ühtsust. [vrd Ef 4:3]

Vaadake, siis kui Ta käskis meil isekeskis toime tulla, rääkis Ta armastusest. Siis, kui nimetas lootust ühtsusele, näitas Ta meile rahusidet. See on elavatest kividest ehitatud Jumala hoone, kus Tema, vägev isand, heal meelel elab. Tema silma ei saa riivata ükski purustav lahkheli.

See on meilegi võrratu üleskutse pärast nelipüha. Kuhu Vaim mind kutsub? Kas ma saaksin seda üldse teada ilma prohvetiannita? Jah, sa võid seda teada päris hästi, sest see on kuldtähtedega lõigatud Uue Testamendi õpetusse. Vaim kutsub sind armastama, see tähendab ehitama ühtsust alates lähikonnast, aga loomulikult pidades silmas ka laiemat perspektiivi ehk kiriku ühtsust.

Muide, traditsioonilise tõlgenduse järgi hääbus ka prohveteerimise and (lisaks apostellikule keelte annile) pärast seda, kui kiriku raamatuna valmisid pühad Kirjad ehk Piibel. Eriline prohveteerimise and ei olnud enam vajalik, pealegi olid ka sellel oma ohud ja raskused. Püha Vaim teab, kuidas Ta kirikut üles ehitab.

Apostellik keelte and

Naasen veelkord algusesse. Nimetasin püha Josemaríat, kes katoliikliku traditsiooni järgi rääkis omal moel «keelte annist» (don de lenguas). Lähemalt vaadates on see täiesti õige arusaam. See peegeldab praktilisel moel nelipüha sündmusi, väljendades seda, mis nelipüha imes on jääv.

See keelte and on apostolaat ehk evangeliseerimine, inimestele usust ja Jumalast rääkimine. See tähendab rääkida nõnda, et keskmes ei ole mina ja minu argumendid, vaid eelkõige see, mida Vaim annab mulle rääkida, et see leiaks tee kuulaja südamesse, pannes tähele tema tausta ja vajadusi, mida üksnes Jumala Vaim läbi ja lõhki tunneb. See tähendab rääkida nõnda, et öeldu tõesti jõuab kuulajale pärale, sest ma püüan teda mõista sellisena nagu ta on, mõistmata oma eelarvamustega tema üle kohut. See tähendab rääkida nõnda, et Püha Vaimu nähtamatu töö abil toimub muutus, pöördumine, taipamine, usu süvenemine, elu pühitsemine.

Kui taotlen sellist keelte andi, siis mõistan, et olen pelgalt kohmakas tööriist, mis tihti eksib. Aga ometigi saab Vaim toimida minu kaudu ning kanda vilja, hoolimata minu vigadest.

Loomulikult kuulub selle juurde üks kiuslik aga. See, et ma ei saa taolist keelte andi omada ega valitseda. Ma ei saa otsustada, et nüüd see toimub. See ei kuulu mulle, vaid Jumalale.

Nii oli keelte anniga ka apostlikul ajal. Jumal annab seda nii, nagu Ta tahab. Meie palume ja püüame võtta vastu. Püüame olla Tema tööriistadeks. Selles koolis käime me terve oma elu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor Oskari Juurikkala on katoliku kiriku preester Soomes ning töötab mh Åbo Akademis teadlasena, uurides loodusteoloogiat ning kirikuisade moraaliteoloogiat.

Postimehes ilmunud artiklis (01.07.2020) kirjutas teoloogiadoktor ja EELK reservvaimulik Johann-Christian Põder, et luterlikus käsituses on muutunud arusaam nii homoseksuaalsusest, mida ei peeta enam patuks, kui abielust, mis on nüüd avatud ka samast soost paaridele. Tema sõnul tugevdab samasoolistele abiellumise võimaldamine abielu institutsiooni, kuna see väljendab armastust, usaldust ja vastutustunnet.

Teoloogiadoktor Põder esitab kristlikust usust hälbivaid seisukohti justkui teistes luterlikes kirikutes toimunud teoloogilist arutelu vahendades, ent ometi selliselt, et jääb kõlama arusaam: luterliku eetika positsioon on muutunud ja varasem õpetus on ümber hinnatud. Samas vaikib Põder maha oma kiriku ametliku positsiooni, mis on juhtnööriks Eesti luterlastele.

24. aprillil 2018 otsustas EELK kirikukogu toetada Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. «Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks,» öeldakse kirikukogu otsuse seletuskirjas.

Esitame järgnevalt mõned tsitaadid härra Põderilt ja toome ära Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ametliku positsiooni, nii nagu seda on väljendatud erinevates avaldustes ja otsustes.

Muutunud arusaam abielust?

Johann-Christian Põder: «Tänase luterliku eetika järgi ei peaks abielu ja teiste sotsiaalsete institutsioonide puhul lähtuma nende n-ö otsesest jumalikust päritolust. See tähendaks inimlike eluvormide ja kultuuriliste nähtuste jumalikustamist, nendest tegelikult puuslike tegemist.»

EELK positsioon

«Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks.» (EELK dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum», heaks kiidetud 4. oktoobril 2005)

Muutunud arusaam homoseksuaalsusest?

Johann-Christian Põder: «Nii mõnigi on ehk kuulnud, et mõnes kirikus või koguduses on homoseksuaalsust nimetatud patuks. Niisugune arusaam ei ole aga tänases luterlikus eetikas sugugi enesestmõistetav. See nihe ja muutus on seotud muutunud teadmistega ja arusaamaga inimese seksuaalsusest. … Seksuaalset identiteeti mõistetakse inimese kui persooni olulise osana, mille suhtes ei tohiks olla halvustamist ja diskrimineerimist. … Nende arengusuundade pinnalt on mõistetav ka seisukoht, et samasooliste inimeste abielu seadustamine mitte ei kahjusta, vaid rõhutab ja tugevdab abielu institutsiooni.»

EELK positsioon

«Me kinnitame, et abielu on kooselu mehe ja naise vahel ning homoseksuaalse sättumuse praktiseerimine on ühtesobimatu Kristuse järgimisega. Me usume, et neid suundumusi järgides eralduvad kirikud apostlikust õpetusest inimese seksuaalsuse ja abielu kohta.» (Balti luterlike piiskoppide pöördumine 4. novembril 2009)

«Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uuest Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida». … Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas Pühakirja ja kristliku usuga.» (EELK kirikukogu avaldus 25. novembril 2009)

«Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele.» (EELK dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum», heaks kiidetud 4. oktoobril 2005)

Hagia Sophia mošeeks muutmise teema üle arutletakse ulatuslikult. Erinevate sel teemal toimunud arutelude kontekstis on Meie Tagasihoidlikkus väljendanud korduvalt Oikumeenilise Patriarhaadi ja selle kõikjal maailmas elavate vaimulike laste seisukohta. Aastal 2016 saatsime me kirja koguni toonasele usuasjade juhatajale, professor Mehmet Görmezile, kellele me väljendasime oma muret seoses ettepanekuga muuta Hagia Sophia staatust, ja rõhutasime, et sellel ainulaadsel mälestisel on sakraalne väärtus mõlema monoteistliku religiooni silmis, kuna see oli Jumala teenimise kohaks kristlaste jaoks 900 aastat ja moslemite jaoks 500 aastat. Me lõpetasime oma kirja öeldes, et peame seda kahjulikuks, kui Hagia Sophiast, mis tänu oma pühendatusele Jumala Tarkusele on kohtumispaigaks ja vaimustuse allikaks mõlema religiooni järgijatele, saaks 21. sajandil põhjus vastandumiseks ja konfliktiks.

Jumala Tarkuse tempel on kahtlemata üks inimtsivilisatsiooni väljapaistvamatest klassikalistest mälestusmärkidest. «Klassikaline» on miski, mis ületab alati oma loomise aja ja inimeste piirid ning mis ei kuulu ainult selle omanikule, vaid kogu inimkonnale. Selles suhtes lasub Türgi rahval suur vastutus ja suurim au hoida seda mälestusmärki alal kogu üldsuse jaoks. Muuseumina saab Hagia Sophia funktsioneerida rahvaste ja kultuuride kohtumise, dialoogi ja rahuliku kooseksisteerimise, ristiusu ja islami vastastikkuse mõistmise ja solidaarsuse paigana, mis on tänapäeva maailma jaoks äärmiselt eluline ja kasulik.

Neil päevil, mil antud teemal kestavad tulised debatid, kirjutas tuntud Türgi ajakirjanik, et kuigi nõutakse taas Hagia Sophia jumalakojaks muutmist, näib, et noored tunnevad üha rohkem huvi kunsti ja kultuuri vastu. Kas ei peaks see noorte huvi olema meie kõigi jaoks oluline? Kas ei peaks ka meie püüdlema üldiste põhimõtete poole, ideaalide poole, mis ühendavad mõlema religiooni noori, algatuse poole, mis tagab inimkonnale parema tuleviku, selle asemel et panna rõhk ja tuua tulipunkti tagasi teemad, mis lõhestavad ja tekitavad pingeid?

Hagia Sophia muutmine mošeeks valmistaks pettumuse miljonitele kristlastele kogu maailmas, ja Hagia Sophia, mis tänu oma pühadusele on elav keskus, kus kohtuvad Ida ja Lääs, lõhuks need kaks maailma ajal, mil uue surmava koroonaviiruse pandeemiast vaevatud ja kannatav inimkond vajab rohkem kui enne ühtsust ja ühist suunda.

Märkus. Türgi Riiginõukogu langetab 2. juulil otsuse, kas muuta Hagia Sophia taas mošeeks.

Lääne tsivilisatsioonis on identiteedi ja väärtustega seotud küsimustes asjad peapeale pööratud. See, mida varem peeti häbiasjaks ja mida oli «nimetadagi häbi», on nüüd uhkuseasi. Ja seda, mille üle varem uhke oldi, tuleb häbeneda.

Pew’ uurimiskeskuse andmetel on lääneriikide avalik arvamus muutunud homoseksualismi suhtes ülekaalukalt tolereerivaks. Näiteks nii Saksamaal kui Ühendkuningriigis leiab 86% elanikest, et homoseksuaalsust tuleks aktsepteerida, 11% aga arvab, et ei peaks. Ameerika Ühendriikides on vastavad suhtarvud 72 ja 21 – seega on USAs veel tähelepanuväärselt suur hulk inimesi, kes homoseksuaalsust ei aktsepteeri, ent neid on siiski vaid viiendik.

Seda pilti vaadates ei panegi imestama, et president Donald Trumpi administratsioon ei ole antud küsimuses konservatiivset kannapööret teinud. Vahepeal võis küll lugeda uudiseid, et USA saatkonnad ei heiska enam homolippe, kuid alles möödunud nädalal avaldas USA suursaadik Moskvas – endine asevälisminister ja vabariiklane – John Sullivan toetust niinimetatud LGBT õigustele.

«LGBTI õigused on inimõigused. Inimõigused on üldkehtivad. Nii lihtne see ongi,» deklareeris suursaadik Sullivan homolipu värvide taustal tehtud videopöördumises.

Meenutame, et omal ajal (2014) rõhutas Barack Hussein Obama asepresident Joe Biden, et nn homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks ning see tuleb seada olulisemale kohale kui austus rahvuslike kultuuriliste tavade ja traditsioonide vastu.

Sisuliselt ütleb Sullivan sedasama, kui väidab, et inimõigustena on LGBT õigused üldkehtivad, s.t ülimuslikud kohaliku kultuuri ja tavade suhtes.

Ei, nii lihtne see ei ole. Inimõigused on üldtunnustatud õigused, mis kuuluvad kõigile, sõltumata soost, rassist, seksuaalsest sättumusest või mistahes muust tunnusest. Selletõttu need ongi INIMõigused, mitte samast rassist või soost või samasuguse sättumusega inimrühma eriõigused.

Kas me saaksime väita, et näiteks kristlaste õigused on inimõigused? Milles need õigused täpsemalt seisnevad? Erinevad rühmad saavad apelleerida samadele inimõigustele, mis kuuluvad ühtviisi kõigile.

LGBT õiguste all mõistetakse tavaliselt samasooliste paaride õigust moodustada perekond, astuda abiellu ja adopteerida ühiselt lapsi. Suurem osa maailmast taolisi õigusi ei tunnusta ja seda ei leia ka rahvusvahelistest kokkulepetest, sest abielu ja perekond tuginevad mehe ja naise liidule.

Progressistid ja revolutsionäärid on endale sisendanud, et nende väärtussüsteem peab olema universaalne, üldkehtiv. Oma nägemust kõigile peale surudes soovivad nad üldkehtivat normi ümber defineerida – muuta abielu millekski selliseks, milline see pole kunagi varem olnud.

Sellel pole inimõigustega midagi pistmist, see on lihtsalt revolutsiooniline poliitaktivism. Isegi siis, kui sellega tegeleb maailma võimsaima sõjaväega tuumariik.

Neil päevil on tähelepanu äratanud Canterbury peapiiskopi Justin Welby esinemine BBC raadiosaates, kus ta andis muuhulgas mõista, et Inglismaa Kirik peaks üle vaatama orjanduse ja koloniaalse minevikuga seotud ajalooliste isikute kujude sobivuse kirikusse või nad vähemalt «konteksti asetama».

«Kõndige ringi Canterbury katedraalis, seal on igal pool monumendid, või Westminster Abbeys, ja näete kõike seda, ja mõned neist peavad maha tulema (and some will have to come down),» ütles peapiiskop Welby BBC Radio 4 saates.

Tõsi, täpsustava küsimuse peale, kas ta leiab, et katedraalis olevad kujud tuleb maha kiskuda, vastas Welby, et ta vältis hoolikalt selle ütlemist.

Kiriku ajalugu tunneb mitmeid ikonoklastilisi liikumisi, mis on suunatud pühapaikades asuvate kujude ja pühapiltide vastu. Taolistel ilmingutel on olnud nii religioossed kui ideoloogilised põhjused, praktikas on ilmselt oma osa etendanud pööbli labane rüüstamiskirg.

Kas me elame uue «pildirüüste» lävel? Kui kõik ühiskonnaelu aspektid peavad alluma domineerivale ideoloogiale, mille lipukirjaks on sallivus, vabadus ja võrdsus, siis näib, et ka kirikud ei pääse ajastu nõudmistele lõivu maksmisest.

 

Kirikute rüüstamised reformatsiooniajastul

16. sajandil rüüstati Euroopas katoliiklikke pühakodasid või kõrvaldati neist «ebajumalakujud» reformatsiooni radikaalsemate, protestantlikemate suundade ettevõtmisel. Luterlus säilitas nii mõndagi katoliiklikust pärandist, sest Martin Lutheri enda suhtumine piltidesse ja kujudesse oli soosiv või vähemalt neutraalne.

Vana-Liivimaal toimus alates märtsist 1524 kuni 1526. aasta märtsini pildirüüsteid vähemalt kümnes linnas. Riias rüüstati toomkirik ja mõlemad linnakirikud, Tallinnas dominiiklaste konvendikirik ning Olevise ja Pühavaimu, Tartus rünnati toomhärrade elamuid. Kirikuloolane Olaf Sild kirjutab Tallinnas toimunud pildirüüstest teoses «Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924» (lk 36 jj) nii:

 

«14. IX. 1524 a., risti ülendamise päewal, puhkes Tallinnas altarite ja piltide rüüstamine lahti, kõige enam munga-kirikus (n. n. Katariina kirik), sest et mungad ordumeistrile ja wasallidele kaebanud olid. Edasi rüüstati Pühawaimu kirik ja Olewiste kirik: pildid, altarid, pühad kujud, pühurite jäänused häwitati ära, rahakirstud murti lahti. Kallid kirikuriistad ja kirikukirstud wiidi ära. 400 kuni 500 isikut wõtsid osa, sakslased ja eestlased, 3 tunni jooksul oli kõik tehtud. Niguliste kirik jäi rüüstamata, sest et selle kiriku eestseisja Heinrich Buess (ehk Busch) oli hõbeasjad käärkambrisse wiinud ja kiriku lukud kinni tinutada lasknud.

Järgmisel päewal 15. IX. andis magistraat käsu, et igaüks, kes mingisugust kiriku warandust omandanud, kas waimulik wõi wõhik, sakslane ehk eestlane, noor ehk wana, selle tagasi tooma peab, muidu käiakse temaga kui wargaga ümber. … Pildi rüüstamised ei kordunud Tallinnas enam.»

 

Maapiirkondades toimusid muutused kirikute interjööris ajapikku. Pigemini sai paljude kirikute keskaegsele sisustusele saatuslikuks hoopis sagedane sõjategevus, mitte reformatoorne viha «paavstiusu ebajumalakujude» vastu.

Mõisnike vappide mahavõtmine

Kui reformatsiooniaegseid püüdlusi kõrvaldada kirikuist katoliku pühakute kujud saab põhjendada usuliste hoiakute muutumisega – kuigi sotsiaalseid tegureid tuleb samuti arvesse võtta –, siis 20. sajandil on domineerinud pigemini ideoloogilised, näiteks sotsiaalse õiglusega seotud põhjused. Kui jätta kõrvale bolševike poolt toime pandud rüüsteaktid, siis võib ühe näitena tuua mõisnike (kui kunagiste rõhujate) vappide kõrvaldamise kirikutest.

Nimelt levis 17.–18. sajandil laialdaselt komme jäädvustada väljapaistvate isikute mälestust kiriku seinale paigutatud vapp-epitaafi (surnusildi) abil. Vapp-epitaafi kanti matuserongkäigus sarga ees ning see riputati hiljem lahkunu haua lähedusse kiriku seinale. See komme hakkas hääbuma pärast kirikutesse matmise keelamist 1772. aastal. Tänapäeval on Eestis säilinud alla 200 vapp-epitaafi, üle poole neist asub Tallinna toomkirikus, Eestimaa Rüütelkonna endises kirikus.

20. sajandi algul võeti sakste-vastaste meeleolude käigus vapp-epitaafid paljudes kohtades seinalt maha. Näiteks Saaremaal tehti seda pärast 1905. aasta revolutsiooni. 1927. aastal lasi EELK kirikuvalitsus sakslaste vapp-epitaafid toomkirikust eemaldada. Ajaleht Vaba Maa kirjutas sel puhul, rõhutades vapp-epitaafide ajaloolis-kultuurilist väärtust: «Konsistooriumi inimestel näib puuduvat täielikult igasugune närv meie maa ajaloo ja kunsti väärtuste hindamiseks ja ei või olla sellepärast mingisugust kindlustust võimalikkude üllatuste ärahoidmiseks, mis meile võivad kalliks maksma minna.»

 

Tänaseks on suhtumine muutunud – suur hulk konserveeritud vapp-epitaafe on toomkirikus tagasi ja neid võetakse loomuliku osana meie ajaloo- ja kultuuripärandist. Minevikus aset leidnud ülekohtu (700-aastane orjaaeg) meenutamise asemel nähakse neis pigemini viidet Eesti kuulumisele Euroopasse. Kristlikust vaatepunktist on nad ikkagi surnusildid, s.t koguduse kunagiste liikmete mälestusmärgid.

Tulevikutrendid

Praegu valitsev arusaam muinsuskaitsest ilmselt välistab kirikute ajaloolise sisustuse väljavahetamise ideoloogilistel põhjustel. Võib-olla osutab sekulaarne muinsuskaitse sellega kirikutele teene. Küll aga võib arvata, et progressiivsemad kogudused varustavad end tulevikus mitmesuguste siltide ja sümbolitega, mis tähistavad ja väljendavad nende edumeelsust, avatust ja hoolimist sotsiaalsest õiglusest. Näeme vikerkaarevärve, viiteid õiglase kaubanduse toetamisele ja kliimateadlikkusele jms. Kristluse ulatuslik ideoloogiline ümbertõlgendamine viib kindlasti nähtavatele muutustele nii jumalateenistuslikus elus kui kirikuruumis.

Meie ajastu revolutsiooniline hoiak ja meelsus ei püüdle tõe ja õigluse poole, nii nagu Jumal seda ilmutanud on, vaid soovib lõhkumise ja purustamise kaudu kujundada tervest maailmast autonoomset tsooni, mis ei sõltuks Jumalast. Tegemist on olemuselt antikristliku liikumisega. Saab näha, kui kiiresti suudab see alistada kiriku. Juba praegu harjutavad massid põlvitamist tuleva Antikristuse ees.